3-08-2400/55 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2400

Haldusasi

P.M.i kaebus õigustloova akti andmata jätmisega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 31. märtsil 2010 ja 5. oktoobril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: P.M.

Esindaja: v.adv. Karl Haavasalu

Vastustaja: Eesti Vabariik

Esindaja: v.adv. Valdo Lips

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.M.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. R.-E. L. kasutas Tallinnas xxxxxxxxx asuvat eluruumi üürilepingu alusel alates 19. jaanuarist

1987 ning esitas esmakordselt 28. veebruaril 1995 avalduse selle eluruumi erastamiseks.

Hiljem pöördus R.-E. L. Tallinna Linnavalitsuse poole sama eluruumi erastamist puudutavate

avaldustega veel 16. novembril 1998, 29. detsembril 1998, 13. märtsil 2000 ning 2. mail 2000.

2. Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldusega nr 790-k tagastati hooned A. A. ja M. A.

võrdsetes mõttelistes osades ning Tallinna Linnavalitsuse 14. märtsi 1997 korraldusega nr

723-k tagastati neile osaliselt ka xxxxxxxx maa. Õigustatud subjektid võõrandasid 1995. aastal

mõttelised osad ehitisest ning 1998. aastal terve kinnistu.

3. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. juuni 1998 otsusega nr 10092 loeti tõendatuks, et

xxxxxxxx asuv vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. A., kes lahkus Eestist 1941.

aastal Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ning jäeti A. A. ja M. A. avaldused õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998

korraldusega nr 6585-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldus nr

790-k ja 14. märtsi 1997 korraldus nr 723-k. Seepeale esitas Tallinna linn kohtule

hagiavalduse, mille eesmärk oli omandireformi käigus tagastatud vara omandiõiguse

tunnustamine ja Tallinna linna valdusesse väljanõudmine. Kõnealune hagi jäi Harju Maakohtu

ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega (tsiviilasi nr 2-04-2100) rahuldamata.

4. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002 otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3

põhiseadusvastaseks. Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006 otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3

kehtetuks ning selles osas jõustus Riigikohtu otsus 12. oktoobril 2006. 6. detsembri 2006

otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele

omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

5. R.-E. L. esitas 28. novembril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes talle

õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, pidades

õigustloova akti andmata jätmise all silmas seda, et riik ei kõrvaldanud alates 03. juulist 1992,

mil jõustus Eesti Vabariigi põhiseadus, kuni 12. oktoobrini 2006, õiguslikku ebaselgust isikute

jaoks, kes kasutasid eluruumi majades, mis olid NSV Liidu ja Saksa Riigi sõlmitud lepingute

alusel Saksamaale ümberasunud isikute omandis ja seejärel õigusvastaselt võõrandatud.

Õiguslik ebaselgus seisnes kaebuse kohaselt selles, et nendele isikutele ei loodud kindlust

selles, kuidas lahendatakse ümberasunutele kuulunud vara tagastamise või kompenseerimise

küsimus, millest oli omakorda sõltuvuses võimalus nende isikute kasutuses olnud eluruumide

erastamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et see õiguslik ebaselgus rikkus põhiõigust perekonna- ja

eraelu puutumatusele. Kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena viitab kaebuse esitaja

riigivastutuse seaduse (RVS) § 14 lõikele 1. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et kui kohus

peaks leidma, et kahju hüvitamine RVS § 14 lg 1 alusel ei ole võimalik, tuleb kahju hüvitamise

nõudeõiguse vahetult põhiseaduse §-st 25.

6. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et riik on kohase õigusliku regulatsiooni kehtestamata

jätmisega õigustamatult viivitanud 20. juunist 1991, mil võeti vastu Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu otsus „Omandireformi aluste seaduse“ rakendamise kohta punkt 5 kuni 28.

oktoobrini 2002, mil Riigikohus tunnistas 02. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 7 lõike 3

põhiseadusvastaseks.

Kaebuse

esitaja

viitab

siinkohal

eelnimetatud

kohtuotsuse

põhjendustele, märkides, et sundüürnike põhiõigust menetlusele ja korraldusele ei rikutud

Ülemnõukogu otsuse ega ORAS § 7 lg 3 kehtestamisega, vaid see kujunes aja jooksul,

riigivõimu edutu tegevuse tulemusena. Kaebuse esitaja märgib, et riigile tuleb võimaldada

mõistlik aeg menetluse ja korralduse läbiviimiseks ning kuigi Riigikohus ei määratlenud

eelnimetatud lahendis, millisest ajahetkest ületas täitev- ja seadusandliku võimu tegevus selle

mõistliku aja piiri, on väljaspool kahtlust, et vähemalt 28. oktoobriks 2002 oli see piir ületatud.

Kaebuse esitaja leiab niisiis, et õigustloova akti andmata jätmine seisnes selles, et riik ei

sõlminud vastavat riikidevahelist lepingut. Samas märgib kaebuse esitaja, et vastuolu PS §-s 13

sätestatud õigusselguse põhimõttega ei saanud välja kujuneda aja jooksul, vaid see tekkis

õigusnormi vastuvõtmise hetkest ning seega leiab kaebuse esitaja, et Saksa Riiki riikidevahelise

lepingu alusel ümberasunutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise regulatsioon on

olnud vastuolus õigusselguse põhimõttega Ülemnõukogu 20. juuni 1991 otsuse

vastuvõtmisest.

7. Kaebuse esitaja leiab, et PS §-st 14 tuleneb riigi kohustus tagada isikutele õigused ja

vabadused, seega ka õigus õigusselgusele ning PS § 13 lg 2 rikkumisest tulenes PS § 14 kaudu

riigi kohene kohustus õigusselgusetus lõpetada. Selline kohustus oli kaebuse esitajal hinnangul

riigil üldjuhul juba õigusselgusetust loovate normide kehtestamisest alates, samas kui

käesoleval juhul algab rikkumine põhiseaduse jõustumisest, arvestades, et ka RVS § 31 lg 4

piirab riigi vastutuse ajalise alguse põhiseaduse vastuvõtmisega.

8. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on tegemist avaliku võimu kandja kohustuste

olulise rikkumisega, pidades silmas, et tegemist on teadliku rikkumisega, kuna poliitilist

konsensust probleemi lahendamiseks on pikalt otsitud; teiseks on rikkumine olnud väga

pikaajaline, kolmandaks toob kaebuse esitaja välja rikkumise olulisuse enda jaoks, kuivõrd

tema kui üürniku jaoks oli kaalul tema perekonna-ja eraelu puutumatus. Kaebuse esitaja leiab,

et üle kümne aasta kestnud ning riigi tegevusetusest põhjustatud ebamäärasus oma eraelu

korraldamisel on sügav eluperspektiivi ja elukvaliteedi riive.

9. Samuti leiab kaebuse esitaja, et PS § 13 lg 2 § 14 ja § 26 esimene lause, mida õigustloova

akti andmata jätmine rikub, on otsekohaldatavad, sest nendes puudub volitusnorm eraldi

seaduse kehtestamiseks.

10. Kaebuse esitaja leiab ka, et kuulub antud juhul eriliselt kannatanud isikute rühma.

Siinkohal toob kaebuse esitaja esiteks välja, et isikud, kes kasutasid pärast Eesti Vabariigi

taasiseseisvumist üürnikena eluruumide erastamise seaduses sätestatud erastamise objekti

tunnustele vastavaid eluruume, said võimaluse need erastada enamasti nende jaoks soodsatel

tingimustel ning nad said säilitada enda ja oma perekonna koduks olnud elamispinna.

Kaebuse esitaja viitab ka ORAS §-le 33, millest tulenes, et tagastatud eluruumi üürnik seda

erastada ei saanud ning sellise vara osas valitses õigusselgus ning selliste ruumide üürnikud

said astuda samme oma perekonna- ja eraelu korraldamiseks uue kodu muretsemise teel või

kasutasid eluruumi edasi üürnikena. Kaebuse esitaja märgib, et ORAS ei sea mitte ühegi teise

isikute grupi suhtes tehtavat otsust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks sõltuvusse

tingimustest, mis võivad, kuid ei tarvitse saabuda tulevikus.

11. Järgnevalt leiab kaebuse esitaja, et õigusvastane oli ka õigustloova akti andmata jätmine

ajavahemikul 28. oktoobrist 2002 kuni 12. oktoobrini 2006 ehk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

tunnistamiseni. Kaebuse esitaja leiab, et pärast Riigikohtu 28. oktoobri 2002 otsust kujunes

uus olukord RVS aspektist, kuna õigustloova akti andmata jätmisel rikkus riik Riigikogu

kaudu lisaks PS-ist tulenevate õiguste tagamata jätmisele ka Riigikohtu poolt temale pandud

kohustust. Kaebuse esitaja leiab, et RVS § 14 lg 1 aspektist on seadusandja poolt Riigikohtu

otsusega pandud selgesõnalise kohustuse mittetäitmine kindlasti vaadeldav avaliku võimu

kandja kohustuse olulise rikkumisena, Riigikohtu otsus on otsekohaldatav ning muutunud ei

ole olukord küsimustes, kas ümberasunutele kuulunud hoonete üürnikud moodustavad selgelt

eristatava rühma või kas nad on eriliselt kannatanud.

12. Kaebuse esitaja leiab, et alates Ülemnõukogu 20. juuni 1991 otsuse punkti 5 sätestamist ja

kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni oli tal põhjendatud ootus selle suhtes, et

tunnustatakse tema õigust xxxxxxxx eluruumi erastamisele. Samas ei saanud ta riigi poolt

tekitatud õigusliku ebaselguse tõttu võtta vastu konkreetset otsust - kas loobuda tema koduks

oleva xxxxxxxx eluruumi erastamise ootusest ja soetada endale uus eluruum või jätkata

võitlust oma põhiseaduslike õiguste eest, mille edukuse väljavaated ei olnud õiguslikult

ebaselges olukorras sugugi olematud. Kaebuse esitaja leiab, et talle tekitatud varaline kahju

seisneb teostamata jäänud võimaluses soetada endale eluase ajal, millest alates oli seadusandja

kohustatud kõrvaldama kõnealune õiguslik ebaselgus. Kaebuse esitaja on veendunud, et kui

selliste eluruumide erastamata jätmine oleks olnud õiguslikus mõttes selgelt reguleeritud

seaduse tasandil 1992. aastal, siis suure tõenäosusega oleks ta 1992 soetanud endale uue

eluaseme 1992. aasta hinnaga. Samas toob kaebuse esitaja välja, et eluruumide hinnad 1992

olid kordades madalamad kui olukorra õigusliku selguse tekkimisel, s.o. 2006. aastal. Kaebuse

esitaja leiab, et riik peaks hüvitama kaebuse esitajale xxxxxxxx eluruumile samaväärse

eluruumi hinna 2006. aasta turuhinna ning 1992. aasta turuhinna vahe. Kaebuse esitaja leiab,

et temale tekitatud kahju puhul on tegemist saamata jäänud tuluga. Kaebuse esitaja viitab

Riigikohtu otsusele 3-3-1-33-02 ning 3-2-1-14-00 ning märgib, et ka käesoleva vaidluse

esemeks on riigi süül kaotatud võimaluse hüvitamine.

13. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendile 3-3-1-92-04 ning leiab, et üürnikel, võis tekkida

õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra ning sellest

tulenevalt on võimalik, et isikul on tekkinud moraalne kahju seadusandliku võimu kestva

tegevusetuse tõttu.

14. R.-E. L. suri kohtumenetluse ajal xx xx xxxx. 31. märtsil 2010 toimunud kohtuistungil

luges kohus tema asemel menetlusse asunuks üldõigusjärgluse alusel tema vara ainupärija

P.M.i.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

15. Eesti Vabariik vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei

nõustu väitega, et ORAS-is selge regulatsiooni andmata jätmisega on rikutud kaebuse esitaja

põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuna nimetatud põhiõiguse eesmärgiks on

kaitsta isikut riigivõimuasutuste meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, ent

õigusakti, mis pidi reguleerima seda, kas teatud vara kuulub ORAS alusel tagastamisele või

mitte, väidetava andmata jätmisega, ei sekkunud riik kuidagi kellegi era- ja/või perekonnaellu.

16. Vastustaja leiab, et esmalt tuleks antud asjas tuvastada see, et väidetav õiguslik ebaselgus,

mis oli põhjustatud õigusakti andmata jätmisest, tekitas kaebuse esitajale kahju, ent kaebuse

esitaja pole tõendanud, et tal on vastustaja tegevusetuse tõttu kahju tekkinud. Siinkohal jääb

vastustajale esiteks arusaamatuks, kuidas sai kaebuse esitajal tekkida ebaselgus õigusliku

regulatsiooni osas alates põhiseaduse jõustumisest, kui eluruumide erastamise seadus, mis

andis isikutele erastamise õiguse, jõustus alles 29. mail 1993. Teiseks leiab vastustaja, et

kaebuse esitajal sai kahju väidetava õigusselgusetuse tõttu tekkida ainult juhul, kui õiguslik

ebaselgus eksisteeris objektiivselt ning ka kaebuse esitaja subjektiivse arvamuse kohaselt oli

olukord õiguslikult ebaselge ja kaebuse esitaja ei teadnud, kas tal on õigus tema kasutuses

olevaid ruume erastada või mitte. Siinkohal toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja pole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema oli nö selgusetus olukorras, küll aga nähtub

esitatud tõenditest, et kaebuse esitaja oli seisukohal, et temale tuleb tema kasutuses olev

eluruum erastada, kuid see oli võimatu seetõttu, et eluruum oli juba tagastatud õigusvastaselt

võõrandatud varana ja õigustatud subjekt oli tagastatud vara edasi võõrandanud.

17. Vastustaja leiab, et juba 1994. aastal, mil hooned omandireformi õigustatud subjektidele

tagastati, pidi kaebuse esitaja aru saama, et tema kasutuses olev eluruum tagastatakse ning talle

ei kuulu eluruumide erastamise õigust. Vastustaja märgib, et vaidlusaluste eluruumide

erastamine oli välistatud käesoleval juhul seetõttu, et vara, mille omandamise osas pidas

kaebaja ennast õigustatud isikuks, ei olnud enam aastaid erastamise kohustatud isiku omandis.

18. Vastustaja toob ka välja, et kuni Riigikohtu 22. märtsi 1999 määruseni haldusasjas nr 3-3-

1-6-99 oli haldus- ja kohtupraktikas valitsevaks arvamuseks see, et ainuüksi isiku lahkumine

NSV Liidu poolt okupeeritud Eestist riikidevahelise lepingu alusel ei välistanud tema

tunnistamist õigustatud subjektiks ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ORAS

alusel. Vastustaja leiab, et teoreetiliselt võiks kaebuse esitajal tekkida õigusselgusetu olukorra

tõttu kahju vaid perioodi eest alates 28. oktoobrist 2002 kuni 12. oktoobrini 2006, ent samas

ei ole ta tõendanud sel ajal kahju tekkimist. Vastustaja toob ka välja selles, et olukorras, kus

kaebuse esitaja ise väidab, et tal oli juba 20. juuni 1991 Ülemnõukogu otsuse vastuvõtmisest

ootus, et ta saab korteri erastada, ei saanud tal olla samal ajal selles osas mingisugust

õigusselgusetust.

19. Vastustaja hinnangul on tõendamata ka väide, et juhul, kui juba 1992. aastal oleks olnud

selge, et tema kasutuses olev eluruumid tagastatakse, siis oleks ta soetanud endale eluaseme.

Vastustaja märgib, et alates hoonete tagastamisest on kaebuse esitaja eluruumi kasutanud

üürnikuna, vaatamata sellele, et hoone oli tagastatud õigustatud subjektidele ning seega oli

olukord õiguslikult selge. Vastustaja leiab ka, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta oleks

samaväärsed eluruumid omandanud, muuhulgas arvestades ka kaebuse esitaja rahalisi

võimalusi.

20. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas leiab vastustaja, et see tuleb jätta rahuldamata

juba ainuüksi RVS § 9 G-S 1 sätestatud eelduste puudumise tõttu. Lisaks sellele ei ole kaebuse

esitaja tõendanud mittevaralise kahju tekkimist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et P.M.i kaebus ei ole põhjendatud. Taotlus varalise kahju

hüvitamiseks tuleb käesoleva kohtuotsusega rahuldamata jätta, kuna kaebuse esitajale

tekkinud kahju ning Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis

olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise küsimuse õigusselge lahenduse puudumise (vastavasisulise õigusakti

andmata jätmise) vahel puudub põhjuslik seos. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb

rahuldamata aga eeskätt põhjusel, et P.M.ile ei saanud üldõigusjärgluse korras üle minna R.-E.

L. tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigust. Kohus vaatas kohtuistungil kaebuse

läbi vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses. Halduskohtumenetluse seadustiku HkMS §-st 5

ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikest 2 tuleneb, et kui kohus tunnustab

nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus käsitleb allpool

esmalt varalise (I) ning seejärel mittevaralise (II) kahju hüvitamise nõudega seonduvat.

I

22. Riigivastutuse seaduse § 14 lõikes 1 sätestatakse, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või

selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku

võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on

otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt

kannatanud isikute rühma. Nagu mistahes muu kahju hüvitamise puhul, on eeltoodud alusel

kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise esmasteks eeldusteks kahju tekkimine avaliku võimu

kohustuste rikkumise tõttu. Seega enne, kui asuda analüüsima seda, kas Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele (nimetagem neid edaspidi siinkohal Saksa

ümberasujateks) omandireformi käigus vara tagastamise küsimuse õigusselge reguleerimata

jätmine kujutab endast avaliku võimu kandja kohustuste rikkumist või veelgi enam, kas

tegemist on selliste kohustuste olulise rikkumisega või kas R.-E. L. kuulus õigustloova akti

andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma, tuleb tuvastada, kas esinevad kahju

hüvitamise üldalused, milleks on kahju tekkimine ning kahju tekkimise ning antud juhul

õigustloova akti andmata jätmise vaheline põhjuslik seos. Juhul kui leiab tuvastamist, et isikul,

kes kahju hüvitamist nõuab, ei ole üldse kahju tekkinud või kui kahju tekkimine ei olnud

põhjuslikus seoses õigustloova akti andmata jätmisega, puudub iseenesest vajadust analüüsida

seda, kas õigustloova akti andmata jätmine kujutas endast avaliku võimu kandja kohustuste

olulist rikkumist või kas esinevad muud RVS § 14 lõikest 1 tulenevad kahju hüvitamise

eeldused.

23. Kaebusest nähtuvalt seisneb kaebuse esitajale tekkinud kahju vara väärtuse suurenemisest

saamata jäänud tulus. Konkreetsemalt on kaebuse esitaja seisukohal, et kui seadusandja oleks

Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselgelt lahendanud põhiseaduse

jõustumise ajal, oleks kaebuse esitaja saanud endale sel ajal soetada mõne teise eluruumi, mille

väärtus oleks ajaks, mil eelnimetatud küsimuses õigusselgus saabus, ehk 2006. aastaks, oluliselt

tõusnud. Kohtu hinnangul tuleb vähemalt möönda sellise kahju tekkimise võimalikkust. On

üldteada, et eluruumide väärtus on 1990-ndate aastate algusest kuni 2006. aastani

põhimõtteliselt pidevalt tõusnud, kusjuures on usutav, et lisaks eluruumide turuhindade

kasvule on selle aja jooksul kasvanud ka nende reaalväärtus suhtena üldisesse elatustasemesse.

Käesolevas asjas 5. oktoobril 2011 toimunud kohtuistungil pidas kaebuse esitaja võimalikuks

asja läbivaatamist vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses selliselt, et vaheotsusega saaks

määratleda tekkinud kahju suuruse eluruumide hinnavahena, võrreldes ühelt poolt ühe sellise

eluruumi, mille soetamine oleks kaebuse esitajal tema majanduslikku seisundit arvestades

võimalik olnud ajal, mil seadusandja oleks pidanud kehtestama õigusselge regulatsiooni Saksa

ümberasujatele vara tagastamise osas, väärtust nimetatud ajal ning samaväärse eluruumi

väärtust 2006. aasta lõpus, mil Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuses õigusselgus

lõpuks saabus. Kuigi kaebuses on kaebuse esitaja selgitanud kahju ja selles suurust

konkreetselt läbi xxxxxx asuva eluruumi väärtuste erinevuse 1992. ja 2006. aastal, tuleb eeskätt

5. oktoobril 2011 toimunud kohtuistungil antud kaebuse esitaja selgitatust teha järeldus, et

kahju ei seisne mitte konkreetse xxxxxxxx asuva eluruumi väärtuse erinevuses, vaid ükskõik

millise eluruumi, mille kaebuse esitaja oleks saanud endale soetada ajal, mil seadusandjal tekkis

kohustus xxxxxxxxx korteri tagastamise küsimus õiguslikult reguleerida, väärtuse kasvust tulu

saamata jäämises. Sellise kahju tekkimine on kohtu hinnangul võimalik ning kahju hüvitamise

nõuet ei ole alust rahuldamata jätta põhjendusel, et kaebuse esitajal ei ole väidetud kahju

tekkinud. Kuna kohtuistungil vaadati kaebus läbi vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses, siis

tuleks kahju suurus kindlaks määrata edaspidi. Selleks tuleks kaebuse esitajal tõendada, kas ja

milline korter oleks R.-E. L. olnud võimalik soetada ajal, kui seadusandja oleks pidanud Saksa

ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselgelt reguleerima (kaebuse esitaja väitel

1992. aastal, millega kohus allpooltoodud põhjustel siiski ei nõustu) ning teiseks peaks

kaebuse esitaja tõendama sellise eluruumiga samaväärse eluruumi väärtuse 2006. aasta lõpus

ning kahju suuruseks oleks teise ja esimesena nimetatud väärtuste vahe. Käesoleval juhul

kahju suuruse kindlakstegemise küsimust aga ei tõusetu, kuna kohus peab kahju hüvitamise

nõuet põhjendamatuks.

24. Kahju hüvitamise teiseks eelduseks on kahju tekkimise ja avaliku võimu tegevuse vaheline

põhjuslik seos. Käesoleval juhul leiab kohus, et eluruumi väärtuse kasvust tulu saamata

jäämine ei ole põhjuslikus seoses seadusandja poolt Saksa ümberasujatele vara tagastamise

küsimuse õigusselge lahendamata jätmisega ning just seetõttu tuleb varalise kahju hüvitamise

nõue rahuldamata jätta, sõltumata isegi sellest, kas vaidlusaluse õigusselgusetuse kestmine

ning seda lõpetava õigustloova akti andmata jätmine kujutas endast avaliku võimu kandja

olulist rikkumist või mitte.

25. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et alates Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seaduse jõustumisest 20. juunil 1991 kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise kohta tehtud

Riigikohtu otsuse jõustumiseni 12. oktoobril 2006, puudus õigusselgus küsimuses, milline

saatus tabab omandireformi käigus Saksa ümberasujatele kuulunud varasid. Materiaalses

mõttes seadusena käsitatava Ülemnõukogu 20. juuni 1991 otsuse Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta punktis 5 kui 2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 7 lg 3 nägid ette

omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimus

lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud kohtuotsuses

selgitas Riigikohtu üldkogu, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese

lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka

võõrandada, sh erastada üürnikele. Riigikohus iseloomustas seda kui moratooriumi, mis pidi

kehtima kuni riikidevahelise lepingu jõustumiseni või vastavalt ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1

esimese lause kehtetuks tunnistamiseni. Kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 tehtud otsusega tunnistas

Riigikohus ORAS § 7 lõike 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende

koostoimes, leides, et vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute

põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning märkides seejuures, et õigusselgusetusega on

tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada

kasutatavat vara. Kuivõrd õiguslik regulatsioon, mille Riigikohus õigusselguse põhimõttega

vastuolus olevaks tunnistas kehtis sisuliselt muutumatuna alates ORAS-i jõustumisest alates,

ei saaks väita, et kõnealune õigusselgusetus oleks ilmnenud kunagi hiljem. Õigusselgus Saksa

ümberasujatele vara tagastamise küsimuses ning sealhulgas küsimuses, kas Saksa

ümberasujatele kuulunud elamutes üürilepingu alusel elavad isikud saavad õiguse nende

kasutuses olevaid eluruume erastada, saabus alles 2006. aasta oktoobris. Samas ei nõustu

kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et seadusandja oleks pidanud selles küsimuses õigusselguse

looma kohe ORAS-i või põhiseaduse kehtimahakkamisest või et avaliku võimu kandja

kohustuste rikkumine (jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas tegemist oli olulise rikkumisega

RVS § 14 lg 1 mõistes) algas juba põhiseaduse jõustumisest. Kohus leiab, et seadusandjalt ei

saanuks eeldada ega nõuda kõigi ühiskonnaelu küsimuste ammendavat ja õigusselget

reguleerimist põhiseaduse jõustumise ajaks. Teatud õigusselgusetus mingisugustes

konkreetses küsimustes oli paratamatu ja seda ei saa seadusandjale ette heita. Seadusandluse

kehtestamisel on seadusandjal väga avar otsustusruum ning sageli nõuab mingi konkreetse

regulatsiooni kehtestamine või mingisuguse ühiskonnaelu küsimuse üht- või teistmoodi

lahendamine aega. Omandireformi puhul tuleb liiatigi silmas pidada, et tegemist oli ainulaadse

ja erakorralise üleminekumehhanismiga ühelt ühiskonnakorralduse viisilt teisele. Olukorda,

kus seadusandja, olles kehtestanud omandireformi üldised alused, jättis esialgu mõneks ajaks

reguleerimata mõne konkreetse omandireformiga hõlmatud üksikküsimuse, ei saa kohe

pidada seadusandja kohustuste rikkumiseks. Seda, miks Saksa ümberasutajatel õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise küsimus nii 1991. aasta Riigikogu otsuses kui hiljem ORAS § 7

lõikes 3 just sel moel reguleeri, tagantjärele tuvastada võimalik ei ole. Seda küsimust vaagis

Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-5-02 tehtud otsuses ning jõudis sisuliselt samasugusele

järeldusele, märkides samas, et vaatamata avaldatud seisukohtadele, ei võimalda ORAS § 7 lg

3 tekst teha järeldust, et seadusandja eesmärgiks oleks olnud see, et vastavasisulise

riikidevahelise lepingu sõlmimata jätmise korral Saksa ümberasujatele vara ei tagastata ega

kompenseerita. Kohtu hinnangul võis vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamise tingida ka see,

et seadusandjale ei olnud omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise või jõustumise ajal

Saksa ümberasujate varaga vastavalt 1939. või 1941. aastal või hiljem toimunu asjaolud

piisavalt selged, eeskätt, mis puudutab just Saksa Riigi ja NSV Liidu vahelise lepingu alusel

1941. aastal Eestist lahkunud niinimetatud järelümberasujate varasid. Seega võis nende varade

tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahtiseks jätmine 1991. aastal, samuti 1992. aastal

pärast põhiseaduse jõustumist olla põhjendatud ning vajalik. Samas ei võinud selline

õigusselgusetu olukord kesta lõpmatuseni ning seadusandja oleks pidanud astuma mõistliku

aja jooksul samme selleks, et selgitada välja, kas asjaomase riikidevahelise lepingu sõlmimine

on võimalik või kehtestama õigusselge ja üheselt arusaadava regulatsiooni, mis määraks Saksa

ära Saksa ümberasujate vara edasise saatuse. Arvestades omandireformi ulatust, seejuures

omandireformiga seotud õigusaktides tehtud põhimõtteliste muudatuste ja täienduste mahtu,

samuti seda, et pärast taasiseseisvumist oli seadusandjal lisaks omandireformiga seotud

küsimustele vaja kiiresti kehtestada väga palju regulatsioone väga erinevates valdkondades,

leiab kohus, et Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselge reguleerimisega

viivitamine oli õigustatud maksimaalselt viie kuni kuue aasta jooksul. Selle aja jooksul oleks

seadusandja pidanud välja selgitama, kas riikidevahelise lepingu sõlmimine, millega Saksa

ümberasujatele vara tagastamise küsimus lahendatakse, on võimalik või mitte ning selle

võimaluse olemasolu korral ilmselt selle lepingu ka sõlmima. Kohtuasjas 3-4-1-5-02 tehtud

Riigikohtu otsusest nähtuvalt selgitas justiitsminister Riigikohtule, et Saksa Liitvabariik ei ole

avaldanud initsiatiivi ORAS § 7 lõikes 3 tähendatud kokkuleppe sõlmimiseks ja on suhtunud

tõrjuvalt ka Eesti Vabariigi soovi nimetatud küsimus tõstatada. Kuigi kohtule ei ole teada, kas

või mil määral astusid Eesti ametivõimud 1990-ndate aastate esimesel poolel samme selleks,

et selline riikidevaheline kokkulepe sõlmida, on ilmne, et 1997. aasta alguseks, mil jõustus

ORAS § 7 lg 3, ei olnud enam mistahes mõistlikku põhjust eeldada, et selline riikidevaheline

kokkulepe sõlmitakse. Siinkohal tuleb tähele panna, et Saksa Liitvabariigi initsiatiivi sellise

lepingu sõlmimiseks ei oleks saanud eeldada mistahes ajal, ent puuduvad andmed ka selle

kohta, et märkimisväärset initsiatiivi selles osas oleks üles näidanud Eesti Vabariik. Kohus

leiab eeltoodust tulenevalt, et seadusandja oleks pidanud Saksa ümberasujatele vara

tagastamise ja sellega korrespondeeruvalt Saksa ümberasujatele kuulunud elamutes elanud

isikutele eluruumide erastamise võimaluse küsimuse õigusselgelt reguleerima hiljemalt 1997.

aastal ning sellest ajast alates saab vastavasisulise õiguslikult selge regulatsiooni puudumist

pidada seadusandja poolseks rikkumiseks, mis selle olulisuse korral annaks aluse RVS § 14 lg

1 kohaldamiseks.

26. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas seadusandja rikkumine oli oluline, käsitleb kohus

järgnevalt selle rikkumise ja eelpoolkirjeldatud kahju tekkimise vahelist põhjuslikku seost.

Nagu eelpool märgitud, leiab kohus, et sellist põhjuslikku seost ei ole. Põhjuslik seos kahe

juriidilise fakti (teo, tegevusetuse, muu sündmuse) vahel tähendab seda, et üks neist on teise

vahetuks ja otseseks põhjuseks, kusjuures väidetavaks põhjuseks oleva teo, tegevusetuse või

sündmuse eemaldamisel poleks väidetavat konkreetset tagajärge saabunud. Kaebuse esitaja

leiab ekslikult, et ORAS § 7 lõikest 3 tulenev õigusselgusetus takistas tal omandamast

eluruumi ning põhjustas seetõttu selle eluruumi väärtuse kasvus seisneva tulu saamata jäämise.

Asjaolu, et kaebuse esitaja elas üürilepingu alusel eluruumis, mille erastamise võimalus ei

olnud ORAS § 7 lõikest 3 tulenevalt teada, ent mida ei saanud sellest sättest johtuva

õigusselgusetuse tõttu ka kindlalt välistada, ei takistanud mistahes moel kaebuse esitajal

omandamast vabalt turult endale eluruumi, kui see talle majanduslikult jõukohane oli. Teise

eluruumi soetamine ei oleks võtnud R.-E. L. õigust jätkata üürilepingu alusel xxxxxxx asuva

eluruumi kasutamist ega muutnuks kuidagi tema võimalusi selle eluruumi erastamiseks

eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras. Ka juhul kui seadusandja poleks 1997.

aastal ORAS § 7 lõiget 3 kehtestanud ning oleks samas kehtetuks tunnistanud Ülemnõukogu

20. juuni 1991 otsuse punkti 5, ei oleks see kuidagi muutnud kaebuse esitaja võimalust

soetada endale mõni teine eluruum. Teise eluruumi soetamise võimalus ei sõltunud sellest, kas

või millisena hindas R. E. L. oma võimalusi erastada xxxxxxxxx asuv korter. Turult teise

eluruumi soetamist ei saanud välistada vajadus hoida vahendeid juhuks, kui tekib võimalus

xxxxxxxx korteri erastamiseks. Kuigi eluruumide erastamine ei toimunud tasuta, olid tasud,

mis üürnikel erastamise eest maksta tuli, kordades väiksemad nende eluruumide

turuväärtusega võrreldes, samuti olid eluruumide erastamise seaduses sätestatud võimalused

erastamishinna paindlikuks tasumiseks (nt. erastamisväärtpaberitega, järelmaksuga). Seega ei

olnud ka mistahes praktilist takistust teise eluruumi omandamiseks. Seetõttu ei saa väita, et R.-

E. L. kaotas ORAS § 7 lõikest 3 tuleneva õigusliku ebaselguse tõttu võimaluse soetada endale

eluruum ning suurendada oma vara selle eluruumi väärtuse kasvu arvelt.

27. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et R.-E. L. oli põhjendatud lootus, et ta saab xxxxxxx

asuva korteri erastada. Isegi kui möönda, et selline lootus võis tal tekkida, tõlgendades ORAS

§ 7 lõiget 3 ning sellele eelnenud samasisulist Ülemnõukogu otsuse punkti 5 selliselt, et Saksa

ümberasujatele kuuluvat vara omandireformi käigus ei tagastata, siis ühelgi juhul ei saanud tal

olla lootust eluruumi erastamiseks pärast seda, kui xxxxxxxxx hooned olid tagastatud ning

nende omanikuks oli saanud isik, kes ei olnud eluruumide erastamise kohustatud subjektiks.

Asjaolu, et Tallinna linn oli esitanud omaniku vastu omandiõiguse tunnustamise hagi, ei

saanud kaebuse esitajale sellist põhjendatud ootust tekitada. Lootus, et xxxxxx eluruumi

erastamine on võimalik, ei saanud kaebuse esitajal olla põhjendatult suurem kartusest, et see

osutub võimatuks. Kohus märgib siinkohal, et lõplikult kaotas R.-E. L. xxxxxxxx eluruumi

erastamise võimaluse 1998. aasta mais, mil xxxxxx kinnistu omanikuks sai L. R., kes ei saanud

ühelgi juhul olla erastamise kohustatud subjektiks.

28. Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselge reguleerimata jätmine saaks

kaebuses väidetud varalise kahju tekkimise põhjuseks olla juhul, kui vastava regulatsiooni

kehtestamise korral poleks sellist kahju tekkinud ehk teisisõnu juhul, kui vastav regulatsioon

oleks kaebuse esitajale taganud selle tulu, mille saamata jäämist ta käesoleval juhul kahjuna

käsitab. Sellise tulu oleks kaebuse esitaja tõenäoliselt saanud juhul, kui seadusandja oleks

otsustanud, et xxxxxx eluruum kuulub erastamisele. Samas ei saa ühelgi juhul väita, et

seadusandjal oleks olnud kohustus just selline regulatsioon kehtestada. Samas juhul kui

seadusandja oleks kehtestanud regulatsiooni, mis üheselt mõistetavalt välistanuks xxxxxxx

eluruumi erastamise, ei toonuks see kaebuse esitajale seda tulu, mille saamata jäämist kaebuse

esitaja käesoleval juhul kahjuks loeb. Kaebuse esitaja oleks selle tulu saanud üksnes

tingimusel, kui ta oleks turult soetanud endale teise eluruumi. Seda aga kaebuse esitaja ei

teinud, kusjuures xxxxxxxxx eluruumi erastamise lootus või seadusest tulenev õigusselgusetus

ei takistanud tal seda teha. Eeltoodu tõttu ei saa väita, et kaebuse esitajale oleks kahju

tekkindu õigustloova akti andmata jätmise tõttu.

II

29. R.-E. L. on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud ka mittevaralise kahju hüvitamist.

Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldamata jätta üksnes sel

põhjusel, et nimetatud nõudeõigus ei ole P.M.ile üldõigusjärgluse korras üle läinud. Kohus

leiab, et P.M.il ei ole R.-E. L. üldõigusjärglasena subjektiivset nõudeõigust oma õiguseellasele

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus möönab, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõude osas oleks käesoleva haldusasja menetlus tulnud R.-E. L. surma tõttu

halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 24 lg 1 p 6 alusel lõpetada. Samas leiab kohus, et

menetluse lõpetamine ei ole võimalik pärast seda, kui R.-E. L. asemel on menetlusse astunud

tema õigusjärglane. Kohus luges P.M.i R.-E. L. asemel menetlusse asunuks 31. märtsil 2010

toimunud kohtuistungil (vt. protokoll tl. 210). Sest ajast on kohtumenetluses

menetlusosaliseks P.M. ning menetluse osaline lõpetamine HkMS § 24 lg 1 p 6 alusel

välistatud, kuna selles esinevat alust (kaebuse esitaja surm) pärast P.M.i menetlusse asumist ei

esine. Kohtu hinnangul oleks menetlus lõpetada tulnud enne P.M.i menetlusse asumist.

Olukorras, kus kohus menetlust ei lõpetanud, tuleb vastav taotlus aga nõudeõiguse

puudumise tõttu rahuldamata jätta. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus

ei ole üldõigusjärgluse korras üle antav. Asjaolu, et tegemist on rahalise nõudega, ei ole

siinkohal oluline. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on korvata kannatanule süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamisega tekitatud ülekohus. Sellise

ülekohtu kandjaks on kannatanu isiklikult. Kohus leiab, et nii nagu mittevaralise kahju

hüvitamise aluseks olevad kannatused ei saa õigusjärgluse korras üle minna teisele isikule, ei

saa seda ka selliste kannatuste hüvitamise nõudeõigus. Selles osas erinevad varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuded märkimisväärselt. Nimelt varalise kahju hüvitamise

nõudeõiguse üleminek õigusjärglasele on põhjendatav sellega, et õigusjärglasele läheb üle ka

vara, mille väärtust on kahjustatud ning varalise kahju hüvitamise nõudeõigus on olemuslikult

seotud õigusjärgluse korras üle läinud varaga. Sisuliselt tähendab see seda, et õigusjärglasele

läheb üle kahjustatud vara ning kahju hüvitamise nõudeõigus, seevastu emotsionaalsed ja

moraalsed kannatused, mis tekitavad nende kandjale mittevaralise kahju hüvitamise

nõudeõiguse, ei saa õigusjärglasele üle minna ning seega ei saa üle minna selliste kannatuste

hüvitamise nõue. Iseenesest võib tunduda ebaõiglane, et kahju põhjustaja vabaneb sel moel

hüvitamise kohustusest, ent siinkohal tuleb silmas pidada, et kahju hüvitamise eesmärk on

kahju heastamine kannatanule, mitte aga kahju põhjustaja karistamine. Eeltoodu tõttu leiab

kohus, et P.M.il ei ole tekkinud õigustloova akti andmata jätmisega R.-E. L. väidetavalt

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigust ning ainuüksi seetõttu tuleb mittevaralise

kahju nõude osas kaebus rahuldamata jätta.

30. Vaatamata eeltoodule, ei pea kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks ka

sisuliselt. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et RVS § 14 lg 1 ei välista õigustloova akti

andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hüvitamisele kuuluvaks kahjuks

võib olla ka perekonna- ja eraelu puutumatusega tekitatud kahju. Õige on ka kaebuse esitaja

seisukoht, et mittevaralise kahju tekkimist ei saa tavapäraste tõenditega tõendada. See ei

tähenda aga seda, et mittevaralise kahju tekkimise saaks tuvastada üksnes vastavate väidete

pinnalt. Kohus ei välista, et xxxxxxxx eluruumi tagastamise, tagastamise kehtetuks

tunnistamise, eluruumide erastamise kohustatud subjekti omandiõiguse tunnustamise

vaidlused võisid R.-E. L. põhjustada ebameeldivusi ning kahtlust pole selles, et teadmatus

selles osas, kas tulevikus mingisugused sündmused aset leiavad või mitte, on inimesele häiriv.

Samas ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et õigusselguse puudumine Saksa

ümberasujatele vara tagastamise küsimuses takistas kaebuse esitajal era- ja perekonnaelu

elamist. Kaebusest ei nähtu, et kuni 2006. aasta lõpuni, mil selles küsimuses õigusselgus

saabus, oleks R.-E. L. olnud mistahes takistusi juba 1987. aastast tema koduks olnud xxxxxxx

eluruumi kasutamisel. Asjaolu, et kõnealune eluruum ei olnud sel ajal tema omandis ning tal ei

olnud kindlust selles, kas ta saab selle eluruumi omanikuks erastamise teel, ei saa käsitada

perekonna- ja eraelu takistamisena. Nagu juba eelpool märgitud, ei võtnud xxxxxxxx eluruumi

jätkuv kasutamine kaebuse esitajalt õigust omandada teisi eluruume ning teenida nende

väärtuse kasvult tulu või tagada seeläbi endale võimalus neid oma elamispinnana kasutada

juhuks, kui üürileping xxxxxxxx eluruumi kasutamiseks mingil põhjusel lõppenud oleks ning

korteri erastamise võimalust ei oleks tekkinud. Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb iseäranis silmas pidada RVS § 14 lg 1

viimast lauseosist, mille kohaselt on kahju hüvitamise nõudeõigus isikul, kes kuulub õigustloova

akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Siinkohal tuleb rõhutada, et

mitte kõik inimesed ei saanud omandireformi käigus nende kasutuses olnud eluruume

erastada. Mõned jäid sellest võimalusest ilma seetõttu, et eluruumid, mida nad kasutasid

samamoodi oma koduna nagu R.-E. L., asusid hoonetes, mis kuulusid tagastamisele;

samamoodi ei saanud eluruume erastada (ehk sisuliselt tegelikult väärtusest kordades

madalama hinna eest omandada) need, kes olid okupatsiooniperioodil ise endale eluruumi

soetanud (individuaalelamu või kooperatiivkorteri ehitanud) ning selleks kulutusi teinud.

Eelkõige õiguspäraselt tagastatud elamutes elanud nn. sundüürnike teadmatus oma tuleviku

ees ei olnud põhimõtteliselt väiksem või neid vähem koormav kui R.-E. L. Seetõttu ei saa

väita, et R.-E.L. oleks omandireformi üldises kontekstis olnud konkreetse õigustloova akti

andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isik.

31. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et P.M.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata

jätta. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole

enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik