3-11-1269/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-1269 Otsuse kuupäev 11.11.2011.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi VJ Grupp OÜ esindaja vandeadvokaat Priit Lätt kaebus Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse 21.04.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/4683-24 tühistamiseks.

Menetlusvorm Kohtuistung 06.09.2011 Menetlusosalised Kaebaja: VJ Grupp OÜ Kaebaja seaduslik esindaja Viljar Lond Kaebaja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja: Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse esindaja Jana Kaup

Resolutsioon

Edasikaebamise kord Jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulu poolte endi kanda.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so arvates 11.11.2011.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

21.04.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/4683-24 (edaspidi maksuotsus) kohustas IMTK kaebajat vähendama 2010.a märtsija aprillikuu käibedeklaratsioonidel deklareeritud sisendkäibemaksu summas 5 682,13 eurot (88 906 krooni); jättis tagastusnõue summas 4 241,24 eurot (66 361 krooni) rahuldamata; määras tasumisele käibemaksu 1 440,89 eurot (22 545 krooni); määras tasumisele tulumaksu summas 6 067,32 eurot (94 933 krooni). Maksuotsustes leiti, et maksuhalduri kontrolli käigus ei leidnud kinnitust see, et VJ Grupp OÜ oleks maksustamisperioodil 2010. a märts kuni aprill saanud Juniperus OÜ nimel vormistatud arvetel kajastatud kaupa just sellise sisuga, sellises koguses ja mahus ning just käibemaksukohustuslasest äriühingult Juniperus OÜ (vt maksuotsuse lk 9, p 2) ning et „Seega toimis VJ Grupp OÜ teadlikult ettevõtjana, kes valeandmete esitamisega üritas saada sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse“ (vt maksuotsuse lk 9 keskel). Seega kaebuse esitaja

2 raamatupidamises kajastatud tehingud Osaühinguga Juniperus ei ole toimunud ning kaebuse esitaja ei ole tegelikult soetanud kaupu Osaühingult Juniperus, mistõttu ostuarvetel näidatud käibemaksu mahaarvamine on olnud lubamatu; kaebuse esitaja tehtud väljamaksed Osaühingule Juniperus kokku summas 357 127,20 krooni on ettevõtlusega mitteseotud kulu, mille osas puudub nõuetekohane algdokument ning mis kuulub seetõttu maksustamisele tulumaksuga. 24.05.2011 esitas VJ Grupp OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse nimetatud maksuotsuste tühistamiseks. Kaebuse kohaselt rikkus maksuhaldur oluliselt uurimisprintsiipi, olulised asjaolud on jäetud kõrvale, sest pole arvestatud kaebaja poolt esitatud tõendeidmüüja ja ostja seaduslike esindajate seletusi ning pole nõutud selliste dokumentaalsete tõendite nt saatelehed, kirjalikud lepingud esitamist, mille olemasolu ei ole kohustuslik ega ka tavaline taoliste tehingute puhul. Maksuotsuses IMTK ei ole teinud vahet käibemaksuja tulumaksuarvestusel ning on selle tõttu vääralt määranud täiendavalt tasumisele tulumaksu, pole põhjendusi, mis makseid on kaebaja teinud, kui need ei ole olnud tasu vaidlusalustel arvetel märgitud kaupade eest. Kaebuse esitaja raamatupidamises kajastatud tehingud Osaühinguga Juniperus on toimunud ning kaebuse esitaja on käitunud kaupade soetamisel heauskselt. Arutatavas asjas puudub vaidlus, et kauba müüja (Osaühing Juniperus) on käibemaksu kontrollitud perioodil deklareerinud (vt maksuotsuse lk 4 keskel). Seetõttu annaks IMTK seisukoha aktsepteerimine käibemaksuga maksustamisele karistusliku iseloomu ja põhjustaks maksukumulatsiooni, mis on Riigikohtu arvates taunitav (Riigikohtu Halduskolleegiumi 7. detsembri 2006. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-63-06) Sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangud on sätestatud seadusega, mida maksuametnik ei tohi laiendavalt tõlgendada; kaebuse esitaja on vaidlusalustel arvetel kajastatud kaubad soetanud (vt maksuotsuse lk 9 ja lk 15 keskel, kontrollakti lk 14 all). Seega on ainsaks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas kaubad (hakkepuit ja saepuru) on ostetud arvetel näidatud äriühingult (Osaühingult Juniperus) või kelleltki tundmatult kolmandalt isikult. Maksuotsuses viidatud asjaolud Osaühingu Juniperus majandustegevuse puudumise kohta perioodil märts ja aprill 2010. a on ilmselgelt ebapiisavad vastavasisulise järelduse tegemiseks. Maksuotsuse põhjal ei saa järeldada, et Osaühing Juniperus on äriühing, mille asutamise eesmärgiks ei ole olnud teostada iseseisvat majandustegevust, ning et äriregistrisse kandmise ja käibemaksukohustuslaseks registreerimise eesmärgiks on olnud õigusvõime tekitamine, mille kaudu on võimalik arendada näilikku majandustegevust ning näidata arvetel tehinguid, mida tegelikkuses ei ole toimunud. Osaühing Juniperus on 2006. a asutatud äriühing, mille müügikäive oli 6 836 073 krooni 2008. a, nähtuvalt äriregistrist kättesaadavast 2008. a majandusaasta aruandest. 8. juulil 2010. a koostatud protokollis kolmanda isiku suuliste seletuste kohta on kajastatud Üllar Toomsalu seletus, mis kinnitavad Osaühing Juniperus reaalset tegevust vaidlusalusel perioodil: kaupade (saepuru ja hakkepuit) edasimüügi ja vahendamisega tegeleval äriühingul ei pea olema töötajaid – sellega saab edukalt tegeleda ka juhatuse liige. Osaühingu Juniperus juhatuse liige Üllar Toomsalu on ka kohtuistungil kinnitanud, et põhitegevustega (kaupade ostmine ja müük) ning tugifunktsioonidega (nt raamatupidamine) tegeles tema ainuisikuliselt. Sellises ärivaldkonnas puudub vajadus laoruumide ja sõidukite järele; tänu pikaajalisele kogemusele vastavas valdkonnas omab Üllar Toomsalu suurt tutvusringkonda, sealhulgas saepuru ja hakkepuidu müügiga tegelevaid isikuid, ning seepärast pöörduski kaebuse esitaja, mis oli alles alustanud oma majandustegevust, tema kui Osaühingu Juniperus juhataja poole sooviga kõnealust kaupa osta; kauba transpordi korraldamisega Osaühing Juniperus ei tegelenud ning ostetud kauba transporditeenuse tellis ostja (kaebuse esitaja). Seepärast transporditeenuse pakkujad ei saanud ega pidanudki teadma midagi Osaühing Juniperus ja selle esindaja kohta; Üllar Toomsalu on selgesõnaliselt kinnitanud, et saepuru osteti Läti Vabariigist ning seda on kinnitanud ka autojuhid. Lisaks on Üllar Toomsalu avaldanud mitmeid müüja isikuid oma 7. septembri 2010. a e-kirjas IMTK-le (kirjapilt muutmata): „Kõik saepuru on ostetud Aluksnest (Lätist) vanast silohoidlast Ivars`i käest (tel. +371 26 594 344). Hakkepuidu olen vahendanud erinevatest

3 kohtadest, Kadilast Hr Mooseri kinnistult, mis ei olnud rahaline tehing kuna korrastasime kinnistu võsast ja kergmetsast. Suureme koguse hakkepuitu vahendasime Rõngu Õunaaiast. Müüjaks oli Valiser Trade OÜ (kontaktisik Aivo Hobolainen). Ida-Virumaa kinnistu omanikku ma ei mäleta” . Saepuru ja hakkepuidu müügitehingute tegelikku toimumist ja seetõttu ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust kinnitavad järgmised asjaolud ja kogutud tõendid kogumis: vaidlusalused arved vastavad vorminõuetele ja neil oli müüjana märgitud käibemaksukohustuslasteks registreeritud äriühing; kaebuse esitaja on kaupade ostjana tasunud kaupade eest pangaülekandega, mis samuti kinnitab tehingute toimumist; transporditeenuse osutajate (Osaühing Nigula Veduk ja Osaühing MAKSIREL) arved saepuru ja hakkepuidu vedamise eest kinnitavad, et kaebuse esitaja tellis vaidlusaluste kaupade veo; nii kaebuse esitaja seaduslikud esindajad kui ka Osaühingu Juniperus seaduslik esindaja on maksumenetluses üheselt ja korduvalt kinnitanud tehingute toimumist. Kõnealuste tehingute tegemise ajal puudus kaebuse esitajal igasugune alus eeldada, et kaupa ei müünud arvetel märgitud äriühing. Kõik arvetel märgitud kaubad olid tegelikult soetatud. Kuivõrd arvete alusel tehti kõik maksed pangaülekannetena, siis puudus kaebuse esitajal ka vajadus ja kohustus arveid osutanud isikute esindusõiguse kontrollimiseks nagu Riigikohus on osundanud oma lahendites (vt haldusasjad nr 3-3-1-21-04 ja 3-3-1-34-06). Samuti puudus igasugune muu õigusaktidest või tavast tulenev kohustus müüjate isikusamasuse tuvastamiseks või muude eriseadustest tulenevate hoolsusnõuete täitmiseks. Sellegipoolest kontrollis kaebuse esitaja tehingute tegemisel: Osaühingu Juniperus olemasolu ja tema seaduslikku esindajat, kes oli koostanud ja edastanud arved, äriregistrist (Interneti vahendusel) ja kõnealuse äriühingu käibemaksukohustuslasena registreeritust käibemaksukohustuslaste registrist. Eraõiguslik isik (kaebuse esitaja ) ei saa vastutada riikliku registri ebaõigsuse eest või müüja käibemaksukohustuse mittetäitmise eest. Ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, kuid kaebuse esitaja ei ole osalenud maksupettuses. Ka maksuotsuses ei ole ühelegi konkreetsele tõendile viidatud, mis võiks osundada kaebuse esitaja või temaga seotud isiku sellisele osalusele. Kaebuse esitaja puhul ei ole ükski sellistest asjaoludest leidnud tõendamist. Kaebaja palub kohtul tühistada vaidlusalune maksuotsus ja välja mõista menetluskulu koos riigilõivuga summas 1612 € ja 47 senti. Vastustaja Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskus jääb 21.04.2011 maksuotsuses nr 12.2-3/4683-24 ja kaebuse kohta Tartu Halduskohtule 15.07.2011 esitatud seletuses toodud vastuväidete juurde ja leiab, et maksuotsuste tühistamiseks puudub alus ( lk 41 jj). Maksuhalduri poolt täiendavate maksude määramise tingis asjaolu, et kaebaja ei ole teinud tehinguid OÜ-ga Juniperus. OÜ Juniperus rekvisiitidega arved olid vaid kaebaja sisendkäibemaksu vähendamiseks aluseks. Tegelikult oli kaup soetatud tundmatutelt kolmandatelt isikutelt. OÜ Juniperuse kui äriühingu analüüs viitab sellele, et OÜ Juniperus ei osuta reaalselt teenuseid ega müü kaupu, vaid talle kuuluvaid pangakontosid kasutatakse erinevatest äriühingutest rahaliste vahendite väljaviimiseks. Äriühingu arvelduskontodele laekunud summad võetakse peamiselt deebetkaardiga sularahas 10 000 krooni kaupa sularahaautomaatidest välja ning pangakontodelt ei nähtu tavapäraseid, ettevõtlusele iseloomulikke kulusid (nt tööjõule, transpordile, rendile, sidekuludele, edasimüügiks vajalikele kaupadele ja teenustele, materjalidele jm taolistele ettevõtte toimimiseks vajalikele kaupadele ja teenustele). Kaebaja leiab, et kuna OÜ Juniperus on käibedeklaratsioone esitanud ja käivet deklareerinud, siis on ka järelikult tuvastatud, mida on OÜ Juniperus deklareerinud. Kuid maksuhaldur ei ole saanud kontrollida käibemaksudeklaratsioonides kajastatud andmete õigust, seega ei ole ka tuvastatud, kas need andmed on kajastatud tegelikult toimunud majandustehingute alusel või on deklaratsioonidel märgitud suvalised arvud. Pelgalt deklaratsioonide esitamine, neid kontrollimata, ei tõenda nendel märgitud andmete õigsust. Kaebaja nõustub kaebuses (lk 3 pöördel), et OÜ Juniperus oli vaid vahendaja rollis. Kuid kõik raamatupidamise dokumendid olid vormistatud ostu – müügina. Kui kaebaja leidis, et tegemist oli vahendusega, siis oleks pidanud ka dokumendid vormistama vastavalt.

4 Vahendustegevuse vormistamisele on KMS-s sätestatud kindlad tingimused. VJ Grupp OÜ ei esitanud maksuhaldurile maksumenetluse käigus KMS § 2 lg-s 11 tingimustele vastavaid dokumente. OÜ VJ Grupp ei ole maksumenetluse käigus suutnud esitada ühtegi tõendit, mis kinnitaks OÜ Juniperus ja OÜ VJ Grupp vaheliste tehingute reaalset toimumist märtsis-aprillis 2010. Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et kaebaja teadis, et OÜ Juniperus pole tegelikult kauba müüja. Kaupade ja teenuste soetamisel saab sisendkäibemaksu maha arvata vaid juhul, kui majandustehing, mille alusel taotletakse käibemaksu tagastamist, on seotud maksumaksja maksustatava käibe ja ettevõtlusega, on tegelikkuses aset leidnud ja see on tehtud arvel näidatud isikuga. Kaebaja leiab, et IMTK on vääralt määranud juurde tulumaksu. IMTK on seisukohal, et on tulumaksu määranud õigesti. Käesolevas maksumenetluses on leidnud kinnitust, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Juniperus ei ole arvetel näidatud kaupade tegelik müüja. Asjaolu, et on raha makstud krediidiasutuste vahendusel sularahata ülekannete teel pangakontode kaudu, ei tõenda tehingute toimumist arvetel näidatud poolte vahel ega välista kaebaja pahausksust. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud, sest maksuotsuses on selgelt toodud, millistele tõenditele ja millistele õiguslikele alustele maksuhaldur on toetunud maksuotsuse koostamisel. Samuti on maksuhalduri poolt järgitud haldusmenetluse ja maksumenetluse põhiprintsiipe. Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-34-07 on märgitud, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Käesolevas vaidluses kaebaja ei ole tõendanud maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Vastustaja palub jätta OÜ VJ Grupp kaebus rahuldamata ning jätta kohtukulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koostoimest tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamine. Halduskohus, tutvunud esitatud kaebuse, vastustega ning täiendavate selgitustega, kuulanud ära menetlusosaliste esindajate seletused ja tunnistaja ütlused kohtuistungitel, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid haldustoimikus 3-11-1269, on tõendite kogumise hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata, kuna vaidlusalused haldusaktid ei ole õigusvastased ja ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi. Käesoleva vaidluse põhjuseks oleva maksuotsusega on VJ Grupp OÜ-d kohustatud vähendama 2010.a märtsija aprillikuu käibedeklaratsioonidel deklareeritud sisendkäibemaksu summas 5 682,13 eurot (88 906 krooni); kaebaja tagastusnõue summas 4 241,24 eurot (66 361 krooni) on jäetud rahuldamata; kaebajale määrati tasumisele käibemaksu summas 1 440,89 eurot (22 545 krooni) ja tulumaksu summas 6 067,32 eurot (94 933 krooni). Haldusasjas käib sisuline vaidlus jätkuvalt selle üle, kas kaebaja poolt perioodil märts-aprill 2010 ostetud kaup s.o saepuru ja hakkepuit, on ikka ostetud arvetel näidatud äriühingult OÜ Juniperus või kelleltki kolmandalt isikult. Maksuhalduri järelduste kohaselt on kaebaja maksukohustuse suurendamise põhjuseks asjaolu, et kaebaja ei ole teinud tehinguid OÜ-ga Juniperus. Viimane ei ole arvetel näidatud kaupa müünud, seega kajastavad kaebaja poolt kontrollimiseks esitatud arved tegelikkuses mitte

5 toimunud tehinguid. OÜ Juniperus rekvisiitidega arved olid vaid kaebaja sisendkäibemaksu vähendamise aluseks. Tegelikult oli kaup soetatud tundmatutelt kolmandatelt isikutelt. Kaebaja on arvamusel, et vaidlusaluses otsuses viidatud asjaolud OÜ Juniperusel majandustegevuse puudumise kohta märtsis-aprillis 2010 on ebapiisavad, kaebaja ja OÜ Juniperus , samuti ka OÜ Nigula veok ja OÜ Maksirel on kinnitanud tehingute toimumist. Kaebaja väitel ta pole maksupettuses osalenud. Ka tunnistaja Ü.Toomsalu on kinnitanud OÜ reaalset tegevust vaidlusalusel perioodil. Kaebaja on küll kaebuses nentinud, et OÜ Juniperus oli vahendaja rollis. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kaebaja teadis, et tehinguid ei tehtud OÜ-ga Juniperus s.o kaebaja oli teadlik tehingu tegelikest asjaoludest, seega kaebaja käitus pahauskselt. Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-32-09 on märgitud: “Müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul ei pea kohtud tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel näiteks selle näol, et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et müüja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töövõi muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega“. Maksumenetluses ja ka väärteomenetluses küsitletud inimesed on andnud ütlusi, millest kohus järeldab, et OÜ Juniperus ega tema nimel väidetavalt tehinguid sooritanud Üllar Toomsalu ei ole tehinguid VJ Grupp OÜ-ga sooritanud. Haldustoimiku järgi OÜ Juniperus juhatuse liikme nii maksumenetluses 08.07.2010, kui ka väärteomenetluses 05.11.2010 antud seletuste järgi toimus hakke vedu vabast loodusest, eraisikutelt ja ettevõtetelt. Tunnistaja Ü. Toomsalu ei suutnud meenutada mitte ühtegi füüsilist isikut, juriidilist isikut ei Eestist ega Lätist, kellega ta on tehinguid teinud, mille tulemusena müüdi saepuru ja haket OÜ-le VJ Grupp. Samuti ei tea ta ühtegi autojuhti ega hakkepuidu juhti, kes tegid töid VJ Grupp OÜ- le. OÜ Juniperus juhatuse liikme Üllar Toomsalu antud 08.07.2010 seletuste järgi, tuli kaebaja ise kohale ja hakkis materjali hakkuriga ja vedas ise välja. Samade seletuste järgi hakkimise juures olid Ü.Toomsalu, isik, kes müüb ja ka VJ Grupp OÜ esindaja. Samuti tellimus esitatakse kaebaja poolt, kaebaja käib vaatab kauba üle. Ü.Toomsalu ütleb 05.11.2010 väärteomenetluse ülekuulamise protokollis, et OÜ Juniperus ei ole puiduhakkimist organiseerinud ning ei nõustu VJ Grupi OÜ väitega, et ka OÜ Juniperus on hakkimist organiseerinud. IMTK-le antud 12.08.2010 seletustes ütleb kaebaja, et saepuru on toodud Lätist, võsa haket – Ida-Virumaalt ja Lasila ja Levala vahepealt, täpseid kohti öelda ei oska, hake on olnud teeääres ja sealt on saadud. OÜ VJ Grupp juhatuse liikmete Viljar Lond ja Janek Bikejev maksuhaldurile antud 21.06.2010.a seletuste järgi: OÜ-lt Juniperus on soetanud hakkepuitu ja saepuru, samuti ise tellivad transpordi ja veavad Püssi. Enne soetamist kaubaga ei tutvu ja vaatamas ei käi. Põhivara puudub, töötajad puuduvad. 12.08.2010 kaebaja antud seletuste järgi kohti, kust konkreetselt toodi kaupa, nimetada ei osanud (p.12), kuigi p-s 9 ütleb, et OÜ Juniperus ütles, kus kaup on ja kaebaja saatis sinna transpordi. Hiljem, väärteomenetluse raames tuleb nii kaebajale kui ka Üllar Toomsalu`le meelde, et OÜ Juniperus vahendas materjali Rõngu Õunaaiast. Kuid väärteomenetluse raames üle kuulatud OÜ Maksirell autojuhi Aarne Vainola ütluste järgi märtsis – aprillis teostas ta Reinpauli tellimust, kuna VJ Grupp OÜ-l polnud tööd anda. Kaebaja poolt maksuhaldurile antud 30.06.2010 seletuste järgi (p.8) ei ole kaebaja OÜ Juniperus tegevuskohas käinud.

6 OÜ Juniperus on metsa ja võsa ülestöötaja ning ka vahendaja. Väärteomenetluse raames üle kuulatud 06.10.2010 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ütles Janek Bikejev, et märtsis – aprillis ostetud hakkepuit on OÜ Juniperus poolt hakitud ning OÜ Juniperus hakkis eraisikutelt ostetud metsa, mis ladustati äärtesse. Kaebaja ütles maksuhaldurile 12.08.2010 seletuste p-s 13, et OÜ VJ Grupp ei ole kontrollitaval perioodil hakke teenust ostnud, hakkimise juures ei ole olnud, kuid on käinud koguseid vaatamas. Kuid väärteomenetluse käigus üle kuulatud 06.10.2010 menetlusaluse isiku portokollis Viljar Lond ütleb, et VJ Grupp OÜ on ostnud hakketeenust NLLW OÜ ja Imavere Rool OÜ-lt. VJ Grupp OÜ esitas maksumenetluses pangakonto 221048607626 väljatrüki kontrollitava perioodi kohta, millest selgub, et märtsis-aprillis 2010 ei ole VJ Grupp tasunud hakke teenuse eest NLLW OÜ-le ja Imavere Rool OÜ-le. Seega on OÜ Juniperus ja kaebaja ning kaebaja enda antud ütlused nii maksumenetluses kui ka väärteomenetluses segased ja vastuolulised. OÜ VJ Grupp suhtes alustatud väärteomenetluse raames üle kuulatud hakke ja saepuru vedu teostanud autojuhtide tunnistuste järgi on nad kontrollitaval perioodil osutanud veoteenuseid VJ Grupp OÜ-le ning teostanud saepuru vedu Lätist ja saepuru ning hakkepuidu vedu Eesti saekaatritest ning saeveskitest Luunjas, Sojamaal, Uhtnas, Lasilas, Katelas. Ühelegi ütlusi andvatest autojuhtidest ei meenunud, et nad oleksid 2010.a märtsis-aprillis vedanud haket vabast loodusest, samuti ei meenunud ühtegi kohta, kus nad oleksid olnud oma autoga hakkuri all kuskil metsa või langi ääres või tee servas. Seega selgub autojuhtide ütlustest, et saepuru ja hakkepuitu on küll veetud Lätist ja Eesti saekaatritest, mitte aga eraisikute või äriühingute kinnistutelt. Aarne Vainola ütlustest selgub, et hakkimine Rõngu Õunaaias toimus hoopis Reinpauli tellimusel, kuna VJ Grupil ei olnud tööd anda. Samuti väitsid 05.11.2010 tunnistajate ülekuulamise protokollides Arvo Noormaa, Aarne Vainola, Ents Raudla ja 11.11.2010 - Veljo-Argo Raaga, et ei tunne ega tea Üllar Toomsalu’t ja pole midagi kuulnud OÜ-st Juniperus. Samuti ütlesid tunnistajad, et töid koordineeris Janek Bikejev. Väärteomenetluse raames üle kuulatud Illar Mäesepp (OÜ Maksirell) 20.10.2010 ütluste kohaselt, Bikejev suhtleb otse autojuhtidega, annab neile korraldusi ja juhendab tööd. Väärteomenetluse raames üle kuulatud Heli Soomer (OÜ Nigula Veduk juhatuse liige, pearaamatupidaja) 20.10.2010 ütluste järgi ei ole ta OÜ-st Juniperus midagi kuulnud, kuigi koostab arveid autojuhtide poolt esitatud saatelehtede alusel. Kaebaja 30.06.2010 antud seletuse p-s.11 - annavad nad autojuhile kaasa oma saatelehe; 12.08.2010 seletus p.5 – saatelehed kirjutab autojuht. Kaebaja OÜ VJ Grupp ei esitanud maksuhaldurile kontrollimiseks veoseja saatelehti. Raamatupidamise seaduse § 4 p 5 järgi raamatupidamiskohustuslane on kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente. MKS § 58 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud dokumente vähemalt 7 aasta jooksul dokumendi koostamise või saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. Juhul, kui ühte majandustehingut tõendab mitu algdokumenti, tuleb maksumaksjal säilitada kõiki dokumente, mis on vajalikud kogu majandustehingu kui kulu tõendamiseks. Kaebaja leiab, et kuna OÜ Juniperus on käibedeklaratsioone esitanud ja käivet deklareerinud, siis on ka järelikult tuvastatud, mida on OÜ Juniperus deklareerinud. Maksumenetluses pole maksuhaldur saanud kontrollida käibemaksudeklaratsioonides kajastatud andmete õigust, seega ei ole ka tuvastatud - kas need andmed on kajastatud tegelikult toimunud majandustehingute alusel või on deklaratsioonidel märgitud suvalised arvud. Pelgalt deklaratsioonide esitamine, neid kontrollimata, ei tõenda nendel märgitud andmete õigsust. Vaidlust ei ole selles, et kõik raamatupidamise dokumendid olid vormistatud ostu – müügina. Juhul kui kaebaja leidis, et tegemist oli vahendusega, siis oleks ta pidanuid ka dokumendid vastavalt vormistama. Halduskohus viitab KMS § 2 lg 11, mille kohaselt vahendamisteenuse osutamine on maksukohustuslase tegutsemine teise isiku nimel ja arvel. Teise isiku nimel ja arvel tegutsemiseks peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused: 1) vahendaja ja kauba võõrandaja või soetaja või teenuse osutaja või saaja on kauba või teenuse vahendamiseks sõlminud lepingu;

7 2) kauba võõrandamise või teenuse osutamise eest vastutab kauba võõrandaja või teenuse osutaja; 3) kaup võõrandatakse või teenus osutatakse kauba võõrandaja või teenuse osutaja kehtestatud või heakskiidetud hinnaga ja tema kauba või teenuse saajale kehtestatud tingimustel; 4) vahendaja käibena kajastatakse vahendaja raamatupidamises üksnes vahendustasu; 5) kauba või teenuse saajale arve väljastamise korral väljastab selle kauba võõrandaja või teenuse osutaja või muu isik, sealhulgas vahendaja, kauba võõrandaja või teenuse osutaja nimel. Kirjeldatu alusel on vahendustegevuse vormistamisele KMS-s sätestatud kindlad tingimused. Oluline on, et kaebuse esitaja VJ Grupp OÜ ei esitanud maksuhaldurile maksumenetluse käigus KMS § 2 lg-s 11 tingimustele vastavaid dokumente. Seega OÜ VJ Grupp ei ole maksumenetluse käigus suutnud esitada ühtegi tõendit, mis kinnitaks OÜ Juniperus ja OÜ VJ Grupp vaheliste tehingute reaalset toimumist märtsis-aprillis 2010. Eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et kaebaja teadis, et OÜ Juniperus pole tegelikult kauba müüja. Kaupade ja teenuste soetamisel saab sisendkäibemaksu maha arvata vaid juhul, kui majandustehing, mille alusel taotletakse käibemaksu tagastamist, on seotud maksumaksja maksustatava käibe ja ettevõtlusega, on tegelikkuses aset leidnud ja see on tehtud arvel näidatud isikuga. MKS § 92 lg 1 p 2 kehtestatu annab maksuhaldurile õiguse määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on seal näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem sellest, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. MKS § 46 lg 2 kohaselt haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud. Sama paragrahvi lg 3 p 5 järgi haldusaktis peavad sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus nii, et maksukohustuslasel oleks võimalik haldusaktiga tutvudes üheselt veenduda, millistel motiividel ja millest juhindudes on täiendavaks tasumiseks kuuluvad maksusummad määratud. Vaidlustatavast maksuotsusest nähtub, millistel alustel ja kuidas on täiendavad maksusummad määratud. Maksumenetluses kogutud tõendite alusel on IMTK tuvastanud, et kaebaja esitas maksudeklaratsioonides valeandmeid, mille tulemusel jäi riigieelarvesse laekumata käibemaksu ja tulumaksu. Kaebaja leiab, et IMTK on vääralt määranud juurde tulumaksu. Halduskohus on seisukohal, et tulumaks on määratud õigesti. Ettevõtlusega mitteseotud kulu TuMS § 51 lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (TuMS § 51 lg 2 p 3). Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama tuvastada majandustehingu toimumist poolte vahel. Käesolevas maksumenetluses ja kohtumenetluses on leidnud kinnitust, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Juniperus ei ole arvetel näidatud kaupade tegelik müüja. Asjaolu, et raha on makstud krediidiasutuste vahendusel sularahata ülekannete teel pangakontode kaudu, ei tõenda veel tehingute toimumist arvetel näidatud poolte vahel ega välista kaebaja pahausksust. Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.01.2009 lahendi nr 3-3-1-69-08 järgi “Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 lg 2 punktis 3 sätestatud väljamakse puhul ei ole vaja tuvastada väljamakse seotust maksumaksja ettevõtlusega, sest sellised väljamaksed kuuluvad nii või teisiti maksustamisele”. Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-74-09 p-16 on märkinud: “Kui aga ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, siis oleks maksuhalduril õigus lugeda sellisele müüjale makstud tasu tahtlikuks maksu tasumisest kõrvalehoidumiseks ja maksustada see kui ettevõtlusega mitteseotud kulutus (3-3-1-47-06, p-d 9-11).“ Käesolevas maksumenetluses on ka tuvastatud, et kaebaja ei teatanud kõiki talle teadaolevaid asjaolusid maksuhaldurile, seega ei ole kaebaja täitnud kaasaitamiskohustust. Riigikohtu lahendi 3-3-1-50-04 on öeldud: ”Sõltuvalt sellest, kas maksukohustuslane on täitnud maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise kohustust, on uurimispõhimõttest tulenevate maksuhalduri kohustuste ja maksukohustuslase kaasamiskohustuste maht erinev. Kui nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole

8 säilunud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad mittesäilunud dokumente. Kui maksukohustuslane on dokumentide säilitamise kohustust rikkunud, siis suureneb maksukohustuslase tõendamiskohustus, s.t et ta peab hoolimata sellest, et dokumendid pole säilunud, esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Maksuhalduril on õigus neid tõendeid hinnata ja vajadusel teha ka maksuotsus.” Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud, sest maksuotsuses on selgelt toodud, millistele tõenditele ja millistele õiguslikele alustele maksuhaldur on toetunud maksuotsuse koostamisel. Samuti on maksuhalduri poolt järgitud haldusmenetluse ja maksumenetluse põhiprintsiipe. Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-34-07 on märgitud, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Käesolevas vaidluses kaebaja ei ole tõendanud maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Kohtu hinnangul kinnitavad kaebaja ja äriühingu vahel tehtud tehingute kohta kogutud tõendid kogumis asjaolu, et tegelikult mingeid tehinguid kaebaja ja äriühingu vahel reaalselt toimunud ei ole. Kuna kaebaja on saepuru ja hakkepuitu soetanud kolmandatelt isikutelt, keda pole võimalik tuvastada, siis on äriühingule tehtud maksete puhul tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega, mis kuuluvad maksustamisele. Kuna kaebuses vaidlustatud Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse 21.04.2011 maksuotsus nr 12.2-3/4683-24 kaebaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jääb kaebaja poolt kantud menetluskulu HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik