3-11-292/24 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigu päeva jooksul kohtuotsuse av

ASJAOLUD JA MENETLU

R.K esitas Tartu Halduskohtu nr 6-10/22723-1 tühistamise psühholoogi juurde) õigusvast

Kaebaja taotleb eelnimetatud korduvalt psühholoogi juurde palus kaebaja korduvalt m vestlustele. Kaebaja palub te

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Tartu Halduskohus

Mare Krull

14. november 2011, Jõhvi ko

3-11-292 R.K kaebus Viru Vangla 22.0 nr 6-10/22723-1 tühistamise toimingute (seoses kaeba psühholoogi juurde) tunnistamiseks ja vastustaj tegemiseks

31.oktoober 2011, Jõhvi kaebuse esitaja R.K, vastusta jätta kaebus rahuldamata us esitada apellatsioonkaebus Tartu Ring valikult teatavakstegemisest arvates. USOSALISTE SEISUKOHAD u Jõhvi kohtumajale kaebuse Viru Vangla 22 eks; Viru Vangla toimingute (seoses ka taseks tunnistamiseks ja vastustajale ettekirjut d haldusakti õigusvastasuse tuvastamist, k vestlusele, ilma et selleks oleks kaebajalt lu mitte kutsuda teda 14.04.201 täitmisplaa eha Viru Vanglale ettekirjutus selle kohta, ohtumaja 06.2010 haldusakti eks; Viru Vangla aja kutsumisega õigusvastaseks ajale ettekirjutuse aja Viru Vangla gkonnakohtule 30 .06.2010 haldusakti aebaja kutsumisega tuse tegemiseks. kuna kaebajat viidi uba küsitud. Samuti aniga seonduvatele et teda ei viidaks

3-11-292

2 (9) vestlusele tulenevalt 14.04.2010 koostatud täitmiskavast (vestlus toimub pedagoogi ja sotsiaaltöötajaga). Samuti pole kaebaja nõus sellega, et vastustaja viis teda tema tahte vastaselt vestlusele psühholoogiga. Kaebaja märgib, et vanglaametnikuga vestlemisest ta ei ole keeldunud.

Kohtuistungil kaebaja loobus kaebuses toodud ettekirjutuse tegemise nõudest ja jäi kaebuse punktide 1 ja 2 juurde (tühistada Viru Vangla 22.06.2010 haldusakt nr 6-10/2273- ja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toimingud, millega korduvalt viidi kaebaja psühholoogi juurde vestlusele kaebaja tahte vastaselt ning eirates kaebaja korduvaid palveid mitte kutsuda ITK-ga seonduvatele vestlustele). Kaebaja selgitas seoses toimunud vestlusega, et valvur tuli kambri uksele ja viis ta kambrist välja. Kuigi kaebaja seda ei soovinud, pidi ta korraldusele alluma, sest vastasel juhul oleks teda karistatud.

Seega, kuigi kaebaja ei soovinud vestelda psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga, sunniti teda seda tegema. Kaebaja peab ebanormaalseks, et vastustaja üritas teda kolmel korral alustama vestlust, kuigi kaebaja seda ei soovinud. Kaebaja peab sellist käitumist ebanormaalseks ning leiab, et kui ta juba ütles vanglaametnikule, et ei soovi vestelda psühholoogiga, siis mõttetute korralduste andmine alavääristab kaebajat. Kaebaja kinnitab, et teda viidi vestlusele tema tahte vastaselt. Nimelt tuli valvur kambrisse ja käskis kaebajal kambrist välja tulla vestluse läbiviimiseks.

Kaebaja kinnitab, et ta ei hakanud psühholoogiga vestlema. Vangla jättis tähelepanuta asjaolu, et ITK- st võivad tuleneda kaebajale kohustused ainult sel juhul, kui ta on ITK-ga nõustunud. Kaebaja kinnitab, et ta pole nõus täitma korraldusi, mis ei ole seotud vangistuse eesmärkide täitmisega. Vastuseks kohtuniku küsimusele, kas kaebaja toodi kambrist välja vägivalda kasutades, selgitas kaebaja, et kaebaja teadvustab endale, et valvuri korraldusele tuleb alluda ning vastasel juhul kaebajat karistatakse korralduse täitmata jätmise eest.

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks antakse talle vanglaametniku poolt korraldusi, mis teda naeruvääristavad ja seda kolm korda järjest. Kaebaja on seisukohal, et vangla oleks juba esimesel korral pidanud aru saama, et ta ei soovi psühholoogiga vestelda, kuid vangla ei tahtnud sellest aru saada. Kaebaja on vanglaametnikele öelnud, et ta ei hakka vestlema psühholoogiga ega täitma ITK-d. Seadusest ei tulene, et kaebaja peab oma tahte vastaselt vestlema psühholoogiga. Otse vastupidi, vastustaja ei tohi häirida ega mõnitada kinnipeetavat. Samuti selgitab kaebaja, et ta on kohustatud vanglaametnikuga vestlema, kuid ta ei ole kohustatud oma tahte vastaselt vestlema vangla koosseisuväliste töötajatega.

Kaebaja kinnitab, et ta ei ole vaidlustanud esitatud kaebuses vanglatöötajatega vestlemise kohustust, vaid tema korduvat psühholoogi juurde vestlusele viimist. Kohtuniku küsimusele, mida kaebaja peab silmas kaebaja tahte vastase viimise all, selgitas kaebaja, et tegemist on füüsilise jõu kasutamisega, sest kui ta poleks korraldusele allunud, siis oleks teda distsiplinaarkorras karistatud korraldusele allumata jätmise eest. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja selgitab veelkord, et ta ei soovi vestelda psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga.

Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus, mis seisnes kaebaja korduvas viimises psühholoogi juurde vestlusele ja tema palvete korduvas eiramises mitte kutsuda kaebajat seoses 14.04.2010 koostatud ITK-ga seonduvatele vestlustele. Ühtlasi palub kaebaja kaebuse rahuldamise korral mõista vastustajalt välja riigilõiv.

Vastustaja Viru Vangla leiab, et R.K kaebus on põhjendamatu ning vaidleb esitatud kaebusele vastu. Viru Vangla II üksuse peaspetsialist üksuse juht kinnitas 14.04.2010 R.K individuaalse täitmiskava (edaspidi ITK). ITK-d tutvustati kaebajale 15.04.2010. R.K kinnitatud ITK-ga ei nõustunud ning esitas 29.04.2010 vanglale vaide. Vangla ei jõudnud R. K vaiet tähtaegselt

3-11-292

3 (9) lahendada ning R.K pöördus kohtusse. R. K kaebus seoses ITK-ga on menetluses haldusasjana 3-10-2679.

R.K esitas 14.06.2010 pöördumise, mis oli pealkirjastatud taotlusena ning palus lõpetada tema väärikuse alandamine, mis väljendub tema vabadusi ebaseaduslikult piiravas ITK-s sisalduvate tegevuste jõulises pealesurumises. Samuti palus kaebaja end mitte tüüdata ega välja kutsuda seoses ITK-ga, kuna ta keeldub igasugustest tegevustest, mis on ITK-s sätestatud. Vangla vastas R.K pöördumisele 22.06.2010 ning selgitas, et vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud ning kaebajal puudub õigus taotleda, et teda ametnike poolt ei tülitataks ega kutsutaks ametnike poolt välja.

R.K esitas 14.07.2010 vaide, milles taotles vangla 22.06.2010 haldusakti tühistamist ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist, millega kohustada vanglat teda mitte välja kutsuma vestlustele seoses 14.04.2010 kinnitatud ITK-ga. Viru Vangla jättis 05.01.2011 vaideotsusega R.K vaide rahuldamata.

Kaebaja on oma 14.06.2010 pöördumise vanglale pealkirjastanud taotlusena ning vangla on oma vastuse peakirjastanud kui taotluse osaline rahuldamine ja taotluse osaline rahuldamata jätmine ning lisanud ka vaidlustamisviite, kuid see ei tähenda iseenesest, et vangla 22.06.2010 vastus on haldusakt. Vastustaja on seisukohal, et asjale hinnangu andmisel tuleb lähtuda selle sisust, mitte vormist või sellest, kuidas dokument on pealkirjastatud. Ainuüksi haldusakti vorminõuetele vastav dokument ei ole veel haldusakt, vaid see peab ka sisuliselt vastama haldusakti tunnustele.

Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Riigikohtu halduskolleegium on 13.10.2010 otsuses 3- 3-1-44-10 väljendanud seisukohta, et HMS § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Seega on vaja hinnata, kas Viru Vangla 22.06.2010 vastus R.Kle on reguleeriva toimega ja kas see tekitab, muudab või lõpetab kaebaja õigusi.

Analüüsides sisuliselt vangla 22.06.2010 vastust nr 6-10/22723-1 nähtub, et vastuse ühes osas on selgitatud kaebajale inimväärikuse mõistet ja leitud, et kaebaja suhtes koostatud ITK ning psühholoogi katse kaebajaga kahel korral vestelda ei ole käsitletavad inimväärikuse alandamisena. Samuti on vastuses märgitud, et vanglale jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja meelest toimub talle tegevuste jõuga peale surumine. Vastuse teises osas on leitud, et kinnipeetaval ei oie õigust nõuda, et teda ei kutsutaks ametnike poolt välja. Seega on vastuses küll leitud, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda, et ametnikud temaga ei suhtleks (kinnipeetav ei pea ametnikega vestlema, kui ta seda ei soovi), kuid kaebaja pöördumist on selles osas käsitletud taotlusena haldusakti andmiseks ning see lahendatud. Kui isikul puudub õigustloovast aktist tulenevalt õigus midagi taotleda, siis ei pea alati läbi viima haldusmenetlust, kui algusest peale on ilmselge, et isiku suhtes soovitud haldusakti anda ei saa. Sellisel juhul tuleks taotlus läbivaatamatult tagastada ning selgitada taotlejale taotluse läbivaatamata jätmise põhjuseid.

Vastustaja on seisukohal, et 22.06.2010 vastuse esimene osa, mis käsitleb inimväärikust, ei ole kindlasti haldusakt, kuna see ei tekita, muuda ega lõpeta isiku õigusi. Vangla on selles

3-11-292

4 (9) osas ebaõigesti leidnud, et kaebaja palve lõpetada tema väärikuse alandamine, on taotlus haldusakti andmiseks ning vormistanud vastuse kaebaja pöördumisele haldusaktina. Viru Vangla oleks pidanud vastuse vormistamisel lähtuma märgukirjale ja selgitustaotluse vastamise seaduses sätestatust (edaspidi MSVS), sest isik teavitas vanglat, et kuna ta leiab, et ITK ja ITK-s märgitud tegevuste pealesurumine rikub tema inimväärikust, siis ei hakka ta seda täitma. Sisuliselt on vangla lähtunud MSVS § 5 lg-s 8 sätestatust ning selgitanud märgukirjas esitatud seisukoha mittearvestamise põhjuseid.

Seega on vastustaja seisukohal, et kaebajal puudub õigus taotleda vangla 22.06.2010 vastuse nr 6-10/22723-1 tühistamist osas, milles on selgitatud, et kaebaja suhtes koostatud ITK ja selle raames toimuvad kohtumised ametnikega, ei ole inimväärikusi alandavad, kuna tegemist ei ole haldusaktiga.

Vastuse teises osas on vangla asunud sisuliselt lahendama kaebaja taotlust, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks seoses ITK-s märgitud tegevustega. Kuna vastava taotluse esitamiseks kaebajal õigus puudus, siis tulnuks kaebaja taotlus läbivaatamatult tagastada ning põhjendada taotluse läbivaatamata jätmist. Vangla on oma vastuses põhjendanud, miks kaebajal puudub õigus vastava taotluse esitamiseks, kuid vangla ei ole taotlust läbivaatamata jätnud, vaid jätnud taotluse rahuldamata.

Kuigi antud juhul oleks olnud korrektsem jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata, siis ei tingi see vastuse kehtetuks tunnistamist, sest on ilmselge, et kaebaja taotlust ei oleks saanud rahuldada. Menetlust oli võimalik läbi viia kiirkorras ja jätta kaebaja taotlus rahuldamata.

Vangla on selles osas oma otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu kaebaja märkused haldusakti puudustele ei ole asjakohased. Rikutud ei ole ka kaebaja õigust tema ärakuulamisele. Menetluse on oma pöördumise esitamisega alustanud kaebaja ise. Kaebajal oli võimalus esitada kõik asjakohane oma taotluses ning vangla on taotluse lahendamisel lähtunud taotluses esitatud andmetest, nendest ei ole kõrvale kaldutud ning lisaandmete saamiseks vajadus puudus. Seega kuulus kohaldamisele HMS § 40 lg 3 p 2.

Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks vastustaja toimingud, mis seisnesid korduvas tema psühholoogi juurde viimises tema tahte vastaselt ning eirates tema korduvaid palveid mitte kutsuda teda 14.04.2010 kinnitatud ITK-ga seonduvatele vestlustele.

Justiitsministri 14.05.2008 määrusega nr 21 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi" (edaspidi ITK koostamise ja rakendamise juhend) § 1 lg 1 kohaselt on ITK kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Seega ei ole ITK näol tegemist haldusaktiga ning see ei oma vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele.

ITK koostamise ja rakendamise juhendi § 1 lg 2 kohaselt on ITK koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, tööja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses.

3-11-292

5 (9) Seega on ITK elluviimine vangla üks tegevustest, mis on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et vangla ITK-d ellu ei viiks.

Samuti puudub kinnipeetaval õigus nõuda, et ITK-s sisalduksid tema soovitud tegevused. ITK koostamise ja rakendamise juhendi § 5 lõike 6 kohaselt täitmiskava koostamisel võib arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Seega kohustust ettepanekutega arvestada ei ole. Kinnipeetav üksinda ei ole pädev hindama, millised tegevused talle vanglas on vajalikud või mittevajalikud ja selleks on vanglas inspektor-kontaktisikud, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kes suudavad kinnipeetavat ja tema jaoks vajalikke tegevusi objektiivselt ja erinevatest aspektidest hinnata. Selleks eelneb ITK kinnitamisele riskihindamine, milles käigus selgitatakse välja konkreetse isiku riskid ning planeeritakse tegevused vastavalt riskidele. ITK koostamine kaotaks oma mõtte kui see koostataks ainult kinnipeetava soovidest lähtuvalt, sest tihti ei suuda isikud ise näha või ei taha tunnistada oma probleeme ning nende lahendamisega tegeleda. Selleks ongi ette nähtud, et ITK koostatakse vastavate spetsialistide poolt ning selleks, et ITK-s märgitud tegevused saaksid reaalselt kaasa aidata vangistuse eesmärkide täitmisele, peab vangla ITK-s märgitud tegevusi ka ellu viima.

Vastustaja nõustub kaebajaga kaebuse selles osas, et vangla ei saa sundida isikut ITK-d täitma, kuid käesoleval juhul ei ole vangla kaebajat sundinud ning kaebaja väited talle jõuga ITK pealesurumisest on alusetud. Alusetu on ka väide, et ITK-d ei ole kaebajaga arutatud, sest 14.04.2010 viisid inspektorkontaktisik K. Luuri ja sotsiaaltöötaja M. Laanemäe kaebajaga läbi vestluse. Vestlusel selgitati riskihindamise tulemusi, arutati koostatavat ITK-d ning selgitati ka seda, miks kaebaja ettepanekutega ei arvestata. Vastustaja rõhutab, et asjaolu, et kaebajale tema kohta koostatud ITK ei meeldi ja ta ei soovi ITK-s märgitud tegevustes osaleda, ei tähenda, et vangla ei või pakkuda kaebajale võimalust ITK-s märgitu täitmiseks. Kaebaja ei ole aru saanud, et ITK täitmine on eelkõige vajalik tema enda jaoks, sest nii saavad realiseeritud abinõud, mis aitavad kaasa temaga seonduvate kriminogeensete riskide vähendamisele. ITK-s märgitu täitmisest keeldumisega näitab kaebaja vaid üles soovimatust oma riske vähendada.

Kaebaja ITK-s on tema riskide maandamiseks peetud vajalikuks vestlusi erinevate spetsialistidega ning vangla on andnud kaebajale hoolimata tema soovimatusest ITK-d täita, võimaluse eriala spetsialistidega vestlemiseks. Kaebaja on vestlustele viimisel/kutsumisel vestlustest keeldunud ning vangla on seda aktsepteerinud. Vangla ei ole pannud kaebajat eriala spetsialistiga lukustatud ukse taha või sundinud teda jõu ähvardusel rääkima teemadel, millest ta rääkida ei soovi. Ainuüksi kaebaja vestlusele viimist või vestlusele kutsumist ei saa kuidagi pidada kaebaja õiguste rikkumiseks, sest kaebaja võis vestlusest keelduda.

Kaebajale ei tulene õigusaktidest õigust nõuda, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks. Kaebajal on õigus ise vestlemisest keelduda, kui ta konkreetse isikuga või konkreetsel teemal vestelda ei soovi, kuid see ei tähenda, et kaebajal on õigus nõuda, et ametnikud teda ei tüütaks. Kaebaja viide, et tegemist on põhiseaduse §-st 19 tuleneva eneseteostuse õiguse rikkumisega, on asjakohatu.

Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009 lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu

3-11-292

6 (9) seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks.

Vanglas kinnipidamine piirab paratamatult isiku õigust valida oma tegevusi ning isik peab leppima, et ta ei saa vanglas viibides tegeleda kõige sellega, mis oleks võimalik vabaduses. Samas ka vabaduses ei saa isik piirata teiste isikute enda poole pöördumise õigust, ta võib vaid keelduda vestlemisest, kuid ei saa nõuda, et isik tema poole üldse ei pöörduks. Arvestades, et vanglas viibides on vanglaametnikel seoses vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisega otseselt vaja kinnipeetavatega suhelda, siis kinnipeetavad, sh ka kaebaja ei saa nõuda, et ametnikud nende poole ei pöörduks.

Eeltoodust lähtuvalt leiab vastustaja, et vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud. Kuna vastustaja on eelnevalt selgitanud, et kaebajal puudub õigus nõuda, et ametnikud tema poole ei pöörduks, siis ei kuulu rahuldamisele ka kaebaja sellekohane ettekirjutuse tegemise nõue. Vastustaja märgib ühtlasi, et ITK koostamise ja rakendamise juhendi kohaselt alates täitmiskava kinnitamisest ühe aasta möödumisel algatab inspektor-kontaktisik korduva riskihindamise, mille põhjal koostatakse uus ITK. Kaebaja on taotlenud, et teda ei viidaks ilma tema nõusolekuta vestustele seoses 14.04.2010 koostud ITK-ga. Arvestades, et kohtumenetlus võtab aega, siis ei ole tõenäoline, et kohtuotsuse jõustumise ajaks saaks sellise ettekirjutuse tegemine olla aktuaalne, kuna uue ITK kinnitamisel toimuvad tegevused uue ITK alusel ning 14.04.2010 ITK alusel mingeid tegevusi nii kui nii ei toimu.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

R.K esitas 14.06.2010 Viru Vanglale pöördumise, mis oli pealkirjastatud taotlusena ning milles kaebaja palus lõpetada tema väärikuse alandamine, mis väljendub tema vabadusi ebaseaduslikult piiravas ITK-s sisalduvate tegevuste jõulises pealesurumises. Samuti palub kaebaja mitte tüüdata teda ega välja kutsuda seoses ITK-ga, sest ta keeldub kategooriliselt igasugustest tegevustest, mis on ITK-s sätestatud (t.lk 1-8). Viru Vangla vastas R.K pöördumisele 22.06.2010 ning selgitas, et vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud ning kaebajal puudub õigus taotleda, et teda ametnike poolt ei tülitataks ega kutsutaks ametnike poolt välja.

R. Kalda esitas 14.07.2010 vaide, milles taotles vangla 22.06.2010 haldusakti tühistamist ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist mitte kutsuda teda välja vestlustele seoses 14.04.2010 kinnitatud ITK-ga. Viru Vangla jättis 05.01.2011 vaideotsusega R.K vaide rahuldamata.

Kohus on seisukohal, et kaebaja 14.06.2010 pöördumine vangla poole, mille ta on pealkirjastanud taotlusena, ei ole haldusakt, kuna haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §

51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Riigikohtu halduskolleegium on 13.10.2010 otsuses 3-3-1-44-10 väljendanud seisukohta, et HMS § 51 lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on

3-11-292

7 (9) reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Seega on vaja hinnata, kas Viru Vangla 22.06.2010 vastus R.Kle on reguleeriva toimega ja kas see tekitab, muudab või lõpetab kaebaja õigusi.

Analüüsides sisuliselt kaebajale adresseeritud Viru Vangla 22.06.2010 vastust nr 6-10/22723-

1 nähtub, et vastuse ühes osas on selgitatud kaebajale inimväärikuse mõistet ja leitud, et kaebaja suhtes koostatud ITK ning psühholoogi katse kaebajaga kahel korral vestelda ei ole käsitletavad inimväärikuse alandamisena. Samuti on vastuses märgitud, et vanglale jääb arusaamatuks, mil moel kaebaja meelest toimub talle tegevuste jõuga peale surumine. Vastuse teises osas on leitud, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et teda ei kutsutaks ametnike poolt välja. Seega on vastuses küll leitud, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda, et ametnikud temaga ei suhtleks (kinnipeetav ei pea ametnikega vestlema, kui ta seda ei soovi), kuid kaebaja pöördumist on selles osas käsitletud taotlusena haldusakti andmiseks ning see ka lahendatud. Kui isikul puudub õigustloovast aktist tulenevalt õigus midagi taotleda, siis ei pea alati läbi viima haldusmenetlust, kui on üheselt selge, et isiku suhtes soovitud haldusakti anda ei saa. Sellisel juhul tuleks taotlus läbivaatamatult tagastada ning selgitada taotlejale taotluse läbivaatamata jätmise põhjuseid.

Õige on vastustaja seisukoht, et 22.06.2010 vastuse esimene osa, mis käsitleb inimväärikust, ei ole kindlasti haldusakt, kuna see ei tekita, muuda ega lõpeta isiku õigusi. Vangla on selles osas ebaõigesti leidnud, et kaebaja palve lõpetada tema väärikuse alandamine, on taotlus haldusakti andmiseks ning vormistanud vastuse kaebaja pöördumisele haldusaktina. Vangla oleks pidanud vastuse vormistamisel lähtuma MSVS-st, sest isik teavitas vanglat, et ITK ja ITK-s märgitud tegevuste pealesurumine rikub tema inimväärikust, mistõttu ta ei hakka seda täitma. Sisuliselt on vangla lähtunud MSVS § 5 lg-s 8 sätestatust ning selgitanud märgukirjas esitatud seisukoha mittearvestamise põhjuseid.

Kaebajal puudub õigus taotleda vangla 22.06.2010 vastuse nr 6-10/22723-1 tühistamist osas, milles on selgitatud, et kaebaja suhtes koostatud ITK ja selle raames toimuvad kohtumised ametnikega ei ole kaebaja inimväärikusi alandavad. Samuti ei ole tegemist haldusaktiga.

Vastuse teises osas on vangla asunud sisuliselt lahendama kaebaja taotlust, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks seoses ITK-s märgitud tegevustega. Kuna vastava taotluse esitamiseks kaebajal õigus puudus, siis oleks vastustaja pidanud kaebaja taotluse läbivaatamatult tagastama ning põhjendama taotluse läbivaatamata jätmist.

Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi antud juhul oleks olnud korrektsem jätta kaebaja taotlus läbivaatamata, ei too kaasa vastuse kehtetuks tunnistamist, kuna on ilmselge, et kaebaja taotlust rahuldada ei saa.

Vangla on selles osas oma otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu kaebaja märkused haldusakti puudustele ei ole asjakohased. Samuti ei ole antud juhul rikutud kaebaja õigust ärakuulamisele. Antud juhul on menetluse alustanud kaebaja ise seoses oma pöördumisega vangla poole. Seega oli kaebajal võimalus esitada kogu asjassepuutuv teave oma taotluses ning vangla lähtus taotluse lahendamisel kaebaja poolt esitatud andmetest. Samuti puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Seega tuli kohaldada HMS § 40 lg 3 p-i 2, mis sätestab, et menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

3-11-292

8 (9) Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks vastustaja toimingud, mis seisnesid tema korduvas viimises psühholoogi juurde tema tahte vastaselt ning eirates tema korduvaid palveid mitte kutsuda teda 14.04.2010 kinnitatud ITK-ga seonduvatele vestlustele.

Justiitsministri 14.05.2008 määrusega nr 21 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi" § 1 lg 1 kohaselt on ITK kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Seega ei ole ITK näol tegemist haldusaktiga ning see ei oma vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele.

ITK koostamise ja rakendamise juhendi § 1 lg 2 kohaselt on ITK koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, tööja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses.

Seega on ITK elluviimine vangla ülesanne, mida on vajalik täita vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kaebajal puudub subjektiivne õigus osaleda ITK koostamisel, kuid ITK koostamise ja rakendamise juhendi § 5 lõike 6 kohaselt täitmiskava koostamisel võib arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Seega ei ole vangla kohustatud kinnipeetava ettepanekutega arvestama kui ta neid õigeks ei pea. Kinnipeetav üksinda ei ole pädev hindama, millised tegevused talle vanglas on vajalikud või mittevajalikud ja selleks on vanglas inspektor-kontaktisikud, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kes suudavad kinnipeetavat ja tema jaoks vajalikke tegevusi objektiivselt ja erinevatest aspektidest hinnata. Selleks eelneb ITK kinnitamisele riskihindamine, milles käigus selgitatakse välja konkreetse isiku riskid ning planeeritakse tegevused vastavalt riskidele. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ITK koostamine kaotaks oma mõtte kui see koostataks ainult kinnipeetava soovidest lähtuvalt, sest pahatihti ei suuda kinni peetavad isikud ise näha või ei taha tunnistada oma probleeme ega nende lahendamisega tegeleda. ITK koostatakse spetsialistide poolt eesmärgiga, et selles märgitud tegevused aitaksid kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vangla kaebajat sundinud jõuga ITK-d täitma. Ka on alusetu kaebaja väide, et ITK-d ei ole kaebajaga arutatud, sest 14.04.2010 viisid inspektorkontaktisik K. Luuri ja sotsiaaltöötaja M. Laanemäe kaebajaga läbi vestluse. Nimetatud vestluse käigus selgitati riskihindamise tulemusi, arutati koostatavat ITK-d ning selgitati kaebajale, miks tema ettepanekutega ei arvestata. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi tema kohta koostatud ITK ja ta ei soovi ITK-s märgitud tegevustes osaleda, ei tähenda veel, et vangla ei või pakkuda kaebajale võimalust ITK-s märgitu täitmiseks. Kaebaja ei ole endale teadvustanud, et ITK täitmine on eelkõige vajalik tema enda jaoks, sest ITK kaudu realiseeritakse abinõud, mis aitavad kaasa kaebajaga seonduvate kriminogeensete riskide vähendamisele.

ITK-s on kaebaja riskide maandamiseks peetud vajalikuks vestlusi erinevate spetsialistidega, kuid kaebaja on vestlustest keeldunud ja vangla on seda aktsepteerinud, kuna ei ole sundinud kaebajat ITK-d täitma.

Samas ei saa kaebaja nõuda, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks, sest see ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Kuigi kaebajal on õigus vestlemisest keelduda, ei ole tal õigust nõuda, et ametnikud teda ei tüütaks (temaga ei suhtleks). Siinkohal on asjakohatu kaebaja väide, et tegemist on põhiseaduse §-st 19 tuleneva eneseteostuse õiguse rikkumisega.

3-11-292

9 (9)

Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009 lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks.

Vanglas kinnipidamine piirab paratamatult isiku õigust valida oma tegevusi ning isik peab leppima, et ta ei saa vanglas viibides tegeleda kõige sellega, mis oleks võimalik vabaduses. Samas ka vabaduses ei saa isik piirata teiste isikute enda poole pöördumise õigust, ta võib vaid keelduda vestlemisest, kuid ei saa nõuda, et isik tema poole üldse ei pöörduks. Arvestades, et vanglas viibides on vanglaametnikel seoses vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisega otseselt vajalik kinnipeetavatega suhelda, siis kinnipeetavad, sh ka kaebaja ei saa nõuda, et ametnikud nende poole ei pöörduks.

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud.

Mare Krull kohtunik