3-11-1225/54 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.10.2011. a Tallinn

Haldusasja number

3-11-1225

Haldusasi

OÜ Favorte kaebus Viimsi Vallavolikogu 12.04.2011

otsuse nr 21 tühistamiseks.

Asja läbivaatamise vorm

Istungimenetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Favorte kaebus rahuldamata.

2. Välja mõista OÜ-lt Favorte Viimsi Vallavolikogu

kasuks menetluskulu 55.36 eurot.

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebaja ja

vastustaja esindajatele

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (TsMS 442 lg 6).

KAEBUSEGA SEOTUD ASJAOLUD JA KAEBAJA SEISUKOHAD:

1) OÜ Favorte palub tühistada Viimsi Vallavolikogu 12. aprilli 2011. a. otsuse nr 21

Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu kehtestamine täies

ulatuses ja taotleb välja mõista Viimsi Vallavolikogult OÜ Favorte menetluskulud, sh kulud

advokaadile. Kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks /tegemist ei ole

populaarkaebusega/.

2) Viimsi Vallavolikogu 09. 09. 2003.a. otsusega nr 97 algatati Viimsi valla Äigrumäe küla,

Laiaküla küla, Metsakasti küla ja osaliselt Muuga küla üldplaneering (edaspidi ÜP).

OÜ-le Favorte (endise ärinimega AS Favorte) kuuluvad omandiõiguse alusel planeeringualal

paiknevad Liiva III, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Reinu IV ja Vokki kinnistud .

3) 11.04.2008.a. teatas Viimsi Vallavalitsus kirjaga nr 10-7/1182 ÜP avalikustamisest ning

planeeringu avalikust väljapanekust 28.04.2008.a. - 25. 05.2008.a. Viimsi vallamajas.

4) Kaebuse esitaja esitas 25.05.2008.a. ÜP avaliku väljapaneku raames vastuväited ja

ettepanekud ja selgitas, et (1) puuduvad kohased põhjendused Viimsi valla kehtiva

üldplaneeringu muutumiseks; (2) planeeritavatele rohealadele täiendavate piirangute

kehtestamine võrreldes menetluses oleva teemaplaneeringuga ei ole kohane; (3) erinevad

menetluses olevad planeeringud on vastuolus; (4) ÜP-s toodud raudtee reservmaa/haljasala

pindala on ebamõistlikult suur; (5) Kaebaja taotles Vokki kinnistu sihtotstarbe muutmist

elamumaaks.

5) 04.07.2008.a. esitas Viimsi Vallavalitsus kirjaga nr 10-7/1757-1 seisukoha vastuväidete ja

ettepanekute osas. Osaliselt pidas Viimsi Vallavalitsus võimalikuks kaebaja vastuväidete ja

ettepanekutega

nõustuda,

kuid

ei

soostunud

muutma

ÜP

lahendust

raudtee

reservmaa/haljasala maa ulatuse osas.

6) 06.08.2008.a. toimus Viimsi vallamajas ÜP avalik arutelu ja selle käigus jäi Kaebaja oma

vastuväidete

juurde,

kordas

ettepanekut

raudtee

reservmaa/haljasala

maa

ulatuse

vähendamiseks.

Kaebaja leiab, et ÜP koostaja esindaja Kaur Lass nentis avalikul arutelul, et raudtee koridori

vajalik laius on 105 meetrit.

7) 09.10.2008.a. selgitas Kaebaja kirjaga nr 393 veelkordselt seisukohti ning pakkus raudtee

reservmaa/haljasala maa osas välja omapoolse alternatiivlahenduse, mis taganuks ÜP-ga

seatud eesmärkide saavutamise, sj taganuks ettepanek, et OÜ Favorte õigusi ei oleks

ebamõistlikult piiratud. Ettepanek sisulise diskussioonini ei viinud.

8) 21.05.2009.a. tagastas Harju maavanem kirjaga nr 2.1-13/3762 ÜP materjalid Viimsi

Vallavalitsusele ettepanekuga Rail Baltica raudteetunneli suudmeala reserveering ümber

planeerida, kuna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 19.mai 2009.a. kirja nr 7-6/9-

01034/002 kohaselt puudub vajadus vastava reserveeringu säilitamiseks.

9) 17.11.2010.a. andis Harju maavanem pärast Rail Baltica raudteetunneliga seotud asjaolude

täpsustamist kirjaga nr 2.1-13k/4902 Üldplaneeringule selle kehtestamiseks heakskiidu ning

Viimsi Vallavolikogu 12.04.2011. a. otsusega nr 21 „Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt

Metsakasti küla üldplaneeringu kehtestamine“ see kehtestati.

OÜ Favorte leiab, et otsus nr 21 rikub tema subjektiivseid õigusi ning tuleb tühistada .

10) Vaidlustatud haldusaktiga on jäetud tähelepanuta Kaebaja poolt ÜP avalikustamise käigus

esitatud ettepanekud ja vastuväited, sh ettepanek raudtee reservmaa/haljasala maa ulatuse

vähendamiseks Liiva III ja Reinu IV kinnistutel.

PlanS § 8 lg 7 kohaselt on kehtestatud ÜP aluseks detailplaneeringute koostamisele DP

koostamise kohustusega aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste

väljaandmisele väljaspool DP koostamise kohustusega alasid. Seega tuleb Kordoni II,

Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute edasisel DP-l arvestada ÜP-s

sätestatuga, sh raudtee reservmaa/haljasala maa ulatusega, mis välistab vastavas osas

Kaebajale kuuluvatele kinnistutele ehitusõiguse saavutamise.

ÜP lahenduse osas esitatud vastuväidete eiramise tagajärjel ei ole võimalik saavutada Kordoni

II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega nende

kruntide jagamist vähemalt osas, milles need jäävad Üldplaneeringu-järgsesse raudtee

reservmaa/haljasala maa piiridesse. Kaebaja kannab selle tõttu olulist varalist kahju. Rikutud

subjektiivseks õiguseks on ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse puutumatuse riive.

11) Viimsi Vallavolikogu on ÜP kehtestamisel eksinud kaalutlusõiguse teostamise

põhimõtete ja haldusakti motiveerimise kohustuse vastu, mis tingib haldusakti tühistamise

Kaebaja viitab siinkohal HMS § 4 lg 1 ja lg 2 põhimõtetele ja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-

37-04; nr 3-3-1-62-02; nr 3-3-1-57-09; nr 3-3-1-39-07; nr 3-3-1-49-08, p 11; nr 3-3-1-62-07;

nr 3-3-1-54-03. Käesoleval juhul on haldusorgan motiveerinud Kaebaja omandiõiguse

kitsendamist üksnes „riigi ülekaaluka huviga raudteetunneli kavandamisel“ ning asunud

seisukohale, et „juhul, kui seda maad ei vajata raudteetunneli ja raudtee rajamiseks, jääb see

toimima rohevõrgustiku osana, mida toetavad enamike raudtee reservmaa alla jäävate maade

tänased maakasutuse sihtotstarbed ja Rohevõrgustiku Teemaplaneering“.

12) Kaebaja avaldas valmisolekut paindlikeks lahendusteks, kuid ÜP kehtestamise otsusest ei

nähtu mistahes põhjendusi, miks on jäetud arvestamata menetluse käigus korduvalt esitatud

ettepanekuga- näha ette raudtee kaitsevöönd kuni 170 m, olukorras, kus Raudteeseadusest

tulenevate kitsendustega saab põhjendada maksimaalselt 100 m laiuse koridori vajalikkust.

Vaidlustatud haldusaktis puuduvad kaalutlused, miks ettepanek jäi arvestamata. Kaebuse

Esitaja juhtis tähelepanu sellele asjaolule ka peale ÜP avaliku arutelu toimumist,

sellegipoolest ei nähtu vaidlustatud haldusaktist kaalutlusi, miks raudtee reservmaa suurust ei

vähendata, mis oleks endast kujutanud optimaalset tasakaalu avaliku huvi ja erahuvi vahel.

13) Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu ka põhjendusi, miks Viimsi vald ei nõustunud Kaebuse

Esitaja poolt esitatud kompromissettepanekuga (kohtukaebuse lisa 5), et raudteetrassi

selgumise järel oleks ülejäänud osas maa sihtostarve väikeelamu reservmaa (EVR) (kaardil

kiirraudtee trassist vasakule jääv ala) ja ärireservmaa (BR) (kaardil kiirraudtee trassist

paremale jääv ala).

Samuti ei sisalda ÜP kehtestamise otsus põhjendusi, miks ei nõustutud Kaebaja tehtud

kompromissettepanekuga asendada Kaebaja kinnistutel haljasala maa (H) kaitsehaljastusega

reservmaaga (HKR) ehk et kaardil lisataks märgistusele RR/H märgistus EVR ja BR ning

asendatakse märgistus H märgistusega HKR (et märgistus oleks RR/HKR/EVR/BR).

Kompromissettepaneku kohaselt oleks lisatud ÜP seletuskirja märkus, et raudtee reservmaad

(RR) ja seda ümbritsevaid haljasvööndi alasid ei ole lubatud kasutada püsivate hoonete

ehituseks, kuid lubatud oleks Ehitusseaduse mõttes ajutiste ehitiste püstitamine.

Eeltoodud ettepanekud oleksid samuti arvestanud „riigi ülekaaluka huviga raudteetunneli

kavandamisel“, kuid oleks endast kujutanud selle eesmärgi saavutamiseks mõõdukat abinõu,

mis oleks samas oluliselt vähendanud ÜP-ga kaasnevat Kaebaja omandiõiguse riivet. Selles

osas ÜP kehtestamise otsuse motiveerimata jätmine on mõistetamatu.

14) Diskretsiooniõigust teostati ebaõigesti, kui jäeti eriti selgelt välja toomata ja põhjalikult

analüüsimata Kaebuse Esitaja huvid ning Kaebuse Esitaja poolt väljapakutud paindlikud

lahendused. Vaidlustatud haldusakt ei ole nõuetekohaselt motiveeritud. Selline haldusakt

tuleb tühistada. Kaebaja leiab, et seda kinnitab RK praktika ja ta viitab RK lahendile nr 3-3-1-

39-07 ja nr 3-3-1-54-03 ja HMS §-le 56. Kirjeldatud puudusi ÜP kehtestamise otsuse

motiveeringust ei ole võimalik ületada ka Harju maavanema poolt ÜP-le antud heakskiit.

Toetudes Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-61-07 saab väita, et vastustaja oli kohustatud

analüüsima ÜP kehtestamise küsimust kooskõlas PlanS ja HMS-ist tulenevate nõuetega,

arvestama kaalutlusõiguse teostamisel kõikide huvitatud isikute ja Kaebaja õigustega.

15) ÜP-s sätestatud piirangud Kaebaja kinnistutele on ebaproportsionaalsed, kuna on

vastuolus Rohevõrgustiku Teemaplaneeringuga

Planeerimismenetluse käigus toimunud kirjavahetusest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et

juhul, kui planeeringualal raudtee reservmaana tähistatud maa-alale rajatakse kiir-raudtee, siis

ei ole võimalik seda maa-ala käsitleda rohealana.

OÜ Adepte Ekspert poolt 2008.a koostatud ekspertarvamuses „Hinnang Viimsi vallas asuvate

kinnistute (Liiva III, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Reinu IV) keskkonnaseisundile

ning kinnistuid läbiva planeeritava roheala toimimisele“ on märgitud, et vaidlusaluste

kinnistute näol on tegemist endise kultuuriheinamaadega, mida läbivad kuivenduskraavid,

mille toimimine on võsastumise tõttu oluliselt halvenenud ning et kinnistutel puudub

kõrghaljastus. Ekspertarvamuses tõdeti, et antud rohevõrgustiku ala toimimine on tulevikus

kavandatavate infrastruktuurielementide rajamise valguses kaheldav ning tehti ettepanek leida

alternatiivne võimalus roheala asukoha tarvis, mis võimaldaks rohekoridori toimimise ka uute

infrastruktuurielementide rajamise korra. Veelgi resoluutsemalt on end väljendanud 2006.a.

koostatud arvamuses dendroloog Aino Aaspõllu, asudes seisukohale, et „sellel mõõtmatul

lagendikul ei hakka liikuma ükski metsloom, see ei sobiks ka puhkealaks inimestele“.

Vaidlustatud haldusaktis puudub mistahes põhjendus, millisel moel on alternatiivselt haljasala

maana planeeritud maa rohevõrgustiku osana toimimine tagatud juhul, kui maad ei vajata

raudteetunneli ja raudtee rajamiseks. Isegi juhul, kui möönda, et vaidlusalune ala võiks olla

käsitletav rohevõrgustiku osana, puuduvad vaidlustatud haldusaktis põhjendused, miks ÜP on

vastuolus Viimsi Vallavolikogu teemaplaneeringuga „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud

alad“.

Teemaplaneeringu kohaselt on Kaebaja kinnistud käsitletavad osaliselt rohevõrgustiku

puhveraladena, kuhu on Teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.2.4. kohaselt lubatud ehitada

väikemahulisi äri- ja tootmisobjekte, eelistatud ja lubatud on väike-elamute rajamine.

Põhjendatud ei ole ÜP-ga Kaebaja kinnistutele spetsiaalses rohevõrgustike toimimiseks

kehtestatud teemaplaneeringus toodust rangemate piirangute kehtestamine. Jääb selgusetuks,

miks vastustaja ei nõustunud Kaebuse Esitaja kompromissettepanekuga, et vaidlusalustele

aladele võiks ehitada ajutisi ehitisi, mis oleks lubatud ühtlasi kõnealuse teemaplaneeringu

kohaselt.

16) Kohtuistungil esitas Kaebaja esindaja taotluse kantud menetluskuludena välja mõista

2.978,79 eurot (ilma käibemaksuta) ja tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot.

Kaebaja möönab ÜP-ga saavutatud mõningasi positiivseid muutusi, kuid leiab jätkuvalt, et

senise olukorra muutmata osas ei ole kasumit taotleva firma jaoks atraktiivseks perspektiiviks

võimalus rajada haljasala maaks jäetud osale parke, väljakuid jms. Keskne küsimus haakub

raudtee reservmaaga, selle ulatusega ja kuidas rohevõrgustiku ja raudtee reservmaa

vastastikune suhestumine praktikas peaks toimuma. Juhul, kui rajatakse raudtee, siis ei saa

seal toimida rohekoridor. Raudtee reservmaa ulatuses on strateegilise hindamise aruande

lisades tlk 66-69 II kd esitatud koosoleku memo, mille lk 3 on R.Võrno selgitanud, et 50 m

kaitsevööndi sees võiksid olla autoteed, tootmishooned vms. Isikud, kes omavad kompetentsi

raudtee planeerimisel on selgelt pidanud vajalikuks 150 m vööndi olemasolu, mille sees ei ole

välistatud infrastruktuuri ehitamine. Kaebaja oligi viidanud, et raudtee reservala on

põhjendamatult lai. Kui olemasolevatele funktsioonidele lisaks oleks planeeringus ette nähtud

ka perspektiivne väike- elamumaa või ärimaa, siis ei riivaks see kellegi õigusi ning ei

takistaks ÜP elluviimist. ÜP-ga saaks paika asetada üldprintsiibid ning ei ole õigustatud

väide, et DP kaudu hakatakse olukorda muutma. Raudtee rajamine aga muudab

looduskaitselised alternatiivid võimatuks. Rohevõrgustiku ideed toetavad uuringud

puuduvad. Kuigi valla seletuses lk 8 (tlk 114-118 ) on rohealast juttu, viidatakse lindude

rändele, kuid seal ei ole viidatud konkreetsemalt teises dokumendis sisalduvale.

Kompromisslahendusi ei ole kaalutud. Nt on kaebaja oma 25.05.08 (tlk 20-25 I kd) p-is 4

püstitanud küsimuse ulatuse kohta, aga vald on vastamisel selle sisust mööda vaadanud ja

kaebaja küsimuse sisuni ei jõuta. Samas nähtub, et raudtee ja rohevõrgustiku osas on välja

toodud selgelt, et tegemist on konflikti-alaga, kui raudtee mitte ehitada, siis ei saaks ala ikkagi

toimida rohealana, vaid mingi ühendava koridorina. Ulukitel alale ligipääs puudub ja seega

saaks seal olla puhverala, kus oleks võimalik rajada väike-elamu krunte ja äriotstarbelisi

hooneid. Teemat käsitleb keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruande p 1.3. Kaebaja

leiab, et nn rohekoridor on tegelikult tupik. Kaebaja tegi ettepaneku, et raudtee- trassi

valikuks ei pea olema sedavõrd massiivne ala nagu see hetkel on määratud ( tlk 120 lisa nr 5).

Kaebuse esitaja soovis, et ÜP-sse lülitataks rohkem juhtfunktsioone; Kaebaja nõustub, et 170

m ala ongi alaks, kus ilmselt midagi ehitada ei saaks, kuid puhveralasse jääval osal saaks

funktsioone juurde tuua. Kaebaja kinnistute suhtes raudtee tarvis koostatav tulevane DP ei

anna midagi, kuivõrd kaebaja näeks ÜP eelisena seda, et kui kehtiv ÜP näeks alternatiivselt

ette raudtee reservmaa ja haljasala funktsiooni kõrval juba ka perspektiivse väike-elamumaa

ja ärimaa funktsiooni. DP kaudu ÜP muutmine on vaid teoreetiline võimalus. Kaebaja maa

sundvõõrandamisel on oluline, et kehtima hakkava ÜP kohaselt oleks ette nähtud

alternatiivselt väike-elamu reservmaa või ärireservmaa.

Kaebaja ei nõustu vastustaja esitatud kulutuse hüvitamise taotlusega, leiab, et need ei kuulu

menetluskulude alla; kaardimaterjali paljundamine vallas ei ole tõenäoliselt võimalik (2.33

eurot), kuid muu materjal oli vallas paljundatav.

VASTUSTAJA VIIMSI VALLAVOLIKOGU SEISUKOHAD

17) Otsus on õiguspärane nii oma sisult kui ka vormilt ja puudub alus selle tühistamiseks.

ÜP kehtestamine ei riku ega riiva kaebaja õigusi, mistõttu puudub alus kaebuse

rahuldamiseks. Kaebuse esitaja osade ettepanekutega sai arvestada, samas nähtub, et kaebaja

on ka ise möönnud, et võrreldes varasema Viimsi valla mandriosa ÜP-ga viidi sisse

muudatusi, mis Reinu IV kinnistu ja Vokki kinnistu osas võimaldas senisest soodsama

olukorra. Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ehitusõiguse osas mingeid muudatusi ette ei

nähta. Kaebaja jätab kaebuses märkimata, et lisaks temale kuuluvate Liiva II ja Mäealuse III

kinnistud said täiendava ehitusõiguse.

18) Vastustaja esitab kohtule kaebaja nõudmisel Viimsi valla Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja

osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu köidetud kausta ärakirja koos teedevõrgu ja

tehnovõrkude ning tsoneeringukaartidega (ÜP kaust – lisa nr 1) ja Viimsi valla Äigrumäe

küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla ÜP keskkonnamõju strateegilise hindamise

aruande köidetud kausta ärakirja (KSH kaust – lisa nr 2).

Kommenteerides kaebaja väidet (kaebuse p 1.1.), et seoses külapiiride muutmisega

planeerimismenetluse kestel on planeeringuala täpsustatud, märgib vald, et see ei ole

korrektne. Nagu nähtub ÜP seletuskirja sissejuhatusest (ÜP kaust lk 3 ülevalt II lõik), ei ole

planeeringuala täpsustatud, kuid muutus planeeringu nimetus, kuna menetluse käigus 2005.a

toimus küla piiride muutmine ja Muuga küla planeeringuga hõlmatud osa liideti Äigrumäe

külaga, mistõttu eemaldati planeeringu nimest Muuga küla.

19) Kaebuse p-s 1.5. viitab kaebaja Viimsi Vallavalitsuse 04.07.2008 kirjale nr 10-7/1757-1,

millega Viimsi Vallavalitsus pidas võimalikuks kaebaja 25.05.2008 vastuväidete ja

ettepanekutega osaliselt nõustuda. Täpsuse huvides selgitab vastustaja, et kaebaja

maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute Kordoni II, Oiusöödi IV ja Kadaka IV

läänepoolsematel

osadel

nõustuti

väikeelamute

reservmaa

laiendamisega

Viimsi

Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga

(edaspidi Viimsi valla mandriosa üldplaneering) määratud ulatuses. Kaebajale kuuluva Vokki

maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu määrati peaaegu tervikuna väikeelamute reservmaaks

(EVR) ja Reinu IV samuti maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu määrati ca 1/3 osas idas

ärimaa reservmaaks (BR) planeerimismenetluse käigus juba eelnevalt.

20) Otsus ei riku kaebaja õigusi kuna kaebaja senine maakasutus osaliselt muutus

soodsamaks, osaliselt jäi samaks, seega ei kahjustata kaebaja subjektiivseid õigusi.

Vaidlust ei ole selle üle, et Viimsi vallas Äigrumäe külas asuvate kaebajale kuuluvate

kinnistute Reinu IV, Liiva-3, Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Vokki (edaspidi koos

nimetatud ka Kinnistud) sihtotstarbed on 100 % maatulundusmaa (kinnistusregistriosade

väljavõtted on kaebuse lisaks nr 1).

Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt oli Reinu IV ja Liiva-3 kinnistutele ette

nähtud raudteetunneli reservmaa paralleelselt maatulundusmaa juhtfunktsiooniga ja väga

väikses osas maatulundusmaa juhtfunktsioon, Kordoni II ja Oiusöödi IV kinnistutele peaaegu

võrdselt perspektiivse väikeelamute maa ja maatulundusmaa juhtfunktsioon, Kadaka IV

kinnistule 1/3 osas väikeelamute maa ja 2/3 osas maatulundusmaa juhtfunktsioon ja Vokki

kinnistule maatulundusmaa juhtfunktsioon (väljavõte Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu

kaardist – lisa nr 3).

Vaidlusalune ÜP võrreldes Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga viis kaebaja Kinnistutel

sisse järgmised muudatused:

Reinu

IV maatulundusmaa sihtotstarbe ja raudteetunneli reservmaa (paralleelselt

maatulundusmaa juhtfunktsiooniga) kinnistu määrati ca 1/3 osas idas ärimaa reservmaaks

ning Vokki maatulundusmaa sihtotstarbe ja maatulundusmaa juhtfunktsiooniga kinnistu

määrati peaaegu tervikuna väikeelamute reservmaaks.

Seega, kui varem nendel kinnistutel Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt

ehitusõigus puudus, siis ÜP võimaldab läbi DP Reinu IV kinnistu idaossa ehitada ärihooneid

ja Vokki kinnistule elamuid. Ülejäänud 3 kaebaja kinnistul (so Kordoni II, Oiusöödi IV,

Kadaka IV) ehitusõiguse osas mingeid muutusi ei toimunud (väljavõte Äigrumäe küla,

Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu kaardist – lisa nr 4).

Täiendavalt ülalloetletud kinnistutele määrati ÜP-ga veel kahele kaebaja omanduses olevale

ja tema poolt nimetamata 100 % maatulundusmaa sihtotstarbe ja sama juhtotstarbega

kinnistule - Liiva II ja Mäealuse III – täiendavat ehitusõigust võimaldavat maakasutust

(määrati osaliselt väikeelamute reservmaaks).

Kõik Kinnistud on Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmetel kaebaja poolt omandatud

aastatel 2003 detsember kuni 2006 a., seega peale Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu

kehtestamist 11.01.2000 Viimsi Vallavolikogu poolt.

Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt raudteetunneli reservmaa juhtfunktsiooniga

maa-alale paralleelselt määratud põllumajandusmaa juhtfunktsioon.

Raudteetunneli reservmaa/põllumajandusmaa juhtfunktsiooniga ala ei ole hoonestatav. Samal

põhimõttel on koostatud vaidlusalune ÜP – raudtee reservmaa juhtfunktsioon kattub haljasala

maa juhtfunktsiooniga. Raudtee reservmaa ja haljasala maa juhtfunktsiooniga maa-aladele ei

ole lubatud ehitada hooneid, kuid leevenduseks varem kehtinud piirangutele on vaidlusaluse

ÜP-ga lubatud haljasala maale kujundada parke jms haljastuid. Raudtee reservmaaga kattuvat

haljasala maad (kaardil RR/H) on seni, kuni raudteed ei ole rajama hakatud, lubatud kasutada

põllu-, metsa- või puhkealana (nt rajada spordiväljakud vms, mis ei eelda hoonete ehitamist).

Alale on lubatud samuti rajada teid ja tehnovõrke (vt Üldplaneeringu kaust lk 21 „Haljasala

maa“).

Olukorras, kus mingil põhjusel raudtee reservmaad ei võeta kasutusesse, jääb maa-alale

kehtima paralleelselt määratud juhtfunktsioon kogu juhtfunktsiooni ulatuses.

Kaebaja ei saanud juba tulenevalt Viimsi valla mandriosa üldplaneeringust eeldada, et

kõnealune piirkond (sh kaebaja kinnistud) on ette nähtud hoonestamiseks ning kaebaja eeldus,

et ta ostab maad, millele on lubatud rajada hoonestust, ei saanud tugineda kehtivatele

planeeringutele, vaid ilmselt soovile kehtivat ÜP-d muuta.

Eelneva alusel jääb vastustajale arusaamatuks kaebaja väide, et „Üldplaneeringu lahenduse

osas Kaebuse Esitaja poolt esitatud vastuväidete eiramise tagajärjel ei ole Kaebuse Esitajal

võimalik saavutada Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute

sihtotstarbe muutmist ega nende kruntidega jagamist vähemalt osas, milles need jäävad

Üldplaneeringu järgsesse raudtee reservmaa/haljasala maa piiridesse, mistõttu kannab

Kaebuse Esitaja olulist varalist kahju (rikutud subjektiivseks õiguseks on ettevõtlusvabaduse

ja omandiõiguse puutumatuse riive)“.

Nagu nähtus, ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, mistõttu kaebus on alusetu.

21) Otsus on piisavalt kaalutletud ja motiveeritud.

Kaebaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et Otsuse motiveerimata jätmine muuhulgas Kaebuse

Esitaja poolt esitatud ettepanekute ja vastuväidetega mittearvestamise osas toob kaasa

vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse ning on selle haldusakti tühistamise aluseks.

Viidates HMS § 56 lg 1 leiab vastustaja, et Otsus on õiguspärane nii materiaalsest kui

formaalsest aspektist lähtudes ning on piisavalt motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult.

Haldusakti vastuvõtmisel on järgitud kõiki kaalutlusreegleid ning ei esine diskretsioonivigu.

HMS § 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti

kontrollitavus. Käesoleval juhul tulenevad Otsuse põhjendused nii Otsusest endast kui ka

selles viidatud ÜP materjalidest ja muudest dokumentidest ning ei ole tegemist motiveerimatu

haldusaktiga. Kaebuse esitaja vastuväited on läbi arutatud kaebuse esitajaga ning vastati

suuliselt ja kirjalikult.

Kuna kaebus on esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks, siis võib aru saada, et Otsuse

motiveerimatuse aluseks peab kaebaja tema poolt esitatud ettepanekute ja vastuväidetega

mittearvestamise motiveerimata jätmist Otsuses. See ei vastanud aga tegelikkusele.

Haldusaktis on selgitatud, mis oli ettepanekute arvestamise eelduseks ja mis oli ÜP

koostamise põhiliseks eesmärgiks (mh rohevõrgustiku sidususe tagamine) ja kui ettepanekud

nendele tingimustele ei vastanud, ei saanud nendega ka arvestada.

Otsus on piisavalt kaalutletud ja peab arvestama, et keegi ei saa nõuda kehtiva maakasutuse

tingimusteta muutmist. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kaebaja ostis Kinnistud teatud

valitsevate tingimustega, mis käesoleva ÜP-ga muudeti vaid leebemaks.

Kaebajal oli enne ÜP kehtestamist oluliselt vähem võimalusi omale soetatud Kinnistutele

ehitusõigust saada ja väidetava kahju asemel ta on ÜP-st hoopis saanud kasu.

Lisaks sellele, et osadele seni 100 % ehitusõiguseta maatulundusmaa sihtotstarbega

kinnistutele määrati kaebajale ÜP-ga ehitusõigust võimaldavaid maakasutuse juhtotstarbeid

(Vokki - EVR, Reinu IV - osaliselt BR, Liiva II – EVR, Mäealuse III – EVR), saab ta RR

alust maad nüüd kinnistutel Liiva-3 ja Reinu IV osaliselt kasutada ka nt spordiväljakute

rajamiseks (vt Üldplaneeringu kaustas lk 21 „Haljasala maa“).

Selline

võimalus

lisati

ÜP

menetluse

käigus

just

kaebajate

vastuväidete

kompromisslahendusena.

Kaebuse esitaja soov on pigem jätta erahuvides avalik huvi (tasakaalustatud areng,

rohevõrgutiku toimimine, raudtee rajamine jms) tahaplaanile.

22) Raudtee kaitsevööndi laiuse küsimus.

Kuivõrd raudtee täpne asukoht pole hetkel teada (tsoneeringukaardil oleval joonehitisel on

üksnes illustratiivne tähendus) ja kaitsevööndi laius tuleneb kehtivatest õigusaktidest, siis pole

raudtee kaitsevööndit kaardil tähistatud ja ÜP-ga on määratud kaitsekuja elamute ja suvilate

rajamisel. See on toodud ÜP kaustas lk 24 olevas tabelis nr 2, mille kohaselt on kuja laius

50m (so minimaalne kaugus lähima elamu või suvilani tootmisobjekti krundi piirist, mis

antud kontekstis tähendab raudtee reservmaa (RR) piiri).

Raudtee reservmaa algab 50 m kauguselt EVR piirist, mis tagab 50 m laiuse elamutevaba ala

raudteest isegi juhul, kui raudtee peaks rajatama vahetult reservmaa piirile. Otsuse 3.

leheküljel on ka kirjas, et teiste hulgas kaebajale kuuluvatel Kordoni II, Oiusöödi IV ja

Kadaka IV kinnistutel laiendati EVR ala ulatust, mistõttu vähenes neil kinnistutel haljasmaa

osakaal. Raudtee reservmaa suurust Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi loal korra

juba vähendati, ca 50 % võrra; kuna raudtee täpne asukoht pole kuluka ehitusgeoloogilise

uuringu puudumise tõttu teada (nagu öeldud, on kaardil olev joonehitis illustratiivne), pole

võimalik ala ulatust rohkem ka vähendada. Seda on kaebajale korduvalt selgitatud.

Varemalt ÜP-ga hõlmatud alal kehtinud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus oli raudtee

reservmaa ala kaks korda suurem ja kaebaja ostis seda teades oma kinnistud just sel ajal.

23) Otsuses on viidatud Harju maavanema 17.11.2010 kirjale nr 2.1-13k/4902, millega

maavanem andis ÜP-le oma heakskiidu. Vastustaja on eelnimetatud maavanema kirjas toodud

käsitlusega vastuväidete osas nõustunud ning on Otsuse põhjenduses ka sellele kirjale üheselt

viidanud. Seega on üheselt arusaadav, et nimetatud Harju maavanema kirjas esitatud

seisukohad vastuväidete (sh kaebaja vastuväidete) osas on ühtlasi Otsuse põhjendusteks.

Vastustaja on aktsepteerinud ka vallavalitsuse seisukohti ÜP avaliku arutelu käigus esitatud

ettepanekutele ja vastuväidetele, ka need moodustavad osa Otsuse põhjendustest.

Otsuses on viidatud, kuidas kõik dokumendid on kättesaadavad, Harju maavanema

17.11.2010 kiri on aga lisaks selle koostaja poolt saadetud kõikidele isikutele (sh kaebajale),

kelle ettepanekuid või vastuväiteid täies mahus ei rahuldatud.

Vastustaja on järginud põhimõtet, mille kohaselt haldusakti põhjendamise üheks eesmärgiks

on tagada akti kontrollitavus. Ka RK HK otsuses nr 3-3-1-16-05 märgitakse: „HMS §-s 56

sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus.

Käesoleval juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused tuletatavad

haldusaktile lisatud dokumentidest. Halduskolleegium möönab, et ulatuslikemate aktide, sh

detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist

ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu

järelmina kaasa haldusakti tühistamist.”.

Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-61-07, millest järeldab kaebaja, et „seega ei

tekitanud Harju maavanema kooskõlastus vastustajale kohustust kehtestada õigusvastane

Üldplaneering, vaid vastustaja oli kohustatud analüüsima Üldplaneeringu kehtestamise

küsimust kooskõlas PlanS ja HMS-ist tulenevate nõuetega ning arvestama kaalutlusõiguse

teostamisel kõikide huvitatud isikute (sh Kaebuse Esitaja) õigustega“.

Vastustaja on seisukohal, et ÜP ei ole õigusvastane ja kaebaja ei ole seda õigusvastasust

suutnud ka tõendada. Isegi nõustudes, et maavanema heakskiit ei tekita haldusorganile

kohustust planeeringu kehtestamiseks, ei nähtu selle seost Riigikohtu lahendiga. Käesoleval

juhul on vastustaja nõustunud Harju maavanema 17.11.2010 kirjas esitatud seisukohtades, sh

vastusega vastuväidetele, viidanud sellele Otsuses ja seega on nimetatud kiri, nagu öeldud,

muutunud Otsuse motivatsiooni osaks.

24) Kaebaja esitatud näited Riigikohtu praktikast.

Riigikohtu otsus nr 3-3-1-54-03 käsitleb vaidlustatud otsust, milles ei olnud mitte ühtegi

põhjendust. Samas leidis kolleegium, et kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse

tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid.

Seda on Otsuses ka tehtud, Otsus on põhjalik, samuti on viidatud ÜP konkreetsetele osadele ja

dokumentidele. Kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-57-09 leidis kolleegium, et

haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud

haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele

dokumendile oleks haldusaktis viidatud, lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt

selle põhimotiivid. Käesolevalt on aga Otsuses viidatud kõigile arvesse võetud

dokumentidele ning ära märgitud ka nendega tutvumise koht, mistõttu pole Otsus vastuolus ka

kohtupraktikaga..

25) ÜP ei ole vastuolus Viimsi Vallavolikogu 13.10.2009 määrusega nr 22 kehtestatud Viimsi

valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringuga: Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik

(edaspidi Rohevõrgustiku teema-planeering).

Kaebaja väitel on ÜP-s sätestatud piirangud kaebaja kinnistutele ebaproportsionaalsed, kuna

on vastuolus Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga.

Jääb arusaamatuks, millised on kaebaja kinnistutele ÜP-ga sätestatud piirangud ja milles

konkreetselt see väidetav planeeringute vastuolu seisneb, kuna kaebaja ei ole seda välja

toonud. Iseenesest on juba ÜP ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu eesmärgid erinevad.

Rohevõrgustiku Teemaplaneering maakasutuse juhtotstarbeid ja ehitusõiguste määramist ei

käsitlenud, eesmärgiks oli valla territooriumil rohevõrgustiku moodustamine ja selle käigus

kinnistute

juhtotstarbeid

ei

muudetud.

ÜP

on

igati

arvestanud

Rohevõrgustiku

teemaplaneeringuga (vt Üldplaneeringu kaust lk 8-9 punkt 3.1. ja lk 26-27 punkt 6.1.1.).

Arusaamatuks jääb kaebuse punktis 4.1. kaebaja väide, et tema ja vastustaja vahel ei ole

vaidlust selles, et „juhul, kui planeeringualal raudtee reservmaana tähistatud maa-alale

rajatakse kiirraudtee, siis ei ole võimalik seda maa-ala käsitleda rohealana“.

Selline väide ei vasta tõele.

Raudtee ja rohevõrgustik saavad vajadusel koos toimida. Samas on see pigem Rohevõrgustiku

teemaplaneeringusse puutuv küsimus ja seal ka piisavat käsitlust leidnud. ÜP kui ka

Rohevõrgustiku teemaplaneeringu KSH aruandes on väljendatud seisukoht, et kiir-

raudteetrass ning rohevõrgustiku astmelaud ja koridor ei saa kattuvalt/paralleelselt toimida

ilma raudteest tulenevaid mõjusid leevendavaid ja vältivaid meetmeid kasutamata. Nimetatud

meetmed tuleb välja töötada raudtee rajamise keskkonnamõju hindamise menetluse käigus.

Täpsemat hinnangut on antud hetkel võimatu ja ka ebaotstarbekas anda, kuna käesoleval

hetkel ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusele võetakse ning

millised saavad olema kasutatavad tehnoloogilised lahendused nii selle rajamisel kui ka

kasutamisel. Seega raudtee realiseerumise ajaks võivad olla kasutusel tänasel päeval veel

tundmatud tehnoloogilised lahendused nii raudtee rajamise ja kasutamise kui ka

rohevõrgustiku toimimist tagavate meetmete osas.

Kõige eelmainitu põhjal palub vastustaja kohtul jätta tähelepanuta kaebuse lisadeks nr 11 olev

OÜ Adapte Ekspert „Hinnang Viimsi vallas asuvate kinnistute (Liiva III, Kordoni II,

Oiusöödi IV, Kadaka IV ja Reinu IV) keskkonnaseisundile ning kinnistuid läbiva planeeritava

roheala toimimisele“ ja lisaks nr 12 olev „Ekspertarvamus Harju Maakonna Viimsi valla

Aigrumäe küla kinnistute kohta”.

Nimelt pole need käesolevas vaidluses asjakohased, sest ÜP ei käsitle rohevõrgustiku

moodustamist ja nagu eelnevalt selgitatud, saavad raudtee ja rohevõrgustik koos toimida.

Tänasel päeval ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusele võetakse

ning millised saavad olema kasutatavad tehnoloogilised lahendused nii selle rajamisel kui ka

kasutamisel. Rohevõrgustiku teemaplaneering tugineb PhD Kalev Sepp ja Msc Jüri Jagomägi

poolt välja töötatud rohelise võrgustiku planeerimise metoodikal „Roheline võrgustik1, mille

lisa 3 „Zooloogilised lähtekohad rohelise võrgustiku kujundamisel ja struktuurielementide

määramisel“ alapunktis 2.1 „Infrastruktuuri logistika ja häirefaktori aste“ kirjutab Lauri Klein

järgmist: „Üldreeglina on ka raudtee tunduvalt väiksema negatiivse mõjuga kui maantee (siin

esineb aga just otsene sõltuvus liiklusintensiivsusest ja kompensatsioonikonstruktsioonide

1 „Roheline võrgustik“ on elektrooniliselt kättesaadav Siseministeeriumi kodulehel aadressil

http://www.siseministeerium.ee/public/roh.vorgustik.pdf ning selle lisad

http://www.siseministeerium.ee/public/lisad2a.pdf

olemasolust)“.

Rohevõrgustiku

teemaplaneering

põhineb

printsiibil,

et

suuremaid

loodusmassiive on alati kergem killustada, kui neid hiljem kokku kasvatada. Kuni raudtee

rajamiseni saab kogu reserveeritud maa-ala toimida rohevõrgustiku alana. Raudtee rajamisel

saab rohekoridor (kahele poole raudteed jääb ca 100 m laiune haljasriba kaitsehaljastusena)

toimida piki raudteed (juhul, kui ei rajata ökodukte), mis on Viimsi vallale kõige olulisem

suund, kõigile loomadele ja taimedele. Raudteega risti ca 200 m laiune koridor võimaldab

taimede seemnete levikut ning lindude liikumist.

Olukorras, kus hetkel puudub nii raudtee tehniline projekt kui ka selle keskkonnamõju

hinnang (sh mõju rohevõrgustiku toimivusele), on OÜ Adapte Ekspert väited rohekoridori ja

raudtee koostoimimise kaheldavuses lisaks eelnevale veel ka paljasõnalised, mis samuti tingib

vajaduse need tähelepanuta jätta. Mis puutub dendroloog (mitte zooloog, ökoloog vms) Aino

Aaspõllu järeldusse, et „mõõtmatul lagendikul ei hakka liikuma ükski loom“, siis jääb paraku

selgusetuks, millistele andmetele tuginedes on sellisele järeldusele jõutud.

Siinkohal tuleb arvestada, et :

- rohevõrgustik ei ole vajalik üksnes suurimetajatele vaid seda kasutavad ka väikeimetajad,

närilised, linnud jms loomad rände-, pesitsus-, varje-, toitumis-, peatus- ja puhkealadena.

Lisaks on tegemist olulise puhkealaga lindude (ennekõike laglede ja hanede) kevadisel ja

sügisesel rändel. Just nimelt lindude rändeks sobilikke lagedaid puhke- ja toitumisalasid jääb

seoses valglinnastumisega Tallinna lähiümbruses järjest vähemaks;

- ekslik on seisukoht, et kõrghaljastuseta maa-ala ei ole väärtuslik ning see on piisav alus

tegemaks järeldusi „mitte kunagi“ vormis. Tegemist on loodusliku alaga, mille liigiline

koosseis, sh taimkate on ajas muutuv. Vajadusel on võimalik jätkuprojektide raames osa maa-

alast haljastada ning seeläbi kiirendada kõrghaljastuse teket ning kujundada sobilikku ja

vajalikku liigilist koosseisu;

- rohealad (nii kõrghaljastusega kui ka kõrghaljastuseta) on aluseks bioloogilisele

mitmekesisusele, mis tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid

keskkonda kujundavaid protsesse nagu näiteks põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine,

keemiliste elementide looduslikud ringed. Samuti on rohealad vajalikud ennetamaks ja

leevendamaks inimtekkelisi mõjusid, et aidata kaasa keskkonna loodusliku iseregulatsiooni

säilimisele.

A.Aaspõllu järeldus maa-ala sobilikkusest loomade liikumiseks on antud kõiki ülalnimetatud

asjaolusid arvesse võtmata ning seega ei ole tema seisukoht kasutatav eksperthinnanguna. Ka

sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta dendroloog A.Aaspõllu arvamus tähelepanuta.

26) Kaebuse punkt 4.3. käsitleb rohkem Rohevõrgustiku teemaplaneeringu sisu, kuid nagu

eelnevalt märgitud, on Otsus piisavalt kaalutletud ja motiveeritud ja ÜP ja Rohevõrgustiku

teemaplaneeringu vahel vastuolu puudub, mistõttu ei saa vastuolu olemasolu Otsuses ka

põhjendada. Vastuolu puudumine nähtub ka, kui võrrelda volikogu vastuse lisaks nr 4 olevat

väljavõtet Üldplaneeringu kaardist väljavõttega Rohevõrgustiku teemaplaneeringu kaardiga

(väljavõte üldplaneeringu teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“

kaardist – lisa nr 5).

Seega ei vasta tegelikkusele ka kaebuse punkti 4.4. väide, et Üldplaneeringuga on kaebaja

kinnistutele kehtestatud Rohevõrgustiku teemaplaneeringus toodust rangemad piirangud.

Kaebaja on ekslikult viidanud Rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja punktile 2.1.2.4.,

mis nagu käsitleks ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveraladel. Tegelikult käsitleb

maakasutus- ja ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveralal seletuskirja punkt 2.2.2.4.

Samas pole viide sellele punktile ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringule ehitusõiguse

kontekstis üldse asjakohane, kuna nimetatud teemaplaneeringul on hoopis muud ülesanded

kui ehitusõiguse määramine. Rohevõrgustiku puhveraladel lubatakse ehitusõigust juhul, kui

seda võimaldab üldplaneeringuga määratud juhtotstarve, mis kaebaja poolt viidatud tema

kinnistute osadel antud juhul puudub. ÜP ja Rohevõrgustiku teemaplaneeringu vahel puudub

igasugune vastuolu.

27) Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et ÜP kehtestamisega ei kaasnenud kaebajale

mingeid täiendavaid piiranguid tema omanduses olevate Kinnistute kasutamisel, vastupidi –

avanes võimalus osaliseks ehitamiseks, mistõttu HKMS § 7 lg 1 ja PlanS § 26 lg 1 sätestatud

üldregulatsioonist tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Tegelikkusele ei vasta kaebaja esindaja väide, et kuna vastustajal peavad kõik ÜP-ga seotud

dokumendid olema komplekteeritud kaustadesse nendega tutvumist võimaldaval viisil, et siis

ei too taotletud materjalide kohtule edastamine haldusorganile kaasa ebamõistlikke

täiendavaid kulusid või ebamugavusi. Kaebuse esitajal oli võimalik täpsustada, mis on

kaebuse jaoks hädavajalik, kuid ta seda ei teinud ning vastustaja ei saa anda teadmata ajaks

kohtu käsutusse ÜP dokumentatsiooni originaale, mistõttu kaustadest tuli teha koopiad ja

teatud mittestandardse suurusega kaartide koopiate tegemine tuli vältimatult teenustööna

tellida, see on vallale lisakulu, mis tuleb hüvitada. Vastustaja esitas taotluse välja mõista tema

tehtud kulutused.

Viimsi Vallavalitsus on valinud Teemaplaneeringu koostajaks väga suurte kogemustega AS-i

Pöyry Entec. Teemaplaneeringu puhul keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspertideks).

KSH aruande koostajateks olid OÜ Keskkonnakorraldus keskkonnaeksperdid. Loomastiku-

uuringu osas on koostööd tehtud Riigimetsa Majandamise Keskuse ja nendelt saadud

loomade elupaiga andmetega. Metsatüübi järgi võib ja saab eeldada, milliste loomade

elupaigad seal on, samuti kontrolliti linnustiku paiknemine. Teemaplaneeringu kui ka KSH

aruande koostamisel ja seda nii teoreetilisel baasil kui ka vahetult töögrupi näol ning läbi on

viidud kõik vajalikud uuringud. Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et ÜP

kehtestamisega ei kaasnenud kaebajale mingeid täiendavaid piiranguid tema omanduses

olevate Kinnistute kasutamisel, vastupidi – avanes võimalus osaliseks ehitamiseks, mistõttu

HKMS § 7 lg 1 ja PlanS § 26 lg 1 sätestatud üldregulatsioonist tulenevalt tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

Palub hüvitada KSH kaustamaterjali ja kaardikoopiate paljundamiseks tekitatud kulutused

summas 55.36 eurot /esitab arve ja maksekorralduse/. Arve spetsifikatsiooni kohaselt /3

esimest rida/ kajastavad ÜP kausta 2 kaardimaterjali paljundust: 2.33+2.53+2.43 eurot.

Ülejäänud /4 rida/ kajastavad KSH kausta materjali paljundust: 0.30+5.92+28.37+4.25 eurot.

Kuivõrd tegemist on spiraalköitega, siis sellest paljunduste tegemine eeldab köite avamist ja

taasköitmist, seega on tellitud töö asjakohane ja tuleb vallale hüvitada.

Kaebaja menetluskuludest on põhjendatud kuluks riigilõiv, kuid üle 2000 euro ulatuv

õigusabisumma on ülepaisutatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

28) Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud tõendeid,

leiab, et kaebus ja menetluskulude taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad OÜ Favorte kulutused õigusabile ja tasutud riigilõiv kaebaja kanda-

HKMS § 92 lg. 1.

29) Esmalt märgib kohus, et OÜ Favorte on esindajate kaudu osalenud aktiivselt

Teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ ja käesolevalt vaidlustatud

planeeringu menetluses ja kaebaja on teinud ettepanekuid, millest osaliselt vastustaja sai

ettepanekuid arvestada ning osaliselt vald kaebajaga ei nõustunud. Kaebaja möönab, et

04.07.08.a. on Viimsi Vallavalitsus kirjaga 10-7/1757-1 vastanud tehtud ettepanekutele,

milles soostus vastuväiteid ja ettepanekuid arvestama, va raudtee reservmaa/haljasala maa

ulatuse vähendamiseks. 09.10.08 esitas kaebaja uuesti ettepaneku kirjaga nr 393 ja pakkus

raudtee reservmaa/haljasala maa osas alternatiivlahenduse.

OÜ Favorte leiab, et tema ettepanekute eiramise tõttu ei ole võimalik saavutada Kordoni II,

Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega kruntide

jagamist osas, milles need jäävad ÜP järgsesse raudtee reservmaa /haljasala maa piiridesse ja

kaebaja kannab selle tõttu varalist kahju. Kaebaja loeb rikutud õiguseks ettevõtlusvabaduse ja

omandiõiguse puutumatust. Samas leiab kaebaja, et haldusakt on motiveerimata ja

kontrollimatu.

30) Kaebuse esitajal on kaebeõigus ja volikogu otsus on kohtus vaidlustatav.

Vaidlust ei ole küsimuses, et planeerimisotsus on kohtus vaidlustatav ning et

planeerimismenetluses osalenu taotlus seadusest tulenevalt tuleb pädeval haldusorganil

sisuliselt läbi vaadata ning nõuda, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Põhiseaduse

§ 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega..." sätestab

ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.

Ettevõtlusvabadus laieneb Põhiseaduse § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Seega kaitseb

ettevõtlusvabadus ka äriühinguid. Ettevõtlusvabaduse, kui vabadusõiguse kaitseala on

riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt“. Kaebaja saab

tugineda õiguspärase ootuse osas õiglasele menetlusele.

14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber

kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei

esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas

diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb

seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui

otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses.

Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest

kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-

81-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja

olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist

diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“

Kaebaja on Äigrumäe ÜP menetluses teinud ettepaneku muuta kavandatava tulevase Rail

Baltica raudtee rajamisega seotult raudteekoridori reservmaad kitsamaks või anda

perspektiivse raudtee maa juhtotstarbele ehitusõigus ajutiste ehitiste ehitamiseks.

Rohevõrgustiku TP menetluses tegi OÜ Favorte ettepaneku rohevõrgustiku koridori

nihutamiseks.

Kohtule nähtub, et vastustaja on õigesti selgitanud, et osade küsimuste lahendused tulenevad

juba varasematest planeeringulahendustest, mida ei muudeta. Käesolevalt on ainetu vaielda

selle üle, kas Rail Baltica raudtee rajamiseks tuleb jätta vajalikku reservmaad.

Teemaplaneeringuga „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ ei määratleta kiirraudtee Rail

Baltica trassikoridori jaoks vajalikku raudteetunneli reservmaad, vaid see on määratud juba

järgmiste kehtivate planeeringutega: üleriigiline planeering „Eesti 2010”, Harjumaa

maakonnaplaneeringu

I

etapp

ja

Viimsi

valla

mandriosa

üldplaneering.

Harju

Maakonnaplaneering kehtestati Harju Maavanema 19.04.1999 korraldusega nr 1682 ja selle

planeeringu I etapp näeb ette raudtee rajamise ja raudtee tunneli antud alale. Viimsi

Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus

on maakonnaplaneeringuga kavandatule tuginedes reserveeritud Äigrumäe küla piirkonda

tunneli rajamiseks vajalik maa-ala. Enne Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kehtestamist

andis selle planeerimislahendusele omapoolse heakskiidu ka Harju maavanem arvestades

varem kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu I etapi planeerimislahendust. Kõnealusel maa-

alal paiknevad teiste hulgas ka kinnistud Liiva III ja Reinu IV ning osaliselt Kadaka IV,

Oiusöödi IV ja Kordoni II.

Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt raudteetunneli reservmaa juhtfunktsiooniga

maa-alale on paralleelselt määratud põllumajandusmaa juhtfunktsioon. Raudteetunneli

reservmaa/põllumajandusmaa juhtfunktsiooniga ala ei ole hoonestatav. Rohevõrgustiku

teemaplaneeringust tulenevalt on lahendatud küsimus, et rohevõrgustiku toimimine on

võimalik ka juhul, kui rajatakse raudtee.

Maakonnaplaneeringu eesmärk on maakonna territooriumi arengu üldistatud käsitlemine,

üldise territoriaal-majandusliku arengustrateegia ja -kontseptsioonide sidumine kestva ja

säästva arengu põhimõtetega ning riiklike ja kohalike huvide tasakaalustamine.

Planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla

või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Üldplaneering koostatakse

valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramiseks, arvestades valla

või linna arengukava suundumusi. Käesolevalt nähtub, et nii vaidlusalune ÜP kui ka

rohevõrgustiku

teemaplaneering

„Rohevõrgustik

ja

miljööväärtuslikud

alad“

on

üldplaneeringud, mille kehtestamine toimub kaalutlusõiguse alusel ning kohtulik kontroll

sellise haldusakti üle on piiratud. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustus ja

maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ p 2.2.1 kohaselt maakonna ja kohaliku tasandi

rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid täpsustab üldplaneering. Seega nähtub, et juba

maakonnaplaneeringus on avatud võimalus teatud tingimuste täpsustamiseks. PlanS § 7 lg 4

kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu koostamise aluseks, samas ei tähenda see, et

maakonnaplaneeringuga on kõik küsimused otsustatud lõplikult, kuna selle välistab

maakonnaplaneeringu üldistuse aste. PlanS § 7 lg 2 p 7 järgi on maakonnaplaneeringu

ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine. Vastustaja on

teemaplaneeringuga

täpsustanud

üldplaneeringuga

tuumalade,

puhveralade

ning

rohekoridoride asukohti. Kuigi kaebaja märkis kaebuses, et käesolev ÜP on vastuolus

teemaplaneeringuga „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud alad“, mille seletuskirja p 2.1.2.4

kohaselt on lubatud rohevõrgustiku puhveralal ehitada väiksemahulisi äri-ja tootmisobjekte,

eelistatud ja lubatud on väike-elamute rajamine, kuid antud juhul on ÜP-ga neid tingimusi

muudetud rangemateks, on selline seisukoht ekslik. Kohus nõustub vastustajaga, et Viimsi

valla mandriosa senikehtinud üldplaneeringuga võrreldes kaebaja seisund ei halvenenud, ka ei

ole rohealade määramise teemaplaneeringuga kaebajate kinnistute sihtostarvet muudetud

ning kaebaja suhtes ei ole leidnud ka kinnitust, et kaebajat huvitavate kinnistute osas oleks

muudetud Otsusega nr 21 kinnistute sihtotstarvet, mis on määratud juba teiste

planeeringutega. Nii rohealade teemaplaneeringu kui ka käesoleva planeeringu puhul on

tegemist üldplaneeringutega, mistõttu ei ole asjakohane kõnelda planeeringute vastuolust.

Kohus ei saa nõustuda selle tõttu ka kaebaja seisukohaga, et vaidlusalune üldplaneering ei

saanud arvestada rohealade teemaplaneeringuga ning selle seisukohti ei ole käesolevas

planeeringus kajastatud. Kuivõrd tegemist on üldplaneeringutega, millest rohevõrgustiku

toimimine on reguleeritud ja motiveeritud üldplaneeringu teemaplaneeringus, siis tuleb

nendega ka arvestada ning kõnelda ei saa selliselt ka planeeringute vastuolust. Kaebuse esitaja

on eksinud, kui leiab, et ÜP-s sätestatud piirangud on vastuolus Rohevõrgustiku

Teemaplaneeringuga.

Kaebaja

kinnistute

kasutamise

tingimused

täpsustusid

iga

planeeringuga, nt rohevõrgustiku vajadusi silmas pidades roheala teemaplaneeringus.

Käesolevas planeeringus on kaebaja 25.05.08.a. vastuväidetega arvestatud ja nõustutud

osaliselt, mille tulemusel on maatulundusmaa kinnistutel Kordoni II, Oiusöödi IV ja Kadaka

IV läänepoolsetel osadel väike-elamute reservmaad senisest laiendatud. Vokki kinnistu osas

(maatulundusmaa sihtotstarve) määrati peaaegu tervikuna väike-elamute reservmaaks, Reinu

IV on määratud ca 1/3 osas idas ärimaa reservmaaks. Kaebuse esitaja on ise esitanud kaebuse

lisana (nr 1) tõendi, millest nähtub, et kinnisturegistriosade kannete kohaselt on kaebaja

omandanud maatulundusmaana Äigrumäe külas Reinu IV, Liiva-3, Kordoni II, Oiusöödi IV,

Kadaka IV ja Vokki.

Vastustaja on õigesti välja toonud, et käesolevalt vaidlustatud ÜP võrreldes Viimsi valla

mandriosa üldplaneeringuga (otsus nr 1 11.01.2000.a.), viis kaebaja Kinnistutel sisse

muudatused ja senisest soodsam on Reinu IV maatulundusmaa sihtotstarbe ja raudteetunneli

reservmaa (paralleelselt maatulundusmaa juhtfunktsiooniga) kinnistu määramine ca 1/3 osas

idas ärimaa reservmaaks ning Vokki maatulundusmaa sihtotstarbe ja maatulundusmaa

juhtfunktsiooniga kinnistu määramine /peaaegu tervikuna/ väikeelamute reservmaaks. See ei

ole muutus, mis annaks võimaluse väita, et kaebuse esitaja senine seisund halvenes.

Kui kinnistutel Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu kohaselt ehitusõigus puudus, siis ÜP

võimaldab läbi DP Reinu IV kinnistu idaossa ehitada ärihooneid ja Vokki kinnistule elamuid.

Ülejäänud 3 kaebaja kinnistul, so Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV ehitusõiguse osas

mingeid muutusi ei toimunud. Vastustaja selgitusi kinnitab siinkohal ka väljavõte Äigrumäe

küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneeringu kaardist.

ÜP-ga määrati aga täiendavalt veel ka kahele kaebaja omanduses olevale ja tema poolt

nimetamata 100 % maatulundusmaa sihtotstarbe ja sama juhtotstarbega kinnistule, so Liiva II

ja Mäealuse III, täiendavat ehitusõigust võimaldav maakasutus, kuna osaliselt määrati

kinnistumaa väikeelamute reservmaaks.

Vaidlust ei jäänud küsimuses, et kõik kaebaja kinnistud on omandatud 2003- 2006.a. Kaebaja

ja vastustaja esitatud andmetel on Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmed kaebaja

kinnistute osas õiged. Kuna kaebaja omandas kinnistud 2003 detsember kuni 2006 a., siis

nähtub, et Viimsi valla mandriosa üldplaneering oli juba kehtestatud otsusega nr 1

(11.01.2000 Viimsi Vallavolikogu otsus nr 1). Viimsi valla mandriosa üldplaneering näeb aga

ette raudteetunneli reservmaa ja selle juhtfunktsiooniga maa-alale paralleelselt oli määratud

põllumajandusmaa juhtfunktsioon. Põllumajandusmaana on kaebajal võimalik kinnistuid

kasutada, seda võimalust ära ei võetud. Kuivõrd raudteetunneli reservmaa/põllumajandusmaa

juhtfunktsiooniga ala ei ole hoonestatav, siis sama põhimõtte säilimine käesolevalt

vaidlusaluses planeeringus ei muuda kaebaja olukorda halvemaks. Vaidlusaluse ÜP raudtee

reservmaa juhtfunktsioon kattub haljasala maa juhtfunktsiooniga. Raudtee reservmaa ja

haljasala maa juhtfunktsiooniga maa-aladele ei ole lubatud ehitada hooneid. Selle tõttu ongi

vastustaja ka rõhutanud, et kaebaja olukorda ei saa planeeringute lahendused halvendada,

leevenduseks varem kehtinud piirangutele on vaidlusaluse ÜP-ga aga lubatud haljasala maale

kujundada parke jms haljastuid. Kuigi kaebaja märkis, et ta ei ole sellest huvitatud, nähtub, et

ta saab kasutada maad põllumajandusmaana, so eesmärgil ja otstarbel, mis neil oli kinnistute

soetamise ajal. Kaebaja kaebuse märkus, et raudtee reservmaal saab ehitada näiteks R.Võrno

selgituste kohaselt autoteid, tootmishooneid vms, ei saanud viia vastustajat ega vii ka kohut

järelduseni, et raudtee tarvis ei ole vajalik reservmaa jätmine ja et muu vajaliku ehitamist ei

planeeritaks, kui raudtee või roheala teema kaob mingil põhjusel hiljem ära. Kaebuse esitaja

ei ole sj huvitatud autoteede vms infrastruktuuri rajamisest, pigem elamuehitusest. Kuid kohus

nõustub siinkohal ka vastustaja selgitusega, et raudtee reservmaaga kattuvat haljasala maad,

so kaardil tähistusega RR/H, on seni, kuni raudteed ei ole rajama hakatud, lubatud kasutada

põllu-, metsa- või puhkeala maana (mis ei eelda hoonete ehitamist). Alale on lubatud rajada

teid ja tehnovõrke ja seda kinnitab ka Üldplaneeringu kausta lk 21 sätestatud „Haljasala maa“.

Seega on vastustaja õigesti märkinud, et olukorras, kus mingil põhjusel raudtee reservmaad ei

võeta kasutusesse, jääb maa-alale kehtima paralleelselt määratud juhtfunktsioon kogu

juhtfunktsiooni ulatuses, mis ise-enesest ei teegi takistusi infrastruktuuri rajamiseks ja ma

senisel sihtotstarbel kasutamiseks. Viimsi valla mandriosa üldplaneeringust ei saanud kaebaja

eeldada, et kõnealune piirkond, kus asuvad kaebaja kinnistud, on ette nähtud hoonestamiseks.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ka nn kaebaja õigustatud ootuses, et kaebaja eeldus, et

ta ostab maad, millele on lubatud rajada hoonestust, ei saanud tugineda kehtivatele

planeeringutele, vaid ilmselt soovile kehtivat ÜP-d muuta. Kaebaja väide, et „Üldplaneeringu

lahenduse osas Kaebuse Esitaja poolt esitatud vastuväidete eiramise tagajärjel ei ole

Kaebuse Esitajal võimalik saavutada Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka IV, Liiva III ja Reinu

IV kinnistute sihtotstarbe muutmist ega nende kruntidega jagamist vähemalt osas, milles need

jäävad Üldplaneeringu järgsesse raudtee reservmaa/haljasala maa piiridesse, mistõttu

kannab Kaebuse Esitaja olulist varalist kahju (rikutud subjektiivseks õiguseks on

ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse puutumatuse riive)“ eeltoodu valguses on ekslik ja ei

tugine tegelikele asjaoludele.

31) Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et temaga ei ole vald soovinud planeeringumenetluses

arvestada ning et sisulist diskussiooni tema ettepanekute suhtes ei toimunud.

Nähtuvalt juba 11.04.08 a kirjast 10-7/1182 (tlk 18 I kd) on kaebuse esitajale teatatud

üldplaneeringu algatamisest (viitega otsusele nr 97) ning selles selgitatakse, et koostamisel

oleva üldplaneeringuga korrigeeritakse kehtiva Viimsi valla mandriosa ÜP-ga määratud

maakasutuse

põhimõtteid,

mille

kohaselt

planeeritava

ala

põhja-ja

loodepoolsed

põllumajandusmaad planeeritakse perspektiivis väike-elamute maaks, määratakse teedevõrgu

üldised põhimõtted; lisandub sotsiaalmaa funktsioon senise metsamaa asemel Pärnamäe tee ja

Muuga tee ristumiskohal; täiendavad ärimaa funktsioonid määratakse Vana – Narva mnt

koridori põhjapoolsele alale perspektiivse raudtee mõjutsoonis ja laiendatud on ärimaa ulatust

Pärnamäe tee äärsel alal. Kehtiva üldplaneeringuga määratud raudteetunneli reservala ulatust

on vähendatud ja selle idapoolne ala on osaliselt reserveeritud ärimaaks jne.

Kaebaja 25.05.08.a. ettepanekutes (tlk 21 I kd) märgitakse, et osades AS-le Favorte kuuluvate

kinnistute (Kadaka IV, Oiusöödi IV, Kordoni II sihtotstarve muutub, kehtiva ÜP kohaselt on

nimetatud maad osaliselt elamumaad, käesoleva planeeringuga aga haljasmaad, seega leidis

kaebaja, et tema õigus kitsendatakse ilma kohaste põhjendusteta. Kaebaja viitab ka kehtivale

maakonnaplaneeringule ja märgib, et selle kohaselt on tema kinnistute ala DP kohustusega

hoonestusala, nii maakonnaplaneering kui ka selle teemaplaneering rohekoridori või

suuremahulist haljasmaad ette ei näe; maakonnaplaneering on kõrgema taseme planeering ja

planeerimisseaduse kohaselt peavad erineva tasandi planeeringud põhilahendustelt ühtima;

alama astme planeeringu kehtestamisel peab see vastama kõrgema astme planeeringule või

sisaldama selle muutmise ettepanekut. Kaebaja märgib täpsemalt, et käesoleva ÜP-ga

laiendatakse haljasalasid ja seatakse täiendavaid piiranguid võrreldes menetluses oleva

teemaplaneeringuga „Rohevõrgustik ja miljööväärtuslikud alad“. Kaebaja leidis, et

teemaplaneeringus on kaardi kohaselt astmelaud nr 8 (algses versioonis nr 9) juures asuvate

AS Favorte kinnistutel Kadaka IV, Oiusöödi IV, Kordoni II ja Reinu IV rohevõrgustiku

koridori alal, rohevõrgustiku tugialal ja puhveralal; Reinu IV asub ärireservmaal,

rohevõrgustiku puhveralal, tugialal ja rohevõrgustiku koridori alal. Kaebaja järeldas, et

märgitud kinnistud asuvad osaliselt rohevõrgustiku puhveralal, kus teemaplaneeringu

kohaselt seletuskirja p 2.1.2.4 alusel on võimalik ehitada väiksemahulisi äri-ja tootmisobjekte,

eelistatud ja lubatav on rajada väike-elamuid. Käesolevalt on aga kogu rohevõrgustiku

puhverala määratud haljasmaana (H), mis on avalikult kasutatav roheala, ehitamise võimalust

sinna ette ei nähta ja seletuskirja kohaselt lk 11 raudtee reservmaad ja seda ümbritsevat

haljasvööndi ala ei ole lubatud kasutada püsivate hoonete ehitamiseks. Siit kaebaja järeldaski,

et tehti piirangud võrreldes rohevõrgustiku teemaplaneeringuga ja esinevad erinevused

menetluses olevate planeeringute vahel. Kaebaja järeldas veel, et juhul, kui ehitatakse raudtee,

siis ei saa ala toimida rohevõrgustiku tuumalana ja kaebaja viitab kiirraudtee piirkiirustele,

aia rajamise vajadusele ümber raudtee ja raudteest tulenevale takistusele teede ja otseteede

kasutamiseks (seletuskirja lk 14-15). Kaebaja järeldab, et sisuliselt saab ehitada kas raudtee

või jätta sinna rohekoridori, kuna mõlemad paralleelselt eksisteerida ei saaks. Kaebaja viitab

siinkohal ka Keskkonnamõjude hindamise aruande lk 64 ja kaebaja järeldab, et esineb

planeeringute vastuolu.

Kohtuistungil märkis kaebaja, et tema pöördumise p-is 4 tehtud ettepanekut raudtee

reservmaa/haljasala maa suuruse vähendamiseks ei arvestatud. Vastavalt nähtub materjalidest,

et kaebaja oli viidanud, et arvestades Raudteeseaduse § 3 p 6 on raudtee reservmaa 30 m või

siis 50 m ulatuses vajalik selle ehitamise ajal, hiljem on aga mõistlik raudteega piirnevad

kinnistud ärimaana kasutusele võtta ja kaebaja leidis, et logistikaettevõteteks on see piirkond

sobilik. Kaebaja leiab veel, et Raudteeseadusest tulenevalt on kitsendused põhjendavatavad

max 100 m laiuse koridorina ja arvestades võimalust ehitada harutee või paigaldada kõrvuti

mitu rööpapaari, on mõistlik raudtee kaitsevöönd ette näha kuni 170 m, kui raudteed ei tule,

on see piisav laius rohekoridori asukohaks. Sellelt teadmiste pinnalt tegi kaebaja ettepaneku

perspektiivse raudtee ümbritseva ala laiuseks määrata mõlemalt poolt kokku 170 m ja muutes

idasse jääva raudtee reservmaa/haljasala maa äri reservmaaks ja perspektiivsest raudteest

läände jääva raudtee reservmaa ja haljasala maa elamumaaks. Kinnistu Vokki osas märkis

kaebaja, et oli varem juba algatatud DP, seega ei saa seda maad käsitleda elamureservmaana.

Kohus juba eelnevalt ei nõustunud kaebuse käsitlusega maakonnaplaneeringu ja

üldplaneeringute vahekorrast ja vastuoludest, kuid märgib lisaks, et 04.07.08 valla vastukirjas

(tlk 26 I kd) ei jäetud lahendamata kaebaja seisukohti, sj kaebaja seisukoha p-is 4 märgitut.

Ka ei nähtu kohtule, et kui planeeringumenetluse alguses ka oli planeeringute omavahelises

suhestumises mõningaid täpsustamist vajavaid momente, et siis väidetud vastuolud jäidki.

Planeerimismenetluse kestel ebatäpsuste kõrvaldamine ei tähenda, et planeeringumenetlus oli

selle tõttu õigusvastane või et planeering ongi juba kehtestatud õigusvastasena.

Kuigi vastustaja möönis ebakõla Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu ja teemaplaneeringu

„Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ ja Äigrumäe küla üldplaneeringute vahel, tegi ta

korrektiivid, mis kokkuvõttes ebakõlad kõrvaldasid, seega ei saa eelmärgitud viisil valla

tegutsemine rikkuda planeeringumenetluse põhimõtteid ega riku kaebaja õigusi.

Vastustaja põhjendab õigesti, et kinnisturegistri andmetel on Kordoni II, Oiusöödi IV, Kadaka

IV maatulundusmaa sihtotstarvetega, mis tähendabki, et menetluses olev üldplaneering seda

olukorda ei muuda ehk võrreldes endise olukorraga kaebaja seisund ei muutu ebasoodsas

suunas, kuna kinnistute soetamise ajaga võrreldes senine maakasutus ei muutu

ebasoodsamaks. Kui kaebaja oli kinnistud soetanud, siis pidi ta arvestama, et tal ei pruugi

mitte igale kinnistule ja kinnistute osadele saavutada ehitusõigust.

Kuna Viimsi valla varasema üldplaneeringu kohaste juhtfunktsioonide alusel muudeti Kordoni

II, Oiusöödi IV, Kadaka IV kinnistute läänepoolse osa määramist nii, et see jäi elamuehituse

reservmaaks, siis nähtub, et ka menetluses on Kaebajale selgitatud, et ÜP on seaduse järgi

DP-de koostamise aluseks ja ei muuda temas määratud juhtfunktsioonide alusel otseselt

maakasutust, st et maa juhtfunktsiooni muutmisel elamumaaks ei muutu automaatselt maa

sihtotstarve maakatastris; sihtotstarbe muutmise aluseks on DP. Kaebaja viide

maakonnaplaneeringule on ebaõige, kuna Harjumaa maakonnaplaneeringu I etapp on aluseks

üldplaneeringu koostamisele ja kehtiv Viimsi mandriosa ÜP on kehtestatud ajaliselt hiljem.

Veel lahendatakse roheala küsimus. Vald leidis, et ta sai korrigeerida avalikustatud

üldplaneeringut nii, et see vastaks varasema Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus

kehtestatud juhtfunktsioonile, st võimaldati kaebaja kinnistutel Kordoni II, Oiusöödi IV,

Kadaka IV kinnistute läänepoolses osas elamuehituse reservmaa määratlus ja sinna

rohekoridori ei laiendatud (avalikustatud planeeringu H tähisega ala). Rohekoridor säilitati

varasemas

Viimsi

valla

mandriosa

üldplaneeringus

määratud

põllumajandusmaa

juhtfunktsiooniga alale. Reinu IV kinnistu juhtfunktsioon jäeti samaks ja täpsustati

juhtfunktsioonide määratluse sõnastust raudtee reservmaa (tähisega RR) ja haljasala maa

(tähisega H) osas, ärimaa reservmaa juhtfunktsiooni selgituste osa ei muudetud.

Raudtee reservmaad (RR) sai kasutada selliselt ka ajutiste puhkeotstarbeliste ärirajatiste

ehitamiseks (mis ei vaja püsivat hoonestust), ära jäi võimalus, et haljasalad oleksid avalikus

kasutuses. Veel lahendati kaebaja ettepaneku alusel küsimus, kas lubada sinna elamute

ehitamist või muud püsivat hoonestust ja leiti, et kuivõrd sinna jääb raudtee reservmaa (RR),

siis selle kasutuselevõttu ei saa lubada elamute, püsivate muude hoonete rajamiseks.

Vastustaja selgitab, et teemaplaneeringu kohaselt saab ehitada hooneid seal, kus see on

vastavuses kehtiva Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga. Reinu IV kinnistu osas leiti, et

maakasutusse sihtotstarvet saab muuta, kuna riik suutis määratleda raudtee suudmeala senisest

täpsemini. Vastustaja vastas kaebajale ka erinevate menetluses olevate planeeringulahenduste

kohta. Kuigi vastustaja on asja lahendamisel märkinud, et kõigile nõuetele vastavat

rohekoridori ja raudteed alal korraga tagada ei saa, toimib kuni raudtee ehitamiseni seal

rohekoridor. See jääb selleks ka siis, kui raudteed ei ehitatagi; lisaks raudtee ääres saab

toimida haljastus, mis vähendab mõju ümbritsevale. Vastustaja leiab kaalumisel, et ta ei pea

arvestama üksnes maaomaniku ärihuviga muuta sihtotstarbeid, vaid arvestab ka reserveeritud

maakasutuse haakuvust kogu ala maakasutusega. Selgitatakse, et planeerimisel on tavapärane

kasutada tsoneerimisprintsiipi, kus erinevad tegevused eraldatakse teineteisest piisavate

puhveraladega; kuna raudtee rajamisel esinevad mõjud võimalikele uutele elamu-ja ärialadele,

siis ei peetud võimalikuks kaebaja pöördumise p-is 4 ettepaneku rahuldamist vähendada

raudtee kaitsevööndit linnale kohase 30 m peale. Kuigi kaebaja on nüüdseks märkinud, et

tema ettepanek ei olnud selline ja selle tõttu ta loeb, et vastust talle ei ole antud, nähtub

kohtule, et kaebaja ettepanekule vastamisel võis kaebajast aru saada, et ta siiski peab silmas ka

Raudteeseadust, mistõttu vastamisel sellele seadusele ei vii veel järeldusele, et kaebaja

ettepanekuid tervikuna ei mõistetud. Õigustatud ei ole kaebaja väide, et tema ettepanekut ei

kaalutud ja valitud planeeringulahendust ei ole põhjendatud, kuna vastustaja on selgitanud,

miks ta teostas korrektiivid planeeringutest parema arusaamise huvides ning miks ei ole

vastuvõetav raudtee reservmaa ulatuse muutmine. Vastustaja pidas oluliseks raudtee ümbruses

rohekoridori ja haljastuse olemasolu, et mitte muuta seniste planeeringutega seatud olukorda

ja tagada selliselt kahjulike mõjutuste levik ümbritsevatele aladele. Viimsi valla senise

mandriosa ÜP-ga võrreldes oli aga vastustaja raudtee reservmaa suurust vähendanud ja seda

võimaldas asjaolu, et riigi esindajana Harju maavanema kunagist Rail Baltica raudtee tunneli

reservmaa ettepanekut oli täpsustatud tunneli avause ja asukoha suhtes. Selliselt oli võimalik

täpsustada ka nende isikute ringi, keda raudtee rajamine puudutab ja selleks oli ka tellitud

2004.a. ekspertarvamus AS-lt Entec. Kohutule nähtub vastuse põhjal, et viidatakse sellele

tööle ja selles töös väljatoodule ning selgitatakse, miks uuringutöö andmed kaebaja kõiki

seisukohti ei toeta, kuid toetab selles osas, et raudtee vahetu ümbrus tuleb ohutuse tagamiseks

piirata aiaga, mis on liikumisel füüsiline tõke ida-läänesuunalisel liikumisel, teede osas aga

peitub lahend kahetasandiliste ristmike jms meetmete rakendamist, mis ongi uues valla

üldplaneeringus arvesse võetud. Valla selgitustest kaebajale nähtub ka see, et antud tööga ei

piirdutud, vaid vald pöördus ka riigi poole ja kontrollis jätkuvat maa reserveerimise vajadust.

Kuivõrd riigi poolt midagi täpsemat ei ole määratletud, siis vald lahendas küsimuse ja

raudteeala senisest kitsam määratlemine võimaldas kaebaja suhtes Reinu IV katastriüksuse

osas muudatusi. Vastustaja on saanud juba toetuda ka mitmetele rahvusvahelist koostööd

puudutavatele lepetele seotult Rail Baltica raudtee rajamisega ( vastuse p 4 tlk 28-30 I kd).

Kuivõrd kaebaja sooviks on muuta olukorda nii, et raudtee rajamisel oleks temale soodsam

lähtuda tema kõigist ettepanekutest ja selle läbi saavutada riigi poolt kinnistute

sundvõõrandamine ja senisest soodsam võõrandamistasu, siis nähtub kohtule, et vastustaja on

ka selles küsimuses oma seisukohad avaldanud ning selle motiveerinud. Vastavalt ongi

kaebajaga läbiviidud diskussioonis ära toodud ( tlk 29 I kd, vastuse lk 4), miks Rail Baltica

rajamisel ei saa Viimsi vald lahendada küsimusi, mis kuuluvad sundvõõrandamise,

kompenseerimise ja vahetamise menetlemisel teiste isikute kompetentsi. Seega pidi kaebuse

esitajale olema selge, et valla eesmärke silmas pidades planeerimismenetluses ei muudeta

seniseid lahendusi raudtee rajamisega seotud küsimustes nii, et see omakorda kuidagi

halvendaks avalikes huvides raudtee rajamist ning muudaks selle oluliselt kallimaks, kui

suurel hulgal maid tuleks sundvõõrandada. Vald viis läbi raudtee reservmaa määramise riigi

soovil, kuid ranges vastavuses kehtivate riiklike planeeringutega, mis ei too samas kaasa

kitsendusi maa senisele kasutusele. Käesoleva ÜP ka ei pea ette nägema kompensatsiooni

kitsenduste eest, mis võivad saabuda raudtee ehitamisest, kuna selle peab ette nägema riik.

Vald arvestab, et kaebaja maad saab sundvõõrandada seaduses ettenähtud viisil ning selle

peab tagama riik. Veel selgitatakse kaebajale, kuhu saab rajada ärilogistilisi ettevõtteid, kuid

väljapoole tootmisalasid uut keskkonda koormavat tegevust ei kavandata. Kohtule ei nähtu, et

kaebaja jäeti vastuseta ning et vastustaja vastuse sisu juba kinnitab, et tema ettepanekuid

mõisteti valesti. 09.10.08 esitas kaebaja oma vastavasisulised selgitused ( tlk 39 I kd), kuid

kohus juba märkis, et kuigi kaebaja viitab 30 m probleemile, ei olnud juba eelneva vastus

seotud eksimusega, nagu oleks vald käsitlenud asjaolusid vaid Raudteeseaduse valguses.

Harju Maavalitsuse üldplaneeringu järelvalvekiri ( tlk 44-53 I kd) käsitleb esitatud

vastuväiteid ja järelevalvaja seisukohti. AS Favorte osas on maavanem ka märkinud, et

korrigeeriti Viimsi valla mandriosa ÜP-ga kehtestatud juhtfunktsioone ning osa Favorte

kinnistutele ei laiendatud rohekoridori, osadele kinnistutele oli võimalik reserveerida kaebaja

soovil elamuehituse reservmaa funktsioon. Maavanem selgitas, miks kohalik omavalitsus ei

pea arvestama üksnes kinnistuomaniku sooviga maaüksuste sihtotstarvete muutmiseks ja

kuidas see tuleneb planeerimise põhimõtetest ning seadustest. Pikemalt peatub Maavanem ka

Rail Baltica küsimustel (vastuskirja lk 7-9). Ka maavanem möönab, et Viimsi vald ei pea

olema ise huvitatud raudtee rajamisest, kuid ta allub selles osas kõrgemaliigilistele

planeeringutele ning riiklikule vajadusele ja raudteetunneli maavajadus on jätkuvalt olemas

ning et maa sundvõõrandamise otsustab riik. Vald saab ja peab kaitsma maaomanikke nii, et

igasugune maakasutuse muutmine riigi poolt saaks planeeringualal toimuda läbi planeeringute

ja vajadusel läbi keskkonnamõju strateegilise hindamise. Maavanem rõhutab ka seda, et kui

maad ei vajatagi raudteetunneli rajamiseks, siis jääb see toimima rohevõrgustiku osana, mis

tagab, et planeeringualale jäävaid ja olemasolevaid katastriüksusi võib sellisel juhul edasi

kasutada nende senise kasutusotstarbe järgi ning maatulundusmaa edaspidiseks sihipäraseks

kasutamiseks ÜP-s täiendavaid ja piiravaid tingimusi ei seata. Veel vastatakse, et

Siseministeeriumi ja regionaalministri kirjade kohaselt maade võõrandamise küsimuses on

saadud vastus, mis märgib, et maakasutuse mittemuutmisel võõrandamise nõuet ei teki ning

PlanS § 30 ei rakendu. Vajalik on säilitada raudtee reservmaa kõigi kehtiva

maakonnaplaneeringuga määratud trassil asuvate maa-alade kohta menetluses olevate üld-ja

detailplaneeringutes, kuni riigi tasemel ei ole tehtud planeeringulist otsust seda trassi muuta ja

sellest loobuda.

Kohus juba märkis, et ta saab hinnata haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist aspektist,

kas kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on põhjendatud ratsionaalselt ja loogiliselt

ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi.

Kohtule nähtub, et kaebaja algatatud ettepanekuid lahendati ning neid kaaluti asjakohastest

aspektidest lähtudes ning ratsionaalselt. Kaebaja ei jäänud alternatiivettepanekute osas

tähelepanuta ka osas, kui soovis kinnistute senist väärtust tõsta, et sundvõõrandamisel

saavutada eelis. Kohalik omavalitsus on kohustatud kaaluma era- ja avalikke huve, kuid

haldusakti veaks ei saa lugeda asjaolu, et kui vastustaja pidi ka hindama avaliku huvi

olemasolu ja kaalukust ja kui ta seda tegi, et siis juba on otsus õigusvastane ja motiveerimata.

Kuigi

planeerimisotsustused

on

ulatusliku

kaalutlusruumiga

ning

reeglina

selle

põhjendamisvigasid ei saa kohtumenetluses kõrvaldada, on siiski kohtu hinnangul antud juhul

selge, miks vastustaja on kaebaja huvidele eelistanud avalikku huvi. Kaebajate kinnistutel olid

juba eelnevalt maa sihtotstarbest olulised kasutuspiirangud, raudtee rajamine on ette nähtud

juba kõrgemate planeeringute tasandil ning ja ka roheala teemaplaneering ei võimalda kõigile

kinnistutele/kinnistu osadele ehitamist. Roheala kavandamist ning kasutamist põhistavad

argumendid on esitatud vastavas üldplaneeringu osas, so teemaplaneeringus ning ka sealt

nähtub, miks avalikes huvides seatud eesmärgid, roheala terviklikkus, sidusus ja seeläbi selle

toimimine on oluline, sj ka kaebaja kui valla maaomaniku huvides. Kaebajal ei saa olla

õigustatud ootust, et ehitusõigust/elamu-ehitusõigust on võimalik seada maa-aladele, millel

üldplaneeringu kohaselt puudub vastav juhtfunktsioon.

32) Eelnevaga seotult on kaebaja leidnud veel, et kui kiirraudteed ei rajata, ei saa ala käsitleda

rohealana või et kui raudtee rajatakse, siis ei saa üheaegselt toimida rohevõrgustik ning

raudtee.

Kuivõrd eelnevast nähtus, et Viimsi valla üldplaneeringu järgi on raudtee reservmaa

juhtfunktsiooniga paralleelselt samal maa-alal põllumajandusmaa funktsioon, siis juhul, kui

raudtee reservmaad ei võeta kasutusse, jääb maa-alale kehtima paralleelselt määratud

juhtfunktsioon (haljasmaa) ning see täidab rohekoridori ülesandeid. Kuigi täpsemini ei ole

teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusse võetakse ning millised saavad

olema tehnoloogilised lahendused, saab kuni raudtee rajamiseni kogu reserveeritud maa-ala

toimida rohevõrgustiku alana. Nagu nähtus, siis rohevõrgustiku teemaplaneeringuga Rail

Baltica raudteetunneli reservmaad ei broneeritud ja teemaplaneering ise ei määratle Rail

Baltica trassikoridori jaoks vajalikku raudteetunneli reservmaad, kuna see on juba varasemalt

määratud üleriigilise planeeringutega ja juhul, kui viidatud planeeringutes tehakse muudatusi,

siis saab muuta ka alamalseisvaid planeeringuid. Vastustaja on piisavalt selgitanud, et kui

mingil põhjusel jääb raudtee reservmaa kasutamata, jääb maa-alale kehtima paralleelselt

määratud haljastusmaa juhtfunktsioon, mis täidab rohekoridori ülesannet. Teemaplaneeringu

osa „Roheline võrgustik“ esitab kirjelduse, kuidas ja mis kuulub täpsustamisele.

Rahvusvahelise tähtsusega raudtee ehitamise korral viiakse läbi täiendavad uuringud ning

keskkonnamõjude hindamine konkreetses menetluses määrab ka ehitamise võimalused.

Maatulundusmaad saab kaebaja kasutada vastavuses Vabariigi Valitsuse 23.10.2008

määrusega nr 15 kinnitatud „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“, st,

et sellel maal on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Maatulundusmaa hulka loetakse ka

need maa-alad, mida ei kasutata põllumajandussaaduste tootmiseks või metsa kasvatamiseks,

kuid millele ei määrata ka muud otstarvet. Kaebaja kinnistud on esitatud tõenditele 100%

maatulundusmaa

ning

vaidlusaluse

üldplaneeringu

ning

kaebaja

viidatud

roheala

teemaplaneeringuga ei ole kinnistute põllumajandus- ja metsamajandustegevust piiratud. Kuna

vaidlusalune üldplaneering ei muuda kaebaja kinnistute sihtotstarvet, siis ei ületa planeering

seadusega sätestatud tagatisi ja ei too kaasa keelatud mõjutusi ega riku õigusi. Seega tuleb

kohtul nõustuda vastustajaga, et kinnistuomanikul ei ole nn üldist õigustatud ootust, et

ehitusõigust saab seada ka nendele aladele, millel puudub ehitusõigust võimaldav funktsioon.

Vaidlusaluse üldplaneeringu ja roheala teemaplaneeringu seisukohad väljendavad avalikku

huvi. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et vastustaja on asjakohatult viidanud võimalusele

lahendada tulevikus kinnistute ehitusõigust läbi DP-de. Vastustaja peab siinkohal ilmselt ka

silmas küsimust aspektist, et juhul, kui kaebajal DP algatamise taotluse esitamisel

ülekaalukas erahuvi puudub, siis on ehitamise keelamisel tegemist seadusliku takistusega.

PlanS § 9 lg 7 annab võimaluse DP-ga kehtestatud üldplaneeringut muuta, kuid tegemist on

erandiga ning eeldada ei saa, et kohalik omavalitsus vastava taotluse kindlasti rahuldab ja

võimaldab seada ehitusõiguse maa-alale, millel puudub vastav juhtotstarve. Haldusaktis on

põhjendatud, et volikogu pole kohustatud muutma kinnisasja maakasutust, lähtuda tuleb

kehtivast maakonna- ja üldplaneeringutest ja oluline on tagada kogu valla säästva ja

tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtete järgimine. Kuigi vastustaja on märkinud, et

kaebajate subjektiivsete õiguste riivet käesolevalt ei esine, nähtub kohtule, et vastustaja siiski

peab siinkohal silmas, et kaebaja õigusi ei rikutud, kuna kitsendused mis on olemas ja säilivad

ja mida ei muudetud, on seatud õigusvastaselt. Õige on seisukoht, et kitsendusi ei saa seada

õigusvastaselt.

Kohtule nähtub, et kaebaja on alusetult püstitanud käesolevalt probleemid seotult

roheteemaga, kuivõrd rohevõrgustiku seadmiseks koostati spetsiaalne metoodika ning selleks

viidi läbi eraldi planeerimismenetlus, mis muuhulgas lähtus rohealade seadmisel ka

keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemustest ning selle KSH aruandest, mis KeHJS §

40 lg 1 kohaselt on osa strateegilisest planeerimisdokumendist. Seal oli juba analüüsitud

erinevaid alternatiive ja leiti, et rohevõrgustiku paiknemine ainult riigi, valla või üldkasutuses

olevatel valla maadel tooks kaasa rohevõrgustiku sidususe kadumise, mistõttu pole võimalik

sidusust tagada, mistõttu tuli haarata sidusa võrgustiku loomisse ka eramaadel paiknevaid

haljastuid, tugialasid. Kuna vastava teemaplaneering tõi esile, et Viimsi poolsaarele jääks vaid

isoleeritud rohealade grupp, siis oli vastustaja ka seadnud teemaplaneeringuga eesmärgi, need

puudujäägid ja vastuolud ületada. Kaebaja märkis, et vastustaja on mitmete erinevate

planeeringutega loonud kontrollimatu olukorra või et on võimatu neid planeeringuid jälgida,

kuid kohus sellega ei nõustu, kuivõrd vastustaja on seadnud sisse kontrollitava olukorra.

Nimelt nähtus, et ei saa ette heita vastustajale, et ta on roheala teemaplaneeringuga püüdnud

lahendada rohevõrgustiku toimimist tagavad küsimused ning kuivõrd ka see on

üldplaneering, mis oli vaidlustatav, siis on tagatud planeeringute vaidlustamine. Samas aga

nähtub, et kui tegemist on üldplaneeringutega, siis ei pea kõiki asjaolusid kordama ja

tõendama vaidlusaluses üldplaneeringus, kuivõrd seda ei ole ilmtingimata selguse ja

jälgitavuse huvides vajalik teha, kuna seda on juba tehtud planeeringuosas, mis vastavat

teemat käsitleb.

Rohealade määratlemine nõuab eriteadmiste olemasolu ja kaebajal oli võimalik seada

asjatundjate järeldused kahtluse alla roheala planeeringu osas vastavas planeeringumenetluses.

Kaebaja viited, et OÜ Adapte Ekspert või A.Aaspõllu on veenvalt esile toonud, miks roheala

ei toimi paralleelselt raudteega, jääb kohtule arusaamatuks, kuivõrd keskkonnaseisundile

antud hinnang võis omada tähtsust teises planeeringumenetluses. Samas nähtub, et käesoleva

ajani ei ole kaebaja ka esitanud andmeid, mis kinnitaksid, et asjakohane on küsimust uurida

vaid aspektist, et ulatuslikul rohealal ei hakka liikuma ükski metsloom või et see ei sobi

puhkealaks inimestele.

Kuivõrd kohus juba märkis, miks vaidlusalune ÜP ei ole vastuolus Viimsi Vallavolikogu

13.10.2009 määrusega nr 22 kehtestatud Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu

teemaplaneeringuga „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“, siis ei ole enam ka

asjakohane väita, et ÜP-s sätestatud piirangud kaebaja kinnistutele on ebaproportsionaalsed,

kuna

need

on

vastuolus

Rohevõrgustiku

teemaplaneeringuga.

Rohevõrgustiku

teemaplaneering maakasutuse juhtotstarbeid ja ehitusõiguste määramist ei käsitlenud,

eesmärgiks oli valla territooriumil rohevõrgustiku moodustamine ja selle käigus kinnistute

juhtotstarbeid ei muudetud. ÜP arvestab Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga, vastavalt on

sellele ka viidanud vastustaja oma vastuses ning kohus siinkohal kõike ei korda. Kohus

nõustub vastustajaga, et kaebuse punktis 4.1. väidab kaebaja valesti või vähemalt eksitavalt, et

tema ja vastustaja vahel ei ole vaidlust selles, et „juhul, kui planeeringualal raudtee

reservmaana tähistatud maa-alale rajatakse kiirraudtee, siis ei ole võimalik seda maa-ala

käsitleda rohealana“. Vastustaja niimoodi ei väida, kuna vald väidab, et raudtee ja

rohevõrgustik saavad vajadusel koos toimida. Seega kohus nõustub kokkuvõttes vallaga, et

see on pigem Rohevõrgustiku teemaplaneeringusse puutuv küsimus ja seal ka piisavat

käsitlust leidnud. ÜP kui ka Rohevõrgustiku teemaplaneeringu KSH aruandes on väljendatud

seisukoht, et kiir-raudteetrass ning rohevõrgustiku astmelaud ja koridor ei saa

kattuvalt/paralleelselt toimida ilma raudteest tulenevaid mõjusid leevendavaid ja vältivaid

meetmeid kasutamata.

Kuna edasine eeldab täiendavate meetmete kasutuselevõttu, siis need meetmed tuleb alles

välja töötada, seda tehakse raudtee rajamise keskkonnamõju hindamise menetluse käigus.

Kohus nõustub ka seisukohaga, et täpsemat hinnangut on hetkel ebaotstarbekas anda, kuna

käesolevalt ei ole teada, millal Rail Baltica raudteekoridor reaalselt kasutusele võetakse ning

millised saavad olema kasutatavad tehnoloogilised lahendused nii selle rajamisel kui ka

kasutamisel; raudtee realiseerumise ajaks võivad olla kasutusel tänasel päeval tundmatud

tehnoloogilised lahendused nii raudtee rajamise ja kasutamise kui ka rohevõrgustiku

toimimist tagavate meetmete osas. Kohus lisab, et ka rohevõrgustiku toimimine tagatakse

jätkuprojektide raames, see töö ei ole lõppenud ning nn tupikaladel on jätkuprojektid eriliselt

aktuaalsed. Seega nõustub kohus kokkuvõtteks vastustajaga ka selles, et käesolevas vaidluses

ei ole asjakohased kaebaja viidatud spetsialistide hinnangud, kuna käesoleva ÜP ei käsitle

rohevõrgustiku moodustamist ja nagu on juba kindlaks tehtud, saavad raudtee ja

rohevõrgustik koos toimida. Vastustaja on viidanud, et Rohevõrgustiku teemaplaneering

tugineb PhD Kalev Sepp ja Msc Jüri Jagomägi poolt välja töötatud rohelise võrgustiku

planeerimise metoodikal „Roheline võrgustik2, mille lisa 3 „Zooloogilised lähtekohad rohelise

võrgustiku kujundamisel ja struktuurielementide määramisel“ alapunktis 2.1 „Infrastruktuuri

logistika ja häirefaktori aste“ kirjutab Lauri Klein järgmist: „Üldreeglina on ka raudtee

tunduvalt väiksema negatiivse mõjuga kui maantee (siin esineb aga just otsene sõltuvus

liiklusintensiivsusest ja kompensatsioonikonstruktsioonide olemasolust)“. Rohevõrgustiku

teemaplaneering põhineb printsiibil, et suuremaid loodusmassiive on alati kergem killustada,

kui neid hiljem kokku kasvatada. Kuni raudtee rajamiseni saab kogu reserveeritud maa-ala

toimida rohevõrgustiku alana. Raudtee rajamisel saab rohekoridor (kahele poole raudteed jääb

ca 100 m laiune haljasriba kaitsehaljastusena) toimida piki raudteed (juhul, kui ei rajata

ökodukte), mis on Viimsi vallale kõige olulisem suund, kõigile loomadele ja taimedele.

Raudteega risti ca 200 m laiune koridor võimaldab taimede seemnete levikut ning lindude

liikumist. Olukorras, kus hetkel puudub nii raudtee tehniline projekt kui ka selle

keskkonnamõju hinnang (sh mõju rohevõrgustiku toimivusele), on OÜ Adapte Ekspert väited

rohekoridori ja raudtee koostoimimise kaheldavuses lisaks eelnevale veel ka paljasõnalised,

mis samuti tingib vajaduse need tähelepanuta jätta. Mis puutub dendroloog (mitte zooloog,

ökoloog vms) Aino Aaspõllu järeldusse, et „mõõtmatul lagendikul ei hakka liikuma ükski

loom“, siis jääb paraku selgusetuks, millistele andmetele tuginedes on sellisele järeldusele

jõutud. Kohus nõustub ka vastustaja selgitustega sellest, et rohevõrgustik ei ole vajalik üksnes

suurimetajatele, kuna seda kasutavad ka väikeimetajad, närilised, linnud jms loomad rände-,

pesitsus-, varje-, toitumis-, peatus- ja puhkealadena.

Kuna vastustaja oli märkinud, et lisaks on tegemist olulise puhkealaga lindude (ennekõike

laglede ja hanede) kevadisel ja sügisesel rändel ja just nimelt lindude rändeks sobilikke

lagedaid puhke- ja toitumisalasid jääb seoses valglinnastumisega Tallinna lähiümbruses järjest

vähemaks, siis leidis kaebaja, et see on temale arusaamatu, kuid kohus ka sellega ei nõustu.

Kui vastava ala spetsialistid on tuginenud oma uuringutes roheala teemaplaneeringus

erinevate metsamajanduskavade ja spetsialistide andmetele, siis on haldusaktis ka need väited

toodud välja tuginevalt olemasolevatele uuringutele ja alusandmetele. Tegemist on loodusliku

alaga, mille liigiline koosseis, sh taimkate on ajas muutuv, samas saab sobilikku ja vajalikku

liigilist koosseisu kujundada, mis ongi roheteema küsimus ja mis toob välja, et rohealad on

vajalikud ennetamaks ja leevendamaks inimtekkelisi mõjusid, et aidata kaasa keskkonna

loodusliku iseregulatsiooni säilimisele. Samas nähtub, et A.Aaspõllu järeldus maa-ala

sobilikkusest loomade liikumiseks on antud ülalnimetatud asjaolusid arvesse võtmata.

Kuivõrd kaebajale on korduvalt selgitatud, miks käesoleva otsuse ja Rohevõrgustiku

teemaplaneeringu vahel vastuolu puudub, siis on õigustatud ka valla seisukoht, et otsust ei

muuda kontrollimatuks ning motiveerimise osas õigusvastaseks asjaolu, et seal ei põhjendata

eraldi veelkord ära planeeringute vastuolu.

2 „Roheline võrgustik“ on elektrooniliselt kättesaadav Siseministeeriumi kodulehel aadressil

http://www.siseministeerium.ee/public/roh.vorgustik.pdf ning selle lisad

http://www.siseministeerium.ee/public/lisad2a.pdf

Kohtuistungil kontrolliti väljavõtet Üldplaneeringu kaardist väljavõttega Rohevõrgustiku

teemaplaneeringu kaardist (väljavõte üldplaneeringu teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud

alad ja rohevõrgustik“ kaardist), kuid eksimusi ei tuvastatud. Kaebaja oli selgitamisel

ekslikult viidanud Rohevõrgustiku teemaplaneeringu seletuskirja p-le 2.1.2.4., mis nagu

käsitleks ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveraladel. Tegelikult käsitleb maakasutus- ja

ehitustingimusi rohevõrgustiku puhveralal seletuskirja punkt 2.2.2.4. Rohevõrgustiku

puhveraladel lubatakse ehitusõigust juhul, kui seda võimaldab ÜP-ga määratud juhtotstarve,

mis kaebaja poolt viidatud tema kinnistute osadel antud juhul puudub. ÜP ja Rohevõrgustiku

teemaplaneeringu vahel puudub ka sellest aspektist tulenevalt vastuolu. Teemaplaneeringust

nähtub, et Viimsi Vallavalitsus on valinud Rohevõrgustiku teemaplaneeringu koostajaks väga

suurte kogemustega AS-i Pöyry Entec. Teemaplaneeringu koostamisel on osalenud otseselt

kõigis

töö

etappides

arhitektuuri-

ja

planeerimisosakonna

juhataja

Kaur

Lass,

maastikuarhitekt-planeerijad Tuuli Veersalu ja Kerttu Kõll. Mõlemad viimatinimetatud on

diplomeeritud maastikuarhitektid ja omavad omal erialal töötamise (sh looduse välivaatluste

tegemise) kogemust. Kõigil kolmel planeeringu koostamist nõustanud konsultandil on olemas

ka keskkonnamõju strateegilise hindamise õigus. Seega nad vastavad riiklikult tunnustatud

keskkonnaeksperdi kriteeriumile (ehki antud juhul ei olnud Teemaplaneeringu puhul

keskkonnamõju strateegilise hindamise ekspertideks). KSH aruande koostajateks olid OÜ

Keskkonnakorraldus keskkonnaeksperdid Sixten Kerge ja Teet Kirss ning bioloog Roland

Müür (osales töös enne Keskkonnaameti loomist). Teemaplaneeringu koostaja ja KSH

aruande koostajate vahel on toimunud jooksvalt koostöö kogu planeerimismenetluse kestel.

Kohaliku tasandi kaitsealade moodustamisel on arvestatud bioloogiakandidaat Jaanus Paali ja

akadeemik Jüri Martini loodusväärtuste ekspertiisi tulemustega. Loomastiku-uuringu osas on

koostööd tehtud Riigimetsa Majandamise Keskusega, kellelt on saadud väljavõtted riigimetsa

koosseisu kohta – sealt tulevad välja loomades elupaigad. Metsatüübi järgi võib ja saab

eeldada, milliste loomade elupaigad seal on. Samuti on oma eksperthinnangu

Teemaplaneeringu osas andnud zooloog Msc Üllar Rammul. Kaudselt on kaasatud olnud

maakondliku rohelise võrgustiku metoodika koostajad PhD Kalev Sepp ja Msc Jüri Jagomägi

ning PhD Mart Külvik, kes on tunnustatud ökoloogilise võrgustiku uurija. Töö tugines nende

poolt välja töötatud teaduslikule metoodikale. Vastustaja on olnud läbivalt seisukohal, et

ekspertalane kompetents on olnud kõrgel tasemel nii Teemaplaneeringu kui ka KSH aruande

koostamisel ja seda nii teoreetilisel baasil kui ka vahetult töögrupi näol ning läbi on viidud

kõik vajalikud uuringud ja pädevate organite poolt on kiidetud heaks Teemaplaneeringu

KSH aruanne ning Harju Maavalitsuse 05.10.2009 kirjaga nr 2.1-13/2874 kiideti heaks

Teemaplaneering.

Kokkuvõtteks märgib kohus, et Rohevõrgustiku teemaplaneeringus on piisavalt käsitletud

ning vastustaja on kohtumenetluses ka täiendavalt selgitanud, miks on rohevõrgustiku puhul

sidusus oluline ja et võrgustik võimaldab isendite rände, mis omakorda on aluseks

ökoloogilisele tasakaalule, sh populatsioonide elujõulisusele.

Kuivõrd vastustaja on seadnud sisse planeerimisel järjepidevuse, siis isegi juhul, kui oleks

võimalik planeeringute motiveerimist teostada teistsugusel ja veelgi üksikasjalisemal viisil ja

kui leida, et motivatsiooni vead esinevad, kas siis antud juhul ei too see veel kaasa

vaidlusaluse otsuse tühistamist.

Kuigi kohus viitas riigikohtu lahendile, et planeerimisotsused on ulatusliku kaalutlusruumiga

ning põhjendamisvigu ei saa reeglina kohtumenetluses kõrvaldada, on kohtu hinnangul

käesolevalt ilmne, miks vastustaja on kaebaja huvidele osades küsimustes eelistanud selgelt

avalikku huvi ja seega ei ole tegemist kaalumisveaga ega ka motiveerimisveaga.

Rohevõrgustiku teemaplaneeringuga kavandatu ja käesolevalt üldplaneeringuga kavandatu on

suunatud valla jätkusuutlikule, tasakaalustatud arengule ja seda järgib ka ehitusõiguse

seadmine ja andmine ning samas järgitakse, et riigiliselt tähtis raudtee ehitamine oleks tagatud

ning ei võetaks ära neid võimalusi, mis on hetkel olemas ja vajavad tagamist.

Kuivõrd kaebaja kinnistutel olid eelnevalt maa sihtotstarbest tulenevalt elamuehituseks

takistused, siis ei saa planeeringu mõju kaebaja õigustele pidada niivõrd oluliseks, et see

kaaluks üle avalikes huvides seatud eesmärgid. Vastustaja seadis tingimused sj ka lähtudes

võrdsele kohtlemisele omastest printsiipidest

Kuna kaebaja on viidanud üldsõnaliselt motiveerimisvigadele, siis märgib kohus lisaks, et

otsuses on viidatud ka Harju maavanema 17.11.2010 kirjale nr 2.1-13k/4902, millega

maavanem andis ÜP-le oma heakskiidu. Vald leiab, et ta on eelnimetatud maavanema kirjas

toodud käsitlusega vastuväidete osas nõustunud ning on otsuse põhjenduses ka sellele kirjale

üheselt viidanud. Selliselt on Harju maavanema kirjas esitatud seisukohad vastuväidete osas

samuti otsuse põhjendused ning ÜP avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekud ja

vastuväited. Kohus nõustub vallaga, et otsuses on viidatud, kuidas kõik dokumendid on

kättesaadavad, Harju maavanema 17.11.2010 kiri on aga lisaks selle koostaja poolt saadetud

kõikidele isikutele (sh kaebajale), kelle ettepanekuid või vastuväiteid täies mahus ei

rahuldatud. Seega kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on järginud põhimõtet, mille

kohaselt haldusakti põhjendamise üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus.

Üheks viidatud RK HK otsuseks oli lahend nr 3-3-1-16-05, milles märgitakse: „HMS §-s 56

sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus.

Käesoleval juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused tuletatavad

haldusaktile lisatud dokumentidest. Halduskolleegium möönab, et ulatuslikemate aktide, sh

detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist

ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu

järelmina kaasa haldusakti tühistamist.”. Kaebaja oli viidanud mitmetele riigikohtu

lahenditele, sh ta viitas Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-61-07, millest aga järeldab, et „seega ei

tekitanud Harju maavanema kooskõlastus vastustajale kohustust kehtestada õigusvastane

Üldplaneering, vaid vastustaja oli kohustatud analüüsima Üldplaneeringu kehtestamise

küsimust kooskõlas PlanS ja HMS-ist tulenevate nõuetega ning arvestama kaalutlusõiguse

teostamisel kõikide huvitatud isikute (sh Kaebuse Esitaja) õigustega“. Kohus nõustub

vallaga, et selline märkus jääb mõnevõrra seosetuks, kuivõrd ÜP ei ole õigusvastane ja

vaidlust ka ei ole küsimuses, kas maavanema heakskiit tekitab haldusorganile kohustust

planeeringu kehtestamiseks või ei tekita. Käesolevalt on vald nõustunud Harju maavanema

17.11.2010 kirjas esitatud seisukohtadega, st ka vastusega vastuväidetele, mida ei korrata,

kuid millele viidatakse ja millega arvestatakse. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja

toodud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-54-03 käsitletakse otsust, milles ei olnud ühtegi

põhjendust ega viidet, et akti kontrollida. Seega ei välista esitatud kohtupraktika, et kui

haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad

haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-57-

09 leidis kolleegium, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta

teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja

kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud, lisaks peavad haldusaktis

olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Käesolevalt on vaidlusaluses otsuses viidatud

kõigile arvesse võetud dokumentidele ning ära märgitud ka nendega tutvumise koht.

33) Kohus soovib veel peatuda vastustaja poolt nimetatud õiguspärase ootuse põhimõtetel.

Kohus esmalt märgib, et Planeerimisseaduse § 10 lg 1 (edaspidi PlanS) kohaselt võib iga isik

teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku

omavalitsuse kohustus, kuid samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult DP

menetlemise algatamine kohaliku omavalitsuse poolt. Kaebaja on sellele ka viidanud ning

kohus nõustub kaebajaga, et mitte alati ei ole lahenduseks DP koostamine.

Kohalik omavalitsus võib planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Üld- ja

detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla või linna ruumilise arengu

põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka

maakasutusele ja ehitustegevusele, seega on nimetatud tegevuses kohalikul omavalitsusel

ulatuslik kaalutlusruum.

Kaebaja suhtes ei ole sj välja antud DP-d kehtestavat haldusakti, millega oleks vastustaja

saanud või pidanud arvestama kaebaja ettepanekuid mitterahuldavas osas.

DP kehtestamisel on omavalitsusele antud kaalutlusõigus, kuid kohalik omavalitsus peab

lähtuma seaduse nõuetest ning ta peab vältimatult kaaluma ja arvestama nii avalikke huve,

mis väljenduvad maakonna kui ka valla üldplaneeringutes ning taotleja põhjendatud huve.

Kohtupraktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist, kuid haldusorgan peab kaaluma ka taotluse

esitaja põhjendatud huve. Kui vald selles osas eksib, siis on kaebajal kaebeõigus esitada

kaebus valla tegevusele, seda võimalust ja õigust kaebajalt ära ei ole võetud.

Kaebajale ei ole antud selgesõnalist kinnitust valla poolt, et tema kinnistute sihtotstarbeid

muudetakse ja ta saab piiramatult kõigile kinnistutele ehitusõiguse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-

04 on leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista

põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis

vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige

üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes.

Kohus märgibki, et õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas

(õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes

(õiguspärase ootuse põhimõte). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema

võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja

pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.

Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et ta igal juhul peab

saama ehitusõiguse ja kinnistute sihtostarvete muutuse just nimelt nii nagu tema seda soovis.

Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte

kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut.

Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega kaebaja kahjuks ja nähtus, et

kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära planeeringutega ja tulevikus

määratakse neid veelgi, sh ka vajadusel DP-ga, mis ei välista, et olukorra muutudes saab ka

kaebaja läbi DP siiski veelgi enam leevendusi . DP võimalused kaebajal kadunud ei ole ja kui

hetkel tõepoolest muutusi ette ei nähta, on sellele vaatamata vaidlusalune planeering

seaduslik, piirangute säilimine ja olemasolu ei riku kaebaja õiguspärast ootust.

Kohus märgib veel, et õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele,

mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu

HK lahendis nr 3-3-1-79-09. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte

tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul,

kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus

tekib ka haldusakti kehtima jäämise suhtes.

Käesolevas kaebuses ei ole aga kaebaja suhtes antud välja ühtegi haldusakti, mis oleks

tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta saab ehitusõiguse sinna, kuhu

planeering seda ette ei näe, ka ei ole kaebajale antud siduvaid lubadusi.

Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, siis

nähtub, et kohtupraktikas on peetud ka võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine

on võimalik. Nii nt märgib Riigikohtu HK 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et

olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku

usaldust kaitsta veelgi tugevamalt kui seaduses sätestatud soodustuse saamise õiguse

kaotamise korral, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses,

mitte üksnes abstraktselt. Riigikohtu HK on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06

(p-d 11,13) märkinud, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei

pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks.

Kuid HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muu

hulgas juhul, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud

oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest

ülekaalukam. Samas möönis kolleegium, et HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata

haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib

haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on

kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Seega nähtub, et ka isikule õigusi andva

haldusakti andmisel võib esineda vajadus see siiski muuta. Oluline on alati avaliku ja erahuvi

õiguspärane kaalumine. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja ise selgesõnaliselt väitnud, et

tema õiguspärast ootust rikuti eeltoodud viisil ja asjaoludel.

34) Kohus leiab, et kaebaja ükski väide ei kinnita, et vaidlusalune otsus oleks õigusvastane ja

rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega ei kuulu otsus nr 21 tühistamisele ja kaebus tuleb

jätta rahuldamata. Kaebaja kantud menetluskulud jäävad OÜ Favorte kanda.

35) Kuivõrd vastustaja palub hüvitada KSH kaustamaterjali ja kaardikoopiate paljundamiseks

tekitatud kulutused summas 55.36 eurot /esitab arve ja maksekorralduse/, siis lahendab kohus

esitatud taotluse. Kaebaja vaidles taotluse rahuldamisele vastu. Kohus rahuldab vastustaja

taotluse.

Kohtule nähtub, et esitatud arve spetsifikatsiooni kohaselt /3 esimest rida/ on kajastatud ÜP

kausta 2 kaardimaterjali paljundust: 2.33+2.53+2.43 eurot. Ülejäänud /4 rida/ kajastavad KSH

kausta materjali paljundust: 0.30+5.92+28.37+4.25 eurot. Kohus nõustub, et vastustajal on

õigus samamoodi nagu kaebuse esitajal välja nõuda temale tekkinud paberi ja paljunduskulud

ja seadus seda ei välista, kuna ei ole põhjust kohelda menetlusosalisi siinkohal erinevalt.

Vastustaja märkis, et kuivõrd tegemist on spiraalköitega, siis sellest paljunduste tegemine

eeldab köite avamist ja taasköitmist, milline ei ole seotud valla igapäevase tegevuse ja

tööülesannete ning töötajate ettevalmistusega, mistõttu töö tuli tellida ja teha kulutus, kuna

kaebaja nõudis täielikku dokumentatsiooni. Seega nähtub kohtule, et tellitud töö on

asjakohane ja tuleb vallale hüvitada, kuna vastavalt HKMS § –le 92 lg 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 83 lg 1 on

menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kuna kohtukuludeks

HKMS § 83 lg 2 kohaselt on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud, siis sama

paragrahvi lg 3 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks dokumentaalse tõendi ja asitõendi

saamise kulu. Seega kuulub vastustajale hüvitamisele 55.36 eurot ja see tuleb välja mõista

OÜ-lt Favorte. Vallal tuleb esitada kaebuse esitaja esindajale koheselt kinnitus, kuhu

ülekanne teostada, kui kohtuotsus jõustub.

Karin Kalmiste

Kohtunik