3-11-688/66 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

27. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-688 Haldusasi G.R.e ja A.P. kaebused Eesti Töötukassa 18. veebruari 2011. a otsuse nr 311000061 osaliseks tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks teha otsus maksta kaebajatele tööandja maksejõuetuse hüvitist täies ulatuses Menetlusosalised Kaebuse esitaja – G.R., esindaja Juhan Raudam; Kaebuse esitaja – A.P.; Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja Lembitu Nõgel Asja läbivaatamise vorm Avalikul kohtuistungil 9. novembril 2011. a Tallinnas Resolutsioon

1. Rahuldada G.R.e ja A.P. kaebused.

2. Tühistada Eesti Töötukassa 18. veebruari 2011. a otsus nr 311000061 osas, millega jäeti G.R.ele ja A.P.le hüvitised määramata.

3. Kohustada Eesti Töötukassat tegema uued otsused, millega rahuldada Greidport OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo avaldus G.R.ele ja A.P.le saamata jäänud palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamise hüvitise määramiseks täies ulatuses. Eesti Töötukassal arvutada välja G.R.e ja A.P. saamata jäänud palga, puhkusetasu ja hüvitise täpne suurus.

4. Mõista Eesti Töötukassalt A.P. kasuks välja menetluskulude katteks 15,97 eurot (viisteist eurot ja üheksakümmend seitse senti) ja G.R.e kasuks 207,97 eurot (kakssada seitse eurot ja üheksakümmend seitse senti). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26. jaanuaril 2011. a. Juhul kui apellatsioonkaebuse koostamiseks vajatakse menetlusabi, tuleb ka siis apellatsioonkaebus esitada hiljemalt 26. jaanuaril 2011. a. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

2(7) kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.R. töötas alates 1. veebruarist 2005. a OÜ-s Greidport (endine Eesti Ehitusarenduse OÜ) müügijuhina. A.P. töötas samas ettevõttes samast ajast arendusjuhina. Mõlemad isikud olid ühtlasi Greidport OÜ juhatuse liikmed ja äriühingu osanike juhatuse liikmed.

Tartu Maakohtu 3. juuni 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-15335 kuulutati välja Greidport OÜ pankrot.

Greidport OÜ pankrotihaldur Indrek Lepsoo esitas 23. juulil 2009. a Eesti Töötukassale avalduse määrata Greidport OÜ töötajatele tööandja maksejõuetuse hüvitised.

Eesti Töötukassa 3. augusti 2009. a otsusega nr 309000347 määrati G.R.ele hüvitis summas 33 557 krooni ja A.P.le summas 13 724 krooni. Ülejäänud osas jäeti pankrotihalduri avaldus rahuldamata, kuna Eesti Töötukassa võttis hüvitise arvestamise aluseks töötajate 2008. a palgamäära 4500 krooni, mitte avalduses toodud 2009. a palgamäära 12 500 krooni.

Tallinna Halduskohtu 23. septembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1907 tühistati Eesti Töötukassa otsus osas, millega jäeti G.R.ele ja A.P.le tööandja maksejõuetuse hüvitised osaliselt määramata. Töötukassat kohustati pankrotihalduri avaldust uuesti läbi vaatama, kuna kaebajad jäeti haldusmenetluses ära kuulamata. Halduskohtu otsus jõustus 26. oktoobril 2010. a.

2. Eesti Töötukassa tegi 18. veebruaril 2011. a otsuse, millega tunnistas kehtetuks oma 3. augusti 2009. a otsuse punktid 3.2 ja 3.2 põhjenduste osas, A.P. hüvitise suuruseks loeti 1495,47 eurot (23 399 krooni) ja G.R.e hüvitise suuruseks 1484,80 eurot (23 232 krooni) ning ülejäänud osas jäeti isikutele hüvitised määramata. Otsust põhjendati järgmiselt:

A.P. ja G.R.e palga tõstmine otsustati nende endi kui OÜ Greidport osanike 1. detsembri 2008. a otsusega. Samas oli äriühing 2008. aastal käibe puudumise tõttu muutunud 2009. aasta alguseks püsivalt maksejõuetuks ning tal oli tasumata sotsiaalmaks alates 2007. a septembrist ning tulumaks ja töötuskindlustusmaksed alates 2008. a jaanuarist. Hea usu põhimõttega on vastuolus käitumine, kus äriühingu juhatuse liige ja osanik otsustab tõsta oma palka mitmekordselt ajal, kui äriühing on sisuliselt maksejõuetu. Palga tõstmist sellises olukorras võib pidada põhjendatuks üksnes väga mõjuvatel põhjustel. Asjas kogutud materjalid ei kinnita A.P. ja G.R.e töökoormuse olulist kasvu sisseostetavate teenuste lõpetamise tõttu.

3. G.R. ja A.P. esitasid 17. märtsil 2011. a Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad Eesti Töötukassa 18. veebruari 2011. a otsuse nr 311000061 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist teha otsus, millega rahuldatakse Greidport OÜ pankrotihaldur Indrek Lepsoo avaldus kõigile Greidport OÜ töötajatele maksejõuetushüvitise saamiseks ja määratakse kaebajatele hüvitis täies ulatuses.

4. Kohus liitis 22. märtsi 2011. a määrusega G.R.e ja A.P. kaebused ühte menetlusse.

5. Kaebajate väited:

1. Vastustajal puudub töötuskindlustuse seaduse (edaspidi: TKindlS) alusel pädevus hinnata kohtu või pankrotihalduri asemel tööandja maksejõuetuse põhjuseid, töötaja töölepingujärgsete kohustuste täitmist või täitmata jätmist või töötaja palga põhjendatust. TKindlS § 22 lg 1

3(7) kohaselt kontrollib vastustaja vaid seda, kas talle on hüvitise saamiseks esitatud kõik vajalikud dokumendid, kas dokumendid vastavad nõuetele ja kas neis sisalduvad andmed on õiged.

2. Kaebajad ei käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning sellist käitumist ei ole neile ette heidetud ka pankrotimenetluses. Kaebajate suhtes ei ole alustatud menetlusi tehingute tühistamiseks või tagasivõitmiseks. Kaebajatele hüvitise täies ulatuses väljamaksmiseks esitas avalduse pankrotihaldur.

3. Greidport OÜ ei pankrotistunud kaebajate töötasu 8000 krooni võrra tõstmise tõttu, sest pankrotimenetluses on esitatud äriühingu suhtes nõudeid kokku ligi 60 miljoni krooni eest. Kuna Statistikaameti andmetel oli Eestis 2009. a keskmine brutokuupalk 12 264 krooni, siis ei saa sellise palka objektiivselt pidada ülemäära suureks või põhjendamatuks.

4. Kaebajate palka on alates 2004. aastal tööleasumisest korduvalt muudetud piirides 4000-

29 000 krooni). Palka muudeti vastavalt kaebajate töökoormuse muutmisele ehk see sõltus äriühingu majanduslikust aktiivsusest, alluvate arvust ning sisseostetud teenuste mahust. Enne 2009. aastat olid kaebajatel alternatiivsed sissetulekuallikad dividendide näol. Üldise majandusolukorra halvenedes oli tarvis säilitada äriühingu vara, leida kompromisslahendusi ja kanda vara säilitamiseks vajalikke halduskulusid. Äriühingu pankrotistumise hetkel oli bilansis oleva vara väärtus üle 57 miljoni krooni. G.R.e kui müügijuhi töökoormus suurenes, kuna ta hakkas ise tegelema müügitööga maaklerite (OÜ Uus Maa Tartu büroo, Raar Kinnisvara OÜ) asemel. See oli ka äriühingu huvides, kuna maakleritasu (3-5% tehingu väärtusest) on kaebaja kuupalgast oluliselt suurem. Müügikampaaniale lisaks tuli vajadusel ka korteriomand ümber projekteerida ja vastavad projektid kooskõlastada. Aktiivne müügija arendustegevus jätkus pankrotimenetluse alguseni.

5. A.P. kui arendusjuhi töökoormus suurenes, kuna Greidport OÜ ja Levuur OÜ ühelt poolt ja Tartu Ehitus AS teiselt poolt sõlmisid 7. oktoobril 2008. a kokkuleppe (tl 69-70), mille kohaselt oli Tartu Ehitus AS nõus oma 6,5 miljonilist nõuet Greidport OÜ vastu mitte esitama, kui muuhulgas Levuur OÜ täidab oma müügija halduslepingutest tulenevaid kohustusi laitmatult. Kuna Levuur OÜ-l ei olnud palgalisi töötajaid ega vahendeid, tagas A.P. lepingu täitmist Greidport OÜ huvides ise. Samuti lõpetati 2008. a lõpust kokkuhoiu eesmärgil halduslepingud Pikksilm Haldus OÜ-ga ning kinnistute haldust korraldas arendusjuht.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. aprilli 2004. a otsuse nr 3-2-1-39-04 kohaselt võib äriühingu liige samas äriühingus töölepingu alusel töötada, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist. Kaebajate töölepingulised kohustused erinevad oluliselt juhatuse liikme äriseadustikus sätestatud ülesannetest.

7. Vastustaja ei kohtle kaebajaid võrdselt Greidport OÜ juhatuse liikme A. A., kellele maksti samuti töölepingu kohaselt kuupalka 12 500 krooni. A. A. maksti Eesti Töötukassa 27. augusti 2009. a otsusega hüvitis välja täies ulatuses.

6. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata järgmistel põhjustel:

1. Nõue ja selle alus on selgusetu, kuna kaebajad taotlevad kõigile Greidport OÜ töötajatele maksejõuetuse hüvitise maksmist. Samuti ei kattu kaebajate poolt nõutavad summad pankrotihalduri poolt esitatud tööandja maksejõuetuse hüvitise taotluses esitatuga.

2. Vastustaja hindab tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemise avalduse läbivaatamisel avalduse ja dokumentide nõuetekohasust ja taotletava summa põhjendatust. Kuna tööandja maksejõuetuse hüvitised makstakse välja töötuskindlustuse vahenditest, mitte pankrotivarast, hindab vastustaja kõikide töötajate nõuete põhjendatust ka sisuliselt. Vastustaja ei saa välja maksta põhjendamata nõudeid juhtumitel, kus haldur on nõudeid ebapiisavalt kontrollinud.

3. Vastustaja jääb vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde. Kuna kaebajate tegevus töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel kattus suures osas juhatuse liikmete kohustustega, ei olnud kaebajate töötasu tõstmine kolmekordseks neli kuud enne ettevõtte pankrotistumist põhjendatud. A.P. väide töömahu suurenemisest seoses lepingu sõlmimisega Greidport OÜ,

4(7) Levuur OÜ ja Tartu Ehitus AS vahel on põhjendamatu, kuna sellest võib järeldada, et A.P. hakkas tööülesandeid täitma Tartu Ehituse AS-is.

4. OÜ Greidport pankrotihaldur I. Lepsoo leidis, et kaebajate töökoormuse tõus oli ebatõenäoline, kuna kinnisvaraturg oli langenud ja märkimisväärseid müüke ei toimunud.

5. A. A. sõlmiti tööleping kaebajatest oluliselt hiljem, 2. jaanuaril 2009. a ning kohe palgaga

12 500 krooni. A. A. puudus selle ajani Greidport OÜ-ga lepinguline töösuhe ja tema tööle rakendamine võis olla põhjendatud uute tööülesannete (projektijuht) täitmise vajadusega.

6. Käesolevas asjas on asjakohane 1. mail 2011. a jõustunud TKindlS § 22 lg 12 p 2, kuna kaebajate töötasu suurendati ajal, millal äriühing oli sisuliselt püsivalt maksejõuetu ning tal ei olnud rahalisi vahendeid töötasu maksmiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et G.R.e ja A.P. kaebused on põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

8. Kohus selgitab esmalt kaebajate kaebeõigust ja nõude ulatust. TKindlS § 2 kohaselt on töötuskindlustuse eesmärgiks muuhulgas töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral. Töötajate õiguste kaitseks sätestab seadus muuhulgas hüvitise tööandja maksejõuetuse korral (TKindlS § 5 p 3). Vastavalt TKindlS § 20 lõikele 1 hüvitab töötukassa töötajale tööandja maksejõuetuse korral enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu ning enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. TKindlS § 21 lõike 1 kohaselt esitab hüvitise taotlemiseks tööandja maksejõuetuse korral pankrotihaldur või ajutine pankrotihaldur /…/ töötukassale vormikohase avalduse koos tööandja maksejõuetuks tunnistamist tõendavate dokumentidega. Kohus järeldab viidatud normidest, et pankrotihaldur ei ole hüvitiste taotlemisel töötajate esindaja ning pankrotihalduri roll töötajatele tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemisel seisneb asjaajamise korraldamises ja töötajate abistamises. Seega on vastav hüvitis mõeldud kaitsma töötajate, mitte pankrotistunud tööandja huve ning annab seeläbi kaebajatele avalik-õigusliku subjektiivse õiguse nõuda Eesti Töötukassalt hüvitise maksmist.

Algsetes kaebustes taotlesid kaebajad Eesti Töötukassat sellise otsuse tegemiseks kohustamist, millega täielikult rahuldataks avaldus kõigile Greidport OÜ töötajatele hüvitise maksmiseks. Kohtuistungil täpsustasid kaebajad, et soovivad kaebuses hüvitise nõuete rahuldamist vaid endi suhtes. Kohus leiab, et kaebajate taotlusi on võimalik tõlgendada viisil, nagu neid täpsustati kohtuistungil. Ainult kaebajate suhtes otsuse tegemine on vastavuses subjektiivsete õiguste kaitse põhimõttega halduskohtumenetluses (HKMS § 7 lg 1).

9. Nii 2009. a pankrotihalduri avalduse esitamise kui ka 2011. a vaidlusaluse otsuse tegemise ajal sätestas TKindlS § 22 lg 1, et töötukassa vaatab halduri avalduse läbi, kontrollib taotletava summa põhjendatust ja teeb otsuse hüvitise määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt kümnendal päeval avalduse vastuvõtmise päevast arvates. Kohtu hinnangul tuleb sellest sättest Eesti Töötukassa õigus ja kohustus kontrollida, kas esitatud on nõuetekohased dokumendid õigete andmetega; kas poolte vahel oli töösuhe ajal, mille eest hüvitist soovitakse, ning kas nõutava palga suurus vastab üldjoontes konkreetses majandussektoris sellise töö eest makstavale. Viimane arvestatav asjaolu tähendab, et Eesti Töötukassa võib keelduda hüvitise maksmisest juhul, kui hüvitatava palga suurus on ilmselgelt mitteproportsionaalne tehtava töö mahu ja sellise töö eest

5(7) harilikult makstava palga tasemega ning hüvitise nõudmise eesmärgiks on kuritarvitada töötuskindlustussüsteemi.

Teisalt leiab kohus, et Töötukassa ei saa asuda hindama neid asjaolusid, mille hindamine ja kontroll on teiste isikute pädevuses. Seega ei saanud Töötukassa vaidlusaluse otsuse ajal kehtinud TKindlS § 22 lg 1 alusel hakata hindama, kas töötaja täitis oma tööülesandeid nõuetekohaselt ja konkreetse tööandja huvides või kas juhatuse liikmete tegevuses ilmneb raskeid juhtimisvigu või tahtliku maksejõuetuse tekitamise tunnuseid. Kohus möönab, et 1. mail 2011. a kehtima hakanud TKindlS § 22 lg-te 11 ja 12 alusel on Töötukassale antud suurem pädevus hinnata töötaja ja tööandja vahelisi kokkuleppeid. Kuid praegusel juhul saab hinnata vaidlusaluse otsuse õiguspärasust selle andmise hetkel kehtinud õigusaktide järgi.

10. Vaidlustatud otsuse kohaselt on avaldus hüvitise, töötasu ja puhkusetasu maksmiseks jäetud rahuldamata eelkõige põhjustel, et kaebajate palka tõsteti pahauskselt kõigest mõni kuu enne pankrotiavalduse esitamist ning kaebajate töömahu tõus ei ole tõendatud.

TKindlS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse TKindlS-es ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid, arvestades TKindlS erisusi. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sama seaduse § 4 lg 2 näeb ette, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Praktikas peetakse kaalutlusvigadeks muuhulgas oluliste asjaoludega arvestamata jätmist, asjaolude ebaõiget väärtustamist ja õiguse üldpõhimõtete, mh võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist. Kohus leiab, et vastustaja on käesoleval juhul teinud just nimetatud kaalutlusvigu ning otsus on seetõttu materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada.

11. Kohtu hinnangul on kaebajad nii halduskui ka kohtumenetluse käigus piisavalt tõendanud töömahu suurenemist ning palga tõstmise põhjendatust. G.R.e töölepingu p-de 1 ja 5 kohaselt oli töötaja tööülesanneteks müügijuhina uute objektide väljatöötamine, asjaõiguslepingute sõlmimine ja aktiivne müügitöö (tl 10). A.P. töölepingu p-de 1 ja 5 kohaselt oli arendusjuhi tööülesanneteks uute objektide arendustegevuse reguleerimine, koostööpartneritega lepingute sõlmimine ja vajadusel müügitöö (tl 47). Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisvaraga tehtavate tehingute arv, s.h müügija üürilepingute sõlmimisel langes 2008. a lõpus ja 2009. a alguses järsult. Ka istungil kinnitasid pooled, et 2009. a majanduslangus ja selle tõttu kinnisvaraturul tehingute vähenemine on üldteada asjaolu. Kohtu hinnangul järeldub sellest mõistlikult võttes, et majanduslanguse ajal suurenes ühe kliendi leidmiseks ja tehingu tegemiseks vajalik tööhulk oluliselt, kuna võrreldes majandusbuumiga oli tehingust huvitatud isikuid vähem ja tehingute sõlmimine raskendatud. Seega ei tulene kaebajate tööandja sõlmitavate tehingute arvu vähenemisest vääramatult järeldust, et samaaegselt oleks vähenenud kaebajate töömaht.

Kaebajad on samuti tõendanud, et nad loobusid 2009. aasta alguses teiste firmade teenustest, s.h kinnisvaraobjektide müügist (tl 168, 172) ja kinnisvara haldamisest (tl 170). Kohus peab usutavaks kaebajate väiteid, et lepingute lõpetamine oli vormistatud muul viisil kui kirjalikult, ning kuna õiendid on korrektselt allkirjastatud isiku poolt, kes oli lepingu lõpetamise ajal lepingupartneri juhatuse liige, puudub kohtul alus kahelda õiendite usaldusväärsuses või autentsuses. Kaebajad selgitasid lepingute lõpetamist ka vastustajale esitatud selgitustes (tl 80, 85 pöördel) ning vastustaja ei ole kohtule esitatud materjalid põhjal küsinud kaebajatelt täiendavaid selgitusi. Kohus peab usutavaks, et teiste firmade teenustest loobumisel asusid kaebajad ise OÜ Greidport kinnisvara müügi ja haldamisega tegelema, mis suurendas kaebajate töökoormust. Asjaolu, et A.P.

6(7) võis OÜ Greidport (pankrotis) töötajana täita tööülesandeid hoopis Tartu Ehituse AS huvides, ei puutu käesolevasse asja, sest Töötukassa ei ole pädev hindama töötajate täidetavate ülesannete otstarbekust ja kasulikkust tööandjale.

12. Vaidlustatud haldusakti kohaselt ei saa eeldada Eesti keskmise palga suuruse summa maksmist olukorras, kus äriühing on muutunud sisuliselt maksejõuetuks. Töölepingute lisade kohaselt on G.R.ele makstud töölepingu kehtivuse ajal palka vahemikus 4000-20 000 krooni (tl 12) ja A.P.le 4000-29 000 krooni (tl 49-50). Enne 2. jaanuari 2009. a oli kaebajate palk 4500 krooni ehk riiklikult kehtestatud töötasu alammäär. Olukorras, kus kaebajate töökoormus koostööpartneritega lepingute lõpetamise tõttu hoopis suurenes ning kaebajad ei saanud enam osanikena dividende, ei saa 12 500 krooni suurust kuupalka pidada kinnisvara vahendamise sektorile ebatüüpiliseks või ülemäära kõrgeks palgamääraks. Poolte vahel puudub ka vaidlus, et kõrgem palk on ka kaebajatele välja makstud. Palga tõstmist ei välista ka asjaolu, et kaebajad olid samaaegselt tööandja kui äriühingu juhatuse liikmed. Töölepingute kohaselt oli kaebajate tööülesanneteks kinnisvara müük ja haldamine, mis ei kattu tavapärase juhatuse liikme tööga. Riigikohtu 8. aprilli 2004. a otsuse nr 3-2-1-39-04 kohaselt ei ole välistatud juhatuse liikme töötamine äriühingus töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist. Nimetatud lahendiga ei ole ka välistatud palga suurendamine olukorras, kus suurenevad töölepinguga sätestatud kohustused.

Kohus peab tõenäoliseks pigem seda, et varem miinimumpalga suuruse töötasu deklareerimise ajal dividendide maksmisega soovisid kaebajad optimeerida maksukohustust.

13. Kohus möönab, et töötajate palga tõstmine mõni kuu enne pankrotiavalduse esitamist olukorras, kus samad töötajad on ettevõtte osanike ainsateks juhatuse liikmeteks, võib teatud asjaoludel viidata juhatuse liikme õiguste kuritarvitamisele. Pankrotistunud ettevõtte juhatuse liikmete tegevuse õiguspärasuse kontrollimise pädevus on aga pankrotihalduril. Tartu Maakohtu

10. oktoobri 2011. a OÜ Greidport (pankrotis) lõpparuande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise määruse kohaselt ei esitanud haldur pankrotimenetluses hagisid ning maksejõuetuse põhjuseks ei saa olemasolevate andmete põhjal lugeda kuriteo tunnusega tegu või rasket juhtimisviga (tl 232). Vastustajale pidi halduri seisukoht kuriteo puudumise kohta olema teada juba pankrotihalduri 17. novembri 2010. a vastusest (tl 90).

14. Vastustaja ei ole kohtumenetluse käigus ammendavalt põhjendanud, miks on kaebajaid koheldud erinevalt kolmandast OÜ Greidport (pankrotis) juhatuse liikmest, kes sai samuti alates

2. jaanuarist 2009. a tööandjalt palka summas 12 500 krooni. Kui vastustaja ei ole pidanud põhjendamatuks ega pahauskseks kolmanda juhatuse liikmega 2. jaanuarist 2009. a töölepingu sõlmimist ning on möönnud uute tööülesannete täitmise vajadust projektijuhina, siis on vastuoluline eitada kaebajate töökoormuse kasvu ning palga põhjendatust. Vastustaja ei ole välja toonud põhjendusi, miks tuleks erinevalt kohelda tööandja juures mitu aastat töötanud töötajat ja värskelt tööle asunut, kui muud töötamise tingimused, s.h suurenenud töökoormus ja palk on samad. Seega on vastustaja haldusakti andmisel samuti rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on vaidlustatud haldusakti andmisel teinud olulisi kaalutlusvigu, mis tingivad haldusakti tühistamise.

16. Kaebajad on kohtult taotlenud vastustaja kohustamist rahuldama pankrotihalduri avaldus kaebajate suhtes täies ulatuses. Kaebajad ei soovi vastustaja kohustamist asja uueks lahendamiseks, kuna vastustaja on jätnud kahel korral avalduse rahuldamata.

7(7) Kohus ei saa üldjuhul asuda teostama seadusega täitevvõimule antud kaalutlusõigust, mis tähendab sageli asja saatmist haldusorgani poolt uueks otsustamiseks. Kohus võib asuda haldusorganile teha ettekirjutuse anda välja kindla sisuga haldusakt vaid juhul, kui kaalutlusnormi alusel on juhtumi eripära arvestades võimalik kaalutlusreegleid rikkumata teha vaid üks kindel valik (vt Riigikohtu

22. oktoobri 2009. a otsus nr 3-3-1-66-09 p 13). Arvestades käesolevas asjas esitatud tõendeid ja nendele kohtu poolt antud hinnangut, leiab kohus, et ilmselt on ammendunud poolte poolt uute tõendite esitamise võimalus ning seniste tõendite alusel ei ole vastustajal ilma kaalutlusreegleid rikkumata võimalik põhjendada, et kaebajate palga suurendamine on etteheidetav neile kui töötajatele või et kaebajate töömahu tõus ei ole tõendatud. Oluline on ka see, et TKindlS § 22 sätestab hüvitise otsustamiseks ja väljamaksmiseks lühikesed tähtajad eelkõige töötajate kui sotsiaalse kaitse vajajate ja töösuhte nõrgema poole kaitseks, kaebajatele palga, puhkuseraha ja hüvitise väljamaksmine on viibinud üle kahe aasta ning vastustaja on juba teinud kaks õigusvastast keelduvat otsust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud teha vastustajale ettekirjutus rahuldada pankrotihalduri taotlus kaebajate suhtes täies ulatuses. Kohus kohustab vastustajat arvutama välja hüvitise suurus, mille täpne väljaselgitamine ei olnud käesoleval juhul vaidluse esemeks.

17. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. A.P. on esitanud taotluse riigilõivu väljamõistmiseks vastustajalt. Kohus on kontrollinud riigilõivu laekumist (tl 71) ning taotlus tuleb rahuldada. G.R. on esitanud taotluse nii riigilõivu kui ka õigusabikulude väljamõistmiseks vastustajalt. Riigilõiv on kohtule laekunud (tl 31) ning kaebaja on õigusabi eest tasunud (tl 237). HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Õigusabikulud summas 192 eurot 2 tunni eest ei ole ilmselgelt ülemäärased, mistõttu tuleb G.R.e taotlus rahuldada.

Villem Lapimaa