3-11-1503/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1503

Haldusasi

M.R. kaebus Siseministeeriumi kantsleri 3. mai 2011

käskkirja nr 1-5/64 osalise tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 17. novembril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: M.R.

Esindajad: v.adv. Aare Raig

Vastustaja: Siseministeerium

Esindaja: Jaana-Helen Luik

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.R. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Vihula Vallavolikogu 28. aprilli 1995 otsusega nr 118 kinnitati Käsmus xxxxx asuv 4-

korteriga elamu tööandja eluruumiks (tl. 50). 20. juunil 1995 sõlmis Piirivalveamet

piirivalveteenistuses olnud M.R.ga tööandja eluruumi üürilepingu Käsmus aadressil xxxxxx

asuva eluruumi kasutamiseks. Nimetatud üürilepingut on hiljem korduvalt pikendatud. Varem

Käsmus xxxxxx aadressi kandnud hoone kannab käesoleval ajal aadressi xxxxxx. 1. detsembril

2008 sõlmiti Piirivalveameti ja M.R. vahel tähtajatu üürileping, mille esemeks oli xxxxxx1 ja

xxxxxxxx eluruumide kasutamine. 30. mail 2001 esitas M.R. Piirivalveameti Põhja

piirivalvepiirkonnale avalduse xxxxx eluruumi erastamiseks. Maa, millel xxxxxx elamu asub,

on 7. veebruaril 2008 kantud kinnistusraamatusse riigikaitsemaana (registriosa nr. 4696031,

katastritunnus 92201:014:0042), mille omanik on Eesti Vabariik.

2. Siseministeeriumi kantsler otsustas 3. mai 2011 käskkirjaga nr 1-5/64, et teiste hulgas ei

kuulu Käsmus xxxx ja xxxxxx asuvad korterid erastamisele, kuna need on kohaliku

omavalitsuse otsusega määratletud tööandja eluruumideks. Käskkirja õiguslike alustena on

viidatud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 1 punktile 5 ja lõikele 8.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. M.R. esitas 16. juunil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 13. oktoobril

2011 (tl. 42) ning 4. novembril 2011 (tl. 68) ning milles ta taotleb Siseministeeriumi kantsleri

3. mai 2011 käskkirja nr 1-5/64 tühistamist osas, mis puudutab xxxxx ja xxxxxx kortereid.

Esiteks leiab kaebuse esitaja, et asjassepuutumatu on vaidlustatud käskkirjas viidata EES § 3

lõikele 8, kuna see ei seondu kuidagi asjaoluga, et tegemist oli tööandja eluruumidega.

Järgnevalt viitab kaebuse esitaja erinormidele, mis reguleerisid eluruumi tööandja eluruumiks

tunnistamist ja tööandja eluruumide hulgast väljaarvamist ajal, mil kaebuse esitaja asus

vaidlusaluseid eluruume kasutama ning esitas avalduse eluruumide erastamiseks –

elamuseaduse (edaspidi ES) § 58 lõigetele 1 ja 3 ning §-le 68. Kaebuse esitaja leiab, et

nimetatud normide mõtte ja eesmärgi kohaselt oli eluruumi tööandja eluruumiks

tunnistamisel kui ka tööandja eluruumide hulgast väljaarvamisel esmaseks eluruumi valdaja

või omaniku sellekohane otsustus, mille põhjal tehti vastav taotlus kohalikule omavalitsusele.

Kaebuse esitaja märgib, et alates võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumisest 1. juulil 2002 muutus

aga kohaliku omavalitsuse pädevus seoses tööandja eluruumide õigusliku staatuse

korraldamisega

oluliselt.

Kaebuse

esitaja

peab

seetõttu

vääraks

seisukohta,

et

Siseministeeriumi kantsleril puudus vaidlustatud käskkirja andmisel kaalutlusõigus, kuna enne

sellise käskkirja andmist oleks ta pidanud hindama seda, kas vaidlusalused korterid jätkuvalt

täitsid sisuliselt tööandja eluruumi funktsiooni või mitte. Kaebuse esitaja on sestap seisukohal,

et käskkirja andmisel ei ole välja selgitatud tegelikke faktilisi asjaolusid ning käskkiri seega

vastuolus haldusmenetluse seaduse § 56 lõikes 2 sätestatuga. Kaebuse esitaja ei nõustu ka

väitega, nagu oleks vallavolikogu 1995. aasta otsuse näol tegemist siduva eelhaldusaktiga.

4. Kaebuse esitaja leiab, et xxxxxxx ja xxxx asuvad korterid ei täida enam aastaid tööandja

eluruumi funktsiooni ning viitab Põhja Piirivalvepiirkonna ülema 4. aprilli 2000 ettekandele

(tl. 46) ja Siseministeeriumi 26. septembri 2006 kirjale (tl. 4). Kaebuse esitaja viitab ka sellele,

et pärast tema reservi arvamist 18. juulil 2007 (tl. 71 pöördel) sõlmiti temaga 1. detsembril

2008 tähtajatu üürileping (tl. 72), milles ei viidatud kuidagi asjaolul, et tegemist oleks tööandja

eluruumiga. Ka see viitab kaebuse esitaja hinnangul asjaolule, et kõnealuseid eluruume ei

vajatud enam tööandja eluruumidega ning sada silmas pidades oleks vastustaja pidanud

esitama vallavolikogule taotluse vaidlusaluste eluruumide väljaarvamiseks tööandja

eluruumide hulgast niipea, kui kadus vajadus taolises staatuses eluruumide säilitamiseks.

5. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-9-98, 3-3-1-38-08 ning 3-3-1-13-03,

leides, et neis on selgelt väljendatud seisukohta, et juhul, kui eluruumide erastamata jätmise

põhjusi ei esine või need hiljem ära langevad, tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel

subjektiivne õigus erastada eluruum. Kaebuse esitaja selgitab, et esitas eluruumi erastamise

avalduse 30. mail 2001, mil talle oli ilmne, et eluruumide valdajal on ära langenud vajadus

nimetatud ruumide kui tööandja eluruumide säilitamiseks, seejuures oli avaldus esitatud enne

EES § 22 lõikes 61 sätestatud tähtpäeva saabumist. Kaebuse esitaja rõhutab, et eluruumi

valdaja on jätnud käeoleva ajani tegemata vajalikud toimingud selleks, et arvata vaidlusalused

eluruumid välja tööandja eluruumide hulgast, kuigi sellekohane alus oli olemas juba

erastamisavalduse esitamise ajal.

6. Mis puutub asjaolusse, et vaidlusalune eluruum jäeti Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993

määruse nr 328 „Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta“ (edaspidi VVm 1993/328)

alusel riigi omandusse, siis märgib kaebuse esitaja, et EES § 3 lg 5 p 6, mis välistas sellise

eluruumi erastamise, tunnistati 1. jaanuaril 2010 kehtetuks ning seega ei saa see asjaolu olla

erastamisest keeldumise aluseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tulenevalt Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 33 lõikes 1 sätestatust ei takistanuks see

asjaolu erastamist ka varem. Kaebuse esitaja toob välja, et VVm 1993/328 ei sisalda

põhjendust vaidlusaluse elamu riigi omandisse jätmiseks, ent isegi kui selleks oli vajadus

kasutada neid tööandja eluruumina, ei olnud see piisavalt põhjendatud, kuna aastatest 2000 ja

2002 pärinevad dokumendid tõendavad taolise vajaduse puudumist. Siinkohal viitab kaebuse

esitaja Põhja Piirivalvepiirkonna ettekandele (tl. 46) ning Riigikogu majanduskomisjoni istungi

protokollile (tl. 52), millest nähtub, et Põhja Piirivalvepiirkond ja Siseministeerium taotlesid

eluruumide andmist munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja hinnangul on Riigikohus (nt.

lahendis 3-3-1-53-02) rõhutanud eluruumide erastamise kohustatud subjekti avalik-õiguslikku

kohustust eluruumide erastamiseks, mis tähendab kohustust teha kõik endast olenev, et

vastavad eluruumid saaksid erastatud, talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks

täidetud ning vastavad eluruumid erastatud. Ka viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahenditele

nr 3-3-1-9-98 ja 3-3-1-13-03, kus on leitud, et eluruumi mitteerastamise mõjuvaks põhjuseks

ei saa olla näiteks soov müüa eluruum mitte EES alusel ja seal nimetatud isikutele, vaid

teistele isikutele või mõnele konkreetsele isikule. Kaebuse esitaja viitab ka EES § 2 lõikes 1

sätestatud EES eesmärgile ning märgib, et on 1995. aastal tema kasutusse antud

kapitaalremonti vajavat elamut oluliselt parendanud ning viitab seejuures 23. veebruaril 2001

koostatud ettekandele (tl. 75), 5. juunil 2007 koostatud vaatlusprotokollile (tl. 75 pöördel)

ning oma 29. novembri 2008 pöördumisele (tl. 76).

7. Kaebuse esitaja viitab ka Riigikogu majanduskomisjoni 3. detsembri 2002 ning 21. mai

2002 istungi protokollidele, millest nähtub, et vaidlusaluste eluruumidega sarnaseid eluruume

on tasuta antud üle kohalikule omavalitsusele selleks, et neid kasutanud piirivalveametnikud

saaksid need erastada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Siseministeerium vaidleb M.R. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja möönab, et kaebuse esitaja on kasutanud vaidlusalust eluruumi alates 1995. aastast

üürilepingute alusel ja on seega EES § 4 punkti 1 kohaselt eluruumi erastamise õigustatud

subjekt, ent EES § 3 lg 5 punkti 1 kohaselt ei kuulu erastamisele tööandja eluruumid.

Vastustaja selgitab, et kuivõrd vaidlusalune eluruum on Vihula Vallavolikogu otsusega

tunnistatud tööandja eluruumiks, anti vaidlusalune käskkiri, tehes samas Politsei- ja

Piirivalveametile kohustuseks edastada isikutele, kes on selles käskkirjas nimetatud korterite

või korteriomandite suhtes esitanud erastamisavaldused, teatised erastamismenetluse

lõpetamise kohta. Vastustaja möönab, et erastamisavalduse menetlus on kestnud pikki aastaid,

ent kaebuse esitaja on olnud teadlik, et tema kasutamisel olev eluruum on VVm 1993/328

kohaselt jäetud riigi omandisse ja vallavolikogu otsusega tunnistatud tööandja eluruumiks ega

kuulu seetõttu erastamisele. Vastustaja viitab seejuures oma 31. detsembri 2009 (tl. 20) ning 3.

märtsi 2010 kirjale (tl. 21), milles ta kaebuse esitajale vastavaid asjaolusid selgitanud on.

Vastustaja hinnangul välistab kaebuse esitaja õiguspärase ootuse eluruumi erastamisele ka see,

et juba 1995. aastal üürilepingut sõlmides oli ta teadlik, et tegu on tööandja eluruumiga, mis

erastamisele ei kuulu.

9. Vastustaja ei nõustu väitega, et enne vaidlusaluse käskkirja andmist oleks tulnud sisuliselt

hinnata, kas vaidlusalused korterid täitsid jätkuvalt tööandja eluruumi funktsiooni. Vastustaja

viitab seejuures EES § 3 lõikele 8 ning leiab, et selles osas on otsustuspädevus kohalikul

omavalitsusel ning ministeeriumi kantsleril puudus antud juhul igasugune kaalutlusõigus.

Vastustaja hinnangul on vallavolikogu otsuse näol tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2

mõistes. Vastustaja on seisukohal, et asjas ei oma tähtsust kas eluruum on teenistuseks vajalik

või mittevajalik, sest kaebuse esitajal puudub igasugune õigus vaidlusaluse eluruumi

erastamiseks.

10. Vastustaja peab tähtsusetuks asjaolu, et Siseministeerium on eelnevalt sarnaseid objekte

andnud üle kohalikule omavalitsusele ning leiab, et see ei saanud tekitada kaebuse esitajale

õiguspärast ootust eluruumi erastamiseks. Vastustaja toob viimaks ka välja, et kaebuse esitaja

erastamisavaldus on esitatud pärast seaduses selleks ettenähtud tähtaja möödumist, viidates

EES § 22 lõikele 5 ning asjaolule, et kaebuse esitaja oli sõlminud 1. novembril 1999 tööandja

eluruumi üürilepingu, mille tähtajaks oli aeg, mille jooksul üürnik on üürileandjaga töö- või

teenistussuhtes.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et M.R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Vaidlusalune Siseministeeriumi kantsleri käskkiri ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi,

kuivõrd Käsmus xxxxx ja xxxx aadresse kandvad eluruumid ei ole ega olnud ka vaidlustatud

käskkirja andmise ajal erastamise objektiks ning kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust

nõuda nende erastamist.

12. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxxx asuv ehitise alune maa on kantud

kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatust nähtuvalt on 7. veebruaril 2008 avatud Viru

Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr 4696031, mille koosseisus on Käsmus xxxxxx

asuv 3986 m2 suurune maatükk katastritunnusega 92201:014:0042, mille omanikuna on

kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt

on kinnisasjaga (st. maatükiga) püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ning sellest

tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Eluruumide erastamise seaduse §-st 3

tulenevalt on aga erastamise objektiks eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest.

Kohus leiab, et pärast Xxxxxx 4 asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole

neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Seda põhjusel, et pärast

maatüki kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises

asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega

lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli

teatavasti omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis aga lakkas sellisena

eksisteerimast seoses muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Riigikohus on haldusasjas nr 3-

3-1-23-01 tehtud lahendis samuti leidnud, et eluruumi erastamise õigust mõjutab elamu aluse

maa õiguslik staatus ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES

§ 3 lg 1 mõttes. Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi esemeid,

ent see säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd Xxxxxx 4 kinnisasja ei ole

korteriomanditeks

jaotatud.

ESS

ei

anna

aga

mingisugust

võimalust

erastada

korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume, ka

mitte juhul kui kinnisasja omanikuks on mõni erastamise kohustatud subjekt ning kinnisasja

oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide

erastamine kõne alla tulnud. Seadus ei anna ka kaebuse esitajale õigust nõuda, et kinnisasja

omanik selle korteriomanditeks jagaks. Eelnevast tuleneb, et isegi juhul kui kaebuse esitajal

olnuks mingisugusel varasemal ajal subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide

erastamist enne, siis ühelgi juhul ei saa tal sellist õigust olla pärast ehitise aluse maa

kinnistusraamatusse kandmist ehk alates 7. veebruarist 2008. Sellest omakorda järeldub, et

Siseministeeriumi kantsleri 3. mai 2011 käskkiri 1-5/64 täiendavalt kaebuse esitaja õigust

vaidlusaluste eluruumide erastamiseks enam mõjutada ei saanud.

13. Käesoleva haldusasja materjalide põhjal ei saa siiski ka järeldada, et kaebuse esitajal oleks

xxxxx ja xxx asuvate eluruumide erastamise õigus olnud enne maa kinnistusraamatusse

kandmist. Vaidlust ei ole käesoleval juhul selles, et nimetatud eluruumid olid juba 1995. aastal

tunnistatud tööandja eluruumideks. Tööandja eluruumide erastamise välistab sõnaselgelt EES

§ 3 lg 5 p 1. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et kõnealused eluruumid ei täitnud

tegelikult tööandja eluruumi funktsiooni. Vaidlust ei ole selles, et need eluruumid anti kaebuse

esitaja kasutusse 1995. aastal seoses tema teenistussuhtega toonases Piirivalveametis. Samuti

pole vaidlust selles, et kaebuse esitaja teenis piirivalveteenistuses kuni 18. juulini 2007. Selle

perioodi puhul ei ole mistahes alust väita, et tegemist ei oleks olnud tööandja eluruumiga.

Kohtu hinnangul ei saa lugeda tööandja eluruumi funktsiooni lõppenuks ka kaebuse esitaja

teenistusest vabastamisega. Nimelt tulenes kaebuse esitaja teenistusest vabastamise ajal

kehtinud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 15 lõikest 4, et isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002

elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse § 60

lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu

andmata. Viidatud elamuseaduse § 60 lg 4 punktist 1 tulenes keeld ilma teist eluruumi vastu

andmata tööandja eluruumist välja tõsta isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud

tööandja juures vähemalt 10 aastat ning sama lõike 3 punkti kohaselt laienes selline keeld ka

tööandja eluruumi saanud isiku suhtes, kes on jäänud vanaduspensionile. Vaidlust pole selles,

et M.R. oli piirivalveteenistuses enam kui 10 aastat. Seega ei saanuks tööandja eluruumi

omanik teda ka tööandja eluruumi üürilepingu sõlmimise aluseks olnud teenistussuhte

lõppemise tõttu eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Kohus leiab, et

sellises olukorras üürisuhte jätkamisest ei saa teha järeldust, nagu oleks eluruum kaotanud

tööandja eluruumi funktsiooni või et eluruumi omanik oleks pidanud taotlema selle eluruumi

välja arvamist tööandja eluruumide hulgast.

14. Kohus on samuti seisukohal, et ka asjaolust, et Siseministeerium või Piirivalveamet on

varem kaalunud vaidlusaluste eluruumide tasuta kohaliku omavalitsuse omandisse andmist,

leides, et need eluruumid ei ole tööandja eluruumidena vajalikud, ei saanud tuleneda kaebuse

esitajale subjektiivset õigust eluruumide erastamist nõuda, kuivõrd kõnealused eluruumid

täitsid jätkuvalt tööandja eluruumi funktsiooni – kaebuse esitaja kasutas neid jätkuvalt seoses

teenistussuhtega, mille tõttu need ruumid talle üürile anti. Samamoodi ei oma tähtsust see, et

teisi sarnaseid eluruume on kohaliku omavalitsus omandisse antud. Sellest ei saanud kaebuse

esitajal tekkida õiguspärast ootust sellele, et ka tema kasutuses oleva eluruumiga samamoodi

toimitakse, kaugeltki mitte ei saanud tal tekkida sellest õigust nõuda eluruumi erastamist.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust ka Riigikohtu poolt

haldusasjades nr 3-3-1-9-98, 3-3-1-38-08 ja 3-3-1-13-03 tehtud lahendites võetud seisukohad.

Esimesena nimetatud lahendis käsitleti olukorda, kus eluruum oli mitteerastatavate

eluruumide nimekirja kantud seoses kvartali rekonstrueerimisega, ent haldusorgani hilisemad

haldusaktid ja toimingud tekitasid vähemalt põhjendatud kahtluse selles, kas väidetav kvartali

rekonstrueerimine üldse aset leiab. Sisuliselt seati viidatud asjas kahtluse alla see, kas faktiline

asjaolu, mis tingis eluruumi erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja kandmise,

jätkuvalt eksisteeris. Käesoleva asja puhul sellist kahtlust ei ole, xxxxx asuvaid eluruume

kasutati kuni hoonealuse maa kinnistamisena sisuliselt tööandja eluruumidena. Asjaolu, et

kaebuse esitajaga 1. detsembril 2008 sõlmitud üürilepingus ei ole märgitud, et tegemist oleks

tööandja eluruumiga, ei oma siinkohal tähtsust seetõttu, et selle üürilepingu sõlmimise ajaks

oli elamu juba muutunud kinnisasja oluliseks osaks ning eluruumi kui erastamise objekti enam

ei eksisteerinud. Haldusasja nr 3-3-1-13-08 puhul oli oluline asjaolu, et vaidlusalune elamu oli

kehtiva haldusaktiga erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. xxxxxxxx

asuvaid eluruume ei ole tööandja eluruumide hulgast välja arvatud. Juba eelpool leidis kohus,

et ei esinenud ka asjaolusid, mis kohustanuks vastustajat astuma samme selleks, et need

eluruumid tööandja eluruumide hulgast välja arvata, kuna need olid ka reaalselt tööandja

eluruumidena kasutusel. Haldusasja nr 3-3-1-13-03 puhul oli oluliseks asjaolu, et haldusorgan

oli vaidlusaluse elamuga teinud tehingu, mis näis olevat vastukäiv põhjendustega, mille tõttu

keelduti selle eluruumi erastamisest. Teisisõnu taandus selleski asjas vaidlus sellele, et põhjust,

miks keelduti eluruumi erastamisest, kas ei olnud kunagi eksisteerinud või oli see hiljem ära

langenud. Võrreldavaid asjaolusid kohtu hinnangul käesolevas asjas ei esine.

15. Eluruumi erastamise õigust ei anna kaebuse esitajale ka asjaolu, et ta on teinud eluruumi

parendamiseks märkimisväärseid kulutusi. Üürilepingu esemeks olevas eluruumis tehtud

parenduste üürnikule hüvitamine toimub üürisuhet reguleerivate normide alusel.

16. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik