2-10-39640/20 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Lea Aavastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2011, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1

Tsiviilasja number

2-10-39640

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Toomas Vaard vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2 583.53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Swedbank Liising AS, rk 10434248, Liivalaia 8, 15040,

Tallinn esindaja Kadri Kõressaar Kadri.Koressaar@swedbank.ee

kostja Toomas Vaard

Menetlus kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Toomas Vaardilt AS Swedbank Liising kasuks 1 321 (üks tuhat kolmsada

kakskümmend üks) eurot 85 senti.

3. Jätta rahuldamata AS Swedbank Liising hagi 1 261.68 euro ulatuses.

4. Välja mõista Toomas Vaardilt AS Swedbank Liising kasuks viivis 7 (seitse) protsenti

aastas põhivõlalt 987.76 eurot alates 17.08.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

5. Menetluskulud jätta 49 % ulatuses AS Swedbank Liising kanda ja 51 % ulatuses Toomas

Vaardi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtuotsuse

resolutsioon tehakse teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded, algab apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg 30 päeva möödumisel kohtuotsuse resolutsiooni ilmumisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hageja nõue ja põhjendused

Hageja ja kostja sõlmisid 01.02.2008 liisingulepingu nr 0189909L (edaspidi – leping), mille

esemeks oli sõiduauto Opel Vectra, 2.2, ehitusaasta 2003 (edaspidi – sõiduk). Hageja kohustus

andma sõiduki T. Vaardi kasutusse ning T. Vaard pidi tasuma maksed vastavalt lepingu lisaks

olevale maksegraafikule. Lepingu punkt 11.1. kohaselt kohustus T. Vaard sõlmima sõiduki

suhtes vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. 01.02.2008 hageja ja kostja vahel

sõlmitud

kindlustusleppe

kohaselt

oli

kindlustusandjaks

AS

Hansa

Varakindlustus,

kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. T. Vaard kohustus kindlustusmakseid

tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse

hagejale iga kalendrikuu 15. kuupäevaks. T. Vaard rikkus lepingust ja kindlustuskokkuleppest

tulenevaid kohustusi, jättes tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liiklus- ja

kaskokindlustuse maksed. Hageja tasus kostja eest 40.76 eurot liikluskindlustuse eest. Hageja on

arvestanud tähtaegselt tasumata osamaksetelt ja kindlustusmaksetelt viivist 14.98 eurot.

Seoses võlgnevuse tekkimisega saatis hageja T. Vaardile 19.08.2009 teatise lepingu

ülesütlemise kohta, kui kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasu. Kostja seda ei teinud,

mistõttu hageja luges lepingu üles öelduks lepingu üldtingimuste punkt 7.1.2. alusel, mille

kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelduks) kui kostja on

jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse

tasumata või on tasunud neid mittetäielikult. T. Vaard ei tagastanud sõidukit pärast lepingu

ennetähtaegset ülesütlemist, mistõttu hageja pöördus tagastusteenust pakkuva koostööpartneri

Credit Expert OÜ poole. Vara tagastati hageja valdusesse 16.10.2009. Pärast sõiduki valduse

taastamist andis hageja selle võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-le. Credit Expert OÜ ja Saksa

Auto AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest (vara tagastusteenus, müügieelne tehniline

ülevaatus, realiseerimise eest makstav tasu) arved kokku summas 488.56 eurot, mis on hageja

poolt tasutud.

Sõiduki realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja

nõue T. Vaardi vastu koosneb sõiduki jääkmaksumusest 5 689.48 eurot, debitoorsest

võlgnevusest 937.33 eurot, viivismaksete võlgnevusest 14.98 eurot, kindlustusmaksete

võlgnevusest 40.76 eurot ja sõiduki tagastamise ning müügiga seotud kulutustest summas

488.56 eurot. Sõiduki müügist laekus 4 587.58 eurot. T. Vaard võlgneb hagejale 2 583.53 eurot.

Lisaks taotleb hageja lisanduva viivise väljamõistmist arvestusega 7 % aastas põhivõlalt, so

2 568.55 eurolt.

Kostja vastuväited hagile

Maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväidete kohaselt, mille juurde kostja jäi ka kirjalikus

vastuses hagile, kostja hageja nõuet ei tunnista. Kostja sissetulek vähenes, mistõttu ta ei suutnud

enam liisingulepingust tulenevaid makseid tasuda. Seetõttu nõustus ta lepingu lõpetama ja auto

tagastama. Hageja pidi sõiduki hindama ning müügihinnast kostjat teavitama. Kostja korrastas

auto, paigaldas sellele uued lamellrehvid, tankis autosse 30 l kütust ning andis auto

kokkulepitud ajal ja kohas üle, püüdes vältida täiendavate kulutuste tekkimist. Kostja ei ole

saanud teadet sõiduki hindamise kohta. Samuti ei näinud ta sõiduki müügikuulutust üheski

portaalis. Kohtuistungil ja järgnevas kirjalikus menetluses täiendas kostja oma vastuväiteid.

Sõiduki tagastamiskulude nõudmiseks puudub hagejal alus. Kokkulepet sellise tasu maksmiseks

ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud. Kostja oli nõus auto ise Tallinnasse viima, kuid ei oleks

jõudnud kohale enne kella 18.00. Siis lepiti kokku, et sõiduki üleandmine toimub Tartus. Kostja

oli kokkulepitud ajal kohal ja andis sõiduki üle, mille kohta vormistati dokument. Kostja väitel

ostis ta sõidukile 2008 talvel uue ja võimsama aku, kuid dokumenti temal selle kohta ei ole.

Kostja ei vaidle vastu liisingumaksete ja kindlustusmaksete võlale. Samuti ei ole kostjal

vastuväiteid viivise arvutusele. Kostja on põhimõtteliselt nõus Saksa Auto AS müügiteenuse

arvega, kuid vaidleb vastu müügiks ettevalmistamise ajal sõidukile paigaldatud aku

maksumusele. Selleks ei olnud vajadust ja kui uus aku paigaldati, siis nõuab kostja äravõetud

aku tagastamist kostjale. Kostja on seisukohal, et sõiduki esialgne müügihind 89 000 krooni oli

õige. Kuigi müügiportaalides müüdi sel ajal analoogseid Opeleid hinnaga 118 000 ja 125 000

krooni, oli liisinguandja esindajaga juttu sellest, et sõiduk läheb müüki portaalide müügihinnast

20 % odavamalt. Kostja on sellega nõus, kuigi temale ei ole enne hagi esitamist teatatud esialgse

müügihinna suurust. Kostjat ei teavitatud ka hinna alandamisest. Kostja väitel oli tema sõber

huvitatud võimaluse korral sõiduki ostmisest, kuid kostjale midagi ei teatatud. Müügihinna

alandamist 74 000 kroonini peab kostja täiesti põhjendamatuks. Tegelik müügihind oli veelgi

madalam. Kostja on seisukohal, et sellise hinnaga müüki ei saa ajada majanduslanguse süüks.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 440 lg 1 kui kostja võtab kohtuistungil

või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kui hagi

õigeksvõtmine on esitatud kohtule avalduses, võetakse avaldus toimikusse.

VÕS § 367 lg 1 kohaselt Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt

Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud

juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Kostja on kohtule avaldanud, et kostjal ei ole vastuväiteid liisingulepingu ülesütlemise osas.

Kostja ei suutnud lepingulisi kohustusi täita, mistõttu kostja ei vaidle vastu hageja nõuetele

debitoorse võlgnevuse 937.33 eurot, kindlustusmaksete võlgnevuse 40.76 eurot ning viivise

14.98 eurot osas. Kostja on kohtuistungil nõustunud ka Saksa Auto AS poolt esitatud arvete

kohaselt tehtud kulutustega sõiduki müügieelse tehnilise ülevaatuseks, aku vahetuseks ja sõiduki

puhastamiseks ning müümiseks. Sõiduki müügiks ettevalmistamise kulu on tl 50 oleva arve

kohaselt 137.63 eurot ja müügikulu on tl 52 oleva arve kohaselt 191.15 eurot (käibemaksuta).

Kokku on kostja õigeks võtnud hageja nõudeid 1 321.85 euro ulatuses. Kohus jätab tähelepanuta

kostja nõude liisitud sõidukile väidetavalt paigaldatud aku tagastamiseks, sest see ei ole esitatud

nõuete kohaselt.

Sõiduki müügiks ettevalmistamise käigus on ilmnenud vajadus aku vahetamiseks. Selle eest

peaks maksma sõiduki omanik, liisingus oleva sõiduki puhul sõiduki valdaja. VÕS § 367 lg 1

alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral kandma kõik liisinguesemega seotud kulutused ja

lisakulutused liisinguvõtja. Seega tuleb T. Vaardi kanda jätta ka sõidukile uue aku paigaldamise

maksumus.

Kostja vaidleb vastu vara tagastamise kulutusele, mis tl 48 oleva Credit Expert OÜ arve

kohaselt on 2 500 krooni, so 159.78 eurot. Kostja väitel toimus sõiduki tagastamine kokkuleppel

hageja esindajaga Tartus 16.10.2009. Kostjat ei informeeritud eelnevalt sellest, et sõiduki

tagastamisel Tartus tuleb temal maksta tagastamise tasu. TL-l 15-18 oleva Järelmaksuga

müügilepingu nr 0189909L punkt 5.3. kohaselt kui ostja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi

kohaselt, on ostja liisingfirma nõudmisel kohustatud viivitamatult andma eseme liisingfirma

valdusesse. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste (tl 21-25) punkt 7.5 kohaselt „Lepingu

ülesütlemisel kohustub ostja viivitamatult eseme valduse üle andma liisingfirma volitatud

esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras.“ ning punkt 7.5.1 kohaselt

„Kui ostja ei täida nõuetekohaselt lepingu üldtingimuste punktis 7.5 sätestatud eseme

üleandmise kohustust ning liisingfirma kannab seoses eseme valduse ülevõtmisega lisakulusid,

on ostja kohustatud eeltoodud kulutused liisingfirmale hüvitama.“ Kohtule ei ole tõendatud, et

hageja oleks esitanud kostjale nõude üle anda liistud sõiduk „liisingfirma poolt kehtestatud

tähtajal ja korras“. Hageja esindaja poolt kohtuistungil esitatud arvutis peetava registri

väljatrükist ei nähtu, et kostjale oleks teatatud tähtaeg ja koht liisitud sõiduki tagastamiseks.

8.10.2009 on tehtud sissekanne, mille kohaselt kostjaga sõlmitud liisinglepingu määratud

varaolek on Tagastuses. Kuidas kostjale vara tagastamise võimalus(t)est teatati, seda registrist ei

nähtu. Veel 13.10.2009 on tehtud kanne selle kohta, et kostja soovib (lepingut) ennistada ja

temale on vastatud, et enam ei saa kokkulepet sõlmida. Vara tagastamise aja ja koha teatamisest

ei ole märget tehtud. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja vastuväited selle

kohta, et tema tagastas sõiduki hageja volitatud esindajale kokkulepitud ajal ja kohas, on õiged.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole täitnud liisitud sõiduki üleandmise kohustust

kokkulepitud ajal ja kohas, mistõttu hagejal tekiks nõudeõigus kulude hüvitamiseks

üldtingimuste p 7.5.1 kohaselt. Hageja nõue 159.78 euro suuruse vara tagastamise kulu

hüvitamiseks on põhjendamata, sest ei ole tõendatud sõiduki üleandmise kohustuse rikkumine

kostja poolt.

Liisingueseme müümise korraldas hageja. Sõiduki hindamise akti selle üleandmise aja või

hilisema väärtuse kohta kohtule esitatud ei ole. Sõiduk Opel Vectra suunati müüki 5.11.2009

hinnaga 89 000 krooni (ilma käibemaksuta), nähtuvalt hageja saadetud teatisest kostjale. Kostja

väitel ei ole tema kunagi saanud sõiduki müümise kohta infot, kuid vaidlust sõiduki sellise

väärtuse üle ei ole. Kostja on 12.09.2011 kohtuistungil avaldanud, et selline võis olla

vaidlusaluse sõiduki väärtus, so õige müügihind. Kaks nädalat hiljem, 19.11.2009 saadetud

teatises teatas hageja kostjale, et sõiduki uueks müügihinnaks on määratud 74 000 krooni ilma

käibemaksuta, Tl-l 54 oleva vara müügiakti kohaselt müüdi vaidlusalune sõiduk 20.11.2009

hinnaga 71 780 krooni, mis ei sisalda käibemaksu.

Hageja poolt esitatud müügiportaali väljatrüki kohaselt oli teadmata ajal kahe Opel Vectra 2.2,

esmase arvelevõtmise aastaga 2003, müügihind 99 000 krooni. Vaidlusalune sõiduk realiseeriti

2 nädala jooksul, mille kestel langetati sõiduki esialgset müügihinda ca 20 % võrra. Kohtule ei

ole hageja poolt põhjendatud, miks pidi lühikese müügiaja kestel langetama müüdava sõiduki

hinda niivõrd oluliselt.

Kostjat sisuliselt ei kaasatud müügiprotsessi. Sõiduki müügihinna alandamise kiri on dateeritud

19.11.2009 ning see on saadetud posti teel Valgamaale. Sõiduk müüdi alandatud hinnaga

järgmisel päeval. Tõenäoliselt ei olnud kostja selleks ajaks veel teatist kätte saanud. Kohus on

seisukohal, et selline informeerimine on formaalne, mistõttu sisuliselt teavitamiskohustust

täidetud ei ole. Hageja esitatud Liisingueseme müügiprotseduur, millega hageja tõendab kostja

informeerimist müügikorraldusest, on lihtsalt arvuti väljatrükk, sellel puuduvad dokumendile

omased tunnused: kelle poolt, millal koostatud, kellele millal üle antud, mis ajast alates kehtib

jne. Sisu osas peab kohus vajalikuks märkida, et kui hageja siiski nimetatud protseduurile

tugineb, siis on ta seda omapoolselt järjekindlalt rikkunud. Punkt 4 kohaselt pidi hageja

koostama liisingueseme müüki suunamise akti, milles on määratud kindlaks liisingueseme

müüki suunamise alghind. Sellist akti ei ole kohtule esitatud isegi pärast kohtu poolt antud

täiendavat tähtaega tõendite esitamiseks. Alghind nähtub ainult kostjale saadetud kirjast ning

hageja poolt arvutis peetava programmi väljatrükist. Samuti pole kohtule esitatud ühtegi

müügiprotseduuri punktis 9 märgitud komisjoni otsust müügihinna alandamise kohta. Kohus

juhib hageja tähelepanu asjaolule, et väidetavalt kehtestatud müügiprotseduuri kohaselt

alandatakse müügihinda igakuiselt. Käesolevas vaidluses on müügihinna oluline (20 % ulatuses)

alandamine toimunud kahe nädala möödumisel sõiduki müüki andmisest. Sisuliselt on punktis 9

lahti kirjutatud ka ostja poolt pakutava hinna ja liisingueseme eeldatava väärtuse (kohtu

allakriipsutus) kaalumise vajadus liisinguandja vastava komisjoni poolt. Sellis(t)e otsustuste

tegemist ja põhjendusi liisinguandja poolt ei ole kohtule tõendatud. Ühest küljest ei tohi

tagastatud liisingueseme müük jääda venima aastateks, kuid sõiduki müük kahe nädala jooksul

ca 1/5 ulatuses alandatud hinna eest ei ole taganud seda, et liisinguandja oleks täitnud oma

kohustuse asja võõrandamisel kõrgeima tasu saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-33-08 punkt 18 kohaselt Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi

tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates

siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel

liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning

liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud

liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb

liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik,

arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.

Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja

lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel

juhul täitnud.

Arvestades hageja poolt määratud müügihinda 89 000 krooni ja kostja nõustumist sellega, saab

kohus asuda seisukohale, et konkreetse sõiduki kokkulepitud väärtus oligi selline. Kostjale

osalemise võimaldamist sõiduki müügiprotsessis hinna alandamisel ei ole toimunud, sest müük

alandatud hinnaga toimus sisuliselt enne kui kostja sai kätte kirja sõiduki müügihinna

alandamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-77-08 p 16 kohaselt Kolleegium

märgib veel seda, et liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille

liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see

hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki

panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka

liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi

korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Kohus on tunnustanud hageja õigust nõuda kostjalt 1 321.85 euro tasumist

debitoorse võla, kindlustusmaksete, vara müümise kulutuste ja viivise katteks. Sõiduki hageja

poolt hinnatud ja kostja poolt aktsepteeritud väärtus oli novembris 2009 a 89 000 krooni, so

5 688.14 eurot. Sõiduki jääkmaksumuse üle vaidlust ei ole, see oli 5 689.48 eurot, so

liisingulepingu kohaselt kostja poolt tasumisele kuulunud, kuid lepingu ennetähtaegse

ülesütlemise tõttu tasumata jäänud summa. Sellest tulenevalt võlgneb kostja hagejale

(5 689.48+1 321.85-5 688.14) 1 323.19 eurot, so summa, mille võrra liisingueseme väärtus ei

kata kostja võlgnevust hageja ees.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib

koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest

kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist kuni põhivõla

tasumiseni.

Kostja on lepingu p 5.1 kohaselt kohustatud maksma viivist arvestusega 7 % tasumata

liisingusummalt/osamakselt aastas. Lepingu p 10. kohaselt kohustus kostja tasuma tähtaegselt

osamaksed ja intressi kui ka kindlustusmaksed. Lepingus puudub otsene viide kostja

kohustusele maksta viivist ka lepingu ülesütlemisest tulenevate kulutuste hüvitamise nõudelt.

Samas on kohus tuvastanud mõnede nõuete põhjendatuse ning hageja vastava nõudeõiguse.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlgnikult viivist.

Hageja nõutud debitoorses võlas 937.33 eurot on nii liisingu osamaks kui ka intress, kuid

viimast ei ole hagis eraldi välja toodud. Intressilt viivise arvutamine ei ole lubatud. Tarbija poolt

ebapiisava makse tegemisel tuleb saadud summast arvestada maha kulutused võla

sissenõudmiseks, mille suurust ei ole kohtule ei esitatud ega tõendatud, ning teises järjekorras

võlgnetav põhisumma, tulenevalt VÕS § 415 sätestatust. Sõiduki väärtus katab sõiduki

jääkväärtuse, mistõttu kostja ei pea maksma viivist pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata

jäänud liisingusummalt. Kohus mõistab kostjalt välja viivise enne liisingulepingu ülesütlemist

tasumata jäetud summadelt, mis on kohtule tõendatud. Kostjalt tuleb TsMS § 486 lg 4 alusel

välja mõista viivis alates maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisest 17.08.2010 arvestusega

7 % aastas summalt 9 673.01 krooni, so 618.22 eurot, vastavalt tl-del 31-35 olevatele arvetele,

kus on eraldi välja toodud osamakse rida, mis on liisingulepingust tulenev põhivõlg. Vaidlust ei

ole selle üle, et nimetatud arved on kostja poolt tasumata. Samuti on hagejal VÕS § 113 lg 1

alusel õigus nõuda viivist tasutud kindlustusmaksetelt summas 40.76 eurot ning sõiduki

müügiks ettevalmistamise ja müügikulude katteks tasutud summadelt vastavalt 137.63 eurot ja

191.15

eurot.

Kokku

tuleb

kostjalt

välja

mõista

viivis

%

aastas

summalt

(618.22+40.76+137.63+191.15) 987.76 eurot.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse

menetlusosaliste vahel.

Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jagada

proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga, tulenevalt TsMS § 163 lg 1 sätestatust. Kohus

rahuldab hageja nõude 2 583.53 euro väljamõistmiseks 1 321.85 euro, so 51 % ulatuses,

mistõttu hageja kanda jääb 49 % ja kostja kanda 51 % kõikidest menetluskuludest.

TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse

jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Kohtunik