3-11-1699/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-1699 Otsuse kuupäev 08.11.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vanglalt seoses omandi (käekell) äravõtmisega tekitatud kahju summas 500 eurot hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 18.10.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks on 08.12.2011. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

04.10.2010. a etapeeriti Nikolai Liliškin Tartu kohtumajast tagasi Tartu Vanglasse ning vanglasse saabumisel konfiskeeriti temalt käekell, mille ta oli väidetavalt saanud kohtus advokaadi käest.

N. Lilitškin esitas 05.10.2010. a Tartu Vanglale taotluse, milles soovis, et vangla väljastaks talle kinni peetavate isikute laost talle kuuluva käekella. Tartu Vangla 26.10.2010. a vastusega nr L- 3182 jäeti N. Lilitškini taotlus rahuldamata.

N. Lilitškin esitas 05.04.2011. a Tartu Vanglale kahjunõude, milles märkis, et vangla on temalt alusetult ära võtnud käekella väärtusega 500 eurot. Kaebaja soovis varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot.

Tartu Vangla 15.06.2011. a otsusega nr 3-30/103-1 jäeti N. Lilitškini kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

11.07.2011. a saabus Tartu Halduskohtusse N. Lilitškini kaebus Tartu Vangla peale kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot seoses omandi (käekell) äravõtmisega.

Tartu Halduskohtu 26.09.2011. a kohtumäärusega vabastati N. Lilitškin riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja 30.09.2011. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt soovib N. Lilitškin avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Ta kirjutab, et 04.10.201. a kella 16.00 paiku etapeeris politsei teda Kalevi tn 1 asuvast Tartu kohtumajast Tartu Vanglasse. Vanglasse jõudes nõudis N. Lilitškin, et tema isiklike asjade kaardile kantaks kallihinnaline patareidel automaatselt üleskeeratav täppiskell, sest käekellad ei ole vanglas keelatud. Selle asemel kasutasid valvurid jõudu ja röövisid varastades kella.

Kaebaja on pöördunud vangla poole kahju hüvitamise nõudega. Vangla on talle vastanud, kuid vastuses sisu kaebajale tõlgitud ei ole. Raha pole ja ka kella pole.

Kaebaja leiab, et vastavalt EV Põhiseaduse §-le 32, igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ja seda kaebaja ka teeb.

N. Lilitškin leiab, et vanglas kehtib vangla seadus, aga väljaspool vanglat kehtivad ühiskondlikud tsiviliseeritud tsiviilõiguse, mitte vangla normid. Väljaspool vangla müüre vastutab tema eest politsei, mitte vanglateenistus. Kui politsei on kella lubanud, siis tähendab see seda, et see on kaebaja kätte jõudnud seaduslikult, sest ta ei olnud karistusasutuses. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et kui teda etapeeriti Tartu Vanglast kohtumajja, siis tal kella ei olnud. Käekella saatis talle Sergei Tarassov ja kaitsja andis selle talle peale istungi lõppu kohtusaalis ümbrikus üle. Ta ei mäleta täpselt, milline see kell oli, see ei olnud uus. Nõutava summa eest saab ta vanglas osta uue kella. Summa osas võis ta eksida. Talle öeldi, et kella hind vanglas oli kolm aastat tagasi 750-1200 krooni. Kui talle hüvitatakse 500 eurot, siis tema saab kätte ainult 100 eurot, sest 50% võetakse ära ja 20% läheb vabanemise fondi. 500 eurot ei ole muidugi kella hind. Tema ei andnud nõusolekut kella äravõtmiseks. Kell on tänaseks hävitatud ja kaebaja soovib selle eest kompensatsiooni kohtu äranägemise järgi. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Riigikohus on oma 11.11.2008. a määruses nr 3-3-1-68-08 märkinud, et kohus saab menetleda kinnipeetava kahju hüvitamise nõuet vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.

RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib tekkinud kahju hüvitamist nõuda isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud. Kahju hüvitamiseks on esmalt tarvis kindlaks teha, kas ja milline kahju kannatanule tekkis, milles seisnes vanglaametnike tegevuse õigusvastasus ja süü ning seejärel tuvastada põhjuslik seos vanglaametnike süülise õigusvastase tegevusega ja tekkinud kahju vahel. Varaline kahju hüvitatakse rahas, kusjuures hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS § 8 lg 1).

Kahju ei kuulu hüvitamisele, kui isikule tegelikult kahju tekkinud ei ole või on tema õiguste rikkumine toimunud seaduslikul alusel või kui kahjulik tagajärg ei ole saabunud selle konkreetse õigusvastase ja süülise toimingu tagajärjel. Lisaks sellele peab kahju tekkimise põhjustanud isiku (antud juhul vangla) tegevus või tegevusetus olema mitte üksnes õigusvastane, vaid ka süüline.

Tartu Vangla 19.10.2010. a käskkirjaga nr 1-4/2256 karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et 04.10.2010. a saabudes tagasi lühiajaliselt väljasõidult omas ta käekella, mis ei kuulunud asjade ühtse nimekirja alusel talle. Oma teoga rikkus kaebaja Tartu Vangla kodukorra punkti 7.2.6, mille kohaselt kinni peetavatel isikutel on keelatud teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju.

Vangistusseaduse (VangS) § 14 lg1 1 kohaselt kuuluvad vanglasse saabumisel kinnipeetav ja tema isiklikud asjad läbiotsimisele. VangS § 68 lg 2 järgi kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 57 lg 1 sõnastuse kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Sellest tulenevalt on vanglas põhimõtteliselt

2 õiguspärast viisi esemete saamiseks – esemed on kinnipeetaval kaasas kas vanglasse esmakordsel saabumisel või soetatakse esemed vangla vahendusel nt vangla kauplusest. Kinnipeetava isiklikud asjad, nii vanglasse saabumisel isikuga kaasas olnud esemed kui ka vangla vahendusel soetatud esemed (väljaarvatud äratarvitatavad asjad, nt toiduained) kantakse kinnipeetava asjade ühtsesse nimekirja. Ühtlasi on kinnipeetavatel keelatud üksteisele üle anda esemeid. Selline isiklike asjade registreerimine ja üleandmise keeld tagab, et vanglal on detailne ülevaade kinnipeetavate isiklikest asjadest.

Kaebaja väide, et väljaspool vanglat viibimise ajal ei laienenud talle vangistust reguleerivad õigusaktid, on alusetu. Kaebajat karistati juba Tartu Vanglasse tagasi tulles läbiotsimise käigus avastatud talle mittekuuluva eseme omamise eest. N. Lilitškin on 17.08.2009. a tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, mistõttu on ta teadlik sellest, et vanglasse tagasi tulles otsitakse ta läbi ning kõik talle mittekuuluvad esemed võetakse ära. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et käekell oleks kuulunud N. Lilitškinile. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et sai kella advokaadi käest, seega seadusega mittelubatud viisil. Pole tuvastatud, et vangla oleks käekella äravõtmisel ning distsiplinaarkorras karistamisel käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt. N. Lilitškinile ei saanud varalist kahju tekkida, kuna äravõetud käekell ei kuulunud temale.

Kaebaja ei ole käekella omanikuks olemise väidet tõendanud ei äravõtmise intsidendist algatatud distsiplinaarmenetluses, vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega kohtusse esitatud kaebuses. Kui isik ei esita tõendit, mis tema väidet kinnitaks ning väidetut ei saa pidada ka üldteadaolevaks, tuleb lugeda, et asjaolu on tõendamata.

Kuna halduskohus ei tee ise algupärast otsust, vaid kontrollib täitevvõimu otsuse, selle tegemise hetke seisu arvestades, seaduslikkust, siis on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebajale varalise kahju hüvitamiseks puudub alus, kuna kaebaja ei ole endale kahju tekkimist tõendanud.

Tuginedes eeltoodule palub vastustaja HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Nikolai Lilitškini kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Kohtutoimiku materjalidega on tuvastatud, et 04.10.2010. a oli kaebaja lühiajalisel väljasõidul – Tartu kohtumajas istungil ja saabudes tagasi vanglasse, omas ta käekella, mis ei kuulunud asjade ühtse nimekirja alusel temale. Vaidlust ei ole selle üle, et 04.10.2010. a vanglast lahkumise ajal kaebajal käekella ei olnud. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et käekell, mis temalt ära võeti, kuulus talle, vaid on väitnud, et sai selle advokaadilt, kellele kella andis üle kaebaja sõber S. Tarassov.

Vastustaja leidis, et kaebaja rikkus Tartu Vangla kodukorra punktis 7.2.6 märgitud nõuet, mis ütleb, et kinni peetavatel isikutel on keelatud teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju. Selle eest teda karistati 19.10.2010. a käskkirjaga nr 1-4/2256 noomitusega ja kaebaja ei ole seda käskkirja vaidlustanud. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole tõendanud, et ta on käekella omanik, ta ei ole tõendanud, et talle oleks kahju tekitatud ja puudub alus kahju hüvitamiseks.

Kaebaja leiab, et kui ta oli Tartu kohtumajas kohtuistungil politseiprefektuuri järelevalve all, siis ta ei olnud sellel ajal Tartu Vangla jurisdiktsiooni all ja seega tema kohta vangla piirangud ei kehtinud. Talle kingiti käekell Tartu kohtumajas peale istungit õiguspäraselt ja ta sai selle kella omanikuks. PS § 32 kaitseb tema omandit ja vanglal ei olnud alust käekella Tartu Vanglasse saabumisel tema asjade nimekirja mitte lisada. Vangla võttis kella ära ja hävitas selle õigusvastaselt ja seega tekitas kaebajale kahju, mille väljamõistmist ta taotleb summas 500 eurot. Kell nii kallis ei olnud, kuid sellest rahast saab ta endale ainult 100 eurot ja selle eest saab kella osta. 500-st eurost võetakse ära 50% hagide katteks, 20% vabanemisfondi.

Kohus leiab, et vangla toiming kella äravõtmisel ei olnud seadusevastane.

VangS § 14 lg 1 kohaselt vanglasse saabumisel kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad läbiotsimisele.

VangS § 15 lg 1 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel võtab vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid hoiule.

VangS § 15 lg 1 esimeses lauses on üldregulatsioon ja sellest tuleb lähtuda asjade lubatavuse üle otsustamisel (vanglasse vastuvõtmisel) sõltumata sellest, mil viisil need asjad on kinnipeetaval omandatud. Vangla tasandil on VSkE peatükkides 12-13 konkretiseeritud kinnipeetava isiklike asjadega toimimise viisid.

VangS § 15 lg 2 sisaldab omandiõigusesse sekkumise aluseid kinnipidamiskohas ja see on kooskõlas PS § 32 lõigetega 1 ja 2. Vangistuse täideviimise eesmärgist tulenevalt on kinnipeetava omandiõiguse ulatuslikud piirangud vanglas vajalikud. Vangistusseaduse kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglas omada asju, mille omamine ei ole VangS § 15 lg 2 ja lg 4 kohaselt keelatud. Kaebaja kell kuulub keelatud asjade hulka lähtudes VangS § 15 lg 2 ja 4 ja Tartu Vangla 21.12.2010. a käskkirja nr 1-3/164 punktist 1.35, mille kohaselt on Tartu Vanglas kinnipeetavatele keelatud esemed raadiod, televiisorid, elektripardlid, käekellad, taskuarvutid ja patareid, samuti muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed, mis ei ole ostetud vangla kauplusest ega olnud kaasas vanglasse vastuvõtmisel. See käskkiri on kehtiv ja kaebaja ei ole seda vaidlustanud.

Vastustaja lähtus käekella äravõtmisel VSkE §-st 57 – käekell ei olnud soetatud vanglateenistuse vahendusel ja on seega vastustaja arvates keelatud ese. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja leiab, et käekell on keelatud ese VangS § 15 lg 2 ja 4 mõttes ning Tartu Vangla direktori 21.12.2010. a käskkirja nr 1-3/164 kohaselt.

VSkE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju.

VangS § 68 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Eelnevast tulenevalt on vanglas põhimõtteliselt kaks õiguspärast viisi esemete saamiseks: 1) esemed on kinnipeetaval kaasas kas vanglasse esmakordsel saabumisel või 2) esemed soetatakse vangla vahendusel vangla kauplusest. Kinnipeetavate asjad kantakse kinnipeetava asjade ühtsesse nimekirja. Kaebaja sai kella väljaspool vanglat (olles kohtumajas) sõbra käest advokaadi vahendusel, see tähendab seadusega mittelubatud viisil. Kohtumajas olles oli kaebaja Tartu Vangla kinnipeetav ja tema kohta kehtisid VangS, VSkE ja muud aktid, mis laienevad kinnipeetavatele. Kaebaja ei saa nõuda käekella kui keelatud eseme enesele kätteandmist või nõuda selle säilitamist ning isiklike esemete nimekirja kandmist. Seetõttu ei saanud talle Tartu Vanglasse saabumisel käekella äravõtmisega ja hävitamisega tekkida riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kella äravõtmisega ei ole vangla käitunud õigusvastaselt ja seega puudub alus kahju hüvitamiseks. Kaebaja ei ole endale kahju tekkimist tõendanud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesolevas asjas ei leidnud tõendamist vanglaametnike tegevuse õigusvastasus, süü ning seejärel põhjuslik seos vanglaametnike süülise õigusvastase tegevuse ja tekitatud kahju vahel. Kahju ei kuulu hüvitamisele, kui isikule tegelikult kahju tekkinud ei ole või on tema õiguste rikkumine toimunud seaduslikul alusel või kui kahjulik tagajärg ei ole saabunud konkreetse õigusvastase ja süülise toimingu tagajärjel. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, ei kuulu kaebus rahuldamisele.

Tamara Hristoforova kohtunik