2-09-4655/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

RESOLUTSIOON

Tartu Ringkonnakohus

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi

1. detsember 2011. a Tartu

2-09-4655

Margus Müürsepa hagi A.U. vastu 159 140 euro

väljamõistmiseks

102 258.64 eurot

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsus

A.U. apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

Apellant (kostja): A.U. (isikukood: XXXXXXXXXXX;

XXX), esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind

Vastustaja

(hageja):

Margus

Müürsepp

(isikukood:

XXXXXXXXXXX; XXX, esindaja vandeadvokaat Vahur

Kivistik

1. Jätta Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Mõista A.U. lt (isikukood: XXXXXXXXXXX välja

riigilõiv summas 5 091.16 eurot (viis tuhat

üheksakümmend üks eurot, 16 senti) riigituludesse.

Menetluskulude jaotus

Jätta maakohtus ja

ringkonnakohtus menetluskulud A.U. kanda.

kantud

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Margus

Müürsepp esitas hagi A.U. vastu 159 140 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja

hageja poole 2007. a aprillis 600 000 krooni suuruse laenu saamiseks. Kostja pakkus hagejale, et

laenu kasutamise eest tasub ta igakuiselt 40 000 krooni intresse. 2007. a juulis soovis kostja

laenata hagejalt täiendavalt juurde 1 000 000 krooni. 04.07.2007. a sõlmiti poolte vahel

laenuleping. Kostja kinnitas laenulepingus raha summas 1 600 000 krooni kättesaamist. Hageja ja

kostja leppisid kokku laenu kasutamise igakuiselt tasutava intressi summas 90 000 krooni kuni

laenu põhisumma tagastamiseni. Laenu 1 600 000 krooni tagastamise tähtajaks lepiti kokku 2008.

a juuli. Kostja tasus korrektselt laenu kasutamise eest intresse kuni 2008. a märtsini. Aprillis tasus

kostja intresse osaliselt, summas 40 000 krooni.

2008. a juuliks pidi kostja tasuma hagejale põhivõlgnevuse 1 600 000 krooni ja laenu kasutamise

eest intresse 320 000 krooni (aprill 50 000 + mai 90 000 + juuni 90 000 + juuli 90 000). Juuli

lõpuks kostja oma kohustust ei täitnud. Alates 2008. a augustist on hageja korduvalt pöördunud

nii suuliselt, kui ka elektrooniliste vahendite kaudu kostja poole kohustamaks kostjat laenu ja

laenuintresse tagastama. Augustis tasus kostja hagejale osaliselt laenuintresse, summas 150 000

krooni. Käesolevaks ajaks on kostjal hagejale tagastamata laen 1 600 000 krooni ja laenuintressid

170 000 krooni.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punkti 6 kohaselt on pooled kokku leppinud viivises

0,5% päevas. Kostja on olnud kohustuse täitmisega viivituses 6 kuud (august 2008 kuni jaanuar

2009 k.a.) ehk 180 päeva. Viivised kokku moodustavad 8000 krooni päevas x 180 päeva = 1 440

000 krooni. Arvestades hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet ning tulles vastu kostjale vähendas

hageja lepingust tuleneva viivise nõuet poole võrra ehk 720 000 kroonini.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on hagejale tagastanud kõik summad. Poolte vahel

sõlmitud laenulepingus ei ole kokku lepitud laenu tagastamise tähtajas. Kostja leidis, et kuna

lepingus ei ole kokku lepitud laenu tagastamise tähtajas, siis hagejal ei ole käesoleval ajal

nõuet tekkinud. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks laenulepingu korraliselt või

erakorraliselt üles öelnud. Kui laenuleping ei ole nõuetekohaselt üles öeldud, siis ei ole

võimalik käesoleval ajal nõuda kogu laenu tagastamist ning hageja nõue on alusetu. Kostja

leidis, et ei ole võimalik täpselt määratleda seda, mis hetkest algab viivisearvestus. Lisaks

eeltoodule leidis kostja, et viivisemäär on ebamõistlik. Kostja leidis VÕS § 162 alusel, et kui

arvesse võtta need summad, mille saamist hageja tunnistab ning sellest tulenevalt hageja

majanduslikku seisundit, on selge alus viivise vähendamiseks olemas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 14.03.2011. a otsusega Margus Müürsepa hagi A.U. vastu ja

mõistis välja A.U. lt 159 140 eurot Margus Müürsepa

kasuks. Kohus jättis menetluskulud A.U. kanda.

Kohus leidis, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele.

Hageja on oma nõude põhjendamiseks kohtule esitanud laenulepingu koopia (tl 9), fototabeli

mobiiltelefonist (tl 70), pakkumise (tl 185).

Laenulepingust (tl 9) nähtub, et pooled on sõlminud lepingu, mille kohaselt laenuandja

(hageja) annab laenuvõtjale (kostja) laenu 1 600 000 krooni, andes laenusumma laenuvõtjale

kätte sularahas. Laenu intress on 6% kuus laenu summalt. Laenuvõtja maksab laenuandjale

0,5% viivist päevas kõigilt tähtaegselt tasumata maksetelt. Protsendi maksmine toimub

igakuiselt 25. kuupäevaks sularahas. Laenusumma on laenuvõtja kätte saanud 04.07.2007. a.

Kohus luges paljasõnaliseks kohtuistungil kostja A. U poolt vande all antud seletuses (tl 201-203)

esitatud väite, et laenulepingusse on trükitud blanketile laenuintress ja viivised hiljem juurde

kirjutatud, sest need väited ole kooskõlas teiste tõenditega (laenulepinguga, hageja vande all

antud seletusega). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus nõustus hagejaga, et tunnistaja

T.K. ütlused ja kostja vande all antud seletus kostja poolt raha hagejale üleandmise kohta, ei ole

usaldusväärsed. T.K. on avaldanud (tl 116), et tal ei ole ärialaseid ega tööalaseid suhteid kostjaga.

Samas on kostja vande all seletanud (tl 202), et tema teada on T.K. varem olnud seotud

äriühinguga Spada Invest; A. U on selle äriühingu juhatuse liige. Tunnistaja T.K. ütlused olid

vastuolulised.

VÕS § 96 lg 1, 3 kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu

tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle

asemel nõuda võladokumendi tagastamist.

Kohus nõustus hagejaga, et kuna kostja on lepingus tunnistanud laenu kättesaamist, seega on

leping ühtlasi käsitletav võlatunnistusena (võladokumendina). Võladokumenti ei ole võlgnikule

tagastatud, kirjalikku tunnistust võla tagastamise kohta antud ei ole, seega ei saa eeldada, et kostja

on kohustuse täitnud. Kostja A. U on olnud tegev äritegevuses, mistõttu eeldas kohus, et ta oli

teadlik ka kirjaliku laenulepingu alusel võetud laenu tagastamise fikseerimise vajadusest. Neil

asjaoludel leidis kohus, et kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud kogu võla (sealhulgas 800 000

krooni) tasumist hagejale.

Kohus nõustus hagejaga, et käesolevas asjas ei oma tähendust, millistel asjaoludel kostja tasus

hagejale intresse raha kasutamise eest enne 04.07.2007. a sõlmitud laenulepingut, sest hageja

nõue tuleneb 04.07.2007. a poolte vahel sõlmitud laenulepingust, millega on kostja

hagiavalduse kohaselt kinnitanud 1 600 000 krooni saamist ning kokku leppinud intresside ja

viiviste tasumises. VÕS §-d 76 lg 1 ja 82 lg 1 sätestavad, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule

või seadusele.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et pooltevaheline laenuleping oli tähtajaline, sest pooled olid

suuliselt leppinud kokku raha tagastamise tähtajad, esialgu 2007. a oktoober ja viimaseks

tähtajaks oli 2008. a juuli. Laenulepingust nähtuvalt ei olnud pooled kokku leppinud laenu

tagastamise kohustuse tähtajas (tl 9). Hageja väited, et pooled on suuliselt lepingut muutnud ja

määranud lepingu tähtaja, on paljasõnalised ning ei ole ka kooskõlas TsÜS § 77 lg 3 lause 2

mõttega. Kostja vande all antud seletus ja muud tõendid ei kinnita pooltevahelise laenulepingu

tähtajalisust.

Lisaks korralisele ülesütlemisele võib ka tähtajatu laenulepingu üles öelda erakorraliselt, mille

eelduseks on mõjuva põhjuse esinemine. VÕS § 399 lg 1 p 2 kohaselt võib laenuandja

laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust

maksta intressi.

VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Kohus nõustus hagejaga, et nimetatud paragrahv ei näe ette ülesütlemisavalduse

vorminõuet. Seega peaks lepingu ülesütlemine olema lubatud ka kaudse tahteavaldusena. TsÜS §

68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa

õiguslik tagajärg.

Kohus nõustus kostjaga, et paljundusmasina abil tehtud mobiiltelefoni ekraani pildid (tl 70) ei ole

usaldusväärsed tõendama, et hageja poolt on kostjale 2008. a aprilli algul sellesisulised sõnumid

saadetud ning need sõnumid on seotud käesoleva hagiga. Samuti puuduvad tõendid, et kostjale on

sellised sõnumid kätte toimetatud.

Tunnistajate V.K. , M.K. ja J.P. ütlustega ja hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et

hageja on 2008. a maikuus nõudnud kostjalt kogu võla tagastamist, sest kostja ei ole alates 2008. a

aprillikuust tasunud lepingus ettenähtud suuruses võlaintresse. Kohus nõustus hagejaga, et hageja

suuline pöördumine kostja poole laenuraha ja tasumata intresside saamiseks on samuti käsitletav

tähtajatu laenulepingu ülesütlemisena, sest hageja on väljendanud oma tahet raha tagasisaamiseks

ning kostja on asja materjalidest nähtuvalt selle hageja tahteavalduse kätte saanud.

Kohus nõustus hagejaga, et kui lugeda laenulepingu ülesütlemise tähtajaks hageja poolt kohtule

esitatud hagiavalduse kostja poolt kättesaamise aeg, siis tuleks laenuraha kasutamise eest

tasutavad intressid arvestada ka perioodi eest 2008. a august kuni hagiavalduse kostja poolt

kättesaamiseni 13.02.2009. a (tl 39), millele lisandub viiviste nõue kuni põhinõude täitmiseni.

Kuigi hagejal oli tulenevalt VÕS § 399 lg 1 p-st 2 intressimaksmise kohustuse mittetäitmisel

õigus laenuleping erakorraliselt üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, on hageja asja

materjalidest nähtuvalt nõustunud kostja poolt pakutud laenu tagastamisega kahe kuu möödudes

2008. a juulis. Selline hageja käitumine on lubatav ka VÕS § 398 lg 1 kohaselt tähtajatu

laenulepingu korralisel ülesütlemisel. Kohtule ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid selle

kohta, et kostja oleks hagejale lepingust tuleneva põhivõla 1 600 000 krooni, hageja poolt hagis

nõutud intressid ja viivised tasunud.

VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu p 4

ja hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et pooled olid kokku leppinud laenu intressi

tasumises 90 000 krooni kuus. Hagiavaldusest ja hageja vande all antud seletusest nähtuvalt tasus

kostja intresse korrektselt kuni 2008. a märtsikuuni, 2008. a

aprillis 40 000 krooni ja 2008. a augustis 150 000 krooni. VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik

peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks. Tulenevalt VÕS § 88 lg-st 8 on põhjendatud hageja seisukoht, et ta

arvestas kostja poolt 2008. a augustis makstud summa intresside tasumisena. Seega on kostja

intressivõlgnevus (aprill 50 000 + mai 90 000 + juuni 90 000 + juuli 90 000 - augustis makstud

150 000) 170 000 krooni.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni.

Kostja on taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui maksmisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisu.

Leppetrahvi (viivise) alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja

võlausaldaja huve kaaludes. Kostja ülesanne on tõendada, et viivised on ülemäära suured. Kohus

leidis, et kostja ei ole tõendanud, et viivised on ülemäära suured. Võrreldes laenu ja haginõude

suurusi, nähtub, et kostja ei ole mitme aasta jooksul vaatamata hageja korduvatele

meeldetuletustele laenu tagastanud ega midagi teinud selle tagastamiseks.

Kohus nõustus kostjaga, et TsMS § 402 lg 2 kohaselt võib kohtuvaidluses viidata üksnes asja

sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kohus jättis

tähelepanuta hageja esindajate viited kohtuvaidluste käigus (tl 209) Mederex Grupp OÜ juhi ja

osaniku, Võru Maja OÜ ainuosaniku kohta ning kinnistute liikumisest Spada Invest OÜ, sest asja

sisulisel arutamisel neid asjaolusid esile ei toodud.

Kohus leidis, et neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks

põhivõlgnevus 1 600 000 krooni, tasumata intressid 170 000 krooni ja viivised 720 000 krooni,

seega kokku 2 490 000 krooni, s.o. 159 140 eurot.

Kohus jättis jõusse Tartu Maakohtu 06.02.2009. a määruse ja 09.06.2010. a määruse alusel hagi

tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid Margus Müürsepa kasuks ning A.U. le kuuluva

Werrohof Invest OÜ osa nimiväärtusega 72 000 krooni arestimise 890 000 krooni ulatuses

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna ning märkis, et hagi tagamise abinõud kuuluvad

tühistamisele otsuse täitmisel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.U. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta Margus Müürsepa hagi A.U. vastu rahuldamata. Apellant palub

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) leidis maakohus ebaõigesti, et hageja on öelnud kaudse tahteavalduse tegemisega

pooltevahelise laenulepingu korraliselt üles. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja suuline

pöördumine kostja poole laenuraha ja tasumata intresside saamiseks on käsitletav tähtajatu

laenulepingu ülesütlemisena, sest hageja on väljendanud oma tahet raha tagasisaamiseks. Laenu

tagasinõudmisele peab eelnema laenulepingu ülesütlemise avaldus ning alles kaks kuud peale

laenulepingu ülesütlemist võib laenuandja nõuda laenusumma tagastamist.

Apellant leiab, et hageja käitumisest ei ole mõistlikult võimalik aru saada, et hageja avaldas tahet

laenuleping üles öelda. Kui ei ole tahet kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, ei saa rääkida

tahteavaldusest, mis oleks tegijale õiguslikult siduv ja tooks kaasa õiguslikke tagajärgi;

2) leiab apellant, et tunnistaja T.K. ütluste ja kostja seletuse vahel ei ole vastuolu, kuna

kohtuistungil ütluste andmise ajal ei olnud T.K. il enam ärialaseid suhteid kostjaga. Tunnistaja

andis selgeid ütlusi kostja poolt hagejale raha üleandmise fakti kohta;

3) jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse vähendada hageja viivisenõuet

mõistliku suuruseni. Kuigi hageja vähendas viivisenõuet poole võrra, on see siiski ebamõistlikult

suur, kuna aastaseks viivisemääraks tuleb 91,25%. Maakohus ei ole kostja vastuväidet sisuliselt

hinnanud, rikkudes TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohustusi.

5. Margus Müürsepp vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellandi viide menetlusnormi olulisele rikkumisele tõendite hindamisel paljasõnaline ja

põhjendamata. Kohus on analüüsinud kõiki asjas olevaid tõendeid nende kogumis. Seetõttu

puudub alus tõendite ümberhindamiseks. Apellant on apellatsioonimenetluses ignoreerinud

tõendeid ja nende analüüsist tulenevaid järeldusi, mis kinnistavad hageja seisukohtade õigsust

ning olulistest vastuoludest kostja tõendites;

2) on apellandi seisukohad vastuolulised. Apellant väidab, et ta pole arugi saanud, et

laenuandja küsib raha tagasi, kuid sellele vaatamata on ta raha tagasi maksnud;

3) ei ole kostja selgitanud, kuidas teisiti on võimalik hageja selgest tahteavaldusest üldse aru

saada, mida esitati korduvalt telefonitsi, telefonisõnumitega ja tunnistajate juuresolekul;

4) ei ole apellant põhjendanud, miks on T.K. ja kostja ütlused usaldusväärsed;

5) ei ole kostja vastu vaielnud maakohtu õiguslikele põhjendustele tulenevalt VÕS § 96 lg-tes 1 ja

3 sätestatust. Kostja seisukoht raha tagasimaksmisest on eluliselt äärmiselt mitteusutav;

6) ei ole viivisenõude ümbervaatamine apellatsiooniastmes põhjendatud. Kostja ei ole

tõendanud ega põhistanud, et viivised on ülemäära suured.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning ei

ole rikkunud menetlusõigusenorme.

Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et laenuleping on kehtivalt üles

öeldud, vaidlustatud on kohtu hinnangut tunnistaja T.K. ütlustele ning maakohus on

põhjendamatult jätnud rahuldamata kostja väited viivise vähendamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese

astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses

kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.

7. Apellandi väide, et maakohus hindas põhjendamatult T.K. ütlusi ebausaldusväärseteks, ei

ole õige. Maakohus on kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 1 ja TsMS § 442 lg-ga 8 põhjendanud,

miks ta leiab, et tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja

T.K. ütlused (I kd lk 116) on

väga üldsõnalised ning ei kinnita kostja väidet, et ta tagastas hagis märgitud laenu 800 000

kr. Kostja ei märkinud kostja kirjalikus vastuses ega ka tunnistaja ülekuulamise taotluses,

millise summa, mis kuupäeval ja kus ta hagejale laenu tagasimaksmiseks üle andis. Kostja

esitas üldsõnalise vastuväite, et laen on tagasi makstud ja poolte vahel oli probleeme, millest

kolmandad isikud ei pruugi täpselt aru saada (I kd lk 72).

8. Õige ei ole apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja on

laenulepingu üles öelnud ja nõue on sissenõutavaks muutunud.

Asjas ei ole vaidlust asjaolude üle, et kostja sai hagejalt laenu 2007. a ja alates aprillist 2008 ei

tasunud enam laenulepingu järgseid intresse, v.a 2008. a augustis tehtud ülekanne 150 000 kr.

VÕS § 399 lg 1 p 3 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi.

Asjas on maakohtu poolt tuvastatud, et hageja nõudis kostjalt laenu tagastamist ja intresside

tasumist nii enne augustit 2008 kui ka pärast seda. Hageja on esitanud nõude, mille kohaselt ta ei

nõua intresside maksmist alates 2008 augustist vaid on alates 2008 augustist alustanud viivise

arvestust.

Seadus ei sätesta ülesütlemisele vorminõudeid, millest tulenevalt saab hageja, arvestades VÕS §

399 lg 1 p 3 tulenevat õigust, ise määratleda, millal ta laenulepingu üles ütleb.

Ringkonnakohus leiab, arvestades asjas esitatud tõendeid, et maakohus on põhjendatult

tuvastanud, et hageja ütles laenulepingu üles 2008 augustis.

9. Apellandi väide, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja taotlusega

vähendada viiviseid, ei ole õige.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal

saaks tuvastada, et poolte varaline olukord ja tähelepanuväärivad võlausaldaja huvid on aluseks

viivise vähendamiseks. Maakohus andis hinnangu kostja senisele käitumisele, viivituse perioodi

pikkusele ning arvestas ka seda, et viivis moodustab hageja põhinõudest 45 %, ning jõudis

põhjendatult järeldusele, et asjaolusid koosmõjus hinnates ei saa viivist pidada ebamõistlikult

suureks.

10. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2011. a määrusega rahuldati osaliselt A.U. taotlus menetlusabi

saamiseks ja taotleja vabastati riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel

Tartu Maakohtu 14.03.2011. a otsuse peale summas 5 091.16 eurot. A.U. kohustati tasuma

riigilõiv summas 1 300 eurot kuue osamaksena. A.U. on käesolevaks ajaks riigilõivu summas 1

300 eurot riigi tuludesse tasunud.

Ringkonnakohus mõistab TsMS § 190 lg 2 ja TsMS § 179 lg 1 kostjalt riigi tuludesse 5 091.16

eurot.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi