2-10-25392/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-25392 Tsiviilasi Jõgeva linna hagi J.V. ja A.V. vastu vanema hooldusõiguse äravõtmiseks ning lastele elatise saamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 300 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 16. mai 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jõgeva linna apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) – Jõgeva linn Vastustajad (kostjad) – J.V. (isikukood: XXX) ja A.V. (isikukood: XXX) Puudutatud isikud – L.S. (isikukood: XX) ja V.V. (isikukood: XXX), esindaja advokaat Marian Priks RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Maakohtu 16. mai 2011 otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse punkt 1, millega mõisteti Jõgeva linnalt välja menetluskulud summas 540,73 eurot (viissada nelikümmend eurot 73 senti) ning jätta menetluskulud täielikult riigi kanda.

2 Muus osas jätta Tartu Maakohtu 16. mai 2011 otsus muutmata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Jõgeva linn esitas 27.05.2010 maakohtule hagi J.V. ja A.V. vastu, milles palus ära võtta vanema õigused J.V. t laste L.S. ja V.V. suhtes ning A. V lapse V.V. suhtes. Samuti palus Jõgeva linn mõista J. V ja A. V välja elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt on J. V tütar L. S (sündinud XXX) ning J. V ja A. V ühine laps V.V. (sündinud XXX). L.S. isa kohta rahvastikuregistris andmed puuduvad. J.V. on tuvastatud puue. Perekond on alates 2005 oktoobrist olnud sotsiaaltöötajate tähelepanu all. 2005. aastal oli L. kolmel korral haiglaravil SA TÜK Lastekliinikus, kus temaga kahel korral oli kaasas vanaema R.K.. Kahel korral avastati lapsel haiglas roidemurrud. Linnavalitsus kaalus L. ära võtmist emalt, mistõttu on pärast seda L kasvatamisega tegelenud peamiselt vanaema. V.V. sündis enneaegsena ja viibis pikemalt lastekliinikus. 22.05.2010 diagnoositi V reieluu murd ja peas vigastuste kahtlus, mille tekkepõhjused on välja selgitamata. Hageja on pakkunud erinevaid võimalusi perekonna elutingimuste parandamiseks. Perekond V. ei ole soovinud pakutut kasutada ja on keeldunud koostööst. J.V. ei ole tütrega tekkinud aastate jooksul mingit sidet ja last on peamiselt kasvatanud vanaema, mistõttu leidis avaldaja, et emalt tuleb vanema õigused ära võtta. Samuti ei näinud hageja võimalust, et J.V. ja A.V. tuleks toime V.V. kasvatamisega, sest nad on näidanud üles suurt hoolimatust lapse arengu ning tervise suhtes. 2. J.V. vastuväite kohaselt ei ole ta pojale kunagi tahtlikult liiga teinud, vigastused olid õnnetusjuhtumid. Pojal oli olemas kõik vajalik. J.V. oli nõus, et tema ema kasvatab L. ning oli nõus ka sellega, et V. jääks A.V. kasvatada. A.V. selgitas, et soovib ise V. kasvatada ning väitis, et ei ole last väärkohelnud, vigastused said lapsel tekkida siis, kui isa ei olnud toas ja laps oli ema hoole all. A.V. hoolitses lapse eest igal moel ning lapsel oli olemas kõik vajalik. 3. Laste esindaja advokaat Marian Priks leidis, et J.V. puhul tuleks hooldusõigus peatada lähtudes PKS § 140 lg-st 1, sest tema psüühilist seisundit arvestades ei saa eeldada täielikku

3 oskust ja arusaama, kuidas lapsi kasvatada. Kuna A.V. osas ei ole tõendeid, et ta oleks olnud lapsele ohuks, tuleks avaldus tema suhtes jätta rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus rahuldas 16. mai 2011 otsusega hagi osaliselt. Kohus jättis rahuldamata hagi A.V. lt hooldusõiguse äravõtmiseks lapse V.V. suhtes ning A.V. lt elatise väljamõistmiseks. Kohus võttis J.V. t ära hooldusõiguse laste L.S. ja V.V. suhtes. L.S. suhtes täidab eestkostja ülesandeid kuni eestkostja määramiseni Jõgeva Linnavalitsus. Kohus mõistis J.V. t välja elatise L.S. ülalpidamiseks 66 eurot kuus alates 16.05.2011 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohus mõistis Jõgeva Linnavalitsuselt välja menetluskulud summas 540,73 eurot. Muus osas jättis kohus menetluskulud riigi kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on kohtus leidnud tõendamist, et J.V. ei ole suutnud tagada kummalegi oma lapsele turvalist ja ohutut kasvukeskkonda. Tütrel L.S. l tuvastati haiglas viibimise perioodil 26.-30.09.2005, s.o kui laps oli vaid pooleaastane, paranenud roidemurrud ja ka uus roidemurd ning pojal V.V. l tuvastati 22.05.2010, s.o kui laps oli kahe kuu vanune, haiglas parema reieluu murd ja kahtlus oimuluu murrule. Haiglas olevatest andmetest nähtuvalt oli L. haiglase saabudes hoolitsemata ning temaga oli haiglas vanaema, mitte ema. Lastekliiniku sotsiaaltöötaja kirjelduse kohaselt koheselt sünni järgselt sai J.V. lapse eest hoolitsemisega hakkama järelevalve ja juhendamise all, iseseisvalt ta hakkama ei saanud. Kuna kohtul ning avaldajal ja lapse esindajal tekkis kahtlus J.V. psüühilise seisundi osas ning samuti selles, kas ta on võimeline kasvatama puudega ja enneaegselt sündinud väikelast, määras kohus psühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi. Ekspert leidis, et J.V. puhul on täidetud TsÜS § 8 lg-s 2 sätestatud teovõime piiramise eeldused: tal esineb nõrgamõistuslikkus ja ta ei saa aru oma tegudest, nende tagajärgedest, ei suuda adekvaatselt hinnata olukordi ega oma käitumist vastavalt sellel korrigeerida. Eksperdid leidsid, et J.V. ei ole vaimse võimekuse poolest võimeline kasvatama 13.03.2010 sündinud poega ega 01.03.2005 sündinud tütart ega tuleks toime puudega lapse kasvatamisega. J.V. suhtes on Tartu Maakohtus algatatud 18.04.2010 Jõgeva Linnavalituse avalduse alusel eestkoste seadmise menetluse. Käesolevas menetluses on leidnud tõendamist, et J.V. puhul on täidetud teovõime piiramise eeldused. Kuna J.V. on tulenevalt PKS § 139 lg-st 1 ja §-st 127 lapse suhtes piiratud isikuhooldusõigus, saab seda lähtudes PKS §-st 135 ka temalt ära võtta. Kohus leidis, et J.V. on jätnud lapsed hooletusse ning ei ole suutnud täita oma kohustusi, on kahjustanud mõlema lapse tervist ja heaolu ning ei ole oma tervisliku seisundi tõttu ka võimeline ohtu ära hoidma. Muud abinõud laste turvalisuse tagamiseks ei ole andnud tulemusi, sest pere ei ole soovinud koostööd teha, ning tulenevalt J.V. vaimsest seisundist ei ole ka erilisi võimalusi laste turvalisuse tagamiseks muul moel. L.S. suhtes on sotsiaaltöötajate initsiatiivil juba pikemat aega kasutusel muud abinõud: last kasvatab juba aastaid vanaema, kes linna toel saab sellega rahuldavalt hakkama. J.V. ise on nõus ja tal puudus igasugune soov tütart ise kasvatada. V.V. suhtes puudub J.V. samuti huvi teda kasvatada. Kuna on täidetud PKS § 134 lg-s 1 ja § 135 lg-s 1 sätestatud eeldused, tuleb J.V. t mõlema lapse suhtes hooldusõigus ära võtta. A.V. suhtes leidis kohus, et PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 1 eeldused ei ole täidetud sellises ulatuses, et temalt saaks hooldusõiguse poja, V.V. , suhtes ära võtta. Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et kohus on teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulud ekspertiiside eest tasumisena summas 1022,60 eurot ning laste esindaja on esitanud taotluse esindaja tasu ja kulude hüvitamiseks summas 599,58 eurot,

4 kokku kulud seega 1622,18 eurot. Avaldaja on olnud vabastatud riigilõivu tasumisest lähtudes riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 2 ja lg 2 p-st 4. TsMS § 172 lg 3 teine lause kohaselt hagita perekonnaasja menetlemise kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Samas sätestab sama paragrahvi lõige 1, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leidis, et kõiki menetluskulusid ei ole õige jätta riigi kanda, sest kohus jättis avaldaja esitatud nõuded suures osas rahuldamata. Samuti märkis kohus, et linnavalitsuse töötajatel oleks pidanud tekkima kahtlus J.V. võimaliku teovõimetuse osas juba varem, sest nad puutusid temaga kokku mitme aasta vältel ning samuti on neil sotsiaaltöö alane väljaõpe, mis peaks olema abiks hindamisel, kas isik on täielikult teovõimeline või mitte. Kohtul tekkis vastav kahtlus juba ühe istungi käigus. Kuna linnavalitsuse õigeaegne tegutsemine J.V. suhtes eestkostemenetluse algatamisel oleks hoidnud kokku käesoleva menetluse kulusid, on kulude suurus otseselt tingitud linnavalitsuse tegematajätmisest. Seetõttu jättis kohus menetluskuludest 1/3, s.o 540,73 eurot, Jõgeva Linnavalitsuse kanda. Muus osas jäävad menetluskulud riigi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Jõgeva linn esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 16. mai 2011 otsuse tühistamist osaliselt menetluskulude jaotuse osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) asus J.V. (endine nimi S) koos lapse L.S. ja ema R. K Jõgeva linna elama alates 2005 septembrist. J.V. ja R. K on diagnoositud geneetiline haigus neurofibromotoos ning nad on mõlemad töövõimetuspensionärid. Perekond sattus Jõgeva Linnavalitsuse sotsiaalosakonna vaatevälja 2005 juunikuust, mil SA TÜK Lastekliinikust laekus informatsioon, et kolmekuusel L on avastatud paranev roidemurd. Perega tutvudes selgus, et imiku eest hoolitseb põhiliselt vanaema R. K, ema lapse vastu huvi ei ilmutanud. Alates 2005 oktoobrist teostati regulaarseid kodukülastusi ning nõustati vanaema. Alates 2008 sügisest suunati . nõustamiskomisjoni otsusega Jõgeva linna lasteaia XXX tasandusrühma, kuna ta vajas eripedagoogilist ja logopeedilist arendamist. L parema toimetuleku tagamiseks kollektiivis määrati talle linnavalitsuse poolt tugiisik. Lisaks tugiisiku teenuse tasustamisele toetas linnavalitsuse sotsiaalosakond ka L. lasteaiatasu maksmist. 2008 juulis abiellus J. S. A.V. ga. 13.03.2010 sündis enneaegsena V.V. . 08.04.2010 sai J.V. pojaga koju. 09.04.2010 külastasid peret lastekaitse peaspetsialist ja perearsti õde. Eluaseme üldine olukord oli endiselt halb, kuid tuba oli soe ja lapsega kõik korras. Kuna pere ei olnud suutnud elamistingimusi parandada, siis pakkus sotsiaalosakond perele võimalust kolida elama Jõgeva linna sotsiaalmajja. Esialgu lubasid J. ja A.V. mõelda pakkumise üle, kuid hiljem keeldusid kategooriliselt. 13.04.2010 kontakteerus lastekaitse peaspetsialist ka MTÜ-ga Jõgevamaa Tugikeskus, et leida perele sobiv tugiisik, kuid sellist tugiisikut ei leidunud. Sotsiaaltöötajad käisid regulaarselt kodukülastusi tegemas, kuid perega kokku saada ei õnnestunud. 13.05.2010 kohtusid lastekaitse peaspetsialist ja sotsiaaltöötaja Janely, Aimari ja V tänaval, olles teel pere juurde. Selgus, et 03.-12.05.2010 viibis V SA TÜK Lastekliinikus, kuna lapsel oli äge viirus. 21.05.2010 pöördus J.V. kiirabisse, kuna laps ei liigutanud üht jalga, nuttis ja ei söönud. V diagnoositi reieluu alumise otsa murd, roiete hulgimurd, oimuluumurd. Maakohtu 31.05.2010

5 määrusega rakendati V.V. suhtes esialgse õiguskaitse korras lapse vanematest eraldamist. 17.06.2010 paigutas linnavalitsus lapse Elva Väikelastekodusse. 31.08.2010 toimunud kohtuistungil selgus vajadus läbi viia nii J.V. kui A.V. suhtes ambulatoorne kompleksekspertiis, kuna tekkis kahtlus J.V. vaimses tervises ning nii J.V. kui A.V. käitusid kohtuistungil kohati ebaadekvaatselt – vanemate selgitused lapsel tekkinud vigastuste kohta olid vastukäivad ja ebausaldusväärsed Kohtu märkus, et linnavalitsuse õigeaegne tegutsemine oleks kokku hoidnud menetluse kulusid, mistõttu kulude suurus on otseselt tingitud linnavalitsuse tegematajätmisest, on äärmiselt ebaõiglane olukorras, kus linnavalitsuse sotsiaalosakonna ametnikud on igati kohusetundlikult täitnud oma tööülesandeid. Kuna sotsiaalosakonnal olid kahtlused vanemate vanemlikes oskustes ja võimetes, siis üritati pärast V.V. sündi rakendada pere abistamiseks ning toetamiseks erinevaid tugiteenuseid (eluasemeteenus sotsiaalmajas koos regulaarse nõustamisvõimalusega, tugiisikuteenus), ent pere keeldus korduvalt pakutud abist. V.V. viibis enne vigastuste tõttu haiglaravile sattumist peres 68 päeva, millest 36 päeva oli ta haiglaravil – seega sai laps kodus viibida üksnes 32 päeval. Viiel korral õnnestus sotsiaaltöötajatel pere eluruumidesse siseneda ja olukorda kontrollida, kolmel korral see ei õnnestunud. Perearsti juures käis pere beebit näitamas igal nädalal. Seega kontrolliti pere ja lapse olukorda vähemalt kaks korda nädalas. Lisaks ei oleks J.V. varasem teovõimetuse tuvastamine kuidagi saanud ära hoida lapse V.V. sündi; 2) on kohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti, millest tulenevalt on asunud põhjendamatult seisukohale, et tulenevalt linnavalitsuse tegematajätmisest on jäänud kokku hoidmata käesoleva menetluse kulud. Kohtu seisukoht on üldsõnaline, kuivõrd sellest ei nähtu, millistest konkreetsetest tõenditest kohtu arvamus tuleneb. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ja nõudeid, nagu kogutud tõendite analüüsi, igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet (TsMS § 230; § 232; § 442 lg 8).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 16. mai 2011 otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse punkti 1, millega mõisteti Jõgeva linnalt välja menetluskulud summas 540,73 eurot (viissada nelikümmend eurot 73 senti) ning jätab menetluskulud täielikult riigi kanda. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 16. mai 2011 otsus muutmata. 7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud vaid osas, millega mõisteti Jõgeva linnalt välja menetluskulud summas 540,73 eurot (menetluskulude jaotuse p 1) ning ringkonnakohus kontrollibki kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid nimetatud osas. 8. Kuigi maakohus on lahendanud Jõgeva linna avalduse J.V. ja A.V. vastu vanema hooldusõiguse äravõtmiseks hagimenetluses, on tegemist hooldusõiguse asjaga ja TsMS § 550 lg 1 p-i 2 kohaselt on hooldusõiguse asjad hagita perekonnaasjad. Seega tuleb menetluskulude jaotuse kindlaksmäääramisel lähtuda TsMS §-s 172 sätestatust. TsMS § 172 lg 3 teise lause kohaselt hagita perekonnaasja menetluse kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Sama paragrahvi lg 1 järgi kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni muu menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

6 Maakohus on jätnud menetluskulud summas 540,73 eurot Jõgeva linna kanda seetõttu, et kohus jättis avaldaja nõuded suures osas rahuldamata ning, et linnavalitsuse töötajatel oleks pidanud tekkima kahtlus J.V. võimaliku teovõimetuse suhtes juba varem ja linnavalitsuse õigeaegne tegutsemine oleks kokku hoidnud käesoleva menetluse kulusid. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohtu vastav seisukoht on üldsõnaline ning sellest ei selgu, millised konkreetsed kulud tekkisid linnavalitsuse väidetava mittetegutsemise tagajärjel. Isikuhoolduse vanemalt äravõtmine ei sõltu sellest, kas isik on piiratud teovõimega või mitte ning seetõttu ei ole linnavalitsuse olnud tegevusetu seetõttu, et ei algatanud juba varem J.V. suhtes eestkostemenetlust. Asja materjalidest nähtuvalt on linnavalitsus võtnud kasutusele J.V. ja laste suhtes muid toetavaid abinõusid, et vältida isikuhoolduse äravõtmist, ning ei ole olnud tegevusetu, ja seega sel põhjusel ei olnud maakohtul alust jätta menetluskulud osaliselt avaldaja kanda. Samuti ei ole menetluskulude osaliselt avaldaja kanda jätmine õigustatud põhjusel, et avaldus jäi osaliselt rahuldamata. Avaldaja ei ole esitanud põhjendamatut taotlust, väidet või tõendid. Asjaolu, et maakohus jättis rahuldamata avalduse A.V. lt hooldusõiguse äravõtmiseks lapse V.V. suhtes, ei tähenda seda, et avaldaja oleks esitanud põhjendamatu taotluse. 9. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson