3-11-2373/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2373 Haldusasi Paargu OÜ kaebus Maksuja Tolliameti Põhja Maksuja tollikeskuse 4. juuli 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/1745-8 ning Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156 ja intressinõude nr 13-3/27823 tühistamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Paargu Esindaja: adv. Madis Uusorg Vastustaja: Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada OÜ Paargu kaebused osaliselt ning - tühistada Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 4. juuli 2011 maksuotsus nr 12.2-3/1745-8 osas millega vähendati OÜ Paargu poolt deklareeritud sisendkäibemaksu 6240 euro võrra, jäeti tagastusnõue rahuldamata 2912,16 euro ulatuses ning kohustati OÜ-d Paargu tasuma 3507,84 eurot käibemaksu; - tühistada Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12. juuli 2011 korraldus nr 13-11/35156; - tühistada Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12. juuli 2011 12. juuli 2011 intressinõue nr 13-3/27823. 2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 3. Mõista Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuselt OÜ Paargu (reg.kood 10260682) kasuks välja menetluskulu 2143 eurot ja 12 senti.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID 1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus (edaspidi PMTK või maksuhaldur) tegi OÜ-le Paargu (edaspidi kaebaja) 8. aprillil 2011 korralduse nr 12.2-3/1745-1, millega pani talle

2 kohustuse esitada 2011. aasta veebruarikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise aluseks olevad dokumendid ning anda nende kohta selgitusi maksuhalduri ametiruumides 15. aprillil. Oma 27. aprilli 2011 korraldusega nr 12.2-3/1745-2 määras maksuhaldur sunniraha eelnimetatud korralduse täitmata jätmise eest, andes dokumentide esitamiseks uue tähtaja kuni 9. maini 2011. 6. juuni 2011 otsusega nr 12.2-3/1745-5 jättis maksuhaldur ennistamata OÜ-le Paargu dokumentide esitamiseks antud tähtaja ning 16. juuni 2011 korraldusega nr 12.2-3/1745-7 määras maksuhaldur teistkordselt OÜ-le Paargu sunniraha. 2. 4. juulil 2011 tegi PMTK maksuotsuse nr 12.2-3/1745-8, millega vähendas OÜ Paargu poolt 2011. aasta veebruari käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu 7066,40 euro võrra, jättis rahuldamata 3558,56 euro suuruse tagastusnõude ning määras tasumisele kuuluva käibemaksu 3507,84 eurot. Maksuotsuses asuti seisukohale, et 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonis deklareeritud 7066,40 euro suuruse sisendkäibemaksu mahaarvamine ei ole õigustatud, kuna pole tõendatud, et sisendkäibemaks oleks maha arvatud teise käibemaksukohustuslase poolt esitatud arvete alusel ning et kulutused on tehtud maksustatava käibe tarbeks. Maksuotsuses toodi välja, et OÜ Paargu ei ole registrijärgsel aadressil kättesaadav ega ole esitanud kontrollimenetluse käigus sisendkäibemaksu mahaarvamist puudutavaid raamatupidamisdokumente. 3. 12. juulil 2011 tegi PMTK korralduse nr 13-11/35156, millega pani OÜ-le Paargu kohustuse tasuda 3558,29 euro suurune maksuvõlg, mis oli tekkinud 2011. aasta maikuu käibedeklaratsiooni ning 2011. aasta juunikuu tuluja sotsiaalmaksudeklaratsiooni alusel. Samal päeval tegi maksuhaldur OÜ-le Paargu ka intressinõude nr 13-3/27823, kohustades OÜ-d Paargu tasuma 137,78 euro suuruse intressivõla. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ Paargu esitas 6. oktoobril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PMTK 4. juuli 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/1745-8 tühistamist. 14. oktoobril 2011 esitas OÜ Paaregu aga kaebuse, milles taotles PMTK 12. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156 ning intressinõude nr 13-3/27823 tühistamist. Halduskohus liitis eelnimetatud kaebused 9. novembri 2011 määrusega ühte menetlusse. 5. Esiteks leiab kaebaja, et sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa piirata põhjusel, et isik ei ole maksuhaldurile kättesaadav ning liiatigi on sellekohane maksuhalduri väide väär. Kaebaja selgitab, et ta on maksuhaldurile kättesaadav olnud, juhatuse liikme Erkki Vapperi telefoninumber ja e-posti aadress, samuti tegevuskoha aadress olid maksuhaldurile teada ning maksuhalduri ja kaebaja vahel toimus mitmeid telefonivestlusi, mille käigus andis kaebaja juba enne 8. aprilli 2011 korralduse tegemist selgitusi 2011. aasta veebruari sisendkäibemaksu puudutavate tehingute kohta. Ka toob kaebaja välja, et on pöördunud maksuhalduri poole e-kirjadega, millele maksuhaldur on ka vastanud. 6. Kaebaja väidab, et ei saanud kätte maksuhalduri 8. aprilli 2011 korraldust ning selle kohta ei saadetud talle ka teadet, samuti ei ole ta saanud teadet 27. aprilli 2011 korralduse saatmise kohta, leides samas, et igal juhul ei saa neist asjaoludest teha järeldust, et ta pole maksuhaldurile kättesaadav. Kaebaja selgitab ka, et avaldas Maksuja Tolliametile esitatud vaides valmidust esitada kõik asjassepuutuvad dokumendid, ent vaideorgan neid ei soovinud. 7. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduri 8. aprilli 2011 korralduse täimata jätmisega ei saa maksuotsust põhjendada. Siinkohal selgitab kaebaja esmalt, et tal puudus võimalus eelnimetatud korralduse tähtaegseks täitmiseks, kuna ta ei saanud seda kätte. Kaebaja toob välja, et palus 12. mai 2011 e-kirjas saata endale 8. aprilli 2011 korraldus elektroonselt ning määrata uus tähtaeg dokumentide esitamiseks, ent korralduse elektroonilise saatmise asemel

3 tegi maksuhaldur 6. juunil 2011 otsuse nr 12.2-3/1745-5 korralduse täitmise tähtaja ennistamata jätmise kohta ning saatus 8. aprilli 2011 korralduse pärast korduvaid palveid kaebajale alles 2011. aasta juuni keskel, kusjuures maksuhaldurile oli teada, et kaebaja ei ole võimeline krüpteeritult saadetud manust avama ning oli palunud saata dokument endale kas .pdf või .doc formaadis. 8. Kaebaja leiab, et olukorras, kus ta on taganud oma registriaadressil tähitud kirjade vahetu üleandmise võimaluse kui ka võimaluse jätta kirja saabumise kohta teade postkasti, kuid sellest hoolimata tähitud kirja kaebajale üle ei anta ja teadet kirja saabumise kohta postkasti ei jäeta, ei saa rääkida maksukohustuslase kohustuste täitmata jätmisest. Kaebaja selgitab, et tema kontor asub suures büroohoones ning seal töötavad igapäevaselt tavapärasel tööajal isikud, kellele on võimalik tähitud kiri vahetult üle anda, samuti on seal postkast, ent ei 8. aprilli ega 27. aprilli 2011 korraldust ei ole talle üle antud ega selle saabumise kohta postkasti teadet jäetud. Kaebaja toob ka välja, et maksuhaldur ei soostunud, hoolimata kaebaja palvest, saatma 8. aprilli 2011 korraldust kaebajale sobivas formaadis ka elektroonselt. Samuti selgitab kaebaja, et koheselt, kui ta sai teada maksuhalduri 8. aprilli 2011 korraldusest, pöördus ta maksuhalduri poole oma 12. mai 2011 e-kirjaga ja palus see korraldus endale saata ning määrata uus tähtaeg selle täitmiseks ning korralduse täitmata jätmise põhjus oligi see, et kaebaja ei olnud korraldust kätte saanud ega teadnud, mida temalt nõutakse. 9. Kaebaja märgib samuti, et maksuhaldurile on kontrollimiseks kõik olulisemad 2011. aasta veebruarikuu sisendkäibemaksuarvestust puudutavad dokumendid esitatud, kuna juba enne 8. aprilli 2011 korralduse tegemist pöördus kaebaja poole vanemrevident Varje Männiste, kelle kirjale vastuseks saatis kaebaja dokumendid ning kellele andis suulisi selgitusi telefoni teel, mistõttu ei ole õige maksuotsuses väidetu, et maksuhalduril puudusid dokumendid OÜ Paargu 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonis kajastatud sisendkäibemaksu osas. 10. PMTK 12. juuli 2011 korralduse ja intressinõude vaidlustab kaebaja põhjendusega, et need on otseselt seotud õigusvastase 4. juuli 2011 maksuotsuse ning 27. aprilli 2011 ja 16. juuni 2011 korralduste tegemisega, sest 12. juuli 2011 korralduses kajastuv maksuvõlg tekkis seetõttu, et maksuotsusega jäeti rahuldamata Paargu OÜ tagastusnõude ning 16. juuni 2011 korraldusega kohustati teda tasuma sunniraha. Kaebaja leiab, et kui maksuotsus tühistatakse, langeb ära ka alus maksuvõla tasumise korralduse ja intressinõude esitamiseks, sest maksuotsuse tühistamisel puudub tähtajaks tasumata maksusumma, mille tasumist kaebajalt nõutakse ning seega ei ole ka maksuvõlga, millelt intressi arvestada, vaid kaebajal tekib esitatud käibedeklaratsiooni alusel ettemaks, siis muutub õigusvastaseks intressinõue. VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus peab OÜ Paargu kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et maksuotsuse tegemise aluseks ei olnud see, et kaebaja ei olnud maksuhaldurile kättesaadav ning maksuotsust tervikuna lugedes on üheselt arusaadav, et sisendkäibemaksu mahaarvamist on piiratud seetõttu, et sisendkäibemaksu (v.a kauba ühendusesisese soetamise osas) andmed ei ole tõendatud ning seega ei saa kindel olla ka selle õiguspärasuses. Vastustaja märgib samas, et saatis Paargu OÜ-le mitmeid tähitud kirju tema äriregistrisse kantud aadressile ning Eesti Post on kinnitanud, et teatised tähtkirjade saabumisest jäeti Paargu OÜ aadressijärgsele postkasti. Vastustaja leiab, viidates oma 3. mai 2011 otsusele, et hiljemalt selle kättesaamisest oli kaebajale teada, milliseid andmeid ja dokumente temalt nõutakse. 12. Vastustaja selgitab samuti, et maksuotsuse tegemise põhjuseks ei olnud 8. aprilli 2011 korralduse täitmata jätmine, kuid selle korralduse täitmata jätmise tagajärjeks oli see, et maksuhaldur ei saanud vajalikke dokumente ning selgitusi, et veenduda sisendkäibemaksu

4 õigsuses. Vastustaja ei nõustu aga väitega, et eelnimetatud korraldus jäi kaebajal täitmata objektiivsetel põhjustel ja selgitab, et 8. aprilli 2011 korralduse puhul tehti Paargu OÜ äriregistrijärgsel aadressil Eesti Posti poolt 12. aprillil 2011 väljastuskatse, mis aga ebaõnnestus, kuna kedagi ei olnud kohal ning 13. aprillil 2011 jäeti postkasti teatis tähtkirja saabumisest. 13. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et viimane on teinud endast kõik oleneva, et maksuhaldurile vajalikud dokumendid esitada, kuna dokumentide esitamise asemel hakkas kaebaja pidama kirjavahetust maksuhalduriga, mis kokkuvõttes ei viinud vajaliku eesmärgini. Vastustaja hinnangul ei saa talle ette heita seda, et kaebaja juhatuse liiga ei oska kasutada ID- kaardi tarkvara, selgitades samas, et kaebajale teatati võimalusest tutvuda dokumentidega maksuhalduri ametiruumides. 14. Vastustaja nõustub, et Paargu OÜ saatis 7. aprillil 2011 maksuhaldurile e-posti teel 2 arvet ja 3 arvelduskonto väljavõtet, jättes siiski esitamata pearaamatu sisendkäibemaksukonto väljavõtte, mida maksuhaldur temalt korduvalt küsis. Vastustaja märgib aga, et arved ning tasumised (kui seda tehti) ei tõenda tehingute toimumist ning seega puudus maksuhalduril vajalik informatsioon sisendkäibemaksu mahaarvamisõiguse tuvastamisel ning tekkinud kahtluse tõttu alustatigi kontrollimenetlust. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta avaldas valmisolekut esitada dokumendid vaidemeneltuses, siis märgib vastustaja, et vaideorganil ei ole kohustust maksukohustuslaselt tõendeid nõuda ning kui maksukohustuslasel on olemas tõendid, mis lükkaksid haldusaktis toodud maksuhalduri järeldused ümber, siis oleks iga maksukohustuslane need juba esitanud kas maksumenetluse ajal või siis hiljemalt vaidemenetluse ajal koos vaidega. 15. Vastustaja selgitab, et 12. juuli 2011 korraldus on antud maksuvõla tasumiseks, mis on tekkinud kaebaja enda poolt deklareeritud ning ka intresse on arvutatud kaebaja enda poolt deklareeritud andmete põhjal. Vastustaja nõustub, et kui 4. juuli 2011 maksuotsust ei oleks tehtud, oleks tagastusnõue katnud 12. juuli 2011 korralduses märgitud maksuvõla ning sel juhul ei oleks tehtud ka intressinõuet, ent selgitab, et maksuhaldur ei saa lähtuda oma kohustuste täitmisel oletustest ning kehtiva maksuotsuse tõttu ei saanud jääda ootama kohustuste ja nõuete oletuslikku tasaarveldamist tulevikus. Vastustaja leiab, et 12. juuli 2011 korraldusel ja intressinõudel puudub otsene seos 4. juuli 2011 maksuotsusega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 16. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Paardu kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud maksuotsus on õigusvastane ja tuleb tühistada osas, millega vähendati sisendkäibemaksu 6420 euro võrra, määrati täiendavalt tasumisele kuuluv käibemaks summas 3507,84 eurot ning jäeti tagastusnõue rahuldamata 2912,16 euro ulatuses. Samuti tuleb tühistada 12. juuli 2011 korraldus maksuvõla tasumiseks ja 12. juuli 2011 intressinõue. 17. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri seisukohta, et OÜ Paargu 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonis deklareeritud 7066,40 euro suuruse sisendkäibemaksu deklareerimine ei olnud tervikuna õigustatud. Käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lõikes 1 sätestatakse, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Käesoleval juhul on maksuhaldur 4. juuli 2011 maksuotsust põhjendanud eeskätt sellega, et kaebaja ei ole kontrollimenetluse käigus esitanud selliseid arveid. See seisukoht on aga väär. Kaebaja väitel esitas ta maksuhaldurile juba enne 8. aprilli 2011 korralduse tegemist põhilised 2011. aasta veebruarikuu sisendkäibemaksuarvestuse aluseks olevad dokumendid. Ka vastustaja kinnitas kohtule esitatud kirjalikus seletuses, et OÜ Paargu esitas 7. aprillil 2011

5 maksuhaldurile elektrooniliselt 2 arvet ning 3 arvelduskonto väljavõtet. Kaebusele on lisatud OÜ Paargu e-kiri, milles teavitatakse täiendavate dokumentide saatmisest (tl. 67) ning OÜ ZeroMax Group arved nr 110005 (tl. 68) ja nr 110007 (tl. 69) arvelduskonto väljavõtted (tl. 70-72). Kohus järeldab, et just need olid dokumendid, mille OÜ Paargu maksuhaldurile 7. aprillil 2011 esitas ning seega olid need dokumendid maksuhalduril vaidlusaluse maksuotsuse tegemise ajal olemas. See, et neid ei esitatud 8. aprilli 2011 korraldusega alustatud kontrollimenetluse raames, vaid varem, ei andnuks kohtu hinnangul alust neid tähelepanuta jätta. MKS § 10 lõikes 3 sätestatakse, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Sellest normist tulenevalt ei ole maksuhalduril õigust maksukohustuslase käest nõuda üldjuhul selliste dokumentide esitamist, mis maksuhalduril juba olemas on. See ei välista mingil juhul täiendavate tõendite nõudmist või esitatud dokumentide autentsuse kahtluse alla seadmist, küll aga ei saa maksuhaldur põhjendada maksuotsust sellega, et asjassepuutuvaid dokumente ei ole kontrolli käigus esitatud, kui maksukohustuslane on need esitanud juba varem. 18. Kohus leiab, et olukorras, kus maksukohustuslane on maksuhaldurile esitanud arve, mille alusel ta väidab olevat sisendkäibemaksu arvestanud, tuleb maksuhalduril seda arvet sisuliselt hinnata ning võtta põhjendatud seisukoht küsimuses, kas see annab aluse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur seda teinud ning seega on maksuotsus selles osas õigusvastane. Maksuotsuses ei ole väidetud, et OÜ ZeroMax Group arved ei vasta KMS §-s 37 sätestatud tunnustele. Samuti ei ole maksuotsuses võetud seisukohta või et nimetud arved ei kajasta maksustamise aluseks olevaid tegelikke majanduslikke sooritusi, et tegemist oleks fiktiivsete arvetega, mis oleksid esitatud ilma, et seal kajastatud tehing tegelikult toimunud oleks. Maksuhaldur ei ole väitnud ka seda, et arvetel näidatud kauba näol ei oleks tegu kaebaja ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks kasutatava kaubaga. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses on vastustaja väitnud, et nimetatud dokumentide põhjal tekkis maksuhalduril kahtlus käibemaksuarvestuse õigsuses ning seetõttu alustatigi 8. aprill 2011 korraldusega kontrollimenetlust. Sellise kahtluse tekkimist ei saa maksuhaldurile ette heita, ent vaidlusaluses maksuotsuses ei ole seda kahtlust kuidagi kajastatud, vaid maksuotsusega on sisendkäibemaksu korrigeeritud põhjusel, et kaebaja ei ole esitanud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust andvaid arveid. Sisuliselt on maksuhaldur seega võtnud seisukoha, et kaebajal sellised arved puuduvad. Olukorras, kus maksuhaldur oleks maksukohustuslaselt nende arvete esitamist nõudnud ning maksukohustuslane oleks need esitamata jätnud, oleks selline seisukoht ja sellele toetuv maksuotsus iseenesest põhjendatud, ent käesoleval juhul olid maksuhaldurile arved esitatud. Juhul kui maksuhaldur leidis, et need arved ei anna kaebajale õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, oleks tulnud seda seisukohta põhjendada. Maksuotsuse tegemist ei saa õigustada pelgalt sellega, et kaebaja ei esitanud mingisuguseid täiendavaid dokumente ega õigustada tagantjärele väitega, et üksnes arvete olemasolu ja nende tasumine ei kinnita tehingute toimumist. 19. Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse rikkumine, samuti näiteks nõuetekohase raamatupidamisarvestuse mittepidamine ei tekita iseenesest maksukohustust. Selle põhjal, et maksukohustuslane ei esita maksuhaldurile näiteks lepinguid, raamatupidamisregistreid või mistahes muid dokumente, mis võiksid kinnitada arvel näidatud tehingute toimumist, võib maksuhaldur teha järelduse, et selliseid dokumente ei ole olemas ning see võib anda alust omakorda järelduseks, et arvel kajastatud tehingut pole tegelikult toimunud, millisel juhul ei anna formaalselt nõuetele vastav arve sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Arve olemasolul ei saa aga maksuhaldur sisendkäibemaksu mahaarvamist keelata üksnes põhjusel, et maksukohustuslane ei ole esitanud mingisuguseid täiendavaid dokumente, mis arve ehtsust

6 kinnitaksid, võtmata ja põhjendamata eelnevalt seisukohta, et arve ei ole ehtne või ei kajasta tehingut adekvaatselt. Vaidlusaluses maksuotsuses on maksuhaldur tal selle otsuse tegemise ajal olemas olnud asjassepuutuvad tõendid sootuks hindamata ja arvestamata jätnud ning käesolevas kohtumenetluses on vastustaja tegelikult väitnud vaid seda, et need arved maksuhaldurile lihtsalt ei meeldinud või ei tundnud usaldusväärsed, põhjendamata siiski, miks. MKS § 95 lõike 2 kolmandas lauses sätestatakse, et maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Selle nõude vastu on maksuhaldur käesoleval juhul eksinud. 20. OÜ ZeroMax 1. veebruari 2011 arvel nr 110005 näidatud käibemaksusumma on 4320 eurot ning 9. veebruari 2011 arvel nr 110007 kajastub käibemaks 2100 eurot. Seega olid maksuhalduri käsutuses maksuotsuse tegemise ajal OÜ Paargu 2011. aasta veebruarikuu ostuarved, kus kajastus kokku 4320+2100=6420 euro suurune käibemaks. Selle summa osas on maksuotsusega OÜ Paargu sisendkäibemaksuarvestuse korrigeerimine eeltoodud põhjustel nõuetekohaselt põhjendamata ning maksuotsus tuleb selles osas tühistada. 21. Maksuotsuse kohaselt deklareeris OÜ Paargu 2011. aasta veebruari käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksu kokku 9805,49 eurot, millest 2739,09 eurot moodustas kauba ühendusesisesel soetamisel tasumisele kuuluv käibemaks. Viimatinimetatud summad vaidlusaluse maksuotsusega ei korrigeeritud, küll aga peeti õigustamatuks ülejäänud 7066,40 euro suurus sisendkäibemaksu deklareerimist. Eelpooltoodud põhjustel tuleb maksuhalduri seisukohta põhjendamatuks pidada 6420 euro osas. Ülejäänud 646,40 euro osas tuleb aga tõdeda, et maksukohustuslane ei olnud maksuhaldurile maksuotsuse tegemise ajaks sisendkäibemaksu maha arvamise õigust andvaid arveid esitanud. Siinkohal on poolte vahel aga vaidlus selles, kas kaebajale saab ette heita kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist ehk täpsemalt selles, kas maksuhaldur on kaebajalt kontrolli käigus nende dokumentide esitamist nõuetekohaselt nõudnud. Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur tegi 8. aprillil 2011 korralduse nr 12.2-3/1745-1, milles kohustas kaebajat esitama 2011. aasta veebruarikuu kohta ostuja müügiarved, majandustehingute lepingud, pearaamatu käibeja sisendkäibemaksukonto väljavõtted, kassadokumendid ja arvelduskontode väljavõtted (tl. 11). Vaidlus on aga selles, kas maksuhaldur oli kõnealuse korralduse kaebajale kätte toimetanud. 22. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 kohaselt on haldusakti kehtivuse eelduseks selle adressaadile teatavaks tegemine või kätte toimetamine. MKS § 52 lg 1 kohaselt tuleb maksuhalduri haldusaktid anda kätte allkirja vastu või toimetada kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldada perioodilises väljaandes. Käesoleval juhul väidab maksuhaldur, et 8. aprilli 2011 korraldus saadeti kaebajale tähtsaadetisena, mille saabumise kohta jättis postiteenuse osutaja kaebajale teate. Kaebaja väidab, et ei ole sellist teadet saanud. MKS § 54 lõikes 6 on sätestatud, et juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. Vaidlust ei ole selles, et 8. aprilli 2011 korraldust ei ole postiteenuse osutaja kaebajale registrisse kantud aadressil üle andnud. Küll aga on AS Eesti Post kinnitanud (tl. 98), et teade selle saadetise saabumise kohta viidi kaebaja postkasti 13. aprillil 2011. Kohus leiab, et postiteenuse osutaja kinnitus tähtsaadetise kohta kaebaja postkasti teate jätmise kohta tuleb lugeda piisavaks tõendiks selle asjaolu tõendamiseks. Tähtsaadetise saabumise kohta teate jätmise täiendav tõendamine ei ole põhimõtteliselt võimalik. Juhul kui maksuhaldurile panna kohustus täiendavalt tõendada seda, et postitöötaja jättis korrektselt tähtsaadetise kohta teate adressaadi postkasti, muutuks MKS § 54 lg 6 rakendamine praktikas võimatuks ning maksukohustuslasel piisaks haldusaktist tuleneva kohustuse täitmata jätmise õigustamiseks üksnes väitest, et ta ei ole dokumenti kätte saanud. Kõigi dokumentide kättetoimetamine allkirja vastu (MKS § 53) kujutaks

7 maksuhaldurile aga põhjendamatult suurt halduskoormust ning seetõttu ongi seadusandja näinud ette võimaluse toimetada dokumente kätte posti teel ning sätestatud tingimused, mille täitmisel loetakse dokumenti kätte toimetatuks, ilma et oleks tegelikult tähtis, kas adressaat dokumendiga tutvuda sai või mitte. 23. Eeltoodu tõttu tuleb 8. aprilli 2011 korraldus kaebajale kätte toimetatuks lugeda 13. aprillil 2011. 4. juuli 2011 maksuotsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja maksuhaldurile esitanud KMS § 37 nõuetele vastavaid arved, mis õigustaksid 646,40 euro suuruse sisendkäibemaksu deklareerimist 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonil. Kuna kaebaja neid dokumente ei esitanud, asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et sisendkäibemaksu mahaarvamine selles osas ei ole õigustatud. MKS § 150 lõikes 1 sätestatakse, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Tõendamiskoormus läheb maksukohustuslasele üle, kui maksuhaldur on teinud põhjendatud maksuotsuse. Kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse annab eeskätt nõuetekohase arve olemasolu, siis viitamine sellise arve puudumisele põhjendab maksuotsust piisavalt. Kaebajal oleks maksuotsuse vaidlustamisel võimalik tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja ei ole seda aga teinud. Ei vaidemenetluses ega käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud 2011. aasta veebruaris 646,40 euro suuruse sisendkäibemaksu deklareerimiseks. Seetõttu leiab kohus, et selles osas ei ole maksuotsuse tühistamiseks alust. 24. Vaidlusaluse maksuotsusega vähendati kaebaja sisendkäibemaksu 7066,40 euro võrra ning jäeti seetõttu rahuldamata kaebaja tagastusnõue 3558,56 euro ulatuses ja määrati täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma 3507,84 eurot. Tühistades maksuotsuse osas 6420 euro võrra sisendkäibemaksu vähendamise osas, tühistab kohus selle ka täielikult osas, millega määrati täiendavalt tasumisele kuuluv käibemaks ning 3558,56-(7066,40-6420) = 2912,16 euro võrra osas, millega jäeti rahuldamata tagastusnõue. Seega jääb maksuotsus kehtima osas, millega vähendati kaebaja 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu 7066,40-6420=646,40 euro võrra ning jäeti samas summas rahuldamata tagastusnõue. 25. Kaebaja on taotlenud ka 12. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156 ning sama kuupäeva intressinõude nr 13-3/27823 tühistamist. Eelnimetatud korralduse andmise aluseks oli asjaolu, et selle andmise ajal oli kaebajal 3558,29 euro suurune maksuvõlg, mis oli tekkinud 2011. aasta maikuu käibedeklaratsiooni ning juunikuu tuluja sotsiaalmaksu-deklaratsioonide alusel. Intressinõue on esitatud 2011. aasta märtsi ja aprilli KMD-deklaratsioonide ning 2011. aasta märtsi, aprilli ja mai TSD-deklaratsioonide kohaselt tasumisele kuuluvate maksusummade kohta. Samal ajal ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli esitanud maksuhaldurile 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonist tuleneva käibemaksu tagastusnõude summas 3558,56 eurot. Maksuhaldur jättis tagastusnõude 4. juuli 2011 maksuotsusega rahuldamata, käesoleva kohtuotsusega kohus aga tühistab nimetatud maksuotsuse tagastusnõude rahuldamata jätmise osas 2912,16 euro ulatuses. Kuigi sellesisuline seisukoht ei sisaldu sõnaselgelt 12. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes, nähtub siiski, et selle korralduse andmise aluseks on muuhulgas olnud asjaolu, et kaebaja tagastusnõue on rahuldamata jäetud. Maksuotsuse osalise tühistamise tõttu muutuvad õigusvastaseks ka 12. juuli korraldus ja intressinõue, kuna neis kajastatud maksuvõla kujunemisel ja intressikohustuse tekkimisel ei ole arvestatud kaebaja 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõudega, mille põhjendamatust 2912,16 euro ulatuses ei ole maksuhaldur õigesti tuvastanud. Haldusakti tühistamine peab isiku jaoks võimalusel kaasa tooma olukorra, kus ta oleks olnud, kui õigusvastast haldusakti ei oleks antud. Juhul kui hiljem tühistatud haldusakti

8 alusel või selles tuvastatud asjaolude tõttu anti välja teisi haldusakte, muutuvad need nende aluseks oleva haldusakti tühistamise tõttu tagantjärele õigusvastasteks, olgugi et nende haldusaktide andmise ajal oli nende aluseks olev haldusakt kehtiv. 12. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes kajastuvad maksuvõlad tekkisid kaebajal seetõttu, et summadega, mille kaebaja oma ettemaksukontole kandis, kaeti esmalt varem tekkinud maksukohustusi, nt. 2011. aasta veebruarikuu käibemaksukohustust, millist vajadust ei oleks tekkinud, kui vaidlusalust maksuotsust ei oleks tehtud, sest sel juhul oleks need katnud, vähemalt osaliselt 2011. aasta veebruari käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõu ning need oleks olnud võimalik selles osas tasaarvestada. Seetõttu ei saanud kaebaja maksuvõlg ning tasumata maksusummade arvestus ja sellelt intressi kujunemine toimuda nii nagu 12. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes näidatud. See ei tähenda et kaebajal 12. juuli 2011 seisuga üldse maksuvõlga või intressi tasumise kohustust ei olnud, ent ühelgi juhul ei saanud see olla korralduses ja intressinõudes näidatud suuruses. Seetõttu tuleb tühistada ka 12. juuli 2011 korraldus ja intressinõue. 26. 1. jaanuaril 2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 285 lõikes 1 sätestatakse, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Käesolevas asjas on kõik menetlustoimingud tehtud enne 1. jaanuari 2010, seega tuleb menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas kohaldamisele varem kehtinud HkMS redaktsioon (HkMSv.r). HkMSv.r § 93 lõikes 1 sätestati, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja on taotlenud 538,12 euro suuruse riigilõivu ning 2313 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Riigilõivu tasumist tõendavad dokumendid on esitatud koos kaebusega (kd I tl. 11 ja kd II tl. 10). Õigusabikulu kohta on kaebaja esitanud Advokaadibüroo Casus OÜ arved kogusummas 828+312+1173=2313 eurot ning pangakonto väljavõtted, mis kinnitavad nende arvete tasumist. HkMSv.r § 93 lõikes 5 sätestati, et välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et arvestades vaidluse keerukust, ning kaebaja väidete ja seisukohtade esitamiseks eelduslikult vajaliku õigusliku analüüsi mahtu, samuti silmas pidades vaidlusaluste haldusaktide mahukust on õigusabikulu põhjendamatult suur ning põhjendatud on selle vähendamine umbes veerandi võrra ehk 1730 euroni. Käesolevas asjas oli vaidlusaluse maksusumma kogusuuruseks 7066,40+3558,29+137,78=10762,47 eurot. Kohus tühistas 12. juuli korralduse ja intressinõude täielikult ning 4. juuli 2011 maksuotsuse 6420 euro ulatuses. Seega on kaebused rahuldatud kokku 100*(3558,29+137,78+6420):10762,47≈94% ulatuses. Kuna kohus rahuldas täielikult 14. oktoobril 2011 esitatud kaebuse (12. juuli 2011 korraldus ja intressinõue), siis tuleb sellelt kaebuselt esitatud riigilõiv täies ulatuses välja mõista. 6. oktoobril 2011 esitatud kaebuselt tasutud riigilõivust tuleb välja mõista 94% ehk 0,94*353,32=332,12 eurot. Ka põhjendatud õigusabikuludest tuleb kaebaja kasuks välja mõista 94% ehk 0,94*1730=1626,20 eurot. Kokku tuleb kaebaja kasuks välja mõista seega 1626,20+332,12+184,80=2143,12 eurot.

Kristjan Siigur kohtunik