2-10-49314/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-49314 Tsiviilasi P.P. hagi M.P. vastu abielu lahutamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 1595 € Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) – P.P. (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Mare Lust; Vastustaja (kostja) – M.P. (isikukood: XXX) RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 12.07.2011 otsus osas, millega maakohus määras kindlaks poolte hooldusõiguse erisused lapse suhtes. 2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Lahutada P.P. ja M.P. abielu, mis on registreeritud 16. juulil 1999 Ida-Viru Perekonnaseisuosakonna Narva talituses, mille kohta on koostatud abieluakt nr 170.

3.3. Jätta pärast lahutust M.P. perenimeks „P“. 4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus Jätta menetluses kantud kulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. P.P. esitas 07.10.2010 kohtule hagi M.P. vastu abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte abielu sõlmitud 16.07.1999 Ida-Viru Perekonnaseisuosakonna Narva talituses. Abielust on sündinud XXX poeg P.P. ja XXX tütar M.P., kes elavad koos kostjaga. Hageja selgitas kohtuistungil, et lahkus pere juurest viis aastat tagasi, alaliselt elama Soome Vabariiki. Poolte abielulised suhted lõppesid 02.09.2010, kui kostja leidis endale teise. Poolte vahel ei ole varalisi vaidlusi ega vaidlusi alaealiste laste kasvatamise üle. Pooled on kokku leppinud, et peale lahutust jääb pooltele laste suhtes ühine hooldusõigus ning lapsed jäävad elama kostja juurde.

2. Kostja tunnistas hagi ning selgitas kohtuistungil, et poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud, kuna kostja on pidanud juba neli või viis aastat üksinda hakkama saama ning hagejal on teine naine. Varalisi vaidlusi poolte vahel ei ole, laste kasvatamise üle vaidlust ei ole, lapsed jäävad poolte kokkuleppel kostja kasvatada, elatise väljamõistmist hagejalt kostja ei soovi. Kostja palus peale lahutust jätta talle perenimeks „P“.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 12. juuli 2011 otsusega hagi ning lahutas P.P. ja M.P. abielu, mis on registreeritud 16. juulil 1999 Ida-Viru Perekonnaseisuosakonna Narva talituses, mille kohta on koostatud abieluakt nr 170. Kohus jättis pärast lahutust M.P. perenimeks „P“. Kohus jättis pärast lahutust kehtima alaliselt lahus elavatele vanematele P.P. le ja M.P. le ühise hooldusõiguse abielust sündinud alaealiste laste P.P. (isikukood: XXX) ja M.P. (isikukood: XXX) suhtes, arvestades käesolevas kohtuotsuses toodud otsustusõiguse erisustega P.P. ja M.P. suhtes. Kohus andis pärast lahutust M.P. le poolte kokkuleppel õiguse otsustada ainuisikuliselt (otsustusõigus) abielust sündinud alaealiste laste P.P. ja M.P. elukoha üle, hariduse andmise üle, aga samuti muude igapäevaelu (tavahoolduse) asjade üle, kuna laste isa, P.P. , elab alaliselt välismaal, Soome Vabariigis. Kohtukulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte abielu tulenevalt PKS §-st 67 lahutada, kuna poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Hageja lahkus pere juurest 2006. a alaliselt elama välismaale, Soome Vabariiki, ning vahepeal on nii hageja kui kostja leidnud uue elukaaslase ja loonud uue pere. Kohus luges tõendatuks, et varalisi vaidlusi poolte vahel ei ole, hageja maksab elatusraha abielust sündinud alaealiste laste ülalpidamiseks regulaarselt ja piisavalt, mille tõttu kostja elatise väljamõistmist hagejalt ei soovi. Vaidlusi laste kasvatamise üle pooltel ei ole. Kohus luges tõendatuks, et hageja ja kostja sõlmisid kohtuistungil laste kasvatamise osas kokkuleppe, mille kohaselt tuleb pärast lahutust jätta vanematele laste suhtes ühine hooldusõigus, arvestades käesolevas otsuses toodud otsustusõiguse erisustega. Kohus pidas vajalikuks anda pärast lahutust kostjale poolte kokkuleppel õiguse otsustada ainuisikuliselt (otsustusõiguse) abielust sündinud alaealiste laste elukoha üle, hariduse andmise üle, aga samuti muude igapäevaelu (tavahoolduse) asjade üle, kuna laste isa elab alaliselt välismaal.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. P.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. juuli 2011 otsuse tühistamist osaliselt, osas, millega kohus andis M.P. le ainuisikulise otsustusõiguse abielust sündinud alaealiste laste elukoha valiku ja hariduse andmise üle. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus kohaldanud vääralt menetlusõiguse normi (TsMS § 439), kuna kohtuotsus väljub esitatud hagi piiridest ning teeb otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja esitas hagi ainult abielu lahutamiseks, kuna varalisi ja laste hooldusõigusega seotud vaidlusi poolte vahel ei olnud. Kostja ei vaielnud abielu lahutamisele vastu ja palus hagi rahuldada. Kohus andis kostjale õiguse otsustada ainuisikuliselt abielust sündinud alaealiste laste elukoha üle, hariduse andmise üle, aga ka muude igapäevaelu asjade üle, võttes seega omavoliliselt seisukoha nõude osas, mida hageja ei ole hagis esitanud. Sellega jättis kohus lisaks hageja ilma võimalusest esitada vastuväiteid, rikkudes ka TsMS § 436 lg-t 3, mille kohaselt võib kohus tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada; 2) on kohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, andes hooldusõigust puudutavates olulistes küsimustes nagu hariduse andmine ja elukoha valik ainuisikulise otsustusõiguse kostjale. Vastavalt PKS § 145 lg-le 1, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt. PKS § 145 lg 2 sätestab, et hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt, mille all üldjuhul mõistetakse sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. Otsused, mis puudutavad elukohta ja hariduse andmist, ei kuulu tavahoolduse alla, neid küsimusi ei saa pidada sageli esinevateks asjadeks, need mõjutavad püsivalt lapse arengut ja heaolu. Seega on kohus eksinud PKS § 145 tõlgendamisel, piirates hageja otsustusõigust lastega seotud olulistes asjades. Tegemist on hagita menetlusega, kus tuleb kaasata laste esindaja ning sotsiaaltöötajad.

5. M.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebus vastuolus TsMS § 633 lg-ga 5 ning selle menetlusse võtmiseks puudub alus. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuse kohtuotsusele osas, milles pooltel maakohtus vaidlust ei olnud. Nii hageja kui kostja teatasid 04.07.2011 kohtuistungil vastuseks kohtu küsimustele, et lapsed hakkavad poolte kokkuleppel elama kostja juures. Kuna kohus on teinud otsuse tulenevalt mõlema menetlusosalise ühisest seisukohast laste edaspidise elukoha osas, puudub alus apellatsioonkaebuse esitamiseks laste edasise elukoha suhtes. Hageja maakohtus laste elukoha teemat ei tõstatanud, samuti pole ta apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta seda esimese astme kohtus ei teinud või ei saanud teha; 2) ei ole kohtuotsus vastuolus TsMS §-ga 439 ja § 436 lg-ga 3. Hagi ei sisaldanud TsMS §

363 lg-s 5 nõutud andmeid, kuna hagiavaldusest ei selgunud piisavalt hageja seisukohad abielu lahutamisega kaasnevates olulistes asjaoludes. Seetõttu pidi kohus ise välja selgitama hageja tegeliku tahte ja hagi sisu. Alles kohtuistungil fikseeriti istungi protokollis kõik asjaolud, sh ettepanekud laste kasvatamise edasiseks korraldamiseks, mis oleksid pidanud sisalduma juba hagiavalduses. Kohus on teinud kindlaks kõik asja lahendamisel olulist tähtsust omavad asjaolud ja fikseerinud kohtuotsuses poolte varasemad kokkulepped, millele pooled on kohtuistungil viidanud. 04.07.2011 kohtuistungil teatas hageja vastuseks kohtu küsimustele, et „lapsed hakkavad elama meie omavahelisel kokkuleppel kostja juures“, ning kostja ütles, et „laste kasvatamise üle vaidlusi hetkel ei ole. Lapsed jäävad minu kasvatada.“ Kohtuistungi protokollist tulenevalt ei ole pooled kohtuistungil üksteisega vaielnud, küsimusi esitanud, samuti pole esitatud taotlusi ega täiendusi. Pooled on olnud ühel meelel kõigis abielu lahutamisega kaasnevates küsimustes; 3) ei ole kohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, kuna pooled olid laste kasvatamise ja elukoha osas kokku leppinud, et see toimub kostja juures.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning maakohtu otsus tuleb tühistada lapse hooldusõiguse määramise osas. Vastustaja vastuväide, et ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse põhjendamatult menetlusse, ei ole õige. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 637, mis sätestab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise alused, ei piira apellatsioonkaebuse esitamist maakohtu otsuse osa peale, mille suhtes pooltel vaidlust ei olnud.

7. Apellandi väide, et maakohus lahendas kohtuotsusega hooldusõiguse küsimuse, kuigi selles osas ei olnud nõuet esitatud, on õige ja maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 442 lg 5 ja § 439 rikkumise tõttu osas, milles maakohus andis pärast lahutust M.P. le poolte kokkuleppel õiguse otsustada ainuisikuliselt (otsustusõigus) abielust sündinud alaealiste laste P.P. ja M.P. elukoha üle, hariduse andmise üle, aga samuti muude igapäevaelu (tavahoolduse) asjade üle.

8. PKS § 119 kohaselt kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale.

Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Käesolevas asjas kinnitasid lapsevanemad maakohtus, et neil puudub vaidlus lapse ühise hooldusõiguse teostamise üle. Kui üks vanematest leidis, et selles osas on vaidlus, siis oleks ta pidanud maakohtule vastava taotluse esitama. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus ei ole asjas pooli ära kuulanud hooldusõiguse otsustamise küsimuses, välja on selgitamata teiste puudutatud isikute seisukoht ning teada ei ole ka lapse arvamus. Ringkonnakohus märgib, et maakohtul puudus alus hooldusõiguse üle otsustamiseks. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et lapsevanemate abielu lahutati, ei ole alus kohtu poolt omal algatusel hooldusõiguse määramiseks. Hooldusõiguse küsimused peavad lapsevanemad eelkõige lahendama omavahelisel kokkuleppel lähtudes lapse huvidest ning vajaduse korral saab vanem taotlusega pöörduda kohtu poole. Vastustaja kinnitab ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et pooled on kokku leppinud lapse hooldusõiguse osas.

14. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, kuid jätab asjaolusid arvestades poolte menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi