3-11-2780/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS riigilõivust vabastamise, kaebuse menetlusse võtmise ja kaebetähtaja ennistamise taotluse läbivaatamise kohta Kohtuasja number 3-11-2780 Määruse kuupäev 15.12.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi K.O. kaebus Tartu Vangla 01.07.2011 käskkirja nr 1-4/1703 ja 12.08.2011 vaideotsuse nr E5 384-1 peale. Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Vabastada K.O. riigilõivu tasumisest kaebuselt haldusasjas nr 3-11-2780.

2. Võtta K.O. kaebus haldusasjas nr 3-11-2780 menetlusse kaebuse tähtaegsuse küsimuse otsustamiseks.

3. Tunnistada haldusasjas nr 3-11-2780 vastustajaks Tartu Vangla.

4. Lugeda K.O. kaebus Tartu Vangla 01.07.2011 käskkirja nr 1-4/1703 tühistamiseks ja 12.08.2011 vaideotsuse nr E5 384-1 vaidlustamiseks esitatuks tähtaja rikkumisega, jätta rahuldamata tema taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja lõpetada haldusasja nr 3-11-2780 menetlus.

5. Saata käesoleva määruse ärakirjad menetlusosalistele ning kaebus koos kaebetähtaja ennistamise taotluse koopiaga vastustajale. Kaebajale saata vastustaja seisukoht kaebetähtaja ennistamise kohta koos lisadega. Edasikaebamise kord Kohtumäärusele kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmise osas võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 10 kalendripäeva jooksul kohtumääruse ärakirja kättesaamisest arvates.

Asjaolud

29.11.2011 saabus Tartu Halduskohtule K.O. kaebus (taotlus), millest nähtuvalt on

K. O. distsiplinaarkorras karistatud Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi J. Morozovi 01.07.2011 käskkirjaga nr 1-4/1703. Kaebuses märgitu kohaselt esitas K. O. vaide ning sai 12.08.2011 vaideotsuse E5 384-1.

K. O. palub ennistada edasikaebamise tähtaja. Kaebaja märgib, et vangla on andnud temale ebaõiget informatsiooni - väites, et avaldatud distsiplinaarkaristusega ei kaasne mingeid komplikatsioone, mis võiks mõjutada kaebaja edasist karistuse käiku, kuid hilisemal vestlusel on kaebajale selgunud, et distsiplinaarkaristuse olemasolu ei võimalda temale kohaldada Vangistusseaduse § 22 loetletud soodustusi. Kaebaja väitel ei olnud ta täpselt kursis vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatuga. Kaebusega taotletakse ennistada edasikaebamise tähtaeg nii ülalnimetatud käskkirja kui ka vaideotsuse osas, et tagada õiglane ning asjakohane menetlus. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi kaebust selgitavat-tõendavat dokumenti. Kaebaja taotleb riigilõivust vabastamist, kuna vanglal ei ole tööd anda ning kaebajal puuduvad rahalised sissetulekud ja vara, mis võimaldaksid riigilõivu tasuda.

Asjaolude selgitamiseks esitas kohus 01.12.2011 Tartu Vanglale päringu, milles palus teatada, kas K.O. on kaebuses kirjeldatud asjaoludega seonduvalt läbinud kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse kaevatava käskkirja tühistamise nõudes; kui on, siis informeerida kohut vaide menetlemise käigust ning esitada kaevatava käskkirja ja vaideotsuse koopia ja teatada, mis kuupäeval on K. O. vaideotsuse koopia kätte antud (teatavaks tehtud).

Kohtu päringu täitmiseks teatas Tartu Vangla 09.12.2011 vastuses, et kinnipeetav K.O. esitas 19.07.2011 vaide Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 01.07.2011 käskkirja nr 1-4/1703 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla 12.08.2011 vaideotsusega nr E5 384-1 jäeti esitatud vaie rahuldamata. Kinnipeetav K. O. on vaideotsuse kätte saanud 12.08.2011, mida on omakäeliselt vaideotsusel kinnitanud. Kohtule esitatud dokumendid – Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 01.07.2011 käskkiri nr 1-4/1703, K. O. vaie ning Tartu Vangla 12.08.2011 vaidotsus – kinnitavad ülalmärgitut.

Ülalnimetatud 09.12.2011 vastuses on Tartu Vangla seisukohal, et ükski kaebaja poolt toodud põhjendustest ei ole aluseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna:

1) K. O. väited kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks on arusaamatud. Kui K. O. leidis, et temale määratud karistus mitte mingit mõju ei avalda, siis puudunuks temal ka põhjus peaspetsialist-üksuse juhi 01.07.2011 käskkirja nr 1-4/1703 vaidlustamiseks vaidemenetluse korras. Kui haldusaktiga ei kaasneks mitte ühtegi tagajärge ning sellel puudub igasugune mõju edasisele karistuse kandmise ajale, siis puuduks ka vajadus selle vaidlustamiseks. K. O. on 19.07.2011 pidanud vajalikuks esitada vaie ning taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist. Seetõttu vaide esitamisega möönis K. O., et temale määratud karistus (noomitus) avaldab temale mõju ning ilma selle karistuseta oleks tema soodsamas olukorras.

2) Kaebaja poolt väidetu kohta, et temale on antud ebaõiget informatsiooni, ei ole võimalik vanglal seisukohta anda. Kuna kinnipeetav ei ole kohtule avaldanud, millisel ajal ning kes isikuliselt on temale sellist valeinformatsiooni andnud, ei ole võimalik selliseid väiteid ka kontrollida. Vangla rõhutab, et siiski on äärmiselt ebatõenäoline, et inspektor-kontaktisikud võiksid sellist infot kinnipeetavatele anda.

3) Vastustaja märgib, et Halduskohtumenetluse seadustiku § 12 lg 3 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja mööda lastuks mõjuval põhjusel. Riigikohtu 16.10.2002 kohtuotsuses 3-3-1-41-02 on kolleegium leidnud, et halduskohtumenetluses on õiguskindluse kaitseks nähtud ette 30-päevane kaebetähtaeg. Õiguskindluse põhimõtet tuleb arvestada ka kaebetähtaja ennistamisel. Mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Riigikohtu 19.04.2006 kohtuotsuses 3-3-1-26-06 on kolleegium leidnud, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebajal ei esinenud selliseid olulisi ja kestvaid takistusi, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise ning sellised põhjused ei nähtu ka halduskohtu päringust.

Kohtu seisukoht

Kohus võtab K. O. kaebuse (taotluse) haldusasjas nr 3-11-2780 menetlusse hindamaks kaebetähtaja küsimust.

Samas vabastab kohus ka kaebaja riigilõivu tasumisest arvestades kaebaja maksejõuetust ja võtab seisukoha kaebetähtaja ennistamise küsimuses.

Riigilõivust vabastamise taotluse läbivaatamine HKMS § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. K.O. palub tema vabastamist kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust maksejõuetuse tõttu. Kohtule esitatud isikukonto väljavõttest nähtuvalt K. O. isikukontol seisuga 14.12.2011 vaba raha puudub. Kohus asub seisukohale, et K. O. võib riigilõivu tasumisest vabastada, arvestades kaebaja staatust ja rahaliste võimaluste puudumist. Riigilõivuseaduse § 57 lg 13 vastavalt tuleb halduskohtusse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15,97 eurot.

Kohus peab kinnipeetava K.O. maksejõuetust tõendatuks ja leiab, et kuna kaebuse esitajal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks, siis tuleb K.O. vabastada riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-2780. Riigilõivu tasumisest vabastamine aitab tagada seda, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta.

Kaebuse menetlusse võtmine ja kaebetähtaja ennistamise taotluse läbivaatamine Kohus tuvastas:

- Kaebus on menetletav; kohus on kaebuse esitaja vabastanud riigilõivu maksmise kohustusest.

- Kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse (HKMS § 3 lg 1 p 1).

- Kohtualluvuse seisukohast kuulub kaebus lahendamisele Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajas HKMS § 8 lg 22 , mille kohaselt kinnipeetav esitab kaebuse vangla asukoha järgi. Kinnipeetav K.O. viibib Tartu Vanglas.

Tulenevalt HKMS § 12 lõikest 3 kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast menetlusosaliste taotluste ja arvamuste läbivaatamist kirjalikus menetluses kaebuse esitamise tähtaja taotluse. HKMS § 9 lõike 1 kohaselt saab kaebust haldusakti tühistamise nõudes esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates; kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta (HKMS § 9 lg 3).

K. O. on esitanud halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 01.07.2011 käskkirja nr 1- 4/ 1703 tühistamise nõudes ja 12.08.2011 vaideotsuse nr E5 384-1 vaidlustamiseks , kohustuslikus kohtueelses menetluses tehtud vaideotsus on temale allkirja vastu kätte antud 12.08.2011 , kaebus on laekunud kohtule alles 29.11.2011. Kaebaja on esitanud ühtlasi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja on märkinud, et on kaebetähtaja mööda lasknud seonduvalt sellega, et kaebajale oli väidetavalt antud ebaõiget informatsiooni nagu ei mõjutaks distsiplinaarkaristus kaebaja edasise karistuse kandmise käiku. Eeltoodut arvesse võttes ning lähtudes HKMS § 11 lg 9 võtab kohus esitatud kaebuse menetlusse kaebuse tähtaegsuse küsimuse otsustamiseks.

Kohus on küsinud vastustajalt - Tartu Vanglalt seisukohta kaebuse esitamise tähtaegsuse suhtes ning on saanud Tartu Vangla vastuse 09.12.2011. Vastuses on Tartu Vangla seisukohal, et kaebaja ei ole toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, mis tingisid kaebuse hilinemisega esitamise ning seetõttu puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks.

HKMS § 12 lõikes 3 sätestatu kohaselt saab halduskohus kaebuse esitamise tähtaja ennistada, kui see on mööda lastud mõjuval põhjusel.

Kohus nõustub vastustaja 09.12.2011 arvamuses esitatud seisukohtadega kaebetähtaja küsimuses ja ei pea neid vajalikuks korrata. Kuna kaebaja on vaideotsuse kätte saanud 12.08.2011, millel on märgitud vaidlustamisviide ja tähtaeg kaebuse esitamiseks kohtule, on kohus seisukohal, et kaebaja oli teadlik, et kaebusega halduskohtu poole on tal õigus pöörduda kuni 12.09.2011 (30- päevane kaebetähtaeg täitus pühapäeval 11.09.2011, seega oli kaebuse esitamise viimaseks päevaks järgmine tööpäev – esmaspäev 12.09.2011). Kohus asub seisukohale, et kaebajal võis olla kaebuse esitamine küll raskendatud või ebamugav, kuid oli siiski võimalik. Kohus nõustub vastustajaga selles, et antud juhul on kaebaja tähtaja möödalaskmist põhjendanud ilmselt subjektiivsete asjaoludega.

Samuti on Riigikohus oma lahendites 01.10.2002 nr 3-3-1-57-02 ja 16.01.2009 nr 3- 3-1-75-08 asunud seisukohale, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sealhulgas tähtajad. Kuivõrd tähtaegadest kinnipidamine peab tagama õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usaldusekaitse põhimõtete realiseerumise ka teiste menetlusosaliste suhtes, siis on lubamatu mittemõjuval põhjusel möödalastud tähtaja ennistamine. Kohus on eeltoodu alusel seisukohal, et kui haldusakti pole seadusega sätestatud korras vaidlustatud, on hilisem võimalus vaidlustada haldusakti ainult juhul kui kohus kaebetähtaja ennistab. Antud juhul ei saa lugeda kohus kaebust õigeaegselt esitatuks, kuna kaebaja ei ole toonud objektiivseid asjaolusid, mis oleks takistanud kaebeõiguse realiseerimist seaduses sätestatud tähtajal, mistõttu kohus lõpetab antud asjas menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel. Kohus on pidanud mõistlikuks kaebetähtaja läbivaatamist ilma menetlusosaliste väljakutsumiseta kohtuistungile lähtudes protsessiökonoomsusest ning HKMS § 12. Eeltoodu tõttu jätab kohus kaebetähtaja ennistamata ning lõpetab menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel kaebaja taotluses tühistada Tartu Vangla 01.07.2011 käskkiri nr 1-4/1703 ja vaidlustada 12.08.2011 vaideotsust nr E5 384-1

Mare Priks kohtunik