3-11-1599/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1599 Haldusasi DeltaCom Invest OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

17. veebruari 2011. a korralduse nr 5-1.5/274 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna Ettevõtlusameti 9. märtsi 2011. a korralduse nr 5-1.8/380 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – DeltaCom Invest OÜ, lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli Vastustaja – Tallinna Ettevõtlusamet, volitatud esindajad Kristel Valk ja Epp Lumiste Asja läbivaatamine Kohtuistungil 24. novembril 2011 Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 14. detsembrist 2011. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 17. veebruari 2011. a korraldusega nr 5-1.5/274 (17. veebruari 2011. a korraldus; tl 44) DeltaCom Invest OÜ-d esitama 5 tööpäeva jooksul korralduse saamisest arvates reklaamimaksu maksudeklaratsioone reklaami „PRISTIS“, „ASPO“ ja „AUTOEKSPERT“ eksponeerimise eest Tallinnas aadressil Mustamäe tee 54.

2. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 9. märtsi 2011. a korraldusega nr 5-1.8/380 (9. märtsi 2011. a korraldus; tl 9-10) DeltaCom Invest OÜ-d tasuma sunniraha 200 eurot 17. veebruari 2011. a korralduse täitmata jätmise eest.

3. DeltaCom Invest OÜ esitas vaide Tallinna Ettevõtlusameti 9. märtsi 2011. a korralduse tühistamiseks, mille viimane jättis 24. mai 2011. a vaideotsusega nr 5-1.17/291-3 rahuldamata.

4. DeltaCom Invest OÜ esitas kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ja 9. märtsi 2011. a korralduse tühistamiseks (tl 3-7). DeltaCom Invest OÜ täiendas kaebust 17. veebruari 2011. a korralduse tühistamise taotlusega ja taotles kaebetähtaja ennistamist (tl 56-58).

5. Kohus jättis 26. oktoobri 2011. a määrusega rahuldamata DeltaCom Invest OÜ taotluse kaebetähtaja ennistamiseks Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse tühistamiseks ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Kohus jätkas menetlust DeltaCom Invest OÜ nõuetes tuvastada Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastasus ning tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 9. märtsi 2011. a korraldus (tl 78-79).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

6. DeltaCom Invest OÜ kaebuse põhjendused on järgmised:

1) DeltaCom Invest OÜ ei ole maksukohustuslane kohalike maksude seaduse (KoMS) ega Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009. a määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (Tallinna reklaamimaksu määrus) tähenduses, sest ta ei ole maksuobjekti otsene valdaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 2 mõttes. Otseseks valdajaks on isikud, kellele kaebaja on reklaamikandja üürile andnud ja kes eksponeerivad reklaamikandjal oma kaubamärke. DeltaCom Invest OÜ-le ei ole teada, millal mõni üürnik talle üüritud reklaamtulbale midagi paigutab või eemaldab ning kui suur on paigaldatud kaubamärk. Kaebuse esitaja on teinud üksnes reklaamimise võimalikuks, üürides välja välireklaamikandja. Maksukohustuslane on isik, kes ennast või enda tooteid reklaamib ning maksuobjektiks on reklaam, mitte reklaampost või muu pind, millele reklaam on paigaldatud. Kaebuse esitaja ei saa reklaamida üürnike tooteid ja teenuseid. Vastustaja oleks pidanud uurimispõhimõttest tulenevalt eelnevalt välja selgitama, kes on maksuobjekti otsene valdaja. Kaebaja esitas ettevõtlusametile maksuobjekti valduse puudumise kohta fotod, millelt on näha, et kaebuse esitaja reklaami sellel ei ole, samuti üürilepingud, millest nähtuvalt on reklaamiga seotud maksude tasumise kohustused üürnikel. Seega on üürilevõtjate näol tegemist reklaami otseste valdajatega ja üürileandja puhul kaudse valdajaga;

2) Mustamäe tee 54 hoone juures asuval valguspostil ei asu teavet, mida võiks käsitada mõne äriühingu reklaamina, vaid üksnes rentnike kaubamärgid, mis on reklaamimaksust vabastatud;

3) 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastaseks tunnistamata jätmise korral jätkab Tallinna Ettevõtlusamet sunniraha tasumise korralduste andmist. Arvestades Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-4-10 ja 3-3-1-24-10 on kaebajal preventiivne huvi vältida haldusorgani õigusvastast tegevust reklaamimaksu deklaratsioonide ja reklaamimaksu nõudmisel ning sunniraha rakendamisel ja sissenõudmisel. Samuti soovib kaebaja luua eelduse kahjunõude esitamiseks, kui vastustaja peaks saatma sunniraha korralduse täiturile sundtäitmiseks;

4) Kui haldusorgan kohustab õigusvastaselt isikut, kes ei ole reklaamimaksu kohustatud subjekt, esitama reklaamimaksu deklaratsioone, siis kohustuse täitmata jätmise eest karistuse määramine on õigusvastane vaatamata sellele, et deklaratsiooni andmise korralduse tühistamist ei ole kohtult varem taotletud. Kaebaja ei saa nõustuda sellega, et haldusorganil on takistamatu ja aegumatu vabadus anda üha uusi sunniraha korraldusi, kuna 17. veebruari 2011. a korraldust ei ole tühistatud. DeltaCom Invest OÜ ei esitanud kaebetähtaja jooksul kaebust 17. veebruari 2011. a korralduse tühistamiseks põhjusel, et haldusorgani käitumisest jäi mulje, et haldusorgan ei pidanud kaebajat reklaamimaksu tasumiseks kohustatud isikuks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Tallinna Ettevõtlusamet palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et teave paikneb majandusvõi kutsetegevuse kohas või majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Kui ettevõtja paneb oma valduses olevale territooriumile, mis ei ole vahetult tema majandusvõi kutsetegevuse koht, valgusposti reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud teabega, siis on tegemist reklaamiga. Teavet eksponeeriv reklaampost asub haljasalal, kus ei toimu majandusvõi kutsetegevust, ning see ei asu ka majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures;

2) Reeglina eeldatakse, et asja omanik on asja valdaja ning sellest lähtub ka ettevõtlusamet reklaamimaksu kogumisel. Kui omanik tõendab otsese valduse üleminekut, on omanik kaudne valdaja ning reklaamimaksu tasumise kohustus lasub otsesel valdajal. Reklaamposti otsene valdaja on kaebuse esitaja vastavalt Kristiine Linnaosa Valitsusega sõlmitud üürilepingule nr 2-4.2-9/1420. Üürilepingu p 2 kohaselt antakse ja võetakse lepingu ese kasutusse kaupade ja teenuste reklaamimiseks ning p 2.2.3 alusel tohib lepingu eset kasutada ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks. Üürilepingu p 7.2.2 keelab kaebuse esitajal anda lepingujärgseid kohustusi üle kolmandatele isikutele. Seega on käesoleval juhul tegelik võim reklaami üle kaebuse esitajal, kes saab reklaami vajadusel välireklaamikandjalt eemaldada;

3) Ettevõtlusamet juhindub oma tegevuses maksukorralduse seaduses (MKS) sätestatust. Maksuhalduri ülesandeks ei ole määrata sunnirahasid, vaid kontrollida, et makse tasutakse ja arvestatakse õigesti. Kui korraldus deklaratsiooni esitamiseks ei too kaasa deklaratsiooni esitamist, on maksuhalduril õigus MKS § 59 alusel alustada maksukontrolli, tuvastada tasumata jäänud maksusumma ning määrata maksusumma maksuotsusega.

KOHTU SEISUKOHT

8. Asjas on vaidlus selle üle, kas DeltaCom Invest OÜ peab esitama reklaamimaksu deklaratsioonid kaubamärkide „PRISTIS“, „ASPO“ ja „AUTOEKSPERT“ eksponeerimise eest Tallinnas Mustamäe tee 54 ärihoone juures asuval välireklaamikandjal (Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korraldus) ning kas kaebajat on õigesti kohustatud tasuma sunniraha deklaratsioonide tähtajaks esitamata jätmise eest (Tallinna Ettevõtlusameti 9. märtsi 2011. a korraldus).

9. Kaebaja põhjendatud huvi Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastasuse kindlakstegemiseks on soov vältida vastustaja edasist õigusvastast tegevust kaebajalt reklaamimaksu deklaratsioonide nõudmisel, maksu määramisel ja sunniraha sissenõudmisel ning luua eeldus kahjunõude esitamiseks juhul, kui vastustaja peaks alustama sunniraha sundtäitmist (tl 57). Vastustaja ei ole kaebaja põhjendatud huvile vastuväiteid esitanud ja nentis kohtuistungil, et kui jõustunud kohtuotsusega tuvastatakse 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastasus, loobuks vastustaja ilmselt selle sundtäitmisest, hoolimata korralduse kehtivusest (tl 92 ja 98). Eeltoodut arvestades on kaebajal kohtu arvates piisav põhjendatud huvi taotleda Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastasuse tuvastamist.

10. Reklaamimaksu deklaratsioonide esitamise kohustus on Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 4 kohaselt maksuobjekti otsesel valdajal. Määruse seletuskirja kohaselt käsitatakse sellise isikuna näiteks reklaamikandja otsest valdajat. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 sätestab, et valdajaks on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, ning sama paragrahvi lg 2 järgi isik, kes valdab asja rendi-, üürivõi muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.

11. DeltaCom Invest OÜ leiab, et 17. veebruari 2011. a korralduses nimetatud reklaamposti otsesed valdajad on Mustamäe tee 54 asuva ärimaja üürnikud OÜ Tireman (kasutab reklaamikandjal eksponeeritud kaubamärki „VIANOR“) ja AS KGK Knuttson (kasutab reklaamikandjal eksponeeritud kaubamärki „AUTOEKSPERT“) ning kaebaja on maksuobjekti kaudne valdaja. Vastustaja arvates ei ole tõendatud, et tegelik võim reklaamikandja üle oli kolmandatel isikutel.

12. Kohus märgib esmalt, et kuna 17. veebruari 2011. a korraldusega ei kohustata kaebajat esitama maksudeklaratsioone kaubamärgi „VIANOR“ eksponeerimise eest, ei oma tähtsust, kas OÜ Tireman, kes Mustamäe tee 54 hoone juures asuval reklaamikandjal väidetavalt nimetatud kaubamärki eksponeerib, on reklaamikandja otsene või kaudne valdaja. Kohus jätab kaebaja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta, sest need väljuvad käesoleva kaebuse raamidest.

13. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitaja ja Kristiine Linnaosa Valitsus on sõlminud 21. juunil 2010 üürilepingu nr 2-4.2-9/1420 (tl 76-77), mille esemeks on p 1.1 kohaselt Tallinna linnale kuuluva ehitise osa – Mustamäe tee 54 kinnistu ees olev haljasala. Üürilepingu p 2 kohaselt antakse ja võetakse lepingu ese kasutusse kaupade ja teenuste reklaamimiseks ning p

2.2.3 alusel tohib lepingu eset kasutada ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks. Üürilepingu p 2.3 sätestab, et välireklaamikandja omandiõigus kuulub üürilevõtjale. Üürilepingu p 7.2.2 keelab kaebuse esitajal anda lepingujärgseid kohustusi üle kolmandatele isikutele. Kohus leiab, et eeltoodu põhjal võis Tallinna Ettevõtlusamet mõistlikult eeldada, et DeltaCom Invest OÜ eksponeerib Mustamäe tee 54 asuva ärihoone lähedale haljasalale paigutatud reklaampostil oma ettevõttega seotud teavet ning on seega maksukohustuslane. Kaebajal on siiski võimalik tõendada, et maksuobjekti otsene valdus oli kellelgi teisel.

14. Kaebaja peab üheks reklaamikandja otseseks valdajaks reklaamikandjal eksponeeritud kaubamärki „AUTOEKSPERT“ kasutavat AS-i KGK Knuttson, kellele kaebuse esitaja väidetavalt võimaldab reklaamiposti kasutamist üürilepingu alusel. Kohus märgib esmalt, et kaebuse ja kaebaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt kasutab nimetatud kaubamärki AS KGK Knuttson (tl 4 ja 90), kuid kaebaja on kohtule esitanud lepingud, mille on sõlminud AS K.G. Knutsson (tl 23 ja 24). Ka äriregistri elektroonilise andmebaasi kohaselt on äriregistrist leitav AS K.G.

Knutsson, kuid ei ole AS-i KGK Knuttson. Kohus eeldab seetõttu, et kaebaja pidas tegelikult silmas AS-i K.G. Knutsson. Kohus leiab, et kaebaja ei esitanud Tallinna Ettevõtlusametile ega ole esitanud ka kohtule piisavalt tõendeid selle kohta, et AS K.G. Knutsson rendib või üürib ruume Mustamäe 54 hoones. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ruumide rentimist Mustamäe tee 54 ärihoones tõendab AS Noktett ja AS HTS Auto vaheline rendileping 1. novembrist 2002 (tl 18-22), sest AS HTS Auto on nüüd AS KGK Knuttson (tl 90). Kohus selgitas eespool, et AS-i KGK Knuttson äriregistrist ei nähtu ning äriregistri andmetel on AS HTS Auto praegune ärinimi hoopis Hr.

Aare Hirv osaühing. Kohtule on esitatud ka varasemate rendilepingute muutmise lepingud, mille AS K.G. Knutsson on sõlminud OÜ-ga Rehviekspress (tl 23) ja OÜ-ga Noktett (tl 24). Neist rendilepingu lepingu lisadest ei selgu, millise sisuga lepingut muudetakse ja seetõttu on neid tõendeid võimatu seostada Mustamäe tee 54 asuva ärihoonega. Seda möönis kaebaja ise ka kohtuistungil (tl 90- 91). Ja isegi kui lugeda AS K.G. Knutsson Mustamäe tee 54 ärihoone rentnikuks või üürnikuks, ei ole kaebaja esitanud ühtki tõendit selle kohta, milline on kaebaja ja AS-i K.G.

Knutsson vaheline suhe reklaamposti kasutamiseks. Reklaampost ei asu Mustamäe tee 54 ärihoones, vaid selle läheduses Tallinna linnale kuuluval haljasalal. Seetõttu puudub kohtul alus arvata, et tegemist on nimelt üürisuhtega, nagu väidab kaebaja. Tõendamata on ka see, et kaebaja on reklaamikandja üürile andnud äriühingutele, kes kasutavad kaubamärke „ASPO“ või „PRISTIS“, või et nimetatud äriühingud Mustamäe tee 54 hoones üldse tegutsevad. Selle kohta ei ole kaebaja ühtki tõendit esitanud. Seega saab kaebaja Mustamäe tee 54 ärihoones väidetavalt tegutsevate äriühingute otsese valduse tõendamisel tugineda vaid reklaampostist tehtud fotole, millelt nähtub korralduses märgitud kaubamärkide eksponeerimine (tl 33).

See foto tõendab aga kohtu arvates üksnes seda, milliseid kaubamärke foto tegemise hetkel valguspostil eksponeeriti. Foto ei ütle midagi selle kohta, kelle tegeliku võimu all on reklaamipost ja sellel teabe eksponeerimine. Seega ei kinnita kaebaja esitatud tõendid, et reklaamimaksu objekti otsene valdaja oli mõni muu isik.

15. RekS § 2 lg 1 p 3 järgi mõistetakse reklaami all teavet, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (sama Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1). Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina muuhulgas majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust selle kaubamärgiga ehitisel, kus majandusvõi kutsetegevuse koht asub, ja majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Samasugune säte on ka RekS § 2 lg 2 p-s 2. Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg p 6 määratleb majandusja kutsetegevuse koha kui koha, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust.

16. Kaebaja arvates kohaldub reklaampostil eksponeeritud teabele Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erand, sest kaebaja üürnikud eksponeerivad seal oma kaubamärke ning reklaampost asub üürnike majandusja kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Vastustaja arvates ei ole kaebaja märgitud erandid kohaldatavad.

17. Kohus leiab, et Mustamäe tee 54 ärihoone lähedale paigutatud reklaamposti peamine eesmärk on ärihoones tegutsevate äriühingute teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine. Reklaamposti kujutavalt fotolt (tl 33) ja toimikusse võetud Maa-ameti geoportaalist pärinevale ortofotole joonistatud plaanilt (tl 89) võib järeldada, et reklaampost ei paikne vahetult ärihoone sissepääsu ega isegi sissesõidutee juures ning haljasala ja hoone vahele jääb veel parkla. Valgusposti asukoht ning sellel eksponeeritud teabe suurus ja esitusviis juhib klientide tähelepanu võimalusele tarbida konkreetsete kaubamärkide omanike kaupu või teenuseid, ega ole pelgalt lakooniline faktiline teadaanne või neutraalne viit neile klientidele, kes soovivad leida konkreetse äriühingu asukohta. Seetõttu on reklaampostil eksponeeritud kaubamärgid hõlmatud RekS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud reklaami mõistega.

18. Kaubamärgi eksponeerimine on teatud juhtudel siiski reklaamimaksust vabastatud. Kaebaja väitel tegutsevad äriühingud, kes eksponeerivad Mustamäe tee 54 ärihoone lähedale haljasalale paigutatud reklaampostil kaebaja väidetavate üürnikena oma kaubamärke, Mustamäe tee 54 asuvas hoones (vt kohtuistungi protokoll tl 91). Kaebaja ei ole kohtule esitanud selliseid selgitusi või tõendeid kaubamärke eksponeerivate äriühingute majandusja kutsetegevuse eripärade kohta (nt millist kaupa ja teenust ning millisel viisil pakutakse), mis annaks alust arvata, et nende isikute majandusvõi kutsetegevuse kohaks saab lugeda ka Mustamäe tee 54 hoone ümbruse, sh hoone juures oleva haljasala, millel reklaampost paikneb. Nagu kohus eespool märkis ei paikne reklaampost vahetult ärihoone sissepääsu juures, vaid eemal haljasalal. Seetõttu ei laiene kaebajale Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erand.

19. Eeltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korraldus ei ole kaebuses märgitud põhjustel õigusvastane ning seega tuleb kaebaja taotlus korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks jätta rahuldamata.

20. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas kaebajat 9. märtsi 2011. a korraldusega tasuma sunniraha

200 eurot Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse täitmata jätmise eest Kaebaja taotleb korralduse tühistamist põhjusel, et Mustamäe tee 54 lähedal haljasalal asuv reklaampost ei ole reklaamimaksu maksuobjekt ning kaebaja ei ole maksukohustuslane. Seega sisuliselt palub kaebaja 9. märtsi 2011. a korralduse tühistada põhjusel, et 17. veebruari 2011. a korraldus on õigusvastane.

21. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. DeltaCom Invest OÜ on Tallinna Ettevõtlusameti

17. veebruari 2011. a korralduse kätte saanud. Tallinna Ettevõtlusamet ei ole korraldust kehtetuks tunnistanud ja kaebetähtaja nimetatud korralduse tühistamise taotlemiseks jättis kohus ennistamata. Kaebaja ei ole 17. veebruari 2011. a korraldust seni täitnud. Seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. HMS § 60 lg-st 1 ja 2 tulenevalt loob kehtiv haldusakt õiguslikke tagajärgi ning kehtiva haldusakti resolutiivosa on kõigile täitmiseks kohustuslik hoolimata sellest, kas haldusakt on õiguspärane või õigusvastane. Seega on sunnivahendi rakendamise formaalsed eeldused täidetud. Sunniraha ebaproportsionaalsust kaebaja vastustajale ette ei heida.

22. ATSS § 8 lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) ATSS § 8 lg 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Vaidlust ei ole selle üle, et ATSS § 8 lg 3 p-des 2-4 sätestatud aluseid praegusel juhul ei esine. Kaebaja väitis kohtuistungil, et sunni rakendamise alus on ära langenud, sest sunniraha kohaldamise aluseks olev Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korraldus on õigusvastane. Kohus on aga eespool jõudnud teistsugusele seisukohale. Kuid isegi kui 17. veebruari 2011. a korraldus oleks õigusvastane, on see jätkuvalt kehtiv haldusakt ning seega täitmiseks kohustuslik. ATSS § 8 lg 3 ei sätesta täiendavaid haldusakti kehtetuse aluseid HMS § 61 lg 2 kõrval. Seega tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja taotlus Tallinna Ettevõtlusameti 9. märtsi 2011. a korralduse tühistamiseks.

23. Kohus lisab, et halduskohtumenetluses kontrollitakse haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Pärast haldusakti andmist ilmnenud asjaolud võivad aga välistada sunnivahendi (nt sunniraha) korduva rakendamise. Seega kui kaebaja esitab Tallinna Ettevõtlusametile täiendavaid tõendeid, millest nähtub, et kaebaja ei ole reklaamimaksu deklaratsioonide esitamiseks kohustatud isik, võib ta ühtlasi taotleda näiteks sunniraha korduva rakendamise lõpetamist ning vajadusel vaidlustada haldusorgani keeldumise halduskohtus.

24. Kuna kohus ei tuvastanud Tallinna Ettevõtlusameti 17. veebruari 2011. a korralduse õigusvastasust ning Tallinna Ettevõtlusameti 9. märtsi 2011. a korralduse tühistamiseks ei ole samuti alust, tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.

25. HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Monika Laatsit