2-09-41583/81 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-41583

Tsiviilasi

O.R. , M.K. , E.K. ja M.K. hagi K.S. vastu

kehavigastuste ja tervisekahjustustega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

apellatsioonkaebuse hind 51 342,64 eurot

vastuapellatsioonkaebuse hind 3 215,69 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. veebruari 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.S. apellatsioonkaebus

O.R. , M.K. , E.K. ja M.K. vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. oktoober 2011

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant – kostja K.S. (isikukood: XXX), esindaja advokaat

Peeter Viirsalu

Vastuapellandid:

hageja I – O.R. (isikukood: XXX)

hageja II – M.K. (isikukood: XXX)

hageja III – E.K. (isikukood: XXX), seaduslik esindaja M.K.

hageja IV – M.K. (isikukood: XXX)

vastuapellantide esindaja advokaat Kristiina Lee

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 25. veebruari 2011 otsus

osas, millega mõisteti kostjalt välja O.R. kasuks kantud

kulutused

transpordile

summas

179,93

eurot

(resolutsiooni p 1.1.), mõisteti kostjalt välja M.K. kasuks

varaline kahju 157,26 eurot (resolutsiooni p 3), mõisteti

kostjalt välja M.K. kasuks varaline kahju 21,52 eurot

(resolutsiooni punkt 4), mõisteti kostjalt välja E.K.

kasuks

mittevaraline

kahju

summas

eurot

(resolutsiooni punkt 7).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt

välja O.R. kasuks kantud kulutused transpordile

perioodil 19.09.2008-31.07.2011 summas 234,61 eurot,

jätta M.K. varalise kahju nõue summas 406 eurot

rahuldamata, mõista kostjalt välja E.K. kasuks varaline

kahju 21,52 eurot ja mittevaraline kahju summas 400

eurot.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„4.1. Hagid rahuldada osaliselt.

4.2. Välja mõista K.S. lt O.R. kasuks kantud kulutused

transpordile perioodil 19.09.2008-31.07.2011 summas 234

eurot 61 senti (kakssada kolmkümmend neli eurot 61

senti); igakuised transpordikulud igakuise summana 8,40

eurot (kaheksa eurot 40 senti) alates 01.08.2011; saamata

jäänud tulu ajavahemikus 19.09.2008-30.06.2011 summas

20 108,33 eurot (kakskümmend tuhat ükssada kaheksa

eurot 33 senti); mittevaralise kahju hüvitis 30 000 eurot

(kolmkümmend tuhat eurot).

4.3. Välja mõista K.S. lt M.K. kasuks mittevaralise kahju

hüvitis 700 eurot (seitsesada eurot).

4.4. Välja mõista K.S. lt E.K. kasuks varalise kahju

hüvitis 21,52 eurot (kakskümmend üks eurot 52 senti) ja

mittevaralise kahju hüvitis 400 eurot (nelisada eurot).

4.5. Jätta rahuldamata O.R. nõuded K.S. vastu OÜ-st

Realstone saamata jäänud tulu ja õigusabikulude

hüvitamiseks.

4.6. Jätta rahuldamata M.K. nõue K.S. vastu varalise

kahju hüvitamiseks.

4.7. O.R. kasuks välja mõistetud saamata jäänud tulu

hüvitis 20 108,33 eurot kuulub K.S. poolt hüvitamisele

ühe aasta jooksul lahendi jõustumisest kümne võrdse

igakuise osamaksena, kusjuures esimene makse tuleb teha

90 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

4.8. Jätta Tartu Maakohtu 04.09.2009, 23.11.2009 ja

15.02.2010

määrustega

rakendatud

hagi

tagamise

abinõud kehtima.

4.9. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.

4.10. Välja mõista K.S. lt asja läbivaatamise kulud 122

eurot (ükssada kakskümmend kaks eurot) riigituludesse.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 19.09.2008 toimus liiklusõnnetus Jõgevamaal Jõgeva vallas Tartu-Aravete mnt 43,7

kilomeetril, kus põrkasid kokku hageja O.R. juhitud sõiduauto Nissan Primera,

registreerimismärgiga XXX , ja kostja K.S. juhitud sõiduauto BMV M3, registreerimismärgiga

XXX. O.R. juhitud sõiduautos olid kaassõitjateks hagejad M.K. ja E.K. . Kõik autodes viibinud

isikud said õnnetuses vigastada.

O. R, M.K. ja E. H. K esitasid 21.08.2009 kohtule hagi kostja vastu kehavigastuste ja

tervisekahjustustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja M.K. esitas 26.01.2010 kohtule hagi

kostja vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus liitis tsiviilasjad

15.03.2010 määrusega ühte menetlusse.

O.R. esitas nii varalise kui mittevaralise kahju nõuded, paludes kostjalt välja mõista varalise

kahjuna tehtud kulutused transpordile seisuga 21.01.2011 summas 7 156 krooni, alates hagi

esitamisest eeldatavad kulud transpordile igakuiselt 2 012 krooni või alternatiivselt ühekordse

summana 100 000 krooni, saamata jäänud tulu perioodil 01.09.2008 – 30.06.2011 summas

380 022 krooni või alternatiivselt 321 304 krooni, saamata jäänud tulu OÜ-st Realstone kohtu

määratud summas ja kantud õigusabikulud 6 785 krooni, samuti palus O.R. kostjalt välja mõista

mittevaralise kahju hüvitise 1 000 000 krooni.

M.K. esitas mittevaralise kahju nõude summas 25 000 krooni ja varalise kahju nõude

transpordikulude väljamõistmiseks summas 6 352 krooni.

E. H. K esitas mittevaralise kahju nõude summas 25 000 krooni.

M.K. esitas varalise kahju nõude, s.o kulud E. H. K transpordile seoses raviga, summas 2 000

krooni.

Hagiavalduse kohaselt algatati liiklusõnnetuse suhtes kriminaalmenetlus KarS § 422 lg 1

tunnustel, mille eeluurimise käigus tuvastati, et kostja juhtis vahetult enne õnnetuse toimumist

sõiduautot kiirusega vähemalt 114 km/h. Teelõigul, kus õnnetus toimus, on lubatud suurimaks

kiiruseks 90 km/h, seega ületas kostja kiirust vähemalt 24 km/h. Lisaks teostas kostja

möödasõitu teekattemärgistusega tähistatud eraldussaarel, kus sõitmine on keelatud.

Liikluseeskirja raske rikkumise tõttu põhjustas kostja O.R. le eluohtlikud kehavigastused ja

püsiva tervisekahjustuse, M.K. le ja E.K. tervisekahjustused.

O.R. oli õnnetuse tagajärjel kaheksa päeva koomas, tal esinesid vahetult pärast õnnetust

hulgaliselt vigastusi. Operatsioonid teostati 19.09.2008 ja 22.09.2008.

Eluohtlike kehavigastuste tõttu tekkisid O.R. le ka püsivad tervisekahjustused, mis seisnevad

järgnevas:

- raskendatud kõndimine ja häiritud tasakaal (liigesliikuvuse piiratus jalgadel, kõnnaku häire ja

hüppeliigeste deformatsioon. Mõlemas jalalabas on metallkruvid ja mõlemas käes

metallfiksaatorid);

- kahelinägemine e diplopia, parempoolse kolmanda silmaliigutajanärvi halvatus. Korrigeeriv

operatsioon on teostatud 09.03.2010, mille tulemusel ei ole hageja tervistunud, vaid on

paranenud;

- hageja ei ole võimeline tundma maitseid ja tajuma lõhnu;

- osteoporoos selja osas ja mujal osteopeenia, kuigi osteoporoosi osas on seisund paranenud;

- tugevalt on saanud kannatada välimus;

- hingelised kannatused;

- psühholoogilised probleemid.

M.K. l oli õnnetusejärgselt lülisamba kaelaosa põrutus, mille tagajärjel kandis ta 10 päeva

kaelatuge, tugev rindkere põrutus ja parema sääre haav, parema rangluu põrutus. Lisaks esines

paremal rangluul, kaela eespinnal ja niudeluu piirkonnas marrastus, valu rindkeres ja pöialuu

piirkonnas, 4 cm suurune haav parema põlve piirkonnas ning vasaku jalalaba põrutus. M.K. l

esinevad avariijärgselt jätkuvalt järgmised tervisekahjustused: valulik arm paremal põlvel, mille

kirurgiline eemaldamine põhjustaks täiendavaid valusid ja ebamugavusi, tunda annab ka vasaku

pöia trauma. M.K. l on avariijärgne psühhotrauma.

E. H. K sai avarii tagajärjel tugeva rinnaku põrutuse ning muljumisvigastused. Tal on psüühiline

trauma, välja on kujunenud hirm liikluses osalemise ees.

Hagejad esitasid nõuded lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel ja leidsid, et tegemist on

suurema ohu allika poolt tekitatud kahjuga, s.o riskivastutusega VÕS §-st 1057 tulenevalt.

O.R. nõutav transpordikulu seisneb sõidus Tallinnast Jõgevale ja tagasi 20.03.2009 seoses

kriminaalasja

menetlusega

ning

sõitudega

oma

elukohast

arsti

juurde

ja

taastusraviprotseduuridele. Hageja ei ole võimeline kasutama ühistransporti. Kokku on hageja

käinud arsti vastuvõttudel ja protseduuridel 145 korral ning ühel korral menetleja juures, läbides

kokku 1 789 km. Hageja soovis nimetatud kulude hüvitamist lähtudes VV 14.07.2006 määrusest

nr 164 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise

maksmise tingimused ja piirmäärad“, mille § 5 kohaselt hüvitatakse kulud 4 kr/km. O.R.

liikumistakistus on püsiv, mistõttu on tal transpordikulud jätkuvalt ka tulevikus. Hageja

arvestuste kohaselt on tal igakuiseid olmesõite 120 km, arstivisiite 60 km, sotsiaalse suhtlemise

eesmärgil tehtavaid sõite 458 km, kokku kulusid seoses eelnimetatud transpordiga 2 552 krooni

kuus. Kuna O.R. le on võimaldatud kuni 30.06.2011 invatakso kasutamine kuulimiidiga 540

krooni, arvestas hageja nimetatud summa kuludest maha. Kostja võib alternatiivselt

transpordikulud hüvitada ka ühekordse maksena, mis võimaldaks osta väiksem sõiduauto,

millega hagejat transporditakse. Kuna O.R. on tunnistatud 100% töövõimetuks, on tal kadunud

võimalus teenida täisväärtuslikku töötasu. Hageja pidi alates 01.09.2008 asuma tööle Lindorff

Eesti AS-s netotöötasuga 15 000 krooni kuus. Alternatiivselt tuleks saamata jäänud tulu

hüvitamisel lähtuda õnnetusele eelnenud kalendriaastal saadud tulust. Hageja teenis perioodil

september 2007 – august 2008 tulu 1 549 274 krooni, mis teeb kuu töötasuks 13 273 krooni.

Hüvitise määramisel tuleb nimetatud tulust maha arvata sotsiaaltoetused ja töövõimetuspension

summas 129 978 krooni. Hagejal jääb september 2008 – 30.06.2011 saamata 321 304 krooni.

Mittevaralise kahju hüvitamise väljamõistmisel tuleks arvestada seda, et nõutud summa

jagamisel hageja eeldatavatele eluaastatele (lähtudes Eesti meeste keskmisest elueast) tuleks iga-

aastase hüvitise suuruseks 31 746 krooni ehk 2 646 krooni kuus. Lähtudes kohtupraktikast ja

arvestades hageja vigastuste ulatust ei ole nõutud hüvitis ülemäära suur.

M.K. varaliseks kahjuks on transpordikulud, mida ta oli sunnitud tegema perioodil 20.09.2008-

30.10.2008, et külastada oma elukaaslast O.R. d perioodil 20.09.2008-30.09.2008 SA Tartu

Ülikooli Kliinikumis ning 30.09.2008-30.10.2008 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, (kokku

läbitud 1 588 km). Eelpool märgitud tariifiga 4 kr/km olid kulud kokku 6 352 krooni.

Mittevaraline kahju on M.K. le tekkinud muuhulgas ka seoses sellega, et tema elukvaliteet on

halvenenud seoses elukaaslase vigastuste, töövõimetuks muutumise ja abivajadusega.

E. H. K oli õnnetuse toimumise ajal vaid 8-aastane ning õnnetus jättis talle psühhotrauma.

Käesolevaks ajaks on hagejal kujunenud tõsine hirm autosõidu ees.

M.K. l on tekkinud varaline kahju seoses sellega, et tema alaealine poeg E. H. K vajas pärast

õnnetust psühhiaatrilist abi, mille saamiseks on M.K. teinud kulutusi 2 000 krooni.

Hageja on sõitnud lapsega vastuvõttudele psühhiaatrite Mairi Viigi ja Tiiu Tendre ning nõustaja

Tiina Teska juurde 10 korral lapse elukohast Väike-Maarjast Rakverre (vahemaa 25 km). Hageja

on kulude arvestamisel samuti lähtunud sõidukilomeetri maksumusest 4 krooni.

2. Kostja K. S vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse tema sõiduki

purunenud roolivarras, mille tõttu muutus sõiduk juhitamatuks. Kostja väitel on O.R. tervislik

seisund oluliselt parem väidetavast. Ka M.K. paranes saadud vigastustest hästi ning esitatud

tõenditest ei nähtu, et tema psühhotrauma oleks olnud tõsine või kestev. Samuti ei ole tõendatud

E. H. K tervisekahjustused.

O.R. transpordikulude nõue on tõendamata. VV 14.07.2006 määrus nr 164 ei saa olla nõude

aluseks. O.R. saamata jäänud tulu on puhtmajanduslik kahju, mida ei saa lepinguvälise vastutuse

korral nõuda. Hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele ka

tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2. Hagejate väidetav kahjulik tagajärg ja selle ulatus ei saanud olla

mõistlikule isikule ettenähtavad.

M.K. transpordikulude nõude alus on ebaselge. M.K. ei saa lähtuda VÕS § 130 regulatsioonist

ning ka deliktilise vastutuse üldsätted ei anna VÕS § 127 lg 2 piirangu tõttu võimalust nõude

esitamiseks.

Esitatud mittevaralise kahju nõuded ei ole mõistlikud, õiglased ja neil puudub osaliselt ka

õiguslik alus. VÕS § 130 lg 2 ei võimalda mittevaralise kahjuna käsitleda M.K. väidetavat

elukvaliteedi langust. E.K. vigastused ei olnud märkimisväärsed ja väited tema hirmudest

autosõidul on paljasõnalised.

Kostja palus nõuete rahuldamisel vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist kostja raske

majandusliku olukorra ja raske tervisliku seisundi tõttu ning arvestada ka seda, et kostja ja tema

pereliikmed püüdsid sõlmida hagejatega kohtuvälist kokkulepet, kuid hagejad ei soovinud

nendega suhelda. Samuti palus kostja määrata kohtul kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg,

lähtudes kostja raskest majanduslikust olukorrast, mõistlikkuse põhimõttest ning ülalpeetava

alaealise huvidest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. veebruari 2011 otsusega hagi osaliselt.

Kohus mõistis O.R. kasuks välja varalise kahju järgmiselt: kantud kulutused transpordile

perioodil 19.09.2008 – 21.01.2011 summas 179,93 eurot, igakuised transpordikulud igakuise

summana 8,40 eurot alates 01.07.2011 ja saamata jäänud tulu ajavahemikus 19.09.2008 –

30.06.2011 summas 20 108,33 eurot. Kohus jättis rahuldamata O.R. nõuded OÜ-st Realstone

saamata jäänud tulu ja õigusabikulude hüvitamiseks.

Kohus mõistis välja M.K. kasuks varalise kahju, s.o kantud kulutused transpordile summas

157,26 eurot, ning M.K. kasuks varalise kahju, s.o kantud kulutused E.K. transpordile

summas 21,52 eurot.

Kohus mõistis välja mittevaralise kahju O.R. kasuks summas 30 000 eurot, M.K. kasuks

summas 700 eurot ja E.K. kasuks summas 100 eurot.

Kohus rahuldas TsMS § 445 lg 1 alusel osaliselt kostja taotluse otsuse täitmise viisi, korra ja

tähtaja määramiseks. O.R. kasuks välja mõistetud saamata jäänud tulu hüvitis 20 108,33

kuulub kostja poolt hüvitamisele ühe aasta jooksul lahendi jõustumisest kümne võrdse igakuise

osamaksena, esimene makse tuleb teha 90 päeva jooksul lahendi jõustumist.

Kohus jättis Tartu Maakohtu 04.09.2009, 23.11.2009 ja 15.02.2010 määrustega rakendatud hagi

tagamise abinõud muutmata kuni asjas lõpplahendi jõustumiseni.

Kohus jättis kostja kanda järgmised menetluskulud: 60% O.R. , M.K. ja E.K. nõuetelt hagi

esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust – TsMS § 190 lg 3 alusel riigi kasuks; 16,84% M.K.

poolt tasutud riigilõivust ja tehtud õigusabikuludest – M.K. kasuks; 60% O.R. , M.K. ja E.K.

õigusabikuludest – hagejate kasuks, kohtu tehtud läbivaatamiskuludest – riigi kasuks, ja kostja

enda õigusabikuludest.

Kohus jättis O.R. , M.K. ja E.K. kanda 40% nende õigusabikuludest ja kohtu tehtud

läbivaatamiskuludest – riigi kasuks, kusjuures nimetatud kulud jagunevad hagejate vahel

järgmiselt: 2/3 kuludest O.R. kanda, 1/6 M.K. kanda ja 1/6 E.K. kanda.

Kohus jättis O.R. , M.K. , M.K. ja E.K. kanda 40% K. S õigusabikuludest – kostja kasuks,

kusjuures kulud jagunevad hagejate vahel järgmiselt: 2/3 kuludest O.R. kanda, 1/6 M.K.

kanda ning 1/6 solidaarselt E.K. ja M.K. kanda.

Kohus jättis M.K. kanda 83,16% tema poolt tasutud riigilõivust ja tehtud õigusabikuludest.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt tuleneb kostja vastustus riskivastuse regulatsioonist

(VÕS § 1056). Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja võimalikku osa kahju tekkimises

tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS

§ 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Riskivastutuse kohaldamisel peab tuvastama eelkõige kahju tekkimise ja

kas kahju tekkis suurema ohu allika kasutamisega iseloomuliku ohu realiseerimise tagajärjel.

Hagejad on tõendanud, et neil tekkis kahju seoses liiklusõnnetusega, milles osalesid hageja

O.R. ja kostja juhitud sõidukid.

Hagejad on tõendanud endal järgmiste kehavigastuste ja tervisekahjude esinemise:

- 19.09.2008 SA-s TÜK koostatud liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumise kaartidest

nähtub, et O.R. l oli haiglasse saabumisel üliraske vigastus ja talle määrati statsionaarne ravi,

E.K. kerge vigastus ja talle anti esmaabi ning M.K. l kerge vigastus ja talle määrati

ambulatoorne ravi;

- SA TÜK traumatoloogia osakonna haigusloo põhjal 10.11.2008 koostatud ekspertarvamusest

nr 136 nähtub, et O.R. l esinesid vahetult pärast õnnetust järgmised vigastused: kõhupõrutus,

näo-koljuluude hulgivigastused, ninal hulgihaavad, väliselt neli, sisemiselt ulatuslik rebimishaav,

ninaluude murrud, ninaõõne limaskest, kõhred ja nahahaavad õmmeldud, koljupõhimiku murd,

tugevalt sai kannatada silmade piirkond: parema silma ülalau taskut läbistav haav, parema

silmakoopa murd, parema silmamuna põrutus, peaajupõrutus, ämblik-võrkkestaalane verevalum,

kõvakelmealune verevalum; raskeid vigastusi said ka jalad: mõlemad kandluud olid killustunud;

luumurdudest esines veel õlavarreluu murd ja vasaku küünarluu murd; kergemate vigastustena

esines hulgaliselt marrastusi, verevalumeid ja pindmisi vigastusi. O.R. le teostati kaks

operatsiooni: 19.09.2008 parema õlavarreluu ja vasaku küünarvarreluu osteosünteesiks ning

22.09.2008 näovigastuste korrigeerimiseks;

- O.R. tervisekahjustused on püsivad. Tal on raskendatud kõndimine ja häiritud tasakaal, esineb

kahelinägemine e diplopia, parempoolse kolmanda silmaliigutajanärvi halvatus, häiritud

maitsmismeel ja haistmisvõimetus, orteoporoos selja osas ja mujal osteopeenia, armid ja

muundunud välimus, psühholoogilised probleemid, traumajärgne ajukahjustuse sündroom;

- O.R. on tunnistatud Sotsiaalkindlustusameti Tallinna pensioniameti 15.06.2009 otsusega

täielikult (100%) töövõimetuks perioodil 31.07.2009 – 30.06.2011;

- M.K. kohta koostati SA-s TÜK 19.09.2008 traumakaart, millest nähtub, et tal tuvastati valus

lülisamba kaelaosa, paremal pool rangluu piirkonnas ja kaela eespinnal marrastus, valus rinnaku

piirkond, paremal niudeluu harja piirkonnas marrastus, palpeerimisel valuga, parema põlve

piirkonnas 4 cm haav, vasak labajalg väliselt iseärasusteta, valulik I, II pöialuu piirkonnas.

Suunatud perearstile (II kd lk 89), kuhu ta ka pöördus (II kd lk 90). M.K. l on põlvel arm (II kd

lk 88) ja ta kurdab vasaku pöia piirkonnas valu füüsilistel koormustel, mistõttu on perearst

suunanud ta konsultatsioonile (II kd lk 91-92);

- E.K. kohta koostati samuti 19.09.2008 traumakaart, millest nähtub, et tal tuvastati vasaku

rangluu piirkonnas marrastus, rindkere kompimisel valutu.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et O.R. l, M.K. l ja E.K. esinesid

liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustused, kusjuures O.R. tervisekahjustused on püsivad,

teistel hagejatel mitte.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et ka O.R. on täielikult taastunud saadud

tervisekahjustustest. Kohus oli esitatud tõendite alusel seisukohal, et O. R ei ole tervistunud,

kuigi tema seisund on paranenud – ta oli lamav haige, algul isegi koomas, seejärel liikus

ratastoolis, nüüd omal jalal, kasutades vajadusel abivahendeid (küünarkarke). Arstide koostatud

erinevate tõendite alusel asus kohus seisukohale, et O.R. täielik tervistumine ei ole ka võimalik

– näiteks ei ole võimalik taastada haistmis- ja maitsmismeelt, takistatuks jääb alati vaba

liikumine, ilmselt ei ole võimalik taastada ka normaalset nägemist jne. Kostja esitatud tõendid

O.R. osalemisest 2009 kevadel Luige kevadlaadal ei tõenda tema tervisliku seisundi sellist taset,

et võiks nimetada teda tervistunuks. Tunnistaja E.K. ütlustest järeldas kohus, et hageja viibis küll

laadal, kuid tema osalus müügitöös oli väga piiratud, ta ei tundud end vabalt ja ei oleks üksi

hakkama saanud. Seega võib väita, et ta ei saanud käituda terve inimese viisil.

Kohus ei tuvastanud kostja tegevuses VÕS §-s 1057 sätestatud aluseid, mis välistaksid kostja

vastutuse mootorsõiduki käitlemisel tekkinud kahju eest.

O.R. , M.K. ja E.K. puhul on liiklusõnnetuses kahjustada saanud seadusega kaitstud õigushüve

(VÕS § 1056 lg 1 teine lause) ning nende kaudu on määratletud vastutust ettenägevate

õigusnormide kaitse-eesmärk: kehavigastuse ja tervisekahjustuse puhul VÕS § 130.

Kuna M.K. ei saanud liiklusõnnetuses kehavigastusi ega tervisekahjustust, tuleb tema nõude

puhul lähtuda delikti üldkoosseisust, mis eeldab muuhulgas kahju tekitanud isiku süülist

õigusvastast tegu ning kahju ja teo vahelist põhjuslikku seost. Kostja puhul on tõendatud ka

delikti üldkoosseisu alused. Kriminaalmenetluses leidis tõendamist, et kostja rikkus tahtlikult

mootorsõiduki juhina liiklusnõudeid (LE § 5; 123; 124 lg 2; 133) ja tekitas sellega

ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse. Liiklustehnilise ekspertiisi ekspertiisiaktist

nr LL-14-09/226 nähtuvalt oli kostja juhitud sõiduki sõidukiirus enne külglibisemisse minekut

tunduvalt suurem nimetatud teelõigul lubatud kiirusest – 114 km/ha, lubatud oli 90 km/h. Lisaks

algasid kostja juhitud sõiduki libisemisjäljed eraldussaarelt ja vastassuunavööndist, seega liikus

kostja suurel kiirusel teealal, kus ta ei oleks nimetatud hetkel üldse sõita tohtinud.

Eksperthinnangus ei ole viidatud, et liiklusõnnetuse algseks põhjuseks võis olla kostja juhitud

sõiduauto roolivarda purunemine. Ka kostja esitatud M.T., kes on Eesti autospordi

tehnikakomitee liige, arvamuses ei ole esitatud seisukohta, et kostja sõiduauto roolivarras

purunes, vaid esitatud on seisukoht, kui sage võiks olla selline purunemine ja mis võiks selle

põhjustada. Esitatud arvamus on hüpoteetiline nägemus, mitte tõend, mille alusel saaks asuda

seisukohale, et õnnetuse tingis kostja juhitud sõiduauto roolivarda purunemine.

Arvestades õnnetuse asjaolusid, on suurem tõenäosus, et roolivarras purunes kokkupõrkel

takistusega, milleks oli O.R. juhitud sõiduk. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et liiklusõnnetus

toimus kostja süülise õigusvastase tegevuse tulemusel. Liiklusõnnetuse põhjustamise ja M.K. l

varalise kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Tunnistajate T.K. ja J.R.

ütlustest nähtub, et E. H. K kardab pärast õnnetust autosõitu, eriti pimedas, manitseb aeglaselt

sõitma, on sõidu ajal pinges. J.R. ütluste kohaselt hakkas laps pärast õnnetust ka voodit

märgama. Eeltoodust järeldas kohus, et ilma liiklusõnnetuseta ei oleks M.K. l tekkinud vajadust

lapsega psühhiaatrit ja nõustajat külastada ning selleks kulutusi teha.

VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

M.K. nõue tuleb rahuldada varalise kahju üldsätte VÕS § 128 lg 3 alusel. M.K. esitas tõendid,

millest nähtub, et tema alaealine laps on liiklusõnnetusest saadud probleemide tõttu pöördunud

psühholoogilise nõustaja Tiina Teska poole (III kd lk 83). Nõustamisele Mari Viik OÜ-sse on

lapse seoses traumajärgse paanikahäirega suunanud perearst (II kd lk 132) ja M.K. on lapsega

vastuvõtul käinud vähemalt neljal korral: 27.03., 04.04., 16.10. ja 10.11.2009 (II kd lk 132-133).

Kohus rahuldas M.K. nõude osaliselt, kuna ta ei ole tõendanud rohkem kui viiel korral visiidil

käimist, mis teeb kilometraažiks (5x50) 250 km, ning kohus ei nõustunud hagejate käsitlusega

kõigi hagis esitatud sõidukulude arvestamise metoodika osas. Alusetu on kohaldada sõidukulude

suuruse hindamisel VV 14.07.2006 määruses nr 164 sätestatud isikliku sõiduauto teenistus-, töö-

ja ametisõitudeks kasutamise kulude piirmäära 4 kr/km. Määrusel puudub käesoleva

menetlusega igasugune puutumus ja arvestuse tegemine selle alusel on meelevaldne. Kohus

leidis, et kõigi hagejate sõidukulud tuleb hüvitada ühtse arvutuskäigu alusel, milleks kohus võtab

sõidukite enamlevinud kütusetarbimise, milleks on 10 liitrit 100 km kohta. Arvestades

kütusehindade pidevat muutumist, lähtus kohus statistikaameti kodulehel avaldatud andmetest

ettevõtetes tarbitud kütuse maksumusest, milleks 2009 oli bensiini puhul 15,12 krooni liitri ja

diiselkütte puhul 11,82 krooni liitri kohta. Kuna ei ole teada, milliseid sõidukeid hagejad

kasutasid, siis võttis kohus mõlema kütuseliigi keskmise, 13,47 krooni. Eeltoodust tulenevalt

leidis kohus, et M.K. le kuulub hüvitamisele 336,75 krooni (250:10x13,47), s.o 21,52 eurot.

Ka M.K. varalise kahju nõude rahuldamise aluseks on delikti üldkoosseis ja VÕS § 128 lg 3.

Kahju tekkimine (sõidukulud) ja kostja õigusvastane süüline tegu on põhjuslikus seoses, sest kui

O.R. ei oleks sattunud õnnetuse tagajärjel haiglasse, ei oleks M.K. l olnud vajadust O.R.

külastamiseks sõite teha. Sõidud olid põhjendatud, sest O.R. ja M.K. moodustasid perekonna

ning on loomulik, et lähedasi haiglas külastatakse. O.R. viibis ravil SA-s TÜK 20.09.2008-

30.09.2008 ja seejärel SA-s PERH 30.09.2008-29.10.2008. M.K. väitel sõitis ta Tartusse oma

vanemate juurest Väimelast. Arvestades hageja viibimiskoha ja SA TÜK vahemaad (71 km) ning

hageja Tallinnas asuva elukoha ja SA PERH vahemaad (2,8 km) sõitis hageja külastuste

eesmärgil (10x142+29x5,6) 1 582,4 km. Kohus lähtus sõidu hinna määramisel samadest

põhjendusest, mis on esitatud eespool, arvestusega, et statistikaameti kodulehe andmetel oli 2008

ettevõtetes tarbitud kütuse maksumus bensiini puhul 16,42 krooni liitri ja diiselkütte puhul 14,68

krooni liitri kohta, keskmine seega 15,55 krooni. Arvestades M.K. läbisõitu, kuulub tema nõue

hüvitamisele summas 2 460,63 krooni (1 582,4:10x15,55), s.o 157,26 eurot.

Kuna O.R. kulud on seotud tema enda kehavigastuste ja tervisekahjustuste raviga, kuuluvad

tema poolt nõutud seisuga 21.01.2011 raviasutustes ja taastusravil käimiseks tehtud

transpordikulud hüvitamisele riskivastutusest tulenevalt ja kohus lähtus VÕS § 130 lg-st 1.

Esitatud tõenditest nähtub, et O.R. on käinud arstide visiitidel ja taastusraviseanssidel 145

korda. Arvestades O.R. tervislikku seisundit, ei ole ta võimeline kasutama ühistransporti, sest tal

on väga raske sõidukitesse siseneda-väljuda, ühistranspordi peatustesse minna jne. Algselt s.o

2008 lõpus 2009 algul, ei olnud ta võimeline üldse iseseisvalt liikuma ning teda tuli kanda

autosse ja sealt arsti juurde või protseduurile. Kostja vastuväide, et sõbrad viisid O.R. autoga

arsti juurde ja protseduuridele, mistõttu ei ole nõue põhjendatud, ei ole asjakohane, sest

arvestades arstide juures ja protseduuridel käimise sagedust, ei saa eeldada, et sõbrad seda tasuta

teeksid ning on loomulik, et vähemalt otsene kulu, s.o kulutused kütusele, tuleks tasuda.

Arvestades hageja elukoha (Tallinnas XXX) ja raviasutuste (Ida-Tallinna Keskhaigla Tallinnas

Ravi 18 Pärnu mnt 104, SA PERH Sütiste tee 19) vahelisi vahemaid on O.R. vajanud transporti

1 940,2 km läbimiseks, sh on hageja käinud 20.03.2009 Tallinnast Jõgevale, et võtta vastu

kriminaalasja nr 08260105881 toimiku koopia (edasi-tagasi 300 km). Kulud seoses eelnimetatud

sõitudega on 2 815,23 krooni (1 940,2:10x14,51 (keskmine kütuse hind 2008-2009 järgi)), s.o

179,93 eurot.

O.R. nõude osas tulevikus tekkivate transpordikulude hüvitamiseks leidis kohus, et arvestades

O.R. tervisekahjustusi, mis takistavad vaba liikumist (eelkõige liikumistakistus, tasakaaluhäired,

aga ka osteoporoosi tagajärjed), on tema seisund suures osas püsiv elu lõpuni. Seetõttu on

liikumistakistusest tingitud lisakulutused sellisteks kuludeks, mis kuuluvad VÕS § 130 lg 1

alusel hüvitamisele. Hageja arvestuste kohaselt on tal igakuiselt vajalik teha sõite 180 km

ulatuses, sh arstide juurde ja taastusravile 60 km. Hageja O.R. leidis, et hüvitada tuleks ka tema

külaskäigud sõprade ja sugulaste juurde. Kohus viimases osas nõudega ei nõustunud. Kuna O.R.

kasutas alaliselt autot ka varem, olid nimetatud sõitudega kaasnevad kulud tal ka varem. Kahju

hüvitamine ei tohi võimaldada kahjustatud isiku alusetut rikastumist kahju põhjustanud isiku

arvel. Põhjendatud on kulud transpordile seoses arstide juures ja taastusravil käimisega, samuti

osaliselt apteegi külastamisega. Arvestades eespool otsuse põhjendustes toodud läbisõitu ja aega,

mille jooksul see läbisõit on tehtud (nov 2008 – jaan 2011) on keskmiseks kuu läbisõiduks veidi

üle 70 km. Kohus leidis, et nimetatud suurusjärgus võivad O.R. tervisega seotud sõidud olla

ka tulevikus. Arvestades kütusehindade tõusu viimasel ajal, leidis kohus, et õiglane kütuse hind

on 1,20 eurot liiter ja seega eeldatav kulu seoses transpordiga 8,40 eurot (70:10x1,20), s.o 131,43

krooni kuus. Hageja palus kulude hüvitist alates 19.08.2009, kuid kohus leidis, et nimetatud osas

on nõue alusetu, kuna perioodil 19.09.2008 – 21.01.2011 tehtud kulud transpordile on hageja

esitanud eraldi nõudena, mille kohus osaliselt ka rahuldas. Hageja on esitanud tõendid, millest

nähtub, et talle võimaldatakse Tallinna linna poolt invatakso kasutamise teenust kuni 31.07.2011

summas 540 krooni kuu kohta (II kd lk 111). On teadmata, kas pärast nimetatud kuupäeva

hagejale invataksoteenust võimaldatakse. Seega on nõue transpordikulude osas põhjendatud

alates 01.08.2011 summas 8,40 eurot kuus.

O.R. saamata jäänud tulu nõude aluseks on VÕS § 130 lg 1 ja § 128 lg 4. Hageja väide, et ta oli

tööle asumas AS-i Lindorff Eesti võlanõuete haldaja ametikohale, ei leidnud kohtus tõendamist.

Tunnistaja K.K. ütlusest selgus, et ta oli vaid üks kandidaat mitmest. Kohus leidis, et rahuldada

tuleb O.R. alternatiivne nõue lähtudes sellest, ta teenis perioodil september 2007 – august 2008

tulu keskmiselt 13 273 krooni kuus. Hageja on kaotanud kasu saamise võimaluse seoses sellega,

et ta on liiklusõnnetuse järel tunnistatud 100% töövõimetuks. Kuigi töövõime kaotus on

tuvastatud kuni 30.06.2011, on ilmne, et O.R. ei saa kunagi sel viisil terveks, et naasta tööellu.

Seega on tal õigus saada hüvitist osas, milles ta on kostja tegevuse tõttu kaotanud oma

sissetuleku.

O.R. l on jäänud saamata tulu järgmiselt: perioodil 19.09.2008 – 29.01.2009 kokku 133 päeva

eest, päevatasu 442,43 krooni, kokku 58 843,19 krooni; perioodil 30.01.2009 – 30.06.2011

kokku saamata 384 917+844,86 krooni, millest tuleb maha arvestada pension ja toetus summas

129 978 krooni, saamata tulu 255 783,86 krooni. Kokku on saamata tuluks perioodil 19.09.2008

– 30.06.2011 314 627,05 krooni, s.o 20 108,33 eurot. Kohus rahuldas nõude hagis märgitust

väiksemas summas, kuna hageja palus hüvitada ka saamata jäänud tulu perioodil 01.09.2008-

18.09.2008, kuid nimetatud perioodil tulu saamata jäämine ei sõltunud liiklusõnnetusest ja selle

tagajärgedest, seega ei ole nõue põhjendatud.

O.R. , M.K. ja E.K. mittevaralise kahju hüvitamise nõuete aluseks on kahju tekitamise ajal

kehtinud VÕS § 130 lg 2, mille järgi hüvitise saamiseks ei pea hageja tõendama midagi muud

peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahju tekitamise eest. Mittevaralise

kahju hüvitamiseks on juhiseid andnud Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-85-08, nr 3-2-1-152-

09, nr 3-2-1-54-07). Kohus eelpool tuvastas, et kõigile kolmele hagejale tekitati

liiklusõnnetusega kehavigastus või tervisekahjustus ning kostjal lasub vastutus VÕS §-st 1056 ja

§-st 1057 tulenevalt.

Tõendatud on, et O.R. tervisekahjustused olid kõige raskemad (avariijärgne kooma, kaks

operatsiooni, poolteist kuud haiglas) ning ka kõige püsivamad – eeldatavalt jääb ta kogu eluks

täielikult töövõimetuks ja tegemist on invaliidistunud isikuga. M.K. oli haiguslehel, kuid on

nüüdseks tervistunud, kuigi kurdab mõningaid järelmõjusid (vasaku labajala tundlikkus) ja tal on

avariist arm jalal. E.K. tervisekahjustused olid kõige väiksemad ja möödusid kõige kergemini.

Lisaks füüsilistele kahjustustele on kõigil hagejatel tekkinud õnnetuse tagajärjel ka psüühilised

vaevused:

- O.R. l on 15.07.2009 diagnoositud traumajärgne ajukahjustuse sündroom (I kd lk 54), ta on

külastanud korduvalt psühholoogi ja neuroloogi (III kd lk 79-80) ning tema suhtes läbi viidud

psühholoogilisest intervjuust ilmnes, et tal on häiritud sotsiaalne adaptsioon, tema toimetulekut

häirivad depressiivsus, väljendunud ärevus, asteenia, unehäired;

- M.K. on käinud psühhiaatri Kaia Hüva vastuvõtul ja tema diagnoosiks on posttraumaatiline

stressihäire (III kd lk 81, 247-248);

- E. H. K on käinud seoses hirmuga autosõidu ees ja öise voodimärgamisega samuti psühholoogi

ja nõustaja vastuvõttudel (III kd lk 83, II kd lk 132-133).

Kohus arvestas hüvitiste suuruse määramisel hagejate ja kostja käitumist seoses liiklusõnnetuse

põhjustamisega. Kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja rikkus mitmeid liikluseeskirja nõudeid,

mis viisid liiklusõnnetuse põhjustamiseni, lisaks oli tal lahti turvavöö, hagejad kasutasid nõutud

turvavarustust, O.R. sõitis lubatud kiirusega ning ei ole tuvastatud muid võimalikke

liikluseeskirjade rikkumisi tema poolt.

Kohus arvestas, et O.R. on kaotanud suure osa oma elukvaliteedist, tal puudub võimalus aktiivse

tegevusega parandada oma majanduslikku olukorda. Teiste hagejate puhul ei kahjustanud

õnnetus nende majanduslikku toimetulekut ja kohus arvestas ainult vahetut kehavigastuste ja

tervisekahjustustega (sh vajadus psühhiaatrilise nõustamise järgi) tekitatud valu ja vaeva.

Kostja sai samuti õnnetuses kannatada ja tal on Sotsiaalkindlustusameti Tartu pensioniameti

26.02.2009 ja 22.07.2009 otsustega tuvastatud töövõime kaotus 80% perioodiks 31.07.2009 –

31.07.2010. Kostja väitel on ta ka pärast 31.07.2010 töövõimetu, tõendeid kostjal töövõime

kaotuse tuvastamise kohta esitatud ei ole. Kostja tööandja ütles tema töölepingu 26.10.2009 üles.

Kostja ei ole esitanud tõendeid enda töötuks registreerimise kohta. Kostja konto väljavõttest

nähtub, et töövõimetuspensioni hakkas kostja saama 2009 veebruaris ja selle suurus oli

keskmiselt 3 065 krooni, lisaks sotsiaaltoetus 432 krooni. Perioodil oktoober 2008 – aprill 2009

sai kostja ka töövõimetushüvitist. Kohus tuvastas kostjal järgmise vara olemasolu: korteriomand

Jõgeva linnas XXX, reaalosa korterile X; korteriomand Jõgeva linnas XXX, reaalosa korterile X;

1/3 mõttelist osa kinnistust XXX Jõgevamaal XXX vallas XXX külas; kinnistu Jõgeva linnas

XXX; sõidukid Honda VT 100C (esmane registreerimine 1996), Honda SC32 (1995), ZIL

495812 (1981) ja GAZ 20 (1957). Kostja väitel ei ole kinnistud ja sõidukid kuigi väärtuslikud,

sest korteriomandid maksavad 250 000-340 000 krooni ja renoveerimist vajava majaga kinnistu

eeldatavalt 195 000 krooni.

Kostja seadis kõigile oma kinnistutele ühishüpoteegi koheselt pärast seda, kui oli hagi materjalid

kätte saanud (hagimaterjalid kätte toimetatud 27.08.2009, leping sõlmitud 07.09.2009). Kuna

koos hagiga oli esitatud ka hagi tagamise taotlus, mille kohus jättis esialgu puuduste tõttu

rahuldamata, siis kostja eeldas, et hagi tagamise taotlus esitatakse uuesti ning koormas kinnistud

enne seda. Märkimisväärne on, et hüpoteegipidajaks on kostja isa J.S.. Lepingu p 4.1.1

kohaselt tagab hüpoteek tema laenu summas 530 000 krooni, mille võtmiseks oli leping sõlmitud

19.06.2009. Kostja ei ole tõendanud hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu ja seetõttu on kohtul

kahtlus, et tegemist võib olla näiliku tehinguga. Samuti võõrandas kostja 26.01.2010 oma osa

OÜ-s Factum. Osa, mille nimiväärtuseks on registrikaardi järgi 16 000 krooni ja mille eest talle

maksti 15.11.2008 omanikutulu 24 000 krooni ja 12.10.2009 80 000 krooni (vastavalt konto

väljavõttele), võõrandmise eest pidi kostja saama tasu, kuid kas ta seda sai ja millises suuruses,

see jäi tõendamata. Kahju tekitamise ajal kuulus kostjale veel kaks sõidukit: BMW,

registreerimismärgiga XXX, mis kustutati registrist 21.10.2009, ja BMW, registreerimismärgiga

XXX, esmane registreerimine 2003, mille kostja võõrandas 15.05.2009. Jällegi ei nähtu konto

väljavõttest, et kostja oleks sõiduki eest tasu saanud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja

asus menetluse ajal oma registritesse kantud vara realiseerima ja varjab sellest saadavat tulu.

Kostja soovib end näidata kui varatut isikut, kelle ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension.

Kostja ei ole tõendanud, et tal ka lahendi tegemise ajal on tuvastatud töövõimetus, mistõttu on

võimalik, et ta saab asuda tööle ja teenida sissetulekut, et hüvitada tekitatud kahjud.

Kohus tuvastas, et kostja sai õnnetuses kannatada, viibis haiglas ja talle teostati operatsioon 2008

septembris-oktoobris. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostjal on püsivad

tervisekahjustused või kehavigastused – töövõimetus on tal tuvastatud kuni 31.07.2010.

Tervisehäiretele viitavad vaid psühhiaater dr Peeter Lääne tõendid, millest tulenevalt võivad

kostjal esineda psühhiaatrilised haigusnähud, milleks ta vajab ravi, muus osas ei ole kostja halb

tervislik seisund lahendi tegemise ajal tõendatud.

Kohus asus seisukohale, et õiglaseks ning kõigi menetlusosaliste huve ja võimalusi arvestavaks

mittevaralise kahju hüvitise suuruseks on O.R. puhul 30 000 eurot (469 398 krooni), M.K.

puhul 700 eurot (10 952,62 krooni) ja E.K. puhul 100 eurot (1 564,66 krooni).

Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse määramisel arvestas kohus kõiki VÕS § 140 lg-s 1

nimetatud asjaolusid.

Kohus jagas menetluskulud lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. K. S esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. veebruari 2011 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus rahuldas hagi, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist,

millega jätta hagi täielikult rahuldamata; hagi mistahes ulatuses rahuldamise korral määrata

mõistlikkuse põhimõttest, K. S halvast majanduslikust seisust ning tema alaealise lapse huvidest

lähtudes kindlaks kohtuotsuse täitmine ositi tähtaja jooksul.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on kohus hinnanud ebaõigesti M. T arvamust, millest tulenevalt on põhjendatud kostja väide,

et tema juhitud sõiduauto roolivarras purunes enne õnnetust, muutes auto juhitamatuks ning

tingides liiklusõnnetuse. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal objektiivselt võimalik

liiklusõnnetust vältida (VÕS § 1057 lg 3; § 1050). Kohus viitab tingivas kõneviisis, et roolivarda

purunemist tuleks pigem lugeda õnnetuse tagajärjeks, mitte ajendiks. Jääb ebaselgeks, kas kohus

on väites kindel või mitte. Samuti jääb ebaselgeks kohtu väide nagu oleks tegemist „hüpoteetilise

nägemusega“;

2) on kohtuotsus seoses hageja M.K. nõudega üllatuslik. Kohus asus seisukohale, et lähtuda

tuleb delikti üldkoosseisust ja VÕS § 128 lg-st 3. M.K. on oma 26.01.2010 menetlusdokumendis

märkinud, et tema nõude aluseks on riskivastutuse regulatsioon ja kahjuna tuleb hüvitada VÕS

§-s 130 nimetatud kahju. Kohus ei ole viidanud võimalusele kvalifitseerida nõue erinevalt hageja

kvalifikatsioonist. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal võimalust M.K. nõude uue õigusliku

kvalifikatsiooni osas arvamust avaldada.

M.K. nõue ei ole tõendatud. Tõendanud ei ole, et E.K. hirmu- ja ärevushood on tingitud hagi

aluseks olevatest asjaoludest. Esitatud arvetelt ei selgu teenuse sisu ja seotus käesoleva kaasuse

asjaoludega ega ka mitte see, mitu korda on laps nõustajaid külastanud. Samuti ei esitatud ühtegi

tõendit isikliku sõiduauto kasutamise kohta väidetud ulatuses ja otstarbel. Kohus on kostja

viidatud väited ebaõigesti tähelepanuta jätnud.

Lisaks on kohtu seisukoht sõiduhinna määramisel kontrollimatuseni umbmäärane. Selgusetu on,

millele tuginedes on kohus järeldanud, et sõidukite enamlevinud kütusetarbimine on 10 liitrit

100 kilomeetri kohta. Vahemaa Väike-Maarja ja Rakvere vahel on maantee, kus üldreeglina on

sõiduki kütusetarve alati väiksem kui linnasõidul. Samuti jääb selgusetuks, miks on põhjendatud

arvestada kahjunõuet hüpoteetilisele kütusetarbimisele tuginedes, kui kohus on aktsepteerinud

väidet, et kasutati isiklikku sõiduautot. Eeltoodust tulenevalt on otsus põhjendamata ning

vastuolus põhimõttega, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikas

(3-2-1-137-05, 3-2-1-45-08, 3-2-1-85-09). Lisaks peab kohus analüüsima kahjuhüvitise eesmärki

ja ulatust. Kohus VÕS § 127 lg-t 2 kohaldanud ei ole. See on tinginud ebaõige kohtulahendi, kus

M.K. nõue rahuldati osaliselt vaatamata sellele, et nõude aluseks olevad kulutused ei saanud

mõistlikule isikule ettenähtavad olla (3-2-1-53-06);

3) ei ole hageja M.K. varalise kahju nõue tõendatud. Kohus ei ole selgitanud, millist

transpordivahendit M.K. väidetavate sõitude tegemiseks kasutas. Isegi kui hageja kasutas

sõiduautot (ja mitte ühistransporti), on kohtuotsus sõidu hinna määramise osas samuti

kontrollimatuseni umbmäärane. Nähtuvalt M.K. väidetest läbiti ka vahemaad Väimelast

Tartusse, mis on maantee, kus on sõiduki kütusetarve väiksem kui linnasõidul. Kohus on

rakendanud ebaõigesti ka delikti üldkoosseisu regulatsiooni (VÕS § 1043; 3-2-1-30-07). M.K.

kahjunõue ei kuulu rahuldamisele, kuna puudub objektiivne teokoosseis. Nimelt tuvastatakse

objektiivse teokoosseisu tasandil ka põhjuslik seos. Põhjuslik seos omakorda tuvastatakse kahes

etapis lähtudes qondition sine qua non testist ning seejärel tehakse otsus selle kohta, kas rikutud

kohustuse eesmärgiks oli tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 127 lg 2). M.K. väidetava kahju

ärahoidmine ei ole rikutud kohustuse eesmärgiks, kuna sellise kahju tekkimine ei saanud olla

mõistlikult ettenähtav ning samuti viiks vastupidine seisukoht kahju tekitaja vastutuse

kontrollimatult laiaks;

4) ei saa M.K. l olla mittevaralise kahju nõuet. Kohtupraktika (3-1-111-96, 3-2-1-152-09)

kohaselt ei anna mitte igasugused psüühilised ja füüsilised üleelamised alust mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes ta leiab, et isik, kes on täielikult

tervistunud, kuid kellel esineb labajala tundlikkus (jääb selgusetuks, millega see tõendatud on ja

mida see tähendab) ning kellel on jalal arm, on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamisele

summas 700 eurot, ja millest tulenevalt ta leiab, et väljamõistetud hüvitis vastab kohtupraktikale

ja ühiskonna heaolu tasemele ja on mõistlik kehtinud VÕS § 130 lg 2 mõttes;

5) ei saa hageja E.K. olla mittevaralise kahju nõuet. Kohus ei ole selgitanud, millele tuginedes ta

leiab, et isik, kes õnnetuses sisuliselt kannatada ei saanud ning on täielikult tervistunud, on

õigustatud mittevaralise kahju hüvitamisele summas 100 eurot, ning millest tulenevalt ta leiab, et

väljamõistetud hüvitis vastab kohtupraktikale ja ühiskonna heaolu tasemele ning on mõistlik

kehtinud VÕS § 130 lg 2 mõttes;

6) ei ole kohtuotsus seoses hageja O.R. varalise kahju nõuetega seaduslik ja põhjendatud. Kohus

ei ole võtnud seisukohta kostja väidete ja tõendite osas ega analüüsinud tõendeid kogumis.

Kostja esitatud tõenditest nähtus, et 2009 kevadel Luige kevadlaadal suhtles O.R. aktiivselt

klientidega ja liikus ringi ning, et hageja tervislik seisund ei ole nii raske, kui ta seda väidab

olevat (küünarkarkude kasutamine, suutmatus viibida avalikes kohtades ja kanda lühikesi

riideid). Kohus on teinud tunnistaja E.K. ütluste alusel meelevaldseid järeldusi selle kohta, kui

suur oli hageja osalus müügitöös ja kas ta käitus tervele inimesele omasel viisil (siinkohal ei

selgita kohus, mida ta peab silmas terve inimese viisil käitumise all).

O.R. transpordikulude hüvitamise nõue on tõendamata. Tunnistaja R.L. ütluste kohaselt kasutati

O.R. transportimiseks tema ja teiste hageja sõprade autosid. Haige sõbra transportimine on

mittetäielik kohustus (VÕS § 4) ning O.R. ei ole väitnud, et ta oleks sõpradele transpordi eest

tasunud. Kohus on jätnud selgitamata invatakso kasutamise mõju kahjunõudele. Kohus ei ole

selgitanud, millega on põhjendatud transpordikulude nõude rahuldamine seoses Tallinnast

Jõgevale kriminaalasja toimiku koopiale järele sõitmise osas olukorras, kus toimiku koopia oleks

saanud edastada ka postiga. Lisaks ei ole kohtu sõidu hinna määramise alused õiged ega

põhjendatud juba eespool esitatud põhjendustel. Kohus ei ole kohaldanud ka VÕS § 127 lg 2

regulatsiooni. Kohtuotsus on vastuolus põhimõttega, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu

rikastumise allikas.

Ka O.R. tulevikus tekkivate transpordikulude nõue on tõendamata. Hageja töövõimetus

hinnatakse uuesti 30.06.2011. Tallinna linn võimaldab talle invatakso teenust kuni 31.07.2011.

Otsusest ei selgu, millistel alustel ja ulatuses kohus kütusehindade tõusu arvestas. Sõidu hinna

määramise põhimõtete osas jääb kostja kõigi eespool esitatud väidete juurde.

O.R. saamata jäänud tulu nõue ei ole tõendatud, kuna ei ole tõendatud, et tal oli kavatsus ja

võimalus tulu saada (3-2-1-50-09, 3-2-151-09). Kohus on teinud meelevaldse järelduse, nagu ei

oleks hageja tööellu naasmine enam kunagi võimalik. Ei ole selge, kas ja millises summas on

kindlustusandja hüvitanud O.R. le töövõimetusest tulenevat saamata jäänud tulu vastavalt

LkindlS §-dele 29 ja 30. Kohus on jätnud analüüsimata ka saamata jäänud tulu nõude

võimalikkuse normikaitse eesmärgist lähtudes (VÕS § 127 lg 2). Samuti ei ole deliktilise nõude

puhul võimalik nõuda saamata jäänud tulu kui puhtmajanduslikku kahju (3-2-1-123-05,

3-2-1-65-05). Kohus on rakendanud ebaõigesti ka VÕS § 128 lg-t 4. Riigikohus on märkinud

(3-2-1-50-09, 3-2-1-51-09), et saamata jäänud tulu kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust

sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused selle sissetuleku saamiseks. Seega tulnuks nõudest

maha arvata transpordikulud, toitlustamise kulud jms;

7) ei ole kohtuotsus seoses O.R. mittevaralise kahju nõudega seaduslik ja põhjendatud. Kostja

on tõendanud, et hageja tervislik seisund ei ole nii halb, kui ta väidab. Kohus ei ole selgitanud,

millele tuginedes ta leiab, et arvestades ühiskonna üldist heaolu taset ja varasemat

kohtupraktikat, on hageja õigustatud mittevaralise kahju hüvitamisele summas 30 000 eurot, ja

millest tulenevalt ta leiab, et väljamõistetud hüvitis on mõistlik VÕS § 130 lg 2 mõttes;

8) asus kohus ebaõigele seisukohale seoses kostja tervisliku ja majandusliku olukorraga. Kostja

on töötu, millist fakti maakohtus ei vaidlustatud. Kostja on töötuna arvele võetud 03.01.2011,

varasemalt ei olnud tal võimalik end töötuna arvele võtta halva tervisliku seisundi tõttu. Kostjal

puuduvad vabad rahalised vahendid (apellatsioonkaebuse esitamise seisuga on kostja konto jääk

162,21 eurot). Kostja ainsateks sissetulekuallikateks maakohtu menetluse ajal olid pension ja

sotsiaaltoetus. Käesoleval ajal on kostja ainsaks sissetulekuallikaks töötuskindlustushüvitis (2011

märtsis 175,57 eurot). Kostjal on alaealine laps, keda ta üleval peab. Hagi tagamise raames on

arestitud kogu kostja vallasvara ja koormatud keelumärkega kinnisvara. Kohus on jätnud

tähelepanuta kostja väited oma varalise seisu kohta enne õnnetuse toimumist. Kostja

netosissetulek 2007 oli 69 637 krooni ja päevasissetulek vaid 174 krooni. Pärast õnnetuse

toimumist oli kostja sunnitud mitmeid laene võtma. Kostja oli sunnitud kinnistud koormama

võlausaldaja nõudel. Jääb selgusetuks, kuidas oleks kostja veel pidanud oma majanduslikku

olukorda tõendama. Kostja tervislik seisund ei võimaldanud tal kohtuistungitest osa võtta. Kohus

on ebaõigesti jaganud poolte tõendamiskoormise, rikkudes TsMS § 230 lg-t 2. Otsus on kostja

majandusliku olukorra osas ka vastuoluline, kuna otsuse menetluskulusid puudutavas osas on

õigesti viidatud, et kostja oli sunnitud keelduma hagejate pakutud kompromissist, kuna kostja

majanduslik seis on väga halb. Kohus ei ole kostja halba majanduslikku seisu arvestanud,

rikkudes VÕS § 140 ning minnes vastuollu Riigikohtu praktikaga. Kohus on tuvastanud, et

kostja sai õnnetuse tagajärjel raskelt kannatada ja muutus 80% ulatuses töövõimetuks ning

kostjal esinevad psühhiaatrilised haigusnähud, kuid ei selgu, kas ja millises ulatuses arvestas

kohus kostja tervislikku seisundit nõuete rahuldamisel. Ka kostja tervislik seisund on aluseks

kahjunõuete vähendamisele (VÕS § 140);

9) on kohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 190 lg-t 3, mõistes kostjalt riigituludesse 60%

ulatuses välja hagejate poolt tasumisele kuulunud riigilõivu. TsMS § 190 lg 3 reguleerib

menetluskulude jaotust olukorras, kus hageja on saanud menetlusabi. Hagejad olid riigilõivu

tasumisest vabastatud seaduse alusel (RLS § 22 lg 1 p 11). Eeltoodud seisukohta toetab ka

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-06, kus on RLS § 22 lg 1 osas leitud, et kostjalt ei saa riigilõivu

tasumist nõuda ka juhul, kui hagi rahuldatakse;

10) on kohus jaganud menetluskulud ebaõigesti, jättes tähelepanuta, et hagejad loobusid

26.11.2009 avaldusega hagist osaliselt ning kostja soovis 28.12.2009 menetlusdokumendis oma

menetluskulude väljamõistmist hagejatelt. Kohus rahuldas hagejate avalduse hagist osaliseks

loobumiseks 26.01.2010 määrusega, kuid on jätnud hagist osalise loobumise kohtuotsuses

täielikult tähelepanuta, rikkudes TsMS § 168 lg-t 4 ja § 429 lg-t 3. Samuti on kohus jätnud

lahendamata kostja taotluse.

5. O.R. , M.K. , E. H. K ja M.K. esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu

Maakohtu 25. veebruari 2011 otsuse tühistamist osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata O.R. ,

M.K. ja M.K. kantud transpordikulutuste nõuded, O.R. igakuiste transpordikulude nõue ning

E.K. mittevaralise kahju nõue, ja osas, millega jäeti hagejate kanda 40% kostja

õigusabikuludest, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada varalise kahju

nõuded kantud transpordikulutuste osas O.R. puhul summas 457 eurot, M.K. puhul summas

406 eurot ja M.K. puhul summas 128 eurot, O.R. varalise kahju nõue igakuiste

transpordikulude katteks alates 19.08.2009 kuni O.R. elueani summas 129 eurot või ühekordse

summana 6 391 eurot ja E.K. mittevaralise kahju nõue summas 1 598 eurot, ning jätta kõik

menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud paluvad vastuapellandid jätta kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on kohus O.R. , M.K. ja M.K. kantud transpordikulutuste nõuetega seoses rikkunud TsMS §

436 lg-t 4, tuginedes sõidukite enamlevinud kütusetarbimisele 10 liitrit 100 km kohta ning

statistikaameti andmetele ettevõtetes tarbitud kütuse maksumuse kohta 2008 ja 2009. Sellega on

kohus tuginenud otsuse tegemisel asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Põhjendamatu

ning hagejate seisukohti vääriti mõistev on põhjendus, et VV 14.07.2006 määruse nr 164

kohaldamiseks puudub alus. Hagejad ei ole tuginenud määrusele nr 164, vaid on üksnes

arvutuste tegemisel analoogia korras aluseks võtnud selles sätestatud kilomeetri hinna 4 kr/km

(0,26 eurot/km) kui objektiivse ning keskmistest taksokilomeetri maksumusest (6-7 kr/km,

0,45 eurot/km) soodsama, mistõttu ei ole tegemist hüvitise suurusega, mille väljamõistmisel

hagejad rikastuksid põhjendamatult kostja arvel;

2) jääb O.R. igakuiste transpordikulude nõude osas eelpool toodud seisukoha juurde osas, mis

puudutab kilomeetri hinda. O.R. on igakuise transpordikulude hüvitise (2 012 krooni, 129

eurot) arvutamisel arvesse võtnud järgmiseid igakuiseid sõite – olmesõidud 120 km,

arstivisiitidele ja raviprotseduurile 60 km, sotsiaalse suhtlemise eesmärgil tehtavad sõidud

pereliikmete, lähedaste, sõprade juurde 458 km. Viimaste sõitude osas on O.R. märkinud, et

kuivõrd ta ei ole ise võimeline liiklusõnnetuse tagajärjel saadud silmavigastuse tõttu sõidukit

juhtima, teeb seda M.K. , kes samuti osaleb külastustel, ning seega on O.R. arvestanud enda

kuludena vaid nimetatud teekondade ühe suuna maksumuse. Arvestades, et kostja põhjustatud

liiklusõnnetuse tõttu on O.R. 100% töövõimetu, olulise liikumispiiranguga ning teiste

märkimisväärsete tervisekahjustustega isik, on põhjendatud, et kostja hüvitab O.R. le ka

sõidukulud seonduvalt olmesõitudega (nt apteegisõidud, kindlustusse sõidud, kuna vajalik on

esitada dokumente ravimite ja abivahendite hüvitamiseks) ja sotsiaalse suhtlemisega (see on

vajalik arvestades O.R. vaimset tervislikku seisundit, mh häiritud psühhosotsiaalne adaptsioon;

suhtluse vajalikkust on rõhutanud tunnistajad R.L., K.V., E.K.). Enne liiklusõnnetust piirnesid

O.R. sõidud peamiselt tööl käimisega, millega kaasnes suhtlemine teiste inimestega, samuti

keskkonnamuutus. Käesoleval ajal on vältimatu, et ta realiseeriks oma sotsiaalse suhtlemise

vajaduse teistsugusel viisil. O.R. vajab ka sotsiaalset taastumist. Vastav nõue on kooskõlas VÕS

§ 130 lg-s 1 sätestatuga, millise kohaselt tuleb tervise kahjustamise, kehavigastuse tekitamise

korral hüvitada ka vajaduse suurenemisest tekkinud kahjud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga,

et vastav nõue alates 19.08.2009 on põhjendamatu, kuna lisaks raviga seonduvatele sõitudele on

vajalikud ka olme ja sotsiaalse suhtlemise eesmärgil tehtud sõidud. Kohus ei saanud esitatud

tõenditele tuginedes asuda seisukohale, et igakuiselt hüvitatakse O.R. le invatakso kuukaardi

alusel 540 krooni. Tegemist on kuulimiidiga, mille piires on võimalik teenust kasutada, kuid igal

juhul on kohustus ¼ ulatuses omaosaluseks. Invataksokaart on väljastatud 19.11.2009, seega ei

ole võimalik arvestada kaardi alusel saadavat soodustust eelneva perioodi eest. Käesoleval ajal

on invatakso kuulimiit koos omaosalusega 32 eurot.

O.R. jääb ka alternatiivse nõude juurde, mille kohaselt tasuks kostja transporditeenusega seotud

kulude katteks ühekordse maksena 6 391 eurot, milline nõue on kooskõlas Riigikohtu lahendiga

tsiviilasjas nr 3-2-1-76-08. Vastava summa eest on võimalik osta kasutatud sõiduauto, millega

hagejat transporditakse. Ühekordse summa tasumine on kostja huvides, arvestades, et nõutav

igakuine summa (129 eurot) moodustab 4 aastaga ühekordse summa;

3) ei ole E.K. välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis kooskõlas VÕS § 130 lg-ga 2.

Riigikohtu seisukoha kohaselt (3-2-1-19-08) on olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise

juhtumiks VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta

kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või

kahjustati tema tervist. Juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta

(st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad

kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. E.K. mittevaralise kahju nõue

summas 1 598 eurot on äärmiselt mõistlik, arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid, mida E. H.

K, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal vaid 8-aastane, vahetult tajus ning läbi elas. Tema ei

kaotanud õnnetuse tagajärjel teadvust, ta oli autos turvatooli kinnitatud ning nägi O.R. seisundit,

tema vigastusi (rohkelt haavu, verd), kuulis valukarjeid, tajus tekkinud paanikat. Alates 2009

novembrist käib E. H. K psühholoogilises nõustamises Tiina Teska juures, kelle teatise kohaselt

vajab laps nõustamist pärast 19.09.2008 liiklusõnnetust seoses psüühilise ebastabiilsusega, mis

väljendub hirmu- ja ärevushoogudes ning öises voodimärgamises; tegemist on posttraumaatilise

stressihäirega ja soovitav on toetava teraapia jätkamine koos perekonnaga. Laps on seoses

liiklusõnnetusest

saadud

üleelamistega

külastanud

erinevaid

spetsialiste

(psühhiaater,

psühholoog). Lapse vanaema T.K. on andnud tunnistajana ütlusi, et laps tunneb ennast kuni

praeguseni autosõidu ajal ebakindlalt ja kardab. Ärevuse tõttu tekkis öine voodimärgamine, eriti

juhtudel, kui oli teada, et ees on pikem autosõit. Ei ole teada, kuidas psüühilised läbielamised

mõjutavad E.K. t täiskasvanueas. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1; § 243 lg 1; § 438 lg 1

ja § 442 lg 8 norme;

4) olnuks põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda, kuivõrd kohus

rahuldas hagi summas 51 448,90 eurot (805 000 krooni), s.o isegi suuremas summas, kui

pakkusid kompromissina hagejad (kokku 700 000 krooni).

6. O.R. , M.K. , E. H. K ja M.K. vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kostja apellatsioonkaebus tulenevalt TsMS § 637 lg 1 p-st 3 võetud õigesti menetlusse.

Kostja on tasunud M.K. kasuks välja mõistetud summalt 21,52 eurot riigilõivu 63,91 eurot.

M.K. on tasunud varalise kahju nõudelt riigilõivu 1 400 krooni vastavalt kohtu 27.01.2010

kirjale, kuid M.K. ei ole tasunud riigilõivu. Seega on igal juhul põhjendamatu, et kostja ei ole

tasunud riigilõivu apellatsioonkaebuse nõudelt, mis puudutab M.K. varalise kahju nõuet. Samas

on põhjendamatu nii kostja kui ka kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostjal kohustust

vastavalt RLS § 22 lg 1 p-le 11 apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Riigilõivuseadus ei näe

kehavigastuste, terviserikke põhjustajatele ette soodustusi, seega on kostjal kohustus maksta

riigilõivu vastavalt apellatsioonkaebuse ulatusele, s.o antud juhul 51 448,90 eurolt;

2) on kriminaalmenetluse raames läbi viidud liiklustehniline ekspertiis ning kohtuekspert Lembit

Teesalu on leidnud, et parempoolne rooliots murdus kokkupõrke tulemusel, samuti tühjenes

sellel põhjusel rehv ja deformeerus velg. Ekspert ei ole leidnud, et liiklusõnnetuse põhjustas

kostja sõiduautol roolivarda purunemine, millist asjaolu ei kinnita ka ükski teine tõend.

M. T arvamus ei ole usaldusväärne, tegemist on kostja tellitud arvamusega, arvamuse andnud

isikul puudub liiklustehniliste arvamuste andmiseks pädevus, samuti ei ole tema teostatud

võimalikud mõõtmised pädevad tulenevalt mõõteseadusest, lisaks on arvamuse andja kinnitanud,

et ta ei ole tutvunud sõiduki ja selle roolivardaga ning et tegemist on vaid teoreetilise analüüsiga.

Kohtu kasutatud sõna „pigem“ ei muuda otsust ebaselgeks. Kostja jätab tähelepanuta, et

liiklusõnnetuse toimumisel oli kostja juhitud sõiduauto kiirus ca 114 km/h kohas, kus oli

suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h, kostja ei suutnud sooritada möödasõitu selleks

lubatud kohas ja jätkas manöövrit eraldussaarel, kus oli sõitmine keelatud, ning kostja ei suutnud

valitseda sõiduautot, mille tulemusel kaotas kostja juhitud sõiduauto juhitavuse, kaldus

vastassuunavööndisse ning põrkas kokku O.R. juhitud sõidukiga;

3) ei ole kohtuotsus M.K. nõude osas üllatuslik. M.K. hagi on liidetud 15.03.2011

kohtumäärusega tsiviilasjaga nr 2-09-41583 ning hagejad on esitanud edasiselt ühistes

menetlusdokumentides oma nõuded ja õiguslikud asjaolud, sh tuleneb 24.01.2011 kohtukõne

teesidest, et hagejad esitavad nõuded alternatiivselt riskivastutuse ning delikti üldkoosseisu sätete

alusel. Lisaks ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Asjas on tõendatud, et vajadus käia E.K. ga erinevate spetsialistide vastuvõttudel on otseselt

seotud liiklusõnnetusega. M.K. elukaaslane J.R. andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi, et pere

on pöördunud lapsega psühholoogide poole seonduvalt liiklusõnnetusega ning psühholoogid

võtavad vastu Rakveres. Hagiavaldusele olid lisatud tõendid selle kohta, et perearst on suunanud

lapse 27.03.2009 dr Viigi juurde diagnoosiga traumajärgne paanikahäire ja samal kuupäeval on

esitatud Mari Viik OÜ poolt sularahaarve E.K. visiiditasu eest, 03.04.2009, 16.10.2009 ja

10.11.2009 on esitatud sularahaarve Tiiu Tandre OÜ poolt. Mari Viik ja Tiiu Tandre on

psühhiaatrid, kes võtavad vastu Rakveres. Samuti on M.K. kinnitanud, et on kasutanud

sõitudeks isiklikku sõiduautot. Alates 2009 novembrist käib laps perekonsultatsioonide vormis

toimuvas psühholoogilises nõustamises Tiina Teska juures, kelle teatise kohaselt vajab laps

nõustamist pärast 19.09.2008 liiklusõnnetust seoses psüühilise ebastabiilsusega, mis väljendub

hirmu- ja ärevushoogudes ning öises voodimärgamises; tegemist on posttraumaatilise

stressihäirega ning soovitav on toetava teraapia jätkamine koos perekonnaga.

Kostja, juhtides sõidukit kiirusega 114 km/h kohas, kus on piirkiiruseks 90 km/h, samuti tehes

möödasõitu kohas, kus see ei ole lubatud, pidi ette nägema, et tema tegevuse tulemusel võib aset

leida liiklusõnnetus ja on ilmne, et kui liiklusõnnetus toimub kahe auto osalusel, saavad selles

viga ka teised isikud, samuti on ilmne, et vigastustega kaasnevad kulud. Seega kõnealused

kahjulikud tagajärjed olid ettenähtavad mõistlikule isikule (VÕS § 127 lg 2). Kohus on

kontrollinud kahjuhüvitusnõuet kahju hüvitamise eesmärgi kaudu, s.o tuvastades põhjusliku

seose kostja käitumise liiklusõnnetuse põhjustamisel ja E.K tekkinud tervisekahjustuste ning

M.K. l sellest tekkinud varalise kahju vahel;

4) ei ole kohus M.K. kahjunõude osas rikkunud materiaalõiguse normi. Kahju tekkimine

(sõidukulud) ja kostja õigusvastane süüline tegu on omavahel põhjuslikus seoses, sest kui O.R.

ei oleks sattunud õnnetuse tagajärjel haiglasse, ei oleks M.K. l olnud vajadust nimetatud sõite

teha;

5) on kohtuotsus M.K. mittevaralise kahju nõude osas seaduslik ja põhjendatud. M.K. le ei ole

välja mõistetud hüvitist pelgalt füüsiliste vigastuste eest, vaid kohus on selgelt osundanud, et

lisaks füüsilistele kahjustustele on kõigil hagejatel tekkinud õnnetuse tagajärjel ka psüühilised

vaevused. Psühhiaater Kaia Hüva 29.01.2010 teatisest tuleneb, et M.K. käib psühhiaatri

vastuvõttudel alates 29.11.2009 ning diagnoosiks on posttraumaatiline stressihäire, mille

põhjustajaks on liiklusavarii. Kohus on põhjalikult analüüsinud asjaolusid, sh hagejate

kehavigastusi, tervisekahjustusi, poolte käitumist seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega, kostja

majanduslikku ja tervislikku olukorda ning poolte osundatud kohtulahendeid mittevaralise kahju

kohtuasjades;

6) on põhjendamatu kostja seisukoht, et kostja, kes põhjustas liiklusõnnetuse oma hoolimatu ja

seadusevastase tegevusega, ei vastuta õnnetuse tagajärjel lapsel (E.K. ) tekkinud vaimse tervise

kahjustuse ning seega tekkinud mittevaralise kahju eest;

7) on täiesti alusetu kostja väide, et O.R. tervislik seisund ei ole nii halb nagu ta väidab. Asjaolu,

et kohus ei ole asunud tõendeid (sh videosalvestist) analüüsides sellisele seisukohale, nagu seda

ootas kostja, ei tähenda, et kohus ei ole seaduses sätestatud korras tõendeid hinnanud. Kohus on

ekslikult märkinud otsuses, et O.R. le on teostatud kaks operatsiooni. Tegelikkuses on O.R. le

tehtud viis operatsiooni – lisaks kohtuotsuses nimetatutele 01.10.2008 SA-s Põhja-Eesti

Regionaalhaigla kandluu murru verine repositsioon ja fiksatsioon ning AS-s Ida-Tallinna

Keskhaigla 09.03.2010 silmaoperatsioon seoses kahelinägemisega ja 25.01.2011 täiendav

silmaoperatsioon. Ühestki meditsiinidokumendist ei nähtu, et O.R. oleks tervistunud;

8) on O.R. transpordikulude nõude osas tõendanud, et ta vajab regulaarselt meditsiinilist abi

ning käib pidevalt arstide vastuvõttudel ja taastusraviprotseduuridel. Kohus on arvestanud ka

invataksokaardiga. Kostja on esmakordselt apellatsioonkaebuses esitanud väite selle kohta, et

põhjendamatu on rahuldada O.R. nõue transpordikulude osas ulatuses, mis hõlmab Tallinnast

Jõgevale kriminaalasja toimiku koopiale järele sõitmist. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette

võimalust edastada kannatanule toimiku koopia posti teel;

9) on saamata jäänud tulu arvestatud ajani, milleni O.R. le on määratud töövõime kaotus 100%

(s.o kuni 30.06.2011). Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaande § 130 kommentaarist 4.2

tuleneb, et seadusandja on sidunud isiku võimaluse tulu teenida tema võimalusega tööd teha,

s.o töövõimega. Enne liiklusõnnetust oli O.R. 100% töövõimeline, seega oli tal võimalus tööl

käia ning tulu teenida. Kohtuvaidlus ERGO Kindlustuse AS-ga oli seotud O.R. le makstud

ajutise töövõimetuse hüvitamise arvutamise alustega. O.R. ajutine töövõimetus kehtis perioodil

19.09.2008 – 29.01.2009. Saamata jäänud tulu nõue kostja vastu on esitatud perioodi 19.09.2008

–

30.06.2011

kohta.

ERGO

Kindlustuse

AS

on

samaselt

hagejatega

18.02.2010

menetlusdokumendis asunud seisukohale, et kostja vastu esitatud nõuded ei ole samasisulised

kindlustusandja poolt kannatanutele hüvitatud kahjudega ja puudub õiguslik alus esitada

tulevikus kindlustusandja vastu nõudeid. Tsiviilasjas nr 2-09-22759 jäi O.R. nõue

kindlustusandja vastu rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-53-06) ja

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest (lk 691) on ebaõige kostja väide, justkui ei

kuuluks kahjustatud isiku töövõimetusest tekkinud kahju, s.o saamata jäänud tulu, VÕS § 127

lg-st 2 tulenevalt hüvitamisele. Vastupidi, VÕS § 1056 kaitse-eesmärk on tagada kahjustatud

isikule VÕS §-s 130 sätestatud kahju hüvitamine.

Kostja viidatud toitlustamise kulud jms ei ole sissetuleku saamiseks vajalikud kulud, samuti

puudub põhjus asuda seisukohale, et O.R. oleks pidanud tulu teenimiseks tegema kulutusi

transpordile, mistõttu ei ole kohus põhjendatult vastavaid paljasõnalisi umbmääraseid kulutusi

saamata jäänud tulu nõudest maha arvestanud. O.R. on nõude esitamisel arvestanud toetusi ja

pensioni, milliseid on arvestanud otsuse tegemisel ka kohus;

10) on O.R. piisavalt tõendanud liiklusõnnetuse tagajärgi oma tervisele, sh vaimsele tervisele.

O.R. kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on VÕS § 130 lg 2 tähenduses mõistlik

ning kooskõlas ühiskonna üldise heaolu taseme ja kohtupraktikaga;

11) tõendab kostja pangakonto väljavõte (19.09.2008 – 03.12.2009), et kostja rahaline seis,

likviidsus, oli õnnetuse järgselt väga hea, kuid vahetult pärast liiklusõnnetust on kostja asunud

oma vara vähendama. Juba 16.10.2008 oli kostja tervis sedavõrd korras, et ta sai

sularahaautomaadist ühel päeval viiel erineval korral välja võtta kokku 50 000 krooni;

25.11.2008 on kostjale makstud OÜ Factum dividende 24 000 krooni; 31.12.2008 on kostja

arveldusarvelt konverteeritud 156 716 krooni eurodeks; perioodil 10.04.2009-01.12.2009 on

kostja võtnud sularahaautomaadist välja 190 000 krooni; 28.04.2009 on kostja kandnud endale

üle 156 200 krooni; 22.10.2009 on kostjale makstud OÜ Factum dividende 80 000 krooni. Lisaks

nähtuvad kontoväljavõttelt erinevad ülekanded erinevatelt(-le) eraisikutelt(-le). Kostja ema ja isa

on talle üle kandnud nn ettemaksuna X eest kokku 80 000 krooni. Kostjal oli võimalus ilmuda

kohtuistungitele ning anda vande all seletusi oma varandusliku seisundi kohta, seda kostja ei

teinud. Kohus juhtis kostja esindaja tähelepanu asjaolule, et kostja väidetud asjaolud vajavad

tõendamist. Eeltoodust tulenevalt on täiesti ebaõige kostja väide, et tema ainsateks

sissetulekuallikateks maakohtu menetluse ajal olid pension ja sotsiaaltoetus. Asjaolu, et kostja on

alates 03.01.2011 töötuna arvele võetud, ei tõenda samuti, et kostja majanduslik seis on halb.

Asjas puudub kostja pangakonto väljavõte perioodist 03.12.2009 kuni maakohtu otsuseni,

apellatsioonkaebusele on lisatud kontoväljavõte alates 2010 septembrist. Kostja on koormanud

kõik talle kuuluvad kinnistud hüpoteekidega oma isa kasuks pärast seda, kui oli teada saanud

maakohtu 04.09.2009 määrusest, millega määrati seada vara käsutamise keelumärked kostjale

kuuluvatele kinnistutele, varem olid kinnistud vabad igasugustest koormatistest. Lisaks

võõrandas kostja kohtumenetluse ajal (29.01.2010) OÜ Factum osa, sõiduk BMW 5401 on

21.10.2009 kustutatud seoses kasutamisest loobumisega, sõiduk BMW 530D on 15.05.2009

võõrandatud G.A..

Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Kostja on paljasõnaliselt sedastanud, et kinnistute koormamine hüpoteegiga toimus

tema võlausaldaja nõudel, kes on talle laenu andnud käesoleva õigusvaidluse finantseerimiseks

(28.12.2009 menetlusdokument) või, et õnnetusega seotud õigusvaidluse finantseerimiseks on

kostja olnud sunnitud mitmeid laene võtma (02.10.2009 menetlusdokument). Kostja ei ole

esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks laenu võtmist, ega ole isegi märkinud, kes on tema

võlausaldajaks. Hagejad on esitanud koopia kostja ning tema isa J.S. vahel 07.09.2009 sõlmitud

notariaalsest ühishüpoteegi seadmise lepingust. Kuivõrd lepingu p-st 4.1.1 tuleneb, et

ühishüpoteegiga on tagatud kõik J.S. kui hüpoteegipidaja nõuded kostja vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ja kostja vahel 19.06.2009 sõlmitud laenulepingust summas 530 000 krooni, on

äärmiselt ebausutav, et kostja prognoosis juba 19.06.2009, s.o kaks kuud varem, et tema vastu

esitatakse kohtusse nõuded, ning sõlmis tulevikuks lepinguid õigusvaidluse rahastamiseks. Isikul

on võimalik taotleda menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi

tõttu menetluskulusid tasuda, samuti on ebausutav, et isa, teades poja rasket majanduslikku

olukorda, seadis poja temale kuuluvate kinnistute koormamisega veelgi halvemasse seisu.

Kohus on arvestanud kostja tervisliku seisundiga ulatuses, milles see on leidnud tõendamist.

Kostja vaimse tervise kohta esitatud tõendid tõendavad üksnes seda, et kostjal ei ole võimalik

ilmuda

konkreetsetele

kohtuistungitele,

mitte

liiklusõnnetusega

seotud

püsivaid

tervisekahjustusi. Eelnevalt oli kostja esitanud ainsa tema tervist puudutava tõendina 14.10.2008

isiku ekspertiisiakti nr 137 (koostatud liiklusavarii järgselt meditsiinidokumentide põhjal seisuga

29.09.2008). Kostjale oli määratud töövõime kaotus 80% üheks aastaks ja seda ei ole

pikendatud, mis samuti tõendab, et kostja tervislik seisund ei ole halb;

12) ei ole kostja märkinud, millised oleksid osamakse suurused, mida tal oleks võimalik tasuda.

Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu kostja etteheide, et kohtu määratud osade kaupa tasumine ei

ole mõistlik. Kostja ei ole tõendanud oma rasket majanduslikku olukorda, samuti seda, et tema

alaealine laps satuks raskesse olukorda;

13) on kostjalt põhjendatult TsMS § 190 lg 3 alusel riigilõiv välja mõistetud. RLS § 22 lg 1 p 11

eesmärk on vabastada riigilõivust kahju kannatanud isik, mitte kahju tekitanud isik.

Põhjendamatu on kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-139-06, kuivõrd selles on käsitletud

töövaidlusega seonduvat riigilõivuvabastust;

14) loobus O.R. esitatud nõuetest summas 12 549,65 krooni (802 eurot) ning sedagi menetluse

algfaasis. Loobutud nõuded moodustavad O.R. nõudest ca 0,8%, seega ei saanud loobumine

mõjutada menetluskulude jaotust kohtuotsuses.

7. K. S vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus transpordikulude nõuete osas õigesti leidnud, et hagejate viidatud määrusel ei ole

käesoleva vaidlusega puutumust, millest tulenevalt ei ole võimalik seda asja lahendamisel

arvestada. Jääb selgusetuks, mida tähendab hagejate käsitluses objektiivne kilomeetrihind.

Hagejad ei ole tõendanud, milliseid sõidukeid nad kasutasid, seega ei ole hagejad oma kahju

tõendanud. Transpordikuludest tulenevat kahjunõuet ei ole võimalik esitada ilma, et oleks

tõendatud transpordiks kasutatud sõiduvahendi kütusetarve;

2) on kohus asunud õigele seisukohale, et O.R. igakuiste transpordikuludena ei kuulu

hüvitamisele külaskäigud sõprade ja sugulaste juurde. Sõprade ja sugulaste külastamisest

tulenevad sõidukulud olid O.R. l ka varem, kulud tehakse O.R. ja M.K. poolt koos ning

paratamatult, mis tooks kaasa O.R. rikastumise kostja arvel. Viide VÕS § 130 lg-le 1 nõude

alusena ei ole kohane, kuna viidatud õiguslik regulatsioon ei kata nõudeid seoses sotsiaalse

suhtlusega. Asjas on tõendatud, et O.R. sotsiaalne integreerimine või taastumine ei ole vajalik,

kuna juba 2009 ei olnud tal takistusi tegeleda laadal müügitööga. Väidetavad sotsiaalseks

taastumiseks vajalikud sõidud on esitatud kontrollimatuseni umbmäärastena ning on täielikult

tõendamata. Kohus on õigesti leidnud, et O.R. nõue kulude hüvitamiseks alates 19.08.2009 on

alusetu, kuna viidatud perioodi kohta on ta esitanud eraldi nõude. Selgitused invatakso teenuse

osas on esitatud alles vastuapellatsioonkaebuses;

3) ei kuulu vastuapellatsioonkaebus E.K. mittevaralise kahju nõude osas rahuldamisele. Jääb

selgusetuks, milliseid olukordi peab hageja silmas juhtude all, mil mittevaralise kahju

hüvitamine on piiratud võrrelduna näiteks VÕS § 130 lg-s 2 sätestatuga. Kehtiv õigus ja

kohtupraktika sätestavad nõuded, mida peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul

analüüsima ning hageja tõlgendus ei ole asjakohane ega õige;

4) on kohus õigesti jätnud kohaldamata TsMS § 163 lg 2, kuna kostja keeldumine kompromissist

oli tingitud objektiivsetest asjaoludest, s.o kostja väga halvast majanduslikust seisust, mis ei

oleks võimaldanud kompromissi täita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et K. S apellatsioonkaebus ning O.R. , M.K. , E.K. ja M.K.

vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

osas, millega mõisteti kostjalt välja O.R. kasuks kantud kulutused transpordile summas 179,93

eurot (resolutsiooni p 1.1.), mõisteti kostjalt välja M.K. kasuks varaline kahju 157,26 eurot

(resolutsiooni p 3), mõisteti kostjalt välja M.K. kasuks varaline kahju 21,52 eurot (resolutsiooni

punkt 4), mõisteti kostjalt välja E.K. kasuks mittevaraline kahju summas 100 eurot

(resolutsiooni punkt 7).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja O.R. kasuks

kantud kulutused transpordile perioodil 19.09.2008-31.07.2011 summas 234,61 eurot, jätab M.K.

varalise kahju nõude summas 406 eurot rahuldamata, mõistab kostjalt välja E.K. kasuks varalise

kahju 21,52 eurot ja mittevaralise kahju summas 400 eurot.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas,

mis on vaidlustatud apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses.

9. Ebaõige on hagejate seisukoht, et kostja ei ole RLS § 22 lg 1 p 11 alusel apellatsioonkaebuse

esitamisel maakohtu otsuse peale riigilõivu tasumisest vabastatud.

Vastavalt RLS § 22 lg 1 p-le 11 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti

toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel.

Lähtuvalt seaduse sõnastusest on kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju

hüvitamise hagi läbivaatamine riigilõivuvaba ning seda nii hagejale kui kostjale. Seadusest ei

tulene, et kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagis

apellatsioonkaebuse esitamisel maakohtu otsuse peale tuleks tasuda riigilõivu.

O.R. poolt esitatud varalise ja mittevaralise kahju nõue on seotud kehavigastuse tekitamisega

ning seetõttu on nõuded riigilõivuvabad, samuti on riigilõivuvaba apellatsioonkaebuse esitamine

nõuetes tehtud maakohtu otsuse peale. M.K. ja E.K. nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks

on seaduse alusel riigilõivuvabad. M.K. nõue alaealise lapse E.K. transpordikulude

hüvitamiseks seoses lapse poolt saadud terviserikkega on vastavalt seadusele riigilõivuvaba.

M.K. poolt esitatud nõue transpordikulude hüvitamiseks summas 6 352 krooni ei ole esitatud

seoses talle tervisekahju esitamisega ning seetõttu ei ole nõue riigilõivuvaba ja M.K. on tasunud

nõude esitamisel 1 400 krooni.

M.K. transpordikulude nõude rahuldas maakohus summas 157,26 eurot ning selles osas

maakohtu otsuse vaidlustamisel pidi apellant tasuma riigilõivu 63,91 eurot. Apellatsioonkaebuse

esitamisel on apellant tasunud riigilõivu 63,91 eurot. Kuigi apellatsioonkaebuse põhjendustes on

apellant märkinud, et riigilõiv on tasutud M.K. rahuldatud nõude vaidlustamise eest, on

maksekorraldusele märgitud, et nimetatud summa on tasutud riigilõivuna apellatsioonkaebuse

esitamisel ning seetõttu saab tasutud riigilõivu käsitleda M.K. nõude vaidlustamisel tasutud

riigilõivuna.

10. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning asunud seisukohale, et kostja

juhitud sõiduautol roolivarda purunemine oli liiklusõnnetuse tagajärg, mitte selle põhjus.

Ebaõige on kostja väide, et M. T arvamusest tulenevalt on põhjendatud kostja väide, et tema

juhitud sõiduauto roolivarras purunes enne õnnetust, muutes auto juhitamatuks ning tingides

liiklusõnnetuse.

M. T arvamusest (I kd tl 143-147) nähtub, et talle antud lähteandmed võimaldavad üksnes

teoreetilist analüüsi ning roolivarda iseeneslik purunemine sõidu ajal on väga haruldane, kuid

mitte välistatud.

Seega on M. T arvamuse näol tegemist teoreetilise analüüsiga ning see ei tõenda, et konkreetse

liiklusõnnetuse põhjuseks oli kostja poolt juhitud sõiduautol roolivarda purunemine.

Ekspertiisiakti nr LL-14-09/226 (I kd tl 33-43) kohaselt „Kokkupõrkest tingituna on

deformeerunud parempoolse esiratta velg ja tühjenenud rehv ning murdunud on parempoolne

rooliots.“

Viidatud ekspertiisiaktist tuleneb, et parempoolne rooliots murdus kokkupõrke tulemusel.

11. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust täielikult osas, milles O.R. varalise ja

mittevaralise kahju nõue rahuldati. Vastuapellatsioonkaebuses on maakohtu otsus vaidlustatud

osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata O.R. varalise kahju nõue seonduvalt kantud kulutustega

transpordile ja igakuised transpordikulude nõue.

11.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti välja mõistnud kostjalt O.R. kasuks kantud

kulutused transpordile perioodil 19.09.2008 - 21.01.2011 summas 179,93 eurot ning üksi

apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele

seisukohale.

Ebaõige on apellandi väide, et O.R. transpordikulude hüvitamise nõue on tõendamata. Alusetu

on siinkohal apellandi viide VÕS §-le 4, sest kostja ei ole mittetäieliku kohustuse võlgnik, kostja

kohustus tuleneb suurema ohu allika poolt kahju tekitamisest. Asjaolu, kas O.R. on või ei ole

kolmandale isikule transpordi kasutamise eest tasunud, ei vabasta kostjat vastutusest.

Maakohus on sõidukulu arvutamisel lähtunud läbitud kilomeetrite arvust ning kütusekulust km

kohta. Kohus leidis, et keskmine kütuse tarbimine on 10 liitrit 100 km kohta ning sõidukulu

arvestamisel võttis aluseks statistikaameti andmed ettevõtetes tarbitud kütuse maksumuse kohta

2008 ja 2009, mille kohaselt kütuse keskmine hind oli 13,47 krooni.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja O.R. ei ole ise esitanud oma sõidukulude hüvitamiseks

selliseid tõendid, mis annaksid võimaluse täpsemalt määratleda konkreetne sõiduauto, mida

transpordiks kasutati, ning selle sõiduauto kütusekulu, siis on maakohus õigesti lähtunud

keskmisest kütusekulust km kohta ja keskmisest kütuse maksumusest.

Maakohus on õigesti jätnud kohaldamata VV 14.07.2006 määruse nr 164 ning

vastuapellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Vastavate arvutuste tegemisel

oli hagejal võimalik aluseks võtta tema poolt transpordiks kasutatud konkreetse sõiduauto kulud,

kuid ta ei ole seda teinud.

11.2. Maakohus on arvestanud O.R. poolt nõutud transpordikulude suuruse kindlaksmääramisel

asjaoluga, et Tallinna linna poolt oli talle väljastatud invataksokaart ning kostja vastupidine

väide on alusetu. Samas on õige vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on

jätnud tähelepanuta selle, et invatakso kasutamise tingimuste (kd II tl 111) kohaselt on kliendi

omaosalus ¼ teenuse arvest, s.o kuulimiidi 540 krooni korral on kliendi omaosalus 135 krooni,

s.o 8,63 eurot. Arvestades omaosalust, tuleb kostjalt välja mõista sõidukulud perioodi eest

21.01.2011 – 31.07.2011 (6x8,63=51,78+10x0,29=54,68) 54,68 eurot. Liites selle summa

perioodil 19.09.2008-21.01.2011 kantud sõidukuludele 179,93 eurot, kuulub ühekordselt

väljamõistmisele kulutused transpordile perioodil 19.09.2008 – 31.07.2011 234,61 eurot.

Apellant ei ole esitanud maakohtus vastuväidet hageja O.R. nõudele transpordikulude

väljamõistmiseks seoses sõiduga Tallinnast Jõgevale kriminaalasja koopia kättesaamiseks ning

seetõttu jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 3 alusel tähelepanuta.

11.3. Maakohus on igakuise transpordikulude hüvitise suuruse määramisel arvestanud

põhimõttega, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks ning

apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu.

Maakohus on põhjendatult määranud hageja O.R. igakuiseks transpordikuluks 8,40 eurot ning

ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole transpordikulu

summa muutmise aluseks.

Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu põhjendustega, milledest lähtudes on kohus kostjalt

välja mõistnud hageja O.R. kasuks igakuiselt transpordikulu 8,40 eurot, ning seetõttu ei korda

neid. Õige on maakohtu seisukoht, et põhjendatud on kulud seoses arsti juures ja taastusravil

käimisega, samuti apteegi külastamisega, kuid põhjendatud ei ole kulud seoses sotsiaalse

suhtlemise eesmärgil tehtavate sõitudega pereliikmete, lähedaste, sõprade juurde.

Kuna maakohus rahuldas O.R. nõude igakuiselt välja mõista vajalikud ja põhjendatud

transpordikulud, siis alternatiivnõude kostjalt transporditeenusega seotud kulude katteks

ühekordse maksena 6 391 euro väljamõistmiseks on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata.

11.4. Maakohus on õigesti hinnanud kostja poolt esitatud tõendeid O.R. osalemise kohta 2009

kevadel Luige kevadlaadal ning ükski apellandi väide ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust

erinevalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid hageja O.R. tervisliku seisundi kohta,

asunud seisukohale, et O.R. tervisekahjustused on püsivad. Tal on raskendatud kõndimine ja

häiritud tasakaal, esineb kahelinägemine e diplopia, parempoolse kolmanda silmaliigutajanärvi

halvatus, häiritud on maitsmismeel ja haistmisvõime, esineb orteoporoos selja osas ja mujal

osteopeenia, on armid ja muundunud välimus, psühholoogilised probleemid, diagnoositud on

traumajärgne ajukahjustuse sündroom.

11.5. Maakohus on rahuldanud O.R. saamata jäänud tulu nõude perioodi 19.09.2008-30.06.2011

eest. Kuna saamata jäänud tulu on arvestatud ajani, milliseni oli O.R. le määratud töövõime

kaotus 100% (s.o 30.06.2011), siis ei ole asjakohane apellandi etteheide maakohtule, et kohus ei

ole seda arvestanud.

Maakohus on õigesti saamata jäänud tulu arvestamisel aluseks võtnud maksu- ja tolliameti

e-maksuameti väljatrükid. Viidatud tõenditega on O.R. tõendanud, et tal oli võimalus tulu saada,

ning samuti on tõendatud eeldatava tulu suurus. Antud juhul ei ole saamata jäänud tulu käsitletav

puhtmajandusliku kahjuna, nagu on ekslikult leidnud apellant. Samuti on maakohus õigesti

jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg 2, mille kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles

kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju

hüvitamise kohustus tekkis. Antud juhul VÕS § 1056 kaitse-eesmärk on tagada kahjustatud

isikule VÕS §-s 130 sätestatud kahju hüvitamine, sh ka kahjustatud isiku töövõimetusest

tekkinud kahju hüvitamine. Tõendatud ei ole, et kostja poolt viidatud toitlustamise kulud,

kulutused transpordile jms oleksid sissetuleku saamiseks vajalikud kulud ning seetõttu maakohus

põhjendatult ei ole vastavaid kulutusi saamata jäänud tulu nõudest maha arvestanud. Saamata

jäänud tulu suuruse määramisel on maakohus õigustatult arvestanud O.R. poolt saadavaid

toetusi ja pensioni.

Asja materjalidest nähtuvalt oli kohtuvaidlus ERGO Kindlustuse AS-ga seotud O.R. le makstud

ajutise töövõimetuse hüvitamise arvutamise alustega ning tsiviilasjas nr 2-09-22759 jäi O.R.

nõue kindlustusandja vastu rahuldamata.

11.6. Maakohtu otsus on seoses O.R. mittevaralise kahju nõudega seaduslik ja põhjendatud,

ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Maakohus on õigesti arvestanud hüvitise suuruse määramisel O.R. l esinevate kehavigastuste ja

tervisekahjustuste raskusastmega, negatiivsete mittevaraliste tagajärgedega, mis tekkisid

kehavigastuste tõttu, aga samuti ka rikkumise laadi ja raskust, ühiskonna üldist heaolu taset ja

poolte majanduslikku olukorda.

Maakohus, määrates O.R. le mittevaralise kahju hüvitiseks 30 000 eurot, ei ole ületanud talle

antud diskretsiooni piire ning ringkonnakohtul puudub aluse selles osas otsuse muutmiseks.

12. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust täielikult osas, milles M.K. varalise

ja mittevaralise kahju nõue rahuldati. Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu

otsust osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata M.K. varalise kahju nõue seonduvalt kantud

kulutustega transpordile.

12.1. Õige on apellandi väide, et M.K. varalise kahju nõue ei kuulu rahuldamisele, kuna puudub

objektiivne teokoosseis ning seda seetõttu, et puudub põhjuslik seos.

VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seoses).

Antud juhul on M.K. l tekkinud väidetavad kulutused transpordile seoses elukaaslase O.R.

külastamisega raviasutustes. M.K. l ei ole tekkinud kahju kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel,

s.o tal tekkinud kahju sõidukulude näol ei ole kostja õigusvastase tegevusega sellises seoses, et

oleks selle tagajärg.

12.2. Kuna puudub põhjuslik seoses M.K. poolt nõutava varalise kahju ja kostja teo vahel, siis

jääb vastuapellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles nõuti varalise kahju väljamõistmist

summas 406 eurot ning apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada.

12.3. Ebaõige on apellandi väide, et M.K. l ei ole mittevaralise kahju nõuet.

VÕS § 1056 lg 1 kohaselt on kaitstud õigushüveks muuhulgas inimese tervis ning tõendatud on

antud juhul M.K. l tervise kahjustamine suurema ohu allika poolt.

VÕS § 130 lg-s 2 sätestatu ei eelda, et mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks olnud

tervisekahjustus oleks püsiv.

SA TÜK 19.09.2008 traumakaardi (kd I tl 57-60) kohaselt tuvastati M.K. l pärast liiklusõnnetust

valus lülisamba kaelaosa, paremal pool rangluu piirkonnas ja kaela eespinnal marrastus, valus

rinnaku piirkond, paremal niudeluu harja piirkonnas marrastus, parema põlve piirkonnas 4 cm

haav, vasak labajalg valulik I, II pöialuu piirkonnas. Lisaks füüsilistele vigastustele on M.K.

käinud psühhiaatri vastuvõtul ja tal diagnoositi posttraumaatiline stressihäire (kd III tl 81, 247-

248).

Maakohus on õigesti arvestanud mittevaralise kahju suuruse määramisel M.K. l liiklusõnnetuse

tagajärjel tekkinud tervisekahju tagajärgi, samuti rikkumise laadi ja raskust, ühiskonna üldist

heaolu taset ja poolte majanduslikku olukorda ning määranud mittevaralise kahju hüvitiseks 700

eurot. Maakohus on lähtunud asjakohastest kaalutlustest, ei ole ületanud diskretsiooni piire ning

seetõttu puudub ringkonnakohtul alus muuta selles osas maakohtu otsust.

13. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on maakohtu vaidlustatud otsuses ebaõigesti

välja mõistetud E.K. kasuks mittevaraline kahju 100 eurot. Vastuapellatsioonkaebuses on

vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata E.K. mittevaralise kahju

nõue summas 1 498 eurot.

13.1. Alusetu on apellandi väide, et hageja E.K. ei saa olla mittevaralise kahju nõuet.

Vastavalt VÕS § 130 lg-le 2 isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi

tekitatud mittevaraline kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Asjas olevate tõenditega (kd III tl 83; kd II tl 132-133) on tõendatud asjaolu, et E.K. tervis sai

kahjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel sellega, et tal tuvastati vasaku rangluu piirkonnas marrastus

ja ta on vajanud psühholoogi ja nõustaja abi.

13.2. Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on õigustatud mittevaralise kahju

hüvitise summas 1 598 eurot väljamõistmine seetõttu, et E. H. K oli liiklusõnnetuse toimumise

ajal vaid 8-aastane, alates 2009 novembrist käib ta psühholoogilises nõustamises Tiina Teska

juures ning lapse vanaema tunnistaja T.K. ütluste kohaselt tunneb laps ennast kuni praeguseni

autosõidu ajal ebakindlalt ja kardab.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades E.K. tervise kahjustamist liiklusõnnetuse tagajärjel, milleks

olid psüühilised vaevused, mis tingisid vajaduse psühholoogilise abi järele, on põhjendatud talle

mittevaralise kahju hüvitise 400 eurot väljamõistmine. Asjas olevate tõendite kohaselt pärast

liiklusõnnetust on E. H. K vajanud psühholoogilist abi ning psühholoogilise nõustaja poolt

08.02.2010 väljaantud teatisest nähtuvalt käis E. H. K psühholoogilises nõustamises alates 2009

novembrist kuni teatise väljaandmise ajani, seega on E. H. K vajanud psühholoogilist abi

perioodil märts 2009 – veebruar 2010. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus

seda, et tegemist oli 8-aastase lapsega ning samuti ka raviks kulunud perioodi.

Lähtudes

eeltoodust

tuleb

selles

osas

apellatsioonkaebus

jätta

rahuldamata

ja

vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

14. Maakohus on välja mõistnud M.K. kasuks kantud kulutused E. H K transpordile seoses

raviga summas 21,52 eurot. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust selles osas

täielikult, vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud otsust osas, milles jäeti nõue osaliselt

rahuldamata.

14.1. Ebaõige on apellandi väide, et maakohtu otsus seoses hageja M.K. nõudega on

menetlusosaliste jaoks üllatuslik, sest kohus lahendas asja lähtudes delikti üldkoosseisust, kuid

nõue oli esitatud riskivastutuse sätete alusel. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid hagejad oma

nõuded kostja vastu alternatiivselt riskivastutuse ja delikti üldkoosseisu sätete alusel. Kohtul on

kohustus vastavalt esitatud asjaoludele kohaldada seadust, s.o kvalifitseerida õigussuhe, ning

maakohus ongi seda antud juhul seda teinud.

Samas ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti E.K. transpordikulude väljamõistmisel

lähtunud delikti üldkoosseisust ja VÕS § 128 lg-st 3. Ka antud juhul on kohaldatavad VÕS §

1056, 1057 ja 130 lg 1, sest M.K. on nõude esitanud oma alaealisele pojale tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, s.o sisuliselt on ta oma nõude esitanud alaealise

lapse huvides. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teisest lausest, on alla 18-

aastane isik tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega ega oma TsMS § 202 lg 2 esimese lause järgi

tsiviilkohtumenetluse teovõimet. Alaealist last esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema

seaduslik esindaja. Seega on M.K. esitanud nõude oma alaealise lapse esindajana ning nõue

kuulub rahuldamisele lapse, mitte tema esindaja, kasuks. Õiguslikult oleks õigem, kui vastava

nõude oleks esitanud E. H. K, kuid ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oleks liiga

formaalne jätta nõue täielikult rahuldamata vaid põhjusel, et alaealise lapse esindaja esitas nõude

omal nimel. Lähtudes eeltoodust, leiab ringkonnakohus, et ka transpordikulude nõudes tuleb

lugeda hagejaks E. H. K ning tema kasuks tuleb välja mõista transpordikulud summas 21,52

eurot.

14.2. Ebaõige on apellandi väide, et tõendatud ei ole sõidukulude põhjendatus, sest esitatud

arvetelt ei selgu teenuse sisu ja seotus käesoleva kaasuse asjaoludega ega ka mitte see, mitu

korda on laps nõustajaid külastanud.

Asja materjalide kohaselt saatis perearst E.K. seoses traumajärgse paanikahäirega nõustamisele

Mari Viik OÜ-sse (kd II tl 132-133). Seega on nõustamine olnud seotud toimunud

liiklusõnnetusega. Samuti on maakohus tuvastanud, et E. H. K käis nõustamisel viiel korral.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole ise esitanud oma sõidukulude hüvitamiseks selliseid

tõendid, mis annaksid võimaluse täpsemalt määratleda konkreetne sõiduauto, mida transpordiks

kasutati, ning selle sõiduauto kütusekulu, siis on maakohus õigesti lähtunud keskmisest

kütusekulust km kohta ja keskmisest kütuse maksumusest.

14.3. Maakohus on õigesti jätnud kohaldamata VV 14.07.2006 määruse nr 164 ning

vastuapellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Vastavate arvutuste tegemisel

oli hagejatel võimalik aluseks võtta nende poolt transpordiks kasutatud konkreetse sõiduauto

kulud, kuid nad ei ole seda teinud.

Ebaõige on apellandi väide, et kohtu seisukoht sõiduhinna määramisel on kontrollimatuseni

umbmäärane. Maakohus on selgitanud nii kütusekulu kui kütuse maksumuse määramist.

15. Maakohus on õigesti hinnanud kostja tervislikku ja majanduslikku olukorda ning apellandi

vastupidine väide on alusetu.

Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, on õigustatult asunud seisukohale, et kostja on asunud

menetluse kestel oma vara vähendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate

põhjendustega ning ei korda neid. Ainuüksi asjaolu, et kostja on alates 03.01.2011 end töötuna

arvele võetud, ei tõenda tema halba majanduslikku seisu. Samuti ei tõenda kostja halba

majanduslikku

olukorda

väide,

et

ta

ainus

sissetulekuallikas

käesoleval

ajal

on

töötuskindlustushüvitis (2011 märtsis 175,57 eurot). Kostja väited laenu võtmise kohta pärast

liiklusõnnetust on paljasõnalised. Iseenesest õige on apellandi väide, et ta koormas oma

kinnistud ühishüpoteegiga, kuid ta on seda teinud oma isa kasuks ning kogu menetluse kestel ei

ole kostja tõendanud, et hüpoteegiga tagatud nõue reaalselt eksisteerib.

Isiku majanduslik olukord sõltub mitte ainult tema sissetulekust, vaid ka talle kuuluvast vallas- ja

kinnisvarast ning kostja ei ole tõendanud seda asjaolu, et ta ei suuda tema vastu esitatud nõudeid

rahuldada kinnisvara müügist saadavate summade arvelt.

Maakohus on arvestanud kostja tervisliku seisundiga ulatuses, milles see on leidnud tõendamist.

Kostja vaimse tervise kohta esitatud tõendid ei tõenda liiklusõnnetusega seotud püsivaid

tervisekahjustusi. Kostja esitanud ainsa tema tervist puudutava tõendina 14.10.2008 isiku

ekspertiisiakti nr 137 (koostatud liiklusavarii järgselt meditsiinidokumentide põhjal seisuga

29.09.2008). Kostjale oli määratud töövõime kaotus 80% üheks aastaks ja seda ei ole

pikendatud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma rasket majanduslikku olukorda, samuti

seda, et tema alaealine laps satuks antud otsuse täitmise tulemusel raskesse olukorda.

Kohus on osaliselt rahuldanud kostja taotluse otsuse täitmise viisi, korra ja tähtaja määramiseks

ja võimaldanud tasuda kostjal osamaksetena O.R. kasuks väljamõistetud saamata tulu hüvitist.

Lähtudes eeltoodust ei ole maakohus rikkunud VÕS § 140 lg-t 1.

16. Arvestades hagide osalist rahuldamist ning ka seda, et hagejaid on esindanud menetluses üks

advokaat, leiab ringkonnakohus, et on põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 163

lg 1 alusel poolte endi kanda. Samuti jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leiab, et kohaldamisele ei kuulu TsMS § 163 lg 2, sest hagi ei ole rahuldatud

sellesarnases ulatuses, nagu hagejad on kohtumenetluses pakkunud.

Maakohus on 08.10.2009 ja 04.11.2009 määrustega välja maksnud tunnistajatele tasu 122 eurot

(asja läbivaatamiskulud). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulu tuleb jätta kostja kanda ja

välja mõista kostjalt riigituludesse.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson