3-11-1414/34 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-1414 Haldusasi Harju maavanema protest Harku Vallavalitsuse 12. oktoobri 2010. a korralduse nr 1262 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Harju maavanema apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Protesti esitaja: Harju maavanem Vastustaja: Harku Vallavalitsus Kolmas isik: KM

RESOLUTSIOON Jätta Harju maavanema apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-11-1414 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 5. märtsil 2012. a (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 14. detsembri 1994. a otsusega nr 5945 tunnistati omandireformi objektiks xxxxxxxxxx xxx xxxxxx xxxxxx xxxxx xx maaüksus (17,79 ha) ning ühistatud vara, loeti tõendatuks, et see kuulus J M, ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati R M. Harku Vallavalitsuse 3. mai 2005. a korraldusega nr 706 tagastati R M 14,9 ha maad ning jäeti tagastamata 2,89 ha maad, millel asub teisele isikule kuuluv elamu. 2. Harku Vallavalitsuse 10. mai 2005. a korraldusega nr 759 määrati R Mle tagastamata jäänud õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon 22 300 krooni. R M esitas 17. mail 2005. a Harku Vallavalitsusele taotluse, milles soovitakse maa kompenseerimist, maa kompensatsiooni maksumuse määramist ja kompensatsiooni ülekandmist enda erastamisväärtpaberiarvele. Eelnevalt oli ta esitanud avalduse, milles teatas, et on nõus maa erastamisega. R M suri 21. oktoobril 2005. a. Tema pärijaks on KM.

3-10-2143

2(6) 3. Harku Vallavalitsus pöördus 19. augustil 2010. a KM poole, selgitades et õigusvastaselt võõrandatud maal asuva teisele isikule kuuluva ehitise omanik V K on Ukraina kodanik, kellele ei ole maareformi seaduse (MaaRS) § 21 lg 2 kohaselt lubatud maa ostueesõigusega erastamine. Seetõttu on võimalik K. Ml kompensatsioon tagastada, seejärel talle maa tagastada ning maa tagastamise järel tsiviilõiguslike tehingutega maa ehitise omanikule võõrandada. Vastasel korral jäetakse maa riigi omandisse. K. M andis nõusoleku vallavalitsuse korralduste nr 706 ja 759 kehtetuks tunnistamiseks. 4. Harku Vallavalitsuse 12. oktoobri 2010. a korraldusega nr 1262 muudeti Harku Vallavalitsuse 3. mai 2005. a korraldust nr 706, määrates, et ülejäänud maa (2,89 ha) tagastamine või kompenseerimine lahendatakse edaspidi, ning tunnistati kehtetuks Harku Vallavalitsuse 10. mai 2005. a korraldus nr 759. Korraldust põhjendatakse sellega, et tagastamata jäetud maa täies ulatuses ostueesõigusega erastamine ei ole V Ki poolt MaaRS § 21 lõikes 2 sätestatud piirangu tõttu võimalik, mistõttu ei vasta Harku Vallavalitsuse 3. mai 2005. a korralduse nr 706 punkt 2 tegelikkusele. K. M ja V. K on sõlminud 27. septembril 2010. a kokkuleppe, mis võimaldab varasemate korralduste kehtetuks tunnistamist, kompensatsiooni tagastamist ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamist V. K poolt teada antavale Eesti kodanikule. 5. Harju maavanem esitas 8. juunil 2011. a Tallinna Halduskohtule protesti, milles taotleb Harku Vallavalitsuse 12. oktoobri 2010. a korralduse nr 1262 tühistamist. Kaebuse põhjendused: 1) KM sai pärida ainult selle vara, mis kuulus R Mle tema surma hetkel: nõudeõiguse 14,90 ha suurusele Villema maale, sest kompensatsioon 2,89 ha maa eest oli R Mle juba välja makstud ning realiseeritud. KMl ei olnud õigust anda nõusolekut 3. mai 2005. a korralduse nr 706 tagasiulatuvaks muutmiseks ja 10. mai 2005. a korralduse nr 759 tagasiulatuvaks kehtetuks tunnistamiseks, kuna muudetav ja kehtetuks tunnistatav korraldus ei puudutanud tema õigusi ja kohustusi. Maa on tagastatud ja kompenseeritud seaduses sätestatud korras õigele isikule ning vara tagastamine ja kompensatsiooni väljamaksmine on omandireformi menetlust lõpetavad toimingud; 2) Riigikohtu 6. märtsi 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-01 ei ole asjakohane, sest käsitletud kaasuses ei olnud omandireform lõppenud ning õigustatud subjekt ei olnud esitanud vara kompenseerimise taotlust. Rahandusministri 12. märtsi 2007. a määruse nr 8 „Kasutamata erastamisväärtpaberite hüvitamise ja kompensatsiooni väljamaksmise korraldamise juhend“ § 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt saab parandada ainult ebaseaduslikult määratud või välja makstud kompensatsiooni. R Mle ei ole tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni välja makstud ebaseaduslikult. Asjaolu, et Vl K on võimalik MaaRS § 21 lõike 2 kohaselt erastada vaid ehitise teenindamiseks vajalikku maad, ei muuda kompensatsiooni määramist R Mle ebaseaduslikuks; 3) 27. septembril 2010. a KM ja V Ki vahel sõlmitud ühise tegutsemise kokkulepe ei oma õiguslikku tähendust, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on lõpetatud ning R Mle kompensatsiooni määramist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et MaaRS § 6 lõike 2 punkti 3 alusel jäi tagastamata 2,89 ha maad, mida ei saanud täies ulatuses V K erastada. Puudub õiguslik alus juba lõpule viidud omandireformi menetlust uuesti alustada; 4) R M esitas avalduse kogu maa tagastamiseks, mida hiljem muutis põhjusel, et kogu maad ei olnud võimalik tagastada, sest seal asusid V Kle kuuluvad hooned. 6. Harku Vallavalitsus palus jätta protesti rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) R M pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 2, § 117 lg 1 ning § 130 lg 1 kohaselt ei olnud endise Villema 51 kinnistuga seotud õiguste ja kohustuste üleminek pärimise teel takistatud. KMl on õigus teostada pärast kompensatsiooni tagasimaksmist edasisi maareformi seaduse kohaseid toiminguid. Asjaolu, et kompensatsiooni parandamise tulemusena muutub KM kõnealuse maa osas maareformi seaduse kohaseks õigustatud subjektiks ja osutub võimalikuks maa tagastamine või nõudeõiguse

3-10-2143

3(6) loovutamine, on korralduse vastuvõtmise ja sellele järgnevate menetluste järelm. KM ei nõua vallavalitsuse poolt R Mle kompenseeritud maa osas tagastamise korralduse vastuvõtmist; 2) õigustatud subjekt ei ole esitanud vara kompenseerimise taotlust. Riigikohus on pidanud konkreetse asja tehioludest sõltuvalt võimalikuks omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 paindlikku tõlgendamist; 3) maa tagastamise õigustatud subjekt võttis vastu talle kompensatsiooni, kuna talle tagastamata jääv maa pidi kuuluma teisele isikule kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastamisele, milleks oli elamu omanikul vastavalt MaaRS §-le 9 õigus, kuna eeldati, et elamu paikneb Villema 51 kinnistul. Hiljem selgus, et maa tagastamata jätmine oli õigusvastane seetõttu, et ehitise omanikul puudus nii maa tagastamata jätmise korralduse vastuvõtmisel kui ka hiljem õigus sellises suuruses maa erastamiseks ning Villema 51 maale ei jäänud teisele isikule kuuluvat elamut. Elamu paiknes hoopis Villema 51 maaüksusest 1932. aastal lahutatud ja eraldi kinnistatud ca 0,17 ha suurusel maatükil.

7. Tallinna Halduskohtu 4. novembri 2011. a otsusega jäeti protest rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Põhjendused: 1) vaidlustatud korraldus on kolmandat isikut soodustav haldusakt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. R M pärija KM on käesoleval juhul kinnitanud oma nõusolekut protestitava haldusakti andmiseks; 2) ehitise (sh. elamu) omanikuks olev välismaalane ei saa erastada maad rohkem kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Endise Villema 51 maa arvelt 2,89 ha suuruse maa erastamine V Kile ei oleks olnud Harku Vallavalitsuse 2005. aasta korralduste nr 706 ja 759 andmisel ajal võimalik, kuna ehitiste omanik oli välismaalane ning MaaRS § 21 lg 2 kohaselt oleks ta enda omandis olevate ehitiste juurde saanud erastada üksnes teenindusmaa. Isegi eeldusel, et V Kle kuulunud ehitised asusid täielikult endisel Villema 51 talumaal, ei saanuks nende teenindamiseks vajaliku maa suurus ühelgi juhul olla 2,89 ha, vaid teenindusmaa oleks pidanud olema MaaRS § 6 lõikes 33 sätestatud definitsiooni kohaselt väiksem. Vallavalitsuse väitel ei asunud V K kuulunud elamu endisel Villema 51 maal, vaid sellest 1932. aastal eraldatud kinnistul Rätsepa 72. Kuigi selle kohta pole esitatud tõendeid, kinnitab see, et vallavalitsus ei selgitanud 2005. a korralduste andmise ajal asjaolusid piisavalt välja. R Mle maa tagastamata jätmine oli seetõttu õigusvastane; 3) HMS § 69 lõikes 1 on sätestatud haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise tagajärjena see, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Asjaolu, et R Mle määratud kompensatsioon on talle välja makstud, ei takista kompensatsiooni määramise kohta tehtud haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. Haldusakti alusel üle antud soodustus tuleb sellisel juhul tagastada; 4) R M pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 130 lõikes 1 sätestati, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Omandireformi raames maa tagastamise ja kompenseerimise nõudeõiguse näol ei ole tegemist õigusega, mis ei saaks seadusest tulenevalt üle minna. Olukorras, kus isiku õiguste ja kohustuste maht muutub seoses neid õigusi ja kohustusi kindlaksmääravate haldusaktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega pärast selle isiku surma, kajastub see pärandi vastuvõtnud pärijale üle läinud õiguste ja kohustuste mahus. Õigust saada kompensatsiooni R Mle 2005. a korralduse tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise tõttu ei tekkinud. Kompensatsiooni määramist käsitleva haldusakti tagasiulatuv algusest peale kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et pärast selle akti kehtetuks tunnistamist tuleb kehtetuks tunnistatud akti käsitada sellisena, et see ei ole kehtinud, ning selle akti alusel sooritatud toimingud on niisiis sooritatud ilma õigusliku aluseta ning need tuleb tagasi täita. Ühtlasi tähendab see,

3-10-2143

4(6) et R M õigus nõuda 2,89 ha suuruse maa tagastamist või kompenseerimist ei ole lõppenud ning selles osas tuleb lugeda, et nõudeõigus läks tema pärijale üle; 5) protestitava korralduse andmist ei välistanud ORAS § 17 lg 5, milles sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Selle normi eesmärk ei ole igal juhul välistada vara tagastamise või kompenseerimise kohta tehtud otsuste hilisemat ümbervaatamist ning vajaduse korral tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. ORAS § 17 lg 5 eesmärk on välistada kompensatsiooni maksmine vara eest, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, või sellise vara tagastamine, mis on juba varem kompenseeritud. Pärast protestitava korralduse andmist ei saa väita, et 2,89 ha osas oleks Villema 15 maa R Mle kompenseeritud, kuna kompenseerimise õigusliku aluse tagasiulatuva äralangemisega on avalikul võimul tekkinud nõudeõigus R M (või tema õigusjärglase) vastu lähtudes HMS § 69 lõikest 1; 6) protesti esitaja leiab ekslikult, et R. M on loobunud maa tagastamise nõudest. Selle väite kinnituseks puuduvad tõendid ning see järeldus pole kooskõlas ka vallavalitsuse 3. mai 2005. a korraldusega. Asjakohaseks ei saa pidada protesti esitaja viidet maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikele 33, kus sätestatakse, et maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Nimelt nähakse selles samas sättes ette notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avalduse esitamine vallavõi linnavalitsusele. Käesoleval juhul ei ole protesti esitaja väitnud ega tuvastanud, et R M oleks sellise avalduse esitanud. Asjaolust, et R M ei vaidlustanud maa osalist tagastamata jätmist ja kompenseerimist, ei saa teha järeldust, et ta oleks maa tagastamise nõudeõigusest loobunud; 7) protestitav korraldus ei ole vastuolus omandireformi üldise eesmärgiga, milleks on ORAS § 2 kohaselt omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Riigi huvi selle vastu, et tagastamata maa jääks riigi omandisse, kaalumata jätmine ei ole seetõttu menetlusviga. Omandireformi eesmärki arvestades on omandireformi õigustatud subjekti ja tema õigusjärglaste huvi tagastamisele kuuluvat maad omatahtsi kasutada suurem kui riigi huvi selle maa vastu olukorras, kus puudub MaaRS § 6 lg 1 punktist 4 ja §-st 31 tulenev alus keelduda maa tagastamisest maa riigi omandisse jätmise tõttu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. Harju maavanema apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu 4. novembri 2011. a otsus tühistada ja uue otsusega protest rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus jättis tähelepanuta, et korralduse andmise aluseks on kolmanda isiku ja V. Ki vahel sõlmitud tsiviilõiguslik kokkulepe. Menetluse uuendamine toimus seega kolmanda isiku taotlusel uue olukorra tõttu. HMS § 44 lg 1 seob aga menetluse uuendamise menetlusosalise taotlusel tingimusega, et haldusorgan eksis isiku õigusi piirava haldusakti andmise ajal; 2) pole tõendeid, et K. Ml oleks tahe saada tagasi 2005. a kompenseeritud maa. K. M 27. septembril 2010. a esitatud seisukohta ei saa pidada sellekohaseks tahteavalduseks, sest see on esitatud lähtuvalt vallavalitsuse 19. augusti 2010. a kirjast. Vallavalitsus uuendas menetluse seetõttu, et ta soovis leida võimalust erastada V. Kile maad suuremas ulatuses; 3) R. M volitas 26. jaanuari 2005. a notariaalselt tõestatud volikirjas V. Kit esindama end Villema 51 maa tagastamisega seotud asjaajamises ning mittetagastatava maa eest kompensatsiooni maksmise menetluses, kuid ainult nii, et kompensatsioon makstakse R. Mle ja V. Kle ei erastata rohkem kui 3 ha maad. R. M on andnud ka nõusoleku

3-10-2143

5(6) vaidlusaluse maa erastamiseks. Nende toimingutega on R. M loobunud maa tagastamise nõudest. R. M 17. mai 2005. a avaldust ei saa pidada pelgalt pangakonto näitamiseks kompensatsiooni määranud haldusorganile, sest sellise tahteavalduse esitamata jätmine võib Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ p 34 alusel lõpetada kompenseerimismenetluse; 4) Harku Vallavalitsus pidanuks esitama maa tagastamise toimiku maavalitsusele ja otsima võimalusi Ukraina kodaniku edasiseks lõimumiseks Eesti ühiskonda, mitte asuma otsima võimalusi anda maa talle üle. Seadused ei näe ette vallavalitsuse poolt selliste toimingute tegemist.

9. Harku Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuväited: 1) vallavalitsus ei pidanud kolmanda isiku ja V. Ki vahel sõlmitud kokkulepet enda jaoks siduvaks. Kokkuleppele viidati seetõttu, et näidata, et kolmas isik on 2005. a korralduste tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega nõus; 2) kolmanda isiku õiguseellane soovis maa tagastamist. K. M tahe saada maa tagastamise õigustatud subjektiks nähtub ka tema ja V. Ki kokkuleppest. R. M ja V. Ki 17. mai 2005. a avaldust ei saa pidada maa tagastamise nõudeõigusest loobumise avalduseks. R. M ei ole avaldanud soovi loobuda maa tagastamise nõudeõigusest, vaid on leppinud V. Kga kokku erastatava ja tagastatava maa piirides; 3) V. K elab enda sõnul Eestis juba alates 1946. aastast, tal on elamisluba 1995. aastast ning ta on Eesti ühiskonda lõimunud.

10. Kolmas isik KM apellatsioonkaebuse kohta oma seisukohta ringkonnakohtule ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, millisel eesmärgil maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus uuendati ning kelle algatusel see toimus. HMS § 44 lg-s 1 loetlemata alustel on võimalik haldusmenetluse uuendamine haldusorgani enda initsiatiivil (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11-13), seda ka juhul, kui menetluse uuendamisel võetakse arvesse ka haldusakti adressaadi taotlust, mida seaduse kohaselt rahuldama ei pea. Õigusvastane ei ole seetõttu menetluse uuendamine juhul, kui uusi asjaolusid, mis ei olnud haldusakti andmise ajal teada, ei ole ilmnenud, kuid isik taotleb koormava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Halduskohus märkis õigesti, et maa tagastamise avalduse rahuldamata jätmist ja maa kompenseerimist saab pidada maa tagastamise õigustatud subjekti jaoks koormavaks haldusaktiks. Maa tagastamise õigustatud subjekti poolt menetluse uuendamise taotluse alusel haldusorgani enda initsiatiivil menetluse uuendamine on õigustatud juba pelgalt tulenevalt algse haldusakti õigusvastasusest, kui menetluse uuendamise vastu ei räägi kaalukat vastupidist huvi. Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks (MaaRS § 2). Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut (ORAS § 2 lg 2). Maa tagastamise menetluse uuendamine on maareformi eesmärgiga kooskõlas. Kuna maa erastamise taotluse rahuldamine ei ole võimalik, ei kahjusta menetluse uuendamine teiste isikute huve. Riigi huvi ei ole viidatud sätetest nähtuvalt ära hoida maa tagastamise avalduste õiguspärast lahendamist. Seetõttu puudus olukorras, kus maa riigi omandisse jätmiseks ei olnud avaldust esitatud, vajadus maavanema arvamust eelnevalt küsida.

3-10-2143

6(6) 12. Avalik huvi lõpetada omandireform ei ole kaalukam kui avalik huvi haldusaktide õiguspärasuse suhtes ning huvi luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Vallavalitsuse poolt menetluse uuendamine ei ole seetõttu huvide ebaõige kaalumise tõttu õigusvastane.

13. Halduskohus selgitas õigesti, et maa tagastamata jätmine oli õigusvastane, sest maa erastamine vaidlusaluses osas ei olnud lubatav ning puudusid alused maa tagastamata jätmiseks. Apellant leiab ekslikult, et R. M poolt esitatud avaldusi saab pidada maa tagastamisest loobumise avaldusteks. R. M on need avaldused koostanud teadmises, et maa kuulub seaduse kohaselt teisele isikule erastamisele ning talle maa tagastamine ei ole võimalik. Maa erastamise ja tagastamise piiride osas kokkuleppimine ning maa tagastamata jätmise järel selle kompenseerimise taotlemine ei tähenda, et isik loobus maa tagastamise nõudest ning vastustaja ei pidanudki maa tagastamata jätmist otsustama. Selline tõlgendus pole kooskõlas R. M avaldustest nähtuva tahtega. Tema avaldusi on võimalik mõista kui nõustumist sellega, et õigusvastaselt võõrandatud maa kuulub erastamisele kokkulepitud ulatuses ning maa tagastamise õigustatud subjekt ei vaidlusta maa sellises ulatuses erastamist ja selle tõttu tagastamata jätmist.

14. K. M tahte puudumist maa tagastamiseks selle kompenseerimise asemel ei saa järeldada asjaolust, et ta ei taotlenud menetluse uuendamist enne vastustaja 19. augusti 2010. a kirja saamist. Nimetatud asjaolust on võimalik järeldada üksnes seda, et K. M ei näinud enne vallavalitsuselt kirja saamist alust nõuda menetluse uuendamist ning tema jaoks ei olnud vallavalitsuse poolt maa tagastamise menetluse uuendamise võimalus äratuntav.

15. ORAS § 17 lg 5 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Halduskohus märkis õigesti, et maa kompenseerimise otsuse tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise korral loetakse, et see korraldus on kehtetu algusest peale. Sellisel juhul puudub ka takistus maa tagastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et tsiteeritud sättest ei tulene keeldu maa kompenseerimise järel uuendada maa tagastamise menetlust, kui kompenseerimise otsus tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks. Sätte eesmärk on ära hoida sama maa üheaegne tagastamine ja kompenseerimine erinevatele õigustatud subjektidele ning tagada sellega, et riik ei peaks kandma omandireformi läbiviimisel ülemääraseid kulutusi. Sätet tuleb tõlgendada nii, et see oleks kooskõlas ORAS §-ga 2 ja MaaRS §-ga 2 ning ei keela menetluse uuendamist ja maa õigusvastase kompenseerimise asemel selle tagastamist.

16. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on õiguspärane ning tuleb jätta muutmata. Menetlusosalised ei ole apellatsioonimenetluses esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks.

Lauri Madise Viive Ligi Oliver Kask