3-09-1482/110 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-1482 Haldusasi MAXIMA Eesti OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 02.06.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/4540-2 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja MAXIMA Eesti OÜ, esindaja advokaat Vaido Põldoja Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindaja Katre Kuhi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21.03.2011 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MAXIMA Eesti OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 05.09.2011 ja 19.09.2011

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2011 kohtuotsus haldusasjas nr 3-09-1482 osas, millega jäeti rahuldamata MAXIMA Eesti OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 02.06.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/4540-2 tühistamiseks täiendavalt määratud käibemaksu osas summas, mis ületab 270 000 krooni ja täiendavalt määratud tulumaksu osas summas, mis ületab 499 231 krooni. 2. Teha selles osas uus otsus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 02.06.2009 maksuotsus nr 12.2-3/4540-2 täiendavalt määratud käibemaksu osas summas, mis ületab 270 000 krooni, ja täiendavalt määratud tulumaksu osas summas, mis ületab 499 231 krooni. 3. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata ja MAXIMA Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. 4. Välja mõista Maksu- ja Tolliametilt Põhja maksu- ja tollikeskuselt 2979 (kaks tuhat üheksasada seitsekümmend üheksa) € menetluskulude katteks MAXIMA Eesti OÜ kasuks.

3-09-1482

2(13) EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse teatavaks tegemisest, so hiljemalt 11.11.2011. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 02.06.2009 maksuotsusega nr 12.2-3/4540-2 määrati MAXIMA Eesti OÜ-le (edaspidi kaebaja) täiendavalt tasumiseks käibemaksu summas 405 000 krooni ning tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 748 846 krooni. Maksuotsuse kohaselt tuvastati kontrolli käigus, et 12.11.2007 on OÜ Linnuse Pande väljastanud kaebajale arve nr 20070076 kogusummas 885 000 krooni (sh käibemaks 135 000 krooni) selgitusega „maaklerteenuse eest vastavalt lepingule“, kuid tegelikult ei ole kaebaja nimetatud äriühingult maaklerteenust soetanud. Eeltoodu on tõendatud asjaoludega, et kinnistu eelmise omaniku OÜ Tial esindaja väitel suheldi kinnistu müügi teemal kaebaja esindaja Allan Järvisega; A. Järvine kinnitas, et nimed Kalev Jalasto ning OÜ Linnuse Pande on talle võõrad; kaebaja pole esitanud täiendavaid tõendeid tehingu toimumise kohta ning maaklerteenuse hind on ebamõistlikult suur.

Samuti tuvastati kontrolli käigus, et OÜ Svolpet on väljastanud kaebajale 05.07.2007 arve nr SV-070107 kogumaksumusega 590 000 krooni (sealhulgas 90 000 krooni käibemaks) selgitusega „maaklerteenuse eest, vastavalt maaklerilepingule 01.02.2007“ ja 15.10.2007 arve nr SV-070185 kogusummas 1 180 000 krooni (sealhulgas 180 000 krooni käibemaks) selgitusega „maaklerteenuste eest, vastavalt maaklerilepingule 15.05.2007, akt 08.09.2007“, kuid tegelikult ei ole kaebaja nimetatud äriühingult maaklerteenust soetanud. Eeltoodu on tõendatud asjaoludega, et kaebajal oli eraldi osakond kinnisvara soetamiseks; maakleritasu 10% ostuhinnast on ebamõistlik osutatud teenuse sisust tulenevalt; OÜ Svolpet juhatuse liige ei viibinud lepingu sõlmimise ajal Eestis, tema passikoopial, lepingus ja arvetel olevad allkirjad on erinevad, ta on käinud Eestis ainult 2 korda ega oma kontakte Eestis kinnisvara otsimiseks; OÜ Svolpet teine juhatuse liige on tunnistatud 100% töövõimetuks ning varasema seletuse kohaselt on tegemist variisikuga; OÜ Svolpet 2007. aasta majandusaasta aruande kohaselt moodustas äriühingu müügikäibe metallkonstruktsioonide tootmine ning 2007 oktoobrikuu müügikäive ei sisalda kaebajale esitatud arvet; OÜ Svolpet pangakontolt võeti sularaha välja ja pangakontodelt ei nähtu majandustegevust iseloomustavaid tehinguid; kaebaja töötaja A. Järvine kinnitas, et nimed Andrey Karpunkin ja OÜ Svolpet on talle võõrad ning Räpina kinnistuga tegeles tema üksi; OÜ Varaconsulting juhatuse liige kinnitas, et nimetatud firma leidis kaebajale Jüri alevikus Aleviku tee/Teriku tn 2 kinnistu ning teenuse vahendamisel tegutsesid nad koostöös OÜ-ga CKE Citykinnisvara Ekspert. Eelnevast tulenevalt on kaebaja alusetult arvestanud maha sisendkäibemaksu kokku 405 000 krooni ning jätnud maksmata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt summas 748 846 krooni.

2. MAXIMA Eesti OÜ esitas 08.07.2009 halduskohtule kaebuse Põhja MTK 02.06.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/4540-2 tühistamiseks. Kaebust põhjendati järgmiselt.

3-09-1482

3(13) Kaebaja sõlmis OÜ-ga Linnuse Pande 16.08.2007 maaklerlepingu, mille alusel osutatud teenuse eest tasus kaebaja OÜ-le Linnuse Pande 885 000 krooni. Maksuhalduril on olemas OÜ-ga Linnuse Pande 16.08.2007 sõlmitud maaklerleping, 11.10.2007 akt, OÜ Linnuse Pande arve, 05.10.2007 ostu-müügileping ja kinnistu eest tasumise dokumendid ning kaebaja ja OÜ Linnuse Pande on kinnitanud tehingu toimumist. Kaebajale jääb arusaamatuks, milliseid täiendavaid tõendeid oleks kaebaja pidanud või saanud maksuhaldurile esitada.

OÜ Tial on 23.12.2008 selgitustes öelnud, et OÜ-ga Tial võttis ühendust kaebaja esindaja Allan Järvine. OÜ Tial aga ei saa teada, kas ja milliseid vahendajaid kaebaja kasutas ning kas Allan Järvise poolt OÜ Tial poole pöördumine oli vahendaja töö tulemus või mitte. Maksuhaldur jättis rahuldamata kaebaja taotluse võtta seletus Arunas Zimnickaselt, kes sõlmis maaklerlepingu OÜ-ga Linnuse Pande. Maksuhaldur on lugenud tehingu mittetoimunuks vaid Allan Järvise selgituste põhjal. Allan Järvine oli tavaline kinnisvaraspetsialist, kes ei pidanudki teadma kinnistute soetamiseks sõlmitud teenuselepingutest. Allan Järvine võttis ühendust OÜ-ga Tial, kuna talle andis vastava ülesande Arunas Zimnickas.

Maaklerteenuse hind on tehingupoolte vahelise kokkuleppe tulemus ning maksuhalduri pädevuses ei ole hinnata otstarbekuse küsimusi. Käesoleval juhul on kaebaja tasunud tehingupartnerile vaid pangaülekandega. Seega on tuvastatav, kellele ja mille eest kaebaja tasus.

OÜ-ga Svolpet on kaebaja sõlminud 01.02.2007 maaklerteenuse lepingu Räpina kinnistu osas ja 15.05.2007 maaklerteenuse lepingu Harjumaa kinnistu osas. Nimetatud lepingute alusel on OÜ Svolpet väljastanud 05.07.2007 ja 15.10.2007 arved, mille kaebaja tasus pangaülekandega. Asjaolud, mis seonduvad OÜ Svolpet tegevusega, ei ole kaebaja maksustamisel asjakohased. Kaebaja on heauskselt sõlminud lepingu maakleriga, leping on mõlemalt poolt korrektselt täidetud ning kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüja ei pruugi olla tegelikuks müüjaks. Kaebajal on tehingute kohta olemas lepingud, üleandmise akt ja arved ning kaebaja tasus OÜ-le Svolpet saadud maaklerteenuste eest pangaülekandega. Teenuste reaalset saamist OÜ-lt Svolpet oleks saanud kinnitada ka Arunas Zimnickas, kelle kaudu kaebaja suhtles OÜ-ga Svolpet. Maksuhaldur on jätnud arvestamata, et 2006-2007 olid kinnisvaraturul n.ö tõusuaastad ning jaemüüjate seas valitses pidev konkurents laienemise osas. Seetõttu soovis kaebaja kasutada enda äriliste huvide kaitsmiseks kõiki võimalikke kanaleid, sh kaebaja enda kinnisvaraosakonda ning maaklerteenuse pakkujaid. Kui mõne kinnistu omanikuga võttiski ühendust Allan Järvine, siis ei tähenda see, et Allan Järvine leidis ise kinnistute müüjad. Samuti ei pea kinnistu müüja ega Allan Järvine teadma, kuidas kaebaja leidis kinnistu. Maksuhaldur on jätnud võtmata selgitused Arunas Zimnickaselt.

Maksuotsus tuleks tühistada ka seetõttu, et sellest ei selgu, kas maksuhalduri arvates teenust ei osutatud või teenus osutati, kuid muu isiku poolt.

3. Vastustaja Põhja MTK vaidles kaebusele vastu, leides, et maksuotsuse põhjendusi ja tõendeid pole kaebaja ümber lükanud.

4. Tallinna Halduskohtu 21.03.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, peab kaebaja tõendama, et maks on määratud valesti.

3-09-1482

4(13) Õige on kaebaja seisukoht, et maksustamine ei saa järgneda üksnes seetõttu, et isik on teinud majanduslikult küsitava tehingu. Samas on Tallinna Ringkonnakohus 25.02.2010 otsuses nr 3-09-778 leidnud, et kontrollivolitused on maksuhalduril olemas, kui tekivad kahtlused tehingu toimumises ning paratamatult on sellisel juhul üheks kontrollivõtteks hinnata, milline on tehingu eesmärk ning kas makstud tasu oli saadud kasuga vastavuses. Vaidlusaluste maaklerteenuste hind oli kokku 2 065 590 krooni ning kohus ei pea usutavaks, et kaebaja (isegi kui maksuhalduri poolt kahtluse alla seatud maaklerteenuse eest makstav tasu oli kaebaja kulutuste osas marginaalne) oleks sellise kulutuse teinud ilma olulise vajaduseta. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisnes oluline vajadus sellise maaklerteenuse järele.

Kohtuistungil tunnistusi andnud Arunas Zimnickas ei mäletanud maaklerteenuse ostmist OÜ- lt Linnuse Pande ega Kalev Jalasto nimelist isikut (kd II, tl 80, 83). Asjas puudub vaidlus, et Elva kinnistu soetamisega tegeles kaebaja kinnisvaraosakonna spetsialist Allan Järvine, kelle tööülesandeks oli muuhulgas kaupluste ehitamiseks sobilike kinnistute otsimine ning kes täitis Arunas Zimnickaselt saadud tööülesandeid. MAXIMA Eesti OÜ kinnisvaraosakonna juhataja asetäitja Ališer Velmani 30.12.2008 seletuste kohaselt oli kaebaja kinnisvaraosakond spetsialiseerunud ehitiseks vajalike kruntide leidmisele ning see struktuuriüksus oli varustatud teabega, millises asukohas kaupluseid ehitada plaanitakse. Koostööd tehti ehitus- ja planeerimisosakonnaga (kd I, tl 79-80). 23.12.2008 vastuses PMTK 15.12.2008 korraldusele teatas OÜ Tial, et nendega võttis esimesena telefoni teel ühendust MAXIMA Eesti OÜ esindaja Allan Järvine, kes tundis huvi nende kodulehel olnud kinnistu müügikuulutuse vastu ning kellega suheldi seoses kinnistu müügiga, tehingu vormistamisel esindas kaebajat Arunas Zimnickas (kd I, tl 85). Allan Järvise seletused on kooskõlas OÜ Tial seletustega ning kaebaja struktuuriüksuste töökorraldusega, mistõttu puudub alus tema seletustes kahelda. OÜ Linnuse Pande juhatuse liikme Kalev Jalasto poolne kinnitus tehingu toimumise osas on vastuolus teiste tõenditega ega ole usaldusväärne.

Kaebaja pole maksuhalduri järeldusi ümber lükanud ka OÜ-ga Svolpet toimunud tehingute osas. Kaebaja selgitas 10.09.2008 vastuses maksuhaldurile, et esmakontakt OÜ-ga Svolpet toimus kaebaja kontoris, kuhu OÜ Svolpet tuli oma teenust pakkuma. Lepingu allkirjastamine toimus MAXIMA Eesti OÜ kontoris ning äriühingut esindas lepingus märgitud juhatuse liige, kes tuvastati B-kaardi alusel. Maaklerlepingu täitmine piirdus ühe kindla suurusega objekti otsimisega ette määratud regioonis (Räpinas ja Harjumaal: 2 eraldi lepingut ja objekti). Ettevõtet esindas nimetatud tehingu täitmisel juhatuse liige isiklikult. Maakler täitis endale võetud ülesande ning MAXIMA Eesti OÜ ostis 2 objekti: Räpina, Pargi 1 ja Jüri, Aleviku tee 4/Teriku tn 2. Arvestades turul valitsevat kinnisvarabuumi ning asjaolu, et kaebaja juhatusel puudusid kontaktid üle Eesti ning objekte poodide rajamiseks oli raske kätte saada, siis määras maakler tasu, mille eest ta on nõus antud teenust osutama. Sellel ajahetkel tuli arvestada ka asjaoluga, et kuna MAXIMA Eesti OÜ oli alles mõned aastad turul olnud ning soovis võimsalt ja jõudsalt laieneda, siis kasutati maaklereid, et laienemine saaks toimuda võimalikult kiiresti. OÜ Svolpet esitas arved posti teel (kd I, tl 101 p -102).

Õige on vastustaja seisukoht, et andmed OÜ Svolpet kohta, sh andmed väidetava tehingupartneri seadusliku esindaja tausta kohta, on vastuolus kaebaja selgitustega. Maksumenetluses tuvastatu kohaselt on OÜ Svolpet ainuomanik ja üks juhatuse liige Andrey Karpunkin Venemaa kodanik, kelle kohta puuduvad Eesti registrites andmed. Piiriületuste järgi ei ole Andrey Karpunkin Eestis viibinud kaebajaga maaklerlepingute sõlmimise päevadel, kuigi kaebaja oli maksuhaldurile 10.09.2008 vastuses kinnitanud, et lepingute sõlmimine OÜ-ga Svolpet toimus MAXIMA Eesti OÜ kontoris. OÜ Svolpet teine juhatuse liige Anna Jegorova ei reageerinud korraldustele ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse selgituste andmiseks. Maksuhaldur tegi kindlaks, et Anna Jegorova on 100 %-lt töövõimetu,

3-09-1482

5(13) kuid samas seotud ligikaudu 45 äriühinguga. OÜ Svolpet põhitegevusalaks oli 2007. aastal metallkonstruktsioonide tootmine. Aastal 2007 ei olnud OÜ-s Svolpet ühtegi töötajat. MAXIMA Eesti OÜ poolt teostatud maksed on OÜ Svolpet AS SEB Pangas asuvale kontole laekunud 14.11.2007 ja 20.11.2007 ning pärast raha laekumist OÜ Svolpet kontole võeti raha välja pangakaartidega sularahaautomaatidest. Osaliselt kandis OÜ Svolpet raha üle ka enda teistes pankades asuvatele arvelduskontodele, kus sarnaselt eelnevale raha sularahana välja võeti. OÜ Svolpet pangakontode analüüsist ei nähtu majandustehinguid iseloomustavaid tehinguid. 06.12.2006, mil toimus notariaalse volituse väljastamine ja pangakontode avamine erinevates pankades, viibis Andrey Karpunkin Eestis. Samuti on oluline, et Andrey Karpunkini passikoopias olev allkiri erineb OÜ Svolpet ja MAXIMA Eesti OÜ vahel sõlmitud lepingus olevast Andrey Karpunkini allkirjast ja OÜ Svolpet poolt väljastatud arvetel olevatest allkirjadest.

Lisaks on tõendatud, et Räpina ja Jüri kinnistud vahendati kaebajale tegelikult teiste isikute poolt. Räpina kinnistu endise omaniku AS Geastr 04.12.2008 selgituste kohaselt külastas nende kauplust Tartus Puiestee tänaval noormees nimega Alan, kes tutvustas ennast MAXIMA Eesti OÜ kinnisvara osakonna spetsialistina ning kes tegi ettepaneku müüa Räpina kinnistu OÜ-le Maxima Eesti. Müügilepingu kirjutas alla MAXIMA Eesti OÜ juhatuse liige Arunas Zimnickas (kd I, tl 146). Allan Järvise 20.01.2009 selgituste kohaselt tegeles tema Räpina kinnistuga ning teadis seetõttu, et nimetatud kinnistu puhul vahendajat ei kasutatud (kd I, tl 76). Jüri kinnistu endise omaniku OÜ Kasko Arendus, kinnistu Aleviku tee/Teriku 2 müüki vahendanud CKE CityKinnisvara Ekspert OÜ ning nende partneri OÜ Varaconsulting poolt antud selgituste kohaselt toimus CKE CityKinnisvara Ekspert OÜ ja MAXIMA Eesti OÜ vahelise kontakti loomine Artur Veide kaudu ning MAXIMA Eesti OÜ poolt suheldi Ališer Velmaniga (kd I, tl 110-122). Artur Veide seletuste kohaselt ei olnud temale Jüri kinnistuga seoses suhtlemine MAXIMA Eesti OÜ-ga esmakordne, tal olid isiklikud kontaktid kinnisvaraosakonna spetsialistidega ning ta tegeles kaupluste jaoks sobilike kruntide otsimisega. Artur Veide seletuste kohaselt leidis tema otsingu tulemusena MAXIMA Eesti OÜ nõuetele vastava kinnistu Jüris ning teostas kinnistute vahenduse koostöös CKE CityKinnisvara Ekspert OÜ-ga (kd I, tl 107). OÜ Varaconsulting esitas Jüri kinnistu vahendusteenuse osas arve nr 11 OÜ-le CKE CityKinnisvara Ekspert ning OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert esitas OÜ-le Kasko Arendus arve 270030 selgitusega „vahendustasu vastavalt lepingule Aleviku tee 4/Teriku tn 2 osas“.

Maksuhaldur ei ole MKS § 11 lg-d 1 ja 2 arvestades uurimiskohustust rikkunud. Maksuhaldur ei oleks MAXIMA Eesti OÜ endise juhatuse liikme Arunas Zimnickase küsitlemisega saanud selgust tehingute toimumise osas, kuivõrd Arunas Zimnickas tunnistas kohtuistungil antud ütlustes, et ei mäleta OÜ-lt Linnuse Pande ega OÜ-lt Svolpet maaklerteenuste ostmist. Arunas Zimnickase üldsõnaline kirjeldus, kuidas MAXIMA Eesti OÜ perioodil 2006-2008. a toimunud strateegilise laienemise käigus kinnisvara soetas, ei oleks lükanud ümber käesolevas asjas kogutud muude tõendite pinnalt tehtud järeldusi, et maaklerteenust ei ostetud OÜ-lt Linnuse Pande ja OÜ-lt Svolpet.

KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Olukorras, kus müüja kajastab arvel tegelikkuses mittetoimunud tehingut, puudub ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt vastavalt KMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates

3-09-1482

6(13) õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kulu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-07 p-s 15 leidnud, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb RPS § 7 lg 1 p 3 kohaselt märkida ka tehingu majanduslik sisu ning kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Kuivõrd käesolevas asjas on maksumenetluses tuvastatud, et OÜ Linnuse Pande 12.11.2007 arvel nr 20070076, OÜ Svolpet 05.07.2007 arvel nr SV-070107 ning 15.10.2007 arvel nr SV- 070185 on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehinguid, on tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel õige.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. MAXIMA Eesti OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Põhjendused: Kohtu põhjendused on ebaõiged, meelevaldsed ning põhinevad tõendite ebaõigel hindamisel ning uurimispõhimõtte ja kohtumenetluse normide rikkumisel. Maksustamine ei saa tugineda sellele, et maksumaksja tegi maksuhalduri arvates küsitava tehingu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-69-08). Kohus ei ole kaebaja sellele väitele vastanud. Kohus on alusetult asunud seisukohale, et tõendamiskoormis on kaebajale üle läinud. Kaebaja on vaielnud maksuhalduri tõenditele ja väidetele vastu. Maksumenetluses ei andnud maksuhaldur kaebajale teada, et esitatud tõendid on ebapiisavad. Linnuse Pande OÜ-lt teenuse soetamisega seotud asjaolude hindamisel pole kohus arvestanud tunnistaja A. Zimnickase ütlustega, milles selgitati maaklerteenuste soetamise vajalikkust, kaebaja finantsjuhi R. Juzulenaite 22.05.2009 selgitustega tehingu toimumise, A. Järvise tööülesannete ja rolli kohta nimetatud kinnistu soetamisel ning kaebaja juhatuse liikme Z. Valkersi 10.09.2008 selgitustega seoses maaklertehingu kasutamise vajaduse kohta. Eeltooduga on kohus rikkunud HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442 lg 8. Maksuhaldur ja kohus on rikkunud uurimisprintsiipi, sest A. Velmani küsitleti maksuhalduri poolt ilma tõlgita ning ebapiisavalt ja kohus ei rahuldanud taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. A. Velmani ütlused võivad maksumenetluses olla valesti protokollitud. Igal juhul on neid valesti hinnatud. Ka praegu ei saa A.Velmani ütlustest järeldada, et kinnisvaraosakonna ülesandeks oli Elva kinnistu leidmine. Kaebaja taotleb ringkonnakohtus A. Velmani tunnistajana ülekuulamist. Tõendamata on, et OÜ-l Tial oli koduleht ja sellel kinnistu müügikuulutus. Isegi kui see kuulutus oli sellel kodulehel, ei tähenda see, et kaebaja ei saanud vastavaid andmeid läbi maakleri. Ebaõige on kohtu seisukoht nagu puuduks vaidlus selle üle, et Elva kinnistu leidis A. Järvine. Asjaolu, et müüjaga võttis ühendust A. Järvine, on seletatav sellega, et ta sai vastava korralduse tegevjuhilt, kes omakorda sai andmed maaklerilt. A. Järvine pole vastupidist väitnud. Samas lõppes töösuhe A. Järvisega konfliktiga ning ta võib anda kaebajat kahjustavaid ütlusi. A. Järvise ütlused on vastuolus A. Zimnickase ütlustega, kelle ütlused on usaldusväärsemad, kuna need on antud tunnistajana kohtus. Viide OÜ Linnuse Pande äriregistris toodud tegevusaladele ei ole asjakohane, sest äriühingul puudub kohustus tegevusalade registrisse kandmiseks. Kohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja A. Zimnickase ütlusi. Tunnistaja kinnitas tehingu toimumist Linnuse Pande OÜ-ga. Asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud Linnuse Pande OÜ juhatuse liikme nime, on seletatav sellega, et tehing toimus 4 aastat tagasi ning tunnistaja

3-09-1482

7(13) osales pea 40 kinnistu omandamise tehingus Maxima grupi Eestis toimunud tegevuse juhtimise ajal. Linnuse Pande OÜ juhatuse liikme K. Jalasto ütluste kõrvalejätmine pole põhjendatud. Maksuhaldur pole näidanud, et kaebajalt saadud summad oleks Linnuse Pande OÜ pangakontolt sularahas välja võetud või poleks äriühing tegelenud ettevõtlusega. Kuna äriühingud on praegusel juhul käibemaksu korrektselt kajastanud, puudub Riigikohtu praktika kohaselt alus käibemaksu juurdemääramiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-22-07). Ka on jäänud lahenduseta kolmanda isiku menetlusse kaasamise küsimus (vt Riigikohtu 09.12.2009 otsus nr 3-3-1-67-09). Kuna kaebaja on tasunud summad pangaülekandega ja tuvastatav on kellele ja mille eest tasuti, pole tulumaksu määramine õige. Tehingute osas OÜ-ga Svolpet on kohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja on teinud tehingud nimetatud äriühinguga heauskselt ning ükski tõend ei näita, et kaebaja oleks olnud teadlik maksuhalduri ja kohtu poolt esile toodud OÜ-ga Svolpet seotud andmetest. A. Karpunkinil võis olla mitu piiriületusdokumenti, samuti pole kontrollitud tema Eestis viibimist kõigi lepingute ja arvete koostamise kuupäevadel. Maksuhaldur ega kohus pole läbi viinud A. Karpunkini allkirja ekspertiisi. AS Geastr selgitused ei välista OÜ Svolpet teenuste kasutamist Räpina kinnistu soetamisel. Ka ei saa A. Järvise ütluste pinnalt välistada, et kaebaja OÜ Svolpet teenust ei kasutanud. Teenusepakkujatega tegeles otse A. Zimnickas, kes andis korraldused kinnisvaraosakonnale. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja finantsjuhi 22.05.2009 selgitused, juhatuse liikme 10.09.2008 selgitused ning endise tegevjuhi A. Zimnickase tunnistuse. Jüri kinnistu soetamisel OÜ Svolpet kasutamine selgub asjaolust, et A. Velman kontakteerus kinnistu müüja esindajatega juhtkonnalt saadud info põhjal. Eelnevast tulenevalt on käibemaksu ja tulumaksu määramine ka nende tehingute osas ebaseaduslik. Kaebaja on tegutsenud heauskselt, tehingute eest on tasutud pangaülekandega ning tuvastatud pole, et raha oleks kaebajale tagastatud. Kaebaja maksab aastas ca 100 mln krooni makse, 2 mln krooni pärast ta maksudest kõrvale hoidma ei hakkaks. Kaebaja palub asja materjalide juurde võtta maksuhalduri 25.02.2009 e-kirja Linnuse Pande OÜ-le ja viimase 04.03.2009 e-kirja maksuhaldurile, mis jäid tehnilise vea tõttu 05.03.2010 seisukohaga koos halduskohtule edastamata. 6. Põhja MTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Põhjendused: Kohus on viidanud tehingu ebamõistlikule hinnale kui ühele asjaolule tõendite kogumis. Väidetav vahendusteenus seisnes üksnes telefonikõnes kaebajale, et Elvas müüb kinnistut OÜ Tial. Kaebaja ei ole põhistanud, miks oli vajalik osta maaklerteenust selleks mittepädevalt äriühingult tavapärasest maakleritasust kõrgema hinnaga. Kohus on tunnistaja A. Zimnickase ütlusi analüüsinud ja õigesti asunud seisukohale, et tunnistaja ei mäleta puudutatud äriühingut ega tema esindajat ning tema ütlused olid üldist laadi. Kaebaja seisukoht A. Velmani poolt antud seletuste osas on paljasõnaline. A. Velman on andnud allkirja, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi. Kaebaja väide, et Linnuse Pande OÜ on maksusumma riigile tasunud ning tegemist on topeltmaksustamisega, on alusetu. Vastustaja pole midagi sellist menetluse kestel väitnud,

3-09-1482

8(13) sest Linnuse Pande OÜ ega ka OÜ Svolpet suhtes ei ole maksumenetlust läbi viidud ega nende käibedeklaratsioonide õigsust hinnatud. Isikud võivad ka käibedeklaratsioonides deklareerida maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksu ligilähedasena sisendkäibemaksuga, jättes tasumisele kuuluvad maksusummad väga väikeseks. Eelnevast tulenevalt ei saa need deklaratsioonid olla tõendiks kohtumenetluses. Käibe tekkimise aluseks ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks on vajalik asjaolu, et üks käibemaksukohustuslane müüb teisele käibemaksukohustuslasele ettevõtluses kasutatavat kaupa või osutab teenust. Kui see kriteerium on täitmata, on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus piiratud (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-34-07, p 11). Ka tulumaksu määramise osas on asjakohane toetuda sellekohasele Riigikohtu praktikale (vt otsus nr 3-3-1- 48-04, p 14 ja 3-3-1-34-07, p 11). Kaebaja väited seoses Räpina ja Jüri kinnistute soetamisega on samuti otsitud ja hüpoteetilised. Väide, et AS-ga Geastr võis suhelda mitte A. Järvine vaid agent, on oletuslik. Ka tunnistaja A. Velman ei saaks ümber lükata asjas kogutud ja maksuotsuses refereeritud tõendeid. Kuna teenuseid pole saadud, pole käivet toimunud ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub. Isik peab sellest, et tehinguid tegelikult ei toimunud, olema teadlik, seda ei pea eraldi tõendama. Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust. Eelnevast tulenevalt ei saa kaebaja tugineda heausksusele. Kohtuotsus on põhjendatud ja arusaadav ning kohtumenetluse normide rikkumist ei esine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonimenetluses vaieldakse põhiliselt selle üle, kas tehingute toimumine Linnuse Pande OÜ-ga ja OÜ-ga Svolpet on tõendatud või mitte. Kaebaja on lisaks rõhutanud, et olukorras, kus mõlemad tehingupooled on korrektselt käibemaksu deklareerinud ning tasunud, pole maksu määramine Riigikohtu praktikast tulenevalt põhjendatud. Tulumaksu osas on kaebaja rõhutanud asjaolu, et tehingupartneritele on tasutud vaid pangaülekandega ning raha tagasijõudmine kaebaja mõjusfääri pole tõendatud, mis peaks maksu määramise koosmõjus muude tõenditega välistama. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt kaebaja väiteid, mis seonduvad käibemaksu juurdemääramisega käibelt, mille osas maksuhaldur pole tuvastanud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas. Seejärel kontrollib ringkonnakohus tõenditele antud hinnangut ning käsitleb kaebaja väiteid seoses tulumaksu juurdemääramisega. 8. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel.

Käibemaksu objektiks on üldjuhul kauba või teenuse käive kui majanduslik sooritus ja mitte pooltevaheline tehing iseenesest. Seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut ning tühist tehingut, mida ei täideta tagasi, maksustatakse võrdväärselt õiguspärase tehinguga ning õigusvastase tegevuse tagajärjed toovad kaasa samasuguse maksukohustuse, nagu see

3-09-1482

9(13) oleks tekkinud majandusliku sisu poolest sarnase õiguspärase tegevuse tagajärjel (MKS § 83 lg-d 1 ja 3; maksustamise neutraalsuse / mittekumuleeruvuse ja mittekaristuslikkuse, samuti majandusliku lähenemise põhimõtted – vt Riigikohtu 28.05.2002 otsus nr 3-3-1-21-02, p 18; 07.12.2006 otsus nr 3-3-1-63-06, p 13; 30.05.2007 otsus nr 3-3-1-22-07, p 12; 25.03.2009 otsus nr 3-3-1-3-09, p 12).

9. Riigikohus märkis 30.05.2007 otsuses nr 3-3-1-22-07 (p 12), et kuigi ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest ettevõtja jaoks tegelikku maksukoormust, st kahe ettevõtja vaheline tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Kui ettevõtja kasutab sisseostetud kaupu või teenuseid otseselt või kaudselt uute maksustatavate kaupade tootmiseks, tagatakse talle sisendkäibemaksu kohese mahaarvamise õigus. Isegi olukorras, kus tehingute näilikkus oleks tõendamist leidnud, poleks eeldusel, et äriühingud on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud, saanud kahe tehingu tulemusena äriühingud kokkuvõttes kasu ning riigil poleks sellisel juhul mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Kui asjas ei ole tuvastatud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas, oleks käibemaksu täiendav määramine lõppkokkuvõttes eesmärgipäratu ka juhul, kui tehingud, mille alusel käibemaks määrati, oleksid olnud näilikud.

Sama seisukohta kordas Riigikohus 25.03.2009 otsuses nr 3-3-1-3-09 (p-d 12, 13), märkides, et sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus, millele korrespondeerub ostja õigus sisendkäibemaks maha arvata. Seetõttu pidas Riigikohus oluliseks tuvastada, kas müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas.

Riigikohtu 09.12.2009 otsusest nr 3-3-1-67-09 (p 18) tuleneb, et majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest, kuid sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on piiratud. Seejuures on mh MKS § 83 lg 4 kohaldamisel vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kui sõlmitud on küll teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub maksu määramiseks õiguslik alus.

10. Tallinna Ringkonnakohus on küsimust käibemaksu juurdemääramisest näilike tehingute puhul käsitlenud pikemalt 05.04.2011 otsuses nr 3-10-2629. Selles vaidluses väitis kaebaja samuti, et riigil ei jää maksutulu saamata, sest müüja on ostjalt saadud käibemaksu riigile üle kandnud või tasaarvestanud. Ringkonnakohus leidis otsuse punktis 15, et MKS § 83 lg 4 esimese lause tähenduses näilikul tehingul (s.o tehingul, mida pole üldse toimunud, vaid soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust – tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1) ei saa olla mingeid õiguslikke tagajärgi ka maksunduslikust aspektist, kuivõrd selle alusel mingeid majanduslikke sooritusi ei tehta, mille tagasi täitmata jätmine (ja seega MKS § 83 lg 3 rakendamine) võiks üldse kõne alla tulla. Kuna näilikku tehingut, mida ei ole tehtud mingi teise tehingu varjamiseks, maksustamisel ühelgi juhul arvesse ei võeta (MKS § 83 lg 4 esimene lause), siis ei saa sellest tuleneda ka maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Kui sellise tehingu alusel on toimunud näiteks käibemaksu ülekandmine või nõuete tasaarvestamine, tuleb need tagasi täita.

Mis puudutab vajadust kaasata Linnuse Pande OÜ kolmanda isikuna kohtumenetlusse ja topeltmaksustamise ohtu, siis käsitles ringkonnakohus eelviidatud otsuse samas punktis ka seda küsimust, leides, et kuivõrd seaduses ettenähtust suuremas ulatuses maksu tasunud

3-09-1482

10(13) isikul on MKS-st tulenevalt õigus esitada maksuhaldurile tagastusnõue, topeltmaksustamise ohtu ei teki. KMS § 34 lg 1 sätestab, et kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslase samal maksustamisperioodil mahaarvatavast sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele MKS-s sätestatud korras. MKS § 33 lg 1 näeb ette, et maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse. MKS § 33 lg 3 kohaselt täidetakse tagastusnõue vastavalt MKS §-dele 106 ja 107. Tagastusnõudest tuleb maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis (MKS § 33 lg 5) ning samas vormis peab olema esitatud ka tagastusnõude täitmise taotlus (MKS § 106 lg 1). MKS § 33 lg 4 näeb ette, et kui haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise tõttu väheneb maksukohustus või MKS § 33 lg-s 2 nimetatud kohustus või langeb muul viisil ära maksu tasumise õiguslik alus, on maksukohustuslasel õigus sellest tulenev tagastusnõue esitada kolme aasta jooksul. MKS § 106 lg 9 kohaselt on tagastusnõude täitmise taotluse esitamise aegumistähtaeg seitse aastat tagastusnõudes viimase muudatuse tegemise päevast arvates.

Arvestades Riigikohtu poolt antud juhtnööre, et maksuhalduril on pädevus sekkuda maksukohustuslaste tegevusse seoses näilike tehingutega üksnes siis, kui näiliku tehingu kaudu soovitakse saada maksueelist, leidis ringkonnakohus, et käibe mittetoimumise korral sisendkäibemaksu alusetu mahaarvamine ongi selliseks maksueeliseks. Lisaks eeltoodule on käesolevas asjakohane korrata ka ringkonnakohtu seisukohta seoses kaebaja viitega Riigikohtu 09.12.2009 otsusele nr 3-3-1-67-09: nimetatud otsuse p-s 18 väljendatu puudutab üksnes MKS § 83 lg 4 teises lauses sätestatud näilikke tehinguid (s.o tehinguid, mis on tehtud mõne teise tehingu varjamiseks ehk nn teeseldud tehinguid – vt sättes kasutatud terminoloogia sisustamise kohta täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2010 otsus nr 3- 08-2319, p 13). Antud juhul ei ole tegemist ka sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisega, mille puhul tuleks Euroopa Kohtu 21.02.2006 otsuse nr C-255/02 Halifax jt järgi tuvastada kuritarvitus, vaid olukorraga, kus sisendkäibemaksu mahaarvamine ei ole tehingu mittetoimumisest tulenevalt üldse võimalik, sest käivet pole tekkinud.

Toetudes eelpool toodud seisukohtadele, leiab ringkonnakohus, et asja lahendamisel on oluliseks küsimuseks üksnes see, kas tehingute mittetoimumine on veenvalt tõendatud.

11. Ringkonnakohus nõustub kohtu järeldusega, et tehingu mittetoimumine OÜ-ga Svolpet on maksuhalduri poolt veenvalt tõendatud. Kaebaja ei ole kohtumenetluses maksuhalduri järeldust kummutanud. Ringkonnakohus ei anna erilist kaalu asjaolule, et kaebajal oli kinnisvaraosakond, mis oleks võinud kinnisvara leidmisega ise hakkama saada. Maksumenetluses ja kohtus antud ütluste pinnalt võib pigem järeldada, et kaupluste püstitamiseks sobiliku kinnisvara otsimisel võisid olla tegevad nii kinnisvaraosakonna töötajad kui ka agendid. A. Järvise ja A. Velmani maksumenetluses antud seletuste kohaselt tegeles sellega kinnisvaraosakond, A. Järvine märkis isegi, et töötajad said preemiat sobiva kinnisvara leidmisel. Kohtus üle kuulamisel väitis A. Velman, et maksuhaldur sai temast valesti aru ning preemiat võidi anda üksnes aasta töötulemuste eest. Ka A. Zimnickas seletas, et kinnisvaraosakonna töötajad ei olnud piisavalt pädevad kinnisvara otsima, täites kinnisvara ülevaatamisel temalt saadud info põhjal konkreetseid tehnilisi ülesandeid. A. Velmani ja A. Zimnickase ütlused, et kinnisvaraosakond ei otsinud kinnisvara, ei ole lisaks A. Järvise ütlustele kooskõlas ka nende endi seletusega, et kinnisvaraosakonnal oli teada kaupluste püstitamiseks valitud asulad ning neis sobiliku maaüksuse leidmiseks kasutati kõiki võimalikke informatsiooni allikaid - tuttavaid, naabreid, maaklereid jne, kellele maksti leitud

3-09-1482

11(13) kinnisvara sobivuse korral korralik tasu. Sellisel juhul on arusaamatu, miks kinnisvaraosakonna töötajad, kellel oli olemas teave kaebaja vajaduste kohta, informatsiooni andjaks ei kõlvanud, kui kes iganes teine selleks kõlbas. Lisaks on A. Järvine seletuses maksuhaldurile märkinud seoses sõiduauto kasutamisega, et viibis töö tõttu pikalt Lõuna- Eestis (I kd, tl 76). 12. Maaklerite kasutamise usutavus ei muuda aga ebausutavaks maksuotsuse järeldust, et OÜ Svolpet tegelikult kaebajale teenust ei osutanud. Eeltoodu on tõendatud asjaoludega, et OÜ-l Svolpet ei olnud pangakontodest nähtuvalt reaalset majandustegevust, tema juhatuse liige A. Karpunkin, kes kaebaja väitel ise teenuse osutamisega tegeles, on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on vaidlusalusel perioodil Eestis käinud ainult kahel korral ning kumbki neist kordadest ei lange kokku maaklerlepingu sõlmimise ajaga. A. Karpunkini passikoopial olev allkiri erineb visuaalsel vaatlusel OÜ-ga Svolpet sõlmitud lepingus ja väljastatud arvetel olevatest allkirjadest. Arvete alusel kaebaja poolt üle kantud raha on pangakontodelt kohe sularahas välja võetud. OÜ Svolpet 2007 oktoobri müügikäive ei sisalda MAXIMA Eesti OÜ-le samal kuul väljastatud arvet SV-070185. Lisaks eeltoodule on Räpina ja Jüri kinnistute eelmised omanikud AS Geastr ja OÜ Kasko Arendus kinnitanud vastavalt, et AS- ga Geastr võttis kontakti OÜ MAXIMA Eesti töötaja Alan ja OÜ Kasko Arendus poolt kasutati vahendajana OÜ CKE Citykinnisvara Ekspert, kes omakorda kinnitas, et kontakti loomine MAXIMA Eesti OÜ-ga toimus läbi Artur Veide. Eelnimetatud tõendeid ei pane kahtluse alla ka kaebaja väited, et A. Karpunkinil võis piiriületusteks olla teine pass ja A. Karpunkini allkirja mittevastavus pole tõendatud ekspertiisiga. A. Karpunkini Eestis käimine teise passiga pole usutav, sest ka sellisel juhul kajastuks tema nimi andmebaasides. Ekspertiisi läbiviimist A. Karpunkini allkirja osas pole kaebaja taotlenud, samas on erinevused A. Karpunkini allkirjades tajutavad ka pelgalt visuaalsel vaatlusel. 13. Halduskohtus üle kuulatud MAXIMA Eesti OÜ tegevjuht A. Zimnickas (II kd, tl 77-87) selgitas, et maaklerilepingud sõlmiti reeglina pärast kinnistu ostmist ning algselt oli olemas ainult suuline kokkulepe, maakleritelt saadud info andis A. Zimnickas edasi kinnisvaraosakonnale, kelle ülesandeks oli edasi tegeleda tehniliste üksikasjadega. Ringkonnakohtu istungil üle kuulatud vaidlustatud tehingute aegne MAXIMA Eesti OÜ kinnisvaraosakonna juhataja A. Velman kinnitas, et ülesanded koos infoga tutvumist vajavate kinnistute kohta sai ta A. Zimnickaselt ning kinnisvaraosakond ega A. Järvine ei otsinud kaupluste tarvis kinnistuid, samuti, arvestades seda, et A. Järvine lahkus töölt seoses konfliktiga, pole tema ütlused usaldusväärsed. Vaidlusaluste tehingute sõlmimise asjaolude kohta ei osanud kumbki tunnistaja midagi öelda, väites, et neil aastatel oli tehinguid sedavõrd palju, et konkreetseid tehinguid ei mäleta. 14. Kaebaja on leidnud, et tehingute toimumise osas on olulised kaebaja juhatuse liikme Z. Valkersi ja finantsjuhi R. Juzulenaite maksuhaldurile antud seletused (vastavalt (II kd, tl 100 ja 25), et kaebaja vajas maakleri teenust seoses turuolukorraga ning kontorisse maakleri teenust pakkuma tulnud OÜ Svolpet seaduslik esindaja tuvastati äriühingu B-kaardi ja visiitkaardi alusel ning kuna raha kanti üle pärast kinnistu ostmist, oli tegemist äris tavapäraselt kasutatava hoolsusega. Kaebaja arvates on ilmne, et maksuhalduri poolt OÜ Svolpet kohta tuvastatud asjaolud ei saanud olla kaebajale teada ning kaebaja tegutses ennast OÜ Svolpet seaduslikuks esindajaks nimetanud isikuga tehingut tehes heauskselt. Ringkonnakohus ei pea seda väidet usutavaks. 15. Arvestades eelpool loetletud tõendeid, ei saanud OÜ Svolpet seaduslik esindaja A. Karpunkin Eestis viibida tehingute sõlmimise ajal ning ta pole ilmselt allkirjastanud

3-09-1482

12(13) lepinguid ega arveid. Teoreetilise võimaluse, et kaebaja oli eksituses ja arvas heauskselt, et sõlmib lepingu OÜ-ga Svolpet, välistab OÜ Varaconsulting juhatuse liikme A. Veide seletus (I kd, tl 107). A. Veide kinnitas maksuhaldurile, et tema viis Jüri kinnistu ostmiseks kaebaja kokku OÜ-ga CKE CityKinnisvara Ekspert, kes esindas kinnistu omanikke. A. Veide seletust kinnitas OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert seaduslik esindaja ning maksumenetluses esitatud kirjalikud tõendid – vahenduslepingud ning arved. A. Veide seletuse kohaselt leidis tema kaebaja jaoks Jüri kinnistu ning palus selle müügi korraldamisel abiks kogenud maakleri OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert, kes sai kinnistu müüjalt laiad volitused kinnistu müük ette valmistada (kinnistu müüja ei teadnud ostjast midagi enne, kui sai notariaalse lepingu projekti)ning vahendustasuks lepiti kokku summa, mis ületab kinnistu omaniku poolt nõutud müügihinda. A. Veide viis tuttava maakleri kokku A. Velmaniga, ning nagu nähtub esitatud arvetelt ja maksekorraldustelt, teenis kinnistu vahendamiselt üle kolme miljoni krooni. A. Velman kinnitas ringkonnakohtu istungil, et teab A. Veidet ning viimane on andnud infot kauplusteks sobiva kinnisvara kohta, kuid A. Velman on suunanud ta edasi A. Zimnickase juurde. Jüris asuva kinnistu omaniku ja OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert vahel nii 09.08.2007 kui ka 28.08.2007 sõlmitud maaklerilepingu kohaselt ei teinud maakler kinnistu avalikku müügipakkumist, seega oli välistatud kinnistu müügi kohta info leidmine arvutivõrgust ja müük oligi ilmselt suunatud kaebajale. Vahenduslepingu sõnastus ja selle pikendamine 24.08.2007 veel üheks nädalaks viitab sellele, et Jüri kinnistu müümisega kaebajale tegeles A. Veide ning kaebajal polnud vajalik ega võimalikki veel kellelegi Jüri kinnistu leidmise eest maksta. Eeltooduga haakub ka A. Zimnickase seletus, et maaklerilepingud sõlmiti reeglina pärast kinnistu ostmist, kuigi kannavad varasemat kuupäeva. Neil asjaoludel ei ole võimalik, et kaebaja ei teadnud, et sõlmib OÜ-ga Svolpet fiktiivsed tehingud. Kaebaja sai maksueelise sisendkäibemaksu maha arvates ning muuhulgas tuleb mainida ka seda, et riigil on käibemaks neilt tehingutelt ilmselt saamata, sest OÜ Svolpet ei ole tegutsev ettevõte ning vähemalt oktoobrikuus ei kata tema poolt deklareeritud käive kaebajale esitatud arvel näidatud vahendustasu. 16. Vaatamata sellele, et tehing OÜ-ga Linnuse Pande paistab olevat sõlmitud sarnastel asjaoludel, leiab ringkonnakohus, et selle tehingu fiktiivsus ei ole veenvalt tõendatud. Maksuhaldur on tehingu fiktiivsust väites tuginenud A. Järvise ja OÜ Tial juhataja seletusele, et kaebaja esindajana võttis OÜ-ga Tial ühendust A. Järvine. Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et A. Järvine ei pruukinud teada sellest, et Elva kinnistu ostuvõimalusele osutas OÜ Linnuse Pande, ning kuna kaebaja töötajad ei eeldanud maakleri osalemist läbirääkimistel, võis ka kinnistu eelmine omanik õigesti mäletada, et kaebaja poolt alustas temaga läbirääkimisi A. Järvine. A. Järvine pole öelnud oma seletuses (II kd, tl 76 pöördel), et leidis Elva kinnistu müügikuulutuse OÜ Tial kodulehelt. OÜ Tial seaduslik esindaja märkis, et A. Järvine pöördus nende poole ning tundis huvi nende kodulehel oleva müügikuulutuse vastu. Seega ei tõenda A. Järvise ja kinnistu eelmise omaniku seletused seda, et OÜ Linnuse Pande osalemine vahendustehingus oleks olnud välistatud. Käesoleva otsuse OÜ-ga Svolpet toimunud tehinguid puudutavas osas tuvastati, et kaebaja võis kasutada maaklereid või agente kinnistute ostmisel ning vahendusteenuse hind kujunes kohati veel suuremaks, kui vaatluse all oleva tehingu puhul. Kuigi A. Zimnickas ei mäletanud tehingu üksikasju, on Linnuse Pande OÜ seaduslik esindaja neid selgitanud piisavalt täpselt ja kooskõlas A.Zimnickase poolt kirjeldatud tehingute üldise vormistamise praktikaga. OÜ Linnuse Pande ja kaebaja on deklareerinud korrektselt käibemaksu ning meil puudub mõistlik põhjus eeldada, et deklaratsioonid on ebaõiged. OÜ Linnuse Pande on tegutsev ettevõte. Seega on maksuhaldur alusetult keelanud kaebajal arvestada sisendkäibemaksu hulgas eelpool käsitletud tehingut.

3-09-1482

13(13) 17. Maksuotsuses määratud täiendav tulumaks on samuti põhjendatud üksnes OÜ-le Svolpet üle kantud summa osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega hakka neid kordama. Lisaks halduskohtu otsuses toodule võib veel lisada, et kuna OÜ-le Svolpet üle kantud summad võeti kohe sularahas välja, on vaatamata sellele, et konkreetseid isikutevahelisi seoseid maksuhalduril tuvastada ei õnnestunud, tugev kahtlus, et raha jõudis tagasi kaebajani. OÜ-ga Linnuse Pande toimunud tehingus näidatud summalt on tulumaks määratud alusetult, sest raamatupidamise algdokument on nõuetekohane ning tuvastatud on, et maakleriteenuse ostmine oli kaebaja ettevõtluseks vajalik. 18. Eelnevast tulenevalt on kohtuotsus OÜ-ga Linnuse Pande tehtud tehingut puudutavas osas ebaõige ning tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega tühistab maksuotsuse käibemaksu osas summas, mis ületab 270 000 krooni ja tulumaksu osas summas, mis ületab 499 231 krooni. Ülejäänud osas jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 19. HKMS § 93 lg 4 alusel tuleb muuta menetluskulude jaotust ning HKMS § 92 lg 2 alusel tuleb menetluskulud kaebajale hüvitada proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Hüvitamisele kuuluvad üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 93 lg 5). Kaebaja taotles riigilõivu hüvitamist mõlema kohtuastme eest kokku 1917,34 € ning halduskohtumenetluses kantud esindajatasu hüvitamist summas 11 442,36 € ja ringkonnakohtu menetluses 5865,60 €, kokku 17 307,96 €. Menetluskulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus vähendab kaebaja esindajatasu mõlemas kohtuastmes kokku summani 10 000 €, arvestades, et tegemist on keskmise raskuse ja mahukusega maksuasjaga ning taotletud kulud on ebamõistlikult suured. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele umbkaudu ¼ ulatuses, kuulub kaebajale hüvitamisele 479 € tasutud riigilõivu katteks ja 2 500 € esindajatasu katteks. Maksuhaldur ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Viive Ligi