3-09-2847/82 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2847 Haldusasi W N-I kaebus Eesti Vabariigi poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – W N-I Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Kaasatud isik – Välisministeerium

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Muuta Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2010. a otsust haldusasjas nr 3-09-2847 Politseija Piirivalveametilt W N-I kasuks vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas ning mõista Politseija Piirivalveametilt W N-I kasuks välja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 9,27 (üheksa eurot ja 27 senti) eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Jätta Politseija Piirivalveameti menetluskulud tema enda kanda. 4. Mõista Politseija Piirivalveametilt välja menetluskulud summas 186,91 (ükssada kaheksakümmend kuus eurot ja 91 senti) eurot Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. W N-I on Kameruni kodanik, kes omab Norra Kuningriigis elamiseks elamisluba ja tegutseb seal füüsilisest isikust ettevõtjana muusikuna ärinime L R N-I all. 03.10.2008 soovis W. N-I lennata Oslost Minskisse Estonian Air lennuga Oslo-Tallinn (OV134) ja Tallinn-Minsk (OV632). Tallinna Lennujaamas kontrollis piirivalveametnik tema Kameruni passi ning teatas,

3-09-2847

2(7) et see pole Eestisse reisimiseks kehtiv dokument ja ta saadeti Estonian Air lennuga nr OV137 samal päeval kell 18.35 tagasi Oslosse. 2. 28.08.2008 esitas W. N-I esindaja Piirivalveametile ettepaneku W. N-I tekitatud kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks. Piirivalveamet keeldus 30.10.2009 kirjaga nr 2.-2-1/5878 W. N-I kahju hüvitamast. 3. W. N-I taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses Politseija Piirivalveameti õigusvastase tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 541 674,55 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt kohtu äranägemisele, viivitusintresside väljamõistmist perioodi 02.09.2009 - 02.12.2009 eest summas 10 913,95 krooni ja alates 02.12.2009 vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 113 kuni tekitatud materiaalse kahju hüvitamiseni, samuti menetluskulude - 117 403,90 krooni õigusabikulu, 24 387,71 krooni dokumentaalsete tõendite tõlkimise kulu, 1 361,30 krooni postikulu, 32 084 (sh 27 084 krooni varalise kahju hüvitamise nõude ja 5 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel tasutud) riigilõivu - väljamõistmist. Kaebuse põhjendused mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas: Piirivalveamet käitus kaebuse esitajat piirilt tagasi saates õigusvastaselt, kuna tema Kameruni Vabariigi pass oli sel ajal Eesti Välisministeeriumi poolt tunnustatud reisidokument tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu 06.05.2008 teatest. Kaebuse esitaja näol on tegemist ühenduse vaba liikumist omava isikuga Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15.03.2006 määruse nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad), art 5(b) tähenduses, sest ta on abielus Norra Kuningriigi kodanikuga ja omab Norra Kuningriigis elamisluba. Kaebuse esitajal oli oktoobris 2008 kehtiv reisidokument ja tal oli õigus riigipiiri ületada.

Liikumisvabaduse õigusvastase piiramisega ja Eesti piirivalveametnike poolse inimväärikust alandava käitumisega on kaebuse esitajale tekitatud hingelist valu ja kannatusi. Kaebuse esitaja pidi enda kinnipidamisest kuni Norrasse tagasisaatmiseni kokku ligi kuus tundi veetma lennujaama osas, kus tal keelati liikuda ning kust keelati lahkuda ja kus puudus võimalus kasutada tualetti ja juua vett. Kaebuse esitajal puudus ka võimalus pöörduda vastavate soovidega piirivalveametnike poole, kuna ta viibis antud alal üksi. Ajal, mil kaebuse esitaja püüdis ühele piirivalveametnikule selgitada, et Kameruni pass on Eestis tunnustatud reisidokument, seisid läheduses 2-3 piirivalveametnikku, kes seda pealt vaatasid ja naersid, mis oli kaebuse esitajale äärmiselt alandav. Kaebuse esitaja kinnipidamist nägid ka teised reisijad ja see tekitas temas alandust, kuna kaebuse esitaja arvates pidasid teised reisijad teda õigusrikkujaks, potentsiaalseks terroristiks või narkokaubitsejaks. Kaebuse esitaja hinnangul oli tema Norrasse tagasisaatmise üheks põhjuseks tema nahavärv, s.t et piirivalveametnikud olid tema suhtes rassistlikult meelestatud. Kaebuse esitaja arvates olid piirivalveametnikud tegelikult teadlikud, et käituvad kaebuse esitajat Minski lennule mitte lubades õigusvastaselt. Seega diskrimineeriti kaebuse esitajat rassiliselt. 15.02.2010 täiendavates seisukohtades märgiti, et kuigi kaebuse esitaja viidi Tallinna Lennujaamas tõepoolest non-Schengeni tsooni, paigutati ta seal eraldi piirkonda, kus puudusid tualett, baarid ja poed ning tal keelati nimetatud alalt lahkuda. Mingeid viitasid selles alas polnud. Isikuõiguste rikkumise puhul tuleb mittevaralise kahju olemasolu eeldada ja selle suurust ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-152- 09 ja 3-2-1-105-01). Vastustaja on õigusvastaselt keelanud kaebuse esitajal ületada Eesti Vabariigi riigipiiri ja lennata Minskisse, teda on ligi kuus tundi sunniviisiliselt ja alusetult kinni hoitud ning saadetud sunniviisiliselt tagasi Norra Kuningriiki. See on käsitletav kaebuse esitajalt vabaduse võtmisena VÕS § 1045 lg 1 p 3 tähenduses, kuna kaebaja liikumisvabadust

3-09-2847

3(7) piirati õigusvastaselt. Liikumisvabaduse piiramisega rikuti ka kaebuse esitaja õigust vabale eneseteostusele, kuna vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei olnud tal võimalik valmistada muusikavideosid. Vastustaja tegevuse tõttu jäi kaebuse esitajal ära aastaid ette valmistatud muusikaprojekti elluviimine. See põhjustas kaebuse esitajale suurt hingelist valu ja kannatusi, hingelisi ja vaimseid üleelamisi ning pidevat stressi. Pika aja jooksul peale seda intsidenti esinesid kaebuse esitajal unehäired. Peale selle, et piirivalveametnikud naersid kaebuse esitaja üle, mis on kaebuse esitaja alandav kohtlemine, alandati kaebuse esitaja väärikust ka tema sunniviisilisel Norra lennule paigutamisel, kuna kaebuse esitaja toimetati lennukile kahe piirivalvuri eskordi saatel, kusjuures ta pidi lennukile minema esimesena. Seda jälgisid ülejäänud samale lennule läinud reisijad ja see tekitas kaebuse esitajale alandatuse tunde, sest jättis teistele reisijatele mulje, et kaebuse esitaja näol on tegemist õigusrikkujaga. 4. Politseija Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas: Piirivalveametniku seisukoht, et kaebuse esitaja poolt esitatud Kameruni passi näol ei olnud tegemist Eesti Vabariigi poolt tunnustatud reisidokumendiga, oli ebaõige, ent kahju tekkimine ei ole tõendatud. Lennujaama eraldatud osa, kus kaebuse esitaja viibis, oli lennujaama ootesaal, kus lendu ootavad isikud, kes soovivad lennata Schengeni viisaruumi mitte kuuluvasse riiki. Ootesaalis olid tualettruumid, kauplus ja baar ning kõikide nimetatud võimaluste kohta olid rahvusvaheliselt arusaadavad viidad. Ruumis viibib alati ka vähemalt üks ametnik, kelle poole on probleemide korral võimalik pöörduda. Samuti oli võimalik pöörduda passikontrolli ametnike poole.

Väide, et piirivalveametnikud kaebuse esitaja üle naersid, ei ole tõsiseltvõetav. Tegemist oli nn tipptunniga ja on võimatu, et sel ajal leidus 2-3 tööst vaba piirivalveametnikku. Lennujaam on avalik koht, kus on palju sagimist ja ümberistumiste puhul kahe lennu vaheline aeg lühike, mistõttu pole usutav, et kellelgi olnuks seal aega jälgida teiste tegemisi. Passikontroll on lennujaamas rutiin, mida kogevad kõik reisijad. Kui piirivalveametnikul tekkis kahtlus kaebuse esitaja reisidokumendi kehtivuse osas, siis paluti tal astuda kõrvale ja ta juhatati non-Schengen ootesaali. On arusaamatu, miks kaebuse esitaja arvab, et teised reisijad pidasid teda kurjategijaks. Kaebuse esitaja arvamus, et temaga käituti sellisel moel tema nahavärvi tõttu, ei ole põhjendatud. Eesti on teiste Schengeni lepingu riikide poolt esindatud kokku 57-s riigis, mis näitab Eesti avatust ja soovi võtta vastu külalisi mistahes maailma paigust olenemata nende rahvusest või nahavärvist. Juhul kui kohus peaks siiski leidma, et mittevaraline kahju on tekkinud, tuleks juhinduda Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-2-1-11-04, kus leiti, et igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu seisukohtadele kohtuasjades nr 3-3-1-80-09 ja 3-2-1-11-04. 5. Välisministeerium selgitas, et tegi Kameruni passi tunnustamise otsuse 05.05.2008 omamata Kameruni reisidokumendi näidiseid ja teatas otsusest Piirivalveametile e-posti teel samal päeval. 03.10.2008 - 10.11.2008 ei pöördunud Piirivalveamet ametlikult ministeeriumi poole täpsustamaks Kameruni passi tunnustamisega seonduvat infot. Samas on reisidokumendi tunnustamine vaid üks paljudest eeldustest riigipiiri ületamisel ja piirivalveametniku otsuse tegemisel isiku riiki lubamise osas. Hinnata tuleks näiteks ka turvaja migratsiooniriske. 6. Tallinna Halduskohtu 29.09.2010 otsusega rahuldati W. N-I kaebus osaliselt (p 1), Politseija Piirivalveametilt mõisteti kaebuse esitaja kasuks välja varalise kahju eest hüvitis 7 912 krooni (p 2), viivitusintress alates kohustuse sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast

3-09-2847

4(7) päevast kuni kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevani 679 krooni (p 3), viivitusintress kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevale järgnevast päevast kuni hüvitise väljamaksmiseni vastavalt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määrale (p 4), mittevaralise kahju eest hüvitis 15 000 krooni (p 5) ja menetluskulud summas 21 522 krooni (p 6). Kohtu põhjendused mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja menetluskulude jagamise osas: Vaidlus puudub selles, et Põhja Piirivalvepiirkonna ametnike tegevus, mis seisnes selles, et 03.10.2008 ei lubatud kaebuse esitajal Tallinna Lennujaamas minna Minskisse suunduvale lennukile ja ta saadeti selle asemel tagasi Norra Kuningriiki, oli õigusvastane. Piirivalve seisukoht, et kaebuse esitaja poolt piiril esitatud Kameruni Vabariigi pass ei olnud Eestisse sisenemiseks kehtiv reisidokument, oli ekslik, kuna 05.05.2008 oli Eesti Välisministeerium teinud otsuse Kameruni Vabariigi passi tunnustamise kohta. Riigivastustuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja väited, et teda hoiti ligi kuue tunni jooksul eraldatud ruumis, kus polnud võimalik kasutada tualetti ega juua vett, ei leidnud tõendamist. Samuti ei ole usutav, et kaebuse esitaja langes õigusvastase kohtlemise ohvriks oma nahavärvi tõttu või et piirivalveametnikud tema üle naersid. Kohtuistungil selgitas tunnistajana üle kuulatud ametnik, et kaebuse esitaja viibis pärast kinnipidamist ja enne Oslosse tagasi suunduvale lennukile saatmist tavalises ootesaalis, kus olid avalikult kasutatavad tualettruumid. Väärikust alandavaks ei saa pidada ka seda, et piirivalveametnikud saatsid kaebuse esitaja lennukile või et ta oli järelevalve all. Samas on kaebuse esitaja piiril kinnipidamine ning soovitud sihtkohta edasi lendamise keelamine ja kohustamine lähtekohta tagasi lendama käsitatavad vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vabaduse võtmisena ei peeta selles sättes silmas üksnes isiku paigutamist kinnisesse asutusse (vanglasse, arestimajja, väljasaatmiskeskusesse vms), vaid vabaduse võtmine hõlmab igasugust liikumisvabaduse piiramist. Antud juhul piirati kaebuse esitaja liikumisvabadust oluliselt, sest tal ei võimaldatud sõita soovitud sihtkohta, samuti oli tema liikumisvabadus oluliselt piiratud ajal, mil ta ootas enda tagasi saatmist Oslosse. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimine tuleb tõendada, on mittevaralise kahju tekkimist vajalik üksnes põhistada selliselt, et kohtul oleks võimalik hinnata kahju tekkimise võimalikkust. RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumiste puhul tuleb mittevaralise kahju tekkimist üldjuhul eeldada. Kaebuse esitaja peeti kinni talle võõras keskkonnas ja tal takistati edasi lendamist soovitud sihtkohta. On usutav, et selline tegevus tekitas kaebuse esitajas üleelamisi, mida saab käsitada mittevaralise kahjuna. On ilmne, et sellises olukorras hakkab inimene muretsema oma edasise käekäigu pärast ja on arusaamatuses, miks temaga sellisel moel käitutakse. Kuna kaebuse esitaja soovis Minskisse reisida kindlal tööalasel eesmärgil, oli kinnipidamine tema jaoks kahtlemata suur probleem. Tegemist ei ole olukorraga, kus ka mittevaralise kahju tuvastamise korral ei oleks vaja selle rahas hüvitamine. Käesoleval juhul on mittevaralise kahju rahas hüvitamine mõistlik ja ainuvõimalik. Mõistlikuks hüvitiseks on 15 000 krooni. Arvestades kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude ja kaebuse õiguslikku keerukust, varalise kahju hüvitamise taotluse rahuldamist 1,5% ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamist ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lõikele 2 ja § 95 lõikele 5, mõistab kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud summas 21 522 krooni, sh 15 000 krooni õigusabikulu mittevaralise nõude osas ja 750 krooni varalise nõude osas, 366 krooni dokumentaalse tõendi saamise kulu, 406 krooni varalise kahju hüvitamise nõude esitamisel ja 5 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel tasutud riigilõiv.

3-09-2847

5(7) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati W. N-I kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks, ja jätta uue otsusega mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et käesoleval juhul on kahjuhüvitise määramine põhjendatud, siis palub vastustaja seda vähendada 145 kroonini. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Olukord, kus kaebuse esitaja pidi mõne tunni lennujaama ootesaalis lennukit ootama, ei ole võrdsustatav vabaduse võtmisega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Taolisi sunnitud ootamisi tuleb enamikel lennureisijatel aeg-ajalt taluda. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebuse esitaja liikumisvabadus oli mõne tunni tõepoolest mingil määral piiratud, ei ole asjaolusid arvestades taolise kahju hüvitamine rahaliselt põhjendatud. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas kohus jõudis seisukohale, et just 15 000 krooni on mõistlikuks hüvitise määraks. Kohtu määratud hüvitis on liiga suur võrreldes hüvitisega, mida riik maksab isikutele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, mis lähtudes AVVKHS § 5 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 90 alusel on hetkel 145 krooni päevas, s.o üle 100 korra vähem, kui kohus antud juhul määras. AVVKHS § 5 lg 3 kohaselt loetakse vabaduse võtmist vähem kui 24 tunniks üheks ööpäevaks. Seega oleks AVVKHS mõistes kaebuse esitajalt arvestuslikult vabadus võetud üheks ööpäevaks ja kui sinna lisada oluliselt mugavamad tingimused kui need, milles tavaliselt viibivad kinnipidamisasutuses või arestimajas viibivad isikud, siis ei saaks hüvitis olla mingil juhul suurem kui 145 krooni. AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. 8. Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2010 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrus, milles kohustati W. N-I esitama Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul määruse kättesaamisest vastus apellatsioonkaebusele, tõlgiti norra keelde ja toimetati Justiitsministeeriumi kaasabil W. N-I isiklikult kätte. W. N-I edastati norra keelde tõlgituna Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2011 määrus avalduste ja seisukohtade esitamise ning kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja määramise kohta. W. N-I apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud. 9. Välisministeerium ei esitanud oma seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Tallinna Halduskohtu 29.09.2010 otsusega rahuldati W. N-I kaebus osaliselt varalise kahju hüvitamise ja viivitusintresside nõudes ning mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Politseija Piirivalveamet esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale osas, millega rahuldati mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega on ülejäänud osas halduskohtu otsus jõustunud. 11. Halduskohus rahuldas mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 15 00 krooni üksnes seetõttu, et mõistis kaebuse esitaja lennujaamas kinnipidamist ning tema poolt soovitud sihtkohta edasi lendamise keelamist ja lähtekohta tagasi lendamise kohustamist kaebuse esitajalt vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Samas leidis halduskohus, et kaebuse esitaja väärikuse alandamine ei leidnud asjas tõendamist. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lõikest 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioon-

3-09-2847

6(7) kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Halduskohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse Politseija Piirivalveamet. Kaebuse esitaja ei ole esitanud apellatsioonkaebust ega ka vastuväiteid apellatsioonkaebusele. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsust üksnes Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebuse alusel ja ulatuses, s.o osas, milles halduskohus käsitles kaebuse esitaja lennujaamas kinnipidamisest ning tema poolt soovitud sihtkohta edasi lendamise keelamisest ja lähtekohta tagasi lendamise kohustamisest vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 mõistes ja mõistis välja mittevaralise kahju hüvitise 15 000 krooni. 12. RVastS § 9 lõikes 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga selles, et RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud vabaduse võtmine hõlmab igasugust liikumisvabaduse piiramist. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates vastustaja ametnike tegevuse õigusvastasust ja kaebuse esitaja liikumisvabaduse piiramise määra arvestades võrdsustada ka kaebuse esitaja lennujaamas kinnipidamist tavaolukorras sunnitud ootamisega, mida tuleb enamikel lennureisijatel aeg-ajalt taluda, nagu ekslikult leiab vastustaja. Kaebuse esitajal ei olnud võimalik edasi lennata ei soovitud sihtkohta ega ka teistesse riikidesse, samuti ei olnud kaebuse esitajal pardakaardi puudumise tõttu võimalik lahkuda ootesaalist, kus ta pidi ootama lähtekohta tagasi lendamist. Seega oli kaebuse esitaja liikumisvabadus oluliselt piiratum kui tavaolukorras lennureisijatel sunnitud ootamise korral. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega selles, et käesoleval juhul oli kaebuse esitaja liikumisvabaduse piirang sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebuse esitaja õigusvastast lennujaamas kinnipidamist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Ka ringkonnakohtu hinnangul kujutab kaebuse esitaja õigusvastane lennujaamas kinnipidamine niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks ja kohaseks vahendiks on rahaline hüvitis. 13. Eeltoodud järeldus on kooskõlas ka Euroopa Inimõiguste Komisjoni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes väljendatud seisukohadega. Euroopa Inimõiguste Komisjon on 07.10.1976 otsuses asjas nr 7376/76 (X. ja Y. vs Rootsi) pidanud vabaduse võtmiseks lennujaamas ja lennukis kinnipidamist, viitega samasugusele seisukohale oma 13.12.1965 lahendis asjas nr 1963/63 (X. vs Madalmaad). Euroopa Inimõiguste Kohus on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 tähenduses vabaduse võtmise ja piiramise hindamiskriteeriume selgitades märkinud, et arvesse tuleb võtta konkreetse asja kõiki asjaolusid, sh kohaldatava vahendi tüüpi, kestvust, tagajärgi ja kohaldamise viisi, kuna vabaduse võtmine ja vabaduse piiramine erinevad üksnes riive intensiivsuse määras (vt nt 25.06.1996 otsus asjas Amuur vs Prantsusmaa, 05.10.2004 otsus asjas H.L. vs Suurbritannia). Varem leidis Euroopa Inimõiguste Komisjon (05.04.1993 otsus asjas S.S., A.M. ja S. M. vs Austria), et 9-päevane kinnipidamine lennujaama transiittsoonis ei olnud vabaduse võtmine, sest isikutele pakuti korduvalt võimalust lahkuda teistesse riikidesse. 14. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks ja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmiseks alust. 15. Apellatsioonkaebuses leitakse õigesti, et halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta peab mõistlikuks hüvitiseks vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 15 000 krooni. 16. Esmalt märgib ringkonnakohus, et väljakujunenud kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, 20.09.2010 otsus asjas nr 3-3-1-3-10 ja 13.12.2010 otsus asjas nr 3-3-1-84-10) on peetud piisavaks kinnipeetavatele iga kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 100 krooni.

3-09-2847

7(7) 17. Samas on vastustaja viide AVVKHS sätetele asjakohane, sest need on ka ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas kaebuse esitajale mõistliku hüvitise suuruse kindlaksmääramisel analoogia korras kohaldatavad. AVVKHS § 5 lg 1 kohaselt makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Vastavalt AVVKHS § 5 lõikele 2 on päevamäära (päevapalga) arvutamise aluseks isiku vabastamise otsuse (määruse) jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Päevamäära (päevapalga) suurus määratakse kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 90 on kehtestatud töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 4350 krooni. AVVKHS § 5 lg 3 kohaselt loetakse vabaduse võtmist vähem kui 24 tunniks üheks ööpäevaks. Vastustaja leiab põhjendatult, et kuivõrd AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju, siis oleks AVVKHS mõistes kaebuse esitajalt arvestuslikult vabadus võetud üheks ööpäevaks ja arvestades ka oluliselt mugavamad tingimusi, milles kaebuse esitaja viibis, võrreldes nendega, milles tavaliselt viibivad isikud kinnipidamisasutuses või arestimajas, siis ei saaks hüvitis olla mingil juhul suurem kui 145 (4350 : 30 = 145) krooni. 18. Neil põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebuse osaliselt alternatiivse taotluse osas ning muudab halduskohtu otsust vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõistmisele kuuluva mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas ja mõistab vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja 145 krooni ehk 9,27 euro suuruse hüvitise. 19. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit, muudab ta HKMS § 93 lg 4 alusel ka kohtukulude jaotust. Kohus võib HKMS § 92 lg 10 alusel jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebuse esitaja taotles halduskohtule esitatud kaebuses mittevaralise hüvitamiseks õiglase hüvitise väljamõistmist vastavalt kohtu äranägemisele. Halduskohus rahuldas taotluse ja mõistis kaebuse esitaja kasuks välja 15 000 krooni suuruse hüvitise. Kuigi ringkonnakohus rahuldab Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebuse osaliselt ja vähendab kaebuse esitaja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust 145 kroonini (9, 27 euroni), jääb kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlus vaatamata õiglaseks peetud hüvitise suuruse vähendamisele jätkuvalt rahuldatutuks. Arvestades eeltoodut oleks nii esimese astme menetluskulude jaotuse muutmine mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas kui ka vastustaja apellatsioonmenetluse kulude kaebuse esitajalt kas või osaline väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Seetõttu jätab ringkonnakohus Politseija Piirivalveameti poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu HKMS § 92 lg 10 alusel tema enda kanda. Kuna kaebuse esitaja kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on vaatamata vastustaja apellatsioonkaebuse alusel hüvitise suuruse vähendamisele sisuliselt rahuldatud, tuleb kaebuse esitajale apellatsioonimenetluses menetlusdokumentide tõlkimisega seotud kulud (vastavalt Ad Rem Tõlkebüroo OÜ 02.03.2011 arvele nr 1116549 summas 152,35 eurot ja Ad Rem Tõlkebüroo OÜ 19.09.2011 arvele nr 1118478 summas 34,56 eurot) summas 186,91 krooni mõista Eesti Vabariigi kasuks välja vastustajalt HKMS § 93 lg 3 alusel.

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma