3-10-1880/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1880 Haldusasi Igor Tünni kaebus Viru Vangla haldusaktide (07.04.2009. a ja 15.12.2009. a kaebajale isikliku televiisori väljastamisest keeldumised) õigusvastasuse tuvastamiseks ja Viru Vanglalt moraalse kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 3178 eurot. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.02.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Igor Tünni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

30. november 2011 Menetlusosalised Kaebaja Igor Tünni Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.02.2011. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, so alates 20.12.2011.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Tünni esitas 16.03.2009 taotluse nr 20.1/11507 isikliku televiisori kambrisse saamiseks. 07.04.2009 keelduti kaebaja taotlust rahuldamast, kuna kaebajal oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Keeldumisest sai kaebaja teada 13.04.2009.

I. Tünni esitas 10.12.2009 uue taotluse isikliku televiisori kambrisse saamiseks. 15.12.2009 keelduti kaebaja taotlust rahuldamast, kuna taotluse esitamise aja seisuga omas kaebaja nelja kehtivat distsiplinaarkaristust.

2. I. Tünni esitas 29.04.2010 Viru Vanglale kahjunõude, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist - 100 krooni iga päeva eest alates 13.04.2009 kuni teleri väljastamiseni. Viru Vangla ei jõudnud mittevaralise kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendada.

3. I. Tünni esitas 19.07.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla keeldumiste õigusvastasuse kindlakstegemist ja talle teleri õigusvastase kambrisse andmata jätmisega tekitatud moraalse kahju välja mõistmist perioodi eest 13.04.2009-15.10.2010 summas 100 krooni päev, so 54 400 krooni (3178 eurot).

Kaebuse põhjenduste kohaselt on televiisori keelamisega määratud talle topeltkaristus distsipliinirikkumiste toimepanemise eest. Vastustaja on rikkunud kaebaja õigust omandi puutumatusele ja avalikule informatsioonile – Põhiseaduse (PS) §-d 32 ja 44.

4. Tartu Halduskohtu 28.02.2011. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla 07.04.2009. a ja 15.12.2009. a haldusaktid ning jättis kaebuse esitatud kahjunõude osas rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puuduvad keelduvates haldusaktides põhjendused, kuidas toimepandud süüteod annavad alust järeldada, et kaebajal teleri kambrisse lubamine võib kaasa tuua vangla sisekorraeeskirjade rikkumise või teiste kinnipeetavate häirimise. Vastustaja ei ole asjakohaseid põhjendusi esitanud ka kohtumenetluses. Riigikohus on korduvalt märkinud, et vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-s 2 nimetatud vanglateenistuse ametniku loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine.

I. Tünni ei ole kohtule esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et tal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 9 nimetatud alustel. Tõendatud ei ole, et teleri kambrisse mittelubamine oleks kaebajale põhjustanud vaimseid või füüsilisi kannatusi. Kaebajal võimaldatakse jälgida televisioonisaateid puhkeruumi paigutatud televiisori vahendusel ning raadiosaateid saab kuulata kambrisse sisseehitatud raadiost. Vastustaja on taganud üleriigiliste päevalehtede lugemise võimaluse ja vangla vahendusel on võimalik omavahendite arvelt tellida isiklikke ajalehti ja ajakirju. Seega ei piira vastustaja ka kaebaja õigust saada üldiselt levitatavat informatsiooni.15.10.2010 rahuldati ka kaebaja taotlus teleri kambrisse saamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. I. Tünni apellatsioonkaebuses ja selle täienduses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3178,02 eurot ning teha asjas uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud halduskohus, et juba õigusvastaste haldusaktidega põhjustati I. Tünnile mittevaralist kahju. Televiisori väljastamisest keeldumise tõttu tundis kaebaja hingelist häiritust ja alandust. Vangla piirab kaebaja õigust saada üldiselt levitatavat informatsiooni, kuna ühist televiisorit tema vaadata ei saa, sest käib päeval koolis. Samal põhjusel ei saa ta ajalehte värskena lugeda ja ta ka ei usalda ajalehti. Vanglas pakutav raadio kanalivalik ei ole talle sobiv ning alates 2010. a jaanuarist ei saa ta vangla süül ka ise enam tellida ajalehte D Z D. Rikutud on PS § 32 ja 44 ja seetõttu on kaebajal õigus nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamist. Samuti on teda teleri äravõtmisega põhjusel, et tal on mitmeid distsipliinirikkumisi, sisuliselt karistatud topelt, mis on vastuolus PS §-ga 23.

6. Viru Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole I. Tünni apellatsioonkaebuses toodud väited aluseks halduskohtu otsuses toodud põhjenduste ümberhindamisele. Isikliku televiisori kasutamiseks loa väljastamata jätmine ei ole karistus VangS § 63 lg 1 mõistes. Seega ei ole I. Tünni suhtes rakendatud topeltkaristust. PS §-s 32 sätestatud õigus omandi puutumatusele ei ole absoluutne õigus ning seaduses ettenähtud juhtudel võib seada omandiõiguse teostamisele piiranguid.

Õigus piirata kinnipeetavatele isikliku elektriseadme kasutamist tuleneb VangS § 31 lg-st 2. Vanglaregistri väljavõttest nähtuvalt asus I. Tünni vaidlusalusel ajavahemikul Viru Vangla täiskasvanud süüdimõistetute eluhoones S8. Nimetatud ajavahemikul kehtinud Viru Vangla kodukorra p-des 6.8 ja 6.9 sätestatud S8-hoone päevakava kohaselt oli neil oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg kell 08.45-11.50. 13.00-16.50 oli vaba aeg kinnipeetavatel, kes on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega ja samuti ka kell 18.00-20.00. Seega oli kaebajal võimalik päeva jooksul puhkeruumis televisioonisaateid jälgida. 2009-2010 võimaldas vangla kinnipeetavatel vaadata 23 telekanalit, sh kolme venekeelset telekanalit.

Raadiosaateid on võimalik kuulata kambritesse ehitatud raadiote kaudu. Viru Vangla kodukorra p 6.17 kohaselt lülitati kaabeltelevisioon, kambritesse sisseehitatud raadio ja elekter kambrites sisse kell 6.30 ja välja 22.30. Seega oli kaebajal raadiosaateid võimalik kuulata alates 6.30 kuni 22.30-ni, so ka ajal, kui kambrite uksed olid lukustatud. Raadiost oli võimalik kuulata 3 kanalit, sh ühte venekeelset kanalit. 2010. a lõpus lisandus valikusse neljas raadiokanal. VangS § 31 lg 1 ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust vaadata selliseid telekanaleid ja kuulata selliseid raadiokanaleid, mida ta soovib. 2009-2010 oli kõikides osakondades võimalik lugeda päevalehte „P“ eesti ja vene keeles.

Lisaks oli vangla raamatukogust võimalik lugemiseks laenutada mitmeid erinevaid ajalehti ja ajakirju. Viru Vangla raamatukoguhoidja A.Õ. 29.04.2011. a õiendist nähtuvalt käis I. Tünnil perioodil 01.04.2009-17.04.2009 ajaleht „V D“ ja 01.08.2009-01.01.2010 ajaleht „D Z D“. Perioodil 01.11.2009-31.01.2010 käis I. Tünnil ajaleht „D Z D“, mis oli tellitud Viru Vangla vahendusel. Eeltoodust nähtub, et kaebajale oli Viru Vanglas tagatud informatsiooni saamine nii raadio, televisiooni kui ka ajakirjanduse vahendusel ning kaebaja põhiõigust vabalt levitatava informatsiooni saamiseks ei ole vastustaja rikkunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustas I. Tünni halduskohtu 28.02.2011. a otsust üksnes osas, mis puudutas kahjuhüvitise taotluse rahuldamata jätmist. Tartu Halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega tunnistati Viru Vangla 07.04.2009. a ja 15.12.2009. a haldusaktid õigusvastasteks. Seega kontrollib ringkonnakohus HKMS § 34 lg 2 alusel halduskohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmata jätmist.

8. Esitatud kaebusest ja selle täiendusest (tl 1-2, 40-41) nähtuvalt nõudis I. Tünni kohtult Viru Vanglalt temale kuuluva teleri õigusvastase kambrisse andmata jätmisega tekitatud moraalse kahju väljamõistmist perioodi eest 13.04.2009-15.10.2010 summas 54 400 krooni (3178 eurot), arvestusega 100 krooni iga päeva eest. Kaebaja arvates on talle mittevaraline kahju tekitatud PS §-dest 23, 32 ja 44 tulenevate õiguste rikkumisega ning tegemist on RVastS § 9 lg-st 1 tuleneva inimväärikuse alandamisega, sest siis, kui talle telerit kambrisse ei antud, tundis ta hingelist häiritust ja solvavat alandamist.

9. Viitega PS §-le 23 väidab kaebaja, et isikliku televiisori kambrisse andmise keelamisega on teda distsipliinirikkumiste eest topelt karistatud, mis on alandav ja ebainimlik kohtlemine. Distsipliinirikkumiste eest kohaldatavad distsiplinaarkaristused on sätestatud VangS § 63 lg-s

1 ja I. Tünnile on distsipliinirikkumiste toimepanemise eest määratudki üksnes sellised karistuse liigid (tl 32), mis tulenevad VangS § 63 lg-st 1. Ka siis, kui kinnipeetavale ei väljastata isikliku televiisori kasutamiseks luba või kui varasemalt välja antud luba tunnistatakse kehtetuks muuhulgas põhjusel, et kinnipeetaval on mitu kehtivat distsiplinaarkaristust, ei ole tegemist PS § 23 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise keelu põhimõtte rikkumisega. PS § 23 lg 3 järgi ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks ja see keeld laieneb tulenevalt sätte sõnastusest üksnes kohtute poolt süüteoasjades läbiviidavale menetlusele.

10. PS § 32 sätestab omandi puutumatuse ja igaühe õiguse enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Seega ei ole tegemist absoluutse õigusega ning seaduses ettenähtud juhtudel võib seada omandi suhtes piiranguid. Õigus piirata kinnipeetavatele isikliku elektriseadme kasutamist tuleneb VangS § 31 lg-st 2. PS § 32 kaitse ulatub nii kinnisja vallasasjadele kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17.06.2004 nr 3-2-1-143-03). PS § 32 kaitseb omandina seega varalisi õigusi – nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid. Omandipõhiõiguse riive on seega isiku PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine, kui sellega põhjustatakse omanikule varaline kahju. Käesolevas asjas ei ole I. Tünni kordagi väitnud, et talle on teleri õigusvastaselt laost kambrisse andmata jätmisega põhjustatud varalist kahju. Samuti nähtub asja materjalidest, et vangla laos hoidmisel kaebaja omandit kuidagi ei kahjustatud ning see anti talle 15.10.2010 kambris kasutamiseks koos puldi ja kaabliga kätte tervena (tl 29). Kuna PS § 32 rikkumisele viidates ei saa nõuda kaebajale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et talle keelduti kahel korral õigusvastaselt andmast elektriseadme kasutamise luba, siis ei olnud halduskohtul ka sel alusel põhjust hüvitamiskaebust rahuldada.

11. PS § 44 järgi on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. VangS §-st 31 lg 1 tuleneb vanglale kohustus võimaldada kinnipeetavatel jälgida raadioja televisioonisaateid ning sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 alusel võimaldatakse kinnipeetavale isiklik raadio, teler või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese üksnes teatud tingimustel.

I. Tünni leidis halduskohtus, et tema õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat infot rikuti vangla õigusvastaste keeldudega ja alandati sellega ka tema inimväärikust, mistõttu tekkis talle mittevaraline kahju. Apellatsioonkaebuses märgib I. Tünni, et ühiskasutatavat telerit ei lubatud tal vaadata, pealegi oli ta päevasel ajal õppetööl. Ajalehte „P" ei saanud ta seetõttu samuti värskena lugeda ja pealegi ei usalda ta ajalehes kajastatavat ning raadiokanaliga R-4 piinab vangla administratsioon kinnipeetavaid ja avaldab neile psühholoogilist survet. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et kinni peetavatele isikutele, kellel ei ole isiklikku telerit või kelle isiklikku telerit ei võimaldata kambris kasutada, tagati televisiooni kaudu edastatava ja üldiseks kasutamiseks levitatava informatsiooni kättesaamine Viru Vanglas selle kaudu, et kinnipeetavatele oli televisioonisaadete jälgimise võimalus tagatud ka päevakavas ettenähtud vabal ajal osakondade päevaruumidesse paigutatud teleritest. Vaidlust ei ole olnud ka selle üle, et vaidlusalusel ajavahemikul viibis I. Tünni Viru Vangla täiskasvanud süüdimõistetute eluhoones S8, osakondades S3, S4 ja S5. Viru Vangla kodukorra p-des 6.8 ja 6.9 sätestatud S8-hoone päevakava kohaselt oli kinnipeetavatele oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg kell 08.45-11.50 ja 18.00-20.00. Kell 13.00-16.50 oli võimaldatud vaba aeg neile kinnipeetavatele, kes olid hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Seega oli kaebajal võimalik päeva jooksul mitme tunni vältel ka päevaruumis televisioonisaateid jälgida. Telemees OÜ poolt pakutud ja Viru Vanglas kasutusel olnud TV kanalite jaotuse järgi said kinnipeetavatel vaadata 23 telekanalit, millest 3 on venekeelsed telekanalid. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et perioodil 13.04.2009-15.10.2010 õppis ta esmaspäevast reedeni iga päev ajavahemikel 8.30-11.45 ja 13.30-16.45. I. Tünni poolt viidatud haldusasjas nr 3-10-1730 käis vaidlus selle üle, kas kaebajat 23.03.2010 kartseris viibimise ajal viidi või ei viidud praktikale ning kas Viru Vangla 09.03.2010. a käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise kohta oli õiguspärane. 09.03.2010. a käskkirja alusel määrati

I. Tünnile kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks selle eest, et 15.02.2010 kell 19.55 ei allunud kinnipeetav vanglaametniku korraldusele minna kambrisse. Selles asjas tehtud 23.05.2011. a otsusega jäeti vangla toimingute vaidlustamise osas I. Tünni kaebus rahuldamata, kuid rahuldati osas, mis puudutas vangla 09.03.2010. a käskkirja. Halduskohus tühistas käskkirja, leides, et kinnipeetavale antud korraldus minna kell 19.55 kambrisse ei olnud seaduslik, sest vangla kodukorra järgi pidid kinnipeetavad kambrite sulgemiseks kambritesse minema alles kell 20.00. Selles asjas väitis I. Tünni ka seda, et ta keeldus 15.02.2010 kell 19.55 tõesti kambrisse minemast, sest tahtis veel päevaruumis ära vaadata XXX kanalilt päevauudiste lõpus tulevad spordiuudised. Haldusasjas nr 3-10-1730 on küll esitatud tõend selle kohta, et 23.03.2010 oli kaebajal kella 08.30-11.45 ja 13.30-16.45 ette nähtud praktika õppeklassis, mille tõttu oli välja antud ka vastav korraldus vanglasiseseks saatmiseks, kuid see ei tõenda veel kaebaja väidet, et ligi pooleteise aasta jooksul oli tal esmaspäevast reedeni iga päev neil kellaaegadel õppetöö, mistõttu ei saanud ta osakonnas liikumiseks ettenähtud ajal päevaruumis televiisorit vaadata. Isegi juhul, kui see nii oli, ei saanud Viru Vangla eeltooduga seonduvalt tekitada kaebajale mittevaralist kahju sellega, et ei andnud talle õigusvastaselt telerit kambrisse kasutamiseks. Kui kinnipeetav tõesti 1,5 aasta jooksul iga päev esmaspäevast reedeni kella 08.30 ja 16.45 vahel õppis, siis ei oleks ta saanud samal ajal telerit vaadata ka siis, kui tal oleks kambris olnud isiklik teler. Samas nähtub haldusasjas nr 3-10-1730 tehtud otsusest, et kaebaja sai vähemalt õhtuti ajavahemikul 18.00-20.00 soovi korral päevaruumis telerit vaadata, mida ta ka tegi. Asjaolu, et 15.02.2010 anti talle kell 19.50 halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud korraldus minna kambrisse 5 minutit varem ja kaebaja väitel enne, kui ta telerist spordiuudiseid näha sai, ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul veel seda, et tegelikult piirati ka õhtuti kogu aeg kaebaja õigusi telerit vaadata. Ringkonnakohtu istungil kinnitas I. Tünni ka ise, et õhtuti oli tal võimalus 1,5-2 tundi päevaruumis telerit vaadata.

12. Raadiosaateid oli kinnipeetavatel võimalik kuulata kambritesse ehitatud raadiote kaudu. Viru Vangla kodukorra p 6.17 kohaselt lülitati kaabeltelevisioon, kambritesse sisseehitatud raadio ja elekter kambrites sisse kell 6.30 ja välja 22.30. Seega oli kaebajal võimalik raadiosaateid kuulata alates 6.30 kuni 22.30-ni, so ka ajal, kui kambrite uksed olid lukustatud. Raadiost oli võimalik kuulata 3 kanalit, millest 1 on venekeelne. VangS § 31 lõige 1 ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust vaadata selliseid telekanaleid ja kuulata selliseid raadiokanaleid, mida ta soovib. See säte annab kinnipeetavatele subjektiivse õiguse nõuda, et vangla võimaldaks neil teatud tingimuste täitumisel (VangS § 31 lg-d 2 ja 3) jälgida raadioja televisioonisaateid. Seda, milliseid televisioonikanaleid võimaldatakse vanglas jälgida ja raadiokanaleid kuulata, on vangla otsustada.

13. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavatele vanglas ka üleriigiliste päevalehtede lugemise võimalus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või sisekorda. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et Viru Vanglas on kõikides osakondades tagatud võimalus lugeda päevalehte „P" nii eesti kui ka vene keeles. Nimetatut kinnitavad ka Viru Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud 16.04.2009 ja 26.10.2009 arved ajakirjanduse tellimise eest. Lisaks sellele oli kinnipeetavatel võimalik vangla raamatukogust lugemiseks laenutada vähemalt 19 erinevat nimetust ajalehti ja ajakirju nii eesti kui vene keeles, mida samuti kinnitavad Viru Vangla poolt esitatud arved ajakirjanduse tellimise kohta. Viru Vangla raamatukoguhoidja A.Õ. 29.04.2011. a õiendist nähtuvalt käis I. Tünnil perioodil 01.04.2009-17.04.2009 ajaleht „V D" ja 01.08.2009-01.11.2010 ajaleht „D Z D", mis ei olnud vangla vahendusel tellitud. Tellitud ajakirjanduse kinnipeetavani toimetamist vahendas vangla raamatukogu. Perioodil 01.11.2009-31.01.2010 käis I. Tünnil ajaleht „D Z D", mis oli tellitud Viru Vangla vahendusel ja see nähtub I. Tünni 05.10.2009. a taotlusest ning AS E P 08.10.2009. a arve/saatelehest. Eeltoodust nähtub, et kaebajale oli Viru Vanglas 2009-2010 igakülgselt ja piisavalt tagatud informatsiooni kättesaamine nii raadio, televisiooni kui ka ajakirjanduse vahendusel.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodust tulenevalt sellega, et kaebajale ei antud kahel korral õigusvastaselt luba teleri kambris kasutamiseks, alandatud tema inimväärikust, mis oleks RVastS § 9 lg 1 järgi üheks aluseks haldusorgani poolt õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmisele. Riigikohtu halduskolleegium on 17.06.2010. a lahendi nr 3-3-1-41-10 p-des 23-24 viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, milles on märgitud, millist käitumist on võimalik pidada väärikuse alandamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, erivajaduste ignoreerimist arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamist, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta jms. Ringkonnakohtu hinnangul võis teleri kambrisse mittesaamine küll põhjustada kaebajas teatud ebamugavustunnet ja riivata PS §-st 44 tulenevat õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kuid olukorras, kus talle olid tegelikult tagatud kõik võimalused informatsiooni saada üldkasutatavas ruumis asuva teleri vahendusel ja millist võimalust kaebaja ka vähemalt õhtuti kasutas, samuti vangla ja kaebaja enda poolt tellitud ajakirjandusväljaannete lugemise ning kambris olnud raadio kuulamise kaudu, ei toonud teleri puudumine kambris kaasa informatsiooni saamise õiguse sellise intensiivsusega riivet ja väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi, et oleks alust jaatada mittevaralise kahju tekkimist kaebajal RVastS § 9 lg 1 mõistes.

15. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et Viru Vangla ei ole kahel korral õigusvastaselt kaebajale elektriseadme kasutamiseks loa andmata jätmisega põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju, sh tema inimväärikuse alandamise läbi tekkida võivat mittevaralist kahju, mis tuleks tingimata hüvitada rahas. Seetõttu on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata

I. Tünni kaebuse osas, mis puudutas mittevaralise kahju väljamõistmise nõuet perioodi eest 13.04.2009-15.10.2010 summas 3178 eurot.

Einar Vene Agu Timmi Maili Lokk