3-11-377/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-377 Haldusasi AS Hesburger kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 10. novembri 2010. a korralduse nr 5-1.5/438 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – AS Hesburger, lepinguline esindaja advokaat Siret Saks Vastustaja – Tallinna Ettevõtlusamet Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 10. novembri 2010. a korraldus nr 5-1.5/438 osas, millega kaebajat kohustati esitama reklaamimaksu deklaratsioone kaubamärgi „H“ ja „Hesburger“ eksponeerimise eest AS Hesburger drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedal. Ülejäänud osas jätta AS Hesburger kaebus rahuldamata. 2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 31 lg 1 ja 4). Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päev on 11. november 2011. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 10. novembri 2010. a korraldusega nr 5-1.5/438 ASi Hesburger esitama reklaamimaksu maksudeklaratsioone äriühingu Tallinna toitlustuskohtade akendel eksponeeritud plakatite ning drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedale valguspostidele paigutatud kaubamärkide eksponeerimise eest 2009. ja 2010. aastal (korraldus või vaidlustatud korraldus). AS Hesburgeri vaide jättis Tallinna Ettevõtlusamet 7. jaanuari 2011. a vaideotsusega nr 5-1.17/10 rahuldamata.

2. AS Hesburger esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse 17. veebruaril 2011. a menetlusse ja luges 15. juuli 2011. a määrusega kaebuse tähtaegselt esitatuks.

2(7) KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

3. AS Hesburger taotleb korralduse tühistamist järgmistel põhjustel:

1) korraldus on motiveerimata ja sellest ei selgu haldusakti adressaadi kohustuste sisu. Korralduses ei ole esitatud üheselt mõistetavat loetelu esildistest, mis tuleks deklareerida. Korralduse andmisele eelnenud haldusmenetlus näitab, et vastustajal endal puudub samuti selge arusaam, millised esildised tuleb deklareerida. Korraldusest ei nähtu, millises ulatuses, millise perioodi kohta ja millistes asukohtades peab maksukohustuslane reklaami deklareerima. Eeltoodu raskendab korraldusest arusaamist ja selle täitmist, samuti korralduse vaidlustamist;

2) märgistuste „H“ ja „Hesburger“ näol on tegemist kaubamärkidega, mis reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 kohaselt ei ole käsitatavad reklaamina. AS Hesburger eksponeerib oma kaubamärke toitlustuskohtade drive-in sissesõidu juures, mis on AS Hesburger majandusvõi kutsetegevuse koht. Drive-in majandusvõi kutsetegevuse kohaks on ka hoone ümbrus, sest kliendid ostavad kaupa otse autost hoonesse sisenemata;

3) AS Hesburger toitlustuskohtade vaateakendel eksponeeritud tootepildid on üleval kaebaja tegevuskohas (kiirtoitlustusrestorani sees) ehk kohas, kus AS Hesburger igapäevaselt teenindab kliente ja tegeleb toitlustamisega. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lg 2 kohaselt on kaupleja ja tootja kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omandamise ja kasutamistingimuste kohta. Kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 10 lg 4 kohaselt on kaupleja kohustatud oma ettevõtte varustama kaubandusliku teabega. Tootepiltide puhul on oluline, et need asuksid kaupleja tegevuskohas. Piltidelt nähtub toote nimetus, hind ja väljanägemine, mis annavad klientidele teavet kauba ja selle müügitingimuste kohta. Kuna piltidel oleva teabe näol on tegemist kaubandusliku teabega, siis ei saa pilte käsitada reklaamina ning need ei kuulu maksustamisele. Kuid isegi juhul, kui tootepildid on kleebitud akendele ja seega suunatud restoranist väljaspool olijatele, siis drive-in restorani majandusvõi kutsetegevuse koht on parkla, kus toimub drivein klientide teenindamine. Kuivõrd tootepildid on suunatud väljapoole (drive-in klientidele), siis on need eksponeeritud vaid ettevõtte majandusvõi kutsetegevuse kohas, mistõttu ei kuulu sellised esildised RekS § 2 lg 2 p 1 kohaselt maksustamisele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Tallinna Ettevõtlusamet palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) kuna ettevõtlusamet tuvastas, et kaebuse esitaja on eksponeerinud Tallinna linnas mitmeid reklaame, kuid maksudeklaratsioone nende eest ei ole esitanud, toimis ettevõtlusamet kooskõlas maksukorralduse seaduse (MKS) § 91 lg-ga 1 ning koostas kaebuse esitajale korralduse deklaratsiooni esitamiseks. Korralduse puhul ei ole tegemist maksusumma määramisega. Korralduse kohustav osa on arusaadav, selles kohustati adressaati esitama reklaamimaksu maksudeklaratsioonid viie tööpäeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Ettevõtlusamet on 22. oktoobril 2010 kaebuse esitajat teavitanud reklaamimaksu tasumise kohustusest seoses vaidlusaluste tootepiltide ja kaubamärkidega. Eeltoodud teavitus sisaldas üksikasjalikku selgitust sellest, milline teave ning millistel põhjustel on reklaamimaksuga maksustatav. Ka vaidlustatud korralduses on välja toodud, milliste reklaamide eest tuleb maksudeklaratsioonid esitada – toitlustuskohtade vaateakendel eksponeeritud reklaamplakatite eest ja drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade juures eksponeeritud kaubamärkide eest. Tulenevalt MKS § 56 lg-st 1 ja 2 on maksukohustuslasel kohustus teada, milliseid reklaame, millisel aadressil ja ajavahemikul ning millises suuruses ta eksponeerib. Vastavalt eeltoodule peab maksukohustuslane ka esitama maksuhaldurile tähtaegselt maksudeklaratsioonid ning

3(7) tasuma reklaamimaksu. MKS § 10 lg-s 2 sätestatud loetelust ei tulene, et maksuhalduri ülesandeks on pidada detailset arvestust, milliseid reklaame, millal ja kus ettevõtja eksponeerib;

2) tootepildid, mis asuvad majandusvõi kutsetegevuse kohas avalikkusele, mitte majandusvõi kutsetegevuse kohas viibivatele isikutele suunatult, on reklaamimaksuga maksustatavad. Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009. a määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (Tallinna reklaamimaksu määrus) § 1 lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandusvõi kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Tallinna reklaamimaksu määruse seletuskirjast nähtuvalt on sätte eesmärgiks mitte käsitada reklaamina teavet, mis on suunatud majandusvõi kutsetegevuse kohas viibivatele klientidele. TKS § 4 lg 2 eesmärk on anda tarbijale piisavat teavet toote või teenuse kohta, mitte aga teavitada isikuid, kes viibivad väljapool majandusvõi kutsetegevuse kohta, kauba välimusest, hinnast jne. On mõeldamatu, et kaupleja avaldab eelpool nimetatud teabe aknal avalikkusele suunatult, sest sellisel juhul ei saa vastavat teavet isikud, kes viibivad majandusvõi kutsetegevuse kohas ehk ruumides, kus vahetult kaupa müüakse või teenust osutatakse. Kaebuse esitaja tootepildid ja muud üleskutsed on suunatud avalikkusele ehk inimestele, kes mööduvad kaebuse esitaja majandusvõi kutsetegevuse kohast. Ühtlasi ei ole näiteks teave „Tule pidutse meiega“ TKS § 4 lg 2 nimetatud teave. Ka müügiks pakutavate valmistoitude ning jookide pildid ei ole kaubanduslik teave, mille eksponeerimise kohustus tuleneks KaubTS-st ning selliseid pilte tuleb käsitleda reklaamina. Seda kinnitab ka RekS seletuskiri, millest tuleneb, et kui reklaamis sisaldub toode, mis on seostatav konkreetse tootja või tema kaubamärgiga, on selline reklaam sisust hoolimata suunatud siiski kauba müügi suurendamisele. Drive-in toitlustuskohtade majandusvõi kutsetegevuse kohaks ei ole parkla, vaid hoone, sest kaebuse esitaja majandusvõi kutsetegevus on seotud toitlustusteenuse pakkumise, mitte parkimisteenuse osutamisega. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tootepilte ja muid ülekutseid teabeks, mis on käsitatav RekS § 2 lg 2 p-s 1 ning Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 1 nimetatud erandina;

3) selles ei ole vaidlust, et tähistuste „H“ ja „Hesburger“ puhul on tegemist kaebaja kaubamärkidega. Vaidlus seisneb selles, kas kaubamärkidega reklaampostid paiknevad majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 6 kohaselt loetakse majandusvõi kutsetegevuse kohaks kohta, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. Kaebuse esitaja pakub ja müüb kaupa toitlustuskohas. Isegi siis, kui tegemist on drive-in teenusega, pakutakse ja müüakse kaupa hoones, mitte parklas. Seega on majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääs konkreetse drive-in teenust pakkuva hoone sissepääs, mitte autoparkla või eemalolev haljasala. Vastustaja nõustub, et aadressil Ümera 37 paiknev kaubamärgiga post asub majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures, mistõttu see ei ole käsitletav reklaamina. Paldiski maantee ääres asub kaks reklaamposti ning nende peal on kujutatud lisaks kaubamärgile suunavaid nooli. Reklaampostid asuvad maantee ääres ning asuvad pigem seal paiknevate Veho Eesti AS hoone ees ja R-kioski läheduses, mitte toitlustuskoha või selle sissepääsu juures. Seega ei saa Paldiski maantee ääres asuvaid reklaamposte mingil juhul käsitleda majandusvõi kutsetegevuse koha tähistusena. Eeltoodu kohaldub ka Pärnu mnt 453F asuva toitlustuskoha lähedal eksponeeritud reklaampostile, mis asub maantee ääres, mitte toitlustuskoha sissepääsu juures. Punane tn 43A toitlustuskoha parkla ääres eksponeeritud kaubamärgi puhul on samuti tegemist reklaamiga, kuna see ei asu vahetult majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Ka hoone ja reklaamposti proportsioone arvestades asub reklaampost hoone sissepääsust eemal.

KOHTU SEISUKOHT

5. AS Hesburger leiab, et Tallinna Ettevõtlusameti 10. novembri 2010. a korraldus tuleks tühistada ainuüksi selle motiveerimatuse ja ebaselguse tõttu.

4(7)

Kohus määratles 21. septembri 2011. a määruses vaidlustatud korralduse sisu selliselt, et Tallinna Ettevõtlusamet kohustas kaebajat esitama 2009. ja 2010. a eest järgmisi reklaamimaksu deklaratsioone: 1) plakatite „Maksa einele 4 krooni (0,25 eurot) lisaks, saad karastusjoogi vahetada jäätisekokteili vastu“, „Hesburger tule pidutse meiega“, „Suur peekoniburger & Peekoniburger (29 kr ja 22 kr)“, „Juustuburger“ ja „Minimegaburger 20 kr“ eksponeerimise eest AS Hesburger Tallinna toitlustuskohtade akendel; 2) kaubamärgi „H“ või „Hesburger“ eksponeerimise eest AS Hesburger Tallinnas asuvate drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade juures. Pooled ei ole korralduse sisu sellisele käsitlusele vastuväiteid esitanud.

MKS § 56 lg 2 kohaselt peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kohalike maksude seaduse § 10 lg 5 täpsustab, et maksukohustuslane peab esitama maksuhaldurile reklaamimaksu deklaratsiooni volikogu määratud vormis ja tähtajaks. Reklaamimaksu deklareerimise ja tasumise tingimused on täpsemalt sätestatud Tallinna reklaamimaksu määruses, mille § 7 lg 1 kohaselt on maksuperiood kalendrikuu, vajaduse korral ka kalendripäevades mõõdetav ajavahemik, mil reklaami eksponeeritakse; ning § 7 lg 2 sätestab, et maksukohustus tekib reklaami eksponeerimise päevast arvestades. Tallinna reklaamimaksu määruse § 8 lg 2 kohustab maksudeklaratsioonile lisama eksponeeritava reklaami mõõdud, reklaami näidised ja reklaami eksponeerimise perioodi. Elektrooniliselt esitatud maksudeklaratsioonile lisatakse ka digitaalfoto või reklaami eskiis. Määruse lisaks oleva maksudeklaratsiooni vormi järgi peab maksukohustuslane andma maksuhaldurile üksikasjalikku teavet nii maksuobjekti kui maksustatava reklaami eksponeerimise aja kohta. Seega on maksuobjektide üle täpse arvestuse pidamine (kus, millal ja milliseid reklaame eksponeeriti) kaebuse esitaja, mitte vastustaja kohustus.

Kuna vaidlustatud korraldust on võimalik mõistlikult sisustada ja reklaamimaksu tasumise seisukohast oluliste asjaolude üle peab arvestust pidama kaebaja ise, ei ole kohtu arvates alust korralduse tühistamiseks pelgalt selle ebaselguse või motivatsioonipuuduste tõttu. Seega tuleb kontrollida ka korralduse sisulist õiguspärasust.

6. Pooltel on esiteks vaidlus selle üle, kas Tallinna toitlustuskohtade akendel eksponeeritud plakatid (tootepildid) mahuvad Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 1 sätestatud erandi alla.

RekS § 2 lg 1 p 3 järgi mõistetakse reklaami all teavet, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (sama Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1). RekS § 2 lg-s 2 ja Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 on loetletud juhud, mida ei käsitata reklaamina määruse mõistes. RekS § 2 lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandusvõi kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Sisuliselt sama sätestab ka Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 1, mille kohaselt reklaamina ei käsitata majandusvõi kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teave).

7. TKS § 4 lg 2 kohustab kauplejat ja tootjat andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning TKS § 10 kohase garantii kohta, samuti hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse, sealhulgas kauba või teenuse suhtes

5(7) pretensiooni esitamise võimaluste kohta, pidades silmas TKS § 4 lg-s 1 sätestatut. TKS § 4 lg 1 alusel on tarbijal õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Seega saab kaubanduslikuks pidada sellist teavet, mis on kantud eesmärgist aidata tarbijal teha informeeritud otsust kauba või teenuse soetamise otstarbekuse kohta. Kaubanduslik teave hõlmab üksnes sellist teavet, mida kauplejal on kohustus anda tarbijale enne kauba ostmist või teenuse osutamist.

Kohus leiab, et plakat „Hesburger tule pidutse meiega“ (tl 44, 99) ei sisalda teavet ühegi konkreetse AS Hesburger toote või teenuse omaduste, kasutamistingimuste, hinna või muu TKS §-s 4 nimetatud asjaolu kohta. Tegemist on üleskutsega pidada sünnipäeva või tähistada muud sündmust kaebaja kiirtoitlustusrestoranis. Seega on üleskutse ilmne eesmärk kaebaja teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine, mitte tarbijale TKS § 4 lg 1 sätestatud eesmärgil teabe andmine. Plakatil „Maksa einele 4 krooni (0,25 eurot) lisaks, saad karastusjoogi vahetada jäätisekokteili vastu“ (tl 109) on lisaks tsiteeritud lausele kujutatud Hesburgeri kirjadega topsi jäätisekokteiliga ning nimetatud on jäätisekokteili sordid (banaani, maasika, vanilli, šokolaadi), samuti suure ja väikese jäätisekokteili hind. Plakatil „Suur peekoniburger & Peekoniburger (29 kr ja 22 kr)“ (tl 43, 47, 54, 101) on lisaks tsiteeritud tekstile veel kahe burgeri pildid koos hinnaga ning teadaanne „boonuskaardiga veel soodsam“. Plakatil „Juustuburger“ (tl 111) on lisaks tsiteeritud tekstile veel burgeri pilt koos hinnaga ning teadaanne „boonuskaardiga veelgi odavam“. Plakatil „Minimegaburger 20 kr“ (tl 100) on lisaks tsiteeritud tekstile veel burgeri pilt. Kohus on seisukohal, et jäätisekokteili või burgeri pilt, samuti teadaanne, et boonuskaardiga on kaup odavam, ei anna tarbijale plakatil oleva kauba kohta mingit konkreetset TKS § 4 lg-s 1 sätestatud eesmärgist kantud teavet. Kaubandusliku teabena võiks nimetatud plakatite puhul käsitada küll konkreetse toote hinda, kuid Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-s 1 sätestatud erandi kohaldamiseks ei ole siiski alust pelgalt seetõttu, et plakatil sisaldub lisaks muule mittekaubanduslikule teabele ka reklaamitud kauba hind. Iga korralduses loetletud plakatit tuleb vaadelda kui tervikut ning deklaratsiooni esitamise kohustus tuleb määratleda plakati peamise eesmärgi järgi. Kohtu arvates viitab plakatite kujundus, sisu ja esitusviis tavalise tähelepanu ja mõistliku arusaama juures sellele, et plakatite peamine eesmärk on kaebaja konkreetse toote (suure peekoniburgeri, peekoniburgeri, juustuburgeri, minimegaburgeri, jäätisekokteili) tarbijale tutvustamine ja plakatil kujutatud toote müügi suurendamine. Plakatitel toodud teave tervikuna ei võimalda tarbijal otsustada kauba ohutuse üle ega ole tingimata vajalik, et teha informeeritud otsust oma tervise, vara või majandushuvide kaitse kohta vastavalt TKS §-le 4.

Seega on korralduses nimetatud plakatid käsitatavad reklaamina Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1 mõttes ning vastustaja on õigesti kohustanud kaebajat maksudeklaratsioonide esitamiseks nimetatud plakatite eksponeerimise eest.

8. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas kaebajat esitama reklaamimaksu deklaratsioone Tallinnas drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedal valguspostidel kaubamärkide eksponeerimise eest. AS Hesburger nimetatud tingimustele vastavad toitlustuskohad asuvad aadressidel Pärnu mnt 453f, Punane tn 43a, Ümera tn 37, Paldiski mnt 98a ja Mustamäe tee 90a (vt väljavõtted Maa-ameti geoinfoportaali kaardiserveri ortofotodest tl 102-104). Vaidemenetluses on vastustaja nõustunud, et Ümera tn 37 toitlustuskoha juures eksponeeritav kaubamärk ei ole reklaamimaksu objektiks, kuid on sellele vaatamata jätnud vaide täielikult rahuldamata ning ei ole korraldust osaliselt kehtetuks tunnistanud. Vastustaja leiab ka kohtule esitatud kirjalikus seletuses, et Ümera tn 37 asuva toitlustuskoha sissepääsu juures eksponeeritud kaubamärki vastustaja reklaamina ei käsitle. Seega on vastustaja kaebuse selles osas sisuliselt õigeks võtnud. Järelikult on pooltel vaidlus selle üle, kas ülejäänud drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade lähedal valguspostidel eksponeeritud kaubamärgid paiknevad kaebaja majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures või mitte.

6(7)

Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitleta reklaamina muuhulgas majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust selle kaubamärgiga ehitisel, kus majandusvõi kutsetegevuse koht asub, ja majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Samasugune säte on ka RekS § 2 lg 2 p-s 2. Tallinna reklaamimaksu määruse § 1 lg p 6 määratleb majandusja kutsetegevuse koha kui koha, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust.

9. Maa-ameti geoinfoportaali kaardiserveri ortofoto kohaselt asub AS Hesburger Pärnu mnt 453f toitlustuskoha lähedale valguspostile paigutatud kaubamärk kohas, kust autoga saabuja pöörab Pärnu mnt-lt restorani hoone juurde, kusjuures Pärnu mnt ja hoone vahele jääb autoparkla restorani klientidele (tl 102). Punane tn 43a toitlustuskoha lähedale valguspostile paigutatud kaubamärk asub restorani hoone ümber oleva autoparkla ning J. Smuuli tee vahelisel haljasalal (tl 59 ja 102). Paldiski mnt 98a toitlustuskoha lähedale valguspostile paigutatud kaubamärgid asuvad Paldiski mnt ääres, kusjuures kinnistule nr 78406:607:0880 lähemal asuv valguspost on paigutatud selliselt, et restorani hooneni jõudmiseks tuleb läbida ka naaberkinnistu ja kaebaja restorani hoone ümber olev autoparkla; teine valguspost on paigutatud Paldiski mnt ja restorani hoone ümber oleva autoparkla sissesõiduteele (tl 103). Mustamäe tee 90a toitlustuskoha lähedale valguspostile paigutatud kaubamärk asub restorani hoone ümber oleva autoparkla Mustamäe tee poolses otsas (tl 56 ja 104).

Reklaamiseaduse seletuskirja kohaselt on RekS § 2 lg 2 p 2 eesmärgiks eristada reklaami ja kaubanduslikku teavet, sh majandusja kutsetegevuse koha või selle sissepääsu tähistamist kaubamärgi eksponeerimise teel. Tallinna reklaamimaksu määrus (samuti ükski muu asjassepuutuv õigusakt) ei määratle, millises raadiuses asuvat tähistust saab käsitleda „sissepääsu juures“ asuvana. Seetõttu tuleb mõistet „majandusja kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tõlgendada selliselt, et see arvestaks iga konkreetse maksukohustuslase majandustegevuse eripära. Majandustegevuse registri järgi on AS Hesburgeri tegevusalaks toitlustamine (restoran, drive-in). Kaebaja eksponeerib vaidlusaluseid kaubamärke selliste toitlustuskohtade juures, kus pakutakse nii tavapärast toitlustamist restorani ruumides kui drive-in teenust. Kaebaja on selgitanud ja vaidlust ei ole selle üle, et drive-in teenuse puhul ostavad kaebaja kliendid kaupa otse autost hoonesse sisenemata. Seega ei pruugi drive-in teenust kasutavate klientide ja restoranis sees kaupu ja teenuseid tarbivate klientide seisukohalt olla mõiste „majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääs“ täpselt samasugune.

Kaebaja kaubamärki eksponeerivate valgustulpade eesmärk on tarbijale kaebaja majandusja kutsetegevuse koha ja selle sissepääsu kohta teabe andmine. Ka AS Hesburgeri restoranile autoga lähenev drive-in teenust sooviv tarbija peab saama aegsasti teavet majandusja kutsetegevuse koha tähistuse kohta, arvestades reageerimiseks vajalikku aega. Drive-in teenuse kliendid liiklevad eeldatavalt just autoga ja mööda tänavaid ning seetõttu on mõistlik eeldada, et tänava äärest veidi kaugemal paiknevat tegevuskohta tähistatakse just tänava ääres kohas, kus asub autoga läbitav sissepääsutee tegevuskohta või selliselt, et see tähistus oleks tänavalt nähtav. Ühegi kaebaja tegevuskoha puhul ei saa tarbijale jääda muljet, et kaupa müüakse või teenust osutatakse kaubamärki eksponeeriva valgustulba all, ees või kõrval, vaid on arusaadav, et tegemist on justnimelt sissepääsuga teenuse osutamise või kauba pakkumise kohta. Kohtu arvates on valgustulbad paigutatud kaebaja drive-in teenust pakkuvate tegevuskohtade juurde selliselt, et tavalise tähelepanuvõimega mõistlik inimene saab aru, et kaebaja tegevuskoha sissepääs asub „kohe siinsamas“ ning see sissepääs on vastava sildi juurest ka nähtav ja leitav ning viib ka tegelikult tegutsemiskoha sissepääsuni.

Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaebaja majandustegevuse eripäraga (drive-in teenusega) arvestanud. Seetõttu on korraldus kaubamärkide eksponeerimist puudutavas osas õigusvastane.

7(7)

10. Kokkuvõttes leiab kohus, et AS Hesburger kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tühistab Tallinna Ettevõtlusameti 10. novembri 2010. a korralduse nr 5-1.5/438 osas, millega kaebajat kohustati esitama reklaamimaksu deklaratsioone kaubamärgi „H“ ja „Hesburger“ eksponeerimise eest AS Hesburger drive-in teenust pakkuvate toitlustuskohtade juures. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

11. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 93 lg 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kumbki pool ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Monika Laatsit

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.03.2012 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Ettevõtlusameti apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-11- 377 osas, milles halduskohus AS Hesburger kaebuse rahuldas. Teha selles osas uus otsus, millega jätta AS Hesburger kaebus tervikuna rahuldamata. 3. Mõista AS-lt Hesburger Tallinna linna kasuks välja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 15,97 € (viisteist eurot 97 senti). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.