3-05-174/88 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2011.a.Tallinn

Haldusasja number

3-05-174

Haldusasi

OÜ Vlamink Invest kaebus kahjuhüvitise ja viivise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

RESOLUTSIOON

Kaebuse esitaja OÜ Vlamink Invest, esindaja advokaat

Villu Otsmann

Vastustaja Tallinna Linnavalitsus ja Linnaplaneerimise

Amet esindajad advokaat Alice Salumets ja Rait Kaarma

Kolmas isik AS Esmar Ehitus, esindaja advokaat Siim

Roode

1. Jätta OÜ Vlamink kaebus rahuldamata

2. Jätta OÜ Vlamink menetluskulud kaebaja kanda

3. Jätta hüvitamata vastustaja menetluskulud

4. Jätta hüvitamata AS Esmar Ehitus menetluskulud

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (TsMS 442 lg 6).

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 16.12.1999 otsusega nr 293 kehtestati Lepiku tee 60, 55a ja

Kõlviku tee 2a, 2b ja 5a maa-ala detailplaneering. Detailplaneeringu algatajaks oli TKM Vara

OÜ, kelle õigusjärglane OÜ Devon Vara tellis nimetatud detailplaneeringu ala kvartalisiseste

teede ja insenerivõrkude ehitusprojekti.

21.12.2000 andis Tallinna Linnaplaneerimise Amet OÜ-le Devon Vara ehitusloa nr 25171

detailplaneeringu ala insenerivõrkude ehitamiseks.

29.12.2000 sõlmis OÜ Vlamink Invest Devon Vara OÜ-ga lepingu detailplaneeringu ala

teede- ja inseneri- võrkude projekti "ostmiseks koos kõigi õiguste ja kohustustega". OÜ

Vlamink Invest ehitas 09.04.2001 välja vee- ja kanalisatsioonitrassi Põldma tänava ja Lepiku

tee vahelisel lõigul. 03.08.2001 anti trassile kasutusluba.

2. Tallinna Linnavolikogu 20.05.1999 otsusega nr 105 kohustati linnavalitsust valmistama ette

volikogu otsuseid vee-ettevõtjate tegevuspiirkondade kehtestamiseks ja vee-ettevõtjate määra-

miseks. Tallinna Linnavolikogu 15.06.2000 otsusega nr 214 määrati Tallinnas 12 ühisvee-

varustuse ja -kanalisatsiooni tegevuspiirkonda.

Tallinna Linnavolikogu 30.11.2000 otsusega nr 396 määrati põhitegevuspiirkonna ettevõtjaks

AS Tallinna Vesi ning 17.05.2001 otsusega nr 142 määrati viieks aastaks Mähe aiandusühistu

vee-ettevõtjaks Mähe 1 ühisveevarustuse ja kanalisatsiooni tegevuspiirkonnas AS Esmar

Ehitus ja MTÜ Energia Mähe.

3. 07.11.2002 andis Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (TSAPA) AS-le Esmar

Ehitus ehitusloa nr 28369 "Mähe 1 vee-, kanalisatsiooni- ja sadevee ehitusprojekti" kohta.

TSAPA 25.11.2002 kirjaga teavitati OÜ-d Vlamink Invest ehitusloa andmisest AS-le Esmar

Ehitus. Kirjas märgiti, et viimase ehitusloa maht kattub osaliselt OÜ-le Devon Vara

väljastatud ehitus- loa mahuga, ning peeti OÜ Devon Vara ehitusprojekti elluviimist

ebaotstarbekaks.

07.07.2003

andis

TSAPA

AS-le

Esmar

Ehitus

ehitusloa

nr 29933

olmeheitvee

kanalisatsioonitorustiku ehitamiseks Suislepa teele, Jasmiini teele, Arnika teele, Kupra teele,

Kõlviku teele, Lepiku teele, Valguta tänavale ja Suurekivi tänavale ning ehitusloa nr 29934

veevarustuse trassi ehitamiseks eelnimetatud tänavatele.

19.08.2003 andis TSAPA AS-le Esmar Ehitus kasutusloa nr 2190 ehitusloa nr 28369 alusel

ehitatud torustike kasutamiseks, 21.11.2003 kasutusload nr 2467 ja nr 2468 ehituslubade

nr 29933 ja nr 29934 alusel ehitatud torustike kasutamiseks.

4. OÜ Vlamink Invest pöördus kohtusse ja palus: 1) tunnistada AS-le Esmar Ehitus antud

ehitusload ja kasutusload õigusvastaseks; 2) mõista vastustajalt välja riigivastutuse seaduse §

8 lg 1 alusel õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks 1 759 682,90 krooni.

Kaebuse esitaja väitis, et AS Esmar Ehitus ja kaebaja ehitusload välistavad teineteist. AS

Esmar Ehitus projekti elluviimisel muutuvad kaebaja investeeringud kasutuks. Kaebajal oli

esitatud kahju hüvitamise nõue, milles märkis kahjuna: projektile kantud kulutused -

ehitusprojekti soetamine 1 118 313 krooni, -trassi ehitamine 455 809 krooni, -

ehitusjärelevalve 70 800 krooni, -õigusabikulud 114 760,90 krooni ja -viivis 17.07.2006

seisuga 893 581,65 krooni. Kaebaja ostis OÜ-lt Devon Vara arendusprojekti, millega soovis

teenida tulu läbi rajatavate vee- ja kanalisatsioonitrasside hilisema vee-ettevõtjale

võõrandamise või kasutusse andmisega. Projekti ostmine ja tehtud kulutused muutusid

mõttetuteks ja äriplaan jäi realiseerimata, kui AS-le Esmar Ehitus anti õigus rajada

paralleelsed trassid. Kaebaja ei nõua saamata jäänud tulu hüvitamist.

5. Kohtuasja lahendamisel 08.01.2007.a. seisuga leidsid TSAPA ja Tallinna Linnavalitsus

järgmist.

OÜ-le Devon Vara antud ehitusluba ei olnud üleantav ja võimaliku kahju hüvitamist saaks

nõuda vaid OÜ-lt Devon Vara. OÜ-le Devon Vara ehitusloa väljastamisel arvestati, et ta võib

saada Mähe vee-ettevõtjaks või sõlmida tulevikus kokkuleppeid vee-ettevõtjaks määratava

isikuga. Linnavalitsus ei saanud kaalutleda ehitusloa väljastamisel kaebaja äriplaani,

finantsmudelit ja nende tasuvust. Ehitusluba anti kvartalisiseste teede ehitamiseks koos

insenervõrkudega, mitte ühisveevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks. Kahju hüvitamise

otsustamisel ei saa jätta tähelepanuta kaebaja rolli kahju tekkimisel. AS Esmar Ehitus

ehitustegevus oli tingitud huvist tagada Mähe piirkonnas terviklik veevärk, sest kaebaja jättis

oma trasside rajamise pooleli; kaebaja sai vaidlusalusel alal 12 kinnistu omanikult alusetult

liitumistasu; OÜ Devon Vara ehitusloa alusel väljastatud kasutusloas märgitud kvartali sisesed

trassid on kaebaja valduses ja neid kasutatakse, kuigi kaebaja märgib, et need on maha jäetud.

Mitte kõik kahju hulka arvatud õigusabikulud ei ole seotud käesoleva asjaga (nt arved nr

20266 ja 20267 on makstud tsiviilvaidluses). Kahju hulka ei saa lugeda kulutusi

ehitusprojektile.

OÜ-lt

Devon

Vara

omandatud

projekt

hõlmas

lisaks

vee-

ja

kanalisatsioonitrassidele ka side- varustuse, tänavavalgustuse, elektrivarustuse, teede ja

gaasivarustuse lahendust, mis ei ole seotud käesoleva nõudega. Ehitusprojekti tasumisega

seonduvad asjaolud tekitavad kahtlust, et tegemist võis olla omavahel seotud isikute näiliku

tehinguga eesmärgiga üksnes näidata kulutuste tegemist. Kaebaja viivisenõue ei põhine

kehtival seadusel. AS Esmar Ehitus leidis 08.01.07.a. seisuga, et tema tegevus ei piiranud

kaebaja õigust rajada detailplaneeringu alal kvartalisisest veevärki ja –kanalisatsiooni Tallinna

Linnavolikogu 26.08.1999 määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni kasutamise eeskirja" p-de 1.2.12 ja 1.2.14 mõistes. Erinevate trasside rajamine

samale tee-alale on tehniliselt võimalik ja ei takista ega saanud takistada kaebaja

ehitustegevust. Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja ja Tallinna

Linnavolikogu 15.06.2000 määrusega nr 24 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" kohaselt on AS Esmar Ehitus kohustatud tagama kõigi

tegevuspiirkonnas asuvate tarbijate joogi- ja heitvee ärajuhtimise teenuse osutamise, samuti

rajama kogu piirkonnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning sadeveekanalisatsiooni ja

tuletõrjehüdrandid. Kaebaja tegevus piirdub DP ala kvartalisiseste trasside ehitamisega,

kaebaja märgitud kavatsused realiseerusid ja ehitustegevuse peatumist ei selgita AS Esmar

Ehitus hilisem tegevus; kaebaja väidetav äriplaan ei ole arusaadav ja kaebaja võetud äririskide

tulemusi ei pea hüvitama vastustaja.

6. Tallinna Halduskohtu 08.01.2007 otsuse p-ga 1 tunnistati õigusvastaseks TSAPA

07.11.2002 ehitusluba nr 28369, 07.07.2003 ehitusload nr 29933 ja nr 29934, 19.08.2003

kasutusluba nr 2190 ning 21.11.2003 kasutusload nr 2467 ja nr 2468.

P-ga 2 jäeti rahuldamata kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmise nõuded.

P-ga 3 mõisteti TSAPA-lt välja 73 770 krooni kaebuse esitaja kasuks kohtukulude katteks.

Kohus leidis, et kaebustes vaidlustatud ehitus- ja kasutusload on õigusvastased.

Kahjunõue ja sellega lahutamatult seotud (s.o sellest tulenev) viivisenõue jäävad rahuldamata.

7. OÜ Vlamink Invest esitas sellele otsusele apellatsioonkaebuse ja palus tühistada kohtuotsus

kahjunõude rahuldamata jätmise osas ning mõista uue otsusega kaebaja kasuks välja

2 653 264,55 krooni. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kaebaja kasuks 2 653 264,55 krooni

otsese kahju hüvitise välja mõistmine jääb rahuldamata.

8. Riigikohtu 01.10.08.a. otsusega rahuldati OÜ Vlamink Invest kassatsioonkaebus ja

tühistati Tallinna HK 08.01.07.a. otsus ja Tallinna RK 24.04.08.a. otsus haldusasjas nr 3-05-

174 ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna HK-le.

Kohus märkis, et OÜ-l Devon Vara (samuti OÜ-l Vlamink Invest) puudus võõrastel

kinnistutel ehitamist võimaldav asjaõigus, kuid Tallinna Linnavalitsus andis siiski OÜ-le

Devon Vara ehitusloa. Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui ehitusluba anti sellegipoolest

välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust

ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus

pärast ehitusloa saamist. OÜ Vlamink Invest on väitnud, et vähemalt osa kavandatud trasside

alusest maast kuulus tema osanikule H.Niibergile. Sama isikuga sõlmis OÜ Vlamink Invest

3.10.03.a. notariaalse lepingu kinnistutele tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmiseks OÜ

Vlamink Invest kasuks kanalisatsiooni ja veetorustiku ehitamiseks. Kolleegium leidis, et

selliste asjaolude tuvastamisel saab eeldada kinnistuomaniku nõusolekut ehitamiseks, mis

tagantjärele ka notariaalselt vormistati. Halduskohtul tuleb uuel asja arutamisel selgitada, kui

suur osa kavandatud ühisveevärgi ja kanalisatsioonitrasside alusest maast kuulus isikutele,

kelle osas saab eeltoodud asjaolusid silmas pidades eeldada nõusolekut ehitusloas märgitud

rajatiste püstitamiseks. Sellele maale kavandatud ja ehitatud trasside osas on võimalik kahju

hüvitamine OÜ-le Vlamink Invest. Seejärel saab halduskohus riigivastutuse seaduse sätteid

järgides tuvastada, kas ja kui suur kahju on kaebajale õigusvastaste haldusaktide andmisega

tekitatud.

KAEBUSE ESITAJA TÄPSUSTATUD SEISUKOHAD

9. 09.03.09. vastuses märgib Vlamink Invest OÜ, et kogu kavandatud ühisveevärgi-ja

kanalisatsioonitrasside alune maa kuulus ehitusloa andmise ajal isikutele, kelle nõusolekut

saab eeldada ehitusloas märgitud rajatiste püstitamiseks. Palub vastustajalt välja mõista

õigusvastaselt

tekitatud

kahju

hüvitamiseks

trasside

projekteerimise,

rajamise

ja

projektijuhtimisega tekkinud kulud kokku summas 1 759 682,90 kr, millele lisanduvad

viivised vastavalt VÕS § 113 lg 1 lg 2 ja VÕS § 94 lg 1. Eraldi märgib kaebaja, et projekti

soetamise kuluks oli 1000000 kr, seda kinnitab soetamisleping ja kaebaja ning kolmanda isiku

läbirääkimiste tulemused; projekti ehituslik realiseerimine, sh ehitusjärelvalve; projekti

realiseerimisega seotud õigusabi. Kaebaja oli nõus alustama kompromissläbirääkimisi teatud

tingimustel, so kui vastustaja nõustub tasuma temale 1000000 kr ja täiendavalt 200000 kr

õiguste realiseerimise katteks. Kaebaja on nõus üle andma kaebuse esitaja rajatud trassid koos

dokumentatsiooniga.

10. 20.03.09.a. esitas kaebaja kaebuse täienduse viivise arvutuses.

Viivise suuruseks on 920 949 kr ja ta palub välja mõista viivis kuni kaebuse täienduse

esitamise päevani ning seaduse järgne viivis, kuni vastustaja tasub kaebuse esitajale

võlgnetava kohustuse.

11. 18.03.10.a. esitas kaebuse esitaja uuesti kahjude loetelu kokku summas 1 759 682,90 kr

(koos käibemaksuga). Kaebuse esitaja oli ostnud OÜ-lt Devon Vara projekti maksumusega ca

1 miljon kr; kaebaja tehtud investeeringud ja kulutused muutusid kasututeks, seega on

tekkinud kahju. 24.03.10 esitas kaebaja täiendavad seisukohad ja leidis, et läbirääkimistel

kolmanda isikuga hinnati projekti maksumuseks ca 1 miljon kr, seda kinnitab viseeritud

notariaalse kokkuleppe põhi, seega on tõendatud kahju tekkimine.

22.04.2010.a. jäi kaebaja nõude juurde RVastS § 7 lg 1 kohaselt hüvitada tekitatud kahju

summas 1759682 kr või vähemalt summas 1 118 313 kr, millele lisanduvad viivised vastavalt

VÕS § 113 lg 1 lg 2 ja VÕS § 94 lg 1. Kaebaja palus hüvitada kohtukulud ja jätta teiste

kulutused nende endi kanda. Menetluskulude summaks on 29 900 kr õigusabile.

12. Kaebaja leiab, et ta ostis OÜ-lt Devon Vara arendusprojekti, millega soovis teenida tulu

läbi rajatavate vee- ja kanalisatsioonitrasside hilisema vee-ettevõtjale võõrandamise või

kasutusse andmise. Projekti ostmine ja tehtud kulutused muutusid mõttetuteks ja äriplaan jäi

realiseerimata, kuna AS-le Esmar Ehitus anti õigus rajada paralleelsed trassid. OÜ Vlamink

Invest ei nõua saamata jäänud tulu. Riigikohus andis antud asjas 01. oktoobri 2008 tehtud

lahendi p 13 selge juhise, et asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kui suur osa kavandatud

trasside alusest maast kuulus isikutele, kelle osas saab kaasuse asjaolusid silmas pidades

eeldada nõusolekut ehitusloas märgitud rajatiste püstitamiseks. Vastavalt RK HK 1.10. 2008.

aasta lahendile 3-3-1-51-08 käesolevas asjas saab eeldada Helvi Niibergi nõusolekut trasside

rajamiseks temale kuuluvale maale.

Seega on esmalt oluline määrata, millised juba eksisteerivate või planeeritud trasside alla

jäävad kinnistud kuuluvad või kuulusid ehitusloa andmise ajal H. Niibergile.

H.Niibergile kuuluvad või kuulusid parempoolses Lepiku kvartalis Lepiku tee lõik 1, Kõlviku

tee lõik 1, Põldmaa tänava, Põldmaa tänava 6 ja Põldmaa tänava 8 kinnistud. Vasakpoolses

kvartalis kuuluvad või kuulusid ehitusloa väljastamise ajal H.Niibergile Kõlviku tee 22,

Kõlviku tee 22a, Kõlviku tee 8, Kõlviku tee 7a ja Valguta Tänava lõik T-1 kinnistud. Seega

nende kinnistutega seoses võib kindlasti eeldada, et kaebuse esitajal oli olemas nõusolek

trasside rajamiseks. Nn Niibergi poolt enne ehitusluba võõrandatud kinnistu osas märgib

kaebaja järgmist. Vastavalt TsÜS § 68 lg 3 saab tahteavalduse teha ka kaudselt. Lepiku tee 52

kinnistu müümisel E. M. sõlmiti eelleping, mille raames andis E. M. kinnituse, et on teadlik

kohustusest trasse taluda. Lepiku tee 52 kinnistu kuulub detailplaneeringu alusel nn servituudi

alasse. Sellises olukorras ei ole asjaõiguslikult veel kasutusõigus lõplikult realiseerunud, kuid

kinnistu omanikul puuduvad võimalused sellest keeldumiseks ning nõusolekut tuleb eeldada.

Vastavalt AÕS § 158 lg 1 on kinnistuomanik kohustatud taluma tehnovõrke, kui need on

vajalikud kinnisasja kasutamiseks. Seda kinnitab Riigikohtu seisukoht antud asjas 01.10.2008

tehtud lahendi p-s 16, mille kohaselt seadus kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma

ning andis huvitatud isikule võimaluse esitada nõue nõusoleku saamiseks. Seega nõusolekut

tuleb lõppastmes eeldada. Käesoleval juhul on trassid vajalikud samas priikonnas asuvate

kinnistute kasutamiseks. Avalikus menetluses DP-s vastu võetud otsus, mille kohaselt m. h.

Lepiku tee 52 kinnistut ületavad trassid, täidab eelduse, mis kohustab kinnistu omanikku

insenerivõrke taluma. Kui isik omandab kinnisasja, millel on kohustus nõude esitamisel taluda

insenerivõrke ja isik on sellest teadlik, siis on tema omandatud ese sellega piiratud ja tuleb

eeldada ka tema nõusolekut. Kaebuse esitaja andmetel Lepiku tee 52 kinnistu omanikud ei ole

esitanud insenerivõrkude rajamise ajal vastuväiteid rajatud võrgustikule. Kinnisasjal

toimuvate ulatuslike ehitustöödele vastuväiteid mitte-esitades on mõistlik eeldada, et kinnistu

omanik on minetanud oma vaidlustamisõiguse, mh tähtaja möödumisega ning seega on ta

olnud eelduslikult nõus nimetatud tööde läbiviimisega. Järelikult saab eeldada ka Lepiku tee

52 kinnistu omaniku nõusolekut trasside paigaldamiseks kinnisasjale ja hüvitise määramisel

tuleb arvestada ka trassiga, mis jääb nimetatud kinnistule.

Avalik-õiguslikus omandis olevate kinnistute osas leiab kaebaja, et vastavalt Riigikohtu

Halduskolleegiumi 21. 02. 2002. a lahendile nr 3-3-1-6-02 p 18 kaitseb õiguskindluse

põhimõte isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta põhjendamatult ära avaliku

võimu poolt antud õigusi. Isikul on mõistlik oodata ja eeldada nõusolekut, et

avalikuõiguslikus omandis olev maa, mis on planeeritud avalikuks otstarbeks ja seda

kinnitatud ehitusõiguse väljaandmisega, on kasutatav selleks avalikuks otstarbeks ning

avalikul haldusel puuduvad mõistlikud põhjused ehitusõiguse talumisest keeldumiseks. Seda

kinnitab ka Riigikohtu seisukoht antud asjas (01.10.2008 lahendi p 16), mille kohaselt seadus

kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma ning andis huvitatud isikule võimaluse

esitada nõue nõusoleku saamiseks. St, et nõusolekut tuleb lõppastmes eeldada.

Antud juhul on ülejäänud trasside aluse maa omanikud avalik-õiguslikud isikud ning trasside

otstarve on samuti avalik, s.t. üldsuse huvide raaliseerimine. Samuti kinnitab avalik-õiguslike

isikute omanike nõusolekut see, et tegelikkuses paralleelsete õigusvastaste trasside rajamist olid

nad nõus taluma. Vastavalt EhitS § 22 lg 1 p 1 on ehitusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek

püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi.

Olukorras, kus avalik võim annab ehitusloa talle kuuluvale kinnisasjale trassi rajamiseks, saab

eeldada, et ta on nõus vastava ehitustegevuse toimumisega. Tallinna linna nõusolekut

insenerivõrkude rajamiseks avalikule võimule kuuluvale kinnisasjale tuleb eeldada. Järelikult

tuleb võtta arvesse ka insenerivõrke, mis jäävad avalikule võimule kuuluvatele kinnistutele.

13. Kahju küsimus. Vastustaja tegevus täidab RvastS § 7 lg 1 eeldused kahju hüvitamiseks.

Kaebaja on varasemates menetlusetappides põhjalikult selgitanud kasutute kulutuste kui kahju

käsitlust, kaebaja viitab kassatsioonkaebuse väidetele. Kohtud on kasutute kulutuste

hüvitamise nõude puhul sisutanud vääralt kahjuliku tagajärje.

Riigikohtu praktika (3-2-1-98-03 p 19) kohaselt on kasutud kulutused käsitletavad kahjuna.

Valitseva arvamuse kohaselt on kasutult tehtud kulutused kahju tüüpjuhtum (P.Varul jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud välja-anne, lk 443 p c). Kohtute viidatud kohtupraktika

kohaselt tuleb VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel

kasutada nn conditio sine qua non testi. RvastS § 8 lg 1 tuleb varalise kahju tekitamisel

hüvitise määramisel sisuliselt lähtuda nn diferentsi hüpoteesist ehk isik tuleb panna olukorda,

milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei ole toimunud. Kahjulikuks tagajärjeks ei ole antud

juhul mitte kulutuse tegemine, mis näitab kulutuse väärtust, vaid kulutuse kasutuks

muutumine. Kulutus muutus kasutuks peale õigusvastaseid haldusakte. See on tuvastatud ka

senises kohtumenetluses - projekti väärtuse vähenemine leidis aset pärast õigusvastaste

ehituslubade väljastamist. On ilmne, et kulutused muutusid kasutuks õigusvastaseks

tunnistatud ehituslubade tõttu ja seda kinnitab ka Riigikohtu 20.10.2005 otsuses p 14

möönmine, et ehituslubadel oli sundvõõrandav iseloom. Antud juhul nõuab kaebaja kasutute

kulutuste ja investeeringute hüvitamist olukorras, kus haldusvõim on andnud välja

ehitusõigused ning hilisema õigusvastase sekkumisega võtnud nendelt õigustelt majandusliku

sisu.

14. Kahju suurus. Seoses trasside projekteerimise, rajamise ja projekti üldise juhtimisega

kandis kaebaja kulusid kokku summas 1 759 682 krooni. Selle kohta on tõendid esitatud

varsemas menetluse käigus. Kokkuvõtlikult koosneb see järgmistest olulisematest kuludest:

projekti soetamisest 1 000 000 krooni, mida kinnitab soetamisleping ning seda kinnitab ka

senises kohtumenetluses tehtud tuvastus, et kaebaja ja kolmas isik pidasid läbirääkimisi, mille

käigus hindasid projekti maksumuseks 1000 000 krooni; projekti ehituslik realiseerimine s.h

ehitusjärelvalve; projekti realiseerimisega seotud õigusabi. Vastavalt RvastS § 7 lg 4 ja VÕS

§ 113 lg 1 on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel õigus nõuda viivist, mille suuruseks

on vastavalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 ja VÕS § 94 lg 1 Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär pluss 7%. Lähtudes

eeltoodust ja RvastS § 7 lg 1 taotleb kaebuse esitaja: hüvitada OÜ-le Vlamink Invest

07.11.2002 ehitusluba nr 28369, 07.07.2003 ehitusluba nr 29933 ja 29934, 19.08.2003

kasutusluba nr 2190 ning 21.11.2003 nr 2467 ja 2468 väljaandmisega tekitatud kahju summas

1 759 682 krooni, millele lisanduvad viivised vastavalt VÕS § 113 lg 1 lg 2 ja VÕS § 94 lg 1;

hüvitada kaebuse esitaja kohtukulud ning jätta vastustaja ning kolmanda isiku kohtukulud

nende endi kanda.

23.03.09.a esitas kaebuse esitaja täpsustatud viivisenõude.

Vastavalt VÕS § 113 lg 1 on rahalise kohustuse rikkumise korral õigust nõuda viivist.

Perioodil 21.11.03-31.12.05 oli Eesti Panga andmetel põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär 2,0%. Seega kokku on viivise intressimääraks 9,0%. Selle

perioodi viivis kokku on 333 899,6 kr. Perioodil 01.01.06-30.06.06 oli viimane intressimäär

2,25%. Viivise intessimääraks 9,25%. Perioodi viivis kokku 81 385,3 kr. Perioodil 01.07.06-

31.12.06 intressimäär 2,75% ja viivise määr 9,75%. Perioodi viivis kokku 85 784,5 kr.

Perioodil 01.01.07-30.06.07 intressimäär 3,5% ja viivise määr 10,5%. Perioodi viivis kokku

92 383,3 kr. Perioodil 01.07.07-31.12.08 intressimäär 4% ja viivise määr 11%. Perioodi

viivis kokku 290 347,5 kr. Perioodil 01.01.09-20.03.09 intressimäär 2,5% ja viivise määr

9,5%. Perioodi viivis kokku 37 148,8 kr. Seega on viivise suuruseks avalduse esitamise

hetkeni 920 949.- krooni. Lähtudes eeltoodust täiendab kaebuse esitaja nõuet järgnevalt:

mõista vastustajalt välja viivis 920 949.- kr kuni kaebuse täienduse esitamise päevani ning

seaduse järgne viivis, kuni vastustaja tasub kaebuse esitajale võlgnetava kohustuse.

15. 23.04.2009 esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et tema poolt soetatud projekt oli

mõeldud realiseerimiseks ning omas majanduslikku sisu ja otstarbekust ainult tervikuna.

Mõne üksikosa rajamine, nagu juhtus praegu, tõi kaebuse esitajale lisaks kogu projekti

kasutuks muutumisele veel ka täiendavaid kulutusi ja riske, millel puudub õigusvastaste

haldusaktide tõttu võimalus vastutasu saamiseks.

16. Lepiku kvartali insenervõrgud ja küsimus veetrassidest.

Lepiku kvartali kvartalisisesed veetrassid on ehitatud välja ning trass valmis 2001. a jooksul.

Rajatise valmimist 3. augustiks 2001. a kinnitab ehitise vastuvõtu akt. Samas puudus ja

puudub ka siiani võimalus valminud veetrassi ühendamiseks projektijärgse veeallikaga.

Kvartalivälised insenervõrgud olidki planeeritud m. h. kvartalisiseste võrkude ühendamiseks

veeallikaga. Lisaks tõendab seda veetrasside 21. detsembri 2000. aasta ehitusloale nr 25171

lisatud joonised. Võimaldamaks siiski Lepiku kvartalis asuvatele kinnistutele vee müüki kuni

kogu planeeritud veevõrgustiku väljaehitamiseni, korraldati Lepiku kvartali veetrassi ajutine

ühendamine alternatiivse veeallikaga mitte-planeeritud viisil. Alternatiivse veeallika

kasutusele võtmiseks sõlmis kaebuse esitaja 9.02. 2001. aastal OÜ-ga Sompa ja Lepiku

liitumislepingud kinnistutele Lepiku tee 48, Lepiku tee 54, Kõlviku tee 42, Põldma tn 2,

Põldma tn 4, Põldma tn 6, Põldma tn 8, Põldma tn 10, Põldma tn 9, Põldma tn 7 (kokku 10

kinnistut). Vastavalt liitumislepingute p-le 5 oli liitumistasuks 25 000.- kr iga kinnistu kohta.

Antud asjaolu tõendavad 9.02.2001. a sõlmitud liitumislepingud. Liitumislepingud on

kaebuse esitaja andmetel juba kohtutoimikus, sest need edastati kohtule kaebuse esitaja poolt

4. 11. 2006 a kaebuse esitaja vastusele (vastus kohtunõudele 17. 08.2006. a). Eelnevast

tulenevalt ei näe kaebuse esitaja põhjust nimetatud dokumentide lisamiseks käesolevale

vastusele. Vee ostmise õigused võõrandati ajaperioodil 2001. a teine pool kuni 2002. a lõpp

Lepiku kvartali kinnistute Lepiku tee 48, Lepiku tee 54, Kõlviku tee 42, Põldma tn 2, Põldma

tn 4, Põldma tn 6, Põldma tn 10, Põldma tn 9, Põldma tn 7 (kokku 9 kinnistut) omanikele,

lepingud asuvad kaebuse esitaja 4. 11. 2006. a vastuse lisades.

Lepiku kvartalis asuvatele kinnistutele on alates nimetatud lepingute sõlmimisest toimunud

vee müümine. Kaebuse esitaja andmetel kasutatakse osa veetrassidest antud eesmärgil senini.

Kaebuse esitajale teadaolevalt ei toimu vee müüki kirjeldatud skeemi alusel kinnistutele

Kõlviku tee 42, Põldma tn 2, Põldma tn 7. Liitumisõiguste võõrandamisel ei võõrandatud

veetrassi lootuses, et õnnestub saada vee ja kanalisatsiooni eesvool, mis oleks võimaldanud

kogu ehitusprojektiga kaetud ala (Lepiku ja Kõlviku kvartal) ühendada ühtsesse eelvoolu.

Nimetatud juhul oleks olnud tagatud ka võimalus projekt realiseerida ning kantud kulutused

oleksid olnud mõttekad. Kolmandale isikule välja antud ehitusloa järgselt muutus võimatuks

projekti planeeritult realiseerimine. Ilma õigusvastase haldusakti väljaandmiseta oleks

kaebuse esitajal olnud võimalus, kas ise osutada vee-ettevõtjana teenuseid, kogu trass

võõrandada või saada kasu muu sarnase lahendusega. Ehitusloa andmisega kolmandale

isikule, kes on määratud ka vee-ettevõtjaks ning seega omab olulist konkurentsieelist, muutus

majanduslikult ja tehniliselt võimatuks trassi edasine ehitus. Kaebuse esitajale kuuluvad küll

veetrassid, kuid nendelt ei teeni ta mingit tulu, ka ei ole tulu teenitud varasemalt. Samuti

puudub reaalne potentsiaal tulu teenimiseks tulevikus.

17. Küsimus kanalisatsioonitrassidest.

Lepiku kvartali kanalisatsioonitrassid on 2001. a ehitatud osaliselt välja servituudialas

kinnistutel Kõlviku tee 52, Põldma tn 6 ja Põldma tn 8. Antud küsimuses poolte vahel vaidlus

puudub. Servituudiala on kaebuse esitaja 9.03. 2009. a kohtule edastatud vastuse lisa III

joonisel märgistatud tiheda kaldjoonestusega. Kvartalivälise kanalisatsioonitrassi puudumise

tõttu ei ole nimetatud trassi senini kasutusele võetud. Antud kanalisatsioonisüsteemi ei ole

kolmandale isikule antud ehitusloa tõttu võimalik võtta kaebajal kasumlikult kasutusele ka

tulevikus. Tarbides edaspidi kolmanda isiku kui vee-ettevõtja teenust ning tehes seda läbi

kolmanda isiku veetrassi ei ole vee- ja kanalisatsiooni teenuse olemust arvestades

majanduslikult mõttekas ning põhjendatud nende 2 teenuse ostmine erinevatelt tarnijatelt.

Tegemist on teenusega, mis oma olemuselt peavad olema osutatud ühe teenusepakkuja poolt.

18. Teised insenerivõrgud.

Ülejäänud planeeritud insenerivõrkudest on valminud ainult tänavavalgustus ja Põldma tänav.

Teised insenertrassid Lepiku kvartalis on käesolevaks ajaks välja ehitamata. Lisaks välistavad

kolmandale isikule antud ehitusload nende valmimise ka tulevikus.

19. Kõlviku kvartali insenervõrgud ja kvartalivälised insenervõrgud.

Kõlviku kvartalis ei ole ehitatud valmis projektijärgseid kvartalisiseseid insenerivõrke. Lisaks

ei ole valminud ka kvartalivälised insenerivõrgud.

20. 16.03.2010 kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde.

Kui vaadata kahjude loetelu, mis esitati eraldi tõendina köites V (3-05-174) toimiku lk 6

(ilmselt arveldus tehtud ilma käibemaksuta), siis nähtub, et kahjude kokkuvõte on tehtud

pangakontode väljavõtete alusel. Arvude õigsust on oma allkirjaga kinnitanud juhatuse liige.

OÜ Vlamink ehitas trassid välja, kuid ei oska öelda, kellele hetkel nad kuuluvad – bilansilises

mõttes on kaebaja arvel; majanduslikus mõttes on see kaebaja vara. Need, mis välja ehitati, on

kaebaja nimetanud mahajäetud trassideks. Vanadest trassidest üritas võimalikult väikeste

kuludega välja tulla.

Kahjude loetelust nähtub, et ehitusprojekt osteti, raha kanti üle. Trasside aluseks olev maa

saab väärtuse tehnilise lahenduse, ehitusõiguse ja maaomaniku nõusoleku kaudu, selle eest on

tasutud. Halduskohtu 08.01.2007 a otsuses on tuvastatud p-s 10 (haldusasi 3-05-174), et

pooled ei vaidle asjaolu üle, et reaalselt on projekti väärtus 967 000 EEK. Riigikohus on

öelnud, et tuleb selgeks teha, kas nõusolek oli maaomanikelt saadud või mitte. Kõnealune

kahjunõude summa 1000 000 krooni + viivised, on kaebaja arust selgelt põhjendatud ja ta ka

ei loobu muudest nõuetest, sh õigusabi kuludest, mis kaasnesid seotult projekti vaidlustega.

AS Esmar Ehitus on projekti väärtust selles osas tunnustanud. Linnavalitsus sai kahju

tekitamist ette näha. Kaebaja esindaja on aru saanud, et läbirääkimisi AS-ga Esmar Ehitus

toimus mitmel korral. Alguses olid läbirääkimised selle üle, kes hakkab sinna midagi rajama

ja hiljem läks asi kohtuvaidluseks. Kokkulepe kahju hüvitamiseks jäi lahenduseta, kuna

kaebaja ei olnud täitnud kasutusõiguse osas 3.isiku seatud kokkulepitud nõuet, so et kinnistute

kasutusõigused oleksid tagatud kaebaja poolt. Hiljem seati kasutusõigused, v.a ühele

kinnistule, E. M., Lepiku tee 52. Eellepingus oli ette nähtud, et ta on nõus trasside rajamisega.

Linnavalitsus käitus kummaliselt, kuna andis AS-le Esmar Ehitus ära õiguse rajada trassid

ilma maaomanike nõusolekuta, mis olid aga olemas kaebajal. Kaebaja ei nõustu seisukohaga,

nagu kaebaja pakuks trasside ehitamist teistele ettevõtjatele. OÜ Vlamink Invest eesmärk oli

vaadata, kas tal üldse õnnestub välja ehitada vee- ja kanalisatsioonitrassid, siis sellest sõltuvalt

rajatakse DP alale muud trassid, kuna vesi ja kanalisatsioon olid kõige olulisemad, teised

trassid pole nii vaevanõudvad. Kanalisatsioonitrasside rajamiseni OÜ Vlamink Invest ei

jõudnudki. Esindaja arvab, et kanalisatsioon oli lokaalne. Kaebajal oli õigustatud ootus, st et

ta suudab selle projekti tervikuna realiseerida tulenevalt ehituslubadest ja detailplaneeringust,

kuid seda takistas paralleelsete infrastruktuuride rajamine, mis on õigusvastane. Kaebaja

leiab, et kulutused ei kajasta kogu asja väärtust juba seetõttu, et need ei kajasta maaomaniku

nõusolekut tasuta kasutusõiguse saamiseks. Projekt arvestas, et saadakse tasuta

maakasutusõigus, st et projekti realiseerimiseks pole vaja teha teatud kulutusi. Sj praktiliselt

ka mõne kuuga saadi maaomanikud nõusse; see peaks kajastuma projekti hinnas (hind katab

maaomaniku tasuta nõusolekut). Kaebaja märgib, et 1000 000 kr sees sisaldus arvatavasti ka

õigusrahu hind. Viiviseid seal ei olnud.

21. 19.03.2010 esitas kaebaja kohtule kahjude täpsustatud loetelu.

Kahjuna käsitletavad kulud on arvestatud koos käibemaksuga kokku summas 1 759 682, 90

krooni. Trasside projekti soetamine (tehniline projekt, eelduslikud maakasutusõigused,

ehitusõigused) – summa 1 118 313 kr (28.12.2000 arve nr 15-00, toimik 5. lk 43; tasutud:

22.O1.2OO1 kontoväljavõte ja 26.01.2001 kontoväljavõte toimik 5.lk 44; 31.12.2002

tasaarvestuskokkulepe toimik 5. lk 85; tasumata 23 219 krooni).

Trasside ehituskulud – summa 290 491 kr (23.02.2001 arve nr 444 toimik 5, lk 45; tasutud

05.02.2001 kontoväljavõte toimik 5, lk 44).

Trasside ehituskulud – summa 165 318 kr (30.04.2001 arve nr 1127, toimik 5, lk 46; tasutud

06.06.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44).

Ehituse projektijuhtimine – summa 17 700 kr (22.09.2000 arve nr 46-00, toimik 5, lk 47;

tasutud 25.09.2000 kontoväljavõte, toimik 5, lk 51).

Ehituse projektijuhtimine – summa 11 800 kr (20.02.2001 arve nr 07-01, toimik 5, lk 48;

tasutud 22.02.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44).

Ehituse projektijuhtimine – summa 29 500 kr (20.02.2001 arve nr 08-01, toimik 5, lk 49;

tasutud 22.02.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44).

Ehituse projektijuhtimine – summa 11 800 krooni (08.08.2001 arve nr 40-01, toimik 5, lk 50;

tasutud 14.08.2001 kontoväljavõte toimik 5 lk 52).

Projektiga seotud õigusabi – summa 10 472, 50 kr (20.03.2001 arve nr 10127, toimik 5 lk 53;

tasutud 02.05.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44).

Projektiga seotud õigusabi – summa 4248 kr (20.03.2001 arve nr 10128, toimik 5 lk 54;

tasutud 02.05.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44).

Projektiga seotud õigusabi – summa 8850 kr (01.08.2001 arve nr 10313, toimik 5 lk 55;

tasutud 14.08.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 52).

Projektiga seotud õigusabi – summa 7788 kr (29.10.2001 arve nr 10408, toimik 5 lk 56;

tasutud 22.11.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 71).

Projektiga seotud õigusabi – summa 4248 kr (14.11.2001 arve nr 10420, toimik 5 lk 57;

tasutud 22.11.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 71).

Projektiga seotud õigusabi – summa 5664 kr (04.12.2001 arve nr 10454, toimik 5 lk 58;

tasutud 16.01.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 72).

Projektiga seotud õigusabi – summa 16 992 kr (06.02.2002 arve nr 20033, toimik 5 lk 59;

tasutud 10.05.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 72).

Projektiga seotud õigusabi – summa 1416 kr (14.02.2002 arve nr 20048, toimik 5 lk 60;

tasutud 10.05.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 72).

Projektiga seotud õigusabi – summa 14 160 kr (07.05.2002 arve nr 20099, toimik 5 lk 61;

tasutud 27.09.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 73).

Projektiga seotud õigusabi – summa 15 576 kr (28.06.2002 arve nr 200266, toimik 5 lk 62;

tasutud 27.06.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 73).

Projektiga seotud õigusabi – summa 1416 kr (28.06.2002 arve nr 20267, toimik 5 lk 64;

tasutud 27.09.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 73).

Projektiga seotud õigusabi – summa 23 930, 40 kr (22.10.2003 arve nr 20048, toimik 5 lk 69;

tasutud 18.11.2003 kontoväljavõte, toimik 5, lk 77).

22. 29.03.2010 esitas kaebuse esitaja kohtule täiendava selgituse, mille kohaselt 26.03.2001

esitas kaebuse esitaja taotluse AS-ile Tallinna Vesi liitumiseks kanalisatsiooni ja

ühisveevärgiga (toimik 8, lk 210). AS Tallinna Vesi vastas eitavalt 06.05.2001a

põhjendusega, et antud piirkonnas ei ole vee-ettevõtjat määratud (toimik 8, lk 211). Kaebuse

esitaja esitas uue taotluse 08.02.2002 (toimik 8, lk 212). 21.03.2002 keelduti trasse

ühendamast tagamaks äravoolu (toimik 8, lk 213). Kaebuse esitaja jääb selle juurde, et tema

ning kolmas isik pidasid läbirääkimisi trasside projekti (tehniline projekt, eelduslikud

maakasutusõigused, ehitusõigused, dokumentatsioon) võõrandamise osas ning jõudsid ka

kokkuleppele, mis jäi sisuliselt realiseerimata, kuid nähtub, et kolmas isik ja kaebuse esitaja

hindasid projekti maksumuseks ca 1 miljon krooni, seda tõendab ka kolmanda isiku ning

kaebuse esitaja poolt viseeritud notariaalse kokkuleppe põhi.

23. 14.04.2010 toimunud kohtuistungil kaebaja selgitas, et tulud jäid kaebajale saabumata,

kuna plaanitud projekt jäi realiseerimata. Kaebaja äriühing tehtigi rajatavate

kinnisvarapiirkondade kommunikatsioonide lahendamiseks. Kaasati täiendav osanik, et

kommunikatsioonid toimima hakkaksid. OÜ Vlamink Invest ei olnud enne tegutsev firma ja

ta loodi piirkonna arendustegevuseks kinnisvara kommunikatsioonide alal, et täita lünk, st

osa, mis oli puudu. Puudu olid ehitusõigused, maaomanike kinnitused ja vee-ettevõtte

teenuste osa. Need töölõigud olid vaja omavahel kokku viia, st teenuse osutajad ja kruntide

omanikud.

Kaebaja

lõppeesmärgiks

oli-

kas

hakata

edasi

müüma

vett

või

kanalisatsiooniteenust. Kaebaja plaaniks oli olla torude omanik ja võtta rajatiste kasutamise

eest tasu. Vesi tuleb vee-ettevõtjalt, kes on kohustatud viima vee krundi piirini. Kaebaja viis

vee krundi piirini, maksjaks peaks olema vee-ettevõtja, kuna viimane ei omanud torusid.

Kaebaja lähtub seisukohast, et dubleerimine ei olnud ega ole lubatud, see ongi kaebaja

kontseptsioon kahju nõudmisel. Kolmas isik oleks pidanud vee kruntidele viima ja selles

teadmises tegi kaebaja investeeringud. Trasside ostmise kohustust ei ole, aga vee kohale

viimine on kohustus. Vesi on õigusvastaselt kohale viidud, kuna trasside ehitusload on

tunnistatud õigusvastasteks. Kaebaja ootas pakkumisi, ehitas trassid ja lootis, et müüb või

annab need kasutusse vee-ettevõtjale. Esindaja möönab, et kommunikatsioonide maht oleks

jäänud liiga vee teenuse osutamiseks väikeseks, tasuvam oleks olnud need müüa, kui anda

kasutusse. Trasse läks igal juhul vaja, kuid ei õnnestunud soovitud kokkulepet saavutada.

Tekkis ebakindlus, kuna levis info, et antakse paralleelsed load. Finantsvahendid oli võimalik

saada, kui oleks olnud selge, et kokkulepe oleks saavutatud. Planeeritud trassid ei läinud

kasutusse. Maaomanikelt nõusolek kaebaja tegevuseks oli saadud. Vee-ja kanalisatsiooniosa

oli oluline ja selle tõttu kaebaja esitas väited nii nagu ta seni tegi.

Projektiga seotud õigusabikulutused tehti seotult tekkinud probleemidega projekti

realiseerimiseks. Tuli anda nõu, kuidas leida lahendus vee-ettevõtjaga ja linnaga. Klient esitas

andmed õigusabi kohta ja esindaja ei oska neid rohkem kommenteerida, kuid esindaja teab, et

need peavad olema seotud käesoleva projektiga, muid projekte kaebajal ei olnud.

26.06.2001 tõend näitab, kuidas trasside ehitus venis. Kaebaja pöördus vee-ettevõtja poole, et

leida lahendus trassi rajamiseks ja käikulaskmiseks; 06.03.2001 tõend näitab, et trasside

väljaehitusega tekkinud viivitus oli põhjendatud, kuna piirkondi muudeti ja tehti ringi

linnavalitsuse poolt. AS Tallinna Vesi ei olnud kindel, kes omanikuks saab. AS-le Tallinna

Vesi saadetud kiri 08.02.2002 näitab, miks trasse ei hakatud rajama- Tallinna Vesi ei andnud

välja liitumise tingimusi, kuigi neid taotleti. 21.03.2002 vastus kinnitab, et kaebaja tegi kõik,

et projekt realiseerida ning et tema tegevusest ei sõltunud asjade kiirem kulgemine. Kaebaja

tegi kõik endast oleneva, et saavutada koostöö vee-ettevõtjaga. Müügileping näitab seda, et

mõlemad osapooled leidsid, et projekt oli väärt miljon krooni. Kaebaja esindaja ei oska

vastata, kuidas on õigusabikuludes seltsingulepingute projektide koostamine seotud antud

asjaga, 5 köide lk 68 spetsifikatsioon. Villu Kõve AB arvete osas lk 56-59, 61,66 leiab, et

kuna ainus tegevus kaebajal oli see projekt, siis need arved peavad olema seotud projektiga.

AB Concordia arvete lk 62-64 osas ei oska kaebaja esindaja öelda, kuidas on need antud

asjaga seotud. Käibemaksu ei ole maha arvatud kuludest, kuna trasside kasutamise või

omandi üleandmise eest ei ole kaebajale tasutud. Kommunikatsioonide loomine on teine

küsimus, kui kruntide müümine. Kaebaja ehitas midagi välja ja tasu ei saanud. Maaomanikud

andsid

kasutusõiguse

kommuniaktsioonide

loomiseks;

krunte

ei

müüdud

kommunikatsioonidega. Liitumistasu ei makstud, kuna kaebajaga ei ole keegi liitunud.

Sompaga liitumine toimus vee-ettevõtjaga. Enamus trasse jäi välja ehitamata. Kaebaja

esindaja vaidleb vastustaja menetluskulude nõudele vastu, leides, et linn oleks võinud ennast

kohtumenetluses ise esindada. Vastustaja positsioonid ei ole kogu protsessi vältel saanud

kohtulikku kaitset. Äriplaani ei takistanud kaebaja majandustegevuse tulem, kuna ta oleks

saanud liituda võimsama ettevõtjaga, nt Devon Vara. Tegelikult oli võimalus pöörduda

pankade poole, kes andsid laene. Omavahenditest ei pea finantseerima projekte. Kaebuse peab

rahuldama, kuna linn ei uurinud haldusaktide väljaandmisel, millist kahju see põhjustaks

kaebajale ja kui ta oleks seda teinud, oleks saanud teada, et kaebaja oli tasunud projekti eest

ca miljon kr.

24. 22. 04.10.a. esitab kaebaja lõplikud seisukohad:

riigikohus on lahendis nr 3-3-1-51-08 p 13 taas korranud, et vastustaja haldusaktid on

õigusvastased. Kogu menetluse kestel on kaebaja nõudnud, et avalik võimu õigusvastase

tegevuse tõttu tekkisid temal väärtusetuks muutunud kulutused.

Kasutuks muutunud kulutused on tehtud projektile ja selgelt on tõendatud projekti maksumus,

selle soetamine, sj tasumine summas 1 1118 313 kr. On ka tõendatud, et kolmas isik oli nõus

selle eest tasuma 1000000 kr, millele lisandub käibemaks, 1 180000kr. Vee-ja

kanalisatsioonitrassi osas on kantud kulutusi trasside osas, väärtuseks vähemalt 1 118313 kr.

RK HK 20.10.05.a. lahendist nr 3-3-1-33-05 p 10 tuvastati, et ühisveevarustuse-ja

kanalisatsiooni konkureerivate ehitusprojektide korral peab avalik võim tegema valiku.

Antud juhul selline valik tehti kaebaja kahjuks ja ei selgitatud välja kaebajale tekkiv kahju või

kaebajat vähem koormavad lahendused. Seetõttu tuleb vastustajal kanda kõik riskid.

Kolmandale isikule antud load välistasid võimaluse teostada samaväärset projekti ja see

muutis kaebaja projekti kasutuks. Kaebaja pole oma projektist ega selle teostuse tulemuse eest

tasu saanud, st tasu kasutamise ja võõrandamise eest. Ta sai vaid ühekordset tulu liitumise

vahendamise eest.

Kui

poleks

õigusvastast

vastustaja

tegevust,

siis

ei

oleks

tekkinud

kaebaja

kommunikatsioonivõrkude kõrvale teisi kommunikatsioonivõrke. Kaebajal oli võimalik

teenida tulu- kas võimaldades teistel isikutel kasutada oma võrku ühisveevärgi ning

kanalisatsiooniteenuse osutamiseks või võrk edasi müüa. See tulu teenimise võimalus kadus

ja tehtud kulutused on kasutud. Taotleb: hüvitada tekitatud kahju summas 1759 682 kr, või

vähemalt summas 1 118313 kr ja viivised vastavalt VÕS § 113 lg 1, lg 2, ja VÕS § 94 lg 1

ning tekkinud kohtukulud.

25.04.2010 esitas kaebuse esitaja kohtule menetluskulude nimekirja.

Kaebuse esitaja on kandnud menetluskulusid kogusummas 29 900.- krooni. Menetluskulud

hõlmavad õigusabikulusid. Kaebaja esitab kohtule: 31.06.2009 arve nr 589-09 summas 29

900 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 165, 9 köide); arve sisu: kohtumine kliendiga 25.02.09;

riigikohtu lahendi analüüsimine; kohtumine kliendiga 05.03.09; tõendite analüüs ja kohtule

vastuse koostamine; viivisenõude koostamine; ettevalmistus kohtuistungiks; esindus kohtus

kokku 22 tundi.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

26. TSAPA oli esitanud seisukoha, et kaebaja ehitusprojekt ei vasta tema enda koostatud

detailplaneeringule. TSAPA tellitud võrdlusprojekt kinnitas kaebaja trasside ehitamise

võimalust, takistusi kaebuse esitajal enda kavandatu elluviimiseks ei ole. Kaebaja soovis

ehitada kvartali sisest veetrassi ja tema DP alal sai ja saab trassi rajada kaebaja tema DP –s

ettenähtud viisil. Tegemist oli erinevate trassidega, üks puudutab piirkonna vee-ettevõtja

tegevust ja teine konkreetse DP ala vee-ja kanalisatsiooni lahendust. Kaebaja ehitusluba oli

antud välja uue loodava elamugrupi arendusala DP lahenduse realiseerimiseks OÜ-le Devon

Vara, kes ei soovinud vee-ettevõtjaks hakata. AS-i Esmar Ehitus tegevuseks koostatud projekt

ühisveevärgi arendamise seisukohalt oli mõeldud kogu piirkonna huve arvestavalt, kuid uute

arendusalade DP kohaste trasside rajamist see ei saanud takistada. Ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni ehitamiseks ei ole vaja koostada eraldi detailplaneeringut. EhS § 14 kohaselt

on kolmandal isikul õigus kasutada maad ehitusloa alusel ning seega polnud vaja EhS § 23 lg-

s 5 nimetatud kokkuleppeid kinnisasja omanikega esitada. Tallinna linnale kuuluval

kinnistamata teemaal trasside ehitamiseks kokkulepet maaomanikuga vaja ei olnud.

27. Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebused rahuldamata.

OÜ-le Devon Vara antud ehitusluba ei olnud üleantav ning võimaliku kahju hüvitamist saaks

nõuda üksnes OÜ Devon Vara. OÜ-le Devon Vara ehitusloa väljastamisel arvestati, et OÜ

Devon Vara võib saada Mähe vee-ettevõtjaks või sõlmida tulevikus kokkuleppeid vee-

ettevõtjaks määratava isikuga. Linnavalitsus ei saa kaalutleda ehitusloa taotleja äriplaani,

finantsmudelit ja nende võimalikku tasuvust, millest talle ei ole teatatud; antud juhul kaebaja

poolt projekti omandamist ei olnud teatatud. Ehitusluba anti kvartalisiseste teede ehitamiseks

koos insenervõrkudega, mitte aga ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamiseks. Asjaolu,

et kaebaja ei saanud vee-ettevõtjaks määratud kolmanda isikuga kokkuleppele, kujutab endast

kaebaja äririski, mille eest ei vastuta linnavalitsus. Kahju hüvitamise otsustamisel ei saa jätta

tähelepanuta kaebaja rolli kahju tekkimisel: OÜ Vlamink Invest ei reageerinud AS-i Esmar

Ehitus kokkuleppeettepanekutele; AS-i Esmar Ehitus ehitustegevus oli tingitud huvist tagada

Mähe piirkonnas terviklik veevärk, tema tegevus ei kattunud kaebaja tegevusega. Kuna aga

kaebaja jättis oma trasside rajamise pooleli, siis need isikud, kes oleksid jäänud selle tõttu

veeta, saavad nüüd kasutada veeteenust, kuivõrd vajadusel saab edasi rajada ühenduse veeta

jäänud kinnistuga. Kaebaja on saanud vaidlusalusel alal 12 kinnistu omanikult alusetult

liitumistasu. Usaldusväärsed ei ole väited, et kahju hulka arvatud õigusabikulud on seotud

käesoleva asjaga (näiteks arved nr 20266 ja 20267 on makstud käesoleva asjaga mitteseotud

tsiviilvaidluses). Kahju hulka ei saa lugeda kulutusi kaebaja soetatud ehitusprojektile. OÜ-lt

Devon Vara omandatud projekt hõlmas lisaks vee- ja kanalisatsioonitrassidele ka

sidevarustuse, tänavavalgustuse, elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust, mis ei ole

seotud käesolevas asjas esitatud nõudega. Ehitusprojekti tasumisega seonduvad asjaolud

tekitavad kahtlust, et tegemist võis olla omavahel seotud isikute näiliku tehinguga eesmärgiga

üksnes näidata kulutuste tegemist. Viivisenõue ei põhine kehtival seadusel.

28. Tallinna Linnavalitsuse ja TSAPA esindaja märkis asja uuel arutamisel, et vastustaja

eksitab kohut, kui väidab, et Riigikohtu lahendis juba tuvastati, et kaebajal on õigus kahju

hüvitamisele ulatuses, milles rajatud või planeeritud veetrassid asuvad kinnistutel, mille

omanike nõusolekut veetrasside rajamisele võis eeldada. Nimetatud lahendis ei ole Riigikohus

tuvastanud, et kaebajale tekitati juba kahju, vaid Riigikohus pidas kahju hüvitamist

põhimõtteliselt võimalikuks ning selgitas, mida tuleks veel kontrollida. Käesoleval juhul tuleb

arvestada, et kaebaja ja H. Niibergi vahel oli sõlmitud kinnistute isikliku kasutusõigusega

koormamise leping ja asjaõigusleping alles 03.10.2003, kuigi kaebaja poolt ehitati trass välja

juba 09.04.2001. Seega ei olnud kaebajal trassi rajamisel H.Niibergi nõusolekut temale

kuuluvatele kinnistutele insenervõrkude rajamiseks ja järelikult on need rajatud õigusliku

aluseta.

Aadressiga Lepiku tee 52 kinnistuga puutuvalt on oluline märkida, et mittenotariaalsest

kinnistu 27.04.200 eelmüügilepingust ega detailplaneeringust (vt Riigikohtu käesolevas

haldusasjas tehtud lahendi p 10, et DP ei loo iseseisvalt kohustust tehnorajatist taluda) ega ka

asjaolust, et kinnistu omanik ei vaielnud insenervõrkude rajamisele vastu, ei tulene

kinnistuomaniku kohustust anda kaebajale õigus nimetatud kinnistule trasside rajamiseks.

Käesoleval juhul ei ole kinnistu aadressiga Lepiku tee 52 omanik kaebaja poolt

insenervõrkude rajamiseks õigust andnud.

Avalik-õiguslikus omandis olevate kinnistute puhul ei saa samuti eeldada ning see ei tule ka

seadusest, et ehitusloaga kaasneks automaatselt (st alati vältimatult) õigus avalik- õiguslikule

isikule kuuluvale maale ehitada.

Kaebaja väidab oma vastuses endiselt, et käesoleval juhul on täidetud RVastS § 7 lg 1

eeldused kahju hüvitamiseks, kuid vastustajad sellega ei nõustu.

29. Kaebaja väidetav kahju ei kuulu hüvitamisele, kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole

kohustatud vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest (VÕS § 127 lg 2).

Kaebaja väidab, et 3.isiku ehituslubadega on võetud temale kuuluvatelt õigustelt (kaebaja

peab ilmselt silmas Devon Vara OÜ ehitusloast tulenevaid õigusi) majanduslik sisu.

Vastustaja nõustub Tallinna Halduskohtu 08.01.2007 otsuse p 11 väljendatuga, et: .Kohtu

hinnangul ei oleks avaliku õiguse põhimõtetega kooskõlas panna Tallinna linna vastutama

sellise äriplaani nurjumise eest, arvestades, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Igal juhul poleks õiglane ega

põhjendatud Põldma tänava ja Lepiku tee vahelise lõigu vee- ja kanalisatsioonitrassi

väljaehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamine, sest trassid on seniajani kaebaja omandis (ja

faktiliselt kasutuses, väidetavalt küll käesoleva asjaga mitteseotud kolmandate isikute poolt).

Käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja üheski kohtuastmes suutnud selgitada, milles kaebaja

poolt Devon Vara OÜ-lt Põldma ja Valguta DP ellurakendamiseks väljastatud teede- ja

insenervõrkude ehitusprojekti omandamise majanduslik sisu seisnes.

Kaebaja ei osalenud vee-ettevõtja konkursil ning teostas Devon Vara OÜ-le väljastatud

ehitusloaga saadud õigused vaid osaliselt Põldma (Lepiku tee) kvartali osas ning ei näidanud

üles mingisugust initsiatiivi ülejäänud vee- ja kanalisatsiooniprojekti (mis hõlmas muuhulgas

ka tänavavalgustust, gaasitrassi jne) ellurakendamiseks.

30. Vastustaja tegevuse ja kaebaja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos (VÕS § 127

lg 4). Vastustaja nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 24.02.2008 otsuse p 10 sedastatud

seisukohaga, et halduskohtu käsitlus VÕS § 127 lg-s 4 sisalduva condition sine qua non

põhimõtte kohta on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.09.2006. a otsuse nr 3-2-1-53-

06 p 11 toodud selgitusega, mille kohaselt tuleb VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju

vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi. Riigikohtu HK otsuse nr 3-3-1-93-04 p-i

12 kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja

vältimatult. Kaebaja tegi oma väidetavad „kasutud kulutused“ (2000) enne vastustaja poolt

kolmandale isikule ehituslubade väljastamist (2002) ja seega ei saa käesoleval juhul olla

ajaliselt varasem sündmus ajaliselt hilisema sündmuse põhjustajaks. Käesoleval juhul on

Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel rajatud trassid välja ehitatud ning kaebaja on

nende abil n-ö OÜ Sompa ja Lepiku liitumislepinguid müües olulist tulu teeninud (peale selle

on ehitusloa alusel välja ehitatud trassid endiselt tema omandis). Käesolevalt on arusaamatu,

kuidas muutusid kaebaja tehtud kulutused kasututeks või kuidas oleks kaebaja oma

investeeringud tagasi teeninud ning milles üldse seisnes kaebaja äriplaan.

Kaebaja väidab endiselt, et Riigikohtu 23.09.2003. a otsuse nr 3-2-1- 98-03 p-st 19 tuleneb, et

kasutud kulutused on käsitletavad kahjuna. Nimetatud otsuse osas on hoopis rõhutatud, et

kohus ei või rahuldada kahju hüvitamise hagi täies ulatuses, ilma et oleks kostjale selgitanud,

et kahjuhüvitisest saab maha arvata igasuguse kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tõttu. Seega on kaebaja viide nimetatud lahendile asjakohatu ning arusaamatu.

Käesolevalt ei ole kaebaja selgelt märkinud, milles seisneb kaebajale kahjulik tagajärg.

Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel on osaliselt välja ehitatud ja kasutuses

veetrass, sj nägi Devon Vara OÜ-le väljastatud teede ja insenervõrkude ehitusluba ette, et

Põldma ja Valguta DP kanalisatsioon ja veevarustus lahendatakse terviklikult koos

kvartalivälise trassi väljaehitamisega. Kaebaja ei pea ehitama väljapoole kvartalit midagi,

kuid peab looma eeldused kvartali siseselt, et ta saaks ühenduse DP alast väljapoole jäävate

trassidega.

Peale selle on kaebaja saanud Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel osaliselt välja

ehitatud veetrassi pealt tulu ja trass on siiani kasutuses, kuigi väidetult maha jäetud, kuid

seega on kaebaja poolt nad teadlikult maha jäetud.

Kaebaja on oma 04.10.2006 menetlusdokumendis omaks võtnud, et on teeninud 9

liitumislepingu pealt 424 800 kr, kuid oma kahjuhüvituse nõudest jätab ta selle korduvalt

maha lahutamata. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kaebaja väidab oma 23.04.2009

vastuses (tlk 143 2lk), et ta ei ole veetrassidelt tulu teeninud.

Kaebaja on välja toonud, et valitseva arvamuse kohaselt on kasutult tehtud kulutused kahju

tüüpjuhtum (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 443 p c). Viidatud

õiguskirjanduse punktis on aga ka selgesõnaliselt ära toodud, et „võlausaldajate poolt kasutult

tehtud kulutuste hüvitatus sõltub konkreetsest asjaoludest.“ Kaebaja ei ole lahti seletanud,

milles seisneb käesoleval juhul tema kulutuste kasututeks muutumine ja ta ei ole vormistanud

lõplikke nõudeid.

Vastustaja väljastas 21.12.2000. a Devon Vara OÜ-le ehitusloa Põldma ja Valguta DP ala

teede ja kõigi insenervõrkude rajamiseks. Kaebaja ehitas 09.04.2001. a välja vee- ja

kanalisatsioonitrassi Põldma tänava ja Lepiku tee vahelisel lõigul ja 03.08.2001. a anti sellele

kasutusluba. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja poolt Devon Vara OÜ ehitusloa

alusel välja ehitatud trass on kasutuses ja kaebaja on nendelt tulu teeninud.

Endiselt väidab kaebaja, et on ilmne, et tema kulutused ehitusprojektile (mis sisaldasid lisaks

vaidlusalustele vee- ja kanalisatsioonitrassidele ka sidevarustuse, tänavavalgustuse,

elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust) muutusid kasututeks: 1) seoses kolmanda

isiku õigusvastasteks tunnistatud ehituslubade tõttu; 2) kaebaja arvates kinnitab kulutuste

kasututeks muutumist asjaolu, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-33-05 p 14 kohaselt oli

kolmanda isiku ehituslubadel sundvõõrandav iseloom.

Eeltoodud seisukoht on ebaõige ning eksitav on seisukoht, et kolmandale isikule väljastatud

ehituslubade tõttu muutusid kaebaja kulutused kasututeks. Devon Vara OÜ-le (ja mitte

kaebajale) väljastati ehitusluba teede ja insenervõrkude väljaehitamiseks eesmärgiga

võimaldada ellu rakendada Põldma ja Valguta detailplaneering, see on realiseeritav ning

asjaolu, et kaebaja omandas 29.12.2000. a Devon Vara OÜ- lt Põldma ja Valguta

detailplaneeringu ala teede- ja insenervõrkude projekti, ei tulene, et kaebaja omandas koos

sellega ehitusõiguse. Samas ei saa selle projekti omandamisega kaasneda tagatist

ehitusprojekti eest tasutud müügihinna tagasiteenimiseks.

Võimalik kahjuhüvitis ei oleks õiglane ega mõistlik, kuna RVastS § 13 lg 1 alusel

arvestatakse hüvitise suuruse määramisel ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatu

osaga kahju tekitamisel (p 4), samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine

täies ulatuses oleks ebaõiglane (p 5).

Kaebaja ei ole antud haldusajas suutnud tõendada oma äriplaani ega põhjendada, miks Devon

Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa realiseerimisega ebamõistlikult viivitati ning miks tööd

teostati ainult osaliselt kvartalisisese veetrassi osas, kuigi aega selle teostamiseks oli kaebajal

piisavalt. Tallinna Halduskohus palus 23.10.2006. a toimunud eelistungil kaebajal esitada

koos täpsustatud kaebusega andmed selle kohta, mis oleks ehitusprojekti teostamine maksma

läinud ning milline nägi välja kaebaja äriplaan. Seda pole kaebaja suutnud senimaani esitada.

Kaebaja esitatud dokumentidest ja faktilistest asjaoludest jääb arusaamatuks, kuidas tõid

kaebaja poolt vaidlustatud õigusaktid kaasa selle, et kaebaja kaotas oma rahalised

investeeringud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni trassi ehitusprojekti omandamisele ja

elluviimisele, sh sellega seonduvale õigusabile. Kohtutele ei saa olla iseenesest mõistetav ning

kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tema poolt tehtud kulutused oleksid kaebaja

vaidlustatud haldusaktide mitteväljastamise korral ennast ära tasunud.

Kui analüüsida sellist tegevust, siis pigem oli kaebaja majandustegevus suunatud Põldma ja

Valguta DP ala kruntide müügi toetamiseks, sellega nimelt tegeles ehitusloa omanik Devon

Vara OÜ ning Põldma ja Valguta DP ala kuulus enne kruntideks jaotamist ja müümist kaebaja

enamusosanikule H.Niibergile. Kaebaja ei saanud ehitusprojekti omandades kuidagi eeldada,

et sellega seoses on läinud temale üle õigus tulu teenida, sh vee-ettevõtjana.

Kaebaja ei ole vaielnud vastu, et kvartalivälise vee- ja kanalisatsioonivõrgu väljaehitamine

oleks maksma läinud käibemaksuta ca 5 700 000 miljonit krooni. Kuna kolmas isik kattis

osaliselt Põldma ja Valguta DP ala osaliselt ise nõuetekohase vee- ja kanalisatsioonivõrguga,

siis on käesoleval juhul pigem põhjust eeldada, et kaebaja säästis oma vahendeid ning toetas

sellega Põldma ja Valguta DP ala elamukruntide müüki, kuna Devon Vara OÜ-le väljastatud

ehitusluba oli väljastatud vaid Valguta ja Põldma DP ellurakendamiseks, st detailplaneeringu

teede ja insenervõrkude rajamiseks. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kohtud on tuvastanud

kaebaja kahjuliku tagajärje (temale kahju tekitamise).

Vastustaja nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 24.02.2008 otsuse p 12 sedastatuga. Vale on

kaebaja arusaam, et iga projekt on ka majanduslikult mõttekas või et selle peaks tasuma

omavalitsus. Vastustaja poolt Devon Vara OÜ-le ehitusluba ei väljastatud selleks, et panna

tulevane vee-ettevõtja või kohalik omavalitsus sundseisu või tagada Devon Vara OÜ poolt

võimalus tulu teenida. Devon Vara OÜ ehitusloa väljastamise eesmärgiks oli Põldma ja

Valguta DP elluviimiseks (uue elamugrupi moodustumiseks) vajalike teede ja insenervõrkude

väljaehitamine, mitte aga nendest tulu teenimine. Juhul, kui Devon Vara OÜ-l või kaebajal

oleks olnud soov teenida tulu vee-ettevõtjana, oleks Devon Vara OÜ või kaebaja pidanud

osalema vastaval konkursil (Devon Vara OÜ-le ehitusloa väljastamise ajal ei olnud DP ala

osas veel vee-ettevõtjat määratud).

Kaebaja väited kassatsioonkaebuse p-des 2.20-2.21 konkurentsiõigusalasele teooriale ei seo

seda käesoleva haldusasja tegelike oludega. Konkursi tulemusel vee-ettevõtjaks määratud

kolmanda isiku ja vastustaja asetamine olukorda, kus vee-ettevõtjal ei jää oma seadusest

tulenevate kohustuste täitmiseks muud üle, kui kaebajalt omandada viimase poolt suvaliselt

küsitud hinna eest projekt, on alusetu.

Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloaga võrreldes väga väikeses mahus välja ehitatud

trassid ei ole kindlasti kooskõlas Devon Vara OÜ-le antud ehitusõiguse eesmärgiga.

Konkurentsiõiguse eesmärgiks on tavapäraselt olnud valikuvõimaluste tekitamine, mitte

seadusest tuleneva teenuse osutamise kohustusega ettevõtja asetamine sundolukorda

omandada oma tegevuseks vajalik vara teise ettevõtja poolt nimetatud hinna alusel. Vastustaja

nõustub ka ringkonnakohtu otsuse p 12 sedastatuga, et antud haldusasjas tuleb RVS § 13 lg 1

alusel arvestada ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel

(punkt 4), samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

ebaõiglane (punkt 5).

Haldusasja arutamisel erinevates kohtuastmetes on kokkuvõtteks ilmnenud ja kaebaja on ka

omaks võtnud, et ta ei teadnud täpselt, mis oli tema äriplaan seoses Devon Vara OÜ-lt

omandatud ehitusprojektiga (mis hõlmas peale vee- ja kanalisatsioonitrassi osa ka muid

insenervõrke).

Kaebaja viitab kassatsioonkaebuse p-is 2.23, et tema ja kolmas isik pidasid läbirääkimisi, kus

hindasid kaebaja investeeringuid ühe miljoni krooni peale. Silmas aga tuleb pidada, et

halduskohus on õigesti märkinud oma otsuse p-is 11, et Devon Vara OÜ ehitusloa alusel

rajatud Põldma tänava ja Lepiku tee vahelise lõigu vee- ja kanalisatsioonitrass on seniajani

kassatori omandis ja faktiliselt kasutuses, väidetavalt küll käesolevaga asjaga mitteseotud

kolmandate isikute poolt. Seega ei ole kaebaja poolt rajatud trassid muutunud kasututeks ja

asjaolust, et kaebaja ja kolmas isik pidasid vahepeal tehtud investeeringute ja nende hinna

osas läbirääkimisi, ei tulene, et vastustaja on põhjustanud kaebajale miljoni krooni suuruse

kahju, mille väljamõistmist kaebaja taotleb. Ka ei tulene sellest, et 3.isik juba on nõustunud

kahjuga miljon krooni või et projekti väärtus ongi selline.

Kaebaja on teeninud seoses väljaehitatud trassiosaga liitumistasude näol tulu ja seega ei ole

käesoleval juhul õige vastustajalt veel täiendavalt „kahju“ välja mõista. Vastustaja ei pea

hüvitama kaebaja rajatud ja kasutusel olevate trasside projekteerimiseks ja rajamiseks tehtud

kulutusi, eriti võttes arvesse asjaolu, et kaebaja on liitumiste pealt teeninud tulu 42 700 krooni

krundi pealt (kaebaja enda sõnul on liitunud rajatud trassiga 9 krunti, kaebaja ja kolmanda

isiku vahelise 12.09.2003 müügilepingu projekti kohaselt on aga Põldma kvartalis liitumistasu

tasunud 12 krunti).

Liitumislepingute sõlmimise ajal kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus § 6 lg 2

sätestas, et liitumistasuga tagatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendus. Seega on

kaebaja tema poolt välja arendatud trasside ulatuses seadusega sätestatud alusel hüvitist

saanud ja arusaamatu ning õigusvastane on kaebaja soov nõuda vastustajalt täiendavalt

trasside väljaehitamisega seotud kulutuste hüvitamist.

Kaebaja oleks pidanud kulutama kvartalivälise trassi väljaehitamiseks käibemaksuta 5 700

000 krooni. Jääb arusaamatuks, kuidas pidi kaebaja tehtud investeeringud tagasi saama.

Kaebajal puudusid liitumislepingud kohapealse vee-ettevõtjaga (v.a 10 liitumislepingut OÜ-

ga Sompa ja Lepiku, mille kaebaja on käesolevaks hetkeks realiseerinud), mille alusel oleks

kaebaja saanud DP alale jäävate kinnistute omanikele pakkuda veetrassiga liitumist ja mille

väljaehitamise väidetava õiguse andis Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusluba.

Ehitusprojekti tegelik maksumus ei olnud mitte 967 400 krooni vaid 235 000 krooni (Devon

Vara OÜ ja Fingal OÜ vahel 28.06.2000. a sõlmitud täiendava kokkulepe nr 1 p 7.1). Hinnas

sisaldusid peale kvartalisisese ja -välise vesivarustuse-, kanalisatsiooni projekteerimise ka: 1)

teede projekt; 2) tänavavalgustus; 3) sidevarustus ja 4) gaasivarustuse projekti koostamine

ning 5) geoloogiliste uurimistööde teostamine; 6) tehniliste tingimuste taotlemine; 7)

teostavate projekteerimistööde kooskõlastamine ja 8) konsultatsioonide andmine. Umbes 9/10

ulatuses ei puudutanud Devon Vara OÜ-le koostatud projekt ja sellele kulunud rahalised

vahendid ühisveevärki ja -kanalisatsiooni.

Käesolevalt kaebaja küll tunnistab, et kuna on liitumisõiguste eest tasu saanud, siis ei

sisaldanud vastustaja vastu suunatud nõue OÜ-le Sompa ja Lepiku tasutud summasid, kuid

unustab ära sellesama tulu, mille teenis kinnistute omanikega liitumislepinguid sõlmides ning

mida samuti peab arvesse võtma.

Kaebaja pole ka kuidagi põhjendanud, kuidas on vastustaja poolt kolmandale isikule

väljastatud haldusaktid seotud õigusabikulutuste ja kulutustega, mis tehti temale kuuluva

trassi väljaehitamiseks, so osas, milles on kaebaja äriplaan realiseerunud.

Käibemaksu ei saa lülitada kahjuhüvitise koosseisu. Lisaks jääb arusaamatuks, miks nõuab

kaebaja kahju hüvitamisel käibemaksu tasumist kaebaja poolt. Kaebaja on ja oli Maksu- ja

Tolliameti veebilehel kättesaadavate andmete kohaselt käibemaksukohustuslane (nr-ga

EE100807802). Kui maksukohustuslasel planeeritud ettevõtlus ei käivitu loodetud ulatuses,

siis sisendkäibemaksu tagasiarvestamist ega täiendavat maksustamist üldjuhul ei toimu.

Sisuliselt soovib kaebaja käibemaksu võrra alusetult rikastuda.

Kaebaja on esitanud viivisenõude summas 920 949 krooni. Vastustaja ei nõustu kaebaja

viivisenõudega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu, kuna RVastS kohaselt ei pea avaliku

võimu kandja kahju hüvitamise kohustuse korral tasuma viivist. RVastS näeb küll ette intressi

maksmise kohustuse, kuid seda vaid seaduse 4. peatükis (§ 23), mis käsitleb alusetut

rikastumist. Käesoleval juhul on kaebaja väidetav võlasuhe tekkinud muul alusel, nimelt

kahju õigusvastasest tekitamisest. Käesoleval juhul ei ole tegemist kahju hüvitamisega

eraõiguslikus suhtes ja nõude alus saab tuleneda üksnes RVastSst, mis aga ei näe kahju

hüvitamise osas ette viivitusintressi tasumist.

Viivisenõue on aegunud, kuna seda ei ole esitatud seaduses sätestatud tähtaja piires. Vastavalt

RVastS § 17 lg-le 3 tuleb kaebus kahju hüvitamiseks esitada 3 aasta jooksul, arvates päevast,

millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kaebaja

väidab oma kaebuse täpsustuses, et lõpetas plaani elluviimise 07.11.2002. a vastustaja poolt

ehitusloa väljastamisega kolmandale isikule. Kui kaebaja arvates seisneb tema kahju selles, et

kolmandale isikule anti õigus välja ehitada osaliselt paralleelselt kulgev vesivarustus ja

kanalisatsioon, siis on kuupäev, millest alates tuleb arvutada kahju hüvitamise tähtaega,

07.11.2002 ja seega lõppes kaebaja viivisenõude esitamise õigus juba 08.11.2005. a. Kaebaja

ei saa aegumistähtaega arvutada haldusasjas tehtud Riigikohtu otsusest, seadusandja seda ette

ei näe. Kaebaja esitas kohtule kaebuse kahju hüvitamiseks (milles ei nõutud viivise tasumist)

juba 18.03.2005. a.

Kaebaja palub lugeda alternatiivsena kahju hüvitamise nõude aegumistähtajaks vastustaja

poolt kolmandale isikule kasutuslubade andmist. Vastustaja ei nõustu ka sellise seisukohaga,

sest kolmandale isikule ehituslubade väljastamisega anti juba kaebajale mõista, et nende

alusel on kolmandal isikul võimalik saada kasutusload. Järelikult peab nõude aegumise algust

arvestama kuupäevast 07.11.2002.

Seega, tulenevalt ülaltoodust, on kaebaja viivisenõue aegunud ning vastustaja taotleb

viivisenõude osas kohtult aegumise kohaldamist.

31. 16.03.2010 kohtuistungil märkis vastustaja, et jääb vastuses esitatud seisukohtade ja

kohtukõne teesides märgitud seisukohtade juurde. Kaebaja väite osas, et AS Esmar Ehitus on

sidunud end läbirääkimistel projekti maksumusega 1 000 000 krooni, esitab vastustaja eraldi

täiendava seisukoha.

12.04.2010 esitas vastustaja täiendavad seisukohad kaebusele ning vastused kohtu poolt

esitatud küsimustele.

Vee saab kaebaja Sompa ja Lepiku OÜ-lt. Nimetatud ettevõtjal on selles piirkonnas

puurkaevud ja nad on vett müünud juba 2000. aastast arvates. AS Esmar, kui vee-ettevõtja, ei

ole kaebaja poolt rajatud ja Sompa ja Lepiku OÜ võrguga ühendatud kinnistutele kunagi vett

müünud ja ei tee seda siiani. Käesoleval juhul töötab kaebaja poolt rajatud veetrass tänaseni

ning Sompa ja Lepiku OÜ müüb Lepiku-Kõlviku kvartalisisestele kinnistutele vett. Kaebaja

trassid sai ja saab käesoleva hetkeni ühendada 3.isiku trassidega. Kaebaja veetrass

kvartalisiseses osas on kogu aeg kasutusel olnud, kuid kolmanda isikuga ühendatud ei ole.

Kanalisatsiooni osas on välja ehitatud üks lõik kinnistusiseselt, see seisab kasutamata, kuid

on võimalik ühendada AS Esmari Ehitus võrkudega. Puuduvad andmed trassi seisukorra

kohta.

Paralleelubade väljastamine ei välistanud kaebajal oma lubadega ehitamise võimalust, kui

ehitamise soov oleks tegelikult olemas. Kaebaja saanuks kindlustada vee DP-ga hõlmatud

alale, kui ta oleks kogu trassi välja ehitanud. Seda ta ei teinud ja tal ei olnud selleks ka huvi.

Samuti ei soovinud ta saada piirkonna vee-ettevõtjaks, kuna ei osalenud vastaval konkursil.

Lisaseisukoht kaebaja 18.03.2010 kahjude loetelule ja mõned täiendavad vastuväited kaebaja

kahju hüvitamise nõudele.

Kaebaja pole käesoleva hetkeni esitanud täpset ja lõplikku nimekirja oma kahjudest.

18.03.2010 on kaebaja uuesti esitanud kahjude loetelu, kuid ei ole maha arvutanud n-ö

ühendamisõiguste edasimüüki (vt nt 5. toimiku lk-d 160-163) ega ka käibemaksu (vaidlust ei

ole poolte vahel, et kaebaja on arvanud kantud kulutustelt käibemaksu maha, st talle on

käibemaks juba riigi poolt tagastatud). Kaebaja on esitanud lihtsalt viited haldusasja 5.

toimiku lehekülgedele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 25.02.2010 otsuses nr 3-2-1-159-09 rõhutanud, et kohus

võib kahjuhüvitise suuruse määrata vaid tingimustel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks

teha. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebaja esitanud käesoleva hetkeni oma täpse kahju suurust,

mistõttu ei ole võimalik ka kohtul väidetavate „kasutult“ kantud kulutuste eest kahjuhüvitist

välja mõista.

Kaebaja kantud kulustest tuleks maha arvata kaebaja enamusosaniku ja DP ala kinnistute

omanikuks olnud H.Niiberg’i elamukruntide müügist saadud kasu. Arvestada tuleb Riigikohtu

HK 30.11.2004. a otsuse 3-3-1-56-04 p-s nr 22 sedastatud seisukohaga, et „Õigusvastase

üksikaktiga tekitatud kahju hüvitamisel tuleb juhinduda ka kahju hüvitamise üldistest

põhimõtetest. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude

rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks

pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega

tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt,

millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku

külge.“

Vastustaja on väljastanud kaebajale ehitusloa DP realiseerimiseks (mis hõlmas kõiki

elamuarenduseks

vajalikke

infrastruktuuri

elemente

nagu

nt

tänavavalgustuse,

elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust), mille kaebaja otsustas realiseerida vaid

käesolevaks hetkeks välja ehitatud vee- ja kanalisatsiooni trassi ulatuses. Kaebaja

enamosanikuks on DP ala omanikuks olnud H. Niiberg. DP elamukruntide müügiga tegeles

veebilehel http://www.hot.ee/devon/ kättesaadava informatsiooni kohaselt Devon Vara OÜ

(vähemusosanikuks kaebaja vähemusosanik Peeter Oja). Nimetatud veebilehelt kättesaadava

informatsiooni kohaselt hõlmasid elamukruntide hinnad järgmise kommuniaktsioone –

(Elekter – Põldma kvartali krundid varustataks elektrienergiaga alamkvartali alajaamast

(10/0,4 kV) mööda kaabelliini kinnistu piiril olevasse kahetariifse arvestiga mõõtekilbini.

Mõõtekilbist elamu peajaotuskilbini ehitab tarbija oma vajadusel vastava liini. Peakaitsme

suurus 25A. elektrienergia tarbimise alustamiseks sõlmida liitumislepingu alusel

elektrienergia

ostu-müügileping.

Kontaktaadress:

Eesti

Energia

AS-i

Teenindus.

F.R.Kreutzwaldi 4, 10120 Tallinn. Telefon: 6 400 600. Vesivarustus – Põldma kvartali

krundid varustatakse veega OÜ Sompa ja Lepiku puurkaevust mööda tänava torustikku

krundi piiril olevasse liitumispunkti. Liitumispunktist elamuni ehitab tarbija oma vajadustele

vastava torustiku. Planeeritud maksimaalne veekulu 0,9 m3/ööpäevas. Vee tarbimise

alustamiseks sõlmida liitumislepingu alusel veevarustuse teenuste leping. Kontaktaadress:

OÜ Sompa ja Lepiku, Lepiku tee 33A, 11913 Tallinn. Kontaktisik: Rein Lepik, tel 6 005 446.

Tänav – Juurdepääs Põldma kvartali elamukvartali kruntidele mööda uut Põldma tänavat.

Side – Telefoniühendus Eesti Telefoni digitaalvõrgu kaudu. Soovi korral ISDN. Vajalik

sõlmida Eesti Telefoniga liitumisleping. Tänavavalgustus – "Valgem kui päise päeva ajal")

(lisa 1). Samuti on nimetatud veebilehel lingi „Kruntide hinnakiri“ alt avanevas tabelis selgelt

ära toodud, et „Krundi hind sisaldab kommunikatsioonide maksumust“ (lisa 2).

Lähtuvalt ülaltoodust müüdi DP ala elamukrunte koos infrastruktuuriga ja seega peab

H.Niiberg, kui kaebaja enamusosanik ja DP ala kruntide varasema ainuomanikuna olema

nende kommunikatsiooniga varustatud kruntide müügilt teeninud olulist kasu, mis tuleks

kaebaja väidetavast kahjust maha arvata. Vastupidisel juhul rikastuks kaebaja enamusosanik

alusetult, kuna saaks vastustajalt juba välja ehitatud ja kasutusel infrastruktuuri eest lisaks n-ö

ühendamisõiguse ja kommunikatsioonidega elamukruntide müügist saadud kasule. Eeltoodut

ei mõjuta asjaolu, et käesoleval juhul on menetlusosaliseks kaebaja, mitte H.Niiberg isiklikult.

Vastupidiselt

oleks

väga

hõlbus

konstrueerida

avaliku

võimu

teostaja

vastu

riigivastutusnõudeid eraldades kulutuste osa üldisest kasumlikust äriplaanist äriühingusse.

Ka jääb vastustaja endiselt seisukohale, et käesoleval juhul ei olnud vastustajale kaebaja poolt

kahju kandmine (kui kohus käesoleval juhul üldse kahju kandmise fakti tuvastab) ettenähtav.

Kaebaja ei ole kandnud vastustaja tegevuse tagajärjel kahju (puudub põhjuslik seos).

Kui kohus millegipärast siiski asub seisukohale, et kahju on vastustaja tegevuse tagajärjel

tekkinud, siis välistab vastustaja vastutuse käesoleval juhul asjaolu, et vastustajale ei olnud

ega saanud olla kaebajale kahju tekkimine ettenähtav.

Kahju ettenähtavuse põhimõte on sätestatud RVastS § 13 lg-s 3. Kui kahju tekkimine ei

saanud olla kahju tekitajale ettenähtav, siis puudub õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel

piisav põhjuslik seos, mistõttu langeb vastutus ära.

Nimetatud alust ei tohi segamini ajada RvastS § 13 lg-s 1 kirjeldatud vastustuse piiravate

tingimustega.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja teavitas 25.11.2002 kaebajat oma 1/2-1-

7/6046 kirjaga kolmandale isikule kaebaja ehitusloaga osaliselt kattuvale alale (kolmanda

isikule kui ametlikult vee-ettevõtjale väljastatud ehitusluba oli palju laiem) väljastatud

ehituslubadest ning soovitas kaebajal võtta ühendust kolmanda isikuga, et leida tekkinud

olukorrale mõistlik lahendus. Vastustaja teatas, et „Esmar Ehitus AS-i poolt ehitamisele

tulevad torustikud võimaldavad lahendada ka teie firma poolt arendatava Lepiku tee 55a, 60,

Kõlviku tee 2a, 2b, 3a ja 5a veega varustamise ja heitvete ärajuhtimise“. Vastustaja oli

kaebajale väljastanud ehitusloa kogu DP ala infrastruktuuri väljaehitamiseks, mitte aga vee-

ettevõtjana kasu teenimiseks, seega sai vastustaja eeldada, et kaebaja vastupidi säästab oma

vahendeid selle arvel, et 3.isik kannab ise veega varustamise ja heitvete ärajuhtimiseks

vajaliku infrastruktuuri ehitamisega seotud kulud. Kaebaja ei teavitanud vastustajat oma kahju

tekkimise ohust ning et kaebaja on ehitusloa n-ö omandanud Devon Vara OÜ käest ca

miljoni krooni eest. Nn väidetud tekkiv kahju ei saanud olla kuidagi ettenähtav.

Kaebaja kantud kulutused oleksid tekkinud ka tema poolt kolmandale isikule ehituslubasid

väljastamata.

Kokkuvõtteks jääb vastustaja seisukohale, et Tallinna Linnavalitsus ei ole kohustatud

vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest (VÕS § 127 lg 2). Vastustaja tegevuse ja kaebaja

väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Riigikohtu HK otsuse nr 3-3-

1-93-04 p 12 kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja

vältimatult. Kaebaja tegi oma väidetavad „kasutud kulutused“ (2000) enne vastustaja poolt

kolmandale isikule ehituslubade väljastamist (2002). Võimalik kahjuhüvitis ei oleks õiglane

ega mõistlik, kuna riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 13 lg 1 alusel arvestatakse

hüvitise suuruse määramisel ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatu osaga kahju

tekitamisel (p 4), samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks ebaõiglane (p 5). Kaebaja äriplaan on põhjendamata. Jääb selgusetuks, miks Devon

Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa realiseerimisega venitati ebamõistlikult ning tööd teostati

ainult osaliselt kvartalisisese vee- ja kanalisatsioonitrassi osas, kuigi aega oli teostamiseks

piisavalt. Lisatud Devon Vara OÜ detailplaneeringu ala elamukruntide n-ö elektroonilisest

müügiprospektist nähtub aga selgelt, et nn veevarustuse lahendamine Sompa ja Lepiku OÜ

kaudu oligi planeeritud, mitte aga ajutine lahendus. Tallinna HK palus juba 23.10.2006. a

toimunud eelistungil kaebajal esitada koos täpsustatud kaebusega andmed selle kohta, mis

oleks ehitusprojekti teostamine maksma läinud ning milline nägi välja kaebaja äriplaan. Seda

pole kaebaja senimaani suutnud teha. Pole selgust, kuidas kaebaja poolt vaidlustatud

õigusaktid tõid kaasa selle, et kaebaja kaotas oma rahalised investeeringud. Kaebaja

majandustegevus oli suunatud Põldma ja Valguta DP ala kruntide müügi toetamiseks.

Kaebaja ei saanud ehitusprojekti omandades kuidagi eeldada, et sellega seoses on läinud

temale üle õigus tehtud kulutused tingimata tasa teenida. Kolmas isik täitis vee- ja

kanalisatsiooni osas Devon Vara OÜ kasuks ise kohustused need trassid välja ehitada, millega

Devon Vara OÜ ja H.Niiberg säästis kulutusi. Majanduslikult ei olnud mõttekas niisuguse

hinnaga projekti osta. Kaebaja poolt rajatud trassid ei ole aga muutunud kasututeks ja

asjaolust, et kaebaja ja 3.isik pidasid vahepeal tehtud investeeringute ja nende hinna osas

läbirääkimisi, ei tulene, et vastustaja on põhjustanud kaebajale miljoni krooni suuruse kahju.

Kaebaja on teeninud seoses väljaehitatud trassiosaga liitumistasude näol tulu ja seega ei ole

käesoleval juhul õige vastustajalt veel täiendavalt „kahju“ välja mõista. Samuti tuleb eeldada,

et detailplaneeringu ala elamukruntidele on tulu teeninud ka H. Niiberg, kes võõrandas

nimetatud DP ala elamukrundid hinna eest, mis hõlmas kõiki kommunikatsioone (sh liitumist

veevärgiga). Kaebaja ja 3.isiku vahelise 12.09.2003 müügilepingu projekti kohaselt on

Põldma kvartalis liitumistasu tasunud 12 krunti, seega on kaebaja tema poolt välja arendatud

trasside ulatuses seadusega sätestatud alusel hüvitist saanud. Ehitusprojekti tegelik maksumus

ei olnud mitte 967 400 krooni vaid 235 000 kr; ca 9/10 ulatuses ei puudutanud Devon Vara

OÜ-le koostatud projekt ja sellele kulunud rahalised vahendid ühisveevärki ja -

kanalisatsiooni. Juba on märgitud, et jääb arusaamatuks seos õigusabikulutuste ja

kulutustega, mis tehti kaebajale kuuluva trassi väljaehitamiseks (millises osas on kaebaja

äriplaan realiseerunud). Õigusabikulude sidumine vaidlusaluse projektiga on vastustajal

analüüsitud 30.11.2006 vastuse p-is 1.2.3, tlk-d 247-248. Käibemaksu kahjuhüvitise

koosseisu lülitamine ei ole õige. Vastustaja ei nõustu endiselt ka viivisenõudega.

32.

14.04.2010

toimunud

kohtuistungil

täpsustas

vastustaja,

et

õigusabikuludes

seltsingulepingute projektide koostamine ei saa olla seotud antud asjaga (5 köide lk 68

spetsifikatsioon); samuti Villu Kõve AB arvetest lk 56-59, 61,66 ei ole näha, millega nad on

seotud. AB Concordia arvetel lk 62-64, on näidatud, et projektiks on tsiviilasi.

Müügilepingust nähtuvalt müüdi krunte kommunikatsioonidega, mis tõendab vastupidist

kaebaja väidetule. Ehitusega õigeaegselt mittealustamise tõendid ei ole asjakohased. Kaebaja

selgitustest oma tegevuse kohta võib aru saada, et kaebaja ehitas asja välja ning alles siis

hakkas uurima, kuhu trassid ühendada, kuid sellise ebamõistliku tegevuse eest ei saa

vastutada muu isik. Linnale ei saanud kaebaja väidetav projekti maksumuse kahju olla

ettenähtav, kuna projekti müügist linn ei teadnud. Tagantjärgi väita ühte või teist ideed

seotult projektiga ei ole ettenähtav, selliselt ei saa vastustaja ka hoolsuskohustust täites ette

näha väidetud kahju. RVS § 13 lg 3 näeb alused, miks peab jätma kaebuse rahuldamata.

Ehitusluba hõlmas ka muid tehnovõrke ja rajatisi, mille väljaehitamiseks takistus puudub

senimaani.

Tallinna Linnavalitsus esitas 14.04.2010 toimunud kohtuistungil menetluskulude nimekirja

(dateeritud 16.03.2010) ning palub välja mõista menetluskulud kokku summas 358 568,60

krooni so 22 916,71 eurot. Vastustaja kinnitab, et ta on Riigikohtu seisukohast teadlik, mis ei

soosi kulude väljamõistmist linnavalitsuselt, kuid antud kaebuse puhul on vastustaja pidanud

tegema ise ära kogu töö, mis oli kaebaja kohustuseks. Kogu protsessi vältel ei ole kaebaja

oma positsioone selgitanud, teeb vaid eksitavaid vihjeid. Vastustajale pani selline kaebaja

käitumine põhjendamatud kohustused, sj otsida taustainfot, lisamaterjali, et saaks aimu, mis

kaebaja üldse väidab. Kõike tuli korduvalt üle küsida ja vastustaja oli sunnitud tutvuma

olukorraga kohapeal. Tõendamiskohustus on kaebajal, kuid ta alusetult jätab selle teiste

kanda. Kohus küsis, millised on kulutused kaebaja menetluskulude summas, mida ei saa

arvestada, kuid ka siin ei ole kaebaja vastanud. Vastustaja kontrollis kaebaja nn äriplaanist

arusaamiseks ja tema eeldatult plaani elluviimise võimalusi majandusaastate aruannete kaudu

ja nähtub, et algusaastatel oli väike kasum ja hiljem oli ta kahjumis. Väide, et kaebaja

soovinuks liita enda tegevuse mõne võimsama ettevõtjaga, ei ole arvestatav, kui viidata

Devon Varale. Viide, et pangad annaksid laene, ei ole usutav, kuna kaebajal puudus endal

vara, mis saanuks olla tagatiseks. Ka puudus kaebajal majandustegevus, mis andnuks

vajalikud garantiid, seda kinnitavad ka esitatud majandusaruanded.

Kohtule on esitatud järgmised arved ja nende tasumist tõendavad dokumendid (vt 9 köide tlk

3-78):11.07.2006 arve nr 440 summas 16 685,20 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 4, 9

köide); arve sisu: esialgne dokumentide analüüs ja nõupidamine 2,42 h, advokaadibüroole

edastatud kohtutoimikuga tutvumine 1,30 h, kohtumaterjalide analüüs ja büroosisene

nõupidamine 2,18 h, advokaadibüroole edastatud kohtutoimikuga tutvumine 0,36 h, taotluse

koostamine kirjaliku seletuse esitamise tähtaja pikendamiseks 0,48 h, advokaadibüroole

edastatud kohtutoimikuga tutvumine ning tehtud Riigikohtu seisukohtade analüüsimine 0,24

h, kirjaliku vastuse ettevalmistamine, kirjalik taotlus kohtule tähtaja pikendamiseks, tel

kohtunikuga 0,48 h, advokaadibüroole edastatud kohtutoimikuga tutvumine ning tehtud

Riigikohtu seisukohtade analüüsimine 0,30 h, kohtule esitatava taotluse lõplik vormistamine

0,30 h; 25.08.2006 arve nr 504 summas 18 832,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 5, 9

köide); arve sisu: asja analüüs ja büroosisene nõupidamine (Ain Rait), saadud täiendavate

tõendite analüüs 1,36 h, Tallinna Halduskohtus toimikuga tutvumine 0,30 h; Tallinna

Halduskohtust kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentide ära toomine 0,30 h, meili

koostamine kohtumenetluse seisust 0,12 h, büroosisene nõupidamine seoses 19.07.2006

Vlamink Invest OÜ poolt nõude muutmise ja tõendi esitamisega 0,12 h, kohtuasja

analüüsimine ning Tallinna Linnavalitsuse lõpliku seisukoha koostamine 1,54 h, Tallinna

Linnavalitsuse lõpliku seisukoha koostamine vastuseks Vlamink Invest OÜ kaeusele 0,36h,

1,12 h ja 2,24 h, OÜ Vlamink Invest intressinõude analüüsimine 1,0 h, koostatud Tallinna

Linnavalitsuse seisukoha täiendamine 1,18 h; 12.09.2006 arve nr 548 summas 44 285,40

krooni; pangakonto väljavõte (tlk 6, 9 köide); arve sisu: OÜ Vlamink Invest ja Devon Vara

OÜ majandusaasta aruanded (2000 ja 2001) hind 100 krooni, OÜ-le Vlamink Invest

kuuluvate kinnistute andmetega tutvumine 30 krooni, Toomas Soo kontaktide saamiseks

äriühingu andmetega tutvumine 20 krooni, kaebuse materjalidega tutvumine, analüüs 2,06 h,

nõupidamine AB-s:TSAPA (U.Keba), Ain Alvin – materjalide kogumine 2,18 h, haldusasja

materjalide analüüs, büroosisene nõupidamine 1,06h, 3.isiku esindaja adv Siim Roodega

nõupidamine, kirjalikud küsimused, e-mail Roodele 0,48 h, nõupidamine AB-s (U.Keba) 2,42

h, linna täiendava seisukoha täiendamine – büroosisene nõupidamine 1,06h, saadud kirjalik

vastus päringule Raivo Pikkorilt – analüüs 0,36 h, nõupidamine ARPAB-s R.Kebaga OÜ

Vlamink Invest kaebuse teemal 2,0 h, Devon Vara kohta kättesaadavate andmete

analüüsimine 0,18h, telefonikõne Harju Maakohtu kantseleisse OÜ Vlamink Invest poolt

esitatud arvel märgitud tsiviilasja raames 0,06, Koostatud Tallinna Linnavalitsuse seisukoha

täiendamine 0,18 h, nõupidamine ARPAB-s R.Kebaga seoses OÜ Vlamink Invest kaebusega

2,30h, koostatud Tallinna Linnavalitsuse seisukoha täiendamine 1,48 h, Vaidlusaluse

territooriumiga (PÕldma ja Kõlviku tee) kohapeal tutvumine 1,0 h, Tallinna Linnavalitsuse

seisukoha koostamine OÜ Vlamink Invest taotluse kohta 0,24 h, E-kirja koostamine R-Kebale

haldusasja nr 3-05-174 seisust 0,06 h, E-kirja koostamine AS-ile Esmar Ehitus 0,18 h,

büroosisene nõupidamine, kohtumine LV esindaja R-Kebaga ARPAB-s 3,12 h, büroosisene

nõupidamine 0,30 h, nõupidamine AA 0,18, kirjaliku vastuse ettevalmistamine Tln HK-le

0,48 h, kirjaliku vastuse lõplik läbivaatamine ja kohtusse saatmine 1,06 h, büroosisene

nõupidamine,

edasilükkamine,

täiend.

tõendid

0,12

h,

nõupidamine,

seisukoht

edasilükkamisele, edastamine kohtule 0,36 h, kohtumäärus, e-mail RK, RK, tel kõne AA 0,30

h; 12.10.2006 arve nr 622 summas 5616,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 7, 9 köide); arve

sisu: materjalide analüüs ja tõendite kogumine 2,18 h, kogutud kohtumaterjalide analüüs 1,06

h; 10.11.2006 arve nr 685 summas 59 472,00 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 8, 9 köide);

arve sisu: saadud kaebaja tõendid, info kliendile, esialgne analüüs 0,54 h, kaebaja esitatud

tõendite analüüs 2,48 h, nõupidamine AB-s: Alvin, Keba, Rait – ettevalmistus kohtuistungiks

0,54 h, nõupidamine AB-s: ettevalmistus kohuistungiks, tõendite analüüs, Esmar Ehitus

esindaja nõupidamine2,12 h, ettevalmistused halduskohtu istungiks, kirjalikud teesid 3,42 h;

ettevalmistus kohtuistungiks, kohtuistung Tln halduskohtus 3,24 h, märkused ja parandused

protokollile 0,18 h, e-meilivahetus Priit Lello –seoses tõendite kogumisega kohtuvaidluseks

0,36 h, telefonikõne kohtuniku sekretärile küsimusega, kas kaebaja on esitanud kohtusse TLV

poolt palutud dokumendid 0,06 h, meili koostamine TLV-le kohtuvaidluse seisust 0,12 h,

telefonikõne AS-ile Esmar Ehitus arendusjuhile R.Pikkorile 0,06 h, OÜ Vlamink Invest poolt

kohtule esitatud täiendavate tõendite ja nendele lisatud seletuse analüüsimine 0,18h, OÜ

Vlamink Invest dokumendi edastamine Raul Kebale 0,06 h, büroosisene nõupidamine seoses

OÜ Vlamink Invest poolt esitatud täiendavate tõenditega 2,48 h, kohtumine R.Kebaga

haldusasjas nr 3-05-174 1,0 h, OÜ Vlamink Invest ja OÜ Sompa ja Lepiku vaheliste

õigussuhete analüüsimine 0,12h, telefonikõne OÜ Sompa ja Lepiku juhatuse liikmele 0,12 h,

vaidlusaluste haldusaktide aluseks olevate skeemide ja projektide analüüsimine 1,36 h; asjas

kohtule esitatud ja meie valduses olevate ning veel esitamata tõendite analüüsimine 0,36 h;

kohtuteeside koostamine 0,30 h, kaebaja argumentide ja võimaliku põhjusliku seose

analüüsimine 3,12 h, 1,18 h, 1,18 h, 0,36 h, büroosisene nõupidamine seoses esmaspäevase

kohtuistungiga 2,06 h, esmaspäevaseks kohtuistungiks kohtuteeside koostamine 2,0 h,

kohtuteeside

koostamine

0,30

h,

büroosisene

nõupidamine

seoses

esmaspäevase

kohtuistungiga 0,12 h, kohtuistung haldusasjas Vlamink Invest OÜ vs Tallinna linn 2,0 h,

meili koostamine Tallinna linnale toimunud kohtuistungist 0,06 h, kohtuistungi protokolliga

tutvumine 0,06 h, meili koostamine kohtumäärusest 0,06 h; 12.12.2006 arve nr 787 summas

21 310,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 9, 9 köide); arve sisu: tutvumine täiendava

kaebusega, analüüs, info kliendile 0,48 h, kirjaliku vastuse ettevalmistamine 1,24h,

telefonikõne Tln Halduskohtusse 0,06 h, Vlamink Invest OÜ nõude täpsustuse analüüsimine

2,48 h, vastuse koostamine kaebaja täpsustusele 4,0 h ja 2,18 h, büroosisene nõupidamine

seoses koostatud vastusega Vlamink Invest OÜ nõude täpsustusele 1,0 h, nõude täpsustusele

koostatud vastuse kohtusse edastamiseks lõplik vormistamine 0,18h ja 0,12 h; 08.01.2007

arve nr 857 summas 34 361,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 10, 9 köide); arve sisu:

saadud Vlamink (U.Kiik) kirjalik vastus, analüüsitud, info kliendile, alustatud kirjaliku

vastuse koostamisega Vlamink vastusele 1,12 h, ettevalmistatud kohtuistungiks, materjalide

läbivaatamine, büroosisene nõupidamine 2,30 h, büroosisene nõupidamine seoses kaebaja

11.12.2006 vastusega kohtunõudele 0,36 h, büroosisene nõupidamine (TT) AA ja RK 0,30,

kaebaja 08.12.2006 koostatud vastuse analüüsimine ning TLVpoolse vastuse ja kohtuteeside

koostamine

3,0

h,

kohtuistungiks

ettevalmistamine,

teesid

3,12h,

kohtuistungiks

ettevalmistumine 0,30h ja 1,54 h, kohtuistung 3,0 h ja 3,0 h, kohtuistungi protokolliga

tutvumine ja sellesse paranduste sisseviimine 0,18, protokolli parandused tehtud, edastatud e-

mailiga kohtule 0,36 h, protokolliga tutvumine 0,30; 12.02.2007 arve nr 83 summas 6277,60

krooni; pangakonto väljavõte (tlk 11, 9 köide); arve sisu: saadud kohtuotsuse analüüs 0,36 h,

esimese astme kohtuotsuse analüüsimine, info saadetud kliendile 1,06 h, kohtuotsuse

analüüsimine ja büroosisene nõupidamine (RKA) 1,12 h, kohtuotsuse analüüs seoses

apellatsioonkaebuse esitamise või sellest loobumisega 0,18 h, halduskohtuga kontakteerumine

ja kohtuotsuse analüüsimine 0,18 h; 12.03.2007 arve nr 151 summas 7929,60 krooni;

pangakonto väljavõte (tlk 12, 9 köide); arve sisu: OÜ Vlamink Invest apellatsioonkaebusega

tutvumine 0,18 h, saadud apellatsioonkaebus elektrooniliselt, edastatud kliendile, büroosisene

nõupidamine ja tegevuskava 0,48 h; kaebaja apellatsioonkaebuse esialgne analüüs ja

varasemate materjalide ülevaatus seoses kirjaliku vastuse koostamise vajadusega 1,12 h,

kaebuse analüüs ja kirjaliku vastuse koostamise algus 2,30 h; 04.04.2007 arve nr 267 summas

18 006,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 13, 9 köide); arve sisu: kirjaliku vastuse

ettevalmistamine 0,48 h, AS Esmar Ehitus kirjaliku vastuse analüüs 0,30 h, kirjaliku vastuse

koostamise osas nõupidamine 0,48 h, kirjalik vastus lõpetatud, saadetud kohtule ja

menetlusosalistele 1,54 h, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2,0h, 2,30 h ja 1,0 h,

koostatud ja esitatud kohtule vastustaja vastus apellatsioonkaebusele 0,54 h ja 0,30 h,

07.05.2008 arve nr 425 summas 27 918,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 14, 9 köide);

arve sisu: ettevalmistus 16.04.2008 toimuvaks kohtuistungiks (toimiku materjalide

analüüsimine) 1,48 h, kohtutoimikuga tutvumine 0,48 h, kohtuistungiks ettevalmistamine 1,0

h ja 2,12 h, kohtukõne teeside koostamine 3,18 h, teesid, 1,06 h, büroosisene nõupidamine

strateegia ja seisukohad istungil 0,24 h, teeside täiendamine 1,06 h, ettevalmistus istungiks ja

osalemine istungil (adv Salumets) 2,36 h, ja 1,54 h, ülevaade kliendile 0,12 h, kohtuotsusega

tutvumine ning selle analüüs, kiri kliendile 0,30h; 05.06.2008 arve nr 484 summas 1321,60

krooni; pangakonto väljavõte (tlk 15, 9 köide); arve sisu: kassatsioonkaebusega tutvumine

ning selle esialgne analüüs, kaebus edastatud kliendile 0,48 h; 03.07.2008 arve nr 600

summas 30 231,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 16, 9 köide); arve sisu: tutvumine

Vlamink kaebusega, analüüs 1,12 h, Vlamink Invest OÜ poolt esitatud kassatsioonkaebuses

esitatud väidete analüüsimine 6,42 h, kassatsioonkaebusele vastuse koostamine (esitatud

kohutule 25.06.2008) 2,36 h, 2,24 h, 2,0 h ja 3,24 h; 03.10.2008 arve nr 974 summas

34 361,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 17, 9 köide); arve sisu: ettevalmistus Riigikohtu

istungiks 1,24 h, 3,0 h ja 3, 48 h, Riigikohtus istungil osalemine (A.Salumets) 6,12 h ja 6,12

h, ülevaade istungist 0,12 h; 06.11.2008 arve nr 1124 summas 2312,80 krooni; pangakonto

väljavõte (tlk 18, 9 köide); arve sisu aruannet ei ole kohtule esitatud; 07.04.2009 arve nr 349

summas 4956,00 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 19, 9 köide); arve sisu: Vlamink Invest

vastusega tutvumine, esialgne analüüs 0,42 h, kaebaja vastuse analüüsimine 0,18 h, kohtus

lisade järgi; lisade läbivaatamine ja analüüs 0,30 h, kaebuse esitaja poolt esitatud lisade

ülevaatamine ja loetamatute lisade kohta kaebuse esitajale e-kirja koostamine 0,24 h, kaebuse

esitaja poolt saadetud viivisearvutuse analüüsimine 0,06 h, kaebaja viivisnõude täpsustusega

tutvumine, edastatud kliendile 0,12h, Vlamink täpsustatud viivisenõud läbi vaadatud,

büroosisene nõupidamine seoses kaebusega 0,48 h; 07.05.2009 arve nr 529 summas

20 319,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 20, 9 köide); arve sisu: kaebuse täienduse ja selle

lisade analüüsimine 0,30 h; kaebusele vastuse koostamine 4,06 h; vastuse koostamine kaebuse

täiendusele 0,24 h; vastuse koostamine kaebuse täpsustusele 3,0 h; vastuse täiendamine,

esitatud kohtule 2,30 h; kaebaja täiendavate selgitustega tutvumine, edastatud kliendile 0,24

h; 06.10.2009 arve nr 1072 summas 4368,00 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 21, 9 köide);

arve sisu: büroosisene nõupidamine (RKA) 0,18 h; E-kirja koostamine P.Lellole 0,06 h;

haldusasja materjalide analüüsimine ning edasise tegevuskava kokkupanek 1,30 h;

nõupidamine kliendiga (adv Salumets) 0,24 h; kohtumine P.Lello ja R.Kebaga, edasise

tegevuskava koostamine (RKA) 0,18 h.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

33. AS Esmar Ehitus leidis, et tema tegevus ei piiranud OÜ Vlamink Invest õigust rajada

DP alal kvartalisisest veevärki ja –kanalisatsiooni, sj Tallinna Linnavolikogu 26. augusti

1999. a määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise

eeskirja" punktide 1.2.12 ja 1.2.14 mõistes.

Erinevate trasside rajamine samale teealale on tehniliselt võimalik.

Tallinna Linnavolikogu 26. 08.1999. a määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni kasutamise eeskirja" ja Tallinna Linnavolikogu 15. 06. 2000. a määrusega

nr 24 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" kohaselt on

AS Esmar Ehitus kohustatud tagama kõigi tegevuspiirkonnas asuvate tarbijate joogi- ja

heitvee ärajuhtimise teenuse osutamise, samuti rajama kogu piirkonnas ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni ning sadeveekanalisatsiooni ja tuletõrjehüdrandid.

AS Esmar Ehitus ja Vlamink Invest OÜ pidasid läbirääkimisi Vlamink Invest OÜ poolt

ehitatud vee- ja kanalisatsioonitrasside võõrandamiseks ning kaebaja esitas läbirääkimiste

käigus ühe võõrandamistehingu võimaliku tingimusena hinna, milleks kaebaja nägemuses oli

1 000 000 (üks miljon) kr. Väär on aga seisukoht, et 3.isik peab seda projekti tegelikuks või

õigeks hinnaks. AS Esmar Ehitus soovis lõpetada tulutud vaidlused ja oli valmis läbirääkimisi

vee- ja kanalisatsioonitrasside võõrandamislepingu sõlmimiseks jätkama teatud eeltingimuste

täitmisel. Üheks selliseks eeltingimuseks oli mh asjaolu, et võõrandaja (Vlamink Invest OÜ)

korraldab kõigi kinnistuomanikega servituutide seadmise teatud tähtajaks. Vlamink Invest

OÜ ei suutnud kasutusõiguseid tähtaegselt seada ning sellest tulenevalt läbirääkimised

võõrandamislepingu sõlmimiseks ka lõppesid. AS Esmar Ehitus tegevus ei ole saanud

põhjustada vaidluse osapooltele mistahes kahju.

34. Kaebaja veevarustuse torustik on kasutusel. Kolmas isik ei nõustu endiselt kaebaja poolt

lepinguprojektile antud tõlgendusega.

12.09.2003 a seisuga lepinguprojektist nähtub muuhulgas, et kolmandal isikul ei ole õigus

võtta liitumistasu- p 3.5. Jääb arusaamatuks, et kui ka kinnistuomanikud ei ole maksnud

kommunikatsioonide eest, see oli kaebaja väide, miks siis kinnistutelt liitumistasu võtta ei

tohiks. Mis ettepanekut see tähendaks 3.isiku jaoks?

Ostja sooviks oli, et see projekt hõlmaks kõiki kinnistuid, millel asub rajatis. Lepingu ese

asub 5 erineval kinnistul. Kaebaja poolt esitatud projekt ei kinnita kolmanda isiku nõustumist

igal tingimusel selle suhtes edasi rääkida. Kaebaja väitis, et soovis siduda kõigi

kasutusõigused müüdava projektiga, seega pidi olema ka Lepiku 52 osas saadud nõusolek,

seda nõuet kaebaja ei täitnud; see oli ostajale oluline, kuna vastasel juhul oleks tekkinud

õigusliku aluseta ehitised. Kuna Lepiku 52 ei olnud kasutusõiguse suhtes nõusolekut seatud,

ei arutatud projekti. Eesmärk oli, et kasutusõigus oleks saavutatud ja siis arutada lepingut

edasi, et saavutada õigusrahu.

Kaebaja esitas ise DP, kus on näidatud, kuidas tuleb lahendada veevarustus ja kuidas heitvee

ärajuhtimine. Kaebaja projekt nägi ette hoopiski, et Sompa veeühistu puurkaevuga tuleb

kaebaja jaoks ühendus, täna see ühendus töötab, selle kaudu osutatakse elanikele

veevarustusteenust. Seega on kaebajal plaanitud vee saamine vastavuses DP-ga.

Kanalisatsioon tuli ühendada Randvere tee ja Nõo tee vahelise ala DP isevoolse torustikuga.

See tuli rajada planeeringu ala omanikul. Kaebaja esitas tõendid, millest nähtub, et kaebaja on

teinud taotluse kanalisatsioonitorustiku ühendamiseks, mis oli Pirita-Mähe magistraaltorustik.

Tallinna Vesi keeldus seda tegemast. Selgelt on siit näha, et kaebaja pidi ette nägema, et

2002.a. kanalisatsioonitoru kasutusse võtmiseks tuli ühendada Randvere ja Nõo tänava

detailplaneeringuga ettenähtud isevoolse torustikuga ja see omakorda Tallinna Veele kuuluva

magistraaltorustikuga. Kaebaja pidi mõistliku hoolsuskohustuse raames veenduma, et saab

kõik ühendused tehtud ja trassi reaalselt kasutusse võtta.

Kui kaebaja hakkas ehitama, miks ei hakanud ta ehitama eelvoolu poolt, vaid alustas seda

kruntidelt ? Seega ehitas ta ilma veendumuseta selles, et saab torustiku ühendada, mille kaudu

on võimalik heitvesi ära anda kuni veepuhastusjaamani.

Kaebaja on ise võtnud endale põhjendamatuid äririske ja ei ole üles näidanud vajalikku

hoolsust. See ei sõltunud teiste tegevusest.

Kolmandal isikul oli maakasutusõigus, va H. Niibergi osas ei olnud, kui mõni ehitistest pidi

asuma tema maal.

Tallinna Veega peetud kirjavahetusest nähtub, et tuleb kokkulepe saavutada ehituse

alustamisel. Kaebajal ei olnud neid kokkuleppeid ja seega kaebaja ei näidanud üles vajalikku

hoolsust. Saame rääkida 5 kinnistust, mille osas on väljavõtted olemas.

Lepiku 50, Põldma 8 osas on kanalisatsioonitorustik välja ehitatud ja kasutusele võtmata.

Tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks otsinud trasside väljaehitamiseks partnerit.

Kanalisatsioonitrasside omanikuna tahtis ühenduse saamist Tallinna Vee trassidega.

35. 19.04.2010 esitas kolmas isik kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kokku

summas 23 085 krooni so 1475,40 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

36. Tallinna Halduskohtu otsus 08.01.2007 oli edasi kaevatud kaebuse esitaja poolt

kahjunõude osas ja selles osas oli palutud teha uus otsus. Riigikohus tühistas Tallinna HK

märgitud otsuse 01.10.2008 ja saatis asja uueks lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

Resolutsiooni kohaselt on otsus tühistatud tervikuna, kuid kohus käesolevalt selgitab, et kuna

edasi kaevati halduskohtu otsus osas, mis lahendas kahjunõude, siis on Riigikohtu otsusega

tühistatud edasikaevatud otsuse osa.

Seega ei ole enam vaidluse all taotlus, milles OÜ Vlamink Invest palus tunnistada

õigusvastaseks Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti 7. 11. 2002. a ehitusloa nr

28369, 7. 07. 2003. a ehitusload nr 29933 ja nr 29934, 19. 08. 2003. a kasutusloa nr 2190 ning

21. 11. 2003. a kasutusload nr 2467 ja nr 2468 ning kaebaja kasuks välja mõistetud

kohtkulude osa (73 770 kr).

37. Asja materjalidest nähtub, et TSAPA eelmärgitud ehitus-ja kasutusload tunnistati Tallinna

HK otsusega 08.01.07.a. õigusvastasteks põhjustel, et 21. 12. 2000. a oli Tallinna

Linnaplaneerimise Amet andnud OÜ-le Devon Vara ehitusloa nr 25171 Lepiku tee 60, 55a ja

Kõlviku tee 2a, 2b ja 5a maa-ala insenerivõrkude ehitamiseks. Sellest ehitusloast tulenevaid

õigusi ja kohustusi asus realiseerima OÜ Vlamink Invest. Tallinna Linnavolikogu

16. detsembri 1999. a otsusega nr 293 kehtestatud Lepiku tee 60, 55a ja Kõlviku tee 2a, 2b

ja 5a maa-ala detailplaneering, mis oli PES § 9 kohaselt lähiaastate ehitustegevuse aluseks

olev dokument, ei näinud ette konkureeriva või dubleeriva vee- ja kanalisatsioonivõrgu

ehitamist. Kohalik omavalitsus oli PES § 54 p 1 ja EhS § 24 lg 1 p 1 alusel kohustatud

keelduma AS-ile Esmar Ehitus ehituslubade andmisest, sest varem samale maa-alale

väljastatud ehitusluba ei olnud kehtetuks tunnistatud ning OÜ Vlamink Invest

insenervõrkudega konkureeriv AS-i Esmar Ehitus ehitusprojekt oli seega vastuolus

detailplaneeringuga.

Kohus märkis veel, et EhS § 33 lg 3 kohaselt kontrollib ehitusjärelevalve organ kasutusloa

väljastamisel

ehitise

vastavust

õigusaktidega

sätestatud

nõuetele.

Riigikohtu

halduskolleegium leidis 10. oktoobri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-03, et kasutusloa

andmisel peab ehitusjärelevalve organ kontrollima ehitise vastavust mitte ainult ehitus- ja

planeerimisõiguse normidele, vaid hindama ka seda, kas ehitise kasutamine kavandatud

otstarbel on vastuolus muude õigusnormidega. Ehitis ei vasta nõuetele, kui ehitis või selle

projektikohane kasutamine kahjustaks ebamõistlikult kolmandate isikute õigusi. Kasutusload,

mis on väljastatud õigusvastaste ehituslubade alusel ehitatud ehitisele, on õigusvastased.

Kohus leidis, et OÜ-l Vlamink Invest on põhjendatud huvi vaidlustatud ehitus- ja

kasutuslubade õigusvastaseks tunnistamiseks, kuna ta soovib konkureeriva ehitusprojekti

omajana nõuda Tallinna linnalt nimetatud lubadega temale tekitatud varalise kahju hüvitamist.

OÜ Vlamink Invest kaebused endistes haldusasjades nr 3-82/2004 ja 3-1020/2004 kuulusid

rahuldamisele.

38. Esmalt märgib kohus, et kuivõrd Vlamink Invest OÜ kaebusi on arutatud mitmeid kordi,

ning kaebusega seotud asjaolusid ja kaebaja majandustegevuse sisu ning eesmärke oli raske

kaebaja vastuoluliste ja korduvalt muutuvate selgituste tõttu mõista, siis on käesolevalt

menetlusosaliste poolt ja kaebaja esitatud väidete kontroll kinnitanud ja selgitanud, et

taustaolukord, milles menetlusosalised tegutsesid, ei olnud kõiges selline, nagu seda kaebaja

on menetlustes püüdnud esitada ja ehkki kaebaja märgib mitmel korral, et vaidlust asjaoludes

ei ole, nähtub kohtule, et selline kaebaja järeldus on ekslik ja eksitav.

Kuivõrd ehitusluba DP ala insenervõrkude ehitamiseks väljastati siiski OÜ-le Devon Vara,

siis sai ehitusloa andmisel hinnata kvartalisiseste teede ja insenertehniliste võrkude

planeerimise kui vee-ettevõtja võimekust OÜ Devon Vara suhtes. OÜ Devon Vara müüs tema

tellitud DP ala kvartalisiseste teede ja ehitusvõrkude ehitusprojekti ära Vlamink Invest OÜ-le.

Seega arendusala arendamist sooviva ettevõtja võimekust sai hinnata OÜ Devon vara suhtes

ja vaidlust ei ole selles, et kaalutud oli, et kui OÜ Devon Vara soovib alustada ka piirkonna

vee-ettevõtja tegevust, siis ta peab selleks astuma kohaseid samme arvestades, et vee-

ettevõtjaks saab määrata selle isiku, kes soovib tegutseda vee-ettevõtjana. Kuigi kaebaja ei

avaldanud andmeid, millal ta täpsemalt alustas ehitustegevusega vaid rõhutas, et asja

materjalidest nähtub, et kaebaja rajatud veetrass võeti vastu 03.08.01.a. aktiga, siis ei ole

vaidlust selles, et juba 17.05.01.a. oli määratud vee-ettevõtjaks Mähe 1 ühisveevarustuse ja

kanalisatsiooni tegevuse piikonnas AS Esmar Ehitus ja MTÜ Energia Mähe, kuna OÜ Devon

Vara ei olnud siiski soovinud saada vee –ettevõtjaks ei enne seda ega pärast seda. Vastavalt

ei ole kaebaja ka väitnud, et kui ta ostis projekti OÜ-lt Devon Vara, oli ta veendunud või

teadlik, et OÜ Devon Vara astus samme, et saada piirkonna vee-ettevõtjaks ja et selles mõttes

oleks olemas õigustatud ootus, et ta selleks sai või saab. Kaebaja ei märgi, et ta ise

kandideeris piirkonna vee-ettevõtjaks. Seega ei ole siiski vastustajad nõustunud kaebaja

seisukohaga ja on kogu aeg olnud seisukohal, et kaebaja soovis ehitada DP-st tulenevat

kvartalisisest veetrassi ja seda saab rajada DP-s ettenähtud viisil, mitte ei soovinud saada vee-

ettevõtjaks. Kui vastustaja oleks ka kontrollinud, kas projekt on edasi müüdud, ei oleks sellest

muutunud midagi, kuivõrd kaebaja selleks saada tegelikult ei tahtnud.

Seega oli kaebajal vajalik kahjunõude esitamisel tõendada, et kahju siiski tekkis ja seda

seotult kvartalisiseste veetrasside kasutamisega, kuna kaebaja väidab, et ta on need maha

jätnud ja ei saa loodetud tulu 3.isikule väljastatud õigusvastaste lubade tõttu.

Tegemist on erinevate veetrassidega ja üks puudutab piirkonna vee-ettevõtja tegevust ning

teine konkreetse DP alal lubatud ehitustegevust vee-ja kanalisatsioonilahenduste leidmiseks.

Vastustajad on vastupidiselt ka väitnud, et OÜ Devon Vara suhtes ei saanud eeldada, et firma

tegelikult kavatsetut ellu viima ei hakka ning et hilisemalt ostab eelmärgitud projekti Vlamink

Invest OÜ, kes samuti ei ehita välja DP alale ettenähtud trasse.

Kaebaja tegi projekti ostu 29.12.2000, kuid vastustajat sellest ei informeerinud. Vastupidist

ei väida ka kaebaja. Kaebaja ega OÜ Devon Vara ei ole soovinud osaleda vee-ettevõtjaks

konkureerimisel. OÜ-le Devon Vara ehitusprojekti realiseeris kaebaja vaid osaliselt. Soetatud

projektist tulenevalt ei olnud tal enamaid õigusi, kui OÜ-l Devon Vara, kuna kaebaja

kokkuvõttes ka ise ei väida, et ta soovis osaleda konkursil või et ta esitas konkreetseid

taotlusi, vastupidiselt nähtub, et ta loobus isegi sellest plaanist, kuidas kasutada

kvartalisiseseid trasse teistmoodi, kui ta neid hetkel kasutab, so senisest kasumlikumalt.

Trassid ei ole kasutamata ehkk kaebaja ise väidab, et ta on need maha jätnud. Kohtule nähtub,

et trassid on kasutusel just niisugusel viisil nagu kaebaja suutis oma majandusplaane reaalseks

pidada ja vastavuses oma kalkulatsioonidega kasutusse võtta või kasutamiseks anda. Isegi kui

vastustajad oleksid saanud koheselt teada, et projekt müüdi edasi, ei oleks see kuidagi

mõjutanud kaebaja tegevust, kes väidetult kokkuvõttes osutas teenust, mille käigus viis kokku

projektist tulenevad võimalused ning teenis tulu liitumise vahendamise eest (vt kaebaja

22.04.10 lõplik seisukoht).

39. Kohus soovib koheselt selgitada ka alljärgneva.

Kui senimaani nähtus kaebustest, et kaebaja vaidlustades Esmar Ehitus AS-le vaidlusaluste

lubade väljastamist oli märkinud, et ühele ja samale objektile välja antud ehituslubade korral

jääb kehtima varem välja antud ehitusluba, sest kaebaja arvates hilisem ehitusluba on igal

juhul ebaseaduslik ja rikub varasema ehitusloa omaniku õigusi (vt nt Tallinna RK 16.02.05.a.

otsus nr 2-3/127/05), siis hiljem oli kaebaja korraks märkinud, et ei oleks tulnud anda välja ka

OÜ Devon Vara ehitusluba, kui ei kaalutud, kas ettevõtja on suuteline kavandatut ellu viima.

Kaebaja ei ole seda väidet enam küll korranud, kuid kohtule nähtub, et väide võis tuleneda

Riigikohtu HK lahendi nr 3-3-1-33-05 seisukohtadest. Kuivõrd vastustajal tekkis kahtlus, kas

kaebaja sooviks on muuta seniseid väiteid ja kaebuse aluseid, siis sellega seotult oli vastustaja

palunud kaebajal formuleerida uuesti selged positsioonid, et välistada kahtlused, kas kaebaja

on muutnud kaebuse aluseid.

Juba varasemal asja arutamisel oli kohus andnud kaebajale just seetõttu uue vastamise aja

(10.11.06.a.) kohustusega formuleerida uuesti selged nõuded, kuna vastustaja oli palunud

kaebajal täpsustada, kas kaebaja sooviks on muuta nõude aluseid.

Kuivõrd käesolevalt on kaebuse esitaja esindaja korduvalt märkinud, et ta jääb kõigi oma

varasemate seisukohtade juurde ning ei ole samas ise nõustunud täpsemaid vastuseid andma,

kui kaugele ulatuvad nn eelmised seisukohad, siis kohus siinkohal märgib, et kontrollis, kas

kaebaja on muutnud oma seisukohti märgitud küsimuses ja kui on, siis tuli need kohtule esile

tuua.

Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole soovinud seniseid nõudealuseid muuta ja

kaebaja ei formuleerinud oma nõudeid ja kaebuse asjaolusid nii, et käesoleva vaidluse

põhjustaks OÜ-le Devon Vara välja antud ehitusluba ja kasutusluba, mida oleks tulnud kas

muuta või tühistada. See oleks ka ebaloogiline arvestades, et kaebaja kaebuse loogika

kohaselt oli temal OÜ Devon Vara ehitusluba, mis oli tema meelest igati realiseeritav ning

selle järgi kaebaja asuski ehitama või vähemalt organiseeris ehitamise, millest tulenevalt tal

on õigus nõuda kahju. Ilma ehitusloata poleks saanud soovitud objekte ehitada, kaebaja peab

tema ehitatud rajatisi igati õiguspärasteks. Kuivõrd kaebaja uuel vastamisel enam ei

märkinud, et OÜ Devon Vara ehitusluba ei oleks tulnud anda või et seda oleks tulnud muuta

ja kui seda ei tehtud, siis juba tekkis kahju. Kaebaja väidetest nähtub, et ehitusloa alusel sai

ehitada, kaebaja soovis ehituse lõpuni viia, seega lähtub kohus eeldusest, et kaebaja ise pidas

võimalikuks realiseerida tema poolt ostetud projekt või kavandatu, milleks ta vajas ehitusluba.

Kuna vaidlust ei ole küsimuses, et Devon Vara OÜ-le väljastati ehitusluba teede ja

insenervõrkude väljaehitamiseks eesmärgiga võimaldada ellu rakendada Põldma ja Valguta

detailplaneering, siis oli seda võimalik teha vaid juhul, kui selleks on kehtiv ehitusluba.

Kuivõrd OÜ Devon Vara arendustegevus nägi ette piirkonnas uue elamugrupi väljaehitamise

ning OÜ Devon Vara oli huvitatud konkreetsel DP alal kinnisvara äri kaudu kruntide kiirest

realiseerimisest, oli selleks vältimatult vajalik saada ehitusluba ning kasutusload. Kaebaja

pidas võimalikuks ja vajalikuks soetada sellesama projekti ning jätkas selle alusel tegevust

soovimata seda projekti või väljastatud ehitusluba muuta. Seega saab järeldada, et OÜ-le

Devon Vara ehitusloa väljastamist ei ole siiski alusetuks pidanud kaebuse esitaja ega ka

vastustajad, see võimaldas uue elamugrupi arendusprojekti realiseerimisele asumist, millest

oli huvitatud omakorda kaebaja. Kaebuse esitaja oli ise aktsepteerinud OÜ-le Devon Vara

väljastatud ehitusluba, seega pidasid isikud ehitusluba igati õiguspäraseks, et seda realiseerida

ja see selgitab, miks ei olnud keegi taotlenud ka selle muutmist. Vastupidine oleks

ebaloogiline ka sellest aspektist lähtudes, et siis oleks jäänud DP alale moodustatud

elamukrundid müümata, kuid kaebaja tegevus ilmselgelt oli suuatud sellise müügi

toetamisele, vastavalt oli juba varakult, veel enne kaebaja tarsside suhtes ehitise akti

kostamist 03.08.01.a., ta organiseerinud liitumislepingud hoopiski teise vee-ettevõtjaga ning

ta ei jäänud ära ootama, mil piirkonna vee-ettevõtja määratakse ja asub tegevusse. Üksikute

elamugruppide DP-de mittevõimaldamine ei oleks ka olnud omavalitsuse poolt mõistlik,

kuivõrd ka väilsemate alade ja elamugruppide DP tagasid võimaluse saada kruntidele vesi

olemasolevate võimaluste kaudu. Kaebaja projekti käikulaskmist ei takistatud, kuna sooviti

kasutada tol ajal tegutseva vee-ettevõtja teenust, kellega sõlmiti 09.02.01 lepingud ja sellest

ajast oli vee müük tagatud, mis omakorda võis soodustada kruntide müüki.

Kuna elamukruntide müüki toetas kvartalisiseste teede ja insenervõrkude ehitusprojekti

koostamine ning DP kohane ehitamine, seda ei saanud takistada ning kaebaja õigusi piirata

ka 3.isikule väljastatud ehitus või kasutusload, isegi kui kaebaja jättis projekti ostust teatamata

või vastustaja kontrollimata, et projekt oli müüdud kaebuse esitajale. Vesi tagati kruntidele

läbi Sompa veeühistu puurkaevude ja liitumislepingute.

40. Kaebaja seletustest seotult tema äriplaaniga ei olnud siiski mõistetav, missugused

kavatsused olid temal seotud nn vee-ettevõtjana tegutsemisel, mis oleks pidanud võimaldama

kaebajale märkimisväärse tulu ja millest ta on väidetult ilma jäänud. Kaebaja on sõnastanud

oma õiguste rikkumist ja kahjulikke tagajärgi mitmel korral.

Nii on kaebaja nimetanud, et ta ostis projekti ja soovis teenida tulu läbi rajatavate vee-ja

kanalisatsioonitrasside hilisema vee-ettevõtjale võõrandamise teel; samas väitis, et ta soovis

olla tarsside omanik ja võtta nende kasutamise eest tasu, kuid mõistis, et DP kohase projekti

kommunikatsioonide maht oli liiga väike, et hakata osutama veeteenust ja saada sellelt tulu,

tasuvam oli trassid rajada ja need müüa; kaebaja ehitas trassid, ootas pakkumisi ja lootis, et

müüb need vee-ettevõtjale või annab kasutusse; 22.04.10 märkis kaebaja, et 3.isiku load

takistasid teostada samaväärset projekti ja teenida tulu, kuigi kordas, et kaalus, kas

võimaldada teistel isikutel kasutada oma võrke ühisveevärgi ning kanalisatsiooniteenuse

osutamiseks või võrk edasi müüa. Veel selgitas kaebaja, et ettevõte loodi, et rajatavate

kinnisvarapiirkondade kommuniktasiooniküsimused lahendada.

Kaebaja nimetas aga endiselt kahju tekitamise küsimuses, et rikuti õigusi seotult tema

tegutsemise sooviga olla vee-ettevõtja, mis aga kohtu arvates on kaebaja enda ekslik arusaam

sellest, mis projekti ta omandas.

Kaebaja oleks pidanud aru saama, et konkreetse DP alusel antud ehitusluba ei võimalda saada

temal selliseks vee-ettevõtjaks nagu seda oli piirkonna vee-ettevõtja, seega ei saanud ta loota

ka samaväärset tulu.

Samas nähtub, et kui kaebaja sooviks oli hoopiski omada trasse, et neid kasutada, siis ta

mõistis, et kommunikatsioonide maht jääb liiga väikseks, mis loodetud tulu ei võimalda, see

tähendab aga kohtu seisukohalt, et kaebaja ise loobus mõttest kasutada enda ehitatud trasse

põhjusel, et ta hindas tulu torude nn omamisest ja kasutamisest väheseks, mis ei ole aga

kuidagi seotud 3.isikule väljastatud lubadega.

Kommunikatsioonide maht ei oleks suurenenud sellest, kas 3.isik sai ehitus- ja kasutusload,

kuivõrd kaebaja sai ehitada niipalju, kui seda võimaldas DP ja selle ehitusluba.

04.04.2010 toimunud kohtuistungil kohus soovis, et kaebaja täpsustaks kaebusega seotud

asjaolusid uuesti ka tema majandustegevuse aspektist lähtudes, silmas pidades ka küsimusi,

mis hõlmasid kaebaja kavandatud äriprojekti majanduslikku sisu ja kaebaja tegevusega seotud

aspekte, kuivõrd kohtule nähtus, et kaebaja ei olnud selgelt esile toonud, kuidas DP ala

arendustegevus oleks vee-ettevõtjana tegutsemisel toonud kaasa märkimisväärse tulu.

Kaebaja seletustest võis aru saada, et piirkonna vee-ettevõtlusest oli loota suurt tulu, kuid

kohtule nähtus, et kaebaja ei olnud astunud konkreetseid samme, et olla piirkonna vee-

ettevõtja, seega ei saanud ta loota vee-ettevõtjaga ka samaväärset tulu. Kuna selleks ei saanud

ka OÜ Devon Vara, siis ei saaks kaebaja kõnelda, et tema väidetud kahju tekkimine saaks

tuleneda kuidagi asjaolust, et tema tegevust takistati piirkonna vee-ettevõtja tasandil. Kaebajal

ei olnud kavatsust ega vahendeid tegutseda samaväärsetes mahtudes, milles asus tegutsema

või pidanuks tegutsema piirkonna vee-ettevõtja, vastavalt polnud tal ka sellist projekti

soetatud ning puudus teistsugune ehitusluba.

Kohtule nähtus, et eelneval asja arutamisel ja kohtule esitatud kirjalikest vastustest ei olnud

enam arusaadav, mida kaebaja pidas silmas, kui märkis ära soovi tegutseda vee-ettevõtjana ja

saada sellest samaväärset tulu.

Kaebaja selgitustest nähtub, et OÜ Vlamink Invest ei olnud enne tegutsev firma ja ta loodi

kaebaja sõnade kohaselt „piirkonna arendustegevuseks kinnisvara kommunikatsioonide alal,

et täita lünk, st osa, mis oli puudu. Puudu „olid ehitusõigused, maaomanike kinnitused ja vee-

ettevõtte teenuste osa“. Need töölõigud olid vaja omavahel kokku viia, st teenuse osutajad ja

kruntide omanikud“. Seega nähtub kohtule, et kaebaja ei ole läbi mõelnud, mida ta tegelikult

väidab oma majandusplaanide kohta, kuna need olid vastukäivad, sest just sellise

vahendutegevuse täitmine oli temale võimaldatud, enne seda oli võimaldatud DP kohane

trasside ehitamine.

Kohtuistungil antud tegevuse kirjeldusest võib aru saada, et kaebaja plaanitud tegevusega

saigi tegeleda, st ta viis kokku teenuse osutaja ja maaomanikud ja ta saab sellega tegeleda ka

edaspidiselt. Esmalt nähtub, et veetrassi kaebaja ei soovinud võõrandada ja et oli olemas vee-

ettevõtja ning kaebaja ongi OÜ Sompa ja Lepiku kaudu lahendanud veevarustuse küsimuse,

samamoodi nägi seda ette ka kaebaja omandatud projekt, st kuidas Sompa veeühistu

puurkaevu kaudu tagatakse kvartalisistesse trassidesse vesi. See ühendus töötab tänaseni ja ka

edaspidiselt, kui kaebaja soovib osutada hoopiski tema poolt soovitud vahendusteenust

jätkuvalt. Kaebaja märkis, et ta sai ühekordset tasu (22.04.10 lõplikud seisukohad) liitumise

vahenduse eest. Kuivõrd kaebaja leiab järelikult, et ta tegutses hoopiski liitumisteenuse

vahendajana, siis edaspidiselt on kaebajal võimalik leida teisi lahendusi, kui kaebaja sooviks

on vahendada vee saamine mõne teise vee-ettevõtja kaudu, nt AS Esmar Ehitus kaudu.

Et kaebaja seisukohad ja väited on esitatud nii nagu nad on, siis arutles kohus koos

menetlusosalistega läbi kogu situatsiooni, milles kaebaja alustas oma tegevust.

Kaebaja kinnitas, et „trasse läks igal juhul vaja“, seega on ta pidanud vajalikuks, et ehitusluba,

mis väljastati OÜ-le Devon Vara, oli vajalik. Samas nähtus, et kaebaja sai väga hästi aru, et

„kommunikatsioonide maht jäi väikeseks, et teenida tulu vee-ettevõtjana“, kuid see ei

takistanud kaebajal ikkagi väitmast ka lõplikes seisukohtades, et 3.isikule väljastatud load

välistasid võimaluse teostada „samaväärset“ projekti ja „sellega muutus kaebaja projekt

kasutuks“.

Eeltoodust nähtub, et kui kaebaja soovis teostada samaväärset projekti nagu seda oli 3.isiku

projekt, siis ta eksib. OÜ Devon Vara väljastatud projekt hõlmas vaid uuest arendusalast

kahte väikest kvartalit ning selle kvartalisisene vee-ja kanalisatsioonitrass nii mahult kui

eesmärgilt ei olnud võrreldavad vee-ettevõtja tegevusega, seega ei saanud ka neist saadav

tulu olla samaväärne. Kuivõrd kaebaja on endiselt oma seletustes vastuoluline, siis nähtub

kohtule, et kaebaja äriplaani olemuse üle võiks jätkuda vaidlus ka edasiselt, mistõttu jääb

kohus seisukohale, et õigustatud ei ole need kaebaja väited, mille kohaselt on temalt ära

võetud võimalus tegutseda vee-ettevõtjana ja saada märkimisväärset tulu sellest tegevusest.

OÜ Devon Vara oli kaalunud tegutsemist piirkonna vee-ettevõtjana, kuid mitte kaebaja,

samas ei ole kumbki ettevõtja astunud samme, et saada piirkonna vee-ettevõtjaks, kelle

tegevus on „müüa vett või kanalisatsiooniteenust“. Kuna kaebaja ei kandideerinud vee-

ettevõtjaks, siis tema tegevus sai piirduda ühe elamugrupi DP-ga seotud kavade elluviimisega

ja mitte enamat.

Ehitusluba väljastati eesmärgiga arendada DP ala ehitustegevust, milles nn vee-ettevõtlustulu

sai kavandada niivõrd, kuivõrd seda võimaldas konkreetse DP ehitusluba väikse elamugrupi

osas ning DP ala piires, mitte väljapool seda.

Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et DP-ga seotud ehitusluba oli suunatud arendustegevuseks

ehitusloa mahus ja selle piires ja üksnes Põldma ja Valguta detailplaneeringu alal

ehitustegevuseks, mis ei olnud mõeldud vee-ettevõtja tulu teenimiseks.

41. Kohtule nähtub endiselt, et kaebuse esitaja kahjuküsimuses on oluline, kuidas kaebaja

selgitab oma majandusliku tegevuse sisu ja eesmärke, kui ta ostis DP insenerivõrkude projekti

29.12.2000.a. ja mille kohta oli ta eelnevalt andnud ebamääraseid seletusi, millest kohtud olid

juba varem järeldanud, et kaebaja poolt esitatu ei olnud loogiline ega usutav.

42. Kohtule nähtub, et kaebuse esitajale oli juba antud eelmise kohtukoosseisu poolt võimalus

uuesti formuleerida kõik kaebusega seotud olulised asjaolud ning käesolevalt on kaebaja

endiselt jätkanud oma seisukohtade formuleerimist, kuid kaebaja teeb seda valikuliselt, sj

tõlgendab või esitab Riigikohtu seisukohti eksitavalt ning jätab vastustajate varem esitatud ja

hiljem ülekorratud asjaolud ja vastuväited endiselt tähelepanuta.

43. Vaidlust ei ole küsimustes, mille kohaselt Tallinna Linnavolikogu 20. mai 1999. a

otsusega nr 105 kohustati linnavalitsust valmistama ette vee-ettevõtjate tegevuspiirkondade

kehtestamine ja vee-ettevõtjate määramine. Enne OÜ-le Devon Vara ehitusloa väljastamist oli

Tallinna Linnavolikogu 15. juuni 2000. a otsusega nr 214 määratud Tallinnas 12

ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni tegevuspiirkonda ja Tallinna Linnavolikogu

30. novembri 2000. a otsusega nr 396 määrati põhitegevuspiirkonna ettevõtjaks AS Tallinna

Vesi. ÜVKS § 7 lg 1 kohaselt pidi klientidele ühisveevärgist veega varustamise ning

ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise tagama vee-ettevõtja.

Kaebaja seletustest, mis oli antud eelmise kohtukoosseisu ajal kohtus asja suulisel arutamisel

võis aru saada kohtuistungi protokollide põhjal, et kaebaja luges end vee-ettevõtjaks, kes

lootis saada samasugust tulu vee-ettevõtjana, kui seda oleks saanud isik, kes oli määratud

piirkonna vee-ettevõtjaks, so Mähe 1 ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni

tegevuspiirkonnas. Kohtule nähtub, et sellest tulenevalt võiski tekkida ka arusaamatusi, mida

kaebaja parajasti seotult vee-ettevõtlusega väidab ning miks ta leiab, et AS Esmar Ehitus

rajatud trassid ei võimaldanud temal välja ehitada vajalikke vee-ja kanalisatsioonitrasse.

Kuna kaebaja eksitavalt märkis, et ta soovis samaväärset tulu piirkonna vee-ettevõtjaga

võrdluses, siis nähtus eelnevast, et see ei olnud võimalik, kuna ta ei astunud piirkonna vee-

ettevõtjaks, milleks tuli läbida konkurss. Tal puudus ka vastav projekt, mis oleks seda

võimaldanud.

Käesolevalt oli kohus kaebaja esindaja käest samuti uurinud, millist tulu lootis kaebaja saada,

kui ta märgib, et ta jäi ilma „vee-ettevõtja tulust“, mida ta hindas kõrgeks tuluks. Kuna

ehitusluba anti DP ala kvartalisiseste teede ehitamiseks koos insenervõrkudega, mitte Mähe 1

piirkonna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamiseks, siis ei saanud kaebaja loota

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni väljaehitamise samaväärsele tulule Mähe 1 piirkonna vee-

ettevõtjaga. Nende tegevused ei saanud sellest tulenevalt ka kattuda. Kuna kaebaja ei

taotlenud enda määramist vee-ettevõtjaks Mähe 1 ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni

tegevuspiirkonnas, siis nähtubki, et kaebaja õiguste rikkumist ei saa siiski kahju tekkimises

selgitada asjaoluga, et 3.isikule väljastatud ehitusload-ja kasutusload, mis tunnistati küll

õigusvastaseks, takistasid ka tegelikkuses kaebuse esitaja tegevust piirkonna vee-ettevõtlusega

seotult ja et kahju võiks seisneda sellise õiguse kaotamises. Väljastatud 3.isiku load ei saanud

kaebajale selles mõttes kahju põhjustada.

OÜ Devon vara ehitusloaga sai rajada DP elluviimiseks kvartalisiseseid trasse, et tagada

kruntide müük DP alal. Kuna ehitada tuli kvartalisisesed trassid, mille rajamisel nn vee-

ettevõtluse osas on kaebaja kohtus tunnistanud, et kasulikumaks oleks osutunud kogu trass

võõrandada või rentida välja, siis on see kaebaja enda järeldus, mis viitab selgelt, et kaebaja

oli projekti soetamisel eksinud oma hinnangutes ja kavandatud võimalustes, kui pidas projekti

võrdväärseks projektiga, mida vajas piikonna vee-ettevõtja.

Kaebaja ise selgitas kohtule vastamisel, et kvartalisiseste trasside kaudu vee edastamine ei

olnud ega oleks tulukas, mis ka kohtule nähtuvalt on asjaoludele vastavalt loogiline selgitus,

kuna kvartalisiseste vee-ja kanalisatsioonisüsteemi teenuse maht jääb oluliselt alla piirkonna

vee-ettevõtja vastavate teenuste mahust. Seega ei ole siinkohal kohane väita, et tekkis kahju ja

et see on seotud 3.isiku lubadega.

44. Samas nähtub, et kui majanduslikult on ebamõistlik soovida vee-ettevõtlustulu kaebaja

soovitud viisil ja ta oli sellest loobunud, siis DP-ga ettenähtud trasside ehitamine ja ehituse

lõpuleviimine DP-s planeeritud viisil on senimaani võimalik. Kuivõrd see on võimalik, ka siis

ei saa kõnelda kahju tekitamisest 3.isiku õigusvastaste lubade tõttu.

Kuigi kohus on lubade õigusvastaseks tunnistamisel märkinud, et kohalik omavalitsus oli

PES § 54 p 1 ja EhS § 24 lg 1 p 1 alusel kohustatud keelduma AS-ile Esmar Ehitus

ehituslubade andmisest, sest varem samale maa-alale väljastatud ehitusluba ei olnud kehtetuks

tunnistatud ning OÜ Vlamink Invest insenervõrkudega konkureeriv AS-i Esmar Ehitus

ehitusprojekt oli vastuolus detailplaneeringuga, ei saa ainuüksi sellest veel järeldada, et

ilmtingimata ja vältimatult tõi nn paralleeltrassi ehitamise võimalus kaasa kaebaja väidetud

kahju.

Kahju tuleb tõendada ja kui kaebaja väited jäävad ebaselgeteks ning on vastuolus tegeliku

olukorraga, siis ei ole võimalik tõendamiskoormust panna antud juhul ka vastustajale.

Vastustajad olid korduvalt palunud selgitada kaebaja majandusplaane ja juhtinud tähelepanu,

et ainuüksi umbmäärastest ja lõpetamata vihjetest tulenevalt on võimatu kontrollida, milles

seisneb tegelik kahju, mis olevat saabunud või alles saabub. Antud juhul eelmärgitud asjaolud

kinnitasid, et kaebaja ehitusluba võimaldas konkreetse projekti realiseerimise ja see ei näinud

ette vee-ettevõtlustulu kaebaja märgitud viisil ja vastustaja ka selgitas, miks ta ei näe kaebaja

nimetatud muudel põhjustel kahjulikke tagajärgi, mis võinuks tekkida 3.isikule antud

lubadest. Kaebaja ei soostunud täpsemaid selgitus andmast.

Kokkuvõttes märgib siinkohal kohus, et kuigi kaebaja oli nimetanud, et ta tegi ulatuslikud

investeeringud ehitusloa alusel ja ostis projekti, ehitas välja Lepiku tee, Kõlviku tee ja Põldma

tänava vahelise ala veetrassi ja kanalisatsioonitrassi Põldma tänava ja Lepiku tee vahelisel

lõigul ning seadis oma trasside omamiseks maakasutusõigused vastavatele maa-aladele, pidi

kaebajale olema selge, et ulatuslikku tulu ehk samaväärset tulu, mis võiks hakata teenima

piirkonna vee-ettevõtja, OÜ-le Devon Vara väljastatud ehitusluba ei saanudki tagada.

Kohus nõustub vastustaja ja 3.isikuga, et kaebaja ei olnud astunud samme, et ta saaks vee-

ettevõtjana ehitada väljapoole DP ala ning kui kvartalisisesed trassid oleksid välja ehitatud, sj

õigeaegselt, ei oleks tekkinud ka probleeme, kas hiljem tuleb teha lisakulutusi. Kui DP ala

vajadusteks kavandatud projektikohane ehitamine vajab lisakulutusi põhjusest, et kaebaja ei

ehitanud ettenähtud rajatisi valmis, siis ei ole need seotud 3.isikule väljastatud lubadega.

Kuivõrd kaebajal on senimaani võimalik jätkata tema projekti kohaselt ehitamist, siis on

otstarbekas kavandada ka nende kaasajastamist, kuid see veel ei tähenda, et tekib kahju ja see

on seotud 3.isiku lubadega. Senimaani kehtiv vajadus, et kvartalisisene trass ühendada

piirkondlike trassidega, kui senine vee-ettevõtja tegevus kaebajat ei rahulda. Kaebaja õigusi ei

saa rikkuda ettepanekutega, et leida soodsamaid lahendusi, st kuidas seda on otstarbekam

teha. Kohus siinkohal märgib, et kuigi kaebaja ei täpsustanud ka seda, mis kulutusi ta ise

silmas peab väites, et talle saabuvad ka tagajärjed 3.isiku lubadest, mil ta peab kandma

jätkuvalt nn uusi kulutusi, nähtub kohtule, et juba kaebaja poolt omandatud projekt ja

sellekohane ehitamine ei ole lõplik ka selles mõttes, et ühendused kvarataliväliste trassidega

tuleb nii või teisiti teha ka rajatud kanalisatsioonitoru osas, kui kaebaja soovib selle kasutusele

võtta.

45.Eksitav on olnud kaebaja seisukoht, et DP-ga seotud ehitusloa alusel tuleks temal ehitada

väljapoole DP ala veel midagi või et tema ehitusloa realiseerimine ei olegi võimalik, kuna

välja ehitati piirkonna vajaduseks vajalikud trassid. Kohus eeldab, et kaebaja sai pädevat

nõustamist, seega pidi ta ka mõistma, et Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse § 7 lg 1

kohaselt peab nõuetekohase ühisveevärgi veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil

heitvee ärajuhtimise tagama vee-ettevõtja, keda veel määratud ei olnud, kuid kelleks ei olnud

ka kaebaja ega OÜ Devon Vara. OÜ Devon Vara ehitusluba tagas mitte suuremahulist

arendusala klientide teenindamist, vaid oli seotud ühe DP ala majadegrupi kvartalisiseste

teede ehitamisega koos insenerivõrkudega, see luba ei taganud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni

väljaehitamise õigust ja kohustust Mähe 1 ühisveevärgi ja kanalisatsiooni piirkonnas. Seega,

kui kaebaja leidis, et tema tegevust piiras AS Esmar Ehitus rajatud nn paralleeltrass, siis oleks

tulnud kaebuse esitajal seda fakti erilise tähelepanuga täpsustada ja tõendada, et kahju

tekkimine on siiski võimalik ja kahjulikud tagajärjed reaalselt ka saabusid. Kaebaja seda ei

teinud, vastupidiselt on asjas tõendatud, et kaebaja ehitatud veetrassi kasutatakse ja kaebaja

soovitud viisil. Vastupidist ei kinnita ka kaebuse esitaja seisukohad tema tehtud pöördumistes

( vt kaebuse p 22) ning kohtule nähtub, et kaebuse esitaja on neist kirjadest teinud eksitavad

järeldused, justkui tehakse temale takistusi kanalisatsiooni ja ühisveevärgiga liitumisel.

Kaebuse esitaja saab valida alternatiivseid liitumisi, kuid selleks peab kaebaja trasside

küsimuses ise otsustama, kas ta viib need DP-ga nõutavasse kooskõlla võib taotleb uusi

lahendusi.

Asja materjalidest ja menetlusosaliste selgitustest saab järeldada, et kvartalisisesed trassid

ühendatakse vee-ettevõtja trassidega, mis toetavad väiksemate arengualade vee-ja

kanalisatsioonisüsteeme, et elanikele tagada vastavad teenused ka siis, kui kvartalisse rajatud

trassid on olemas, kuid nt hiljem amortiseeruvad vms või jäävad arendaja poolt sootuks välja

ehitamata. Kui vastustaja oleks plaaninud oma tegevust nendele põhimõtetele vastuoluliselt,

siis ei oleks soodustatud ja võimaldatud uute elamurajoonide teket ning neile elamugruppide

tagas vee DP kohane kvartalisiseste trasside projekteerin. Vastustaja ei pidanud ette nägema,

et arendajad võivad seda võimalust kuritarvitada ja nagu antud juhul, jäeti projektikohane

rajatiste ehitamine venima või üldse pooleli ja piirduti vaid kruntide väärtustamisega, et need

oleksid müügikõlbulikud. Kvartalisiseste trasside projekteerimine nende hilisemaks

ühendamiseks vee-ettevõtja trassi ei tähenda ilmtingimata, et vee-ettevõtja trass ja arendaja

trass konkureeriks või välistaksid teineteist. Samas ei olnud vajadust takistada arengualade

kiiret väljaehitamist ja keelata neil lahendusi leidmast selliselt, et kvartalisisesed trassid

töötavad paralleelselt teiste trassidega, st tegemist ei ole selliste konkureerivate trassidega, mil

ühetede toimimine välistaks teiste toime. Antud juhul nähtus, et kaebaja ei soovinud ehitada

vee-ettevõtja tegevuse haardega trassi, kuigi sellest eksitavast väitest tegi kaebaja järeldused,

mis kokkuvõtteks osutusid ekslikeks, kuigi kaebajale on hästi teada, et tema trassid on

kasutavad, kuid ta ei pea nende kasutamist isetulusaks. Kolmanda isiku ja vastustaja

seletustest nähtubki, et kaebaja ehitusloa alusel kvartalisisesed trassid on endiselt kasutuses,

nad jäid küll pooleli, kuid nad on endiselt ka välja ehitatavad ning kaebajal ei ole tema enda

esitatud DP dokumentide alusel kohustust ehitamisel väljuda DP ala piirest, et tagada

elanikele vee-ja kanalisatsiooniteenus ehk kaebaja saabki tegutseda nii nagu ta seda sai

planeerida ehitamise ajal. Kui aga kaebaja soovinuks ehitada piirkonnas kvartaliväliste vee-ja

kanalisatsioonivõrke, oleks läinud see maksma ca 5 700 000 kr, millele kaebaja ei ole ka

vastu vaielnud, millist algkapitali kaebajal ega OÜ-l Devon Vara ei nähtunud, mis ühtlasi

kinnitab kohtule, et kaebaja Mähe 1 piirkonna vee-ettevõtjaks saada ei soovinud ja ta ei

saanud selles mõttes kannatada ka kahju, kui selleks osutusid teised ettevõtted, kuna ta ise

loobus suuremahulisest ettevõtlusest. Kuigi kaebaja väitis veel, et tal olid kavatsused ühineda

oma tegevuses kas OÜ Devon Vara või muu ettevõtjaga või küsida pangalaenu, ei ole see

asjakohane, kuna kaebaja seda ei teinud ning piirkonna vee-ettevõtjaks ei kandideerinud,

temale oli teada, et väljapoole DP ala ehitamiseks luba ta ei taotlenud ja nagu hilisemalt

nähtus, piirdus kaebaja soov veetrassi rajamisega selles järjestuses, mis võimaldas tal

saavutada vee-ettevõtjaga lepingud kruntide veega varustamiseks, mis kahtlemata aitas kaasa

kinnisvara müügile. Kaebaja omandatud ehitusluba, mis oli väljastatud eesmärgist viia ellu

Põldma ja Valguta DP jaoks vajalike teede ja insenerivõrkude väljaehitamine, ei

võimaldanud suurt tulu või kasumlikkust vee-ettevõtjana. Kaebaja esindaja märkis ka ise

kohtuistungil (14.04.2010), et kaebaja lõppeesmärgiks oli kas hakata „edasi müüma vett või

kanalisatsiooniteenust“, kuid siiski oli esindaja sunnitud möönma, et kommunikatsioonide

maht oleks jäänud liiga väikeseks ka siis, kui ta oleks seda kavandanud olemasoleva projekti

põhjal. Teistsugust DP ja projekti kaebaja ei ole taotlenud. Kaebaja leiab, et tasuvam oleks

olnud temale antud ehitusloaga tagatud ja rajatud trassid ära müüa.

Kaebaja on veel väitnud, et tema trasside kasutamine muutus võimatuks, mis samuti ei vasta

tõele, kuna krundid on varustatud veega, kaebaja lahendas selle küsimuse teise vee-ettevõtja

teenuse kasutamisega ja ta ei kasuta AS Esmar Ehitus veeteenust. Seega ei sõltu kaebaja

tegevus 3.isiku tegevusest ning temale väljastatud lubadest, mis on nüüdseks tunnistatud

õigusvastaseks.

Seega nähtub, et kaebaja ise ei olnud oma projekti soetades läbi mõelnud, kas ta ikka tahab

osutada vee-ettevõtja teenust, samuti missugustes mahtudes ta seda projekti raames saab

osutada ning kui nähtus, et ta piirkonna ja väljapoole DP ala oma tegevust ei laiendada, siis

tema rajatud kommunikatsioonide maht tegelikult olulist kasumilikkust ei eelda. See on

kaebaja enda järeldus, seega saab ka kohus järeldada, et kaebaja ei ole projekti soetamisel või

oma tegevuse alustamisel läbi mõelnud, mida see konkreetne projekt teha võimaldab ning kui

nähtus, et DP kommunikatsioonide ala kasutus ei ole tema arvates piisavalt kasumlik, siis see

ei ole seotud AS Esmar väljastatud ehitusloa ja kasutusloa küsimustega. Pigem kinnitavad

need asjaolud ja kaebaja väited, et kaebaja enne kui asus „torusid maha panema“, ei olnud

kalkuleerinud, et tulu, mis ta lootis nn veetrasside ehitamisest saada, teda ei rahulda. Kuid see

ei tähenda, et tema majandustegevuse planeerimise/kalkuleerimise eksimust peaks hüvitama

teised isikud.

46. Kaebaja saab temal oleva DP alusel jätkuvalt ehitada, see eeldab, et kaebaja

kvartalisisesed trassid oleksid korralikult välja ehitatud ning ühendatavad väljapoole DP ala

olevate ühisvee-ja kommunikatsioonitrassidega.

Kohtu arvates jätab kaebaja alusetult kogu aeg tähelepanuta vastustajate vastused ja

seisukohad, et kuigi kaebajale teatati kirjadega (nt 25.11.02), et Esmar Ehitus AS-le loa

andmisest ja ka sellest, et osaliselt kattub ehitusloa maht kaebaja ehitusloa mahuga ja lisati, et

selle tõttu on OÜ Devon Vara ehitusprojekti elluviimine ebaotstarbekas ja seda ei kinnita ka

kaebaja kirjavahetus vastustajaga või vee-ettevõtjaga. Kaebajal oli valikuvõimalus, kas

lahendada senine olukord teistmoodi ja koos arendaja poolt pakutavate kaasaegsete

lahendustega või mitte. Võimalik on jätkata endiselt ka nende rajatiste ehitamist, mille

nimetab ära kaebaja soetatud ehitusprojekt, sj jätkata saab teede projekti, tänavavalgustuse

osa, sidevarustuse jms rajamist, kui kaebajal on selline soov.

47. Kuigi

Riigikohus

on

juhtinud

tähelepanu

sellele,

et

paralleelse

vee-ja

kanalisatsioonisüsteemi ehitamise lubamine on majanduslikult otstarbetu ja võib põhjustada

kolmandatele isikutele kahjulikke tagajärgi, ei saa kohtu arvates sellest teha veel automaatset

järeldust, et kohus pidas silmas, et juba fakt, et ehitatakse paralleeltrasse või väljastatakse

sellise trassi rajamiseks lubasid, viib vältimatult selleni, et alati ja igal juhul ka tegelik kahju

saabub.

Nii tuli käesolevas asjas kaebajal sõltumata lubade suhtes tehtud otsusest tõendada, et

kaebajale saabusid ka reaalselt kahjulikud tagajärjed, st kaebaja tehtud investeeringud

muutusid kasututeks.

Nagu nähtus, kaebaja suhtes ei saabunud tagajärge, mil ta oleks kaotanud vee-ettevõtja

õigused, mille ta oli kahjuliku tagajärjena kohtule osanud ära nimetada; ka ei ole tõendatud, et

AS-le Esmar Ehitus väljastatud load välistasid kaebaja ehitusloa järgi ehitamise ja muutsid

kaebaja tehtud poolikuks jäänud trasside kulutused kasutuks. Samas ei olnud nn füüsiliselt

olemaski AS Ehitus Esmar rajatud trasse ajal, kui kaebaja oli juba oma trassid/torud „maha

pannud“, kuid venitas nende väljaehitamisega. Ka edasist kaebajale lubatud ning ehitusloaga

võimalikku ehitamist ei takistanud ega takista teiste trasside olemasolu, kuna kaebajal ei ole

kohustust väljuda DP-ga ja ehitusloaga määratud alast. Mähe 1 piirkonna ühisveevärgi trassid

teda selles mõttes ei puudutanud ning kaebaja ei saaks ka ette heita, et ajal, mil tema oma

tegevust alustas, valis ta alternatiivi sõltuvalt 3.isikule hiljem väljastatud lubadest. Seega, kui

kaebaja väitis, et tema ehitustegevust piirati, siis nähtub, et kaebuse esitaja suhtes ei tehtud

piiranguid rajada DP kohaselt kvartalisisene kinnistute veevärk ja kanalisatsioon ning tema

õigust saada selle omanikuks, st saavutada ehitusloa eesmärk. Kaebaja väited, et trassid on

maha jäetud, ei ole õigustatud, kuna veetrass on kasutusel ja kasutamata on kanalisatsioon,

kuid kasutamine sõltub sellest, kuidas kaebaja selle ise organiseerib.

Kaebajale ei tehtud sj takistusi rajada iseseisvalt tema poolt soovitud nn eelvool tema tellitud

projekti alusel, niisuguseid andmeid kaebaja kohtule kokkuvõttes ei ole esitanud. Kohus

nõustub kaebajaga, et välistatud ei ole, et edasiselt on vajalik teha ka mõningaid

projektlahenduste muudatusi, kuid sellisel juhul võib see olla ka tingitud objektiivsest

vajadusest, nt projekti lahenduse aegumine, projekt ei vasta DP lahendustele, vms asjaolud.

Kaebaja poolt rajatu tuleb vältimatult lõpuni ehitada nii, et need trassid oleks ka tegelikult

ühendatavad välisvõrkudega, vastava tingimuse seadis juba DP ja selle ehitusluba. Kui

kaebaja aga seda ei soovi, ka siis on trasside kasutamine võimalik, kuna faktiliselt nad on

kogu aeg vee transportimiseks kasutuses, teenivad seda eesmärki, milleks nad rajati ning ei

ole ka 3.isiku tegevusest saanud kahjustada, nt füüsilises mõttes. Kui see nii oleks, siis

trassides vesi ei liiguks ning neid tulek parandada; kaebaja ei väida, et tema trasse lõhuti ja

tuli teha kulutusi nende parandamiseks.

Juhul, kui kaebajale tekivad tulevikus liigsed kulutused sõltuvalt sellest, et 3.isiku tegevus

takistab ka tõepoolest kaebaja DP või tema projektikohast ehitamist, siis saab nende kulutuste

tekkimisel esitada vajadusel kahjunõudeid vms nõudeid rikkumise kõrvaldamiseks, kuid

senimaani ei ole tuvastatud, et kaebaja trassid oleksid kasutud põhjusest, et 3.isik oli saanud

vaidlusalused load, mis hiljem tunnistati õigusvastaseks. Kaebaja veetrass on ühendatud vee-

ettevõtjaga kaebaja poolt valitud viisil. Kuniks neid nn lisakulutusi, mille suhtes oleks

tuvastatud, et need on põhjustatud 3.isiku lubadest tekkinud ei ole, ei selgita kaebajale kahju

tekkimist ka 3.isiku nn trassi kallete või teistsuguste lahenduste kavandamine, kuna DP-ga ei

lahendata neid küsimusi, mis seonduvad tehniliste kriteeriumidega. DP –ga määratakse trassi

asukoht jms küsimused. Kaebaja olemasolevaid trasse ei rikkunud AS Esmar ehitustegevus,

kuna trassid on töökorras.

Veel väitis kaebaja, et 3.isikule antud load takistasid ka muid projektiga ettenähtud rajatiste ja

ehitiste

ehitamist,

kuid

asjas

ei

ole

leidnud

tõendamist,

et

3. isiku

vee-ja

kanalisatsioonirajatised takistaksid kaebajal nn füüsilist ehitamist ka muude rajatiste osas,

mida kaebaja ostetud ehitusprojekt nimetab. Kaebaja ei kirjeldanud, milles nn takistus üldse

võiks seisneda.

Kaebaja ehitatud veetrass töötab, on kasutusel ning elanikele on tagatud vajaliku vee saamine.

Kaebaja on ka ise kinnitanud, et Põldma kvartali krundid on varustatud veega OÜ Sompa ja

Lepiku puurkaevust mööda tänava torustikku krundi piiril olevasse liitumispunkti. Kohus ei

korda siinkohal vastustaja ja 3.isiku täpsemaid selgitusi, kuidas kaebaja DP ala kinnistuteni

jõuab vesi ja mida olemasolevad trassid võimaldavad. Kaebajast sõltub see, kas ta soovib

neid kasumlikumalt kasutama hakata või mitte või piirdub tema tegevus trassidega ühekordse

teenuse osutamise väidetult saadud vahendustasuga.

Kui kaebaja leiab et tema trasse saab siiski kasutada veelgi kasumlikumalt ning et ta ei olegi

saanud nende rajamisest mingit tulu, tuleb tal endal elanikega jm õigustatud ja kohustatud

isikutega leida need lahendused, et saada temale kasumlikum tulemus. Kaebaja valis ise

lahenduse, mil ta osutades teenust, ei ole väidetult enam trasside vastu huvi tundnud ja loeb

need mahajäetuks. Kaebaja seisukoht, et need on mahajäetud ei tähenda, et kaebaja kulutused

on olnud kasutud ja need tuleks hüvitada. Kohtule nähtub samas, et vastustaja ja 3.isiku

kogutud andmed kinnitavad, et kaebaja on juba vajaliku kasu/tulu saanud, kui realiseeriti DP

ala krundid või kui selle tegevuse organiseeris hoopiski OÜ Devon Vara koos kaebaja ning

H.Niibergiga. Liitumispunktist elamuni vastava torustiku välja ehitamise küsimus oli kaebaja

otsustada ning selles osas tema tegevust ei ole keegi takistanudki ning kohus nõustub 3.isiku

seisukoha, et soovi korral rajada kõik trassid, ei oleks tema ehitusjärjekord olnud selline nagu

kaebaja seda valis. Vee tarbimise alustamiseks tuli sõlmida liitumislepingud, et saada

veevarustuse teenuste leping. Sõltuvalt kaebaja majandustegevuse eesmärkidest, millise osas

ta on esitanud erinevaid versioone, nähtub seotult vee-ja kanalisatsiooniküsimusega, et

trasside hilisem vee-ettevõtjale võõrandamine või kasutusse andmine on endiselt võimalik,

kui kaebaja leiab sellise isiku, kes tema poolt pakutu ära ostaks. Kuniks ta sellist isikut ei leia,

ei teki ka sellest põhjusest ja soovist kohustusi vastustajatele. Kaebaja valis nn alternatiivse

veeallika ja liitumise OÜ-ga Sompa ja Lepiku ja sõlmis 09.0.01 liitumislepingud ja sai

liitumistasu.

Kohus nõustub kokkuvõtteks vastustaja esindaja seletusega, et kaebaja kantud kulutused

trasside ehitusele oleksid tekkinud ka siis, kui kolmandale isikule ehituslubasid ei oleks

väljastatud.

OÜ Vlamink Investi enda seletused kokkuvõttes erinevatest aegadest kinnitavad tema

eesmärkide kohta, et kaebaja „ pani kiiresti torud maha, et seejärel vaadata, kas tal üldse

õnnestub välja ehitada vee- ja kanalisatsioonitrassid“, sellest sõltuvalt rajatakse muud trassid,

kuna vesi ja kanalisatsioon olid kõige olulisemad, teised trassid pole nii vaevanõudvad. Seega

ei ole siinkohal tema selline kavatsus seotud kuidagi 3.isiku tegevusega. Kaebaja väidab, et

kanalisatsioonitrasside rajamiseni OÜ Vlamink Invest ei jõudnudki. Kaebaja märkis ka seda,

et Lepiku 50, Põldma 8 osas on kanalisatsioonitorustik välja ehitatud ja kasutusele võtmata.

Kuna kohus palus kaebajal selgitada, mis tähendab, et kaebaja trassid on maha jäetud, siis

nähtus kaebaja vastusest, et ta ei ole olnud ise huvitatud, kuidas tegelikult neid trasse

kasutatakse ja ta ka ei ole midagi ette võtnud, et neid kasutama asuda või kasutada ise neid

senisest kasumlikumalt. Kui veetrassid on kasutuses ja kaebaja ise väidetult ei ole kelleltki

mingeid tasusid kasutamise eest nõudnud, siis on see kaebaja enda probleem, kuid see ei

tähenda, et kui kaebajal on õigus neid kasumlikult kasutada, siis peaks seda organiseerima

keegi teine isik ja kui kaebaja jätab selle organiseerimata, et siis on põhjendatud esitada

kahjunõue vastustaja vastu. Ka ei tähenda see, et kui kaebaja on nende trasside ja edasise

ehitustegevuse vastu kaotanud tegeliku huvi, et siis on kaebajale tekitatud juba kahju.

Kasumlikuma tulemuse või senisest veelgi kasumlikuma tulemuse eest tuleb vaeva näha

kaebajal endal, kuna kaebaja ei ole suutnud ümber lükata vastustaja ja 3.isiku esitatud

tõendeid, millest nähtub, et kaebaja või temaga seotud isikud on saanud tulu, kuid ikkagi ei

raja trasse nii nagu oli kavandatud. Isegi kui kaebaja ei suuda määratleda, mis oli tema

majandustegevuse sisuks, va et ta ehitas välja trassid, nähtub, et igal juhul on ta saavutanud

eesmärgi, mille tulemusel trassid projekteeriti, osaliselt rajati ning kaebaja ning temaga

seotud huvitatud isikud koostöös või üksteist toetava tegevusega suutsid realiseerida DP

elamukruntide edasimüügi, millest saadi tulu. Kui kaebaja sisuliselt ise loobus nn vee-

ettevõtjaks saamise tuludest, siis nähtub, et kaebaja tegevus ja tema soetatud projekt toetas

kinnisvara arendust.

Kaebaja on ise esitanud detailplaneeringu, mille kohaselt on näidatud, kuidas tuli lahendada

veevarustus ja kuidas on lahendatud heitvee ärajuhtimine. Kaebaja esitatud projekt näeb ette,

et rajatakse Sompa veeühistu puurkaevuga ühendus ja täna see ühendus töötab, selle kaudu

osutatakse

elanikele

veevarustusteenust.

Kaebajale

tuleneb

ka

projektist,

kuidas

kanalisatsioon tuleks ühendada väljaspool DP ala, st et kanalisatsioon tuli ühendada Randvere

tee ja Nõo tee vahelise ala detailplaneeringu isevoolse torustikuga. See tuli rajada planeeringu

ala omanikul. Kanalisatsioonitoru kasutusse võtmiseks tuleb see ühendada Randvere ja Nõo

tänava detailplaneeringuga ettenähtud isevoolse torustikuga ja see omakorda Tallinna Veele

kuuluva magistraaltorustikuga. Kui kaebajal tuleb seejuures vältimatult teha siiski veel ka

kulutusi torustiku ühendamiseks nii, et selle kaudu on võimalik heitvesi ära anda kuni

veepuhastusjaamani, siis sõltub see juba DP ja projekti tingimustest, mitte aga 3.isiku või

temaga seotud ehituslubade õigusvastasuse küsimusest. Samuti nähtub, et kaebaja vesi

tuli/tuleb Sompa ja Lepiku OÜ käest ja kaebaja on seda kinnitanud ka ise. Nimetatud

ettevõtjal on selles piirkonnas puurkaevud ja 3.isik kinnitab, et nad on vett müünud juba

2000. a arvates. Kolmas isik vee-ettevõtjana ei ole kaebaja poolt rajatud ja Sompa ja Lepiku

OÜ võrguga ühendatud kinnistutele vett müünud ja ei tee seda siiani. Seega on kaebaja ammu

enne 3.isiku lubade väljastamist lahendanud küsimuse nii nagu ta selle planeeris ning ilmselt

see tagas ka arendusalal kruntide kiirema müügi. Kui Sompa ja Lepiku OÜ müüb Lepiku-

Kõlviku kvartalisisestele kinnistutele vett, siis nähtubki, et kaebaja trassid sai ja saab

käesoleva hetkeni ühendada edasiselt ka kolmanda isiku trassidega. Ka kolmanda isiku

kinnituse kohaselt on veetrass kvartalisiseses osas kogu aeg kasutusel olnud, kuid kolmanda

isikuga ühendatud ei ole, kaebaja ei väida vastupidist. Kuigi eelnevast nähtus, et kaebaja

kinnitas ka ise, et kanalisatsiooni osas on välja ehitatud üks lõik kinnistusiseselt, see seisab

tema teada kasutamata, siis ikkagi nähtub, et selle saab kasutusele võtta ning tehniliselt antud

juhul on võimalik see lõpptulemusel ühendada AS Esmar Ehitus võrkudega. Iseküsimus on,

kas kaebaja peab seda ratsionaalseks lahenduseks, kui nähtub, et ta ei ole huvitatud enam

ehitustegevuse jätkamisest või polegi teada, missugused on tema edasised majanduslikud

kavatsused või on need piirdunud DP alal kruntide realiseerimisega ja ühekordse teenuse

osutamisega. Asjaolu, et tagantjärgi kalkuleerimisel kaebaja projektikohast tegevust enam

kasumlikuks ei pea, ei tähenda veel, et isegi kui tal ka tekkis mingi kahju, siis peab selle

hüvitama vastustaja. Mistahes kaebaja väite alusel asjaolusid analüüsides nähtub, et trasside

kasutamine kaebaja ehitusloa alusel on jätkuvalt võimalik.

48. Kaebaja märgib veel, et kahjulik tagajärg saabus sellest, et ta ostis OÜ Devon Vara

projekti, mille väärtus selle soetamisel oli ca miljon krooni ja selle väärtus on muutunud

kasutuks 3.isiku lubade tõttu. Ka selline kaebaja selgitus kahju olemasolust või tekkimisest ei

ole loogiline. Nimelt siis, kui ostetud projekti tegelik väärtus ei olnud mitte 967 400 kr vaid

235 000 kr, sai kavandatud töid teha sellesama projektiga.

Projektiga oli ette nähtud erinevate rajatiste ehitamine (vesi-, kanalisatsioon, -side jms). Kui

28.06.2000 a maksis Fingal OÜ projekt 235 000 kr ja võimaldas soovitud viisil ehitamise,

siis asjaolu, et kaebaja ostis selle projekti OÜ-lt Devon Vara hiljem ära ja määras

ostusummaks 967 400 kr, on puhtalt kaebaja enda valik, mis summas ta endale

majandustegevuse projekte soetab. Sama projekti raames oli kaebajal mh tagatud teostatavate

projekteerimistööde kooskõlastamine, konsultatsioonide saamine, selle järgi tegutsemist ei

määra kuidagimoodi projekti soetamise hind. Projekti koosseis ja sisu selle soetamisest Devon

Vara OÜ poolt ei ole muutunud, sama projekti järgi teostas kaebaja ehitustööd, mis ta soovis

tegelikult teha ja mida pidas oluliseks ning osutas vahendusteenust. Viimase hinna määras

kaebaja ise. Et kaebaja määras selle ostmisel projekti hinnaks 967 400 kr, ei muutunud tehtud

ja tegemata tööde maht ega sisu ja projekt oli realiseeritav nii siis, kui ta maksab 235 000 kr

või kui see maksab 967 400 kr. Seega asjaolu, et kaebaja soetas projekti kõrgema hinnaga, ei

ole kuidagi seotud AS-le Esmar Ehitus väljastatud lubadega. Kaebaja plaanitud nn

vahendusteenust pakkudes omas õigust määrata projektile hind, mis ta soovis ja seda hinda ei

määranud 3.isiku tegevus ega ka asjaolu, et 3.isik on hiljme justkui tunnistanud, et projektil

on selline väärtus ja hind. Et projekti hind ongi 967 400 kr, seda ei tõenda 3.isiku nn väidetav

nõustumine osta projekt sellise hinnaga.

Kuna kaebaja kirjeldas oma majandustegevust ja märkis, et ta soovis viia kokku arendaja,

maaomanikud ja ehitusprojekti kohase ehitamise, siis nähtub kohtule, et majandustegevus ka

seotult vahendustegevusega pidi olema seotud kasude või kahjudega. Kaebaja nn

majandustegevuse plaan jääb ka käesolevale kohtule arusaamatuks, kuid nähtub, et kui tema

tegevus toetas kruntide müüki ja samal ajal ehitati välja ka osaliselt veega seotud trassid, ta

organiseeris ka vee saamise vee-ettevõtjalt, osutas vahendusteenust, siis pidi ta selle tegevuse

osas saama nii kasu kui ka tegema kulutusi. Sellesse majandustegevusse 3.isikule antud load

ei puutu. Kaebaja majandustegevuse kohta andmeid täpsemini ei soovinud esitada, seega ei

saa kaebaja ka väita, et tema majandustegevus ei toonud sisse tulu ja põhjustas üksnes kahju,

kuid kui see ka nii oli, siis korraldas ta oma majandustegevust sõltumatult 3.isiku tegevusest.

Menetlusosalised

on

õigesti

märkinud,

et

see,

kuidas

kaebaja

korraldas

oma

majandustegevuse, ei puutu vastustaja ja 3.isiku tegevusse. Asjaolu, et kaebaja soovis oma

tegevuses kasutada projekti väärtusega ca 1 miljon krooni, ei selgita veel, et kahju tekkis ja

seda vastustaja tegevusest.

Siinkohal ei ole ka oluline, kas 3.isik hindas projekti väärtust kõrgeks ning oli väidetult

samuti nõus, et see maksabki ca miljon krooni. Asja arutamisel 3.isik kinnitas, et ta ei ole

hinnanud projekti väärtust, vaid ta oli nõus ära kuulama, mis ettepanekud teeb kaebaja, et

saavutada õigusrahu ja leida lahendusi arenduspiirkonnas vee-ja kanalisatsioonimajanduse

edasiarendamiseks.

Veel märgib kaebaja, et kogu projekt muutus väärtusetuks, kuna selle realiseerimine oli

mõttekas vaid tervikuna, kuid kohus on eelnevalt märkinud, et kaebaja ise kinnitas, et ta

sooviski projekti realiseerida eelkõige veega seotud küsimuses. Ulatuses, milles kaebaja

soovis projekti realiseerida ja seda ka tegi.

Väited sellest, et projekti järgi jäi veel rajamata mitmeid objekte, ei kinnita, et projekt on

väärtusetu ja et see on seotud 3.isiku lubadega. Kaebaja märgib, et ülejäänud

insenerivõrkudest on valminud ainult tänavavalgustus ja Põldma tänav, teised inseneritrassid

on Lepiku kvartalis välja ehitamata. Kohtule nähtub, et kui kaebaja soovib muid projekti osi

realiseerida, siis ta saab seda endiselt teha ja seda ei saa kuidagi takistada 3.isiku

õigusvastased load „ei nüüd ega tulevikus“. Eksitavad on kaebaja varasemad seletused ja

etteheited sellest, et temalt ei saagi nõuda selle projekti järgi nende tööde teostamist, milleks

omavalitsus ei ole temaga sõlminud eelnevalt kokkuleppeid. Ilmselt peab kaebaja siinkohal

silmas EhS § 13 sätet. Kuid kohus märgib siinkohal, et vastustaja tegevus ei ole käesolevalt

vaatluse all põhjusest, et temalt nõutakse tööde teostamist, mille puhul tuleks lähtuda EhS §

13 regulatsioonist. EhS § 13 (Teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamine) märgib ära, et

detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse

ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab

kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või

ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Kui kaebaja on püstitanud küsimuse sellest, et

ta projekti ei saa realiseerida, kuna tal tegelikult puuduvad kohustused ja kohustused on

hoopiski omavalitsusel, ka siis ei takista selle realiseerimist 3.isiku õigusvastsed load. Kui

kaebaja leiab, et temalt hakatakse ehk tulevikus nõudma nende objektide ehitamist, mis on

kohaliku omavalitsuse ülesanne, siis on kaebajal igal juhul võimalus kasutada

õiguskaitsevahendeid ja välja selgitada, mis temalt kavatsetakse nõuda või nõutakse

õigusvastaselt. Hetkel oli kaebaja märkinud, et tema projekt muutus kasutuks, kuna ta sai selle

realiseerida vaid üksikutes osades ja ta sidus selle küsimue 3.isiku lubadega. Kaebust ei ole

esitatud põhjusest, et linn nõuab temalt EhS § 13 normi eiravat ehitamist, mistõttu on viide

omavalitsuse kohustustele siinkohal asjakohatu, kuivõrd see ei sõltu 3.isiku lubade

küsimusega.

Kuigi menetlusosalise leidsid, et sellises olukorras kaebaja poolt projekti soetamine väidetult

ca miljon kr suuruses väärtuses on ebamõistlik, kui selline kulutus ka tehti ning isegi kui ei

ole tegemist näiliku tehinguga, on antud vaidluses oluline kaebaja selgitada, kuidas kaebaja

märgitud kulutus on seotud 3.isikule väljastatud lubadega. Nähtus, et kaebaja

majandustegevus oli emba-kumba, kas läbi mõtlemata ja ta tagantjärgi püüab realiseerida

projekti, mida keegi ei soovi osta või siis on selline projekti ost tõepoolest näiline tehing,

mille sõlmimise vajadust kaebaja kohtule ei avalda. Seadusest tulenevalt ei ole aga piirkonna

vee-ettevõtja kohustatud oma õiguste ja kohustuste realiseerimisel omandama teise isiku

projekti või rajatud trasse. Veelgi ebaselgem on kaebaja seisukoht, et kui tema lepib 3.isikuga

kokku projekti hinna ja koos määratakse selle väärtuseks ca miljon krooni, et selle peaks

hüvitama vastustaja.

Kohus ei nõustu kaebaja seletusega, et juba Riigikohtu lahendist tuleneb, et on leidnud

kinnitust, et kaebaja projekti väärtuseks on ca miljon krooni või enam ning et seda kinnitab

kohtuotsus, mistõttu on kahju tekitamine tuvastatud. Niisugust otsust ei ole olemas ja ühegi

kohtuotsusega ei ole pandud vastustajale kohustust hüvitada projekti maksumus väärtusega

miljon kr.

Kohus nõustub eeltoodu alusel vastustajate ja kolmanda isiku seisukohaga, et Tallinna

Linnavalitsus ei ole kohustatud vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest (VÕS § 127 lg 2).

Kohtuasjas ei ole tõendatud, et 3.isiku ehituslubadega on võetud tema soetatud projektilt

majanduslik sisu. Kokkuvõttes jõuab ka käesoleva asja lahendamine tulemuseni, mil tuleb

soostuda seisukohaga, et avaliku õiguse põhimõtetega ei ole kooskõlas panna Tallinna linna

vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest, arvestades, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu

kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte

eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Igal juhul poleks

õiglane ega põhjendatud Põldma tänava ja Lepiku tee vahelise lõigu vee- ja

kanalisatsioonitrassi väljaehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamine, sest trassid on seniajani

kaebaja omandis ja faktiliselt kasutuses. Kaebaja ei osalenud vee-ettevõtja konkursil ning

teostas Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloaga saadud õigused osaliselt Põldma (Lepiku

tee)

kvartali

osas

ja

seda

endast

tulenevatel

põhjustel.

Ülejäänud

vee-

ja

kanalisatsiooniprojekti ta ei rajanud, kuid selle rajamise takistus puudub. Isegi kui kaebajal

võis tekkida kahju, siis ta ei ole seda esile toonud, kuid vastustaja tegevuse ja kaebaja

väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos - VÕS § 127 lg 4.

Riigikohtu HK otsuse nr 3-3-1-93-04 p-i 12 kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue, et tegu

pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult. Kaebaja tegi oma väidetavad „kasutud kulutused“

enne vastustaja poolt kolmandale isikule ehituslubade väljastamist 2002, seega ei saaks

ajaliselt varasemad sündmused olla ajaliselt hilisema sündmuse põhjustajaks. Samas nähtus,

et Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel rajatud trassid on välja ehitatud ning kaebaja

on nende abil teostanud soovitud vahendusteenuse ja OÜ Sompa ja Lepiku liitumislepinguid

müües teeninud tulu; ehitusloa alusel välja ehitatud trassid on endiselt tema omandis ning

projekti saab realiseerida ning see ei sõltu küsimusest, et keegi seda osta ei taha. Kui kaebaja

äriplaan seisnes milleski muus, siis nähtub, et selle tegelikku sisu ta ei soovi avada.

Kaebaja viidatud Riigikohtu 23.09.2003. a otsuses nr 3-2-1-98-03 p-s 19 on rõhutatud, et

kohus ei või rahuldada kahju hüvitamise hagi täies ulatuses, ilma et oleks kostjale selgitanud,

et kahjuhüvitisest saab maha arvata igasuguse kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise

tõttu. Käesolevalt ei ole aga kaebaja esile toonud, et temale saabus kahjulik tagajärg ja et see

on ka tegelikult põhjustatud vastustaja õigusvastastest lubadest. Nagu eelnevast nähtus, on

Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel osaliselt välja ehitatud ja kasutuses veetrass;

Devon Vara OÜ-le väljastatud teede ja insenervõrkude ehitusluba nägi ette, et Põldma ja

Valguta DP kanalisatsiooni- ja veevarustus lahendatakse terviklikult koos kvartalivälise trassi

väljaehitamisega. Kaebaja ei pea ehitama väljapoole kvartalit, kuid peab looma eeldused

kvartali siseselt, et ta saaks ühenduse DP alast väljapoole jäävate trassidega. Kaebaja ei

tõendanud, et see võimalus puudub ja on seotud 3.isiku õigusvastaste lubadega. Väljastatud

ehitusloa alusel osaliselt välja ehitatud veetrassi pealt sai kaebja tulu ning trass on siiani

kasutuses, kuigi väidetult maha jäetud, mis ei olnud õige. Tegemist on kaebaja valikuga, et ta

ei muuda trasside kasutust kasumlikuks või kui seda teha ei saa, et siis sellise tagajärje

põhjustasid 3.isiku õigusvastased load, selle võis põhjustada kaebaja ekslik kalkuleerimine

võimalustes, mida tema projekt tegelikult lubab saavutada.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viidatud õiguskirjaduses avaldatud seisukohas on

märgitud lisaks kaebaja poolt esile toodule, et „võlausaldajate poolt kasutult tehtud kulutuste

hüvitatus sõltub konkreetsest asjaoludest.“ Seega on kohus eelnevalt jälginud just nimelt neid

asjaolusid, mis saavad selgitada, kas tekkis nn kasutuid kulutusi ning kas neid saab hüvitada.

Tehtud kulutused ehitusprojektile, mis sisaldasid lisaks vee- ja kanalisatsioonitrassidele ka

sidevarustuse, tänavavalgustuse, elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust, ei

muutunud kasututeks, vaid on rakendatud nii nagu kaebaja seda suutis ja oma plaane muutis.

Põldma ja Valguta DP on realiseeritav ning projekti omandamisega ei saanud kaebaja kuidagi

saada tagatist, et ehitusprojekti eest tasutud müügihind tema plaanitud tegevusest teenitakse

tasa. Niisugusi võimalusi kaebaja esile ei toonud, kuna nähtus, et ta ekslikult lootis vee-

ettevõtja tulu, mida aga loota ei saanud ning ta ekslikult arva, et omades nn torusid, on

võimalik teenida suurt tulu, nähtus, et kaebaja sai ka ise aru, et see oleks olemasoleva

ehitusloa alusel ehitamisel olnud vähene ja ta sellest enam huvitatud ei ole. Kohus pidas seda

selgitust esitatud andmete ja seletuste valguses eelnevalt loogiliseks. Kaebaja esitatud

dokumentidest ja faktilistest asjaoludest ei nähtu, et vaidlustatud õigusaktid tõid kaasa selle, et

kaebaja kaotas oma rahalised investeeringud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni trassi

ehitusprojekti omandamisele ja elluviimisele. Kohus nõustub vastustajaga, et analüüsides

kaebaja majandustegevust niipalju kui see oli võimalik, oli kaebaja majandustegevus

suunatud Põldma ja Valguta DP ala kruntide müügi toetamisele, millega tegeles ehitusloa

omanik Devon Vara OÜ; Põldma ja Valguta DP ala kuulus enne kruntideks jaotamist ja

müümist kaebaja enamusosanikule H.Niibergile, kes samuti oli huvitatud, et krundid saaks

müüdud. Kaebaja ei suutnud esitada ühtegi seadusele tuginevat asjaolu, et tema projekti peaks

tasuma omavalitsus või omandama 3.isik. Ehitusloa väljastamise eesmärk oli Põldma ja

Valguta DP elluviimine uue elamugrupi moodustumiseks ning selleks väljastati teede- ja

insenervõrkude ehitamiseks luba, mis ei näinud ette tulu teenimist vee-ettevõtjana ja tulu

projekti müügiks.

Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd kaebaja viitas kassatsioonkaebuses olevatele

väidetele, siis väited konkurentsiõigusele ei selgita kaebaja majanduslikku tegevust või

tekkinud kahju. Konkursi tulemusel kaebaja vee-ettevõtjaks ei ole määratud ning väiksemate

arendusalde DP-ga ettenähtud veevõrgu ehitus ei tähenda konkureerimist vee-ettevõtluses,

kuna DP-ga määratud ala ehitustegevus ei ole suunatud tulu saamisele vee-ettevõtjana ning

vee-ettevõtja kavandatud trassid ei sea eesmärki konkureerida teineteisega, nad saavad

teineteist täiendada ja toetada. Kohus nõustub ka vastustajaga, et konkurentsiõiguse

eesmärgiks on valikuvõimaluste tekitamine, mitte seadusest tuleneva teenuse osutamise

kohustusega ettevõtja asetamine sundolukorda omandada oma tegevuseks vajalik vara teise

ettevõtja poolt nimetatud hinna alusel. Kaebajalt ei võetud käesolevalt ära võimalust, mil ta

sai valida, kas kasutada 3.isiku teenust või tema poolt planeeritud vee-ettevõtja teenust.

Kaebaja poolt rajatud trassid on kasutusel, nad ei muutunud kasututeks, neid saab ühendada

ka 3.isiku trassidesse, kui see on vajalik, kaebajal olid alternatiivsed võimalused. Kaebaja

realiseeris 10 liitumislepingut OÜ-ga Sompa ja Lepiku, mille alusel oleks kaebaja saanud DP

alale jäävate kinnistute omanikele pakkuda veetrassiga liitumist ehitusloa alusel.

Kohus nõustub ka vastustaja selle seisukohaga, et Ehitus Devon Vara OÜ ja Fingal OÜ vahel

28.06.2000 sõlmitud täiendava kokkulepe kohaselt koostatud projekt puuduts ka muid rajatisi,

seega ca 9/10 ulatuses ei puudutanud Devon Vara OÜ-le koostatud projekt ja sellele kulunud

rahalised vahendid ühisveevärki ja -kanalisatsiooni.

Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kui kaebaja deklareeris oma majandustegevuse

seaduses ettenähtud viisil, siis käibemaksu ei saa lülitada kahjuhüvitise koosseisu. Sisuliselt

soovib kaebaja käibemaksu võrra alusetult rikastuda.

Kokkuvõtteks nähtub, et kaebuse esitaja ei ole suutnud nimetada ajsaolusid, et Tallinna

Linnavalitsust kohustada vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest (VÕS § 127 lg 2).

Vastustaja tegevuse ja kaebaja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Riigikohtu HK otsuse nr 3-3-1-93-04 p 12 kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue, et tegu

pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult.

Kohus nõustub, et tulenevalt riigikohtu lahendist nr 3-3-1-51-08 p 13 saab järeldada, et

H.Niibergiga seotud kinnistute puhul saab möönda, et oli kinnistomaniku nõusolek

ehitamiseks, nõustub kohus vastusja seisukohtadega, et muude isikute puhul ei ole seda

tõendatud ning kaebaja seletused ehitamisest servituudi alasse jms põhjused ei ole

asjakohased. Kohus nõustub samas, et kui kaebajale ei ole tekitatud kahju, siis ei oma see ka

iseseisvat tähendust. Ilmselgelt on detailplaneeringu ala elamukruntide müügist tulu teeninud

ka H. Niiberg, kes võõrandas nimetatud DP ala elamukrundid hinna eest, mis hõlmas kõiki

kommunikatsioone (sh liitumist veevärgiga). Kaebaja ja 3.isiku vahelise 12.09.2003

müügilepingu projekti kohaselt on Põldma kvartalis liitumistasu tasunud 12 krunti, seega on

kaebaja tema poolt välja arendatud trasside ulatuses seadusega sätestatud alusel hüvitist

saanud. Kokkuvõtteks leiab kohus, et kuigi kaebaja on ühtesid ja samu väiteid esitanud

erinevates rakurssides, mistahes viisil neid alanüüsides ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja

väidetav kahju on põhjustatud 3.isikule väljastatud lubadest.

49. Kaebaja kahjunõue.

Kohus leiab, et kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine õigusvastase toiminguga ei pea aga

igal juhul kaasa tooma kahju hüvitamist.

Kaebaja kahjunõue põhines kõike eeltoodut arvestades ja kokku võttes ekslikele asjaoludele,

samas nähtus, et kaebuse esitaja ise sisuliselt loobus DP ala trasside edasisest ehitamisest ja

sellesse vahendite paigutamisest põhjusest, et ta oli teinud valed kalkulatsioonid ning võtnud

endale põhjendamatud riskid.

Samamoodi oli põhjendamtu risk projekti ostmine, kui kaebaja tõepoolest sellises summas

projekti soetas lootuses, et ta saab tema projekti maha müüa 3.isikule või muule isikule.

Kaebaja enda majandustegevuse riskid võisid põhjustada temale kahjulikud tagajärjed, kuid

need tuleb jätta kaebaja enda kanda, kuna need ei ole põhjustatud 3.isiku õigusvastastest

lubadest. Ka käesolev kohus leiab, et samas ei olekski avaliku õiguse põhimõtetega

kooskõlas panna Tallinna linna vastutama sellise äriplaani nurjumise eest, mis ei saanudki

soovitud viisl realiseeruda, arvestades, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Soetatud projektile sedavõrd kõrge hinna määramise eesmärgiks antud oludest lähtudes saab

ilmselgelt olla soov panna Mähe 1 piirkonna vee-ettevõtja sundolukorda, kus viimane on

kohustatud kõrge hinnaga kaebajalt ostma n.ö võidujooksu käigus rajatud trasside omandi-

või kasutusõiguse.

RVS § 7 lg 1 kohaselt on kahjunõude rahuldamise üheks eelduseks haldusorgani õigusvastane

tegevus avalik-õiguslikus suhtes. VÕS § 127 lg 4 (kohaldatav ka riigivastutusnõuete

lahendamisel) kohaselt kuulub hüvitamisele kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos).

RVS § 7 lg 3 kohaselt kuulub RVS § 7 lg 1 sätestatud eelduste esinemisel hüvitamisele otsene

varaline kahju. RVS § 7 lg 4 alusel saab kohaldada eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Otsese

varalise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks on VÕS § 128 lg 3, mille kohaselt otsene

varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest

tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses

kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

RVS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui

tema õigusi ei oleks rikutud.

Käesolevalt nähtub, et kui mõtteliselt luua olukord, kus õigusvastaseid 3.isiku lube ei oleks

antud ning hinnata, millises varalises olukorras oleks kaebaja sellisel juhul olnud, tuleb

kohtul nõustuda vastustajaga, et kaebuse esitaja olukord ei oleks sellest muutunud.

Veel on nimetanud kaebuse esitaja, et ta nõuab tehtud kulutusi õigusabile ja

projektijuhtimisele. Vastustaja leiab, et kaebaja pole põhjendanud ega tõendanud, kuidas on

vastustaja poolt kolmandale isikule väljastatud haldusaktid seotud õigusabikulutuste ja nt

projektijuhtimise kulutustega. Kohus nõustub märgituga ja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

kuivõrd esindajale on antud kaasa ja kohtule esitamiseks ilma täpsustamata andmeteta

dokumendid, et siis saab kohus kontrollida nende seotust käesoleva kahjunõudega. Kui

kaebaja sai projekti kohaselt ettenähtud nõu seotult projektijuhtimisega ja kasutas lisaks

õigusnõustaja abi, siis on see seotud tema majandustegevusega, kuid esitatud dokumentide

alusel ei saa järeldada, et tegemist on kahjuga, mis tuleks kaebajale hüvitada. Kuivõrd kaebaja

projekt ei jäänud realiseerimata ja kaebajale ei ole saabunud kahju sellest nagu jäänuks

projekt realiseerimata, siis ei saa neid kulutusi hüvitada. Nähtus, et kaebaja projekt ei jäänud

realiseerimata, kaebaja projekt jäi aga müümata 3.isikule, seega ei ole tegemist kahjuga.

Vastustaja ei pidanud kaebaja projekti ostma ja selle tõttu ei pea projekti kulutusi ja õigusabi

selle projektiga seotult tasuma vastustaja. 14.04.2010.a. istungil jäi esindaja selle juurde, et

projektiga seotud kulutused õigusabile tehti seotult tekkinud probleemidega projekti

realiseerimiseks ja klient esitas andmed õigusabi kohta ning esindaja ei oska neid rohkem

kommenteerida, va et ta teab, et need peavad olema seotud projektiga, kuna muid projekt

kaebajal ei olnud. Kohus nõustub vastustajaga, et õigusabitasude hulka ei saaks arvata

kulutusi, mis on kohtumenetluse kuludeks, mida ei saa seostada otsese varalise kahjuga.

Kuivõrd kohtule ei ole esitatud kaebaja poolt tõendeid, milles seisne projektiga seotud

õigusabi, siis ei piisa tõenditest, et õigusabile tehti kulutusi ja seda seotult projektiga. Kuna

kaebaja selgitas veel, et õigusabi kulu tekkis seotult projekti vaidlustega, nähtub kohtule, et

projektiga vaidlused juhul, kui need on seotud kohtuvaidlustega, ei kuulu hüvitamisele, kuna

need on kohtukulud ja tuli hüvitada kohtuasja menetlemisel. Projektiga seotud vaidluseks

võiks lugeda ka nt kaebaja ja 3.isiku läbirääkimistega ja nn notariaalse kokkuleppe

väljatöötamisele tehtud kulutusi. Samas ei nähtub, et kui kokkulepet soovisid sõlmida projekti

müügiks 3.isik ja kaebaja, et siis peaks sellist majandustegevuse kulu hüvitama vastustaja.

Kaebaja esitatud eelmärgitud kahjunõuded ei kuulu rahuldamisele. Kui põhinõue jääb

rahuldmata, siis ei hüvitata ka viivise nõuet.

50. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis kaebaja kahju- ja viivisenõude esitamiselt tasutud

riigilõiv ja õigusabikulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja kanda.

Kohus nõustub vastustajatega, et linnal oli õigus palgata end esindama advokaat, kuid siiski

märgib kohus, et ka keeruka ja mahuka kohtuasjaga seotult saab antud juhul väita, et see

vaidlus ei ole väljunud haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamest väljuv.

Riigikohus on ka üsna hiljutises 27.10.2011 kohtuasjas nr 3-3-1-53-11 (kahju hüvitamise

nõudes), kus oli tegemist mahuka ja keeruka kahjuhüvitamise asjaga leidnud, et õigusabi

hüvitamine ei ole põhjendatud. Vastustaja esindaja kulude nõue jääb eeltoodust tulenevalt

rahuldamata.

Kohus leiab, et rahuldmata tuleb jätta ka kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise nõue,

kuivõrd antud juhul kohus kohaldab HKMS § 92 lg 10 ja peab kaebajalt kulude

väljamõistmist ebaõigeks.

Karin Kalmiste

Kohtunik