3-11-2460/6 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-11-2460

K o h t u m ä ä r u s

Pärnus 21. oktoobril 2011.a.

Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaadanud kirjalikus menetluses läbi N. D’i taotluse riigi õigusabi saamiseks

t e g i k i n d l a k s:

10.10.2011 esitas N. D Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajale taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis edastati 12.10.2011 kohtumäärusega nr 2-11-48525 lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigi õigusabi vajab taotleja isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. Taotluse probleemi kirjelduses märgib isik, et soovib riigi õigusabi invaliidsuspensioni tagantjärgi väljamõistmiseks aastate 2002-2008 eest ja tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Taotleja selgituste kohaselt lasi ta 2002 aastal sanatooriumis Viking teha oma raha eest endale uuringu (südamediagnostika) millest selgus, et südamepuudulikkuse määr on 60 %. Oma arst, kellele ta Vikingist saadud tõendi andis, palus tal dokumenti täitma hakata aga alles siis, kui tal 2008 aastal oli juba päris halb seletades, et taotleja pidi ise aktiivselt oma pensioniasja ajama. Põhjendusena, miks riigi õigusabi saamine on vajalik, märgib isik: „ei ole raha” ning, et „tagastada saamata jäänud pensioniraha 04.0.2002 kuni 14.01.2008 ja moraalne kahju“. Isik on esitanud taotleja majandusliku seisundi teatise. Taotleja 1 kuu netosissetuleku moodustab töövõimetuspensioni näol saadav igakuine sissetulek 171,46 eurot Vältimatud püsikulutused 1 kuu kohta on kokku umbes 154 kuni 188 eurot.

Kohus on seisukohal, et N. D’i taotlus temale riigi õigusabi andmiseks selleks, et pöörduda kohtusse töövõimetuspensioni väljamõistmiseks tagantjärele aastate 2002-2008 eest ja taotlejale saamata jäänud töövõimetuspensioni (taotleja poolt märgitud „invaliidsuspensioni“) tõttu tekkinud moraalse kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p 2 alusel rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 94 kohaselt antakse riigipoolset menetlusabi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud tingimustel ja korras. TsMS § 180 lg 4 kohaselt kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi) TsMS 6. jaos sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses (RÕS) ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 4 lg 3 p 5 kohaselt on riigi õigusabi liigiks isiku esindamine halduskohtumenetluses ning p 8 kohaselt õigusdokumendi koostamine. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.

Täiendavalt on kohtul õigus keelduda riigi õigusabi andmisest, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi RÕS § 7 lg 1 p 1. Halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, mis tähendab seda, et vajalikud asjaolud selgitatakse kohtumenetluse käigus välja olenemata

2 sellest, millist materjali protsessiosalised esitavad. Uurimisprintsiibi eesmärk on kaitsta isikute subjektiivseid õigusi sõltumata menetlusosaliste õigusteadmistest ja materiaalsetest võimalustest õigusabi hankimisel. Oluline on ka kaebuse esitamine tähtaegselt, milleks on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitatavate kaebuste puhul üldjuhul aega 3 aastat, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates (HKMS § 9 lg 4).

Taotlusest nähtuvalt soovib isik riigi õigusabi esmalt kohtueelses menetluses ja seejärel kohtus, et saada 2002-2008 aastate eest tagantjärele töövõimetuspensioni ning nende saamata jäänud aastate eest tekkinud moraalset kahju. Kohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas riigi õigusabi andmist välistavad alused. Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 vastusest nr 1.2-11/24950 nähtuvalt on N. D’il 2006 aastal tuvastatud 70 % töövõimekaotus vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 27.12.2006 otsusega nr 314029. Vastavad otsused on vastu võetud ka 2008, 2009 ja 2011, millede kohaselt on 70% töövõime kaotuse kestvust vastavate otsustega pikendatud kuni 31.12.2007 ja uuesti alates 14.01.2008 kuni 31.01.2014 aastani. Töövõimetuspension on N. D’ile määratud alates 27.12.2006 kuni 31.2007 ja 14.01.2008 kuni 31.01.2014.

Mis puutub kaebaja soovi määrata talle töövõimetuspension tagasiulatuvalt alates 2002 aastast, siis selles osas on kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 32 lg 2 alusel määratakse riiklik pension üldjuhul pensioni taotlemise päevast alates. Varasemast tähtajast määratakse pension järgmistel juhtudel: 1) vanaduspension määratakse pensioniikka jõudmise päevast (§ 7 lõige 1 või 2 või § 10 lõige 1); 2) töövõimetuspension ning rahvapension püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikule määratakse püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevast, kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul, arvates pensioniikka jõudmise või püsiva töövõimetuse otsuse tegemise päevast; 3) toitjakaotuspension või rahvapension toitja surma päevast või politsei poolt teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse algatamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist. Tagasiulatuvalt ei saa nõuda töövõimetuspensioni perioodi eest, mille kohta pole avaldaja taotlust Sotsiaalkindlustusametile esitanudki. Taotleja poolt esitatud probleemi kirjeldusest võiks järeldada, et N. D süüdistab arsti tema töövõimetuspensioni taotlemata jätmises. Püsiva töövõimetuse tuvastamiseke tuleb inimesel endal täita vormikohane ekspertiisitaotlus ja esitada see elukohajärgsele pensioniametile (Sotsiaalministri 23.09.2008 määrus nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ ). Taotlusesse tuli inimesel endal märkida oma perearsti või teda raviva eriarsti andmed, kellel on isiku püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalikud andmed olemas, mille alusel küsib Sotsiaalkindlustusamet ise inimese terviseseisundi kirjelduse tema pere/raviarstilt. Kuigi N. Di tervislik seisund oli tema ütluste kohaselt halb juba 2002 aastal jättis ta nimetatud aastal siiski kohtule mitteteadaoleval põhjustel pensioniametile vastava avalduse esitamata.

3 Pensioni määramise otsustab pensioni taotleja nõudmisel pensionikomisjon (RPKS § 33 lg 1). Kohtu poolt kogutud materjalide põhjal võib järeldada, et N. D on töövõimetuspensioni hakanud taotlema alles 2006 aasta lõpus. Töövõimetus protsent tuvastati 27.12.2006 ja alates sellest ajast on N. D’ile ka töövõimetuspension määratud ja seda talle ka Sotsiaalkindlustusameti poolt kuni tänaseni makstud.

Moraalse kahju nõude esitamisel reeglina ei ole õigustatud esindaja määramine. Pealegi pole kaebaja määratlenud kellelt kahju nõuda. Esitatud materjalidest ilmneb, et N. D on ise jätnud ekspertiisitaotluse täitmata ja selle pensioniametile esitamata.

Tulenevalt eeltoodust tuleb jätta taotlus rahuldamata. Seetõttu puudub kohtul vajadus N. D’i maksevõimelisuse analüüsimiseks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 471 lg 2, RÕS § 7 lg 1 p 2 ja § 15 lg 8 kohtunik

m ä ä r a s:

1. Jätta N. D’i riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul määruse kättesaamise päevast arvates Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu.

Aivar Koppel, halduskohtunik