2-08-93265/74 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. november 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-08-93265

Tsiviilasi

AS Anso Timber hagi AS Stahlhut vastu põhivõlgnevuse

2 654 389

krooni,

intresside

270 373,23

krooni

ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

233 621,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. veebruari 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Stahlhut apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Stahlhut (registrikood: 10189547),

esindaja vandeadvokaat Ott Saame

Vastustaja

(hageja):

AS

Anso

Timber

(registrikood:

10150077), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 28. veebruari 2011 otsus muutmata.

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta AS-i

Stahlhut kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Anso Timber esitas hagi AS Stahlhut vastu põhivõlgnevuse 2 654 389 krooni, intresside

270 373,23 krooni ja lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt AS Anso Timber ja AS Stahlhut sõlmisid 20.04.2006 kokkuleppe, mille

kohaselt andis AS Anso Timber AS-ile Stahlhut laenu 192 000 eurot (3 004 147 krooni), mille

AS Stahlhut kohustus tagastama 2006 septembri alguses. Hiljem hageja pikendas laenu

tagastamise tähtaega kuni 2007 oktoobri lõpuni. Lubatud tähtajaks ei ole AS Stahlhut laenu

tagastanud ega intressi ja viiviseid tasunud.

03.04.2008 loovutas hageja osa oma nõudest kostja vastu – 22 353,61 eurot – kolmandale

isikule, Holzhandlung Bullinger GmbH & Co.KG-le, millest tulenevalt jäi kostja laenukohustuse

suuruseks hageja ees 169 646,39 eurot (2 654 389 krooni). Arvestades kostja põhivõlgnevusena

hageja ees hagiavalduse esitamise kuupäeva seisuga 2 654 389 krooni, on intressivõlgnevus

perioodil 01.05.2006 – 31.10.2007 270 373,23 krooni.

Hageja palus välja mõista kostjalt seisuga 19.01.2011 VÕS § 113 lg 1 alusel arvestatud

seadusjärgse viivis summas 793 155,26 krooni (50 691,86 eurot).

Kostja on osutanud tema poolt läbiviidud ühepoolsetele tasaarvestustele, millised ei ole ega saa

olla õiguslikult hageja suhtes siduvad, kuivõrd kostja poolt on asutud ühepoolselt tasaarvestama

alusetuid nõudeid hageja vastu.

Kostja peaks tõendama valduse kaotust ja valduse mittetagastamist üürilepingu objektile. Kostja

kui kinnistu omaniku valduse olemasolu temale kuuluval kinnistul eeldatakse. Samas ei ole

kostja hallide teisaldamist nõudnud. Kuivatushallid ei kuulu hagejale, vaid on muutunud

kinnisasja oluliseks osaks. Hageja lõpetas pärast üürilepingu lõppemist vaidlusalusel maatükil

igasuguse majandustegevuse. Hageja ei eitanud puidu, tõstuki Kalmar ja tootmisjäätmete

paiknemist kostjale kuuluval maatükil, sest kostja ei võimaldanud neid hagejal eemaldada. VÕS

§ 335 regulatsiooni esemeks on esmajoones eluruumi üürilepingust tulenevad nõuded.

Pooltevahelise kokkuleppe alusel oli hageja õigustatud püstitama sellele kinnistule ehitise,

üürilepingu lõppedes on hageja kaotanud valduse nii maatükile kui ka püstitatud ehitisele.

Kostjal on kinnistu omanikuna valdus tema kinnistul asuva territooriumi suhtes, sh seal

paiknevate ehitiste osas.

Kostja poolt esitatud üüripinna tasu arvestus on ülemäära suur. Varasemalt poolte vahel

kokkulepitud üür oli ühe 1 m2 üüripinna eest on ca 1,7 kr/m2 kuus.

Kostja on korduvalt menetluse käigus kinnitanud, et hallid kuuluvad talle. Seega ei ole võimalik

nõuda viilhalli eemaldamisega seotud kulusid olukorras, mil kostja kinnitusel kuuluvad

viilhallide omandiõigus hoopis talle. Samuti kostja poolt esitatud arvete põhjal ei ole tõendatud,

milles seisnes väidetav kokkulepe transportteenuse osutamiseks.

Kui kostja on seisukohal, et tehtud parendusi ei ole võimalik ära võtta asja (kinnistut)

kahjustamata, siis jäävad parendused kinnistu osaks ja kostjal puudub nende eemaldamise

nõudeõigus. Kui aga asju on võimalik eemaldada ilma kinnistut kahjustamata, siis on hoopis

kostja rikkunud hageja VÕS § 285 lg-s 3 sätestatud õigust asjale tehtud parenduste äravõtmiseks.

AS Tõrva Elekter poolt kostjale 04.02.2008 tehtud pakkumine mh puidukuivatushallide

teisaldamise ja pinnase taastamise kohta ei ole käsitletav dokumentaalse tõendina.

Kostja nõuded raamatupidamis- ja juhtimisteenuse osutamisega seoses ei ole seaduslikud ega

põhjendatud. Juhatuse liikme ja osaühingu tehingusse ei saa sekkuda kolmas isik. Nimetatud

teenustele ei kohaldu käsundita asjaajamise regulatsioon. Arusaamatuks jääb nõuete loovutamine

töötajate poolt kostjale, samas kui kostja on endal nõude olemasolu kinnitanud ja selle juba

tasaarvestanud.

Hagejal

ei

olnud

mingit

kokkulepet

kostja

esindajaga

osutatud

raamatupidamisteenuse hinna kohta. Hageja ei vaielnud vastu, et kostja töötajad tegelesid hageja

raamatupidamisega

perioodil

1997

–

2006.

Hageja

oli

nõus

tasuma

osutatud

raamatupidamiseteenuse eest perioodil mai 2006 – aprill 2008 keskmist tasu 1000 krooni kuus.

Sarnaselt juhatuse liikmega sõlmiti raamatupidajatega kokkulepped vahetult hageja poolt.

17.05.1997 sõlmitud üürilepingu lisa on näilik ja vastuolus heade kommetega ning see on

sõlmitud oluliselt hilisemalt lepingu lisas märgitud kuupäevast.

Kostja tugines oma nõudes hageja vastu nii lepingulisele suhtele kui käsundita asjaaamisele, kuid

ta ei ole välja toonud, millisele alusele tugineb tema nõue hageja vastu, s.o täpsustanud, kas tema

nõue tugineb kostja ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppele juhatuse liikme teenuse jms teenuse

osutamiseks või on nõude alus käsundita asjaajamine kostja poolt. A.L. kinnitas, et tal ei ole

nõudeid hageja vastu. Hageja leidis, et mõlemad kostja nõuded on aegunud.

Poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja võimaldab oma töötajal A. L. teha hageja

huvides töid ja toiminguid ning kostja maksab selle aja eest talle tasu ning hageja tasub selle eest

vahendustasuna 2 % puitmaterjali sisseostu käibest. A.L. ei olnud temal lasuvate hageja juhatuse

liikme kohustuste täitmisel mitte kostja esindaja, vaid iseseisev füüsiline isik. A.L. tegi töid

tulenevalt tema ja hageja vahel sõlmitud lepingust.

Hageja arvates ei ole käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldus täidetud. Kui kohus siiski

leiab, et tegemist on olnud käsundita asjaajamisega, siis käsundita asjaajamisele tuginevad

nõuded on osaliselt aegunud. Hageja oli seisukohal, et läbiviidud tasaarvestus on osaliselt

alusetu, kuivõrd kostja võimalikud vastunõuded on osaliselt aegunud.

Hageja eitas mistahes kokkulepet poolte vahel juhtimisteenuse osutamiseks A.L. poolt. Juhul,

kui kohtu poolt tuvastatakse siiski pooltevaheline lepinguline suhe kõnealuste teenuste osutamise

osas, on kostja nõue osaliselt aegunud. Hageja leidis, et varasemate, kui 2003 septembrikuust

pärinevate nõuete osas ei ole kostjal tasaarvestamise õigust. Samuti juhtimisteenuste mahu ja

tasu arvutamisel tuleks lähtuda mitte ekspert P. Võrgu, vaid ekspert A. Juhkami antud

arvamusest.

Hageja

palus

välja

mõista

kostjalt

põhivõlgnevuse

2 654 389

krooni,

intressid

270 373,23 krooni ning seisuga 19.01.2011 kogunenud viivised summas 793 155,26 krooni.

2. Kostja AS Stahlhut vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt on kostja hagejaga 20.04.2006 sõlmitud kokkuleppest tuleneva nõude

tasaarvestanud oma vastunõuetega hageja vastu. Kostja vastunõue hageja vastu seisnes tasu

nõudes kinnistu üürilepingu lõppemise järgse kasutamise eest, tasu nõudes kostja töötajate poolt

hagejale osutatud raamatupidamise- ja juhtimisteenuste eest, hagejale lähetatud kauba

transpordikuludes ja masinate remondikuludes. Kokku oli kostjal hageja vastu nõudeid summas

3 719 256,86 krooni. Kostja nõuded hageja vastu ei ole aegunud. Isegi kui nõuded oleksid

aegunud, siis aegunud nõuete tasaarvestamine on lubatud. Tasaarvestamise järgselt oli kostjal

veel nõudeid hageja vastu summas 1 068 654,14 krooni. Kostja nõuded hageja vastu ilma

igakuise hüvitiseta alates märtsist 2009 moodustavad 259 674,38 eurot (4 063 021,15 krooni).

Hageja ja kostja vahel sõlmiti aprillis 1997 lihtkirjalik „Tootmistsehhide ja vallaterritooriumi

üürileping“. Üüriperioodiks lepiti kokku 01.05.1997 – 30.04.2007. Üürilepingu ese on faktiliselt

käesoleva ajani hageja valduses. Hageja ei tõendanud lepingu objekti üleandmist kostjale

13.08.2008 seisuga. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kelle valduses oli kinnistu

alates 14.05.2008 ning kelle valduses on see praegusel ajal. Üürilepingu esemel on lisaks

üürilepingu esemeks olevale laole kaks hagejale kuuluvat puidukuivatushalli, 50 tihumeetrit

puitu, tõstuk Kalmar ja tootmisjäätmed. Kostjal on tekkinud VÕS § 335 järgne rahanõue hageja

vastu. Kostja rahanõude arvutus tugines üürilepingu lõppemisel kehtinud turuhindadele ning

kinnisvarabüroo UusMaa Tartu büroo turuülevaatele 2007/2008 aasta kohta, mille järgi olid

tootmis-ja laopindade üürihinnad Taru lähiümbruses keskmiselt tasemel 80-100 kr/m2. Kostja

poolt arvestatud igakuine üürihind (182 750 krooni ilma käibemaksuta) on vastavuses

turuhinnaga. Kostjapoolne nõue hageja vastu on igakuiselt suurenev, kuni hageja ei ole

rendipinda kostjale üle andnud. Perioodil aprill 2008 – veebruar 2009 on kostjal tekkinud

täiendav nõue hageja vastu 2 193 000 krooni, mille kostja tasaarvestas hageja võimalike seni

rahuldamata nõuetega kostja vastu vastavas ulatuses.

Pooled sõlmisid 17.05.1997 üürilepingu lisa, mille kohaselt andis kostja oma nõusoleku

üürilepingu esemele puidukuivatushallide rajamiseks. Teiselt poolt kohustus hageja aga

üürilepingu lõppemisel need hallid teisaldama ja andma üürilepingu eseme kostjale tagasi

seisukorras, millises see oli üürilepingu sõlmimisel. AS Tõrva Elekter tegi kostjale 04.02.2008

pakkumise, mh puidukuivatushallide teisaldamise ja pinnase taastamise kohta, mille kohaselt oli

hageja poolt üürilepingu esemele paigaldatud rajatiste teisaldamise ning endise seisukorra

taastamisega seonduvate kulude summa kokku 1 552 793,51 krooni. Kostja tasaarvestas

nimetatud summa ulatuses oma mainitud üürilepingu lisa p-s 3 sätestatud nõude hageja

võimalike seni rahuldamata nõuetega kostja vastu vastavas ulatuses. Hallid B ja C on algusest

peale olnud hageja valduses. Hallides A ja B asuvad jätkuvalt hagejale kuuluvad asjad. Hageja

peab tõendama, et ta on üürilepingu lõppedes üürileandjale valduse tagastanud. Hallide

asjaõiguslik staatus ei oma tähendust, kuivõrd sõltumata sellest, kas tegu on kinnisasja päraldiste

või oluliste osadega, on need olemuselt üüritud asjale tehtud parendused VÕS § 285 mõttes.

Kuna hageja on hoiustanud puidukuivatushallis B suurusega 273 m2 oma tõstuki ja puidu ning

hall on hageja valduses, siis oli kostjal täiendav nõue hageja vastu halli kasutamise eest VÕS

§ 335 alusel perioodil mai 2007 – jaanuar 2011 ehk 45 kuu eest 698,88 eurot kuus, kokku

31 449,60 eurot, mille kostja tasaarvestas hageja nõudega kostja vastu kattuvas ulatuses. Kostja

nõudis igakuist hüvitist üüritud asja tagastamisega viivitamise eest summas 11 679,85 eurot

alates 2007 maikuust. Ajavahemiku mai 2007 - jaanuar 2011 eest kuulub kostjale tasumisele

hüvitis kogusummas 513 913,40 eurot. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja poolt

nõutav hüvitis ei vasta turuhinnale, on kostja seisukohal, et kostja poolt nõutav ning

tasaarvestatud hüvitis ei saa olla väiksem kui R. Lubi ekspertiisis välja toodud 40 kr x 1500 m2 =

60 000 krooni ehk 3834,70 eurot kuus, mis teeb vastavalt hüvitise kogusummaks ajavahemiku

mai 2007 - jaanuar 2011 eest 168 726,75 eurot.

Kostja töötajad on hagejale raamatupidamisteenust osutanud alates hageja ettevõtte loomisest

1997. Kuni 2006 maini kasutas hageja oma raamatupidamise korraldamiseks kostja töötajaid,

selliselt, et sõlmis nendega otse vastavad töövõtulepingud. Kostja poolt tehtud tasaarvestuse

aluseks olev nõue hageja vastu seoses raamatupidamisteenuse osutamisega põhineb mais 2006

sõlmitud suulisel kokkuleppel, mille sisuks oli kostjaga töösuhtes oleva raamatupidaja poolt

hageja raamatupidamistööde tegemine. Seisuga 13.05.2008 oli kostjal nõudeid hageja vastu

raamatupidamisteenuse osutamise eest summas 488 992 krooni (koos käibemaksuga), millega

kostja tasaarvestas hageja nõuded vastavas ulatuses oma 13.05.2008 koostatud kirjas.

Hagejale juhtimisteenuse (juhatuse liikme käsutusse andmine) osutamine kostja töötaja A.L.

poolt on toimunud alates hageja ettevõtte asutamisest, s.o 1997. aastast. A.L. täitis hageja

juhatuse liikme kohustusi kostja teadmisel ja nõusolekul ning sisuliselt kostja kaudu.

Ühinguõiguslikult on tegu A.L. ja hageja vahelise tehingulise suhtega, millesse kolmandad isikud

ei saa sekkuda, kuid tasustamine ja juhtimise täpne läbiviimine osas, mis ei ole äriseadustikus

reguleeritud, on võlaõigusliku kokkuleppe küsimus, mis allub VÕS regulatsioonile. Kostja

arvates juhtimisteenuse hinna väljaselgitamiseks tuleks lähtuda mitte ekspert A. Juhkami poolt

koostatud ekspertiisist, sest eksperdi arvamus on vastuoluline ega täitnud oma eesmärki, vaid

ekspert P. Võrgu arvamusest. Ajavahemikul 1997 aprill – 2008 aprill on juhtimisteenuse

turuhinnaks arvestatud kokku 1 140 000 krooni, mis teeb keskmiseks juhatuse liikme kuutasuks

ca 8 636 krooni.

Kui hageja peaks vaidlustama lepingulise suhte puudumise poolte vahel raamatupidamis- ning

juhtimisteenuste osutamise osas, siis sellisel juhul on kostjal hageja vastu mainitud teenuste

osutamise eest tasunõue hageja majandustegevuse soodustamise eest käsundita asjaajamise

alusel. Kui kohus leiab, et tasunõuded raamatupidamis- ja juhtimisteenuste osutamise eest hageja

vastu on kostja vastavatel töötajatel, siis on kostja töötajad loovutanud oma nõuded kostjale.

Kostjal on hageja vastu igakuise hüvitise nõue alates üürilepingu lõppemisest mais 2007 kuni

valduse üleandmiseni kostjale, mida veel tehtud ei ole. Kostja tasaarvestas oma igakuise hüvitise

nõuded kuni valduse üleandmiseni hageja võimalike nõuetega kostja vastu kattuvas ulatuses.

Hageja ei saa kostjalt nõuda viiviseid nõuete eest, millised lõppesid tasaarvestuse tulemusena,

kuivõrd lõppenud nõudelt VÕS §113 kohaselt viivist arvestada ei saa.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus 28. veebruari 2011 otsusega rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis

AS-lt Stahlhut AS-i Anso Timber kasuks välja põhivõlgnevuse 2 654 389 krooni ehk

169 646,39 eurot, intressid 207 833 krooni ehk 13 282, 95 eurot ja viivised seisuga 19.01.2011

summas 793 155,26 krooni ehk 50 691,86 eurot. Kohus mõistis AS-lt Stahlhut AS Anso Timber

kasuks välja viivise VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates

20.01.2011 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole pooltel vaidlust asjaolu osas, et poolte

vaheline rendileping kehtis 01.05.1997 - 30.04.2007. Rendilepingu pikendamises kokku ei

lepitud ja hagejal oli kohustus rendilepingu lõppemisel rendiobjekt vabastada. Rendiobjektiks oli

1500 m2-ne tootmistsehh ja 6275 m2 suurune asfalteeritud välisterritoorium. Rendiobjekt asub

kostjale kuuluval kinnistul XXX , moodustades ühe osa kinnistust. Rendilepingu kehtivuse ajal

paigaldas hageja renditud maa-alale kostja nõusolekul kaks puidukuivatusmaterjalide

kuivatamiseks vajalikku rajatist (suurusega 240 m2 – 273 m2) ja viilhalli (suurusega 400 m2).

Nimetatud hallid on märgitud kui hallid B ja C. Neid rajatisi ei ole hageja senini teisaldanud.

Kostja nõuab hall B lammutuskulude ettemaksu hagejalt, halli C osas ei ole kostja samasisulist

nõuet esitanud. Hallis A, suurusega 1500 m2, mis on pooltevahelise rendilepingu objektiks, on

käesoleval ajal kostjale kuuluv höövelliin. A.L. oli ühel ja samal ajal mõlema poole juhatuse

liige, sh oli A.L. hageja juhatuse liige perioodil 04.04.1997 – 04.08.2009 ja kostja juhatuse liige

perioodil 1995 – 2005.

Asjas on tõendatud, et üürilepingu esemeks olnud tootmistsehh ja asfalteeritud välisterritoorium

asuvad kostjale kuuluval kinnistul XXX . Kinnistu on piiratud kõikidest külgedest ja üüripinnale

pääseb üksnes läbi kostja territooriumil asuva värava. Värava kasutamine on kostja kontrolli all.

Kostja on avaldanud, et ta ei pea võimalikuks hageja lubamist oma territooriumile ilma kohtu

osavõtuta. Hageja oli eelnevalt taotlenud kohtult kohustada kostjat mitte takistama temale

kuuluval territooriumil asuva viilhalli ülevaatust ja selle teisaldamist kolmandate isikute poolt.

Kostja tugines oma väites hageja poolt valduse üle andmata jätmises üksnes asjaolule, et hageja

on jätnud üüritud kinnistu osalt ära viimata tõstuki Kalmar, 50 m3 puitu ja tootmisjäätmed.

Tootmisjäätmete olemasolu rendipinnal ei ole kostja tõendanud. Menetluse lõpus väitis kostja, et

kõik need asjad on alates üürilepingu lõppemisest 30.04.2007 kuni selle päevani hoiustatud

puidukuivatushallis B. Kohus leidis, et hagejat ei saa pidada üüritud objekti (viilhall ja

asfaltplats, millele on ehitatud üürilepingu ajal ka kaks puidukuivatushalli B ja viilhall C)

otseseks valdajaks ainuüksi seetõttu, et kostja väidete kohaselt on hageja jätnud ära viimata oma

tõstuki ja puidu 50 m2 ning sõlmitud ei ole vara üleandmise-vastuvõtmise akti. Asjas on

tuvastatud, et üüriobjektiks oleval viilhallil ei ole uksi ees ja seal paikneb kostjale kuuluv

höövelliin, kostja on seda ise tunnistanud, samas nõuab kostja hagejalt VÕS § 335 alusel hüvitist

ka selle ruumi osa eest, kus paikneb kostjale kuuluv höövelliin. Kohus leidis, et selline kostja

nõue on pahauskne. Otsene valdus üüritud asjale seondub tegeliku võimuga selle üle. Seega pole

asjakohased kostja tõendamata väited, et mõningad hagejale kuuluvad vallasasjad on varasemal

üüripinnal. Puudub vaidlus, et hageja on oma äri- ja tootmistegevuse XXX kostjalt üüritud

pinnal lõpetanud siis, kui üürileping lõppes ja loobunud tegelikust võimust asja üle (AÕS § 39

lg 1). Kohtul puudus kahtlus, et A.L. oleks jätnud üüritud kinnistu üürilepingu lõppemisel

kostjale üle andmata. Asjaolu, et hageja registrijärgne asukoht on jätkuvalt XXX Tartumaal ei

tõenda kostja väidet, et üüritud asja ei ole üürileandjale tagastatud.

Kuna kohus ei ole tuvastanud hageja poolt üüritud asja tagastamisega viivitamist, siis puudus

kostjal õiguslik alus esitada nõudeid VÕS § 335 alusel seoses üüritud asja tagastamise

viivitamisega, seega puudus kostjal sellel alusel nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada.

Kohus leidis, et hageja on põhistanud aprillis 1997 sõlmitud rendilepingu lisa võltsituse selle

koostamise kuupäeva osas ja jättis dokumendi TsMS § 277 lg 4 alusel otsuse tegemisel tõendite

kogumist välja. A. Bullinger ja M. Stahlhut poolte seaduslike esindajatena sõlmisid aprillis 1997

saksakeelse rendilepingu. Dokumendi tõlke kohaselt on tegemist rendilepinguga, pooli

nimetatakse rentnik ja rendileandja. Samas on A.L. ja M. Stahlhut poolte esindajatena sõlminud

saksakeelsele rendilepingule lühikest aega hiljem 17.05.1997 eesti keelse lisa, kus kasutatakse

terminina „üürileping“ ja pooli nimetatakse üürnik ja üürileandja. Kohus leidis, et rendilepingut

ja selle lisa ei ole säilitatud koos. Rendilepingul on ka kostja pitsat, lisal seda ei ole. Lepingu lisa

hageja nimel allkirjastanud A.L. andis tunnistajana ütlusi selles, et ta pidi hageja esindajana

kulutused, mis olid suuremad kui 3 000 krooni, A. Bullingeriga kooskõlastama. Iseseisvalt tohtis

ta teha üksnes neid tehinguid, mis olid seotud igapäevase äritegevusega. Nimetatu on kooskõlas

ka A. Bullingeri seletusega. Rendilepingu detaile A.L. ei teadnud. 17.05.1997 sõlmitud lepingu

lisast ei mäletanud tunnistaja midagi, ta ei osanud selgitada, miks ta selle sõlmis, tõenäoliselt

tegevusloa taotlemiseks. Tunnistaja ei mäletanud, et kui rendilepingu sõlmimine ei olnud tema

pädevuses, siis miks ta sõlmis rendilepingu lisa. Samas väitis A. L., et kuupäev ei ole valesti

kirjutatud. Nimetatud asjaoludest ja tõenditest tegi kohus järelduse, et rendilepingu lisa on

allkirjastatud küll A.L. poolt, kuid mitte lisas märgitud ajal. Lepingu lisa kui dokumendi

võltsituse hindamisel arvestas kohus lisaks ka asjaoluga, et 1997 rendilepingu sõlmimise ajal oli

mõiste „üürileping“ kasutusel eelkõige eluruumide tasu eest kasutusse andmisel. Mõiste

„rendileping“ oli sel ajal praktikas kasutusel äriruumide üürile andmisel. Alles alates

võlaõigusseaduse kehtima hakkamisest 01.07.2002 võeti mõiste „üürileping“ kasutusele nii elu-

kui ka äriruumide tasu eest kasutusse andmisel. Tavapäraselt kasutatakse põhilepingu ja selle lisa

koostamisel ühesugust terminoloogiat, eriti veel siis, kui põhilepingu ja lisa sõlmimise vaheline

tähtaeg on väga lühike nagu väidetavalt antud juhul peaks olema. Ainuüksi kasutatud

terminoloogiast saab järeldada, et nn rendilepingu lisa on tegelikkuses sõlmitud pärast VÕS

kehtima hakkamist, lisa sisust tulenevalt pärast rendilepingu lõppemist.

Juhul kui asuda seisukohale, et rendilepingu 17.05.1997 kuupäevaga sõlmitud lisa ei ole

kuupäeva osas võltsitud, siis oleks tegemist kehtiva tehinguga. Kohus ei nõustunud hagejaga

selles, et tegemist võiks olla tühise tehinguga TsÜS § 89 alusel (näilik tehing) või § 86 alusel

(heade kommete vastane tehing).

Kostja on esitanud võltsitud lepingu lisa alusel hageja vastu puidukuivatushallide teisaldamise ja

pinnase taastamisega kaasnevate kulude nõude 1 552 793,51 krooni ja selle tasaarvestanud

hageja nõudega enda vastu. Kuna 17.05.1997 lepingu lisa on võltsitud, siis ei ole pooled VÕS

§ 285 lg 2 kohaselt endise olukorra taastamises kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kokku leppinud ja kostja ei saa esitada hageja vastu ka seaduse alusel nõudeid

puidukuivatushallide kui parenduste teisaldamiseks või vastavate kulude hüvitamiseks.

Kohus tuvastas, et üüritud asi on üürileandjale tagastatud koos parendustega. Kohus nõustus

kostjaga, et käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas eemaldamata

parendused on muutunud kinnisasja olulisteks osadeks või on tegemist kinnisasja päraldistega.

Kuna üürnik ei ole parendusi VÕS § 285 lg 3 alusel üürilepingu lõppemisel eemaldanud, kuulub

parendus kostjale ja hagejal võib olla kostja vastu VÕS §-st 286 tulenev kulutuste hüvitamise

nõue.

Kohus leidis, et teisaldamis- ja pinnase taastamise võimalike kulude suurus on tõendamata.

Kostja poolt esitatud AS Tõrva Elekter hinnapakkumine 4. veebruarist 2008 on dokumentaalne

tõend TsMS § 272 lg 1 mõttes, kuid tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga. Hinnapakkumise

kolmest lehest kaks on allkirjastamata ning hinnapakkumises ja menetlusdokumentides esitatud

kuivatushallide pindala erineb. Hinnapakkumisest ja ka muudest tõenditest ei nähtu, milliste

andmete ja vaatluste alusel on hinnapakkumine koostatud. Samuti hinnapakkumine kehtis üksnes

kuni 01.08.2008.

Kohus leidis, et hageja viide TsMS §-le 365 ei ole käesolevas asjas asjakohane. Kostja on

käesolevas hagis esitanud üksnes tasaarvestusest tulenevaid vastuväiteid hagile, kostja ei ole

esitanud kohtule tähtaja määramise ja kahju hüvitamise täiendavaid nõudeid TsMS § 365

tähenduses. TsMS §-st 365 ei tulene, et teisaldamisnõuet esitamata ei saaks isik üldse esitada

kahju hüvitamise nõuet.

Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et kostjal on nõue hageja vastu summas

310 320,14 krooni seoses transporditeenuse osutamise ja saematerjali müügiga, mida oleks

võimalik tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Kostja ei ole tõendanud ei poolte vaheliste

kokkulepete olemasolu transporditeenuste osutamiseks ja kuuse saematerjali müügiks ega ka

niisuguste kokkulepete olemasolul nende kohast täitmist. Ainuüksi arvete väljakirjutamine ja

esitamine kohtule ei tõenda nõude olemasolu ja selle sissenõutavaks muutumist.

VÕS § 619 lg 1 kohaselt kohustub käsunduslepingu alusel üks isik osutama teisele teenuseid.

Kostja hagejale teenuseid ei osutanud. Hageja juhatuse liige A.L. ei olnud temal lasuvate

seadusest tulenevate juhatuse liikme kohustuste täitmisel mitte kostja esindaja, vaid iseseisev

füüsiline isik. A.L. tegi töid ja osutas teenuseid hagejale tulenevalt tema ja hageja vahelistest

kokkulepetest. Äriseadustiku sätted ei võimalda, et seoses juhatuse liikme ülesannete täitmisega

tekiks õigussuhe mitte äriühingu ja juhatuse vahel, vaid äriühingu ja kolmanda isiku vahel. Seega

pole asjas mingisugust kokkulepet juhtimisteenuse osutamiseks A.L. kasutusse andmise teel

kostja poolt hagejale tõendatud.

Samuti ei kohaldu käesoleval juhul käsundita asjaajamise sätteid. VÕS-is sätestatud käsundita

asjaajamise sätted ei kohaldu kostja tegudele enne 01.07.2002, mil kehtis tsiviilkoodeks. Samas

ei ole kostja VÕS § 1018 lg 1 mõttes selleks isikuks, kes on teinud midagi (osutanud

juhtimisteenust) teise isiku (hageja) kasuks. Juhtimisteenust osutas hagejale A. L., kes oli samal

ajal tõepoolest ka kostja juhatuse liige, kuid see ei tekita käesoleva vaidluse poolte vahel mingeid

õigussuhteid, sh ka käsunduslepingust või käsundita asjaajamisest tulenevaid õigussuhteid.

Käsundita asjaajamine ei kohaldu ka seetõttu, et äriühingu juhatuse liikme ja äriühingu vahel

eksisteeris tehinguline õigussuhe, mis ei võimalda käsundita asjaajamise regulatsiooni

kohaldamist.

ÄS § 314 lg 1 kohaselt juhatuse liikmele makstava tasu suuruse ja maksmise korra määrab

aktsiaseltsi nõukogu, sama põhimõte on kehtinud alates äriseadustiku vastuvõtmisest. Samas ÄS

ei keela täita juhatuse liikme kohustust tasu saamata. Kuna juhatuse liikme suhe äriühinguga on

käsunduslepingu laadne, siis tuleb tasu maksmise kohustuse küsimust käsitleda ka

võlaõigusseaduse vastavate sätete valguses. VÕS § 627 lg 1 kohaselt kui käsunduslepinguga ei

ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada

üksnes tasu eest. Asjas ei ole vaidlust selles, et poolte vahel olid pikaaegsed mõlemale poolele

kasulikud koostöösuhted. A.L. andis ise tunnistajana ütlusi, et nii hageja kui kostja tegevus oli

ühe puidu vääristamise protsessi osad. Asjas on tõendatud ekspert P. Võrk arvamusega, et

füüsiliselt ei olnud tihti võimalik vahet teha, millal A.L. töötas kostja heaks ja millal hageja

heaks, samuti olid tema osalusel tehtud müügitehingud mõlemale poolele kasulikud. Asjas

puuduvad tõendid, et AS Anso Timber nõukogu oleks kunagi A.L. e kui hageja juhatuse liikmele

tasu määranud ja selles ei ole ka vaidlust. A.L. on tunnistajana avaldanud, et tal puuduvad

igasugused nõuded hageja vastu seoses juhatuse liikme tasuga. Seega kohus leidis, et hageja

juhatuse liikme kohustuste täitmist A.L. poolt võis mõistlikult eeldada ka tasu saamata. Kuna

A.L. e ei olnud seaduse järgi tasu nõukogu poolt määratud, siis ei saa A.L. olla hageja vastu ka

juhatuse liikme kohustuste täitmisega seonduvaid nõudeid, mida loovutada kolmandatele

isikutele, sh kostjale.

Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ühinguõiguslikult ongi tegu A.L. ja hageja vahelise

tehingulise suhtega, millesse kolmandad isikud ei saa sekkuda, kuid tasustamine ja juhtimise

täpne täideviimine on võlaõigusliku kokkuleppe küsimus, mis allub võlaõiguslikule

regulatsioonile. Kostja ei ole tõendanud, et tasustamise ja juhtimise osas A.L. ja hageja vahel oli

sõlmitud kokkulepe.

Kohus leidis, et kostjal puudus igasugune nõue seoses väidetava juhtimisteenuse osutamisega

hagejale, mida kostja saaks tasaarvestada hageja nõudega.

Kohus leidis, et pärast raamatupidaja M.K. lahkumist kostja juurest töölt leppisid pooled küll

kokku, et kostja töötajad jätkavad hagejale raamatupidamisteenuste osutamist, kuid tasu osas

pooltel kokkulepe puudus. Kõik raamatupidamisdokumendid jäid pärast M.K. lahkumist kostja

valdusesse. Kohus leidis, et A.L. korraldusel jätkasid kostja raamatupidajad A.K. ja seejärel I.P.

teatud raamatupidamistoimingute tegemist.

Muude täpsete andmete puudumisel raamatupidamise mahu osas lähtus kohus teenuse mahu

määramisel raamatupidamislike kirjete arvust perioodi (1 kuu) kohta. Pooled leppisid

kohtuistungil ka sellises raamatupidamisteenuse mahu määratlemises kokku. Hageja

päevaraamatu kohaselt oli 2006 lausendite arv 2533 lausendit, mis teeb kuu keskmiseks

211 lausendit. 2007 oli lausendite arv 659 lausendit, mis teeb kuu keskmiseks lausendite arvuks

55 lausendit. 2008 oli lausendite arv nelja kuu jooksul 236, mis teeb kuu keskmiseks

59 lausendit. Kohus ei pidanud õigeks võtta raamatupidamise mahu määramisel aluseks üksnes

ostu- ja müügitehingute arvu.

Kohus leidis, et raamatupidamisteenuse eest tavaliselt tasutava tasu määramisel saab eelkõige

lähtuda kostja esitatud tõenditest raamatupidamisteenuste hindade kohta, sest need kajastavad

teenuste hindu arvestades just raamatupidamiskannete arvu. Samas arvestas kohus ka hageja

vastuväidetega, et raamatupidamisteenuste hinnad on Tartus odavamad kui Tallinnas. Kohus ei

arvestanud teenuse turuhinna määramisel raamatupidaja M.K. le kuni aprillini 2006 makstud

töötasu suurusega. Teenuse tavalise hinna määramisel kasutas kohus talle TsMS §-ga 233 antud

diskretsiooni nõude suuruse hindamisel.

Kohtu arvutuskäik oli järgmine: 2008 – kohus luges 59 kande juures kuus keskmiseks

turuhinnaks 1500 krooni kuus, koos käibemaksuga 1770 krooni kuus perioodil jaanuar kuni

aprill, kokku 7080 krooni; 2007 - kohus luges siin 55 kande juures kuus keskmiseks turuhinnaks

1500 krooni kuus, koos käibemaksuga 1770 krooni kuus, 12 kuud kokku 21 240 krooni; 2006 –

kohus luges siin 211 kande juures kuus keskmiseks turuhinnaks 3250 krooni kuus, koos

käibemaksuga 3835 krooni kuus, 8 kuud kokku 30 680 krooni.

Kohus leidis, et kostja nõue 2005. aasta aruande koostamise osas ei ole tõendatud. 2006. aasta

aruande koostamise osas luges kohus kostja nõude tõendatuks hageja omaksvõtuga mõistliku

tasu osas. Kohus leidis, et tavaline hind aastaaruande koostamiseks on 3000 krooni aruande

kohta, millel lisandub käibemaks 540 krooni, kokku seega 3 540 krooni.

Kohus leidis, et põhjendatud on kostja nõue hageja vastu raamatupidamisteenuse osutamise eest

7080 + 21 240 + 30 680 + 3540 krooni = 62 540 krooni. Kostja on raamatupidamiseteenuse

osutamisest tuleneva nõude hageja vastu lugenud tasaarvestatuks hageja nõudega tema vastu oma

13.05.2008 avaldusega.

Kohus oli seisukohal, et iseenesest ei välista VÕS § 335 üürileandja õigust nõuda üürnikult

kahjuhüvitist ka sel juhul, kui üürnik jätkab VÕS § 285 lg 3 alusel asjale tehtud parenduste

kasutamist ja ei tagasta üürileandjale üüritud asja. Käesoleval juhul väidab hageja, et temale

kuuluv tõstuk, puit ja puidukuivatushall on kostja valduses, kuna kostja on teinud hagejale

takistusi nimetatud asjade äratoomisel ja kohus on selle hageja väite asjas juba tõendatuks

lugenud. Samas on kostja esitanud kogu menetluse käigus vastuolulisi seisukohti selle kohta, kus

paiknevad temale kuuluval kinnistul hagejale kuuluvad tõstuk Kalmar ja puit. Kohus leidis, et

kostja seletused puidu ja tõstuki paiknemise kohta kostjale kuuluval kinnistul on vastuolulised ja

tõendamata on tõstuki ja puidu tegelik paiknemise koht kogu vaidlusaluse perioodi jooksul. On

võimalik, et kostja ise on paigutanud nimetatud asju pärast rendilepingu lõppemist alates maist

2007 talle kuuluval kinnistul ringi, mis omakorda tõendab hageja väidet, et rendilepingu objekti

valdus, sh lepingu parenduste valdus, on kostjal. Pole tõendeid, et puit 40-50 m3 on üldse

säilinud. Seega on kostja nõue hüvise saamiseks viilhalli B kasutamise eest põhjendamata ja

puudub alus kostja nõude 31 449,60 eurot tasaarvestamiseks hageja nõudega kostja vastu

kattuvas ulatuses.

Hageja põhinõudele ei ole kostja iseenesest vastuväiteid esitanud. Hageja nõue ja tasumise lõplik

tähtaeg 31.10.2007 on tõendatud maksekorraldusega 20. aprillist 2006 ja poolte esindajate

vahelise kirjavahetusega. Kuna kostja ei ole hagejalt saadud laenu tasunud ja kohus pidas

põhjendatud kostja nõudeks, mille tasaarvestamine hageja nõudega vastavas ulatuses on

võimalik, üksnes 62 540 krooni, siis ülejäänud osas kuulus hagi rahuldamisele.

Kohus luges VÕS § 201 lg 1 alusel 62 540 krooni tasaarvestatuks juba sissenõutavaks muutunud

intressi arvelt. Tasaarvestuse päevaks 13.05.2008 oli sissenõutavaks muutunud nii kasutusintress

270 373 krooni kui ka viivitusintress. Kasutusintress oli muutunud esimesena sissenõutavaks.

Tulenevalt nimetatud asjaolust ja VÕS § 201 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tuleb lugeda kostja poolt

tasaarvestatuks 62 540 krooni hageja poolt nõutavast kasutusintressist 270 373 krooni,

tasaarvestuse järgselt on hageja poolt nõutav intress 207 833 krooni.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 2 654 389 krooni ehk 169 646,39 eurot,

intressid 207 833 krooni ehk 13 282,95 eurot ja viivised seisuga 19.01.2011 summas

793 155,26 krooni ehk 50 691,86 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka viivis VÕS

§ 94 lg-s 1 sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt alates 20.01.2011 kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Stahlhut esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. veebruari 2011

otsuse tühistamist osas, millega kohus hagi rahuldas ning tühistatud osas asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmist.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) leidis kohus, et poolte vahel ei ole mingisugust kokkulepet juhtimisteenuse osutamiseks

A.L. kasutusse andmise teel ja, et A.L. täitis hageja juhatuse liikme kohustusi tasu saamata.

Juhatuse liikme kohustuste täitmine kujutab endast juhitavale ühingule suunatud sooritust,

milline omab vältimatult mingisugust väärtust. Asjas toimunud kohtulikud ekspertiisid

kinnistasid, et juhatuse liikme poolt tehtava soorituse ehk äriühingu juhtimise väärtus on

rahaliselt hinnatav. Seega saades rahaliselt hinnatava hüve, peaks äriühing juhtimise eest

vastavalt selle väärtusele ka tasuma. Käsitletud sooritust ja sellele vastavat tasumise kohustust on

võimalik kvalifitseerida ühel järgmistest viisidest: juhtimisteenuse osutamise leping (tööjõu rendi

või käsundusleping) hageja ja kostja vahel, millega kostja kohustus andma A.L. hageja käsutusse

juhatuse liikmena ja kandma sellega kaasnevad kulud; juhatuse liikme teenistusleping hageja ja

A.L. vahel, millest tulenevad nõuded on loovutatud kostjale; käsundita asjaajamisest tulenev

õigussuhe hageja ja kostja vahel, kusjuures kostja soodustuseks hagejale ei ole mitte juhatuse

liikmeks olemine, vaid juhatuse liikme kasutada andmine ja sellega seonduvate kulude

kandmine; kostja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hageja vastu; A.L. alusetust

rikastumisest tulenevad nõuded hageja vastu, mis on loovutatud kostjale.

Kohus on valesti hinnanud kostja poolse hagejale osutatud soorituse sisu. Selleks soorituseks ei

olnud mitte juhatuse liikmeks olemine läbi A.L. isiku, vaid A.L. hageja kasutusse ja käsutusse

andmine (hageja juhatuse liikmeks lubamine) ja sellega seonduvate kulude kandmine.

Kohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel jõudes järeldusele, et ÄS sätted ei keela täita juhatuse

liikme kohustusi tasu saamata ja A.L. poolt võis mõistlikult eeldada juhatuse liikme kohustuste

täitmist tasu saamata. ÄS sätted ei keela täita juhatuse liikme kohustusi ka tasu saamata, samas

on kohtu käsitlus, mille kohaselt juhatuse liikmele tasu mittemaksmine on praktikas levinud,

konkreetsete õigussuhete kontekstis kohatu. Tasuta töötamine on tavapärane siis, kui juhatuse

liige on ka äriühingu aktsionär ja ta saab tasu mingil muul viisil, nt dividendina. Käesoleval juhul

A. L. ei kuulunud osanike või aktsionäride ringi.

Kohus eksis materiaalõiguse tõlgendamisel leides, et kuivõrd hageja nõukogu ei ole A. L. tasu

määranud, siis ei saa A. L. olla hageja vastu nõudeid, mida loovutada hagejale. Kuigi ÄS §

314 lg 1 sätestab tõepoolest, et juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord

määratakse nõukogu otsusega, ei tulene nimetatud sättest, justkui sõltuks juhatuse liikme õigus

tasule sellest, kas nõukogu on vastava otsuse langetanud. ÄS § 314 lg 1 on definitiivne norm ja

asjaolu, et tasu määramine on nõukogu pädevuses, ei seo juhatuse liikme õigust tasule sõltuvusse

nõukogu vastavasisulisest otsusest. Kohus eksis A.L. ütluste hindamisel, leides, et temal nõuded

hageja vastu puuduvad ja ta nõustus täitama hageja juhatuse liikme kohustusi tasuta. A.L.

ütlustega on tõendatud, et nii tema töötasu kui ka mistahes tööülesannete täitmisega seotud

kulutused (ametiauto, telefon, komandeeringud) olid kostja kanda. Oluline on seejuures, et A.L.

nägi töötamist hageja ja kostja juhatuse liikmena sisuliselt kogumina, eristamata ja omamata

konkreetset igapäevast aega ainult hageja juhatuse liikme kohustuste täitmiseks jmt. A.L.

ütluste hindamisel seoses tasu mittenõudmisega ning nõuete puudumisega hageja vastu tuleb

arvestada A.L. tööülesandeid nii hageja kui ka kostja juures. Kohus on A.L. tasu üle otsustamisel

jätnud tähelepanuta asjaolu, et juhatuse liikmeks olemisega kaasneb vastutus mh äriühingu

võlausaldajate ees. On ilmne, et isik, kes võtab juhatuse liikme staatusega kaasneva vastutuse

äriühingus, mis temale ei kuulu, ei tee seda üksnes heast tahtest ja tasuta, vaid eeldab vastutusele

vastavat kompensatsiooni. Seejuures niikaua, kuni isik ei oma pretensioone ning leiab, et on

saanud nõuetekohaselt tasustatud, ei ole määrav, kes selle kompensatsiooni isikule konkreetselt

tasub – on see juhitav ühing või juhitava ühingu ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppe alusel

kolmas isik. Kohus ei andnud hinnangut hageja ja kostja vahelisele suhtele seoses A.L. poolt

hageja juhatuse liikme kohustuste täitmisega. Kohus on andnud üksnes lakoonilise selgituse, et

ÄS ei võimalda, et juhatuse liikme teenust osutab äriühing. Sellega kohus ebaõigesti hindas

tõendeid ja rikkus materiaalõiguse. Kohus oleks pidanud leidma, et A.L. tegevus oli hageja

jaoks midagi väärt ja kohus oleks pidanud analüüsima, millise õigussuhte alusel hageja selle

väärtuse sai. A.L. seletustest tuleneb, et ta ei osutanud tasuta teenust, vaid tema teenuse eest tasus

kostja, mis omakorda viitab hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele.

Kohus on eksinud käsundita asjaajamise sätete kohaldamisel eelkõige kostja poolt hagejale

osutatud soorituse vale sisustamise tõttu. Kostja poolt on A.L. hageja juhatuse liikmeks lubamise

ja sellega seonduvate kulude kandmise puhul on tegemist sooritusega, millel on majanduslik

väärtus.

Kohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida ka kostja võimalikke nõudeid hageja vastu seoses

A.L. hageja juhatuse olemisega tulenevalt alusetu rikastumise sätetest;

2) jääb arusaamatuks, miks kohtu arvates ühte teenust (raamatupidamine) on võimalik ühe

äriühingu poolt teisele osutada, aga teist teenust (juhtimisteenus) ei ole. Maakohus on

raamatupidamisteenuse väärtuse leidmisel rikkunud diskretsiooni piire. Hageja arvestuste

kohaselt, mis tuginevad tema poolt esitatud tõenditele, oli teenuse väärtuseks 488 992 krooni,

kohus aga, tuginedes samadele tõenditele, jõudnud tulemusele 62 540 krooni. Seega on

maakohus diskretsiooni tulemusena vähendanud summat 426 452 krooni ehk 87% võrra. Kui

kohus ei nõustu hageja hinnanguga tõenditele, siis peab ta seda põhjendama ning kui kohus ei

lähtu hageja esitatud tõenditest, siis peab kohus tõendite kõrvalejätmist põhjendama. Kohus ei

ole seda teinud;

3) on TsMS § 277 lg 1 ja § 277 lg 4 alusel dokumendi ehtsuse vaidlustamise õigus üksnes

menetlusosalisel ning kohus võib jätta vastava tõendi otsuse tegemisel arvestamata üksnes poole

taotlusel. Niisuguseid taotlusi hageja esitanud ei ole. Seega asudes seisukohale, et hageja on

põhistanud rendilepingu lisa võltsituse selle koostamise kuupäeva osas, ning jättes nimetatud

dokumendi seetõttu TsMS § 277 lg 4 alusel otsuse tegemisel tõendite kogumist välja, on kohus

oluliselt eksinud menetlusõiguse normide vastu. Kohus on väljunud nõude lahendamise piiridest

ning on kohaldanud TsMS § 277 regulatsiooni ilma vastava taotluseta. Niisamuti on kohus

eksinud TsMS § 436 lg 4 oleva keelu vastu tugineda otsuses asjaolule, mida menetluses ei ole

arutatud.

Kostja arvates lepingu lisa väidetav võltsitus kohtuotsuses käsitletud asjaoludest ei tulene.

Seadusega ei ole keelatud, et tehingu dokumendid vormistatakse pärast tehingus kokkuleppimist,

kuid tehingu tegeliku sõlmimise kuupäevaga. Menetluses ei selgunud kohtu hinnangul, millal

kõnealune lepingu lisa allkirjastati, kuid kohus möönab, et ükskõik, millal see allkirjastati, oli

allkirjastamise ajal A.L. seadusest tulenevalt õigus see allkirjastada. Eelnevast tulenevalt on

tegemist tehinguga, mis on tehtud tehingus osalevate poolte volitatud esindajate poolt ning pole

alust rääkida võltsimisest. Kohus jättis arvestamata, et A L. kinnitas oma allkirja ehtsust

lepingulisal.

TsMS § 230 lg 1, § 232, § 236 lg 1 ja 3, § 363 lg 1 p 3 ja § 394 lg 2 p 3 kohaselt asjaolude ja

väidete tõendamine saab toimuda üksnes poolte esitatud vastavate tõendite alusel, mis peaks

kehtima ka tunnistaja ütluste kui tõendite ühe liigi kohta. Kostja taotles A.L. ülekuulamist

selleks, et tõendada „raamatupidamis- ja juhtimisteenuse osutamist ja selle üksikasju“. Hageja ei

ole A.L. ülekuulamist taotlenud, seega TsMS § 236 lg 1 mõttes ei ole ta ka esitanud taotlust, et

kohus hindaks mingit tema väidet A.L. tunnistuse alusel. Tsiviilkohtumenetluse võistlevuse

põhimõttest tulenevalt ei saa olla lubatud, et kohus tegutseks siin n.ö „omal initsiatiivil“, sidudes

tõendeid väidetega, mille tõendamiseks neid ei ole esitatud. Kohus on A.L. ütlusi kui tõendit

selles osas ebaseaduslikult kasutanud, tõendamaks väidet (et üürilepingu lisa ei ole sõlmitud

kuupäeval, mis sellelt nähtub), mida kumbki pool ei ole esitanud. Samuti A.L. ütlused

üürilepingu lisa sõlmimisega seotud üksikasjade mittemäletamise kohta ei ole kuidagi erakordsed

või üllatuslikud, sest ta ei ole valmistunud tunnistusi üürilepingu lisa kohta andma;

4) ei nõustu kostja kohtu järeldusega, et hageja oleks üüritud objekti valduse kostjale

tagastanud. Ei ole tõendatud mingeid takistuste tegemisi ning kohtu vastav järeldus ei põhine

tõenditel. Kohus on ebaõigesti kohaldanud Riigikohtu otsust nr 3-2-1-46-09. Vaidlust ei ole

selles, et üüritud pinnal asuvad endiselt üürniku asjad (siinkohal ei oma tähendust, kui palju või

vähe neid asju on). Seega ei ole üürnik üüritud pinda vabastanud ning Riigikohtu viidatud

lahendit ei saa siin juhisena kasutada. Asjade hoidmine üüripinnal on üüripinna kasutamine.

Hageja ei ole kostjat teavitanud, et ta on otsest valdamisest loobunud ning, et kostjal on õigus

üürilepingu eset taas valdama hakata. VÕS § 334 lg 1 tuleneva üürniku kohustuse täitmiseks ei

piisa üksnes passiivsest valdamisest loobumisest. Vajalik on aktiivne üürileandjale suunatud

tegevus ning vastava tahte objektiivselt tuvastatav väljendamine. Kohus on jätnud tuvastamata, et

hageja ei ole esitanud tõendeid, mis osundaksid hageja tahtele üüritud asi kostjale tagasi anda.

Samas on tuvastatud, et üüritud territooriumil olid üürilepingu lõppedes alles üürniku poolt

püstitatud rajatised ning vähemalt osaliselt ka hagejale kuuluv vara (tõstuk ning puit).

Kahtluse korral lasub valduse tagastamise tõendamise koormis üürnikul, s.o käesoleval juhul

hagejal.

Kohus on leidnud, et A.L. andis valduse üle. Niisugune järeldus on väär. Sellest, kui üks inimene

on samaaegselt kahe juriidilise isiku esindaja, kes kohtu või hageja arvates ehk võiksid soovida

mingeid tahteavaldusi teha, ei saa kuidagi järeldada, justkui need tahteavaldused oleks ka

tegelikkuses tehtud. Tõsiasi on, et üürilepingu lõppemise ajal ei tegelenud A.L. hageja juhatuse

liikmena üürilepingu eseme valduse kostjale tagastamisega;

5) on kohus kostja poolt esitatud AS Tõrva Elekter hinnapakkumise hallide teisaldamiseks ja

pinnase

taastamiseks

kõrvale

jätnud

kui

ebausaldusväärse

eelkõige

sellepärast,

et

hinnapakkumise kolmes lehest kaks on allkirjastamata. Kehtiv õigus ei kohusta hinnapakkumisi

allkirjastama ning kindlasti ei ole kohustust tingimata allkirjastada kõik hinnapakkumise lehed.

Samuti hageja ei ole esitanud vastuväiteid hinnapakkumises toodud summadele. Maakohtu

märkus, et AS-i Tõrva Elekter hinnapakkumine kehtis üksnes kuni 01.08.2008, ei ole asjakohane.

Kostja on selgitanud, kuidas on kõnealuse hinnapakkumise alusel arvutatud kostjapoolse nõude

suurus. Maakohus on omistanud ebakohaselt suure tähenduse kuivatushallide pindalade

erinevusele hinnapakkumises ning poolte menetlusdokumentides;

6) ei nõustu kostja kohtu järeldusega, et tema nõue saada hüvitist halli B kasutamise eest on

põhjendamata. Kohus väidab, et „pole tõendeid, et puit 40 – 50 m3 on üldse säilinud“, samas kui

otsuses eelnevalt on kohus sedastanud, et „hageja ei eita, et tema poolt üüritud pinnal on teatud

kogus puitu“. Hageja peamine vastuväide seisnebki ju selles, et kostja olevat justkui teinud

takistusi asjade äraviimisele. Kuigi takistuste tegemine on jäänud tõendamata, on niisugusest

vastuväitest olemuslikult järelduv, et hageja võtab omaks, et teatud asjad (mh „teatud kogus

puitu“) jäid hageja poolt pinnale. Seega ei ole selles osas poolte vahel vaidlust;

7) leidis kohus, et kostja poolt esitatud transporditeenuse arved ja saematerjali müügiarved ei

tõenda vastavate teenuste osutamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel toimus

äritegevus, mis seisnes selles, et kostja korraldas saematerjali kokkuostu ja hagejale müümist

ning ka kokkuostuga ja hilisema ekspordiga seonduvat transporti. Niisugune äritegevus sai käia

üksnes vastavalt omavahelistele kokkulepetele ning hageja seda ei eita. Kehtiv õigus ei sea

kohustust arvetele alla kirjutada, seega ei saa allkirjade puudumine olla arvete tõendina

mittearvestamise aluseks. Tuleks eeldada, et arvete aluseks on vastavad majandustehingud ning

et vastavate majandustehingute (ja nendele omakorda vastavate arvete) alusel kostja koostanud

raamatupidamisaruandeid. Olukorras, kus poolte vahel toimus tihe äriline koostöö, on ebamõislik

ja põhjendamatu lugeda esitatud arveid millegipärast kõlbmatuteks tõenditeks.

Samuti ei ole hageja kunagi väitnud, et kostja oleks nendevahelisi saematerjali ostu-müügi ja/või

transpordialaseid kokkuleppeid rikkunud. Seega on alusetu ja muude tõenditega vastuolus ka

kohtu kahtlustus, justkui arvete aluseks olevad kokkulepped ei pruugi olla kostja poolt kohaselt

täidetud. Samuti ei ole hageja kunagi väitnud, et ta ei ole arvetes kirjeldatud sooritusi saanud.

Hageja on üksnes väitnud, et ta ei ole enne tasaarvestusavalduse esitamist vastavaid arveid

saanud ja kostja ei ole tõendanud arvetes osutatud teenuste osutamist.

5. AS Anso Timber vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei vaidle hageja sellele vastu, et juhatuse töö võib omada mingisugust väärtust, kuid kostjal

on jäänud tähelepanuta, et käsundussuhe VÕS § 619 tähenduses ei eelda alati käsunduse raames

tehtud tegude tasustamist. Samuti ei eelda VÕS regulatsioon käsundita asjaajamisest alati

asjaajaja tegevuse tasustamist, vaid õigus tasule tekib üksnes teatud tingimustel. Juhatuse liikme

ja äriühingu vahelise käsundilaadse õigussuhte alusel ei saa seega juhatuse liige alati nõuda tasu,

kui ta on isegi äriühingule toonud oma tegevusega mingi positiivse efekti. Tasu on juhatuse liige

õigustatud nõudma üksnes siis, kui selles on kokku lepitud. Käesoleval juhul poolte vahel aga

vastav kokkulepe puudus. Poolte vahel ei ole olnud isegi mingisugust kokkulepet

juhtimisteenuse osutamiseks A.L. kasutusse andmise teel. Kohus on õigesti jätnud

juhtimisteenuste turuväärtused arvestamata, sest kui seaduse alusel ei kuulu juhatuse liikme

tegevus tasustamisele, siis ei ole oluline ka tasu suuruse kindlaksmääramine.

Kostja poolt osutatud tööjõu rent on välistatud, sest materjalides ei leidu viiteid sellise

kokkuleppe sõlmimisele. Välistatud on teenistuslepingu olemasolu hageja ja A.L. vahel, kuivõrd

nimetatud lepingu oleks saanud sõlmida üksnes osanike koosolek või selle poolt volitatud isik.

Teine juhatuse liige ja ainuomanik A. Bullinger seda teinud ei ole. Samuti ei saa vaidlusaluse

õigussuhte puhul olla tegemist käsundita asjaajamise ja/või alusetu rikastumisega, kuivõrd

juhatuse liikme ja äriühingu vahelist õigussuhet ei saa kvalifitseerida käsundita asjaajamisena.

Samuti ei saa seda suhet kvalifitseerida kahe äriühingu vaheliseks õigussuhteks, kuivõrd kostja ei

saa hageja suhtes olla asjaajaja.

Kostja ei teinud A.L. e takistusi tegeleda hageja ettevõtte juhtimisega seotud küsimustega, kuid

see oli lahutamatult seotud kostja enda tegevusega, s.o tegutsedes kostja ettevõtte huvides,

tegutses A.L. ühtlasi ka hageja huvides. Seega ei toimunud kostja poolt mitte A.L. hageja

kasutusse andmist, vaid A.L. tööülesanded kostja juhatuse liikmena hõlmasid ühtlasi ka tegevust,

mis oli nii kostja kui ka hageja huvides. Kostja sai kõnealusest tegevusest selget ja olulist

majanduslikku kasu. Nimelt ostis A. L., olles ühtlasi nii hageja juhatuse liige kui ka kostja

töötaja, esmalt kauba (puidu) sisse kostja nimel ja müüs selle siis hagejale edasi ca 2%

kallima hinnaga. Sellisele tegevusele ei saa olla muud majanduslikku põhjendust kui

pooltevahelise koostöö raames kasumi teenimine kostjale. Olukorras, kus A.L. oli põhilise osa

oma tegevusest kostja juhatuse liige, sai oma töö eest nii kostja juhatuse liikmena kui ka hageja

juhatuse liikmena piisavat hüvitust kostjalt.

Kostja on teinud ebaõige järelduse, et tasuta töötamine on tavapärane üksnes siis, kui juhatuse

liige on ühtlasi ka selle äriühingu aktsionär. Sisuliselt möönab kostja, et tasuta töötamine on

tavapärane, kui see isik, s.o juhatuse liige, saab mingit muud kasu – antud juhul, nagu eespool

kirjeldatud, sai seda kasu kostja kui äriühing, ning seeläbi ka kostja äriühingu juhatuse liige,

kelle tööd kostja tasustas.

Juhatuse liikme poolse nõustumisega asuda tegutsema juhatuse liikmena tekib tema ja äriühingu

vahel käsundilaadne õigussuhe, mille osaks ei saa olla eeltoodud tahteavalduse alusel aga

kokkulepe tasu maksmise osas. ÄS 341 lg 1 sätestab äriühingu poolt sellist tahteavaldust andma

õigustatud isiku (nõukogu või osanike koosolek), s.o kui nimetatud organ ei ole äriühingu nimel

seda tahteavaldust andnud, siis loetakse, et pooled ei ole tasu osas kokkulepet saavutanud ja

viidatud õigussuhtest tulenevalt tasu maksmise kohustust ei eksisteeri. ÄS 314 lg 1 ei ole

definitiivne norm ja tema mõju ei lõpe kirjeldamisega. See säte määratleb ära äriühingu teatud

organite pädevuse ja sellega ühtlasi regulatsiooni, mille kohaselt mingi muu organi poolt selle

otsuse vastuvõtmine on pädevust rikkuv ja seega õigustühine.

Kui A.L. sai kogu töö eest tasu kostjalt, siis puudus tal vajadus, võimalus ja soov asuda hagejaga

mistahes tasu osas kokku leppima.

Arusaamatu on kostja seisukoht, et ainuüksi juhatuse liikmeks oleku ja sellega kaasneva

vastutuse eest tuleks talle maksta tasu. Kui A.L. võttis vastutuse olla kostja juhatuse liige ja

tegutseda samas ka hageja ettevõtte vastutusalas, siis ei eelda see tingimata kokkulepet tasu osas.

Arusaamatud on kostja viited sellele, et kohus peab sõltumata A.L. ütlustest kohaldama õigust.

Kohtul ei ole võimalik tuvastada poolte tegelikku tahet, jättes nende tahteavaldused ja arusaamad

tehingust tähelepanuta ja kohaldades üksnes materiaalõigust.

A.L. ja hageja vahelistes suhetes on käsundita asjaajamine välistatud. Samuti ei saa seda esineda

kostja ja hageja vahelistes suhetes, sest nimetatud äriühingud tegid tihedalt koostööd;

2) ei näe kostja vahet juhatuse liikme teenuses ja raamatupidamisteenuses. Juhatuse liikme

tasukokkulepet, erinevalt raamatupidamisteenusest, reguleerib seadus, samuti on raamatupidajate

osas mistahes ajahetkel olnud tuvastatav tasu kokkulepe.

Kohus on oma diskretsiooni piisavalt põhjendanud ja võtnud arvesse kostja poolt esitatud

tõendid. Kohus on põhjendatult arvestanud hageja väiteid, et raamatupidamisteenuste hinnad on

Tartus odavamad kui Tallinnas ja esitanud sellele tuginedes veenva kalkulatsiooni kostja poolt

esitatud teenuse hinna osas;

3) on arusaamatu kostja väide, et hageja ei ole rendilepingu lisa vaidlustanud. Pärast tõendiga

tutvumist on hageja juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et üks dokument pärineb 10 aasta tagusest

asjast ja teine kaasajast. Kostja segab ära mõiste „dokumendi vaidlustamine“ dokumendi ehtsuse

osas seisukohtade esitamisega. Hageja möönab, et tal ei ole peale ilmsetele füüsilistele tunnuste

ja teistele kaudsetele asjaoludele osutamise mistahes tõendeid dokumentide võltsituse osas.

Kuivõrd dokumendi võltsituse ainsaks usaldusväärseks tõendiks saab olla üksnes asjaomane

ekspertiis, otsustas hageja taotlust ekspertiisi tegemiseks mitte esitada, sest ekspertiisi tegemise

osas ei ole kindlust ja ekspertiis lükkaks menetlust edasi vähemalt aasta – paari võrra.

Menetlusõigusest ei tulene, et hageja oleks tõendi vaidlustamiseks pidanud esitama sellekohase

kirjaliku taotluse. Nimetatud seisukoht ei põhine TsMS §-l 277. Hageja on läbivalt pidanud

dokumenti võltsituks, s.o koostatuks hilisemalt, kui selles märgitud kuupäev. Samuti kohus

annab vastavalt oma siseveendumusele hinnangu kõigile asjas olevatele tõenditele, sõltumata

sellest, kas üks või teine pool selle tõendi osas üldse seisukoha võtab või siis ka millise

seisukoha pool tõendi osas võtab. Kohus ei ole seotud poolte poolt ühele või teisele tõendile

antud tõlgendusega.

Kostja ja tema poolt kutsutud tunnistaja A.L. on kogu menetluse vältel kindlalt väitnud, et

rendilepingu

lisa

on

sõlmitud

just

sellel

kuupäeval,

mida

dokument

kannab.

Apellatsioonkaebuses on aga kostja väitnud, et tegemist võis olla varasema suulise kokkuleppe

hilisema kirjaliku vormistamisega. Kui nüüd kostja seisukoht on muutunud ja kostja hinnangul

oli siiski tegemist (ca 10 aastat) varem toimunud suulise kokkuleppe kirjaliku vormistamisega,

siis on nii kostja kui ka tunnistaja A.L. kohtule teadvalt valetanud. Viidatud põhjusel ei saaks

nende ütlustega arvestada ka muudes küsimustes, kuivõrd need ei ole usaldusväärsed.

Menetlusseadustik keelab üksnes asjassepuutumatute küsimuste esitamise ja seda ainult

menetlusosalistel. Tunnistajal ei ole võimalik keelduda ütlustest põhjusel, et ta ei soovi

küsimustele vastata teemal, mis ei ole tema kohtusse kutsumisel talle avaldatud, kuid mis on

olulised asja lahendamiseks. Küsimustes, millele vastata tunnistaja ei oska või milliseid

asjaolusid ta ei mäleta, on ta kohustatud selliselt ka küsimustele vastama.

Esitatud väide, et tegemist oli justkui ehitusloa saamiseks sõlmitud lepinguga, on kontekstiväline

ja arusaamatu;

4) on tõendatud ja kostja on omaks võtnud, et üüritud asja mittevabastamine tähendab

võimaliku tõstuki ja paki saematerjalide olemasolu kostja territooriumil, mille tagastamisest ta on

keeldunud. Valduse kui asjaõigusliku instituudi olemasolus või mitteolemasolus ei saa pooled

kokku leppida, samuti kui valduse olemasolu või mitteolemasolu (ka valduse takistamine) ei saa

sõltuda sellest, kas üürnik on edastanud üürileandjale mingi teavituse või mitte. Valdus on

objektiivne õiguskategooria ja sõltub üksnes objektiivsetest asjaoludest, mitte poolte hinnangust

neile asjaoludele või ka mistahes poolte tahteavalduste olemasolust või nende puudumisest.

Ebaõige on kostja seisukoht, et VÕS § 334 lg 1 kohaselt ei piisa valduse passiivsest

tagastamisest;

5) on kohus ammendavalt põhjendanud, miks kostja poolt esitatud tõendid ei kinnita hallide

teisaldamist ja pinnase taastamist ning sellega seotud kulu. Hageja ei vaidle vastu kostja

käsitlusele allkirjastamata, kuid kirjalikult taasesitatavas vormis olevate dokumentaalsete

tõendite lubatavusest. Käesolevas asjas on hagejal tekkinud põhjendatud kahtlus sellest, et

dokumendi koostaja on allkirjastanud ja sellega seoses kinnitanud oma tahtega vastavust üksnes

väidetavalt dokumendi esimese osa (esimese lehe) suhtes. Kõnealuse tõendi osas on esitatud ka

sisulised vastuväiteid. Tõendi usaldusväärsuses ja asjakohasuses tekitab kahtlust see, et

dokument kajastab kulusid tööde teostamisele märkimisväärselt suuremas summas kui on kostja

tasaarvestuses toodud, mistõttu jääb arusaamatuks seos kostja esitatud tõendi ja tema poolt

tasaarvestatud summa vahel. Samuti ei ühti kalkulatsioonis kajastatud andmed territooriumi ja

hoonete tegelike andmetega;

6) ei ole kostja tõendanud, et mingid hageja objektid on kunagi olnud mingi pinna peal, mille

eest üüri soovitakse. Lisaks on hageja tõendanud, et ta on soovinud korduvalt seda vara kostjalt

kätte saada, kuid kostja on sellest keeldunud;

7) ei tõenda kostja poolt esitatud transporditeenuste arved ja saematerjali müügiarved vastavate

teenuste osutamist. Üksnes asjaolu, et poolte vahel toimus tihe äriline koostöö, ei tähenda, et

kostja poolt esitatud arved tuleb lugeda põhjendatuks. Arvete aktsepteerimiseks tuleb tuvastada

arvel näidatud teenuse reaalne osutamine, mida antud juhul kindlaks ei ole tehtud. Kostja

kohustus on tõendada nimetatud teenuste osutamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

28. veebruari 2011 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning hinnanud

tõendeid ja ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

7. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolu, et poolte vahel ei olnud kokkulepet juhtimisteenuse

osutamiseks A.L. hageja kasutusse andmise teel. Asja materjalide hulgas puuduvad tõendid, mis

tõendaksid kostja poolt väidetud kokkuleppe sõlmimist. Ainuüksi asjaolu, et kostja oli nõus

sellega, et A.L. nimetati hageja juhatuse liikmeks, ei tõenda hageja ja kostja vahelist kokkulepet

juhtimisteenuse osutamiseks. Kostja väitel sõlmis ta hagejaga vastava suulise kokkuleppe 1997.

aastal. Hageja on kokkuleppe olemasolule vastu vaielnud. Kokkuleppe puudumist hageja ja

kostja vahel selles, et kostja töötaja A.L. anti hageja majandustegevuse arendamiseks juhatuse

liikmena ja tegevjuhina hageja kasutusse, on tõendatud tunnistaja A.L. ütlustega (II kd tl 254),

mille kohaselt „seda, et hakkan AT juhatuse liikmeks, leppisin kokku A. Bullingeriga.

Kokkuleppimine käis nii, et ta küsis, kas olen nõus firmat Eestis registreerima ja juhatuse

liikmeks olema, mina vastasin jah. Ma ei ole kunagi selle eest tasu küsinud. Ma ei ole kunagi

AT-st tasu küsinud, mul ei ole nõudmisi AT vastu. Ma töötasin S-s. Ma ei ole nõuet S-le

loovutanud.“

Kuna hageja ja kostja vahel puudub vastav kokkulepe, siis ei ole kostjal hageja vastu nõuet

tulenevalt kokkuleppest. Õige on maakohtu seisukoht, et kostjal puudub ka käsundita asjaajamise

sätetest tulenev nõue hageja vastu. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate

põhjendustega ning ei korda neid.

Asjaolu, et kostja ei teinud A. L. takistusi tegeleda hageja ettevõtte juhtimisega seotud

küsimustega, ei anna kostjale alust nõuda tasu seoses väidetava juhtimisteenuse osutamisega.

Iseenesest õige on apellandi väide, et juhatuse liikme töö omab mingisugust väärtust, kuid see

asjaolu ei tähenda, et juhatuse liikmele peab alati tasu maksma. Asja materjalide kohaselt oli

A.L. tegevus hageja juhatuse liikmena lahutamatult seotud kostja tegevusega, s.o tegutsedes

kostja ettevõtte huvides, tegutses A.L. ühtlasi ka hageja huvides. Kostja ja hageja majanduslik

tegevus oli omavahel tihedas seoses. Tunnistaja A.L. ütluste kohaselt olles ühtlasi nii hageja

juhatuse liige kui ka kostja töötaja ostis ta esmalt kauba (puidu) sisse kostja nimel ja müüs selle

siis hagejale edasi, ja kostja teenis kasumit 1,5-2%. Seega A. L., olles nii kostja juhatuse liige kui

hageja juhatuse liige, teenis muuhulgas kasumit kostjale. Kasu sai kostja kui äriühing ning

seeläbi ka kostja äriühingu juhatuse liige, kelle tööd kostja tasustas ja seetõttu on mõistetav, et

A.L. sai oma töö eest nii kostja juhatuse liikmena kui ka hageja juhatuse liikmena piisavat

hüvitust kostjalt.

8. Juhatuse liikme poolse nõustumisega asuda tegutsema juhatuse liikmena tekib tema ja

äriühingu vahel käsundilaadne õigussuhe, mille osaks ei ole kokkulepe tasu maksmise kohta. ÄS

341 lg 1 sätestab äriühingu poolt sellist tahteavaldust andma õigustatud isiku (nõukogu või

osanike koosolek), s.o kui nimetatud organ ei ole äriühingu nimel seda tahteavaldust andnud, siis

loetakse, et pooled ei ole tasu osas kokkulepet saavutanud ja viidatud õigussuhtest tulenevalt tasu

maksmise kohustust ei eksisteeri. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja ei olnud ÄS § 314 lg 1

kohaselt määranud A. L. kui juhatuse liikmele makstava tasu suurust ja korda ning ka tunnistaja

A.L. enda väitel ei ole ta kunagi hagejalt tasu küsinud ja tasu suhtes tal nõudmisi ei ole. A.L.

poolt 30.04.2008 antud kinnituse kohaselt (I kd tl 103) on ta loovutanud kõik võimalikud hageja

kasuks aset leidnud tegevusest tulenevad rahalised nõuded kostjale. Viidatud kinnistusest ei

tulene, millised need rahalised nõuded on ja kui suures summas, kuid arvestades A.L. poolt

tunnistajana antud ütlusi, ei ole ta loovutanud kostjale tasu nõuet, sest ta ei ole tasu nõudnud ega

seda nõuet ka loovutanud.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et ainuüksi juhatuse liikmeks oleku ja sellega kaasneva vastutuse

eest tuleks A. L. maksta tasu. A.L. võttis ise vastutuse olla kostja juhatuse liige ja tegutseda

samas tasuta hageja ettevõtte vastutusalas. Alusetu on ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et

oluline ei ole see, mida A.L. ise enda ja hageja vahelisest õigussuhtest ja nõuetest arvab. Kohtul

ei ole võimalik tuvastada poolte (s.o hageja ja A.L. kui juhatuse liikme) tegelikku tahet, jättes

nende tahteavaldused ja arusaamad tehingust tähelepanuta.

A.L. ja hageja vahel oli lepinguline suhe ning see välistab asjas alusetu rikastumise sätete

kohaldamise. Samuti ei ole kostja tõendatud seda asjaolu, et tal on hageja vastu alusetust

rikastumisest tulenev nõue.

Seega on maakohus õigesti leidnud, et apellandil puudub nõue summas 1 140 000 krooni seoses

väidetava juhtimisteenuse osutamisega hagejale, samuti puudub tal alternatiivne nõue samas

summas, mis ta väidetavalt omandas A. L. nõude loovutamise teel.

9. Maakohus ei ole raamatupidamisteenuse väärtuse leidmisel rikkunud diskretsiooni piire ning

ei ole ebaõigesti hinnanud tõendeid ja apellandi vastupidine väide on alusetu. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu vastavate põhjendustega, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktis 5

(maakohtu otsuse lk 29-32) ning ei korda neid. Maakohus on siinkohal põhjendatult arvestanud

hageja väidet, et raamatupidamisteenuste hinnad on Tartus odavamad kui Tallinnas ja esitanud

sellele tuginedes veenva kalkulatsiooni kostja poolt esitatud teenuse hinna osas ja lugenud kostja

nõudeks tulenevalt raamatupidamisteenuse osutamisest 62 540 krooni.

10. Maakohus on õigesti, arvestades hageja poolt esitatud põhistusi rendilepingu lisa võltsituse

kohta, jätnud viidatud dokumendi TsMS § 277 lg 4 alusel tõendite kogumist välja ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.

Apellandi väite kohaselt ei ole hageja esitanud maakohtule taotlust jätta rendilepingu lisa otsuse

tegemisel arvestamata ning kuna taotlust ei olnud, siis on kohus rikkunud TsMS § 277 lg 1 ja 4.

Vastavalt TsMS § 277 lg-le 1 võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja

taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama

paragrahvi lg 4 kohaselt kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta

selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja.

Nähtuvalt asja materjalidest, esitas kostja maakohtule rendilepingu lisa originaaleksemplari

04.01.2011 (III kd tl 89). Pärast esitatud tõendiga tutvumist on hageja oma kirjalikes

seisukohtades (III kd tl 115 -137 juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et lepingu lisa on sõlmitud

oluliselt hiljem selles märgitud kuupäevast, s.o 17.05.1997. Samuti on hageja märkinud, et

esitatud lepingu ja selle lisa paberid on pärit erinevatest aegadest, M. Stahlhuti allkirja kuju on

erinev ja ka kasutatud arvutitehnika on erinev. Seega on hageja vaidlustanud esitatud dokumendi

ehtsuse tehingul märgitud kuupäeva osas ja põhistanud dokumendi võltsituse ning maakohus,

kohaldades TsMS § 277 lg-t 4, ei ole rikkunud menetlusnormi.

Õige on apellandi väide, et seadusega ei ole keelatud tehingu dokumentide vormistamine pärast

tehingus kokkuleppimist, kuid tehingu tegeliku sõlmimise kuupäevaga. Samas aga on kostja

maakohtus ise tuginenud väitele, et lepingu lisa oli sõlmitud sellel märgitud kuupäeval, mitte aga

hilisemal ajal, ja maakohus ongi hinnanud dokumendi ehtsust lähtudes sellel märgitud

sõlmimise kuupäevast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vaidlustatud otsuses esitatud

põhjendustega rendilepingu lisa sõlmimise kuupäeva võltsituse kohta, nõustub nendega ja ei

korda neid.

Apellandi väite kohaselt on maakohus tunnistaja A.L. ütlusi kui tõendit ebaseaduslikult

kasutanud, sest A.L. kutsuti kohtusse tunnistajana tõendama raamatupidamis- ja juhtimisteenuse

osutamist ja selle üksikasju, kuid mitte asjaolusid seoses rendilepingu lisa sõlmimisega.

Vastavalt TsMS § 251 lg-le 1 võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada

asjas tähtsust omavad asjaolud. TsMS § 262 lg 5 kohaselt on menetlusosalistel õigus esitada

tunnistajale küsimusi, mis on nende arvates asja lahendamiseks või tunnistaja asjaga seotuse

selgitamiseks vajalikud.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (II kd tl 251-256) on tunnistaja A. L. esitatud vaid TsMS §

262 lg 5 kohaseid küsimusi, s.o küsimusi, mis on olnud vajalikud asja lahendamiseks ja

tunnistaja asjaga seotuse selgitamiseks.

Kuna rendilepingu lisa ehtsus oli vaidlustatud, siis on maakohus õigesti jätnud otsuse tegemisel

selle arvestamata.

11. Maakohus on õigesti jätnud tuvastamata kostjal üüritud asja tagastamisega viivitamisest

tuleneva nõude ning ükski apellandi väide ei ole aluseks vastava nõude rahuldamisele.

Kostja tugines oma väites hageja poolt valduse üle andmata jätmises asjaolule, et hageja on

jätnud üüritud kinnistu osalt ära viimata tõstuki Kalmar, 50 m3 puitu ja tootmisjäätmed.

Tootmisjäätmete olemasolu rendipinnal ei ole kostja tõendanud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles, et hagejat ei saa pidada üüritud objekti (viilhall ja asfaltplats, millele on

ehitatud üürilepingu ajal ka kaks puidukuivatushalli B ja viilhall C) otseseks valdajaks ainuüksi

seetõttu, et kostja väidete kohaselt on hageja jätnud ära viimata oma tõstuki ja puidu 50 m2 ning

sõlmitud ei ole vara üleandmise-vastuvõtmise akti. Maakohus tuvastas, et üüriobjektiks oleval

viilhallil ei ole uksi ees ja seal paikneb kostjale kuuluv höövelliin, s.o valdus viilhalli üle on

kostjal. Siinkohal on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna üürilepingu lõppemise ajal oli A.L. nii hageja

juhatuse liige, s.o seaduslik esindaja, ja ka kostja töötaja, siis ei ole mingit alust arvata, et A.L.

hageja seadusliku esindajana jättis üürilepingu lõppemisel üüritud asja valduse kostjale üle

andmata. Paljasõnaline on apellandi väide, et üürilepingu lõppemise ajal ei tegelenud A.L. hageja

juhatuse liikmena üürilepingu eseme valduse kostjale tagastamisega.

Asjas puudub vaidlus, et hageja on oma äri- ja tootmistegevuse XXX kostjalt üüritud pinnal

lõpetanud siis, kui üürileping lõppes. Asjaolu, et hageja registrijärgne asukoht on jätkuvalt XXX

Tartumaal ei tõenda kostja väidet, et üüritud asja ei ole üürileandjale tagastatud.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et kuna asjas ei ole tuvastatav hageja poolt üüritud asja

tagastamisega viivitamine, siis puudus kostjal õiguslik alus esitada nõudeid VÕS § 335 alusel

seoses üüritud asja tagastamise viivitamisega ja kostjal puudus sellel alusel nõue, mida hageja

nõudega tasaarvestada.

12. Maakohus on õigustatult leidnud, et kostjal puudub tasaarvestatav nõue seoses väidetavate

teisaldamis- ja pinnase taastamise võimalike kuludega.

Kostja on esitanud nõude hageja vastu puidukuivatushallide teisaldamise ja pinnase

taastamisega kaasnevate kulude hüvitamiseks rendilepingu lisa alusel ja selle tasaarvestanud

hageja nõudega enda vastu. Kuna maakohus tuvastas 17.05.1997 lepingu lisa võltsituse ja jättis

otsuse tegemisel selle arvestamata, siis ei ole pooled VÕS § 285 lg 2 kohaselt endise olukorra

taastamises kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppinud ja kostja ei saa esitada

hageja vastu ka seaduse alusel nõudeid puidukuivatushallide kui parenduste teisaldamiseks või

vastavate kulude hüvitamiseks.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et üüritud asi on üürileandjale tagastatud koos parendustega.

Kuna üürnik ei ole parendusi VÕS § 285 lg 3 alusel üürilepingu lõppemisel eemaldanud,

kuuluvad parendused kostjale ja hagejal võib olla kostja vastu VÕS §-st 286 tulenev kulutuste

hüvitamise nõue.

Kuna kostjal puudub alus nõuda hagejalt puidukuivatushallide teisaldamise ja pinnase

taastamisega kaasnevate kulude hüvitamist, siis ei ole vajadust hinnata nõutavate kulude suurust.

Samas ringkonnakohus märgib, et iseenesest õige on apellandi väide, et AS-i Tõrva Elekter

4. veebruari 2008 (I kd tl 94-96) hinnapakkumist ei muuda ebausaldusväärseks see asjaolu, et

hinnapakkumise kolmes lehest kaks on allkirjastamata ning see, et hinnapakkumise kohaselt

kehtis see üksnes kuni 1. augustini 2008.

13. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja nõue hüvitise saamiseks viilhalli B

kasutamise eest on põhjendamata ja puudub alus kostja nõude 31 449,60 eurot tasaarvestamiseks

hageja nõudega kostja vastu kattuvas ulatuses. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu

vastavate põhjendustega ja ei korda neid. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja seletused puidu

ja tõstuki paiknemise kohta kostjale kuuluval kinnistul on vastuolulised ning tõendamata on

üldse tõstuki ja puidu paiknemise koht kogu vaidlusaluse perioodi jooksul.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, et tal on nõue

hageja vastu summas 310 320,14 krooni seoses transporditeenuse osutamise ja saematerjali

müügiga, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Kostja ei ole

tõendanud ei pooltevaheliste kokkulepete olemasolu transporditeenuste osutamiseks ja

saematerjali müügiks ega ka niisuguste kokkulepete olemasolul nende kohast täitmist. Ainuüksi

arvete (I kd tl 73, 77, 79, 80, 82, 83, 84, 85) esitamine kohtule ei tõenda nõude olemasolu ja selle

sissenõutavaks muutumist. Üksnes asjaolu, et poolte vahel toimus tihe äriline koostöö, ei

tähenda, et kostja poolt esitatud arveid tuleb lugeda põhjendatuks. Arvete aktsepteerimiseks

tuleks tõendada arvel näidatud teenuse reaalne osutamine, kuid kostja ei ole seda teinud.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud

ringkonnakohtus apellandi kanda.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson