3-11-2565/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2565 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes sooritatavaks haldustoiminguks loa andmist otsustatakse – V.G. (ik xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamine Avalik kohtuistung Tallinnas 30. detsembril 2011. a RESOLUTSIOON Pikendada V.G.i väljasaatmiskeskuses kinni-pidamiseks antud loa kehtivusaega 29. veebruarini 2012. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.G. sündis xx xx xxxx. a Eestis ning on kogu elu Eestis elanud.

V.G.il on tema enda sõnade kohaselt Vene Föderatsiooni kodakondsus. Vastavalt Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Narva Peakonsulaadi 6. juuli 2011. a kirjale nr 582 on V.G. arvel Narva konsulaadis alates 13. aprillist 1994. a ning ta ei ole pöördunud nende poole Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest väljaastumiseks.

Harju Maakohtu 3. veebruari 2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-16635 karistati V.G.i KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 aastat. Karistusaeg lõppes 4. novembril 2011. a. Viibides Tartu Vanglas esitas V.G. 19. juulil 2010. a Politseija Piirivalveametile tähtajalise elamisja tööloa taotluse. Politseija Piirivalveameti 2. septembri 2011. a otsusega nr 15.3- 04/296 keelduti V.G.ile tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest kuni 30. septembrini 2010 kehtinud välismaalaste seaduse (edaspidi: VMS) § 12 lg 4 p 5 ja 8, § 131 lg 3 alusel.

2(4) 4. novembril 2011. a pidasid Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri ametnikud V.G.i kinni ning talle tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi: VSS) § 11 lg 1 ja § 72 lg 2 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 2022425861.

Seoses asjaoluga, et V.G.i väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, andis Tartu Halduskohus 4. novembril 2011. a oma määrusega haldusasjas nr 3-11-2565 Ida Prefektuurile loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

2. 28. detsembril 2011. a esitas Politseija Piirivalveamet Tallinna Halduskohtule taotluse V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt VSS §-le 25.

Taotluse kohaselt viibib Vene Föderatsiooni kodanik V.G. Eestis ebaseaduslikult ega oma kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks isikul kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduda. Rahvastikuregistri andmetel on V.G.il poolvend D. G. (sünd. xx xx xxxx. a Eestis), kes on Vene Föderatsiooni kodanik ning elab alates 7. juulist 1998. a Venemaal. Välismaalaste seaduse tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed, V.G. puudub Eestis pereelu (puuduvad abikaasa ja lapsed). Seega ei sekku Politseija Piirivalveamet V.G.i väljasaatmisel ebaproportsionaalselt isiku eraellu. V.G.il puudub Eestis kindel elukoht ja töökoht. V.G. omab Vene Föderatsiooni kodakondsust ning tema emakeel on vene keel, seega ei näe Politseija Piirivalveamet takistusi isiku kohanemisel, töökoha ja elukoha leidmisel kodakondsusjärgses riigis. V.G. on varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral. Teda on korduvalt karistatud väärteokorras narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 järgi. V.G.i poolt toime pandud kuritegude teokoosseisud eeldavad tahtluse olemasolu. V.G. on oma korduva õigusvastase käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu. Seega võib eeltoodud asjaoludel pidada V.G.i avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks.

7. novembril 2011. a toimus vestlus Politseija Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo ametniku ning V.G.i vahel. V.G. keeldus migratsioonijärelevalve bürooga koostöö tegemisest, rikkudes sellega VSS-st tulenevat kaasaitamiskohustust.

15. novembril 2011. a edastas Politseija Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo Välisministeeriumi vahendusel Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistusele tagasivõtutaotluse V.G.i suhtes. 7. detsembril 2011. a kinnitas Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistuse ametnik e-posti teel, et V.G.i tagasivõtutaotlus on saabunud ning 5. detsembril 2011. a menetlusse võetud. Kuid käesolevaks ajaks ei ole veel migratsioonijärelevalve büroo V.G.i tagasivõtutaotlusele vastust saanud. Kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole V.G.i väljasaatmine käesoleval ajal võimalik.

3. V.G. palus jätta Politseija Piirivalveameti taotluse rahuldamata. V.G. palub vabastada teda väljasaatmiskeskusest. Ta on kogu elu Eestis elanud, Venemaal ei oota teda keegi ega miski. Ta on läbinud rehabilitatsiooniprogrammid ja eesti keele kursused. Eestis on tal olemas toetusvõrgustik, kokkulepped eluja töökoha saamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(4) 4. Kohus leiab, et Politseija Piirivalveameti taotlus V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VSS § 2 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja tuleb rahuldada.

5. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ilma seadusliku aluseta on välismaalasel keelatud Eestis viibida. V.G.il puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus ning tema suhtes on jõustunud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. VSS § 18 lg 1 järgi viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Halduskohus andis 4. novembril 2011. a VSS § 23 lg 1 alusel loa V.G.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse, kuna väljasaatmist ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia ja oli alust arvata, et isik võib väljasaatmisest kõrvale hoiduda.

6. VSS § 25 sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politseija Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni sama seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. V.G.i väljasaatmise reaalne täideviimine pole kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu hetkel jätkuvalt võimalik. Käesolevas asjas ei ole kohtule teada VSS § 24 lõigetes 11, 2 või 3 toodud isiku vabastamise aluseid.

7. Isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Asjaolusid arvestades on kohus veendunud, et V.G. suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid, VSS §-s 10 loetletud meetmeid, kuna isik võib sellisel juhul suure tõenäosusega hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest arvab V.G., et tal onõigus Eestisse jääda ja ta on keeldunud koostöö tegemisest Politseija Piirivalveametiga. Teadaolevatel andmetel ei ela Eestis ühtegi V.G.i perekonnaliiget. Toimiku materjalidest nähtuvalt on V.G.il poolvend, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning elab alates 7. juulist 1998. a Venemaal. V.G.i on korduvalt kohtulikult karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Viimati Tartu Maakohtu 3. veebruari 2003. a otsusega 3 aasta pikkuse vangistusega ja ta vabanes Tartu Vanglast 4. novembril 2011. a seoses karistuse ärakandmisega. Eelnevast nähtub, et V.G.i puhul ei ole tegemist seaduskuuleka inimesega. Välismaalaste seaduse mõistes loetakse isikut, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ohuks Eesti riigi julgeolekule. Politseija Piirivalveamet keeldus 2. septembri 2011. a otsusega eelnimetatud põhjusel V.G.ile ka elamisloa andmisest.

8. Arvestades eeltoodud asjaolusid ei pea kohus tõenäoliseks, et V.G. täidaks talle tehtud lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Väljasaatmiskeskusest vabanemise korral puuduks isikul tema suhtes tuvastatud asjaolusid arvestades motivatsioon teha koostööd Politseija Piirivalveametiga väljasaatmise täideviimiseks. Käesolevaks ajaks ei ole VSS § 24 lg 11 sätestatud maksimaalne tähtaeg väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemisest veel möödunud. Samuti ei ole isiku väljasaatmine muutunud perspektiivituks, kuna toimiku materjalidest nähtuvalt on V.G. Vene Föderatsiooni kodanik, kelle Politseija Piirivalveameti poolt esitatud tagasivõtutaotluse on Venemaa Föderaalne Migratsiooniteenistus 5. detsembril 2011. a menetlusse võtnud. Tagasivõtutaotluse lahendamine ei ole käesolevaks hetkeks ebamõistlikult viibinud. 9. V.G.i soov jääda Eestisse elama ei ole piisavaks argumendiks jätta Eesti Vabariigi seadused tema suhtes kohaldamata. Isikul on võimalik kaitsta oma õigust Eestisse elama jäämiseks elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse vaidlustamise teel, taotledes vastavates kohtuasjades esialgse õiguskaitse kohaldamist.

4(4)

Villem Lapimaa