3-11-2210/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

28.10.2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2210

Haldusasi

M.S. kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt tehtud

haldusakti nr 10.08.2011 nr 4-3/1063 (detailplaneeringu algatamata

jätmine) tühistamiseks ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

kohustamiseks detailplaneeringu algatamiseks.

RESOLUTSIOON

Tagastada M.S. kaebus selle esitajale

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva

jooksul,

arvates

määruse

määruskaebuse

esitajale

kättetoimetamisest (HKMS § 11 lg 8; § 47¹ lg 2 ja 3).

KAEBUSE ASJAOLUD:

1. Kaebuse esitajale kuulub eramu Tallinnas aadressil xxxxxxx. M.S. esitas TLPA-le taotluse

DP algatamiseks kinnistu Tõru tn 6a suhtes, mille omanikuks kaebaja ei ole ja mille omanik

on A. E.

2. TLPA teatas, et xxxxxx kinnistule uue üksikelamu püstitamiseks ei ole vaja koostada DP-d.

Elamu projekti koostamisel tuleks aluseks võtta vastustaja poolt 15. 04. 2011. a väljastatud

projekteerimistingimused ning arvestada tuleb xxxxxx omaniku poolt esitatud tingimustega

projekteerimistingimuste taotlusele lisatud asendiskeemi kohta. TLPA tagastas kaebuse

esitajale xxxxxx kinnistu DP algatamise taotlusega esitatud materjalid.

3. M.S. esitas kaebuse, milles taotleb TLPA poolt: 1) tehtud haldusakti nr 10.08.2011 nr 4-

3/1063 (detailplaneeringu algatamata jätmine) tühistamist; 2) Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti kohustamiseks DP algatamiseks.

4. Projekteerimistingimuste väljastamise xxxxxxx suhtes on M.S. vaidlustanud haldusasjas nr 3-

11-1591.a.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 7 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et

haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse

avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud

huvi.

6. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse, kui selle esitajal,

eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud, ei saa ilmselgelt olla

halduskohtusse pöördumise õigust.

7. Riigikohtu Halduskolleegium on selgitanud, et „Kolleegiumi varasema praktika

kohaselt võis kohus kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või

toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus

möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on

tal kohustus asja menetleda (Riigikohtu 15. mai 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-

9-08, p-d 14-15; 8. septembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13;

11. septembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9; 30. oktoobri 2008. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11; 23. oktoobri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-

3-1-53-08, p 8). 22. juuni 2010. a määrusega asjas nr 3-3-1-20-10 (p 10) pidas

halduskolleegium võimalikuks laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka

kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks

lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole

võimalik.

8. Eeltoodut silmas pidades oli kohus jätnud M.S. kaebuse korduvalt käiguta ja palunud

märkida, missuguse subjektiivse õiguse kaitseks kaebus on esitatud, kuivõrd kaebuse

andmetel ei ole M.S. esitanud DP taotlust enda kinnistule ehitamiseks ning ta ka ei ole

volitatud isikuks, et esitada naaberkinnistu suhtes taotlusi, sj taotlust algatada DP.

Kaebuse materjalidest nähtus ka see, et M.S. ei kavatse teise isiku kinnistule DP

algatamisel seda finantseerida ja ta ka ei ole saanud kinnistu omanikult volitusi esitada

DP taotlust, seda enam, et kinnistu omanik A. E. on esitanud taotluse hoone

ümberehitamiseks ja saanud ka projekteerimistingimused, mille muutmist ta on

käesolevaks ajaks TLPA-ilt taotlenud ning mille suhtes peetakse naaberkinnisasjade

omanikega läbirääkimisi. Vaidlust ei ole küsimuses, et M.S. sai tema esitatud DP

algatamise taotluse suhtes TLPA keelduva vastuse ning M.S. on vaidlustanud

naaberkinnistule väljastatud projekteerimistingimused. Seega nähtub, et kaebuse

esitajal on võimalik vaidlustada naaberkinnisasjal toimuv või planeeritav ehitamine

projekteerimistingimuste vaidlustamisega, ta on seda ka teinud, kuna ta leiab, et naabri

kinnisasjale projekteerimistingimuste alusel ehitamine rikub tema õigusi. Kohus oli

selgitanud, et kui projekteerimistingimused jäävad vaidlustamata, siis hakatakse

ehitama; sisult samasuguse vastuse on esitanud TLPA. Kaebuse esitaja ei ole

pöördunud kohtusse eesmärgil, et kohustada TLPA-it vastama tema DP taotlusele

põhjusest, et see jäi vastamata või et rikutakse mingit muud seadust, kui PlanS.

Kaebuse andmetel on TLPA kaebajale selgitanud, et projekteerimistingimuste

väljastamisel ja kehtimisel ei väljastata samal ajal DP-d ja kaebajale tehti ettepanek

esitada projekteerimistingimuste suhtes oma seisukohad.

9. Kaebuse täpsustamisel nähtub, et M.S. kinnitab, et ta ei ole esitanud nn

populaarkaebust. Kaebaja leiab, et ta esitab subjektiivsete õiguste kaitse kaebuse, kuid

kaebaja korduvalt väldib nimetamast, missugust subjektiivset õigust ta soovib kaitsta.

M.S. on naaberkinnistu omanik, kes ei ole ise esitanud enda kinnistu suhtes DP

taotlust, so tegemist ei ole juhtumiga, mil oleks vajalik või otstarbekas koostada DP

kahe kinnistu osas või hõlmata ühise DP-ga naaberkinnisasju. Seega nähtub, et DP

algatamise taotlus ei puuduta kinnistu omaniku õigusi ehitada omal kinnistul või

teostada planeerimist kinnistul nii, et DP algatamata jätmine takistaks kaebajal tema

kinnistul omandiõiguse või ettevõtluse teostamist. Kui TLPA takistaks kaebajal sellise

tegevuse, siis tekiks küsimus, kas kinnistu omaniku õigusi planeerimismenetluses

takistatakse ja kas seda tehakse õiguspäraselt või õigusvastaselt. Kuigi kaebaja viitas,

et igaüks võib algatada DP ja esitada DP taotluse, nähtub kohtule, et kaebuse esitajale

ei ole tehtud takistusi sellise taotluse esitamiseks, seega on ta saanud sellekohase

õiguse realiseerida ja selles osas ka vaidlust ei ole tekkinud, mis aga automaatselt ei

tähenda subjektiivsete õiguste rikkumist, kui sellise taotluse alusel DP-d ei algatata.

Kui DP-d ei algatata isiku taotluse alusel ja see ei riku isiku subjektiivseid õigusi, siis

ei saa rikkuda isiku õigusi ka nn ebapiisav asja motiveerimine. TLPA on kaebajale

esitanud sj selgitused ja juhised, miks ta taotlust ei saa rahuldada ning mis kaebajal

tuleks

edasi

teha.

Naabri

kinnisasjale

ehitamiseks

on

juba

väljastatud

projekteerimistingimused, nende suhtes on ka esitatud muudatusettepanekud ning neid

arutatakse kõigi naaberkinnisasjade omanikega läbi, sh ka M.S.iga. Kaebaja on

kohtule ka märkinud, et teises haldusasjas (nr 3-11-1591) ongi ta vaidlustanud

projekteerimistingimused.

10. Kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu, et kaebaja ei ole märkinud subjektiivset

õigust, mis võimaldaks temal algatada DP-d teise isiku kinnistule, kui see ei ole seotud

sooviga algatada DP enda kinnistul, mil võiks lahendada kahe kinnistu küsimused läbi

DP menetluse ja mis võiks rikkuda omaniku õigusi planeerimismenetluses.

Projekteerimistingimuste vaidlustamisel saab kaebaja esitada ka nõude algatada teise

isiku kinnistul hoopiski DP menetlus, kui see on põhjendatud ja kui kaebaja esitab

sellise taotluse ning toob esile, et käesoleval juhul võiks esineda vajadus objekt

ehitada läbi DP koostamise. Kohus selgitas kaebuse esitajale, et kuivõrd kaebaja ei

nõustu teise isiku kinnistule DP algatamisel tema taotluse alusel sellist DP-d

finantseerima, siis on ilmselge, et seaduse käsitlusel kaebaja soovitud viisil rikutakse

hoopiski ebaproportsionaalselt ja alusetult teise omaniku põhiseaduslikke õigusi oma

vara vabalt valla, kasutada ja käsutada, kuna keegi muu isik asub naabri kinnistul

koostama DP-d ning soovib seda teha lisaks väljastatud projekteerimistingimustele.

Vaidlustada tuleb eelkõige projekteerimistingimuste väljastamist ja esitada oma

nõuded ning ei saa mööda hiilida asjakohasest vaidlusest. Kaebuste paljusus ei saa

tagada, et kaebaja jõuab soovitud eesmärgile. Tegelikult ei avaldanud M.S. ka selgelt

kahe kaebuse kokkuvõttes soovitud eesmärke, va et oli aru saada, et ta ei esitada

konkreetseid põhjuseid, miks talle teisele kinnistule kavandatud projekt ei meeldi, kuid

soovib takistada ehitamist. Nagu nähtub, ei ole kaebuse esitaja senimaani ka suutnud

välja tuua subjektiivset õigust, mis annaks temale võimaluse nõuda DP koostamist

teise

isiku

kinnistule

ilma

omaniku

nõusolekuta

ja

paralleelselt

projekteerimistingimuste väljastamisega. Kohtukaebuse esitamisel oli kaebaja

märkinud, et naaberkinnistul puudub kehtiv DP, mille kohta kaebaja ei ole aga

tegelikult esitanud ühtegi tõendit, samas ei selgita kaebaja, miks see on oluline. PlanS

tagab, et ehitamine naaberkinnisasjal toimub kooskõlas kas olemasoleva DP-ga, selle

muudatusega või üldplaneeringuga, mis arvestab valla või linna territooriumi osa

kohta kehtestatut ja see on ka maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

Samas nähtub, et kaebaja oli kohtukaebuses suutnud märkida üksnes seda, et igal

isikul on õigus algatada DP, kaebaja tegi seda viitega PlanS §-le 10, mis sätestab

planeeringu koostamise algatamise ja korraldamise ja mille lg 1 ütleb, et iga isik võib

teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Planeeringu koostamise

algatamise otsustamisel võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest

keelduda. Kohtule nähtub, et sellest ei piisa subjektiivsete õiguste olemasolu ja

rikkumisele viitamisel. Iseenesest ei olnud puhkenud vaidlust selle üle, et kaebaja sai

esitada DP algatamise taotluse ning see ka lahendati, seega nn igaühe õiguse kaebaja

enda esitatud andmetel sai realiseerida ning takistusi selles ei tehtud.

11. Käesolevalt on kaebuse esitaja vastanud kohtule, mille kohaselt selgub, et teda ei

huvita hetkel konkreetse objekti ehitamine projekteerimistingimuste alusel, vaid ta on

esitanud kaebuse tulevikku suunatult asjaolust, et naaberkinnistul oleks olemas kehtiv

DP, mis tagaks ka naabri ehk kaebaja õigused tulevikus. Kaebaja on vastamisel

täpsustanud 26.10.11.a. vastuse p-is 2.10.1, et tema huviks on, et DP-ga lahendatakse

krundil tulevikus toimuv võimalik ehitustegevus tunduvalt laiemana, selle tõttu ta

esitas DP taotluse.

12. Seega nähtub, et kaebuse esitaja eesmärgiks on tagada, et kui tema DP taotluse alusel

kehtestatakse naabri kinnistule selline DP, mis püsivalt tagab naabritele, et selle

tingimused enam ei muutu ja naabrid saavad olemasoleva DP-ga arvestada kogu aeg ja

tulevikus.

13. Kohus arvestades kõiki esitatud seisukohti jääb seisukohale, et kaebuse esitajal ei ole

subjektiivset

õigust

keelata

A.

E. kinnistul

tulevikus

ehitamist

või

planeerimismenetluse läbiviimist. Kaebajal ei ole võimalik märgitud viisil tagada enda

huvides, et kui A. E. kaebaja naabrina soovib veel hiljemgi midagi enda kinnistule

ehitada, seal lammutada jms, et siis ta seda teha ei saagi, kuna kaebaja taotluse alusel

saaks TLPA kehtestada sellise DP, mis edasiselt tagab nn õigusrahu. Tulenevalt

planeerimismenetluse normidest ja iseloomust ei taga ükski kehtiv DP seda, et

kinnistule enam ei ehitata või et seal midagi ei planeerita. Ei ole sellist naabri õigust,

mille kaitseks saaks keelata teise isiku krundil tulevikus toimuvate muutuste

läbiviimise ka siis, kui kinnistule on kehtestatud DP või kui see kehtestatakse. Kuna

kehtivat DP-d on võimalik igal ajahetkel muuta, kui selleks on vajadus ning ei

kavandata seadusega keelatut, siis vastupidiselt nähtubki, et PlanS normid tagavad

isikule õiguse teha kinnistu planeeringus vajalikke muutusi. Kehtiva DP olemasolu ei

takista krundil edasist planeerimistegevust ja vastavalt sätestab selle ka PlanS.

Kaebaja ise viitas PlanS § -le 9 ja kohus kinnitab, et PlanS § 9 sätestab tingimused ja

õiguse DP algatamiseks igal ajal ning omanikul ei ole takistusi kehtiva planeeringu

muutmiseks, kui ta soovib seda teha seaduses sätestatud alustel ja korras. Seega ei ole

võimalik kaebuse esitajal saavutada eesmärki, et tulevikku suunatult võtta võimalus

kinnistuomanikul DP kehtestamisega jätkata vajadusel planeerimismenetluse kaudu

oma õiguste realiseerimist. Kaebuse esitaja selline lähenemine kinnitab kohtule, et

kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise väide on sisutühi ning kaebus on

perspektiivitu, kuna soovitud eesmärgi saavutamine ei ole seadusest tulenevalt

võimalik. Naaberkinnistu omanik ei saa keelata tulevikku suunatult teisel omanikul

enda omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist läbi planeerimismenetluse

normide ja keelata edasist ehitamist, kui selleks on vajadus ja võimalused. PS § 32

sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku

nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides

õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud,

on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle

suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Samuti

sätestab PS § 31 õiguse tegelda ettevõtlusega, kuid ka see ei ole absoluutne õigus,

kuna sama paragrahvi teine lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse

kasutamise tingimused ja korra. Samas nähtub PS § -st 11, et õiguste ja vabaduste

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust; piirangud ei tohi kahjustada seadusega

kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav.

Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.

Proportsionaalsuse printsiibiga peab arvestama nii õiguse kohaldaja kui ka

seadusandja. Käesolevalt ongi seadusandja sätestanud PlanS normid ja EhS normid,

mis tagavad õiguste kaitse ning seavad omandi kasutamisele ka piiranguid, kuid ei

fikseeri, et omanikul on keelatud teha kehtivas planeeringus muutusi. Isegi kui

kaebuse esitaja oleks viidanud omandiõiguse rikkumisele, nähtub, et omandiõigus ei

ole piiramatu ja sunnib arvestama teiste isikute seadusega tagatud õigusi.

14. Kohtukaebuses oli kaebaja viidanud, et ta algatas DP taotluse lähtudes PlanS § 9 lg 2

p 2 ja lg 4 p 2; § 9 lg 2 p 3; § 9 lg 2 p 12, kuid ka see viide ei selgita, et kaebuse

esitajal oleks õigus nõuda teise isiku kinnistule DP kehtestamist ja seda nn tulevikku

suunatult (kaebaja nimetas selle nn üldises plaanis). Kui kaebajat ei huvita DP

läbiviimiseks hetkel projekteerimistingimuste väljastamine ning nende vaidlustamine

või nende kaudu üksikobjekti ehitamine, siis jääb ebaselgeks, miks kaebaja neile

normidele üldse viitab. Krundi ehitusõiguse määramine, hoonete lubatud suurima arvu

või hoonete puudumise, krundi hoonestusõiguse, olemasolevate arhitektuursete-ja

kujundusnõuete tingimused on juba määratud kehtivate planeeringutega ning

iseenesest ongi planeerimisseaduse ülesandeks, et need tingimused on muudetavad,

kui omanik taotleb kas nt krundi ehitusõiguse muutmist või soovib ehitada muu hoone.

Kohases

planeerimismenetluses

kontrollitakse,

kas

üldplaneering,

DP

või

projekteerimistingimused

võimaldavad

soovitud

viisil

ehitamise

ja

krundi

kasutustingimuste muutmise ning see on muutuv ja arenev protsess, mida ei peata ega

takista kaebaja soovitud DP kehtestamine.

15. Kaebaja märgib, et „xxxxxxx kinnistule ei ole käesolevaks hetkeks DP-d kehtestatud,

st, et ei ole läbitud põhjalikku planeerimismenetlust, mille kaudu määratletakse

lähiaastate ehitustegevus nimetatud krundil“. DP ning selle menetluskord on suunatud

ka naaberkinnisasjade omanike huvide kaitseks, millest tulenevalt võib DP algatamise

taotluse esitada kindlasti ka naaberkinnisasja omanik. Kohtule nähtub, et ka siinkohal

ei selgu, missuguste kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisele kaebaja soovib viidata,

kui nähtub, et planeerimismenetlusest konkreetse objekti suhtes kaebaja käesolevalt

kaitset ei vaja. Kohtule nähtub, et naabri õigusi ja huvisid ja õigusrahu saab tagada ka

õiguspäraselt läbiviidud projekteerimistingimuste väljastamise menetlusega, mitte aga

üksnes DP koostamisega. Planeeringumenetlus ongi selleks, et tagada naabri õiguste

kaitse ja on kaebaja valida, kas ta esitab seal menetluses kõik teda huvitavad nõuded

või jätab need esitamata.

16. Kaebaja küll märkis korduvalt (ka teise haldusasja kohta), et ka käesolevas asjas esitas

kaebuse esitaja DP algatamise taotluse „eesmärgiga reguleerida xxxxxxx krundi suhtes

mitmed tingimused, mis on seejuures projekteerimistingimustega reguleerimata“, ei

ole kaebaja nimetanud, mis ta siinkohal konkreetselt silmas peab. Kaebaja on

korduvalt hoidunud täpsemalt selgitamast, mis nimelt on jäänud reguleerimata ja miks

ta ei soovi neid vajakajäämisi TLPA-le teatavaks teha. Kaebuse esitaja on möönnud,

et temale on antud võimalus käesoleval ajal projekteerimistingimuste suhtes esitada

oma seisukoht ja et ta seda ka teeb lähemal ajal. Seega nähtub kohtule, et kaebuse

esitaja osaleb projekteerimistingimuste arutamise ja kontrollimise menetluses ja kui tal

on ka tegelikult mingeid konkreetseid ettepanekuid, siis ta saab need esitada

pooleliolevas

menetluses,

sh

on

tal

ka

õigus

mitte

nõustuda

projekteerimistingimustega ning vajadusel nõuda hoopiski nt DP koostamist. M.S.

märgib ka ise, et ta on vaidlustanud Tallinna Halduskohtus ka xxxxxxxxx

projekteerimistingimused, kuna käesoleval juhul on projekteerimistingimuste

väljastamise menetlus viidud vastustaja poolt läbi õigusvastaselt (haldusasi 3-11-

1591). Kohus siinkohal märgib veelkord, et kaebuse esitajal on võimalus ja kohustus

veenduda kaebuse esitamise tähtajal, kas tema õigusi teises menetluses rikutakse ja

viidata kõigile põhjustele, mis on seotud tema subjektiivsete õiguste rikkumise ja

kaitsega, sj esitada ka kohustamisnõudeid (nt DP algatamiseks), kuid selleks ei pea

algatama veel uut menetlust põhjusest, et kaebaja varasemalt ei jõudnud kõigi õiguste

rikkumiste suhtes äratundmisele. See ei selgita käesoleva kaebuse esitamise

põhjendatust ning kohtule ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks ka põhjendatud huvi

esitada käesolevat kaebust ja jätta vaidlustamata projekteerimistingimused, kui need

rikuvad tema õigusi. Kuivõrd mingeid erandlikke asjaolusid samuti ei ole esile

toodud, mis kaebaja kaebuse juba nimetatud eesmärgist erineks, siis lähtub kohus

kaebaja poolt esitatud eesmärgist.

17. Kuivõrd kaebaja ise nimetab, et kohustamisnõue tugineb tühistamisnõudele, siis leiab

kohus kokkuvõtteks, et HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tuleb kaebus tagastada, kuna

kaebaja soovitud DP kehtestamine ei taga ega saagi seaduse kohaselt tagada, et

tulevikus naabril oleks tagatis, et teise isiku krundile kehtestatud DP fikseeriks naabri

kohustuse, et kinnistul enam midagi ei muutuks.

18. Kohus ei pea enam vajalikuks kaebust käiguta jätta ja leiab, et on andnud kaebuse

esitajale piisavalt võimalusi selgitada subjektiivsete õiguste olemasolu, rikkumine ning

kaebuse eesmärk. HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastab halduskohus kaebuse, kui selle

esitajal, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud, ei saa ilmselgelt olla

halduskohtusse pöördumise õigust.

19. Vastavalt HKMS § 84 lg 4 p 3 tasutud riigilõivu ei tagastata, kui kaebus kuulub

tagastamisele põhjusel, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse

pöördumise õigust.

Karin Kalmiste

kohtunik