3-11-2464/1 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1 -

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS T a r t u k o h t u m a j a kaebuse tagastamise kohta Kohtuasja number 3-11-2464 Määruse kuupäev 01.11.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi T.K. kaebus Eesti Vabariigi vastu. Asja läbivaatamine kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Tagastada T.K. kaebus koos lisadega haldusasjas nr 3-11-2464. 2. Seoses kaebuse tagastamisega haldusasjas nr. 3-11-2464 tagastada kaebuse esitamisel M. K. poolt tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot (viisteist eurot ja 97 eurosenti) M. K. arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX SEB Pangas. 3. Kohtumääruse ärakiri saata teadmiseks kaebuse esitajale. 4. Tartu Halduskohtu kantseleil saata kohtumäärus täitmiseks riigilõivu tagastamise osas Kohtute Raamatupidamiskeskusele pärast kohtumääruse jõustumist. 5. Kaebus kuulub tagastamisele koos lisadega pärast kohtumääruse jõustumist.

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu kirjalikult 10 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 11 lg 8 ja § 471 lg 2 ja 3).

2 Asjaolud

19.10.2011 on Tartu Halduskohtusse saabunud T.K. 17.10.2011 koostatud pöördumine (kaebus), milles T. K. soovib õiguslikku hinnangut ajaloos toimunud sündmustele. T. K. pöördumine on küll ebaselge, kuid sellest võib aru saada, et T. K. ei ole muu hulgas rahul omandireformi ja selle hulgas maareformi (maade tagastamise) käiguga Eesti Vabariigis. Konkreetsemalt märgib T. K., et maareformi toimumise ajal tal puudusid andmed isapoolse maasaamise kohta Vabadussõjast osavõtu eest. Seoses ema ja isa surmaga puudus kaebajal võimalus saada pärimisvõimaluste kohta teavet. Vastuseta on jäänud sellekohase teema käsitlus Valga Maavalitsuses ja järelpärimine arhiividesse. Järelepärimise järgselt 2006. aastal sai kaebaja vastuse Riigiarhiivist, et isa sai õiguse maa taotlemiseks 1932.a , kuid asukoht on teadmata. Samas isa vend F. K. sai 19.11.1920.a otsusega maa Võru maakonna Kõlleste valda kinnistu nr 2577.

T. K. taotleb: 1. Õiguspärase hinnangu andmist 1939-40.a sündmustele Eesti Vabariigis ja nende mõju eesti rahva saatusele. 2. EV vastavatelt instantsidelt teavet T. K. isale Vabadussõjast osavõtu eest saadud maa kohta ja selles osas sobivat lahendit. 3. Seoses isa Venna F. K. talu riigistamisega maareformi käigus – kompensatsiooni maksmist. 4. Lisaks ülaltoodule taotleb T. K. mõistmist, et teadmatus pärimisõigusest on tingitud tragöödiast, mis sai tema perele saatuslikuks „EV valitsuse reeturlikust käitumisest 1940a.“, millega seoses tema isalt „võeti võimalus võidelda oma elu eest ja surra lugupeetult.“ , mistõttu nõuab nii materiaalset kui ka moraalset kompensatsiooni.

Kohtu seisukoht

Kohtul on kohustus asja kohtuliku ettevalmistamise staadiumis kontrollida kaebuse vastavust nõuetele vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 1. HKMS § 11 lg 1 p 2 kohaselt halduskohus kontrollib, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. HKMS § 3 kohaselt on halduskohtu pädevuses: 1) avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, 2) seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning 3) seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. HKMS § 3 lg 2 vastavalt halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

T.K. pöördumisest (kaebusest) nähtuvalt ei ole T. K. tunnistatud õigustatud subjektiks ei väidetavalt tema isale K. K. kuulunud talumaa osas ega tema onule (isa vennale) F. K. kuulunud ülalnimetatud kinnistu osas. Omandireformi käigus toimus maa tagastamine ja kompenseerimine ainult õigustatud subjektiks tunnistatud isikutele ja nende pärijatele. Riigiarhiivi poolt 15.12.2006 antud selgituste kohaselt ei leitud andmeid K. E. p. K. Vabadussõjast osavõtu eest autasumaa andmise kohta. Võru maakonna Kõlleste valla

3 maaüksuste nimekirja 1938. a. andmetel kuulus F. E. p. K. kinnistu 2577 Sõjala nr. A-4 maaüksus, mille kasutajaks 1939. aastal põllumajandusloenduse ajal oli raharendi alusel J.L.. Kuna kaebaja sooviks on saada hinnangut 1939 kuni 1940 aasta ajaloolistele sündmustele ning sellele järgnenud Nõukogude Liidu poolt Eesti okupeerimise ja võimu ülevõtmise sündmustele, märgib kohus, et nimetatud ülesande lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Mis puudutab kaebaja pärimisprobleemide ja kompensatsiooni lahendamise küsimust, on kaebajale nii Tartu Maakohtu kui Justiitsministeeriumi poolt antud soovitus pöörduda advokatuuri või õigusteadmistega isiku poole, samuti on selgitatud kaebajale riigi õigusabi saamise võimalustest. Antud asjas ei pea kohus võimalikuks teha ka puuduste kõrvaldamise määrust, kuna kaebuses esitatud taotluste osas ei oleks kaebus menetletav.

Vastavalt HKMS §-le 3 lg 1 p 1 kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. HKMS § 4 kohaselt saab halduskohus vaidlustada avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusakti ja toimingu, samuti halduslepingu. Avalik-õiguslikuks vaidluseks HKMS § 3 lg 1 tähenduses on seega haldusõigussuhetest tekkinud vaidlused.

Eeltoodust lähtudes kuulub T.K. pöördumine (kaebus) tervikuna tagastamisele HKMS § 11 lg 4 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

Kohus märgib selgituseks:

Õigusvastaselt võõrandatud vara (sh maa) tagastamist ja kompenseerimist reguleeris Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus ja Eesti Vabariigi maareformi seadus ning nende alusel välja antud vastavad õigusaktid nagu näiteks Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord.

„Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse“ § 16 lg 1 kohaselt on kehtestatud omandireformi õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtajaks 1992. aasta 17. jaanuar. Osutatud §-i lg 2 sätestab, et avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Eesti Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 4 kohaselt loetakse taotleja, kes ei ole esitanud 17. jaanuariks 1992.a avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks ning vara tagastamisel või kompenseerimisel neid taotlejaid arvesse ei võeta, juhul kui avalduse esitamise tähtaega ei ole ennistatud. Nimetatud küsimuse reguleerimiseks on välja antud eriseadus, s.o Ülemnõukogu 11.06.1992.a „Seadus avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt

4 võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“, mille § 1 lg 1 kohaselt on antud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaegade ennistamise ainupädevus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonile ning sama seaduse § 2 lg 3 on sätestatud, et käesoleva §-i lõikes 2 nimetatud taotlusi koos lisadega võetakse vastu kuni 1993.a 31. märtsini (kaasa arvatud). Nimetatud seadus ( § 2 lg 2 ja § 3 lg 1 p 1) andis keskkomisjonile õiguse rahuldada avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotlus tingimusel, et tähtaja möödalaskmise põhjus on tõendatud ja keskkomisjon tunnistab selle mõjuvaks.

Omandireformi käigus toimus maa tagastamine ja kompenseerimine ainult õigustatud subjektiks tunnistatud isikutele ja nende pärijatele. Kuna kaebuse esitaja ei ole vara osas, mille eest ta kompensatsiooni väljamõistmist soovib, õigustatud subjektiks tunnistatud ning kohtul puudub pädevus kedagi õigustatud subjektiks tunnistada (ühtlasi on möödunud ka tähtajad selliste taotluste esitamiseks), ei ole halduskohus antud asjas ka pädev õigusvastaselt võõrandatud vara (antud juhul maa) kompenseerimise nõuet (taotlust) lahendama. Vastavalt HKMS §-le 11 lg 4 tagastab halduskohus määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kuna kohus jõudis seisukohale, et T.K. poolt esitatud kaebuse lahendamine tema isale väidetavalt kuulunud ja tema onule kuulunud talumaa eest kompensatsiooni väljamõistmise küsimuses , lähtudes asja materjalidest, ei kuulu halduskohtu pädevusse, ei võta kohus kaebust menetlusse ning see tagastatakse kaebuse esitajale.

Riigilõivu tagastamisest.

Vastavalt HKMS § 84 lg 4 p-le 2 tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub seetõttu, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust.

M. K. on 15.10.2011 maksekorraldusega nr 993 tasunud kontolt nr XXXXXXXXXXXXXX SEB Pangas Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 Tartu Halduskohtu viitenumrile 2900072770 riigilõivu 15,97 eurot (selgitusega „T.K. kaebus, riigilõiv“).

Lähtudes eeltoodust teeb kohus kohustuseks kohtu kantseleil saata kohtumääruse jõustumisel riigilõivu tagastamise osas kohtumäärus täitmiseks Kohtute Raamatupidamiskeskusele, kes tagastab maksja M. K. SEB Panga kontole XXXXXXXXXXXXXX T. K. kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-2464 tasutud riigilõiv seoses kaebuse tagastamisega antud haldusasjas.

Mare Priks Kohtunik