3-10-1003/213 · 3-10-1003/213 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. novembril 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-1003 Haldusasi L.T. kaebus Tallinna Linnavalitsuselt ja Eesti Vabariigilt solidaarselt L.T. kasuks õigusvastase tegevusega tekitatud kahju summas 22 230,26 euro väljamõistmise nõudes ning K.M. kaebus Tallinna Linnavalitsuselt ja Eesti Vabariigilt solidaarselt K.M. kasuks õigusvastase tegevusega tekitatud kahju summas 66 690,78 euro väljamõistmise nõudes Menetlusosalised Kaebajad – L.T. ja K.M., lepingulised esindajad vandeadvokaat Siret Siilbek ja vandeadvokaat Ain Alvin; Vastustaja I – Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja Kiur Põld; Vastustaja II – Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Eva Vanamb. Asja läbivaatamise aeg 15. novembril 2011. a, Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Mõista L.T.lt ja K.M.lt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulu summas 240 (kakssada nelikümmend) eurot. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 30. novembrist 2011. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 30. detsembril 2011. a (k.a) (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 1. B. T. omandas 12.12.1933 Tallinnas Võrgu 23 (täna Kalasadama tn 27) asuva hoonestatud kinnistu nr. 259 nimetusega Alev I pindalaga 90 ruutsülda (409,70 m2). Nimetatud kinnistul avas B. T. 22.08.1933 kala- ja konservitööstuse, ettevõte registreeriti 23.08.1933 Kaubandus- ja Tööstuskojas reg. numbri 16909 all. 2. Endise omaniku B. T. abikaasa T. T. esitas 13.12.1991 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse. L.T. ja K.M. esitasid 30.12.1991 Tallinna Linnavalitsusele taotluse tööstuse kompenseerimiseks. L.T. ja K.M. esitasid 20.07.1999 Tallinna Omandireformiametile täiendavalt omakäelise teate, milles teatasid, et taotlevad maa tagastamist või asendamist ning hoonete kompenseerimist. 3. Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr. 573-k ning 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu (kd I, lk. 28-30) alusel omandas Kalasadama 27 ehitised ja hooned AS Masekonord. 4. Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldusega nr. 1771-k (kd I, lk. 33) määrati aadressil Kalasadama tn 27 endisel aadressil Võrgu tn 23 ehitiste teenindamiseks vajalik krunt suurusega 4686 m2 , sihtotstarbega tootmismaa ja erastati see ostueesõigusega AS-le Masekonord. 5. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 05.03.2001 otsusega nr. 12013 (vara tagastamise toimiku lk. 291) tunnistati omandireformi objektiks Kala- ja Konservitööstuse sisseseade. Õigustatud subjektideks tunnistati K.M. ¼ mõttelises osas, L.T. ¼ mõttelises osas ja T. T. ½ mõttelises osas. 6. L.T. ja K.M. pöördusid 18.12.2002 õigusvastaselt võõrandamise fakti tuvastamise nõudega Tallinna Linnakohtusse. Tallinna Linnakohtu 01.03.2005 kohtuotsusega (vara tagastamise toimiku lk. 142-144a) rahuldas kohus kaebajate nõude ning luges tuvastatuks endisel Võrgu tn 23 kinnistul nr. 259 nimetusega Alev I paiknenud kahe tööstushoone, tööstus-eluhoone ja pesuköök-kuuri ning laohoone õigusvastase võõrandamise B. T.ilt Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi bilansside komisjoni poolt 14.02.1941. 7. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 30.05.2005 otsusega nr. 12735 loeti Tallinnas Kalasadama tn 27 (endine Võrgu 23) endisel kinnistul nr. 259 asunud hooned ja maa suurusega 410 m2 omandireformi objektiks. Omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati K.M. ¼ mõttelises osas ja L.T. ¼ mõttelises osas. T. T. õigust omandireformi õigustatud subjektina tunnustati ½ mõttelise osas suhtes ning kuivõrd T. T. suri xx xx xxxx, tunnistati tema nõudeõigus Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 lg 1 alusel päritavaks. Tema testamendijärgne pärija on K.M.. 8. L.T. ja K.M. teatasid Tallinna Maa-ametile 05.07.2005, et muudavad oma seniseid avaldusi ning taotlevad Tallinnas Kalasadama tn 27 maatüki ja sellel asunud hoonete tagastamist ning tööstuse sisseseade kompenseerimist. 9. Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2010 korralduse nr. 49-k punktiga 1 otsustati jätta rahuldamata L.T. ja K.M. taotlus Tallinnas Kalasadama tn 27, endisel aadressil Võrgu tn 23 (endisel kinnistul 259) asunud ehitiste tagastamiseks, kuna vara on hävinud. Korralduse punktiga 2 otsustati jätta rahuldamata L.T. ja K.M. taotlus Kalasadama tn 27 endisel aadressil Võrgu tn 23 (endisel kinnistul 259) asunud maa tagastamiseks, kuna vara on heausksete isikute omandis. L.T. ja K.M. korraldust ei vaidlustanud.

3 10. 19.04.2010 saabus kohtule L.T. kaebus Tallinna Linnavalitsuselt ja Eesti Vabariigilt solidaarselt L.T. kasuks õigusvastase tegevusega tekitatud kahju summas 2 500 krooni väljamõistmise nõudes ning K.M. kaebus Tallinna Linnavalitsuselt ja Eesti Vabariigilt solidaarselt K.M. kasuks õigusvastase tegevusega tekitatud kahju summas 7 500 krooni väljamõistmise nõudes. 20.05.2011 kohtule saabunud seisukohas suurendasid kaebajad kohtule esitatud nõudeid vastavalt 22 230,26 ja 66 690,78 euroni. Tallinna Halduskohtu 02.06.2011 kohtumäärusega lubas kohus kaebajate nõuete suurendamist. KAEBAJATE SEISUKOHT 11. Tallinnas Kalasadama tn 27, endisel aadressil Võrgu tn 23 riigi omandis olevad hooned olid tagastamismenetluse alustamisel säilinud ning need lammutati koos teiste Kalasadama tn 27 ehitistega alles 2003. a. ORAS § 18 lõikest 2 tulenevalt on õigusvastaselt võõrandatud vara omanikud ja valdajad kohustatud tagama vara säilimise. Kui seda kohustust ei täideta, tuleb kahju hüvitada. Isegi juhul, kui käesolevaks ajaks oleksid hooned säilinud, ei oleks nende tagastamine õiguslikus mõttes võimalik, kuivõrd kogu endise Võrgu tn 23 kinnistu maa on kinnistatud, ühendatud suurema maatükiga ning koormatud tervikuna hüpoteegiga. Käesolevaks ajaks on muutunud vara õiguslik olemus, sest ehitisealune maa on 02.12.2007 kinnistatud. Registriossa on kantud 02.11.2007 hüpoteek summas 16 250 000 krooni Swedbank AS kasuks. Puudub igasugune teave ning tõendid selle kohta, et AS Swedbank oleks võinud tehingu tegemisel olla pahauskne. Kuna kinnistusraamatu registriosa sulgemine ei ole võimalik, on kaebajad kaotanud võimaluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel omanikuks saada ning võimaluse erastada tagastatud vara juurde ehitise teenindamiseks vajalik maa. 12. Riigikohtu 22.05.2003 otsusest nr. 3-2-1-44-03 tuleneb, et ORAS § 18 lõike 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Vastustaja I on kahju tekitamises osalenud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega ja nõusoleku andmisega erastamiseks. T. T. esitas 13.12.1991 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse. Kaebajad esitasid 30.12.1991 taotluse tööstuse kompenseerimiseks. Kaebajatele teadaolevalt läks Tallinna Linnavalitsusele esitatud avalduse viimane leht, milles avaldajad taotlesid krundi tagasisaamist, 1997. aastal kaotsi koos vara tagastamise toimikuga. Kaebajad esitasid 20.07.1999 ja 05.07.2005 Tallinna Omandireformiametile maa tagastamise või asendamise ning hoonete kompenseerimise avalduse. Õigusvastaselt võõrandatud vara osas oli avatud registreerimiskaart, mistõttu pidi Vastustaja I maa erastamisel teadma, et vara suhtes oli esitatud tagastamise taotlus. Vabariigi Valitsuse 10.03.1993 määruse nr. 63 punktiga 3 sätestati, et erastatava vara hulka kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara erastatakse, kui omandireformi õigustatud subjekt ei nõua selle vara tagastamist või on tagastamisnõudest loobunud ning oma loobumisest kirjalikult teatanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikule komisjonile, kellele ta on esitanud vara tagastamise taotluse, ja erastamise korraldajale. Vastustajal I lasus kohustus tagastamistaotluste olemasolu kontrollida. Sellest hoolimata pidas Vastustaja I võimalikuks määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa ning anda nõusolek maa erastamiseks, tekitades kaebajatele kahju, kuna selle tõttu ei ole pärast maa erastamist võimalik enam kinnistusosa sulgemine ning kaebajatele endise olukorra taastamine. Ka pidas Vastustaja I paralleelselt võimalikuks nii vara tagastamise korraldamist kui ka tagastatava vara juurde kuuluva maa erastamise eeltoimingute läbiviimist. Eelnimetatud Vastustaja I tegevuse tulemusena tekkis kaebajatele kahju, mille hüvitamiseks on kohustatud Vastustaja I. Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2010 korralduse nr. 49-k motiivide kohaselt jäeti vara tagastamata, sest õigusvastaselt võõrandatud maa on kolmandate isikute omandis. 20.10.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul enam mingit hoonestust. Kaebajatele oleks pidanud tagastama olenemata

4 hoonestuse mittesäilimisest igal juhul maa, kuna selle mittetagastamiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks tehtud tühiseid tehinguid vastuolus ORAS § 18 lg 1 keeluga. 13. Vastustaja II andis hoolimata vara tagastamise taotlusest Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr. 573-k ning võõrandas 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga vara, lõi sellega võimaluse kõigi järgnevate müügitehingute tegemiseks ning tekitas sellega kaebuse esitajatele kahju. Mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu tulemusena sai vara omanikuks eraõiguslik juriidiline isik AS Masekonord. Ka erastas vastustaja II AS Masekonord aktsiad. Vastustaja II jättis täitmata ORAS § 18 lg-st 1 ja erastamisseaduse (1996. a redaktsioonis) § 5 lg-st 1 ja 2 tulenevad kohustused, kuna enne erastatava vara müügi väljakuulutamist ei tehtud kindlaks, kas vara koosseisus on õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on avaldus esitatud ning kuidas on see lahendatud ning vara erastamiseks puudus õigustatud subjekti avaldus vara tagastamise nõudest loobumiseks või otsus vara mittetagastamise või kompenseerimise kohta. Vastustaja II süüd ei välista asjaolu, et AS Maseko väljastas väidetavalt Vastustajale II tõendi kolmandate isikute õiguste puudumise kohta. Vastustaja II oleks pidanud informatsiooni ise koguma, tehes selleks järelpärimisi vastavat teavet omavale ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise taotlusi menetlevale organile. Esineb põhjuslik seoses vastustajate tegevuse ja kaebajatele tekkinud kahju vahel. Juhul, kui Vastustaja II ei oleks 18.06.1996 korraldust vastu võtnud ning 19.07.1996 sõlminud tühist tehingut, oleksid endisel Võrgu 23 kinnistul asunud hooned jäänud riigi omandisse. AS Masekonord ei oleks seega omandanudki endisel Võrgu 23 kinnistul asunud hooneid ega oleks seetõttu saanud hoonete juurde maad erastada. Kuni 01.07.2002 reguleeris kahju hüvitamist ENSV tsiviilkoodeks (TsK). Vastavalt TsK §-le 459 vastutavad kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Vastustajad vastutavad kaebajatele tekitatud kahju eest solidaarselt. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 2 kahju tekitajate süüd eeldatakse. Asjaolu, kas Vastustaja II teadis vara tagastamise taotluse olemasolust või mitte, ei välista Eesti Vabariigi süüd kahju tekitamise eest ega tema teguviisi õigusvastasust. 14. 1996. a, mil sõlmiti mitterahalise sissemakse üleandmise leping, ei otsustatud tagastamistaotluste rahuldamist ega mitterahuldamist. Seetõttu ei ole õige lähtuda faktilisest olukorrast, mis valitses endisel Võrgu tn 23 kinnistul 1996. aastal, vaid arvesse tuleb ka võtta haldusmenetluse ajal muutunud asjaolusid. Vastustaja I oleks pidanud 20.01.2010 otsuse tegemise ajal lähtuma selle tegemise aja faktilisest olukorrast ning võtma arvesse, et endisel Võrgu tn 23 kinnistul puudus 20.01.2010 korralduse vastuvõtmise ajal hoonestus. Arvestades asjaolu, et 20.01.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul enam mingit hoonestust, oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele maa, mille tagastamata jätmiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks tehtud tühiseid tehinguid vastuolus ORAS § 18 lg 1 keeluga. Vaidlusalused ehitised olid vara tagastamise taotluse esitamise ajaks säilinud endisel individualiseeritud kujul. Vastustaja I ei pidanud eksperthinnangu tegemist ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta tagastamismenetluses vajalikuks, vaid menetles taotlusi nende põhjendatuse osas vastuväiteid esitamata ligi 19 aastat. Kahtlused vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta tekkisid hiljem eesmärgiga välistada kahju hüvitamist kaebajatele. Vastustajad on oma tegevusetuse tõttu kõnealuse vastuväite minetanud. Olenemata eeltoodust on kaebajatel kahju tekkinud isegi siis, kui hooneid ei olnud säilinud: sellisel juhul oleks 20.01.2010 korralduse vastuvõtmise ajal kuulunud tagastamisele ikkagi maa. 15. Riiklikult tunnustatud ekspert Andres Teder on hinnanud kinnistu parimaks kasutuseks menetluses oleva detailplaneeringu lõpule viimist ja krundi hoonestamist planeeringujärgsete äripindadega kortermajadega. Kaebajatele kuulunud endisaegse kinnistu turuväärtuseks on

5 ekspert hinnanud 1 440 000 krooni (hinnang on tehtud väärtuskuupäevaga 20.09.2010). Seega on kaebajale I tekkinud kahjuks 360 000 krooni ja kaebaja II kahjuks 1 080 000 krooni. Tekkinud kahjust kuulub maha arvestamisele kaebajatele makstud kompensatsioon. Tallinna Linnavalitsuse 14.04.2010 korralduse nr. 534-k alusel on kaebajale I makstud kompensatsiooni 12 172 krooni ning kaebajale II 236 516 krooni. Seega on kaebajale I (L.T.) hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 347 828 krooni (22 230,26 eurot) ja kaebajale II (K.M.) hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 1 043 484 krooni (66 690,78 eurot). Vastustaja I esitatud 20.06.2011 Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnang nr 4486 ei kajasta vara tegelikku turuväärtust ning selle tegemisel ei ole lähtutud kohastest lähteandmetest. Hinnangu punkti 4.2 kohaselt ei ole hindamisel arvestatud objekti parima kasutusega. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 09.12.2004 määrusega nr 54 Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringu ning algatas 2003. a ja võttis vastu 2008. a Tallinna Kalasadama ümbruse detailplaneeringu. Nimetatud asjaolud annavad alust hinnata maa turuväärtust lähtudes selle parimast kasutusest - ka olemata kinnisvaraekspert on arusaadav, et võimalik kinnistu ostja ostab kinnistu eesmärgiga lõpuni viia ja realiseerida detailplaneering, sest see on suurimat kasu toov viis kinnistu kasutuseks. VASTUSTAJA I SEISUKOHT 16. Tallinna Linnavalitsuse haldusaktidega ei ole kaebajatele kahju põhjustatud ja puudub põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kuivõrd AS Masekonord kui hoonete omanik esitas Tallinna Linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 16.09.1996, puudus linnal alus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisest keeldumiseks. Tulenevalt eeltoodust võttis Tallinna Linnavalitsus vastu 06.06.1997 korralduse nr. 1771-k. Nimetatud haldusakte ei ole vaidlustatud. Tallinna Linnavalitsusel puudus õiguslik alus võtta vastu korraldust õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa tagastamiseks, kuna ehitiste omanik oli 1997. a AS Masekonord. 1991. aastal ei olnud õigusvastaselt võõrandatud maal midagi, mida oleks võinud kaebajatele tagastada. Kui hoonete tagastamisõigus puudus, ei oleks ka saanud maad tagastada, sest seal olid teiste isikute hooned peal. Arusaamatud ja tõendamata on kaebajate väited, nagu oleks kaebajate mingid taotlused 1997. a linnavalitsuses kaotsi läinud. Tolleaegne kord nägi ette, et avalduse vastuvõtmisel tuli anda tõend, et avaldus on vastu võetud ja registreeritud, kuid sellist tõendit kaebajad ei ole esitanud. Ka on arusaamatu kaebajate väide, et Tallinna Linnavalitsus kooskõlastas tingimusteta Kalasadama tn 27 maatüki erastamise. Kaebajad ei selgita, milles seisnes selle tegevuse õigusvastasus. Tagastamistaotluse olemasolu ei tähenda veel maa erastamise õigusvastasust. Kaebajad ei ole vaidlustanud ühtegi linnavalitsuse toimingut ega riigi poolt sõlmitud lepingut. Nõustuda ei saa väitega, et kahju hüvitamisel tuleks lähtuda kinnistu turuväärtusest parima kasutuse meetodil. Kaebajad ei ole selgitanud, kuidas on tekkinud kahju võrdne parima kasutusega. Kinnistu väärtust tuleb arvestada käesoleva aja seisuga. Käesoleval hetkel on kinnistu näol tegemist tühermaaga. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu nr 4486 kohaselt on Kalasadama tn 27 maksumus hindamiskuupäeval 17.06.2011 16 000 eurot. Kaebaja hindamisakt räägib ainult ehitusõiguse väärtusest, millest ei ole maha arvatud kulutusi detailplaneeringule. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. VASTUSTAJA II SEISUKOHT 17. Kaebusest ei selgu, mille alusel kaebajad hindavad, et tagastamisavalduse viimane leht läks kaduma just 1997. aastal. Juhul, kui kaebajad esitasid 13.12.1991 lisaks õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise avaldusele tõepoolest ka vara tagastamise avalduse, siis hiljemalt 1996. aastaks oli see avaldus Tallinna Linnavalitsuses juba kaduma läinud. Vastasel juhul ei oleks Tallinna Linnavalitsus ja tema erinevad ametkonnad Kalasadama tn 27 maatüki

6 ostueesõigusega erastamist kooskõlastanud, sealjuures ilma igasuguste täiendavate tingimusteta. Vabariigi Valitsus ja Majandusministeerium ei teadnud ega saanudki teada vastavalt 18.06.1996 korralduse nr. 573-k vastuvõtmisel ja 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu sõlmimisel väidetavast vara tagastamise taotlusest, kuna see oli juba enne 1996. aastat kaduma läinud (kui see üldse esitatud oli). Kuivõrd 1996. aastal oli Tallinna Linnavalitsuses olemas ilmselt vaid Kalasadama tn 27 asuva vara kompenseerimise ja mitte tagastamise taotlus, siis ei olnud Vabariigi Valitsus seotud ka ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud kohustusega. Kui tõesti kaebajad esitasid 1991. aastal lisaks vara kompenseerimise avaldusele ka vara tagastamise avalduse, siis põhjustas kahju tekkimise üksnes Tallinna Linnavalitsuse tegevus, kuivõrd Tallinna Linnavalitsus kaotas kõneksoleva avalduse ära, Vabariigi Valitsusel ega Majandusministeeriumil ei ole kõneksoleva avalduse kadumisega seost. 18. Kalasadama tn 27 koosseisus oleval endisel Võrgu tn 23 kinnistul ei olnud õigusvastaselt võõrandatud hooned omandireformi alguseks enam endisel individualiseeritaval kujul säilinud ning nende asemele oli selleks ajaks ehitatud täiesti uued hooned. Eeltoodud põhjusel ei kuulu kaebuse esitajatele tagastamisele ka hoonete alune maa. Võrgu tn 23 hoonestuse olukorda ei saa hinnata 2010. a seisuga, vaid seda tuleb hinnata seisuga enne seda, kui riik andis Kalasadama tn 27 asunud hooned 19.07.1996 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga üle AS-ile Masekonord. Hoonete hilisem lammutamine hilisemate omanike poolt ei oma käesolevas asjas tähtsust. Kui riik oleks 1996. a teadlik olnud endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud hoonete kompenseerimise/tagastamise taotlusest, siis oleks riik kinni pidanud ORAS § 18 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusest mitte võõrandada hooneid ja taganud nende säilimise. Ulatuslikud ümberehitused toimusid endisel Võrgu tn 23 kinnistul juba üsna vahetult pärast õigusvastast võõrandamist. Eelnimetatud asjaolu kinnitab ka Ristart Kinnisvarabüroo ekspertarvamuse p-s 2.4 tehtud märkus, et hoonete paiknemine 1948. aasta asendiplaanil erineb 1934. aasta asendiplaanist. Vastustaja toetab Tallinna Linnavalitsuse poolt kohtule esitatud Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangut maa väärtuse kohta. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidluse ese 19. Vaidlus puudub selle üle, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.05.2005 otsusest nr. 12735 tulenevalt on L.T. Tallinnas Kalasadama tn. 27 (endine Võrgu 23) endisel kinnistul nr. 259 asunud hoonete ja maa suurusega 410 m2 suhtes õigustatud subjektiks ¼ mõttelises osas ning K.M. viidatud otsusest ja T. T. nõudeõiguse pärimisest tulenevalt ¾ mõttelises osas. Kaebajad on käesolevas haldusasjas esitanud kohtule kahjunõude põhjusel, et neile kui omandireformi õigustatud subjektidele ei ole võimalik tagastada omandireformi objektiks olevat vara. Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2010 korralduse nr. 49-k kohaselt ei ole ehitiste tagastamine võimalik, kuna need on hävinud. Maa tagastamine ei ole võimalik seetõttu, et see on heausksete isikute omandis. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajad Tallinna Linnavalitsuse 20.02.2010 korraldust nr. 49-k ei vaidlustanud, mistõttu see on käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga kehtiv. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et omandireformi objektiks olevad ehitised olid 20.01.2010 korralduse tegemise ajaks hävinud; samuti ei ole vaidlust selles, et omandireformi objektiks oleva maa tagastamine kaebajatele on võimatu. Omandireformi objektiks olev maa on 1997. aastal ostueesõigusega erastatud AS-le Masekonord 1996. aastal erastatud hoonete juurde. Kinnistusregistri registriosa nr. 351601 väljavõttest nähtuvalt kinnistati Kalasadama tn. 27 maa, pindalaga 4686 m2 esmakordselt AS Masekonord nimele 02.12.1997. 10.07.2003 on kinnistu omanikuks saanud OÜ UBS REPRO ning 29.05.2004 ka kaasomanikena T. R. ning Van Dahl Investments OÜ. 28.07.2009 seisuga on kinnistu omanikeks Van Dahl Investments OÜ, OÜ UBS

7 REPRO, P. K. ja M. R. Kinnistut on alates 10.07.2003 koormanud hüpoteegid erinevate pankade kasuks ning alates 28.07.2009 summas 16 250 000 krooni Swedbank AS kasuks. Kohus nõustub kaebajatega selles, et puudub mõjuv põhjus pidada Swedbank AS-i pahauskseks. Seega olukorras, kus vaidlusalune kinnisasi on koormatud piiratud asjaõigusega kolmanda heauskse isiku kasuks, ei ole tulenevalt kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 72 lõikest 2 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lõikest 3 võimalik rikkumiseelset olukorda ennistada, sealhulgas vaidlusalust registriosa sulgeda. Kaebajad on kaebuses õigesti viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsusele asjas nr. 3-2-1-26-03, mille p-s 15 selgitab kohus, et kui registriosa sulgemine KRS § 72 lg 2 kohaselt ei ole võimalik, siis ei ole võimalik ka rikkumiseelse olukorra ennistamine ja puudub alus kanda riik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse AÕS RakS § 10 lg 5 alusel (p 15). Eeltoodut arvesse võttes puudus Tallinna Linnavalitsusel 20.01.2010 korralduse andmisel korralduses märgitud põhjustel võimalus kaebajatele vaidlusaluste ehitiste ja maa tagastamiseks. Vaidlus nimetatud küsimuses poolte vahel puudub. 20. Riigikohtu erikogu 4. märtsi 2002. a määruse p-st 9 asjas nr. 3-3-4-1-02 ning 10. aprilli 2002. a. määruse p-st 8 asjas nr. 3-3-4-2-02 tuleneb, et kui kahju tekitati enne 1. jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kaebajad on õigesti leidnud, et kuni 01.07.2002 reguleeris kahju hüvitamist ENSV tsiviilkoodeks (TsK), mistõttu peab kohus andma kaebajate kahjunõudele hinnangu TsK sätetest lähtudes. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused nägi enne 1. juulit 2002 ette TsK § 448. TsK § 448 lg 1 sätestas: „Kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud.“ TsK § 448 lg 2 sätestas: „Kahju tekitanud vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi.“ TsK § 448 lg 3 sätestas: „Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel.“ Riigikohus on korduvalt väljendanud arusaama, et kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10; 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). TsK § 448 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et õigusvastase käitumise kindlakstegemisel peab süü puudumist tõendama kahju tekitanud isik (vt ka Riigikohtu 09.10.2002 otsust tsiviilasjas nr. 3-2-1-99-02, p 10). 21. Kaebajad on seisukohal, et vara tagastamise võimatuse tõid koosmõjus kaasa Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr. 573-k ning 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel Kalasadama tn. 27 ehitiste ja hoonete üleandmine AS-le Masekonord ning Tallinna Linnavalitsuse poolt 06.06.1997 korraldusega nr. 1771-k ehitistele teenindamiseks vajaliku krundi määramine ja selle ostueesõigusega erastamine AS-le Masekonord (edaspidi ka „vastustajate toimingud“). Vastustajad on omakorda seisukohal, et kuna õigusvastaselt võõrandatud vara ei olnud omandireformi algusajaks säilinud, ei saanud see kuuluda tagastamisele, mistõttu ei saanud kaebajatel ka vastustajate toimingutest aastail 1996-1997 kahju tekkida. Ühtlasi seavad vastustajad kahtluse alla kaebajate poolt vara tagastamise avalduste esitamise enne vastustajate toiminguid aastail 1996-1997, millest tulenevalt nad leiavad, et vastustajate toimingud ei olnud õigusvastased. Ka eitavad vastustajad süüd kahju tekkimises. Seega on poolte vahel vaidlus selle üle, kas vastustajate toimingud aastail 1996-1997 olid õigusvastased; kas need olid põhjuslikus seoses vara tagastamata jätmisega ning kas kahju tekkis mitte vastustajate süül. Järgnevalt võtab kohus seisukoha eeltoodud vaidlusküsimustes.

8 Vastustajate toimingute õigusvastasus 22. Kaebajate väitel tekitasid kaebajatele kahju ning on õigusvastased Vabariigi Valitsuse 18. juuni 1996. a korraldus nr. 573-k; EV Majandusministeeriumi ning AS Masekonord vahel 19. juulil 1996. a sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise leping ning Tallinna Linnavalitsuse 6. juuni 1997. a korraldus nr. 1771-k. Kaebajate nõudeõigus kahju hüvitamist tugineb ORAS § 18 lõikele 1. Kuni 01.03.1997 kehtis ORAS § 18 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud.“ Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 29.01.1997, jõustunud 02.03.1997; RT I 1997, 13, 210) § 1 lõikega 14 muudeti ORAS § 18 lõiget 1 järgmiselt: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Tähtajatu üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 121 sätteid. Tähtajatud lepingud kuuluvad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega. Kirjaliku nõusoleku andmisel peab õigustatud subjekti allkiri sellel olema notariaalselt tõestatud.“ Kohus nõustub kaebajatega selles, et eeltoodud sättest tulenes riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitele 1996-1997 aastal kohustus hoiduda tehingutest, mis võiksid välistada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele või nende õigusjärglastele. Omandireformi objektiks olevate hoonete erastamist tuleb seetõttu vaieldamatult pidada ORAS § 18 lõike 1 mõistes keelatud ning seega õigusvastaseks tehinguks. Eeltoodud keeldu rikkudes omandatud hoonete juurde teenindamiseks vajaliku krundi määramine ja ostueesõigusega erastamine on eeltoodust tulenevalt seega samuti õigusvastane, olenemata sellest, kas kohalik omavalitsus oli ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keelu rikkumisest teadlik või mitte.

23. Kohus on ka seisukohal, et ORAS § 18 lõikes 1 sätestatud keeldu ei saa reeglina väärata ORAS § 12 lõike 3 p-des 1 ja 2 sätestatud vara mittetagastamise aluste esinemine. Vastustajate toimingute ajal kehtinud ORAS § 12 lõike 3 p 1 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui omandireformi õigustatud subjektid ei nõua vara tagastamist, vaid soovivad selle kompenseerimist ning p 2 kohaselt, kui vara ei ole säilinud käesoleva paragrahvi 8. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. Kohus nendib, et tegemist on vara mittetagastamise alustega, mille esinemist pidi kohalik omavalitsus kontrollima vara tagastamisel. Olukorras, kus hooned ja maa on erastatud enne vara tagastamise otsustamist, ei saanud õigusvastaselt võõrandatud varaga seotud tehingute kooskõla ORAS § 18 lõikes 1 sätestatuga mõjutada vara mittetagastamise aluste esinemine. Vastustajate toimingute õigusvastasus võib siiski ära langeda juhul, kui AS-le Masekonord ei antudki 1996. aastal üle B. T.le kuulunud kala- ja konservitööstuse hooneid, vaid need olid selleks ajaks juba lammutatud ning üle anti hoopis nõukogude ajal vastavasse asukohta ehitatud uued hooned. Sellisel juhul ei saa õigusvastaseks pidada ka omandireformi objektiks oleva maa erastamist kolmandale isikule kuuluvate hoonete juurde teenindamiseks vajaliku maana. Kaebajate põhiväiteks käesolevas haldusasjas on see, et endisel Võrgu tn. 23 aadressil asunud B. T.le kuulunud hooned olid

9 omandireformi menetluse alustamisel veel säilinud ning need lammutati alles 2003. aastal. Mõlemad vastustajad on esitanud kohtumenetluse jooksul samas hulgaliselt eeltoodud väidet ümberlükkavaid tõendeid. Seega tuleb kohtul vastustajate toimingute õiguspärasuse hindamiseks kindlaks teha, kas B. T.le kuulunud hooned olid toimingute tegemise ajal 1996-1997. aastal veel alles, millest tulenevalt pidid vastustajad tagama hoonete säilimise. Hoonete olemasolu kontrollimisel ei oma kohtu poolt eelpool märgitud põhjustel tähtsust hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Kui hooned olid füüsiliselt olemas, laienes vastustajatele tingimusteta ORAS § 18 lõikest 1 tulenev keeld ning ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivust tuli hinnata hoonete tagastamise otsustamisel. Seega saab kohus vastustajate toimingute seaduslikkusele hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas hooned olid toimingute tegemise aja seisuga füüsiliselt olemas või mitte. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha B. T.le kuulunud hoonete koosseis õigusvastase võõrandamise ajal.

24. Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2005. a otsusega luges kohus tuvastatuks endisel Võrgu tn. 23 kinnistul nr. 259 Alev I paiknenud kahe tööstushoone, tööstus-eluhoone ja pesuköök-kuuri ning laohoone õigusvastase võõrandamise B. T.’ilt kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi bilansside komisjoni poolt 14. veebruaril 1941. a (kd I, lk. 16-21; natsionaliseerimise otsus vara tagastamise toimiku lk-l 267). Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ekspertkomisjon on 4. juuni 2010. a aktiga nr. 2 lugenud õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr. 5810 materjalide, Ristart Kinnisvarabüroo eksperthinnangu ning töö nr. E-763/10 koostamisel kogutud materjalide põhjal tõendatuks, et endisel aadressil Võrgu tn. 23, endisel kinnistul nr. 259 asus õigusvastase võõrandamise ajal 1941. aastal neli hoonet: tööstushoone koos laoga, abihoone ja kaks ladu (vara tagastamise toimiku lk. 10). Ristart Kinnisvarabüroo ekspert Leo Rahumägi 2010. a. eksperthinnangu kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramiseks paiknesid 1940. aastal B. T.’ile kuuluva tööstusettevõtte natsionaliseerimise ajal kinnistu nr. 259 territooriumil tööstus-eluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur. Eksperthinnangus leitakse ühtlasi, et 1948. aastal kuulus kinnistu nr. 259 Tallinna Kalakombinaadile, joonise eksplikatsioonis on 4 ehitist: tööstushoone, pesuköök ning kaks katusealust ja hoonete paiknemine asendiplaanil erineb 1934. aasta asendiplaanil olevast (vara tagastamise toimiku lk. 21-22). Eesti Kindlustusvalitsuse 23. jaanuari 1944. a. tulekindlustuse tunnistuse nr. 183594 kohaselt asuvad Võrgu tn. 23 aadressil elumaja koos kalatööstusega, kalasuitsetamise ruum, kala pakkimise ruum ning kuurid-pesuköök (vara tagastamise toimiku lk. 298).

25. Vastavalt HKMS § 17 lõikele 1 hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Riigikohus on arvukates kohtulahendites leidnud, et halduskohus ei ole teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud ning võib vajaduse korral ning uurimisprintsiibist tulenevalt vastavaid asjaolusid ümber hinnata, näiteks kui asja kohta on uusi tõendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.11.2002 otsus asjas nr. 3-3-1-47-07, p 10; 17.02.2005 otsus asjas nr. 3-3-1-94-04, p 22; 20.10.2005 otsus asjas nr. 3-3-1-34-05, p 7). Arvestades asjaolu, et Tallinna Linnakohus lähtus 1. märtsi 2005. a. otsuses B. T.’ilt õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlakstegemisel 1950. aastal koostatud Võrgu 23 hoonete hindamisaktist ning Leo Rahumägi 2010. a. eksperthinnangus tuvastatust võib järeldada, et selleks ajaks oli hoonete paiknemine asendiplaanil juba muutunud, mis sisuliselt tähendab seda, et osa hooneid võidi lammutada ja uuesti ehitada, tuleb lugeda 1941. aastal õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kuuluvaks Leo Rahumägi 2010. a. eksperthinnangus kirjeldatud vara, mis vastab 1934. aasta asendiplaanile ning Eesti Kindlustusvalitsuse 23. jaanuari 1944. a tulekindlustuse tunnistuses märgitud vara koosseisule: tööstus-eluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur.

10 26. Vaidlus puudub selle üle, et endine kinnistu nr. 259 asub vaid osal praeguse Kalasadama tn 27 kinnistust (vt asendiplaane vara tagastamise toimiku lk. 255-256, kd I, lk. 197, kd II, lk. 60). AS Uus Maa teostas 28.09.-27.10.1995 eksperthinnangu AS Maseko poolt renditavate ja aktsiaseltsi omanduses olevate hoonete turuväärtuse kohta (kd II, lk. 70-87), muuhulgas aadressil Kalasadama 27. Eksperthinnangu üheks osaks on ka Kalasadama 27 asuvate hoonete kohta koostatud plaan (kd II, lk. 83 pöördel). Kõrvutades eksperthinnangus kajastatud hoonete paiknemise plaani eelpool viidatud endise kinnistu nr. 259 asendit iseloomustavate plaanidega ilmneb, et endisele kinnistule nr. 259 jäävad 1995. a. asendiplaanil vaid hooned tähistusega 3a, 3b ning ristiga tähistatud hoone (tähed a ja b, samuti rist on kohtu poolt lisatud, eksperthinnangus kajastuvad hooned 3a ja 3b hoonena nr 3). Hooneks nr. 3 on eksperthinnangu kohaselt valmistoodanguladu ja kompressoriruum (pildistatud nr. all 1006 – kd II, lk. 84 pöördel). Eksperthinnangu kohaselt on valmistoodanguladu ja kompressoriruum ehk laohoone ehitatud 1970. aastal, monteeritavatest raudbetoon paneelidest vahelaega, telliskiviehitis (kd II, lk. 82 pöördel). Väärib märkimist, et eksperthinnangu järgi on Kalasadama 27 hoonetekompleksis ainus osaliselt 1930-1935. aastal ehitatud hoone „peakorpus, autoklaavituba“ (kd II, lk. 82 pöördel, foto lk. 84), mis aga eksperthinnangu asendiplaanil numbriga 1 tähistatuna jääb väljapoole endise kinnistu piire. Seega ei kinnita eksperthinnang seda, et õigusvastaselt võõrandatud hooned oleksid omandireformimenetluse alustamise ajaks säilinud ega ka seda, et 1996. aastal võidi AS-le Masekonord erastada õigusvastaselt võõrandatud vara.

27. Eksperthinnangu kohaselt kasutati eksperthinnangu koostamisel põhivarade inventariseerimise ja ümberhindamise andmikku, objektide asendiplaane, AS Maseko poolset hoonete nimekirja ning ka AS Maseko esindajate V. Getmani, S. Bogdanovi ja R. Ossipi selgitusi (kd II, lk. 71 pöördel). Kohus kuulas eeltoodud isikud 15.11.2011 toimunud kohtuistungil üle ka tunnistajatena. Ükski tunnistajatest, kellele kohus õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaane tutvustas (vara tagastamise toimiku lk. 25 ja 246-247b) ei tuvastanud, et AS-le Maseko rendile antud ja hiljem erastatud hoonete hulgas oleks olnud ka õigusvastaselt võõrandatud hooneid. V. Getman selgitas: „Ma ei suuda visuaalselt midagi sarnast leida“ (kd III, lk. 175-176). Sergei Bogdanov kinnitas: „Seda hoonet näen esimest korda. Minu arvates olid sarnased majad Patarei tänaval üleval mäel, mis lammutati“ (kd III, lk. 180). R. Ossip selgitas: „Kui ma tulin 1976. a, siis seal sarnast maja ei olnud“ (kd III, lk. 181). Eksperthinnangus numbritega 3a ja 3b tähistatud majade kohta (kd II, lk. 83 pöördel) selgitas V. Getman, et piklik hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3b) oli administratiivhoone ja laohoone. Tunnistaja ütluste kohaselt oli hoone ehitatud silikaattellistest ning tunnistaja hinnangul pärast sõda, kuna tellis oli „Järve“ silikaattehase tellise moodi. Teine hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3a) oli laohoone ning samuti silikaattellistest ehitatud. Tunnistaja hinnangul oli hoone ilmselt samuti ehitatud 1950ndatel või 1960ndatel aastatel ning ühekorruseline (kd III, lk. 176). Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et foto toimiku 3. köite leheküljel 7 kujutab eksperthinnangu joonisel hoonet nr. 3b. Joonisel ristiga tähistatud hoone oli kompressori jaoskond ning hoones nr. 6 asus 1950ndatel või 1960ndatel aastatel ehitatud ladu. Peakorpus ja autoklaavituba (foto 1, kd II lk. 84) asusid tunnistaja ütluste kohaselt hoones nr. 1 (tunnistaja ütlused kd III lk. 176). Eksperthinnangus toodud andmed hoonete ehitusaastate kohta pärinesid tunnistaja ütluste kohaselt raamatupidamisdokumentidest, kus oli kajastatud nii põhivara maksumus kui ka ehitusaasta (kd III lk. 177).

28. Tallinna Hooneregistri Kalasadama tn. 27 inventariseerimise toimiku nr. 8377 taskus asuvas valges ümbrikus on Tallinna TIB plaanistaja A. Kivilo poolt 25.07.1991 joonestatud Tallinna Kalakombinaadi hooned nii välisvaates kui ka hoonete siseplaanid. Tunnistaja V. Getmani ütluste kohaselt oli välisvaadete plaanil alt vasakult esimene hoone kompressoriruum, sellele järgnes vasakult teise hoonena laoruum ning laoruumile järgnes treppidega piklik hoone, kus

11 asusid administratiivruumid (kd III, lk. 177). Seega võib tunnistaja ütluste põhjal asuda seisukohale, et inventariseerimisjoonisel asuv alt vasakult esimene ühekorruseline telliskividest hoone (kompressoriruum) on eksperthinnangu plaanil ristiga tähistatud hoone; sellele järgnev ühekorruseline hoone (ladu) on eksperthinnangu plaanil hoone tähistusega 3a ning inventariseerimisjoonisel vasakult kolmas kahekorruseline hoone (administratiivhoone) on hoone 3b. Kohus on seisukohal, et ühegi eeltoodud hoone välisvaade ei hoovilt ega ka Suur-Patarei tänavalt ei kattu õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaatega. Endise kinnistu plaani ning asukohta teiste endisaegsete kinnistute suhtes (vara tagastamise toimiku lk. 246, kd I, lk. 197) arvestades pidi B. T.le kuulunud kahekorruseline tööstushoone asuma esiküljega raudtee ning tagaküljega Suur-Patarei tänava poole ning kattuma eksperthinnangu plaanil kas hoonega 3a või ristiga tähistatud hoonega. Suitsetamisahjud said hoonete asendiplaani arvestades asuda vaid hoones 3b. Samas on nii hoone 3a kui ka ristiga tähistatud hoone ühekordsed ehitised. Inventariseerimisjoonise kohaselt on mõlema ühekordse hoone välisseinte materjal silikaat ning katusekate ruberoid. Õigusvastaselt võõrandatud tööstus-eluhoone alusmüür oli aga paekivist, välisseinad telliskivist ning katusekate katusepapist (vara tagastamise toimiku lk. 246b). Suitsetamisahjude katusekate oli plekist, esimene korrus paekivist ning teine korrus põikpalgist. Hoone välisseinad olid ehitatud laudadest ja täidetud saepuruga (vara tagastamise toimiku lk. 246c). Inventariseerimisjoonistelt nähtuvalt oli aga hoone 3b (tööstushoone) välisseinte materjaliks silikaat ja paas ning katusekatteks ruberoid ja eterniit. Võrreldes inventariseerimisjoonise lehel 2 kujutatud hoonete siseplaane ning tunnistaja V. Getmani ütlusi (kd III, lk. 5,6) õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaanidega (vara tagastamise toimiku lk. 25, 246 a, b) tuleb nentida, et ei kattu ka hoonete laiused-pikkused ega siseruumide mõõtmed.

29. 12.10.2011 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle 1990-ndatel aastatel Tallinna Kalakombinaadis kindlustusagendina töötanud L.-M.-A. T. (ütlused kd III, lk. 18-21). Tunnistaja kirjeldas küll Kalasadama 27 territooriumil eramajale sarnanevat kahekorruselist paekivist ehitist, mille näol võiks tegemist olla õigusvastaselt võõrandatud hoonega, kuid selgitas ka, et tegemist ei ole valmistoodangu lao ja kompressoriruumiga (foto kd II, lk. 84 pöördel), vaid väidetavalt ehitisega, mille katus paistab fotol (kd II, lk. 84 pöördel) asuva hoone tagant. 12.10.2011 kohtuistungil asusid kaebajate esindajad toetama tunnistaja eeltoodud seisukohta, leides, et valmistoodangu lao ja kompressoriruumina kirjeldatud hoone (foto kd II, lk. 84 ja kd III, lk. 7) ei ole eksperthinnangu plaanil (kd II, lk. 83 pöördel) numbriga 3 tähistatud, vaid ruudukujuline ilma numbrita hoone (kohtuistungil tähistas kohus hoone ristiga). Õigusvastaselt võõrandatud hooneid ei ole aga tahtlikult üldse pildistatud ning õigusvastaselt võõrandatud hoone on äratuntav viilkatuse järgi ning on eksperthinnangu plaanil tähistatud numbritega 3 ja 3 (kd III, lk. 27). 21.10.2011 kohtule saadetud e-kirjas taganes kaebajate lepinguline esindaja siiski eeltoodud seisukohast leides, et kaebajate esindajate väited ehitiste paiknemise kohta ei olnud täpsed (kd III, lk. 47). Arvestades tunnistaja V. Getmani ütlusi viidatud fotol oleva hoone paiknemise kohta eksperthinnangu asendiplaanil ning muid asjas kogutud tõendeid, on kohus seisukohal, et tunnistaja L.-M. A. T. rääkis hoonest, mis ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal. Seega ei saa tunnistaja selgituste põhjal asuda seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud hooned 1990-ndatel aastatel endisel kinnistul asusid.

30. 12.10.2011 kohtuistungil andis kohtule vande all seletusi ka L.T. (seletus kd III, lk. 23-26). Kohtuistungil antud seletuse kohaselt vaatles kaebuse esitaja õigusvastaselt võõrandatud hooneid (kd II, lk. 62 hooned numbritega 3) 1991. aastal Suur-Patarei tänavalt ning need olid siis alles. Hooned tundis kaebuse esitaja enda väitel ära uste ja akende järgi, millest sai aru, et tegemist on vanade hoonetega. Hooneid sai näha nii Jahu tänavalt kui ka hoonetele oli juurdepääs Võrgu tänavalt, kus sissepääsu juures oli silt „Võrgu 23“. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja seletusi ei saa pidada usaldusväärseks. Kõigepealt on üsna ebatõenäoline, et kaebuse esitaja

12 mäletab, et ta käis just nimelt 1991. aastal õigusvastaselt võõrandatud varaga tutvumas. Kui pidada aga seda seletust tõeseks, siis arvestades endisaegsetelt plaanidelt nähtuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaadete erinevust 1991. a. inventariseerimisjoonisel kajastatud hoonete nr. 3 välisilmega ning eksperthinnangus kajastatud fotoga valmistoodangulaost ja kompressoriruumist, on ebausutav kaebuse esitaja väide hoonete sarnasusest. Mis puudutab kaebuse esitaja selgitust akende sarnasuse kohta, nendib kohus, et 1991. a. inventariseerimisjooniselt nähtub selgelt, et näiteks hoonel 3a Suur-Patarei tänava pool küljes aknad hoopis puudusid. Ka on ebatõenäoline kaebuse esitaja selgitus sildist „Võrgu 23“ ning Võrgu tänaval asuvast sissepääsust, kuna juba Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee 14.03.1980 otsusega nimetati Võrgu tänav ringi Kalasadama tänavaks (kd III, lk. 104) ning ajalooline tänavanimi taastati alles Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2002 määrusega nr. 69 (kd III, lk. 105). Seega tuleb L.T. seletust pidada ebausaldusväärseks.

31. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et need kinnitavad seda, et vastustajate toimingute tegemise ajal olid B. T.le kuulunud endisaegsete hoonete asemele ehitatud täiesti uued hooned. Asjaolule, et B. T.le kuulunud endise kalakonservitööstuse hooneid asuti juba 1940-ndatel aastatel ümber ehitama, viitavad ka Majandus- ja Rahandusdirektooriumi Nõuandva komisjoni esimehe Ed. Võsu 23. juuni 1943. a kiri Eesti Kalurite Keskusele, mille p-st 7 ilmneb, et B. T.le kuulunud konservitööstus liideti Eesti Kalurite Keskuse kalasuitsetamistööstusega nr. 4 (kd III, lk. 97) ning Eesti Kalurite Keskuse 11.08.1943 vastus eeltoodud komisjonile, milles märgitakse, et „tööstus on EKK poolt väljaehitatud eeskujulikuks kalasuitsutamise tööstuseks“ (kd III, lk. 100). Kohus möönab, et olemasolevate tõendite põhjal ei saa siiski täielikult välistada võimalust, et eksperthinnangu asendiplaanil hoonete nr. 3 vundamendi mõni osa või kandeseina osa pärines B. T.le kuulunud endisaegsest hoonest, kuid sellest ei saa siiski teha veel järeldust, et hoonete nr. 3 näol oli tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille suhtes kehtis nii tehingute tegemise keeld kui ka kohustus, teha kindlaks vara endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Kohus märgib, et fotodel nähtuvat valmistoodanguladu ja kompressoriruumi ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaks tunnistanud ei kaebuse esitaja L.T., tunnistaja L.-M.-A.T. ega ka L.T. esindajad. Seetõttu on kohtu hinnangul tegemist sedavõrd erandliku juhtumiga, kus ka ilma vastavat ekspertiisi teostamata on tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda järeldusele, et õigusvastaselt võõrandatud hooned ei olnud vastustajate toimingute ajaks säilinud, rääkimata säilimisest määral, mis oleks põhjendanud vajadust ekspertiisi läbiviimiseks. Seega olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara asemele olid ehitatud täiesti uued hooned, ei saa Eesti Vabariigi toiminguid hoonete üleandmisel AS-le Masekonord 1996. aastal ning Tallinna Linnavalitsuse poolt Kalasadama tn 27 ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi määramist ostueesõigusega erastamiseks pidada õigusvastaseks, millest tulenevalt ei saa olla ka kaebajatele kahju tekkinud.

32. Seoses kaebajate väitega, mille kohaselt oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele õigusvastaselt võõrandatud maa, kuna 20.01.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul enam mingit hoonestust, on kohus jätkuvalt seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste lammutamine maatüki omandanud isikute poolt ca 2005. või 2006. aastal (vt. V. Getmani ütlusi, kd III, lk. 177) ei saanud enam kuidagi mõjutada kaebajatele maa tagastamata jätmist, kuivõrd 20.01.2010 korralduse andmise ajal esinesid muud maa tagastamist välistavad asjaolud, mille üle vaidlus puudub. Vastustajate toimingute tegemise ajal 1996. -1997. aastal asusid aga õigusvastaselt võõrandatud maal hooned, mis ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara objektiks ning mille juurde oleks hoonete omanik, olenemata sellest, kas see oli Eesti riik või mõni kolmas isik (AS Masekonord) olnud õigustatud teenindamiseks vajalikku maad erastama. Tallinna Linnavalitsuse 6. juuni 1997. a korraldusega nr. 1771-k määrati selleks maa, mis kattus täielikult õigusvastaselt võõrandatud maaga. Kohtule

13 ei nähtu, et kaebajad oleksid nimetatud korraldust ostueesõigusega erastatava krundi pindala suuruse tõttu vaidlustanud.

Kaebuse rahuldamata jätmine

33. Kuna kohus on kindlaks teinud, et kaebajatel ei saanud vastustajate toimingutest kahju tekkida, kuna õigusvastaselt võõrandatud hooneid Kalasadama tn. 27 asuvate hoonete üleandmise ajaks AS-le Masekonord olemas ei olnud, ei võta kohus enam seisukohta teistes vaidlusküsimustes. Kaebus jääb HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Tallinna Linnavalitsus taotles kaebajatelt menetluskuluna eksperthinnangu arve summas 240 € väljamõistmist (kd III, lk. 170-172). Kohus on seisukohal, et tegemist on vajaliku ning põhjendatud menetluskuluga, mistõttu tuleb taotlus rahuldada ning vastav menetluskulu kaebajatelt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja mõista.

Tiina Pappel kohtunik