3-11-2078/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-2078 Haldusasi J.M.a kaebus Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirja nr 1-1/11/157 „Sõidukikaardi väljastamisest keeldumine sõidukile reg. märk xxxxxx ja taksoveoloa TVL00131 kehtetuks tunnistamine“ tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – J.M.; Vastustaja – Tallinna Transpordiamet. Asja läbivaatamise aeg Kirjalik menetlus. Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkiri nr 1-1/11/157. 2. Mõista Tallinna Transpordiametilt J.M.a kasuks välja kantud menetluskuluna riigilõiv summas 15,97 eurot. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 31.10.2011 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 31 lg-d 1 ja 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

Asjaolud

1. 28.03.2011 esitas J.M. Tallinna Transpordiametile avalduse taksoveoloa väljastamiseks. 2. Tallinna Transpordiamet väljastas J.M.ale 07.04.2011 taksoveoloa nr TVL000131.

2 3. Tallinna Taksokomisjon tegi 12.04.2011 (protokoll nr 92 p 1.7) Tallinna Transpordiametile ettepaneku alustada menetlust väljastatud taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseks seoses asjaoluga, et J.M.a suhtes kehtib liiklusalaste õigusaktide rikkumise eest karistus. 4. Tallinna Transpordiamet saatis 14.04.2011 J.M.ale kutse tulla selgitusi andma seoses haldusmenetluse läbiviimisega taksoveoloa nr TVL000131 kehtetuks tunnistamiseks. 21.04.2011 andis J.M. ütlused seoses läbiviidava haldusmenetlusega. 5. J.M. esitas 03.05.2011 avalduse sõidukikaardi väljastamiseks. 6. Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirjaga nr 1-1/11/157 tunnistati J.M.ale väljastatud taksoveoluba TVL000131 alates 01.08.2011 kehtetuks põhjusel, et taksoveoloa omanikku on karistatud viimase kolme aasta jooksul liiklusnõuete sellise rikkumise eest, mille eest on võimalik juhtimisõiguse äravõtmine. Ühtlasi keeldus Tallinna Transpordiamet sõidukikaardi väljastamisest sõidukile reg.märk xxxxxx. 7. 26.08.2011 saabus Tallinna Halduskohtule J.M.a kaebus Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirja nr 1-1/11/157 „Sõidukikaardi väljastamisest keeldumine sõidukile reg.märk xxxxxx ja taksoveoloa TVL000131 kehtetuks tunnistamine“ tühistamise nõudes.

Kaebuse sisu

Tallinna Transpordiamet väljastas 07.04.2011 kaebuse esitajale taksoveoloa õiguspäraselt ning selle väljastamisel oli teada ka see, et kaebajat on 26.03.2008 karistatud arestiga. Loa väljastamisel näitas Tallinna Transpordiamet, et avalik huvi ei takistanud kaebajale taksoveoloa väljastamist ja ka muud takistused selleks puudusid. Kaebaja ei ole pärast 26.03.2008 Pärnu Maakohtu otsust toime pannud väärtegusid ega liiklusseaduse rikkumisi, mille eest oleks ette nähtud karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ning on käitunud alates 26.03.2008 õiguskuulekalt ja teinud oma varasemast käitumisest õiged järeldused. Seega ei ole õiguslikud ega faktilised asjaolud kaebaja liiklusalaste rikkumiste toimepanemise osas alates temale taksoveoloa väljaandmisest kuni taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseni muutunud. Kuna vaidlusaluses otsuses ei ole välja toodud muid olulisi põhjendusi, mis võiksid kaasa tuua taksoveoloa tühistamise või mille alusel oleks võimalik jätta sõidukikaart väljastamata, on vastustaja otsuse tegemisel rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-de 64, 66 ja 67 sätteid. Vaidlusaluse otsuse tegemisel oleks pidanud esinema vähemalt üks HMS § 66 lg-s 2 sätestatud tingimustest, kuid neid ei esinenud. Ka ei ole nendele tingimustele viidatud vaidlustatud otsuses. Käskkirjast ei selgu, millistest asjaoludest lähtuvalt otsustati kasutada kaebuse esitaja suhtes tema jaoks kõige raskemaid tagajärgi kaasa toovat toimingut – taksoveoloa kehtetuks tunnistamist. Töötamine taksojuhina on kaebuse esitaja ainsaks sissetulekuallikas. Kuna vastustaja ei ole arvestanud, milliseid tagajärgi toob kaebajale taksoveoloa kehtetuks tunnistamine ja sõidukikaardi väljastamata jätmine, on otsus ebaproportsionaalne. Ka ei ole kaebuse esitajat haldusmenetlusse nõuete kohaselt kaasatud. Vastustaja ei ole taganud kaebajale võimalust olla ärakuulatud ning esitada arvamusi ja vastuväiteid. Nii andis J.M. Tallinna Transpordiametis ütlusi juba 21.04.2011, mille peale Tallinna Transpordiameti ametnikud ütlesid kaebajale suuliselt, et menetlus on sellega lõppenud ja ta võib oma tööd taksojuhina takistamatult jätkata. Nimetatud väidet tõendab asjaolu, et perioodil 21.04.2011 kuni 31.07.2011 (sel kuupäeval sai kaebaja posti teel kätte koopia Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirjast nr 1-1/11/157) ei teinud amet mitte midagi selleks, et võtta J.M.aga uuesti ühendust või tema taksoveoluba peatada. Seda hoolimata asjaolust, et sel perioodil suhtles J.M. ise aktiivselt Tallinna Transpordiameti töötajatega, sest tema sõidukikaardi väljastamine viibis seoses ametnike poolt otsitud erinevatel põhjustel (puhkused, haigestumised jne). Seega võib väita, et J.M.a suhtes on läbi viidud sisuliselt kaks erinevat

3 haldusmenetlust. Esimesse menetlusse ta kaasati ja ta sai anda 21.04.2011 Tallinna Transpordiametis ütlusi ja selgitusi. Menetlus lõpetati ja J.M.ale teatati samal päeval vestluse lõpus, et ta võib jätkata oma tööd ja ta taksoveoluba jääb kehtima. Teine menetlus algatati Tallinna Transpordiametis samas küsimuses teadmata ajal peale 21.04.2011 ja J.M. jäeti menetlusse täielikult kaasamata. Teise menetluse tulemus on vormistatud Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirjaga nr 1-1/11/157. Tallinna Transpordiamet ei teavitanud J.M.a nõuetekohasel viisil enne tema põhiõigusi tugevalt riivava haldusakti andmist selle andmise aluseks olnud kaalutlustest ega võimaldanud isikul esitada oma vastuväiteid ja põhjendusi, mida analüüsida kaalutlusotsuse langetamisel. Kaebaja kutsuti küll 21.04.2011 Tallinna Transpordiametisse, aga selgitusi anda ta ei jõudnud, sest Transpordiameti ametnike suuliselt anud selgituste kohaselt on neil õigus arvestada vaid 1- aasta vanuste karistusregistri andmetega ja seetõttu teatati kaebajale, et tema suhtes on menetlus lõpetatud ja ta võib oma tööd jätkata. Teise, peale 21.04.2011 algatatud haldusmenetlusse ei kaasatud kaebajat aga üldse ja tal puudus igasugune informatsioon selle kohta, et tema suhtes haldusmenetlust üldse läbi viiakse. Täitnuks Tallinna Transpordiamet oma kohustusi, saanuks kaebaja esitada kaalumiseks asjaolud toimepandud liiklusrikkumise asjaolude ja ohtlikkuse kohta. See võinuks omakorda kaasa tuua teistsuguse sisuga kaalutlusotsuse. Tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada, milline oleks olnud õige kaalutlusotsus. Käskkirjast nähtub, et Tallinna Transpordiamet peab karistuse omamist teatud sanktsioonimääradega väärtegude eest sisuliselt automaatselt ülekaalukaks liiklusohuks ja aluseks tunnistada kehtetuks isikule väljastatud taksoveoluba. Selline mehhaaniline lähenemine ei ole kooskõlas kaalutlusõigust võimaldava normi olemuse ja eesmärgiga. Haldusorgan ei saa jätta kaalutlusotsuse tegemisel arvestamata ka asjaoluga, et kõige raskema õigusliku tagajärje valimise korral kaotab isik taksoveol FIE-na tegutsemise õiguse ja seega sissetulekuallika ja seda ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 37 p 6 arvestades 5 aastaks arvates tegevusloa kehtetuks tunnistamisest. Vastustaja ei kuulu isikute hulka, kellele on seadusega antud õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist ja selle tõttu ei ole võimalik arvestada üle 1 aasta vanuste väärtegude eest määratud karistustega isegi juhul, kui andmed on saadud muudest allikatest. Antud juhtumil said 2008. a toime pandud väärteo andmed avalikuks tänu sellele, et isik oli ka pärast 2008. a toime pannud väärtegusid, mille tõttu varasema väärteo andmed jäid registris nähtavaks. Oluline on juhtida tähelepanu ka asjaolule, et peale 2008. a ei ole kaebaja toime pannud mitte ühtegi liiklusalast väärtegu, mille eest võiks olla karistusena ette nähtud juhtimisõiguse kaotamine. Kaebajal lubati üle 3 kuu jooksul takistamatult jätkata taksoteenuse osutamist. Juhul kui tõepoolest kaebaja oleks kujutanud endast ohtu, oleks olnud loogiline, et tema taksoveoluba oleks koheselt tühistatud. Kaebaja palub vaidlustatud haldusakti tühistada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Vastustaja Tallinna Transpordiameti vastulause

Taksoveoloa kehtetuks tunnistamise haldusmenetluse käigus kontrolliti uuesti isiku karistusandmeid. 04.05.2011 karistusregistri andmete kohaselt asus kaebuse esitaja liiklusalaste nõuete rikkumise eest 26.03.2008 määratud karistust kandma 30.10.2008. Seega ei olnud esmase taksoveoloa väljastamise ajaks ÜTS § 37 p-s 2 sätestatud 3 aastane tähtaeg möödunud ning taksoveoloa omanik ei vastanud seaduses sätestatud hea maine nõuetele. Vastavad põhjendused nähtuvad ka haldusaktist. Vastustaja peab kaebaja toimepandud liiklusalaseid õigusrikkumisi, mille eest võib ära võtta juhtimisõiguse, ülekaalukaks põhjuseks väljastatud taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseks. ÜTS-is sätestatud hea maine nõue on imperatiivne ning taksoveoloa menetlemisel ei ole võimalik seaduses vedaja suhtes kehtestatud hea maine nõuet

4 eirata. Kuna esmane taksoveoluba tunnistati kehtetuks, puudus õiguslik alus sõidukikaardi väljastamiseks sõidukile sõitjateveo korraldamiseks. Vastustaja ei ole haldusakti andmisel HMS § 64, 66 ja 67 sätteid rikkunud. Kaebuses ei ole esitatud põhjendusi, milles seisnes vastustaja poolne HMS § 64 ja § 67 rikkumine. Haldusorganil on õigus väljaantud haldusakt kehtetuks tunnistada. Vastustaja saab HMS § 66 lg 2 mõttest aru selliselt, et haldusakti võib kehtetuks tunnistada sellekohase õigusliku aluse esinemise korral. Antud vaidluses on selleks õiguslikuks aluseks asjaolu, et vedaja maine ei vasta hea maine nõuetele. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise haldusmenetluse käigus kontrollis vastustaja 04.05.2011 uuesti kaebaja karistusandmeid karistusregistris ning asus seisukohale, et füüsilisest isikust tegevusloa omanik ei vasta hea maine nõuetele. ÜTS § 35 lg 44 kohaselt peetakse füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet heaks, kui ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 43 sätestatule vastab käesoleva seaduse §-ga 37 sätestatud nõuetele. ÜTS § 37 p 2 kohaselt peetakse füüsilisest isikust tegevusloa taotleja mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Karistusregistri andmete põhjal on kaebajat karistatud liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 ja lg 3 ja LS § 7430 lg 1 järgi, mis raskema sanktsioonina näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise. Kaebajat karistati väärtegude eest Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsuse alusel arestiga 15 päeva. Karistusregistri andmete põhjal asus kaebaja kohtuotsust täitma Põhja PP arestimajas 30.10.2008 ning vabanes 13.11.2008. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei olnud möödunud ÜTS § 37 p-s 2 sätestatud kolmeaastane tähtaeg. Nimetatud fakti pinnalt hindas vastustaja taksoveoloa omaniku mainet hea maine nõuetele mittevastavaks, mis oli õiguslikuks aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. Karistusregistri andmete põhjal on kaebajat pärast 26.03.2008 karistatud kolmel korral nelja liiklusalase õigusrikkumise eest, viimati 17.02.2011 LS § 7435 lg 1 rikkumise eest. Seega kummutavad karistusregistri andmed kaebaja väited tema liiklusalase õiguskuulekuse osas pärast 26.03.2008. Haldusakti andmisel on arvestatud võimalike tagajärgedega kaebajale ning seda ka haldusaktis sedastanud. Vastavalt ÜTS-ile ei saa kaebaja tegutseda ettevõtjana taksoveoteenuse osutamisel, küll aga taksojuhina. Haldusakti andmine ei piira kaebaja õigust töötada taksojuhina lepingu alusel (tööleping) teise vedaja juures. Haldusakti andmisel ei ole vastustaja hinnanud kaebuse esitaja kui taksojuhi vastavust hea maine nõuetele, küll aga kui vedaja (FIE) vastavust hea maine nõuetele. Õigus tegeleda ettevõtlusega ei ole piiramatu õigus, kuivõrd PS § 31 teise lause kohaselt sätestatakse ettevõtlusega tegelemise tingimused ja kord seadusega. PS § 31 ja ÜTS mõtte kohaselt ei ole taksoveoteenuse osutamine igal juhul iga ettevõtja absoluutne õigus, vaid nende vedajate õigus, kes vastavad vedajatele ja vedude eest vastutavatele isikutele ÜTS-s sätestatud nõuetele. Kaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis kinnitaksid halduse poolt kaalutlusõiguse põhimõtete rakendamata jätmist otsustuse tegemisel. Kaebajale oli tagatud võimalus olla ära kuulatud, esitada arvamusi ja vastuväiteid. Kutses on selgelt märgitud, et menetlus viiakse läbi tegevusloa nr TVL000131 kehtetuks tunnistamiseks. Menetlusosaline isik andis 21.04.2011 menetleja juures kirjaliku seletuse tema suhtes algatatud menetluse osas. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et tegevusluba annab õiguse korraldada taksoveoteenust, mitte aga teostada füüsiliselt sõitjatevedu (taksoveoteenust). Sõitjatevedu võib osutada sõidukiga, millele on väljastatud sõidukikaart (ÜTS § 31 lg 4). Seega ei ole õige ja ka põhjendatud kaebuses toodud väide, et talle selgitati võimalusest jätkata tööd (sõitjateveo teostamine). Sõidukikaart väljastatakse vedajale üksnes kehtiva taksoveoloa alusel ehk siis pärast seda, kui taksoveoluba on väljastatud. Kui taksoveoluba tunnistatakse kehtetuks, siis puudub õiguslik alus sõidukikaardi väljastamiseks. Kuna menetlus taksoveoloa kehtetuks tunnistamiseks oli alustatud enne sõidukikaardi taotluse esitamist, menetleti sõidukikaardi väljastamisest keeldumist taksoveoloa menetluse raames ning puudus vajadus eraldi menetlust läbi viia

5 sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks. Otsustus sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks vormistati taksoveoloa kehtetuks tunnistamise haldusaktiga. ÜTS § 35 lg-st 7 ja § 40 lg-st 1 tulenevalt on vastustaja pädevuses teha karistusregistrisse päringuid tegevusloa taotleja või omaniku andmete kontrollimiseks. Vastustaja on teinud karistusregistrisse päringud seoses tegevusloa taotleja/omaniku andmete kontrollimisega 30.03.2011, 04.05.2011 ja 11.07.2011. Karistusregistri andmete põhjal on kaebajat karistatud 05.06.2008 LS § 7437 lg 1 ja LS § 7435 lg 1 rikkumise eest, otsus on jõustunud 30.06.2008, kaebaja ei ole otsust täitnud kuni käesoleva ajani ning seoses sellega ei kuulu need karistusandmed arhiveerimisele. Kuivõrd nimetatud väärteod pandi toime enne 26.03.2008 toimepandud väärtegude eest määratud karistuse täitmist (karistus täideti 30.10.-13.11.2008), siis 26.03.2008 määratud karistusandmete kustutamise tähtaeg katkes ning tähtaega arvestatakse viimase väärteo eest määratud karistuse ärakandmisest. Viimane väärtegu pandi karistusregistri andmete põhjal toime 17.02.2011 ning täideti 03.03.2011. Nimetatud karistus kuulub arhiveerimisele 03.03.2012. Seega on kõik karistusandmed kaebaja kohta karistusregistris avalikud ning andmeid võib ja saab kasutada tegevusloa menetlemisel ning tegevusloa taotleja/omaniku hea maine nõuetele vastavuse kontrollimisel. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tallinna Transpordiamet on kaevatud haldusakti väljaandmisel rikkunud jämedalt HMS sätteid, mis on võinud viia sisult väära diskretsiooniotsuse tegemiseni. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas kaebajale väljastatud tegevusluba saab tunnistada kehtetuks seetõttu, et vastustaja avastab, et tegevusloa väljastamise ajal ei vastanud kaebaja loa taotlejale esitatud nõuetele ja seetõttu olnuks vastustaja õigustatud luba mitte väljastama. Vaidlust ei ole selles, et tegevusloa kehtivuse ajal ei ole faktilised asjaolud kaebaja osas muutunud, st ta ei ole pannud toime uusi liiklusrikkumisi, samuti ei ole muutunud õiguslik regulatsioon. Vaidluse lahendus oleneb antud juhul sellest, kas kaebajale väljastatud tegevusluba oli väljastamise ajal õiguspärane või õigusvastane. Kui tegemist on õiguspärase haldusaktiga, puudus vastustajal HMS § 66 lg-st 2 tulenev alus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks. Kui tegemist on õigusvastase haldusaktiga, tuleb kontrollida, kas vastustaja on akti kehtetuks tunnistamisel teostanud õiguspäraselt diskretsiooni ja järginud menetlusnõudeid.

ÜTS § 41 lg 1 p 2 kohaselt võib tegevusloa andja keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta §-ga 35 kehtestatud nõuetele. ÜTS § 35 lg 43 järgi peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele. Sama paragrahvi lg 44 kohaselt peetakse füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet heaks, kui ta lisaks lg-s 43 sätestatule vastab §-ga 37 sätestatud nõuetele. ÜTS § 37 p 2 kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Vastavalt ÜTS § 40 lg-le 1 kontrollib tegevusloa andja tegevusloa taotleja andmeid karistusregistris. Eelnevast nähtuvalt saab haldusorgan oma ainsa informatsiooni selle kohta, kas loa taotlejat on viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, karistusregistri andmetest. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Transpordiametil puudub õigus saada teavet karistusregistri arhiivist. Haldusorgan peab eeldama, et karistusregistrist nähtavad andmed on õiged ning tal puudub pädevus annata registriandmete õigsusele või kehtivusele iseseisvat hinnangut.

6 Karistusregistri seaduse (KaRS) § 2 lg 2 p 1 kohaselt on karistusregistri eesmärk usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks. § 31 (karistusregistri andmete õiguslik tähendus) lg 1 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni käesoleva seaduse §-des 25–28 sätestatud tähtaegadel. KaRS § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Vastavalt § 26 lg-le 5, kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.

07.04.2011 käskkirjaga (tl 42) väljastati kaebuse esitajale taksoveoluba. 30.03.2011 tehtud karistusregistri väljavõttest (tl 49-51) nähtus, et Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusega määrati kaebuse esitajale muuhulgas LS § 7422 lg-te 2 ja 3 (lg-te 4 ja 5 kohaselt on lisakaristusena ette nähtud võimalus juhtimisõiguse äravõtmiseks) rikkumise eest karistusena rahatrahv ning muude rikkumiste eest arest. Samuti nähtus registrist, et 13.05.2008 oli isik pannud toime uued LS rikkumised, mille eest oli teda 30.06.2008 karistatud rahatrahviga. Mõlema rikkumise osas puudus märge, et karistused oleksid täidetud (KaRS § 25 lg 1 p 1). Seega pidi haldusorgan neist andmetest järeldama, et kuna karistused on täitmata, ei ole kulgema hakanud ka karistusandmete kustutamise tähtaeg, mistõttu ei ole ka andmeid kantud üle arhiivi ning on haldusorganile nähtavad. Kuna isik omas 30.03.2011 karistusregistri väljavõtte kohaselt kehtivat karistatust, ei saanud isikul olla ÜTS § 35 lg-tes 43 ja 44 nõutud head mainet (isik ei vastanud ÜTS § 37 p-s 2 sätestatud nõudele) ning vastustajal oli võimalus ÜTS § 41 lg 1 p 2 alusel jätta taksoveoluba kaebuse esitajale andmata hea maine puudumise tõttu.

ÜTS § 41 lg 1 aga võimaldab haldusorganile kaalutlusõiguse teostamist. Ainuüksi kaebaja mittevastavus ÜTS §-s 35 toodud nõuetele ei anna alust pidada talle väljastatud tegevusluba õigusvastaseks. ÜTS § 41 lg 1 p 2 sõnastusest nähtub, et see ei kohusta tegevusloa andjat keelduma taotlejale loa andmisest, vaid ta võib loa taotleja mittevastavuse korral esitatud nõuetele otsustada loa mitteandmise üle. Seega tulnuks vastustajal teostada diskretsiooni ja kaaluda, kas tegevusloa väljastamine või sellest keeldumine on sellel konkreetsel juhul õiguspärane, proportsionaalne ning kooskõlas avalike ja kaebaja huvidega. 07.04.2011 käskkirjast ja karistusregistri 30.03.2011 väljavõttest nähtub aga, et sellist kaalumist ei teostatud, kuna tegevusloa taotluse menetlemisel on menetleja lugenud Pärnu Maakohtu 26.03.2008 otsusest edasi 3 aastat ja jõudnud järeldusele, et ÜTS § 37 p-s 2 sätestatud tähtaeg sai täis 26.03.2011, mistõttu vastas isik ÜTS § 37 p 2 tähenduses hea mainega isikule. Viimast kinnitab kohtule esitatud karistusregistri väljavõttele ametniku poolt tehtud märge „3 aastat sai täis 26.03.2011”. Kehtetuks tunnistatud otsusest ei nähtu, miks otsustati kehtiva karistusega isikule tegevusluba väljastada. Kuivõrd kaalutlusvigade puudumine on HMS § 54 kohaselt haldusakti õiguspärasuse eelduseks, siis oli kaebajale taksoveoloa väljastamine 07.04.2011 käskkirjaga õigusvastane.

Kuna kaebajale väljastatud tegevusluba oli õigusvastane, siis oli vastustajal tulenevalt HMS § 66 lg-st 1 õigus see kehtetuks tunnistada. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMS § 64 lg 2 järgi otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise

7 põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 lg 1 kohaselt arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkirjast nr 1-1/11/157 selle andmise aluseks olnud kaalutlusi. Käskkirjas on üksnes analüüsitud küsimust, kas kaebuse esitajal on hea maine ÜTS § 37 p 2 tähenduses, kuid täielikult on jäänud kaalumata kõik HMS § 64 lg-s 3 ja 67 lg-s 1 sätestatu. Käskkirjas ei ole selgitatud haldusakti väljaandmise asjaolusid, kaalutud kaebaja erahuve võrreldes avalike huvidega, arvestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ega arvestatud tema usaldusega, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ega muid asjaolusid. Mõningased täiendavad selgitused on välja toodud alles kohtumenetluse käigus.

Samas ei võimalda HMS § 58 nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et kaebaja puuduliku ärakuulamise tõttu ei ole kaebajale antudki võimalust esitada vastustajale omapoolseid sisulisi seisukohti ja argumente, mis tagaksid õige diskretsiooniõiguse teostamise vastustaja poolt. Ehk teisisõnu, nagu kaebaja on õigesti märkinud, kuna kaebajale ei antud võimalust oma seisukohti esitada, ei ole tagantjärgi võimalik tuvastada, milline oleks olnud õige kaalutlusotsus. Kaebaja on õigesti leidnud, et tema suhtes viidi läbi kaks haldusmenetlust, millest ühesse ta kaasati, kuid tema jaoks koormavad tagajärjed kaasa toonud haldusmenetlusse mitte. Kaebaja kutsuti küll 21.04.2011 Tallinna Transpordiametisse välja ärakuulamiseks seoses talle antud taksoveoloa kehtetuks tunnistamise menetlusega (kutse tl 34), kuid kaebaja selgitustest ja toimikusse esitatud menetlusosalise ütluste protokollist (tl 34 pöördel) nähtuvalt andis ta kohtumisel ütlusi ainult seoses Pärnu Maakohtu 26.03.2008 kohtuotsusega määratud aresti ärakandmise aja ning maksuvõla tasumisega seoses. Sõnagagi ei ole puudutatud küsimust, mida taksoveoloa andmine isiku ettevõtluse ja hakkamasaamise mõistes tähendab ning mida isik on akti usaldades ette võtnud ja milliseid kulutusi teinud, kuidas oma elukorraldust muutnud jne. Kaebaja kinnitab, et kohtumiselt mindi lahku ametniku sõnadega, et kuna karistuse määramisest on möödas üle 3 aasta, siis taksoveoluba kehtetuks tunnistada ei saa. Vastustaja ei ole seda väidet ümber lükanud. Et asi tõepoolest nii võis olla, nähtub ka sellest, et nimetatud kohtumisele ei järgnenud Tallinna Transpordiameti poolt mingisugust menetluslikku liigutust – taksoveoluba jäi kehtima kuni 25.07.2011. Teine haldusmenetlus kaebuse esitaja suhtes algas 03.05.2011, mil kaebaja esitas vastustajale avalduse sõidukile sõidukikaardi väljastamiseks. 24.05.2011 kogunenud taksokomisjon avaldust ei toetanud ning vastustaja tegi ka uue päringu karistusregistrisse. Selle haldusmenetluse mingis etapis jõuti järeldusele, et taksoveoluba tuleb siiski kehtetuks tunnistada, kuid kaebajale enam võimalust oma seisukohtade esitamiseks ei antud. Seega on usutav, et taksoveoloa kehtetuks tunnistamine ja sõidukikaardi valjastamisest keeldumine tuli kaebaja jaoks üllatusena. Kaebajal ei olnud võimalik tutvuda haldusorgani motiividega, olla ära kuulatud ja kaitsta oma seisukohti. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-82-03 leidnud, et „Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis

8 säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.” Lahendis nr 3-3-1-23-06 on aga Riigikohus olnud veelgi resoluutsem, öeldes, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan on isiku teda soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses sisuliselt ärakuulamata jätnud, on haldusaktis kaalutluste äratoomata jätmine antud juhul vorminõude rikkumine, mis võis mõjutada asja otsustamist ning on seetõttu aluseks haldusakti tühistamisele. Järelikult tuleb kaebus rahuldada ja Tallinna Transpordiameti 25.07.2011 käskkiri nr 1-1/11/157 tühistada.

HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt § 93 lg-le 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Eelnenud sättest tulenevalt saab halduskohtumenetluses välja mõista üksnes kantud menetluskulusid. Kaebaja on palunud menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on maksnud kaebuse esitamise eest riigilõivu summas 15,97 eurot (maksekorraldus tl 14), õigusabikulude osas on toimikusse esitatud küll Augustinus Õigusbüroo arve (tl 15), kuid sellest ei nähtu seost käesoleva haldusasjaga ning samuti ei ole toimikusse esitatud tõendit selle kohta, et vastav arve oleks kaebuse esitaja poolt tasutud. Nõnda saab kohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista üksnes riigilõivu summas 15,97 krooni.

Maret Altnurme Kohtunik