2-10-39663/27 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. veebruar 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-39663

Tsiviilasi

AS Oilseeds Trade hagi Ain Maante vastu võla viivise ja

leppetrahvi väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

8 325,90 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuni 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Maante apellatsioonkaebus

AS Oilseeds Trade vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. jaanuar 2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant / vastuapellatsionkaebuses vastustaja (kostja): Ain

Maante

(isikukood:

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

Vastustaja / vastuapellatsioonkaebuses apellant (hageja): AS

Oilseeds Trade (registrikood: 11141531), esindaja advokaat

Toomas Laanemaa

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ain Maante apellatsioonkaebus ja AS Oilseeds

Trade vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 3. juuni 2011 otsus muutmata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Oilseeds Trade esitas hagi Ain Maante vastu põhivõla 8 325,90 eurot, viivise

8 325,90 eurot ja leppetrahvi 4 574,32 eurot, kokku 21 226,12 eurot väljamõistmiseks.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 14.05.2009 väetise müügilepingu

nr L5-2/171, mille alusel hageja müüs kostjale kaupa kogumaksumusega 130 272 krooni ning

kostja kohustus kauba eest tasuma hiljemalt 15.10.2009. Kostja ei ole arvet tasunud.

Müügilepingus nr L5-2/171 leppisid pooled kokku viivise määras 0,5 % tasumata summalt iga

viivitatud päeva eest. Kostja on summa osaliselt tasunud ja osaliselt on toimunud tasaarvestus

hageja poolt ostetud vilja müügihinnaga.

14.05.2009 sõlmisid pooled ka teravilja müügilepingu nr L5-/132, millega kostja kohustus

müüma hagejale 50 tonni suvirapsi ja 200 tonni otra. Kostja jättis lepingust tuleneva

tarnekohustuse nõuetekohaselt täitmata – rapsi tarnekohustust ei täitnud kostja üldse ning odra

tarnimine toimus selliselt, et see ei vastanud lepingus toodud nõuetele niiskuse osas (tuvastati

niiskuse protsent 14,5, lubatud oli niiskuse protsent kuni 13,5) ja hageja keeldus kauba

vastuvõtmisest ja kaup saadeti tagasi. Hageja ei ole vastuvõtuviivituses VÕS § 119 lg 1 mõttes,

kuna nõuetele vastava kauba tarnimise kohustus oli kostjal. Pooltevaheline leping ei näinud ette

vilja üleandmist kostja (müüja) asukohas ja seetõttu, isegi kui kostja pani vilja äravedamiseks

valmis, ei ole see käsitatav müüja tarnekohustuse täitmisena.

Asjaolu, et kostja lasi kauba niiskusesisaldust mõõta 13.01.2010 ehk enam kui kaks nädalat

pärast tarneaega, ei lükka ümber fakti, et 21.12.2009 seisuga ei vastanud tarnimisele kuulunud

oder lepingutingimustele. Samuti on oluline, et 13.01.2010 ja hiljem ei ole kostja pakkunud

hagejale võimalust seni tarnimata vili (mille niiskusesisaldus võis juba vastata lepingus nõutule)

kätte saada.

Müügilepingus nr L5-/132 olid pooled kokku leppinud, et ostjal on müüja tarnekohustuse

rikkumise korral õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 15 % täitmata lepingu mahust. Tarnimata

kauba maht (müügihind kokku ilma käibemaksuta) oli 280 000 + 197 150 = 477 150 krooni.

Lepingust tulenev trahvisumma on seega 71 572,50 krooni. Vaatamata hageja nõudmisele ei ole

kostja leppetrahvi tasunud.

Pooled ei ole müügilepingutes kokku leppinud, et lepingulised kohustused loetakse täidetuks

kaupade vastastikuse vahetamisega. Samuti ei ole pooled suuliselt kokku leppinud, et kostja

maksab hagejale väetise eest 81 550 krooni ning sellega on loetud poolte vaheline õigussuhe

lõppenuks.

21.12.2009 üleantud vilja eest (söödaoder 28 417 kg) esitas kostja hagejale 26.02.2010 arve

summas 46 035,54 krooni. Tuginedes müügilepingu nr L5-2/171 üldtingimuste p-dele 4.6 ja 4.7

ja teravilja ostu-müügilepingu nr L5-1/132 p-le 8.4 teostas hageja nimetatud summa osas

tasaarvestuse kostjapoolsete tasumata rahaliste kohustustega.

2. Kostja A. Maante vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole vaidlust selles, et pooled on sõlminud müügilepingud, mille alusel

müüs hageja kostjale väetist ja kostja pidi müüma hagejale teravilja. Pooled leppisid kokku

seotud lepingute alusel tekkinud vastastikuste nõuete tasaarvestamises. Kostja pidi enda

kohutused väetise müügilepingu alusel täitma teravilja müügilepingu alusel müüdava viljaga

ning väetise müügihind pidi tasaarvestatama kostja nõudega teravilja müügilepingu alusel. Kuna

hageja ei ole vilja vastu võtnud, on ta sellega sattunud vastuvõtuviivitusse. Kostja pani

kokkulepitud viljakoguse hagejale üleandmiseks valmis 21.12.2009 ja teavitas selles hagejat,

millega täitis VÕS § 209 lg 2 mõistes ka asja üleandmise kohustuse. Kostjal puudus kohustus

korraldada kauba vedu. Hageja viis nimetatud kuupäeval kostja juurest ära vaid ühe koorma vilja

- 28 560 kg otra. Veosaatelehtedel on kajastatud koorma brutokaal 45 400 kg, mis hõlmab endas

ka auto massi. Hageja enam järgmisi viljakoormaid vedama ei tulnud, teatades, et vili on liiga

niiske. Kirjalikult hageja kostjale pretensioone ei esitanud. Kostja lasi vilja niiskust hinnata 2010

jaanuaris, mille tagajärjel selgus, et vilja niiskus on 12–12,8 %. Lepingu kohaselt võis lubatud

niiskuse protsent olla 13,5. Hageja on hinnanud vilja niiskust alles mitu kuud hiljem. Hageja on

rikkunud müügilepingust tulenevat teavitamiskohustust ja sellest tulenevalt oma nõudeõiguse

kaotanud.

Kostja leidis, et hageja on põhjendamatult keeldunud kostja poolt pakutud lepingu täitmise

vastuvõtmisest, hageja on vastuvõtuviivituses ning VÕS § 119 lg 2 alusel kostja ei vastuta selle

eest, et ta ei saanud kaupa õigeaegselt üle anda. Kuna VÕS § 108 lg 1 sätestatud kohustuse

täitmise nõue on VÕS § 105 alusel seatud sõltuvusse vastutusega kohustuse rikkumise eest, ei

ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu täitmist ega ka leppetrahvi.

Kostja leidis, et on põhjendamatu hageja poolt kostja nõude vilja ostu-müügi hinna

tasaarveldamine hageja nõudega intressi ja viivise osas. Kostja hinnangul on ebaselge, millist

viivist ja intressi ning millisel alusel tasaarvestus kajastab. Täitmata on ka VÕS §-s 198

sätestatud tasaarvestuse formaalsed eeldused, st tasaarvestuse avaldus on kostjale edastamata,

kostja sai selle alles hagimenetluse käigus. Lisaks ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool

saab esitada vastuväited.

Kostja leidis, et hagejal puudus kostja vastu igasugune nõue, mida kostja 21.12.2009 arvega

tasaarvestas. Kostja ei ole kunagi esitanud hagejale arvet 26.02.2010 summas 46 035,54 krooni,

arvel puudub kostja allkiri. Kostja leidis, et hageja tasaarvestus on tühine.

Hageja on esitanud oma nõude oluliselt suuremas mahus, kui tal selleks oli õigus. Hageja on

leppetrahvi nõude kaotanud lähtudes VÕS § 159 lg-st 2, sest esitas nõude alles hagis, kuigi

väidetav lepingu rikkumine leidis aset juba 2009 lõpus. Hageja on arvestanud kostja poolt

22.04.2010 ja 06.07.2010 tasutud summad, kokku 81 350 krooni, viivise katteks. Kostja pidas

2010 kevadel hagejaga läbirääkimisi lepingust tulenevate nõuete osas ning 11.06.2010 saavutas

kostja hageja finantsjuhiga suulise kokkuleppe, et kostja maksab hagejale väetise eest

81 550 krooni, mida kostja ka tegi 22.04.2010 ja 06.07.2010 maksetega. Sellega lugesid pooled

omavahelise õigussuhte lõppenuks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus 3. juuni 2011 otsusega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus jättis rahuldamata

AS Oilseeds Trade nõude A. Maante vastu leppetrahvi tasumiseks. Maakohus mõistis

A. Maantelt AS Oilseeds Trade kasuks välja põhivõla 8 325,90 eurot ja viivise 8 325,90 eurot,

kokku 16 651,80 eurot. Maakohus jättis A. Maante menetluskulud ja AS Oilseeds Trade

menetluskulud ¾ ulatuses A. Maante kanda ning AS Oilseeds Trade menetluskulud ja

A. Maantee menetluskulud ¼ ulatuses AS Oilseeds Trade kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt tegi maakohus kindlaks, et OÜ Oilseeds Trade ja

A. Maante on sõlminud 14.05.2009 kaks lepingut: müügilepingu nr L5-2/171 (edaspidi väetise

müügileping), mille alusel ostis A. Maante AS-ilt Oilseeds Trade väetist AN-34 24 tonni hinnaga

110 400 krooni, koos käibemaksuga 130 272 krooni ja müügilepingu nr L5-1/132 (edaspidi

teravilja müügileping), mille alusel kohustus kostja müüma hagejale teravilja (suvirapsi 50 tonni

pluss-miinus 10 % ja otra 200 tonni pluss-miinus 10 %). Hageja nõuab kostjalt väetise

müügilepingust tuleneva võla ja viivise tasumist ning teravilja müügilepingu rikkumisest

tuleneva leppetrahvi tasumist.

Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi teravilja müügilepingu rikkumise eest. Teravilja müügilepingu

alusel kohustus kostja müüma hagejale teravilja. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on

nimetatud lepingu alusel vastu võtnud vaid ühe koorma otra 28 560 kg. Samuti ei vaidle pooled

selle üle, et ülejäänud osas on leping täitmata. Poolte vahel on vaidlus selles, kas lepingu täitmata

jätmine toimus hageja või kostja tegevuse tagajärjel.

Teravilja müügilepingus on pooled kokku leppinud kauba kvaliteedinäitajates, selle põhjal võis

söödaodra niiskusesisaldus olla maksimaalselt 13,5% ja rapsi niiskusesisaldus maksimaalselt

9%. Hageja mõõtis odra tarnimisel 21.12.2009 selle niiskusesisalduseks 14,5%. Selline

niiskusesisalduse määr ei vastanud kokkulepitud nõuetele. Kohus leidis, et kostja vastuväide, et

hageja on lasknud vilja niiskusesisaldust mõõta alles kuid hiljem ei vasta tegelikkusele. Vilja

niiskusesisalduse mõõteandmed kajastuvad 21.12.2009 veosaatelehel, kus niiskuse protsendiks

on märgitud 14,5. AS T K poolt 03.06.2010 saadetud kiri on vaid selgitus, millega väljastati ka

vajalikud tõendid-saateleht ja väljatrükk Infratecist ning kiri ei ole iseseisev tõend vilja

niiskusesisalduse määramise kohta. Tunnistaja F.T. ütluste kohaselt tehakse proovid tavaliselt

Tamsalus ja kantaksegi alati saatelehele. Sellist asjade korraldust kinnitas ka tunnistaja O.S. .

Kostja ise kinnitas samuti, et vilja proov tehakse koormast Tamsalus.

Kohus leidis, et kostja teavitamine kauba mittevastavusest on tõendatud. Tunnistaja F.T. ütluste

kohaselt sai tema esialgse info esimese koorma vilja liigniiskuse kohta ja edastas info O.S. le.

Tunnistaja O.S. kinnitas, et edastas info vilja liigniiskuse kohta kostjale telefoni teel järgmisel

päeval, samuti oli sellest juttu ka hilisemates telefonikõnedes. Samas kinnitas kostja, et 2009

lõpus vestles ta O.S. ga, kes käskis tal oma vilja analüüsida, mida kostja ka tegi. Kostja selline

käitumine viitab otseselt hageja pretensioonist teadmisele hiljemalt 2010 jaanuari alguses.

Kohus leidis, et hageja on täitnud VÕS § 219 sätestatud ostja poolt kauba viivitamatu

ülevaatamise kohustust ja samuti VÕS § 220 sätestatud ostja kohustust teatada mõisliku aja

jooksul müüjale kauba lepingutingimustele mittevastamisest.

Kohus leidis, et hageja ei olnud vastuvõtuviivituses, kuna ei ole keeldunud kostja poolt talle

pakutud kohasest täimisest.

Tõendatud on, et kauba üleandmise hetkel ei vastanud see lepingutingimustele. Kohus leidis, et

kostja ei ole esitanud hagejale tõendeid selle kohta, et ta viis oma vilja nõuetega vastavusse, st et

on vilja täiendavalt kuivatanud. Tunnistaja O.S. ütluste kohaselt teatas kostja tunnistajale, et ta

vilja üle kuivatanud ei ole. Kostja kinnitas ka kohtule antud ütlustes, et tal vili lihtsalt seisis

aidas, midagi sellega muud ei teinud. Samas kinnitas kostja kohtus, et ta teadis hageja

pretensioonist kogu aeg.

Kohus leidis, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt täiendavaid meetmeid ja ta ei olnud kohustatud

aktsepteerima kostja poolt esitatud vilja niiskuse mõõte tulemust 2010 jaanuarist. Kostja kinnitas

oma ütlustes, et hageja esindaja ütles talle, et ei aktsepteeri kostja poolt võetud proovi.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja ei ole teinud kõike vajalikku, et viia kaup

lepingutingimustele vastavusse ja hagejal oli õigus keelduda kauba vastuvõtmisest VÕS § 111

lg 1 alusel.

Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et kostja ei olnud, vaatamata vilja võimalikule liigniiskusele,

tegelikkuses valmis seda üle andma. Tunnistaja L.V. ütluste kohaselt oli kostja rapsi tarne kohta

teatanud, et seda tal ei olnudki plaanis täita. Kostja ei osanud oma ütluses anda objektiivset

selgitust, miks ta keeldus üle andmast lepingus kokkulepitud rapsi. Kostja põhjendas keeldumist

sellega, et kui hageja ei viinud ära otra, miks pidi siis andma hagejale üle rapsi. Rapsi osas ei ole

seega vaidlust selle üle, et kostja hagejale täitmist üldse ei pakkunud. Tunnistaja L.V. ütlusest

selgub, et kostja kinnitas talle 2010 aprillis, et rapsi oli juba sügisel ära müünud.

Ostu-müügilepingu nr L5-1/132 p 2 sätestab, et rapsi ja teravilja vastuvõtukohad on Tammsalus,

Vahenurmes ja AS W T. Ostjal on õigus vastavalt oma äranägemisele lisada juurde

vastuvõtukohti. Kui lõplik tarnekoht erineb lepinguga kokkulepitust, hüvitab ostja müüjale

transpordikulude vahe, kui selline tekib. Nimetatud sätte põhjal võib järeldada, et kauba

tarnimise kohustus oli kostjal, hagejal oli õigus kindlaks määrata tarnimise koht. OÜ Oilseeds

Trade haldusjuht F.T. andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi poolte tava ja praktika kohta kauba

tarnimisel. Ta selgitas, et vilja üleandmine toimub tavaliselt kliendi juures, viljaveo puhul tuleb

vili laadida kliendi juures autole ja rapsi puhul pidi klient ise viima rapsi kas lattu või laeva.

Hageja ostab veoteenuse sisse. On ka lepinguid, et klient transpordib ise, kui soovib. Selles ei ole

probleemi, et müügilepingus on tarne teisiti kirjas. Isegi rapsi puhul kasutavad kliendid

hagejapoolset transporti. Samasugust praktikat kinnitasid ka tunnistaja O.S. ja kostja. Seega

arvestades poolte vahel majandustegevuses kujunenud praktikat, ei olnud kauba tarnimine kostja

kohustus.

Maakohus asus seisukohale, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja hageja nõue

leppetrahvi osas on põhjendatud. Samas aga kuigi hagejal oli olemas sisuliselt leppetrahvi nõue,

on ta lähtuvalt VÕS § 159 lg 2 kaotanud õiguse seda maksma panna. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja esitas leppetrahvi nõude hagivalduses, mille esitas kohtule 06.09.2010. Kostja poolt

toimus lepingu rikkumine 2009 lõpus 2010 alguses. Viimased sisulised püüded kokku leppida

kostja poolt lepingu täitmist olid 2010 aprillis-juuni alguses. Seega oli hagejale 2010 aprillis

selgeks saanud, et kostja omapoolset kohustust ei täida. Kohus leidis, et kolm kuud hiljem

esitatud leppetrahvi nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, seda eriti olukorras, kus

kostjapoolne lepingu mittenõuetekohane täitmine oli teada juba 2010 alguses.

Hageja nõuab kostja põhivõlga müügilepingu nr L5-2/171 alusel müüdud väetise eest summas

8 325,90 eurot ja viivist põhivõla ulatuses summas 8 325,90 eurot.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on kostjale kauba üle andnud. Vastavalt

müügilepingu p-le 4 kohustus kostja tasuma kauba eest hiljemalt 15.10.2009. Kostja tähtaegselt

väetise eest ei tasunud. Kostja on tasunud hagejale väetise eest 22.04.2010 50 000 krooni ja

06.07.2010 31 350 krooni, kokku 81 350 krooni.

Pooled on väetise müügilepingu p-s 4.5 leppinud kokku, et müüjal on õigus nõuda ostjalt viivist

0,5% tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Nõude summat arvestades on

viivise suuruseks 651,36 krooni päevas. Puudub vaidlus, et kostja tasus esimese makse

50 000 krooni alles 22.04.2010, s.o rohkem kui kuus kuud pärast maksetähtaega. Seega oli tal

nimetatud päevaks tekkinud kohustus tasuda viivist kokku 123 107,04 krooni. Kostja on

maksekorraldustel 50 000 krooni ja 31 350 krooni ülekandmisel märkinud selgitusse „väetis“.

Seega on kostja määranud, et tasutav summa läheb väetise müügilepingu järgi saadud väetise

müügihinna katteks. Samas on pooled müügilepingu p-s 4 kokku leppinud, et juhul, kui ostjal on

müüja ees maksetähtaega ületanud rahalised kohustused tasumata müügihinna, intressi ja/või

viivise näol, kustutatakse ostjalt laekunud makse arvelt kõigepealt sissenõutavaks muutunud

viivise summa, seejärel intress ja viimasena tasutud müügihind. Maakohus leidis, et kohustuste

täitmise järjekorra määramisel tuleb lähtuda lepingust. Seega oli hagejal müüjana õigus arvestada

kostja poolt tasutud summa sissenõutavaks muutunud viivise katteks. Kuna tasutud summa

50 000 krooni ei katnud ka kogu kogunenud viivuse summat, siis jäi põhivõlg täies ulatuses

täitmata ja sellelt võis jätkuvalt arvestada viivist. Kuna ka kostja poolt 06.07.2010 tasutud 31

350 krooni ei katnud selleks ajaks kogunenud viivise summat, on kogu põhivõlg hagi esitamise

ja ka lahendi tegemise seisuga endiselt tasumata. Seega on hageja nõue põhivõla tasumiseks

summas 8 325,90 eurot põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Hageja on olnud põhivõla tasumisega viivituses 20.04.2011 seisuga 552 päeva ja viivis selle aja

eest moodustab 359 550,72 krooni, millest kostja on tasunud 81 350 krooni. Hagejal oli seega

nõudeõigus viivisele summas 278 200,72 krooni.

Kostja esitas vastuväite, et vastavalt 2010 kevad-suvel hageja esindajaga sõlmitud suulisele

kokkuleppele on tal kõik kohustused hageja ees täidetud. Kohus leidis, et kostja on suhelnud

hageja esindajaga seoses müügilepingust tuleneva võla, kuid kostja poolt esitatud tõenditega ei

ole võimalik tõendada, et pooled on sõlminud kokkuleppe lepingu täitmise osas. Ka tunnistaja

L.V. ütlused ei kinnitanud kostjaga väidetava kokkuleppe sõlmimist. Maakohus leidis, et mingit

kokkulepet pooltel selles, et juhul, kui kostja tasub 81 350 krooni, loetakse kõik tema väetise

müügi lepingust tulenevad kohutused täidetuks, ei olnud.

Maakohus leidis, et kostja vastuväide, et hageja on alusetult arvestanud kostja poolt tasutud

summad viivise katteks, sest hageja ei ole esitanud nõuetekohast tasaarvestamise avalduse, ei ole

põhjendatud. Antud juhul ei ole tegemist tasaarvestusega VÕS § 197 mõistes, vaid summade

arvestamisega erinevate nõuete katteks, s.o kohustuste täitmise järjekorra kindlaks määramisega

VÕS § 88 alusel. Pooled olid sõlminud kokkuleppe selle kohta, millises järjekorras kohustused

täidetakse ning see ei eeldanud täiendava avalduse esitamist hageja poolt kostjale.

Samuti on hageja tasaarvestanud ka enda poolt teravilja ostulepingu alusel kostjale tasumisele

kuuluvad summad kostjal tasumisele kuuluva viivisega. Väetise müügilepingu p 4.7 sätestab, et

müüjal on õigus tasaarvestada ostja rahalised kohustused müüja rahaliste kohustustega, mis

tulenevad teistest müüja ja ostja vahel sõlmitud lepingutest. Nimetatud tasaarveldusele esitas

kostja vastuväite vaid hinna osas, sest hageja on kostja hinnangul tasaarvestanud väiksema

summa, kui tal kostjale tegelikult teravilja eest tasuda tuli. Kostja on 21.12.2009 koostanud

teravilja eest hagejale arve summas 39 984 krooni, koos käibemaksuga 47 980,80 krooni, kauba

koguseks 28560 kg, hinnaks 1.40 kr/kg. Hageja esitas kohtule arve, mis kandis kuupäeva

26.02.2010, esitajaks märgitud Ain Maante FIE, kauba nimetus söödaoder, kogus 28 417 kg,

hind 1,35 kr/kg, kogusumma koos käibemaksuga 46 035,54 krooni. Kahe arve erinevus on

1 945,26 krooni, koguste vahe aga 143 kg. Maakohus võrdles visuaalselt nimetatud arvel

esitajana märgitud allkirja kostja poolt mõlemal lepingul oleva allkirjaga ja tavavaatlusel on need

väga sarnased. Maakohus leidis, et kostja on siiski allkirjastanud esitajana 26.02.2010 arve,

millega on ta arvel olevad andmed heaks kiitnud. Samuti maakohus leidis, et kostja on

26.02.2010 arvet allkirjastades aktsepteerinud sellel olevat vilja hinda. Maakohus luges kostja

poolt tarnitud vilja hinnaks 46 035,54 krooni.

Maakohus rahuldas hageja nõude tasumata põhivõla ja viivise osas. Tasumata põhivõlg on

130 272 krooni. Kogu võlgnevuse perioodil on arvestatud viiviseks kokku 359 550,72 krooni,

millest kostja on tasunud 81 350 krooni. Hageja on tasaarveldanud viivisega ka oma kohutuse

vilja ostuhinna osas summas 46 035,54 krooni. Hagejal oli seega nõudeõigus viivisele summas

232 165,18 krooni. Hageja on vähendanud viivise nõuet põhivõlani ja palus välja mõista viivise

summas 130 272 krooni (8 325,90 eurot). Maakohus leiab, et viivise nõue on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele nimetatud suuruses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A. Maante esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. juuni 2011 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus on hagi rahuldanud. A. Maante palub jätta menetluskulud täies

ulatuses AS Oilseeds Trade kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus jätnud tähelepanuta, et poolte vahel sõlmitud kaks lepingut olid omavahelises

seoses ning kostja pidi täitma väetise müügilepingust tulenevad rahalised kohustused teravilja

üleandmisega. Vastav tehing jäi aga realiseerumata hagejast tulenevatel põhjustel, kuna hageja

ostjana ei täitnud enda kohustust vili õigeaegselt vastu võtta. Samuti jättis hageja õigeaegselt

ning piisava põhjalikkusega teavitamata viljal esinenud väidetavast puudusest - niiskusest - ning

esitas kostjale vilja niiskuse mõõtmise tulemused alles koos hagimaterjalidega. Sealjuures on

hageja poolt esitatud vilja niiskuse mõõtmise tulemus vastuolus kostja poolt korraldatud ja

hagejale teatavaks tehtud mõõtmistulemustega, mille kohaselt vili oli lubatud niiskustasemega

ning vastas kokkulepitud lepingutingimustele;

2) on hageja kaotanud enda nõudeõiguse vastuvõtuviivitusest lähtuvalt. Hageja ei ole

võimaldanud kostjal enda lepingulisi kohustusi täita ning hageja on sattunud vastuvõtuviivitusse

VÕS § 119 lg 1 alusel. Hageja tunnistajad kinnitasid 20.04.2011 kohtuistungil, et vilja vedu loeti

hageja kohustuseks. Hageja ei täitnud enda kohustust ning pärast esimest koormat enam vilja ära

vedama ei tulnud, hoolimata sellest, et A. Maante vastavat võimalust korduvalt pakkus. VÕS

§ 119 lg 2 alusel võlgnik ei vastuta selle eest, et ta ei saanud kaupa õigeaegselt üle anda. Kuna

VÕS § 108 lg 1 sätestatud kohustuse täitmise nõue on VÕS § 105 alusel seatud sõltuvusse

vastutusega kohustuse rikkumise eest, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu nr L 5-1/132

täitmist ega ka leppetrahvi;

3) on hageja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kaotanud ka õiguse tugineda kauba

lepingutingimustele mittevastavuse väitele. Hageja ei ole täitnud VÕS § 219 lg-s 1 ja § 220

lg-s 1 sätestatud kohustust, mistõttu kohaldub VÕS § 220 lg 3. Kuna antud juhul on hageja kostja

poolt valmis pandud kauba osaliselt vastu võtnud, kuid on jätnud kauba õigeaegselt üle

vaatamata ning ei ole sellel väidetavalt esinevatest puudustest kostjat õigeaegselt teavitanud, on

hageja VÕS § 220 lg 3 alusel kaotanud enda õiguse tugineda asja lepingutingimustele

mittevastavusele.

Hageja väited selle kohta, et vili on olnud niiske ja kostjat on sellest teavitatud, jäävad

paljasõnaliseks. Seda ei ole kinnitanud ka 20.04.2011 kohtuistungil üle kuulatud hageja

tunnistajad. Hageja rõhutab, et asjas ei ole kahtlust selles, et hageja ei teavitanud kostjat vilja

väidetavast liigniiskusest kirjalikult. Samuti ei ole kahtlust selles, et hageja esitas kostjale vilja

niiskuse mõõtmise tulemused alles koos hagimaterjalidega. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi

dokumenti selle kohta, et kirjalik teavitamine oleks aset leidnud enne hagi esitamist;

4) on maakohus valesti käsitlenud hageja poolt väidetavalt tehtud tasaarvestust. Hagiavalduses

on hageja avaldanud, et kõnealune viivisvõlgnevus on käesolevaks hetkeks vähenenud (kostja on

summa osaliselt tasunud ja osaliselt on toimunud tasaarvestus hageja poolt kostjalt ostetud vilja

müügihinnaga) 118 467,26 krooni võrra. Maakohus aga otsuses leidis, et tasaarvestust ei olegi

toimunud. Ometigi tugines hageja hagiavalduses ja ka hiljem otsesõnu tasaarvestusele ning

kostja vaidles sellele vastu, kuivõrd hageja ei esitanud kostjale VÕS § 198 ette nähtud

tasaarvestusavaldust, mis on tasaarvestuse kehtivuse formaalseks eelduseks.

Kohtu seisukoht, et hageja on tasaarvestanud ka enda poolt teravilja ostulepingu alusel kostjale

tasumisele kuuluvad summad kostjal tasumisele kuuluva viivisega ning, et nimetatud

tasaarveldusele ei ole kostja esitanud muid vastuväiteid kui vaid summa osas, sest hageja on

kostja hinnangul tasaarvestanud väiksema summa kui tal kostjale tegelikult tasuda tuli, on

ebaõige. Kostja on kogu menetluse vältel vaidlustanud kõik hageja poolt väidetavalt teostatud

tasaarvestused, kuivõrd hageja poolt on täitmata tasaarvestuse formaalne eeldus –

tasaarvestusavalduse esitamine.

Õige on kohtu seisukoht, et kostja on vaidlustanud ka tasaarvestuse summa, kuivõrd hageja on

tõepoolest tasaarvestanud väiksema summa kui tal kostjale tegelikult tasuda tuli. Kostja leiab, et

kohus oleks pidanud lähtuma kostja poolt hagejale 21.12.2009 esitatud arvest summas

47 980,80 krooni (koos käibemaksuga), mitte hageja poolt koostatud 26.02.2010 arvest, millel on

hageja väitel kostja allkiri.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole 21.12.2009 arvet ümber teinud ega tühistanud.

Samuti ei ole kostja kordagi lugenud ennast 26.02.2010 arvega seotuks, kuivõrd see ei väljenda

poolte kokkulepet. Kostja on selle tõendamiseks esitanud kohtule korduvalt 2009 detsembri

käibedeklaratsiooni, millest nähtub üheselt, et kostja on deklareerinud käibemaksu vastavalt

21.12.2009 arvele. Maakohus on keeldunud kostja poolt esitatud käbemaksudeklaratsiooni

arvestamast;

5) on hageja poolt nõutav viivisemäär ebamõistlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja

on tasunud hagejale väetise eest 50 000 krooni 22.04.2010 ja 31 350 krooni 06.07.2010 ning

sisuliselt ka viljakoorma hinna 47 980,80 krooni. Kokku on kostja maksnud hagejale väetise eest

129 330,80 krooni. Tänasel hetkel nõuab hageja kostjalt veel 260 544,05 krooni ehk siis kokku

389 874,85 krooni, mis ületab saadud kauba väärtuse kolmekordselt. Kostja on senises

menetluses olnud seisukohal, et kuivõrd hagejal puudub kostja vastu põhinõue, on ka hageja

viivisenõue tühine. Käesolevaga esitab kostja nõude viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1

alusel. Kostja on seisukohal, et hageja poolt nõutav viivis, mis on seadusjärgsest viivisemäärast

ca 22 korda kõrgem, on ebamõistlik ja ülemäärane ning selle kostjalt väljamõistmiseks puudub

igasugune mõistlik põhjus, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostja poolse

makseviivituse tõttu kandnud kahju.

Viivise vähendamise avaldus kujutab endast menetluslikku vastuväidet, mistõttu selle esitamisele

ei kohaldu ka TsMS § 652 lg-t 3. Menetluslikku vastuväidet ei pea esitama eraldi taotluse või

vastuhagina vaid selle võib esitada menetlusliku avaldusena kuni menetluse lõpuni;

6) on maakohus põhjendamatult tuginenud hageja tunnistajate vastuolulistele ütlustele. Kostja

selgitas maakohtus, et pooled jõudsid 2010 kevadel kokkuleppele, mille järgi A. Maante maksab

väetise eest 81 350 krooni ning pooled loevad vaidluse lahendatuks. Hageja eitas sellise

kokkuleppe sõlmimist ning ka maakohus nõustus vastustaja käsitlusega, tuginedes hageja

tunnistaja L.V. ütlustele, mille kohaselt poolte vahel mingit kokkulepet ei sõlmitud. Tunnistaja

L.V. avaldas 20.04.2011 istungil, et A. Maantega oli äärmiselt raske ühendust saada. L.V.

ütlustest nähtub justkui oleks A. Maante üritanud ennast hageja eest varjata, tema kõnesid mitte

vastu võtnud, ning lõpuks õnnestus hagejal temaga ühendust saada vaid pärast korduvaid katseid.

Samas on vastavad ütlused tõenditega vastuolus, kuivõrd maakohtule esitatud kõneeristusest

nähtub, et A. Maante on helistanud L.V. 2010 kevadel viiel korral ning arutanud lepinguliste

kohustusega seonduvat. Kõneeristused lükkavad ümber hageja ja tunnistaja väited justkui ei

oleks A. Maantega olnud võimalik ühendust saada. Tegelikkuses suhtles kostja hagejaga

aktiivselt ning üritas leida probleemidele lahendust. Telefonikõnede teemaks oli vaidluse

kokkuleppeline lahendamine, mida kinnitab üheselt ka see, et A. Maante maksis hagejale

81 350 krooni. Kostja leiab, et tõlgendades tunnistajate ütlusi kogumis teiste tõenditega –

eelkõige koos kõneeristuste, A. Maante vande all antud seletusega ja asjaoluga, et pärast aktiivset

telefonikõnede ja kontaktide perioodi maksis A. Maante hagejale suure summa raha – oleks

maakohus pidanud jõudma järeldusele, et pooled on sõlminud kohtuvälise suulise kompromissi

ja seda ka täitnud. Juhul, kui pooled ei oleks kokkulepet saavutanud, oleks kostjal puudunud

igasugune mõistlik põhjus hagejale nii suurte maksete tegemiseks. Kokkuleppe olemasolu

kinnitab ka see, et hageja ei esitanud pärast kostjalt 06.07.2010 viimase makse summas 31 350

krooni saamist kostja vastu enam ühtegi pretensiooni ega nõuet ega nõudnud kostjalt mingeid

täiendavaid makseid.

5. AS Oilseeds Trade vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei saa hageja väidetavast lepingute seotusest kuidagi järeldada, et kostja ei ole kummastki

lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud või, et hagejal puuduks lepingutest tulenev nõudeõigus

kostja vastu. Samuti kostja käsitlus kahe asjassepuutuva lepingu väidetavast omavahelisest

seosest ei sisalda TsMS § 633 lg 3 loetletud asjaolusid ning sellest tulenevalt ei ole

apellatsioonkaebusest võimalik aru saada, milles väljendub maakohtu otsuse ebaõigsus;

2) on maakohus põhistanud oma seisukohta, miks ta ei nõustu kostja väitega hageja

vastuvõtuviivitusest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb kohtuotsuse vastava osa

ebaõigsus. Hageja leiab, et antud kaasuses ei esine hageja vastuvõtuviivitust;

3) ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et hageja on kaotanud õiguse tugineda kauba

lepingutingimustele mittevastavusele tulenevalt VÕS § 220 lg-st 3. Maakohus on põhistanud

seisukohta, et hageja täitis VÕS § 220 tuleneva kohustuse teatada müüjale kauba

lepingutingimustele

mittevastavusest.

Kostja

väide,

et

hageja

(ostja)

antud

juhul

teavitamiskohustust ei täitnud, on ümber lükatud kohtuotsuses viidatud tõenditega, mh kostja

enda ütlustega. Kuivõrd kohus on õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et kostja teavitamine kauba

mittevastavusest on tõendatud, siis puudub alus VÕS § 220 lg 3 kohaldamiseks.

Hageja ei nõustu kostja väitega nagu oleks hageja väide kauba lepingutingimustele

mittevastavusest teavitamise kohta paljasõnaline. Kohtuotsuses on loetletud tõendid, millele

tuginedes on kohus teavitamise fakti tuvastanud. Kuivõrd fakt on tuvastatud konkreetsetele

tõenditele tuginedes, siis ei ole väide selle fakti kohta käsitletav paljasõnalisena. Kostja väide

kirjaliku teavitamise puudumise kohta on asjassepuutumatu, sest ei leping ega ükski õigusnorm

ei sätesta teavitamiskohustuse täitmisele kohustuslikku kirjalikku vormi;

4) on maakohus asunud õigele ja põhjendatud seisukohale, et kostja poolt hagejale tasutud

summade arvestamisega viivise katteks on tegemist kohustuste täitmise järjekorra

kindlaksmääramisega VÕS § 88 mõttes, mitte tasaarvestusega VÕS § 197 mõttes.

Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja ei esitanud kostjale tasaarvestusavaldust, on

ebaõige – hageja on tasaarvestusavalduse esitanud kirjalikult ning selle koopia on ka

dokumentaalse tõendina kohtutoimikus. Lisaks sellele on vaidlus tasaarvestuse üle

asjassepuutumatu, sest tasaarvestatud kostja kohustuste ulatuses ei ole hageja kostja vastu nõuet

esitanud – kuivõrd hagi esemeks olevad nõuded rajanevad kostja kohustustele, mis ei olnud

hageja poolt viidatud tasaarvestusega hõlmatud, siis ei mõjuta kõnealune tasaarvestus või selle

mittetoimumine vähimalgi määral seda, kas hagi tuleb rahuldada või rahuldamata jätta;

5) on kostja esitanud apellatsioonkaebuses väited ja taotlused, mida ta ei ole maakohtus esitanud

– viivise määr on ebamõistlik ja viivise vähendamise taotlus VÕS § 162 lg 1 alusel. TsMS § 631

lg 1 tulenevalt ei saa kostja kõnealused väited ja taotlus olla aluseks maakohtu otsuse

tühistamisele ega muutmisele ning viivise vähendamisele ringkonnakohtu poolt. Kohus saab

viivist vähendada üksnes poole (võlgniku) nõudel ning kui pool sellist taotlust maakohtus ei

esita, on apellatsioonkaebuses sellele tuginemine käsitletav uue asjaoluna, mille suhtes tuleb

kohaldada TsMS § 652 lg 3. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhistanud kõnealuse uue asjaolu

lubatavust ning hageja on seisukohal, et TsMS § 652 lg 3 viidatud asjaolusid antud juhul ei esine.

Seega tuleb kostja uued väited ja taotlused tähelepanuta jätta;

6) on alusetu kostja väide, et maakohus on põhjendamatult tuginenud hageja tunnistajate

vastuolulistele ütlustele. Kohus on analüüsinud kõiki tunnistajate ütlusi ja kostja seletust ning

teinud nendest põhjendatud ja õiged järeldused. Eraldi on kohus analüüsinud tunnistaja L.V. ja

kostja ütluste vastuolu ning teinud olemasolevate tõendite pinnalt ainuõige järelduse, et kostja

väidetava kokkuleppe sõlmimine ei ole tõendatud. Kostja väide, et tunnistajate ütlused on

eluliselt väheusutavad ja kostja enda ütlused on eluliselt usutavad, on täiesti alusetu.

Apellatsioonkaebuse väide, et kui pooled poleks kokkulepet saavutanud, puudunuks kostjal ka

igasugune mõistlik põhjus hagejale „nii suurte“ maksete tegemiseks, on absurdne – kostjal oli

hageja ees täitmata lepingulised kohustused oluliselt suuremas summas kui tema poolt teostatud

maksed, mistõttu eeldada, et maksete tegemiseks tuli veel saavutada mingisugune täiendav

kokkulepe, on nonsenss.

7. AS Oilseeds Trade esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. juuni

2011 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue leppetrahvi saamiseks ja uue

otsuse tegemist, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv summas

4 574,32 eurot. AS Oilseeds Trade palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) tuvastas maakohus õigesti, et kostja rikkus 14.05.2009 müügilepingust nr L5-1/132 (teravilja

müügileping) tulenevaid kohustusi ja hageja nõue leppetrahvi osas on põhjendatud. Samal ajal on

kohus asunud seisukohale, et leppetrahvi nõue tuleb jätta rahuldamata VÕS § 159 lg 2 alusel.

Hageja arvates on maakohus valesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2. Maakohtu seisukoht, et

pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas leppetrahvi nõude hagiavalduses, mille esitas kohtule

06.09.2010, on väär. Hagiavalduses avaldas hageja, et ta esitas leppetrahvi nõude kostjale

30.06.2009 ja tõendas seda ka hagiavaldusele lisatud ärakirjaga arvest nr 301337. Ei hageja ega

kostja ei esitanud sisulise arutamise ajal maakohtus väidet, et leppetrahvi nõue esitati alles

hagiavalduses. Maakohus on leppetrahvi nõude esitamise aja ebaõigesti tuvastanud. Tsiviilasja

materjalidega on tõendatud, et hageja esitas leppetrahvi nõude kostjale 30.06.2009;

2) on maakohus asunud väärale seisukohale, et hageja esitas leppetrahvi nõude kolm kuud

hiljem, kui hagejale oli saanud selgeks, et kostja omapoolset kohustust ei täida. Kohus jättis

siinkohal tähelepanuta asjaolu, et 31.05.2010 kirjaga oli kostja esindaja pakkunud tarnekohustuse

täitmist ning leppetrahvi nõude esitamise tingis asjaolu, et vaatamata 31.05.2010 väljendatud

valmisolekule ei täitnud kostja vilja tarnekohustust 2010 juunikuus. Hageja on seisukohal, et

leppetrahvi nõude esitamine 30.06.2010 oli tehtud mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes.

Kuivõrd kostja esindaja oli 31.05.2010 pakkunud tarnekohustuse täitmist ja hageja oli valmis

pakutud täitmist vastu võtma, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja oli andnud kostjale

täiendava tähtaja tarnekohustuse täitmiseks ja VÕS § 159 lg 2 sätestatud mõistlikku aega tuleb

arvestada täiendava tähtaja möödumisest. Kuivõrd tarnekohustuse täitmiseks antud täiendav

tähtaeg möödus 2010 juunikuus, siis ei saa 30.06.2010.a. esitatud leppetrahvi nõuet lugeda

mõistlikku aega ületanuks. VÕS § 159 lg 2 ei ole antud kaasuses kohaldatav. Järelikult on

maakohus alusetult jätnud leppetrahvi nõude rahuldamata.

8. A. Maante vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on hageja seisukohal, et ta esitas leppetrahvinõude juba 30.06.2010. Vastava väite esitamisel

tugineb hageja hagiavalduses esitatud 30.06.2010 kuupäeva kandvale arvele nr 301337, mille

lahtris „kauba nimetus“ on toodud „trahv 15% rapsi ja odra müügikohustusest.“ Viidatud arve

käsitlemine leppetrahvinõudena on välistatud. Nimetatud arvet ei ole kostjale enne hagiavalduse

esitamist kätte toimetatud, kuivõrd arvel puudub asjakohases lahtris märge, et see oleks vastu

võetud. Seetõttu on ka ebaselge selle tegeliku koostamise ja kättetoimetamise aeg. Ühtlasi ei ole

arvet isegi allkirjastatud, mistõttu see ei saa kujutada endast nõuet ega tahteavaldust. Sealjuures

on arves esitatud leppetrahvi pealt ka käibemaksu maksmise nõue, mis jääb arusaamatuks,

kuivõrd leppetrahv ei kujuta endast teenust käibemaksuseaduse mõistes ning ei kuulu seetõttu

käibemaksuga maksustamisele;

2) on TsMS § 230 lg 1 kohaselt hageja kohustus tõendada enda väidet, et ta esitas kostjale arve

nr 301337 juba 30.06.2010 ning see kujutab endast leppetrahvinõuet. Kostja on seisukohal, et ta

sai viidatud arve esmakordselt alles koos hagimaterjalidega, ning allkirjastamata dokumendi

käsitlemine leppetrahvinõudena on välistatud.

Samas on õige maakohtu seisukoht, et hagejale pidi kostja käitumine, mida hageja on

tõlgendanud lepingurikkumisena, olema teada juba 2010 alguses. Samas esitas hageja

leppetrahvinõude alles ca üheksa kuud hiljem. Seetõttu on hageja ilmselgelt lasknud mööda VÕS

§ 159 lg 2 sätestatud mõistliku aja ning hageja leppetrahvi nõue tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et A. Maante apellatsioonkaebus ja AS Oilseeds Trade

vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 3. juuni 2011 otsus

muutmata.

10. Ükski A. Maante apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole Tartu Maakohtu 3. juuni 2011

otsuse tühistamise aluseks.

10.1. Ebaõige on apellandi väide, et poolte vahel sõlmitud väetise müügileping ja teravilja

müügileping olid sellises omavahelises seoses, et kostja pidi täitma väetise müügilepingust

tulenevad rahalised kohustused teravilja üleandmisega. Kostja poolt väidetavat seost ei tulene ei

väetise müügilepingust nr L5-2/171 (tl 13-14) ega teravilja müügilepingust nr L5-1/132

(tl 15-17).

Hageja on esitanud kostja vastu väetise müügilepingust nr L5-2/171 tuleneva tasumata

müügihinna ja viivise nõude ning teravilja müügilepingust nr L5-1/132 tuleneva leppetrahvi

nõude.

Kuna väetise müügilepingu ja teravilja müügilepingu vahel puudub kostja poolt väidetud

vastastikune seos, siis väetise müügilepingu alusel esitatud nõude osas ei ole asjakohased

apellandi poolt esitatud vastuväited seoses teravilja müügilepinguga. Väetise müügilepingu

täitmisest ei vabasta kostjat see asjaolu, kas teravilja müügileping jäi täitmata hagejast

tulenevatel põhjustel või kostjast tulenevatel põhjustel, samuti see, kas hageja õigeaegselt ning

piisava põhjalikkusega teavitas viljal esinenud väidetavast puudusest, s.o kokkulepitud

suuremast niiskuse sisaldusest. Nimetatud väited oleksid asjakohased juhul, kui kostja oleks

esitanud hageja vastu teravilja müügilepingust tuleneva tasaarvestusnõude, kuid kostja ei ole

menetluse kestel sellist tasaarvestusvastuväidet esitanud.

Asjakohatu on kostja väide, et hageja on kaotanud väetise müügilepingust tuleneva nõudeõiguse

seetõttu, et on vastuvõtuviivituses teravilja müügilepingu täitmisel. Samuti on asjasse puutumatu

kostja väide, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt lepingu nr L 5-1/132 täitmist, sest hageja ei

olegi vastavat nõuet maakohtule esitanud.

10.2. Samas arvestades seda, et maakohus on tuvastanud hageja poolt esitatud teravilja

müügilepingust tuleneva leppetrahvi nõude osas asjaoludena, et hageja ei ole kaotanud

leppetrahvi nõude õigust, kuna ta ei olnud vastuvõtuviivituses ning, et hageja ei ole rikkunud

teavitamiskohustust,

siis

arvestades

vastuapellatsioonkaebuse

esitamist,

on

apellandi

vastavasisulised väited asjakohased.

Vastavalt VÕS § 220 lg-le 1 peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest

müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada

sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 2 järgi oma majandus- või kutsetegevuses

müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt

kirjeldama.

VÕS § 219 lg 2 kohaselt kui müügilepingus on ette nähtud asja vedamine, võib ostja asja üle

vaadata jõudmisel sihtkohta.

Ebaõige on apellandi väide, et hageja on rikkunud odra lepingutingimustele mittevastavusest

teatamisel VÕS § 220 lg-t 1 ja 3 ning seetõttu ei saa ta VÕS § 220 lg 3 alusel tugineda asja

lepingutingimustele mittevastavusele.

Kuna apellatsioonkaebuses esitatud vastavasisulised väited kordavad maakohtus esitatud väited

ning maakohus on vaidlustatud otsuses neid käsitlenud, siis ringkonnakohus, nõustudes

maakohtu vastavate põhjendustega ei korda neid. Asjaolu, et hageja ei teavitanud kostjat vilja

liigniiskusest kirjalikult, ei tähenda seda, et hageja ei oleks täitnud VÕS § 220 lg-test 1 ja 2

tulenevat kohustust, sest asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamine võib olla ka

suuline. Õige on maakohtu seisukoht, et AS T K 03.06.2010 kiri (tl 18) on vaid selgitus, millega

koos saadeti 21.12.2009 veosesaateleht ja väljatrükk Infratecist, kuid nimetatud kiri ei tõenda

seda, et vilja niiskuse sisaldus oleks esmakordselt alles mõõdetud kuid hiljem.

10.3. Apellandi väite kohaselt ei vastuta ta hageja ees teravilja müügilepingut tuleneva kohustuse

rikkumise eest seetõttu, et hageja ise oli vastuvõtuviivituses.

Vastavalt VÕS § 119 lg-le 1 satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma

kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult

vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse

täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks

vajaklikku muud tegu või koostööd võlgnikuga.

Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et vilja vedu loeti hageja kohustuseks, ning

nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses ega vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatud.

Nähtuvalt asja materjalidest, pani kostja vilja hagejale üleandmiseks valmis 21.12.2009, teatas

sellest hagejale ja hageja pidi ise korraldama vilja äraveo. Antud juhul viis hageja kostja poolt

valmispandud viljast ära ühe koorma ning kuna vili ei vastanud lepingutingimustele, siis keeldus

hageja õigustatult vilja edasisest äraveost. Samas kostja väite kohaselt sai ta AS-lt J V

13.01.2010 analüüsi vaidlusaluse odra kohta ning selle kohaselt oli vilja niiskuse protsent 12,8 (tl

43). Nimetatud analüüsi tulemused edastas kostja enda väitel hagejale ning teatas, et hageja võib

vilja ära vedada. Tunnistaja O.S. ütlustest nähtub, et hageja oli teadlik kostja poolt korraldatud

analüüsi tulemustest, kuid ei aktsepteerinud neid ning võttis ise proovi ja viis analüüsimiseks

Tamsalusse; analüüs näitas lubatust suuremat niiskusesisaldust (tl 111-112) ja seetõttu ei võetud

vilja vastu.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud asjaolu, et ka pärast 13.01.2010

(s.o pärast AS J V teostatud analüüsi) ei vastanud vilja niiskusesisaldus lepingule, siis on hageja

alusetult keeldunud alates 13.01.2010 vilja äraveost ning sattus sellega vastuvõtuviivitusse.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ka pärast 13.01.2010 oli vilja niiskusesisaldus suurem

lepingus lubatust. Ainuüksi tunnistaja O.S. ütlused selle kohta, et ta ütles kostjale, et AS J V

analüüsi tulemusi ei aktsepteerita ning vilja niiskusesisaldus ei vasta lepingus kokkulepitule, ei

tõenda seda, et alates 13.01.2010 ei vastanud vili endiselt lepingutingimustele ja seetõttu oli

hagejal õigus keelduda omapoolsest lepingu täitmisest.

Lähtudes eeltoodust on õige apellandi väide, et hageja oli vastuvõtuviivituses alates 13.01.2010.

10.4. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja poolt hagejale tasutud summade arvestamisega

viivise katteks on tegemist kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramisega VÕS § 88

mõttes, mitte tasaarvestusega VÕS § 197 mõttes ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide

ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Vastavalt väetise müügilepingu punktile 4 (tl 13) kohustus kostja tasuma kauba eest hiljemalt

15.10.2009. Kostja on tasunud hagejale väetise eest 50 000 krooni 22.04.2010 ja 31 350 krooni

06.07.2010, kokku 81 350 krooni.

Väetise müügilepingu lisaks oli AS Oilseeds Trade müügilepingute üldtingimused (tl 13-14) ning

selle punktis 4.5. leppisid pooled kokku, et müüjal on õigus nõuda ostjalt viivist 0,5% tähtaegselt

tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Arvestades tähtaegselt tasumata summat

130 272 krooni on viivise suuruseks päevas 651,36 krooni. Kostja poolt 50 000 krooni tasumise

ajaks 22.04.2010 oli tal tekkinud kohustus tasuda viivist kokku 123 107,04 krooni.

Müügilepingute üldtingimuste punkti 4.6. kohaselt juhul, kui ostjal on müüja ees maksetähtaega

ületanud rahalised kohustused tasumata müügihinna, intressi ja/või viivise näol, kustutatakse

ostjalt laekunud makse arvelt kõigepealt sissenõutavaks muutunud viivise summa, seejärel

intress ja viimasena tasutud müügihind. Seega oli lepingust tulenevalt hagejal müüjana õigus

arvestada kostja poolt 22.04.2010 tasutud summa sissenõutavaks muutunud viivise katteks.

Kuna tasutud summa 50 000 krooni ei katnud ka kogu kogunenud viivuse summat, siis jäi

põhivõlg täies ulatuses täitmata ja sellelt võis jätkuvalt arvestada viivist. Ka kostja poolt

06.07.2010 tasutud 31 350 krooni ei katnud selleks ajaks kogunenud viivise summat.

10.5. Hageja väitel tasaarvestas ta teravilja müügilepingu alusel kostjale tasumisele kuuluva

summa kostja poolt väetise müügilepingu alusel tasumisele kuuluva viivisega. Kostja seisukoha

kohaselt ei ole hageja talle VÕS §-s 198 ettenähtud tasaarvestusavaldust esitanud ning seetõttu ei

ole tegemist kehtiva tasaarvestusega.

Müügilepingute üldtingimuste punkt 4.7 sätestab, et müüjal on õigus tasaarvestada ostja

rahalised kohustused müüja ees müüja rahaliste kohustustega ostja ees, mis tulenevad teistest

müüja ja ostja vahel sõlmitud lepingutest; tasaarvestuse teostamiseks esitab müüja ostjale

kirjaliku avalduse, milles märgitakse tasaarvestusega hõlmatud vastastikused nõuded ning

tasaarvestuse tulemusena moodustub vastastikuste rahaliste kohustuste saldo.

Iseenesest õige on kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne kohtumenetlust

esitanud kostjale kirjalikku tasaarvestusavaldust, kuid see asjaolu ei välista hagejapoolset

tasaarvestust. Hageja on maakohtule esitanud 26.01.2011 koos oma seisukohtadega 01.03.2010

tasaarvestusteatise (tl 78). Vastavalt TsMS § 197 lg-le 2 tasaarvestuse tulemusena lõpevad

tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei

lepi kokku teisiti. Seega ka antud juhul olenemata tasaarvestuse avalduse esitamise ajast lõppesid

tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest.

10.6. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal oli õigus tasaarvestada kostja poolt 26.02.2010

esitatud arvest tuleneva nõude summas 46 035,54 krooni oma nõudega kostja vastu ning ükski

apellandi väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.

Nähtuvalt asja materjalidest, esitas kostja hagejale müüdud odra kohta 06.10.2010 maakohtule

21.12.2009 arve (tl 42) summas 47 980,80 krooni. Hageja esitas sama odra müügi kohta

26.02.2010 arve nr 300217 (tl 79) summas 46 035,54 krooni. Tunnistaja O.S. ütluste kohaselt sai

hageja 21.12.2009 arve posti teel, kuid seda arvet ei aktsepteeritud ja hageja raamatupidaja

koostas ise 26.02.2010 arve nr 300217, millele kirjutas kostja alla (tl 112). Ringkonnakohus

leiab, et 26.02.2010 arvet nr 300217 allkirjastades on kostja ise loobunud oma nõudest

21.12.2009 arve järgi ning seetõttu on õige maakohtu seisukoht, et kostja poolt hagejale müüdud

vilja hinnaks oli 46 035,54 krooni, s.o 26.02.2010 arvest nr 300217 tulenev summa.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et iseenesest ei ole asjaolu, kas hageja tasaarvestas oma nõude

kostja vastu kostja nõudega tema vastu õigesti või mitte, vaidluse lahendamise seisukohalt

asjassepuutuv. Hageja määrab ise hagi esitamisel oma nõude suuruse ning antud juhul on hageja

oma rahalise nõude esitanud kostja vastu arvestades kostja nõuet tema vastu. Kostja ei ole

menetluses esitanud omapoolset tasaarvestuse vastuväidet seoses sellega, et tal on nõue hageja

vastu tulenevalt teravilja müügilepingust. Seega ei mõjuta vaidlusalune tasaarvestus vähimalgi

määral hagi rahuldamist või rahuldamata jätmist.

10.7. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud viivise vähendamise nõude, leides, et viivise

määr on ebamõistlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Seega on apellant esitanud

apellatsioonkaebuses uue asjaolu.

Vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (p 1) või

asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või

muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks

või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (p 2).

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei esine ühtegi eelnimetatud alust ning seetõttu tuleb jätta

apellandi taotlus viivise vähendamiseks tähelepanuta. Kostjal oli võimalik maakohtus esitada

viivise vähendamise taotlus, kuid ta ei ole seda kasutanud.

10.8. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate ütlusi ning ükski apellandi vastupidine väide ei

anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostja väide, et pooled jõudsid

2010 kevadel kokkuleppele, mille järgi A. Maante maksab väetise eest 81 350 krooni ning

pooled loevad sellega omavahelise vaidluse lahendatuks. Hageja on sellele kostja väitele vastu

vaielnud ning hageja vastuväidet kinnitavad tunnistaja L.V. ütlused. Kuna hageja vaidles kostja

väitele põhjendatult vastu, siis lasus väidetava kokkuleppe sõlmimise tõendamiskoormis kostjal.

Kostja vastavat väidet ei tõenda tema poolt esitatud telefonikõnede eristus 01.06-01.07.2010 (tl

60-69), sest kõnede eristusest saab küll järeldada hageja ja kostja vahelist suhtlust nimetatud

perioodil, kuid telefonikõnede eristusega ei ole võimalik tõendada kõnede sisu, s.o ei ole

võimalik tõendada pooltevahelist kokkulepet ega sellise kokkuleppe tingimusi juhul, kui teine

pool kõnede väidetavale sisule vastu vaidleb.

Lähtudes eeltoodust ei ole kostja tõendanud seda, et pooled jõudsid 2010 kevadel kokkuleppele,

et kostja tasub hagejale väetise eest 81 350 krooni ning pooled loevad sellega omavahelise

vaidluse lahendatuks.

11. Ringkonnakohus leiab, et AS Oilseeds Trade vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ning maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.

11.1. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja leppetrahvi nõude, mis tuleneb teravilja

müügilepingu nr L5-1/132 rikkumisest ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukoht

ei anna alust leppetrahvi nõude rahuldamiseks.

Teravilja müügilepingu nr L5-1/132 punkti 7.1. kohaselt juhul, kui müüja ei täida oma

lepingulisi kohustusi lepingus või lepingu lisades kokkulepitud koguste ja tähtaegade suhtes, on

ostjal õigus nõuda leppetrahvi 15% täitmata lepingu mahust.

Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse punktis 10.3., et hageja sattus vastuvõtuviivitusse.

Hageja vastuvõtuviivitus välistab teravilja müügilepingu nr L5-1/132 punkti 7.1. kohaldamise

ning hageja leppetrahvi nõue tuleb jätta rahuldamata.

11.2. Isegi juhul, kui ei oleks tuvastatav hageja vastuvõtuviivitus, tuleks jätta hageja poolt

esitatud leppetrahvi nõue rahuldamata.

Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2 ning hageja vastupidine väide on alusetu.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab.

Ebaõige on hageja väide, et tõendatud on tema poolt kostjale leppetrahvi nõude esitamine

30.06.2009. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei tõenda hagiavaldusele lisatud ärakiri

arvest nr 301337. Kostja vastuväite kohaselt sai ta viidatud arve esmakordselt alles koos

hagimaterjalidega ning hageja ei ole tõendanud, et kostja sai arve nr 301337 kätte 30.06.2009.

Seega esitas hageja leppetrahvi nõude kostjale 20.09.2010 (tl 34 – kostja allkiri hagimaterjalide

kättesaamise kohta).

VÕS § 159 lg 2 kohaselt algab leppetrahvi nõue rikkumise avastamisest. Asja materjalide

kohaselt rikkus kostja lepingut detsembris 2009. Pärast seda algasid poolte vahel läbirääkimised

teravilja müügilepingu täitmise üle, kuid kuna mais 2010 esitas hageja kostjale pankrotihoiatuse,

siis hiljemalt selleks ajaks pidi hagejale selge olema, et kostja omapoolset kohustust ei täida ja

tulenevalt teravilja müügilepingu nr L5-1/132 punktist 7.1. oli tal õigus nõuda leppetrahvi.

Lähtudes eeltoodust on õige maakohtu seisukoht, et hageja on kaotanud õiguse nõuda

leppetrahvi, sest ei ole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

poolele teatanud, et nõuab leppetrahvi.

12. Kuna apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jätab

ringkonnakohus menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson