3-11-1032/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-1032 Otsuse kuupäev 24.11.2011.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

D. Ti kaebus Viru Vangla vastu tekitatud kahju (seoses 15.11.2010 ettekandega nr 5059) hüvitamise nõudes summas 300 eurot Viru Vangla vastu rikutud televiisori eest kahju hüvitamise nõudes summas 267,77 eurot Menetlusvorm Istungimenetlus. Kohtuistung 04.10.2011 Menetlusosalised Kaebaja D. T Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so arvates 24.11.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

D. T esitas 26.04.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuse kohaselt laimas vangivalvur kaebajat, mis tuleneb ettekandest nr. 5059, vaatamata sellele, et see tühistati. 14.11.2010 kell

14.00 koristas kaebaja galeriis ning temast möödus meesvalvur, kes puudutas teist naisvalvurit. Kaebaja tegi meesvalvurile selle kohta märkuse. 15.11.2011 kui kaebaja koristas S-5 osakonda, oli teenistuses sama valvur, kellele kaebaja märkuse tegi. Kell 14.50 tulid sektsiooni nimetatud meesvalvur ja vahetuse vanem ning küsisid kaebajalt, mida ta siin lammutab ja ronib. Kaebaja vastas, et ta ei roni, vaid töötab. Kaebaja sai teada, et tema suhtes kirjutati veel üks ettekanne. Kaebajalt nõuti seletuskirja selle kohta, miks ta ronis külmkapi all ja üleval. Kaebaja väitis, et ta pole seda teinud. Nimetatud valvur küsis teiste kinnipeetavate juuresolekul kaebajalt, kas ta leidis selle, mida otsis. Järgmisel päeval toimus läbiotsimine kohas, kus kaebaja koristas ning sealt leiti midagi. Nüüd mõtlevad teised kinnipeetavad, et kaebaja tõesti ronis seal ja andis keelatud asjad operatiivtöötajatele. Seega rikkus vangivalvur kaebaja suhted teiste kinnipeetavatega, sest viimased alandavad kaebajat. Teised kinnipeetavad suhtuvad kaebajasse halvustavalt ning solvavad. Vangivalvur alandas ja laimas kaebajat. Kaebaja palub vastustajalt laimamise ja inimväärikuse alandamise eest välja mõista kahjuhüvitis

300 eurot.

Vastustaja Viru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb tuvastada, kas nõude esitajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu ning kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kinnipeetav helistas võõrast osakonnast julgeolekuosakonna spetsialistile. Kinnipeetava suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetati 13.12.2010 koostatud protokolliga, sest leiti, et ei ole tõendatud, et kinnipeetav toidujagamise ruumis tegeles millegi õigusvastasega. Iseenesest asjaolu, et ettekandes kirjutatu ei leidnud tõendamist, ei tähenda, et ettekandes kirjapandu aset ei leidnud. Vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste hulka kuulub ka võimalike kinnipeetavate poolsete rikkumiste fikseerimine.

K. Puur koostas 15.11.2010 ettekande nr 5059, milles fikseeris D. Ti poolt toime pandud võimaliku distsipliinirikkumise. Kinnipeetava esitatud kaebus või muu ütlus või tegevus ei ole põhjuseks alusetu ettekande koostamiseks. Kuna teatud juhtudel on võimalik ettekandes märgitut kontrollida ka teiste vanglateenistujate selgitustega või videosalvestisega, on teadlikult tahtliku ebaõige ettekande koostamine ka seetõttu välistatud. 15.11.2010 ettekande nr 5059 alusel algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus, mille käigus selgitati välja asjaolud ning leiti, et distsiplinaarmenetlus on otstarbekas lõpetada.

Asjaolu, et kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus lõpetati, ei muuda iseenesest 15.11.2010 koostatud ettekannet alusetuks ja seda ei saa pidada kinnipeetavat laimavaks. 27.05.2011 õhtul tuli kaebaja vastuvõtu ruumi ja alustas valvuriga sõnavahetust. Valvur ei mäleta, et ta oleks sõnavahetuse käigus kaebajalt küsinud, kas viimane leidis köögist, mida otsis. Vestlusest ei saanud kaebaja kuidagi välja lugeda seda, et valvur oleks teda solvanud, alandanud või alavääristanud ehk teisisõnu valvur ei öelnud midagi seesugust, millest kinnipeetav oleks võinud teha järeldused, et temasse suhtuti pahatahtlikult.

Vanglaametniku küsimus ei saa kuidagi olla kinnipeetavasse halvasti suhtumise põhjuseks. Samuti on kinnipeetaval võimalik kaaskinnipeetavatele selgitada, et tema suhtes menetlus lõpetati ja see tähendab, et teda ei ole milleski süüdi mõistetud ja seega on teiste kinnipeetavate süüdistused alusetud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Uhan vs.

Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Uhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (l.l vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs.

Leedu, nr 44558/98). Au ja hea nime põhiseaduslik kaitse tuleneb PS §-st 17, mille kohaselt kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Et norm annab kaitse au ja hea nime teotamise eest, siis on oluliseks tunnuseks ründe pahatahtlik taotluslik iseloom ning häbistav alandav viis. Seetõttu jääb normi kaitse alt välja objektiivne heas usus tehtud kriitika, sh ka siis, kui selles on kasutatud teravkeelelist sõnastust. Milline au ja hea nime riive on teotamine, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus ning seda tuleb alati vaadelda üksikjuhtumite kaupa.

Siinjuures on oluline rõhutada, et teotamine on tugevam rünne kui solvamine. Kuna kinnipeetavat ei ole tahtlikult solvatud, alandatud või tema au teotatud, siis puudub igasugune seadusest tulenev alus mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäi kaebaja oma kirjalikus kaebuses esitatud väidete ja taotluse juurde. Kaebaja leiab, et nõutud summa 300 eurot on sobiv hüvitis tema alavääristamise eest. Arusaamatu, kuidas valvur, kes oli teisel korrusel, võis näha, mida kaebaja tegi kolmandal korrusel. Kaebaja ei ole midagi rikkunud. Kaebaja palub kaebuse rahuldada.

Vastustaja Viru Vangla esitas kohtule taotluse, kus palub asja arutada ilma vastustaja osavõtuta. Vastustaja jäi oma kirjalikus vastuses esitatud väidete ja taotluste juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED Põhiseaduse (PS) § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. PS § 18 kattub sisult Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 3, mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Kaebaja leiab, et rikutud on tema isikuõigusi laimamise ja alandamisega, mis seisnes selles, et vangivalvur oma ettekandes nr. 5059 esitas kaebaja kohta ebaõigeid väiteid ning küsis teiste kinnipeetavate juuresolekul kaebajalt, kas kaebaja leidis selle, mida otsis. Kaebaja leiab, et see rikkus kaebaja suhted teiste kinnipeetavatega, sest viimased alandavad kaebajat. Sisuliselt nõuab kaebaja vanglalt, et see hüvitaks kahju, mis ei tulene otseselt vangivalvuri tegevusest, vaid teiste kinnipeetavate suhtumisest, millise kaebaja arvates tingis omakorda vanglaametniku tegevus.

Kohus leiab, et teiste kinnipeetavate juuresolekul ühele neist küsimuse esitamine (kas leidsid mida otsisid), või isegi fakti konstateering (leidsid selle) iseenesest ei ole „laim” ja ei kahjusta kuidagi isiku mainet. Tegemist ei ole negatiivse väärtushinnanguga ega arvamusega, millel oleks halvustav tähendus. Au teotamine ei ole võimalik ka vastustaja teenistujate suhtumisest, millest kaebaja tunneb end solvatuna. Alandus peab igal juhul väljuma raamidest, mis kaasnevad seadusliku kohtlemise või karistamisega (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 07.10.2010 otsus asjas Znaykin v.

Ukraine, nr. 37538/05 p 48). Alandav kohtlemine seondub enamasti kinnipidamistingimustega, nagu märgib ka vastustaja, kuid mitte ainult. Alandava kohtlemise või karistamisega on EIK hinnangul tegu siis, kui see tõi kaasa kannatanule hirmu, ängistust ja alaväärsust, mis võib põhjustada alandust ja füüsilise või vaimse vastupanu lõppemise, või mille eesmärk oli suunata kannatanu tegutsema oma tahte või südametunnistuse vastaselt. Haldusasjas sellist mõju kaebajale, tulenevalt vanglaametniku tegevusest, tuvastatud ei ole. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb lisaks RVastS § 7 lg-tele 1 ja 2 kohaldada RVastS § 9 lgt 1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. RVastS § 7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1), kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Seega iseloomustavad au teotamise õigusvastasust faktiväidete või väärtushinnangute au teotav iseloom ja nende avaldamine.

Faktiväite puhul tuleneb au teotav iseloom väite tõele mittevastavusest, väärtushinnangu puhul selle ebakohasusest (RKTKo 3-2-1-161-05).

Halduskohus leiab, et tulenevalt vangivalvuri ametikohustustest, on viimasel vanglas korrarikkumise kahtluse korral kohustus teatada sellest asjaomastele ametnikele, olenemata sellest, kas valvur on kindel ettekandes esitatavates andmetes (rikkumise asjaolud), või ei ole. Vastasel juhul tuleks valvuril eelnevalt tõsikindlalt ja üheselt veenduda rikkumise toimepanemises kinnipeetava poolt, mis pole enamasti võimalik ning ei kuulu ka vangivalvuri ametikohustuste hulka. Olukorda, kus vangivalvuril on kahtlused rikkumise toimepanemises, kuid ta ei ole selles kindel, ei saa käsitleda selliselt, et ettekandes eeldatava rikkumise toimepanemise kohta andmete avaldamisel ei ole seaduslikku õigustust ja andmed on arvestatud kahjustama kinnipeetava reputatsiooni, tekitades teistes kinnipeetavates tema suhtes viha, põlastust või naeruvääristades teda.

Järelikult on ettekandes andmete avaldamine kinnipeetava väidetava rikkumise kohta, mis küll hiljem osutuvad ekslikuks, õiguspärane. Ettekannetes esitatud andmete õigsuse kontroll viiakse läbi distsiplinaarmenetluses ning vanglaametnik ei tea, kas tema poolt avaldatavad andmed on ebaõiged, st. kas kinnipeetav on rikkumise toime pannud, või mitte. Vanglaametniku poolt ettekandes esitatu näol on tegemist faktiväidetega, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad ja nende tõesus või väärus on tõendatav. Antud juhul on vastustaja kaebaja suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse raames kontrollinud ettekandes nr. 5059 esitatud väiteid ja leidnud, et kaebaja ei tegelenud millegi õigusvastasega ning on distsiplinaarmenetluse kaebaja suhtes lõpetanud.

Tegemist ei saa olla faktiväidete õigusvastase avaldamisega, sest need on esitatud distsiplinaarrikkumise toimepanemise kontrollimiseks. VÕS § 1047 lg 4 näeb ette ebaõigete andmete avaldamisel kaks õiguskaitsevahendit: andmete ümberlükkamise või andmete parandamise nõude. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikuõiguste rikkumise korral kannatanule rahalist hüvitist maksta üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Halduskohus peab vajalikuks märkida, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Kaebaja ei ole tõendanud ühtegi sellist asjaolu, millest kohus võiks järeldada, et vastustaja Viru Vangla ametnikud on talle õigusvastaselt kahju tekitanud. Vastustaja poolt kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse lõpetamist põhjusel, et tõendamist ei leidnud kaebaja õigusvastane tegevus, võib käsitleda kui ebaõigete andmete ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 tähenduses. Järelikult on kaebajale seaduslikult tühisel määral ebamugavust tekitanud olukord vastustaja poolt kõrvaldatud. Teiste kinnipeetavate arusaam asjaoludest ei ole seotud vanglaametniku küsimuse ja ettekande esitamisega, vaid on viimaste subjektiivne arvamus olukorrast, sh. võib see olla ka üle tähtsustatud või moonutatud viimaste poolt.

Kui teised kinnipeetavad suhtuvad kaebajasse halvustavalt ning solvavalt, siis võib kaebaja oma õiguste kaitseks pöörduda tsiviilkorras kohtusse isiku vastu, kes tema õiguseid otseselt rikub. Eeltoodu alusel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Menetluskulu jääb menetlusosaliste endi kanda.

( allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik