3-09-2730/156 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 1. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2730 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus I.F.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – I.F.M. Asja läbivaatamine Avalikul kohtuistungil 1. novembril 2011. a RESOLUTSIOON 1. Jätta Politseija Piirivalveameti taotlus rahuldamata. 2. Vabastada I.F.M. viivitamatult väljasaatmiskeskusest. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määrusekaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Lääne Piirivalvepiirkond pidas 21. novembril 2009. a Pärnu maakonnas kinni Afganistani Islamivabariigi kodaniku I.F.M.i. Isikut tõendavat dokumenti I.F.M.il ei olnud. Isik tuvastati tema enda ütluste alusel. I.F.M.i väitel on tal elukoht Afganistanis, xxxxxxxxxx Eesti Vabariiki saabumisel ei olnud I.F.M.il Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Kuna kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei olnud võimalik isiku väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia, taotles Lääne Piirivalvepiirkond Tallinna Halduskohtult luba I.F.M.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse. Tallinna Halduskohus rahuldas taotluse 23. novembri 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2730. Seejärel on kohus I.F.M.i väljasaatmiskeskuses viibimise tähtaega kahe kuu kaupa pikendanud.

2. 28. oktoobril 2011. a esitas Politseija Piirivalveamet väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 alusel taotluse I.F.M.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks veel kahe kuu võrra. Taotluse kohaselt taotles I.F.M. väljasaatmiskeskuses viibides Eestis varjupaika. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1 kohaselt ei paigutata taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Politseija Piirivalve-

2(4) amet keeldus 16. augusti 2010. a otsusega I.F.M.ile varjupaiga andmisest. 29. märtsil 2011. a jättis Tallinna Halduskohus I.F.M.i kaebuse varjupaiga andmisest keelduvale otsusele rahuldamata (haldusasi nr 3-10-2127). Seejärel jätkas Politseija Piirivalveamet isiku väljasaatmismenetlusega. Afganistani Islamivabariigi Suursaatkond kinnitas 29. augustil 2011. a, et I.F.M. on Afganistani kodanik, kuid dokumendi väljastamine ei ole võimalik seetõttu, et isik keeldus vastava ankeedi täitmisest. 15. septembril 2011. a toimunud vestlusel isikuga paluti tal järjekordselt täita reisidokumendi vormistamiseks vajalik ankeet, kuid isik keeldus koostööst soovimatuse tõttu sõita tagasi Afganistani. Käesolevaks ajaks sõltub isiku edasine väljasaatmiskeskuses kinnipidamine isiku tegevusest. Ilma isiku koostööta ei ole võimalik väljasaatmismenetlust lõpule viia, kuid isiku soovimatus koostöö tegemiseks ei saa olla väljasaatmiskeskusest vabastamise seaduslikuks aluseks. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on vajalik haldussunnivahend, et kallutada isikut täitma seadusest tulenevaid kohustust aidata väljasaatmisele kaasa.

3. I.F.M. palus jätta PPA taotluse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ilma seadusliku aluseta on välismaalasel keelatud Eestis viibida. I.F.M.il puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. VSS § 18 lg 1 järgi viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Halduskohus andis 23. novembril 2009. a VSS § 23 lg 1 alusel loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse, kuna väljasaatmist ei olnud 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia ja oli alust arvata, et isik võib väljasaatmisest kõrvale hoiduda. Hiljem on kohus pikendanud isiku kinnipidamist VSS § 25 alusel, mis sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politseija Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni sama seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. Käesolevas asjas ei ole kohtule teada VSS § 24 lõigetes 11, 2 või 3 toodud isiku vabastamise aluseid. Seega on olema formaalne alus kinnipidamise tähtaja pikendamiseks.

5. Isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul lisaks formaalsete eelduste olemasolule aga kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 5 (edaspidi konventsioon) ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi põhiseadus) §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele proportsionaalne meede ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes.

6. Konventsiooni art 5 lg 1 p f kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Sama õigus sisaldub põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6.

7. Euroopa Inimõiguse Kohus selgitas 8. oktoobri 2009. a lahendis nr 10664/05 Mikolenko vs Eesti õigust võtta isikult väljasaatmise eesmärgil vabadus järgmiselt: Igasugune vabaduse võtmine artikli 5 lõike 1 punkti f teise osa alusel on õigustatud ainult nii kaua, kuni kestab väljasaatmisvõi väljaandmismenetlus( p 59). Et kinnipidamist ei saaks pidada omavoliliseks, tuleb see läbi viia heas usus ja muuhulgas ei tohi kinnipidamise pikkus ületada taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikku mõistlikku aega (p 60).

3(4) Kui isiku kinnipidamise alguses astusid riigisisesed ametivõimud samme kaebajale vajalike dokumentide hankimiseks, pidi üsna varsti selgeks saama, et need katsed olid määratud luhtumisele, kuna kaebaja keeldus tegemast koostööd ja Vene ametivõimud ei olnud valmis talle ilma allkirjastatud taotluseta dokumente väljastama /…/ (p 64). Veelgi enam, kaebaja väljasaatmine muutus tegelikult võimatuks, kuna praktilistel eesmärkidel nõudis see temapoolset koostööd, mida kaebaja ei olnud valmis tegema. Kuigi on tõsi, et riikidel on “ümberlükkamatu suveräänne õigus kontrollida välismaalaste sisenemist nende territooriumile ja seal viibimist” /…/, on välismaalaste kinnipidamine kõnealuses kontekstis sellest hoolimata lubatav ainult kooskõlas artikli 5 lõike 1 punktiga f, kui rakendatakse meetmeid nende väljasaatmiseks. Kohus on arvamusel, et käesoleval juhul ei saa väita, et kaebaja edasine kinnipidamine oleks saanud teenida väljasaatmise eesmärki, kuna see ei olnud enam teostatav. (p 65) Kaebaja kohustus kindlate ajavahemike tagant ilmuma Kodakondsusja Migratsiooniametisse. Seega oli ametivõimude kasutuses tegelikult ka muid meetmeid peale kaebaja pikaleveninud kinnipidamise väljasaatmiskeskuses, mil puudusid väljavaated tema viivitamatuks väljasaatmiseks (p 67). Eelpool toodud kaalutlused on piisavad, võimaldamaks kohtul jõuda järeldusele, et kaebaja kinnipidamise – mis kujutas endast tema väljasaatmiseks rakendatud meedet – alused ei jäänud kehtima kogu kaebaja kinnipidamise ajaks, tingituna reaalsete väljavaadete puudumisest tema väljasaatmiseks ja riigisiseste ametivõimude suutmatusest viia menetlus läbi nõuetekohase hoolsusega. Seega on rikutud konventsiooni artikli 5 lõiget 1 (p 68). 8. Kohus leiab, et need põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas kohtuasjas. Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2011. a otsuses nr 3-3-2-2-10 leiti, et Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. oktoobri 2009. a otsuse punktid 64 ja 65 on mõistetavad selliselt, et alates augustist 2004 oli N. Mikolenko väljasaatmiskeskuses kinnipidamine konventsiooni rikkuvalt pikaajalise kestusega (N. Mikoleno paigutati väljasaatmiskeskusesse 2003. aasta oktoobris ja kodakondsusjärgne riik ei olnud alates 2004. aasta juunist nõus väljastama talle ilma allkirjastatud taotluseta dokumente ega tunnustama ajutist reisidokumenti). I.F.M.i on väljasaatmiskeskuses kinni peetud tänaseks peaaegu kaks aastat, millest poolteist aastat on toimunud varjupaigamenetlus ja sellele järgnenud esimese astme kohtu menetlus, mille jooksul ei olnud võimalik I.F.M.i Eestist välja saata. Pärast väljasaatmismenetluse jätkamist on selgunud, et kuigi isik on Afganistani kodanik, sõltub tema väljasaatmine reisidokumendi vormistamiseks vajaliku ankeedi täitmisest. Taotluse kohaselt on migratsioonijärelevalveametnik vestelnud I.F.M.iga, kuid isik ei soovi ankeeti täita ning seetõttu ei ole võimalik väljasaatmismenetlust jätkata. Käesolevas asjas ei ole taotleja esitanud kohtule asjaolusid, mis annaks aluse pidada tõenäoliseks, et I.F.M. võiks lähimal ajal nõustuda vajaliku ankeedi täitmisega ning tema väljasaatmine oleks sellest tulenevalt võimalik. Arvestades, et isik on juba viibinud väljasaatmiskeskuses peaaegu kaks aastat, tema vabastamise (s.t koostööle asumise) aega ei ole võimalik ette näha ning taotleja istungil antud ütluste kohaselt ei saa ilma isiku koostööta väljasaatmist lõpule viia, oleks väljasaatmiskeskuses viibimise pikendamiseks loa andmine vastuolus kinnipidamise mõistliku aja põhimõttega ja ebaproportsionaalne väljasaatmise eesmärgi suhtes. 9. Riigikohtu 6. jaanuari 2004. a otsuse nr 3-1-3-13-03 p 31 kohaselt on konventsioon Riigikogu ratifitseeritud välisleping, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Sellest tulenevalt on Eesti õiguskorra lahutamatu osa, ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Seega on I.F.M. võimalik väljasaatmiskeskusest vabastada nii konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti f kui põhiseaduse § 20 lause 2 p 6 alusel.

10. Alus I.F.M.i vabastamiseks tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivist nr 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Riigikohus selgitas oma 11. mai 2006. a arvamuse nr

4(4) 3-4-1-3-06 p-s 16, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust. Euroopa Kohtu 4. detsembri 1974. a kohtuotsuse nr 41/74 „Yvonne van Duyn“ p-des 12-15 on selgitatud, et isik saab tugineda vahetult direktiivist tulenevale õigusele, kui liikmesriik ei ole direktiivi tähtaegselt üle võtnud; direktiiv annab üksikisikule õiguse ja see õigus on piisavalt täpselt määratletud.

11. Direktiivi art 15 lg 4 kohaselt ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult, kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel või lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti. Euroopa Kohus on 30. novembri 2009. a lahendi nr 357/09 punktides 65-66 selgitanud art 15 lg 4 nii, et isiku kinnipidamist saab pidada mõistlikuks vaid siis, kui tundub reaalne korraldada väljasaatmine art 15 lg-tes 5 ja 6 ette nähtud tähtaegade piires (maksimaalselt 18 kuu jooksul); ning väljasaatmine ei ole mõistlik, kui on ebatõenäoline, et asjassepuutuv isik võetaks vastu kolmandasse riiki nende tähtaegade piires. Samas kohtuasjas on kohtujurist Jan Mazak oma arvamuses selgitanud, et tähtaja mõistlikkuse hindamisel ei piisa väljasaatmise abstraktsest või teoreetilisest võimalikkusest ilma ajakava või tõenäosust hindamata.

12. Praegusel juhul on PPA kinnitanud, et tulenevalt Afganistani võimude vastusest on väljasaatmine reaalselt võimalik vaid isikupoolse koostöösoovi olemasolu korral. Väljasaatmise ajakava või tõenäosust ei ole PPA oma taotluses hinnanud ja kohus ei saa seda teha taotleja eest. Kuna I. F. I. väljasaatmine Afganistani on vaid abstraktne võimalus juhul, kui isik asub koostööle, siis arvestades senist väljasaatmismenetluse senist pikkust ei ole isiku kinnipidamine direktiivi nr 2008/115/EÜ tähenduses enam mõistlik.

Villem Lapimaa