2-10-16416/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-16416

Tsiviilasi

Svetlana Taranzhina hagi Irina Petrova vastu võlgnevuse

ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4505,77 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. märtsi 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Irina Petrova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja)

–

Irina

Petrova

(isikukood:

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja) – Svetlana Taranzhina (isikukood:

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu

23. märtsi 2011 otsus muutmata käesolevas otsuses

toodud põhjendustel.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Irina

Petrova kanda.

Välja

mõista

Irina

Petrovalt

apellatsioonkaebuse

esitamisel vähemtasutud riigilõiv summas 493,24 eurot

(nelisada

üheksakümmend

kolm

eurot

senti)

riigituludesse.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

võib

menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Svetlana Taranzhina esitas 08.04.2010 maakohtule hagi Irina Petrova vastu, milles palus välja

mõista kostjalt võlgnevuse 50 000 krooni ning viivise 0,1% põhisummalt alates 16.01.2010 kuni

põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.07.2009 notariaalselt tõestatud laenulepingu

nr 5287, mille p-de 2.1 ja 2.2 järgi andis hageja kostjale laenu 50 000 krooni. Lepingu p-de 2.3 ja

2.4 kohaselt kohustus kostja laenusumma hagejale tagastama hiljemalt 16.01.2010, laenusumma

tagastamisega viivitamisel kohustus kostja maksma viivist 0,1% iga tasumisega viivitatud päeva

eest. Kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud. Kostja võlakohustused on osa notariaalsest

lepingust nr 5287, milles on sätestatud kostjaga varem, s.o 06.10.2008, sõlmitud võlaõigusliku

lepingu muutmine hoonestusõiguse aadressil Anil AÜ Murdlaine tn 11 Narva linn müügiks L.A.

kostjale. Vastavalt 16.07.2009 lepingu p-le 1.1 on müügihind ostja poolt müüjale täielikult

tasutud enne lepingule alla kirjutamist lepingu p-s 2.1 nimetatud laenu arvel ja müüja tõendab

lepingul oma allkirjaga nimetatud summa kätte saamist.

2. Kostja vastuväite kohaselt on 16.07.2009 leping rahatu ning kostja ei ole hagejalt raha saanud.

Lepingus mainitud 50 000 krooni andis hageja üle T.A. kui aiamaa hoonestusõiguse müüja L.A.

esindajale. L.A. müüs hoonestusõiguse kaks korda, alguses 26.09.2007 N.T. 50 000 krooni eest

ja pärast N.T. lepingu tühistamist hagejale ning pärast seda hageja müüs hoonestusõiguse

kostjale. Kostja nõustus 16.07.2009 lepingule alla kirjutama hageja palvel, kuna hageja väitis, et

maatükid lähevad kallimaks, jaanuaris 2010 maksab see maatükk 50 000 krooni rohkem ja kostja

peab tasuma täiendavalt 50 000 krooni. Hageja keelitas kostjat vormistama selle kohustuse

fiktiivse laenulepinguna, kuna see vähendavat tema jaoks notariaalsete teenuste maksumust ja

riigilõivu. Kuna maatükid ei kallinenud, vaid vastupidi, läksid odavamaks, on kostja kohustus

hoonestusõiguse eest juurde maksta ära langenud. Lepingu p-d 2.1-2.4 on vastuolus VÕS § 396

lg-ga 1 ning TsÜS § 89 lg-tega 1 ja 2 ning ebaseaduslik tehing on tühine algusest peale.

Kostja kinnitas, et on tasunud tehingu summa 50 000 krooni täies ulatuses; lepingu p-ga 2.1 aga

varjati hagejaga kokkulepet tasuda veel 50 000 krooni, arvestades oletatavat hinna suurenemist,

kuid kinnisvara hinnad, vastupidi, langesid järsult, ning kostja kohustus hoonestusõiguse eest

juurde maksta on ära langenud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 23. märtsi 2011 otsusega hagi ning mõistis välja I. Petrovalt

S. Taranzhina kasuks 3195,58 eurot (50 000 krooni) ja viivise 1310,19 eurot (20 500 krooni),

kokku 4505,77 eurot, ning viivise alates 2. märtsist 2011 kuni põhinõude (3195,58 eurot)

täitmiseni 0,1% päevas. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt kohus tuvastas, et kostja ja L.A. sõlmisid

06.10.2008 hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 kinnistule aadressil Anil AÜ

Murdlaine tn 11 Narva linn hoonestusõiguse seadmiseks. Lepingu p 4.1 kohaselt oli

hoonestusõiguse hinnaks 50 000 krooni. Ostuhind 50 000 krooni tasuti hagejale 2008 Petrovide

(isa ja poeg) poolt. Vastavalt lepingu nr 7526 p-le 6 kohustusid lepingu pooled sõlmima

asjaõiguslepingu lepingu eseme üleandmiseks ostjale ühe kuu jooksul arvates müüja kandmisest

omanikuna kinnistusraamatusse. L.A. kanti kinnistusraamatusse hoonestusõiguse omanikuna

20.04.2009.

16.07.2009 sõlmisid L.A. , hageja ja kostja kolmepoolse lepingu nr 5287 –asjaõiguslepingu

hoonestusõiguse omandi kostjale üleandmiseks ja laenulepingu. Laenulepingu p 1.1 kohaselt

kinnitasid kostja kui ostja ja L.A. kui müüja, et 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus nr

7526 märgitud müügihind 50 000 krooni on hageja kui laenuandja poolt müüjale tasutud

16.07.2009 lepingu p-s 2.1 märgitud laenu arvel. Lepingu p-s 3 leppisid L.A. ja kostja

kokku võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 esemeks olnud hoonestusõiguse omandi üleminekus.

Kostja on kantud kinnistusraamatusse hoonestusõiguse omanikuna 23.07.2009. 16.07.2009

lepingu p 2.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu 50 000 krooni tagastamise tähtajaga

16.01.2010 (p 2.3). Tagastamisega viivitamisel kohustus kostja tasuma viivist 0,1%

laenusummalt iga viivitatud päeva eest.

TsÜS § 89 lg-test 1, 2 ja 3 tulenevalt võib näilik tehing olla tehtud kahel viisil, s.o kui pooled

tehingut tehes ei soovinud tehinguga määratud õigusliku tagajärje saabumist või kui tehinguga

sooviti varjata teist tehingut. Varjatud tehingu puhul tuleb välja selgitada, millise õigusliku

tagajärje saabumist lepingupooled tegelikult soovisid. Varjatud tehing ei ole tühine, kui varjatud

tehingu osas ei esine muid tühisuse või kehtetuse aluseid (tehingu vorm, seadusest tulenev keeld

jne).

Kohus luges tunnistaja G.P. ja kostja vande all antud ütlustega tõendatuks kostja väite, et

16.07.2009 laenulepingu

tegelik eesmärk oli suurendada 06.10.2008

võlaõiguslikus

müügilepingus kokku lepitud müügihinda 50 000 krooni võrra ehk 06.10.2008 võlaõigusliku

müügilepingu muutmine. Tunnistaja ja kostja vande all antud ütlustes on vastuolu hinna

suurendamise osas, tunnistaja väitel pidi juurde makstama 50 000 krooni, kostja ütluste kohaselt

20 000 krooni. Kohus juhindus tunnistaja ütlustest, kuna 16.07.2009 lepingus on laenusumma

samuti 50 000 krooni. Kostja võis ütluste andmisel eksida numbri nimetamisega.

Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel 16.07.2009 sõlmitud laenuleping on tühine kui näilik

tehing, millega varjati võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 muutmise tehingut kostja ja müüja

L.A. vahel. Kuna hageja ei olnud võlaõigusliku müügilepingu nr 7526 pooleks, ei saanud hageja

sõlmida kostjaga kokkulepet lepingu muutmiseks. Seega on varjatud tehingu puhul tegemist

esindusõiguseta isiku tehinguga. Lähtuvalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel

esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel

esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. 16.07.2009 sõlmitud lepingu p 1.1

kohaselt kinnitasid kostja kui ostja ja L.A. kui müüja, et 06.10.2008 võlaõiguslikus

müügilepingus märgitud müügihind 50 000 krooni on müüjale tasutud hageja kui laenuandja

poolt lepingu nr 5287 p-s 2.1 märgitud laenu arvel. Seega L.A. on hageja poolt kostjaga tehtud

varjatud tehingu heaks kiitnud. L.A. on nõustunud 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus

märgitud müügihinna suurendamisega 50 000 krooni võrra. Müügihinna suurendamine toimub

hageja poolt kostjale antud laenu arvelt.

Hageja ja kostja on 16.07.2009 laenulepingu sõlmimisega teinud varjatud tehingu 06.10.2008

võlaõigusliku müügilepingu muutmiseks, s.o lepingus märgitud müügihinna suurendamiseks

50 000 krooni võrra. Pooled on notariaalses vormis sõlminud laenulepingu 50 000 kroonile,

tegeliku õigusliku tagajärje saavutamise, 06.10.2008 võlaõigusliku müügilepingu muutmise

kokkulepe, on sõlmitud suulises vormis, s.o tulenevalt VÕS § 13 lg-test 1 ja 2 ning AÕS § 119

lg-st 1 ja § 242 lg-st 1 lepingu muutmise vorminõuet järgimata. Vastavalt TsÜS § 83 lg-le 1 on

tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi

nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

Kohus jõudis järeldusele, et 16.07.2009 lepingu p-d 2.1 kuni 2.4 on tühised, kuna tegemist on

näiliku tehinguga. Samuti on tühine hageja ja kostja vaheline tehing, suuline kokkulepe

müügilepingu nr 7526 muutmiseks, mida varjati 16.07.2009 laenulepinguga, ja seda põhjusel, et

pooled ei ole müügilepingu nr 7526 muutmisel järginud seadusest tulenevat vorminõuet.

Kostja on 16.07.2009 lepingu alusel 23.07.2009 kantud kinnistusraamatusse hoonestusõiguse

omanikuna. AÕS § 119 lg 1, 2 järgi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama

kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud

vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on

sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.

Kohus järeldas, et lepingupoolte tahe 16.07.2009 lepingu sõlmimisel oli suunatud 06.10.2008

võlaõiguslikus müügilepingus märgitud müügihinna suurendamisele. Kuna hoonestusõiguse

omand on kostjale üle läinud, tuleb omandi saavutamiseks sõlmitud kokkulepped lugeda

kehtivaks, kuna omandi üleandmise hetkel, s.o 16.07.2009 lepingu sõlmimisel, oli lepingupooltel

tahe suurendada 06.10.2008 võlaõiguslikus müügilepingus märgitud müügihinda 50 000 krooni

võrra.

Kohus leidis, et 16.07.2009 lepingu p-d 2.1 kuni 2.4, laenuleping hageja ja kostja vahel summas

50 000 krooni, on kehtivad. Hagejal on õigus lähtuvalt VÕS § 76 lg-st 1; § 101 lg 1 p-st 1 ja §

108 lg-st 1 nõuda kostjalt lepingulise kohustuse täitmist ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks lepingust nr 5287 tulenev võlgnevus 50 000 krooni.

16.07.2009 lepingu p 2.3 kohaselt on kostja kohustatud tasuma viivist 0,1% laenusummalt iga

viivitatud päeva eest. Hageja väitel moodustab viivis 410 päeva (16.01.2010 kuni 01.03.2011)

eest 20 500 krooni. Kostja viivise osas vastuväiteid ei esitanud. Kohus kontrollis hageja arvestust

ning nõustus hageja märgitud viivise perioodi ja summaga ning leidis, viidates VÕS § 101 lg 1

p-le 6 ja § 113 lg-le 1 ning TsMS § 367 sätetele, et hageja viivisenõue tuleb rahuldada.

Kostja väide, et leping oli rahatu, ei oma laenulepingu osas tähendust, kuna võlaõigusseaduse

alusel võib rahatus olla vaid omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise aluseks. Kostja

sellekohast vastuväidet kohtule ei esitanud. 16.07.2009 lepingu p 1.1 kohaselt tasus hageja

laenusumma otse müüjale ja sellega on põhjendatud, et kostja hagejalt laenulepingus märgitud

summat enda kätte ei saanud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. I. Petrova esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 23. märtsi 2011 otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja

kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on kohtu järeldused vastuolulised ning vastuolus tsiviilasja asjaoludega. Kohus tuvastas, et

hageja ei olnud hoonestusõiguse müügitehingus müüja ega müüja esindaja, leides samas aga, et

kostja leppis hagejaga kokku juurdemakse müügilepingu eseme eest. Juurde võib maksta üksnes

müüjale või tema esindajale. Kostja ja hageja leppisid kokku mitte juurdemakses müüja

L.A. kasuks, vaid võimalikus kompensatsioonis hageja kasuks.

Kohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja kokkulepe laenu kohta (16.07.2009 lepingu

p-d 2.1-2.4) on tühine. Kohus ei ole tuvastanud, millest müüja L.A. (kes elab USA-s) teadlik oli,

kuid on teinud järelduse, et L.A. hiljem on kiitnud hageja ja kostja varjatud tehingu heaks.

Kohus ei ole ka selgitanud, mil viisil toimus see heakskiitmine.

Kohus hindas ebaõigesti kostja ja tunnistaja G.P. ütlusi selle kohta, et 16.07.2009 laenulepingu

eesmärk oli suurendada 06.10.2008 müügilepingus kokkulepitud hinda 50 000 krooni

võrra. Esiteks ei saanud kostja ilma müüja nõudeta müügihinda suurendada. Müüja ega tema

esindaja sellist nõuet ei ole esitanud. Teiseks oli hageja loonud kostjale mulje, et kui suvilad

poole aasta pärast kallinevad, hakkab kostja hüvitama talle seda kallinemist;

2) kohaldas kohus ebaõigesti TsÜS § 129 lg 1, kuna hageja sõlmis kostjaga tühise tehingu laenu

kohta (või lepingu muutmise kohta) mitte L.A. nimel ja L.A. kasuks, vaid enda nimel ja enda

kasuks. Kohus tegi õige järelduse, et kostja ja hageja vaheline tehing (suuline kokkulepe

müügilepingu nr 7526 muutmise kohta) on tühine põhjusel, et pooled ei ole müügilepingu

muutmisel järginud seadusest tulenevat vorminõuet. Samas kohaldas kohus AÕS § 119 lg 2

sätet ning leidis, et kui tehingu sooritamiseks sõlmiti asjaõigusleping ja tehti vastav kanne

kinnistusraamatusse, siis kohustustehing muutub kehtivaks. 16.07.2009 asjaõigusleping sõlmiti

mitte hageja ja kostja vahelise tingimisi (suulise ja näiliku) tehingu täitmiseks, vaid

hoonestusõiguse müügi L.A. lt kostjale vormistamiseks;

3) ei ole kohus otsuse tegemisel täitnud ka TsMS § 442 lg-t 8, kuna on jätnud ilma põhjendusteta

arvesse võtmata kostja väite, et hagejaga oli kokkulepe teatud tingimusel suvila hinna

suurendamiseks, kuid kuna antud tingimus ei saabunud, on kokkulepe ära langenud. Vastavalt

TsÜS § 102 lg-le 2 on tehing tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud

õiguslike tagajärgede tekkimine (antud juhul 50 000 krooni tasumine) sõltub asjaolust, mille

kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu.

5. S. Taranzhina vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) tuvastas kohus asjaolud õigesti. Kostja vastuväited põhinesid sellel, et tehing tuleb VÕS § 396

lg 1 ja TsÜS § 89 lg 1, 2 alusel tunnistada tühiseks. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et

tehing ei kuulu täitmisele TsÜS § 102 lg 2 alusel, kuna on teostatud edasilükkaval tingimusel,

mille kohta ei olnud teada, kas see saabub või mitte. Samas vastuses hagile kostja tunnistas, et

50 000 krooni andis hageja 16.07.2009 lepingu sõlmimisel üle müüja esindajale (T.A. le). Kostja

tunnistas kohtus vande all, et võib-olla oli juttu 20 000 kroonist, kuid kohus tuvastas lepingu

alusel õigesti, et pooled (müüja ja ostja) saavutasid lepingus kokkuleppe 50 000 krooni suhtes.

Järelikult kvalifitseeris kohus õigesti hageja ja kostja õigussuhted kui laenulepingust tulenevad

kohustused. Riigikohus on leidnud, et lepingu kehtivuse seisukohalt ei oma tähtsust, et pooled ei

märkinud lepingus, millisel seaduslikul alusel hageja on võlgu kostjale rahalise summa. Alates

võlaõigusseaduse jõustumisest on laenuleping konsensuaalne leping, see tähendab, et see jõustub

ajast, kui kokkulepe oli saavutatud (3-2-1-72-06);

3) ei ole kohtuotsus vastuoluline. Otsuse motiveerivast osast nähtub, et kohus tegi katse hinnata

tõendeid kostja seisukohalt, kuid jõudis õigele järeldusele, et 16.07.2009 lepingu p-d 2.1-2.4

ning laenuleping hageja ja kostja vahel summas 50 000 krooni on reaalsed.

06.10.2008 oli müüja ja kostja vahel sõlmitud võlaõiguslik müügileping hoonestusõiguse

müümiseks 50 000 krooni eest. Leping sõlmiti tingimusega, et müüja L.A. kinnitab seaduslikus

korras hoonestusõiguse ja teavitab sellest ostjat. L.A. on 20.04.2009 kantud hoonestusõiguse

omanikuna kinnistusraamatusse. 16.07.2009 lepingust nähtub, et see leping on 2008 oktoobri

võlaõigusliku müügilepingu muutmise leping. Hoonestusõiguse ülemineku ja vormistamise ajal

ei olnud lepingupooltel (müüjal ja ostjal) seaduslikke takistusi täpsustada hoonestusõiguse

lõplikku hinda. Hoonestusõiguse lõplik maksumus on notariaalse kokkuleppega müüja ja ostja

vahel kooskõlastatud 16.07.2009 lepingus varem 06.10.2008 lepingu järgi tasutud hinna

arvessevõtmisega. Apellandi põhjendustest ei tulene, et ajavahemikul 06.10.2008 kuni

16.07.2009 lepingupooled (müüja ja ostja) ei saanud kokku leppida suuremas hinnas (Riigikohtu

lahend nr 3-2-1-72-06). Müügilepingu poolte kokkulepe asja täieliku hinna kohta on saanud

AÕS § 119 lg 1 ja § 242 lg 1 järgi notari kinnituse vastavalt 06.10.2008 lepingule ja täiendavalt

16.07.2009 lepingule.

Vastavalt 16.07.2009 lepingule tasuti lepingu eseme täiendav hind 50 000 krooni müüjale hageja

poolt ostjale antud laenu arvel. Seetõttu lisati 16.07.2009 lepingusse täiendava poolena

laenuandja (hageja) ning pandi ostjale (laenusaajale) kohustus tagastada laen 16.01.2010.

Kostja on kantud hoonestusõiguse omanikuna kinnistusraamatusse 23.07.2009. Hoonestusõiguse

müügitehinguga tekkinud õiguslikud tagajärjed vastavad kostja otsesele tahteavaldusele.

Asjaolu, et 16.07.2009 müügilepingusse lisati kõikide poolte kokkuleppel kolmanda poolena

võlausaldaja (hageja), kes oli kohustatud tasuma raha müüjale, ei tee lepingut näiliseks või

varjatuks. Notariaalses lepingus on selgelt fikseeritud, et ostja võlausaldajaks, kes müügilepingu

järgi on kohustatud tasuma raha müüjale, on hageja. Antud lepingu osa ei kajasta müüja ja ostja

õigusi ning kohustusi, vaid lepingust tuleneb ostja täiendav kohustus tagastada ostuks laenatud

raha oma võlausaldajale;

4) nõudis hageja (võlausaldaja) hagis kostjalt (laenusaajalt) kohustuste täitmist 16.07.2009

tehingu järgi. Seega apellatsioonkaebuse põhjendused selle kohta, et tehing toimus ilma

esindusõiguseta (TsÜS § 129 lg 1), on kohatud. Apellatsioonkaebuse põhjendused tehingu

tingimuslikkusest TsÜS § 102 lg 2 alusel ei vasta materiaalõigusele. Õigusliku tagajärje

tekkimine (hoonestusõiguse üleminek müüjalt ostjale) oli täielik, mida kinnitab kostja kandmine

hoonestusõiguse uue omanikuna kinnistusraamatusse juba 23.07.2009. Hoonestusõiguse

ülemineku korra suhtes ei ole ka lepingutes mingeid tingimusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

23. märtsi 2011 otsus muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.

7. Asja materjalide kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, kas 16.07.2009 sõlmitud laenuleping

on kehtiv leping või mitte.

Hageja väite järgi on poolte vahel sõlmitud 16.07.2009 laenuleping kehtiv, kostja ei ole täitnud

sellest tulenevat kohustust tagastada laenusumma 50 000 krooni.

Kostja vastuväite kohaselt oli poolte vahel 16.07.2009 sõlmitud laenuleping rahatu, sest kostja ei

ole hagejalt raha saanud, vaid raha sai T.A. kui hoonestusõiguse müüja L.A. esindaja. Samuti

tugineb kostja oma vastuväites lepingu fiktiivsusele ja sellele, et tegemist on näiliku tehinguga.

8. Ringkonnakohus leiab, et arusaamatu on maakohtu seisukoht, et hageja ja kostja on 16. juulil

2009 sõlmitud laenulepinguga teinud varjatud tehingu 6. oktoobri 2008 võlaõigusliku

müügilepingu nr 7526 muutmiseks (lepingus märgitud müügihinna suurendamiseks 50 000

krooni võrra).

Nähtuvalt L.A. (müüja esindaja), I. Petrova (ostja/laenusaaja) ja S. Taranzhina (laenuandja)

vahel 16.07.2009 sõlmitud hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingust ja

laenulepingust (tl 4-7), ei ole hageja ja kostja kokku leppinud võlaõigusliku müügilepingu

muutmises, vaid vastav kokkulepe on sõlmitud L.A. (müüja esindaja) ja I. Petrova (ostja)

vahel (lepingu punktid 1.1.; 1.2.; 1.3.; 1.4.; 1.5.; 1.6.; 1.7.). Hageja ja kostja vahel sõlmitud

laenuleping on notariaalakti punktis 2.

Laenulepingu p 2.1. kohaselt laenuandja annab laenusaajale laenu summas 50 000 krooni.

Lepingu p 2.2. järgi on laenuandja laenusumma üle andnud laenusaajale sularahas enne

käesolevale lepingule alla kirjutamist ja laenusumma kätte saamist laenuandjalt kinnitab

laenusaaja oma allkirjaga lepingul.

Asjaolu, et laenusumma oli üle antud laenusaajale enne laenulepingule alla kirjutamist, nähtub

lepingu punktist 1.1., mille kohaselt müügihind on ostja (s.o kostja/laenusaaja) poolt müüjale

täielikult tasutud enne käesolevale lepingule alla kirjutamist käesoleva lepingu punktis 2.1.

nimetatud laenu arvel. Kuna kostja lepingu p 1.1. järgi tasus võlaõigusliku müügilepingu hinna

p-s 2.1. nimetatud laenu arvel müüjale (s.o võlaõigusliku lepingu poolele), siis juhul, kui kostja

leiab, et ta on tasunud müüjale (s.o hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu poolele)

rohkem kokkulepitust, siis on tal õigus nõuda müüjalt raha tagastamist alusetu rikastumise sätete

kohaselt või kui ta leiab, et müüja on tema tahte vastaselt ühepoolselt muutnud hoonestusõiguse

võlaõigusliku müügilepinguga kokkulepitud müügihinda, siis on tal õigus vaidlustada

võlaõigusliku lepingu muudatus. Samas aga ei tulene vaidlusest võlaõigusliku müügihinna üle

alust vaidlustada laenuleping. Asjaolu, et laenusumma sai kostja korralduse alusel võlaõigusliku

müügilepingu pooleks olev müüja, ei muuda laenulepingut rahatuks. Kostja ei ole vaidlustanud

oma vastuväidetes asjaolu, et laenusumma 50 000 krooni sai müüja esindaja (tl 20).

9. Asjas olevate tõenditega ei ole tõendatud, et laenuleping oli näilik tehing TsÜS § 89 mõttes.

TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad.

Antud juhul ei ole pooled laenulepinguga tahtnud jätta muljet tehingu olemasolust või varjata

mingit muud tehingut. Kostja on lepingu p 1.1. järgi tasunud võlaõigusliku müügilepingu hinna

p-s 2.1. nimetatud laenu arvel müüjale, s.o hageja poolt on reaalselt laenuleping täidetud ning ta

on andnud kostjale laenu summas 50 000 krooni.

10. Kostja nõuded hoonestusõiguse võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu teise poole

vastu ei mõjuta tema laenusuhte kehtivust hagejaga. Hageja ja kostja vahel on laenuleping, mille

kohaselt sai kostja laenu 50 000 krooni. Laenulepingu p 2.3. kohaselt kohustus laenusaaja

laenuandjale laenusumma tagasi maksma hiljemalt 16.01.2010 ning kuna kostja ei ole täitnud

oma laenulepingust tulenevat kohustust, siis on maakohus õigesti rahuldanud hagi.

11. Iseenesest on õige apellandi väide, et maakohtu järeldused on vastuolulised. Samuti on

maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus muudab maakohtu

vaidlustatud otsuse põhjendusi ja jätab otsuse muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.

12. Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et laenuleping oli tingimuslik

tehing TsÜS § 102 lg 2 mõttes. Siinkohal on apellant tuginenud asjaolule, et hageja väite

kohaselt pidi suvila turuhind suurenema, kuid reaalselt turuhinna suurenemist ei toimunud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esitatud asjaolu ei anna alust käsitleda laenulepingut

tingimusliku tehinguna TsÜS § 102 mõttes.

13. Õige on apellandi väide, et maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 129 lg-t 1, kuid seda mitte

apellandi poolt märgitud põhjusel vaid seetõttu, et viidatud norm ei kuulu üldse asjas

kohaldamisele.

Apellant ei ole esitanud vastuväiteid viivise suuruse osas ning seetõttu ringkonnakohus ei

kontrolli väljamõistetud viivise põhjendatust ja seaduslikkust.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2011 määrusega anti I. Petrovale menetlusabi ja vabastati ta

riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

siis TsMS § 190 lg 4 kohaselt tuleb apellandilt riigituludesse välja mõista 493,24 eurot,

s.o riigilõiv, mille tasumisest oli apellant apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson