3-11-1482/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht

6. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1482 Haldusasi S.R.i kaebus Kullamaa Vallavalitsuse 17. mai 2011. a korralduse nr 69 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – S.R., esindajad Tiiu Korpus ja vandeadvokaat Raini Nõu Vastustaja – Kullamaa Vallavalitsus, esindaja Kersti Lipu Kolmas isik – D.O., esindaja advokaat Peep Rajavere Asja läbivaatamine Kohtuistungil 7. detsembril 2011 Resolutsioon

1. Jätta S.R.i kaebus rahuldmata.

2. Jätta S.R.i ja Kullamaa Vallavalitsuse menetluskulud kummagi poole enda kanda.

3. Mõista S.R.ilt D.O.e kasuks välja menetluskulu 696 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, st 6. jaanuarist 2012. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. A. (hiljem H.) ning tema lapsed H. A. (hiljem A. H.), H. A. (hiljem S.) ja S. A. (hiljem R.) omandasid 22. detsembri 1934. a kinnistamisotsuse alusel võrdsetes mõttelistes osades Koluvere mõisast eraldatud 22,07 ha suuruse maatüki koos hoonetega (kinnistu nr 12281; edaspidi ka Pärna A-25 talu).

2. Pärna A-25 talu maa natsionaliseeriti 1940. a. A. H. mobiliseeriti 1941. aastal, ta jäi II maailmasõjas kadunuks ja tunnistati hiljem surnuks. S.R. lahkus Pärna A-25 talust 22. novembril 1949 seoses abiellumisega ning Pärna talu A-25 hooneid kasutasid seejärel E. H. ja

H. S. oma perega. E. H. moodustas 1950. aastast kolhoosipere ning tema 7. septembri 1965. a avalduse alusel arvati kolhoosiperesse H. S., J. S. ja viimaste poeg R. . Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsuse nr 203 punktiga 1 kinnitati Kullamaa külanõukogus Koluvere külas [Pärna A-25 talu maadel] asuvad dokumentideta elamu ja majandushoone H. S. nimele. Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991. a otsuse nr 2 punktiga 1.3 otsustati H. S. surma tõttu registreerida elamu uueks omanikuks tema

2(9) abikaasa J. S. Lääne Maakohtu 12. septembri 1995. a otsusega tunnistati Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsuse nr 203 punkt 1 seadusevastaseks ning Lääne maavanem tühistas selle 21. augusti 1997. a otsusega nr 688. 13. aprilli 2005. a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt läks xx xx xxxx surnud J. S. pärandvara (sh Pärna A-25 talu hooned) üle tema pojatütrele D.O.ele.

3. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 24. mai 1995. a otsusega nr 112 loeti Kullamaa vallas asuv Pärna talu A-25, kinnistu nr 12281 omandireformi objektiks ning tunnistati õigustatud subjektideks maade tagastamise osas S.R. ja R. S. (H. S. poeg, D.O.e isa) mõlemad võrdses ½ mõttelises osas. Otsust on hiljem korduvalt parandatud, vormistades selle otsuse uue redaktsioonina. Muu hulgas muutis ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon oma varasemat otsust

25. juunil 1998 ning tunnistas S.R.i õigustatud subjektiks ka ½ hoonete osas.

4. Kullamaa Vallavalitsuse 11. jaanuari 2006. a korraldusega nr 6 tagastati 10,1 ha endisest Pärna A-25 talumaast D.O.ele. Korralduse kohaselt asuvad tagastatud maal ka D.O.ele kuuluvad hooned. Kullamaa Vallavalitsuse 22. märtsi 2006. a korraldusega nr 64 otsustati kompenseerida D.O.ele Pärna A-25 talumaast 0,935 ha suurune osa. S.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse nimetatud korralduste tühistamiseks (haldusasi nr 3-06-308). Tallinna Halduskohus tühistas Kullamaa Vallavalitsuse 11. jaanuari 2006. a korralduse nr 6 ja tegi ettekirjutuse Pärna A-25 talu maade tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks, muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus leidis 31. jaanuari 2011. a otsuses, et halduskohus on Kullamaa Vallavalitsuse korralduse nr 6 õigesti tühistanud, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi ning märkis, et Kullamaa Vallavalitsusel tuleb esmalt otsustada S.R.ile õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamine või tagastamata jätmine ning alles seejärel temale ja D.O.ele maa tagastamine.

5. Kullamaa Vallavalitsus jättis 17. mai 2011. a korraldusega nr 69 (edaspidi ka korraldus nr 69) rahuldamata S.R.i taotluse endisel kinnistul nr 12281 asuvate ehitiste tagastamiseks ½ osas, kuna see vara on D.O.e heauskses omandis (p 1) ning alustas S.R.ile vara kompenseerimise menetlust (p 2).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

6. S.R. taotleb Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses korralduse nr 69 tühistamist järgmistel põhjustel:

1) D.O. ei ole Pärna A-25 talu hoonete heauskne omanik. D.O. päris 16. aprilli 1999. a seadusjärgse pärimistunnistuse järgi oma isa R. S. nõudeõiguse tagastatavatele Pärna A-25 talumaadele ning 13. aprilli 2005. a testamendijärgse pärimistunnistuse järgi oma vanaisa J. S. nõudeõiguse Pärna A-25 asuvale elamule, laudale, saunale ja aidale. Kullamaa Vallavalitsuse poolt 28. jaanuaril 2005. a notaribüroole esitatud tõendis ei olnud aga märgitud, et kaebuse esitaja on tunnistatud Pärna A-25 talu ehitiste suhtes ½ mõttelises osas õigustatud subjektiks. Kui tõendis oleksid märgitud õiged andmed, oleks pärimistunnistus võib-olla jäetud väljastamata. Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsuse nr 203 p 1, millega kinnitati Pärna A-25 talu elamu ja majandushooned H. S. nimele, tunnistati Lääne Maakohtu 12. septembri 1995. a otsusega seadusevastaseks. Sellest tulenevalt ei ole ka Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991. a otsus nr 2, millega registreeriti Pärna A-25 elamu J. S. nimele, õiguspärane. Kuna vaidlusalused ehitised ei ole olnud õiguspäraselt J.

S. ainuomandis ega kuulunud seetõttu pärandvarasse, siis ei saanud J. S. hooneid pärandada D.O.ele. Kuna J. S. ei olnud võimalik pidada vaidlusaluste ehitiste omanikuks ning D.O. pidi

3(9) sellest teadlik olema, ei olnud kolmandal isikul võimalik neid ehitisi ka heauskselt omandada. Heauskne võinuks D.O. olla sellisel juhul, kui ta oleks olnud hoolas ja eelnevalt kontrollinud, kas liikvel olnud jutud kaebaja ehitiste omanikuks olemise kohta on õiged või valed. Isik võib olla pahauskne ka muudel juhtudel, kui neil, mis on sätestatud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 3 p-s 3 ning omandamise pahausksus omandireformi kontekstis ei ole kitsam kui asjaõigusseaduses. Isik peab olema heauskne vara omandamise ajal;

2) Vaidlustatud haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 1 ning § 56 lg-s 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Samuti ei ole vastustaja lähtunud HMS §-st 1, § 3 lg-st 1 ja §-st 6 tulenevatest põhimõtetest. Vaidlustatud korraldusest ei selgu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes jõudis vastustaja järeldusele, et vaidlusalused ehitised on kolmanda isiku heauskses omandis. Samuti ei selgu, millisest hetkest alates ja mille tõttu on need ehitised kolmanda isiku heauskses omandis. Vaidlusalusest korraldusest ei ole võimalik üheselt aru saada, milliste õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 5964 või täiendavalt kogutud materjalidega on haldusakti andmisel arvestatud. Korraldusest võib järeldada, et kolmas isik oli vastustaja jaoks sümpaatsem ja tema kasuks olid mugavam otsust teha.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Kullamaa Vallavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Vastustaja lähtus korralduse nr 69 andmisel eeldusest, et hoonete omanik on D.O.. Haapsalu notar Marika Kiiveri poolt 13. aprillil 2005 välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt läks J. S. pärandvara (sh elamu-laut, saun ja ait) üle tema pojatütrele D.O.ele, kes on ka reaalselt nende hoonete valdajaks. J. S. omandas Pärna talu hooned viimase kolhoosipere liikmena Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991. a otsuse nr 2 p

1.3 alusel. Kuna 15. veebruari 1991. a otsuse nr 2 vastuvõtmise ajal ei olnud veel H. S. omandi aluseks olevat Haapsalu rajooni RSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsust nr 203 seadusevastaseks tunnistatud ega tühistatud, oli otsus nr 2 selle vastuvõtmise ajal õiguspärane, sest tugines ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 564 lõikele 1; 2) Korraldus nr 69 on piisavalt motiveeritud. Vallavalitsus on lähtunud põhimõttest, et ORAS §

12 lg 3 p 3 kohaselt tuleb hinnata üksnes D.O.e (isiku, kelle omandis on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamise ajal) heausksust ning tähtsust ei oma hoonete vahepealsete omanike heavõi pahausksus, mida on rõhutanud ka Riigikohus 21. mai 2002. a otsuses nr 3-3-1-29-02 (p 12 ja 14). Vastustaja eeldas praeguse omaniku, D.O.e, heausksust, kuna vastupidist ei ole tänaseni tõendatud. Riigikohtu 30. mai 2002. a otsusest nr 3-3-1-31-02 tulenevalt on seadusandja jätnud heauskse omandamise mõiste sisustamise ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses haldusorgani ja kohtu sisustada, andes orientiiriks kaks heauskset omandamist välistavat tunnust – osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud vallavalitsus korralduse andmisel vajalikuks eraldi põhjendada D.O.e heausksust vaidlusaluste hoonete omanikuna, vaid see on olnud eelduseks.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

8. D.O. palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

4(9) 1) A. H. kaduma jäämise ja S.R.i kodust lahkumise järel valdasid ja kasutasid pärast 1949. a novembrikuud Pärna talu hooneid kaasomanikud E. H. ja H. S. oma perega. Kuna E. H. ja H.

S. moodustasid alates 1965. a ühe kolhoosipere, siis läksid neile kuuluvad omandiosad ehitistest vastavalt TsK § 129 lg-le 2 kolhoosipere vara hulka. Pärast E. H. surma xx xx xxxx jäi tema omandiosa elamus kolhoosipere varana üleelanud kolhoosipere liikmete (H. S., J. S.,

R. S.) ühisomandisse. TsK § 129 lg 2 nägi ette, et elamu võis olla üksnes kolhoosipere omandis ning S.R., elades ise Kalju külas, ei saanud TsK § 110 lg 4 alusel olla samaaegselt mitme elamu kaasomanik. Sellest tulenevalt ei saanudki Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee teha 24. detsembril 1970 teistsugust otsust kui kinnitada Pärna talu ehitiste omanikuks H. S. J. S.le elamule omandi üleandmisel kaasnes TsK § 110 lg 1 järgi ka omand samal krundil asuvatele kõrvalhoonetele. ENSV Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967. a määruse „Kodanike isiklikus omandis olevate ja maal asuvate elamute ja majapidamishoonete registreerimise korra“ §-st 1 tulenes, et J. S. elamu omanikuks vormistamisel tekkis tal omand kogu majavaldusele – elamule koos kõrvalhoonetega. Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991. a otsuse vastuvõtmise ajaks ei olnud 24. detsembri 1970. a otsust nr 203 tunnistatud seadusevastaseks ega tühistatud. Haldusakti hilisem tühistamine ei muuda automaatselt õigusvastaseks kõiki sellele tuginevaid haldusakte. Lääne Maakohtu halduskohtunik jättis 17. märtsi 1998. a kohtumäärusega haldusasjas nr 3-50/97 läbi vaatamata S.R.i kaebuse Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991. a otsusele nr 2, seega lehtib nimetatud otsus ka praegu.

Vastavalt J. S. surma ajal kehtinud TsK §-le 532 loetakse pärandi avanemise päevaks pärandaja surma päev ning TsK § 551 lg 5 alusel loeti vastuvõetud pärand pärijale kuuluvaks alates pärandi avanemise ajast, so xx xx xxxx. TsK § 551 lg 2 kohaselt loeti pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama. D.O. võttis pärandi vastu, asudes seda valdama ja valitsema, sest Pärna talu oli pärandi avanemise ajal tema suvekodu. 24. jaanuaril 1995. a paigutas D.O. omanikuna Pärna tallu elama oma ema G. S., st valitses pärandvara. Pärna talu hooneid valdas ta ka ise alaliselt Tallinnas elades ja nädalavahetustel maal käies. AÕS § 33 kohaselt oli otsene valdaja kohapeal elav G. S. ning kaudne valdaja omanikuna D.O., kes andis suulise vara tasuta kasutamise lepingu alusel hooned ema kasutusse, mida tõendavad G. S. ja M. H. ütlused. Lisaks pärandvara valdamisele ja valitsemisele võttis D.O. pärandi vastu 8. veebruaril 1995. a, millal kaebaja ei olnud veel algatanud menetlust Haapsalu Rajooni RSN TK 24. detsembri 1970. a otsuse ebaseaduslikuks tunnistamiseks. D.O. omandas seega J. S. järelt päritud vara alates pärandi avanemisest xx xx xxxx. a. Pärimisõiguse tunnistus on deklaratiivne dokument, mille väljaandmine ei tõenda pärandi ülemineku aega. S.R. esitas Tallinna Linnakohtusse hagiavalduse J. S. 12. juuni 1994. a testamendi kehtetuks tunnistamiseks, mille kohus jättis 3. detsembri 1997. a määrusega läbi vaatamata. D.O. oleks J. S. vara pärinud ka seadusjärgse pärimise korral esimese ringi pärijana TsK § 536 lg 1 p 1 ja § 536 lg 4 alusel, kuna J. S. ainsaks lapseks oli R. S. (D.O.e isa);

D.O. ei teadnud, et ta vanaisal võib puududa õigus testeerida pärandvarana Pärna A-25 taluhooneid ja puudusid ka andmed, millest mõistlik inimene oleks pidanud seda järeldama. Pelgalt kuulujutud või teadmine, et keegi kolmas isik pretendeerib samuti samale varale, ei muuda isikut pahauskseks. Arvestades Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 1991. a otsuse nr 2 kehtivust sai Pärna talu hooneid pärandada ja heauskselt pärida. Kaebuses esitatud AÕS § 95 lg-st 2 tulenevad vastuväited D.O.e omandi heausksusele ei ole asjassepuutuvad. Kuna tegu on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlusega, siis kohalduvad sellele ORAS sätted. ORAS § 2 lg 2 kohaselt ei tohi omandireform tekitada uut ülekohut, mida aga seniselt omanikult vara äravõtmine tekitaks. Samuti tuleb arvesse võtta, et õigusvastaselt võõrandatud hooned on sageli säilinud vaid uue omaniku jõupingutuste tulemusel. Õigusvastaselt

5(9) võõrandatud vara saab ära võtta üksnes siis, kui omanik on pahauskne ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt, mis tähendab, et pahausksust tingiv asjaolu peab olema võrreldav õigusnormis toodud näidetega: tegu peab olema omanikupoolse, demokraatlike õiguspõhimõtete kohaselt õigusvastase tahtliku teoga vara omaniku suhtes, mis soodustab otseselt või kaudselt endise omaniku omandi kaotust ehk õigusvastast võõrandmist. D.O. ei ole S.R.i ega teiste Pärna A-25 talu endiste omanike suhtes pannud toime mingit etteheidetavat tegu. Asjas ei oma tähtsust H.

S. või J. S. heavõi pahausksus. Vastavalt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-29-02 ei oma isegi omandamistehingu võimalik seadusevastasus otsest ja automaatset toimet omandi heausksusele;

2) Isegi kui korralduse nr 69 vormistamisel esineb üksikuid HMS nõuete rikkumisi, ei tingiks need HMS § 58 kohaselt iseenesest otsuse tühistamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlustatud korraldusega nr 69 jättis Kullamaa Vallavalitsus rahuldamata S.R.i taotluse endisel kinnistul nr 12281 asuvate ehitiste ½ mõttelise osa tagastamiseks põhjusel, et ehitised on D.O.e heauskses omandis. Korraldus tugineb ORAS § 12 lg 2 p-le 3, mille kohaselt omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest.

10. Kohus märgib kõigepealt, et korraldus nr 69 ei ole HMS §-s 56 sätestatud nõuete kohaselt motiveeritud. Korralduses on küll viidatud selle andmise faktilistele ja õiguslikele alustele, kuid need alused ei ole piisavalt loogiliselt seotud korralduse resolutsiooniga. Korralduses on üldsõnaliselt viidatud otsuse aluseks olnud tõenditele, kuid tõendeid ei ole nende koostoimes ja vastastikuses seoses analüüsitud. Samuti ei ole korralduses põhjendatud, miks kaebuse esitaja poolt haldusmenetluses esitatud seisukohad ei ole asjakohased. HMS §-st 58 tulenevalt ei tingi eeltoodu siiski korralduse nr 69 tühistamist motiveerimispuuduste tõttu. Menetlusosalised olid kohtuistungil ühel meelel, et ORAS § 12 lg 2 p 3 alusel tehtav otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist (tl 207). Kohus nõustub selle seisukohaga. Korralduses märgitud õiguslik alus on iseenesest asjakohane ning selles on nimetatud peamised asjaolud, millel D.O.e omandiõigus vastustaja seisukoha järgi põhineb. Neil põhjustel leiab kohus, et vaidlustatud korraldus nr 69 on sisuliselt kontrollitav ning selle motiveerimispuudused on võimalik kõrvaldada kohtumenetluses.

11. Kohus kontrollib esmalt, kas D.O.el on tekkinud omandiõigus Pärna A-25 talu hoonetele.

12. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) 22. detsembri 1934. a kinnistamisotsuse alusel omandasid E. A. (hiljem H.) ning tema lapsed H. A. (hiljem A. H.), H. A. (hiljem S.ja S. A. (hiljem R.) võrdsetes mõttelistes osades Pärna A-25 maatüki koos hoonetega (kinnistu nr 12281, tl 11-18); 2) A. H. mobiliseeriti 1941. aastal, ta jäi II maailmasõjas kadunuks ja tunnistati hiljem surnuks (tl 25). S.R. lahkus Pärna A-25 talust 22. novembril 1949 seoses abiellumisega (tl 135-138) ning Pärna talu A-25 hooneid kasutasid seejärel E. H. ja H. S.oma perega; 3) E. H. moodustas 1950. aastast kolhoosipere (tl 139) ning tema 7. septembri 1965. a avalduse alusel arvati kolhoosiperesse H. S., J. S.ja viimaste poeg R. S. (tl 140);

6(9) 4) Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsuse nr 203 punktiga 1 kinnitati Pärna A-25 maatükil asunud dokumentideta elamu ja majandushoone H. S. nimele (tl 33); 5) Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991. a otsuse nr 2 punktiga 1.3 registreeriti H. S. surma järel elamu uueks omanikuks tema abikaasa J. S. (tl 41-42); 6) ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 24. mai 1995. a otsusega nr 112 (koos hilisemate parandustega, tl 47) on S.R. tunnistatud Pärna A-25 kinnistul asuvate hoonete õigustatud subjektiks ½ mõttelises osas ning otsus nr 112 on kehtiv; 7) S.R.ilt Pärna A-25 talu hoonete õigusvastaselt võõrandamise otsuseks on Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsus nr 203, mis on tunnistatud Lääne Maakohtu

12. septembri 1995. a otsusega seadusevastaseks (tl 30-32) ning mille Lääne maavanem on tühistanud 21. augusti 1997. a otsusega nr 688 (tl 40); 8) R. S. suri xx xx xxxx (tl 49); 9) J. S. suri xx xx xxxx ning 13. aprilli 2005. a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt läks J. S. pärandvara (sh Pärna A-25 talu hooned) üle tema pojatütrele D.O.ele (tl 50- 51, 143).

13. Kullamaa Vallavalitsuse ja kolmanda isiku seisukoha järgi tekkis D.O.el omand Pärna A-

25 talu hoonetele J. S. (D.O.e vanaisa) pärandi vastuvõtmisega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et J. S. puudus vara, mida D.O.ele pärandada. Kohus ei jaga kaebuse esitaja seisukohta järgmistel põhjustel.

14. TsK § 129 lg 1 järgi kuulus kolhoosipere vara tema liikmetele ühisomandiõiguse alusel ning § 129 lg 2 alusel võis kolhoosipere omanduses olla elamu. TsK § 110 lg 1 kohaselt võis kodaniku isiklikus omanduses üldjuhul olla ainult üks elamu ning § 110 lg 4 järgi kolhoosipere liikmetel, kellele ühisomandiõiguse alusel kuulub elamu, ei või olla isiklikus omanduses teist elamut või selle osa. TsK § 564 lg 1 kohaselt kolhoosipere liikme surma korral pärand pere liikmete ühisvaras ei avanenud. Kirjanduses avaldatud seisukohtade järgi oli see nii põhjusel, et kolhoosipere ühisvaras puudusid kindlaksmääratud osad. Pärand kolhoosipere ühisvarale avanes ainult pere viimase liikme surma korral. Samuti ei saanud kolhoosipere liige teha testamenti oma ühisvara osa pärandamiseks, testamendi teel võis samuti pärida ainult kolhoosipere viimase liikme surma korral (V. Kelder. Kolhoosiõigus, Tallinn 1965, lk 193).

Pärast Pärna A-25 talu maa natsionaliseerimist 1940. a (vt tl 47) olid endise kinnistu nr 12281 maa ja sellel asuvad hooned, mis varem moodustasid ühe kinnisasja, eraldi käibes (maa oli sisuliselt tsiviilkäibest väljas). E. H., tema tütar H. S., H. S. abikaasa J. S. ja viimaste poeg R.

S. moodustasid Pärna A-25 talu elamus elades kolhoosipere. E. H. suri xx xx xxxx. Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970. a otsuse nr 203 punktiga 1 kinnitati pärast E.

H. surma kõnealune elamu ja majandushoone tema tütre H. S. nimele ning H. S. surma järel registreeriti Kullamaa küla RSN Täitevkomitee 15. veebruari 1991 otsuse nr 2 punktiga 1.3 elamu uueks omanikuks H. S. abikaasa J. S.

Kaebaja leiab, et kuna 15. veebruari 1991. a otsus nr 2 tugineb õigusvastasele ja kehtetule haldusaktile (24. detsembri 1970. a otsusele nr 203), on otsus nr 2 samuti õigusvastane ja kehtetu (kohtuistungi protokoll, tl 205-206). Kohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 60 alusel toob kehtiv haldusakt kaasa õiguslikud tagajärjed ning selle resolutiivosa on kõigile täitmiseks kohustuslik. Seega haldusakti võimalik õigusvastasus ei too automaatselt kaasa selle kehtetust ning täita tuleb ka õigusvastast kehtivat

7(9) haldusakti. Kohus märgib täiendavalt, et 24. detsembri 1970. a otsus nr 203 on tunnistatud seadusevastaseks ja kehtetuks alles pärast 15. veebruari 1991 otsuse nr 2 vastuvõtmist. Seega ei olnud 15. veebruari 1991 otsuse nr 2 vastuvõtmise ajal põhjust 24. detsembri 1970. a otsust nr

203 kõrvale jätta.

Asjaõigusseaduse rakendamise § 16 lg 1 kohaselt kuulus alates 1993. a 1. detsembrist kolhoosipere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale ühiselt. Vaidlust ei ole selle üle, et 1. detsembril 1993 ei olnud J. S. abielus ja ta oli registreeritud kõnealuse elamu omanikuks. J. S. poeg R. S. suri oma isast varem.

Eeltoodu kinnitab kohtu arvates, et J. S. tekkis ainuomand Pärna 25 talu maadel asuvatele hoonetele (majandushooned ja abiehitised kuulusid elamu juurde ning moodustasid majavalduse – vt Tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 1969, lk 130).

15. J. S. tegi 12. juunil 1994 notariaalse testamendi, millega pärandas oma vara D. S.le (nüüd O.). J. S. suri xx xx xxxx ning sel ajal kehtinud pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt päriti enne

1. jaanuari 1997. a avanenud pärandit TsK sätete kohaselt. TsK § 539 lg 1 järgi võis iga kodanik jätta kogu oma vara nii seadusjärgsete pärijate ringi kuuluvale kui sellesse ringi mittekuuluvale isikule. See tähendab, et J. S. oli Pärna A-25 talu hoonete omanikuna võimalik pärandada oma vara, sh Pärna A-25 talu hooned testamendiga oma lapselapsele D.O.ele. Pärandi avanemise ajaks loeti TsK § 532 kohaselt pärandaja surma päev. Vaidlust ei ole selles, et D.O. ei ole pärast J. S. Pärna A-25 talu ehitiste pärimist neid kolmandale isikule võõrandanud. Seega on Kullamaa Vallavalitsus korralduses nr 69 õigesti leidnud, et endise Pärna A-25 talu maadel asuvad hooned olid korralduse andmise ajal D.O.e omandis.

16. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas D.O.e omand oli heauskne. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega 31. mai 2002. a otsuses nr 3-3-1-29-02 tuleb vara tagastamise taotluse lahendamisel kontrollida vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist vallavalitsuse korralduse andmise aja seisuga (p 10). See lähtub haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õiguslikule ja faktilisele olukorrale. D.O.e kui praeguse omaniku heausksust tuleb eeldada, kui ei ole tõendatud vastupidist (Riigikohtu 31. mai 2002. a otsus nr 3-3-1-29-02, p 8).

17. ORAS § 12 lg 2 p 3 järgi ei saa heauskseks omandajaks olla eelkõige isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. Riigikohus leidis 30. mai 2002. a otsuses nr 3-3-1-31-02 (p 8) järgmist: „ORAS § 12 lg 3 p-s 3 ei kasutata tsiviilõiguslikku heausksuse mõistet. Nimetatud säte annab kaks heauskset omandamist välistavat tunnust - osavõtt vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest ja osavõtt represseeritu vara õigusvastasest võõrandamisest. Sealjuures on oluline, et nimetatud tunnused ei ole ainsad, millest tuleb lähtuda omandireformi objektiks oleva vara uue omaniku heausksuse kindlaksmääramisel. Kuna heauskset omandamist välistavaid tunnuseid sätestav lauseosa algab sõnaga „eelkõige“, siis tuleb asuda seisukohale, et heauskse omandamise mõiste sisustamise ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses on seadusandja jätnud haldusorgani ja kohtu sisustada, andes orientiiriks kaks eelnimetatud asjaolu.“ Kohus leiab, et need Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas, sest tõlgendatud normid ei ole vahepeal muutunud. Vaidlust ei ole selle üle, et D.O. on sündinud pärast S.R.ilt vara õigusvastast võõrandamist ega saanud kaebajat seetõttu represseerida ega tema vara õigusvastasest võõrandamisest osa võtta.

8(9)

18. ORAS § 2 lg 1 järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Paragrahvidest 2 ja 3 tuleneb, et omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohut heastatakse kahel viisil - õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega või selle vara kompenseerimisega. Veel sätestab ORAS § 2 lg 2, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. ORAS § 12 lg 3 p

3 tõlgendamisel tuleb täiendavalt arvestada, et vara praeguse omaniku pahauskseks lugemine võib tuua kaasa temalt omandi nõusolekuta võõrandamise, mis Eesti Vabariigi põhiseaduse §

32 lg 1 teise lause kohaselt võib toimuda ainult üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest (vt Riigikohtu 11. juuni 2001. a otsus nr 3-3-1-32-01, p 2). Seega saavad pahausksuse ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses kaasa tuua vaid sellised asjaolud, mille puhul saab asuda seisukohale, et omandi äravõtmine on õiglane ka ilma täieliku hüvituseta ning see ei too kaasa uut ülekohut. Kohtu arvates praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja ei ole tõendanud, et D.O. (või tema õiguseellased) oleks vara omandamisel toime pannud ORAS §

12 lg 2 p-s 3 viidatud asjaoludega ligilähedaseltki sarnaseid tegusid. Kaebaja ei ole ka vastu vaielnud kolmanda isiku seisukohale, et Pärna A-25 hooned on säilinud ja neid on parendatud eelkõige D.O.e õiguseellaste tööpanuse tõttu. Neid kaalutlusi arvestades ei saa lugeda D.O.e omandit pahauskseks ORAS § 12 lg 2 p 3 mõttes.

19. Kohus märgib, et korralduse nr 69 tühistamiseks poleks alust ka siis, kui käesolevas asjas tuleks ORAS § 12 lg 2 p 3 asemel või sellega koos kohaldada heauskse omandamise tsiviilõiguslikku käsitlust (AÕS § 95), nagu leiab kaebaja. Kohtu arvates ei ole kaebaja viidatud AÕS § 95 on vallasasjade pärimise puhul kohaldatav, sest see reguleerib vallasomandi tekkimist üleandmisega. AÕS § 95 lg 1 kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. AÕS § 95 lg 2 sätestab, et omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Sama põhimõte tulenes TsK §-st 156. Pärimine tähendab aga üldõigusjärglust, st kõigi pärandatud varaga seotud õiguste ja kohustuste üleminekut. Pärandaja ja pärija vahel ei ole kokkulepet asja üleandmise kohta. Seega ei toimu pärimise korral asja võõrandamist (üleandmist), vaid pärija asub pärandaja õigusjärglasena tema asemele. Seejuures saab pärimise korras omandada vaid asju, mis olid pärandaja omad ja mida tal seega oli võimalik üle anda, sõltumata sellest, kas pärija teab või ei tea, et need asjad olid pärandaja omandis. Kohus on eespool tuvastanud, et J. S. sai tol ajal kehtinud õiguse kohaselt Pärna A-25 talu hoonete omanikuks ja seega sai D.O. tema õigusjärglasena selle vara pärida.

20. Kokkuvõttes leiab kohus, et Kullamaa Vallavalitsuse korraldus nr 69 on lõppjäreldustes õige, sest Pärna A-25 talu hooned olid korralduse andmise ajal D.O.e heauskses omandis. Seega jättis Kullamaa Vallavalitsus õigesti S.R.i taotluse rahuldamata ning alustas temale vara kompenseerimise menetlust. Seetõttu tuleb S.R.i kaebus jätta rahuldamata.

21. Enne 1. jaanuari 2012 kehtinud HKMS § 92 lg 1 sätestas, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 7 alusel hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuli esitada menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus märgib, et samasisulised normid on sätestatud ka 1. jaanuaril 2012 jõustunud HKMS § 108 lgtes 1 ja 8 ning § 109 lg-s 1.

9(9) Otsus tehakse kaebaja kahjuks ja vastustaja kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik osales kohtumenetluses vastustaja poolel, seega on tal õigus nõuda kaebajalt menetluskulude hüvitamist. Kolmanda isiku menetluskulud on kokku 696 eurot (10 tundi õigusabi). Kulude kandmist kinnitavad pangakonto väljatrükid. Kohtuasja mahtu ja keerukust arvestades on kulud õigusabile kohtu arvates mõistliku suurusega ja tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Kohtukulude vähendamist ei tingi praegusel juhul pelgalt kaebaja eakus (tl 207) ja kohtule ei ole esitatud tõendeid kaebaja maksejõuetuse või muude sarnaste asjaolude kohta, mille pinnalt saaks kohus järeldada, et menetluskulude kaebajalt väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt Riigikohtu 16. aprilli 2009. a otsus nr 3-3-1-7-09, p 14).

Monika Laatsit