3-11-523/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-11-523

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Menetlusvorm RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigu päeva jooksul kohtuotsuse av

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Tartu Halduskohus

Mare Krull

25 jaanuar 2012.a, Jõhvi ko

3-11-523 M.Ri kaebus Politseija Kodakondsusja mig 14.02.2011 otsuse nr 15.3-04 ja vastustajale kohustav tegemiseks

05. jaanuar 2012. a Jõhvi kaebuse esitaja M.R, vastu Piirivalveameti Kodak migratsiooniosakond kohtuistung jätta kaebus rahuldamata us esitada apellatsioonkaebus Tartu Ring valikult teatavakstegemisest arvates.

ohtumaja a Piirivalveameti ratsiooniosakonna 4/53 tühistamiseks va ettekirjutuse ustaja Politseija kondsusja gkonnakohtule 30

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD M.R esitas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Politseija Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna 14.02.2011 otsuse nr 15.3-04/53 tühistamiseks ja vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja sündinud 22.08.1976 Venemaal ning ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebaja arvates on PPA rikkunud tema õigusi ja vabadusi kuna keeldus talle elamisluba väljastamast. Samuti ei arvestanud PPA kaebaja seisukohtadega ning otsus sisaldab faktilisi asjaolusid, mis ei vasta tegelikkusele (näiteks, et kaebaja saabus Eestisse 1976 aastal, kuid aasal 1976 oli kaebaja alles mõne kuu vanune ja seetõttu puudus tal liikumisvõimalus).

Kaebaja kinnitab, et ta on kogu oma elu Eestis elanud, õppinud ja töötanud, kuid sellega ei arvestata. Kaebaja arvates on ta seotud Eesti Vabariigiga, sest on siin üles kasvanud, siin on tema kodu ja lähedased, kes võivad raskel hetkel teda aidata. Venemaal pole tal sugulasi ega lähedasi. Kaebaja väitel põeb ta kroonilist haigust, mis on käesoleva aja seisuga raskes staadiumis ja Justiitsministeerium alustab tema ravimist lähiajal. Samuti märgib R, et tema tulevik on seotud Eestiga, kuna siin elavad tema lähedased. Vastustaja Politsei-ja Piirivalveameti vastusest nähtub, et Politseija Piirivalveamet (PPA) keeldus 14.02.2011 otsusega nr 15.3-04/53 M.R’ile tähtajalise elamisloa andmisest Välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel.

Vastustaja on seisukohal, et elamisloa andmisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja õigust pereelu puutumatusele. Vastustaja hindas kaebaja elamisloa menetlemise käigus R perekonnaelu koosmõjus teiste asjaoludega, sealhulgas ka tema karistatusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga ning otsus ei sisalda diskretsioonivigu. Vastustaja selgitab, et tähtajalise elamisloa andmiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused. Halduskohtule esitatud kaebuses kaebaja märgib, et ta ei nõustu PPA otsusega ja leiab, et haldusorgan rikkus tema põhiõigusi ja vabadusi, keeldudes tähtajalise elamisloa andmisest ning jättes otsuse tegemisel arvestamata kaebaja selgituste ja põhjendustega.

Nimelt kaebaja arvates ei võtnud PPA arvesse asjaolu, et kaebaja elu ja tulevik on seotud Eestiga, kuna siin elavad tema lähedased. PPA ei ole selle väitega nõus. R omas tähtajalist elamisluba Eestis kuni 30.09.2010.a. kehtinud VMS § 12 lg.1 p.5 (välisleping) alusel kehtivusega 10.07.1995 kuni 10.07 2000, 16.02.2005 kuni 15.02 2007 ning 24.04.2007 kuni 23.04.2010.a.

Narva Linnakohtu 08.01.2001 otsusega tunnistati R süüdi Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksi § 142 lg.2 p.3 ja 4 (võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata tema vabadust, avaldada häbistavaid andmeid ähvardatava või teise isiku kohta, hävitada või rikkuda vara; mis oli seotud ähvardusega tappa või tekitada üliraske kehavigastus ja seda isikute grupi poolt või isiku poolt, kes on varem toime pannud taolise kuriteo (avalik vargus)), § 107 lg 2 p 1 (kehavigastuse tahtlik tekitamine, kui sellega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm) järgi ning talle mõisteti karistuseks 7 aastat vabadusekaotust.

Narva Linnakohtu 11.12.2003 otsusega on M. R süüdi mõistetud KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 (võõra vara röövimine elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda; mis oli toime pandud isikute grupi poolt või isiku poolt, kes on varem toime pannud taolise kuriteo) järgi ning talle määrati karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. Eesti Vabariigi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 65 lg 1 ja § 68 lg

1 alusel määrati M. R lõplikuks ärakandmata karistuseks 7 kuud ja 25 päeva vabadusekaotust.

Tartu Maakohtu 24.11.2005 otsusega on M. R süüdi mõistetud KarS § 331 (kinnipeetava, arestialuse või vahistatu poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine või arsti ettekirjutuseta tarvitamine) järgi ning talle on määratud karistuseks tingimisi 1-aastane vabadusekaotus 3-aastase katseajaga.

Viru Maakohtu Narva kohtumaja 02.10.2008 otsusega on M. R süüdi mõistetud KarS § 184 lg

2 p-de 1 ja 2 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine; mis oli toime pandud grupi poolt või isiku poolt, kes on varem toime pannud taolise kuriteo), § 121 (teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine) järgi ning talle on määratud lõplikuks ärakandmata karistuseks 3 aastat 8 kuud ja 12 päeva vabadusekaotust. M. R kannab karistust kinnipidamiskohas alates 02.10.2008 ja tema karistusaeg lõpeb 13.06.2012.

M. R on karistatud ka väärtegude eest kolmel korral ning neist kahel on rahatrahvid tasumata.

Pärast vabaduskaotusliku karistuse ärakandmist tuleb isikul taluda seadusest tulenevaid kitsendusi ajal, mil tema karistusandmed on kantud karistusregistrisse. Karistusandmete kustumise ajal, mida võib vaadelda ka resotsialiseerumisena, näitab isik, kas ta on võimeline toime tulema vabas ühiskonnas, kus puuduvad piirangud, mis on ette nähtud kinnipidamisasutuses.

Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 8 kohaselt kustutatakse karistusandmed karistusregistrist, kui kolmekuni kümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat. Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 sätestab, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhija lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. Seega kustutatakse M. R karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 13.06.2022.

Ohuna avalikule korrale ja julgeolekule loetakse kaebuse esitaja korduvat kriminaalkorras karistamist tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Samas kätkevad narkokuriteod kui rahvatervisevastased süüteod endas suurt ohtu inimeste elule ja tervisele ning on ühiskonnas sügavalt taunitavad. Taotluse juurde esitatud materjalidega on tõendatud, et isikut on karistatud kriminaalkorras ning samuti väärteoja distsiplinaarkorras (12 korral kinnipidamisasutuses viibimise ajal). Distsiplinaarkorras karistamine annab alust arvata, et ka vangistuse ajal on isik jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist ning et ta võimaluse korral eirab üldtunnustatud käitumisreegleid.

VMS § 125 lg 1 alusel võib § 124-s nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule anda välismaalasele erandina tähtajalise elamisloa. VMS ei reguleeri vastava erandi tegemise aluseid ega korda. Erandina tähtajalise elamisloa andmiseks peavad esinema kaalukad erandlikud asjaolud, mis tingiksid VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud keelule vaatamata tähtajalise elamisloa andmise.

M. R poolt esitatud tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. Asjaolu, et M. R on elanud

Eestis alates 1976. aastast, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise. Seejuures märgib PPA, et kaebaja on omanud tähtajalist elamisluba Eestis elamiseks erinevatel ajavahemikel, kuid ei ole osanud väärtustada talle antud õigushüve, pannes toime korduvalt kriminaalkorras karistatavaid tegusid, mis on ohuks riigi julgeolekule.

Seega on M. R oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve. Nimetatud asjaoludest lähtuvalt võib kaebuse esitajat pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks.

Avalikku korda võib määratleda kui tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühele avaliku kindlusetunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Avaliku julgeoleku all tuleb mõista nii kõigi ühiskonnaliikmete objektiivselt ohutut eksistentsi riigis kui ka elanikkonna subjektiivset usaldust sellise olukorra edasikestmises. Riik peab hea seisma oma elanike elu ja tervise, nende õiguste ja huvide eest. VMS võimaldab tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise seaduses toodud alustel. Tähtajalise elamisloa omamise õigus ei ole absoluutne, mis tähendab, et isikul puudub õiguspärane ootus sellise olulise hüve saamiseks ning seda veel olukorras, kus ta on end näidanud seadusekuulmatu isikuna, kes ei järgi Eestis kehtivat õiguskorda.

Lähtudes riigi julgeolekust ning ühiskondlikust turvalisusest, aga samuti riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitsest, on põhjendatud kaebajale elamisloa andmisest keeldumine. Kaebuse esitaja on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve. Riik ei ole kohustatud andma elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuritegusid, millega on kahjustatud teiste isikute õigushüvesid. Haldusorgan rõhutab, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt ei ole riigil kohustust aktsepteerida välismaalase elukohavalikut.

Vaatamata eelpool toodud asjaoludele, on M. R elamisloa taotluse menetlemisel arvestatud asjaoluga, et kaebaja näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovituse Rec (2000) 15 (soovitus) mõistes. Samas ei kohusta soovitus andma pikaajalisele sisserändajale elamisluba igal juhul. Soovituse mõiste kohaselt võib pikaajalisele sisserändajale keelduda elamisloa andmisest, kui ta on süüdi mõistetud raskete kuritegude toimepanemise eest ning kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Ohuna riigi julgeolekule käsitletakse M. korduvat kriminaalkorras karistamist kuritegude toimepanemise eest. Seega annab soovitus õiguse M. kui kauaaegsele sisserändajale keelduda elamisloa andmisest.

M. R on karistatud ja süüdi mõistetud isiku-, varaja rahvatervisevastastes kuritegudes, isikut on korduvalt karistatud väärteokorras ning distsiplinaarkorras karistatud kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Kõigi eelpoolnimetatud tegude teokoosseisud eeldavad tahtluse olemasolu. Korduvalt karistamine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas ta suudab ühiskonnas hakkama saada. Iga inimene peab oma õiguste ja vabaduste teostamisel alluma sellistele seadusega sätestatud piirangutele, mille eesmärk on tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste austamine, kinni tuleb pidada ühiskonnas valitsevast moraalist, avalikust korrast ja üleüldise heaolu nõuetest. Kaebaja on nimetatud nõudeid eiranud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes toodud kitsendusi, mida toob kaasa endaga kriminaalja väärteokorras karistamine.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et M. R vastab § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 toodud kriteeriumitele – ta on toime pannud tahtliku kuriteo, mille eest on teda karistatud enam kui aastapikkuse vangistusega, kusjuures tema karistus ei ole kustunud ega kustutatud. Samuti on kaebaja korduvalt pannud toime kuritegusid. VMS § 124 lg 2 p-d 7 ja 9 on imperatiivse iseloomuga ning ei näe haldusorganile ette kaalutlusõiguse kohaldamise võimalust. Ometigi on haldusorgan kaalunud tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustamisel ning arvestanud kaebuse esitaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris.

Riigil puudub Eesti Vabariigi Põhiseadusest (Põhiseadus) ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Erandina elamisloa andmiseks või pikendamiseks peavad esinema kaalukad erandlikud põhjused.

Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 on leitud, et põhiõiguste riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Kaalutlusõigus seondub proportsionaalsusega ning sellega tagatakse proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse.

Riigikohtu halduskolleegium on 04.04.2003 otsuses nr 3-3-1-14-03 asunud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Arvestades kõrget kuritegevuse taset ja riigivõimu kohustust kaitsta üliolulisi väärtusi, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes seadusandja õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid nendele elamisloa andmisel või pikendamisel. Seejuures on oluline rõhutada, et M. R on karistatud ka kinnipidamisasutuses viibides, mistõttu võib asuda seisukohale, et kaebaja ei ole hoolimata asjaolust, et talle on määratud vabaduskaotuslik karistus, enda jaoks nimetatust järeldusi teinud ning seetõttu on kaheldav ka kaebaja soov asuda peale kinnipidamisasutusest vabanemist täitma Eesti riigis kehtivaid seadusi. Seega ei ole vaidlustatud otsus vastuolus VMS-ga, vaid PPA on M. R tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel lähtunud VMS-s sätestatust, mis nähtub ka vaidlusalusest otsusest.

PPA leiab, et M. R tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate isikute põhiseaduslikke õigusi, mida M. on oma tahtliku tegevusega rikkunud. Kaaludes kõiki ülaltoodud asjaolusid kogumis ei ole M. R erandina tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud. Kohtuistungil jäi PPA esindaja Anastassia Malõševa vastuses toodud seisukoha juurde ja palus jätta M.Rkaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et elamisloa andmisest keeldumisega ei ole rikutud kaebaja põhiseaduslikku õigust pereelu puutumatusele. Haldusorgan on kaebuse esitaja elamisloa menetluse käigus hinnanud M. R perekonnaelu koosmõjus teiste asjaoludega, sh isiku karistatusega. Kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga ning otsus ei sisalda diskretsioonivigu.

Kaebuse esitaja märgib, et ta on Eestis terve elu elanud, õppinud ja töötanud, Eestis elavad tema lähedased inimesed, kes võivad kaebajat raskel hetkel aidata. Kaebaja rõhutab, et Venemaal ei ole tal lähedasi ning teda ei seo Venemaaga miski. Samuti viitab kaebuse esitaja asjaolule, et ta põeb kroonilist haigust, mis on käesoleval ajal väga raskes staadiumis ning Eesti riik (Justiitsministeerium) alustab lähiajal tema ravi.

PPA on vaidlusaluses otsuses viidanud ja märgib jätkuvalt, et Põhiseaduse § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse § 26 ja 27 on sätestatud perekonnaning eraelu puutumatuse põhiõigused, kuid nimetatud õigused ei ole piiramatud.

Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonnaja eraelu puutumatusele ning riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud võivad perekonnavõi eraellu sekkuda vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Riigi kohustus kodanike õigusi kaitsta kohustab teda tagama sisemise ehk avaliku julgeoleku kui klassikalise kollektiivse hüve. Seda pole aga võimalik teostada ilma nende vabadust riivamata, kes avalikku julgeolekut kahjustavad või ähvardavad. Põhiseaduse § 26 sätestatud põhiõiguse piiramine on õigustatud, kui piiramise põhjuseks on mõni muu sarnase kaaluga õigushüve. Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu.

Välismaalasele elamisloa andmise või sellest keeldumise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju tema perekonnaelule. Enne perekonnaelu rikkumise käsitlemist tuleb selgitada, kas isik elab perekonnaelu. VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Perekonnana tuleb teatud olukorras käsitleda ka mehe ja naise sellist kooselu, kus mees ja naine ei ole omavahel abielus. Oluline on mõlema kooselu vormi juures siiski mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ning psühholoogiline seotus. Vaimse ning hingelise sõltuvuse tekkimisele aitab kaasa mehe ja naise ühine kooselu, mis eeldab ka ühist majanduslikku sidet.

Elamisloa taotluses esitatud andmete kohaselt elab Eestis M. R isa V. R (sünd 24.07.1947), kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja omab pikaajalise elaniku elamisluba Eestis. Samuti on kaebuse esitaja oma 25.01.2011 PPA-le esitatud vastuses märkinud, et Eestis elab tema Eesti kodanikust elukaaslane L- K, kellega nad tulevikus kavatsevad elama asuda Soome. Viru Vangla poolt 28.10.2010 koostatud viimase riskihindamise andmetel elas kaebaja enda sõnul enne vangistust koos oma väidetava elukaaslasega, kuid isiku sõnul on tal hetkel elus raske etapp ja ta ei tea, mis nende suhtest saab. Samuti on PPA andmetel Viru Vangla andmebaasis märgitud L .K suhe kinnipeetavaga „tuttav“. Samuti pole kaebaja oma elukaaslase andmeid elamisloa taotlusankeedile märkinud, ei ole maininud oma elukaaslast elulookirjelduses ja elamisloa taotlusele lisatud kirjalikus selgituses Eestis elamisloa vajalikkuse kohta. Esmakordselt on kaebaja maininud oma väidetavat elukaaslast L. K 25.01.2011 PPA-le esitatud vastuses, kui haldusorgan oli algatanud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetluse.

Kohus leiab, et PPA on põhjendatult seisukohal, et M. R väited elukaaslase kohta on vastuolulised ning on kaheldav, et kaebuse esitaja elab L. K perekonnaelu.

Kohus nõustub PPA seisukohaga, et kuna käesoleval ajal kannab kaebuse esitaja karistust kinnipidamisasutuses, siis piirab tema õigust elada perekonnaelu tema kinnipidamisasutuses viibimine. Õige on vastustaja aseisukoht, et riik ei ole võtnud kaebuse esitajalt võimalust elada täisväärtusliku perekonnaelu, vaid kaebaja jättis ennast ise ilma võimalusest elada täisväärtuslikku perekonnaelu, kuna pani toime kuritegusid, mille eest kannab kinnipidamiskohas vabaduskaotuslikku karistust. Riigikohus märkis oma 23.10.2006 otsuses nr 3-3-1-52-06 järgmist: on tõsiasi, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Selleks, et elamisloa andmisest keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab kolleegiumi arvates olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. PPA andmetel ei ole M. R alaealisi lapsi ning asjaolu, et kaebuse esitajal elab Eestis isa ja väidetav elukaaslane, ei ole piisavalt mõjuv põhjus kaebajale erandi tegemiseks.

Kaebaja põhiõiguste riive on proportsionaalne ja selle kaalub üles riigi julgeolek kui avalik hüve. Perekonnaelu on võimalik elada ka väljaspool Eestit ja seda õigust ei ole kaebajalt ära võetud. M. R elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne meede riigi julgeoleku tagamiseks, millest tulenevalt on õigustatud ka kaebaja õiguste piiramine.

Eeltoodut arvesse võttes puudub M. R Põhiseadusega kaitstav perekonnaelu Eestis ning elamisloa andmisest keeldumine ei riiva M. R põhiõigust perekonnaelule. Samuti on kaebajal võimalik elama asuda oma kodakondsusjärgsesse riiki, milleks on Venemaa Föderatsioon.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et M. R kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Mare Krull Kohtunik