3-11-1231/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 19.10.2011; Tallinn Haldusasja number 3-11-1231 Haldusasi Vandeadvokaat Indrek Veso kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2011 otsuse tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 03.10.2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – vandeadvokaat Indrek Veso; Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja vandeadvokaat Andres Aavik RESOLUTSIOON Rahuldada kaebus ja tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2011 otsus Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 19.10.2011. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 08.10.2010 pöördus Eesti Advokatuuri poole E. P., kes leidis, et seoses E.-I. H. esindamisega advokaadibüroo Veso & Partnerid juristi Reimo Mets poolt võib olla tegemist advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 3 võimaliku rikkumisega. Eesti Advokatuur algatas aukohtumenetluse.

2. Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2011 otsusega tunnistati vandeadvokaat Indrek Veso süüdi distsiplinaarsüüteos ning talle määrati AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel karistuseks noomitus.

3. Vandeadvokaat Indrek Veso esitas 18.05.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2011 otsuse tühistamise nõudes.

2 4. Tallinna Halduskohtu 16.06.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse ning edastati vastamiseks Eesti Advokatuurile.

5. Tallinna Halduskohtu 08.09.2011 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

6. Vandeadvokaat Indrek Veso taotleb Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2011 otsuse, millega karistati kaebuse esitajat advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 1 alusel noomitusega, tühistamist.

7. Kaebuse esitaja jääb oma Eesti Advokatuurile 19.10.2010 esitatud kirjaliku seisukoha juurde, et büroo blanketi ja andmete kasutamisest Reimo Metsa poolt E.-I. H. esindamisel ei olnud büroopidaja enne vastustaja selgitusnõude saamist teadlik. Veel märgib kaebuse esitaja, et advokaadibüroos tegutsev jurist ei ole ega saagi olla Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lg 3 nimetatud kõrvaline isik. Advokaadibüroos töötavale juristile on kättesaadavad büroo blanketid tema töö tõttu: jurist saab ette valmistada advokaadi jaoks õigusdokumendid advokaadibüroo blanketil. Kuna Reimo Mets oli advokaadibüroo töötaja, siis oli tal juurdepääs ka faili kujul advokaadibüroo blanketile, millele teksti kirjutamine ning E. P. edastamine oli õigusvastane tegevus.

8. Kaebaja leiab, et õige on aukohtu järeldus sellest, et advokaadibüroos tegutsev jurist kasutas omavoliliselt advokaadibüroo blanketti, kuid on sellest hoolimata Reimo Metsa tegevuse eest pannud vastutavaks kaebaja. Aukohus on oma otsuses leidnud, et aukohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav, et advokaadibüroo pidaja võimaldab advokaadibüroos töötaval juristil omavoliliselt tegutseda. Kaebaja märgib, et E.-I. H. ei olnud advokaadibüroo Veso & Partnerid klient. Advokaadibüroo Veso & Partnerid ei ole kunagi sõlminud E.-I. H. kliendilepingut õigusteenuse osutamiseks. Reimo Mets ei osutanud E.-I. H. õigusteenust advokaadibüroo kaudu. Jurist Reimo Mets esindas E.-I. H. nende omavahelise kokkuleppe alusel, millest kaebaja ei olnud teadlik.

9. Aukohus selgitas oma kaevatavas otsuses, et AdvS § 40 lg 3 ja AdvS § 55 lg 2 välistavad ka olukorra, kus advokaadibüroo pidaja võiks töö korraldada selliselt, et klient ise vahetult volitab advokaadibüroo juristi ennast esindama. Nagu kaebaja eelpool märkis, ei ole kaebaja kunagi kohtunud E.-I. H. ning ei teadnud Reimo Metsa tegevusest selles asjas. Kaebajal on võimatu tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei teadnud E.-I. H. ja Reimo Metsa tegemistest midagi. Kaevatavast otsusest ei selgu, milles seisnes advokaadibüroo töö korraldamine selliselt, et klient ise vahetult volitas advokaadibüroo juristi ennast esindama. E.-I. H. pöördus Reimo Metsa kui juristi ja tuttava, mitte advokaadibüroo poole. Kaebaja on seisukohal, et aukohtus ei ole leidnud tõendamist, et E.-I. H. oleks olnud Advokaadibüroo Veso & Partnerid klient. Omavoliliselt advokaadibüroo blanketi kasutamist ei saa käsitleda õigusteenuse osutamisena advokaadibüroo kaudu või vahendusel ja selle eest ei saa vastutama panna advokaadibüroo pidajat.

10. Kaebajale on arusaamatu, kuidas ja millega kaebaja on eiranud AdvS § 40 lg 3, AdvS § 55 lg 2 ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lg 3, mida talle ette heidetakse. Aukohtu otsuses ei ole tõendamist leidnud kaebaja väidetavate tegude/tegemata jätmiste õigusvastasus ja süü. Aukohtu otsusest nähtuvad hinnangud on deklaratiivsed, mida ei toeta ükski tõend.

11. Menetluskulude osas leiab kaebuse esitaja, et kuna aukohtu kui ühe Eesti Advokatuuri organi koosseisus oli AdvS § 15 lg 3 kohaselt kolm vandeadvokaati ja tuginedes Riigikohtu lahendile 3-3-1- 37-05, tuleb menetluskulud jätta poolte kanda.

3

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Eesti Advokatuuri aukohus palub jätta Indrek Veso kaebus Eesti Advokatuuri 14.04.2011 otsuse tühistamiseks rahuldamata.

13. Oma otsuses asus aukohus seisukohale, et advokaadibüroo pidaja on kohustatud võtma tarvitusele meetmed tagamaks seaduse ja kutse-eetika nõuete täitmise büroos tegutsevate advokaatide ja teiste töötajate poolt. Tõhusam kontroll juristi tegevuse üle kaebuse esitaja poolt oleks välistanud Reimo Metsa omavolilise tegutsemise. Advokatuuri eetikakoodeks § 11 lg 3 sätestab advokaadibüroo pidajale kohustuse tagada, et advokaadi või büroo nimega kirjavõi muude dokumentide planke ning büroosümboolikat ei kasutaks kõrvaline isik.

14. Vastustaja on seisukohal, et büroos töötavat juristi tuleb AdvS mõttes lugeda kõrvaliseks isikuks, kuna tema tegevust ei reguleeri advokatuuri liikmete suhtes kehtivad õigusaktid ja advokatuuri enda normdokumendid. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja advokaadibüroo pidajana eetikakoodeksi § 11 lg 3 nõuet täitnud, mille tulemusena sai võimalikuks AdvS § 40 lg 3 nõuete rikkumine.

15. Aukohus on seisukohal, et kaebuse esitaja minetus seisneb eelkõige eetikakoodeksi § 11 lg 3 nõuete eiramises. Kaebuse esitaja büroopidajana ei olnud korraldanud büroo tegevust selliselt, et oleks välistatud blanketi ja büroo sümboolika kasutamine kõrvalise isiku poolt. Selle nõude tõhusam järgimine oleks välistanud E. P. poolt kaebuse esitamise Advokatuurile AdvS § 40 lg 3 nõuete rikkumise kahtluses. Aukohus on seisukohal, et asjas kogutud tõendite põhjal on kaebuse esitaja suhtes tehtud õige ja seaduslik otsus. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebuse esitaja jättis täitmata eetikakoodeksi § 11 lg 3 nõuded.

16. Eesti Advokatuur palub jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2011 otsust, millega tunnistati vandeadvokaat Indrek Veso süüdi distsiplinaarsüüteos ja määrati talle advokatuuriseaduse alusel karistuseks noomitus. Vaidlustatud haldusaktis on asutud seisukohale, et advokaadibüroo pidaja eiras advokaadibüroo tööd korraldades seaduse nõudeid, jättes advokaadi poolse õigusteenuse osutamise tagamata nii nagu seda nõuavad advokatuuriseaduse § 40 lg 3 ja § 55 lg 2. Aukohtu hinnangul esinesid vandeadvokaadi käitumises distsiplinaarsüüteo tunnused kuna ta eksis seaduse ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lg 3 nõuete vastu.

18. Avaldaja arvates ei ole leidnud aukohtu otsuses tõendamist sellised süüteod, mis annaksid aluse distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. I. Veso leiab, et hinnangud on deklaratiivsed, mida ei toeta ükski tõend. Kaebuse esitaja väitel tegutses jurist kliendile õigusteenust osutades omavoliliselt ja seetõttu ei olnud büroopidajal võimalik sellist tegevust ka kontrollida. Avaldaja on asunud veel ka seisukohale, et büroo jurist ei ole kõrvaline isik Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lg 3 tähenduses.

19. Kohus kontrollib ja hindab menetlusosaliste seisukohti lähtuvalt vaidlustatud haldusaktis viidatud õiguslikust regulatsioonist ning haldusasjas sisalduvast materjalist. Kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristus baseerub advokatuuriseaduse § 40 lõikel 3 ja § 55 lõikel 2. Täiendavalt on viidatud ka Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lõikele 3.

4 20. Advokatuuriseaduse § 40 lg 3 kohaselt ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel osutada õigusteenust isikud, kes ei ole advokatuur liikmed, välja arvatud patendivolinikud sama seaduse ja paragrahvi neljandas lõikes sätestatud tingimustel. Advokatuuriseaduse § 55 lg 2 sätestab, et advokaadibüroo pidaja ei või volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat, ega anda ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule, kes ei ole advokaat. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lõike 3 kohaselt peab advokaadibüroo pidaja tagama, et advokaadi või büroo nimega kirjavõi muude dokumentide planke ja trükiseid ning büroo sümboolikat ei kasutaks kõrvaline isik.

21. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole kaebuse esitaja kui advokaadibüroo pidaja volitanud büroo juristi õigusteenust osutama. Selles ei ole ka vaidlust. Käesolevas haldusasja raames on põhiküsimuseks kas kaebuse esitaja peaks alati büroos töötava juristi tegevuse eest vastutama ja kuivõrd oleks see üldse võimalik olukorras, kus jurist tegutseb omavoliliselt. Selles, et jurist taoliselt tegutses, käesoleval ajal enam sisulist vaidlust ei ole. Kaebuse esitaja oli valmis taotlema vajaduse korral ka büroo endise juristi tunnistajana ülekuulamist, kuid vastustaja möönis juristi poolse omavolilise tegutsemise võimalust ning seetõttu avaldaja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest (kohtuistungi protokoll, tl 49). Samas heidab vastustaja kaebuse esitajale ette sellist töökorraldust, mis võimaldas kasutada büroo nimega dokumentide planke.

22. Kohus, analüüsinud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Olukorras, kus büroo jurist tegutseb omavoliliselt, on advokaadibüroo pidaja võimalused piiratud. Vaidlustatud haldusaktis on üldised hinnangud selle kohta, et advokaadibüroo pidaja on kohustatud tagama advokatuuriseaduses ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksis ettenähtud nõuete täitmise, kuid sellest ei ilmne otseselt seda, mille vastu kaebuse esitaja konkreetselt eksis. Tõhusama kontrolli efektiivsus on küsitav olukorras, kus tegutsetakse omavoliliselt. Advokatuuri aukohtu otsusest nähtub, et (kaudne) etteheide on tehtud avaldajale veel tulenevalt sellise olukorra võimaldamisest, kus klient ise vahetult volitab büroo juristi ennast esindama. Selles osas on haldusakt ebatäpne, sest kaebuse esitaja väitel ei olnud isik, kellele õigusteenust osutati, büroo kliendiks. Eelnimetatust peab lähtuma, sest vastupidisele osutavat materjali haldusasjas ei sisaldu. Kaebuse esitajaga tuleb nõustuda ka selles, et büroo töötajaid ei saa pidada täiesti kõrvalisteks isikuteks Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 11 lg 3 tähenduses, sest vastasel korral oleks problemaatiline näiteks dokumentide projektide koostamine büroo sümboolikaga kirjaplangil. Büroo töötajad on kõrvalised isikud iseseisva õigusteenuse osutamise mõttes, kuid seonduvalt büroo sümboolikale juurdepääsu keelamisega oleks see vaieldav. I. Veso arvates ei ole enamikes advokaadibüroodes rakendatud taolisi meetmeid, kus töötajatel puudub juurdepääs dokumentide plankidele, trükistele ja sümboolikale (kohtuistungi protokoll, tl 49). Samas ei ole eelnimetatu kaebuse lahendamise seisukohalt enam tähenduslik, sest kaebus tuleb rahuldada selgelt piiritletud ja tõendatud etteheidete puudumise tõttu vaidlustatud haldusaktis. Advokaadibüroo pidajal on küll kohustused ja vastutus tulenevalt advokatuuriseadusest ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksist, kuid see ei tähenda seda, et distsiplinaarkaristuse määramisel saaks tugineda üldistele põhimõtetele ilma etteheidetavat tegevust või tegevusetust täpselt välja toomata.

23. Menetluskulude hüvitamise taotlusi ei ole haldusasjas esitatud (kohtuistungi protokoll, tl 50).

Enno Loonurm Kohtunik