3-11-1131/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1131

Haldusasi

Puhdas Group OÜ kaebus tuvastamiseks, kas tal on

kaasaaitamiskohustus

või

vaikimisõigus

Põhja

maksu- ja tollikeskuse 27.04.2011 korralduse nr 12.2-

3/787-8 täitmisel

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 15. novembril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Puhdas Group OÜ;

Esindaja: Teet Raatsin

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus;

Esindaja: Merle Maks.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. PMTK andis kaebuse esitajale 27.04.2011 korralduse nr 12.2-3/787-8 kirjaliku teabe

saamiseks, seoses sellega maksuhaldur kontrollib kaebuse esitaja ettevõtlusega tegelemist.

Maksuhaldur on oma Korralduses toonud välja küsimused, millele kaebuse esitaja pidi

kirjalikult vastused andma.

2. 06.05.2011 saabus Tallinna Halduskohtule OÜ Puhdas Group kaebus, milles taotletakse

avalik-õigusliku suhte kindlakstegemist.

2

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebaja palub teha kindlaks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg 3 p-i 3 alusel

avalik õigusliku suhte olemasolu või selle puudumine: tuvastada, kas osaühingul on

kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.04.2011 korralduse nr

12.2-3/744-7 täitmisel. Kaebaja märgib, et taotluse aluseks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 03.03.2011.a. määruses nr 3-4-1-15-10 esitatud õiguskäsitlus (p 24).

Kaebuse esitaja soovib saada selgust, kas tal on õigus keelduda korralduse täitmisest, sest

tema arvates on soovitav informatsioon potentsiaalselt selline, millele vastamisest

keeldumiseks on tal õigus maksukorralduse seaduse § 64 lg 1, põhiseaduse §-i 22 lg 3 ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lg-te 1 ja

2 alusel.

4. Riigikohus on 03.03.2011 määruses asjas nr 3-4-1-15-10 p-s 24 andnud selgituse, kuidas

isikutel on võimalik kaitsta oma õigusi siis, kui maksuhaldur soovib teabe saamist

kaasaaitamiskohustuse alusel, kuid isiku arvates on tal vaikimisõigus: „Samuti ei saa välistada ka

HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise taotlust. Sellisel juhul paluks isik

tuvastada, kas tal on kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada MKS

vastavas sätted“. Kaebaja osundab kõigepealt, et ta ei soovi hetkel vaidlustada maksukorralduse

seaduse § 64 lg 1 põhiseaduspärasust. Küll aga leiab kaebaja, et maksuhalduri korralduse

täitmise

kohustus

sõltub

sellest,

kas

kaebajal

on

vastavas

maksuõigussuhtes

kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Kaebaja juhib tähelepanu, et Riigikohus kasutab

terminit „või“, st et kaebajal saab olla kas kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Üks

välistab teise.

5. Järgnevalt põhjendab osaühing, miks tal on enda arvates vaikimisõigus. Osaühingu juhatuse

liige on Krista Vainola, kellega varasemalt seotud äriühingu – Puhdas Investeeringute OÜ -

suhtes toimub käesoleval ajal väärteomenetluses. 30.09.2010 on Põhja maksu- ja tollikeskus

saatnud Puhdas Investeeringute OÜ-le e-kirja, milles maksuhaldur tuvastab, et Puhdas

Investeeringute OÜ näol ei ole tegemist tavapärase majandustegevusega tegeleva äriühinguga,

vaid äriühinguga, kes teadlikult ja tahtlikult osaleb maksupettustes (mis seisneb fiktiivsete

müügiarvete väljastamises teistele äriühingutele ja samuti fiktiivsete ostuarvete alusel

käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu suurendamises) omades “arvevabrikule” omaseid

tunnuseid. Eeltoodu kinnitab, et maksuhaldur seadis kahtluse alla Krista Vainolaga seotud

äriühingute tegevuse seaduslikkuse. Põhja maksu- ja tollikeskuse 11.11.2010.a. otsuse nr 12.2-

3/6904-8 Puhdas Investeeringute OÜ suhtes resolutiivosas on peatatud viimase poolt

esitatud käibemaksu tagastusnõude täitmine kuni otsuse jõustumiseni väärteoasjas. Seetõttu

on maksuhaldur teavitanud seda osaühingut, et vastava korraldusse andmise ajal – s.o

11.11.201.a. - toimub väärteoasi kas Puhdas Investeeringute OÜ või Krista Vainola isiku

suhtes. Maksuhaldurile valeandmete esitamise väärteomenetlus äriühingu suhtes võib kasvada

üle väärteo- või isegi kriminaalmenetluseks juhatuse liikme suhtes.

6. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on

ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu

õiguste ja kohustustega seotud – vt EIKi otsused: Eckle vs. Saksamaa, otsus 15.071982, § 66,

Series A no. 51, Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidźaan, otsus 25.11.2010, avaldus nr 3365/08,

Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs. Sloveenia, otsus 30.11.2010, avaldus

nr 35264/04, § 40. Sellest tuleneb ka osaühingu õigus esitada käesolev kaebus seoses osaniku

põhiõiguste võimaliku riivega. Samuti seoses sellega, et kuivõrd juba ühel korral on Krista

Vainola poolt juhitava äriühingu suhtes väärteomenetlus alustatud, siis peab osaühing reaalselt

võimalikuks ka tema suhtes sellise menetluse algatamist just juhatuse liikme isikust tulenevate

3

põhjuste tõttu – võimalik, et juhatuse liige kasutab samasugust tegevusmustrit. Seetõttu

soovib osaühing käesolevas asjas juhatuse liikme Krista Vainola kaudu toetuda

maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-le 6 koosmõjus põhiseaduse §-i 23 kolmanda lõike ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lg-tega 1

ja 2. EIK on kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku

suhtes ei ole veel kriminaalõigusliku iseloomuga algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise

menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele.

Riigikohtu 03.03.2011.a. määrusega asjas nr 3-4-1-15-10 – mis on ka käesoleva taotluse

menetlusõiguslikuks aluseks – on loodud mehhanism põhimõttelise kontrolli teostamiseks

vaikimisõiguse üle. Seda õigust kasutades pöördubki osaühing halduskohtusse.

7. Lisaks on kaebaja esitanud taotluse kohtul pöörduda eelotsustus taotlusega Euroopa

Ühenduse Kohtu poole, et kontrollida kas kaebuses viidatud EIK lahenditest tulenevad

seisukohad on siseriiklikus maksumenetluses kohaldatavad. Kaebaja leiab, et siseriiklikel

kohtutel oli ja on jätkuvalt kohustus vastavasisulise kohtupraktika puudumisel pöörduda

eelotsustus taotlusega Euroopa Ühenduse Kohtu poole, sest vastavalt EÜ asutamislepingu

artikli 234 ja Euratomi asutamislepingu artikli 150 alusel võib iga liikmesriigi kohus, kelle

pädevuses on õigusvaidluste lahendamine ja õiguslikult siduvate otsuste tegemine, esitada

Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse. Euroopa Kohtu tõlgenduses on kohus mõiste

ühenduse õiguse autonoomne mõiste. Eelotsuse taotluse esitamine võib menetluse teatud

staadiumis osutuda vajalikuks, kui uue tõlgenduse andmine omab üldist tähtsust

ühenduse õiguse ühetaolisel kohaldamisel kogu liidu ulatuses või kui olemasolevat

kohtupraktikat ei saa ilmselt kohaldada faktilistele asjaoludele. Kaebuse esitaja asub

seisukohale, et tänases siseriiklikus õigussüsteemis, kus rahvusvahelised lepingud nagu näiteks

Euroopa Inimõiguste ja – põhivabaduste kaitse konventsioon ja neid laiendavad EIK

kohtulahendid ei ole siseriiklikult vastavalt PS §-de 6, 10 ja 13 tuleneva õigusselguse kohaselt

avaldatud ja kättesaadavad, pole võimalik asuda positsioonile, et siseriiklikule kohtule, on

Euroopa Kohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika piisavalt selge, andmaks

siseriiklikule kohtule võimaluse seda oma äranägemise järgi tõlgendada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et

maksuhalduril oli õigus ning vajadus käesolevas asjas koguda tõendeid selleks, et oleks

võimalik tuvastada, kas kaebuse esitaja tegeleb Eestis ettevõtlusega või mitte.

Maksumenetluses on tõendiks kõik asjas kogutud andmed, eelkõige aga maksukohustuslaselt

saadud teave ja dokumendid. MKS kohaselt on maksukohustuslasel maksumenetluses

kaasaaitamiskohustus, mille järgi on ta kohustatud teatama maksuhaldurile kõik talle

teadaolevad asjaolud ning ta ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel.

9. Samas on kaasaaitamiskohustusest tehtud ka teatud erandid (MKS § 64). MKS § 64 lg 1 p 6

alusel on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele

vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist. PMTK leiab, et MKS §-le 64

saab eelkõige tugineda juhul, kui süüteomenetlus on alanud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse

esitaja väitnud, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust. Samas ei saa keelduda

tõendite ja teabe esitamisest maksumenetluses ükskõik millise süüdistusega kriminaalasja

algatamise korral, vaid kriminaalasja ja teabe vahel peab olema seos. Kui maksukohustuslane

soovib kasutada MKS § 64 lg 1 p 6, siis peab ta põhistama kohtu, et nõutavaid andmeid või

tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse

vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku

4

suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaalmenetlust, ei saa isik end vabandada

MKS § 64 lg 1 p-ga 6.

10. PMTK on seisukohal, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid

juhul, kui need süüstavad teda ja tema lähedasi. Teave ja dokumendid, mis ei ole teda

süüstavad, peab ta esitama. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene nt

maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, nt kuludokumendid. Ka

Riigikohus on seisukohal, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke

ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema kontrollitav (vt

Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-25-02). Seega peab isik siiski vastama neile küsimustele, millele

vastamine isikut ei süüsta. Vaikimisõigusele saab tugineda alles pärast maksuhalduri küsimuse

ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine

on teda süüstav või mitte.

11. Kuigi Puhdas Group OÜ juhatuse liikme suhtes on algatatud väärteomenetlus, ei puuduta

see väärtegu kuidagi kaebuse esitajat – Puhdas Group OÜ-d. Kaebuse esitaja näib olevat

arvamusel, et sel ajal, kui tema või tema juhatuse liikme suhtes viiakse läbi kriminaal- või

väärteomenetlust, puudub tal mistahes info andmise kohustus.

12. Lahendile Serves vs Prantsusmaa käsitletud asjaolud ei haaku käesoleva haldusasjaga, sest

vaatluse all oli tunnistustest andmise keeldumise õigus kriminaalmenetluses, mitte õigus isikut

kohustada haldusmenetluses teavet andma ja dokumente esitama.

13. PMTK ei nõustu kaebuse esitajaga ka väites, et kaebuses viidatud Riigikohtu määrusega

on muudetud enese mittesüüstamise õiguskäsitlust. Esiteks ei ole Riigikohus määruse nr 3-4-

1-3-10 üheski punktis tõdenud, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumine on

isiku suvaotsus, mis ei nõua vähimalgi määral põhjendamist. Teiseks ei ole Riigikohtu

määrusega nr 3-4-1-3-10 lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja sisuliselt, vaid kohus

jättis esitatud taotluse läbi vaatamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb

jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu

põhjendused on järgmised.

15. Käesolevas haldusasjas on maksuhaldur esitanud kaebajale korralduse teabe andmiseks ja

dokumentide esitamiseks, mille peale on kaebaja pöördunud halduskohtu poole, selgitamaks

välja, kas ta sellist teavet andma peab. Samas on kaebaja esindaja Krista Vainola 08.06.2011

siiski esitanud vastused korralduses esitatud küsimustele. Vastustaja teavitas kohut istungil

sellest, et maksuhalduri hinnangul on korraldus seega täidetud ja haldusasja läbivaatamiseks

puudub alus, kuna antud juhtum on ka maksuhalduri poolt lõpetatud. Kohus leiab, et kaebajal

siiski on põhjendatud huvi asja menetlemiseks, kuna kaebaja selgituste kohaselt soovib ta

hoida tulevikus ära sarnaste olukordade tekkimist. Kohus leiab, et ehkki vastustaja väitel on

vaidlustatud korraldus täidetud, ei ole välistatud siiski ka samas maksumenetluses täiendav

teabe küsimine, kuivõrd korraldusele antud vastused on ilmselgelt ebapiisavad, samuti ei

nähtu, et oleks esitatud nõutud dokumente.

16. Kohus leiab aga, et Riigikohtu on 03.03.2011 määrusest asjas nr 3-4-1-15-10 ei saa siiski

tuletada võimalust kohtuliku eelkontrolli läbiviimiseks maksuhalduri poolt MKS § 60 lg 1

alusel antavate kirjaliku teabe nõudmise korralduste õiguspärasuse kindlakstegemiseks.

Riigikohtu viidatud määruses märgitakse, et ei saa välistada ka HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel

avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise taotlust. Sellisel juhul paluks isik tuvastada, kas tal on

kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada MKS vastavas sätted.

5

Riigikohus analüüsis antud vaidluses, kas on võimalik võtta menetlusse isiku individuaalset

põhiseaduslikku kaebust, jättes selle menetlusse võtmata ja andes esialgse analüüsi, milliseid

muid õiguskaitsevahendeid isikul olla võiks. Riigikohus on antud lahendis olnud ka ise

kahtleval seisukohal, kas avalik-õigusliku suhte tuvastamise kaebus sellises olukorras

asjakohane olla saaks. Kuna see ei olnud ka kohtuasja nr 3-4-1-15-10 esemeks, ei saanudki

Riigikohtult avalik-õigusliku suhte tuvastamise nõude eelduste põhjalikku analüüsi antud

kontekstis eeldada. Nii ongi Riigikohus pakkunud välja idee, mida kaebuse esitaja oma õiguste

kaitsel käesolevaga teostada soovib. Asja analüüsinud, leiab halduskohus aga, et selline kaebus

ei vii kaebuse esitajat tegelikkuses oma õiguste kaitsel sihile, kuna kaebuse esitaja ei ole veel

astunud oma õiguste kaitseks vastavaid samme.

17. HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel saab halduskohus tuvastada isiku põhjendatud huvi olemasolul

seda isikut puudutava avalik-õigusliku suhte või selle puudumise. Kohtu hinnangul ei saa

käesoleval juhul olla kahtlust, et vaidlustatud 27.04.2011 teabe andmise korralduse alusel

tekkis korralduse väljaandnud haldusorgani ja kaebaja vahel avalik-õiguslik suhe. Õigussuhe

on vastastikuste õiguste ja kohustuste kogum. Maksuhalduril on õigus nõuda kaebajalt MKS §

60 lg 1 alusel teavet ja kaebajal on õigus MKS § 64 alusel selle andmisest keelduda.

18. Kaebuse väidetest tulenevalt on kaebaja sooviks vaidlustatud teabe esitamise korraldust

mitte täita, kuna ta soovib tugineda MKS § 64 sätestatud vaikimisõigusele. Samas ei ole

kaebaja maksuhaldurile korralduses märgitud tähtajaks (ega praeguse hetkeni) teatanud oma

soovist vaikimisõigusele tugineda. Selle asemel on kaebaja kohe pöördunud käesoleva

tuvastuskaebusega kohtusse. Tuvastamiskaebuse läbivaatamisel ei saa aga kohus ise hakata

uusi õigussuhteid looma. Vaidlustatud korraldus on kehtiv haldusakt ja ehkki ta paraku

otseselt ei viita MKS § 64 sätestatud vaikimisõigusele, on kaebusest näha, et kaebaja oli ise

selle õiguse kasutamise võimalusega väga hästi kursis. Sisuliselt oli korraldust saades kaebuse

esitajal õiguse valida kas see täita või tuginedes vaikimisõigusele selle täitmisest

maksuhaldurile keelduda. Kaebaja ei teinud esialgu aga kumbagi, kuni 08.06.2011 viimaks

korralduse täitis. Tuvastusnõue ei anna kaebuse esitajale antud juhul midagi, kuna kohaseim

oleks olnud keelduda korralduse täitmisest ja kui maksuhaldur oleks sellele vaatamata infot

nõudnud, oleks kaebuse esitaja saanud vaidlustada selle.

19. Kaebuse esitaja on siinkohal asunud oma õiguste kaitsele ennatlikult. Tuvastusnõue on

subsidiaarne ja lubatav vaid siis, kui kohustamis- ja tühistamisnõuetega ei oleks isikul võimalik

enam oma õigusi kaitsta. Saksa halduskohtumenetlusõiguses leitakse, et tuvastamiskaebus ei

ole lubatav, kui sama eesmärk on võimalik saavutada ka tühistamiskaebusega, kuna reaalsed

õiguslikud tagajärjed saabuvad vaid tühistamis– või kohustamiskaebuse rahuldamisel. Kohus

lahendab reaalseid õiguslikke probleeme juhul, kui isiku õigusi ja vabadusi on rikutud ning

isiku eesmärgiks on reaalsete õiguslike tagajärgede saabumine. Kohtulikud eelhinnangud veel

tekkimata õigusprobleemidele ei ole HKMS § 6 kohaselt halduskohtu pädevuses.

20. Lõpetuseks märgib kohus, et käesolevas haldusasjas puudub vajadus Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu (konsolideeritud versioon) artikli 267

kohaselt on Euroopa Liidu Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad a) aluslepingute

tõlgendamist; b) liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja

tõlgendamist. Ühtegi artiklis 267 nimetatud küsimust käesolevas haldusasjas tõusetunud ei

ole. Euroopa Nõukogu ja Euroopa Inimõiguste Kohus on iseseisvad institutsioonid ega kuulu

Euroopa Liidu institutsioonide hulka. Otsuse selle kohta, kas konkreetne Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahend on siseriiklikus kohtuasjas asjakohane ja seeläbi siduv, teeb asja

lahendav siseriiklik kohus.

6

Käesoleval juhul kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kohaldamiseks

vajadus puudus, kuna asjaolu, kas kaebajal oleks õigus vaikimisõiguste kasutada või mitte, asja

lahendamisel ei tõusetunudki.

21. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik