3-08-2015/94 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2015 Haldusasi M Ti kaebus Pärnu Linnavalitsuse poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M Ti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: M T Vastustaja: Pärnu Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M Ti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-08-2015 muutmata.

2. Jätta M Ti taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Pärnu Linnavalitsuselt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu linn müüs 9. aprillil 2003. a sõlmitud eluruumi erastamise lepingutega Pärnus, Pardi tänaval elamus nr 6 asuva korteri nr 1 Hilda Raudsepale, korteri nr 2 M Tile ja korteri nr 3 Margus Mesimasele, kes müüs korteri samal päeval edasi M. Tile.

Pärnu Maakohtu 20. aprilli 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-13461 tunnustati Pärnu linna ning H. Ra, M. Ti ja M. Me vahel sõlmitud notariaalsete eluruumi erastamise lepingute tühisust; H. Rlt mõisteti riigituludesse 15 000 krooni ja M. Tilt 9 000 krooni riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2006. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus riigilõivude väljamõistmise osas, muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ja M. Ti apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3-08-2015

2(7) Pärnu Linnavalitsuse 3. novembri 2003. a kirjaga nr 2-21.3-2/7284 teatati H. Rle ja M. Tile, et ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamiseks on tellitud uus ehitustehniline ekspertiis ja ehitise kohapealne ülevaatamine toimub 10. novembril 2003. a Pardi tn 6.

Pärnu Linnavalitsuse 26. novembri 2007. a korraldusega nr 845 tagastati õigusvastaselt võõrandatud elamu „nr 1“ asukohaga Pardi tn 6 Pärnus omandireformi õigustatud subjektidele.

2. M. T ja H. Ra õigusjärglane Tõnu Raudsepp esitasid 3. aprillil 2008. a halduskohtusse kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 26. novembri 2007. a korralduse nr 845 tühistamiseks ning neile tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2008. a määrusega haldusasjas nr 3-08-635 eraldati asjast kaebajate nõuded varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks (haldusasi nr 3-08-2015).

Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-635 rahuldati M. Ti ja T. Ra kaebused ning tühistati Pärnu Linnavalitsuse 26. novembri 2007. a korraldus nr 845.

3. M. Ti kaebuses palutakse Pärnu Linnavalitsuselt välja mõista talle tekitatud varaline kahju 11 760 (2 760 + 9 000) krooni ja mittevaraline kahju kohtu poolt määratavas õiglases suuruses. Summa 2760 krooni on kulutused nende eluruumide erastamiseks, mida ei õnnestunud omandada. 9 000 krooni on M. Ti poolt Pärnu Maakohtu 20.04.2006 otsuse nr 2-05-13461 vaidlustamiseks ringkonnakohtus tasutud riigilõiv.

Mittevaraline kahju tekkis M. Tile tema väitel tema kodu puutumatuse rikkumisel, mis kestis Pardi 6-2 korteri erastamisest aprillis 2003 kuni Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2006. a otsuse nr 2-05-13461, millega Pärnu Linnavalitsuse omandiõigust Pardi 6-2 korterile tunnustati, jõustumisest teada saamiseni detsembris 2006. Uue ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimine novembris 2003 pärast Pardi 6 korterite 1 ja 2 erastamist oli M. Tile üllatav ja ebameeldiv, sest ta eeldas, et avaliku võimu kandja tegutseb koordineeritult ja tagab tema õiguste kaitse, sh põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse. Kodu puutumatuse rikkumine valmistas kaebajale hingelist valu ja kannatusi, seda eriti olukorras, kus ta on oma kodu omandiõigusega seotud küsimusele oodanud avaliku võimu kandjalt lahendust pikka aega. Kodu puutumatuse rikkumine ei seisne mitte niivõrd kasutatava eluruumi omandiõigusest ilmajäämises erastamislepingu tühistamise tulemusel, kui selle tagajärjena tekkinud sisemises häirituses ja stressis.

4. Pärnu Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) Pärnu Maakohtu 20. aprilli 2006. a otsuse kohtuasjas nr 2-05-13461 vaidlustamisel tasutud riigilõiv 9000 krooni ei kvalifitseeru riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitatavaks varaliseks kahjuks. Nimetatud asja kohtukulude jaotus on ringkonnakohtu 26. oktoobri 2006. a otsusega juba lahendatud; 2) asjas puudub kaebajale kahju tekitanud õigusvastane tegu ning seetõttu ei ole võimalik tuvastada ka põhjuslikku seost või selle puudumist õigusvastase teo ja kahju vahel. Õigusvastane tegu peab olema kahju tekkimise vältimatuks põhjuseks ehk põhjustama kahju vahenditult; 3) nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamine on mitte represseerivateks meetmeteks, vaid vahendiks, mis taastab kahju tekkimisele eelnenud olukorra, milles isik oleks olnud, kui kahju poleks tekkinud. Kaebaja pole kahju kannatanud.

5. Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2011. a otsusega jäeti M. Ti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3-08-2015

3(7) 1) RVastS § 7 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamisel olulised põhjusliku seose olemasolu teo ja sellega tekitatud kahju vahel ning tingimus, et kahju ei olnud võimalik vältida kannatanu poolsete meetmetega. Tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult; 2) tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) ei takistanud M. Tile kantud kohtukulude väljamõistmist, kui see menetluskulude jaotust reguleerivate normide järgi olnuks võimalik. Kuivõrd kaebajale ei mõistetud menetluskulusid välja vaid seetõttu, et ta kaotas vaidluse, siis puudub igasugune alus käsitleda ühes kohtumenetluses kantud kohtukulusid vastustaja tekitatud kahjuna. Kui M. Ti arvates hagimenetluses kantud kohtukulude hüvitamata jätmine ei olnud õiguspärane, oleks tulnud M. Til esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule; 3) mis puutub mittevaralise kahju tekkimise võimalusse seoses kodu puutumatuse kui konkreetse õigushüve rikkumisega, siis erinevalt müra ja keskkonnasaaste mõjusfääri sattumisest vastutava isiku kehtestatud norme rikkuva tegevuse tulemina on kaebaja poolt kirjeldatu puhul tegemist eelkõige subjektiivse reaktsiooniga vastustaja heitlikule käitumisele, millele kodu puutumatuse mõiste laiendamine pole põhjendatud. Kaebaja ei ole füüsiliselt kodu kaotanud. Kuivõrd erastamismenetlus jätkub, on kaebajal võimalik saada uuesti ka Pardi tn 6 eluruumide omanikuks; 4) kuna seadusega tagatud õiguse kahju hüvitamisele eesmärgiks on eelkõige kahjustatud isiku seadmine olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle kahju ei oleks tekitatud, siis ei saa taotlejale hüvitist välja mõista ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes, nagu kaebaja on soovinud, mõjutamaks linnavalitust enam läbimõeldud käitumisele isikute eluruume puudutavate haldustoimingute tegemisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. MTi apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2011. a otsus tühistada osas, millega kohus jättis välja mõistmata mittevaralise kahju omal äranägemisel, ja uue otsusega kaebus selles osas rahuldada, samuti välja mõista vastustajalt kaebaja menetluskulud. Apellandi põhjendused olid järgmised: 1) kohus on vastustaja väärhaldusele hinnangu andmisel PS § 33 erinevate tõlgendamisvõimaluste puhul eelistanud PS-ga kooskõlas mitteolevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis oleks PS-ga kooskõlas. Samuti ei ole esimese astme kohus vastustaja väärhaldusele hinnangu andmisel eelistanud PS § 33 tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate PS-st tulenevate väärtuste kõige suurem kaitse; 2) kohus oleks pidanud tõlgendama PS § 33 esemelist kaitseala laiemalt ning käsitlema vastustaja väärhaldust kaebuse esitaja kodu puutumatuse rikkumisena PS § 33 mõttes, mis ühtlasi oleks andnud kaebajale õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist kodu puutumatuse rikkumise eest riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses; 3) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud kohustust kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid, või vähemalt tuleb sellist võimalikkust tunnustada väga piiratult. Seda põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja vara tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta (Riigikohtu 25. oktoobri 2007. a otsus nr 3-3-1-50-07 ja Riigikohtu

25. juuni 2009. a otsus nr 3-3-1-39-09); 4) tagastatava vara üürnikel on võimalused omandireformi sisulise kulgemise mõjutamiseks praktiliselt olematud (Riigikohtu 1. novembri 1996. a määrus nr 3-3-1-34-96). Seega oleks põhjendamatu ja vastutustundetu väita, et kaebajal oli võimalik talle tekitatud kahju vältida või kõrvaldada. Seda enam, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine on muu hulgas ka vastustaja kohustuseks, kusjuures õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (Riigikohtu 19. detsembri 2006. a otsus nr 3-3- 1-80-06);

3-08-2015

4(7) 5) vastustaja tegevusest tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus kaebaja teisiti, kui ta oleks käitunud ilma vastustaja sellekohase tegevuseta. Kui kaebaja ei oleks saanud Pardi 6 asuvat korterit nr 2 erastada, oleks ta kindlasti ostnud suurema elamu, kus oleksid inimväärsemad elamistingimused. Suurema elamu ostmise kasuks otsustamisel ei oleks ta kindlasti Pardi 6 asuvat korterit nr 3 ostnud ega nii selles kui ka erastatud korteris remonttöid alustanud;

6) mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg 1 alusel eeldab lisaks kahju tekitamise õigusvastasusele ka põhjuslikku seost haldusorgani õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Kui vastustaja oleks enne erastamislepingu sõlmimist kontrollinud ka Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” punktis 27 sätestatud nõude täitmist, ei oleks apellandi kodu puutumatust rikutud ning seega talle mittevaralist kahju tekitatud;

7) kaebaja on jätnud võimaliku mittevaralise kahju hüvitise suuruse kohtu määrata. Mandri-Euroopa õiguskultuuris evib üldtunnustatult omaksvõetud arusaama järgi mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk mitte ainult kompensatoorset, vaid ka tõrjuvat iseloomu. Nii võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise nõue haldusmenetluse raames ületada ühelt poolt avaliku võimu kandja poolt põhjustatud väärhalduse negatiivseid tagajärgi, samuti korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis sellise väärhaldusega kaasneb;

8) kuigi hetkel on kaebaja Pardi 6 korteri nr 2 valdaja, ei ole õiguslikult ega ka emotsionaalselt võrreldavad olukorrad, kus isik kasutab oma kodu kindluses ja teadmises, et ta on saanud selle avaliku võimu poolt kontrollitud ja lõplikult lahendatud asjaoludel ning tal on õigus seda kodu vajadusel ka käsutada, olukorrast, kus tal sellist kindlust, teadmist ja õigust avaliku võimu kandja väärhalduse tõttu enam ei ole;

9) kui ka kohus peaks asuma seisukohale, et vastustaja väärhaldus ei saanud apellandi kodu puutumatust PS § 33 tähenduses rikkuda, palub kaebaja ringkonnakohtul vaagida ja kontrollida, kas selline väärhaldus võiks olla subsumeeritav PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse kaitsealasse ja käsitletav selle põhiõiguse rikkumisena. Halduskohus oleks pidanud analüüsima, kas kaebuses märgitud ja kohtuistungil kinnitust leidnud faktilised asjaolud võivad kodu puutumatuse mitterikkumise korral olla käsitatavad mõne teise kaebuse esitaja põhiõiguse või õiguse rikkumisena.

Kuigi halduskohtus kaitstakse kaebuse esitaja väidetavalt rikutud subjektiivseid õigusi, ei tähenda see seda, et juhul, kui halduskohus tuvastab, et kaebuse esitaja väidetavat subjektiivset õigust ei ole rikutud, peaks halduskohus loobuma omal initsiatiivil esmajoones kaebuses toodud faktiliste asjaolude põhjal kontrollimast, kas sellised asjaolud ei võiks olla subsumeeritavad kaebuse esitaja mõne teise subjektiivse õiguse rikkumiseks. Ka hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (Riigikohtu 23. oktoobri 2007. a otsus nr 3-2-1-85-07);

10) kuigi RVastS omandipõhiõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist otsesõnu ette ei näe, saaks selline kahju kuuluda siiski hüvitamisele PS § 25 alusel. Kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et käesoleval juhul ei saa kahju hüvitada ka PS § 25 alusel, tuleks kontrollida, kas riigivastutuse seaduses regulatsiooni puudumine, mis võimaldaks isikul omandireformi käigus omandireformi kohustatud subjekti poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, on kooskõlas PS-ga.

7. Pärnu Linnavalitsus palub jätta M. Ti apellatsioonkaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) PS § 33 esemelist kaitseala ei saa tõlgendada nii laialt, et see väljub õigusnormi mõttest ja eesmärgist. Kaebaja poolt välja toodud sisemist häiritust oma kodu kasutamisel ei saa käsitleda PS § 33 kaitsealasse kuuluvana; 2) PS § 33 sätestatud kodu puutumatus seisneb elementaarse elukeskkonna ja ruumilise erasfääri kaitses. PS § 33 sisaldab mitte õigust kodule, vaid õigust austusele kodu vastu. Kodu puutumatus saab seega seisneda konkreetses ja otseses teos, millega füüsiliselt tungitakse isiku kodusfääri. Ka õhusõidukite poolt müra tekitamine on konkreetne ja otsene tegevus, mis sekkub kodu puutumatusesse seeläbi, et segab vahetult ja füüsiliselt inimesel oma kodu kasutamast;

3-08-2015

5(7) 3) kodu puutumatuse rikkumise seisukohast ei ole mitte mingit tähtsust, kas isik omab seda kohta, mida ta koduks peab, või valdab seda mingi muu õiguse alusel või isegi ebaseaduslikult. Kui kaebaja ka jäi õiguspäraselt ilma omandist, siis säilis tal siiski õigus ja kõik võimalused seda oma koduna edasi kasutada. Seega ei vasta tõele ka apellandi väide, et ta on oma kodust ilma jäänud; 4) PS lubab PS § 33 sätestatud kodu puutumatuse õigusesse sekkuda seadusega sätestatud juhtudel ja korras teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Tsiviilasja nr 2- 05-13461 ringkonnakohtu otsuses leiti, et omandireformi eesmärk on eeskätt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele, millest tulenevalt õigustatud subjektide ning vara õigusliku aluseta omandanud isikute huvide vastandumise korral tuleb eelistada õigustatud subjektide huve; 5) tegevus, mille tagajärjel jäi kaebaja ilma Pardi tn 6 korteri 2 omandist, oli sisuliselt omandireformi puudutavate aktide õiguspärane kohaldamine, mitte vastustaja õigusvastane tegevus. Seega puudus selle väidetava kodu puutumatuse rikkumise ja apellandi õigusvastase tegevuse (erastamine enne tagastamise kohta otsuse tegemist) vahel põhjuslik seos; 6) antud juhul ei saa PS § 32 riigivastutuse seisukohalt kohaldamisele kuuluda. Esiteks ei näe riigivastutuse seadus ette mittevaralise kahju hüvitamist omandiõiguse rikkumise tõttu. Teiseks puudub vastustaja hinnangul vastustaja käitumises õigusvastasus, mis oleks põhjuslikus seoses apellandi varast ilmajäämisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas kaebuse alust – asjaolude kogumit, millega seoses kahju hüvitamise nõue esitati – 19. novembri 2010. a määruses, leides, et kaebusest nähtuvalt on kaebajale kahju tekitatud sellega, et vastustaja tegevusest tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus kaebaja teisiti, kui ta oleks käitunud ilma vastustaja sellekohase tegevuseta, ja kodust ilmajäämisega elamu tagastamise tõttu. Õigusvastane tegevus oli elamu tagastamine (määruse p 14). Edasises menetluses on kaebaja siiski viidanud kahju tekitava tegevusena ka eluruumi omandiõigusest ilmajäämist erastamislepingu tühistamise tulemusel. Halduskohus ei ole otsuses selgitanud, milline oli mittevaralise kahju hüvitamise nõude alus, mida kohus lahendas. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik kaebuse alust täiendada uute kahju tekkimise kaasa toonud asjaoludega pärast kaebuse menetlusse võtmist halduskohtu istungil ilma kaebust muutmata. Halduskohus ei ole kaebuse muutmist otsustanud ega kaebaja seda otsesõnu ka taotlenud.

10. Ringkonnakohtu arvates saab seetõttu lähtuda kahju tekitanud asjaoludena neist asjaoludest, mida ringkonnakohus viidatud määruses kirjeldas: vastustaja tegevus, mis tekitas kaebajale lootusi saada eluruumi omanikuks, ja hoone tagastamine. Haldusorgani tegevus ei ole samastatav kaebajal tekkinud kahjuga, mistõttu ei saa kahju tekitanud asjaoluks pidada küsimust sellest, kas ja kui suures ulatuses sai kaebajal tekkida lootusi vara omandamiseks, kas ta käitus teisiti vastustaja tegevuse tagajärjel (teist eluruumi ostmata jättes või eluruumi remonti kavandades) või kas ta sai tunda ennast kodus kindlalt. Ringkonnakohtu nimetatud määrusest ei saa järeldada, et kaebaja võiks käesolevas asjas nõuda ka eluruumi algse erastamisega või erastamislepingu tühisuse tuvastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Esimesena nimetatud nõude esitamist takistab kaebetähtaja möödumine, arvestades, et eluruumi erastamisest (arvestades, et erastamisest sai kaebaja kohe teada) kuni kaebuse esitamiseni kulus üle kolme aasta, maakohtu otsusega tekitatud kahju hüvitamist takistab aga RVastS § 15 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sellise kuriteo toimepanemist maakohtuniku poolt ei ole tuvastatud.

3-08-2015

6(7) Ringkonnakohus märgib, et õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude piiramise eesmärk on ära hoida olukord, kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt primaarnõude läbivaatamisel ja seejärel õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Sellise võimaluse avardamine tooks kaasa olukorra, kus õigusemõistmisega tekitatud kahjuks saaks pidada ka viimasena nimetatud nõude alusel halduskohtule esitatud kaebuse (ebaõiget) rahuldamata jätmist, mis avaks sama vaidluse lõputult. RVastS § 15 lõikes 1 sätestatud piirangu eesmärk on tagada jõustunud kohtulahendite suhtes õiguskindlus.

11. Hoone tagastamine, millega kahju kaebusest nähtuvalt tekitati, oli jõustunud halduskohtu 28. oktoobri 2008. a otsuse nr 3-08-635 kohaselt õigusvastane. Küll aga ei saa nimetatud õigusvastane tegu piirata, nagu halduskohus õigesti märkis, kaebaja õigust kodu puutumatusele: kaebaja polnud korralduse andmise ajal eluruumi omanik ning omandiõiguse muutmine vara tagastamise teel ei võtnud kaebajalt ära eluruumis elamise õigust, eluruumi selleks õigustamata isikud ei tunginud ning eluruumi kasutamist ei muudetud ka muul viisil – erinevalt apellandi viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtus lahendatud kohtuasjast, kus õhusõidukite tekitatud müra põhjustas eluruumi kasutamisele ulatuslikke piiranguid – ebamugavamaks. Halduskohtu otsuse põhjendused selles osas on kooskõlas seisukohtadega, mis on väljendatud teoses „Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“, 2. trükk, 2008, lk 331. Kodu puutumatuse eesmärk on kaitsta inimese elukeskkonda, mis on väljaspool avalikku sfääri, avaliku võimu või teiste isikute lubamatute sekkumiste ja mõjutuste eest. Käesoleval juhul ei ole ühtegi sellist piirangut apellandile seatud.

12. Apellant esitas kohtumenetluses väiteid ka seoses linnavalitsuse viivitamisega vara erastamise või tagastamise otsustamisel. Ringkonnakohus ei pidanud neid väiteid kaebuse aluseks ülalviidatud määruses ning kaebust ei ole hiljem muudetud. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellega seoses kohtule ette heita ka selgitamiskohustuse täitmata jätmist, sest linnavalitsuse tegevus pärast eluruumide erastamise lepingute tühisuse tuvastamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist kuni vara tagastamise nõude lahendamiseni ei olnud sedavõrd pikk, et asuda seisukohale, et menetlust ei viidud läbi mõistliku aja jooksul.

13. Ringkonnakohtu arvates ei saa kahju hüvitamise nõuet põhjendada ka omandiõiguse piiranguga. RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, seda ei võimalda. Piirang ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka põhiseadusega vastuolus ning apellandi taotlus sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud. Juba maakohtu otsusest, millega tuvastati erastamislepingute tühisus, nähtuvalt ei pidanud maakohus hagi rahuldamata jätmise aluseks omandiõiguse ebaproportsionaalset piirangut. Vara apellandi omandist tagasinõudmist ei saa, nagu ringkonnakohus ülal selgitas, pidada kahju hüvitamise nõude aluseks. Olukorras, kus apellant vara tagastamise otsustamisele eelnevalt ei olnud vara omanik, ei saa asuda seisukohale, et tema omandiõigust oleks piiratud, liiatigi sellisel määral, et õigustada mittevaralise kahju hüvitamist. Arvesse tuleb võtta sedagi, et kaebajal oli võimalik esitada vara tagastamise korralduse tühistamise nõue. Mistahes õigusvastase haldusaktiga tekitatud ebamugavust ei saa pidada piisavaks, et õigustada mittevaralise kahju hüvitamist.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb jätta apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata.

3-08-2015

7(7)

Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask