3-10-924/95 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-924

Haldusasi

OÜ Felinor kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-

ja tollikeskuse toimingute õigusvastasuse tuvastamise,

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.

aprilli 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5708-20 ning

Maksu- ja Tolliameti 19. juuli 2010 vaideotsuse nr 6-

1/295-4 tühistamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungitel 15. aprillil, 16. ja 17. juunil, 21. septembril

ning 11. novembril 2011.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Felinor

Esindaja: v.adv Vahur Kivistik

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindajad: Maire Saare ja Andreas Aas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Felinor kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse toimingu, mis

seisnes maksuhalduri poolt revisjoni käigus kogutud ja koostatud võõrkeelsete

dokumentide eestikeelsete tõlgetega varustamata jätmises, õigusvastasus.

3. Muus osas jätta OÜ Felinor kaebus rahuldamata.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Felinor kasuks

välja menetluskulu 68 (kuuskümmend kaheksa) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Felinor deklareeris 2006. aasta käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu muuhulgas

OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic arvete alusel, milles kajastus

metallijäätmete soetamine eelnimetatud isikutelt kokku 15 911 060 krooni eest, mis sisaldas

endas 2 427 111 krooni käibemaksu. Maksumenetluses antud seletuse kohaselt müüs OÜ

Felinor kogu nende arvete alusel soetatud metalli edasi AS-ile Kuusakoski, kusjuures tema

hankijad toimetasid AS-ile Kuusakoski kas ise või tellisid OÜ-lt Felinor transpordi, mille OÜ

Felinor tellis omakorda AS-ilt Kuusakoski.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK) viis läbi revisjoni OÜ

Felinor 2006. aasta käibemaksu ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu

arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks. 4. novembril 2009 koostas PMTK

revisjoniakti, pikendades järgnevalt kahel korral OÜ Felinor taotlusel selle kohta eriarvamuse

esitamise tähtaega. OÜ Felinor esitas eriarvamuse 12. jaanuaril 2010.

3. 27. jaanuaril 2010 esitas OÜ Felinor PMTK-le taotluse revisjoni läbi viinud revidendi

taandamiseks. Taotluses seati asja menetlenud revidendi erapooletus kahtluse alla viimase

poolt toime pandud menetluslike rikkumiste tõttu, millest taotluses toodi välja eeskätt see, et

revident esitas maksukohustuslasele osadest maksumenetluses kogutud dokumentidest

loetamatuid koopiaid ega võimaldanud maksukohustuslasele revisjoni käigus kogutud või

koostatud võõrkeelsete dokumentide tõlkeid eesti keelde. PMTK jättis selle taotluse 29.

jaanuari 2010 otsusega 12.2-3/5708-19 rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet jättis 11. märtsi

2010 vaideotsusega nr 6-1/101-4 rahuldamata ka eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide,

kusjuures vaides oli OÜ Felinor taotlenud ka PMTK-le ettekirjutuse tegemist juba 27. jaanuari

taandamisavalduses kirjeldatud menetluslike rikkumiste lõpetamiseks.

4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 27. aprillil 2010 maksuotsuse nr

12.2.3/5708-20, kohustades OÜ-d Felinor tasuma 2 427 111 krooni käibemaksu ning

4 752 654 krooni tulumaksu. Maksuhaldur asus seisukohale, et OÜ Fellinor ei ole OÜ-lt

Metallehitus, OÜ-lt Norkel ja OÜ-lt Euroexport Baltic metallijäätmeid ostnud ning neile

äriühingutele tehtud väljamaksed ei ole seotud OÜ Felinor ettevõtlusega. Maksuhalduri

hinnangul

kasutati

eelnimetatud

kolme

äriühingut

fiktiivsete

arvete

esitamiseks

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamise ja raha maksuvabalt äriühingust

väljaviimise eesmärgil. Maksuotsuses põhjendatakse seda seisukohta järgnevalt:

OÜ Felinor poolt OÜ-le Metallehitus, OÜ-le Norkel ja OÜ-le Euroexport Baltic üle

kantud raha võeti sularahas välja või kanti äriühingute teistele arvelduskontodele, kust

see samal päeval sularahas välja võeti või kanti OÜ Amberbalt, OÜ Arleco Baltic ja

OÜ Inkasso ABC arvelduskontodele, kust see raha samuti omakorda koheselt

sularahas välja võeti, kusjuures OÜ Amberbalt ja OÜ Arleco Baltic juhatuse liikmed

kinnitasid, et tegutsesid variiskutena ning ka OÜ Inkasso ABC ei olnud kontrollitaval

perioodil juhatuse liikme kontrolli all. OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport

Baltic arvelduskontodelt ei ole makstud metalli hankijatele ega transpordi eest, nende

arvelduskontodelt ei nähtu muude ettevõtlusega tavapäraselt seotud kulude tegemist.

OÜ Metallehitus nimel vormistati arveid 6 kuu jooksul ning seejärel müüdi äriühing

variisikule, OÜ Norkel nimel väljastati arveid 10 kuu jooksul ning seejärel müüdi seegi

äriühing variiskule. R.K. ei osanud veenvalt põhjendada OÜ Metalliehitus müüki,

kusjuures põhjuseks ei saanud olla see, et OÜ Metallehitus hankijaks olnud OÜ

Euroexport Baltic hakkas metalli otse OÜ-le Felinor müüma, kuivõrd ka OÜ Norkel

hankijaks oli edaspidi samuti OÜ Euroexport Baltic.

R.K. ei osanud adekvaatselt seletada metalli ostu-müügitehingutega seotud asjaolusid

ning väitis mitte teadvat metalli päritolu, sealhulgas metalli osas, mis veeti ära tema

enda poolt rendile võetud Sikassaare laoplatsilt. Füüsilied isikud, kes R.K. väitel

müüsid Sikassaare laoplatsilt hiljem ära veetud metalli OÜ-le Euroexport Baltic ei

saanud AS-is Kuusakoski koostatud kaalumiskviitungeid anda R.K.le, sest Sikassaare

laoplatsilt viis kogu metalli 2 päeva jooksul ära AS Kuusakoski ise, mistõttu ei olnud,

OÜ-l Metallehitus, OÜ Euroexport Baltic või selle hankijatel võimalik saada AS-lt

Kuusakoski andmeid nende poolt üleantud metalli kohta.

OÜ Euroexport Baltic, kust väidetavalt pärines enam kui 5000 tonni OÜ Felinor

poolt ostetud metallist, juhatuse liige M.K. suri xx xx xxxx ning äriühing müüdi

variisikule ilma dokumente üle andmata kohe, kui OÜ-le Felinor anti korraldus

kontrolli alustamise kohta. Osaühingu müügitehingu ajal viibis notari juures ka OÜ

Felinor esindaja, mis viitab sellele, et OÜ Euroexport Baltic müüdi seoses OÜ Felinor

kontrollimisega, kuna OÜ Felinor oli teadlik, et OÜ Euroexport Baltic ei ole metalli

müünud. OÜ Euroexport Baltic raamatupidaja väitis, et M.K.il olid ainult arved

metallikonstruktsioonide kohta, muid tavapärast äritegevust kajastavaid dokumente

mitte. M. K.i elukaaslane J.L. ei teadnud, kas M.K. tegelikult metalli ostu-

müügitehingutega tegeles. Elukaaslase sõnul kohtus K. tihti vaid R.K.ga. M.K.i

vanemad kinnitasid, et pidasid poega üleval. Seega oli M.K.i ülesanne vaid arvete

vormistamine. OÜ Euroexport Baltic kontolt võeti raha välja ka pärast M.K.i surma,

mis viitab sellele, et raha liikumine kontol ei olnud täielikult äriühingu juhatuse liikme

kontrolli all.

OÜ Norkel hankija OÜ Inkasso ABC esindaja H.J. ei osanud öelda, kellelt ABC

Inkasso metalli soetas ning tema ja R.K. seletused on vastuolulised osas, mis puudutab

nende väidetavate tehingute raames AS-is Kuusakoski koostatud kaalumiskviitungite

liikumist.

R.K. väitel ei tea ta, kust pärines OÜ-lt Euroexport Baltic soetatud metall, samas kui

ta oli M.K.i isiklik tuttav ja suhtles temaga sageli.

AS-i Kuusakoski autojuhid selgitasid, et vedasid 2006. aastal AS-ile Kuusakoski metalli

nii, et transpordi tellijaks oli OÜ Felinor. 7 autojuhi sõnul oli kontaktisikuks O., 16

autojuhi kinnitusel olid objektidel kohal O. ja A. ning juhid tundsid fotodelt ära O.V.

ja A.S.i, samas ei ole autojuhid viidanud R.K.le, M.K.ile ega H.J.le.

OÜ Dominos Projekt seletusest tuleneb, et OÜ Felinor demonteeris ise Mustamäe tee

5 objektilt metalltorusid ning need AS-ile Kuusakoski viinud OÜ Domnios Projekt

andis kaalumiskviitungid O.V. kätte, mis tähendab, et OÜ Felinor ei soetanud seda

metalli OÜ-lt Metallehitus. Sõiduki 515 MGP tellija oli R.K., kes isiklikult maksis

transpordi eest sularahas, mis lükkab ümber R.K. seletuse, et transport oli hankija

poolt ning ta ei ole teadlik metalli päritolust.

7% OÜ Felinor nimel AS-ile Kuusakoski müüdud metallist toimetati AS-ile Kuusakski

kohale nii, et transpordi tellisid füüsilised isikud, kes maksid sularahas ja käisid koos

autojuhtidega AS-s Kuusakoski ning said enda kätte AS-ist Kuusakoski väljastatud

dokumendid, mis tähendab, et OÜ Felinor tasus kauba ja transpordi eest oma

kontrolli all olevate isikute kaudu, kuna vastasel korral ei olnud füüsilistel isikutel

mõtet toimetada metalli AS-le Kuusakoski, makstes transpordi eest ja samas müüa

metalli isegi mitte otse OÜ-le Felinor vaid OÜ Felinor hankijatele, kuna metalli

müügihind on isikutele, kes müüsid metalli OÜ Felinor hankijatele tunduvalt madalam

AS Kuusakoski baasihinnast ning isikud ei saaks raha kätte müügi hetkel, nagu siis kui

nad viiksid selle metalli AS-ile Kuusakoski füüsiliste isikutena.

Autojuhtide sõnul AS-is Kuusakoski vormistatud kaalumislehed (kviitungid) jäid kas

AS-i Kuusakoski kaalumajja või anti OÜ Felinor esindajate kätte, mis tähendab, et

OÜ-1 Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ-l Euroexport Baltic puudusid andmed OÜ-le

Felinor arvete koostamiseks. Samas väitis O.V., et OÜ-le Felinor ei antud AS

Kuusakoski poolt väljastatud kaalumiskviitungeid üle. Ka teised OÜ Felinor hankijad

(AS Level, OÜ Eldostar, AS Viimsi Vesi, AS Reneko), kinnitasid, et kaalumiskviitung

jääb OÜ-le Felinor, kui viimane toimetab metalli AS-ile Kuusakoski oma transpordiga.

Osadel AS Kuusakoski ja OÜ Felinor vahel koostatud metalli üleandmise-

vastuvõtmise aktidel ei ole märgitud metallijäätmeid kohale toonud sõiduki

registreerimisnumbrit, osadel on sõidukiks märgitud laev või poolvagun. OÜ Felinor ja

AS Kuusakoski on teadlikult aktidesse märkinud valeandmed sõidukite kohta või ei

ole neid üldse märkinud ning AS Kuusakoski ei esitanud tahtlikult dokumente, kust

oleks nähtunud vanametalli tegelik müüja ja päritolu. OÜ Felinor ja AS Kuusakoski oli

võimalik tegutseda teadlikult ja kooskõlastatult.

OÜ Felinor ei ole esitanud metalli üleandmise-vastuvõtmise kohta jäätmeseaduse §

106 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele vastavaid dokumente, mille põhjal oleks

võimaik kontrollida metalli päritolu.

OÜ Metallehitus, OÜ Euroexport Baltic ja OÜ Norkel arvetel ei ole viiteid aktidele,

mis

väljastas

AS

Kuusakoski

metalli

vastuvõtmisel

ning

OÜ-s

Felinor

raamatupidamise dokumentide hulgas need aktid puuduvad. O.V. väitis, et OÜ-le

Felinor ei antud kaalumiskviitungeid üle. Samas kui teised OÜ Felinor hankijad, kes

metalli oma transpordiga AS-i Kuusakoski viisid, kinnitasid, et nemad andsid

kaalumiskviitungid OÜ Felinor kätte.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Felinor esitas vastavalt 12. aprillil 2010 ning 23. augustil 2010 Tallinna Halduskohtule

kaks kaebust, mille kohus liitis 30. augusti 2010 määrusega (kd II, tl. 185 ühte menetlusse).

6. 12. aprillil 2010 esitas OÜ Felinor Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK toimingute

õigusvastasuse tuvastamise ning MTA 11. märtsi 2010 vaideotsuse osalise tühistamise

nõuetes. Vaidlusalusteks toiminguteks olid esiteks maksuhalduri poolt kaebuse esitajale

mitteloetavate dokumendikoopiate andmine, teiseks maksumenetluses kogutud või koostatud

võõrkeelsete

dokumentide

eesti

keelde

tõlkimisest

keeldumine,

kolmandaks

maksukohustuslase seadmine olukorda, kus tal ei olnud võimalik esitada kogu

maksumenetluses

kogutud

materjalile

põhinevat

eriarvamust

ning

neljandaks

maksukohustuslase teavitamata jätmine maksuhalduri tööversioonist ning tõendamisele

kuuluvatest asjaoludest. Samas esitatud vaideotsuse osalise tühistamise nõuet tõlgendas kohus

19. aprilli 2010 määruses (kd I tl 28) PMTK rikkumiste lõpetamiseks kohustamise taotlusena.

Viimatinimetatud taotluses loobus OÜ Felinor 15. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil (kd I,

tl. 134), jäädes siiski eelnimetatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse juurde,

viidates oma põhjendatud huvina preventiivsele huvile vältida maksuhalduri poolt sarnaseid

rikkumisi edaspidi.

7. Kaebuse esitaja selgitab, et revisjoni käigus ei võimaldatud tal tutvuda kõigi maksuhalduri

poolt kogutud tõenditega ning märkimisväärne osa talle antud dokumentide koopiatest olid

sedavõrd halva kvaliteediga, nende lugemine oli võimatu. Kaebuse esitaja leiab, et

maksuhalduri ametnik pidi seejuures olema teadlik, et koopiad on loetamatud, kuna need olid

nummerdatud, mistõttu oli ametnik nende kvaliteediga kursis, mis viitab kaebuse esitaja

hinnangul üheselt ametniku pahatahtlikkusele. Kaebuse esitaja märgib, et taotles 20.

detsembril 2009 revidendilt koopiaid ka nendest dokumentidest, mille varem esitatud koopiad

olid loetamatud ning võõrkeelsete dokumentide tõlkeid, ent üksnes sellele taotlusele

vastamisega viivitas revident sedavõrd kaua, et revisjoniaktile pidi kaebuse esitaja eriarvamuse

esitama ilma, et ta oleks saanud kõigi asjassepuutuvate dokumentidega tutvuda. Seejuures

toob kaebuse esitaja välja, et osade võõrkeelsete dokumentide tõlkeid ei olnud maksuhaldur

talle esitanud ka kaebuse esitamise ajaks.

8. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette ka seda, et osa talle maksuhalduri poolt antud

dokumentidest olid võõrkeelsed, ent tõlgeteta, osadele oli aga lisatud eestikeelne

sisukokkuvõte, mida ei saa käsitada tõlkena. Siinkohal viitab kaebuse esitaja maksukorralduse

seaduse § 47 lõikele 1 ja keeleseaduse § 4 lõikele 1 ning leiab, et eeltoodud õigusaktidest ei

tulene üldse võimalust, et revident vormistaks osa seletuste protokolle võõrkeeles, välja

arvatud juhul, kui ta oleks OÜ-ga Felinor selle nõndaviisi kokku leppinud. Kaebuse esitaja

leiab, et maksumenetluses kolmandatelt isikutelt võetud seletused tuleb protokollida kohe

eesti keeles, kasutades vajadusel tõlki. Kaebuse esitaja selgitab samuti, et vastuseks tema

taotlusele saada kõigi revisjonimaterjalide nummerdatud ja sisukorraga koopiad, esitas

maksuhaldur 1226 lehekülge nummerdatud koopiaid, ent nende mahtu arvestades pole

aktsepteeritav see, et materjalidel puudub sisukord. Kaebuse esitaja leiab, et maksumenetluses

koostatud toimik peaks üldjoontes vastama kohtutoimikule esitatavatele nõuetele, mis on

sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 56. Kaebuse esitaja heidab ette ka

seda, et revisjoniaktis ei ole viiteid sellele, kus paikneb revisjonimaterjalide hulgas mõni

dokument, millele revisjoniaktis viidatakse.

9. 23. augustil 2010 esitas OÜ Felinor Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PMTK

27. aprilli 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5708-20 ning MTA 19. juuli 2010 vaideotsuse nr 6-

1/295-4 tühistamist. Esmalt selgitab kaebuse esitaja oma majandustegevuse loogikat, mis

põhines sellel, et vastavalt kokkuleppepe AS-iga Kuusakoski maksis viimane kaebuse esitajale

kui vanametalli suurhankijale 100 (hiljem) 200 krooni vanametalli tonni eest rohkem mõnele

tavalisele hankijale ning kaebuse esitaja omakorda maksis oma hankijatele 50 krooni ühe tonni

eest rohkem, kui need oleksid saanud metalli otse AS-ile Kuusakoski müües, lisaks vahendas

kaebuse esitaja ka lõiketöödel kasutatavat propaani ja hapnikku. Kaebuse esitaja tõi ka välja, et

ta tasus talle metalli müünud isikutele reeglina kohe, mis andis eelise konkurentide ees.

10. Kaebuse esitaja väitel puudus tal vajalik personal metalli lõiketööde tegemiseks ja metalli

kogumiseks ning vastavad tööd tuli allhanke korras sisse osta. Kaebuse esitaja selgitab, et

maksuotsuses käsitletud arvete puhul tuleb eristada kahte sorti tehinguid: vanametalli ostmist

ning vanametalli lõikamisteenuse ostmist AS-i Kuusakoski poolt kaebuse esitajale vahendatud

objektidel. Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et AS-i Kuusakoski poolt antud objektidel saidki

autojuhid näha kaebuse esitaja juhte O.V.t ja A. S.i, sest nad viibisid neil objektidel aeg-ajalt,

kuigi ei korraldanud seal alltöövõtjate palgal olnud tööliste tööd, küll aga korraldasid lõigatud

metalli äravedamist. Kaebuse esitaja toob ka välja, et vastates revidendi küsimusele, kas OÜ

Felinor käis kohtadel, kus müüdav kaup asus, pidas O.V. eitavalt vastates silmas tehinguid,

mille sisuks oli metalli ostmine, mitte alltöövõtu korras metalli lõikamisteenuste ostmine.

Samuti selgitab kaebuse esitaja, et alltöövõtu eest esitatud arvetel on arvestusühikuna

kasutatud metalli koguseid üksnes seepärast, et töö mõõtühikuks oli töödeldud metall, mitte

näiteks tunnitasu. Selles osas viitab ta ka kohtus üle kuulatud tunnistaja Peeter Varase

selgitustele.

11. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsuses esitatud seisukohaga, et tema tehingupartnerite

näol oli tegemist variäriühingutega ning leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult eiranud

asjaolusid, et nende äriühingute juhid M.K. ja R.K. on ilmselgelt arvetel näidatud tehinguid

teinud. Kaebuse esitaja viitab asjaolule, et vastustaja ei ole suutnud selgitada, miks

aktsepteeritakse tehinguid OÜ-ga Impeks, mille juhatuse liige oli samuti M.K.. Kaebuse

esitaja viitab vastustaja 17. augusti 2011 vastusele ning leiab, et selles on vastustaja

aktsepteerinud ka metalli lõikamise teenuste soetamist, kusjuures maksuotsusest see asjaolu ei

nähtu, mis kinnitab maksuotsuse väära põhjendamist. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et

puuduvad tõendid, et riigi maksutulusid üldse on kogu tehingute ahelas rünnatud, kuna pole

teada, et kaebuse esitaja tehingupartnerid oleksid oma maksukohustuse valesti deklareerinud.

Samas on kaebuse esitaja seisukohal, et nende äriühingute-poolsed maksuõigusrikkumised ei

tekita kaebuse esitajale maksukohustust. Kaebuse esitaja toob välja, et tehingupartnerite

pangakontodelt nähtub teenuste osutamise või kauba müügi eest tasumine ka teistelt

äriühingutelt, näiteks OÜ-le Euroexport Baltic OÜ on korduvalt tasunud Mereteh OÜ, mis

samuti kinnitab reaalse majandustegevuse olemasolu. Kaebuse esitaja leiab, et tema

maksukohustust ei saa kuidagi tekitada asjaolu, et tehingupartnerite pangakontodelt on

sularaha välja võetud. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et viimane ei kontrollinud,

kui tihedasti suhtesid omavahel R.K. ja M.K. (näiteks telefoni kõneeristused), nendevaheline

tihe suhtlemine võinuks kinnitada tehingute tegelikku toimumist. Kaebuse esitaja väitel

kinnitab tehingupartnerite reaalset majandustegevust ka asjaolu, et kaebuse esitaja müüs neile

gaasi, milliste tehingute majanduslik loogika seisnes selles, et kaebuse esitaja sai AS-ilt Elme

Messer Gaas gaasi letihinnast oluliselt odavamalt. Kaebuse eistaja toob välja, et Metallehitus

OÜ ja Norkel OÜ poolt teenusena töödeldud vanametalli kogus oli kontrollitaval perioodil ca

1568 tonni ja neile äriühingutele müüdud hapniku kogus oli 1258 ballooni ning viitab ka AS-i

Elme Messer Gaas töötaja V. M. seletusele, et kaebuse esitaja soetatud gaasil käis järel R.

firmast Metallehitus ja Norkel.

12. Kaebuse esitaja hinnangul on kinnitust leidnud, et ta on kogu vaidlusalustel arvetel

näidatud kauba AS-le Kuusakoski edasi müünud ning seetõttu oleks maksuhaldur oma

esitatud käsitluse korral pidanud kohaldama hindamise teel maksustamist. Kaebuse esitaja

on seisukohal, et kohtumenetluses leidis kinnitust, et Kuusakoski AS töörutiinid ei

võimaldanud talle kellelgi, sh Felinor OÜ-l õhku müüa, kuna kaup kaaluti, dokumenteeriti ja

sisestati arvutiprogrammi, välistatud oli ka kauba topeltnäitamine. Seejuures viitab kaebuse

esitaja kohtuistungil üle kuulatud K.V., P.V., M.T., H.A., A.S.i ja O.V. ütlustele. Kaebuse

esitaja toob välja, et maksuhaldur ei ole korrigeerinud Felinor OÜ müügikäivet, millest samuti

järeldub, et edasimüük AS-le Kuusakoski tuleb lugeda tõendatuks. Kaebuse esitaja leiab, et

olukorras, kus maksuhaldur nõustub, et Felinor OÜ tegeles suurtes kogustes metalli müügiga

ning peab usaldusväärseks autojuhtide seletusi, kes kinnitasid kaebuse eistaja metalli vedamist,

on absurdne asuda seisukohale, et metalli kogust polegi võimalik mingilgi moel välja selgitada.

13. Põhjendamatuks ja mittetõendatuks peab kaebuse esitaja maksuhalduri seisukohta

maksupettuses osalemise kohta. Kaebuse esitaja toob välja, et puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid raha liikumist tagasi kaebuse esitajale või muid seoseid ostja ja müüja vahel.

Kaebuse esitaja toob välja, et vanametalli ostmiseks on sõlmitud lepingud, nende sõlmimisel

on

iga

kord

tuvastatud

tehingupartneri

isikusamasus,

kontrollitud

on

nende

käibemaksukohustuslasena registreerimist.

14. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte rikkumist, kuna

maksuhaldur ei selgitanud välja AS-i Kuusakoski sisemist töökorraldust tehingute

dokumenteerimisel, samuti ei küsitletud seal kauba vastuvõtu ja arvestusega tegelevaid

töötajaid, mistõttu jäi välja selgitamata see, kuidas ja kui kaua säilitatakse kaalukviitungeid, see

et kaaluaktid vormistati summeeritult, et arvutiprogrammis kaaluaktide väli lubas sinna kanda

vaid 2 auto numbrid. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur pidanuks välja selgitama,

millistelt objektidelt kahtluse alla pandud alltöövõtjate kaudu metalli soetati ning just selle

tegemata jätmise tõttu on maksuhaldur ebaõigesti järeldanud, et OÜ Felinor ja OÜ-te

Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic vahel pole üldse mingeid tehinguid toimunud ning

et mingiski osas pole võimalik kindlaks teha, kui palju on OÜ Felinor metalli soetanud,

mistõttu on kogu vaidlusalune summa maksustatud lisaks käibemaksule ka tulumaksuga.

Kaebuse esitaja toob ka välja, et menetluse käigus eiras maksuhaldur põhjendamatult kaebuse

esitaja seletusi nende objektide olemasolu kohta, mille pinnalt oleks olnud võimalik need

identifitseerida.

15. Kaebuse esitaja hinnangul leidis kinnitust, et nii M.K. kui R.K. on reaalselt osalenud

tehingute tegemisel ja metalli lõikamisel ning on müügiga tegelenud. Maksuhalduri väidet, et

R.K. tegutses füüsilise isikuna kaebuse esitaja huvides, mitte oma juhitud äriühingutes, peab

kaebuse esitaja põhjendamatuks. Kaebuse esitaja väitel, on maksuotsuses erinevate isikute

sellekohaseid seletusi moonutatud. Nii näiteks viitab kaebuse esitaja sellele, et maksuotsuses,

kus kajastatakse A. B. seletust, ei kajastata seda, et isik nimetas kahel korral R. nimelist isikut,

samuti pole kajastatud seda, et seletusi andnud M. rääkis ühest turskest noormehest, kes

tõenäoliselt oli R.K. Kaebuse esitaja viitab ka K. E. seletustele, kes ütluse kohaselt oli

veoteenuse tellijaks K., kelle seletus on kooskõlas ka H. A. ütlustega, et M.K. tegutses suures

osas Loksa ümbruses. Kaebuse esiaja toob ka välja, et maksuotsuse kohaselt oli sõiduki 515

MGP tellijaks R.K., kes isiklikult maksis transpordi eest sularahas. Kaebuse esitaja toob välja

ka selle, et maksuotsuses esitatud nii-öelda kahtlased asjaolud puudutavad umbes 1% kõigist

Felinor OÜ tehingutest. Maksuhalduri seisukoha, et autojuhid ei kinnitanud R.K. ja M.K.i

tegelemist vanametalliga, lükkavad kaebuse esitaja hinnangul ilmekalt ümber H. A. ütlused,

kes mäletas hästi mõlemat eelnimetatud isikut ning ka konkreetseid objekte, kus nad

tegutsesid, samuti kinnitasid nii K. kui K.i reaalset tegevust R.K. ise, A.S., M.T. ning R.K.

tegevust kinnitas ja P. V.

16. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et arvestamata on jäänud tõendid, mis

kinnitavad laevaga Saaremaalt AS-i Kuusakoski metalli vedamist. Kaebuse esitaja hinnangul

on arusaamatu maksuhalduri seisukoht olukorras, kus maksuhaldur faktiliselt nõustub sellega,

et 19. juulil 2006 väljus laev Roomassaare sadamast 595 tonni vanametalliga ning ka sellega, et

OÜ Felinor on selle metalli soetanud. Seetõttu peab kaebuse esitaja vääraks maksuhalduri

järeldust, et Saaremaalt laevaga toodud metalli kogust pole võimalik tuvastada. Selles osas

viitab kaebuse esitaja R.K., A.S. kui O.V. ütlustele. Kaebuse esitaja märgib, et kohtuistungil

kinnitas tehingute tegemist ja kirjeldas neid üksikasjalikult ka R.K. ise, kes on ettevõtluses

tegev aastaid erinevate äriühingute kaudu ning kelle näol ei ole tegemist variisikuga, vaid

normaalse ettevõtjaga. Kaebuse esitaja leiab, et R.K. ütlused on eluliselt usutavad, kui isik

poleks selles valdkonnas tegev olnud, ei oskaks ta ka selliseid ütlusi anda ning toob välja ka

selle, et R.K. eristas täpselt talle kohtuistungil näidatud arvetel metalli lõikamise arveid ning

metalli müügi arveid.

17. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-61-00 ja 3-3-1-13-02 ja 3-3-1-67-09,

leides, et maksuotsus ei vasta haldusaktile esitatud põhjendamisnõuetele ning tuues välja, et

kuigi sisuliselt on maksuhaldur vaidlusalused tehingud majandusliku tõlgendamise

põhimõttest lähtudes ümber kvalifitseerinud, puudub maksuotsuses viide MKS §-le 83 või 84

ning juba see on maksuotsuse tühistamise aluseks.

18. Kaebuse esitaja leiab, et kontrollitaval perioodil ei saanud teda käsitada jäätmete kogujana

jäätmeseaduse (JäS) § 14 tähenduses ning seetõttu ei saa talle maksuõigusest väljapoole jääva

hoolsuskohustuse rikkumisena ette heita JäS § 106 nõuete eiramist. Viidates JäS §-le 2 ning

asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lõikele 3 leiab kaebuse esitaja liiatigi, et vanametalli puhul saab

jäätmetega tegemist olla vaid juhul, kui see metall on üheselt ära visatud, seevastu juhul kui

näiteks isik lammutab oma metallkonstruktsiooni eesmärgiga viia see vanametalli kokkuostu,

ei ole tegemist metallijäätmetega JäS mõistes. Kaebuse esitaja toob ka välja, et pöördus

korduvalt Keskkonnaameti poole, kust vastati, et kuivõrd OÜ Felinor tegeleb üksnes metalli

vahendamisega, ei ole tal vaja jäätmeluba, mis tähendab, et ka Keskkonnaamet ei pidanud

teda jäätmete kogujaks. Samuti juhib kaebaja tähelepanu, et tavapäraselt tema, OÜ

Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic jäätmeid enda otsesesse valdusesse ei

saanudki, vaid jäätmed viidi hankijate poolt otse Kuusakoskisse, ent JätS-ist ei selgu, et

üleandja all peetaks silmas juhul kui müüja ja üleandja isik ei kattu, müüjat.

19. Kaebuse esitaja toob välja, et mitmel juhul on maksuotsuses väidetud, et teatud

kolmandad isikud tundsid või ei tundunud ära isikuid neile näidatud fotodelt, samas ei ole

võimalik tuvastada, milliseid fotosid neile isikutele näidati, mistõttu on maksuhalduri

vastavasisulised väited tõendamata. Siinkohal viitab kaebuse esitaja 11. novembril 2011

toimunud kohtuistungil uuritud U.K., V. M., P.A., A.N. ja U.P. seletustele, mille osas möönis

ka vastustaja, et seletuste juures fototabelit, mida väidetavalt neile isikutele näidati, ei ole ning

seega pole sellised väited kontrollitavad.

20. Kaebuse esitaja viitab kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustele ning märgib, et

dokumentide (kaalukviitungid, üleandmise aktid, kuid samuti lõikamistööde kajastamine

kaalulises arvestuses) vormistamine toimus lähtuvalt AS Kuusakoski kui suure lõppostja

asjaajamiskorrast ja rutiinidest. Samuti viitab kaebuse esitaja sellele, et P.V. kinnitas, et

Felinori juhataja O.V. pöördus tema poole, et küsida AS-ilt Kuusakoski (vaidlusaluste

tehingute kohta ) täiendavaid andmeid, sh andmeid kaalukviitungite kohta.

21. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on kogunud tõendeid õigusvastaselt, näiteks võtnud

kolmandatelt isikutelt (A. S., H. B.) seletusi telefoni teel, millist võimalust pole seaduses ette

nähtud. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduril ei olnud õigust nõuda välja kaebuse

esitaja tehingupartnerite pangakontode väljavõtteid ega tugineda neis sisalduvatele andmetele,

kuna neid andmeid oleks võinud nõuda vaid nende isikute suhtes toimetatava

kontrollimenetluse raames. Kaebuse esitaja leiab, viidates MKS § 61 lõikele 2, et kuna selliseid

kontoväljavõtteid ei saanud olla kaebuse esitajal, ei tohtinuks maksuhaldur neid nõuda ka

kolmandalt isikult ning neile tõenditele ei saa maksuotuses tugineda.

22. Viidates Riigikohtu lahendile 3-4-1-1-02 märgib kaebuse esitaja, et maksukohustus peaks

antud juhul lasuma kaebuse esitaja tehingupartneritel, kusjuures vaidlusalusest maksuotsusest

ei selgu ka see, kui suures ulatuses on kaebuse esitaja hankijatel käibemaks tasumata ja

deklareerimata jäänud, mistõttu ei ole välistatud topeltmaksustamine. Kaebuse esitaja on ka

seisukohal, et tal ei olnud seadusest tulenevalt kohustust kontrollida näiteks seda, kas talle

metalli müünud isikutel oli jäätmeluba ning selle kontrollimata jätmist ei saa pidada

hoolsuskohustuse rikkumiseks, samas kui kaebuse esitaja on täitnud tehingupartnerite

identifitseerimise kohustuse, tasudes soetatud kauba eest pangaülekandega. Siinkohal viitab ta

Riigikohtu lahendile 3-3-1-21-04 ja 3-3-1-34-06. Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul ei ole

tuvastatud selliseid asjaolusid, mille koheselt pidi OÜ-1 Felinor tekkima põhjendatud kahtlus,

et tehingu teinud isik ei tegutse enda nimel või arvel. Kaebuse esitaja viitab ka Riigikohtu

lahendile nr 3-3-1-32-09 ning toob välja, et pole tuvastatud et ta teadis või pidi teadma, et

arveid esitanud isikud ei ole kauba müüjateks.

23. Kaebuse esitaja väitel on ekslik maksuhalduri käsitlus seoses OÜ-ga Dominos Projekt

ning ta toob välja, et maksuhaldur on jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja selgituse, et tal endal

puudus lammutamise ja demonteerimisega tegelev töötajaskond, mistõttu on loogiline, et ta

pidi selle projekti puhul kasutama alltöövõttu.

24. Kaebuse esitaja märgib, et maksuhaldurile on esitatud TuMS § 51 lg 2 p 3 ja RMPS § 7 lg

1 nõuetele vastavad kuludokumendid. Kaebuse esitaja leiab, et metalli soetamises iseenesest ei

ole kahtlust ning isegi juhul kui lähtuda maksuhalduri seisukohast, et soetatud metalli

koguseid pole võimalik välja selgitada, on ilmne, et metalli soetamiseks tuli teha kulutusi ning

need oleks olnud võimalik välja selgitada ning dokumentide ebausaldusväärseks tembeldamise

korral kasutada hindamist. Kaebuse esitaja viitab tulumaksu osas Riigikohtu lahenditele nr

3-3-1-52-03 ja 3-3-1-34-06 ning leiab, et ettevõtluse tarbeks tehtud kulude mahaarvamise

piiramist tulumaksuarvestuses tulumaksuseaduse vaadeldavate normide eesmärk ei võimalda.

Samuti leiab kaebuse esitaja, et ebaõige on piirata kulu mahaarvamist tulumaksuarvestuses

põhjendusega, et tegu on maksupettusega.

25. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et vaidemenetluse viis MTA läbi vaid formaalselt ning

vaideotsus ei ole põhjendatud ning olukorras, kus vaideotsuses jäetakse tema põhiväited ja

seisukohad analüüsimata, on tal õigus vaidlustada vaideotsust MKS § 151 lg 1 p 3 lausel.

Iseäranis toob kaebuse esitaja välja, et vaideotsuses ei ole käsitletud kaebuse esitaja väidet, et

maksuhaldur on aktsepteerinud tehinguid OÜ Impeks, kelle juhatuse liige on M.K., kes on

samal ajal ka kahtluse alla pandud tehingupartneri OÜ Euroexport Baltic juhatuse liige,

mistõttu on kummastav väide, et M.K. metalli müügiga üldse ei tegelenud. Samuti toob

kaebuse esitaja välja, et vaidemenetluses ei ole käsitletud OÜ-le Norkel ja OÜ-le Metallehitus

gaasi müümisega seotud asjaolusid ega pööranud tähelepanu vaide esitaja seisukohale, et

maksuhaldur pidanuks välja selgitama, millistelt objektidelt metall pärines ega hinnanud vaides

välja toodud vastuolusid maksuhalduri seisukohtades.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

26. PMTK peab OÜ Felinor kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et revisjoni käigus kogutud dokumentidest

mõnede loetamatute koopiate andmine kaebuse esitajale või asjaolu, et mõned vene keeles

protokollitud seletused ei olnud varustatud eestikeelse tõlkega, takistas kaebuse esitajal oma

huvide kaitsmist. Vastustaja selgitab, et OÜ Felinor juhatuse liige tutvus toimikuga 7.

novembril 2008 ja talle edastati 17. novembril 2008 kõikidest maksumenetluse käigus saadud

seletustest koopiad 123-l lehel, mille osas ei olnud tagasisidet, et need oleksid olnud

loetamatud. Samuti käis kaebuse esitaja esindaja maksutoimikuga tutvumas 8. detsembril.

2008, 20. mail 2009 ja 9. detsembril 2009 ning 29. mail 2009 väljastati esindajale koopiad kogu

toimikust (1226 lk). Samuti selgitab vastustaja, et korduvalt pikendati revisjoniaktile

eriarvamuse esitamise tähtaega. Vastustaja selgitab ka, et revisjoni käigus kogutud

dokumentidest on 16% võõrkeelsed, seejuures on nendest üle 60% tõlgitud eesti keelde.

Koopiate kvaliteedi osas märgib maksuhaldur, et maksukohustuslane on saanud

maksutoimikust korduvalt koopiaid ning revident on esitanud tagantjärele vajadusel paremaid

koopiad. Vastustaja leiab, et arvestades ka koopiate suurt hulka, ei saa pidada tahtlikuks seda,

kui mõned koopiad on olnud loetamatud.

26. Vastustaja peab jäätmeseaduse norme asjassepuutuvaiks, viidates metallijäätmete mõiste

osas JätS § 2 lõigetele 2 ja 4 ning §-le 104 ning metallijäätmete koguja kohustuste osas §-le 106

ning leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja tegeles metalli kokkuostu ja edasimüügiga, oli ta

metallijäätmete koguja JätS mõistes. Samas rõhutab vastustaja, et jäätmeloa olemasolu ei ole

maksustamise seisukohast oluline. Vastustaja leiab, et OÜ Felinor ei täitnud hoolsusnõudeid

ei nii äris nõutavat tavapärast hoolsuskohutust ega ka väljaspool maksuõigust olevast

õigusaktist tulenevaid nõudeid. Vastustaja selgitab ka, et maksuhaldur ei saanud OÜ-lt Felinor

vajalikku teavet metalli päritolu kohta, samas kui sõidukite registreerimisnumbrite olemasolul

oleks saanud maksuhaldur tuvastada metalli vedu teostatavate isikute kaudu metalli päritolu

ning metalli tegeliku hankija. Vastustaja viitab ka sellele, et Harjumaa Keskkonnateenistuse

jäätmete spetsialisti 28. aprilli 2008 e-kirjast ei saa teha järeldust, et OÜ-l Felinor jäätmeluba

vaja ei olnud või et Keskkonnamet ei pea teda jäätmete kogujaks. Vastustaja märgib ka seda,

et kaebuse esitaja ise on, selgitades oma tegevuse majanduslikku loogikat, märkinud, et

allhankijatel oli soodsam müüa kaupa talle ning AS Kuusakoski rakendas boonushinda

kaebuse esitajale kui müüjale, mitte kui vahendajale. Vastustaja leiab, et OÜ Felinor ei olnud

tehingutes vaid vahendajana ning just tema esindajad teostasid metallijäätmete vedu

objektidel, probleemide tekkimisel suheldi otse OÜ Felinor esindajatega ning äriühingu

esindajad allkirjastasid dokumente, samuti vormistati AS-is Kuusakoski kaalumiskviitungid,

metalli üleandmis- vastuvõtmisaktid OÜ Felinor nimele, mis tähendab, et OÜ Felinor omas

ainuisikuliselt andmeid väidetavate hankijate metalli müügikoguste, liigi ja hindade kohta, mis

on tavapäratu üksnes metallivahendusega tegeleva äriühingu puhul.

28. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et maksukohustuse välja selgitamiseks oleks pidanud

kasutama hindamise teel maksustamist, viidates Riigikohtu seisukohale haldusasjades nr 3-3-

1-70-08 ja 3-3-1-97-07 ning märkides, et OÜ Felinor ei esitanud usaldusväärseid tõendeid,

mis võimaldaksid maksuhalduril rakendada hindamise teel maksustamist ning kuivõrd

hindamise teel maksustamine on välistatud, on põhjendatud lugeda väljamakse täiel määral

ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Vastustaja viitab TuMS § 51 lg 2 punktile 3 ning Tallinna

Ringkonnakohtu seisukohale 3-06-650, leides, et olukorras, kus pole võimalik kindlaks teha,

milline osa väljamaksest oli ettevõtlusega seotud, on tulumaksu määramine kogu väljamakselt

õiguspärane. Viitega samale ringkonnakohtu lahendile, märgib vastustaja, et maksuhaldurile

fiktiivse ostuarve esitamine väitega, et arvel näidatud tehingu muudest asjaoludest kui arvel

näidatud kauba kättesaamine ei tea ega peagi maksukohustuslane midagi teadma, ei ole

kaasaaitamiskohustuse nõuetekohane täitmine, mis võimaldaks tulumaksu hindamise teel

määrata ning maksuotsuse vaidlustamiseks ei piisa ka tõdemusest, et apellandil võib olla olnud

või on ka praegu ettevõtluses kasutusel kaupu, mis mahuvad vaidlusalustel arvetel märgitud

nimetuste alla. Vastustaja märgib, et OÜ-l Felinor on olnud mitmeid võimalusi esitada

usaldusväärseid tõendeid selle kohta, kas mittetegelikule müüjale tehtud väljamaksete eest

saadi ettevõtlusega seotud kaupa, kuid äriühing ei ole seda teinud.

29. Vastustaja leiab, et kontrollimise käigus on tuvastatud, et OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja

OÜ Euroexport Baltic ei ole OÜ-le Felinor vaidlusaluseid kaupu müünud ning OÜ Felinor

oli sellest teadlik. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-09 ja leiab, et sellises

olukorras ei pea kohtud tuvastama nö. erilist sidet ostja ja müüja vahel. Vastustaja leiab, et

müüja-poolne käibe deklareerimise fakt iseenesest ei õigusta kaebuse esitaja sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust, kui tõendid kogumis näitavad, et reaalselt tehinguid nende vahel ei

toimunud ning isegi kui käibemaks oleks reaalselt tasutud, on sisendkäibemaksu

mahaarvamine alusetu ja käibemaksu tasunud isikul on topeltmaksustamise vältimiseks

võimalus esitada tagastusnõue. Siinkohal viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele

haldusasjas nr 3-10-2629. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-10-768

märgib vastustaja, et maksuhalduri poolt kaebuse esitajale arveid esitanud isikute suhtes

kontrollimenetluse

mitte-läbiviimine

ei

tekita

kaebuse

esitajale

sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust. Vastustaja rõhutab, et maksustamise aluseks on reaalsed majanduslikud

sooritused ning üksnes arve väljastamine ja raha liikumine ei kinnita veel käibe toimumist.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et OÜ-te Norkel, Metallehitus ja EuroExport Baltic näol

oli tegemist variäriühingutega, kuna juriidiline isik saab tegutseda üksnes oma organite kaudu,

mistõttu on ka ilmne, et mitte iga suvalise ja juriidilise isikuga mitteseotud isiku (M.K.i või

R.K.) tegevust ei saa lugeda juriidilise isiku tegevuseks. Vastustaja leiab, et asjaolu, et

tehinguid kinnitavad isikud ei tea metalli päritolu ning raha sularahas väljavõtmine koheselt

pärast laekumist või edasikandmine sama isikuteringiga seotud teistele äriühingutele tekitab

põhjendatud kahtluse, et reaalselt need äriühingud metalli ei soetanud. Vastustaja toob välja,

et kuivõrd metalli jäätmete kokkuostul on kohustuslik arveldamine ülekandega, on

pangakontode väljavõtete kohaselt tõendamata, et OÜ Norkel, OÜ Metallehitus ja OÜ

Euroexport Baltic on soetanud kaupa (metallijäätmeid). Samuti leiab vastustaja et sularaha

väljavõtmine annab alust eeldada, et see raha jõudis isikuteni, kelle huvides tehingute

vormistamine sellisel kujul toimus.

30. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks R.K. seletust 2006. aastal kahe erineva äriühingu

kasutamise kohta, kuivõrd esiteks müüdi OÜ Metallehitus enne M.K.i surma ning seega ei

saanud selle ettevõtte majandustegevust M.K.i surm mõjutada ning teiseks on R.K.

selgitanud, et koostöö M.K.iga lõppes 2006. aasta juulis, mil M.K. hakkas metalli müüma otse

OÜ-le Felinor, samas kui maksuhaldurile 21. veebruaril 2008 antud seletuses väitis R.K., et

OÜ Norkel põhitarnijaks oli just OÜ Euroexport Baltic. Vastustaja leiab, et R.K.

vastuolulised ja tegelikest asjaoludest mittetulenevad ütlused annavad põhjust kahelda ütluste

usaldusväärsuses tervikuna. Asjaolust, et R.K. tegeles ka ise metalli kogumisega, näiteks

Saaremaal, samuti sellest, et OÜ Metallehitus tarnijaks oli ka H.J., peab vastustaja

ebausutavaks, et OÜ Metallehitus tegevus lõppes M.K.i surma tõttu, vaid tegemist oli

fiktiivsete arvete koostamise viimine teise äriühingusse.

31. A.S.i ütlusi peab vastustaja üldsõnalisteks ning toob välja, et need ei ühti AS Kuusakoski

autojuhtide seletustega osas, kus A.S.i sõnul jäid kaalukviitungid autojuhtidele, kui metalli viidi

oma transpordiga, samas kui 13 AS-i Kuusakoski autojuhti kinnitasid, et nende kätte

kaalumiskviitung ei jäänud. Vastustaja toob välja, et A.S.i seletusest ei selgu, kuidas ta sai

kaalumiskviitungeid, kui transport oli metalli tarnija poolt. Valeks peab vastustaja A.S.i väide,

et revident ei küsinud temalt lõikamisteenuste kohta, kuna revisjoni käigus kontrolliti koha

peal kõiki OÜ Metallehitus, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic nimel esitatud arveid ja

olemasolevaid lepinguid ning maksuhaldur kohustas kaebuse esitajat esitama täiendavalt

lepingud teenuste kohta, mis olid märgitud arvetel, kuid puudusid raamatupidamises.

32. Kaja Viistamme poolt antud seletuse kohta märgib vastustaja, et kuigi tunnistaja väitel ei

kirjutatud aktidele suvalisi sõidukinumbreid, räägivad sellele vastu 19. juuni 2006 aktidele nr

o085109 ja o085076 kantud vaguninumbrid ning asjaolu, et AS Eesti Raudtee on kinnitanud,

et 2006. aastal AS-ile Kuusakoski teenuse osutamisel aktidele märgitud vaguneid ei kasutanud.

Vastustaja toob ka välja, et AS Kuusakoski juhatuse esimees ning Paldiski osakonna juhataja

E. R. ei suutnud revisjoni käigus veenvalt selgitada, miks on aktidel märgitud valed andmed

sõiduki kohta, mis kokkuvõttes viitab sellele, et OÜ Felinor ja AS Kuusakoski on teadlikult

aktidesse märkinud transporti, mis ei vasta tegelikkusele ning selle eesmärgiks oli tahe varjata,

kuidas ja kes tegelikkuses toimetas AS-ile Kuusakoski metalli.

33. Vastustaja leiab, et kohtuistungil üle kuulatud O.V. seletusted ei lükka maksuhalduri

järeldusi ümber. Esiteks märgib vastustaja, et O.V. keskendus peamiselt metalli lõikamise

tehingutele, mida maksuotsusega ei maksustatud, moonutades aga fakte ja väites, et

maksustatava summa hulgas on maksuhaldur kajastanud samuti teenuseid. Vastustaja viitab

siinkohal P. V. ütlustele, mille kohaselt tasuti metallilõikamise teenusega seonduvate objektide

puhul metalli eest omanikule ning OÜ-le Felinor maksti teenuse eest. Vastustaja järeldab

eelnevast, et AS Kuusakoski ostis metalli objekti omanikult otse ning seega ei pidanud

maksuhaldur välja selgitama, kui palju metalli lõikamisteenuse osutamisel koguti, sest see

metall ei kuulunud kaebuse esitajale. Samas märgib vastustaja, et teenuse teostamisel kogutud

metalli kogused on valeandmetena kajastatud OÜ Felinor raamatupidamisdokumentides.

34. Vastustaja viitab R.K. kohtuistungil antud seletusele, mille kohaselt viisid tema tarnijad

metalli AS-i Kuusakoski ning edastavad talle kaalukviitungi e-postiga või annavad üle.

Vastustaja toob välja, et OÜ Felinor raamatupidamise dokumentide kohaselt ca 86% OÜ

Felinor poolt soetatud metalli kogusest osteti OÜ-lt Metallehitus, OÜ-lt Norkel ja OÜ-lt

Euroexport Baltic, seejuures ca 60% ostetud metalli kogusest toimetati AS-ile Kuusakoski

viimasele kuuluvate autodega, mis tähendab, et AS Kuusakoski autojuhid transportima

väidetavalt OÜ-delt Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic ostetud metalli, ent AS

Kuusakoski autojuhid kinnitasid, et OÜ Felinor nimele vormistatud kaalumiskviitungid

metalli üleandmise kohta jäid AS Kuusakoski kaalumajja või OÜ Felinor esindaja kätte.

35. Vastustaja viitab A. M. seletusele, mille kohaselt tellisid transporti O. ja A. ning

kaalumiskviitungid andis ta nende kätte; samuti A. B. seletusele, mille kohaselt transporti tellis

O. ja kaalumiskviitung jäi kaalumajja ning Saaremalt laevaga ja autodega toimetas metalli oma

territooriumile AS Kuusakoski ise ning AS-is Kuusakoski koostati OÜ Felinor ja AS

Kuusakoski vahelised metalli üleandmise-vastuvõtmise aktid. Vastustaja järeldab eeltoodust,

et OÜ Metallehitus hankijatel ei olnud võimalik saada AS-ilt Kuusakoski andmeid nende

poolt OÜle Metallehitus müüdud metalli kohta. Samas toob vastustaja välja, et OÜ Norkel

väidetav metalli tarnija H.J. ütles, et ostja teatas temale andmeid metalli koguse kohta.

Vastustaja leiab, et transporti teostanud isikud toetavad maksuhalduri seisukohta, et just OÜ

Felinor teatas K.le vajalikke andmeid OÜle Felinor fiktiivsete arvete koostamiseks, mis on

tavapäratu ja viitab sellele, et kogu tegevus ehk metallijäätmete ost-müük toimus OÜ Felinor

huvides ja tema juhendamist mööda.

36. Vastustaja vaidleb vastu etteheitele tõendite õigusvastase kogumise ja lubamatutele

tõenditele tuginemise kohta ega nõustus kaebuse esitaja seisukohaga, et kolmandate isikute

pangakontode väljavõtetele tuginemine ei ole lubatud põhjusel, et vastavat infot pole ka

võimalik maksukohustuslaselt endalt küsida. Vastustaja märgib, et kindlasti pole MKS

kolmandalt isikult teabe nõudmise regulatsiooni mõte selles, et kolmanda isiku poolt

saadavast teabest ei saa tuleneda ühtegi tagajärge. Vastustaja selgitab, et kõik asjas kogutud

tõendid sisalduvad maksutoimikus ning kaebuse esitajal oli menetluse igas staadiumis

võimalik nendega tutvuda. Mis puudutab kolmandatelt isikutelt võetud seletusi ja neile

näidatud fotosid, siis selgitab vastustaja, et kõikidele näidati ühesuguseid pilte, mis sisalduvad

maksutoimikus, ent neid ei lisatud iga protokolli juurde, eesmärgiga vältida mahu ja menetluse

läbiviimise aja kasvu.

37. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele, et maksustatud on ka lõikamistööd, mida

Felinor müüs AS-le Kuusakoski ja omakorda ostis allhankijatelt ning viitab sellele, et

maksuotsuse lisas ei ole kaebuse esitaja poolt 20. juulil 2011 kohtule esitatud

menetlusdokumendis nimetatud arveid kajastatud. Vastustaja märgib täiendavalt, et esitatud

teenuse osutamise arvete alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses ja kellele

nimetatud äriühingute poolt teenust saadi osutada ning toob välja, et OÜ-l Felinor oli

võimalus teenuse saamine dokumenteerida selliselt, et oleks võimalik anda teavet nende

tehingute kohta, nt fikseerida objekti asukoht, tööde sisu ja maht, tööde teostajate andmed,

tööde teostamiseks kasutatud materjali kulu jms. Vastustaja leiab, et arved ning kohtuistungil

saadud tunnistajate ebamäärased ütlused ei võimalda üheselt kindlaks teha, millise konkreetse

objektiga seonduvalt gaasi kasutati, millises koguses ja kas üldse toimus gaasiballoonide

soetamine maksustatava käibe või ettevõtluse tarbeks. Seetõttu peab vastustaja alusetuks

kaebaja väidet, et teenuse osutamise arved koosmõjus gaasi ostmisega kinnitavad tehingute

reaalset toimumist. Vastustaja toob ka välja, et esitatud arvetel on nende sisuks märgitud

“vastavalt lepingule”, puudub märge või arvestus osutatud teenuse ja/või teostatud tööde

kohta, väidetava teenuse mahu arvestamiseks on kasutatud ühikut “tonn”, puuduvad märked

konkreetsete objektide kohta. Vastustaja märgib, et PMTK 13. mai 2008 korraldusega nr 12-

2.1/15007 kohustati kaebuse esitajat esitama OÜ Felinor ja OÜ Metallehitus vahel 09.

jaanuaril 2006 ja 01. veebruaril 2006 sõlmitud lepingud, mille peale teatas OÜ Felinor, et need

lepingud puuduvad ning esitas OÜ Felinor ja OÜ Metallehitus vahel 03. aprillil 2006 sõlmitud

metallijäätmete

müügi

lepingu

ja

01. detsembril

2005

sõlmitud

lepingu

metallkonstruktsioonide demonteerimise kohta erinevatel territooriumitel. Vastustaja märgib,

et lepingud on üldsõnalised, sealt ei selgu konkreetseid kokkuleppeid objektide ega hindade

osas. Vastustaja väitel andsid umbmääraseid ütlusi nende väidetavate teenuste kohta kohtus

ka R.K., A.S. ja O.V., ent nende ütlused kinnitavad, et nad kokkuleppel ja teadlikult eirasid

arvete vormistamisel seaduses kehtestatud nõudeid ehk teisisõnu on arvetel kajastatud tehingu

majanduslik sisu teadlikult ebaõigesti. Vastustaja peab eksitavaks O.V. poolt kohtus antud

seletust, et teenuse osutamise ja metalli müügiarveid saab eristada hinna järgi ning toob välja,

et väidetavatel teenuse osutamise arvetel on tonni arvväärtuseks 250 kuni 1250 krooni, samas

kui AS Viimsi Vesi arvel märgitud vanametalli ühiku hinnaks oli 500 ja 1000 krooni.

38. Väidetava metalli edasimüügi kohta AS-ile Kuusakoski, on seisukohal, et müüdud metalli

täpse koguse kindlakstegemist takistas see, et metalli müüki vormistasid OÜ Felinor ja AS

Kuusakoski tavapärasest erinevalt, mistõttu puudub võimalus kontrollida metalli

transportinud sõidukeid, ei ole säilitatud kaaluakte/kaalukviitungeid, samuti äriühingute

vaheline kokkulepe vormistada metalli lõikamise teenust arvetel metalli müügina tonnides.

Vastustaja märgib, et kontrolliks esitatud nn teenuse osutamise arvete kohaselt toimus metalli

müük tonnides, kuigi reaalselt kuulus metall AS-ile Kuusakoski juba objektil, samas kui

kaebaja selgitas, et reaalselt osutati teenust, mille sisu, kogust või hinda arvete alusel (isegi

koosmõjus lepinguga) tuvastada on võimatu ning selgituste või tunnistajate ütlustega arve

majanduslikku sisu täiendada ei ole kohane. Vastustaja viitab P. V. selgitusele, et nö. teenuse

arvetel kajastatud metalli ei ole mitte kauba, vaid teenuse ostmine, mistõttu ei saa kaebaja

väita, et kogu metall kajastub laoarvestuse ning osa arvestuses kajastatud metalli kogustest

kajastab tegelikult lõiketeenust, mitte müüdud metalli.

39. Mis puudutab tehinguid OÜ-ga Impex, siis leiab maksuhaldur, et ka selle äriühingu puhul

ei ole kaebuse eistajal alust väita, et M.K. metalli müümisega OÜ-le Felinor tegeles.

Maksuhaldur toob välja, et ka OÜ Impex tegi OÜ-ga Felinor tehinguid 2006. aasta jaanuarist

märtsini, kusjuures OÜ Impex OÜ-lt Felinor laekunud raha kanti samal päeval edasi OÜ-le

Metallehitus, AS-i Kuusakoski autojuhid ei ole mäletanud, et M.K. oleks metalli kogemises

või AS-ile Kuusakoski toimetamises kuidagi osalenud ning viimaks müüdi OÜ Impeks

variisikule. Vastustaja selgitab, et ei ole maksustanud OÜ Impeks nimel väljastatud arveid,

kuna arveid esitati lühikese aja kestel ja kolmandad isikud ei nimetanud vastavat nime, vaid

nimetasid M.K.it ja OÜ-d EuroExport.

40. Viimaks leiab vastustaja, et asjas tehtud vaideotsus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid

õigusi vaideesemest sõltumatult.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

41. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning kohtumenetluses kogutud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Felinor kaebus on põhjendatud üksnes osas, mis puudutab

maksuhalduri tegevust revisjoni käigus kolmandatelt isikutelt kogutud teabe kaebuse esitajale

eesti keeles kättesaadavaks tegemisel. Muus osas, sealhulgas maksuostuse tühistamise taotluse

osas ei saa kaebust põhjendatuks pidada ning see tuleb rahuldamata jätta.

42. Esmalt on kaebuse esitaja vaidlustanud rea maksuhalduri toiminguid, mis seonduvad

revisjoni käigus kogutud teabele juurdepääsuga. Oma põhjendatud huvina nende toimingute

õigusvastasuse tuvastamisel on kaebuse esitaja viidanud sisuliselt preventiivsele huvile.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et isiku põhjendatud huviks haldusakti või toimingu

õigusvastasuse tuvastamisel võib olla ka preventiivne huvi vältida edaspidistes suhetes

haldusorganiga sarnase õigusvastase tegevuse kordumist. Haldusasjas 3-3-1-88-08 märkis

Riigikohus, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see

võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kohus möönab, et kaebuse esitaja kui

jätkuvalt tegutseva ettevõtja ja maksuhaldur võivad tõenäoliselt sattuda sarnastesse suhetese

ka tulevikus, kui maksuhaldur peaks asuma kontrollima kaebuse esitaja maksukohustuste

täitmist mõnel muul maksustamisperioodil. Kaebuse esitaja soov vältida maksuhalduri

poolseid rikkumisi edaspidi, on iseenesest mõistetav ning ei saa otseselt väita, et

tuvastamiskaebuse rahuldamine ei aitaks sootuks kaasa kaebuse esitaja eesmärkide

saavutamisele. Seega loeb kohus, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks.

43. MKS § 14 lõikes 3 on sätestatud, et maksukohustuslasel on õigus tutvuda maksuhalduri

poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid. Kaebuse

esitaja kahtlus, et tal ei võimaldatud tutvuda kõigi revisjoni käigus kogutud andmetega, ei ole

kohtumenetluses kinnitust leidnud, kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja viidanud ühelegi

tõendile või muule andmeallikale, millele maksuhaldur oleks maksuotsuse tegemisel

tuginenud, ent millega kaebuse esitaja ei oleks tutvuda saanud. Vaidlust ei ole selles, et

maksuhaldur kaebuse esitaja taotlusel edastanud kaebuse esitajale 15. detsembril 2009

koopiad revisjonitoimiku materjalidest. Asjaolu, et osade maksuhalduri poolt edastatud

koopiate kvaliteet oli niivõrd vilets, et need olid loetamatud, ei tähenda iseenesest

maksuhalduri poolt MKS § 14 lõike 3 rikkumist. Kaebuse esitajal ei olnud kuidagi takistatud

kogutud dokumentidega tutvumine maksuhalduri ametiruumides ning ebakvaliteetselt

kopeeritud materjalidest vajalike väljakirjutuste või uute koopiate tegemine. Vatsustaja

seletusest ja sellele lisatud revidendi e-kirjast (kd I, tl. 45) nähtub, et maksuhaldur oli nõus

kaebuse esitajale tegema halva kvaliteediga koopeeritud dokumentidest uued koopiad.

Erinevalt kaebuse esitajast ei leia kohus, et maksuhalduri palve teatada, millised koopiad olid

halva kvaliteediga, oleks ebaloomulik või kaebuse esitaja poolt mittetäidetav. Kaebuse esitaja

ise tõi välja, et talle esitatud dokumentide koopiad olid leheküljeliselt käsitsi nummerdatud.

Seega oleks tal lihtne olnud lehekülgede kaupa viidata, millised koopiad on halva kvaliteediga.

Olulisem on siinkohal aga asjaolu, et ka väga halva kvaliteediga koopiate kaebuse esitajale

edastamine ei takistanud kaebuse esitajat tutvumast dokumentide originaalidega maksuhalduri

juures. Vaidlust pole selles, et kaebuse esitaja on seda korduvalt ka teinud. Maksuhaldur on

pikendanud ka kaebuse esitajale revisjoniakti kohta eriarvamuse esitamise tähtaega, 23.

detsembri 2009 otsusega nr 12.2-3/5708-16 pikendati eriarvamuse eistamise tähtaega kuni 8.

jaanuarini 2010 arvestades kaebuse esitaja väidet, et osad talle revisjonitoimiku materjalidest

tehtud koopiatest ei ole loetavad. Kohus märgib viimaks, et MKS § 14 lõikest 3 ei tulene

sootuks maksuhaduri kohustust asjas kogutud tõenditest maksukohustuslasele koopiaid teha.

Maksukohustuslasel endal on õigus teha koopiaid ja väljavõtteid. Vastavate tehniliste

vahendite olemasolul oleks kaebuse esitaja võinud vajaminevad koopiad teha ka ise.

44. Teiseks heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette dokumentide koostamist võõrkeeles

ning nende tõlkimata jätmist. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur ei

võiks kolmanda isiku suuliste seletuste protokolle koostada võõrkeeles. Sellist keeldu MKS-ist

ega keeleseadusest ei tulene. Võõrkeelsete tõendite kogumine või eesti keelt mitte oskava isiku

seletuse protokollimine võõrkeeles ei ole välistatud. Sellised tõendid tuleb aga menetlejal

tõlkida eesti keelde. MKS § 47 lõikes 1 on sätestatud, et maksuhalduri ja maksukohustuslase

vaheline suhtlemine toimub eesti keeles, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lõikest 1

tuleneb, et haldusmenetluse keeleks on eesti keel. Eeltoodud normidest koostoimes MKS §

14 lõikega 3 tuleneb, et maksukohustuslasel on õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta

kogutud andmetega eesti keeles. See tähendab, et kui maksuhaldur kogub võõrkeelseid

tõendeid või protokollib mõne isiku suulise seletuse võõrkeeles, peab ta korraldama vastava

tõendi tõlkimise eesti keelde. Erandina ei saa maksukohustuslane nõuda, et maksuhaldur

tõlgiks ära need võõrkeelsed dokumendid, mille talle esitab kaebuse esitaja ise, kuna MKS §

57 lõikest 4 tulenevalt on maksuhalduri nõudmise korral võõrkeelsete raamatupidamis- ja

maksuarvetuse dokumentide tõlkimise kohustus maksukohustuslasel. Maksuhalduri poolt

kolmandatelt isikutelt saadud teave peab olema aga maksukohustuslasele kätte saadav eesti

keeles. Kohus nõustub ka kaebuse esitaja seisukohaga, et tõlkimisega ei saa võrdsustada

sisukokkuvõtte tegemist. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et rida kolmandate isikute

suuliste seletuste protokolle ei olnud varustatud nõuetekohase tõlkega. Vastavad tõlked esitas

vastustaja alles kohtumenetluses. Kohus leiab, et MKS § 14 lõikest 3 tulenevalt peavad

revisjoni käigus kogutud andmed maksukohustuslasele eesti keeles kättesaadavad olema

hiljemalt revisjoniakti maksukohustuslasele kättetoimetamise ajaks. Seega nõustub kohus

kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhalduri käitumine selles osas oli õigusvastane.

45. Kohtu hinnangul ei saa õigusvastaseks pidada seda, et maksuhaldur esitas kaebuse esitajale

revisjoni käigus koostatud dokumentide koopiad ilma sisukorrata. Sellise sisukorra koostamise

kohustust MKS-ist ei tulene, samuti ei tulene MKS-ist kohustust vastavaid koopiaid kaebuse

esitajale teha. Kaebuse esitajal on MKS § 14 lõikest 3 tulenevalt õigus kogutud andmetega

tutvuda ning teha ise nendest koopiaid või väljavõtteid. Muudest õigusaktidest, nt. avaliku

teabe seadusest, tuleneva asjas kogutud andmetest koopiate tegemise kohustus ei hõlma

kohustust tehtud koopiaid süstematiseerida või sisukorraga varustada.

46. Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus tunnistaks õigusvastaseks maksukohustuslase

asetamise olukorda, kus tal oli võimatu esitada tähtaegselt kogu materjalil põhinevat

eriarvamust. Kohus saab kontrollida haldusorgani konkreetse toimingu õiguspärasust.

Toiminguks on konkreetne tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Isiku

asetamine olukorda, kus ei kvalifitseeru toiminguna, vaid kajastab tagajärge, mille mingisuguste

toimingute tegemine võis põhjustada. Sellise tagajärje õigusvastasuse tuvastamise võimalust

seadus ette ei näe. Mis puudutab taotlust tunnistada õigusvastaseks see, et maksuhaldur ei

esitanud oma tööversiooni ega teatanud maksukohustuslast tõendamisele kuuluvatest

asjaoludest, siis märgib kohus, et revisjoni tulemusena kujunenud maksuhalduri seisukoht

kajastus revisjoniaktis, mis edastati kaebuse esitajale ning mille kohta oli tal võimalus koostada

eriarvamus. Revisjoniakt kajastab maksuhalduri poolt revisjoni käigus kogutud tõendeid ning

nende põhjal tehtud järeldusi. MKS-ist ei tulene maksuhaldurile kohustust eraldi toiminguna

teavitada maksukohustuslast enne revisjoniakti koostamist kogutud materjalide pinnalt

kujunenud või kujunema hakkavast seisukohast. Samuti ei tulene MKS-ist, et maksuhaldur

peaks eraldi toiminguna enne revisjoniakti koostamist teatama maksukohustuslasele, milliseid

asjaolusid peab viimane tõendama. Maksuhalduril on kohustus uurimispõhimõtte teostamisel

välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust

suurendavad kui vähendavad ning koguda asjassepuutuvaid tõendeid. Tõendite kogumine on

menetlustoiming. Menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul võimalik ning

puudusi menetlustoimingutes saab isik vaidlustada koos asjas tehtud lõpliku haldusaktiga.

MKS-ist ei tulene maksuhaldurile kohustust eraldi toiminguna teavitada maksukohustuslast

viimase poolt tõendamisele kuuluvatest asjaoludest.

47. Kohus leiab, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ning selle tühistamise taotlus

põhjendamatu. Eestis tekkinud maksustatava käibe (käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1)

puhul on KMS § 29 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks

käibemaksusummaks

maksustamisperioodil

maksustatava

käibena

kvalifitseeruvatelt

tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava

käibe tarbeks […] kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.

Sisendkäibemaks on määratletud KMS § 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on

tähtis selle lõike esimene punkt, mille kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt

maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv

käibemaks. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing

tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama paragrahvi 2. lõike punktide 3-

5 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal

puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument,

samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks või

ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus

selles, kas kaebuse esitaja on teinud tehinguid OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja Euroexport

Baltic. Kuivõrd käibe- ja tulumaksuarvestusele esitatavad nõuded on erinevad, siis tuleb

vaidluse lahendamiseks hinnata esiteks seda, kas eelnimetatud isikud on kaebuse esitajale

esitatud arvetel näidatud kaupu ka tegelikult kaebuse esitajale müünud. Kui vastus selle

küsimusele on eitav, tuleb järgnevalt käibemaksu puhul kontrollida seda, kas kaebuse esitaja

on heauskselt eeldanud, et müüjaks on arvel märgitud isik ning on seejuures olnud müüja

isikusamasuse tuvastamisel nõutavalt hoolas ega ole oma käitumisega andnud alust

põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta ning tulumaksukohustuse puhul tuleb

kontrollida, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et arve esitanud isik ei ole kauba müüja.

Seejuures on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-50-03 asunud seisukohale, et juhul kui

maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, ei laiene ostja

heausksuse eeldamise põhimõte ning sarnase kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid

tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga siiski tegelikult

toimunud.

48. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et maksuotsuse 1. lisas loetletud arvetel

kajastatud tehingute reaalne toimumine ühelt poolt OÜ Felinor ja teiselt poolt vastavalt

Metallehituse OÜ, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic vahel ei ole veenvat tõendamist

leidnud. Ainuüksi formaalselt nõuetekohaste arvete olemasolu ning raha üle kandmine arve

väljastanud isiku arvelduskontole ei tõenda tehingute toimumist. Kohtu hinnangul on

maksuhalduri kahtlus, et OÜ Felinor on osalenud maksupettuses, põhjendatud ning seega

tulnuks kaebuse esitajal esitada täiendavad tõendid, mis kinnitaksid tehingute toimumist.

Kaebuse esitaja ei revisjoniakti kohta esitatud eriarvamuses ega kohtumenetluses selliseid

tõendeid esitanud ei ole. Kaebuse esitaja poolt täiendavalt esitatud seisukohad ning tõendid,

samuti nagu suurem määral ka kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlused ei puuduta

enamjaolt sootuks vaidlusaluseid metall ostu-müügitehinguid, vaid seonduvad metalli

lõikamisteenustega, milliste osutamist OÜ-de Norkel ja Metallehitus poolt ei ole maksuhaldur

vaidlustatud maksuotsuses kahtluse alla seadnud. Kohtu hinnangul tuleb tõdeda, et OÜ-tel

Norkel, Metallehitus ja Euroexport Baltic võis küll olla ka mingisugune reaalne

majandustegevus ning eeskätt võis see seonduda metalli lõikamisteenuste osutamise või nende

teenuste vahendamisega, ent asjas kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et kaebuse esitajale

vaidlusalustel arvetel kajastatud vanametalli hankimisega puudus neil äriühingutel mistahes

seos. R.K.ga seotud äriühingute OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel metalli müügiarvete

fiktiivsust kinnitab esiteks asjaolu, et väidetava müüja nimel kas seadusliku (OÜ Metallehitus)

või volitatud (OÜ Norkel) esindajana tegutsenud R.K. kinnitus nende tehingute toimumise

kohta on paljasõnaline ning vastuolus R.K. enda seletusega nende väidetavate tehingute ning

OÜ Norkel ja OÜ Metallehitus edasise saatusega seotud asjaolude kohta.

49. R.K. vastuolulised ning järjepidetud selgitused metalli müügitehingute asjaolude kohta,

kinnitavad seda, et ta tegelikult nende tehingute asjaolusid ei tea, mis viitab omakorda sellele,

et arvetel näidatud tehinguid pole toimunud. 21. veebruaril 2008 maksuhaldurile antud

selgituses (kd II tl. 102 CD-l fail 20080221 protokoll R.K.), selgitab R.K., et koostöö M. K.ga

lõppes juulis, kuna K. hakkas metalli müüma otse OÜ-le Felinor. 17. juunil 2011 toimunud

kohtuistungil (kd II, tl. 195) selgitas R.K. aga, et OÜ Metallehitus tegevus lõppes seoses

sellega, et põhitarnija M.K. suri xx xx xxxx. Vastuseks kaebuse esitaja küsimusele, miks ta

kasutas 2006. aastal kahte erinevat äriühingut ning millal tegi vastava muudatuse, vastas R.K.,

et seegi oli seotud M.K.i surmaga. Enam ei väitnud R.K., et tema tegevust metalli müümisel

OÜ-le Felinor oleks kuidagi mõjutanud asjaolu, et M.K. hakkas OÜ-le Felinor otse metalli

müüma. Arvestades R.K. seletust, et ta suhtles ka M.K.i perekonnaga ning kohtuistungil

antud ütlust, et M.K.i surm oli talle suureks hoobiks, kuna tundis K.it ja tema perekonda väga

hästi, ei ole usutav, et R.K. eksis kogemata ükskõik kas 2008. aastal maksuhaldurile või 2011.

aastal kohtule seletust andes niivõrd olulises küsimuses, nagu seda on tema ja M.K.i vahelise

väidetava metallimüügi-alase koostöö lõppemine. Seejuures on R.K. pidevalt väitnud, et OÜ-

dele Metallehitus ja Norkel tarnis vähemalt valdava osa metallist just M. K. Vastuseks

vastustaja esindaja küsimusele, sidus R.K. M.K.i surmaga ka OÜ Metallehitus müümise.

Ometi on teada ning ka vaidlust pole selles, et R.K. müüs OÜ Metallehitus osa Inkasso ABC

OÜ-le juba 4. augustil 2006 (kd II, tl 102 CD-l fail 20080304 dokumendid J. J.). Võimalus, et

R.K. kogemata seostas omavahel kaks sündmust, millest üheks on enda ainuosalusega

äriühingu müümine ja teiseks hea tuttava ja äripartneri surm ning mille aset leidmise vahel oli

pea pooleaastane ajavahemik, ei ole eluliselt usutav. Küll aga kinnitavad R.K. seletustes

esinevad vastuolud seda, et olles olnud OÜ Metallehitus juhatuse liige ning OÜ-s Norkel

volikirja alusel tegutsev juht, ei tea R.K. arvetel kajastatud metalli soetamise ja müügiga seotud

asjaolusid. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud sellele, et R.K. ei ole andnud ühtki

mõistlikku seletust sellele, miks oli vaja võõrandada OÜ Metallehitus olukorras, kus ta

väidetavalt jätkas samasugust tegevust OÜ-s Norkel. Siinkohal märgib kohus, et nii

maksuhaldurile 20. veebruaril 2008 ega hiljem kohtuistungil antud sellekohased selgitused on

ilmselgelt ebaadekvaatsed. OÜ Metallehitus müümise põhjuseks ei saanud olla asjaolu, et

M.K. hakkas metalli müüma otse OÜ-le Felinor, kuna R. K. väitel oli ka OÜ Norkel tarnijaks

edasi OÜ Euroexport Baltic (kd II, tl. 102 CD-l fail 20080410 protokoll R.K.) ehk M.K..

Vaidlusaluseid arveid on OÜ Metallehitus kaebuse esitajale esitanud 7,2 miljoni ning OÜ

Norkel 3,4 miljoni krooni väärtuses. Seega kui need arved kajastaksid ehtsaid tehinguid, ei

saaks väita, et pärast M.K.i ja OÜ Felinor otsesuhetesse asumist, poleks R.K.l olnud

majanduslikus mõttes otstarbekas OÜ Metallehitus varasemat tegevust (metalli ostmine K.ilt

ja müümine OÜ-le Felinor) jätkata. Teiseks tasub siinkohal tähele panna, et OÜ Metallehitus

esitas OÜ-le Felinor arveid 2006. aasta jaanuarist juulikuuni, OÜ Euroexport Baltic on

samasuguseid arveid OÜ-le Felinor esitanud aga samal aastal märtsist kuni detsembrini. Kui

arved kajastaksid ehtsaid teenuseid, tuleks tõendada, et 2006. aasta keskel ei toimunud R.K.,

M.K.i (ja/või nende juhitavate äriühingute) ning OÜ Felinor omavahelistes majandussuhetes

mitte mingisuguseid selliseid muudatusi, mis oleksid majanduslikult tekitanud R.K.le

majandusliku vajaduse võõrandada OÜ Metallehitus ning jätkata varasemat metalliäri OÜ-s

Norkel. M.K.i surm ei saanud OÜ Metallehitus müümist tingida aga juba seetõttu, et OÜ

Metallehitus müüdi ligemale pool aastat enne K.i surma. Eeltoodust tuleneb, et R.K. ei oska

tegelikult OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel majandustegevust selgitada ning eelneva taustal ei

saa tõeseks ega usutavaks pidada tema kinnitust tehingute toimumise kohta. Kohus ei nõustu

siinkohal kaebuse esitaja seisukohaga, et R.K. võis maksuhaldurile seletusi andes fakte

moonutada või mitte päris avameelne olla seoses sooviga varjata endaga seotud äriühingute

maksuõigusrikkumisi. Teoreetiliselt võinuks R.K.l olla põhjust varjata väidetavalt OÜ-le

Felinor müüdud metalli päritolu, kujundamaks pilti, et OÜ Metallehitus või OÜ Norkel

soetas selle OÜ-lt Euroexport Baltic, juhul kui ta soetanuks selle tegelikult kuidagi muul moel,

ent selle eesmärgi huvides ei oleks olnud põhjust siduda OÜ Metallehitus tegevuse lõpetamist

ei sellega, et K. hakkas müüma metalli otse OÜ-le Felinor ega ka sellega, et tegevus lõppes

seoses K.i surmaga. Selliste väidte esitamine viitab seega üheselt sellele, et R.K. tegelikult ei

teadnud OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel müügiarvete kajastatud metallist reaalselt mitte

midagi, mis omakorda kinnitab maksuhalduri seisukohta, et tegemist oli fiktiivsete arvetega,

ilma et taga oleks reaalseid metalli ostu-müügitehinguid toimunud. Maksuhaldur on

põhjendatult pidanud ebausutavaks ka seda, et R.K., olles M.K.iga heas isiklikus läbisaamises,

ei teadnud, kust või kuidas M.K. metalli hankis. Mis puudutab koostööd M.K.iga on R.K.

erinevatel aegadel antud ütlused vastuolus ka selles osas, et kui maksuhaldurile 20. veebruaril

2008 ning 10. aprilli 2008 antud selgitustes kinnitas ta, et OÜ-d Metallehitus ja Norkel

soetasid valdava osa metallist OÜ-delt Euroexport Baltic ja Inkasso ABC, siis 29. juunil 2009

antud kirjalikus seletuses (kd II tl. 102 CD-l fail 20090804 seletus R.K.) väitis R.K., et

Saaremaal Sikassaare külas asuvat vanametalli kogumise platsi kasutas ta vana

talupidamistehnika kogumiseks koos M.K.iga. Viimatiöeldut kinnitas R.K. ka kohtuistungil.

Arvestades Saaremaalt leavaga AS-i Kuusakoski viidud metalli kogust ning pidades silmas, et

tegemist oli kontrollitaval perioodil eripärase olukorraga just seetõttu, et metalli transport

toimus laevaga, on kummastav, et R.K. ei maininud varem, et lisaks M.K.ilt (OÜ-lt

Euroexport Baltic) metalli ostmisele tegutsesid nad Saaremaal koos metalli kogumisega.

Seejuures märkis R.K. kohtuistungil, et tegevuse aluseks Saaremaal olid just tema isiklikud

tutvused ja kontaktid. Seega esmalt väitis K., et OÜ Metallehitus ostis metalli OÜ-lt

Euroexport Baltic (ja OÜ-lt Inkasso ABC), ent hiljem, kui maksuhaldur oli tuvastanud metalli

veo Saaremaalt, väitis K., et kogus seda seal isiklike kontaktide ja kuulutuste kaudu, kasutades

renditud laoplatsi koos M.K.iga. Ei ole eluliselt usutav, et 2008. aastal maksuhaldurile seletusi

andes unustas R.K. väidetava koostöö K.iga Saaremaal, küll aga meenus see talle 2009. aastal

vastavasisulise küsimuse peale. Eeltoodud vastuolusid arvestades on R.K. seletused OÜ

Metallehitus ja OÜ Norkel tegevuse kohta metalli ostmisel ja müümisel täisti

ebausaldusväärsed.

50. Kohus on seisukohal, et asjaolud, et R.K. rentis oma nimel Saaremaal Sikassaares asuva

platsi metalli kogumiseks, ning et sinna kogunenud metall hiljem Roomassaare sadama kaudu

laevaga AS-ile Kuusakoski toimetati, samuti asjaolu, et R.K. tellis Saaremaal veoteenust

metalli vedamiseks, ei kinnita vaidlusaluste tehingute toimumist. Nimetatud asjaolud

kinnitavad üksnes seda, et R.K. tegeles Saaremaal metalli kogumisega, ent puuduvad mistahes

faktid, mis kinnitaksid, et ta tegeles sellega OÜ Metallehitus või OÜ Norkel nimel. Nii

Sikassaares asuva platsi kasutamisõiguse kui ka transporditeenused OÜ-lt Sameral (kd II tl

102 CD-l fail 20090420 vastus Sameral) kui ka OÜ-lt Siimu Auto (kd II tl 102 CD-l fail

20090420 vastus Siimu Auto) soetas R.K. füüsilise isikuna. Pole mistahes tõendeid, mis

kinnitaksid nende tehingute seost äriühingutega, milles R.K. tegutses. Tuleb möönda ning ka

maksuhaldur ei ole vastupidisele seisukohale asunud, et R.K. Saaremaal metalli kogumisega

tegeles. Küll aga ei saa tema tegevust seostada temaga seotud äriühingutega. Pelgalt asjaolud,

et R.K. tellis Saaremaal metalli transporti füüsilise isikuna, viitab sellele, et tol ajal ei seostanud

ka ta ise oma tegevust nende äriühingutega.

51. Erinevalt R.K.st, kes ise kinnitas OÜ Metallehitus ja OÜ Norkel arvetel näidatud

tehingute toimumist, ei ole M.K. revisjoni käigus saanud sedasama teha OÜ Euroexport

Baltic tehingute kohta, kuna ta suri enne revisjoni algust. Nii nagu R.K. puhul, ei ole kohtu

hinnangul ka M.K.i puhul põhjust kahelda selles, et tegemist oli isikuga, kes OÜ Felinor poolt

hiljem AS-ile Kuusakoski müüdud metalliga mingil määral kokku puutus. Samas puuduvad

tõendid, mis veenvalt kinnitaksid, et M.K. tegutses OÜ Euroexport Baltic nimel iseseisva

ettevõtjana. Kui võtta tõena, et M.K. kogus kokku nii selle metalli, mille arvete kohaselt müüs

OÜ-le Felinor OÜ Euroexport Baltic kui ka selle, mille OÜ Euroexport Baltic müüs

väidetavalt OÜ-dele Metallehitus ja Norkel, siis ei ole usutav, et M.K. suutis sedavõrd suure

koguse metalli 2006. aasta jooksul koguda ilma, et vastavasisulisest tegevusest teadnuks

midagi tema elukaaslane (kd II tl 102 CD-l fail 20080521 protokoll J.L.) vanemad (kd II tl 102

CD-l fail 20080207 protokoll V.K.a, tõlge kd III tl 56, tõlge kd I tl. 92) või vend (fail 20080808

protokoll R.K., tõlge kd III tl. 57), kellest viimast väitis juba 1990-ndast aastast hästi tundvat R.K.

Vaidlustaud maksuotsuses on igati loogiliselt põhjendatud, miks on alust arvata, et M.K.i roll

oli arvete vormistamine ning mingisuguseid metalli müügitehinguid OÜ Euroexport Baltic

nimel ta ei teinud. Lisaks märgib kohus, et OÜ Euroexport Baltic väidetav tegevus 2006.

aastal olnuks suurel määral ka majanduslikult täiesti ebaloogiline. Nimelt on R.K. juba

eelpoolnimetatud selgitusi andes märkinud, et OÜ-d Metallehitus ja Norkel soetasis suure osa

metallist OÜ-lt Euroexport Baltic. Samas on OÜ Euroexport Baltic esitanud OÜ-le Felinor

arveid metalli müügi eest 2006. aasta märtsist kuni detsembrini. R.K. seletuse kohaselt seisnes

äri selles, et OÜ Felinor maksis OÜ-dele Metallehitus ja Norkel AS-i Kuusakoski

väravahinnast paremat hinda, millest need jätsid osa endale ning pakkusid M.K.ile (OÜ-le

Euroexport Baltic) väiksemat, ent siiski AS-i Kuusakoski väravahinnast paremat hinda. Juhul

kui vaidlusalused arved kajastaksid ehtsaid tehinguid, oleks täiesti arusaamatu, miks pidi OÜ

Euroexport Baltic müüma metalli OÜ-dele Norkel ja Metallehitus, kui tal oli samal ajal

otsekontakt OÜ-ga Felinor, kellelt ta oleks sama metalli eest saanud suurema tasu. Seda

iseäranis olukorras, kus M.K.i ja R.K. vahel olid väidetavalt head isiklikud suhted ning M.K.i

elukaaslase sõnul suhtlesid nad omavahel sageli.

52. Sellele, et vaidlusaluseid tehinguid toimunud pole ning et kogu metalli hankimise ahel oli

tegelikult OÜ Felinor kontrolli all, viitavad kõige selgemalt metalli AS-ile Kuusakoski

üleandmisel vormistatud dokumentidega seotud asjaolud. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Felinor

nimel saabus metall AS-ile Kuusakoski põhimõtteliselt kahel moel: kas OÜ Felinor (või tema

väidetavate allhankijate või omakorda nende allhankijate) transpordiga või AS-i Kuusakoski

transpordiga, mille AS-ilt Kuusakoski tellis OÜ Felinor. AS-i Kuusakoski autojuhid on

maksuhaldurile antud seletustes kinnitanud, ent juhtudel, kui nemad toimetasid metalli AS-i

Kuusakoski, ei antud nende kätte metalli dokumenti, millelt nähtuks toodud metalli mass,

seevastu juhul kui metall toodi AS-i Kuusakoski nö. kliendi transpordiga, jäi autojuhile või

sellega kaasas olnud isikule vastav dokument. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud

maksuotsuses võetud seisukohale, et OÜ-de Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic arvetel

kajastatud metalli koguseid ning OÜ Felinor poolt AS-ist Kuusakoski tellitud transpordi

mahtusid silmas pidades pidanuksid AS-i Kuusakoski autod vedama ka eelnimetatud OÜ-delt

Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic soetatud metalli. Sellistel juhtudel ei saanud OÜ

Metallehitus, OÜ Norkel, OÜ Euroexport Baltic ega nende väidetavad allhankijad endale AS-

ist Kuusakoski tõendit, mis kinnitaks toodud metalli kogust. R.K. kinnitusel vormistas tema

arved OÜ-le Felinor aga just AS-i Kuusakoski kaaluvkiitungite alusel. Maksuhaldur on

põhjendatult leidnud, et vastava info pidid juhtudel, kui metall toimetati kohale AS-i

Kuusakoski transpordiga, väidetavad hankijad saada OÜ-lt Felinor, kelle nimel metall AS-ile

Kuusakoski väidetavalt üle anti. See asjaolu kinnitab aga seda, et kogu metalli soetamise ja

edasimüügi ahel oli just OÜ Felinor kontrolli all. Sõltumata sellest, kas OÜ-l Felinor oli

kohustus täita jäätmeseaduses sätestatud nõudeid, on kummastav, et OÜ Felinor ei pidanud

taasesitatavat arvestust selle kohta, milline allhankija kui palju metalli tema nimel AS-i

Kuusakoski viis. Ükski asjas selgitusi andnud isik ei ole väitnud, et koorma saabumisel AS-i

Kuusakoski oleks kuidagi fikseeritud see, milline OÜ Felinor väidetavatest tehingupartneritest

selle koorma saatis. Ometi ei olnud ei OÜ-l Felinor ega tema väidetavatel allahankijatel

võimalik koorma massi fikseerida enne selle kaalumist AS-is Kuusakoski. Seega pidanuks OÜ

Felinor nii enda kui ka oma väidetavate allhankijate huvides kuidagi fikseerima selle, milline

koorem on milliselt allhankijalt. Samuti oleks allhankijatel olnud mõistlik hilisema segaduse

vältimiseks sellist fikseerimist nõuda, sest vastasel korral ei saanud OÜ Felinor kontrollida,

kas talle mingi koguse eest arve esitanud isik on selle tõepoolest AS-i Kuusakoski viinud ning

allhankijal puuduks tagantjärele võimalus tõendada, et just tema (või omakorda tema

allhankija) selle koorma AS-i Kuusakoski viis. Asjaolu, et OÜ Felinor sellist arvestust ei

pidanud, viitab selgelt asjaolule, et kogu tehinguahel oli niigi tema kontrolli all.

53. Oluliseks arvete fiktiivsust kinnitavaks asjaoluks on ka see, et arvetel puuduvad andmed

metalli AS-i Kuusakoski viimise aja, koormate arvu ning iga koorma massi kohta. Ka

vaidlustatud maksuotsuses on välja toodud, et arvetel puuduvad andmed kaalkviitungite

kohta, mille alusel need arved esitatud on. OÜ Felinor seisukohast olnuks see iseäranis oluline

juhtudel, kui väidetavad allhankijad viisid metalli AS-i Kuusakoski oma transpordiga nii, et

koorma saabumist ja kaalu kinnitav dokument jäi nende kätte. Kuna AS-is Kuusakoski

koorma vastuvõtmisel ei fikseeritud seda, milline allhankija koorma OÜ Felinor nimel tõi,

oleks arvetele vastavate andmete lisamine olnud loomulik selleks, et arve sisu oleks jälgitav.

Asjaolu, et seda ei fikseeritud kinnitab jällegi seda, et OÜ Felinor kontrollis reaalselt ka metalli

saabumist AS-i Kuusakoski. Iseäranis kummastav on OÜ-le Felinor müüdud konkreetsete

koormate fikseerimata jätmine Saaremaal. Nimelt väitis R.K. (kd II, tl 102, CD-l fail 20090804

seletus R.K.), et metalli, mis toimetati Roomaassaarest laevaga Paldiski Kuusakoskisse, müüs

OÜ-le Felinor OÜ Metallehitus ja OÜ Euroexport Baltic. Samas nähtub näiteks O.V. poolt

kohtuistungil antud seletustest, et kõnealune metall veeti Roomassaare sadamast laevaga

Paldiskisse ning kaaluti alles Paldiskis Kuusakoski kaalude peal. Puuduvad mistahes andmed,

et Saaremaalt OÜ Metallehitus ja OÜ Euroexport Baltic poolt kogutud metalli oleks kaalutud

varem, mistõttu on arusaamatu ka see, kuidas sai OÜ Felinor teada, millise koguse metalli

müüs talle üks või teine eelnimetatud isikuist või mille alusel koostasid tema hankijad talle

arveid. Asjaolu, et OÜ Felinor ei koostanud ega säilitanud mistahes dokumente, mis

kinnitaksid konkreetselt allhankijalt hangitud metalli massi,, liiki ja saamise aega, viitab, nagu

juba eelpool märgitud sellele, et metalli kogumise ja vedamise korraldamisega tegeles OÜ

Felinor ise ning OÜ Metallehitis, OÜ Norkel ja OÜ Euroexport Baltic nimel väljastati üksnes

arveid.

54. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et OÜ-l Felinor lasus kohustus fikseerida AS-ile

Kuusakoski tema nimel üle antud vanametalli kogused vastavalt jäätmeseadsue (JätS)

nõuetele. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et vanametall ei kvalifitseeru jäätmetena JätS

mõistes. JätS § 2 lg 1 kohaselt on jäätmed mis tahes jäätmekategooriasse kuuluv vallasasi või

kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda

tegema. Kaebuse esitaja seisukoht, et valdaja poolt vanametalli müük ümbersulatamise

eesmärgil ei ole äraviskamine JätS tähenduses, ei ole õige. Tegevust, mis seisneb mingi eseme

üle andmises kas otse jäätmekäitlejale või muule isikule selleks, et see suunata

jäätmekäitlusesse, tuleb käsitada äraviskamisena. Metallijäätmed on liiatigi eraldi sätestatud

jäätmekategooriana ning JätS 8. peatükis on sätestatud metallijäätmete kogumise

eritingimused. JätS § 106 lõikes 1 sätestatakse, et seal nimetatud andmetega dokumendi

peavad koostama isik, kes kogub ja veab teiste isikute poolt tekitatud ja üleantud

metallijäätmeid nende edasise kaubandusvahendamise ja taaskasutamise eesmärgil ja

metallijäätmete üleandja. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on metallijäätmete kogujal

kohustus säilitada seda dokumenti vähemalt viis aastat. Selle normi eesmärk on tagada

võimalus kontrollida hiljem jäätmekäitlusesse suunatud metalli päritolu ning tõkestada metalli

varastamist selle jäätmekäitlusse suunamise eesmärgil. Tõlgendus, mille kohaselt ei ole sellise

dokumenteerimise kohustust isikul, kelle nimel teiste poolt tekitatud metallijäätmeid üle

antakse, juhul kui see isik ise neid jäätmeid vahetult nende tekitajalt ei kogu ega vahetult ka

üle anna, oleks eeltoodud eesmärgiga vastuolus. Asjaolu, et OÜ Felinor ei saanud AS-ile

Kuusakoski üle antud metalli valdajaks, ei ole samuti päris täpne. Isegi kui vaidlusalused

tehingud OÜ-dega Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic oleksid reaalselt toimunud

nõnda, nagu kaebuse esitaja kirjeldab, saanuks OÜ Felinor asjassepuutuva metalli kaudseks

valdajaks asjaõigusseaduse § 37 mõistes. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Felinor ei olnud AS-ile

Kuusakoski müüdud ega väidetavalt OÜ-delt Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic

soetatud metallijäätmeid ise tekitanud. Seega kogus ja andis ta AS-ile Kuusakoski üle teiste

isikute tekitatud metallijäätmed. Seega oleks OÜ Felinor pidanud teistelt isikutelt

metallijäätmeid soetades vormistama JätS § 106 lõikes 1 nimetatud dokumendi ja seda

säilitama. Maksuhaldur on õigesti märkinud, et iseäranis oluline olnuks käesoleval juhul

metalljääätmed kohale toimetanud sõiduki registreerimismärgi tuvastamine. Kohus märgib, et

OÜ-l Felinor olnuks kohustus vastav dokument koostada suhetes oma väidetavate

hankijatega. See, kas või kuidas vormistas tehinguid OÜ-ga Felinor AS Kuusakoski, ei ole

siinkohal oluline. AS-i Kuusakoski poolseid võimalikke rikkumisi (näiteks asjaolu, et AS

Kuusakoski ei fikseerinud koormate kaupa kõiki metalli kohale toonud sõidukeid) ei saa süüks

panna kaebuse esitajale, ent samas ei saa kaebuse esitaja oma tegematajätmist õigustada AS-i

Kuusakoski tegematajätmisega. Seetõttu ei ole ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast

asjassepuutuvad M. T. ja K. V. selgitused selle kohta, kuidas vormistati metalli saabumist AS-

is Kuusakoski.

55. Asjaolu, et kogu metalli kogumise j müümise ahelat korraldasid OÜ Felinor juhid,

kinnitavad ka revisjoni käigus üle kuulatud autojuhtide seletused. Valdav enamus üle kuulatud

autojuhtidest kinnitas, et konkreetsel objektidel, kust nad metalli AS-i Kuusakoski vedasid,

olid kohal OÜ Felinor juhid A.S. või O.V. Ei ole alust arvata, et neid isikuid nähti üksnes neil

objektidel, kust veeti AS-ile Kuusakoski kuulvat metalli (st. lõikamisobjektidel). Asjaolu, et

R.K. või M.K. võisid mõnel objektil samuti kohal olla, ei kinnita vaidlusaluste tehingute

toimumisest. Ainsana on M.K.i ja R.K. aktiivset osalemist metalli kogumisel kinnitanud

kohtuistungil üle kuulatud H. A., kes aga väitis samuti, et talle teadaolevalt oli tegemist OÜ

Felinor esindajatega. Seega asjaolu, et R.K. ja M. K. olid objektide, kust metalli veeti, kohal, ei

lükka ümber põhjendatud kahtlust, et kogu ahel oli OÜ Felinor kontrolli all.

56. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et võimalik ei ole tuvastada, milliseid fotosid

näidati revisjoni käigus üle kuulatud autojuhtidele. Vastustaja on esitanud nummerdatud fotod

(CD-l fail Isikute fotod äratundmiseks) ning selgitanud, et kõigile küsitletutele näidati samu

fotosid. Kuigi kaebuse esitaja on asja menetlenud revidendile ette heitnud erapoolikut

lähenemist, ei ole siiski teada ühtki asjaolu, mis annaks alust arvata, et revident näitas

mõnedele või kõigile isikutele mingisuguseid teisi fotosid. Kohus möönab, et korrektsem ning

järelduste kontrollitavuse seisukohast oluliselt parem oleks protokollida fotode äratundmiseks

esitamine selliselt, et isik kinnitab iga foto juures omakäeliselt, kas või kelle ta sellelt ära

tunneb. Tõdemust, et isikutele näidati just kohtule esitatud nummerdatud fotosid, kinnitab ka

see, et mitmed ütlusi andnud autojuhid, kes tundsid ära 1. ja 5. fotol olevad isikud teadsid ka

seda, et pildil on O. või A. nimeline isik (nt. autojuhid J., K., N., F., T., R., V.). Kohtu

hinnangul ei ole käesolevas asjas niivõrd tähtis sugugi mitte see, et autojuhid ei tundnud

fotodelt ära R.K.t ja M.K.it, kuivõrd just see, et ära tunti ning objektidel, kust metalli viidi,

väideti kohal olevat ja tegevust korraldavat O.V.t ja A.S.i. Seda, et objektidel korraldasid

tegevust aktiivselt R.K. ja M.K., on autojuhtidest ainsana kinnitanud H. A. Kohtul pole

iseenesest ühtki põhjust H. A. aususes kahelda, ent samas ei saa tema ütlustele omistada

tõendusväärtust, mis lükkaks ümber maksuhalduri poolt teiste autojuhtide seletustest tehtud

järelduse. On siiski mõnevõra kummastav, et ühelt poolt on kaebuses väidetud, et autojuhtide

mälu ei pruugi nende asjaolude osas olla täpne, kuna juhtidel oli palju kliente, teisalt teadis just

kaebuse esitaja taotlusel kohtusse kutsutud tunnistaja objektidel metalli transporti

organiseerinud isikud väga täpselt. Kohtu hinnangul pole autojuhtide seletused käesoleva

vaidluse seisukohast siiski esmatähtsad, kuna käesolevas asjas ei ole määrav mitte see, kas

M.K. ja R.K. olid OÜ Felinor poolt AS-ile Kuusakoski edasi müüdid metalli hankimisega

kuidagi seotud, vaid oluline on see, kas vaidlusalused tehingud toimusid OÜ-dega

Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic. Kohtu hinnangul kinnitavad juba eelpooltoodud

asjaolud, eriti R.K. vastuolulised seletused temaga seotud äriühingute tegevuse kohta ning OÜ

Felinor ja talle arveid esitanud isikute vaheliste tehingute üksikasjade dokumenteerimata

jätmine, et R.K. ja M.K. ei tegutsenud iseseisvate ettevõtjatena, vaid nende tegevust juhtis ja

kontrollis OÜ Felinor.

57. Maksuhaldur on põhjendanud oma kahtlust, et OÜ Felinor on osalenud maksupettuses,

korraldades metallijäätmete kogumist ise ning olles teadlik, et teginguid OÜ-ga Metallehitus,

OÜ-ga Norkel ja OÜ-ga Euroexport Baltic ei ole tegelikult toimunud. Kahtlusalune

maksupettus seisnes tõenäoliselt selles, et OÜ Felinor, hankis, tõenäoliselt osaliselt R.K. ja

M.K.i kaasabil metallijäätmeid tundmatutelt isikutelt, ent korraldas metalli soetamise

vormistamise fiktiivsete arvete alusel. Sel moel tekitas OÜ Felinor endale õiguse vähendada

tasumisele kuuluvat käibemaksu fiktiivsetel arvetel kajastatud sisendkäibemaksu võrra ning sai

võimaluse ettevõttest raha välja viia ilma, et oleks võimalik tegelikult kontrollida, kas või

millises ulatuses kasutati seda ettevõtluse tarbeks. Kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur pole

tuvastanud, et arvete alusel välja makstud raha oleks OÜ-le Felinor või selle juhtidele tagasi

liikunud, on iseenesest õige, ent see ei lükka kahtlust ümber. Maksupettuse konspiratiivse

iseloomu tõttu on sellise asjaolu tuvastamine praktikas reeglina võimatu. Siinkohal on märgib

kohus, et maksumenetluses ei pea maksuhaldur tõendama, et kaebuse esitaja on osalenud

maksupettuses, vaid piisab kui ta põhjendab oma sellekohaseid kahtlusi ning kahtlust, et

maksuarvestuse

aluseks

olevatel

raamatupidamisdokumentidel

kajastatud

tehinguid

tegelikkuses toimunud ei ole ning kaebuse esitaja oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb

maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine ja maksuhalduri kahtlused

hajutada. Kui maksukohustuslane seda teha ei suuda, on maksuhalduril õigus lähtuda sellest,

et tehingut toimunud pole ning kohaldada maksukohustuslase suhtes vastavaid

maksuõiguslikke järelmeid. Antud juhul ei ole kaebuse esitaja suutnud tehingute toimumist

tõendada ning maksuhaldur on õiguspäraselt leidnud, et kaebuse esitaja on vääralt kajastanud

käibemaksuarvestuses OÜ-de Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic arvete alusel

sisendkäibemaksu ning neile äriühingutele tehtud väljamakseid ei ole ole võimalik siduda

kaebuse esitaja ettevõtlusega, mistõttu on maksuhaldur neid põhjendatult käsitanud

tulumaksuga maksustamisele kuuluvaid ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks.

58. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu välistaks kaebuse esitajale maksu

määramise asjaolu, et arveid esitanud tehingupartnerite maksukohustuste täitmist ei ole

kontrollitud ning seega pole tuvastatud, kas riigil mingi maksutulu üldse saamata jäi.

Käibemaksu objektiks on üldjuhul kauba või teenuse käive, mitte pooltevaheline tehing

iseenesest. Tegelikkuses majanduslikku sisu mitteomavale tehingule ei saa majandusliku

soorituse kuvandit tekitada ka pelgalt asjaolu, et tehingu teine pool on alusetult riigile

käibemaksu üle kandnud või tasaarvestanud selle teiste nõuetega MKS § 105. Maksustamise

aluseks on käibe tegelik toimumine, mitte näiliku tehingu alusel käibemaksu riigile

ülekandmine. Kuna MKS § 83 lg 4 esimese lause tähenduses näilikku tehingut (s.o tehingul,

mida pole üldse toimunud, vaid soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust – TsÜS

§ 89 lg 1) selle sätte alusel maksustamisel ühelgi juhul arvesse ei võeta, ei tulene sellest ka

maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele.

Seega asjaolu, kas tegelikult mittetoimunud tehingu teine pool seda tehingut oma

maksuarvestuses kajastas, ei puuduta iseenesest arve saaja õigust arvel näidatud

sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks.

Seega

selleks,

et

kontrollida

kaebuse

esitaja

maksukohustuste täitmist, ei ole eelnevalt või paralleelselt kontrollida seda, kas või kuidas on

oma maksukohustusi deklareerinud ja täitnud tema tehingupartnerid.

59. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur oleks pidanud rakendama

maksustamist hindamise teel. Olukorras, kus maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus,

et maksukohustuslane on osalenud maksupettuses ning maksukohustuslane ei ole suutnud

esitada täiendavaid tõendeid tehingute toimumise kohta, võib maksuhaldur lähtuda eeldusest,

et kahtlusalustel arvetel näidatud töid ei ole üldse teostatud ega pea hakkama omal algatusel

hindama seda, kas või kui suures mahus oleks kaebuse esitajal tegelikult olnud võimalus

fiktiivsete arvete esemeks olevaid kaupu soetada. Hindamise teel maksustamine saaks kõne

alla tulla juhul kui kaebuse esitaja esitanuks täiendavad tõendid tehingute toimumise kohta

ning kui neist tõenditest nähtuvalt saaks põhjendatult asuda seisukohale, et tehingud on küll

toimunud, ent mitte arvetel näidatud summade ulatuses. Isik, kelle käitumine annab alust

põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta, ei saa nõuda MKS § 94 kohaldamist

enda kasuks ega nõuda, et juhul kui maksuhaldur ei nõustu kõigi fiktiivseks tunnistatud

arvetel näidatud summadega, siis võtaks maksuhaldur siiski hindamise teel seisukoha selles,

kui suures osas võinuksid mingisugused tehingud teoreetiliselt toimuda. Kaebuse esitaja väide,

et tõenäoliseks ei saa pidada seda, et ta kogu AS-ile Kuusakoski edasi müüdud metalli tasuta

sai, võib iseenesest olla tõene, samas ei ole ka mistahes võimalust tuvastada, millise osa, kust

ja millise hinnaga kaebuse esitaja tegelikult soetas. Seega ei saaks hindamise teel maksustamine

kõne alla tulla.

60. Kaebuse esitaja on märkimisväärse osa oma positsioonist koondanud väidetele, mis

puudutavad metalli lõikamisteenuste osutamist, tuues menetlusdokumendis (kd II, tl 209) ära

ka vastavad arved. Maksuotsusest nähtuvalt ei ole neid arveid maksuhaldur kahtluse alla

seadnud ega nende alusel kaebuse esitajat maksustanud. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse

esitaja maksuotsust vaidlustada argumendil, et samade tehingupartneritega tehtud muid

tehinguid ei ole maksustatud. Lõikamisteenuse osutamine ning metalli müük on

põhimõtteliselt erinevad tegevused ning üks neist ei saa kinnitada teist. Kuivõrd on

tuvastatud, et OÜ-l Felinor ei olnud endal keevitajaid, kes oleksid metalli lõiganud, samuti

arvestades asjaolu, et R. K.i sõnul (CD-l fail 20080808 seletus R.K.) tegeles M.K. pärast kooli

lõpetamist keevitamisega, siis on võimalik, et K. ja K. tõepoolest metalli lõikamisteenuseid

osutasid. Sellele viitab ka asjaolu, et R.K. on äriühingute Metalleksport ja Norkel nimel

toonud OÜ Felinor poolt vahendaud gaasi AS-ist Elme Messer Gaas. Need asjaolud ei

seondu aga vaidlustatud metalli müügiarvetega. Maksuotsuses ei ole väidetud seda, et M.K.it

või R.K.t poleks üldse olemas olnud, et tegemist oleks olnud OÜ-de Metallehitus, Norkel ja

Euroexport Baltic tegevusest täiesti väljaspool seisvate isikutega. Vaidlust ei ole selles, et

tegemist ei olnud niiöelda tavaliste variisikutega, nagu näiteks need isikud, kellele need

äriühingud hiljem võõrandati, küll aga on juba eeltoodud põhjustel veenvalt kinnitust leidnud,

et arvetel kajastatud metalli müümisel OÜ-d Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic

iseseisvate ettevõtjatena ei osalenud.

61. Kohu märgib siiski, et metalli lõikamisteenustega seotud asjaolud, mis on selgunud

iseäranis kohtumenetluses, ei hajuta märkimisväärselt kahtlust selles, et K. ja K. ei tegutsenud

OÜ Metallehitus, Norkel ja Euroexport Baltic nimel iseseisvalt. Nii näiteks väitis R.K.

kohtuistungil, et lõikamisobjekte oli 5-6. Sama on ta väitnud ka 21. veebruaril 2008

maksuhaldurile antud seletuses. Samas on üksnes OÜ Metallehitus esitanud OÜ-le Felinor

lõikamisteenuste arveid 10, kokku 716 tonni metalli lõikamise eest. Nii R.K., A.S.i kui O.V.

seletuse kohaselt oli ühe keevitaja päevahind 1000-2000 krooni. Keskmine keevitaja

päevahind oli seega 1500 krooni ning OÜ-le Felinor esitatud arvete summa oli 402 355

krooni. Järelikult osutas Metallehitus poole aasta jooksul (kuna neid arveid esitati jaanuari

lõpust juuli lõpuni) metalli lõikamisteenuseid keskeltläbi 268 keevitaja-päeva ulatuses. O.V.

selgitas kohtuistungil, et objektil oli mehi 1-3 ning rohkem neid võtta kusagilt polnud. Kui

lähtuda, et keskmiselt oli objektil 2 meest, tähendaks 268 keevitaja-päevane töömaht seda, et

lõikamistöid tehti kokku 134 päeval. Eeldades, et arvete esitamise periood ja tööperiood

enam-vähem kattusid, tehti see töö ära kuue kuu jooksul. Kuuekuulises perioodis on laias

laastus 183 päeva ja umbes 126 tööpäeva. See tähendaks, et OÜ Metallehitus osutas neid

teenuseid pea-aegu kogu aeg selle arvete esitamise perioodi jooksul, mis seab väited, et

lõikamisobjekte oli 5-6, sügavalt kahtluse alla. Isegi juhul kui lähtuda, et tegemist oli viie kuni

kuue objektiga, siis pidid need olema väga mahukad objektid, mille puhul on raskesti usutav,

et enne objekti alustamist oli võimalik visuaalselt hinnata seda, kui palju aega lõikamiseks

kulub. Seega ei ole eluliselt usutav väide, et lõikamise hind lepiti eelnevalt kokku, arvestusega

hinnana keevitaja-päeva kohta ning hiljem kajastati teenuse maksumust arvel tonnipõhiselt

üksnes seepärast, et Kuusakoski AS pidas sellist arvestust. Siinkohal tuleb tähele panna, et

viidatud teenuste arvetel (arve selgitus Vastavalt lepingule 09.01.2006) on kajastuvad metalli

tonnihinnad ilusad ümmargused summad (nt. 500, 700, 850, 250 krooni). See räägib vastu

selgitusele, et kokku lepitud hind arvestati hiljem ümber tonnihinnaks. Sellisel juhul võinuks

eelduslikult nö. töö eest kokku lepitud lõpphind olla mingisugune ümmargune summa ning

selle summa konverteerimisel lõigatud metall tonnihinnaks ei oleks need summad nii

ümmargused tulnud. Esitatud teenusearvete pinnalt on pigem usutav, et ka lõikamise eest tasu

arvestus toimus lõikamise tulemusena saadud tonnide järgi. See oleks ka loogiline, pidades

silmas seda, et objektide mahtusid (5-6 objekti, kust lõigati välja 716 tonni metalli) arvestades

on raskesti usutav, et ükskõik kas teenuse tellija või osutaja suudaks enne töö alustamist

objektile peale vaadates öelda, kui palju aega selle lõikamisele kulub, küll aga ilmselt on

gaasilõikamistöödega tuttaval isikul võimalik ligikaudselt hinnata seda, kui vaeva palju ühel või

teisel objektil kulub selleks, et teatud mõõtudesse lõigata tonn metalli. Selles osas on

vastuolulised ka P. V. selgitused, kes ühelt poolt kinnitas kohtus seda, et arvestusühikuks

lõikamistöödel oli mees-päev, ent samas märkis, et andis Felinorile vastuvõtuakti numbri ja tonnid

ja leppisime kokku, et näiteks 100 tonni lõikamine maksis 100 krooni tonn, siis tema sai selle eest 10 000

krooni. (kd II, tl. 185). Samuti kinnitas hr Vaher (tl. 186), et oli arvetel oli näidatud summa mis

me leppisime kokku, mis ta tonni eest antud objektil lõikamise eest saab. R.K. seletas kohtuistungil et

tema ei tea, kui palju tonne objektilt tuli, tema tahtis raha teenuse eest. Samas on selge, et

objektilt tulevate tonnide arv ei saanud eelnevalt objekti üle vaadates R.K.le teada olla,

mistõttu on arusaamatu, kuidas ta sai teha pakkumise objekti täishinnale või keevitaja-tundide

peale, kui O.V. ja P. V. vahel oli kokkulepe lõigatud tonni hinna kohta. Seegi asjaolu pigem

viitab samuti sellele, et ka metalli lõikamist juhtis ja korraldas OÜ Felinor, mitte Metallehitus

ja Norkel iseseisvalt. Kindlasti ei ole metalli lõikamisteenuste osutamisega seotud asjaolud

sellised, mis kinnitaks metalli müügitehingute toimumist. Samamoodi ei saa maksuotsust

rünnata väitega, et maksuhaldur on aktsepteerinud tehinguid OÜ-ga Impeks. Põhjusi, miks

maksuhaldur ei pidanud vajalikuks OÜ-ga Impeks tehtud tehinguid kontrollida või neile

hinnangut anda, võib olla erinevaid, ent nende tehingute toimumine ei tõenda teiste

äriühingutega tehtud tehingute toimumist, sõltumata sellest, et juhatuse liikmed võivad

kattuda. Kohus möönab, et maksuotsuses tehtud järeldus, justkui ei oleks M.K. metalliäriga

üldse seotud olnud, ei ole iseäranis põhjendatud, ent see ei kinnita juba eeltoodud põhjustel

vaidlusaluste tehingute toimumist.

62. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheidet, et maksuhaldur on revisjoni käigus

kogunud tõendeid õigusvastaselt. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et tema suhtes läbi viidud

revisjoni raames ei oleks maksuhaldur tohtinud nõuda krediidiasutustelt kaebuse esitaja

tehingupartnerite pangakonto väljavõtteid. Maksuhalduri kohustus on välja selgitada

maksustamise seisukohast olulised asjaolud, käesoleval juhul eeskätt tuvastada, kas arvetel

kajastatud tehingud tegelikkuses aset leidsid või mitte. Tõendid, mis puudutavad arvete alusel

arve väljastajatele üle kantud rahasummade edasist liikumist ning arveid väljastanud isiku

üldist majandustegevust, on asjakohased tehingute tegeliku toimumise kontrollimist. Kaebuse

esitaja leiab ekslikult, nagu keelaks MKS § 61 lg 2 nõuda kolmandatelt isikutelt teavet või

tõendeid, mida maksukohustuslasel endal olla ei saa. Viidatud norm ei piira kuidagi seda,

millist tõendusteavet on maksuhalduril õigus koguda. Selle sätte eesmärk on üksnes kaitsta

kolmandaid isikud selle vastu, et maksuhaldur ei nõuaks neilt sellist teavet, mida oleks

võimalik saada ka maksukohustuslaselt endalt, ilma et maksuhaldur oleks eelnevalt

maksukohustuslase enda poole selle teabe saamiseks. Maksukohustuslane ei saa

põhimõtteliselt nõuda mõne tõendi välistamist revisjonitoimikust MKS § 61 lg 2 alusel, isegi

juhul kui maksuhaldur seda kolmanda isiku kaitseks seatud normi rikkunud on. Mis puudutab

kolmandatelt isikutelt suuliste seletuste võtmist telefoni teel, siis tuleb möönda, et sellist

võimalust MKS ette ei näe. Põhimõtteliselt ei ole sidevahendi kaudu seletuse võtmine

välistatud, ent see eeldab, et maksuhalduri ametnik, isikult seletust võttes, suudaks tuvastada

tema isikusamasuse. Telefoni teel see üldjuhul ei ole võimalik. Asjaolu, e maksuhaldur on

käesoleval juhul telefoni teel küsinud selgitusi A. S.lt, H. B.lt ei anna aga alust maksuotsuse

tühistamiseks, kuna nende isikute seletused on kohtu hinnangul olnud maksuotsuse tegemise

seisukohast ebaolulise tähtsusega.

63. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidlusalune maksuotsus on piisavalt põhjendatud ning

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

maksuotsuse kohta tehtud vaideotsus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi vaide

esemest sõltumatult. Vaide esemest sõltumatult õiguste rikkumisega oleks tegemist juhul, kui

vaidemenetluses või vaideotsusega oleks isiku õigusi rikutud sõltumata sellest, kas

vaidemenetluse esemeks olev maksuotsus tühistatakse või jääb kehtima. Käesoleval juhul

kaebuse esitaja selliseid asjaolusid välja toonud ei ole. Asjaolu, et vaiemenetluses ei ole

käsitatud mõningaid või paljusid kaebuse esitaja väiteid, ei anna alust väita, et see rikuks

kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seetõttu ei ole alust ka vaideotsuse

tühistamises.

64. HkMS § 92 lg 1 ja kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kuna kaebus jäi maksuotsuse tühistamise nõude osas rahuldamata, ei tõusetu

küsimust

sellega

seotud

menetluskulude

väljamõistmisest.

OÜ

Felinor

esitatud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on 12. aprillil 2010 esitatud kaebuse

koostamisega seotud õigusabikulu suuruseks 5130 krooni, sama kaebuse esitamisel on

kaebuse esitaja tasunud riigilõivu 250 krooni. 12. aprillil 2010 esitatud tuvastamiskaebuses oli

taotlus nelja toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kohus rahuldas selle ühe toimingu

osas. Seega tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista neljandik tuvastamiskaebuselt tasutud

riigilõivust, see on 62,50 krooni ehk 3,99 eurot. Arvestades 12. aprilli 2010 esitatud kaebuse

mahtu ning väiteid ja põhjendusi, mis puudutavad konkreetselt võõrkeelsete dokumentide

tõlgete puudumist, samuti asjaolu, et samad väited olid esitatud varem ka maksuhaldurile

esitatud taotluses ja vaidemenetluses ning pidades silmas hinnanguliselt kohtuistungil selle

küsimuse arutamisele kulunud aega, peab kohus selle konkreetse taotlusega seotud

põhjendatud õigusabikulu suuruseks umbes 1000 krooni. Eeltoodut silmas pidades mõistab

kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud 68 eurot.

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 13.11.2012 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-924, mis

puudutab kaebust Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.04.2010

maksuotsuse nr 12.2-3/5708-20 tühistamiseks osas, millega kaebuse esitajale määrati

tulumaks 4 752 654 krooni. Lõpetada selle nõude osas haldusasja menetlus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13.12.2011 otsus ka menetluskulude jaotamist

puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse OÜ Felinor kasuks

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt välja menetluskulud summas

2387,64 eurot (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend seitse eurot ja 64 senti).

3. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata ja OÜ Felinor apellatsioonkaebus

rahuldamata.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Felinor kasuks välja

viimase apellatsiooniastme menetluskulud summas 1214,40 eurot (üks tuhat kakssada

neliteist eurot ja 40 senti).

5. Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada OÜ-le Felinor (registrikood 11087381)

haldusasjas

nr

3-10-924

halduskohtule

kaebuse

ja

ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust kokku 1265,44 eurot (üks tuhat

kakssada kuuskümmend viis eurot ja nelikümmend neli senti).