3-11-2678/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. detsember 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2678

Haldusasi

K.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 kirja

nr 20-2/24609 tühistamise ja õppelaenu põhiosa

osalise kustutamise kohustamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: K.K.;

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet,

Esindaja: Silvia Azojan.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Kaebuse esitaja õppis Tartu Ülikoolis alates 04.09.2006 kuni 19.06.2011, õppekava on

pikkusega viis aastat. Kaebaja ei ole õpingute ajal akadeemilisel puhkusel olnud. 18.10.2006 sõlmis

kaebaja õppelaenulepingu SEB pangaga nr S060004455, nimetatud laenulepingu alusel on kaebaja

võtnud laenu 6710,72 eurot. Kaebuse esitajal sündis xx xx xxxx laps ja kaebaja lõpetas Tartu

Ülikooli 19.06.2011.

2. 13.10.2011 esitas K.K. taotluse riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks seoses

lapse sünniga xx xx xxxx ja õppekava täies mahus täitmisega Tartu Ülikoolis 19.06.2011.

13.10.2011 kirjaga nr 20-2/24609 tagastas Sotsiaalkindlustusamet K.K.le taotluse läbi vaatamata

põhjendustega, et nimetatud taotlust oli tulenevalt õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi

ÕÕS) § 28 lõikest 10 võimalik Sotsiaalkindlustusametile esitada kuni 30.06.2009.

Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsusega jäeti kaebaja poolt 13.10.2011 esitatud taotlus riigi

poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks läbi vaatamata ja tagastati esitatud taotlus.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebuse esitaja taotleb 20.10.2011 otsuse tühistamist ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamist

uue sisulise otsuse tegemiseks riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks. Kuna

Sotsiaalkindlustusamet ei ole antud asjas teinud sisulist otsust, vaid on tagastanud vastavasisulise

taotluse, siis ainult Sotsiaalkindlustusameti kohustamine võtta taotlus menetlusse ja teha kaebuse

esitaja taotluse osas otsus ei vii kaebuse esitajat taotletud eesmärgile, kuna Sotsiaalkindlustusameti

20.10.2011 otsusest nähtub, et otsus tuleks negatiivne. Kui eitada kaebuse esitaja õigust

menetlustoimingu vaidlustamiseks siis ei ole kaebajal üldse võimalik oma õigusi kaitsta. Seega

taotleb kaebuse esitaja kohtult uue otsuse tegemist, millega kohustada Sotsiaalkindlustusametit

kaebaja õppelaenu summas 6710 eurot põhiosa kustutamiseks 50 protsendi ulatuses seoses lapse

sünniga.

4. Kaebuse esitaja leiab, et Sotsiaalkindlustusamet ei oleks tohtinud tagastada talle 13.10.2011

esitatud taotlust, vaid Sotsiaalkindlustusamet oleks pidanud tegema tema suhtes positiivse otsuse.

Kaebaja leiab, et antud juhul tuleb kohaldada kuni 01.07.2009 kehtinud õppetoetuste ja õppelaenu

seaduse (edaspidi ÕÕS) § 18 lg 5 2 , mille kohaselt kustutab riik käesoleva paragrahvi lõikes 51

nimetatud isiku laenukohustused krediidiasutuse ees iga sündinud lapse kohta 50 protsendi

ulatuses, kaksikute puhul 75 protsendi ulatuses, kolmikute puhul 100 protsendi ulatuses riigi

tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osast õppelaenu osalise kustutamise taotlemise päevast

arvates. Iga järgmise sündinud lapse eest kustutab riik isiku laenukohustused 50 protsendi ulatuses

õppelaenu summa tagasimaksmata osast, millest on maha arvatud riigi poolt eelnevalt kustutatud

laenukohustused.

5. Kaebaja leiab, et seadusandja poolt ÕÕS § 18 lg 5 2 alates 01.07.2009 kehtetuks muutmine oli

tema suhtes sõnamurdlik ning rikub tema põhiõigusi. Kaebuse esitaja võttis laenu kuni 01.07.2009

kehtinud ÕÕS seaduse § 18 lg 5 ja 5 2 kehtivuse ajal ning tal ei olnud võimalik mitte kuidagi

lõpetada kooli ennetähtaegselt. Kaebuse esitaja laps on sündinud xx xx xxxx (enne seadusesätte

kehtetuks muutmist 01.07.2009) ja seega on käesoleval hetkel kehtiv ÕÕS § 18 lg 5 vastuolus

põhiseaduse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

6. Kaebaja leiab, et riik on tema puhul rikkunud õigusriigi printsiipi sh õiguspärase ootuse ja

õiguskindluse põhimõtet. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et

seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus,

mis seda õigust rikub, on vastuolus Põhiseadusega. Kaebaja leiab, et ta on võtnud õppelaenu

ÕÕS § 18 lg 5 2 kehtivuse ajal ja kuna tema laps on samuti sündinud enne nimetatud paragrahvi

kehtetuks tunnistamist siis on kaebajal õigus mõistlikule lootusele, et seadusandja ka tema suhtes

rakendab seadusega lubatut ning kustutab osaliselt õppelaenu seoses lapse sünniga.

7. Ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-10-849 jõudis kohus järeldusele, et isiku õigus õppelaenu

osalisele kustutamisele sai tekkida alles pärast lapse sündi. Kaebajal sündis laps, xx xx xxxx, enne

regulatsiooni muutust ja seega oli kaebajal tekkinud ka õiguspärane ootus, et õppelaenu osalise

kustutamise regulatsioon jääb kehtima. Kaebaja leiab, et riigil on küll õigus õiguslikku

regulatsiooni muuta, kuid muutmisel peab riik arvestama puudutatud isikute õigustatud ootusega

regulatsiooni kehtima jäämiseks. Antud juhul oleks riik pidanud regulatsiooni kehtestamisel

arvestama ka nende isikute õiguspärase ootusega, kes juba õppisid ja kel oli laps sündinud enne

2009.aasta 1. juulit.

8. Kaebaja asus õppima ja tal sündis laps ajal mil ÕÕS § 18 lg 5 2 kehtis. ÕÕS § 18 lg 5 2 toodud

soodustuse kehtestamise eesmärk oli ennetada ja leevendada noorte lastega perede majanduslikke

raskusi sõltumata sissetulekust ja seega pole oluline kas pere on võimeline oma sissetulekust

õppelaenu tasuma või mitte igal konkreetsel juhul. Riigil võivad olla raskemad ja kergemad ajad,

kuid õigusriigi printsiibi ja isikute õiguspärase ootusega peab ta arvestama igal juhul. Antud juhul

on laenu suuruseks 6710 eurot, millest 50% on 3355 eurot, mille tagasimaksmine toimub 10 aasta

jooksul so 335,5 eurot aastas. On küsitav, kas sellise summa kokkuhoidmine riigile oli nii olulise

suurusega, et õigustab kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Soodustuse lõpetamise

õigustuseks oli riigi erakorraline olukord Eesti majanduses. Kaebaja leiab, et selline üldsõnaline

põhjendus ei korva tema õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Taotluse läbi vaatamata

jätmise puhul ei anta haldusakti ja isikul on õigus esitada kaebus haldusorgani tegevuse peale.

Seega on käesoleval juhul K.K.l võimalik esitada kaebus Sotsiaalkindlustusameti tegevuse –

13.10.2011 esitatud avalduse läbi vaatamata jätmise – peale, mitte taotleda kirja tühistamist.

Vastustaja palub jätta K.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsuse 20-2/24609

tühistamise nõudes rahuldamata, kuna nimetatud otsust ei eksisteeri.

10. Õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks pidi taotleja krediidiasutusele esitama taotluse

koos Vabariigi Valitsuse 23.08.2004 määruse nr 279 „Kuni 5-aastast last kasvatava ühe vanema

õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja kord” § 3 lõigetes 1 ja 2 loetletud dokumentidega.

K.K. taotlus riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks seoses lapse sünniga xx xx xxxx

ja õppekava täies mahus täitmisega Tartu Ülikoolis 19.06.2011 saabus Sotsiaalkindlustusametisse

13.10.2011. ÕÕS § 1 lõikes 4 on sätestatud, et nimetatud seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid. HMS § 14 lg 5 kohaselt

kehtestatakse taotluse esitamise tähtaeg seadusega või selle alusel. ÕÕS § 28 lg 10 kohaselt

menetleb Sotsiaalkindlustusamet taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne 2009. aasta 1.

juulit. Seega sai õppelaenu osalise kustutamise taotlusi esitada krediidiasutusele kuni 30.06.2009.

Kuna K.K. lõpetas Tartu Ülikooli 19.06.2011, ei olnud tal seaduses sätestatud tähtajaks täidetud

õppelaenu osalise kustutamise tingimused.

11. Vastustaja leiab, et riigi 2009. aasta eelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse § 22 punkt 4, millega tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 51-57, ja samuti sama § 22

punkt 7, millega täiendati ÕÕS § 28 lõikega 10, ei ole põhiseadusega vastuolus. Samale

seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus analoogilises haldusasjas nr 3-10-846 tehtud

lahendis.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused

on järgmised.

13. Vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioonile oli õppetoetuste ja õppelaenu seaduse

(ÕÕS) § 18 lõike 5¹ kohaselt ühel kuni 5-aastast last kasvataval vanemal, kes on lõpetanud õppe

ÕÕS § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, õigus

taotleda riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist

kustutamist. Riigi 2009. a. teise lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 7 täiendati ÕÕS § 28 muuhulgas

lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Kuni 2009. aasta 1. juulini kehtinud § 18 lõikes 51

nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne

2009. aasta 1. juulit, menetletakse ja tema õppelaenu kustutatakse taotluse esitamise hetkel

kehtinud korras.“ Nimetatud sättest tuleneb keeld menetleda sättes viidatud isikute neid

õppelaenu kustutamise taotlusi, mis on krediidiasutusele esitatud pärast 2009. aasta 30. juunit.

14. Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas pärast seaduses ettenähtud tähtaega. Seega oli

Sotsiaalkindlustusametil haldusmenetluse seaduse § 14 lg 5 alusel õigus jätta avaldus läbi

vaatamata ning see tagastada.

15. ÕÕS § 28 lõikest 10 tuleneb, et säte välistas õppelaenu kustutamise nendele isikutele, kes ei

olnud 30. juuni 2009. a seisuga täitnud ÕÕS § 18 lõikes 51 sätestatud õppelaenu kustutamiseks

vajalikke eeldusi ning esitanud avaldust õppelaenu kustutamiseks krediidiasutusele. Nimetatud

redaktsioonis kehtis ÕÕS § 28 lg 10 nii kaebuse esitaja poolt taotluse esitamise kui ka selle läbi

vaatamata jätmise ajal. Sotsiaalkindlustusamet on kaebuse esitaja avalduse läbi vaatamata jätmisel

ja tagastamisel tuginenud ÕÕS § 28 lõikele 10. Seega takistas Sotsiaalkindlustusametil kaebuse

esitaja avalduse läbivaatamist ÕÕS § 28 lg 10, mitte kaebuse esitaja poolt viidatud 2009 a. teise

lisaeelarve seaduse § 22 p 4, mistõttu saab käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks sätteks pidada

vaid ÕÕS § 28 lõiget 10.

16. Kohus leiab, et antud juhul ei tulene kaebuse esitajale õigust õppelaenu jätkuvaks (osaliseks)

hüvitamiseks õiguspärase ootuse põhimõttest ja seega puudub vajadus tunnistada ÕÕS § 28 lg 10

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda

kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele

ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki

toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama

riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi

poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi

poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitilise otsustamise ruum selles,

milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Halduskohus leiab, et tegemist oli avalikes

huvides tehtud eelarvekärbetega. Vaidlus puudub selle üle, et kõik õppelaenu osalise kustutamise

eeldused täitis kaebuse esitaja alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon

enam ei kehtinud. Seega ei olnud kaebuse esitajal 2009 a. lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal veel

ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ning

millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Kohus on seisukohal, et õiguspärane ootus

õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib

isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist.

17. Käesoleval juhul oli seadusandja 2004. aastal väljendanud õppelaenu osalise kustutamise

taotlemise võimaldamisega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda. 2009.

aastal kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Lisaeelarve seaduse

eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord

Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse

soodustuse andmine lõpetada. Kohus möönab, et seadusandja selline otsustus oli ebasoodne

paljudele õppelaenu kustutamise õigust veel mitte omavatele isikutele, kes lootsid õppelaenu

kustutamise kriteeriumid täita teatud aja möödudes. Samas ei saa ainuüksi seetõttu kohus

kehtestada seadusandjale reegleid selle kohta, millisel viisil ning millises suunas oleks seadusandja

pidanud varasemaid õigussuhteid muutma. Eeltoodust lähtudes ei leia kohus ÕÕS § 28 lõike 10

vastuolu põhiseadusega. Kohtul puudub alus nii ÕÕS § 28 lõike 10 kui ka kaebuse esitaja viidatud

2009 .a teise lisaeelarve seaduse § 22 p 4 kohaldamata jätmiseks.

18. Ka Tallinna Ringkonnakohus on analoogilises haldusasjas nr 3-10-846 tehtud otsuses leidnud,

et riigi 2009. aasta eelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 punkt 4,

millega tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 51-57, ja samuti sama § 22 punkt 7, millega täiendati

ÕÕS § 28 lõikega 10, ei ole põhiseadusega vastuolus. Halduskohus nõustub viidatud lahendis

toodud argumentatsiooniga ega pea vajalikus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks.

19. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul määrav, et vaidlusaluse õppelaenu tagasimakstava osa

suurus ei ole selline, mis oleks kaalunud üles riigi hädavajaduse teha riigieelarvesse avalikest

huvidest lähtuvaid kärpeid. Sellised kärped puudutasid väga laialdast hulka elualasid. Vaidlusaluse

õppelaenu summa (tagasimakse 335,5 eurot aastas ehk ca 28 eurot kuus) kaebaja kanda jätmine ei

saa tuua kaebuse esitajale kaasa niivõrd olulist elukorralduse muutust, mis oleks pidanud välistama

puudutatud isikutegrupi (üliõpilased, kes said õpingute ajal lapse) hädavajalikest kärbetest

puutumata jätmist.

20. Kohus osutab ka käesolevas asjas ÕÕS neile sätetele, mis annavad kaebajale võimaluse

muutunud regulatsiooniga harjumiseks ning õppelaenu tagasimakseks vajalike ettevalmistuste

tegemiseks. ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe

lõpetamisest arvates. Aasta on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikud ümberkorraldused. Kaebaja

vastab ka ÕÕS § 18 lg 4 tingimustele, mis näeb ette järgmist: „Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja

kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks

või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst-residendil residentuuri lõpetamiseni

vastava tõendatud taotluse saamise hetkest. Riik tasub käesolevas lõikes nimetatud perioodil

krediidiasutusele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi kommertsintressimäära

ulatuses käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel riigi ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus

sätestatud tingimustel.“ Viidatust järelduvalt oli kaebajal aega 3 aastat muutunud olukorraga

harjumiseks ning selle aja eest oleks tasunud riik ka õppelaenu intressid. Kokkuvõtlikult puudub

kaebajal oma nõudele seaduslik alus ja see tuleb jätta rahuldamata.

21. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik