3-10-2956/42 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 3-10-2956

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2956

Haldusasi A.S. kaebus Tallinna Vangla 03.09.2010 käskkirja nr 80 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja A.S. vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta A.S. kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 17.10.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori (direktori asetäitja julgeoleku ja järelevalve alal direktori ülesannetes) 03.09.2010. a käskkirjaga nr 80 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu" (edaspidi Käskkiri nr 80) kehtestati Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele alates 15.09.2010. a täiendavalt ainete ja esemete loetelu, mis ei ole

2 keelatud asjade loetelus, kuid mis võivad ohustada inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut /tl 17-18/.

2. A.S. esitas 20.09.2010. a Tallinna Vanglale vaide Käskkirja nr 80 vaidlustamiseks, taotledes selle osalist kehtetuks tunnistamist ning osalist muutmist (29.09.2010. a täpsustuse kohaselt käskkirja p-de 1.1, 1.3, 1.4, 1.7 osalist muutmist ja osalist kehtetuks tunnistamist ning jõustumise tähtaja muutmist), mida Tallinna Vangla käsitles Käskkirja nr 80 p-de 1.1, 1.3, 1.4, 1.7 ja 5 osalise kehtetuks tunnistamise taotlusena. Tallinna Vangla edastas kaebuse esitaja vaide 08.10.2010. a kaaskirjaga nr 1-13/41188-3 Justiitsministeeriumile /tl 6-7, 19 pöördel-24/.

3. Tallinna Vangla direktori asetäitja julgeoleku ja järelevalve alal direktori ülesannetes 27.10.2010. a käskkirjaga nr 100 muudeti Käskkirja nr 80 p 1.4 ning lisati punkti sõnastusse „või saadud pakiga" /tl 19/. Kuna Käskkirja nr 80 p 1.4 muudeti vaidemenetluse käigus, siis andis Tallinna Vangla A.S.le võimaluse esitada täiendavad seisukohad. A.S. esitas vaidele lisa, milles ta märkis, et jääb 20.09.2010. a esitatud seisukohtade juurde. Tallinna Vangla edastas 29.10.2010. a kaaskirjaga nr 1-13/41188-5 A.S. 28.10.2010. a täiendavad seisukohad Justiitsministeeriumile /tl 24 pöördel-25/.

4. Justiitsministeerium 01.11.2010. a vaideotsusega nr 11-7/2923 (edaspidi Vaideotsus) jättis A.S. vaide rahuldamata, kuna Käskkirja nr 80 andmine oli õiguspärane /tl 3-5/.

5. 12.11.2010. a esitas A.S. Tallinna halduskohtule kaebuse Käskkirja nr 80 ja Justiitsministeeriumi 01.11.2010. a vaideotsuse nr 1-7/2923 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramise tähtaja tühistamiseks või käskkirja täitmise pidurdamiseks /tl 1-2/. 06.12.2010 täpsustas A.S. oma taotlust, loobudes Vaideotsuse vaidlustamisest /tl 40-41/.

6. Tallinna halduskohus 22.11.2010. a määrusega vabastas A.S. riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ja jättis tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata /tl 27/. 28.12.2010. a määrusega halduskohus vabastas A.S. riigilõivu tasumisest ka kaebuse esitamisel ning võttis tema kaebuse menetlusse /tl 58/.

7. 31.01.2011. a esitas Tallinna Vangla halduskohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 98-101/.

8. Seoses A.S. määruskaebuse lahendamisega kõrgemates kohtutes oli kohtutoimik Tallinna halduskohtust ära ajavahmikul 13.01-27.04.2011 /tl 69, 72, 97/. 05.05.2011 määrusega Tallinna halduskohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 103/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.S. peab Käskkirja nr 80 õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks järgmistel põhjustel. Arusaamatuks jääb, mis kuulub mõiste „hügieenivahendid“ alla. Kaebuse esitaja leiab, et Käskkirja nr 80 p-s 1.1 nimetatud hügieenivahendites tuleb teha erand raseerimisvahendite ja hambaharjade osas, kuna nende läbiotsimine ei ole raskendatud. Neid esemeid ei ole nende tehniliste andmete tõttu absoluutselt võimalik rikkuda. Kaebaja nahk on harjunud kasutama „Gillette Mach 3“, eriti „Gillette Fusion" terasid ning tal on olemas ka vastav käepide (vars), aga Tallinna Vangla kauplus ei paku vastavat valikut.

3 Käskkirja nr 80 p-s 1.3 nimetatud lauamängude ja puzzlede keelamist peab kaebuse esitaja samuti põhjendamatuks, kuna rikutud on kinni peetavate isikute valikuvabadust. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirja p-s 1.3 kehtestatud keeld sunnib kinni peetavaid isikuid ostma kaupu vangla kauplusest, Tallinna Vangla vahendusel OÜ-st VT Marketing, kus kaubavalik on väga väike. Samuti leiab kaebuse esitaja, et käskkirjas on kaubanduslikel eesmärkidel kuritarvitatud mõistet „Julgeolek". A.S. arvates keelatud peaks olema ainult papist ja kartongist lauamängud. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkirja p-s 1.4 sisalduv keeld rikub tema põhiseaduslikku õigust kirjavahetusele. Kiri on informatsioon paberil ja millises vormis see saabub, ei ole kellegi asi. Kaebuse esitaja märgib, et kui eelnevalt oli ajalehtede ja ajakirjade saamine võimalik vähemalt kord kahe kuu jooksul pakis, siis ka sellele pandi täiendav piirang. Kuna vangla kaupluses ei müüda harilikke ega viltpliiatseid, siis leiab kaebuse esitaja, et see piirab vaba aja veetmise võimalusi. Kaebaja joonistab sageli pilte oma poegadele, mis on üks osa suhtlusest lähedastega. Käskkirja nr 80 p 1.7 on absoluutselt põhjendamatu, kuna vangla kaupluses ei müüda märkmikke ja fotoalbumeid ning nende tellimine kaupluse nimekirja on raskendatud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et albumite keelamisega takistab vangla kinni peetaval isikul oma perekondlike mälestuste hoolikat hoidmist või märkmete tegemist. Värvipliiatsite olemasolu on oluline vaba aja veetmisel. Kõik see toob kaasa vastupidise tulemuse: mida rohkem keelatakse vaba aja veetmise võimalusi, seda enam tekib muid probleeme. Kaebuse esitaja vaidlustab ka käskkirja punkti 5, milles on sätestatud käskkirja jõustumise aeg Käskkiri jõustus 12 päeva pärast selle teatavaks tegemist. A.S. leiab, et käskkiri ei saa selliselt jõustuda, kuna sellega rikutakse tema kaebeõigust, kuna käskkirja vaidlustamise protsess võib kesta pikka aega. Nimetatud tähtaeg teeb võimatuks ja mõttetuks edasikaebamise protsessi.

Vastustaja Tallinna Vangla peab A.S. kaebust põhjendamatuks ning palub jätta see rahuldamata. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" (edaspidi VSkE) § 11 kohaselt on vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 15 Ig-s 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. Justiitsministri 06.12.2001. a määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus" (edaspidi TV põhimäärus) § 3 lg 2 p 7 kohaselt annab vangla direktor oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut; sobivad eriti vara kahjustamiseks; võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab justiitsminister määrusega. Nimetatud paragrahvi lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole keelatud ainete loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Justiitsminister on VSkE §-s 641 kehtestanud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. Vanglateenistus kehtestab kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu reeglina vangla direktori üldkorraldusega, mis peab olema kooskõlas VangS § 15 lg 2 nõuetega. Käskkiri nr 80 on käsitletav vangla direktori üldkorraldusena, mis on antud VangS § 15 lg 4 ning TV põhimääruse § 3 lg 2 p 7 alusel. Eelpooltoodud õigusaktidest tuleneb pädevus keelata vanglas esemeid või aineid nii justiitsministrile kui vanglateenistusele. VangS ei tee vahet, kas ja milliseid aineid kumbki haldusorgan keelata võib. VSkE § 11 kohaselt on direktori pädevuses teha otsus VangS § 10 lg 2, § 15 lg 4, § 22, § 32, § 33 lg 1, § 39 lg 4 ja § 99 alusel. Tallinna Vangla direktori käskkiri on välja antud just VangS § 15 lg-s 4 toodud kaalutlustel. Tuginedes eeltoodule võib asuda seisukohale, et juhul, kui vanglateenistus leiab, et mingi aine või ese nimetatud tingimustele vastab, on tal õigus see

4 vanglas keelata. Seega oli vangla direktoril käskkirjade väljaandmisel olemas õiguslik alus (nii pädevuskui ka volitusnorm), mistõttu on käskkirjad õiguspärased. Käskkirja nr 80 põhjenduseks on toodud vangla üldise julgeoleku tagamine. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 54 leiab Tallinna Vangla, et vaidlustatud käskkiri on kaalutletud ning piirangud on proportsionaalsed, käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastav vorminõuetele. Seega on vaidlustatud käskkiri õiguspärane. Kaebuse esitaja palub kaebuses arvestada Justiitsministeeriumile esitatud vaide põhjendustega. Vaidemenetluses vaidlustas kaebuse esitaja Käskkirja nr 80 punkte 1.1, 1.3, 1.4, 1.6, 1.7 ja 5 ning taotles nende osalist muutmist või kehtetuks tunnistamist. Käskkirja nr 80 p 1.1 osas Tallinna Vangla leiab, et kuna on olemas väga eriliigilisi hambaharju (nt seest õõnsa varrega hari) ja raseerimisvahendeid, siis on nendesse võimalik peita vanglas keelatud aineid, mille sattumine vangla territooriumile ohustaks vangla julgeolekut. Käskkirja p-s 1.1 kehtestatud piirang ei kahjusta kinni peetavate isikute õigusi sedavõrd, et oleks vajalik teha erand hambaharja ja „Gilette Fusionit" väljastpoolt vanglat saamiseks. Oluline on siinjuures rõhutada, et hügieenitarbeid jms on võimalik kinni peetaval isikul osta vangla kauplusest, sest vaid sellisel viisil on tagatud, et originaalpakendisse ei ole lisatud keelatud ained. Samuti on hügieenitarvete puudumise korral kinnipeetaval võimalus taotleda vanglalt kord kvartalis hügieenitarvete pakki, mis muuhulgas sisaldab hambaharja ja raseerimisvahendeid, kui kinnipeetaval endal puuduvad selleks rahalised vahendid. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei saa kasutada temale meelepäraseid konkreetse nimetusega habemeajamisvahendeid, on paratamatu ebamugavus, mis on tingitud kaebuse esitaja viibimisest vanglas. Käskkirja nr 80 p 1.3 osas märgib vastustaja, et vaidlustatud käskkirja p 1.3 põhjendustest nähtub, et samuti on võimalik lauamängude ja puzzletükkide vahele ja peale kleepida narkootilisi aineid, mida vanglateenistusel on raske või võimatu avastada. Keelatud esemete ja ainete vangla territooriumile sattumine seab otseselt ohtu vangla üldise julgeoleku. Käskkirjas on piisavalt põhjendatud, kuidas käskkirjas nimetatud esemete saatmisel vanglasse võib ohtu sattuda nii vanglas viibivate isikute tervis, julgeolek kui ka vangla üldine julgeolek. Samas on käskkirja andmisel arvestatud ka muude pooltja vastuargumentidega. Käskkirjast nr 80 nähtub, et riknenud toiduainete sattumine vangla territooriumile seab ohtu kõigi vangla territooriumil viibivate isikute tervise. Samuti seab ravimite kontrollimatu tarvitamine ohtu nii kinni peetava isiku enda kui ka tema kaaskinnipeetavate tervise. Samas on arvestatud ka asjaoluga, et kinni peetavatele isikutele on tagatud toitlustamine kolm korda päevas, arstiabi, ajalehtede lugemine kolme päeva jooksul, raamatukoguteenuse kasutamine, vangla kauplusest sisseostude tegemine iga kahe nädala tagant, vangla vormiriietus, vajadusel hügieenitarbed. Tulenevalt eeltoodust on käskkirja andmisel arvestatud kõiki pooltja vastuargumente ning samuti põhjendatud, kuidas keelatud esemete sattumine vangla territooriumile võib ohtu seada vangla julgeoleku. Seega on kaebuse esitaja väide, et käskkirjas on kuritarvitatud mõistet „julgeolek", alusetu. Narkootilisi aineid on võimalik kleepida ka puidust, plastikust vms materjalist valmistatud lauamängu peale ja sisse ning seega on kaebuse esitaja väide, et keelatud peaks olema ainult paberist või kartongist lauamängud, asjakohatu. Tulenevalt VangS § 48 lg-st 1 võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Tallinna Vangla kaupluses müügil olevate kaupade nimekiri koostatakse igakuiselt Justiitsministeeriumi poolt ning nimekirjas on kõik igapäevaeluks vajalikud tooted olemas. Muuhulgas on vangla kauplusest võimalik osta lauamänge. Vangla kaupluses müüdavate kaupade valik võib olla tõepoolest mõnevõrra väiksem, kui suurtes kauplusekettides väljaspool vanglat, kuid seda ei saa pidada piisavaks argumendiks, miks peaks kinni peetav isik igal juhul väljastpoolt vanglat saama kirjaga

5 esemeid, mille vanglasse saabumise viis võib seada ohtu nii kinni peetavate isikute kui vangla üldise julgeoleku. Seoses kaebuse esitaja väidetega Käskkirja nr 80 p 1.4 kohta Tallinna Vangla selgitab, et kinnipeetavate õigus kirjavahetusele tuleneb VangS § 28 lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. VangS § 29 lg 1 kohaselt on vanglal õigus avada kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad vanglateenistuse juuresolekul ning võtta kirjast ära esemed, mille omamine vanglas on keelatud. Vaidlustatud käskkirjaga ei piirata kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid piiratakse kirjas saadetavate ainete ja esemete saatmist. Ka VangS §-s 28 sätestatud kinnipeetava õigus kirjavahetusele ei ole piiramatu ega tähenda seda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille omamine on kinnipeetavale vanglas keelatud. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-3-09 on märgitud, et VangS § 28 lg 1, § 105 lg 2 ega ka muud õigusnormid ei ole andnud justiitsministrile volitust vangla sisekorraeeskirja kehtestamisel määrusega täiendavalt piirata kinnipeetavate kirjavahetuse sisu või kirjas sisalduvate võimalike esemete ringi, samuti seada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks, siis on VSkE § 461 ja § 50 lg 3 esimene lause formaalselt PS- iga vastuolus. Samas märkis halduskolleegium, et on võimalik, et kinnipeetavale saabunud kirjast osutub vajalikuks võtta ära mõni keelatud ese VangS § 15 lg 2 ja VSkE § 641 tähenduses. Tulenevalt VangS § 15 lg-st 4 võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustele. Käskkirjaga nr 80 ei keelustata vanglasse maksikirjade saatmist ega reguleerita kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid kehtestati üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu. Samas on kinni peetavatel isikutel ajalehti ja ajakirju võimalik tellida vanglateenistuse vahendusel. Kaebuse esitaja on käesoleval ajal vahistatu staatuses ning õigusaktidest tulenevalt on tal võimalik saada pakke ning tulenevalt VSkE §-st 741on vahistatule lubatud pakis saata riideesemeid ja jalanõusid; küünelõikurit ja kammi; kirjatarbeid, sealhulgas paberit, kirjutusvahendeid, ümbrike, marke, postkaarte; raamatuid, perioodilisi väljaandeid, õigusakte; religioosset sümboolikat ja fotosid. Seega on alusetu kaebuse esitaja väide, et piiratud on ajalehtede ja ajakirjade saamine pakis. Lisaks on Tallinna Vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirjas muuhulgas harilik pliiats, seega on kaebuse esitajal võimalik osta harilikke pliiatseid vangla kauplusest. Käskkirja nr 80 p 1.7 põhjenduste kohaselt on fotoalbumi taskute ja kaante või märkmiku vahele võimalik peita erinevaid keelatud esemeid (sim-kaardid, pulbrilised ained), mida vanglaametnikul on raske avastada. Vanglateenistuse ametnikul ei ole võimalik fotoalbumi kaasi või taskuid kontrollida neid avamata, kuid sellisel juhul võib juhtuda, et lõhutakse kaaned ja taskud ning albumit ei ole võimalik kasutada. Märkmikulehtede vahele on võimalik kleepida keelatud aineid ning sellest tulenevalt oleks vajalik iga lehekülje eraldi kontrollimine, mis on ajaja töömahukas. Seega nähtub põhjendustest, et fotoalbumi ja märkmiku sees ja vahel on võimalik vanglasse toimetada keelatud aineid ning samas juhul, kui vanglateenistus läbiotsimise käigus lõhub fotoalbumi või märkmiku, ei ole kinni peetaval isikul siiski võimalik nimetatud esemeid kasutada perekondlike mälestuste hoolikaks hoidmiseks. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla siiski peaks ühelt poolt kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetud fotoalbumeid ja märkmikke põhjalikult kontrollida. Samas ei garanteeri ka kontroll, et kirjas saadetud esemetest leitakse kõik vanglas keelatud esemed, mis võivad vangla julgeolekut ohustada, kui satuvad kinni peetavate isikute kätte. Märkmeid on võimalik teha ka vihikusse või kaustikusse, mida müüakse vangla kaupluses. Kaebuse esitaja vaidlustab ka käskkirja p 5, milles on sätestatud käskkirja jõustumise aeg. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või

6 kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vaidlustatud haldusakti allkirjastas 03.09.2010. a Tallinna Vangla direktori asetäitja julgeoleku ja järelevalve alal direktori ülesannetes. Kinni peetavatele isikutele tutvustati käskkirja alates 04.09.2010. a, et neil oleks enne käskkirja jõustumist, 15.09.2010. a, mõistliku aja jooksul (u 10 päeva) oma vabaduses viibivatele lähedastele teada anda esemetest ja ainetest, mida vanglas viibival kinni peetaval isikul on keelatud omada. Seega jõustus vaidlustatud käskkiri 15.09.2010. a ning jõustumisest alates hakkas omama ka mõju kinni peetavate isikute õigustele. Kinni peetavatel isikutel oli seejärel võimalik käskkiri vaidemenetluses vaidlustada, mida A.S. ka tegi. Kuna Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebuse esitaja kaebeõigust, siis on tema väide, et seoses käskkirja p-s 5 toodud jõustumise kuupäevaga rikub vangla tema õigusi, alusetu. Kinnipeetav võib vanglas omada asju, mille omamine ei ole vastavalt VangS § 15 lg-le 2 keelatud. Lõige 2 sisaldab kooskõlas põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 lg-tega 1-2 omandiõigusesse sekkumise aluseid kinnipidamiskohas. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 3 lõige 1 esimese lause kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. VangS § 15 lg 4 annab vanglateenistusele seadusliku aluse täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kui vastavad sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Täiendava keelu eesmärki tuleb põhjendada. Piirangute kontekstis vanglas on Riigikohuski võtnud kasutusele mõiste piirangu eesmärgipärasus, hinnates seda enne proportsionaalsuse testi kasutamist, mis tähendab seda, et vangla kontekstis on piirang eesmärgipärane, kui ta hõlmab vangistuse täideviimise kasvõi ühte eesmärki. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Antud juhul on piirangu eesmärgiks VangS § 6 lg-s 1 toodud õiguskorra kaitse tagamine, millega seondub VangS § 66 lg-st 2 tulenev kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistuse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Riigikohus on möönnud, et õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina laiemalt tähendab põhiseadusliku väärtusena riigi sisemise rahu kaitset, mis hõlmab ka seda, et tagatud on ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus). Väljastpoolt vanglat maksikirjaga esemete saatmisega kaasnevad kõrgendatud riskid keelatud esemete ja ainete vanglasse jõudmiseks, mis aga on otseselt ohuks õiguskorra kaitse tagamise eesmärgi saavutamisele. Vaatamata sellele, et kinnipeetaval ei ole õigust saada pakke (vahistatul on) ja maksikirja käsitletakse postiseadusest tulenevalt kirjana, on maksikirja iseloomust (suurus, sisu) tulenevalt võimalik seda võrrelda mitmeski mõttes pakiga. Pakkidega seonduvat problemaatikat on EIÕK analüüsinud asjas Aliev vs Ukraina (2003), milles kohus möönis, et pakkide saamisele kohaldatavate piirangute vajadus tuleneb ka pakkide läbitöötamisega seotud logistilistest probleemidest, kui neid saabud vanglasse, kus viibib üle 3000 kinnipeetava. Seega, kui kinnipeetavatel oleks piiramatu õigus saada pakke, tähendaks see suurel hulgal lisatööd vanglateenistujatele, kes peavad kontrollima iga pakki põhjalikult selleks, et tagada vangla julgeolek. Vanglarežiimi eesmärk on kaitsta avalikkust ühiskonnale ohtlike isikute eest, kuid samuti kaitsta kinnipeetavaid teiste kinnipeetavate eest. Seega on legitiimseks eesmärgiks vanglateenistujale see, et kõik julgeolekuriskid peavad olema vähendatud või piiratud. Samal ajal peab aga olema saavutatud mõistlik tasakaal kinnipeetava õiguse (pidada kontakti välismaailmaga) ja julgeolekukaalutluste vahel.

KOHTU PÕHJENDUSED

7

1. Kaebusest nähtuvalt A.S. iseenesest ei sea kahtluse alla Tallinna Vangla direktori (või tema ülesannetes tegutseva ametniku) õigust sellesisulist haldusakti, nagu käesolevas asjas vaidlustatud Käskkiri nr 80, anda. Kohus leiab samuti, et vastustaja on veenvalt osutanud õigusnormidele, millest tuleneb põhimõtteline pädevus Käskkirja nr 80 andjale. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole Käskkiri nr 80 ka esmakordne sellekohane vangla direktori käskkiri, vaid asendab 24.08.2009 käskkirja nr 60, mida on ka eelnevalt muudetud /tl 15-16/. Antud juhul on kaebaja vaidlustanud Käskkirja nr 80, kuna sellega väidetavalt õigusvastaselt, ebaproportsionaalselt piiratakse tema õigusi kasutada vanglas teatud hügieenija vaba aja veetmise vahendeid, samuti kaebaja põhiseaduslikku õigust kirjavahetusele ja kaebeõigust. Kuivõrd kaevatud käskkirjaga keelatakse Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel käskkirjas nimetatud esemete ja ainete omamine ja teatud viisil saamine vanglas ja A.S. viibib vanglas vahistatuna, siis ei ole kahtlust, et Käskkiri nr 80 (koos 27.10.2010 käskkirjaga nr 100 tehtud muudatustega) võib rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Seega asub kohus kontrollima käskkirja õiguspärasust. Ühtlasi kohus märgib ennetavalt, et kaebusest nähtuvalt A.S.l ei ole pretensioone Käskkirja nr 80 p-de 1.2, 1.5, 1.8, 1 - 4 ega 6 suhtes, mistõttu kohus neid käesolevas otsuses ei puuduta. Kuna kaebaja ei ole väitnud ega põhjendanud, et ka viimatinimetatud sätted vaidlustatud käskkirjas oleksid õigusvastased ja rikuksid tema õigusi, siis puudub kaebajal alus taotleda Käskkirja nr 80 tervikuna tühistamist. Kaebaja saab taotleda vaid käskkirja osalist tühistamist nende sätete osas, mille kohta ta on esitanud eelnevalt vaides ja praegu kohtukaebuses oma vastuväited ja mis väidetavalt tema õigusi piiravad. Seega kaebuse põhjendatuse korral tühistab kohus Käskkirja nr 80 üksnes kaevatud osas.

2. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vanglas keelatud ained ja esemed oma oluliste tunnuste järgi on sätestatud VangS § 15 lg-s 2. Nendeks on ained ja seemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Täpsemalt on kehtestanud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu VangS § 15 lg-s 3 sisalduva volitusnormi kohaselt justiitsminister oma määrusega, s. o VSkE §-s 641. Et eeltoodud loetelud ei ole ammendavad nähtub VangS § 15 lg-st 4 (24.07.2009 jõustunud 15.06.2009 seaduse redaktsioonis), mille kohaselt vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele, st täiendavalt keelatavad ained ja esemed peavad samuti ohustama inimese julgeolekut, sobima eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sisulisest küljest on just nimetatud säte olnud Käskkirja nr 80 andmise aluseks. VangS § 15 lg 4 sõnastusest on ilmne, et täiendavate piirangute kehtestamine on vangla kaalutlusotsus.

Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg-test 2 ja 3 tulenevalt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

8 3. Käskkirja nr 80 p 1.1 keelab toiduja maitseained; taimsed tooted; vedelad ja pulbrilised ained; tubakatooted ning hügieenivahendid, sealhulgas tualettpaber, salvrätikud, hügieenisidemed, seebid, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Vedelad ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud mahutite sisu. Käskkirja p 1.3 keelab raadiod, televiisorid, videovõi helikassettmagnetofonid või muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed (sh lauamängud ja puzzled) ning veekeetjad ja -filtrid, mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest. Käskkirja p 1.4 keelas ajalehed ja ajakirjad, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel. 27.10.2010 käskkirjaga nr 100 tehtud muudatuse redaktsioonis keelas p 1.4 ajalehed ja ajakirjad, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel või saadud pakiga. Käskkirja p 1.6 tulenevalt on keelatud viltja geelpliiatsid, värvid (guašš-, vesi-, akrüülvärvid jms), harilikud pliiatsid ja mitteavatavad pastapliiatsid, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest ning korrektorid ja kleebitavad kaunistused (pildid, kujundid jne). Käskkirja p 1.7 keelab aga patareid, mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest, ning märkmikud ja fotoalbumid, mis on saadetud väljastpoolt vanglat. Kohus leiab, et Käskkirjas nr 80 on toodud nii selle andmise õiguslik kui ka faktiline alus koos kaalutlustega. Nähtuvalt iga punkti juures esitatud põhjendustest on vastustaja lähtunud nimelt VangS § 15 lg-st 2, ning märkinud, et selliste esemete keelamine on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende omamine seab ohtu nii vanglatöötajate kui ka kinnipeetavate isikute tervise. Ühtlasi on igakordselt selgitatud, milles seisneb väidetav oht. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, sh proportsionaalne haldusakt, mis sellisena ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mille kaitseks ta on kohtusse pöördunud. Kohus nõustub põhilises vastustajaga ning peab oluliseks rõhutada oma seisukoha põhjendamiseks alljärgnevat.

4. Kohus möönab, et Käskkiri nr 80 riivab kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna seab piiranguid teatud esemete ja ainete vabale soetamisele, omamisele ja kasutamisele. Samas, juba ainuüksi vanglasse sattumine piirab isiku mitmeid õigusi. Isik satub kinnipidamisasutusse oma tegude tõttu ja peab arvestama, et vabaduse piiramisega kaasnevad ka muud piirangud. A.S.l tuleb mõista, et vangla näol ei ole tegemist sanatooriumi vm meeldiva vaba aja veetmise kohaga. Seega on arusaamatu ja kohatu pidada oma õigusi rikkuvaks teatud konkreetse kaubamärgi (nt „Gillette Mach 3“, eriti „Gillette Fusion" terad) või kõrgema kvaliteedi või paremate omadustega asjade (nt värvipliiatsid harilike pliiatsite asemel), millega isik on vabaduses olles harjunud, kasutamise mittevõimaldamist. Konkreetse meelepärase habemeajamisvahendi või värvipliiatsite kasutamise piiramine või teatud kaupade vangla kaupluse nimekirja raskendatud tellimine jms on paratamatu ebamugavus, mis kaasneb kaebaja kui vahistatu viibimisega vanglas. Oluline on see, et Käskkirjas nr 80 loetletud esemed ja ained ei ole sugugi kõik kinni peetaval isikul absoluutselt keelatud, vaid keelatud on üksnes enamiku nende omandamine muul viisil kui vanglateenistuse või vanglas asuvast kauplusest ostmise kaudu. Et kaupluse sortiment ei vasta A.S. kõrgendatud nõudmistele, ei saa käsitada tema õiguste rikkumisega juba ülaltoodud põhjustel. Näiteks, märkmeid ei pea tegema üksnes märkmikku, vaid neid võib teha ka vihikusse või kaustikusse või muule paberile. Kuna VSkE § 741 lubab vahistatule pakis saata muu hulgas kirjatarbeid, sealhulgas paberit, kirjutusvahendeid, ümbrike, marke, postkaarte; raamatuid, perioodilisi väljaandeid, fotosid, siis ei ole kaebajal takistatud ei pojale joonistamine, märkmete tegemine ega perefotode kaudu perekondlike sidemete säilitamine vms. Justiitsministeerium on Vaideotsuses lisaks õigesti selgitanud nt p 1.1 kohta, et hügieenitarvete ja rahaliste vahendite puudumisel on kinni peetaval isikul võimalik taotleda vanglalt kord kvartalis hügieenitarvete pakki, mis muuhulgas sisaldab hambaharja ja raseerimisvahendeid. Seega ka rahaliste vahendite puudumisel ei jää kaebaja ilma hädavajalikust. Liiatigi, kui pere saaks kaebajale

9 saata vabadusest talle meelepäraseid vajalikke esemeid, siis saab ta selle asemel kanda ka kaebaja arvele rahalisi vahendeid vastatavate asjade soetamiseks vanglas lubatud viisil.

5. Vangla on käskkirjas toodud põhjendustest/kaalutlustest nähtuvalt hinnanud olulisemaks väärtuseks vajaliku vangla julgeoleku tagamist, sh vanglatöötajate ja kinnipeetavate isikute tervise tagamist. Kui kaalul on ühelt poolt kinnipidamisasutuse ja seal viibivate isikute turvalisus ja julgeolek, mille tagamiseks tuleb vanglal teha ebamõistlikult suuri jõupingutusi, mis samas ei pruugi täielikult vilja kanda (keelatud ained ja esemed ei pruugi alati saada avastatud), ning teisalt kaebajale põhjustatavad teatavad ebamugavused ja seatavad piirangud, mida omakorda leevendab võimalus enamikku kõnealuseid esemeid ja aineid muretseda nt vangla kauplusest või asendada muu sarnasega, siis on selge, kumb huvi on kaalukam. Liiatigi on VangS § 15 lg-st 2 tulenevad eesmärgid piirangute seadmiseks ka iga kinni peetava isiku enda huvides. Järelikult on Käskkirjaga nr 80 kehtestatud piirangud kohased, sobivad ja vajalikud, st proportsionaalsed abinõud saavutatava eesmärgi suhtes. Seega vangla ei ole käskkirjas kuritarvitatud mõistet „julgeolek" kaubanduslikel eesmärkidel. Kohtu arvates vanglal on õnnestunud saavutada mõistlik tasakaal kinni peetava isiku õiguste (sh hoida positiivset sidet välismaailmaga) ja julgeolekukaalutluste vahel. Kuivõrd käskkirja p 1.4 osas on juba enne kaebaja vaide läbivaatamist tehtud muudatus, mille järgi on lubatud ajalehtede ja ajakirjade saamine ka pakiga (lisaks saamisele vanglateenistuse poolt või tellimisele vanglateenistuse vahendusel), siis on A.S. kaebuse väited nimetatud punkti tema õigusi rikkuvast iseloomust ilmselgelt alusetud. Ammugi ei saa kõnealune säte rikkuda kaebaja põhiseaduslikku õigust kirjavahetusele, kuna käskkirja selle punktiga nimetatud küsimust ei reguleerita. Teisalt peab kohus vajalikuks märkida, et ka kinni peetavate isikute õigus kirjavahetusele ja pakkide saamisele ei ole tulenevalt VangS §-st 28 (vt eriti lg 3) ja §-dest 96- 98 piiramatu. Mis puutub Käskkirja nr 80 p-ga 5 A.S. kaebeõiguse rikkumisse, siis ka seda väidet peab kohus põhjendamatuks. Kaebaja on saanud tähtaegselt esitada käskkirja peale nii vaide kui ka kaebuse ja taotleda sealjuures ka esialgset õiguskaitset, mistõttu ta on saanud oma kaebeõigust igati realiseerida. Käskkiri jõustus 15.09.2010. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirja kinni peetavatele isikutele tutvustamise ja käskkirja jõustumise vahele jäänud vähemalt 10-päevane ajavahemik oli piisav selleks, et kinni peetavad isikud saaks lähedastele teada anda esemetest ja ainetest, mida on kinni peetavatel isikutel keelatud omada või väljastpoolt vanglat saada. Neil asjaoludel ei kuulu A.S. kaebus üheski punktis rahuldamisele.

6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus jätab A.S. kaebuse rahuldamata. Samas ei ole Tallinna Vangla HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud. Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda.

Hurma Kiviloo kohtunik