3-10-1380/32 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

Määruse kuupäev

9. detsember 2011

Haldusasja number

3-10-1380

Haldusasi

Vjatšeslav Julini kaebus Tartu Vangla toimingu

(25.05.2010 pikaajalisele kokkusaamisele mittelubamine)

õigusvastasuse tuvastamiseks

Apellatsioonkaebuse kohtusse

saabumise aeg

29.06.2011

Menetlusosalised

Kaebaja – Vjatšeslav Julin

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vjatšeslav Julini

taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust

vabastamiseks rahuldamata.

2. Tagastada apellatsioonkaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Julin esitas 18.04.2010 Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks. V. Julinile määrati kokkusaamise ajaks 25.05.2010. 03.05.2010 algatati

V. Julini suhtes distsiplinaarmenetlus ning 14.05.2010. a käskkirjadega nr 1-4/686 ja 1-4/687

karistati teda distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. 19.05.2010 pöörati karistus

täitmisele – paigutati V. Julin kartserisse – ning vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 3 alusel

jäeti ära talle 25.05.2010 määratud pikaajaline kokkusaamine.

2. V. Julin esitas 27.05.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla

toimingu – 25.05.2010 pikaajalisele kokkusaamisele mittelubamine – õigusvastasuse

tuvastamist. Kaebuse kohaselt jättis Tartu Vangla V. Julini õigusvastaselt ilma pikaajalisest

kokkusaamisest, paigutades ta kartserisse ajaks, mil oli määratud pikaajaline kokkusaamine.

Vangla oleks võinud karistuse algusega oodata kuni 26.05.2010, et kaebajal oleks olnud

võimalik pikaajalisel kokkusaamisel ära käia. Vangla administratsiooni toimingud on kaebaja

suhtes tahtlikud, kuritahtliku kavatsusega ning kättemaksuks kaebuste eest.

VangS § 25 lg 3 järgi pole vanglale ette nähtud õigust juba kindlaksmääratud kuupäeval

toimuma pidanud kokkusaamise piiramiseks. Seaduse järgi ei võimaldata pikaajalist

kokkusaamist nendele, kes on juba kartserisse paigutatud. Nendele, kellele on kokkusaamise

aeg kindlaks määratud, tuleb kokkusaamine võimaldada ja distsiplinaarkorras karistamine

edasi lükata kuni kokkusaamine on toimunud.

Toimingu õigusvastaseks tunnistamise põhjendatud huviks on preventiivne huvi, et taolised

toimingud kaebaja suhtes enam ei korduks ning moraalse kompensatsiooni nõudmine

tekitatud kahju eest.

3. Tartu Halduskohtu 20.06.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt aktsepteerib kohus kaebaja põhjendatud huvi

tuvastamiskaebuse esitamiseks. Asjaolu, et VangS § 651 lg 4 ei näe ette kartserisse

paigutamise korral VangS § 25 lg-s 1 ettenähtud õigusest ilmajätmist, ei tähenda, et kartseris

viibivale kinnipeetavale tuleb pikaajaline kokkusaamine võimaldada. Selle, et pikaajalisi

kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud

kinnipeetavatele, sätestab VangS § 25 lg 3.

Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vangla kohustust lükata

distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt

määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse

distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. 14.05.2010. a käskkirjades nr 1-4/686 ja

1-4/687 ei kohaldatud V. Julini suhtes karistust tingimuslikult ning distsiplinaarkaristus

pöörati kartseriruumi vabanemisel täitmisele kohe. Vanglal oli VangS § 25 lg 3 kohaselt õigus

ja ka kohustus mitte võimaldada V. Julinile 25.05.2010 kavandatud pikaajalist kokkusaamist,

kuna nimetatud säte ei anna vanglale kaalutlusõigust.

Kaebaja viited perekonna ja eraelu puutumatusele ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklile 8 ei ole antud juhul asjakohased. Kinnipeetavana vanglas viibimine

tähendab vangistuse ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga

mitmete põhiõiguste kasutamist, sh ka perekonnaelu puutumatust. VangS §-s 23 sätestatud

eesmärk ei ole prioriteetne vangistuse täideviimise eesmärgi – kinnipeetava õiguskuulekale

käitumisele suunamise – saavutamise suhtes ning vangla ei olnud kohustatud

distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetava kartserisse paigutamisel eelistama kaebaja õigust

perekonnaga suhtlemiseks. Kaebaja pikaajaline kokkusaamine ei jäänud ära, vaid see

võimaldati talle juulis 2010. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni artiklit 8

kohaldades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele pikaajaliste kokkusaamiste õigus.

4. V. Julin esitas 28.06.2011 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada

ja kaebuse rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud kohus, et kokkusaamine kuupäevale 25.05.2010

oli määratud tunduvalt varem kui algas distsiplinaarmenetlus ja anti välja

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad. Seega oleks vangla pidanud karistuse määramisel

lähtuma VangS §-s 23 sätestatud vanglavälise suhtlemise soodustamise kohustusest, tagama

pikaajalise kokkusaamise õiguse ning alles seejärel paigutama kaebaja kartserisse. Vanglal on

karistuse täideviimiseks aega 8 kuud. Käesoleval juhul on tegemist kaebaja perekonna- ja

eraelu puutumatuse piiramisega. Kinnipeetavale on VSE § 45 kohaselt ettenähtud pikaajaline

kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, kuid kaebajal ei ole kokkusaamisi olnud 8 kuud –

21.09.2009 kuni 01.05.2010.

V. Julin esitas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade peale vaide. Vangla ei oleks

tohtinud kaebajat enne vaideotsust kartserisse paigutada, sest kartserisse paigutamisega

rikutakse kaebaja õigusi.

VangS § 25 lg 3 sätestab võimaluse kinnipeetava kokkusaamise õiguse piiramiseks ajal, kui ta

juba viibib kartseris. Kokkusaamisest ei ole õigust ilma jätta juba varem lubatud

kokkusaamise puhul.

Kohtunik on andnud asjale hinnangu subjektiivsetel alustel ning kohtuotsus on motiveerimata.

Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Julin taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

V. Julini vabakasutuskontol väljavõttest nähtub, et 28.06.2011 seisuga oli tema kontol vabaks

kasutamiseks 0,17 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Tõendatud on küll V. Julini maksejõuetus, kuid ainuüksi isiku maksejõuetus ei ole piisav alus

isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et riigilõivu tasumisest vabastamine ei

ole põhjendatud olukorras, kus riigilõivu tasumise kohustusest mittevabastamisest hoolimata

ei jää kaitseta kaebaja olulised õigused või kui kaebust ei saa pidada perspektiivikaks

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 12).

6. Käesolevas asjas on kaebaja nõudnud Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamist.

Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning selle rahuldamata jätnud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei näe esitatud

apellatsioonkaebusest aluseid halduskohtu otsuse muutmiseks.

7. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla

vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja

distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kartseris viibivale kinnipeetavale ei saa

pikaajalist kokkusaamist võimaldada. Tulenevalt kartserisse paigutamise kui sellise

distsiplinaarkaristuse liigi eripärast, piiratakse kartserikaristuse kandmise ajal kokkusaamist

vanglaväliste isikutega. VangS § 25 lg 3 on imperatiivne norm, mis välistab igal juhul

kartseris olemise ajal pikaajalised kokkusaamised. VangS § 25 lg-s 3 märgitud alused

välistavad kokkusaamise alati, mistõttu vanglal ei ole selles osas kaalutlusõigust.

VangS § 25 lg 3 ei saa tõlgendada nii, et kui kokkusaamine on lubatud teatud päevaks

kinnipeetavale enne, kui tema suhtes tehakse käskkiri, millega ta kartserisse paigutatakse, siis

tuleb vanglal igal juhul võimaldada talle enne kokkusaamine ja alles siis võib kinnipeetava

distsiplinaarkaristuse ärakandmiseks kartserisse panna. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse

distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Antud juhul tehti seda kaebaja suhtes kohe, kui kartser

vabanes. Halduskohus on õigesti märkinud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei

tulene vanglale kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav

on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse.

Seega ei olnud vanglal kohustust ega ka õigust võimaldada V. Julinile pikaajalist

kokkusaamist graafikusse märgitud ajal.

8. Käesolevas vaidluses on asjasse puutumatu V. Julini väide perekonna- ja eraelu

puutumatuse riive kohta ning viide Riigikohtu 14.02.2011. a otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-76-10. Nimetatud lahendis oli vaidluse all V. Julini ärakuulamisõiguse ning

perekonnaelu puutumatuse riive seoses ühest vanglast teise ümberpaigutamisel ära jäänud

pikaajalise kokkusaamisega. Käesolevas asjas on vaidluse all kartseris viibimise tõttu

pikaajalise kokkusaamise edasilükkumise õiguspärasus. Antud asjas ei ole V. Julin

ärakuulamisõigust rikutud. Ebaõige on ka V. Julini seisukoht, et enne vaideotsuse tegemist ei

või vaide abil vaidlustatud käskkirja alusel karistust täitmisele pöörata.

V. Julin esitas pärast kartserikaristuse ärakandmist uue taotluse oma isa ja tütrega

kokkusaamiseks ning see võimaldati talle 20.07.2010. Seega ei jäänud kokkusaamine ära ning

V. Julini õigusi ei piiratud rohkem, kui see on vangistuse eesmärkide täitmiseks vajalik.

9. V. Julin on esitanud tuvastusnõude, milles põhjendatud huvina on märgitud preventiivne

huvi ning hilisem kahjunõude esitamise soov. Kuna Tartu Vangla ei ole õigusvastaselt

käitunud, vaid on järginud VangS § 25 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni, siis oleks ka V. Julini

kahju hüvitamise nõue perspektiivitu. Käesoleva kaebusega analoogset juhtumit on käsitletud

ka Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendites haldusasjas

nr 3-06-1879, kus kinnipeetav taotles samadel asjaoludel kokkusaamise ärajätmise eest

vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmist. Kohtud jätsid nõude rahuldamata, kuna pidasid

samuti vangla käitumist õiguspäraseks. Nimetatud haldusasjas nr 3-06-1879 ei andnud

Riigikohus 2007. a kassatsioonikaebusele menetlusluba.

10. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks ja kaebaja riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamata jätta. Kuna kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning kaebaja

konto rahalisi liikumisi arvestades ei ole alust pidada riigilõivu tasumist tõenäoliseks, tagastab

ringkonnakohus kaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel.

Agu Timmi

Einar Vene

Maili Lokk