3-10-1596/71 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1596 Haldusasi Malle Valma kaebus Harju maavanema 11. mai 2010. a korralduse nr 820-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Malle Valma apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2011. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja Malle Valma, esindajad vandeadvokaat Marika Jaanson ja Robert Valma Vastustaja Harju maavanem, esindajad Priit Kiigemägi ja Ahto Pehk Kolmas isik Tallinna Linnavalitsus, esindaja Inge Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-1596 muutmata ja Malle Valma apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4. november 2011. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS §

54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

3-10-1596

2(18) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 29. augusti 1994. a otsusega nr 3631 tunnistati endise kinnistu nr 16370 Nurme A-69 (pindalaga 34 030 m2) maa tagastamise õigustatud subjektiks Anne Nurme.

2. Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korraldusega nr 3087-k tagastati Tähetorni tn 4b maaüksus pindalaga 30 942 m2 ja sihtotstarbega elamumaa A N. Tagastamise korraldusega tehti maaomanikule kohustuseks tagada juurdepääs Tähetorni tn 4a krundile ja tagastatud maaüksust läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-759/97 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korralduse p 3.4 seadusevastaseks maa omanikule pandud kohustuse osas tagada juurdepääs maaüksust läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldusega nr 1107-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korraldus maa tagastamise kohta kehtetuks. Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-460/98 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldus seadusevastaseks ja linnavalitsusele tehti ettepanek asi uuesti läbi vaadata. 31. märtsil 1998. a Anne Nurme suri ja tema testamendis tähendatud vara pärijaks sai Malle Valma. Maa tagastamise taotlust ei ole käesolevaks ajaks lahendatud.

3. Tallinna Maa-amet esitas 20. juunil 2008. a taotluse Trummi tn 27 (pindala 61 088 m2), Trummi tn 27a (pindala 5 028 m2), Trummi tn 35 (pindala 14 128 m2), Külmallika tn 1 (pindala 14 937 m2) ja Külmallika tn 15b (pindala 170 m2) maaüksuste munitsipaalomandisse andmiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel vastavalt Tallinna Linnavolikogu

1. aprilli 2004. a otsusele nr 68 „Trummi tn 35, 33, 27, 27a, Külmallika tn 15b ja 1 maatükkide munitsipaalomandisse taotlemine“. Endine Nurme kinnistu jääb osaliselt munitsipaalomandisse taotletavatele Trummi tn 35 ja Trummi tn 27 maaüksustele.

Harju maavanema 11. mai 2010. a korraldusega nr 820-k otsustati anda maa aadressidel Trummi tn 27, Trummi tn 27a, Trummi tn 35, Külmallika tn 1 ja Külmallika tn 15b maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse.

4. Malle Valma esitas 18. juunil 2010. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Harju maavanema

11. mai 2010. a korralduse nr 820-k tühistamiseks Trummi tn 27 ja Trummi tn 35 osas. Kaebuse põhjendused: Sisulised alused endise Nurme kinnistu maa munitsipaliseerimiseks MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel puuduvad, sest enne omandireformi aluste seaduse jõustumist ei asunud Nurme kinnistul suusaradu ning seda ei kasutatud ka muul sotsiaalsel otstarbel. Riigikohus on lahendis 3-3-1-44-05 märkinud, et maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korraldusest, millega otsustati Nurme kinnistu osaliselt tagastada, nähtub, et tegemist oli eramaaga. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 11. septembri 1995. a õiendis on maa sihtotstarbeks märgitud elamumaa. Õiendis pole toodud piiranguid, sh märget suusaradade kohta. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22. augusti 1995. a legend-plaanilt tagastatava maa piiride kohta nähtub, et kinnistul ei asunud sel ajal muid rajatisi peale A. Nurme elumaja ja kuuri. Seega enne 1991. aastat ei asunud kinnistul

3-10-1596

3(18) rajatisi, sh suusaega jooksuradu (sh saepurukattega teekehandeid). 1997. aastal asuti kinnistul linnavalitsuse poolt teostama ebaseaduslikku raiet, võeti maha ligi 100 põlispuud, samal perioodil rajati ka väike osa suusarajast. Maa munitsipaalomandisse taotlemise toimikus (edaspidi munitsipaliseerimise toimik) olevad dokumendid ei tõenda, et suusarajad olnuks omandireformi aluste seaduse (ORAS) jõustumise ajaks kinnistule rajatud ja neid oleks kasutatud. Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjoni liige Andres Udali 14. mai 2008. a selgituses Nõmme Linnaosa Valitsusele seonduvalt suusaradade ajaloo ja edasiarendamisega märgitakse, et suusarajad eksisteerisid juba 1960- ndatel aastatel.

Seletusest ei selgu täpselt radade asukohad ning rajamise aeg. Vaidlustatud korralduse kohaselt oli radade rajamise esmaseks aluseks RPI Eesti Projekt koostatud Mustamäe basseini spordibaasi planeerimise projekt (kinnitati Tallinna Linna RSN TK 12. märtsi 1971. a otsusega nr 36) ning Mustamäe basseini spordibaasi situatsiooni plaan 26. märtsist 1970. a. Need on kõigest projektid ega tõenda, et neis toodu oleks ellu viidud ja suusarajad Nurme kinnistule rajatud. Ka Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeem ning RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt ehitusprojekt (töö nr 0026882) on projektid ega tõenda Nurme kinnistule suusaradade rajamist.

Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga on haaratud ulatuslikud alad. Kui Nõmme tervisespordirajad ehitati väidetavalt välja kaheksakümnendate aastate lõpul – üheksakümnendate aastate algul, siis Nurme kinnistu maadele ei olnud 20. juuniks 1991. a rajatud ühtegi saepurukattega teekehandit. Korralduses on viidatud, et nähtuvalt Nõmme LOV 7. mai 1998. a kirjast rajati Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga ettenähtud suusarajad Glehni parki Harju EPT poolt ajaliselt enne ORAS jõustumist. Samas puuduvad selle kohta konkreetsed tõendid.

RPI Eesti Projekt plaani kohaselt kavandati suusaradu Nurme talumaast lääne poole. 1997. aastal Nurme maadele pikendatud suusarada ja osa munitsipaliseerida soovitavast maast on Nurme kinnistu hoonestusest idas. Seega eksisteerib vastuolu korralduse lisaks olevate plaanide, RPI Eesti Projekt 1970. a plaanide ja Nõmme LOV 7. mai 1998. a kirja vahel. Aastal 2000 tehtud tööd ei saa olla aluseks munitsipaliseerimisele ning need ei puuduta ka suures osas Nurme maid. Alusetu on korralduse väide, et suusaradade tõstmine väljapoole tagasitaotletavat maad ei ole võimalik.

Munitsipaliseerimise toimikus sisalduvast erinevatel aegadel koostatud plaanimaterjalist ja kaebajaga toimunud kirjavahetusest nähtub, et suusaradade paiknemist on eri aegadel kavandatud erinevalt. Nõmme Glehni parkmets on tõepoolest armastatud puhkeja sportimise ala, sh Rõõmuallika mets, Glehni mets, Glehni park. Nurme kinnistu ei ole aga kunagi kuulunud Glehni pargi koosseisu. Nõmme Tee Seltsi pöördumisest kaebaja poole nähtub, et Nurme kinnistu osa sooviti lülitada maastikukaitseala koosseisu alles 2002. aastal. Nõmme-Mustamäe maastikukaitse eeskiri kehtestati aastal 2004.

MaaRS põhimõtete kohaselt ei ole teed üldjuhul takistuseks maa tagastamisel. Glehni parkmetsas asuvaid suusaradu võib vaadelda teedena. Kuna tulenevalt teeseaduse § 4 lg-st 3 saab erateed muuta ka avalikult kasutatavaks teeks, on suusaradade aluseid maaüksusi võimalik tagastada. Osa korraldusega hõlmatud alasid on tõesti olnud kasutuses spordi ja vaba aja veetmise kohana, sh ka enne ORAS jõustumist, kuid see ei kehti Nurme kinnistu kohta. Omavalitsus on teinud kulutusi tagastamisnõudega hõlmatud maale omal riisikol ja see ei saa olla maa tagastamata jätmise põhjuseks.

Enamik kulutusi ei puuduta Nurme kinnistut. Nurme kinnistu tagastamise menetlus on kestnud ebamõistlikult pikka aega. Avaliku võimu tegevus on olnud täiesti ebamõistlik ja kaebaja suhtes pahatahtlik. Nurme kinnistu tagastamise korraldus vormistati 13 aastat tagasi. Riigikohtu otsusega on Tallinna Linnavalitsust seoses põhjendamatu viivitusega trahvitud. Sellele vaatamata ei ole maid senini tagastatud. Kuna 1997. aastal tehti tagastamise korraldus, on kaebajal põhjendatud ootus, et maa reaalselt tagastatakse.

3-10-1596

4(18)

5. Vastustaja vastuväited: Väide, nagu poleks tõendatud, et munitsipaalomandisse jäetud maa täitis enne MaaRS jõustumist sotsiaalmaa funktsioone, ei ole kooskõlas asjas kogutud materjalidega. Munitsipaliseerimise toimikus on 1987. a koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeem, mille seletuskirjas asuv peatükk 2 kirjeldab olemasolevat olukorda. Seletuskirjast nähtub, et „kogu parkmetsas on välja kujunenud teedevõrk, millest enamik on pinnasteed. Kattega jalakäijate teid on rajatud Sütiste tee piirkonnas ja suusahüppetrampliinide ümbruses nõlva all“. Sellest võib järeldada, et terve kõne all olnud territoorium oli avalikus kasutuses ning seda ka kasutati. Nõustuda saab vaid väitega, et käesoleval ajal olemasolevaid suusaradu ei olnud maal skeemi koostamise ajal. Skeem hõlmas 205 ha suurust ala, mis on munitsipaalomandisse taotletavast maast oluliselt suurem. Et kaebaja nõudeõigusega hõlmatud kinnistu ei olnud kaetud teedevõrguga, ei muuda olematuks asjaolu, et tervet maa-ala on kasutatud sotsiaalmaana. Oluline ei ole see, et kaebaja nõudeõigusega hõlmatud maa-ala pidid kindlalt läbima suusarajad. Oluline on üksnes see, et maa-ala oli avalikuks kasutamiseks ja ka piirnev maa-ala oli avalikus kasutuses. Vastupidine seisukoht oleks maa munitsipaliseerimise seisukohast ebaloogiline, sest taolisi maaüksusi vaadeldakse tervikuna ning killustumist tuleb vältida. Kohalik omavalitsus on võimaldanud kaebajale maa tagastamist osas, mis ei kahjusta avalikke huve ning mille osas saadi planeeringu menetlemise staadiumis kokkuleppele. Vaidlustatud korralduse andmisele eelnes aastatepikkune protsess, mille käigus tuvastati, et maa munitsipaalomandisse andmine on põhjendatud ja vajalik, kaaludes olulisel määral üles õigustatud subjekti õiguse maad tagasi saada.

6. Kolmanda isiku vastuväited: Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealale jääv ala on ajalooliselt väljakujunenud tervisespordiradade piirkond, mida on kasutatud ja kasutatakse sotsiaalmaana, s.o sportimiseks ja looduskeskkonnas vaba aja veetmiseks. Nurme kinnistu puhkuseks ja vaba aja veetmiseks kasutamist on kinnitanud ka kaebaja ise 11. juunil 2002. a esitatud detailplaneeringu vaidlustuses. Munitsipaalomandisse taotletavad maad on linnale vajalikud, et tagada avalikult kasutatava rohelise ala säilitamine tervisespordi ja vaba aja veetmise võimaldamiseks kõigile huvilistele. Kehtivas õiguses puuduvad regulatsioonid, mis tagaksid, et pärast maa tagastamist saaks avalikkus jätkata maa kasutamist puhkamiseks ja vaba aja veetmiseks. Maaüksuste jätkuvat sotsiaalmaana kasutamist saab tagada üksnes nende munitsipaalomandisse andmise teel. Suusaradu on Nõmme parkmetsas ehitatud, remonditud ja ümber ehitatud aastakümneid enne MaaRS vastuvõtmist. Asjaolu, et endist Nurme kinnistut läbisid aastakümned enne 1991. aastat suusarajad ja jalutusteed, on tõendatud nii kaebaja enda väidete, A. Udali selgituse kui ka RPI Eesti Projekt 1970. aastal koostatud Mustamäe basseini spordibaasi planeerimise projekti plaanidega. Ka RPI Kommunaalprojekt 1987. a koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemilt ja Tallinna Linnavolikogu 23. jaanuari 2003. a otsusega nr 7 kehtestatud detailplaneeringu väljavõttest (joonis III-1, maakasutusja hoonestusplaan) nähtub, et endisele Nurme kinnistule planeeritud ja rajatud suusarajad järgivad suures osas kinnistut varasemalt läbinud jalutusteid. 1970. ja 1987. a projektide alusel ei rajatud tervisespordiradu esmakordselt ega ehitatud üksnes uusi radu, vaid taastati ja ehitati ümber (laiendati, kindlustati jms) ka olemasolevaid. Kaebaja märkis 2002. a esitatud detailplaneeringu vaidlustuses, et Tähetorni tn 4b krundil asuvaid metsaradasid on kasutatud 1937-1996 looduslike metsaradadena. 23. aprilli 2008. a nõupidamise protokollist nähtuvalt kaebaja kinnitas, et „nende maadel on alati suusatatud, ka ilma radadeta“.

3-10-1596

5(18) Vastavalt Nõmme LOV 7. mai 1998. a kirjale rajati 1987. a Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga ettenähtud suusarajad ajaliselt enne ORAS jõustumist. Ka detailplaneeringu seletuskirja kohaselt rajati RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt projekti (töö nr 0026882) kohased terviserajad kaheksakümnendate aastate lõpul – üheksakümnendate aastate algul. Hilisematel aastatel on tervisespordiradu pidevalt remonditud ja täiendatud ning korrastatud nende ümbrust. Nõmme LOV 17. septembri 1997. a kirjast nähtuvalt võisid 1997. aastal endisel Nurme kinnistul teostatud ehitustööd olla seotud RPI Maaparandusprojekt poolt koostatud projekti Mustamäe metsapargi suusaja jooksurajad (töö nr 0026881) kohase suusaraja väljaehitamisega.

Suuremahulisemad spordirajatiste ja radade remonttööd teostati aastal 2000. Kaebaja leiab ekslikult, et 1970. a ja 1987. a projektidel märgitud suusaradade planeeringute erinevusest võib järeldada, et suusaradasid ei ehitatud valmis 1991. aastaks. Asjaolu, et neis on endisel Nurme kinnistul suusarajad planeeritud erinevalt, ei tähenda seda, et 1987. a skeemi kohaseid suusaradu ei ehitatud Nurme kinnistule enne 1991. aastat. Kuna Nurme kinnistu maa-ala kasutati sportimiseks aastakümneid enne 1991. aastat, ei oma tähtsust, millal täpselt valmis 1987. a projekti kohane ehitus. 1970. a projekti alusel võidi suusarajad ehitada projektist erinevalt, sest 26. mai 1970. a protokolli nr 6 kohaselt tuli suusaraja trassi asukoht täpsustada sportlaste-spetsialistidega.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis säilitatavatelt linnaplaani alusplaanidelt on näha, et juba aastal 1976 läbisid endist Nurme kinnistut vähemalt kaks rajatud teed, mida sai kasutada sportimiseks või vaba aja veetmiseks. Endine Nurme kinnistu on kajastatud planšettidel 190- V-12 (põhja-kirde osa), 190-V-15 (lääne-lõuna osa) ja 190-V-16 (idaosa). Kinnistu kirdepoolsest osast kulges kõrvuti kraaviga lõuna suunas jalutustee, mis on plaanil tähistatud punktiirjoonega ja sõnaga „saepuru“, jalutustee on mõõdistatud oktoobris 1988.

Maa-ala lääne-lõuna osas paikneb kaks pinnasteed, üks on juurdepääsutee Tähetorni 4a elamuni, teine kulgeb lõunaosas kõrvuti Tähetorni tänavaga lääne-ida suunas. Idaosa kujutav plaan on mõõdistatud oktoobris 1976 ja sellest nähtub, et kirdeosas kulgeb lõuna suunas tee tähistusega „saepuru“. Lõunaosas paikneb pinnastee. Võrreldes planšettidel kajastatud teede paiknemist 2003. a detailplaneeringu plaaniga, on ilmne, et detailplaneeringujärgsed suusarajad järgivad juba varem rajatud teid. RPI Eesti Projekt 1970. a koostatud Mustamäe basseini spordibaasi planeerimise projekti situatsiooniplaan ei ole projekt, vaid olukorda kirjeldav plaan.

Et situatsiooniplaan ei kajasta mitte projekteeritavaid suusaradu, vaid olemasolevaid, suusatajate poolt kasutatavaid teid, nähtub situatsiooniplaani kõrvutamisel projekti asendiplaaniga (treening-suusaradade skeemiga). Nimetatud projekti seletuskirjas on märgitud, et „jalgteede projekteerimisel on arvestatud ka talviste suusaradade suundasid“. Osutatud situatsiooniplaanilt nähtub samuti, et suusarajad moodustavad ühtse terviku, mistõttu pole õige kaebaja väide, nagu ei saaks vaadelda suusaradade alust maad ühtse tervikuna. Kaebaja on korduvalt väljendanud soovi maa tagastamise korral suusarajad likvideerida ja ehitada maju.

Sellega muutuks tervisespordiradade kasutamine võimatuks. Linn saab maa omanikuna tagada efektiivsemalt maa-ala korrashoidu ja tervisespordiradade pidevat hooldust. Et maastikukaitsealal paiknevad tervisespordirajad saaksid olla vaadeldavad teedena, on enam kui kaheldav. Parkmetsas paiknevate radade näol on tegemist suletud ringidega, mis ei vii ühest kohast teise. Isegi kui käsitada radu teedena, pole võimalik tagada nende kasutamist avalikkuse poolt. Rajad muutuksid erateedeks ja linnal ole õigust nõuda eratee omanikult lepingu sõlmimist.

Kuna Tallinna üldplaneeringu kohaselt on Nõmme-Mustamäe parkmets üks Tallinna olulisemaid puhkealasid, mille kasutamine peab olema avalikkusele tagatud, kahjustaks puhkeala kasutusvõimaluste vähenemine oluliselt avalikku huvi. Kehtiva detailplaneeringu koostamisel ja kaebajaga peetud läbirääkimistel kaalus linn põhjalikult Nurme kinnistul asuvate tervisespordiradade ümbertõstmise võimalust. Kuna rajad

3-10-1596

6(18) on omavahel ühendatud ja moodustavad ühtse terviku, eeldab ümbertõstmine ka teistel kinnistutel asuvate radade ümbertõstmist. Kinnistud Trummi tn 27, Trummi tn 27a, Külmallika tn 15b ja Külmallika tn 1 jäävad Glehni pargi allikate kaitsetsooni. Kaitseala piirkonnas asuvad allikad on kujundanud veerežiimi, mille terviklikkust ei tohi rikkuda, sest vastasel juhul tekiksid suured üleujutused Trummi ja Külmallika tänavate piirkonnas. Seetõttu on kaitseala piiridesse jäävate radade ümbertõstmine välistatud. Kuna kaitsealas asuvate radade ümbertõstmine pole võimalik, ei saa ka Trummi tn 35 asuvaid radu radade terviklikku süsteemi rikkumata ümber tõsta. Radade paiknemisel on arvestatud maastiku reljeefi, kuivenduskraavide olemasolu ja vajalikku pikkust. Ümbertõstmisel rajad lüheneksid, mis vähendaks oluliselt nende kasutusala. Linn on Phare CBC 2003 projekti raames investeerinud parkmetsas asuvatesse spordirajatistesse 1 929 500 krooni, teinud viimase 10 aasta jooksul radade arendamiseks investeeringuid ca 5 miljonit krooni, radade iga-aastaste hoolduskulude suuruseks on ca 500 000 krooni. Kulutuste suurust arvestades poleks radade ümbertõstmine mõistlik ka siis, kui seda oleks võimalik radade terviklikkust rikkumata ja kasutusala vähendamata teha. Maareformi läbiviimine on olnud komplitseeritud, kuna Nõmme tervisespordiradade näol on tegemist spetsiifiliste rajatistega, mis paiknevad erinevatel endiste kinnistute maadel ja puudutavad mitmeid lahendamata tagastamistaotlusi. Linn on püüdnud leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust ning saavutada kompromissi, mis pole kaebajaga aga õnnestunud. Menetlust on takistanud mitmed järelevalvemenetlused ja kohtuvaidlused, mitmel korral on esialgse õiguskaitse korras munitsipaliseerimismenetlus peatatud. Õigustatud subjekti huvi arvestades otsustati 1997. a maa aadressiga Tähetorni 4b tagastada ning tervisespordiradade avaliku kasutamise võimaldamiseks kohustati õigustatud subjekti tagama juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale tervisespordirajale. Kaebaja ei olnud nõus juurdepääsu tagama, vaidlustas korralduse kohtus ning halduskohtu 1998. a otsusega tunnistati korraldus juurdepääsu tagamiseks kohustavas osas seadusevastaseks. Kohtuotsuse täitmiseks tunnistati korraldus kehtetuks. Erinevaid huve arvestades pidas linn põhjendatuks kehtestada detailplaneering ja taotleda tervisespordiradade alune ja neid teenindav maa munitsipaalomandisse.

7. Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) MaaRS § 28 lg 1 p 4 kohaselt antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-44-05 leidnud, et maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (p 12). MaaRS võeti vastu 17. oktoobril 1991. a ning jõustus 1. novembril 1991. a; 2) Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määrusega nr 155 kehtestatud „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (Kord) § 6 p 13 järgi on sotsiaalmaa maa, millelt ei taotleta kasumit. Sotsiaalmaa jaguneb ühiskondlike ehitiste maa ja üldkasutatava maa sihtotstarbe alaliigiks. Tallinna Maa-ameti 20. juuni 2008. a taotluse kohaselt taotletakse maad munitsipaalomandisse üldkasutatava sotsiaalmaana; maad on linnale vajalikud tagamaks avalikult kasutatava rohelise ala säilimine koos tervisespordi ja vabaaja veetmise võimaldamisega kõigile huvilistele. Korra § 6 p 13 alap 2 järgi on üldkasutatav maa avalikult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sh: haljasala ja pargi maa, supelranna maa, rahvapeoja kokkutulekuväljakute maa, lautri maa, lastemänguväljakumaa, spordiplatsi ja terviseraja maa,

3-10-1596

7(18) kalmistu maa. Vaidlust pole selles, et taotletavad maad jäävad Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala piiridesse, mille eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30. aprilli 2004. a määrusega nr 176. Määruse § 1 lg 1 kohaselt võetakse Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kaitse alla unikaalse Nõmme-Mustamäe maastiku – Mustamäe nõlva, Nõmme liivakute, allika-alade ja suure rekreatiivse tähtsusega metsade – kaitseks, nende uurimiseks ning tutvustamiseks, puhkevõimaluste loomiseks, samuti linnametsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks.

Seega on linna taotlus Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala eesmärgiga kooskõlas. Vaidlust pole ka selles, et 1997. a teostati tagastataval maa-alal ehitustöid seoses suusaradade väljaehitamisega (A. Nurme 11. septembri 1997. a avaldus Nõmme LOV-le, tl 17; Nõmme LOV 17. septembri 1997. a vastus, tl 18; kaebaja esindaja vastus kohtuistungil, tl 162; kaebaja selgitus kohtuistungil, tl 162 pöördel). Kaebaja selgituse kohaselt sai enne 1997. aastat suusatada igal pool, kuna kõik oli avatud ning aeg-ajalt sõidetigi, kuid kummid ja saepuru tekkis vaidlusalusele maale 1997. aastal.

Nõmme LOV 3. veebruari 2005. a kirjast Tallinna Maa-ametile saab järeldada, et suusaradadega maa-ala hõlmab muu hulgas endise Trummi tn 35 kinnistut ja 10 aasta jooksul on linn radadesse investeerinud ca 5 miljonit krooni; jooksvate kuludena teostatakse aga nt rajakatete hooldust – kaetakse puukoore ja saepuruga jne (munitsipaliseerimise toimiku lk 185). Eelnevast järeldub, et vaidlustatud korralduse andmise ajal olid maa-alale rajatud suusarajad ning vaidlusalust maa-ala kasutati aktiivselt üldkasutatava maana sportimise (suusatamise) eesmärgil;

3) kaebaja väide, et maa ei täitnud 1991. aastal sotsiaalmaa funktsioone, tugineb järgmistele väidetele:

1) tegemist on eramaaga, mida kinnitab Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korraldusega maa tagastamine eramaana (tl 13);

2) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 11. septembri 1995. a õiendis on maakasutuse sihtotstarbeks märgitud elamumaa ning õiendis puuduvad märked suusaradade kohta (tl 14-15);

3) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22. augusti 1995. a legend-plaanilt nähtub, et kinnistul ei asunud sel ajal mingeid rajatisi peale kaebaja elumaja ja kuuri (tl 16). Kohtu hinnangul ei ole nende tõendite alusel võimalik tuvastada, et vaidlusalune maa ei täitnud 1991. aastal sotsiaalmaa funktsioone. Viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt omab tähtsust asjaolu, kas maa täitis 1991. aastal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone, mitte see, milline sihtotstarve maale seoses tagastamisega hiljem määrati, ning kas maal asus rajatisi või mitte. Maa tagastamine 1997. aastal korraldusega eramaana või sellele 1995. aastal elamumaa sihtotstarbe määramine ei kinnita, et maad faktiliselt enne MaaRS vastuvõtmist sotsiaalmaana ei kasutatud.

Samas tuleb märkida, et maa tagastamise korralduse kohaselt pidi kaebaja tagama juurdepääsu krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Asjaolu, et kaebaja korralduse nimetatud kohustuse tõttu vaidlustas, väites, et rada läbib tagastatavat maad ca 1/3 krundi osas ning rajale juurdepääsu võimaldamine kitsendab maa kasutamise võimalusi (tagastamise toimiku tl 115-116), kinnitab hoopis, et 1997. aastal kasutati tagastatavat maad avalikult sportimiseks. Kolmanda isiku seletuse kohaselt täitis maa 1991. aastal sotsiaalmaa funktsioone.

Väite kinnituseks on osutatud A U 14. mai 2008. a selgitustele (munitsipaliseerimise toimiku lk 131- 132), RPI Eesti Projekt 1970. aastal koostatud Mustamäe basseini spordibaasi planeerimise projekti plaanidele (munitsipaliseerimise toimiku lk 154-163), RPI Kommunaalprojekt 1987. aastal koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemile (munitsipaliseerimise toimiku lk 164-173), kaebaja 2002. a detailplaneeringu vaidlustuse p-le 1 (tl 22-25), 23. aprilli 2008. a nõupidamise protokollis kajastatud kaebaja seisukohale (tl 83), Nõmme LOV 7. mai 1998. a kirjale (munitsipaliseerimise toimiku lk183-184), detailplaneeringu seletuskirjale (munitsipaliseerimise toimiku lk 28-36) ning linnaplaani alusplaanidele (tl 136-141).

A. Udali selgituste kohaselt kulgesid kuuekümnendate aastate teisel poolel nooremate laste suusarajad vanade basseinide juurest loode-põhja suunas, mõnikord ka läbi järgneva tiheda metsaga ala kuni praeguse Kadaka teeni ning pöördusid siis edela-lääne suunas ning tagasi

3-10-1596

8(18) lõuna suunas kuni liivakaldani, läbides praegusi Trummi tänava kinnistuid (27, 31, 33, 35), ning möödudes küllalt lähedalt praegusest Tähetorni 4b kinnistust. Tallinna koolinoorte meistrivõistluste 5 km rada suundus läbi tiheda metsatuka üle Tähetorni 4b kinnistu, „vist ka Tähetorni 6 ja võib-olla ka Trummi 35“. RPI Eesti Projekt 1970. a koostatud Mustamäe basseini spordibaasi joonise „Asendiplaan treening-suusaradade skeemiga“ kohaselt lõikab 5- km pikkune suusarada kaebajale tagastamisele kuuluvat maad (munitsipaliseerimise toimiku lk 163, leppemärgid lk 158). Kuigi leppemärkide all on eraldi tähistatud perspektiivsed ja olemasolevad hooned, puudub samasugune tähistus jalutusteede ja suusaradade kohta, mistõttu ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas tegemist on olemasolevate või tulevikus loodavate suusaradadega. Asjaolust, et RPI Eesti Projekt tehnikanõukogu 20. veebruari 1970. a protokolli nr 6 järgi tuli 3- ja 5-kilomeetrised suusarajad koos trassidega alles rajada (munitsipaliseerimise toimiku lk 143), võib järeldada, et sellel joonisel on kajastatud suusaradade planeeritav, mitte olemasolev asukoht. Samas tuleb järeldada, et RPI Eesti Projekt 26. märtsil 1970. aastal joonestatud „Suusatajate peamine liikumissuund“ situatsiooni plaanil (munitsipaliseerimise toimiku lk 144) kajastab sõnastusest tulenevalt olemasolevat suusatamiseks kasutatavat maa-ala ning kinnitab seega vaidlusaluseid kinnistuid läbivate suusaradade olemasolu situatsiooniplaani koostamise ajal.

18. novembril 1987. a kooskõlastatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi jooniste (munitsipaliseerimise toimiku lk 168) alusel loeb kohus tõendatuks, et väljaarendatav parkmets pidi hõlmama ka kaebajale tagastamisele kuuluvat kinnistut. Skeemi seletuskirja kohaselt on skeemiga loodud Mustamäe ja Nõmme elurajoonide elanikele aastaringsed puhkeja sportimisvõimalused, projekteerides Mustamäe parkmetsa kolm erineva raskuskategooriaga 5 km pikkust suusarada, millest on omakorda võimalik kombineerida lühemaid radu ja neid omavahel ühendades saada pikemaid (munitsipaliseerimise toimiku lk 178); suvel on võimalik kõiki suusaradasid ja jalakäijate teid kasutada murdmaajooksuradadena; kõiki kattega teid ja radasid aga jalgrattaga sõitmiseks (munitsipaliseerimise toimiku lk 179).

Seda, et kaebajale tagastamisele kuuluval maal asus pinnastee, tõendavad väljavõtted linnaplaani alusplaanidest. Planšetil 190-V-15, mis hõlmab endise kinnistu edelaosa (tl 136), kulgeb tagastamisele kuuluval maal peaaegu paralleelselt Tähetorni tänavaga üle mäenõlvade pinnastee, mis ristub talu juurde suunduva pinnasteega. Planšetilt 190-B-12, mis kajastab endise kinnistu kirdepoolset osa, nähtub, et kraavist vasakul kulgeb lõunasse saepuruga kaetud rada (tl 138). Kohus nõustub kaebajaga, et planšettidelt ei ole võimalik kindlalt välja lugeda, millal pinnastee ja saepuruga kaetud rada on mõõdistatud.

Nii ilmneb planšetilt 190-B-12, et mõõdistamisi on tehtud aastatel 1979, 1988 ja 1996, mistõttu ei saa olla kindel, et saepuruga kaetud rada eksisteeris enne 1991. aastat. Samas on tagastataval maaüksusel metsaradade asumist kaebaja kinnitanud Nõmme tervisespordi radade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks vastu võetud detailplaneeringu 11. juunil 2002. a esitatud vaidlustuses. Vaidlustuse kohaselt kasutati krundil asukohaga Tähetorni 4b asuvaid metsaradasid 1937. aastast kuni 1996. aastani looduslike metsaradadena (tl 23). Sellest saab järeldada, et maaüksust kasutati avalikuks otstarbeks.

23. aprillil 2008. a toimunud nõupidamise protokollist nähtuvalt kinnitasid nõupidamisel viibinud Malle ja R V, et nende maadel on alati suusatatud, ka ilma radadeta (tl 83). Nõmme linnaosa vanem V. Lootsmann selgitab 7. juuni 1998. a kirjas Tallinna Linnavalitsusele, et Nõmme LOV valitsemisalas ja Spordikeskuse bilansis on rajatisena arvel rahvaspordi terviserada, mille on projekteerinud RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt (töö nr 0026882). Kirjas kinnitatakse, et raja ehitus realiseeriti Harju EPT poolt enne 21. juunit 1991. a ning terviserada jääb osaliselt ka Tähetorni 4b maale (munitsipaliseerimise toimiku lk 183-184). Tallinna Linnavolikogu 23. jaanuari 2003. a otsusega nr 7 kehtestatud Nõmme tervisespordi radade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneeringu, mis hõlmab ka kaebajale tagastamisele kuuluvat

3-10-1596

9(18) maad, seletuskirja osast II-7 „Tervisespordi rajad“ nähtub, et planeeritaval alal asuvad tervisespordi rajad on osa radade kompleksist, mis rajati kaheksakümnendate aastate lõpul – üheksakümnendate algul (projekt RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt; töö nr 0026882). Rada koosneb Glehni pargi ja Hiiu staadioni ümber markeeritud trassist ning Mustamäe nõlva ning selle alla rajatud saepurukattega teekehandist koos suusasillaga Rõõmuallika kõrval. Talvel kasutatakse rada suusatreeninguteks ja –võistlusteks. Põhirajad on

3 km ja 5 km, meillest esimene kulgeb valdavalt planeeritaval alal. Kogu nõlvapealne ja nõlvaalune trass kulgeb jalakäiguteedest eraldiseisvatel sihtidel. Rada kasutatakse suvel eriti aktiivselt mägirattaja jooksutreeningu läbiviimiseks. Kõnealune radade süsteem on Tallinna läheduses ainus tehnilisel tasemel treeningurada. Detailplaneeringu seletuskirja osa II-10 „Rohelised alad ja keskkonnakaitse“ kohaselt on planeeritav ala peamiselt kaetud metsaga. Nõlva ala ja Glehni pargi poolses osas kasvavad valdavalt okaspuud (mänd, kuusk), nõlvaalusel tasandikul seevastu valdavalt lehtpuud (lepp, kask).

Kogu metsaga kaetud osa on aktiivses kasutuses avaliku rekreatsioonialana (munitsipaliseerimise toimiku lk 31-32). Kohus märgib, et V. Lootsmanni seletus, samuti detailplaneeringu seletuskirjas toodu ei haaku planšettidel kajastatuga, kust ei ilmne RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt töö nr 0026882 teostamist, kuigi planšett 190-B-12 kajastab näiteks RAS REI poolt 1996. a märtsis mõõdistatud tööd nr 8984. Viidatud vastuolust olenemata saab kogutud tõendite alusel siiski järeldada, et vaidlusalust maaüksust kasutati veel enne MaaRS vastuvõtmist avalikult rekreatiivsel eesmärgil.

Maad ei taotletud munitsipaalomandisse mitte munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maa, vaid sotsiaalmaana. Seega ei pidanud kolmas isik taotluse esitamisel tõendama, et maaüksusel asusid MaaRS vastuvõtmise ajal Tallinna linnale kuuluvad hooned ja rajatised, sh konkreetselt linna poolt ehitatud suusarajad. MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks piisab tõenditest selle kohta, et maad kasutati linnarahva poolt avalikult tervisespordi ja vaba aja veetmise kohana. Arvestades vaidlusaluse maaüksuse reljeefi ning looduslikku omapära, mis soodustab maa-ala suusatamiseks kasutamist, tuleb lugeda tõepäraseks nii A.

U selgitused kui ka detailplaneeringu vaidlustamisel ja 23. aprilli 2008. a nõupidamisel antud kaebaja ütlused maaüksusel asuvate metsaradade kasutamise, samuti maaüksuse suusatajate poolt kasutamise kohta. Õige on kaebaja väide, et asjas puuduvad tõendid, mis vaieldamatult kinnitaksid RPI Eesti Projekt 1970. aastal projekteeritud suusatrasside väljaehitamist, samuti 1987. aastal koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi realiseerimist enne 1991. aastat. Samas kinnitab suusaradade olemasolu RPI Eesti Projekt poolt 26. märtsil 1970. a joonestatud „Suusatajate peamine liikumissuund“ ning kõik eeltoodud projektid tõendavad ka seda, et veel enne MaaRS jõustumist eksisteeris vajadus tagastatava maaga hõlmatud alal sportimisvõimaluste parandamiseks ja täiustamiseks, mis omakorda kinnitab, et maa-ala pidi olema vaba aja veetmise eesmärgil linnarahva aktiivses kasutuses ning linnaelanikel oli huvi projektide elluviimise vastu.

Mustamäe parkmetsaga hõlmatud ala kasutamisele linnaelanike vaba aja veetmise kohana osutab ka nt Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi seletuskiri, mis selgitab väljaarendamise vajadust muuhulgas sellega, et „kõik Mustamäe klindile kunstlikult rajatud tõusud-langused suusaradadel on jäänud tänapäeva vajadustele liiga kitsaks ja nende ehitamisega tekkinud järsud nõlvad kindlustamata. Palju on liivaseid järsakuid ning varisemisohus puid“ (munitsipaliseerimise toimiku lk 174). Seega ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalust maa-ala skeemi koostamise eelsel perioodil avalikul otstarbel üldse ei kasutatud.

Endise Nurme kinnistu sotsiaalmaa funktsioonis kasutamine enne MaaRS jõustumist on tõendatud;

4) Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006. a määrusega nr 133 kehtestatud maa munitsipaalomandisse andmise korra § 8 lg 4 järgi võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui

3-10-1596

10(18) taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Vaidlustatud korralduses on põhjalikult motiveeritud, miks on muu hulgas Trummi tn 27 ja 35 maaüksuste munitsipaalomandisse andmine Tallinna linnale õigusaktidega pandud kohustuste täitmiseks vajalik. Maaüksuste vajalikkust on põhjendatud soodsate tingimuste loomise vajadusega sportimiseks ja tervise tugevdamiseks; oma haldusterritooriumil sportimiseks mõeldud maa-alade kindlaksmääramise ning nende maa-alade efektiivse kasutamise vajadusega, samuti vajadusega tagada Nõmme- Mustamäe parkmetsa kui avaliku puhkeala ning Nõmme-Mustamäe parkmetsas asuvate spordirajatiste säilimine ja arendamine.

Seda, miks kaalub maaüksuste munitsipaalomandisse andmine üles maa tagastamise õigustatud subjektide huvi maa tagastamiseks, on põhjendatud sellega, et tegemist on ajalooliselt väljakujunenud spordi ja vaba aja veetmise kohaga; Tallinna Linnavolikogu 23. jaanuari 2003. a otsusega kehtestatud detailplaneeringuga, millele maavanem andis heakskiidu; asjaoluga, et maaüksusel asuvad tervisespordi rajad moodustavad lahutamatu terviku, mistõttu ei saa ühte maaüksust käsitleda omaette ilma ümbritsevate maaüksusteta; sellega, et Nõmme tervisespordi rajad on igapäevaselt aktiivses kasutuses;

Tallinna linna oluliste investeeringutega Nõmme parkmetsas asuvatesse spordirajatistesse; asjaoluga, et maaüksused ei ole riigile vajalikud; maaüksuste tagastamise korral tõusetuva maa omaniku ja kohaliku omavalitsuse huvide konfliktiga. Kohus nõustub maavanema käsitusega. Arvestades maaüksuse kui terviku asukohta, selle ajalooliselt väljakujunenud kasutust, enne MaaRS jõustumist koostatud projektide ning 2003. aastal kehtestatud detailplaneeringu alusel tõendamist leidnud jätkuvat avalikku huvi ning vajadust maaüksust veelgi efektiivsemalt ning heakorrastatumal viisil avalikes huvides kasutada, kaaluvad need asjaolud üles kaebaja subjektiivse huvi maa tagastamiseks.

Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-44-05 tõepoolest, et maa on võimalik jätta ka munitsipaliseerimata, kuid vara tagastamise otsuses ja detailplaneeringus kindlaks määrata tingimused ja kitsendused, mis võivad osutuda vajalikuks seoses tagastatava maa kasutamisega avalikes huvides. Kuna aga kaebaja on maa tagastamise menetluses väljendanud ilmset soovimatust lubada tagastatava maa kasutamise piiramist avalikes huvides (haldusasi nr 3-759/96; kaebaja 14. jaanuari 2008. a kiri õiguskantslerile, munitsipaliseerimise toimiku lk 103), on maaüksuse munitsipaliseerimine siiski ainuvõimalik lahendus, vältimaks ka maavanema viidatud maa omaniku ja kohaliku omavalitsuse huvide konflikti teket.

Kaebaja väljapakutud tervisespordi radade ümbertõstmist mujale ei saa samuti pidada mõistlikuks lahenduseks. Kohus nõustub korralduses märgituga, et maaüksustel asuvad rajad moodustavad lahutamatu terviku, mistõttu endise Nurme kinnistu tagastamine tooks kaasa muudatusi ka sellel maal mitteasuvate radade planeeringus. Lisaks nähtub detailplaneeringu jooniselt, et tagastatavale maale jäävas ulatuses radade ümbertõstmine oleks seoses planeeringualal asuvate rohkete veekogude ja allikakaitsetsooniga äärmiselt problemaatiline, kui mitte võimatu, ning nõuaks olulisi investeeringuid.

Samas on linn Phare CBC 2003 projekti „Nõmme Spordikeskuse välisbasseinide renoveerimine ja liikumisradade tähistamine“ raames juba teinud parkmetsas asuvatesse spordirajatistesse investeeringuid 1 929 500 krooni (munitsipaliseerimise toimiku lk 189-192). Kohus ei pea vajalikuks analüüsida kaebaja väiteid maa tagastamise korralduse viibimise ning kaebajale sellega tekitatud kahju kohta, sest need ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Küll aga tuleb märkida, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad taotletakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel, tuleb maa munitsipaalomandisse andmise korra p 7 kohaselt otsustada esmalt maa munitsipaalomandisse andmise küsimus ja alles seejärel maa tagastamise nõue.

Kolmas isik ei saa asuda otsustama maa tagastamist enne, kui maa munitsipaalomandisse andmise korralduse suhtes on olemas jõustunud kohtulahend.

3-10-1596

11(18) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Malle Valma apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) MaaRS § 28 lg 1 p-st 4 tulenev alus endise Nurme kinnistu maade munitsipaliseerimiseks puudub. Ebaõige on kohtu seisukoht, et Nurme kinnistu maade munitsipaliseerimine sotsiaalmaana on põhjendatud. Nurme kinnistu ei täitnud MaaRS jõustumisel sotsiaalmaa funktsioone. Nagu juba kaebuses märgitud, algas Nurme maade sotsiaalmaana kasutamine alles 1997. a sügisel, mil asuti teostama ebaseaduslikke raietöid ja rajati väike osa tänaseks Nurme maadel asuvast suusarajast. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tähendust ei oma mitte see, kas suusarajad Nurme kinnistul asusid või mitte, vaid avalik rekreatiivne kasutus.

Aktiivne suusatamine eeldab ka vastavaid suusaradu. Enne MaaRS jõustumist suusaradu Nurme kinnistu maal ei asunud, maad ei kasutatud suusatamiseks ega ka muul sotsiaalsel otstarbel. Korralduse kohaselt on tegemist tervisespordirajatistega haljasmaaga, mis väidetavalt on vajalik tervisespordi ja vaba aja veetmiseks. Kohus ei hinnanud munitsipaliseeritava ala ulatusega seonduvat, arvestades sellega, et suuremal osal Nurme talu maadest ei asu ka tänaseks suusaradu ega muid spordirajatisi ning neid alasid ei kasutata ka muul sotsiaalsel otstarbel.

Isegi kui suusaradade enne 1991. aastat asumine osal Nurme kinnistust oleks tõendatud, annaks see aluse konkreetse radadega hõlmatud ala, mitte aga põhjendamatult suure ala munitsipaliseerimiseks. Nurme kinnistu ei ole kunagi kuulunud Glehni pargi koosseisu. Vana-Mustamäe maastikukaitse ala piirid kehtestati alles aastal 2004. Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi seletuskirjas puuduvad viited sellele, nagu oleks Nurme kinnistu hõlmatud Mustamäe parkmetsa aladega;

2) kaebaja ei nõustu tõendite ebaõigele hindamisele tugineva seisukohaga, nagu oleks tõendatud, et Nurme kinnistu maid kasutati enne MaaRS jõustumist avalikult rekreatiivsel eesmärgil. Kohus on ebaõigesti hinnanud A. U selgitust, millest ei selgu, kus täpselt rajad asusid, kus täpselt suusatati ja millal rajad reaalselt rajati. Selgitused on radade paiknemise osas ka vastuolulised. Lugedes A. U selgitusi 5-km pikkuse raja kohta ja vaadates Tallinna kaarti, selgub, et rada läbis Nurme naaberkrunti Tähetorni 6 ja siis läks mäkke paralleelselt praeguse Tähetorni tänavaga, milleni Nurme maa ei ulatunud.

A. U selgitusi RPI Eesti Projekt 1970. a plaaniga kõrvutades ei ole võimalik kindlaks teha, et kõnealused rajad olnuks reaalselt rajatud ja Nurme maid oleks kasutatud spordi harrastamiseks, sh suusatamiseks. Plaanimaterjalil on vaid suusaradade planeeritav asukoht. Kohus hindas ebaõigesti kaebaja poolt kohtuistungil kinnitatut. Nurme talus elanud A. Nurme lähisugulasena on kaebaja pidevalt viibinud Nurme talu maadel. Alates 1957. aastast elas ta ka ise Nurme talus ning on tegeliku olukorraga hästi kursis. Kaebaja kinnitas, et Nurme talu maadel olid tõesti looduslikud metsarajad, mida kasutati juurdepääsuna ka Nurme talu hoonetele.

Kaebaja pidas silmas endisi taluteid (mis olid talvel lumega kaetud), sh Tähetorni tänavalt Nurme talumaja juurde suunduvat teed. Tee maa-alad koos endise Nurme taluga on aga tänaseks erastatud ehitiste omanikule. Väär on tõlgendus, nagu oleksid talule juurdepääsuteedena kasutatud looduslikud metsarajad samastatavad suusaradadega. Looduslike metsaradade olemasolu ei anna alust väita, et maid kasutati avalikuks otstarbeks. Nõmme metsa ja Glehni parki on ajalooliselt kasutatud suusatamiseks ja ei saa välistada, et mõni suusataja sõitis läbi Nurme kinnistu.

Seda kinnitas istungil ka kaebaja. Küll aga ei anna selline tegevus alust käsitada Nurme maid aktiivse spordi harrastamise kohana. Kaebaja pole istungil ega ka varasema menetluse käigus väitnud, et Nurme kinnistu maid oleks kasutatud

3-10-1596

12(18) aktiivselt suusatamiseks. Istungil pidas kaebaja silmas asjaolu, et kuna nõukogude ajal oli territoorium avatud, ei saa välistada mõne suusataja kinnistule sattumist. Samas toonitas kaebaja, et lihtsalt üle põllu suusatamine ei tõenda, et tegemist oleks aktiivse spordi harrastamise kohaga. Kohus hindas ebaõigesti kaebaja esitatud maa tagastamise dokumente (Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korraldus maa tagastamise kohta, tl 13; Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 11. septembri 1995. a õiend, tl 14-15; Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22. augusti 1995. a legend-plaan, tl 16), leides, et nende alusel ei ole võimalik tuvastada maa kasutamise funktsioone.

Tagastamise korralduses märgitu, et tegemist on eramaaga, tõendab elamumaa sihtotstarvet. Õiendis on maa sihtotstarbeks märgitud elamumaa. Piiranguid, sh märget suusaradade kohta õiendis pole. Legend-plaanilt tagastatava maa piiride kohta nähtub, et lisaks elumajale ja kuurile kinnistul muid rajatisi, sh suusaega jooksuradu ei asunud. Kaebaja ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et saepurukattega suusarajad olid rajatud juba 1997. aastaks. Kaebaja vaidlustas suusaradadele juurdepääsu tagamise kohustuse kohtus põhjusel, et MaaRS jõustumise ajal ja ka tagastamise dokumentatsiooni vormistamise ajal ei asunud seal suusaradu.

Kaebaja ei nõustu ka kohtuga, nagu oleks suusaradadele viidet sisaldava maa tagastamise korraldusega tõendatud Nurme maade sotsiaalsel eesmärgil kasutamine 1997. a. Pealegi on asjas oluline maa sotsiaalsel otstarbel kasutamine MaaRS jõustumise ajal, mitte 1997. aastal. Suusaradade rajamist puudutavad tõendid on vastuolulised. RPI Eesti Projekt poolt 1970. aastal koostatud Mustamäe basseini spordibaasi plaanimaterjali näol on tegemist projektidega, mis ei tõenda planeeritu reaalset elluviimist ja Nurme kinnistule suusaradade rajamist. Kaebaja ei nõustu kolmanda isikuga, nagu viitaks projekti seletuskiri suusaradade olemasolule enne 1970. aastat.

Seletuskirjas on täpsustatud, millised alad on projektiga hõlmatud. Seletuskirjas loetletud kohad jäävad Nurme kinnistust eemale ning seletuskirjast nähtuvalt ei olnud 1970. a plaanimaterjali alusel Nurme kinnistul kavandatud aktiivse spordi harrastamist. Ka 1987. aastal koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi (RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt, töö nr 0026882) puhul on tegemist vaid projektiga. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu tõendaksid 18. novembril 1987. a kooskõlastatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi joonised ja seletuskiri, et väljaarendatav parkmets pidi hõlmama ka Nurme kinnistu maid.

Skeemi joonised ei tõenda, et rajad oleks reaalselt rajatud, sest tegemist on projektiga. Aktiivne suusatamine eeldab aga vastavaid radu. Seletuskirjas ei ole ühtegi viidet Nurme kinnistule, sellel radade olemasolule, seal aktiivsele suusatamisele, sportimisele või muul sotsiaalsel otstarbel kasutamisele. Erinevalt kolmanda isiku väidetust ei tõenda alusplaanid (planšetid) radade rajamist enne MaaRS jõustumist. 1996. aastal raiuti sisse Nurme maa piirid ja otsiti üles kupitsad. Siis ei asunud Nurme maal veel mingeid suusaradu ja saepuruga kaetud teid.

Nurme maal Mustamäe nõlvakule asuti radasid rajama aastal 1997, Trummi tänavale kulgeva endise talutee täitmist saepuruga alustati aastal 2000. Planšette on täiendatud erinevatel aegadel. Kohus on ka ise möönnud, et suusaradade rajamist puudutavad tõendid on vastuolulised ja ei haaku planšettidel kajastatuga. Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga on haaratud ulatuslikud alad. Kui tervisespordirajad ehitati väidetavalt välja kaheksakümnendate lõpul – üheksakümnendate alguses vastavalt Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemile, siis Nurme kinnistu maadele ei olnud 1991. aastaks rajatud ühtegi suusarada.

Tõendid, mis väidetavalt tõendavad suusaradade rajamist, on vastuolulised ja kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kogutud tõendite põhjal on võimalik järeldada Nurme kinnistu kasutamist avalikult rekreatiivsel eesmärgil;

3) kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et maavanem on korralduses maa munitsipaalomandisse andmise vajadust põhjalikult motiveerinud. Korralduses on küll toodud

3-10-1596

13(18) põhjendused olulise avaliku huvi kohta, kuid tähelepanuta on jäetud kaebaja huvid ja õigused, sh õigus saada maa omanikuks. Antud juhul munitsipaliseeritakse ulatuslikud alad, mille kasutamine sotsiaalsel eesmärgil enne MaaRS jõustumist ei ole tõendatud. Osa korraldusega hõlmatud alasid on tõepoolest olnud kasutuses spordi ja vaba aja veetmise kohana, ning seda ka enne MaaRS jõustumist, kuid see ei kehti vaidlusaluse maa kohta. Kehtivad planeeringud ja pärast 1997. aastat tehtud kulutused ei saa takistada maa tagastamist, kui alus munitsipaliseerimiseks puudub. Nõustuda ei saa järeldusega, nagu poleks kaebaja varasema menetluse käigus olnud kokkulepeteks valmis ja munitsipaliseerimine on ainuvõimalik lahendus konfliktide tekke vältimiseks. Kaebaja tegi ettepaneku tõsta suusarajad väljapoole tema tagastatavat maa-ala, millega ei nõustutud. Samas on erinevatel aegadel kavandatud suusaradade paiknemist erinevalt. Kaebaja oli valmis ka maa asendamiseks. Aastatel 1998- 2000 toimusid aktiivsed läbirääkimised ja kaaluti erinevaid variante. Suusaradade ümberpaigutamine oli võimalik ja mõistlik, need võiksid kulgeda mööda linnale kuuluvaid naaberkinnistuid. 1,5 ha on suusaradade jaoks ebamõistlikult suur ala. Kaebaja kaotab juurdepääsu ka muule tagastusnõudega maale. Tagastusnõudega maale on kohalik omavalitsus teinud kulutusi omal riisikol ja see ei saa olla maa tagastamata jätmise põhjuseks. Enamik kulutusi ei puuduta Nurme kinnistut. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et avaliku võimu tegevus menetluses on olnud ebamõistlik ja pahatahtlik. Algul tagastada otsustatud maa taotleti hoopis munitsipaalomandisse. Menetlus on kestnud ebamõistlikult pikka aega. Rikutud on õigust heale haldusele. Pahatahtlikkust näitab ka see, et munitsipaliseerida tahetakse kõik talumaa teed. Õigustatud subjektil pole võimalik oma maale autoga pääseda. Munitsipaliseerimiskorralduse vaidlustamisele vaatamata kanti vaidlusalused Trummi 35 ja 27 kinnistud 3. novembril 2010. a kinnistusraamatusse.

9. Vastustaja vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja korratakse halduskohtus esitatud seisukohti.

10. Kolmanda isiku vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: Maa-ala kasutamine enne MaaRS vastuvõtmist sotsiaalsel otstarbel on tõendatud. Kaebaja on ebaõigesti seostanud kinnistu sotsiaalmaana kasutamise tänaseks rajatud suusaradade olemasoluga. Kuna kõnealusel maa-alal on aastakümneid enne MaaRS vastuvõtmist sportimiseks ja vaba aja veetmiseks kasutatud seal asuvaid teid ja looduslikke metsaradasid ning maad taotletakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana, mitte MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel rajatiste aluse maana, ei oma tähtsust, millal täpselt ehitati valmis tänased suusarajad. Oluline on maa faktiliselt sotsiaalmaana kasutamine. Kohus leidis seega õigesti, et ei oma tähendust, kas tänaseks rajatud suusarada asus MaaRS jõustumise ajal vaidlusalusel maal või mitte. Ehkki 1987. a projekti kohase suusaraja rajamise aeg pole määrava tähtsusega, nähtub asjas kogutud tõenditest, et nimetatud rada rajati enne MaaRS vastuvõtmist. See nähtub Nõmme linnaosa vanem V. Lootsmanni 7. juuni 1998. a kirjast ja detailplaneeringu seletuskirjast. Praegune rada on rajatud 2003. a detailplaneeringu alusel. Enne seda oli suusarada rajatud 1987. a projekti alusel. Enne saepuruga kaetud ja autokummidega täidetud suusaraja rajamist kasutati suusatamiseks põhiliselt pinnasteid ja looduslikke metsaradu. Maa-ala aastakümneid enne MaaRS vastuvõtmist sotsiaalsel eesmärgil avalikult kasutamist tõendavad eelkõige kaebaja enda varasemad ja kohtumenetluses esitatud seisukohad (detailplaneeringu vaidlustus,

23. aprilli 2008. a nõupidamise protokoll, kohtuistungi protokoll). Maa-ala sotsiaalsel otstarbel kasutamine nähtub ka A. Udali selgitusest, RPI Eesti Projekt 1970. a koostatud Mustamäe basseini spordibaasi planeerimise projekti plaanidelt ning situatsiooniplaanilt „Suusatajate

3-10-1596

14(18) peamine liikumissuund“, RPI Kommunaalprojekt 1987. a koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemilt, Nõmme LOV 7. mai 1997. a kirjast, 2003. a detailplaneeringu seletuskirjast ning linnaplaani alusplaanidelt. Kohus leidis õigesti, et maaüksustel asuvad tervisespordirajad moodustavad ühtse terviku, mistõttu ei saa ühte maaüksust käsitleda omaette ilma ümbritsevate maaüksusteta. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust kohus hindas, kas on mõistlik jätta endise Nurme kinnistu suusaradadele 1,5 ha maad, ja leidis, et ala suurus arvestab radade terviklikkust ning vajadust maaüksust efektiivselt ja heakorrastatud viisil avalikes huvides kasutada.

Maa-ala suuruse vähendamine ei ole mõistlik ega põhjendatud, sest piiride määramisel pole arvestatud üksnes radade aluse pinna, vaid ka pideva korrashoiu ja hooldamise vajadusega. Munitsipaalomandisse taotletava maa suurus arvestab kaebaja huve nii palju kui võimalik ning on radade teenindamise vajadust arvestades optimaalseim. Õige pole väide, nagu ei oleks Mustamäe parkmetsa väljaarendamise projekt hõlmanud endise Nurme kinnistu maad. Projekti seletuskirjast nähtub, et kinnistu kuulus parkmetsa koosseisu. Seletuskirja kohaselt on projektiga haaratud metsaga kaetud alad Mustamäe klindi all ja peal alates Kadaka teest (lisaks veel kolmnurk raudtee ja Tihniku tn vahel) kuni Rahumäe kalmistu ja Tervise tänavani.

Kuna endine Nurme kinnistu asub endise Nõva kinnistu kõrval, mis omakorda piirneb Kadaka teega, on ilmne, et endise Nurme kinnistu maa-ala kuulub parkmetsa koosseisu. Ka kõnealuse projekti plaanilt on näha, et endine Nurme kinnistu on hõlmatud Mustamäe parkmetsa alaga (markeeritud rohelise värviga). Enamgi veel, RPI Eesti Projekt 1970. a koostatud Mustamäe basseini spordibaasi planeerimise projekti plaanidelt nähtuvalt kuulus endise Nurme kinnistu maa-ala Mustamäe basseini spordibaasi maa-ala koosseisu juba 1970. aastal. Selle projekti „Asendiplaan treening-suusaradade skeemiga“ kohaselt läbis 5 km pikkune suusarada endise Nurme kinnistu maa-ala.

Projekti situatsiooniplaanilt nähtub, et suusatajate üks peamistest liikumissuundadest läbis 1970. aastal endise Nurme kinnistu maa-ala. Erinevalt kaebaja väidetust ei ole situatsiooniplaan projekt, vaid tolleaegset olukorda kirjeldav plaan. Et tegemist on olemasolevate radadega, näitab võrdlus planeeritavate radade asukohaga. Seega olid talvised suusarajad olemas juba enne 1970. aastat. Kohus leidis plaanidele tuginedes õigesti, et enne MaaRS jõustumist eksisteeris vajadus endise Nurme kinnistu maaga hõlmatud alal sportimisvõimaluste parandamiseks, mis omakorda annab tunnistust sellest, et maa-ala pidi olema linnaelanike poolt vaba aja veetmise eesmärgil aktiivses kasutuses ja oli olemas huvi projekte ellu viia.

Tõele ei vasta kaebaja väide, nagu poleks ta ise kinnitanud maa-ala kasutamist sotsiaalsel otstarbel. Kaebaja on kinnitanud, et kinnistut läbivad metsarajad olid avalikult kasutatavad; et maadel on alati suusatatud, ka ilma radadeta; et nn vene ajal oli kõik avatud, suusatati ka endisel Nurme kinnistul ning sõideti suuskadega alla Tähetorni tänavale viivast teest. Lisaks nähtub A. Udali selgitusest, et kõnealust maad läbisid juba 1960-1970 suusarajad. A. Udal selgitab üksikasjalikult radade paiknemist ning selgituse kohaselt läbis Tallinna koolinoorte meistrivõistluste 5 km pikkune rada endise Nurme kinnistu ala ka 1973. aastal.

Väide, et selgitusest ei selgu kirjeldatud raja rajamise aeg, pole oluline, sest enne saepurukattega tervisespordiraja ehitamist võidi kasutada olemasolevaid pinnasteid ning looduslikke metsaradu. Tõele mittevastav on väide, et enne 1991. aastat ei asunud kinnistul sportimist ja vaba aja veetmist võimaldavaid teerajatisi. Kinnistut läbisid teed ja rajad, mida kasutati sportimiseks ja vaba aja veetmiseks. Seda näitavad linnaplaani alusplaanid. Kohus ei ole ekslikult samastanud looduslikke metsaradu tänaseks rajatud suusaradadega ega järeldanud maa rekreatiivsel eesmärgil kasutamist üksnes looduslike metsaradade ja teede olemasolust.

Kohus on hinnanud kõiki maa-ala avalikku kasutust käsitlevaid tõendeid ja leidnud õigesti, et maa-ala täitis sotsiaalmaa funktsioone enne MaaRS vastuvõtmist. Tänaseks rajatud tervisespordirada järgib

3-10-1596

15(18) varasemaid teid. Seega on suusaraja asukoht ajalooliselt välja kujunenud, mis omakorda kinnitab maa-ala sportimiseks ja vaba aja veetmiseks avalikku kasutamist. Kohus hindas kaebaja esitatud tõendeid õigesti. Samuti on kohus õigesti leidnud, et kaebaja huvi maa tagastamiseks ei saa kaitsta Trummi tn

27 ja Trummi tn 35 asuvate tervisespordiradade ümbertõstmise teel, kuna see ei ole eeskätt looduslike iseärasuste tõttu võimalik. Kolmas isik kordab halduskohtus esitatud põhjendusi radade ümbertõstmise võimatuse kohta. Nõustuda ei saa väitega, et menetluse käigus on avaliku võimu tegevus olnud ebamõistlik ja kaebaja suhtes pahatahtlik. Kehtiva detailplaneeringu koostamisel on kaebaja huve arvestatud nii palju kui see on avalikku huvi arvestades võimalik. Detailplaneeringuga on ette nähtud moodustada elamumaa sihtotstarbega maatükid, mida on võimalik kaebajale tagastada. Endisele Nurme kinnistule on planeeritud 5 väikeelamu krunti (sh krunt olemasoleva Tähetorni 4a elamu juurde), tehnorajatiste krunt, tänavamaa krunt ja kaks sotsiaalmaa krunti – tervisespordiradade alune ja haljasmaa krunt. Üksnes kaebaja huve arvestades on detailplaneeringuga muudetud Tallinna linna üldplaneeringut, milles nähti ette kogu planeeringualale sotsiaalmaa – üldmaa sihtotstarve. Tallinna linna poolt leitud kompromiss seisnes ühelt poolt üldplaneeringut muutes kaebajale ehitusõiguse lubamises ja teisalt avalikkuse huve arvestades Nõmme tervisespordiradade ning rohelise puhkeala säilitamises. Endisele Nurme kinnistule jääva tervisespordiradade aluse maaüksuse aadressiga Trummi tn

35 ja osaliselt endisele kinnistule jääva maaüksuse Trummi tn 27 otsustas linnavolikogu munitsipaalomandisse taotleda. Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala piiridesse jäävad haljasmaa krunt ja tehnoehitise krunt. Detailplaneeringukohased väikeelamu krundid (detailplaneeringu maakasutusja hoonestusplaanil tähistega V-2, V-3, V-4 ja V-5) ning tänavamaa krunt (V-6) jäävad väljapoole maastikukaitseala piire ning need maaüksused on võimalik kaebajale tagastada. Detailplaneeringust nähtuvalt ei vasta tõele kaebaja väide, et munitsipaliseerimisel tekib olukord, kus kaob juurdepääs ka muule tagastamisnõudega maale. Maaüksustele, mida on võimalik tagastada, on juurdepääsuks planeeritud tänavamaa krunt (V- 6). Aastatel 2005-2007 on kaebajale viiel korral tehtud ettepanek nõustuda maa osalise tagastamisega, kuid sellega ei ole kaebaja nõustunud.

11. Ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole tõendeid ebaõigesti hinnanud, ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

13. Apellatsioonimenetluses käib jätkuvalt vaidlus selle üle, kas vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse anda otsustatud endise Nurme kinnistu osa täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Halduskohus leidis, et endise Nurme kinnistu sotsiaalmaa funktsioonis kasutamine enne MaaRS jõustumist on tõendatud. Kohus järeldas asjas kogutud tõendite põhjal, et vaidlusalust maaüksust kasutati juba enne MaaRS

3-10-1596

16(18) vastuvõtmist avalikult rekreatiivsel eesmärgil. Apellatsioonkaebuses kohtu järeldusega ei nõustuta ning leitakse, et selline järeldus tugineb tõendite ebaõigele hindamisele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus ei ole tõendite hindamisel eksinud.

14. Halduskohus ei ole kaebaja selgitusi ebaõigesti hinnanud. 11. juunil 2002. a esitatud vaidlustuses detailplaneeringule sisaldub faktiväide, et Tallinnas Tähetorni tn 4b asuvaid metsaradasid kasutati 1937. a kuni 1996. a looduslike metsaradadena (tl 22). Selle põhjal kohus tuvastas, et maaüksusel asusid metsarajad. 23. aprilli 2008. a nõupidamise protokollis (tl 83) on fikseeritud kaebaja ja R V faktiväide, et nende maadel on alati suusatatud, ka ilma radadeta. Kohtuistungil (protokoll tl 162 pöördel) kaebaja märkis, et suusatada sai igal pool, kõik oli avatud, aeg-ajalt keegi sõitis. Kohus luges väited tõepäraseks ja koosmõjus teiste tõenditega järeldas neist, et maaüksust kasutati avalikuks otstarbeks. On õige, et kaebaja pole kinnitanud aktiivset suusatamist, ja arusaadav on ka kaebaja positsioon, et üle põllu suusatamine tema hinnangul ei tõenda, et tegemist oleks aktiivse spordi harrastamise kohaga. Samas asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtu õiguslike hinnangutega, ei tähenda, et need oleksid valed. Koosmõjus teiste tõenditega kinnitavad kaebaja faktiväited maa faktilist sotsiaalsel eesmärgil kasutamist.

15. Kaebaja väitel on kohus ebaõigesti hinnanud A. U selgitust. Kohus on A. U selgitusest koosmõjus teiste tõendite, aga ka kaebaja enda kinnitustega, järeldanud, et endisel Nurme kinnistul suusatati. Kohus ei ole teinud tõendist ebaõigeid järeldusi.

16. Halduskohus on piisavalt selgitanud, miks ei lükka 29. augusti 1997. a korraldus maa tagastamise kohta ning Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 11. septembri 1995. a õiend ja 22. augusti 1995. a legend-plaan ümber seisukohta, et maa täitis faktiliselt enne 1991. aastat sotsiaalmaa funktsioone. Ringkonnakohus nõustub neist tõenditest tehtud järeldustega. Halduskohtu seisukohad ei vaja täiendavat põhjendamist.

17. Kaebaja arvates on kohus ebaõigesti hinnanud RPI Eesti Projekt 1970. aastal koostatud Mustamäe basseini spordibaasi projekti. Nimetatud projekti joonise „Asendiplaan treeningsuusaradade skeemiga“ (munitsipaliseerimise toimiku lk 163) puhul leidis kohus, et joonisel on kajastatud suusaradade planeeritav, mitte olemasolev asukoht. 26. märtsil 1970. a joonestatud situatsiooniplaanil (munitsipaliseerimise toimiku lk 144) kajastatud suusatajate peamise liikumissuuna puhul leidis aga kohus, et joonis kajastab vaidlusalust kinnistut läbivaid suusaradu plaani koostamise ajal. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga ja ei jaga kaebaja arusaama, et tegemist on projekteeritava rajaga. RPI Kommunaalprojekt 1987. a Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi jooniste alusel luges kohus tõendatuks, et väljaarendatav parkmets pidi hõlmama ka kaebaja tagastusnõudega kinnistut. Kohus nõustus kaebajaga, et asjas puuduvad tõendid, mis vaieldamatult kinnitaksid 1970. aastal projekteeritud suusatrasside väljaehitamist, samuti 1987. a koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi realiseerimist enne 1991. aastat. Samas kinnitab kohtu hinnangul suusaradade olemasolu 26. märtsi 1970. a situatsiooniplaan. Kõik projektid koosmõjus teiste tõenditega kinnitasid halduskohtu hinnangul lõppjäreldusena seda, et vaidlusalust maad kasutati enne 1991. aastat sotsiaalsel otstarbel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnangutega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ka ringkonnakohus leiab, et mõlemad projektid hõlmasid vaidlusalust maad. Neis planeeritud

3-10-1596

17(18) radade rajamist enne 1991. aastat ei ole kohus tuvastanud. Ringkonnakohus märgib, et kohtukõne teesides kolmanda isikuga 1970. a projekti seletuskirjast tuleneva üle väideldes on kaebaja viidanud 1987. a Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi seletuskirjale (munitsipaliseerimise toimiku lk 174-182-3), kolmas isik on aga oma väite suusaradade olemasolu kohta 1970. a rajanud muuhulgas 1970. a projekti seletuskirjale (munitsipaliseerimise toimik, lk 137-138).

18. Kaebaja märgib õigesti, et kohus möönis V. Lootsmanni seletuse, samuti detailplaneeringu seletuskirjas toodu mittehaakumist planšettidel kajastatuga. Samuti nõustus kohus kaebajaga, et planšettidelt ei ole võimalik kindlalt välja lugeda, millal pinnastee ja saepuruga kaetud rada on mõõdistatud. Seega on kohus apellatsioonkaebuses uuesti esile toodud asjaoludega oma järelduste tegemisel arvestanud. Planšettide põhjal kohus järeldas, et maal asus pinnastee. Pinnasteede asumise üle ei ole asjas vaidlust.

19. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt peab kaebaja kohtu järeldust, et maa täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone, ebaõigeks eeskätt siiski kohtust erineva seisukoha tõttu, et maa munitsipaalomandisse taotlemiseks pidanuks linn tõendama, et maaüksusel asusid MaaRS vastuvõtmise ajal linnale kuuluvad rajatised – linna poolt ehitatud suusarajad. Menetluse kestel ja ka apellatsioonkaebuses on korduvalt rõhutatud, et suusaradadeta ei ole aktiivne suusatamine võimalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks piisab tõenditest selle kohta, et maad kasutati linnarahva poolt avalikult tervisespordi ja vaba aja veetmise kohana.

20. Kaebaja väitel ei ole kohus hinnanud munitsipaalomandisse antava ala ulatust. Kaebaja väitel ei asu ka täna suuremal osal endise Nurme talu maadel suusaradu ega muid spordirajatisi ja neid ei kasutata ka muul sotsiaalsel otstarbel. Detailplaneeringu maakasutusja hoonestusplaanil (munitsipaliseerimise toimiku lk 27) kajastatu (tähistatud vanade kinnistute piirid, moodustatavate maaüksuste piirid, olev-säiliv terviseraja kehand, oleva terviseraja täiendavad lõigud) ei anna alust järelduseks, et endise Nurme kinnistu maast oleks otsustatud munitsipaalomandisse anda maad ülemäärases suuruses.

21. Apellatsioonkaebuse väide kaebaja huvidega arvestamata jätmise kohta tugineb esmalt väitele, et munitsipaliseeritakse ulatuslikud alad, mille kasutamine sotsiaalsel eesmärgil enne MaaRS jõustumist ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustus eespool halduskohtuga, et maa kasutamine sotsiaalmaa funktsioonis enne MaaRS jõustumist on tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kehtivad planeeringud ja linna poolt pärast 1997. aastat tehtud kulutused ei takista maa tagastamist. See tõdemus ei anna aga alust järelduseks, et kehtiva planeeringu ja linna suurte finantseeringutega muude asjaolude kõrval arvestamisel oleks maavanem huvide kaalumisel eksinud.

Kaebaja ei nõustu kohtu hinnanguga maavanema seisukohale, et munitsipaliseerimine väldib huvide konflikti teket. Kohus põhjendas nõustumist väitega, et kaebaja on väljendanud ilmset soovimatust lubada kasutada maad avalikes huvides. Kohus on põhistanud väidet otsuses osutatud tõenditega ja selle hinnanguga ringkonnakohus nõustub. Apellatsioonkaebuse väited,

3-10-1596

18(18) et kaebaja on olnud kokkulepeteks valmis ja tegi ettepanekuid rajad ümber tõsta või maa asendada, ei näita valmisolekut lubada maad avalikult sotsiaalsel eesmärgil kasutada. Seda, miks suusaradade ümbertõstmine ka kohtu arvates ei ole mõistlik lahendus, on halduskohus piisavalt põhjendanud.

Väidetavalt ei ole kaebajale maa munitsipaalomandisse andmise tõttu tagatud juurdepääsu teistele maaüksustele, mida on kavandatud tagastada. Detailplaneeringu maakasutusja hoonestusplaanilt nähtuvalt on planeeritavate väikeelamu kruntide juurde pääsemiseks kavandatud transpordimaa krunt.

Kaebaja kordab halduskohtus esitatud väidet, et avaliku võimu tegevus menetluses on olnud ebamõistlik ja pahatahtlik, menetlus on kestnud ebamõistlikult pikka aega ning algul tagastada otsustatud maa on otsustatud hoopis munitsipaliseerida. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole väited tagastamiskorralduse viibimise kohta käesoleva vaidluse esemeks. Ringkonnakohus märgib, et kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust saada maa tagasi. Maa tagastamise korraldus ei kehti alates selle kehtetuks tunnistamisest 6. märtsi 1998. a korraldusega. Pikka aega kestnud maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse kestel ei saanud kaebajal tekkida kindlust, et maad ei anta munitsipaalomandisse ja see tagastatakse.

22. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 93 lg 1 alusel nende endi kanda.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus