1-08-12317/3 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-12317 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 6. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasi V.J süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

V.J kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova ja prokurör Aarne Pruus Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav

V.J , isikukood XXX, EV kodanik,

emakeeleks eesti keel, keskeriharidusega, B. tööline, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht XXXXXXXX XXX XX-

X XXXX XXXXX XXXXX XXXXXXX, kahtlustatavana

kinni peetud 26.-27. märts 2008. a, tõkendiks elukohast lahkumise keeld 27. märtsist 2008.a. Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Suvorova

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a otsus V.J süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

2 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a otsusega tunnistati V.J süüdi KarS § 424

järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega kuus kuud, millest seoses kahtlustatavana

kinnipidamisega 26.-27. märtsini 2008. a loeti kantuks kaks päeva. Vangistuse kandmata osa, s.o vangistust pikkusega 5 kuud ja 28 päeva, ei pööratud KarS § 74 lg 1 kohaselt täitmisele, kui V.J 18 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1

ette nähtud käitumiskontrolli nõudeid. Lisakaristusena võeti V.J-ilt kuueks kuuks ära juhtimisõigus.

V.J tunnistati süüdi selles, et tema, olles 4. mail 2007. a karistatud Lääne Politseiprefektuuri

poolt Liiklusseaduse § 7419

lg 1 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, juhtis 25. märtsil 2008. a kella 21.30 paiku oma elukohast XXXXX XXXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX XXX XX maja juurest H. OÜ XXXX tanklani ja tagasi sõiduautot, olles seejuures alkoholijoobes.

Süüdimõistva otsuse tegemisel osundas kohus ennekõike tunnistaja A. K. ütlustele. Tunnistaja seletas, et nimetatud õhtul kell 20.00 alustas ta tanklas tööd, siis käis tanklas ka V.J ja ostis

kaks kaheliitrist õlut. Umbes pooleteise tunni pärast käis vastu seina pauk ja riiulilt kukkus maha

kaupu. Vaatama minnes nägi tunnistaja, et üks auto tagurdas seinast eemale ning autot juhtis V.J . Tunnistaja läks kioskisse tagasi ja pärast seda tuli V.J müügiluugi ette ja tahtis osta

veel õlut; V.J oli seejuures purjus. Tunnistaja nägi, et kui V.J kõndis auto juurest müügiluugi taha, ta tuikus ja juures olid tal tugevad alkoholilõhnad. Kui tunnistaja keeldus talle õlut müümast, sõitis V.J minema. Kui V.J õhtul kella 20.00 paiku esimest korda tanklast õlut ostmas käis, ei saanud tunnistaja aru, et ta oleks olnud purjus. Asjade sellist käiku kinnitasid ka politseiametnik V. Vilumaa ütlused. Saanud väljakutse tanklasse ja saanud seal teada, et sõiduauto roolis oli V.J, asus ta sõiduki jälgi mööda autot otsima. Nad

jõudsid elamu nr XX juurde, kusjuures rohkem autojälgi maja juurde ei viinud. Koputamise peale tuli korteri uksele vastu V.J, kes oli purjus ja ütles, et ei ole tanklas käinudki. V.J jutt oli ebaselge, alkomeetrisse puhumast ta keeldus ja nõudis oma seisundi kontrollimist haiglas, mida

ka tehti. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist nähtus seejuures, et V.J fikseeriti 25.märtsil 2008. a. kell 23.30 keskmine alkoholijoove.

Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et V.J poolt KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemine on täielikult tõendamist leidnud.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii prokurör kui ka süüdistatava kaitsja. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised.

2.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ning V.J õigeks mõista.

2.1.1 Ümber lükkamata on V.J versioon selle kohta, et kell 21.30 tankla juurde sõites oli ta kaine ning vastu seina sõitmine oli lihtsalt õnnetus.

Aru ei ole saada, kas kohus on arvestanud tunnistaja K. S. ütlustega või mitte, kuigi need on eeluurimisel ja kohtus olnud vastuolulised. Apellant viitab sellelegi, et vastuolulised on ka tunnistaja S. R. ütlused. Ning kui tunnistaja V. Vilumaa ka tundis süüdistatavaga vesteldes alkoholi lõhna, ei tunnista see veel kuigivõrd, et V.J oli joobes ka auto juhtimise ajal.

3

2.1.2 Kohus ei ole tähelepanu pööranud sellele, et joobe tuvastamine toimus kaks tundi peale sündmust tanklas; joove võis olla seega tingitud alkoholi tarvitamisest peale bensiinijaamas käiku. Samuti võib vastavalt kehtestatud korrale tuvastada joovet vaid seaduses sätestatud ametiisik või arst – seega ei saa arvestada tunnistaja A. K. vastavasisuliste ütlustega, kuna tegemist ei ole isikuga, kes võiks seaduse kohaselt olla alkoholijoobe tuvastajaks.

2.2 Prokurör vaidlustab maakohtu otsuse karistuse osas ning palub mõista süüdistatavale rangem

karistus – mõista talle karistuseks vabadusekaotus pikkusega üks aasta kaks kuud, mis jätta 18-

kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Lisakaristusena palub prokurör võtta V.J-ilt ära juhtimisõigus kaheks aastaks.

2.2.1 Kohus on märkinud, et V.J käitumises ei esine kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mistõttu jääb arusaamatuks, miks ei ole karistuse mõistmisel lähtutud eriosa sanktsiooni keskmisest määrast. V.J kujutas ohtu kaasliiklejatele, mistõttu peaks talle mõistetav põhi-ja lisakaristuse määr vastama vähemalt antud karistuste keskmistele määradele.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Kaitsja palus maakohtu

otsuse tühistada ja süüdistatav õigeks mõista; kaitsja apellatsiooni toetas ka V.J. Prokurör palus kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, küll aga tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ning mõista süüdistatavale apellatsioonis märgitud karistus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Esmalt võtab

kriminaalkolleegium seisukoha V.J kaitsja esitatud apellatsiooni osas (I), andes seejärel hinnangu prokuröri apellatsioonile (II).

I

4. Kaitsja apellatsioonile vastates peab kriminaalkolleegium esmalt vajalikuks selgitada, millistest tõenditest lähtuvalt on V.J suhtes tehtud süüdimõistev otsus – need on tunnistaja A. K. ütlused, politseitöötaja V. Vilumaa ütlused ning kolmanda tõendina on osundatud joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise aktile. Teised tõendid, millele kaitsja enda apellatsioonis osundab, on kõrvale lükatud kahesel argumendil – tunnistaja S. R. osas märgib kohus üheselt, et nimetatud isiku ütlused ei ole vastuolude tõttu eeluurimisel ja kohtus räägitud jutu vahel usaldusväärsed (otsuse lk 3), süüdistatava elukaaslase ütluste osas märgib aga kohus, et need ei anna uuritud tõenditele midagi lisaks (samas on aga osundatud ka ütluste vastuolulisusele), mistõttu on kohus ka edasiselt loobunud neile hinnangu andmisest (otsuse lk 4).

Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, millele tahab apellant osundada, kui teeb viite

V.J elukaaslase K. S. ütlustele. Nagu kriminaalkolleegium märkis, on maakohus loobunud

nende hindamisest, kuivõrd kohtu arvates ei lisanud nimetatud tunnistaja ütlused midagi määravat

tõendamiseseme asjaolude suhtes. Kui apellant peab aga vajalikuks tunnistaja ütlustele sisulise hinnangu andmist, on kaitsja enda poolt tõstatatud probleemile andnud vastuse ise – tunnistaja K. S.

ütlused „on olnud vastuolulised eeluurimisel ja kohtus” (apellatsiooni lk 2), mistõttu kohtu ainukeseks võimaluseks oleks olnud tunnistaja ütluste täiendavalt ebausaldusväärseks tunnistamine ning tõendikogumist kõrvaldamine – nii nagu toimis kohus S. R. ütlustega, nagu väga õigesti osundab ka kaitsja ise. Seejuures ei ole teinud apellant taotlust hinnata tunnistaja K. S. kohtus antud

4 ütlusi sisuliselt ehk teisisõnu – kasutada neid süüdimõistva kohtuotsuse kummutamisel. Seega tõdeb kriminaalkolleegium sarnaselt kaitsjale, et tunnistaja K. S. ütlused eeluurimisel ja kohtus (kd 2, tlk 30 jj) on vastuolulised ning nimetatud tunnistaja ütluste hindamise maksimaalseks tulemuseks oleks, et nad tuleks kui ebausaldusväärsed tõendikogumist kõrvaldada. Kuid kriminaalkolleegium osundab veelkord, et maakohus ei ole andnud nimetatud ütlustele sisulist hinnangut lähtuvalt arusaamast, et

need ei anna tõendamiseseme asjaolude kohta mingit täiendavat selgust ning kuivõrd tunnistaja ütluste sisulist hindamist ei ole taotlenud ka kaitsja, ei pea kriminaalkolleegium edasiselt vajalikuks sellel küsimusel peatuda.

5. Kriminaalkolleegium soostub seejuures täiel määral maakohtu poolt V.J süüd

kinnitavatele tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et on tõendatud V.J poolt sõiduauto joobes juhtimine 25. märtsil 2008. a.

Seejuures on kriminaalkolleegium seisukohal, et asjakohased on kõik tõendid, millele on maakohus

süüdimõistva otsuse tegemisel tuginenud. Nimetatud tõendid kogumis kinnitavad sündmuse kulgemist ajas ning lubavad üldhinnangu alusel teha järelduse selle kohta, et süüdistuses märgitud ajahetkel sõiduautot juhtides oli V.J alkoholijoobes.

Tunnistaja A. K. ütlustest lähtub teave selle kohta, et V.J ostis kõnealusel päeval tanklast kahel korral alkoholi. Esimesel korral ei olnud aru saada, et süüdistatav oleks olnud joobes, küll oli

see aga ilmselge teisel korral, mil V.J tanklasse alkoholi järele tuli ning seejuures vastu

bensiinijaama seina sõitis - see oli ka põhjuseks, miks keeldus tunnistaja talle rohkem alkoholi

müümast ning peale V.J lahkumist kutsus politsei (kd 2, tlk 28). Sarnaselt on toimunut

kirjeldanud ka politseiametnik V. Vilumaa, kes läks peale väljakutset ja tankla külastamist V.J elukohta ning leidis sealt joobes süüdistatava (kd 2, tlk 29). Peale seda viidi V.J,

kes keeldus indikaatorvahendisse puhumast (kd 1, tlk 13), tervishoiuasutusse, kus koostati joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt, mille kohaselt esines V.J keskmine joove (kd

1, tlk 14). Seejuures on V.J keeldunud nii aktile allkirja andmisest kui ka vereanalüüsist (samas).

6. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et keskmine joove tuvastati V.J kell 23.30. s.o kaks tundi peale õnnetusjuhtumi toimumist tanklas (kd 1, tlk 14). Joobe tuvastamisel on järgitud seaduses sätestatud korda (vt RKKKo 3-1-1-16-08) ning seda kaitsja ka ei vaidlusta. Väär on aga apellandi

arusaam, nagu saaks joobe teatud momendil esinemise aega tuvastada üksnes seaduses sätestatud isik, s.o kas ametiisik või arst – sisuliselt tähendaks sellise argumentatsiooni järgmine seisukohale jõudmist, et alkohoolne joove algab alles selle seadusega ettenähtud korras tuvastamise ajahetkest.

Joobeseisundi kui koosseisutunnuse esinemise teatud ajahetk on selles tähenduses

kriminaalkolleegiumi hinnangul tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides ning seda iseäranis olukorras, kus isik sündmuskohalt lahkub. Vastasel korral saaks joobe tuvastada vaid siis, kus isik

peetakse joobes juhtumise kahtlusega kinni vahetult politsei poolt ning toimetataks koheselt peale

seda joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuasutusse. Sellisel juhul muutuks sisuliselt võimatuks joobes sõiduauto juhtimisel liiklusõnnetuse põhjustamise ning sündmuskohalt lahkumise samaaegne

inkrimineerimine, kuna isik saaks end alati vabandada argumendiga, et alkoholi pruukis ta alles

peale sündmuskohalt lahkumist (ning seda sõltumata sellest, kui purjus ta oli tunnistajate ütluste

kohaselt liiklusõnnetuse vahetul põhjustamisel ning sündmuskohalt põgenemisel). Kriminaalkolleegium vastustab sellist arusaama ning leiab, et joobe esinemise ajahetk on tuvastatav ka tunnistaja ütlustega, nagu on see toimunud käesoleval juhul.

7. Kriminaalkolleegium ei näe sarnaselt maakohtule põhjust kahelda tunnistaja A. K. ütlustes

selle kohta, et V.J oli sõiduautot juhtides ning vastu tankla seina sõites ilmselges joobes.

5 Tunnistaja on nii eeluurimisel kui ka kohtus andnud tõendamiseseme asjaolu kohta sarnaseid ning järjepidevaid ütlusi ning kirjeldanud, kuidas V.J luugi juurde tulles tuikus ning seejuures oli

tunda tugevat õllelõhna (kd 2, tlk 28). Tunnistaja on süüdistatava olekut kirjeldanud sõnadega, et viimane oli „nii purjus, et temaga ei olnud rohkem mõtet vestelda” (kd 2, tlk 29). Sarnaselt kirjeldas tunnistaja toimunut, nagu kohus p-s 5 juba osundas, ka sündmuskohale saabunud politseinikule ning kriminaalkolleegium ei näe põhjust, miks peaks isik selliste asjaolude kohta valetama. Samuti ei näe kriminaalkolleegium alust uskuda, et tunnistaja hindas V.J seisundit lihtsalt valesti, s.o eksis joobeseisundi olemasolus. Joobes olek on üldise elukogemuse pinnalt ilmselgelt äratuntav füüsiline

seisund; kui nö piiripealsetel juhtudel võib esineda kahtlus, kas ja kuivõrd on isik alkoholi pruukinud, siis olukorras, kus kõigepealt sõidetakse vastu tankla seina, pärast mida tullakse tuikudes ning ilmselgete joobelõhnadega müüjaga juttu rääkima ning esimese asjana küsitakse veel alkoholi, on enam ilmselge järelduse tegemine, et isik on seejuures purjus. Seega leiab kriminaalkolleegium

sarnaselt maakohtule, et V.J oli 25. märtsil 2008. a kella 21.30 ajal sõiduautot juhtides alkoholijoobes. Kriminaalkolleegium usub, et ajavahemikus, mis jäi esimese ja teise tanklakülastuse vahele, tarvitas V.J just alkoholi, mis ta oli esimesel korral ostnud (kaks kaheliitrist pudelit õlut).

8. Sarnaselt maakohtule peab kriminaalkolleegium seejuures vajalikuks veel osundada, et V.J on enda kaitseversioonide esindamisel olnud ebajärjekindel. Esmalt on süüdistatav üldse keeldunud omaks võtmast, et ta sündmuskohal, s.o tanklas, oleks olnud (kd 1, tlk 18). Nende ütluste kohaselt läks ta peale avarii põhjustamist koju ja heitis magama, peale mida tõusis üles ning pruukis alkoholi, peale mida saabus politsei. Versioon selle kohta, et peale õnnetust tanklas läks ta tunnistaja S. R. juurde, kus pruukis alkoholi ja läks koju, tekkis alles hilisemalt (kd 1, tlk 36) ning sarnaselt

maakohtule suhtub kriminaalkolleegium sellesse kriitiliselt. Kestva praktika kohaselt tuleb ütluse

usaldusväärsuse hindamisel arvestada ka nende kujunemist ning kohandumist kriminaalmenetluse kogu aja vältel ja käesoleval juhul leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et tegemist on

süüdistatava ümberlükatud kaitseversiooniga. V.J selgitust selle kohta, miks andis ta esimesel ülekuulamisel ilmselgelt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi – „see hommik oli minu jaoks natukene šokeeriv” (kd 2, tlk 26) – peab kriminaalkolleegium eluliselt ebausutavaks ning otsituks.

On ilmselgelt äratuntav süüdistatava püüd vältida kriminaalvastutust, mis on ka tinginud ütluste kohandamise ning muutmise kohtus esitatud kaitseversiooniga ühildumise suunas.

9. Eeltoodud argumente silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus V.J süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning ei näe selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel alust.

II

10. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ning palub mõista

V.J-ile karistuseks vabadusekaotus üks aasta kaks kuud, mis aga jätta 18-kuulise katseajaga

tingimuslikult täitmisele pööramata. Lisakaristusena palub prokurör võtta V.J-ilt ära juhtimisõigus kaheks aastaks. Kriminaalkolleegium leiab, et prokurör on enda taotluses vastuoluline

ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgmist.

11. Tallinna Ringkonnakohus on enda praktikas korduvalt osundanud, et Eesti

karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse

vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 19. mai 2008. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-995). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise

6

asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn – vt RKKKo 3-1- 1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on esmaseks aluseks ning

süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see veel täiendavalt ka isiku suhtes teatud tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.

11. Eelnevat silmas pidades on prokurör kriminaalkolleegiumi hinnangul enda taotluses

vastuoluline. Taotledes mõistetud karistuse karmistamist, taotleb prokurör samal ajal aga jätkuvalt mõistatava karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmist – vastavalt osundatud kohtupraktikale saab

seda aga teha vaid asjaolude esinemisel; reegeljuhtumil tuleb mõistetud

vabadusekaotuslik karistus pöörata täitmisele. Taotledes karistuse jätkuvat mõistmist tingimisi, jaatab prokurör samaaegselt seega vaikimisi ning vältimatult ka nn märkimisväärsete eripärade

olemasolu, mistõttu apellatsioonis esitatud arutelu selle kohta, et kergendavate ja raskendavate

asjaolude puudumisel pidanuks kohus lähtuma vältimatult sanktsiooni keskmisest määrast, on asjakohatu ja ebaloogiline. Nõudes karistuse karmistamist esitatud argumentidel, pidanuks loogiliselt

võttes prokurör vaidlustama samaaegselt ka karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist.

Kummatigi prokurör seda aga enda apellatsioonis ei tee, mistõttu peab kriminaalkolleegium apellatsioonis esitatud argumente asjakohatuks.

Tähelepanuväärne on seejuures veel järgmine – nagu kohus osundas, jäetakse mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata vaid veel nn tegemisel ehk siis juhul, kui kohus usub, et isik ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Käesoleval juhul jagabki prokurör koos

maakohtuga sellist positiivset prognoosi ehk teisisõnu uskumust, et isik ei pane tulevikus enam

toime kuritegusid – kuid vaatamata sellele nõuab karistuse raskendamist pikkuseni üks aasta kaks

kuud vabandusekaotust. Ringkonnakohus kordab, et sellise taotlusega pidanuks minimaalselt kaasnema kasvõi maakohtu poolt mõistetud katseaja (18 kuud) pikendamise soov, mida aga prokurör samuti enda apellatsioonis ei taotle.

12. Nagu kriminaalkolleegium märkis, pidanuks prokurör argumendil, et puuduvad igasugused kergendavad/raskendavad asjaolud, vastustama sisuliselt ka karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist (või minimaalselt selle ajalist kestust). Täpselt selline oli olukord RKKK otsuses 3-1-1-26- 03, millele prokurör osundab. Seal esitatud apellatsioonis vastustatigi karistuse mõistmist tingimisi ning ringkonnakohus mõistiski karistuse reaalsele ärakandmisele. Riigikohus märgib selles olukorras tehtud otsuses, et KarS § 74 kuulub kohaldamisele üksnes juhtudel, mil arvestades süüdlase isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid kohus leiab, et vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei

ole otstarbekas” ning süüle vastavat adekvaatset reaktsiooni nõuavad „positiivse üldpreventsiooni põhimõtted”. Jääb arusaamatuks, millist positiivset üldpreventsiooni kannaks endas ringkonnakohtu

lahend, mil kuus kuud tingimisi mõistetud vangistust asendataks ühe aasta kahe kuu pikkuse

vangistusega – aga seda jätkuvalt tingimisi ning ka sama pika katseajaga, nagu seda mõistis maakohus. Seda saaks endas kanda ehk vaid otsus, mis pikendaks samaaegselt mõistetud katseaega, kuid seda ei ole prokurör taotlenud ning apellatsiooniga seatud piiridest väljumise keelu põhimõttest tulenevalt ei ole selleks volitatud ka apellatsioonikohus.

13. Eelnevast johtuvalt ei näe kriminaalkolleegium põhjust ka revideerida mõistetud lisakaristust.

Nagu öeldud, usub prokurör enda taotlusest lähtuvalt täiesti, et V.J suudab edaspidi tulla

toime ilma kuritegusid toime panemata, sh ka juhtima sõiduautot ilma joobeseisundita.

Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, miks peaks sellise positiivse prognoosotsuse

7 taustal võtma isikult lisakaristusena ära juhtimisõiguse kauemaks kui kuueks kuuks, nagu seda tegi maakohus.

Seejuures ei päde kuigivõrd prokuröri argument, et lubade äravõtmisel pikemaks ajaks oleks

tegemist sisuliselt „keskmise” karistuse määraga. Ringkonnakohus juhib prokuröri tähelepanu asjaolule, et KarS § 50, mis sätestab lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise, kehtib üldisena kõigi

liiklusalaste süütegude kohta (KarS § 422 - § 430). Kuigi see lisakaristus on tõesti määratletud

üldisena „kuni kolmeks aastaks”, tuleb selles teha vältimatult korrektiive lähtuvalt sellest, milline konkreetne (nt kas esimese või teise raskusastme) liiklussüütegu toime pandi. Ning tunnistada tuleb, et KarS § 424 on sisuliselt kõige väiksema süüsisaldusega liiklusalane kuritegu, kui võrrelda eriosa

sanktsioone (millega ei taha kriminaalkolleegium aga mõistagi öelda, et tegemist oleks ebaolulise õigusrikkumisega). Seega – kui ka lähtuda prokuröri arusaamast keskmise sanktsiooni kohta – tuleb vältimatult asuda seisukohale, et n.ö lähtepunkt KarS § 424 korral on märkimisväärselt erinev

võrreldes olukorraga, mil pannakse toime KarS § 422 lg-s 2 sätestatud süütegu.

Kriminaalkolleegium ei soostu prokuröri arusaamaga, et kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise korral tuleb nii isikult, kes paneb toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo, kui ka

isikult, kes paneb toime KarS § 422 lg-s 2 sätestatud kuriteo, võtta juhtimisõigus ära KarS § 50

keskmise sanktsiooni raames. Seda mõjutavad nii konkreetne kuritegu kui ka sellega kaasnevad

asjaolud. Olukorras, kus prokurör peab V.J poolt uue kuriteo toimepanemist ebausutavaks

ning toime on pandud sisuliselt kõige kergem liiklusalane süütegu, peab kriminaalkolleegium maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse kestust kohaseks ning ei pea vajalikuks seda revideerida.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Ivi Kesküla