3-11-275/80 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-275

Haldusasi

OÜ Hawaii Express kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 25.01.2011 maksuotsuse nr 12.2-

3/2606-9 tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 9. jaanuaril 2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Hawaii Express;

Esindajad: juh. liige Kaijo Kuusing ja v.adv. Priit Lätt.

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus,

Esindaja: Uku Tampere.

Kolmas isik: NT Logistika AS

Esindaja: Andres Mihelson.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus;

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 25.01.2011 maksuotsus nr

12.2-3/2606-9.

3. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Hawaii Express

(registrikood 10027017) kasuks välja 3971,45 eurot.

4. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioon-kaebus

vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule(HKMS § 181 lg 1; § 182 lg 1).

ASJAOLUD

1. Osaühing Hawaii Express eest on deklarant NT Logistika AS oma nimel deklareerinud rubriigis

8712 kaubakoodiga 8712 00 30 00 Eestis vabasse ringlusse Kambodža äriühingus Bestway Industrial

Co. Ltd. (edaspidi Bestway) komplekteeritud jalgrattaid alates 2006. Nimetatud kaubakoodi puhul

on tollimaks 14%.

2. Jalgrataste importimisel on kaebuse esitaja kasutanud soodustust 200 (lahter 36), mis annab

Kambodža päritolu kaubale tariifisoodustuse tollimaksu osas (tollimaksumäära 0%) ühenduse

üldiste soodustuste süsteemi ehk nn GSP päritolusertifikaadi vorm A alusel.

3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK) on asunud järelkontrollide

käigus seisukohale, et tollimaksu tariifisoodustuseks kasutatud ja deklareerimisel esitatud päritolu

sertifikaatide vormid A on alusetult väljastatud ja seega on tariifseid soodustusi alusetult kohaldatud

ning ei esine aluseid järelarvestuskande tegemata jätmiseks, mistõttu jalgrattad tuleb maksustada

ühenduse tollitariifistiku alusel tollimaksumääraga 14%. 22.04.2010 koostas PMTK kahe 2007

tollideklaratsiooni osas kaebuse esitajale maksuotsuse nr 12.2.-3/2606-4 (edaspidi maksuotsus 1),

millega määrati tasumisele kuuluvat tollimaksu 86 393 krooni ja käibemaksu 15 551 krooni. Kaebuse

esitaja on maksuotsusega 1 määratud summad tasunud ning vaidlustanud maksuotsuse Tallinna

Halduskohtus, kus menetlus on pooleli (haldusasi nr 3-10-1329). 14.12.2010 koostas PMTK

kontrollakti nr 12.2-3/2606-8 eelnimetatud maksuotsusega hõlmamata tollideklaratsioonide osas

samasugustel asjaoludel. 31.12.2010 esitas kaebuse esitaja eriarvamuse kontrollaktile. 25.01.2011

koostas PMTK perioodil 18.02.2008 kuni 5.06.2009 esitatud tollideklaratsioonide osas kaebuse

esitajale maksuotsuse nr 12.2-3/2606-9 (edaspidi maksuotsus), millega määrati tasumisele kuuluvat

tollimaksu 204 839,84 eurot ja käibemaksu 37 163,22 eurot.

4. Maksuhaldur on tuginenud maksuotsust tehes Euroopa Pettustevastase Ameti (European Anti-

Fraud Office, edaspidi OLAF) poolt koostatud lähetuse raport nr OF/2008/0594, milles kirjeldatakse

vorm A aluseks olnud asjaolude kontrollimist Kambodžas 13 päeva jooksul ajavahemikus 19.06-

2.07.2009 ja OLAF-i vastustele PMTK päringutele – 27.08.2010 ja 3.12.2010.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

5. Kaebuse esitajal oli jalgrataste importimisel tollideklaratsioonide alusel nõuetekohaselt täidetud

vorm A olemas. Maksuotsuse tegemisel on PMTK rikkunud uurimisprintsiipi, jättes kindlaks

tegemata

vaidlusaluste

jalgrataste

koostisosade

päritolu

ning

hinnates

ebaõigesti

järelkontrollimenetluses kogutud tõendeid. Tariifisoodustuse kohaldamise eelduseks olev

sooduspäritolu omistatakse teatud kriteeriumitele vastavast riigist pärit olevale kaubale.

Sooduspäritolu andmiseks nõuavad nimetatud kriteeriumid reeglina kauba täies mahus valmimist

või teatud tootmis- või töötlemisprotsessi läbimist asjaomases riigis. Rubriigis 8712 nimetatud

kuullaagritega jalgrataste osas ei tohi kõikide kasutatud mittesooduspäritoluga materjalide väärtus

ületada 40% toote tehase hinnast. Tehasehinna legaaldefinitsioon on vastavalt määruse 2453/93

artiklile 66 (f) järgmine: „hind, mis makstakse tootjale, kelle ettevõttes teostatakse viimane töö või

töötlemine, eeldusel, et hinnas sisaldub kõikide kasutatud materjalide väärtus miinus kõik

siseriiklikud maksud, mis makstakse tagasi või mida võib tagasi maksta saadud toote eksportimisel“.

6. PMTK ei ole järginud uurimisprintsiipi ja on tuginenud OLAF aruandele ning vastustele,

analüüsimata nendes sisalduvaid vasturääkivusi. OLAF tegutseb peamiselt Euroopa Nõukogu

määruste nr 2988/951 ja 1073/19992 ning Euroopa Komisjoni otsuse nr 1999/352/EC3 alusel.

Tegutsedes Euroopa Komisjoni volitusel, on OLAF-il õigus põhjendamatult antud soodustuste

äravõtmiseks, ent seda õigust ei teosta OLAF vahetult. Määruse nr 1073/1999 artikli 9 kohaselt

1 Euroopa Ühenduse finantshuvide kaitse kohta.

2 OLAF juurdluste kohta.

3 OLAF asutamise kohta.

koostatakse OLAF-i juurdluste tulemusel aruanded, mida „tunnustatakse riigi inspektorite koostatud

haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle

liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kui nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad

samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad viimati

nimetatutega võrdväärsed.“ Seega tuleb maksuotsuses viidatud OLAF-i raportit käsitleda kui kõigest

üht tõendit PMTK poolt läbiviidavas maksumenetluses, mida vastustaja peab hindama samamoodi

kui teisi tõendeid. Kui raportiga ei ole teatud asjaolud leidnud tõendamist, siis tuleb vastustajal kas

koguda täiendavaid tõendeid või jätta isik maksustamata. Maksuotsuses sisalduv PMTK väide, et „...

on maksuhalduril kohustus tunnustada OLAF-i uurimisraportit sisuliselt kui maksuotsust“ (vt

maksuotsuse 2 lk 3 keskel) on väär ega põhine kehtivatel õigusaktidel. PMTK ei ole oma väidet

õiguslikult põhistanud.

7. OLAF on järeldanud, et raportis viidatud vormid A „tuleks lugeda kehtetuks“, ent selline järeldus

ei tähenda nende vormide formaalset kehtetuks tunnistamist. Siinjuures tuleb märkida, et kõnealuste

sertifikaatide formaalset kehtetuks tunnistamist või nende kui ebaõigete tagasivõtmist Kambodža

ametivõimude poolt ei ole kindlaks tehtud, samuti ei ole seda väidetud kontrollaktis ega

maksuotsuses. Juhul, kui PMTK arvates oli OLAF-i raport selles küsimuses üheselt mõistetav ja

selge, jääb arusaamatuks, miks PMTK pöördus lausa mitmel korral OLAF-i ja Euroopa Komisjoni

poole küsimustega raporti kohta ning selgituste ja juhtnöörida saamiseks.

8. OLAF ei ole oma juurdlusega saavutanud algset eesmärki – tuvastada, et rattadetailid ei omanud

sisuliselt sooduspäritolu, sest raporti punktis 5.4. on sõnaselgelt öeldud, et OLAF-i juurdluse käigus

„... puudusid võimalused Euroopa ühendustesse müüdud jalgrataste tegelike kulude jaotuse või

jalgrattaosade tegelike hindade kohta andmete saamiseks“. OLAF ei ole üldse tegelenud küsimusega,

kas formaalsetele vigadele vaatamata (mis seejuures olid Kambodža ametivõimude, mitte kaebuse

esitaja või isegi mitte Bestway vead) omasid jalgrattad sooduspäritolu - raportis ei ole näiteks

tuvastatud, et rattadetailid oleks pärinenud riikidest, mille puhul GSP soodustuse rakendamine oleks

välistatud. Seega lähtudes uurimiskohustusest peab järelkontrolli teostav Eesti tolliasutus tuvastama,

kas vaidlusalused kaubad omasid tegelikult ja sisuliselt õigust GSP soodustusele või mitte.

9. GSP soodustust tõendav päritolusertifikaadi vorm A antakse ja selle kehtivust kontrollitakse

komisjoni määruse nr 2454/93 põhjal (2. alajagu). Määruse artikli 78 lg 7 kohaselt peab sertifikaadi

välja andnud ekspordiriigi pädev valitsusasutus tagama, et sertifikaadid ja taotlused oleksid

nõuetekohaselt koostatud. Artikkel 79 kohaselt vastutab ekspordiriigi pädev valitsusasutus selle eest,

et võetaks tarvitusele abinõud toodete päritolu ja muude sertifikaadis märgitud andmete kontrolliks.

Päritolusertifikaadi vormi A kontroll toimub sama määruse artiklite 94 ja 95 alusel. Impordiriigi toll

esitab dokumendi ehtsuse kahtluse korral ekspordiriigi pädevale valitsusasutusele järelkontrolli

taotluse. Ekspordiriigi pädev valitsusasutus peab kontrolli tulemused teatama iga liikmesriigi tollile

kuue kuu jooksul. Kui selle aja jooksul aga sellist vastust ei saadeta või vastus ei sisalda piisavat

teavet, et otsustada, kas dokument on ehtne, saadetakse tolli poolt ekspordiriigi pädevale

ametiasutusele teine teade, mille peab vastuse saama nelja kuu jooksul. Kui ka nelja kuu pärast ei

saada vastust või vastus pole piisav, keeldub toll soodustuste kohaldamisest. Seega saab PMTK

lähtuda OLAF-i raportis esitatud hinnangust vorm A kehtivuse kohta alles pärast seda, kui on

saanud sellekohase kinnituse Kambodža ametivõimudelt, mida kontrollakti ega ka maksuotsuse

koostamise ajaks ei ole saadud. Samuti ei ole möödunud ülalnimetatud tähtajad, mis annaksid

PMTK-le õiguse vastuse mittesaamise tõttu keelduda vorm A alusel antava soodustuse

kohaldamisest.

10. PMTK on jätnud tähelepanuta olulise tõendi - Kambodža ametivõimude 6.07.2010 kirjaliku

kinnituse selle kohta, et vormide A väljaandmisega seotud vead olid üksnes protseduurilised ning et

kui protseduurilisi reegleid oleks korrektselt täidetud, vastaksid enamik jalgrattaid GSP vorm A

nõuetele. Seejuures on Kambodža ametivõimud sõnaselgelt kinnitanud, et kaebuse esitaja

koostööpartner Bestway on esitanud ametivõimudele korrektselt kõik nõutud andmed ning et

ametivõimudel on olnud ligipääs kogu infole, mis on olnud vajalik vorm A-de väljastamiseks. Sama

on kinnitanud Bestway oma vastustes kaebuse esitaja küsimustele, märkides, et vaidlusalused

jalgrattad on tegelikult alati olnud vastavad GSP vorm A nõuetele.

11. Ka ei ole selge, kas raport üldse puudutab kaebuse esitaja poolt imporditud jalgrattaid. OLAF-i

raporti lk-del 9 ja 14 lähtutakse Bestway puhul üldistusest, märkides, et „kontrollrühm valis ettevõtte

imporditehingute loendist 18 materjalide imporditehingut ning kontrollis nende aluseks olevaid

algdokumente“. Seega OLAF kontrollis väga piiratud valimit kogu tootja poolt Euroopa Liitu

eksporditud jalgratastest perioodil 2006-2009 ja raportist ei selgu, kas kaebuse esitajale eksporditud

jalgrattad olid nende hulgas. Märgitud on, et „tuvastati, et ettevõtte poolt näidatud GSP sertifikaadi

A-vormi taotlusele lisatud kulude jaotuses näidatud osade hinnad vastasid ettevõtte

kuludokumentides ja impordidokumentatsioonis toodud osade tegelikele hindadele.“ (lk 9). Seega

ilmneb, et ASEAN-i piirkondliku kumulatsiooni sooduspäritolu protsent oli sisuliselt täidetud.

Samuti olid vastavuses sooduspäritolu väärtuse kalkulatsioonid kontrollitud jalgrattaosade impordil

ja valmistoodangu ekspordil, aga esines vormilisi puudujääke dokumentatsiooni osas, mis tulenesid

Kambodža ametivõimude poolt sellel ajal GSP päritolusertifikaatide vorm A väljastamiseks antud

juhistest, sest ametivõimud aktsepteerisid ka vorme B ja D (OLAF-i raporti lk 12).

12. Kaebaja esitas Bestway´le järelepärimise küsimuses, kas OLAF-i juurdluse käigus uuriti ka

kaebuse esitaja poolt ostetud jalgratastega seonduvat. Bestway´lt 20.09.2010 saadud vastuses märgiti,

et OLAF valis kontrollitavad juhtumid välja juhuslikult - kontrolliti eksporte üksnes Saksamaale,

Taani ja Hispaaniasse, ent mitte Eestisse (sh kaebuse esitajale perioodil 2006-2009). Sama kinnitab

ka 22.12.2010 järelkontrolli toimikus sisalduv ja OLAF-i raporti lisaks nr 8 olev 1.07.2009 koostatud

Bestway külastust käsitlev raport. OLAF-i visiit toimus Bestway tehases 24.06.2009 (lk 2, p 2),

OLAF kontrollis Bestways viibitud ühe päeva vältel kohapeal üksnes valitud kolme Euroopa Liitu

jalgrattaid importinud isiku (lk 4, p 14: T. Hansen Gruppen A/S Taanist, p 15 Harald Nyborg A/S

Taanist, p 16 Kastner + Oehler Warenhaus AG Austriast) mõningaid rattaosade impordiepisoode

kõikidest nelja aasta vältel (2006, 2007, 2008 ja 2009) väljastatud rohkem kui 4000 vormidest A.

Nende kolme Euroopa Liidu ettevõtja hulgas ei olnud OÜ-d Hawaii Express.

13. OLAF-i raportist nähtub, et vastutavaks tuleks lugeda mitte kaebuse esitaja partnerit Bestway´d,

vaid pigem teist juurdluse käigus uuritud tootjat - Atlantic Cycle Co. Ltd. (edaspidi Atlantic), kellega

kaebuse esitajal puuduvad igasugused suhted (raporti punkt 4.2.). Nii tuleneb näiteks raporti lk-de

14, 15 ja 16 võrdlemisel, et hinnakalkulatsiooni kohta olid OLAF-il etteheited üksnes Atlantic´ule,

mitte aga Bestway´le. OLAF-i 1.07.2009 koostatud Bestway külastust käsitlevas raportis on üheselt

tuvastatud, et OLAF-i järelduste aluseks oleva kolme Euroopa Liidu importööri mõningate

rattaosade imporditehingute episoodide uurimisel Bestway kalkulatsioonid vorm A avalduseks ning

ekspordiks kulude jaotuse osas klappisid täielikult (vt punktid 15-17). Küll aga tehakse OLAF-i

raporti lõppjärelduses sama tuvastatud fakti kohta ekslik üldistus ja järeldus, et Kambodža mõlema

äriühingu kalkulatsioonid ei klappinud, ning kutsutakse eksliku üldistuse põhjal ühenduste maksu- ja

tolliameteid algatama sissenõudmismenetlusi. PMTK on jätnud ka vastavasisulise analüüsi

järelkontrolli raames tegemata.

14. Nii kaebuse esitaja ise kui ka Bestway on olnud väga koostöövalmid ning PMTK-l oleks olnud

võimalik kõik asjassepuutuvad dokumendid kätte saada. Kaebaja esitas 25.12.2010 Bestway

esindajale (Jessica Whuang, müügijuht) küsimused ja sai juba 27.12.2010 järgnevad vastused koos

selgitavate tabelitega (lisa nr 3) 2008 ja 2009 imporditud ühe jalgratta mudeli (TX-30, mida imporditi

jalgratastest kõige rohkem 2008. a) koostisosade väärtuste kohta, lähtudes tootmisaastast:

(a)

TX-30 (tootmisaasta 2009): ASEAN-i (Kambodža, Malaisia, Singapur ja Vietnam) päritoluga

osad: Kambodžast (48.5%) ja Vietnamist (13.17%) = 61.6%; teistest riikidest: 38.33%. Seega see

mudel kvalifitseerub sooduskohtlemisele (vorm A väljastamisele), sest ASEAN-i päritolu

komponendid moodustavad 61,6%;

(b)

TX-30 (tootmisaasta 2008): ASEAN-i koostisosad moodustavad kokku 63.77% (48.16%

Kambodžast ja 15.61% Vietnamist).

15. Maksuotsuses on omistatud suur tähendus OLAF-i 27.08.2010 vastusele nr D/08042 ja

3.12.2010 vastusele. Maksuotsuse kohaselt „OLAFi 03.12.2010 vastusest nähtuvalt puudutab

OLAF-i raportis toodu nii Bestway Industrial Co Ltd poolt toodetud jalgrattaid kui Atlantic Cycle

Co Ltd poolt toodetud jalgrattaid ja Bestway Industrial Co Ltd-l puudub piisav päritolu tõestus

(GSP vormid A) ASEAN-i riikidest pärit jalgrattaosade kohta, milliseid kasutatakse jalgrattaosade

tootmisel“ (vt maksuotsus 2 p 3.4.2, lk 15). Kaebuse esitaja on seisukohal, et PMTK järeldus on

väär, sest OLAF-i vastus ei ole üheselt mõistetav ning selles on jäetud vastamata enamikele olulistele

küsimustele, mida PMTK ja kaebuse esitaja esitasid ühiselt menetluse käigus (vt maksuotsus 2 3.4.2,

k 14-15): näiteks on jätkuvalt ebaselge see, kas GSP soodustuse kohaldamine kaebuse esitaja

imporditud jalgratastele on välistatud (küsimus nr 1); kuivõrd OLAF-i raport üldse puudutab

kaebuse esitaja poolt imporditud jalgrattaid (küsimus nr 2); kas Bestway´le väljastatud GSP

päritolusertifikaadi vormid A on kehtetuks tunnistatud või mitte (küsimus nr 6)? PMTK, otsustades

järelkontrolli raames pöörduda OLAF-i poole selgituste saamiseks, peaks olema oma tegevuses

järjekindel ning kooskõlas MKS §-ga 11 pöörduma korduvpalvega OLAF-isse ebaselgete asjaolude

väljaselgitamiseks. Kaebuse esitaja väljendas oma valmisolekut aidata vastavasisulise korduvpalve

koostamisel ka eriarvamuses, kuid kahjuks on PMTK selle jätnud tähelepanuta.

16. Ühenduse tolliseadustiku (edaspidi ÜTS) art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil

tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. Käesolevas asjas on tähtis selles

loetelus ÜTS art 220 lg 2 p-i b all märgitud alus, mille kohaselt järelarvestuskannet ei tehta siis, kui:

“tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea (eksimuse) tõttu,

mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis

kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta”. Arvestades Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikat,

tuleb sellistel juhtudel kaaluda, kas täidetud on kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea;

arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga

avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Käesolevas järelkontrolli asjas on tuvastatud tolli

viga ning selle tingimuse üle vaidlus puudub (vt maksuotsus 2 p 3.7.1.1).

17. Siiski märgib kaebaja veel, et OLAF-i raportist, Kambodža ametivõimude ja Bestway esindaja

selgitustest nähtub, et Bestway jalgrattatehas järgis alati Kambodža pädevate ametivõimude poolt

kehtestatud korda vorm A taotlemiseks ning ka väärtuskalkulatsioonid vorm A avaldustes ja

ekspordi teostamisel ühtisid. Seega ei ole jalgrataste tootja tegelenud eksitava tegevuse või

väärandmete esitamisega ning sellekohased PMTK vihjed on paljasõnalised. Kõnealune kord kehtis

Bestway tegevuse alustamisest detsembris 2005 kuni OLAF-i ja Euroopa Liidu ametnike poolt läbi

viidud

koolituse

ja

protseduurireeglite

muudatusteni,

mis

jõustusid

alles

1.07.2009.

Protseduurireeglite muutjaks olid Euroopa Komisjoni volitatud esindajad, mitte Kambodža

ametivõimud. Seejuures muudeti vaid ASEAN-i päritolu jalgrattadetailide importimisel

päritolusertifikaatide nõuet, st varasema lihtsustatud korra ja vormide A, B ning D aktsepteerimise

asemel nõutakse alates 1.07.2009 ainult vormide A esitamist. Oluline on rõhutada, et Bestway ei ole

korra muutmisel tootmistegevust lõpetanud või muutnud, vaid toodab ja tarnib jätkuvalt jalgrattaid

Euroopa Liidu importööridele vormidega A. Kaebuse esitaja on järelkontrolli raames korduvalt

avaldanud PMTK-le, et tal on kavas importida tehaselt ca 3100 jalgratast (25 erinevat mudelit) 2011.

a märtsikuus, millest Bestway on kinnitanud eelnevalt vastavuse vorm A nõuetele täies ulatuses,

mistõttu kaebuse esitaja ei planeeri 14% tollimaksu tasumist jalgrataste vabasse ringlusesse

deklareerimisel. See on täpselt sama käitumismuster nii Bestway kui ka kaebuse esitaja poolt nagu

järelkontrollides käsitletud perioodil 2006-2009. Seega ei ole Bestway ja varasema impordi näol

tegemist ühekordse või lühiajalise petuskeemiga tollimaksupettuse organiseerimiseks, vaid

tavapärase

ja

riigis

kehtivatele

reeglitele

vastava

normaalse,

avaliku

ja

kontrollitava

majandustegevusega alates juba detsembrist 2005.

18. Puudub vaidlus, et Kambodža ametkondade poolt Bestway´le väljastatud GSP sertifikaatide

vormid A olid väljastatud piirkondlike (ASEAN) kumulatsioonireeglite alusel ning nende reeglite

kohaselt aktsepteerisid kohalikud ametkonnad ASEAN-i päritoluga osade puhul lisaks vormile A ka

päritolusertifikaadi vorme B ja D. Kambodža pädevad võimud ei ole seda korda ise välja mõelnud

ega omavoliliselt kehtestanud - kuna GSP tollitariifi soodustuse andmisega on tegu Euroopa Liidu

majandusabi projektiga vähim arenenud maadele, siis ilmselgelt on antud korra kehtestaja,

Kambodža ametivõimudele vastavate instruktsioonide ja protseduurireeglite andja, korraldaja ning

vastutaja Euroopa Liit oma vastavate ametkondade kaudu. Nähes, et antud kord kehtis piisavalt pika

aja jooksul, detsembrist 2005 kuni juulini 2009, ning et jalgrattaid imporditi Euroopa Liitu väga

suurtes kogustes vormidega A, pidid Euroopa Liidu pädevad ametkonnad olema piisavalt kursis

olukorraga Kambodžas ja peaksid võtma seega ka ainuvastutuse. Seetõttu on kohatu süüdistada

Kambodža tootjat või veelgi enam, Euroopa Liidu importööre (sh kaebuse esitajat) piisava hoolsuse

või hea usu puudumises ning esitada tagantjärgi väga suur maksunõue. Pigem tuleks esmalt

veenduda Euroopa Liidu pädevate ametkondade piisavas hoolsuses, tegemistes või tegemata

jätmistes sellise korra kehtestamisel ning mitte veeretada vastutust või ehitada puuduliku ja

vastuolulise OLAF-i raporti ning terviku nägemisest ja arvestamisest hoidumise abil maksunõuet

vabakaubanduslepingu ja vähim arenenud maades kehtivate protseduurireeglite kehtestamises

sõnaõigust ja volitusi mitteomavatele ning seega asjasse mittepuutuvate importööride vastu.

Kaebuse esitaja arvates oleks PMTK pidanud järelkontrolli käigus ise või siis alternatiivselt

delegeerides selle OLAF-ile esmalt üheselt tuvastama, kes on kehtestanud Kambodža riigis 2009

sügiseni kehtinud GSP soodustuse protseduurireeglid ning kes on selle eest vastutav. Tuvastades, et

protseduurireeglid Kambodžas on vabakaubanduslepingu kaudu kehtestanud Euroopa Liit, tuleb

Euroopa Liidul ka aktsepteerida enda poolt seatud protseduurireegleid järginud ettevõtjate poolt

Euroopa Liidu territooriumile soodustariifiga teostatud importi. Kui aga Euroopa Liidu pädevad

võimud leiavad, et Kambodžas 2005-2009 kehtinud GSP soodustariifi protseduurireegleid on

Kambodža ametivõimude poolt omavoliliselt muudetud või rikutud, siis tuleks ka vastutusele võtta

selle riigi ametnikud, mitte aga teha järelarvestuskandeid heausksetele ja piisava hoolsusega

tegutsenud Euroopa Liidu importööridele. OLAF on oma raportis ja PMTK jätnud vastavasisulise

olulise analüüsi täielikult tegemata.

19. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsuses väidetuga, et kaebuse esitaja oleks ise pidanud avastama

tolli vea ning et kaebuse esitaja ei ole olnud heauskne ja omapoolselt täitnud hoolsuskohustust ega

järginud kehtivad õigusakte. ÜTS artikkel 220 lg 2 punkti b kohaselt puudub alus kaebuse esitaja

maksustamiseks. Kohtupraktikale tuginedes peab hindama, kas heausksel võlgnikul oleks olnud

võimalik vigu avastada, võttes arvesse vea iseloomu, võlgniku kutsealaseid kogemusi ja tema poolt

ülesnäidatud kohusetundlikkust. Kaebuse esitaja on regulaarselt küsinud ja Bestway esindajad on

alati kinnitanud kõikide jalgrataste vastavust GSP päritolusertifikaatide vorm A nõuetele enne iga

ostutellimuse esitamist ning iga jalgratta mudeli kohta eraldi tehnilise spetsifikatsioonilehe all.

Jalgrataste ostulepingud ja kauba eest maksmiseks kasutatavad pangadokumendid on põhjalikud

ning pangadokumentides ehk akreditiivis on määratud täiendavad tingimused, kaasa arvatud

päritolusertifikaadi vorm A olemasolu ja esitamine iga kaubasaadetisega, ilma milleta ei toimu kauba

eest tasumist. See tähendab, et tarnetingimuste rikkumisel, kaasa arvatud päritolusertifikaat vorm A

osas, ei saa müüja raha - seega võtab ta täieliku riski ja vastutuse päritolusertifikaadi vorm A õigsuse

ja autentsuse osas. Jalgrataste impordil Kambodžast on kaebuse esitaja seadnud tingimuseks

originaaldokumentide esitamise (müügiarve, pakkeleht, veokiri ja vorm A), mis vastavalt

maksetingimuste kokkuleppele (tagasivõtmatu pangagarantii originaaldokumentide esitamisel)

edastati Bestway pangalt kulleripostiga otse kaebuse esitaja pangale (Hansapank/Swedbank).

Maksetingimustes pangagarantii avamisel on kaebuse esitaja seadnud üheks tingimuseks

nõuetekohase originaal vorm A olemasolu, mille autentsust Euroopa Liidu territooriumil kontrollib

esmalt kaebuse esitaja poolt määratud pank dokumentide saabumisel kulleriga panga kontorisse

maksmise aktsepteerimiseks. Pärast pangapoolset dokumentide kontrolli edastatakse vorm A,

ostuarve, pakkeleht, veokiri ja transpordiarve volitatud tollideklarandile (NT Logistika AS), kes

kontrollib omakorda kõiki asjasse puutuvaid fakte ja dokumente ning nende vastavusel vormistab

impordideklaratsioonid maksuhaldurile ülevaatuseks ja kontrolliks, kes nõuetekohaste dokumentide

esitamisel annab loa kaupade vabastamiseks Euroopa Liidu tolliruumi vabasse ringlusesse. Seega

kontrollivad kauba saatedokumente ja muu hulgas ka vorm A olemasolu ja nõuetekohasust enne

kaupade Euroopa Liidu tolliruumi vabasse ringlusesse lubamist lisaks kaebuse esitaja töötajatele (nt

raamatupidaja) seitse pädevat instantsi: Bestway, Qualitech International Limited, Kambodža tolli- ja

ametivõimud, saatja pank, saaja pank, tolliagent ja Eesti tollivõimud.

20. Kaebuse esitaja heausksus ja hoolsuskohustuse täitmine on piisavalt tõendatud ka sellega, et

kaebuse esitaja esindaja on igakordselt, kõikide tootmistsüklite ajal perioodil 2006-2010 kontrollinud

tootmisprotsessi Kambodža tehases, sh veendunud tehnilise kontrolli raames, et kasutatavad

jalgrattadetailid pärinevad ASEAN-i riikidest ning et seetõttu on kokkupandud jalgratastele

Kambodža ametivõimude poolt põhjendatult kohaldatud nn GSP soodustust vormide A kaudu.

Sellega on kaebuse esitaja teinud kõik temast oleneva, et välistada mingitki laadi pettus või muud

minetused GSP soodustuse kasutamisel. Alates tellimuste esitamisest Bestway´le on kaebuse esitaja

eesmärgiks olnud eelkõige jalgrataste tehnilise spetsifikatsiooni täpsus, kvaliteet, viimistlus ja välimus

ning vastavus Euroopa Liidu normatiivaktidele ja ohutusnõuetele. Samas ei ole kaebuse esitaja

kontrollinud Bestway raamatupidamisdokumente ega tegelenud päritolusertifikaatide vormidega A

seotud õiguslike küsimustega, sest kaebuse esitajal puudus selleks igasugune vajadus ja ka pädevus.

Päritolusertifikaatide väljaandmisega tegelesid Kambodža ametivõimud, kelle esindajad on

regulaarselt viibinud ka Bestway´s jalgrataste valmistamise ajal. Seega, vormid A olid nõuetekohaselt

välja antud ning kõnealusel perioodil puudus kaebuse esitajal kahtlus nende õigsuses.

21. Kaebuse esitaja ei ole kontrollinud ja Bestway kui kaebuse esitajaga äriõiguslikult mitteseotud

ettevõtja ei ole kohustatud võimaldama oma klientidele ettevõttesisese dokumentatsiooni,

raamatupidamise, tootmisarvestuste omahinna, omatoodangu omahinna ning imporditud rattaosade

päritolu ja ostuarvete kontrolli. Kaebuse esitaja on olnud seisukohal, et GSP päritolusertifikaadi

vorm A väljastamiseks Kambodžas vajalike reeglite kehtestamine, tehaste vorm A avalduste

läbivaatamine ning vorm A väljastamine on täielikult Kambodža Kuningriigi tolli- ja ametivõimude

pädevuses vastavalt Euroopa Liiduga sõlmitud rahvusvahelise kaubanduse kokkuleppele. Nimetatud

ametivõimude tegevuse õiguspärasuses ei ole kaebuse esitaja kahelnud ega pidanud kahtlema.

Pealegi, nagu nähtub OLAF-i raportist (lk 16, punkt 5.2.), ei olnud Bestway´le jalgrataste detailide

tegelikud omahinnad kättesaadavad, sest detailide ostmisega tegelesid Bestway emaettevõtja Yuh

Jiun Industrial Co. Ltd. (edaspidi YJ) ning müüki ja tarnet korraldanud äriühing Qualitech

International Limited (edaspidi Qualitech).

22. Küll aga on kaebuse esitaja nõudnud ja YJ on kinnitanud iga Kambodžas toodetud ja kaebuse

esitajale eksporditud jalgratta vastavust vorm A nõuetele iga mudeli tehnilise spetsifikatsiooni lehel

juba enne ostulepingu sõlmimist. Samuti on kaebuse esitaja seadnud vorm A esitamise

eeltingimuseks jalgrataste eest maksmiseks. Kaebuse esitaja loeb oma sellist ennetavat käitumist, sh

Bestway kinnitust vorm A olemasolu kohta ning kaebuse esitaja poolt vorm A seadmist

maksetingimuste üheks osaks, maksimaalseks hoolsuskohustuse täitmiseks ning heas usus

tegutsemise tõendiks. Kaebuse esitaja on juba märkinud, et kuigi üheks peamiseks OLAF-i juurdluse

eesmärgiks oli välja selgitada kõnealuste kaupade (rattadetailide) tegelik päritolu, ei tuvastatud seda

siiski juurdluse tulemusel. OLAF-i raporti punktis 5.4. on selgelt öeldud, et OLAF-i juurdluse käigus

„puudusid võimalused Euroopa ühendustesse müüdud jalgrataste tegelike kulude jaotuse või

jalgrattaosade tegelike hindade kohta andmete saamiseks“. Seda arusaamatum on, mille alusel,

kuidas ja miks oleks pidanud kaebuse esitaja kontrollima päritolusoodustuse õigsust ulatuses, mis

oleks märgatavalt ületanud Kambodža ametivõimude ja isegi OLAF-i kontrolliulatust.

23. Kaebaja heausksust ei riku see, et tehingupartnerid oli Taiwanist, kust importimisel kehtib 14%

tollimaks (vt maksuotsuse p 3.7.1.2.3, lk 21). Kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et Bestway kui

tütarettevõtja tegevust korraldab Taiwani emaettevõtja, ent samuti teadis kaebuse esitaja seda, et

Taiwani ettevõtted ei tegele kaebuse esitaja tellimuste alusel tootmisega Taiwanis, vaid et tootmine

toimub tegelikult Kambodžas ning et sealt kasutatavad jalgrattadetailid vastavad GSP soodustuse

nõuetele. Nagu nähtub OLAF-i raportist, sai tegelik tootmistegevus Kambodža tootmistehases

kinnitust.

24. Kaebuse esitajal ei ole kunagi tekkinud vähimatki kahtlust kauba päritolu mittevastavuse suhtes

vorm A nõuetele, sest kõik vormidega A seotud toimingud sooritati alati kiiresti ja ühegi takistuseta.

Alles 8.07.2009 teatas Bestway esindaja, et Kambodža tollivõimud on muutnud vorm A avalduste

kontrolli ja väljastamise korda, lähtudes juunikuus 2009 Euroopa Liidu ametnike poolt Kambodža

tollivõimudele läbi viidud koolitusest. Siiski ei tekitanud see kaebuse esitajas kahtlust, et väljastatud

vormid A ei ole õiged – kaebuse esitaja sai üksnes teabe, et vormide A väljaandmise protseduuri on

muudetud alates 1.07.2009. Kaebuse esitaja sai OLAF-i lähetusest Kambodžasse esmakordselt teada

alles 9.03.2010, kui kaebuse esitaja esindaja, tootmisjuht Enn Rohtla viibis Kambodžas

komandeeringus (25.02.-15.03.2010) jalgrataste tootmise tehnilise kontrolli teostamisel ja kuulis

sellest ühelt Bestway kliendilt, jalgrataste importija (Helkama OY, Soome) tootmisjuhilt ning teatas

kaebuse esitaja juhatuse liikmele Kaijo Kuusingule e-posti teel. PMTK teatas kaebuse esitajale

esmakordselt maksukontrollist ja tagasiulatuva maksunõude esitamise kavatsusest perioodil 2007-

2009 Kambodžast imporditud jalgrataste suhtes suulise vestluse käigus alles 29.03.2010, kui PMTK

kutsus kaebuse esitaja juhatuse liikme Kaijo Kuusingu ja raamatupidaja L. S. maksuhalduri

ruumidesse dokumentide üleandmiseks. Seejuures on oluline rõhutada, et ka Euroopa Liidu Teatajas

ei olnud avaldatud midagi kõnealuse GSP soodustuse ning vormide A kehtetuse kohta, mis oleks

võinud kaebuse esitajal tekitada kahtluse ning vajaduse vormide A õiguspärasust kontrollida.

25. Maksuotsuses osundatakse korduvalt PMTK 4.02.2008 kirjale nr 12-8/5297 ning seostatakse

sellega veast teada saamist. Kaebuse esitaja märgib, et kõnealuse kirja sisust lähtudes ei saanud

mõistlikult tegutseval ettevõtjal tekkida mingisuguseid kahtlusi vigadest vormide A väljastamisel, sest

kirjas ei ole väljendatud kahtlust kõnealuste päritolusertifikaatide ebaõigsuse kohta. Kirjaga

teavitatakse, et Eesti tollivõimud teostavad rutiinset tolli järelkontrolli ajavahemikul 01.05.2006-

28.05.2007 tollideklaratsioonidega deklareeritud andmete ja tollivormistuse ning maksude tasumise

õigsuse kohta. PMTK on kirjas märkinud, et ta teavitab kaebuse esitajat Kambodža tolli vastuse

saamisest, mistõttu mõistlikult tegutseval ettevõtjal puudus vajadus täiendavate selgituste küsimiseks

Eesti või Kambodža tollilt. Veel 18.02.2008 aktsepteeris Eesti toll tollideklaratsiooni IM A

08EE1420EE90295251, sealhulgas sellele lisatud vormi A, kusjuures vormile A on andnud oma

allkirja ja pitseri Eesti tolli vaneminspektor Karu.

26. Kambodža võimud aktsepteerisid endi poolt kehtestatud lihtsustatud korra alusel (OLAF-i

raport, lk 9) tehastelt ASEAN-i päritoluga jalgrattaosade puhul peale vormide A ka

päritolusertifikaadi vorme B ja D (lk 12), mis aga ei tähenda, nagu need osad ei oleks pärit ASEAN-i

riikidest. OLAF-i raport ütleb selgelt, et „ettevõttele tarnisid detaile teistes ASEAN-i riikides,

peamiselt Vietnamis, Singapuris, Indoneesias ja Malaisias asuvad tarnijad. Lisaks osteti mõned osad

sisse ka teistest riikidest, näiteks Hiina, Taivan ja Jaapan“ (lk 12).

27. Kaebuse esitaja on perioodil 2006-2010 importinud Bestway tehastelt 27-32 erinevat mudelit

aastas, iga täiskasvanute mudel 2-4 raamisuuruses ja mõned mudelid ka erinevates värvivalikutes.

Iga-aastane ostutellimuse maht valmistatakse ühes või kahes tootmistsüklis. Tootmistsükli pikkus

tehases on tavaliselt 10-20 päeva, mille käigus valmistatakse ja pannakse teele kogu aastane tellimuse

maht. Päevas toodetakse keskmiselt 300-600 jalgratast. Kõikidel tootmise etappidel on tehases ja

kontrollib tootmise tehnilist kvaliteeti kaebuse esitaja tootmisjuht. Enne aastase ostumahu

kinnitamist kooskõlastatakse raamijoonised, ohutusnõuded (EN standardid 14764, 14765, 14766),

iga mudeli ja raamisuuruste tehniline spetsifikatsioon, välimus ning hind. Tehas kinnitab iga mudeli

kohta tehnilise spetsifikatsiooni lehel, et vorm A Kambodža tingimused on täidetud. Jalgrattad

valmistatakse sadadest komponentidest, mis omakorda jagunevad Bestway omatoodangu, ASEAN-i

päritoluga ja mitte-ASEAN-i päritoluga osadeks. Kaebuse esitaja poolt Bestwayst ostetud ja Eestisse

imporditud jalgratta komponendid moodustavad ühe keskmise täiskasvanute mudeli kohta ca 40

erinevat olulisemat tooterühma nimetust, need toodetakse erinevates tehastes ja erinevates riikides

ning nende tarnehind muutub ajas olenevalt tooraine, tööjõu, tootmise maailmaturu hinnast ja

nõudluse-pakkumise

vahekorrast.

Bestway

komplekteerib

tootmisliinil

jalgrattaosadest

valmistoodangu, mis moodustub 35-50% ulatuses lõpphinnast Bestway omatoodangust (raamid,

kahvlid, veljed, pedaalid, värvimine, dekaalid, pakendite toodang, jm), ASEAN-i päritolu

rattaosadest ja mitte-ASEAN-i päritolu rattaosadest. Sooduspäritolu väärtuse kalkulatsiooni ehk

koosteprotsendi hulka loetakse mitte ainult Bestway poolt toodetud füüsilised rattakomponendid,

vaid ka tehase muud teenused ja tegevused ning tehtud kulutused, mis on vajalikud jalgrataste täies

mahus valmistamiseks ja ekspordiks (raamide ja detailide joonised, näidiste valmistamine, detailide ja

jalgrataste testimine vastavuses kehtivatele Euroopa Liidu normatiivaktidele, tööjõu ja protsessi

juhtimise kulu, tehase sisseseade kulu, transpordikulu tehasest sadamasse, jm). Kaebajal on tellijana

võimatu saada enda valdusesse kogu ammendav dokumentatsioon, mis võimaldaks tuvastada

Bestway poolt iga kaebuse esitaja tellimusel toodetud jalgratta puhul selle valmistamiseks kasutatud

omatoodangu ja ASEAN-i riikidest imporditud jalgrattaosade täpset päritolu ja väärtust

koguhinnast.

Selline

tegevus

eeldaks

tegelikult

Bestway

tootmistegevuse

põhjalikku

majandusanalüüsi ja tegelikult uurimistoiminguid, et teha kindlaks eri päritoluga detailide kasutamise

ning Bestway enda poolt panustatud tööde/detailide omavaheline osatähtsus, mis ületab ilmselgelt

kaebuse esitaja pädevust ja võimekust.

28. Euroopa Kohtu ja Euroopa Komisjoni nn REC otsuste kohaselt tuleb ÜTS artikkel 220 lg 2

punkt b kohaldamisel jälgida ka seda, kas kohaldatavad eeskirjad on keerulised. Juhul, kui nad on

keerulised, siis ei saa importijat lugeda vastutavaks. Nimetatud praktika põhjal on leitud, et eeskirja

tuleb lugeda keeruliseks, kui toll on vea teinud korduvalt. Korduvaks ja pikaajaliseks loetakse viga,

kui see on kestnud mitme kuu vältel, kaks aastat, kolm aastat. On ka üldiselt asutud seisukohale, et

kui toll on teinud viga korduvalt, siis on tegemist keerulise eeskirjaga, mis võib välistada importija

vastutuse. Kuna vaidlusalused deklaratsioonid koostati 2008 ja 2009 ning samasuguseid

deklaratsioone on maksuhaldur aktsepteerinud juba alates 2007. aastast, on tegemist pikaajaliselt

korduva ja jätkuva tolli veaga, mistõttu viga tuleb lugeda keeruliseks, mida importija ei oleks saanud

ise avastada.

29. ÜTS art 220 lg 2 p b kolmas tingimus on täidetud siis, kui võlgnik järgib kõiki kehtivaid

õigusakte tollideklaratsiooni kohta. Euroopa Kohtu praktika kohaselt vastab võlgnik nimetatud

tingimusele siis, kui ta on täitnud kõiki tollideklaratsiooni puudutavaid EL-i õiguse reegleid ja ka

kõiki EL-i õigust rakendavaid ja ülevõtvaid siseriikliku õiguse reegleid. Seda isegi siis, kui ta on heas

usus andnud tollile vale või ebatäpset informatsiooni, kuid kui see oli ainuke informatsioon, mida

võlgnik omas või võis saada. Võlgnik pidi tollile andma kogu vajalikke tollitoiminguid puudutava

info täpselt nii, nagu EL-i õigus ja seda rakendav siseriiklik õigus seda ette näevad.

30. Nagu on tuvastatud OLAF-i raportis, olid Kambodža ametivõimud vormide A väljaandmisel

aktsepteerinud enda poolt kehtestatud nn lihtsustatud korra alusel CEPT vorme D, mis ongi

ASEAN-i riikide siseselt sooduskohtlemist tõendavad dokumendid. Käesolevas asjas on oluline see,

et Bestway on tegelikult kasutatud ASEAN-i riikidest pärit jalgrattadetaile, mis sisuliselt on

kooskõlas GSP soodustuse andmisega, ehkki formaalselt oleks Bestway pidanud GSP soodustuse

saamiseks esitama Kambodža ametivõimudele D vormide asemel vormid A. Oluline on aga asjaolu,

et kaebuse esitaja ei teadnud, et Bestway ei ole Kambodža ametivõimudele ASEAN-i riikidest

saadud iga jalgrattadetaili kohta vorme A esitanud ega pidanudki seda teadma. Siinjuures tuleb

rõhutada, et kaebuse esitajal puudus igasugune alus kahelda, et Kambodža ametivõimude tegevus

vormide A väljastamisel ei ole õiguspärane. Ka puudus kaebuse esitajal igasugune võimalus minna

nn tehnilisest kontrollist kaugemale, sest nagu Bestway on kirjalikult kinnitanud, ei oleks ärisaladuse

kaitse tõttu Bestway väljastanud dokumente, mis oleks võimaldanud kontrollida GSP soodustuse

põhjendatust. Lisaks on OLAF-i raportis märgitud, et Bestway valduses ei olnudki kogu nimetatud

dokumentatsiooni.

31. OLAF on 27.08.2010 selgituses pidanud oluliseks järelkontrollitava ettevõtja senist

maksukuulekust ja tegevust. Kahjuks ei ole PMTK seda aspekti maksuotsuses käsitlenud. Kaebuse

esitaja on tegutsenud 16 aastat ning rajanud end kindlatele väärtustele: aus äri, tervislike eluviiside

propageerimine, ühiskonda edasiviivad ideed ja tegevused, muuhulgas ka lojaalne maksumaksja ning

seeläbi partner riigi toimimisele. Viimati viidi kaebuse esitaja suhtes läbi maksukontroll 1999. aastal

ning selle tulemusel ei tuvastatud ühtegi eksimust. Praegu omab kaebuse esitaja Eestis 13

jaekauplust, logistikakeskust ja kontori, kokku 81 töötajat. Kaebuse esitaja töötajate keskmine palk

2010 7 kuu andmetel oli 16 400 krooni, seejuures Eesti keskmine oli 2010 2. kvartalis maksuhalduri

andmetel 11 764 krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

32. Vastustaja peab OÜ Hawaii Express kaebust põhjendamatuks. Esiteks on OLAF raport

maksuhaldurile siduv. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa

Pettusevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta artikli 9 lg 2 kohaselt tunnustatakse OLAF

aruandeid riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning

neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende

kasutamine on vajalik. Artiklist 9 tulenevalt on maksuhalduril kohustus tunnustada OLAF-i

uurimisraportit sisuliselt kui maksuotsust ning võtta siseriiklikult kasutusele meetmed määramaks ja

nõudmaks sisse maksud.

33. Eelnevat argumenteerib vastustaja ka Euroopa Kohtu 1.07.2010 otsusega kohtuasjas C- 442/08

Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik. Kohtuasjal on otsene puutumus päritolualase

vaidlusega. Nimetatud kohtuotsuse punkti 75 kohaselt peavad impordiriigi ametiasutused määruste

nr 1550/89 ja nr 1150/2000 ning tolliseadustiku kohaselt tagama, et ühenduse omavahendid tehakse

kiiresti ja tõhusalt kättesaadavaks, ning asuma viivitamatult tollimakse tollivormistusjärgselt sisse

nõudma ja nendega seotud omavahendeid kindlaks määrama. Kohtuotsuse punktis 76 rõhutatakse,

et liikmesriigid on kohustatud ühenduste omavahendite maksu kindlaks määrama siis, kui nende

ametiasutustel on võimalik tollivõlast tulenev maksusumma arvutada ja võlgnik määrata (vt selle

kohta 15.11.2005 otsus kohtuasjas C-392/02: komisjon vs. Taani, EKL 2005, lk I-9811, punkt 61).

Nimetatud liikmesriigid on seega kohustatud kandma need maksud määruse nr 1552/89 artiklis 6

sätestatud tingimustel raamatupidamisarvestusse (vt 5. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-

312/04: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2006, lk I-9923, punkt 61). Ülalnimetatud kohtuotsuse

punktis 88 tuuakse välja, et tegelikult teatasid Ungari ametiasutused oma 26.05.1998 kirjas selgelt, et

kõnealuseid sõidukeid ei saa käsitada Ungari päritolu toodetena ning andsid seega impordiriigi

ametiasutustele piisavalt infot järeldamaks, et asjaomased sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud

(käesoleval juhul on tegemist sama olukorraga, kuid erinevuseks on, et seisukoha sertifikaatide osas

on andnud OLAF). Siiski, nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 73, on ekspordiriigi

ametiasutuste tollivormistusjärgse läbivaatamise järeldused impordiriigi ametiasutustele siduvad

(OLAF-i seisukoht on siduv ka maksuhaldurile). Vastupidi seega Saksamaa Liitvabariigi väidetule ei

saa asjaolu, et Ungari ametiasutused teatasid samuti, et tollivormistusjärgse läbivaatamise järelduste

peale on esitatud kaebus, mõjutada Saksamaa ametiasutuste kohustusi teha arvestuskanne, teavitada

asjaomasest tollivõlast ning määrata kindlaks sellega seotud omavahendid. Nimetatu pinnalt on

Eestil kohustus teavitada tollivõlast ja määrata OLAF-i raporti alusel tasumisele kuuluvad maksud.

Vastustaja viitab ka ülalnimetatud kohtuotsuse punktile 91, mille kohaselt pärast siseriiklike kohtute

tehtud otsuseid muutsid Ungari ametivõimud oma seisukohta eksporditud sõidukite päritolureeglite

rikkumise osas. Selles kontekstis teatas OLAF oma 27.10.1999 vastastikuse abi teatises, et ta ei

nõustu nende ametiasutuste seisukohaga, ning palus asjassepuutuvatel liikmesriikidel jätkata

kõnealuse tollimaksu sissenõudmist. OLAF viitas UCLAF-i teostatud kontrolli järeldustele üksnes

oma seisukoha toetamiseks. Kohtuotsuse punkti 92 kohaselt tuleb märkida, et Saksamaa

ametiasutuste poolt kõnealuse tollimaksu sissenõudmine pärast seda, kui nad olid saanud Ungari

ametiasutuste järeldused selle kohta, et tuvastatud on päritolureeglite rikkumine, ei olnud oma

olemuselt selline, mis võiks pöördumatult kahjustada võlgniku huve. Nimelt oli tollil ühelt poolt

ÜTS artiklite 224–230 kohaselt õigus teha võlgnikele maksmisel soodustusi. Teisalt, kui seejärel

tehakse kindlaks, et tollimaksu summa ei tulenenud seadusest, siis on toll ÜTS artikli 236 alusel

kohustatud selle summa tagasi maksma. Selles osas tuleb täpsustada, et käesolevas asjas asusid need

Saksamaa ametiasutused, kes olid hakanud tollimaksu sisse nõudma enne Ungari kohtuotsuste

tulemuste ning ekspordiriigi ametiasutuste uue seisukoha teadasaamist, tõepoolest tagasi maksma

seda tollimaksu, mille summa ei tulenenud seadusest. Eelnev toetab vastustaja seisukohta, et

maksuhalduril on kohustus info olemasolul, mis päritolusertifikaadid tunnistab kehtetuks, määrata

tasumisele kuuluvad maksud. Kui kohus tuvastab, et tollimaksu summa ei tulenenud seadusest, siis

on toll ÜTS artikli 236 alusel kohustatud selle summa tagasi maksma. Juhul kui riik jätab maksud

määramata ning on ühenduse omavahendite kogumisel hooletu, siis maksukohustuse kandjaks jääb

eelneva lahendi pinnalt Eesti riik, vastutades Euroopa Liidu ees ise.

34. OLAF-i raportis tuvastatu (päritolusertifikaadid on tunnistatud kehtetuks, seega puudub alus

sooduskohtlemise kohaldamiseks) ümberlükkamiseks puuduvad tõendid.

35. Kambodža ametivõimude kiri, millele kaebuse esitaja viitab, kajastab sisuliselt seda

informatsiooni, mida on käsitletud ka OLAF-i raportis. Samas just need eksimused, millele kaebuse

esitaja viitab kui protseduurilistele, on kaasa toonud järelduse, et Kambodžast pärit jalgratastele ei

ole võimalik sooduspäritolu kohaldada. Vastavalt määruse (EÜ) 2454/93, 2. juuli 1993 artiklile 72a

lg 4 toimub piirkondlikku rühma kuuluvast riigist teise samasse rühma kuuluvasse riiki eksporditud

ning edasiseks tootmiseks või töötlemiseks kasutatava või ilma täiendava tootmise või töötlemiseta

reeksporditava toote päritolu kindlakstegemiseks esimeses riigis väljastatud päritolusertifikaadi GSP

vormi A. Kambodža kuulub määruse 2454/93 artiklis 72 lg 3 p a viidatud 1. rühma; nimetatud

rühma kuuluvad ka teised ASEAN-i riigid – Brunei Darussalam, Indoneesia, Laos, Malaisia,

Filipiinid, Singapur, Tai ja Vietnam. Vastavalt Nõukogu määruse 2454/93 artikli 72a lg 4 loetakse

teistest ASEAN-i riikidest lähtuva kumulatsiooni GSP sertifikaadi A-vormi väljastamise seisukohast

ainsaks aktsepteeritavaks tõendiks osade importimisel ASEAN-ist A-vormi. Seda kinnitab ka

avaldatud materjal “Euroopa ühenduste päritolureeglid üldise soodustuste süsteemi rakendamiseks

– Kasutusjuhend”, eeskätt selle peatükid 4.3 ja 5.3, mis on kättesaadavad TAXUD peadirektoraadi

kodulehel (http://ec.europa.eu/taxation_customs/index_en.htm ).

36. Kambodža ametkondade esindajad andsid teada, et koos kahe Kambodža eksportööri poolt

esitatud GSP sertifikaadi A-vormi väljastamise taotlusega esitati neile vaid üksikutel juhtudel teistest

ASEAN-i riikidest imporditud osade päritolu tõendav GSP sertifikaadi A-vormid. Oluliselt

sagedamini kasutatakse ASEAN-i päritoluga osade puhul päritolusertifikaadi B- ja D-vorme.

Kontrollirühm teavitas Kambodža ametkondi, et vastavalt GSP eeskirjadele ei loeta B- ja D-vorme

piirkondliku kumulatsiooni reeglite kohaseks päritolutõendiks ning seega ei tohi neid nimetatud

eeskirjade kohaselt kasutada GSP A-vormi sertifikaatide väljastamise alusena. Bestway ei suutnud

teistest ASEAN-i riikidest imporditud ja Euroopa ühendustesse eksporditud jalgrataste tootmiseks

kasutatud osade GSP päritolusertifikaadi A-vorme esitada.

37. OLAF kontrollirühm leidis, et Kambodža ametiasutused olid GSP sertifikaadi A-vorme

väljastanud piirkondliku kumulatsioonireeglite (ASEAN) alusel, veendumata aga seejuures, et

teistest ASEAN-i riikidest imporditud ja Kambodžas jalgrataste tootmiseks kasutatud osadel on

olemas päritolu tõendav GSP sertifikaadi A-vorm. Bestway puhul jõuti järeldusele, et Kambodžast

eksporditud valmisjalgrataste müügiarvetel toodud hinnad olid oluliselt madalamad EÜ kliendi poolt

makstud hindadest; Kambodžas asuvad tehased ei teeni mingit kasumit, vaid neile tehakse kord

kuus ülekanne tegevuskulude katmiseks; ettevõtetel puuduvad vajalikud tõendusdokumendid

kasutatud materjalide ASEAN-i päritolu tõendamiseks. Sellest järeldub, et ettevõtete poolt

koostatud kuluarvestused, mis olid aluseks GSP sertifikaadi A-vormi taotlemisel ning näitasid, et

jalgrattad vastavad Kambodža sooduspäritolu saamiseks kehtestatud nõuetele, et ole tõesed.

Mõlemale ettevõttele (sh Bestway’le) väljastatud GSP sertifikaadi A-vormid tuleks OLAF raporti

kohaselt lugeda kehtetuks, kuna need anti välja ebatäpse ja eksitava info alusel. Seega eelnevast on

võimalik järeldada, et ühelt poolt on eksinud nii tollivõimud sooduspäritolu sertifikaadi vormi A

väljastamisel, kuid Kambodža äriühingute poolt on esitatud ka ebatäpset ja eksitavat infot.

38. Euroopa Kohtu otsuses C-153/94 ja C204-94 Faroe Seafood punktis 92 on märgitud, et tolli

viga ei eksisteeri, kui pädevad asutused on eksiteele viidud, eelkõige kauba päritolu suhtes eksportija

ebakorrektsete deklaratsioonidega, mille kehtivust ei pea toll kontrollima ega hindama. Sellises

olukorras on vastutav isik see, kes peab kandma riski äridokumendi puhul, mis osutub hilisemal

kontrollimisel valeks (vt ka C-348/89 p 24). Maksuhaldur on nimetatud osas tõlgendanud kahtlust

isiku kasuks ning lugenud tollivea osas esimese kriteeriumi täidetuks. Siiski on vaja hinnata ka seda,

kas viga ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul vaatamata

professionaalsetele kogemustele ja vilumusele, mida talt eeldatakse ning kas isik on käitunud

heauskselt ning järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta käivaid sätteid.

39. ÜTS artikli 220 lõike 2 eesmärk on kaitsta heauskse võlgniku seadusjärgset usaldust nende

tegurite vastu, millest lähtuvalt langetatakse otsus tollimaksu tasumise või mitte tasumise kohta

(Euroopa Kohtu otsus asjas C-251/00 Ilumitrónica, punktis 38). Tollimaksu summa kohta ei tehta

järelarvestuskannet juhtudel, kui esinevad järgnevad 3 kumuleeruvat tingimust: 1) esiteks, tollimaksu

summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu; 2) seda viga ei oleks olnud võimalik

avastada tasumise eest vastutaval isikul vaatamata professionaalsetele kogemustele ja vilumusele,

mida talt eeldatakse; 3) see isik käitus heauskselt ja isik järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta käivaid

sätteid. Seega sisuliselt peavad esinema kõik kolm eeltoodud tingimust selleks, et täiendava

maksusumma kohta ei tehtaks arvestuskannet.

40. Tollivea esinemise seisukohalt on käesoleval juhul OLAF-i raportis oluline lk 17 p-s 5.3

väljendatud seisukoht: Ettevõtete poolt koostatud kuluarvestused, mis olid aluseks GSP sertifikaadi

A-vormi taotlemisel ning näitasid, et jalgrattad vastavad Kambodža sooduspäritolu saamiseks

kehtestatud nõuetele, ei ole tõesed. Mõlemale ettevõttele (sh Bestway Industrial Co-le) väljastatud

GSP sertifikaadi A-vormid tuleks lugeda kehtetuks, kuna need anti välja ebatäpse ja eksitava info

alusel. Vastustaja märgib, et OLAF-i raportis ei anta seisukohta, kas tegemist on Kambodža

tollivõimude poolse veaga. Samuti ei väljendata OLAF-i raportis seisukohta, kas Kambodža

tollivõimud on viidud eksportijate poolt valeandmete esitamisega eksitusse. Nimetatud olukorras on

maksuhalduril kohustus tõlgendada maksuõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt kahtlust isiku

kasuks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3.04.2000 nr 3-3-1-4-00, p 1; Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus 5.04.2005 nr 3-3-1-56-05, p 16) ning maksuhaldur on seda teinud, käsitledes

Kambodža tollivõimude poolt päritolusertifikaatide väljaandmist tolliveana. Siiski PMTK leiab, et

isikul puudub võimalus tolliveale tugineda. PMTK viitab siinkohal Euroopa Kohtu lahendile

kohtuasjas C-293/04 (Beemsterboer Coldstore Services BV vs Inspecteur der Belastingdienst –

Douanedistrict Arnhem) ning selle punktile 45, millest tulenevalt on ettevõtja kohustuseks

tõendada, et ametivõimud, kes päritolusertifikaadid väljastasid, olid teadlikud või oleksid pidanud

olema teadlikud asjaoludest, mis ei võimaldada soodustariifisüsteemi kohaldamist. OÜ Hawaii

Express ei ole seda käesolevas menetluses teinud. Juhul kui Euroopa Liidu organite poolt peaks

väljendatama seisukohta, et eksportija on viinud Kambodža tollivõimud eksitusse, puudub

maksuhalduril sisuline võimalus käsitleda Kambodža tollivõimude tegevust edasiselt tolliveana.

Vastustaja põhistab oma seisukohti ka Euroopa Komisjoni 01.10.2010 otsusega (REC/02/09).

Otsuse faktilised asjaolud on väga sarnased OÜ-d Hawaii Express puudutavate asjaoludega. Antud

asjas jättis Euroopa Komisjon maksunõude jõusse.

41. OLAF-i poolt saadetud vastuskirjas leitakse, et arvesse tuleb võtta importide ajalugu, sealhulgas

varasemaid importe teistest riikidest (eriti riikidest, milliste kaubad on olnud maksustatavad

dumpinguvastaste

tollimaksudega).

Samuti

isiku

seotust

varasemate

dumpinguvastaste

tollimaksudega seotud uurimistega ja importija hoolsust. Milliseid ettevaatusabinõusid võttis OÜ

Hawaii Express kasutusele kindlustamaks, et jalgrattad olid tõepoolest Kambodža päritolu,

arvestades, et Kambodža äriühingul puudus nii müügi kui ka hankija funktsioon, samuti et Taiwani

emaettevõte kontrollis kõiki ärioperatsioone. Eriti tuleb arvestada aga asjaolu, et Taiwani kaupadele

oli kehtestatud 14% tavapärane tollimaks. ÜTS art 220 lg 2 punktis b pole nõuetekohasuse mõistet

küll defineeritud, kuid arvestades OLAF-i seisukohta, siis vastustaja on arvamusel, et OÜ Hawaii

Express ei ole heauskselt käitunud, sest ei ole äritegevuse käigus kõrvaldanud võimalikke riske, mida

ta oleks saanud ette näha. Nimelt oleks OÜ Hawaii Express pidanud hoolsuskohustuse järgimise

eesmärgil välja selgitama kauba päritolu, kuna kauba vahendaja riigil ehk Taiwanil oli toodetud

kaubale kehtestatud tollimaks määraga 14%. OÜ Hawaii Express tasus kauba eest Qualitech

International Ltd-le (Briti Neitsisaartel registreeritud ettevõttele), samas tellimiskirjad saadeti

Taiwani äriühingule, mitte Kambodža äriühingule. Qualitech International Ltd tegutseb samal

aadressil Taiwanis asuva firmaga Yuhjiun. Kui ka kaebuse esitaja arvas, et tegemist on Taiwani

ettevõtte allhankega, siis oleks tal pidanud tekkima kahtlus, et ei Briti Neitsisaartel registreeritud

vahendaja, samuti Taiwani ettevõte ei pruugi suuta kontrollida Kambodžas toodetud jalgrataste

vastavust päritolunõuetele. Veelgi enam, ainuüksi asjaolu, et jalgrataste hankimisega oli seotud mitu

erinevat erinevates riikides asuvat ettevõtet, oleks pidanud äratama kahtlusi. Vastustaja viitab

siinkohal ka Euroopa Kohtu poolt väljendatud seisukohtadele, mille kohaselt importija kannab

tõendamiskoormist päritoluga seotud küsimuses ning päritolusertifikaadi esitamine ei vabasta isikut

täielikult sellisest kohustusest. Vastasel juhul tekiks importijal ajend hoiduda ülekontrollimast

eksportija poolt eksportija riigi ametivõimudele esitatud informatsiooni tõelevastavust ja eksportija

heausksust, eelnev võib aga põhjustada kuritarvitusi. Kui hilisema kontrolli käigus leiab selline

kahtlus kinnitust, peab importija esitama sellised tõendid, mis võimaldaksid kohaldada

sooduskohtlemist (C-97/95 Pascoal & Filhos Lda v Fazenda Publica punktis 39). Sama kohtuasja

punktis 55 on kohus rõhutanud, et proportsionaalsuse printsiibiga ei lähe vastuollu maksunõude

esitamine heausksele importijale (vt Euroopa Kohtu otsuses C-153/94 ja C204-94 Faroe Seafood

punktis 114). Kohtuasja C-97/95 punktis 57 selgitatakse, et fakt sellest, et importija on olnud

heauskne ei vabastata teda kohustusest tasuda tollimaksu, kus tema on isikuks, kes on deklareerinud

imporditavad kaubad (C-827/79 Amministrazione delle Finanze v Acampora, punktis 8).

Eelnimetatu kohtuasja punktis 58 rõhutatakse, et arvestades vaidluse detaile, fakt, et importijat, kes

on käitunud heas usus, kohustatakse tasuma tasumata jäänud tollimakse (mille osas on eksportija

toime pannud tollialase rikkumise), ei lähe vastuollu ühegi õiguse üldpõhimõttega.

42. Eelnimetatud kohtuasjas punktis 59 Euroopa Kohus möönab, et päritolusertifikaadi tõesuse

kontrollimisega pärast importimist, mille osas importijat ei hoiatata, võivad kaasneda importija jaoks

raskused juhul, kui ta on käitunud heas usus ning importinud kaupu, mille osas on importija

teadmata valede või võltsitud päritolu sertifikaatide alusel kohaldatud soodustussüsteemi. Samas

tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et esiteks, Euroopa Ühendus ei saa kanda riski, mis tuleneb

ebasoodsatest tagajärgedest seoses importijate tarnijatega.

43. Teiseks, importija saab nõuda kompensatsiooni pettuse korraldanud isikult.

44. Kolmandaks, lisaks arvestades kasu, mis saab kaupadele osaks seoses tollitariifide

sooduskohtlemisega, peab mõistlik kaupleja hindama turu sisemisi riske ja aktsepteerima tavalisi

äririske (vt C-827/79 Amministrazione delle Finanze v Acampora, punktis 8). Eelnimetatud

kohtuasjas punktis 61 rõhutab kohus, et fakt, millega heas usus käitunud importijat kohustatakse

tasuma imporditud kaupadelt tollimakse, arvestades asjaoluga, et rikkumise on toime pannud

eksportija ja importija ei ole selles osalenud, ei ole vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, millega

Euroopa Kohus on kohustatud arvestama. Eelnimetatud kohtuasjas punktis 67 rõhutab ka kohus, et

fakt, et eksportiva riigi ametivõimud andsid välja pärisolusertifikaadi, ilma et oleks eelnevaid

kontrolle läbi viinud selgitamaks välja kaupade päritolu ei kujuta endast vääramatut jõudu

tollimaksude tagantjärele sissenõudmise osas, mis takistaks maksude sissenõudmist importijalt, kes

on käitunud heas usus.

45. Kaebuse esitaja väidet, et justkui seitse erinevat instantsi on kontrollinud vormi A olemasolu

ning nõuetekohasust, peab vastustaja kohatuks põhjusel, et mitte üksi kaebuse esitaja poolt mainitud

isikutest ei kontrolli vormi A nõuetekohasust ning päritolusertifikaadi andmise aluseks olevaid

detaile tollivormistuse hetkel. Seda ei tee muuhulgas ka impordiriigi tolliasutus tollivormistuse

hetkel. Päritolusertifikaadi nõuetekohasus selgitatakse välja ikkagi kas järelkontrollimenetluses või

OLAF-i poolt lähetuse vormis läbiviidavas sooduspäritolu tingimuste õiguspärasuse kontrollis (vt

OLAF-i raporti lk-d 1-7).

46. Vastustaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka ühele kohtumenetluse õiguspärasuse tagamise

osas olulisele õiguslikule aspektile. Vastustaja nimelt leiab, et antud juhul ei ole kohtul ei õigust teha

otsust tolliseadustiku (nõukogu määrus [EMÜ] nr 2913/92, edaspidi ÜTS) artikli 220 lõike 2 punkti

b kohaldamise kohta, kui kohus peaks siiski leidma, et antud sätte kriteeriumid on täidetud, sest

tolliseadustiku rakendussätete (komisjoni määrus [EMÜ] nr 2454/93, edaspidi ÜTS RS) artikli 871

kohaselt kuulub kõnealuse otsuse tegemine Euroopa Komisjoni pädevusse. Vastavalt ÜTS RS

artiklile 871 esitab toll komisjonile dokumendid juhu kohta, mis võidakse lahendada artiklites 872-

876 sätestatud korras ja kui leitakse, et ÜTS artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on

täidetud ning kui juhu asjaolud on seotud järeldustega, milleni on jõutud ühenduse uurimise käigus,

mis on läbi viidud nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 (liikmesriikide

haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja

põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks) (EÜT L 82,

22.3.1997, lk 1) alusel, muude ühenduse õigusaktide alusel või kokkuleppe alusel, mille ühendus on

sõlminud riigi või riikidega, kus on sätestatud kõnealuste ühenduse uurimiste läbiviimine. Vastustaja

on seisukohal, et ÜTS RS artikli 871 kohaselt peab liikmesriigi kohus edastama asja otsuse

tegemiseks komisjonile kooskõlas ÜTS RS artikliga 873, sõltumata sellest, kas tuleb teha üksnes

tollivormistusjärgne arvestuskanne või peab liikmesriigi kohus ÜTS RS artikli 871 lõike 1 kohaselt

andma asja lahendamiseks komisjonile. Vastustaja on seisukohal, et ÜTS RS artikli 871 kohaselt ei

saa kohus Euroopa Komisjoniga konsulteerimata maksunõuet tühistada. Vastustaja rõhutab, et

liikmesriikide kohtud peavad tagama ühenduse õigusaktide ühetaolise kohaldamise ning käesoleval

juhul saab selle tagada kahel viisil. Esimesel juhul eelotsuse taotluse esitamisega Euroopa Kohtule

juhul, kui kohtul esinevad asja lahendamise seisukohalt põhimõttelist kaalu omavad küsimused

Euroopa Liidu õiguse valguses. Teisel juhul, kui kohtul maksunõude kontrollimise osas õiguse

kohaldamise osas põhimõttelisi küsimusi ei ole ning ta on seisukohal, et maksunõue tuleks siiski

tühistada, siis tuleb antud asi ikkagi edastada otsuse tegemiseks komisjonile vastavalt ÜTS RS

artiklile 871.

KOHTU PÕHJENDUSED

47. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ühenduse

tolliseadustiku (ÜTS) artikkel 220 lg 2 punkti b alusel puudub alus kaebuse esitaja maksustamiseks.

Kaebaja menetluskulud tuleb vastustajalt osaliselt välja mõista. Kohtu põhjendused on järgmised.

48. Esmalt lahendab kohus küsimuse OLAF-i raporti siduvusest. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määruse (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettusevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta artikli 9 lg 1

kohaselt koostatakse juurdluse lõppedes aruanne, milles teatatakse kindlaks tehtud asjaolud,

võimalik finantskahju ja juurdluse tulemused, kaasa arvatud soovitused vajalike meetmete kohta. Sel

viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja

samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja

kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Eeltoodud sätetest ei tulene maksuhaldurile

kohustust tunnustada OLAF-i raportit siduva maksuotsusena. Raportiga ei määratud tollimaksu, ei

tunnistatud kehtetuks esitatud deklaratsioone ja ei tuvastatud konkreetselt Eestisse teostatud

eksporti ega kaebajat puudutavaid asjaolusid. OLAF-i missiooni eesmärk ei olnudki teha kindlaks

kaebaja tollimaksuvõlg, vaid juhtida siseriiklike tolliametkondade tähelepanu võimalikele vigadele

tollimaksu deklareerimises ja täiendava kontrolli teostamise vajadusele. OLAF-i missiooni vältel ei

antud ka kaebajale võimalust avaldada kaupadel sooduspäritolu puudumise osas oma seisukohta,

kaebaja sai OLAF-i missioonist teada juhuslikult, ta ei olnud protsessi kaastatud. Seega on tegelik

maksu kindlaksmääramise kohustus siiski siseriiklikul tollil ja OLAF-i raportit tuleb käsitleda ühe

tõendina, mis tulenebki määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõikest 2. Selline tõend on kahtlemata

usaldusväärne ja objektiivne ning kui esinevad selles tõendis kas vastuolud, raportis toodud

järeldused paistavad olevat kas pinnapealsed või vastusolus selles tuvastatud asjaoludega või kui

muud tõendid viivad maksuhalduri teistele järeldustele, siis ei ole võimalik isikule suuremat

tollimaksu määrata ka juhul, kui OLAFi raport sellise üldise ettekirjutuse teeb. Kahtlemata ei saa

maksuhaldur raportit eirata, kuid ta ei pea seda pimesi järgima ja raporti juhistele tuginedes

tollimaksu määramata jättes peab ta seda suutma põhjendada.

49. Vastavalt Nõukogu määruse 2454/93 artikli 72a lõikele 4 loetakse teistest ASEAN-i riikidest

lähtuva kumulatsiooni GSP sertifikaadi A-vormi väljastamise seisukohast ainsaks aktsepteeritavaks

tõendiks osade importimisel ASEAN-ist A-vormi. Rubriigis 8712 nimetatud kuullaagritega

jalgrataste osas kehtivad järgmised nõuded: „Tootmine, mille puhul kõikide kasutatud

(mittesooduspäritoluga) materjalide väärtus kokku ei ole suurem kui 40% toote tehase hinnast.“.

Tehasehinna legaaldefinitsioon on vastavalt määruse 2453/93 artiklile 66 (f) järgmine: „hind, mis

makstakse tootjale, kelle ettevõttes teostatakse viimane töö või töötlemine, eeldusel, et hinnas

sisaldub kõikide kasutatud materjalide väärtus miinus kõik siseriiklikud maksud, mis makstakse

tagasi või mida võib tagasi maksta saadud toote eksportimisel“. Seega on tollijärelkontrolli raames

oluline tuvastada jalgrataste, täpsemalt nende koostisosade päritolu. Vaidlust ei ole selles, et OLAF-i

raportis on kirjas, et vastavate algandmete puudumisel ei määratletud jalgrataste koostisosade

väärtuse proportsiooni, mis on aga nimelt aluseks sooduspäritolu määratlemiseks. Seega ei saanud

ka selles osas OLAF-i raport kuidagi siduvat ettekirjutust teha, vaid anda ainult tõhusa ajendi

väärtusepõhiselt jalgrataste sooduspiirkonnas tootmise kontrollimiseks. Seda ei ole teinud aga ei

OLAF ega vastustaja. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses andmed, mille kohaselt üle 60%

jalgrataste väärtusest oli toodetud ASENi piirkonnas ja vastustaja neid andmeid ümber lükanud ei

ole. Asjaolu, kuidas toimus Bestway tehase kasumiarvestus ja mis riigis tegutses tema emafirma, ei

oma sooduspäritolu määratlemisel tähtsust, kuna see on seatud sõltuvusse vaid riigist, kus toode

toodetakse.

50. Kohus leiab, et kuivõrd raportis käsitleti küll muuhulgas Bestway tehast, kus toimus kaebaja

tellitud jalgrataste komplekteerimine, kuid ei käsitletud ühtegi Eestisse ekspordi episoodi, siis ei ole

raportis tuvastatud faktid ka sellest aspektist piisavad kaebajale tollimaksu määramiseks. Vaidlust ei

ole selles, et käsitleti 18 ekspordiepisoodi Taani, Hispaaniasse ja Saksamaale. Kaebuse esitaja ei saa

aga olla kuidagi vastutav selle eest, millistel tingimustel toimub teiste riikide tellimuste täitmine ja

eksport. Kaebaja on seletanud ja ka tunnistaja Enn Rohtla kinnitanud, et kaebaja valmistas Bestway

tehasega koostöös igakordselt tellimused ja Enn Rohtla käis ka kohapeal tellimuste täitmist

kontrollimas. Arusaadavalt tegeles kaebaja vaid enda tellimustega. Selle alusel, et samas tehases

toodetud tellimustega oli probleeme sooduspäritolu tõendamisel, ei saa teha automaatset järeldust

selle kohta, et samad probleemid on ka kaebaja tellitud jalgratastega.

51. ASEAN-i ühest riigist edasiseks kasutamiseks või töötlemiseks teise eksporditud osade päritolu

tõendatakse esimeses riigis välja antud GSP päritolusertifikaadi A-vormiga. Kontrollivajadus tuleneb

veel otsesemalt Euroopa Komisjoni määrusest nr 2454/93. Nimelt, GSP soodustust tõendav

päritolusertifikaadi vorm A antakse ja selle kehtivust kontrollitakse komisjoni määruse nr 2454/93

põhjal (2. alajagu). Määruse artikli 78 lg 7 kohaselt peab sertifikaadi välja andnud ekspordiriigi pädev

valitsusasutus tagama, et sertifikaadid ja taotlused oleksid nõuetekohaselt koostatud. Artikli 79

kohaselt vastutab ekspordiriigi pädev valitsusasutus selle eest, et võetaks tarvitusele abinõud toodete

päritolu ja muude sertifikaadis märgitud andmete kontrolliks. Päritolusertifikaadi vormi A kontroll

toimub sama määruse artiklite 94 ja 95 alusel. OLAF on järeldanud, et raportis viidatud vormid A

„tuleks lugeda kehtetuks“, ent see on ettepanek, mitte juriidilist tagajärge omav otsustus.

52. Kambodža Kaubandusministeeriumi 6.07.2010 kirjalik kinnitus (II kd lk 8, tõlge II kd lk 53)

tõendab, et kui protseduurilisi reegleid oleks korrektselt täidetud, vastaksid enamik jalgrattaid vorm

A nõuetele. Kirjas kinnitati, et protseduuriline viga oli põhiliselt järgmine: vormi D aktsepteerimine

tõendina (vorm D kehtib ASEANi raames ASEANi päritolu tõendiks). Seejuures on Kambodža

ametivõimud kinnitanud, et kaebuse esitaja koostööpartner Bestway on esitanud ametivõimudele

korrektselt kõik nõutud andmed ning et ametivõimudel on olnud ligipääs kogu infole, mis on olnud

vajalik vormide A väljastamiseks. Ka Bestway on kaebuse esitajale kinnitanud (II kd lk 9 jj), et

vaidlusalused jalgrattad on tegelikult alati olnud vastavad vorm A nõuetele. Kirja kohaselt on alates

2009 septembrist esitanud Bestway korrektselt täidetud A-vorme. Bestway on esitanud selgitused

koos detailsete tabelitega aastatel 2008 ja 2009 kõige rohkem imporditud jalgrataste mudelite (TX-

30) kohta (II kd lk 75 jj). Varasemalt oli OLAFi kontrollirühm teavitanud Kambodža ametkondi, et

vastavalt GSP eeskirjadele ei loeta B- ja D-vorme piirkondliku kumulatsiooni reeglite kohaseks

päritolutõendiks ning seega ei tohi neid nimetatud eeskirjade kohaselt kasutada GSP A-vormi

sertifikaatide väljastamise alusena. Kohus leiab, et nimetatud 6.07.2010 kirja maksuotsuses

kajastamata ja analüüsimata jätmine on maksuotsuse oluline põhjendamispuudus, mis võis viia

maksuhalduri vale otsustuseni.

53. Kohus nõustub kaebajaga selles, et OLAF-i raporti kohaselt tuleb vastutavaks lugeda mitte

kaebuse esitaja partnerit Bestway´d, vaid pigem teist juurdluse käigus uuritud tootjat - Atlantic Cycle

Co. Ltd. (edaspidi Atlantic), kellega kaebuse esitajal puuduvad igasugused suhted (raporti punkt

4.2.). Nii tuleneb näiteks raporti lk-de 14, 15 ja 16 võrdlemisel, et hinnakalkulatsiooni kohta olid

OLAF-il etteheited üksnes Atlantic´ule, mitte aga Bestway´le. Seega on OLAFi raporti lõppjäreldus,

mis laieneb ka Bestway’le, vastolus raportis eelnevalt tuvastatuga. Maksuhaldur sellele vastuolule

tähelepanu ei ole pööranud.

54. Alates 01.05.2004 kehtiva tolliseaduse § 1 sätestab, et Eesti Vabariigi ja väljaspool Euroopa

Ühenduse tolliterritooriumi asuvate riikide ja territooriumide vahelisele kaubandusele, sellega

tegeleva isiku ja tolli õigustele, kohustustele ning vastutusele kohaldatakse Euroopa Nõukogu

12.10.1992 määrusega nr 2913/92 kehtestatud Ühenduse tolliseadustikku (edaspidi ÜTS) ja sellele

Euroopa Komisjoni määrusega nr 2454/93 kehtestatud rakendussätteid. ÜTS art 220 lg 2 sätestab

ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei

tehta. Käesolevas asjas on tähtis selles loetelus ÜTS art 220 lg 2 p-i b all märgitud alus, mille

kohaselt järelarvestuskannet ei tehta siis, kui: “tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole

tehtud arvestuskannet tolli vea (eksimuse) tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest

vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta”.

Arvestades Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikat, tuleb sellistel juhtudel kaaluda, kas täidetud on

kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja

kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte.

Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et asjas esines tolliviga: Kambodža tollivõimud

aktsepteerisid päritolu tõendavate dokumentidena alusetult ka B- ja D-vorme. Kambodža

Kaubandusministeeriumi 6.07.2010 vastusest nähtub, et nende vormide aktsepteerimine ei

tulenenud Bestway poolt valeinfo esitamisest või info kinnihoidmisest. Seega ei saa tolliviga

leevendada hetkel kaebaja poolse tegevuse või tegevusetusega.

55. ÜTS artikli 220 lõike 2 eesmärk on kaitsta heauskse võlgniku seadusjärgset usaldust nende

tegurite vastu, millest lähtuvalt langetatakse otsus tollimaksu tasumise või mitte tasumise kohta

(Euroopa Kohtu otsus asjas C-251/00 Ilumitrónica, punktis 38). Tollimaksu summa kohta ei tehta

järelarvestuskannet juhtudel, kui esinevad järgnevad 3 kumuleeruvat tingimust: 1) esiteks, tollimaksu

summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu; 2) seda viga ei oleks olnud võimalik

avastada tasumise eest vastutaval isikul vaatamata professionaalsetele kogemustele ja vilumusele,

mida talt eeldatakse; 3) see isik käitus heauskselt ja isik järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta käivaid

sätteid. Seega sisuliselt peavad esinema kõik kolm eeltoodud tingimust selleks, et täiendava

maksusumma kohta ei tehtaks arvestuskannet. Käesolevas asjas on tähtis selles loetelus ÜTS art 220

lg 2 p-i b all märgitud alus, mille kohaselt järelarvestuskannet ei tehta siis, kui: “tasumisele kuuluva

tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea (eksimuse) tõttu, mida ei oleks olnud

võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid

sätteid tollideklaratsiooni kohta”. Arvestades Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikat, tuleb sellistel

juhtudel kaaluda, kas täidetud on kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku

kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis

kõiki kehtivaid õigusakte. Käesolevas järelkontrolli asjas on tuvastatud tolli viga ning selle tingimuse

üle vaidlus puudub (maksuotsus p 3.7.1.1).

56. Kohtu hinnangul ei ole jalgrataste tootja Bestway tegelenud eksitava tegevuse või väärandmete

esitamisega. Kõnealune kord kehtis Bestway tegevuse alustamisest detsembris 2005 kuni OLAF-i ja

Euroopa Liidu ametnike poolt läbi viidud koolituse ja protseduurireeglite muudatusteni, mis

jõustusid alles 1.07.2009. Protseduurireeglite muutjaks olid Euroopa Komisjoni volitatud esindajad,

mitte Kambodža ametivõimud. Seejuures muudeti vaid ASEAN-i päritolu jalgrattadetailide

importimisel päritolusertifikaatide nõuet, st varasema lihtsustatud korra ja vormide A, B ning D

aktsepteerimise asemel nõutakse alates 1.07.2009 ainult vormide A esitamist. Seega ei ole Bestway ja

varasema impordi näol tegemist ühekordse või lühiajalise petuskeemiga tollimaksupettuse

organiseerimiseks, vaid tavapärase ja riigis kehtivatele reeglitele vastava normaalse, avaliku ja

kontrollitava majandustegevusega alates juba detsembrist 2005.

57. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaebaja heausksus ei saa tähendada seda, et ta oleks oma

lepingupartneri raamatupidamisandmeid täielikult kontrollinud. Sellisel juhul oleks olnud tegemist

juba uurimisfunktsiooniga, mille teostamist eraõiguslikult isikult oma lepingupartneri üle eeldada ei

saa. Seetõttu oli kaebajal ka võimatu saada enda valdusesse ammendavat dokumentatsiooni, mis

võimaldanuks tuvastada Bestway poolt iga kaebuse esitaja tellimusel toodetud jalgratta puhul selle

valmistamiseks kasutatud omatoodangu ja ASEAN-i riikidest imporditud jalgrattaosade täpset

päritolu ja väärtust koguhinnast. Heausksust tuleb antud juhul määratleda äris tavapärase hoolsuse

kriteeriumi alusel. Kuna kaebaja esitas tellimustes eelduseks sooduspäritolule vastavate jalgrataste

tootmise, tema tootejuht käis kohapeal tootmisprotsessi jälgimas ja sooduspäritolu oli ka kaebajale

antud pangagarantii eelduseks, leiab kohus, et kaebaja käitus heauskselt ja kindlustas end äris

tavapäraste riskide vastu. Asjaolu tõttu, et Kambodža ametivõimud aktsepteerisid algselt alusetult B-

ja D- vorme, samas kui kaebajal endal puudus alus kahelda jalgrataste sooduspäritolus (et nad on

vähemalt 60% ulatuses nende väärtusest toodetud ASEANi piirkonnas), ei ole alust määrata

kaebajale tollimaksu, mille olemasolul kaebaja ei oleks tõenäoliselt antud tellimust üldse teinud.

Arusaadavalt muudab 0%-line tollimaks toote atraktiivseks, mistõttu on ka tootja huvitatud sellest,

et tema tooted vastaksid 0%-lise tollimaksu tingimustele ja arusaadavalt saab tootja sellist huvi

eeldada ka tellija. Seega pidi ka sel põhjusel kaebaja eeldama, et tootja Bestway teeb omalt poolt

kõik, et 0%-lise tollimaksu rakendamine ei oleks ohustatud.

58. OLAF on 27.08.2010 selgituses pidanud oluliseks järelkontrollitava ettevõtja senist

maksukuulekust ja tegevust. OLAF-i seisukoht on, et arvesse tuleb võtta importide ajalugu,

sealhulgas varasemaid importe teistest riikidest (eriti riikidest, milliste kaubad on olnud

maksustatavad

dumpinguvastaste

tollimaksudega).

Samuti

isiku

seotust

varasemate

dumpinguvastaste tollimaksudega seotud uurimistega. Arvesse tuleb võtta importija hoolsust.

PMTK ei ole seda aspekti maksuotsuses käsitlenud. Vaidlust ei ole selles, et oma 16 tegevusaasta

jooksul ei ole kaebajale olnud tollimaksualaseid (ega üldse maksualaseid) etteheiteid. Samuti ei ole

kaebaja varem importinud tooteid sooduspiirkondadest. Ka need asjaolud viitavad kaudselt sellele,

et kaebaja tegutses heauskselt ja äris nõutava hoolega. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et

kaebaja oleks olnud teadlik sellest, et sooduspäritolu ei ole või et esineb mistahes takistusi selle

tõendamisel. Kõik asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et kaebaja tegi mõistliku äripartnerina kõik

endast oleneva selleks, et toodete sooduspäritolu oleks kindlustatud ja ta saaks selle tõttu 0%-list

tollimaksu rakendada.

59. Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, et siseriiklikul kohtul puudub Euroopa Komisjoniga

konsulteerimata pädevus antud asjas tehtud maksuotsuse tühistamiseks. ÜTS RS artiklid 871 ega

873 kohtule selliseid kitsendusi ei pane. Kuna kohus tühistab maksuotsuse, on vajadusel edasise

menetluse kavandamine ja Euroopa Komisjonile materjalide edastamine siseriikliku maksuhalduri

ülesanne. Euroopa Kohtule eelotsuse küsimise vajadust kohus antud asjas ei näe, kuna selles

haldusasjas on küsimus tõendites ja hinnangus neile. Probleemiks ei ole eriarvamused Euroopa

õiguse kohaldamisest, vaid see, kas OLAF-i raportis tuvastatud asjaolud ja tehtud järeldused on oma

konkreetsuses ja põhjalikkuses piisavad kaebajale maksu määramiseks ja kas muud asjas kogutud

tõendid toetavad OLAFi raportis tehtud järeldusi.

60. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

esitanud kohtuistungil taotluse mõista tema kasuks menetluskulud summas 3448,13 eurot, millest

riigilõiv on 971,45 eurot ja õigusabikulud 2476,68 eurot. Lisaks esitas kaebaja 12.01.2012 taotluse

mõista välja kohtuistungiga seotud õigusabikulu väljamõistmiseks summas 1716,07 eurot.

Õigusabikulude kogusumma on seega 4192,75 eurot. Kohus leiab, et riigilõiv tuleb kaebaja kasuks

tervikuna välja mõista. Õigusabikulud on aga põhjendatud üksnes osaliselt. Esiteks leiab kohus, et

kuna kaebaja on käibemaksukohustuslane ja käesoleva vaidlusega seonduv õigusabikulu on tema

ettevõtlusega seotud kulu, siis on kaebajal võimalik saada tagasi õigusabilt tasutud käibemaks 20% ja

selles olukorras puudub igasugune alus vastustajalt käibemaksu osa väljamõistmiseks. Seega on

õigusabikulu ilma käibemaksuta 3494 eurot. Kahtlemata on tegemist õiguslikult keeruka vaidlusega,

ent kohus leiab, et haldusasi lahenes menetluslikult siiski üsna väikese ajakuluga. Ka on käesolevas

asjas kattuvaid õiguslikke argumente sama esindaja esindatud haldusasjas nr 3-10-1329, kus juba

mõisteti Maksu- ja Tolliametilt OÜ Hawaii Express kasuks asjas kantud menetluskulud 3662,88

eurot. Seega tuleb mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Hawaii Express

(registrikood 10027017) kasuks välja õigusabikuluna 3000 eurot ja riigilõiv 971,45 eurot.

Kadriann Ikkonen

kohtunik