3-09-2852/142 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2011. a Tallinn

Haldusasja number

3-09-2852

Haldusasi

Balti

Finantseerimisasutuste

AS

kaebus

Vabariigi

Valitsuse 22.10.2009 määruse nr 164 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise vorm

Istungimenetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Balti Finantseerimisasutuste AS kaebus

rahuldamata.

2. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus:

- kaebajale: Balti Finantseerimisasutuste AS

- vastustajale: Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (TsMS 442 lg 6).

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.12.2009 esitas Balti Finantseerimisasutuste AS (edaspidi ka BFA) kaebuse Vabariigi

Valitsuse 22.10.2009 määruse nr 164 (edaspidi ka Määrus nr 164) tühistamise nõudes.

2. 07.04.2010 määrusega nr 3-10-886 võttis kohus menetlusse kaebuse Vabariigi Valitsuse

23.04.2009 korralduse nr 148 tühistamise nõudes ja liitis selle haldusasjaga nr 3-09-2852

(haldusasja nr jäi 3-09-2852). 05.04.2010 esitatud kaebuse täienduses palub kaebaja tühistada

Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 Suurupi loodusala arvamise osas Nõukogu

direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse

kohta I ja II lisas nimetatud elupaigatüüpide või liikide kaitseks asutatud loodusalade

nimekirja (korralduse lisa 1 punkt 2. alapunkt 411) osas, milles see puudutab Balti

Finantseerimise AS-i kinnistuid.

3. 29.07.2010 määrusega haldusasjas nr 3-09-2852 luges Tallinna Halduskohus kaebuse

Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 peale esitatuks tähtaega rikkudes ning jättis

rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse. Sama määrusega lõpetas kohus HKMS § 12 lg

3 alusel selles osas haldusasja menetluse.

11.08.2010 esitas Balti Finantseerimisasutuse AS Tallinna Halduskohtu 29.07.2010 määrusele

määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 08.11.2010 määrusega

rahuldamata. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse, mille

Riigikohus 13.01.2011 määrusega jättis menetlusse võtmata.

Seega ei jätku menetlus Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 tühistamisnõudes ja

kohus jätkas menetlus esitatud kaebuses Vabariigi Valitsuse 22.10.09 määruse nr 164

tühistamise nõudes.

4. Kaebuse esitajale oli antud uuesti tähtaeg vastamiseks ja dokumentide esitamiseks. 30.12.10

esitas kaebaja täiendavad dokumendid ja täiendava nõude alternatiivselt tühistamisnõudele

(p-le 1) kui kohus ei nõustu Vabariigi Valitsuse 22.10.09.a. määrusega nr 164 tühistamisega

vastavalt kaebuse p-le 1, tunnistada määrus nr 164 õigusvastaseks. Sellega seotult määras

kohus asja uuesti suulisele kuulamisele ja kaebaja jäi esitatud nõuete juurde.

5.BFA- le kuuluvad Harku vallas Suurupi külas asuvad Kaasiku (19801:001:0390), Rannakivi

(19801:001:0470), Klause I (19801:001:0920), Klause II (19801:001:0930), Rannasauna I

(19801:001:2100) ja Urgu II (19801:001:2050) kinnistud.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

6.

10.02.2005

kirjaga

nr

30-3-1/744

teavitas

Keskkonnaministeeriumi

Harjumaa

Keskkonnateenistus BFA-d kavatsusest moodustada Harjumaale Harku valda Suurupi

looduskaitseala. Kuna BFA-le kuuluvad Urgu II ja Rannasauna I kinnistud asusid kavandatud

looduskaitsealal, siis edastati BFA-le tutvumiseks kaitseala kaitse-eeskirja eelnõu ning oodati

selle kohta hiljemalt 28.02.2005 seisukoha esitamist. BFA edastas kaitse-eeskirja suhtes oma

vastuväited ning palus jätta Urgu II ja Rannasauna I kinnistud Suurupi looduskaitseala piiridest

välja.

Järgnenud

suhtluse

tulemusena

nõustus

Keskkonnaministeeriumi

Harjumaa

Keskkonnateenistus täiendava ekspertiisi läbiviimisega, selgitamaks Suurupi looduskaitseala

moodustamise otstarbekust, vajalikku ulatust ja kaitserežiimi. Harjumaa Keskkonnateenistuse

vastavasisulises 09.02.2006 kirjas nr 30-3-1/1948-12 on seejuures märgitud, et ekspertiis on

kavas tellida „kogu kavandatava kaitseala territooriumi ulatuses (sh Urgu II ja Rannasauna I

kinnistud)”.

30.06.2006 kirjaga nr 30-3-1/3910 edastas Harjumaa Keskkonnateenistus BFA-le Eerik Leibaku

koostatud Suurupi looduskaitseala kordusekspertiisi (edaspidi: E. Leibaku ekspertiis), Suurupi

looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu ning kaardi. Kõnealuse kaitse-eeskirja ning selle lisaks

oleva kaardi kohaselt ei olnud kavandatud Suurupi looduskaitseala piiridesse arvatud enam mitte

üksnes BFA-le kuuluvad Urgu II ja Rannasauna I kinnistud vaid kõik BFA-le Suurupi külas

asuvad kinnistud. BFA esitas Harjumaa Keskkonnateenistusele vastuväited nii kavandatud

Suurupi looduskaitseala piiride kui ka kavandatud looduskaitseala piiride määratlemisel ja

kaitse-eeskirja koostamisel aluseks võetud E. Leibaku ekspertiisile ja avaldas, et vajalik oleks

täiendava ekspertiisi koostamine kavandatud looduskaitseala vajalikkuse ja piiride osas.

19.03.2007 on keskkonnaminister oma kirjaga nr 14-1/2058-3 Harku Vallavalitsusele Suurupi

looduskaitseala moodustamisega seonduvalt teatanud järgmist: „Arvestades alale jäävaid

loodusväärtusi ning Eesti riigile kaasnevate kohustute ulatust (sh Looduskaitseseadusest

tulenevat maa sihtotstarbelise kasutamise olulise piiramise korral maa vahetamise või riigile

ostmise kohustust) ja tugevat vastuseisu alale jäävate maaomanike poolt ning järgides võrdse

kohtlemise printsiipe, tegi Keskkonnaministeerium otsuse mitte moodustada riiklikku kaitseala,

välja arvatud Ninamaa ala osas, mis on NATURA 2000 alade hulka arvatud Vabariigi Valitsuse

05.08.2004 korraldusega nr 615-k (RT L 2004.111.1758)”.

BFA järelepärimisele teatas keskkonnaminister 13.04.2007 kirjaga nr 1-2/18338-2, et

Keskkonnaministeerium tegi otsuse Suurupi looduskaitseala mitte moodustada.

Vastupidiselt 13.04.2007 kirjas avaldatule teatas keskkonnaminister 09.10.2007 kirjaga nr 16-

1/2058-5, et Suurupi looduskaitseala moodustamist pole lõpetatud ning Suurupi looduskaitseala

kõige suuremat loodusväärtust omavad alad asuvad BFA-le kuuluvatel Rannakivi ja Kaasiku

kinnistutel, mille vana loodusmetsa säilitamise eelduseks on metsa majandamise täielik

keelamine,

mis

on

võimalik

vaid

kaitseala

sihtkaitsevööndi

kaitsekorra

kohaselt.

Keskkonnaminister vabandas kirjas, et sellisele seisukohale jõudmisel on varem edastatud

„esmapilgul vastuolulisena näivaid seisukohti, mis on olnud tingitud peaasjalikult Teie kliendi

põhimõttelisest vastuseisust Rannakivi ja Kaasiku kaitseala moodustamisele.”.

01.11.2007 kirjaga nr 30-3-1/52255 edastas Harjumaa Keskkonnateenistus uue kavandatud

Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu koos kaardiga ning palus selle kohta edastada

hiljemalt 26.11.2007 oma ettepanekud. Kavandatud Suurupi kaitseala kaardi kohaselt jäid

kaitseala kavandatud piiridesse kõik BFA-le Suurupi külas kuuluvad kinnistud peale Urgu II ja

Rannasauna I kinnistu.

BFA esitas kaitse-eeskirjale ja Suurupi kaitseala kavandatud piiridele 26.11.2007 oma

vastuväited. Järgneva kirjavahetuse käigus edastas Harjumaa Keskkonnateenistus 04.06.2008

kirjaga nr 30-3-1/2444-2 BFA-le kavandatud Suurupi looduskaitseala kaardi, milles kavandatud

looduskaitseala piiridesse jäid samad BFA-le Suurupi külas kuuluvad kinnistud nagu 01.11.2007

kirjaga edastatud plaanil, kuid pisut oli muudetud kaitseala piire. Kirja lõpus märkis Harjumaa

Keskkonnateenistus „Kokkuvõtlikult märgime, et tänaseks on Suurupi looduskaitseala

moodustamise osas läbitud avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu etapid, võimaluste piires on

avalikustamise käigus esitatud ettepanekuid eelnõus arvestatud, kõik ettepanekud ja vastuväited

on lisatud kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ning neid esitanutele on saadetud kirjalikud

vastused. Sellest tulenevalt ei pea me enam võimalikuks võtta vastu uusi ettepanekuid Suurupi

looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu osas.”.

BFA kordas 30.06.2008 oma vastuväiteid Suurupi looduskaitseala moodustamisele ja piiridele

ning palus oma varasematele vastuväidetele vastuste esitamist. Harjumaa Keskkonnateenistuse

vastus saabus 15.09.2008 kirjaga, pärast seda pole BFA-d Suurupi looduskaitseala moodustamise

käigust informeeritud ega tema seisukohti küsitud.

Määrusega nr 164 moodustatud Suurupi kaitsealas asuvad BFA-le kuuluvad Kaasiku, Rannakivi,

Klause I ja Klause II kinnistud Määruse nr 164 § 7 lg 2 p 2 nimetatud Suurupi sihtkaitsevööndis

ja § 10 lg 1 sätestab, et sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus, loodusvarade

kasutamine ja uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee-ehitus,

tehnovõrgu rajatise ehitus või kaitseala tarbeks ehitise püstitamine, seega looduskaitseala

piiridesse jäävate Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II kinnistute osas saabusid olulised

omandiõiguse piirangud.

7.Määruse 164 õigusvastasusest

Looduskaitseala moodustamisel on oluliselt rikutud haldusmenetluse nõudeid ja põhimõtteid

ning õigusriigi põhimõtteid, mis tingib Määruse nr 164 tühistamise.

Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II kinnistute arvamine Suurupi looduskaitseala koosseisu

on lubamatu.

Kehtestatud Suurupi looduskaitseala ning kaitse-eeskiri on olulises osas erinev sellest, mida

BFA-le tutvustati Harjumaa Keskkonnateenistuse 10.02.2005 kirjaga nr 30-3-1/744 – oluliselt on

muutunud nii kaitse-eeskirja § 1 defineeritud Suurupi looduskaitseala kaitse-eesmärk kui ka

kaitseala piirid. Esialgu looduskaitseala koosseisu arvatud Urgu II ja Rannasauna I kinnistud on

looduskaitseala piiridest tervikuna välja jäetud, samas kui looduskaitseala piiridesse jäävad 2005

aastal BFA-le tutvustatud kavas kaitsealast täies ulatuses välja jäänud Kaasiku, Rannakivi,

Klause I ja Klause II kinnistud.

Kaitseala moodustamise eesmärgid ning vajadus oli kontrollimata ning kaalumata.

Kaitseala piirid ning selle ulatus BFA-le kuuluvatel kinnistutel on määratletud ebaõigesti –

kaitseala moodustamise aluseks olevas E.Leibaku ekspertiisis avaldatud seisukohad on

vastuolulised, selles ei ole põhjendatud kaitseala moodustamise vajadust ning piiride

moodustumist. Täiendavat ekspertiisi pole aga koostatud, kuigi võrreldes E. Leibaku ekspertiisi

koostamise ajaga (ettepanek ekspertiisi tegemiseks tehti Leibakule 2006 aprillist, töövõtuleping

sõlmiti 29.05.2006 ning tööde lõpetamise tähtaeg oli 09.06.2006), on Määruse nr 164 andmiseni

möödunud juba rohkem kui 3 a ning faktiline olukord kinnistutel võib selle jooksul olla

muutunud. Näitena olid esitatud andmed, et BFA-le väljastatud metsateatiste alusel on 2007. a.

oktoobris teostatud raie Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel. Keskkonnaministeerium peatas

teenistusliku järelevalve käigus BFA-le väljastatud metsateatiste kehtivuse põhjendusega, et

lubatud raie toob kaasa elupaikade kahjustamise, kuna väljakujunenud elupaigad pärast

kavandatud raie teostamist ei säili, ning metsateatiste kehtivuse peatamisega hoitakse ära

Kaasiku kinnistul täies mahus ja Rannakivi kinnistul osaliselt oluliste ja pöördumatute muutuste

toimumine looduskeskkonnas. Seega pidas Keskkonnaministeerium metsateatistega lubatud raie

mõju Kaasiku ja Rannakivi kinnistute Suurupi looduskaitseala koosseisu arvamise aspektist

oluliseks ning täiendav ekspertiis oleks pärast raiete teostamist pidanud vähemalt nende

kinnistute osas toimuma.

E.Leibaku ekspertiis Suurupi looduskaitseala moodustamisega seonduvalt telliti tulenevalt BFA

poolt vastuväidetest Urgu II ja Rannasauna I kinnistute arvamisele kavandatud looduskaitseala

koosseisu. Harjumaa Keskkonnateenistuse 09.02.2006 kirjas nr 30-3-1/1948-12 on märgitud -

uue ekspertiisi koostamine on kavas „kogu kavandatava kaitseala territooriumi ulatuses (sh

Urgu II ja Rannasauna I kinnistud)”. Seega pidi uus ekspertiis hõlmama üksnes küsimust, kas

Suurupi looduskaitseala moodustamine on põhjendatud 2005 aastal kavandatud piirides (BFA

puhul Urgu II ja Rannasauna I kinnistute osas) või peaks piirid olema väiksemad (s.t. kas Urgu II

ja Rannasauna I kinnistud peaksid jääma osaliselt või isegi tervikuna kavandatud kaitseala

piiridest välja).

Selle asemel on kaitseala piire laiendatud – 2006 aastal tutvustatud kava kohaselt jäid Urgu II ja

Rannasauna I kinnistud endiselt kaitseala kavandatud piiridesse, kuid kaitseala piiridesse arvati

ka kõik ülejäänud BFA-le Suurupis kuuluvad kinnistud.

Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt BFA-le 2005. aastal saadetud kirjades on kinnitatud, et ka

kõnealuse 4 kinnistul kaitsealuste elupaigatüüpide leidumisest ollakse teadlikud; samuti nähtub

alates 2002. a saadetud kirjadest, et BFA poolt piirkonnas soetatud kinnistute looduskaitsealade

ja hoiualade koosseisu lülitamist ei ole riigil kavas olnud. Seega on BFA-l tekkinud õiguspärane

ootus, et nimetatud alasid kaitseala koosseisu ei lülitata, ning täiendavat ekspertiisi saab

arvestada üksnes Rannasauna I ja Urgu II kinnistute kaitseala koosseisu lülitamise põhjendatuse

üle otsustamisel.

Harku Vallavalitsuse 15.01.2002 korraldusega nr 23 algatati Kaasiku ja Rannakivi kinnistute DP

maa sihtotstarbe muutmiseks ja elamukruntide moodustamiseks ja 30.08.2005 on väljastatud DP

lähteülesanne. 24.08.2006. toimus Vallavalitsuses DP eskiisi avalik arutelu, kus eskiis kiideti

märkustega heaks. BFA on neist asjaoludest ning talle kuuluvate kinnistutega seonduvalt

Suurupi looduskaitseala moodustamise osas avaldatust juhindudes asunud koostama

detailplaneeringut Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel ning on selleks kulutusi teinud.

Õiguspärase ootuse põhimõtet arvesse võttes oleks täiendav ekspertiis saanud käsitleda üksnes

algselt kaitseala kavandatud piiridesse lülitatud kinnistuid, mille osas olid esitatud vastuväited,

ning hinnata oleks saanud üksnes seda, kas vaidlustatud osas vastasid kaitseala piirid kaitseala

eesmärkidele. Täiendava ekspertiisi käigus ei saanud laiendada ei kaitseala kavandatud

esialgseid piire ega ka kaitseala eesmärki ning Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II

kinnistute arvamine Suurupi looduskaitseala koosseisu on õigusvastane.

8. Suurupi looduskaitseala moodustamisel on Eesti Vabariik BFA suhtes käitunud

sõnamurdlikult.

Kaebaja

viitas

eelnevalt

19.03.2007

Keskkonnaministri

kirjale

nr

14-1/2058-3

ja

Keskkonnaministri 13.04.2007 kirjale nr 1-2/18338-2, milles on selgesõnaliselt märgitud, et

otsustatud on Suurupi looduskaitseala mitte moodustada. BFA oli põhjendatult veendumusel, et

Suurupi looduskaitseala ei moodustata ning BFA-l on tekkinud õiguspärane ootus. BFA jätkas

DP koostamisele kulutuste tegemist peale Eesti Vabariigi poolse selge seisukoha

teatavakstegemist 2007. a märtsis.

EV poolt käituti sõnamurdlikult, vastuolus hea halduse põhimõtetega; see rikub õiguspärast

ootust, kuna oli teatatud, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata ning BFA-le kuuluvaid

kinnistuid selle koosseisu ei arvata ja looduskaitseala moodustamine on õigusvastane.

BFA-le edastatud 01.11.2007 kirjast ning sellele lisatud kaitse-eeskirja eelnõust ja seletuskirjast

ei nähtunud mistahes põhjendusi Eesti Vabariigi varasema seisukoha muutmisele.

Sõnamurdlikult käitumine ei ole õigusriigis aktsepteeritav.

01.11.2007 kirja ja Seletuskirja kohaselt on Suurupi looduskaitseala moodustamise aluseks E.

Leibaku ekspertiis. BFA kordab, et ei nõustu ekspertiisis avaldatud seisukohtadega ning on selle

kohta 31.08.2006 kirjaga esitanud seisukohad ja vastuväited, mida 01.11.2007 kirjaga edastatud

materjalide koostamisel ei arvestatud ning millele polnud ka vastatud, mistõttu BFA

seisukohtade ja vastuväidete küsimine osutus üksnes formaalsuseks.

Kuid osundatut kõrvale jättes on mõistetamatu, kuidas on võimalik samale ekspertarvamusele

tugineda nii looduskaitseala mittemoodustamise otsuse tegemisel kui ka looduskaitseala

moodustamise otsuse tegemisel.

9. 01.04.2010 esitatud kaebuse täienduses vastustaja 22.02.2010 seletustele täpsustab kaebaja:

Vastustaja üritab põhjendada BFA kinnistute esialgsest kavast ulatuslikumat lülitamist Suurupi

looduskaitseala

koosseisu

T.Nurme

poolt

looduskaitseala

piiride

suhtes

avaldatud

seisukohavõtuga, et looduskaitseala moodustamisel ei tohiks merepoolsete maaüksuste osas

erandeid teha. Kõnealune seisukohavõtt ei saa olla Suurupi looduskaitseala piiride BFA

kinnistute arvel laiendamise aluseks ja põhjenduseks ning viide sellele on asjakohatu.

Vastustaja viitab, et BFA poolt kaebuses Harjumaa Keskkonnateenistuse 09.02.2006 kirjas

sisalduva lause lõpuni mittetsiteerimisest tulenevalt on kaebaja seisukoht eksitav (et Suurupi

looduskaitseala moodustamiseks läbiviidav täiendav ekspertiis pidi hõlmama üksnes seda, kas

looduskaitseala moodustamine on põhjendatud 2005. a kavandatud või väiksemates piirides).

Vastustaja on leidnud, et lausega selle täies ulatuses on BFA-le teatatud, et ekspertiisi

läbiviimise eesmärgiks oli täiendavalt välja selgitada kogu kavandatava kaitseala moodustamise

otstarbekus, territooriumi vajalik ulatus aga ka kaitserežiim. Kaebaja leiab, et täiendavalt

tsiteeritud lauseosast ei tulene, et täiendava ekspertiisi tegemisel sai selle sisuks olla

looduskaitseala piiride laiendamisele. Viide kogu kaitseala territooriumi ulatusele, mille juures

on BFA kinnistutest nimetatud üksnes kahte, saab teha järelduse, et ekspertiisi seisukohavõtt pidi

puudutama esialgu kavandatud piiride põhjendatust või selle kitsendamist, mitte aga laiendamist.

Vastustaja möönab seletuse lk 5, et kaebajale saadetud kiri oli eksitav, kuid puuduvad vastustaja

selgitused, miks eksitamist ei saa pidada õigusvastaseks.

Ebaõige ja eksitav on vastustaja poolt Keskkonnaministeeriumi 25.04.2007 kirjas valitsusväliste

organisatsioonide poolt koostatud Natura 2000 alade varinimekirjaga seotult esitatud väide, et

sellest tulenevalt pidi BFA teadma, et Eesti riik ei ole loobunud temale kuuluvate kinnistute osas

loodusväärtuste kaitseks vajalike piirangute kehtestamisest – ainuüksi nimetus „valitsusväline

organisatsioon” kinnitab, et sellise organisatsiooni tegevust või seisukohta ei saa käsitleda riigi

tegevuse või seisukohana või riigi nimel tegutsemisena.

Haldusvälise isiku õigusi ja haldusorgani tegevuse õiguspärasust ei saa seada sõltuvusse halduse

siseakti olemasolust või puudumisest ega väita, et haldusväline isik oleks pidanud halduse

siseakti puudumisest teadlik. BFA-d on kaitseala moodustamise menetluse lõpetamisest

haldusorgani poolt informeeritud. Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise mõtteks on

puudutatud isikute informeerituse tagamine. Ei saa väita, et puudutatud isiku otsesel

informeerimisel puuduks igasugune tähendus, kui Ametlikes Teadaannetes jäetakse teade

avaldamata – ka otsese teavitamise korral teate avaldamise asemel on informeerimine toimunud

ning haldusorgan ei saa selliselt anda informatsiooni mistahes vastutuseta selle sisu või sellest

tulenevate tagajärgede eest. BFA-le on mõistetamatu, millist konkreetset menetlust vastustaja on

vastamisel silmas pidanud ning millal on vastustaja poolt nimetatud seisukoht kujundatud.

10. 07.09.2010 kohtuistungil kaebaja jäi kaebuses esitatud seisukohtade juurde ja täpsustas, et

15.01.2002 korraldusega nr 23 on algatatud Kaasiku ja Rannakivi kinnistute detailplaneeringud.

DP hõlmas maa sihtotstarbe muutmist elamumaaks. Harku Vallavalitsus nõustus elamukruntide

rajamisega, võttes arvesse ehituskeeluvööndi nõudeid jne. 24.08.2006 toimus DP eskiisi avalik

arutelu Vallavalitsuses, kus eskiis kiideti heaks. Vähendati kruntide arvu, suurendati kruntide

suurust ja hakati tegema ka keskkonnamõjude hindamist (edaspidi KMH). LKS-st § 5 tulenevalt.

Harku üldplaneeringu kohaselt on osal Kaasiku ja Rannakivi kinnistutest märgitud kollase

värviga, et tegemist on elamuehitusalaga, uues planeeringus on ettepanek teha kaitseala. Kuna

tegemist oli reserveeritud elamumaaga, oli kaebajal õigustatud ootus. DP-ga oli kavas 12-13

kinnistu moodustamine. DP on praktiliselt seiskunud, kuni selgub, kas 4 kinnistut jäävad LKA

raamesse või mitte. Uuest esitatud kaitse-eeskirjast ei nähtunud põhjendusi, miks alguses oli

haaratud 2 kinnistut, siis 6 kinnistut ja siis jälle 4 kinnistut LKA-sse.

Haldusmenetluses on minister riigi esindajaks, kes väljendab oma seisukohta ametliku kirjaga.

Ekspertiis valmis 30.06.2006 ja kaebaja esindaja on esitanud kliendi nimel 31.08.2006

argumendid/kirja (kokku 5-6 lehel). Haldusasja materjalide hulgas neid ei ole. Kaebaja hakkas

raiet teostama seaduslikul alusel (raieluba). Raiete tõttu on olukord muutunud. Toimiku lk 58-60

on E.Leibaku ekspertiis ning nähtub, et skaala, mille järgi E.Leibak andis hinnangu, oli

subjektiivne ja teha tuleks kordusekspertiis ja selgitada välja, kas skaala on täpne ja kas need

kooslused on Eesti ja EL eesmärke silmas pidades põhjendatud. 2007 aprilli väljavõttest

Riigikogu infotunnist nähtub, et minister Tamkivi avaldas, et „tegelikkuses on jõudnud

Keskkonnaministeeriumi ametnikud seisukohale, et Suurupi looduskaitseala moodustamine pole

vajalik, kuna need kooslused on niigi igal pool Eestis kaitstud.“ Küsimus oli selles, kas leitud

väärtusi on vaja kaitsta kaitseala näol ehk kõige rangemal viisil või on alternatiive.

Oli ka palju neid alasid (väärtuslike alade vahel), mis oleks pidanud looduskaitsealast välja

jääma, kuid ekspert E.Leibak arvab, et neid oleks tulnud kaitsta, kuna need on puhveralad.

Kaasiku ja Rannakivi kinnistul oli ette nähtud 2 ha suuruste kruntide moodustamine koos metsa

ja haljasalaga, see ongi puhvertsoon ja oleks olnud võimalik leida variant- lülitada osad alad

välja ja osad alad oleks sisaldanud ehituspiiranguid tulenevalt Harku valla üldplaneeringust ja

selle tulemusena oleks olnud täidetud ka puhvertsooni ülesanne. Need seisukohad jäid

tähelepanuta. Tähelepanuta jätmine ja ettepanekutest kõrvale vaatamine, see ei ole kooskõlas hea

halduse põhimõttega, kõiki asjaolusid tuleb kaaluda ja ka teine pool ära kuulata. Menetlus kestis

pikka perioodi. Kaebaja omandas üle 60 ha maad ja seal ei ole 2002 a alates saanud ühelegi

ruutmeetrile ehitusõigust. Maade omandamisel koheselt pöörduti keskkonnateenistuse poole

küsimusega, kas neid maid kavatsetakse mingisse kaitsealasse lülitada või mitte ja vastus oli

eitav. Kui kaebaja küsis, mis oli otsustuse aluseks piiride laiendamisel, siis väideti, et selle

aluseks oli inventuur; dokumentide küsimisel esitati viiel A4 lehel töömaterjal ja kui kaebaja

palus esitada ekspertarvamuse, kuna polnud arusaadav, mida see inventuur näitab, siis esitati

vaid mingi 1 lk seletus.

Vaidlustatud määruse seletuskirjas on väljavalitud alade loetelu, mida on peetud vajalikuks

arvata kaitseala koosseisu. Viimases seletuskirjas (22.10.2009 VV korraldus nr 164 seletuskiri)

lk 2 on märgitud, et kõik need kaitstavad kooslused asuvad Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel,

need ei asu Klause I ja II kinnistutel. Seletuskiri peaks kajastama otsustaja kaalutlusi. Otsustaja

on otsustanud jätta kaitseala koosseisu kinnistud, kus seletuskirja kohaselt kaitsmist vajalikke

metsakooslusi ei esine. Klause kinnistute suhtes seletuskiri midagi ei märgi, seega neil ei asu

väärtuslikke kaitsmist vajavaid kooslusi/alasid. Otsustaja on kaebaja arvates põhjendamatult ja

õigusvastaselt proovinud lülitada Klause I ja II kinnistut looduskaitseala koosseisu. Kui otsustaja

on silmas pidanud puhveralasid, siis selle eesmärgiks on kaebaja arust märgitud ikkagi

metsakoosluste, mitte puhveralade kaitsmine. Puhverala saaks seada teiste vahenditega.

Seletuskiri tõendab täiendavalt vaidlustatud määruse õigusvastasust; piir on märgitud ebaõigesti

Klause I ja II kinnistu osas.

11. 30.12.2010 esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et vastustaja 22.102010 täiendatud

vastuses avaldatu ei põhjenda määruse nr 164 õiguspärasust ning ei kõrvalda muuhulgas ka

07.09.2010 kohtuistungil märgitud haldusakti motiveerimatust.

-Kaebaja kordab, et piiride muudatus ei ole aktsepteeritav, kui tema olukord võrreldes esialgsega

halveneb.

-Ekspertiis sai puudutada üksnes seda, kas kaitseala moodustamine selle esialgsetes piirides on

põhjendatud või peaksid kaitseala piirid olema esialgselt kavandatust väiksemad. Vastupidine ei

tulene ka Harjumaa Keskkonnateenistuse 09.02.2006 kirjast nr 30-3-1/1948-12. Seda silmas

pidades on ka eksperdile uue ekspertiisi läbiviimisel püstitatud ülesanne ebaõige, kui see

looduskaitseala piiride laiendamist võrreldes esialgselt väljapakututega võimaldas.

Vastustaja poolt 20.09.2010 esitatud materjal, mis pidanuks sisaldama terviklikku paketti

Suurupi looduskaitseala moodustamise dokumentidest, ei sisalda E.Leibakule ekspertiisi

tegemiseks seatud lähteülesannet; seda pole esitatud ka varasema menetluse käigus. Isegi kui E.

Leibak asus oma arvamuses seisukohale, et looduskaitseala piire tuleks tema hinnangul võrreldes

esialgsega laiendada, siis oleks haldusorganil sellest tulnud hoiduda, kuna see ei võta arvesse

looduskaitseala piiridele vastuväiteid esitanud isikute huve ning ei ole kooskõlas õigusriigi

põhimõtetega. Viide ka muude BFA kinnistute kajastamisele Hanno Zingeli arvamuses on

asjakohatu, kuivõrd BFA avaldas pärast selle saamist oma mittenõustumist sellise lähenemisega.

-BFA-d ei kaasatud kordusekspertiisi tegeva eksperdi valimisse ega eksperdile esitatavate

küsimuste koostamisse ning seetõttu ei olnud väljapakutava eksperdi ekspertiisi tegemisse

kaasamine BFA-le reaalne võimalus, vaid on üksnes käesolevas vaidluses esitatud paljasõnaline

vastuväide. Eksperdile küsimuste esitamise võimalusest pole BFA-d samuti informeeritud, kuid

enne eksperdi poolt ekspertarvamuse koostamist ei olnudki antud juhul küsimusi, mida

eksperdile esitada, kuivõrd ekspert ei pidanud mitte vastama küsimustele, vaid hindama

looduskaitseala piiride põhjendatust (ning BFA veendumuse kohaselt tegema seda esialgselt

väljapakutud piiridesse jäädes).

-Viide, et E.Leibaku ekspertiisist tulenevalt muutus põhiseisukoht esialgselt kavandatud kaitseala

piiride ja ulatuse suhtes ja 31.10.2007 Ametlikes Teadaannetes avaldati teade Suurupi kaitseala

kaitse-eeskirja, selle seletuskirja ja asukohaskeemiga tutvumise võimalusele märgib BFA, et

teadete avaldamine toimus pärast seda, kui BFA-le oli keskkonnaministri poolt 2007. a. aprillis

ja ka peale seda teatatud, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata.

-Täiendavalt märgib BFA, et Ametlikes Teadaannetes on vastustaja väitel tulenevalt E.Leibaku

arvamusest teade avaldatud 2007. a. oktoobri viimasel päeval olukorras, kus E. Leibaku arvamus

oli valminud rohkem kui aasta varem (täpsemalt 2006. a. juunis). Määrusega nr 164

looduskaitseala moodustamise ajaks oli arvamuse koostamise ajaks möödunud täiendavalt 2 a

ehk kokkuvõttes on looduskaitseala moodustatud piirides, mis on määratletud rohkem kui 3 a

tagasi antud arvamuses väljendatud seisukohtade alusel. Tuues paralleeli looduskaitseala

moodustamisest levinuma avatud menetluse planeerimismenetlusega oleks tegemist olukorraga,

kus rohkem kui aasta möödumisel ekspertiisi koostamisest teatatakse planeeringulahenduse

muutmisest selle ekspertiisi tõttu ja avaliku väljapaneku korraldamisest. Planeerimismenetlust

puudutavas kohtupraktikas on aktsepteeritud käsitlust, et planeeringulahenduse viimasest

avalikust arutelust möödunud pikk aeg võib olla asjaoluks, mis tingib planeeringu kehtestamise

õigusvastasuse ja vajaduse planeeringulahenduse sobivuse kontrollimiseks ning uue avaliku

väljapaneku korraldamiseks, kuivõrd asjaolud võivad vahepeal olla muutunud.

-BFA jääb selle juurde, et tema kinnistutel kehtinud raielubade alusel 2007. a. teostatud raie võis

kinnistute looduskaitseala koosseisu arvamise põhjendatust üldse või vähemalt selle ulatust

mõjutada, mistõttu E. Leibaku arvamusele selles osas tugineda ei saa; täiendavalt võib E.Leibaku

poolt arvamuse andmise ajaga võrreldes olla toimunud ka teisi muudatusi, mis looduskaitseala

piire mõjutavad.

-Vastuse p-s 4 on vastustaja käsitlenud E.Leibaku poolt subjektiivse skaala kasutamise küsimust.

BFA osundab, et E. Leibaku arvamusest ei nähtu, et selle koostamisel oleks lähtutud vastustaja

poolt viidatud Euroopa Ühenduse Komisjoni 18.12.1995 otsuse nr 97/266/EÜ lehekülgedel 189

– 192 sätestatud hindamiskriteeriumitest. Vastustaja selgituse kohaselt tuleb Natura 2000 alal ja

looduses kaitset vajavate väärtuste kindlakstegemisel lähtuda just nimelt „nimetatud direktiivis“

ettenähtud hindamise kriteeriumitest. Ebaselgeks jääb, millist direktiivi „nimetatud direktiivi“ all

silmas on peetud, kuna eespool on juttu nii nn. linnudirektiivist kui ka nn. loodusdirektiivist.

Vastustaja poolt avaldatu on vastuolus vastuses eespool avaldatuga, mille kohaselt

hindamiskriteeriumid tulenesid Euroopa Ühenduse Komisjoni 18.12.1995 otsuse nr 97/266/EÜ

lehekülgedelt 189 – 192. E.Leibaku arvamusest ei nähtu, et hindamiskriteeriumid oleks

tulenenud nn linnudirektiivist või nn loodusdirektiivist. Asjaolu, et käsiraamat on koostatud

loodushoiualade

väljavalimiseks,

ei

tähenda,

et

käsiraamatus

avaldatu

asendab

hindamiskriteeriume. Samuti ei nähtu E.Leibaku arvamusest, et käsiraamatus avaldatust on

juhindutud – arvamuses puudub viide kõnealusele käsiraamatule.

-E.Leibaku arvamusest ei nähtu ka see, et hinnatud oleks kinnistute vastavust LKS § 3 lg 1

sätestatud nõuetele. Millele tugineb vastustaja ala terviklikkuse ehk sidususe defineerimisel, on

mõistetamatu, kuivõrd selle definitsiooni õiguslikule alusele vastustaja viidanud ei ole. Samuti ei

ole vastustaja selgitanud, millise õigusliku tähtsuse ta ala terviklikkuse mõistele omistab. Kuigi

E.Leibak on arvamuses avaldanud, et Rannakivi kinnistu loodenurk ja Kaasiku kinnistu lääne

osa tuleb vaatamata neil loodusväärtuste puudumisele arvata kaitseala koosseisu eriti väärtusliku

metsamaastiku ja madala astanguga kiviranna vahel asumise tõttu, siis ei tulene sellest, et

seisukoht metsamaastikule ja kivirannale antud hinnangu osas on õige.

-E.Leibaku, Hanno Zingeli ja Uudo Timmi 14.08.2007 koosolekust sai BFA teada 20.09.2010

vastustaja poolt esitatud dokumentidest. Kuid selline kohtumine, millel lisaks E.Leibakule

osalenud on oma seisukohad kujundanud E.Leibaku arvamuse pinnalt, ei kinnita E.Leibaku

arvamuse põhjendatust.

-Vastustaja viited looduskaitseala moodustamise menetluse kui avatud menetluse kohta ei muuda

fakti, et BFA-le on keskkonnaministri poolt kinnitatud looduskaitseala moodustamise kavast

loobumist, kuid hiljem siiski looduskaitseala moodustatud ning seejuures leitud, et

looduskaitseala moodustamise kavast loobumise kohta polnud haldusakti antud ning vastavat

teadet avaldatud.

-Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-07-2209 avaldatud seisukohavõtt käesolevas

haldusasjas tähtsust ei oma, kuid kõnealusest seisukohast ka ei tulene, et BFA suhtes ei oleks

käitutud sõnamurdlikult. Kirja teel informeerimine kaitseala mittemoodustamisest ei pruugi küll

olla otsustus kaitseala mittemoodustamise kohta, kuid selline otsustus peab olema tehtud ning

just selle kohta informatsioon esitataksegi. Kui sellist otsustust aga tehtud ei ole, siis on

haldusvälisele isikule edastatud ebaõiget informatsiooni ning teda mingisugusel põhjusel

haldusorgani poolt petetud. Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt 10.04.2008 ja 15.09.2008

kirjades avaldatu seda ei muuda. Ka vastustaja on oma vastuse p 6 möönab, et BFA-d on

eksitatud. Selle valguses on mõistetamatu vastustaja järgnev seisukohavõtt, et BFA ei saanud

teha järeldust tema kinnistutel asuvate loodusväärtuste kaitsealane määratlemine oleks lõppenud

– just nimelt seda sai BFA järeldada ja vastupidisel juhul poleks informatsioon ju ka eksitav

olnud.

-Valitsusvälised organisatsioonid ei ole samastatavad riigivõimuga ning nende tegevust ei saa

käsitleda riigi tegutsemisena. Seetõttu ei ütle nende poolt avaldatu mitte midagi riigi tegutsemise

ja kavade kohta.

-Määruse seletuskirjaga avaldatu ei muuda fakti, et määruse seletuskirjas ei ole märgitud,

millised on BFA kinnistutel asuvad looduslikud väärtused, mille kaitseks kinnistud

looduskaitseala koosseisu on lülitatud. Selliseid põhjendusi ei ole esitatud ka määruses endas

ning seega on määrus motiveerimata. E.Leibaku arvamusele ja määruse andmise eelselt

toimunud kirjavahetusele viitamine antud asjaolu ei muuda, kuivõrd arvamus ei ole haldusakti

osa, samuti on BFA arvamusele esitanud oma vastuväited. See, et looduskaitsealast on jäetud

välja osa BFA-le kuuluvatest kinnistutest või nende osadest, ei too automaatselt kaasa seda, et

looduskaitseala koosseisu jäänud osade suhtes tehtud otsustus on õige.

-Vastustaja poolt osundatud Harjumaa keskkonnateenistuse 10.04.2008 kiri nr 30-3-1/52255-4

põhineb samuti E.Leibaku arvamusel, millele BFA-l on vastuväited. Samuti ei oma kõnealuses

kirjas avaldatu haldusakti motiveerimisel tähtsust, kuna pole haldusakti osa. Biogeograafiline

piirkond nn. loodusdirektiivis, millele vastutaja viitab, on ulatuslikum kui mõni Eesti

haldusüksus. Seetõttu ei saa viitega loodusdirektiivis väljendatule põhjendada sellega, et isegi

suuremat looduskaitselist väärtust mitteomavad kinnistud tuleb looduskaitseala koosseisu

lülitada, kui teisi sellesarnaseid läheduses pole.

-BFA jaoks jääb mõistetamatuks, miks vastustaja on toonud välja asjaolu, et BFA on

Keskkonnaametile ettepaneku tema kinnistute omandamiseks ning kinnitanud selles, et kinnistud

kuuluvad Suurupi looduskaitseala koosseisu. Nii sellise taotluse kui ka taotluses kinnistute

looduskaitseala koosseisu kuulumise kinnitamine vastab tõele, kuid see ei tähenda, et BFA

kinnistute looduskaitseala koosseisu arvamist õigeks peab ja aktsepteerib. BFA taotlus on

esitatud juhuks, kui käesolevas haldusasjas menetletav kaebus jääb rahuldamata ning võttes

arvesse looduskaitseliste piirangutega kinnistute omandamise menetluse pikka kestust

(väidetavalt kestab see menetlus aastaid) oli sellise taotluse esitamine mõistlik.

12. Kaebaja esitab täiendava nõude. Kaebaja märkis, et juhuks, kui kohus eeltoodust hoolimata

ei pea kaebuses esitatud tühistamisnõude rahuldamist võimalikuks, siis esitab ta käesolevaga

täiendava alternatiivse nõude ning palub tunnistada Vabariigi Valitsuse määrus tühistamisnõude

rahuldamata jätmise korral õigusvastaseks.

26.01.2011 esitatud vastuses kohtule märgib BFA, et peab määrust nr 164 õigusvastaseks ja

oma õigusi rikkuvaks ning on selle tõttu esitanud tühistamiskaebuse. BFA jääb oma esitatud

kaebuse ja selle menetlemisel esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde.

BFA põhjendatud huvi määruse õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb hüvitamisnõude esitamise

soovis. Kohtunõudele vastuseks kordab kaebaja 02.05.2011, et tal on põhjendatud huvi esitada

Vabariigi Valitsuse vastu nõue õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks ja hüvitusnõude

aluseks ei ole mitte DP menetluse viibimine, vaid asjaolu, et looduskaitseala moodustamise tõttu

ei saa kaebaja realiseerida DP lähteülesandega kavandatut. Kui looduskaitseala ei oleks

moodustatud, siis ei oleks tekkinud kaebajale DP kasutuks muutunud kulutusi. Harku

Vallavalitsus kirjas 26.10.10 teatas, et Kaasiku ja Rannakivi kinnistute osas kavandatud valla

ÜP-s kaitsealuse maa tsoneering tuleneb looduskaitseala moodustamisest. Seega on tekkinud

kahju vähemalt DP menetlemisega kantud kulutuste ulatuses.

Kuna kaebaja kinnistuid ei saanud looduskaitsealasse arvata, see on õigusvastane, siis on määrus

nr 164 õigusvastane ja see muudab võimatuks DP sisulise menetlemise, seega on seos vastustaja

määrusega, et esitada hüvitusnõuded.

Kohtu päringule on Harku vald vastanud kaardimaterjali osas, et kehtib 1995.a. üldplaneering ja

kohtule on BFA esitanud 2001.a. algatatud ÜP tööversiooni. Kaebaja esindaja möönab, et BFA

ei kontrollinud, kas tegemist on kehtiva ÜP-ga. Vallavalitsus oli 15.01.02.a. algatanud Kaasiku

ja Rannakivi kinnistute DP ja 30.08.05 väljastas DP lähteülesande, seega pidas vald võimalikuks

kinnistute hoonestamist ja DP läbiviimist. Valla 1995.a. ÜP maakasutuse kaardil ja valla ÜP

kaardil on märgitud kinnistute piirid ja sealt nähtub, et Kaasiku kinnistu hajaasustuse põhimõttel

hoonestuse võimalikkus oli ette nähtud ka kehtiva 1995.a. üldplaneeringu kohaselt. Harku valla

ÜP tööversiooni kaardi väljavõtte kohaselt on Kaasiku ja Rannakivi kinnistu hoonestamine ette

nähtud ja kuni Keskkonnaministeeriumi 11.09.06.a. kirja saamiseni vald selleks takistusi ei

näinud. Ka Harku Vallavalitsuse kirjast 26.10.10 võib järeldada, et takistus DP menetlemiseks

tuleneb looduskaitseala moodustamisest, kuid BAF tegutses usaldades hoonestamise võimalusi

eelmärgitud põhjustel. Seda sooviski BFA tõendada, kui esitas valla üldplaneeringu kaardi.

BFA ei nõustu vastustaja seisukohaga, et Harku valla ÜP maakasutusplaan on ebaselge või

ebaõige. 10.05.04 kehtiva ÜP suhtes LKS § 38 ei rakendu, kuna säte ei reguleeri juba kehtestatud

ÜP küsimusi. Ehituskeelu vähendamise menetluse läbimine ei ole vajalik, üldplaneering on

kehtiv dokument. Ebaõige on vastustaja väide, et lähtudes ehituskeeluvööndist ei oleks BFA

saanud maakasutusplaani kohaselt reserveeritavale alale ehitada, kuna vastustaja ignoreerib

asjaolu, et mitte kogu reserveeritava elamumaa ala ei jäänud ranna ehituskeeluvööndisse ning

ranna piiranguvööndisse; asjaolu, et LKS § 40 sätestas võimalused ka ehituskeeluvööndi

vähendamiseks

ning

LKS

§

sätestatut

ei

rakendata

10.05.04.a.

jõustunud

planeeringulahenduste kohta. Kaebaja esindaja jäi seisukohale, et soovib tuvastusnõude esitada

alternatiivnõudena. Kaebaja

ei pea alternatiivse nõude esitamisel vajalikuks teiste

menetlusosaliste nõusolekut küsida. Vastustaja väitele, et kaebaja ei saa tuvastusnõuet esitada

Klause I ja Klause II kinnistute osas jätab kaebaja vastamata.

29.04.11.a. vastuses märgib kaebaja, et jääb seniesitatu juurde, looduskaitseala piiride

suurendamine oli lubamatu. E.Leibaku ja KKM vaheline töövõtulepingu lisa esitamise osas jääb

seisukohale, et looduskaitseala moodustamise toimikus seda toimiku esitamisel ei olnud. Raie

ulatust ei saa võrrelda Suurupi kogu looduskaitseala suhtes. Kaebaja püstitas küsimused tema

kinnistuga seotult raie ulatuse mõjudest, mitte aga looduskaitseala suhtes ning selle tõttu ongi

kaebaja kogu aeg kinnitanud, et raie mõju ei ole hinnatud. Ekspert on kogu aeg selgelt

väljendanud, et ta lähtus Natura- väärtushinnangutest, kuid on mõistmatu, mida see tähendab,

kuna ekspertarvamuses ei avaldata, millistest hindamiskriteeriumidest või skaaladest lähtuti.

Vastustaja on määruse motiivide puudumist tunnistanud, kuid õigustab seda. Õigusvastasuse

tuvastamine õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamiseks on võimalik ka siis, kui

looduskaitseliste piirangute tõttu ei oleks kinnistutel DP menetlemine ja kinnistute kruntimist ja

hoonestamist ette nägeva DP realiseerimine võimalik. Tuvastusnõude eesmärgiks ei ole

kinnistute planeerimise ja planeeringu realiseerimise võimalikkuse saavutamine.

13. Kaebuse esitaja jäi kohtuistungil 05.09.11.a. seniesitatu juurde. Haldusakti vigu ei saa

kõrvaldada hilisemate toimingutega ning E.Leibaku ärakuulamine ei kõrvalda probleeme. Kuigi

vastustaja on esitanud kohtule dokumendid, mille kohaselt kaebaja tõepoolest esitas avaldused

Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II (osaliselt) omandamiseks riigi poolt ja otsused on

tehtud selles, et riik on valmis ostma Kaasiku ja Rannakivi kinnistud, ei muuda see käesolevas

asjas midagi. Selline omandamine on kauges perspektiivis lahenduv ja järgnevad alles nt

hinnaläbirääkimised jne. Kohus on välja selgitanud, et Harku Valla üldplaneering, millele

kaebaja toetus, ei ole kehtiv. Kuigi kaebaja nõustub, et ei kontrollinud planeeringu kehtivust, on

vald ise sellele DP menetluses toetunud ja algatas DP menetluse. Kui tühistamisnõuet kohus ei

rahulda, tuleb lahendada alternatiivne nõue; kui kohus tühistamisnõude rahuldab, ei ole vajadust

lahendada alternatiivnõuet. Alternatiivsena tuvastusnõude esitamist põhjendab kaebaja sellega, et

on teatud juhtumid, mille korral leitakse, et kuigi haldusorgani toimingud on õigusvastased, siis

haldusakti ei tühistata, haldusakti puhul on ka nii ja seda käesoleval juhul kaebaja silmas peabki.

Täpsustab, et on nimetatud haldusakti tühistamise alused ja need jäävad ka alternatiivse

tuvastusnõude aluseks, argumendid on ühed ja samad. Kui kohus jätab tühistamisnõude

rahuldamata jääb tõenäoliselt ka tuvastusnõue rahuldamata.

Peale Keskkonnaministeeriumilt saadud tlk 11 III kd asuvate dokumentide saamist kaebaja

kinnitas 09.09.11 (tlk 161 III kd), et ta ei soovi täiendusi esitada.

Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 8.101,99 eurot, millest 15,98 eurot tasuti

riigilõivuna ja 8.086,01 eurot õigusabikuluna. Kaebaja koondas menetluskulu kandmist

tõendavad dokumendid paketti.

VASTUSTAJA VABARIIGI VALITSUSE ESINDAJA SEISUKOHAD

14. Vastustaja kaebusega ei nõustu, palub jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja

kanda. 13.09.11.a. esitas vastustaja täpsema selgituse menetluskulude taotlusele, milles nimetab

arved ja põhjused, mille suhtes ta ei kaebajaga ei nõustu; vastustaja peab samas arvestades

vaidluse olemust, menetluse käiku ja hüvitamise taotlust põhjendamatult suureks. Kuna jääb

seisukohale, et kaebust ei saa rahuldada, siis ei ole võimalik ka taotluse rahuldamine.

15. LKS § 7 kohaselt on ala kaitse alla võtmise eelduseks muuhulgas selle ohustatus, haruldus

või tüüpilisus ning võimalik teaduslik väärtus. Kaitse alla võtmist või võtmata jätmist saab

otsustada kaalutlusõiguse alusel seadusega piiratud tingimustel.

Eeltööd Natura 2000 võrgustiku alade määramiseks algasid 2001a, kuna Eesti riik pidi Euroopa

Liiduga liitumiseks valima Natura 2000 võrgustiku alad. Algselt läbi viidud inventeerimised olid

selleks, et kindlaks teha kaitset vajavate loodusväärtuste põhilised asukohad.

Esialgne inventuur BFA-le Suurupis asuvatel maaüksustel viidi läbi Rannasauna I ja Urgu II

kinnistutel. Selgitati välja kaitse alla võtmise eeldused. Inventuuri viis läbi A.Kivistik 2003.a.

15.1. Peale inventeerimist algatas keskkonnaminister 25.08.2004 käskkirjaga nr 776 Suurupi

kaitseala moodustamise. Nimetatud käskkirja on Suurupi kaitsealade loomise ajagraafiku osas

muudetud 14.06.2006 käskkirjaga nr 728.

Suurupi looduskaitseala loodusväärtusi on hinnatud eelkõige vastavalt Euroopa Nõukogu

loodusdirektiivis 92/43/EMÜ sätestatud kriteeriumitele. Euroopa Kohus on käsitletud

liikmesriikide kohustusi alade esitamisel (nt C-209/04 Komisjon vs Austria, p 40), mille järgi

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liikmesriik erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta

arvesse majanduslikke nõudmisi. Keskkonnaministeerium ja Harjumaa Keskkonnateenistus on

olnud kaebajaga tihedas kirjavahetuses ning püüdnud leida võimalikke lahendusi nii kirja teel,

nõupidamisel kui ka avalikul arutelul.

15.2. Harjumaa Keskkonnateenistus avaldas Suurupi loodukaitseala moodustamise teate

07.02.2005 ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“, kus teatati avaliku väljapaneku aeg

ja koht ning ettepanekute ning vastuväidete esitamise tähtaeg. Harjumaa Keskkonnateenistus

teavitas BFA-d 10.02.2005 kirjaga nr 30-3-1/744 Suurupi looduskaitseala moodustamise

menetlusest. Loodava Suurupi looduskaitsealade hulka kavandati esialgselt määrata Urgu II ja

Rannasauna I kinnistud. BFA ja teised kavandatava kaitseala piiridesse jäävate kinnistute

omanikud esitasid omapoolsed seisukohad (sh ka vastuväiteid) kavandatava looduskaitseala

piiride osas. Luige mü omanik T.Nurme esitas seisukoha, mille kohaselt looduskaitseala

moodustamisel ei tohiks erandeid teha ka merepoolsete maaüksuste osas.

16. Bioloog Hanno Zingel viis 2005. a juunis- juulis läbi elupaigatüüpide inventuuri selgitamaks

millised ja mis väärtusega Natura 2000 elupaigatüübid vaidlusalustel kinnistutel esinevad ja

leidis, et „arvestades väikesel alal leiduvat suurt elupaikade rohkust ja viimaseid asustavate

ohustatud liikide mitmekesisust ning samuti ka ala lähedusest pealinnale tulenevat suurt

loodushariduslikku potentsiaali, on kindlasti vajalik kaitsta inventeeritud kinnistute loodust

tervikuna, kombineerides väärtuslikumate metsaosade kaitsmiseks vajalikkus sihtkaitsevööndi

režiimi... .“ . Eksperdi arvamus oli edastatud ka kaebajale.

Kavandatavate kaitseala piiridesse jäävate kinnistute omanike märkustest ja tähelepanekutest

tingitult ja selgitamaks põhjalikult kaitsmist vajavate loodusväärtuste olemasolu ja ulatus

loodaval kaitsealal, oli vajalik läbi viia kordusekspertiis.

29.05.2006 sõlmiti Keskkonnaministeeriumi ja E.Leibaku vahel töövõtuleping K - 30- 3-

2006/395, mille kohaselt pidi ekspert E.Leibak koostama Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja

kordusekspertiisi vastavalt lähteülesandele, mis oli kirjeldatud lepingu lisas 1. Lisa 1 p 3 ja 4

kohaselt oli eksperdile seatud ülesanded – hinnata ja vajadusel põhjendustega korrigeerida

kavandatavate vööndite ja piirangute sobivust ala looduskaitseliste väärtuste kaitseks ja

taastamiseks ning kontrollida ja vajadusel põhjendustega korrigeerida kaitseala välispiiri ja

vööndite vastavust ala looduskaitseliste väärtuste kaitseks. Kaitse alla võtmise menetluse

eesmärgiks on kaitsta ohustatud, haruldasi looduslikke elupaiku ning looma- ja taimeliike. Seega

arvestades HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mille kohaselt on haldusorgani kohustus

välja selgitada olulise tähendusega asjaolud (antud juhul ohustatud ja haruldased

loodusväärtused) ja vajadusel koguda selleks tõendeid, oli õigustatud eksperdile just sellise

lähteülesande püstitamine.

17. Kaebuses ei ole 09.02.2006 Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjas nr 30-3-1/1948-12

esitatud lause tsiteeritud lõpuni ning sellest tulenevalt on esitatud eksitav seisukoht justkui

täiendav ekspertiis oleks pidanud hõlmama üksnes küsimust, kas looduskaitseala moodustamine

on põhjendatud 2005.a kavandatud või väiksemates piirides.

Harjumaa Keskkonnateenistus teavitas BFA-d 09.02.2006 kirjaga, et uus „ekspertiis on kavas

tellida kogu kavandatava kaitseala territooriumi ulatuses (sh Urgu II ja Rannasauna I kinnistud),

et täiendavalt selgitada Suurupi looduskaitseala moodustamise otstarbekust, vajalikku ulatust ja

kaitserežiimi.“ Kaebajale on teatatud, et ekspertiisi läbiviimise eesmärgiks oli täiendavalt välja

selgitada kogu kavandatava kaitseala moodustamise otstarbekus, territooriumi vajalik ulatus aga

ka kaitserežiim.

Ekspert oma töös pöörab sissejuhatuses tähelepanu sellele, „et eelmise ekspertiisi on teinud hea

taimetundja ning et liigilisele aspektile on pööratud juba üsna palju tähelepanu, keskenduti

käesolevas kordusekspertiisis peamiselt koosluselistele väärtustele.“ E.Leibak esitas arvamuse,

„et kaitseala välispiiri osas tuleks võrreldes eelnõuga teha mitmeid muudatusi, tagamaks

looduskaitseliselt väärtuslike (sageli väärtuslikumategi, kui algselt kavandatud kaitsealal)

koosluste liitmise kaitsealaga. Samas on võimalik kaitsealast välja arvata looduskaitseliselt

väheväärtuslikke või ebaolulisi maid, mis osaliselt võimaldab tekitada ka maareservi kaitsealale

jäävate eraomanike maavahetussoovide nõudluse puhul. Kaitseala üldpindala ja kompaktsus ei

tohiks kuigivõrd siiski väheneda, sest looduskaitsealune piisava suurusega tervikmassiiv loob

eelkõige just liigilises mõttes – uue kvaliteedi.

Ekspert analüüsib kinnistuste kaupa seal asuvaid loodusväärtusi ning kokkuvõtteks leiab, et

väärtuslikumad looduskooslused paiknevad eksperthinnangus lk 11 nimetatud Vääna

metsakonna kvartalitel, Kaasiku Rannakivi, Luige, Klause III, Veeristiku ja Urgu III kinnistutel

ning osaliselt Kalda II Loigu 3 ja Tamme I maaüksustel.

Eksperdi arvamuse kohaselt on teiste sh ka Rannasauna I ja Urgu II kinnistutel esinevate

metsakoosluste väärtus väiksem. E.Leibak nimetab Klause I ja Klause II kinnistute

loodusväärtusi just nende kinnistute lääneosas ning teeb ettepaneku need alad kaitsealaga liita ja

E.Leibak teeb ettepaneku moodustada nimetatud kinnistutel Suurupi sihtkaitsevöönd.

E.Leibaku arvamust ei saa kuidagi pidada vastuoluliseks ega põhjendamatuks nagu kaebaja

väidab.

18. 31.08.2006.a toimus Harjumaa Keskkonnateenistuses Suurupi looduskaitseala moodustamise

teemaline nõupidamine, kus osalesid teiste seas ka BFA esindajad, Harku Vallavalitsuse

esindajad ja E.Leibak. Ekspert vastas esitatud küsimustele ning jäi esitatud hinnangute juurde.

BFA esindaja esitas oma seisukohad nii suuliselt kui ka kirjalikult.

Keskkonnaministeerium ei ole kunagi kinnitanud, et kaebaja kinnistutel ei asuks loodusväärtusi,

mida kaitsta. Ka kaebaja ei vaidlusta seda, et BFA kinnistutel asuvad loodusväärtused.

19. Keskkonnaministeeriumi poolt 13.04.2007 kaebajale ja Harku Vallavalitsusele 19.03.2007

saadetud kirjad ei ole siiski otsustus Suurupi looduskaitseala menetluse lõpetamise kohta.

Nimetatud kirjad olid ehk eksitavad, kuid kaebaja ei saanud teha nendest järeldust, et tema

kinnistutel asuvate loodusväärtuste kaitsealane määratlemine oleks lõppenud.

17.04.2007 esitas BFA esindaja Keskkonnaministeeriumile kirja, milles palus selgitada, kas

vaidlusalused kinnistud on arvatud Natura 2000 alade hulka ning kui ei ole arvatud, siis kas on

kavas nimetatud kinnistud Natura 2000 alade hulka lülitada. Keskkonnaministeerium on

25.04.2007 vastuskirjas nr 19-1-7/67-2 kaebajale selgitanud, et praeguseks ei ole BFA-le

kuuluvad kinnistud esitatud Natura 2000 võrgustiku aladeks ning Kaasiku, Klause I ja Urgu II

kinnistutele on kehtestatud osaliselt ajutised piirangud majandustegevusele. Samas on tõdetud, et

kõik nimetatud kinnistud on esitatud Euroopa Komisjonile valitsusväliste organisatsioonide poolt

koostatud Natura 2000 nn varinimekirjas esimese prioriteedi alana ning selgitatud, et

varinimekiri on valitsusväliste organisatsioonide poolne ettepanek Natura 2000 võrgustiku

riigipoolsete ettepanekute täiendamiseks. Seega pidi kaebaja teadma, et riik ei ole loobunud

temale kuuluvate kinnistute osas loodusväärtuste kaitseks vajalike piirangute kehtestamisest.

Ülaltoodud asjaoludel ei saanud kaebajal tekkida ka õiguspärast ootust piirangute

mittekehtestamise osas.

LKS § 9 kohaselt avaldab kaitse alla võtmise algataja teate loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes ”Ametlikud Teadaanded” ning vähemalt ühes

üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Avaliku väljapaneku kestel võib esitada

vastuväiteid ja ettepanekuid. Seega LKS § 9 ja HMS § 46 tulenevalt on kaitse alla võtmise

menetlus avatud menetlus. HMS § 46 lg 2 kohaselt, kui avatud menetluse läbiviimine on

kohustuslik õigusakti andmiseks, viiakse avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja

kehtetuks tunnistamiseks. Kuna LKS näeb ette loodusobjekti kaitse alla võtmise avatud

menetluse, siis kaitse alla võtmisest loobumise otsustamine peaks olema läbi viidud samuti

sellest põhimõttest lähtudes. Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmise loobumise kohta ei ole

sellekohasest otsusest teavitatud Ametlikes Teadaannetes ja sellekohast haldusakti ei ole antud.

Tallinna Ringkonnakohus on 27.06.2008 otsuses nr 3-07-2209, mis jõustus 29.07.2008 ning

kehtima jäi keskkonnaministri 19.10.2007 käskkiri (millega peatati BFA kinnistute osas raiet

lubav metsateatis), märkinud, et „kaebajale vastuseks saadetud 13.04.2007 kirjas informeeris

keskkonnaminister kaebajat küll sellest, et Suurupi kaitseala otsustati mitte moodustada, kuid

puuduvad andmed selle kohta, et sellekohane otsus tegelikult vastu oleks võetud...“. Seega on ka

kohus, kes hindas sama tõendit, jõudnud järeldusele, et kirja teel informeerimine ei ole veel otsus

kaitseala mitte moodustamiseks. 09.10.2007 teatas Keskkonnaministeerium kaebajale (teavitades

kirjast ka Harku Vallavalitsust), et “tegevus Suurupi looduskaitseala moodustamise menetluse

jätkamisel on suunatud eesmärgile kohelda kõiki maaomanikke võrdselt ning tegutseda avatult

kõikidele menetluse osapooltele“. 19.10.2007 peatas keskkonnaminister käskkirjaga nr 1171

Rannakivi ja Kaasiku kinnistutel metsateatisega lubatud raie.

Õigusakti eelnõud on pärast väljapanekut isiku kahjuks võimalik muuta HMS § 49 lg 4 alusel

eeldusel, et muudatustest teavitatakse isikut ning võimaldatakse esitada vastuväiteid. LKS § 9 lg

10 kohaselt peab avaliku väljapaneku või avalike arutelude tulemusel põhiseisukohtade

muutumisel avaldama uue teate ja korraldama uue avaliku väljapaneku.

Kuna põhiseisukoht esialgselt kavandatava kaitseala ulatuse ja piiride suhtes oli muutunud

seoses ekspertide arvamusega, siis esitati 31.10.2007 ametlikus väljaandes „Ametlikud

Teadaanded“ selgitus selle kohta, kus ning millal on võimalus tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõu,

seletuskirja ja asukohaskeemiga ning esitada vastuväiteid.

01.11.2007 saadeti kõik materjalid kaebajale. 19.02.2008 kirjaga nr 16-1/99-2 teavitas

Keskkonnaministeerium

BFA-d

veelkord

sellest,

et

„kuna

moodustataval

Suurupi

looduskaitsealal esinevad elupaigad, mis vastavad Natura loodusdirektiivi kriteeriumitele, on

Keskkonnaministeeriumil kavas esitada Euroopa Komisjonile ettepanek lisada moodustatav

Suurupi looduskaitseala Natura 2000 alade nimekirja.“ 17.04.2008 avaldati teade ametlikus

väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ selle kohta, et 22.04.2008 toimub Suurupi looduskaitseala

moodustamise osas avalik arutelu. Avalikul arutelul osalesid teiste seas ekspert E.Leibak ja BFA

esindajad. E.Leibak esitas avalikul arutelul järgneva seisukoha, et „looduskaitseala eesmärk ei

ole ühe objekti puhul ühe objekti kaitse ja teise puhul teise objekti kaitse. Looduskaitseala

funktsioon on ala kompleksne ehk terviklik kaitse. Loomulikult tuleb arvestada erinevate

väärtuste erinevat kaalu. Kui Klause kinnistu puhul oleks küsimus ainult rootsi kukitsas, siis ei

peaks minema nii laiaks, kuid küsimus on ala komplekssuses. Suurupi sihtkaitsevööndist

lõunapoolne ala on üldse kaitsealast välja jäetud, ei saa öelda, et seal puuduksid väärtused täiesti.

Praegune piir ei ole enam optimaalne vaid on minimaalne variant, et looduskaitseala saaks

tervikuna toimida. Pisike kaitseala ei suuda paljusid olulisi liike või koosluse komponente üldse

mahutada, kui ala on fragmenteeritud, ei suuda seal paljud liigid üldse toimida. Terviku huvides

peaksid Klause I ja Klause II idaosad samuti kaitsealasse kuuluma, kuid kuna nende

looduskaitseline väärtus on väiksem ja seal on muudetud maastikku, siis sealt on praegu see

kompromiss tehtud ja need osad on välja jäetud.“

BFA esindajad tegid avalikul arutelul muuhulgas ka ettepaneku piiride muutmise osas. Sellele

järgnes veel kirjavahetus, mille käigus esitas BFA omapoolseid ettepanekuid. Nii on kaebaja

esindaja 06.05.2008 pöördumises Harjumaa Keskkonnateenistuse poole teinud, juhul kui ei

nõustuta kõiki kinnistuid mitte arvama Suurupi kaitseala hulka, „ettepaneku vähendada Suurupi

kaitseala piire Klause I ja Klause II kinnistute osas tervikuna ja Rannakivi kinnistu lõunapoolse

osa suhtes.“ Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.06.2008 vastuskirjaga nr 30-3-1/2444 teatati

BFA-le, et ettepanek vähendada kaitseala piire on rahuldatud osaliselt Klause I ja Klause II

kinnistute osas. Samas on ka põhjendus, miks ei saa Rannakivi kinnistu osas taotlust rahuldada.

Esitati ka täiendav kaart.

20. 30.06.2008 esitas kaebaja esindaja uue kirja, kus on öeldud, et „jättes kõrvale kõik muud

käesolevaks ajaks juba korduvalt esitatud BFA vastuväited ja ettepanekud seoses Suurupi

loodusala moodustamise kava ja kaitse-eeskirjaga märgib BFA, et 04.06.2008 kirjale lisatud

kaardil näidatud lahendus Suurupi loodusala kulgemiseks Klause I ja Klause II kinnistutel vajab

täiendavalt muutmist....“ 11.08.2008 põhjendas Harjumaa Keskkonnateenistus, miks ei saa

ettepanekut rahuldada. Menetluse käigus selgus, et kinnistustel teostatud raie mõju on eelkõige

lokaalse iseloomuga, ega avalda kaitsealal olevatele kooslustele mõju ulatuses, mis kaitseala

loomise või selle kaitseks rakendatavate piirangute põhjendatuse kahtluse alla seada võiks.

Säilitamiseks ei ole võimalik eraldada sellest osa, kuna eraldatud alal teostatav tegevus võib

mõjutada kaitseala loodusväärtusi.

Kaebaja on kaitseala moodustamise menetluses esitanud ettepanekuid ja võimalusel on neid ka

arvestatud. Kaitseala ei moodustatud Urgu II, Rannasauna I ja osaliselt ka Klause I ja Klause II

kinnistutel.

Sellised otsustused tehti lähtudes kaebaja soovist vähendada kaitseala piire ning eksperdi

seisukohast tingitult niipalju kui vähendamine võimalik oli. Lähtudes ülaltoodust ei saa

vastustaja nõustuda kaebaja väitega, et BFA seisukohtade ja vastuväidete küsimine oli üksnes

formaalsus. Kõikidele kaebaja kirjadele on ka vastatud.

21. Tõepoolest on esitatud ka erinevaid ettepanekuid kaitseala moodustamise piiride suhtes, kuid

seda suures osas tingitult sellest, et leida võimalikke lahendusi, mis oleksid vastuvõetavad ka

kaebaja soovidele. Samas on kaitsealade moodustamisel ja Natura 2000 võrgustiku alade

määramisel eelkõige oluline just eksperdi arvamus kaitset vajavate loodusväärtuste osas,

seepärast on kaitseala välispiir ja vööndite piirid Vabariigi Valitsuse määruse nr 164 lisas

esitatud just sellistes piirides. LKS § 24 kohaselt peab Keskkonnaamet väljastama kaitseala

piiresse jääva kinnisasja omanikule kaitsekohustise teatise kuue kuu jooksul. Kaitsekohustise

teatis esitati BFA-le 15.02.2009 kirjaga nr HJR 15-8/11344.

Ei saa nõustuda kaebuses esitatud väitega, et kaitseala moodustamise eesmärgid, vajadus olid

kontrollimata ja kaalumata. Kaitseala moodustamise eesmärk on sätestatud Vabariigi Valitsuse

22.10.2009 määruse nr 146 §-s 1, mille kohaselt võetakse kaitse alla punktides 1,2,3,4 ja 5

nimetatud loodusväärtused. Eeltoodud määruse § 8 kohaselt on Suurupi sihtkaitsevööndi kaitse-

eesmärk metsakoosluste arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, kaitsealuste liikide

elupaikade kaitse ning olemasolevate rohumaade avatuna hoidmine. Suurupi kaitseala

moodustamise menetlus kestis ligi 4 aastat, selle käigus kontrolliti ja kaaluti põhjalikult,

milliseid loodusväärtusi on vaja kaitsta ja koosseisu jäeti vaid suurima looduskaitselise

väärtusega alad. Kaitseala eesmärk on hoida Suurupi kambriumi liivakivipanka ja Eestis

ainulaadseid

kambriumi

liivakivipaljandeid

ning

loodusdirektiivi

lisas

nimetatud

elupaigatüüpe: püsitaimestikuga kivirandu, merele avatud pankrandu, laiu, rannaniite,

liigirikkaid niite lubjavaesel mullal, lubjakivipaljandeid, vanu loodusmetsi, puiskarjamaid,

soostuvaid ja soo-lehtmetsi ning pangametsi. Kaitsealale jäävad ka III kategooria kaitsealuste

taimeliikide rootsi kukitsa, balti sõrmakäpa, vööthuul-sõrmkäpa, suure käopõlle, kahelehise

käokeele, pruunika pesajuure ja karukolla kasvukohad. Ka asub kaitsealal meie väiksemaid

kaitsealuseid loomaliike vasakkeermene pisitigu, kelle kasv ei ületa kahte millimeetrit. Alal

elavad mitmed kaitsealused linnuliigid, nagu vööt-põõsalind, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija,

ristpart, tõmmuvaeras, randtiir. Enamik loetletud taime ja loomaliike on kantud ka

Keskkonnaregistrisse. Seega Suurupi kaitseala piirid ei ole kehtestatud meelevaldselt, vaid pika

ja põhjaliku kaalutlusotsuse alusel.

Sihtkaitsevööndites on kavandatud loodusliku sihtkaitsevööndi režiim, mis on vajalik

linnuliikide elupaikade, EÜ Nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ käsitletud elupaigatüüpide ja

kaitseala koosluste loodusliku arengu tagamiseks.

Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse

nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ muutmine“ p

411 kohaselt on Suurupi loodusala nimetatud Natura 2000 võrgustiku alade hulka.

22. Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta on võimalik taotleda toetust Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 454 lg 2 ja 455 lg 2 alusel. 20.05.2009 esitas BFA

SA Erametsakeskusele taotluse ülalnimetatud toetuse saamiseks. BFA esindajad on kinnitanud,

et vastavad Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele ning täidavad

toetuse saamiseks esitatud nõudeid. SA Erametsakeskuse 31.12.2009 vastuskirjast selgub, et

kuna Natura 2000 taotluse vastuvõtmise perioodil ei olnud BFA taotlusse märgitud metsaaladel

kehtivat kaitserežiimi, siis ei olnud võimalik taotlust rahuldada. Küll aga kuuluvad metsaalad

toetusõiguslike alade hulka 2010. aastal ning on võimalik taotleda Natura 2000 erametsamaa

toetust.

Seega ei ole kaebaja esitanud kaebust temale kuuluvate kinnistute Natura 2000 võrgustiku alade

Euroopa Komisjonile esitatavat nimekirja, vaid on avaldanud soovi erametsamaa toetuse

taotlemisel täita Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks esitatud nõudeid.

23. 22.03.2010 täpsustas vastustaja, et ekspert on kinnitanud oma arvamuses muuhulgas ka

mitme Linnudirektiivis märgitud linnuliigi elupaika Suurupi kavandataval kaitsealal (22.02.2010

vastuse lisa 6, lk 5). Eksperdi arvamust linnuliigi elupaikade osas on samuti arvestatud Suurupi

looduskaitseala kaitse-eesmärgi määratlemisel.

24. 07.09.2010 kohtuistungil vastustaja selgitas, et kaitseala piire on muudetud, kuna on püütud

arvesse võtta nii palju kui võimalik kaebaja soove. Urgu II ja Rannasauna I – nende kohta oli

algselt algatatud kaitsevööndi menetlus. Ei saa nõustuda, et kaebajat ei teavitatud, et viiakse läbi

täiendekspertiis ja et on vaja vaadata üle looduskaitseala piirid. E.Leibak ei ole olnud nn

subjektiivne. Tal oli sõlmitud leping, ta on FIE-na tegutsev isik ja pole alust kahelda tema ja ta

töö usaldusväärsuses. Ekspert kirjeldab ka seda, et ta on arvamuse kujundamisel aluseks võtnud

eelneva eksperdi arvamuse (samadel kinnistutel tehtud loodusväärtuste kohane arvamus). E.

Leibak kasutas ka TÜ erakorralise professori Jaanus Paali ja Rein Kalamees abi. Ekspert

põhjendas, et LK piiri määratlemine on oluline puht geograafilistel - regionaalsetel põhjustel

(Harjumaa Harku vald) vajalik, st, et Pakri ps ja Rannamõisa maastikuala vaheline ala on

loodusmaastiku kompleks, mis on ainsana sellisena sellel ala säilinud. Isegi kui samasuguseid

alasid on mujal kaitse alla võetud, siis ei näe vastustaja põhjust, et neid ei võiks kaitsta selles

piirkonnas, kus neid on vähe. Kaalutlused on otsuse tegija esitanud ja põhistanud. Viimasel

avalikul nõupidamisel 17.04.2008 on ekspert järeldanud, et LKA funktsioon on ala kompleksne

terviklik kaitse, arvestada tuleb erinevate väärtuste erinevaid kaalumisi, st vaadata, kui tähtis see

looduskaitse seisukohalt on. Valiku määramisel tehti kompromisse ja praegune piir ei ole enam

optimaalne, vaid on minimaalne variant, et looduskaitseala saaks tervikuna toimida.

Klause kinnistud – osaliselt Klause I ja II jäeti välja. Kaardi/plaanimaterjalil on tähistatud

(punaste täppidega alas) balti sõrmkäpp (III kaitsekategooria), kivirand, rannaniit ja nende

tagune metsakooslus puhveralaga ja määratles piirid.

25. 21.10.2010 esitatud täiendatud vastuse kohaselt kaebusele jääb vastustaja oma 22.02.2010

kohtule esitatud seisukohtade juurde ja esitab selgitused ja vastuväited seoses 07.09.2010

kaebaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud kaebuse põhjendustega.

25.1. Kaebaja leiab, et Harjumaa Keskkonnateenistus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas

olev asutus kaalus kõikide kaebaja kinnistute lülitamist alasse. 10.02.2005.a Harjumaa

Keskkonnateenistuse kirjaga nr 30-3-1/744 esitati kaebajale Suurupi looduskaitseala eeskirja

eelnõu ja kaart ning selgitati avaliku väljapaneku toimumist ning vastuväidete esitamise

tähtaega. Kaebaja esitas vastuväited. 2003.a viidi inventeerimine läbi vaid kaebaja Urgu II ja

Rannasauna I kinnistutel. Pärast seda, kui 2005.a kevad-suvel, viis ekspert H.Zingel läbi

inventeerimise ning 19.08.2005 esitas ekspertarvamuse, siis selgusid kaebaja kõikidel kinnistutel

asuvad loodusväärtused. Kaebajale edastati nii inventeerimise kohta käiv ankeet kui ka

19.08.2005 ekspertarvamus. Ka ekspert H.Zingeli arvamuse kohta esitas kaebaja vastuväited.

Eelkõige kaebaja vastuväidetest tingitult, tellis Harjumaa Keskkonnateenistus uue ekspertiisi,

mille viis läbi looduskaitseekspert E.Leibak. Nimetatud ekspert oli juba töövõtulepingu

sõlmimise ajaks 2006. a teostanud kümneid kaitse alla võtmise otstarbekuse ekspertiise alates

1995. aastast. 10.02.2005 esitati kaebajale küll Suurupi looduskaitseala moodustamise kaart,

milles olid arvatud looduskaitseala hulka vaid Rannasauna I ja Urgu II, kuid HMS § 49 lg 4

alusel on võimalik pärast väljapanekut isiku kahjuks õigusakti eelnõud muuta eeldusel, et

muudatustest teavitatakse isikut ning võimaldatakse esitada vastuväiteid. LKS § 9 lg 10 kohaselt

peab avaliku väljapaneku või avalike arutelude tulemusel põhiseisukohtade muutumisel

avaldama uue teate ja korraldama uue avaliku väljapaneku. Kuna põhiseisukoht esialgselt

kavandatava kaitseala ulatuse ja piiride suhtes oli muutunud seoses ekspert E.Leibaku

arvamusega, siis esitati 31.10.2007 ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ selgitus selle

kohta, kus ning millal on võimalus tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja

asukohaskeemiga ning esitada vastuväiteid. 02.11.2007 avaldati teade uue kordusekspertiisi

kohase kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja asukohaskeemiga tutvumise ja vastuväidete

esitamise tähtajaga ajalehtedes „Postimees“ ja „Harjumaa“.

01.11.2007 edastas Harjumaa Keskkonnateenistus kaebajale Suurupi looduskaitseala uue kaitse-

eeskirja eelnõu, seletuskirja ja kaardi. Vaidlusaluse määruse menetlus viidi läbi korrektselt,

vastavuses looduskaitseseaduse ja haldusmenetluse seaduse põhimõtetega.

25.2. Kaebaja leiab, et temale edastatud 09.02.2006 Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjast

selgus, et täiendav ekspertiis viiakse läbi vaid 2005.a avalikul väljapanekul esitatud piirides ning

nende olulist laiendamist ei toimu. Vastustaja jääb 22.02.2010 vastuses esitatud seisukohale.

25.3.Väide, et kaebajat ei kaasatud kordusekspertiisi tegemise ajal menetlusse, mistõttu ei saanud

ekspertiisi läbiviimisel osaleda vähemalt 1 kaebaja poolt esitatud teadlane. Tegelikult nähtub, et

kaebajale teatati 09.02.2006, et ekspertiis on kavas läbi viia ja ekspertiisi valmimise ajaks on

kavandatud juuni 2006.a, kaebajal oli võimalus teatada, keda soovinuks ta kaasata eksperdina

menetlusse või esitada menetleja kaudu küsimused eksperdile. Kaebaja vastusest selgub, et ta ei

soovinudki midagi küsida.

25.4.Väide, et ekspert on lähtunud loodusväärtuse hindamisel subjektiivsest skaalast viitab

vastustaja, et LKS § 7 ja 69 ja 70. Natura 2000 ala kaitse eesmärk määratakse kindlaks, lähtudes

loodusdirektiivi I või II lisas nimetatud väärtuste soodsa seisundi säilitamiseks või taastamiseks,

samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas

pidades ala degradeerumis ja hävimisohtu. Vaidlusaluse määruse kaitse eesmärk ongi kaitsta ka

elupaigatüüpe, mida nimetatakse loodusdirektiivi I lisas. LKS § 91 lg 6 kohaselt määratakse

Natura 2000 võrgustiku alad linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 ning loodusdirektiivi artikli 4

lõike 1 nõuete kohaselt. Hindamise täiendavad kriteeriumid on ettenähtud Euroopa Ühenduste

komisjoni 18.12.1996 otsuses nr 97/266/EÜ. Nimetatud otsuse lk 189-192 on sätestatud

kriteeriumid elupaigatüüpide hindamiseks. Kuna Natura 2000 alad peavad olema siseriiklikult

kaitstud (loodusdirektiivi artikkel 4 lg 4 ja artikkel 6) ja LKS §-de 7, 69, 70 ja 91 lg 6 kohaselt

peab Natura 2000 ala kaitse eesmärgi määramisel lähtuma just loodusdirektiivis ja

linnudirektiivis ettenähtud loodusväärtuste kaitsest, siis peab Natura 2000 alal ja looduses kaitset

vajavate väärtuste kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuma just nimetatud direktiivis ettenähtud

kriteeriumitest. Kaebajate kinnistute osas menetleti ka nende arvamist Natura 2000 võrgustiku

ala nimekirja.

E.Leibaku ekspertarvamuse lk 4 viimases lõigus (toimiku lk 59 I kd pöördel) selgitatakse

väärtushinnangute erinevusi Eesti kontekstis. Peale selle on ekspert E.Leibak selgitanud

31.08.2006 nõupidamisel, kus osales ka kaebaja ning tema esindaja, et ekspert on hinnanud

ekspertiisis käsitletud loodusväärtusi Natura 2000 elupaikade väärtushinnangust lähtudes.

Ekspert ei ole selliselt lähtunud loodusväärtuste hindamisel subjektiivsetest kriteeriumitest, vaid

on hinnanud Euroopa Nõukogu loodusdirektiivis 92/43/EMÜ lisas I nimetatud ja kaebaja

kinnistul asuvaid elupaigatüüpe loodusdirektiivi III lisas nimetatud ja Euroopa Ühenduste

komisjoni 18.12.1996 otsuses nr 97/266/EÜ toodud kriteeriumite alusel. E.Leibak on

konsulteerinud ka professor Jaanus Paaliga, kes on koostanud „Eesti Natura 2000

„Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamatu“. Ekspertiisi teostamisel ongi arvestatud ka

Eesti erisusi nimetatud käsiraamatu, kuid juba teisest parandatud ja täiendatud versioonist

lähtuvalt. Nimetatud käsiraamat on koostatud Vabariigi Valitsuse 25.07.2000 korralduse nr

622-k (RTL 04.08.2000, 88, 1337) p 5.3 kohaselt Eesti vastavate loodushoiualade

väljavalimiseks. Kuna loodusdirektiivis nimetatud elupaigatüübid on Lääne-Euroopa-kesksed ja

neid ei ole võimalik üks-üheselt Eesti oludesse üle kanda, siis tuli koostöös Euroopa Komisjoni

ekspertidega kokku leppida, mida Eestis konkreetse elupaigatüübi all silmas peetakse, ning

koostada üheselt mõistetavad kirjeldused iga elupaigatüübi kohta.

25.5.Väide, et ekspert E.Leibak ei olnud loodusväärtuste hindamisel objektiivne, soovis lülitada

rohkem alasid (ka väheväärtuslikke) kaitseala hulka. Ekspert esitas arvamuse, mille kohaselt

tuleks kaitsealasse lülitada ka väheväärtuslikke alasid, mis asuvad väärtuslike alade vahel.

Loodusdirektiivi 92/43/EMÜ art 3 lg 1 kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus

ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud

looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või

vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat

kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Vastustaja viitab LKS § 3 lg 1 ja § 4 lg 2 ja seaduse

põhimõttest tulenevalt on looduse kaitsmine võimalik looduse säilitamise seisukohalt oluliste

alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku

isenditega ning kivistite ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega.

25.6.Ala terviklikkuse ehk sidususe mõiste on osa ala kaitse-eesmärkide mõistest. Ala kaitse-

eesmärgid on saavutatud siis, kui ala on terviklik. Ala terviklikkuse all mõeldakse eelkõige ala

ökoloogiliste funktsioonide (liigisiseste ja -vaheliste suhete, toiduahela, jt funktsioonide)

toimimist viisil, mis tagab pikas perspektiivis liigi isendite piisava arvukuse neile sobivates

elupaikades ning elupaigatüüpide vastupidamise välistele mõjudele ja jätkuva uuenemise ning

taoline ala vajab minimaalset inimesepoolset abi (looduslike koosluste puhul) või perioodilist

inimese poolset abi (pool looduslikud kooslused) väljastpoolt seda süsteemi. Ala terviklikkuse

olemasolu vaadeldakse ala kaitse-eesmärkide saavutamise seisukohast. Ala on terviklik siis, kui

liigi

või

elupaiga

seisund

on

soodne,

sealhulgas

välistatud

servaefekti

mõju.

Metsaelupaigatüüpide ja liikide soodsa kaitseseisundi tagamine ei ole võimalik tingimustes, kui

väärtuslike elupaikade vaheline ala ei toimi puhvrina vaid seda kasutatakse elamuehituse

arendamiseks või muudel looduskaitseliselt kõrvalistel eesmärkidel.

25.7. Ekspert E.Leibak on ekspertarvamuses põhjendanud Rannakivi maaüksuse loodenurga ja

Kaasiku maaüksuse lääneosaga seotult, et seal oluline loodusväärtus puudub (kui mitte pidada

Linnudirektiivi I lisa punaselg-õgija püsielupaika); kuid arvestades paiknemist eelmainitud eriti

väärtusliku metsamaastiku ja madala astanguga kiviranna (Natura kood 1220) vahel, oleks

nende väljajätmine kaitsealalt mõeldamatu. E.Leibaku poolt läbi viidud ekspertiisitulemusena

esitatud kaitseala piiride vähendamise võimalust seoses kinnistute omanike vastuväidetega

arutati 14.08.2007 ekspertide tasemel. Selle läbiviimise tellis Keskkonnaministeerium ning

koosolekust võtsid osa Suurupi looduskaitse ekspertiisi läbi viinud eksperdid H.Zingel, E.Leibak

ning U.Timm, kes on samuti läbi viinud kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate

piirangute otstarbekuse ekspertiise. Eksperdid analüüsisid kavandatava Suurupi looduskaitseala

erinevate piirkondade looduskaitseväärtusi ning hindasid välispiiri ja tsoneeringu kohasust.

25.8.Rannakivi ja Kaasiku kinnistute osas leidsid eksperdid, et nende osas ei ole võimalik

muudatusi kavandatud looduskaitseala piiride osas teha, Klause I ja Klause II osas leidsid

eksperdid, et väärtused nendel kinnistutel asuvad lääneosas ja need tuleb kaitselasse jätta, kuid

kujunenud olukorras võib välja jätta ka Klause I idaosa, kuid tuleb tagada, et siia niikuinii

kavandatavate elamute kommunikatsioone ei veeta otse randa läbi kaitseala.

Esitati ka kavandatava looduskatseala piiride muutmise järeldused, mille kohaselt oli võimalik

Suurupi looduskaitseala 2006.a versiooniga veidi vähendada ning leiti, et senine Suurupi

sihtkaitsevööndi

ja

Viti

sihtkaitsevööndi

osad

võiksid

moodustada

ühtse

Suurupi

sihtkaitsevööndi ja see ala suudaks talitleda tervikliku loodusmaastikumassiivina.

25.9. Kokkuvõttes leidsid eksperdid, et kaebajate kinnistud Kaasiku 7,0 ha, Rannakivi 19,7 ha,

Klause I ca 2,5 ha ja Klause II ca 3 ha peaksid moodustama osa looduskaitsealast. Koostati kaart

vastavalt kokkuvõttes esitatud seisukohaga. Kaebajat küll 14.08.2007 toimunud koosolekust ei

teavitatud, kuid kaebajale esitati 01.11.2007 Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu,

seletuskiri ja kaart arvestades 14.08.2007 ekspertide seisukohta.

26.Väide, et Eesti Vabariik on käitunud sõnamurdlikult kaebaja suhtes, kuna 19.03.2007 ja ka

13.04.2007 on keskkonnaminister teavitanud, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata, on

alusetu. Vastustaja kordab ja täpsustab seda küsimust: Suurupi looduskaitseala kaitse alla

võtmise loobumise kohta ei ole sellekohasest otsusest teavitatud Ametlikes Teadaannetes ja

sellekohast haldusakti ei ole antud. Vastustaja juba viitas Tallinna RK 27.06.2008 otsusele nr 3-

07-2209. Harjumaa Keskkonnateenistus on kaebajale 10.04.2008 kirjaga nr 30-3-1/52255-4

selgitanud, et Keskkonnaminister on 25.08.2004 käskkirjaga nr 776 algatanud Suurupi

looduskaitseala moodustamise. Vaatamata Keskkonnaministeeriumi kirjades 13.04.2007 nr

1-2/18338-3 ja 25.04.2007 nr 19-1-7/67-2 toodule ei ole muudetud või tühistatud 25.08.2004

käskkirja nr 776 Suurupi looduskaitseala moodustamise algatamise otsust ning 2007.a sügisel

toimunud Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise näol on tegemist ühe ja

sama menetluse jätkuga. 15.09.2008 esitas Harjumaa Keskkonnateenistus kirjaga nr 30-3-

1/2444-5 põhjaliku vastuse kaebaja 06.05.2008 esitatud õiguslikele vastuväidetele ja selgitas, et

keskkonnaministri 25.08.2004 käskkirjaga nr 766 alustati menetlust. „Menetlust ei ole lõpetatud

ning vastavat haldusakti ei ole antud.... LKS ei sätesta piirangut, et ühe ala suhtes võiks kaitse

alla võtmise menetlust algatada vaid üks kord. Samuti ei sätesta LKS täiendavaid nõudeid

menetluse

uuesti

alustamise

põhjendamisele.

Seega

oleks

LKS

võimaldanud

Keskkonnaministeeriumi poolt menetluse uuesti alustamist..“ Keskkonnaministeerium on

25.04.2007.a vastuskirjas nr 19 1-7/67-2 kaebajale selgitanud, et praeguseks ei ole BFA-le

kuuluvad kinnistud esitatud Natura 2000 võrgustiku aladeks, kuid kõik nimetatud kinnistud on

esitatud Euroopa Komisjonile valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud Natura 2000 nn

varinimekirjas esimese prioriteedi alana ning selgitatud, et varinimekiri on valitsusväliste

organisatsioonide poolne ettepanek Natura 2000 võrgustiku riigipoolsete ettepanekute

täiendamiseks ja Eesti riik ei olnud loobunud temale kuuluvate kinnistute osas loodusväärtuste

kaitseks vajalike piirangute kehtestamisest. Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust

piirangute mittekehtestamise osas.

27.Kaebaja leiab, et vaidlusaluse korralduse seletuskirjas ei ole Klause I ja Klause II kinnistute

osas põhjendatud, missugused väärtused nendel kinnistutel asuvad.

Tegelikult nähtub, et elupaigatüüpide esinemist kaebaja kinnistutel kinnitab E.Leibaku

ekspertarvamus. Kaasiku kinnistul on loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 1220 ja vähesel

määral ka 9010, Rannakivi kinnistu on enamuses kaetud loodusdirektiivi elupaigatüübiga 9010,

kuid esinevad ka loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 9070, 1220 ja 1630 ning Klause I

kinnistul loodusdirektiivi elupaigatüübid 9010, 9080, 1220 ja 1630 ja Klause II kinnistul

loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 1220 ja 1630 (toimiku lk 60 I kd pöördel, ekspertarvamuse

lk 6). Samuti kinnitab nende elupaigatüüpide esinemist kinnistutel ekspertarvamusele lisatud

elupaigatüüpide asukohakaart Suurupi looduskaitsealal. Klause I ja II kinnistutel on ka III

kategooria kaitsealuse liigi Rootsi kukitsa kasvukoht ning samuti III kategooria kaitsealuse liigi

vasakkeermese pisiteo elupaik. Need kaitsealused liigid on kantud Keskkonnaregistrisse

(vastustaja vastuse lisa 2) ning nende olemasolu on kinnitanud ka ekspert H.Zingel. Klause I ja

Klause II kinnistu looduskaitseliselt väheväärtuslikud osad on kaitsealast välja jäetud.

Seletuskirja lk 2 on märgitud, et kaitse-eeskirja eelnõu põhineb ekspert E.Leibaku 2006.a

teostatud ekspertiisil; lk 7 on käsitletud kaebajate seisukohti ja nende seisukohtadega arvestamist

või mittearvestamist. Neid seisukohti on kaebajale ka korduvalt selgitatud. Harjumaa

keskkonnateenistuse 10.04.2008. a kirjas nr 30-3-1/52255-4 on kaebajale selgitatud kinnistute

kaupa missugused väärtused asuvad konkreetsel kinnistul (vastustaja 20.09.2010 esitatud lisa 14,

lk , 3 ja 5). Nimetatud kirjale esitas kaebaja vastuse 06.05.2008, milles tegi ettepaneku kaaluda

kirjas väljapakutud alternatiivseid lahendusi ning lisas maa-plaani Suurupi planeeritava kaitseala

piiride muutmiseks.

Sellest ettepanekust lähtuvalt on osaliselt kaebaja soovi arvestatud ja vähendatud

looduskaitseala piire ning seda ka selgitatud 04.06.2008 (Harjumaa keskkonnateenistuse kiri nr

30-3-1/2444-2). 30.06.2008 esitas kaebaja uue taotluse, milles tegi ettepaneku, et Klause I ja

Klause II kinnistute osas peaks piir kulgema mööda Rootsi kukitsa väidetavate leiukohtade piiri.

11.08.2008 teatas Harjumaa Keskkonnateenistus kirjas nr 30-3-1/2444-4, et kaitseala piiri

määramisel ei saa lähtuda ainult Rootsi kukitsa levikuala piiridest, vaid lähtuma peab looduses

leiduvatest konkreetsetest piiridest (teed, kraavid, sihid, aiad) või äärmisel vajadusel sirgjoonelist

ühendust kahe konkreetse punkti vahel, kaitseala muutmise ettepanekut seetõttu ei saanud

arvestada. Vaidlusaluses määruses ja seletuskirjas ei ole küll täpselt kirjas, millised väärtused on

Klause I ja Klause II kinnistutel, kuid seda, millised loodusväärtused on kaebaja kinnistutel, on

kaebajale menetluse kestel selgitatud ja ka tehtud töö märgib selle ära, seega pidi ta olema

teadlik.

Kaebaja seisukohtadega on menetluse käigus arvestatud (telliti kordusekspertiis; tuginedes

ekspertide

14.08.2007

arvamusele

vähendati

kaitseala

piire;

10.04.2008

Harjumaa

keskkonnateenistuse kirjas nr 30-3-1/52255-4 selgitati kaebajale, millised loodusväärtused

kaebaja kinnistutel asuvad, kuidas neid hinnati, millest lähtuvalt on valitud kaitserežiim; kaebaja

06.05.2008 taotlusest tingitult vähendati veel kaitseala piire; kaebajale on 04.06.2008 Harjumaa

Keskkonnateenistuse kirjaga nr 30-3-1/2444-2 teatatud, et võimaluse piires on esitatud

ettepanekuid arvestatud). Eksperdid esitasid seisukoha, et looduskaitseala vähendamine ei ole

võimalik.

Vastustaja leiab, kaebaja kinnistutel asuvate loodusväärtuste eraldi nimetamata jätmine

haldusaktis ei too kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, kuna haldusakt on ka kontrollitav;

vastuväiteid on hinnatud ja võimalusel eeltoodud viisil arvestatud. Klause I ja Klause II kinnistu

looduskaitseliselt väheväärtuslikud osad on kavandatavast kaitsealast välja jäetud. Samuti on

kaitsealast välja jäetud kaebajale kuuluvad Urgu II ja Rannakivi I kinnistud.

28.Kaebaja leiab, et kuna väärtuslikumaid elupaigatüüpe on võetud kaitse alla mujal, siis ei ole

vajalik võtta vähemväärtuslikke elupaigatüüpe kaitse alla kaebaja kinnistute piirkonnas.

Vastustaja viitab LKS § 7. Loodusdirektiivi alusel määratletavate Natura 2000 alade valiku

aluseks on nimetatud loodusdirektiivi I ja II lisas toodud elupaigatüüpide ja liikide esinemisalad.

Kõige olulisemaks kriteeriumiks alade valikul on alade ökoloogiline väärtus – kooslusele

iseloomulik bioloogiline mitmekesisuse ja looduslik seisund. Samuti arvestatakse elupaiga

struktuuri säilimist ning selle elupaiga taastamise võimalusi. Natura 2000 võrgustik peab olema

geograafiliselt sidus ehk hõlmama alasid iga elupaigatüübi ja liigi kaitseks kõikidest

piirkondadest, kus seda elupaika või liiki leidub. Loodusdirektiivi artikkel 1. k mõistes on

ühenduse tähtsusega ala — ala, mis annab olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II

lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või

nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka

loodusdirektiivi artiklis 3 nimetatud Natura 2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa

asjaomase biogeograafilise piirkonna või asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise

mitmekesisuse säilitamisele. Kaebaja kinnistud on Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja

kinnitatud (Vabariigi Valitsuse korraldus 23.04.2009 nr 148), tema kinnistul on loodusdirektiivi

lisas I nimetatud elupaigatüüpe (aga ka III kategooria kaitsealuseid liike). Seda akti kaebaja

tähtaegselt ei vaidlustanud ja piirangud laienevad ka selle akti alusel.

Eksperdid on leidnud, et kaebaja kinnistutel asuvad loodusväärtused. 20.04.2010 esitas kaebaja

Keskkonnaametile, kui Suurupi looduskaitseala valitsejale ettepaneku Kaasiku, Rannakivi,

Klause I ja Klause II kinnisasjade omandamiseks. Ettepanekus kinnitab kaebaja, et

loetletud kinnistud kuuluvad Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 määrusega nr 164 kinnitatud

„Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirja“ kohase Suurupi looduskaitseala

piiridesse.

Kuna

läbi

on

viidud

vaidlustatud

määruse

andmise

kohane

menetlus

(haldusmenetluses on lähtutud LKS §-s 8-11 sätestatud erisustest), Suurupi looduskaitseala

piiride määratlemisel on võimalikult arvestatud ka kaebaja esitatud ettepanekutega, kuid eelkõige

ekspertide arvamusega ja kaitseala tüübiks on valitud looduskaitseala arvestades kaitseala

eesmärke ja väärtusi ning ekspert E.Leibaku arvamust kaitseala piiride ja kaitsekorra kohta, siis

ei ole Suurupi kaitseala piirid kehtestatud meelevaldselt, vaid põhjaliku kaalutlusotsuse alusel.

29. Kaebaja alternatiivnõue tuleb jätta rahuldamata või tagastada, kuna kaebaja õigusi ei ole

rikutud ja kaebaja ei saavuta soovitud eesmärke.

30. Vastustaja taotles kohtuistungil uurimustöö teinud ekspert E.Leibakku ärakuulamist, kes

oskab selgemini lahti selgitada ekspertiisi seisukohti; kaebaja saab esitada selliselt täpsustavaid

küsimusi, kui see on vajalik. Jäi kõigi oma seisukohtade juurde ja palus jätta kaebus tervikuna

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, kuna kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta.

KOHTU SEISUKOHAD

31. Balti Finantseerimisasutuse AS (edaspidi BFA) on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse

Vabariigi Valitsuse 22. oktoobri 2009. a määruse nr 164 „Suurupi looduskaitseala kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiri“ tühistamiseks ja alternatiivnõudena määruse õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Määruse 164 § 8 sätestab, et Suurupi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsakoosluste arengu

tagamine üksnes loodusliku protsessina, kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ning olemasolevate

rohumaakoosluste avatuna hoidmine. Määruse § 10 lg 1 sätestab, et sihtkaitsevööndis on

keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine ja uute ehitiste püstitamine, välja arvatud

kaitseala valitseja nõusolekul tee-ehitus, tehnovõrgu rajatise ehitus või kaitseala tarbeks ehitise

püstitamine.

BFA- le kuuluvad Harku vallas Suurupi külas asuvad Kaasiku (19801:001:0390), Rannakivi

(19801:001:0470), Klause I (19801:001:0920), Klause II (19801:001:0930), Rannasauna I

(19801:001:2100) ja Urgu II (19801:001:2050) kinnistud.

Kaitsealasse ei jäänud kaebaja kinnistutest Urgu II, Rannasauna I ja osaliselt Klause I ja Klause

II. Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse

nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ muutmine“ p

411 kohaselt on Suurupi loodusala nimetatud Natura 2000 võrgustiku alade hulka.

Märgitud haldusakt on jõusolev akt; kaebuse esitaja oli esitanud selles osas kaebuse

hilinemisega ning HKMS § 12 lg 3 alusel on menetlus lõpetatud.

32. Kohus uurinud esitatud tõendeid ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistaja

E.Leibak ütlused, leiab, et kaebus tervikuna ei kuulu rahuldamisele ja kaebaja menetluskulud

tuleb jätta tema kanda.

Kaebaja

on

esitanud

haldusakti

õigusvastasuse

tuvastamise

ja

tühistamiskaebuse.

Tühistamiskaebuse saab rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja

rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 7 lg 1; § 26 lg 1 p 1).

Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebuse esitajal on määruse tühistamisnõudes kaebeõigus ja

Vabariigi Valitsuse 22. oktoobri 2009. a. määrus nr 164 on kohtus vaidlustatav. Määruse

eesmärk on piirata avalik-õigusliku iseloomuga kitsenduste teel kaitsealasse jäävate kinnisasjade

kasutamist. Kaitseala loomisel peab kaaluma kinnisvara omanike ja teiste isikute omandiõigusele

ja ettevõtlusvabadusele seatud piiranguid ning huvi looduskeskkonna säilitamiseks, et tagada

huvide õiglane tasakaal.

Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Kaalutlusotsuse kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada

haldusorgani kaalutlusi enda omadega ega hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (nt

Riigikohtu HK 3-3-1-54-03). Seega saab kohus teostada kontrolli vastustaja seisukohtade osas,

kuna halduskohus kontrollib konkreetset haldusakti ja selle põhjendatust.

33. Kaebaja esitas mitmeid väited seotult õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega.

33.1. Kaebaja on seostanud õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumise planeerimistegevusega

Harku vallas ja kohtule nähtus, et kaebaja toetus oma väidetes ebaõigetele andmetele ning ei

olnud arusaadav, miks kaebaja leiab, et vastustaja tegevus takistas Harku vallas kaebaja DP

taotluse menetlemist.

Kaebaja käsitles tlk 136 II kd esitatud Harku valla üldplaneeringu seletuskirja (tiitellehel

märkega aastani 2012 ja lk 2 aastani 2015) kui kehtivat ÜP-d, kuid selline lähenemine on väär.

Kohus oli kehtiva ÜP kohase maakasutuse väljavõtted esitanud toimikusse tlk 210-214.

Käesolevalt on kaebaja siiski küll lõppeks tunnistanud, et oli materjali käsitlemisel ja esitamisel

eksinud aga vaatamata eeltoodule ei muutnud kaebaja oma kaebuse väiteid ja kohtule nähtub, et

kaebaja seisukoht sellest, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja suhtes algatatud DP-ga ning

kaebaja õigustega realiseerida DP-ga kavandatu, on endiselt ekslik ja on põhjustanud kaebaja

seisukohtade valed lähtekohad. Kohus kontrollis asjaolusid ning tegi kindlaks, et kaebaja DP on

kehtestamata.

Kaebaja seisukoht, et ta ei saa realiseerida DP-d või KSH-d selle tõttu, et moodustati Suurupi

Looduskaitseala, on selles mõttes õige, et kavandatud arendustegevus on suure tõenäosusega

võimatu, kuid see veel ei tähenda, et kaebaja õigusi DP menetluses või looduskaitseala

moodustamisel rikutakse, kui tehti otsus moodustada Suurupi looduskaitseala.

Juhul, kui looduskaitseala moodustamine on toimunud õiguslikel alustel õiguspärase

haldusaktiga, siis on saabuvad piirangud ka lubatavad.

33.2. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga ka selles, et juba tulenevalt tema DP algatamise

taotlusest oleks vastustaja pidanud arvestama, et kaebaja õigusi kaitsev planeeringulahendus on

jõustunud ning looduskaitseala moodustada ei saagi.

Ka ei olnud arusaadavad kaebaja väited, miks ta leiab, et vastustaja pidi arvestama, et kaebaja oli

algatanud KSH ja teinud väidetult kulutusi (mille sisu ja ulatust ta ei olnud avaldanud juba

pöördumistes vastustaja poole ning ei teinud seda ka kohtus).

Kohus seetõttu esmalt märgib, et Planeerimisseaduse § 10 lg 1 (edaspidi PlanS) kohaselt võib iga

isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku

omavalitsuse kohustus, kuid samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult DP menetlemise

algatamine kohaliku omavalitsuse poolt. Kohalik omavalitsus võib planeeringu koostamise

algatamisest ka keelduda. Üld- ja detailplaneeringute kaudu kohalik omavalitsus kujundab valla

või linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi,

mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele, seega on nimetatud tegevuses kohalikul

omavalitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja oma tegevusega nendesse protsessidesse ei

sekku ja kohtule nähtub, et omavalitsusorgan on oma kohustused kaebaja ees täitnud,

vastupidiselt ei oleks antud välja Harku Vallavalitsuse 30.08.05.a. korraldust nr 1322 Rannakivi-

Kaasiku DP lähteülesande kinnitamiseks või korraldust nr 1613 03.10.06.a., so DP

keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamiseks ning kinnitanud KSH hindamise

programmi eelnõu. Neid tegevusi teostas kaebaja iseseisvalt koos kohaliku omavalitsusega

sõltumatult looduskaitseala moodustamisest.

Kaebaja suhtes ei ole sj välja antud DP-d kehtestavat haldusakti, millega oleks vastustaja saanud

või pidanud arvestama nagu eksitavalt märgib kaebaja. DP kehtestamisel on omavalitsusele

antud kaalutlusõigus, kuid kohalik omavalitsus peab lähtuma seaduse nõuetest ning ta peab

vältimatult kaaluma ja arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad maakonna kui ka valla

üldplaneeringutes ning taotleja põhjendatud huve. Kohtupraktikas on korduvalt juhitud

tähelepanu, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse

rahuldamist, kuid haldusorgan peab kaaluma ka taotluse esitaja põhjendatud huve. Kui vald

selles osas eksib, siis on kaebajal kaebeõigus esitada kaebus valla tegevusele.

Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 10 (varasemalt kehtinud ja hetkel kehtiv redaktsioon,

kehtestatud 30.08.07.a. Harku Vallavolikogu määrusega nr 14) kohaselt võib DP algatamisest

keelduda juhul, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa ÜP-ga või

teemaplaneeringuga või kaasneb oluline keskkonnamõju, samuti muudel juhtudel, lähtudes

avalikust huvist. ÜP-s fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning

tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada

ÜP muutmise ettepaneku ja DP algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Seega vallal on

õigus otsustada, kas kaebaja esitatud DP-d saab menetleda ja arvestades maakonna ÜP-d, milles

on kaebaja taotletud planeeringuala maakasutuse üldpõhimõtteid ning arvestades valla kehtivat

1996.a. üldplaneeringut oli kohus kaebajalt küsinud, miks ta viitab kehtestamata planeeringule,

kuivõrd arvestada tuleb kehtiva planeeringuga, mis üldjuhul ei taga metsaalale ja rohelisele

võrgustikule kinnisvaraarendust. Kuna Riigikohus on rõhutanud, et menetluses olev ÜP ei oma

taotluse lahendamisel tehtud otsuste õiguspärasuse hindamisel tähendust (nt Riigikohtu HK

lahend nr 3-3-1-79-09 p 14), siis jäi ebaselgeks kaebaja seletustest, miks ta esitas kohtule

menetluses oleva kehtestamata planeeringumaterjali ja leidis, et looduskaitseala moodustamine

on ainsaks takistuseks, et ta saaks arendada elamuehitust ja muuta maa seniseid sihtotstarbeid.

Tegelikult kehtiva ÜP materjal kinnitab, et avalikes huvides ei ole üldjuhul kehtiva ÜP-ga ette

nähtud ehitamine metsaalale ja rohealadele kinnisvara arendusena ja kaebaja pidi juba tulenevalt

neist dokumentidest arvestama, et tema erahuvi ei pruugi realiseeruda.

Kaebaja selgitas veel, et looduskaitseala moodustamisest tulenevalt on takistatud KSH

läbiviimine ning looduskaitseala moodustamisest on tema tehtud kulutused muutunud

kasututeks, kuid ka see selgitus on eksitav, kuivõrd Harku Vallavalitsuse poolt olid DP –ga

seotult seatud tingimuseks, et KSH algatamine on vajalik, samas teostatakse KSH programmi

heakskiitmine peale seda, kui võetakse vastu Suurupi looduskaitseala eeskiri. Kaebaja oli seega

ise teadlik ja nõustunud nende tingimustega, mis vald seadis.

Sellega seotult endiselt jäi kaebaja seisukohtadele, et vastustaja rikub õiguspärase ootuse

põhimõtteid ja kaebaja esitab mitmeid väiteid sellest, et Harku valla poolt ei ole takistusi tema

plaanide realiseerimiseks, kuid need takistused tulevad vastustaja tegevusest, kuna moodustati

looduskaitseala, mis takistab edasist planeerimismenetlust ja kaebaja tehtud kulutused DP-le on

muutunud kasututeks (kaebaja märgitud põhjendatud huvi kaebus).

33.3. Kohus leiab, et kaebuses on õiguspärase ootusega seotult kaebaja seisukohad ekslikud ja

kohus ei tuvastanud õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumist põhjusest, et kaebaja oli taotlenud

Harku vallas DP algatamist. Kaebaja DP-d ei ole kehtestatud.

Samuti nähtub, et KSH algatamise oli vald ette näinud kaebaja taotlusest tulenevalt ning see on

vältimatult vajalik tulenevalt juba ka Harku valla kehtivast ÜP-st; KSH on ette nähtud peale

seda, kui lahendatakse Suurupi looduskaitseala moodustamise küsimus.

Kaebaja väidab, et 1) kui Suurupi looduskaitseala ei oleks loodud, siis ta saaks

planeerimismenetlust jätkata. 2) Looduskaitseala ei oleks tohtinud moodustada, kuivõrd

kaebajale oli saadetud vastuseid, mis kinnitasid, et seda ei moodustata.

Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga, et kaebaja märgitud asjaoludel ei saanud kaebajal

tekkida õiguspärast ootust, et looduskaitseala ei moodustata. Kaebaja pidi arvestama, et

looduskaitseala moodustamine on võimalik ning sinna võidaks haarata kõik kinnistud, millel on

kaitstav loodusväärtus. Algatatud ja pooleliolevad DP ei takista looduskaitseala moodustamist ja

ei anna isikule õigustatud ootust, et looduskaitseala ei saa moodustada siis, kui kulgeb teise isiku

kinnistu suhtes DP taotluse menetlus. Suurupi looduskaitseala moodustamine saab rikkuda

kaebaja õigusi üksnes siis, kui selle moodustamine ei tugineks õiguslikele alustele ja rikuks

õigusvastaselt kaebaja õigusi.

Kaebaja DP on sj seotud Rannakivi-Kaasiku DP-ga, mitte ülejäänud kinnistutega ja Harku

Vallavalitsuse korraldusega nr 1613 03.10.06.a. algatati Vääna-Jõesuu ja Suurupi külas

Rannakivi-Kaasiku DP keskkonnamõju strateegiline hindamine ja selles on selgelt märgitud, et

Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistus teatas vallavalitsusele 11.09.06.a. kirjaga

nr 30-3-1/51218-e, et Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja kohaselt asuvad mõlemad kinnistud

Suurupi looduskaitseala sihtkaitsevööndis, mistõttu on õigustatud DP menetluse peatamine kuni

vaidlusaluste küsimuste lahendamiseni ja kaitse-ala kaitse-eeskirja kinnitamiseni.

Suurupi looduskaitseala on kavandatud Natura 2000 võrgustiku alana. Kaebaja algatatud DP

lähteülesande kohaselt tuleb kaebaja kavandatud tegevust pidada olulise keskkonnamõjuga

tegevuseks ja vajalik on keskkonnamõju strateegiline hindamine. Vallavalitsus märgib, et

puudub kohustus eelnevalt DP menetlusetapid läbinud DP ka kindlasti kehtestada ja kuigi

vallavalitsus ei pidanud eraldi vajalikuks DP menetlust peatada, juhtis ta tähelepanu, et ei saa

õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et DP ka igal juhul kehtestatakse ja selgitas et

ka lisaks, et keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi heakskiitmine saab toimuda

peale Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja vastuvõtmist Vabariigi Valitsuse poolt.

Seega nähtub juba eelmärgitust, et kaebuse esitajale ei ole DP menetlusest tulenevalt teadmata, et

looduskaitseala moodustamiseks kulgeb eraldi menetlus ning samas nähtub, et kaebajale on

olnud teada, et KSH-d ei viida tema kinnistutel läbi enne, kui looduskaitseala kaitse-eeskiri

kinnitatakse.

Harku Vallavalitsuse 30.08.05.a. korraldusega nr 1322 kinnitati DP lähteülesanne, milles samuti

rõhutati, et arvestada tuleb Harku valla koostamisel oleva ÜP-ga, Harku valla kehtiva ÜP-ga,

Harju

Maakonna

teemaplaneeringuga

„Asustust

ja

maakasutust

suunavad

keskkonnatingimused“, Harku valla arengukavaga jne; IV osa p 9 rõhutab, et planeeringuala on

kõrghaljastusega ala, mis tuleb maksimaalselt säilitada, projekteerimisega võib alustada pärast

keskkonnaekspertiisi tegemist.

Seega nähtub, et looduskaitseala moodustamisest on kaebajale teavitatud juba valla tasandil ning

kaebajal oli võimalus kontrollida kinnistute rohealal asumist ka kehtiva ÜP järgi, Harju MK

teemaplaneeringu alusel ja arengukava kaudu, millega tuli arvestada, mitte aga üksnes

poolelioleva valla ÜP-ga. Kaebajale ei saanud jääda need asjaolud korraldustest märkamatuks,

neid akte ei muudetud ning kuivõrd DP menetlus ning haldusaktide andmine sõltub omavalitsuse

tegevusest, mitte Vabariigi Valitsuse tegevusest, siis etteheited DP mittemenetlemises või siis

KSH ärajäämises vastustaja aadressil seotult looduskaitseala moodustamisega on ainetud.

Kaebajalt ei ole ära võetud võimalust vaidlustada määratud DP tingimusi valla ees asjakohases

DP menetluses. Isegi kui riiklikul tasandil looduskaitseala oleks jäänud moodustamata, tuli

arvestada, et tegemist on Natura 2000 võrgustiku aladega ja maakonna ning valla tasandil

kaitsmist väärivate aladega, seega ei saanud kaebajal olla õigustatud ootust, et ta saab tema

soovitud planeeringu koheselt ellu viia, seda enam, et kaebaja ei ole valla vastu vaidlustanud

KSH läbiviimise vajadust ning on nõustunud, et KSH teostatakse peale kaitseala kaitse-eeskirja

koostamist. Seega on valla poolt DP toimingute järjestus ära määratud ning vastustaja sellesse ei

sekkunud. Kaebaja kinnistutele tuleb teostada KSH ka siis, kui looduskaitseala ei moodustata.

Rannakivi-Kaasiku DP keskkonnamõjude strateegilise hindamise programm (KSH programm)

koostati silmas pidades just nimelt Harku Vallavalitsuse 15.01.02.a. korraldust nr 23 ja

30.08.05.a. nr 1322 ja keskkonnamõju strateegiline hindamine algatati vallavalitsuse 03.10.06.a.

korraldusega nr 1613.

Kuivõrd kaebajale on need haldusaktid tuttavad, siis oli talle teada, et eeldati, et DP ala on

oluliselt mõjutatud Läänemere piiranguvööndist, Natura 2000 Ninamaa loodusalast ja nn Natura

2000 varinimekirja alast ning planeeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneb keskkonnamõju,

mille ulatus ulatub ka merele. Kuivõrd isiku konkreetne taotlus on suunatud DP algatamisele ja

selle kehtestamisele ning selle lahendamine toimub vastavalt planeerimisseaduse sätetele, siis

omandi põhiõiguse ja võimaliku ettevõtlusvabaduse riive tuleneb juba planeeringumenetlusest ja

seal tehtavast lahendist.

Kui valla ÜP kitsendab mingil põhjusel õigusvastaselt isiku õigusi, siis kaebaja saab seda

vaidlustada kohases planeeringumenetluses, kuid hetkel nähtub, et ÜP on kehtiv haldusakt,

millega tuleb kaebajal arvestada.

Kuivõrd kohtule nähtus, et kaebaja toetudes DP asjaoludele esitas andmed valikuliselt või

faktilisi asjaolusid moonutavalt, siis on kohus selle tegeliku olukorra ära toonud, kuivõrd nähtub,

et BFA oli esitanud oma taotlused, sj taotlenud KSH-d sõltumatult, mida otsustas vastustaja.

Kuna kaebaja siiski täpsustas, Harku vallavalitsus väljastas 30.08.05.a. DP lähteülesande ja

24.08.06.a. toimus vallavalitsuses DP eskiisi avalik arutelu, kus eskiis kiideti heaks ja et sellest

tulenevalt tuli juba looduskaitseala moodustamisel kaebaja DP-ga arvestada, siis nähtub kohtule,

et looduskaitseala moodustamist see iseenesest takistada ei saaks, samas ei ole eskiisi

avalikustamine ja heakskiitmine siiski DP kehtestamine. 30.06.06 seisuga oli looduskaitseala

moodustamisega seotult teatatud selle moodustamisest ja esitatud kaardimaterjal, samuti ei olnud

selleks ajaks esitatud kaebajale ka väidetult tema tegevust eksitavaid kirju, mis esitati alles

13.04.07 ja 19.03.07.a. Kuivõrd kaebaja korduvalt märkis ära, et tema tegevust eksitasid

konkreetsed vastused, siis nähtub, et hilisemalt esitatud vastused ei saanud kuidagi mõjutada

varasemat kaebaja ja valla tegevust seotult eskiiside küsimusega või seotult ka hilisema DP

edasise menetlemisega.

Kaebaja märgib, et 10.02.05 kirjaga oli Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus

teavitanud kavatsusest moodustada Suurupi looduskaitseala; 09.02.06 kirjaga 30-3-1/1948-12

teatati kordusekspertiisi vajadusest ja 30.06.06 a kirjaga nr 30-3-1/3910 edastas Harjumaa

Keskkonnateenistus talle kordusekspertiisi, mille oli koostanud E.Leibak (E.Leibaku

ekspertiis). KSH oli juba algatatud korraldusega nr 23 ja programm koostatud korralduse nr 1613

alusel 03.10.06.a., seega oli kaebajal võimalus need toimingud ära hoida, kui ta leidis, et

kulutused võivad muutuda asjatuteks.

Kaebaja väide, et 19.03.07.a. keskkonnaministri kiri nr 14-1/2058-3, mis teatas, et riiklikku

kaitseala ei moodustata, va Ninamaa ala osas Natura 2000 raames Vabariigi Valitsuse

05.08.04.a. korraldusest nr 615 tulenevalt, eksitas teda ja ka järgnev kiri 13.04.2007.a. nr 1-

2/18338-2 ning et selle tõttu ta oli põhjendatult veendunud, et Suurupi looduskaitseala ei

moodustata, ei ole antud tingimustel usutav.

Kohtule ei olnud arusaadav kaebaja seisukoht, et tal tekkis nende kirjade tõttu õigustatud ootus ja

veendumus, et ta juba saavutab DP või KSH, mida ta lootis vallale esitatud taotlustega

saavutada. Ka ei olnud nendel andmetel selge, miks kaebaja arvab, et KSH takerdus selle tõttu, et

vastustaja esitas talle eksitavat teavet. Kui väidetud eksitav teave oli esitatud eelmärgitud ajal,

so 19.03.07 ja 13.04.07.a., siis nähtub, et selleks ajaks oli kaebaja suhtes ka KSH korraldamine

juba ette nähtud ja DP toimingute järjestus teada. Eeltoodud asjaolud aga kinnitavad, et kaebaja

DP oli vältimatult seotud KSH läbiviimisega ja kaebaja oli juba teinud kulutusi DP koostamisele

ning KSH läbiviimisele, kui oli saanud kirjad, mis teda väidetult eksitasid. Vallas kavandatud

menetlust ja KSH läbiviimist eelmärgitud põhjustel ei saanudki mõjutada saadetud kirjad,

kuivõrd juhul, kui kaitse-eeskirja ei oleks kehtestatud, oleks jätkunud kaebaja KSH läbiviimne

plaanitud viisil, kui aga kaitse-eeskiri kinnitati, ka siis oli kaebaja otsustada, kas ta plaanitud

viisil KSH-d vajab või mitte. Kuna nähtub, et KSH oli vältimatult vajalik, siis ei ole sj välistatud,

et kaebaja saab muuta arendustegevuse eesmärke ja KSH kaudu teada, millised tegevused on

võimalikud. Kui DP menetlus kinnitab, et arendustegevus soovitud viisil ei ole võimalik, siis

maa sihtotstarvet muuta ei saa ja selle kasutamine jätkub kas endisel viisil või tuleks kinnistud

võõrandada.

33.4. Kaebaja leiab, et temale oli antud selgesõnaline kinnitus Suurupi looduskaitseala mitte

moodustada ja kui seda tehti, siis selle moodustamisele asumine on sõnamurdlik, vastuolus hea

halduse põhimõtetega ning rikub BFA õiguspärast ootust, et Suurupi looduskaitseala ei

moodustata ning BFA-le kuuluvaid kinnistuid selle koosseisu ei arvata. BFA on seisukohal, et

otsustus Suurupi looduskaitseala siiski moodustada toob kaasa Määruse nr 164 tühistamise,

kuna pole seetõttu haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas ning on õigusvastane.

Kohus märgituga ei nõustu.

Kaebajale ei ole antud selgesõnalist kinnitust valla poolt, et looduskaitseala ei moodustata. Ka

ei saanud kaebaja arvestada, et tema plaanitud ehitustegevus on tagatud, kuna nähtus, et KSH

oleks olnud vältimatu tulenevalt planeerimisnõuetest. Planeerimistegevuses seatud sihid ja

eesmärgid olid kooskõlastatud kaebajaga ja ta oli nende tingimustega nõustunud, seega

lahendatakse kõik planeeringuga seotud küsimused omavalitsuse kaudu ning vastavuses kaebaja

tahtega. Keegi ei ole neid tingimusi kaebaja suhtes muutnud, järelikult tuli juba valla

haldusaktide põhjal ja Natura 2000 moodustamisest arvestada haldusaktide mõjuga ja kui neid

kehtetuks ei tunnistatud, siis ei saanud kaebaja eksida ka selles, kas looduskaitselised väärtused

on olemas või mitte.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04

on leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista

põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis

vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige

üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Kohus märgibki,

et õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte)

kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu

mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad

stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.

Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et DP igal juhul

kehtestatakse, kaebaja eksitavalt märkis, et juba kehtib kohustus arvestada DP-ga. Kohus

selgitas, miks see nii ei ole.

Kohtupraktikas on leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte

kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut.

Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega kaebaja kahjuks ja nähtus, et

kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära DP-ga ja KSH korraldamise

alustega omavalitsuse poolt ja vastustaja sai vaid arvestada nende selgelt seatud asjaoludega ja

puudus takistus asuda kaitsma Suurupi ala loodusväärtusi riiklikul tasandil.

Õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust

arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-79-

09. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu.

Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku

jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi.

Õiguspärane ootus tekib haldusakti kehtima jäämise suhtes. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja

suhtes antud välja haldusakti, mis oleks tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta

saab DP ja KSH realiseerida nii, et ta ei peaks arvestama, et võidakse moodustada riiklikul

tasandil looduskaitseala. Välistatud ei olnud aga ka see, et kui riiklikul tasandil looduskaitseala ei

moodustata, et siis ei tuleks arvestada olemasolevate loodusväärtustega valla ja maakonna

planeeringute järgi, kus rohealade kaitse oli samuti ette nähtud ja ehitamisele olid seatud

piirangud.

Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, siis

nähtub, et kohtupraktikas on peetud ka võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on

võimalik. Nii nt märgib Riigikohtu HK 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et

olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku

usaldust kaitsta veelgi tugevamalt kui seaduses sätestatud soodustuse saamise õiguse kaotamise

korral, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes

abstraktselt. Riigikohtu HK on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 (p-d 11,13)

märkinud, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla

piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid HMS § 67 lg-

st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muu hulgas juhul, kui isik on

teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema

huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Samas möönis

kolleegium, et HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse

muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik

huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes.

Seega nähtub, et ka isikule õigusi andva haldusakti andmisel võib esineda vajadus see siiski

muuta.

Kaebaja suhtes kehtinud valla haldusaktid nimetasid samuti, et DP kehtestamine ei ole tagatud

loodusväärtuste olemasolu tõttu, kuid ei taganud kaebajale, et DP igal juhul realiseerub ja see ei

sõltunud üksnes vastustaja poolt looduskaitseala moodustamisest või selle moodustamata

jätmisest, vaid sõltuks KSH tulemustest ning varem kehtestatud planeeringutest. KSH ülesanne

ja eesmärk on anda asjakohast ja piisavat teavet elkõige otsustajale, aga ka kõigile menetluse

osapooltele. Sellest lähtuvalt peab dokument vastama paljude inimeste ootustele, kellel on aga

erinevad teadmised, oskused ja kogemused. KSH puhul avalik võim kaalub planeerimise

eesmärgi saavutamise erinevaid võimalusi ja põhjendab parima lahenduse valikut. Natura

hindamisel pädev asutus peab olema veendunud, et kavandatava tegevusega ei kahjustata Natura

2000 võrgustiku sidusust ja ka otsustajad peavad saama KSH-le tuginedes võtta vastu otsuse, mis

tagab kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja on kooskõlas säästva arengu põhimõtetega.

Ehitamisele suunatud loa andmisega või kava kehtestamisega peab saavutama selguse, et ei

kahjustata Natura 2000 võrgustiku ala või rohevõrgustiku sidusust. Neid küsimusi ei otsusta

minister ja tema kirjad ei saanud neid asjaolusid mõjutada. Kuna antud juhul ei ole haldusakti

antud, millise suhtes võiks tekkida kaebajal õiguspärane ootus, vastavalt ei ole kaebaja ka

esitanud sellist haldusakti, siis kohtule nähtub, et kaebaja käsitleb õiguspärase ootuse rikkumist

liialt üldiselt ning ei arvesta tegelike asjaoludega. Kuivõrd kaebaja siiski täpsustas, et tal oli

tekkinud õiguspärane ootus, et on võimalik ja põhjendatud edasi menetleda pooleliolevat

Kaasiku ja Rannakivi detailplaneeringut ja saada nimetatud kinnistutele ehitusõigus, siis

nähtubki, et nii lihtsustatult ehitusõigust kinnistutele ei oleks saanud (sj väide puudutab 2

kinnistut). Kuigi kaebaja täpsustas, et BFA jätkas DP koostamisele kulutuste tegemist peale

Eesti Vabariigi poolse selge seisukoha teatavakstegemist 2007. a. märtsis, st BFA tegutses neid

asjaolusid arvestades ja BFA on neist asjaoludest ning talle kuuluvate kinnistutega seonduvalt

Suurupi looduskaitseala moodustamise osas avaldatust juhindudes asunud koostama DP-d

Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel ning on selleks kulutusi teinud, nähtus kohtu poolt toodust, et

kaebaja ei osanud nimetada siiski ühtegi konkreetset tegevust, mille suhtes võiks mõju avaldada

kaebaja nimetatud keskkonnaministri kirjad. Eskiisi avalikustamine ei tähenda, et oleks olemas

kehtiv DP.

Kaebaja väitel, et keskkonnaminister andis lubaduse mitte moodustada looduskaitseala peatub

kohus seotult eelneva edaspidiselt.

33.5. Veel on kaebaja märkinud seotult õiguspärase ootusega, et BFA-l on tekkinud õiguspärane

ootus, et täiendavat ekspertiisi saab arvestada üksnes Rannasauna I ja Urgu II kinnistute kaitseala

koosseisu lülitamise põhjendatuse üle otsustamisel.

BFA on veendumusel, et kui muuhulgas tema poolt avaldatud vastuväidete tulemusel otsustati

korraldada uus ekspertiis määratlemaks kaitseala moodustamise vajadust ja selle piire, siis ei ole

aktsepteeritav see, kui tema olukord võrreldes esialgsega halveneb ning ekspertiis sai puudutada

üksnes seda, kas kaitseala moodustamine selle esialgsetes piirides on põhjendatud või peaksid

kaitseala piirid olema esialgselt kavandatust väiksemad. BFA kinnistute osas sai täiendav

ekspertiis puudutada siiski üksnes Rannasauna I ja Urgu II kinnistut. Kohus võtab oma

seisukohad ka selles väites kokku edaspidiselt.

33.6. Õiguspärasele ootusele on kaebaja viidanud sj ka järgmisel põhjusel : vastustaja Määruse

nr 164 andmiseni oli möödunud juba rohkem kui kolm aastat ning faktiline olukord kinnistutel

võib selle jooksul olla muutunud. (BFA-le väljastatud metsateatiste alusel 2007. a. oktoobris on

teostatud raie Kaasiku ja Rannakivi kinnistutel, mis on täies ulatuses arvatud Suurupi

looduskaitseala piiridesse. Osundatust nähtuvalt pidas Keskkonnaministeerium metsateatistega

lubatud raie mõju Kaasiku ja Rannakivi kinnistute Suurupi looduskaitseala koosseisu arvamise

aspektist oluliseks ning täiendav ekspertiis oleks pärast raiete teostamist pidanud vähemalt nende

kinnistute osas toimuma. Täiendavalt märgib BFA, et Ametlikes Teadaannetes on vastustaja

väitel tulenevalt E.Leibaku arvamusest teade avaldatud 2007.a.oktoobri viimasel päeval

olukorras, kus E.Leibaku arvamus oli valminud rohkem kui aasta varem (täpsemalt 2006. a.

juunis). Määrusega nr 164 looduskaitseala moodustamise ajaks oli arvamuse koostamise ajaks

möödunud täiendavalt kaks aastat ehk kokkuvõttes on looduskaitseala moodustatud piirides, mis

on määratletud rohkem kui kolm aastat tagasi antud arvamuses väljendatud seisukohtade alusel.

Kohus käsitleb ka märgitud väidet otsuse alljärgnevas osas.

34. Kohus leiab, et kaebaja viidatud õiguspärase ootuse rikkumist aset ei leidnud ja Määrus ei

kuulu tühistamisele kaebaja eelviidatud põhjustel.

Kohus jääb seisukohale, et puudub haldusakt, mis oleks kinnitanud, et kaebaja saaks realiseerida

DP ning takistused selleks puuduvad. Nähtus, et kaebaja peab arvestama omavalitsuse poolt

läbiviidava kohase planeerimismenetlusega.

Puudub ka haldusakt, mis märgiks, et Suurupi looduskaitseala ei moodustata.

Vastustaja viis läbi looduskaitseala moodustamise vastavuses seadusega ja ei ole rikkunud

õigusnorme.

34.1. LKS § 9 lg 3 kohaselt avaldab kaitse alla võtmise algataja teate loodusobjekti kaitse alla

võtmise menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes ”Ametlikud Teadaanded” ning

vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Avaliku väljapaneku kestel

võib esitada vastuväiteid ja ettepanekuid. Keskkonnaminister on 25.08.2004.a käskkirjaga nr

776 algatanud Suurupi looduskaitseala moodustamise. Käesolevalt ei ole vaidlust, et avatud

menetlus toimus.

Kaebaja märgib, et 10.02.2005.a. kirjaga nr 30-3-1/744 teavitas Keskkonnaministeeriumi

Harjumaa Keskkonnateenistus BFA-d kavatsusest moodustada Harjumaale Harku valda Suurupi

looduskaitseala.

Kohus nõustub vastustajaga, et Suurupi looduskaitseala moodustamise menetlusest ei loobutud

ja vastavalt ei ole menetluse lõpetamist otsustatud ei haldusaktiga ega menetlustoiminguga,

vastupidiselt võeti vastu haldusakt kaitseala moodustamiseks.

Kohus nõustub vastustajaga, et kuna LKS näeb ette loodusobjekti kaitse alla võtmise avatud

menetluse, siis kaitse alla võtmisest loobumise otsustamine peaks olema läbi viidud samuti

sellest põhimõttest lähtudes.

Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmise loobumise kohta ei ole sellekohasest otsusest

teavitatud Ametlikes Teadaannetes ja sellekohast haldusakti ei ole antud. HMS § 46 lg 2

kohaselt, kui avatud meneluse läbiviimine on kohustuslik õigusakti andmiseks, viiakse avatud

menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et siinkohal ei ole arvestatavad Tallinna Ringkonnakohtu lahendis

esitatud seisukohad. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus 27.06.2008.a otsuses nr 3-07-2209,

mis jõustus 29.07.2008.a (keskkonnaministri 19.10.2007.a käskkiri nr 1171, millega peatati BFA

kinnistute osas raiet lubav metsateatis), märkinud, et „kaebajale vastuseks saadetud 13.04.2007

kirjas informeeris keskkonnaminister kaebajat küll sellest, et Suurupi kaitseala otsustati mitte

moodustada, kuid puuduvad andmed selle kohta, et sellekohane otsus tegelikult vastu oleks

võetud...“.

Ka käesolevas asjas nõustub kohus, et antud juhul kaebajale 19.03.2007.a ja ka 13.04.2007.a

saadetud keskkonnaministri kirjad ole otsus kaitseala mittemoodustamiseks. Vastustaja on

esitanud kohtule menetluse alusmaterjalid, millest nähtub, et kaebajale selgitati mitmel korral, et

kaitseala siiski moodustatakse, kuid eriti selgelt ja täpselt on seda tehtud Harjumaa

Keskkonnateenistuse 10.04.2008.a kirjas nr 30-3-1/52255-4, milles ka selgitatakse menetluslikke

küsimusi, st et Keskkonnaminister on 25.08.2004.a käskkirjaga nr 776 algatanud Suurupi

looduskaitseala moodustamise ja vaatamata Keskkonnaministeeriumi kirjades toodule ei ole

muudetud või tühistatud 25.08.2004 käskkirja nr 776 Suurupi looduskaitseala moodustamise

algatamise otsust ning 2007.a sügisel toimunud Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu

avalikustamise näol on tegemist ühe ja sama menetluse jätkuga.

15.09.2008.a esitas Harjumaa Keskkonnateenistus kirjaga nr 30-3-1/2444-5 põhjaliku vastuse

kaebaja 06.05.2008.a esitatud õiguslikele vastuväidetele, milles Harjumaa Keskkonnateenistus

selgitas, et keskkonnaministri 25.08.2004.a käskkirjaga nr 766 alustati menetlust. „Menetlust ei

ole lõpetatud ning vastavat haldusakti ei ole antud.... LKS ei sätesta piirangut, et ühe ala suhtes

võiks kaitse alla võtmise menetlust algatada vaid üks kord. Samuti ei sätesta LKS täiendavaid

nõudeid menetluse uuesti alustamise põhjendamisele. Seega oleks LKS võimaldanud

Keskkonnaministeeriumi poolt menetluse uuesti alustamist.

Keskkonnaministeerium on 25.04.2007.a vastuskirjas nr 19 1-7/67-2 kaebajale lisaks ka

selgitanud, et praeguseks ei ole BFA-le kuuluvad kinnistud esitatud Natura 2000 võrgustiku

aladeks, kuid kõik nimetatud kinnistud on esitatud Euroopa Komisjonile valitsusväliste

organisatsioonide poolt koostatud Natura 2000 nn varinimekirjas esimese prioriteedi alana ning

selgitatud, et varinimekiri on valitsusväliste organisatsioonide poolne ettepanek Natura 2000

võrgustiku riigipoolsete ettepanekute täiendamiseks.

Kuigi kaebaja leiab, et vastustaja viited looduskaitseala moodustamise menetluse, kui avatud

menetluse kohta, ei muuda fakti, et BFA-le on keskkonnaministri poolt kinnitatud

looduskaitseala moodustamise kavast loobumist, kuid hiljem siiski looduskaitseala moodustatud

ning seejuures leitud, et looduskaitseala moodustamise kavast loobumise kohta polnud

haldusakti antud ning vastavat teadet avaldatud, on see ka ebaaus ning see ei ole

haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas, jääb kohus seisukohale, et kirjeldatud käitumine ei ole

õiguspärase ootuse rikkumine, mis tooks kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamise.

Ka ei saanud sellised kirjad vahetult mõjutada neid asjaolusid, mis kaebaja nimetas seotult DP

menetlusega. DP menetluses sai kaebaja käituda nii nagu ta seda soovis ja oli kohaliku

omavalitsusega oma tegevuse planeerimismenetluses seadnud.

Kaebaja märgib veel, et haldusvälisel isikul peab olema võimalik haldusorganit usaldada ning ta

ei pea kahtlema haldusorgani (antud juhul ministeeriumi) juhilt (antud juhul ministrilt) saadud

informatsiooni õigsuses ning asuma kontrollima seda, kas talle edastatud informatsiooni kohaselt

tehtud otsustus on haldusorgani siseselt halduse siseaktiga lahendatud (haldusväline isik ei

saakski seda ilma spetsiifilise järelepärimiseta teha) ning kas selle kohta on avaldatud ka teade,

selgitab kohus, et kaebaja tõepoolest ei pea täiendavalt infot hankima, kuid kaebajale oli teada, et

looduskaitseala moodustamist ei otsusta ministeeriumi juht ja selliseid otsuseid ei saa mõjutada

ka küsimuste arutelud nt Riigikogu infotunnis. Kinnistuomanike aktiivne surve tekitas

diskussioone ja selle tulemusel väljapool haldusmenetlust avaldas minister seisukoha, kuid selle

pinnal sai tekkida vaid inimlikult mõistetav lootus, et ehk midagi muudetakse. Õiguslikult ei

olnud looduskaitseala loomisele suunatud menetluses tehtud otsust, mis oleks lõpetanud

läbiviidava haldusmenetluse.

Kaebaja esitas kaebuse tähtaegsuse küsimuse otsustamisel väljatrüki Riigikogu 18. 04. 2007. a

infotunnil toimunud Suurupi looduskaitseala moodustamist käsitlevast arutelust, kuid ka see

arutletu ei seondu avatud menetluse läbiviimisega ega saa mõjutada neid protsesse, mis viisid

looduskaitseala moodustamiseni või siis kaebaja ja valla suheteni DP menetluses ja seatud KSH

tingimustes. Riigikogu infotundides /erinevate aegade stenogrammid/ Suurupis asuvate

loodusväärtuste kaitse küsimuste arutamisel on erinevatel ajajärkudel puudutanud nii küsimusi,

kas sinna rajada riiklik looduskaitseala või saab piirduda vaid kohaliku tasandil kaitsega, kuid

infotundides esitatud selgitused ja järeldused ei kujuta endast looduskaitseala algatamise

menetluse toiminguid. Ei saa välistada, et kui riiklikku looduskaitseala ei oleks moodustatud, et

siis oleks kohalikul tasandil jäetud vajalik kaitse keskkonna suhtes sisse seadmata.

Kuivõrd kaebaja on ka ise lõpuks möönnud, et kirja teel informeerimine kaitseala

mittemoodustamisest ei pruugi küll olla otsustus kaitseala mittemoodustamise kohta, siis nähtub,

et kokkuvõtteks ei ole kaebajal nimetada haldusakti, mis välistas avatud menetluse ja selle alusel

kaitseala loomise. Kaebaja kinnistute KSH vajaduse määravad aga ära juba planeerimisnormid ja

vajadus kaitsta Natura 2000 võrgustikku valitud alasid.

Kuigi kaebaja märgib veel, et kui sellist otsustust tehtud ei ole, samas aga väljastati

informatsioon kaitseala mittemoodustamisest, et siis on haldusvälisele isikule edastatud ebaõiget

informatsiooni ning teda mingisugusel põhjusel haldusorgani poolt petetud ning et Harjumaa

Keskkonnateenistuse poolt 10. aprilli 2008. a. ja 15. septembri 2008. a. kirjades avaldatu seda ei

muuda, märgib kohus veelkord, et kaebus ei ole esitatud eesmärgil, et kindlaks teha ühe või teise

ametniku ametialane käitumine ja selle võimalik õigusvastasus, vaid kaebaja esitas kaebuse

Vabariigi Valitsuse korralduse nr 164 tühistamiseks.

Looduskaitseala moodustamist ei saanud kaebaja nimetatud põhjused takistada.

34.2. Kohus siiski saab lisaks märkida, et ka ministri tegevust kirjeldades nähtub, et

loodusväärtuste olemasolus keegi kahelnud ei ole, kaitseala vajaduse osas oli sj ka Riigikogu

infotunnis käsitletud teemat aspektist, kas juhul, kui tegemist on samaväärsete väärtustega, mida

esineb ka mujal Eestis, tuleks kaitseala moodustada või jätta moodustamata. Küsimus oli

püstitatud riikliku looduskaitseala moodustamise aspektist, mis aga ei välista kuidagi, et kaebaja

ei peaks arvestama, et KSH tingib kaebaja kinnistutel juba kehtiv maakonna ja valla planeering

ning Natura 2000 väärtuste olemasolu.

Kaebaja poolt tsiteeritud kirjas nr 14-1/2058-3 Harku Vallavalitsusele on minister märkinud, et

arutlus puudutas riikliku kaitseala moodustamist, mis aga tähendabki, et piirangud võisid

tuleneda nii või teisiti muudest haldusaktidest ja asjaoludest. Riik ei olnud loobunud

loodusväärtuste kaitsest, küsimus oli, missugusel viisil on see kohane ja teostatav.

Kaebaja seisukoht, et BFA kinnistud on valitsusväliste organisatsioonide poolt Euroopa

Komisjonile esitatud Natura 2000 varinimekirja kantud ning see varinimekiri on ettepanek

riigipoolsete nimekirjade täiendamiseks, ei tähenda mitte mingisuguselgi moel seda, justkui ei

oleks Eesti Vabariik loobunud piirangute kehtestamisest, ei ole samuti asjakohane, kuivõrd

sõltumata arutlusest, kas tegemist on valitsusväliste organisatsioonidega või mitte, oli kaebajale

selline fakt teatavaks tehtud ja märgitud organisatsioonid omavad õigust Natura 2000 alade

suhtes taotlusi esitada.

Seega ei nähtu kohtule, et kaebajale esitatud kirjad tähendasid lubaduts mitte moodustada

Suurupi looduskaitseala, nähtub, et kaebajale oli ka teatatud, et Natura 2000 raames ei ole

kadunud vajdus kaitsta Suurupi looduskeskkonda.

34.3. Riigikohtu 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 21 kohaselt hea halduse põhimõtted

eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava

asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud

asjakohast teavet. Kohtule nähtubki, et kaebajale esitati teavet, mis puudutasid kaitseala

moodustamise küsimusi, kuid planeerimismenetlusse, mis organiseeritakse omavalitsuse

tasandil, et saanud teised isikud sekkuda ja juba seal seatud tingimusi muuta. Kuigi esitati

eksitavad kirjad, on kaebajale kiirelt teatatud, et menetlus looduskaitseala moodustamiseks ei ole

lõppenud.

34.4. Kaebaja väited, et Harjumaa Keskkonnateenistus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas

olev asutus kaalus kõikide kaebaja kinnistute lülitamist looduskaitsealasse, kuid ametlik

ettepanek 2005. a nägi ette lülitada Suurupi looduskaitsealasse vaid 2 kinnistut, ei ole õige.

Kaebaja väitis ( otsuse p 33.5), et täiendavat ekspertiisi saab arvestada vaid rannasauna I ja Urgu

II kinnistute kohta.

Veel väitis kaebaja, et faktiline olukord oli kinnistutel sedavõrd muutunud, et BFA kinnistute

suhtes oleks pidanud arvestama neid muutusi (otsuse p 33.6).

BFA-le esitati 10.02.2005.a Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjaga nr 30-3-1/744 (toimiku lk

12 I kd ) Suurupi looduskaitseala eeskirja eelnõu ja kaart ning selgitati avaliku väljapaneku

toimumist ning vastuväidete esitamise tähtaega. Vastuväited sai kaebaja esitada. Juba 2003.a

viidi inventeerimine läbi ja vastab tõele, et siis haaras see kaebaja kinnistuid Urgu II ja

Rannasauna I. 2005.a kevad-suvel viis ekspert H. Zingel läbi inventeerimise ja 19.08.2005.a

esitas ekspertarvamuse (toimiku lk 67 I kd), mil selgusid kaebaja kõikidel kinnistutel asuvad

loodusväärtused. Sj on kaebajale edastatud inventeerimise kohta käiv ankeet ja 19.08.2005.a

ekspertarvamus. Ekspert H.Zingeli arvamuse kohta esitas kaebaja vastuväited ja Harjumaa

Keskkonnateenistus tellis kaebaja vastuväidete alusel uue ekspertiisi, mille viis läbi

looduskaitseekspert E.Leibak.

H.Zingeli ekspertarvamusest ei saa kuidagi järeldada, et kaebajale ei olnud teada, missugused

olid tema poolt inventeeritud alad ja et neile aladele ei oleks pidanud kaitset laiendama.

Juba ekspertarvamuse pealkiri kinnitab, et uuritavad maaüksused olid Urgu II, Rannasauna I,

Klause II, Klause I, Rannakivi ja Kaasiku ning ekspert märkiski ära inventeeritud ala ja selle

loodusväärtused, seega kinnistud, mis ei piirdunud vaid 2 kaebaja kinnistuga.

Juba inventeeritud ala loendi kaudu pidi kaebajale olema selge, millist ala ja missuguseid

kinnistuid inventeeriti ja uuriti. Ekspert märkis vajadust kaitsta inventeeritud kinnistute loodust

tervikuna. Isegi juhul, kui 10.02.2005. a esitati kaebajale Suurupi looduskaitseala moodustamise

kaart, milles olid arvatud looduskaitseala hulka vaid Rannasauna I ja Urgu II nähtub, et nii

H.Zingel kui ka ekspert E.Leibak tuvastasid kaebaja kinnistutel loodusväärtuste olemasolu, mis

vajas tervikuna kaitset, siis tekkis vajadus lahendada nende loodusväärtuste kaitse ja kuna

nähtus, et väärtuslikumad alad olid jäänud vajaliku tähelepanuta, samas oli piiride vähendamine

võimalik, et mitte liiga suurelt haarata kaitsealasse kinnistuid, kui loodusväärtuste kaitse on

saavutatav ehk teistsuguste piiridega. Kaebaja sai esitada oma vastuväited ja ta ka palus kaaluda

uuesti Urgu II kinnistu kagupoolse osa looduskaitselisi väärtusi ning esitas väited seotult

Rannasauna I kinnistuga (25.11.05 kiri tlk 118 III kd), kuid kaebaja ise ei puudutanud kogu

inventeeritud ala küsimust nii nagu oli H.Zingel inventeeritud ala nimetanud. See, et kaebaja kas

ekslikult või tahtlikult jättis ise puudutamata oma küsimustes inventeeritud ala muud kinnistud,

ei tähenda, et temale oli takistatud kõigi kinnistute suhtes vastuväidete esitamine ning et talle oli

jäetud vajalik info esitamata. 09.02.2006.a. kirjaga nr 30-3-1/1948-12 (tlk 12 III kd) informeeriti

kaebajat, et tellitakse uue kaitse-eeskirja eelnõu ekspertiis kogu kavandatava kaitseala

territooriumi ulatuses ehk kaebajale pidi olema nähtav, milline oli inventeeritav ala ja et see ei

piirdunud vaid 2 kinnistuga.

Arvestades, et kaitseala moodustamiseks viidi läbi HMS § 46 alusel avatud menetlus, siis

väljastati kaebajale teave muudatuste sisseviimise kohta ja teostati avatud menetluse toimingud.

Looduskaitseala moodustamise menetlus ei olnud lõppenud ning keelatud ei olnud toimingute

uuesti teostamine. Kuivõrd kokkuvõttes nähtub, et looduskaitseala moodustamiseks viiakse läbi

haldusmenetlus ja avatud menetlus võimaldab esialgsete seisukohtade muutmise, siis

menetlustoimingute kordamine ei ole keelatud ning toimingutest ei teki isikul õiguspärast ootust,

et senises menetluses ei tehta muudatusi. Seega nõustub kohus vastustajaga ka selles, et seniste

põhiseisukohtade muutumisel peab avaldama uue teate ja korraldama uue avaliku väljapaneku ja

siinkohal ei ole püstitatud ka vaidlust, et tegemist ei olnud põhiseisukohtade muutusega.

Kuivõrd muutused toimusid põhiseisukohtades, so esialgselt kavandatava kaitseala ulatuse ja

piiride suhtes, selle põhjustas asjaolu, et loodusväärtuste olemasolu ja paiknemine hinnati

objektiivsetest näitajatest tulenevalt ümber, siis see omakorda ka tingis, et 31.10.2007. a

ametlikus väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ tuli esitada selgitus selle kohta, kus ning millal

on võimalus tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõuga, seletuskirjaga, asukohaskeemiga ning esitada

vastuväiteid. 02.11.2007.a avaldati teade uue kordusekspertiisi kohase kaitse-eeskirja eelnõu,

seletuskirja ja asukohaskeemiga tutvumise ja vastuväidete esitamise tähtajaga ajalehtedes

„Postimees“ ja „Harjumaa“. 01.11.2007. a edastas Harjumaa Keskkonnateenistus kaebajale

Suurupi looduskaitseala uue kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja kaardi.

Menetluse jätkamine kaebaja soovitud viisil, so kas kaebaja kinnistuid välistavalt või siis vaid

piirdumisega algselt plaanitud kinnistute uurimisega olukorras, kus kavandatu eesmärkide

saavutamise võimalikkus ei olnud selge, ei oleks olnud kooskõlas avalike huvidega, seda enam,

et väärtuste olemasolu selgitati välja täpsemini ja määratleti väärtuslikumate alade asukohad.

Menetluses oli ka viidatud, et ebavõrdse kohtlemise ja riive küsimused ei jäänud tahaplaanile

ning ei olnud vähetähtsad. Kaebaja on ise toonud vastustaja tegevust iseloomustades näiteid ja

võrdlusi

planeerimismenetlusega,

sellest

tulenevalt

analoogselt

nähtuks,

et

planeerimismenetluses planeeringu avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud

planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele, vaid selle käigus informeeritakse avalikkust

planeeringust ning kaasatakse avalikkus planeeringu väljatöötamisse. Väljapanekul esitletakse

üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib koostöös avalikkusega.

Haldusorgan peab tegema planeeringu avaliku väljapaneku korraldamisel kõik võimaliku, et

huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda (Riigikohtu HK lahend 3-3-1-16-08).

Seega kokkuvõtteks ei saa nõustuda kaebajaga ka selles, et temale edastatud 09.02.2006.a

Harjumaa Keskkonnateenistuse kirjast selgus, et täiendav ekspertiis viiakse läbi vaid 2005.a

avalikul väljapanekul esitatud piirides ning nende olulist laiendamist ei toimu. 09.02.2006.a

Harjumaa Keskkonnateenistus kirjas 30-3-1/1948-12 (toimiku lk 80 I kd või 123 III kd)

täiendava ekspertiisi läbiviimise osas on kaebajale selgesõnaliselt teatatud, et kavas on

täiendavalt selgitada Suurupi looduskaitseala moodustamise otstarbekust, vajalikku ulatust ja

kaitserežiimi. Eelpoolnimetatud kirjast ei saanud teha järeldust, et täiendav ekspertiis peaks läbi

viidama vaid Rannasauna I ja Urgu II kinnistute osas, kohus viitas sj ka H.Zingeli

ekspertarvamusele.

29.05.2006. a sõlmitud Keskkonnaministeeriumi ja E.Leibaku vahelise töövõtulepingu K 30-

3- 2006/395 (toimiku lk 78 I kd või tlk 125 III kd ) kohaselt pidi ekspert E.Leibak koostama

Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja kordusekspertiisi vastavalt lähteülesandele. Lepingu lisa

1 p 3 ja 4 kohaselt oli eksperdile seatud ülesanded – hinnata ja vajadusel põhjendustega

korrigeerida kavandatavate vööndite ja piirangute sobivust ala looduskaitseliste väärtuste

kaitseks ja taastamiseks ning kontrollida ja vajadusel põhjendustega korrigeerida kaitseala

välispiiri ja vööndite vastavust ala looduskaitseliste väärtuste kaitseks. Suurupi looduskaitseala

kaitse-eeskirja kordusekspertiis (tlk 130 III kd) sissejuhatuses fikseerib üsna täpselt, et pärast

esialgse kaitse-eeskirja avalikustamist laekus keskkonnateenistusele ohtralt märkusi ja

ettepanekuid ala kaitsekorra ja piiride kohta. Seega tuli kaebajal arvestada, et piiride

korrigeerimine tähendabki senisest teistsugust inventeerimise ala ja seda ei tinginud üksnes

vastustaja poolt viidatud 1 isiku arvamus nagu kaebaja on eksitavalt vastustaja vastust

käsitlenud. Kuivõrd töö sissejuhatuses viidatakse töö alusmaterjalidele, sh H.Zingeli

ekspertarvamusele, ei oleks saanud kaebajale jääda märkamatuks, et inventeeritud ala oli

teistsugune. Sissejuhatuses sj ka märgitakse, et 2001-03 a piirkonnas kirjeldatud Natura –

elupaikade piirid ja tüübid on määratletud puudulikult.

Kaebaja väide, et sellist lepingut ei ole asja materjalidele ja kohtule varem esitatud, ei muuda

asja sisulist poolt.

Suurupi loodusväärtuste olemasolu oli teada lisaks Natura 2000 võrgustiku jaoks tehtud

inventuuridele keskkonnaministeeriumi poolt tellitud ekspertiisil, puudusid kahtlused, et

looduskaitseseaduse kohaselt kaitse alla võtmise tingimused ei ole täidetud.

Ekspert tegutseb eelduslikult erapooletult ja parimaid teadmisi kasutades. Eksperdi valib

otsustaja, otsustaja korraldab ekspertiisi läbiviimist ja kui otsustaja on seisukohal, et hindamistöö

on koostatud selliselt, et sellele tuginedes saab vastu võtta otsuse, siis seda ka tehakse. Antud

juhul arvestati, et töö lähtus eesmärgist tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja kuigi

tulemus ei ole kooskõlas kaebaja arvamusega, ei tähenda see veel seda, et eksperdi arvamus on

ebaõige või et tema tegevus ei vasta õigusnormidele. Kuivõrd vastustaja veendus, et oli ka

vaadeldud alternatiivseid arenguvõimalusi, piisavalt oli kogutud andmeid, neid oli kokkuvõttes

menetluses ka analüüsitud, siis kõiki asjaolusid hinnates oli ekspert selgelt ja vaieldamatult

lähtunud eesmärgist tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ning puudub põhjus, miks tehtud

tööga mitte arvestada.

Kuna kaebaja viitas mitmel puhul, et tema kinnistute osas on algatatud KSH ja nähtus, et selle

läbiviimine on algusest peale seotud looduskaitseala moodustamisega, siis ei ole takistatud

kuidagi just planeerimismenetluses kaaluda ka avalikke ja erahuve, arutada erinevaid lahendusi,

et leida parim lahendus, tuginedes keskkonnaalaste küsimuste lahendamisel KSH aruandele.

Planeerimismenetluses planeeritakse ja KSH menetluses hinnatakse kaasnevaid mõjusid ja

vajadusel pakutakse leevendusmeetmeid. Planeeringu käigus saab kaaluda erinevaid planeeringu

lahenduse võimalusi ja iseenesest ei tee KSH läbiviimisele takistusi kaebaja kinnistutel, kui

looduskaitseala moodustamise suhtes esitas ekspert oma arvamused, mis kaebajale ei meeldi.

Küsimuse sellest, mida ja kuidas planeeringualale rajada saab otsustab lõplikult planeeringut

kehtestav kohaliku omavalitsuse organ, lähtudes ka seaduses sätestatud kitsendustest. Kohus ei

saa käesolevas asjas kujundada seisukohti planeeringumenetluse tarvis, kuid kokkuvõtteks

nähtub, et küsimused ühe või teise lahenduse sobivusest või otstarbekusest seotult kaebaja

suhtes toimuvas planeerimismenetluses ei selgita, miks kaebaja seostab õiguspärast ootust

eksitavalt tegevustega, mis on seotud erinevate menetlustega. Üld- ja detailplaneeringute kaudu

kujundab kohalik omavalitsus valla või linna arengu põhimõtted ning seab säästva ja

tasakaalustatud arengu tingimused, mis on aluseks maakasutuse ja ehitustegevusele. Selles

protsessis kaalutakse isiku erahuvi ja avalikku huvi, kuid üldpõhimõtteks on, et maaomanikel ei

saa olla nö üldist õigustatud ootust, et ehitusõigust saab alati ja vaieldamatult seada aladele,

millel puudub ehitusõigust võimaldav funktsioon.

Kaitse alla võtmise menetluse eesmärgiks on kaitsta ohustatud, haruldasi looduslikke elupaiku

ning looma- ja taimeliike. Märgitud avatud menetluses tuleb täita haldusmenetlusele omast

uurimisprintsiipi. HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mille kohaselt on haldusorgani

kohustus välja selgitada olulise tähendusega asjaolud, viiski tulemuseni, et ei saanud algatatud

kaitseala loomise menetlus lõppeda. Kaebajal ei ole esitada põhjust, mis võinuks viia kaitseala

moodustamise menetluse lõpetamise vajadusele või tingiks teistsugustes piirides asja

menetlemist. Ohustatud ja haruldased loodusväärtused tuli ammendavalt välja selgitada ja

vajadusel koguda selleks ka tõendeid, seda saab teha eksperdi kasutamisega. Antud juhul oli ka

eksperdile selline lähteülesanne püstitatud, ta asus seda õiguspäraselt täitma.

Kuna kaebaja märkis ikkagi, et Harku valla üldplaneeringu kohaselt on temale kuuluvatel

kinnistutel võimalik ehitada, mistõttu ei saanud olla seal selliseid loodusväärtusi, mis võiksid

takistada kaebuse esitaja plaanitud tegevust ja mh ka elamuehitust, kordab kohus veelkord, et

kaebaja selline seisukoht on väär.

Kuivõrd kaebaja väitest saab samas ka järeldada, et tal puuduvad muud argumendid

loodusväärtuste väidetava puudumise kohta, siis kohus ka sellest aspektist lähtudes täpsustab

veelkord, et kaebaja esitas väidetavalt üldplaneeringu kaardimaterjali. Kohus kontrollis märgitud

väidet ja sai vastuse Harku vallalt, milles teatatakse, et käesoleval ajal kehtib Harku

Vallavolikogu 26.03.96.a. otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneering. 1999 a. algatas

Harku Vallavalitsus üldplaneeringu korrektuuri, mis 2001 kevadel viis uue, nõuetekohase

üldplaneeringu algatamiseni. Üldplaneeringu konsulteerimiseks sõlmiti leping OÜ-ga

Hendrikson&Ko. 2004 aastal planeeringu menetlemise protsess sisuliselt peatus. 2006 aasta

septembris käivitus planeeringu menetlusprotsess uuesti, kui vallavolikogu algatas Harku valla

üldplaneeringule keskkonnamõju strateegiline hindamise. KSH läbiviimise raames selgus, et

planeeringulahendus on vananenud ning ei vasta muutunud oludele valla arengus. Seetõttu

alustati 2008 aasta jaanuaris üldplaneeringu sisulist korrektuuri, tuginedes KSH näpunäidetele ja

soovitustele. Maiks 2008 oli välja töötatud üldplaneeringu eskiislahendus, mis saadeti

kooskõlastusringile juulis 2008. Harku Vallavolikogu 27.08.2009 otsusega nr 71 võeti vastu

Harku valla üldplaneering, kuid mida käesolevaks hetkeks ei ole veel kehtestatud. Vald märgib,

et tegemist on 2001 a algatatud ÜP tööversiooniga. Märgitust saab järeldada, et kaebaja oli kohut

eksitanud ja esitatud tõendi näol on tegemist 2001 aastal algatatud üldplaneeringu

tööversiooniga, millest tulenevalt ei saanud kaebaja teha ka järeldusi, et see materjal ei muutuks

ja et sellest dokumendist on temal tekkinud õigustatud ootus ehitada tema poolt soovitud viisil.

Kuna kaebaja selles osas enam midagi ei täpsustanud, siis jääb kohus seisukohale, et

loodusväärtuste olemasolu on kindlaks tehtud ja seda, et need väärtused määrati valesti, ei väära

kaebaja paljasõnalised kahtlused ning eelmärgitud tööversioonist ekslikult tuletatud õigused.

Kaebaja märkis veel, et Määruse nr 164 andmiseni on möödunud juba rohkem kui kolm aastat

ning faktiline olukord kinnistutel võib selle jooksul olla muutunud ja kuna kaebaja toob paralleeli

planeerimismenetlusega, siis ta leiab, et kuivõrd avalikust väljapanekust oli möödunud pikk

aega ja olukord oli juba muutunud, ei oleks samuti tohtinud kaitseala moodustada.

Kohus nõustub kaebajaga, et planeerimismenetlust puudutavas kohtupraktikas on aktsepteeritud

käsitlust, et planeeringulahenduse viimasest avalikust arutelust möödunud pikk aeg võib olla

asjaoluks, mis tingib planeeringu kehtestamise õigusvastasuse ja vajaduse planeeringulahenduse

sobivuse kontrollimiseks ning uue avaliku väljapaneku korraldamiseks, kuivõrd asjaolud võivad

vahepealsel ajal olla muutunud. Kuid kohus märgib, et eeltoodu ei tähenda, et loodusväärtuste

olemasolu kindlakstegemisel looduskaitseala moodustamiseks tuleks järgida sama põhimõtet

olukorras, kui ekspertide poolt on kaitsealust vajavate väärtuste olemasolu menetluse kestel

kindlaks tehtud. Kohus ei nõustu seetõttu väitega, et ebaõige oli E. Leibaku arvamuse alusel

Suurupi looduskaitseala piire muuta ja kaitseala piiride ja kaitse-eeskirja suhtes avaliku

väljapaneku korraldamine olukorras, kus arvamuse koostamisest oli möödunud üle aasta ning

asjaolud võisid arvamuse koostamise aja seisuga olla muutunud ning et ebaõige oli sellises

olukorras veel täiendavalt kahe aasta möödumisel looduskaitseala moodustamise otsustamine.

Kohus juba märkis, et E.Leibak ise ei otsusta looduskaitseala moodustamist, vaid peab suutma

määrata looduses esinevad olulised väärtused. Looduskaitseala moodustamise otsustamine on

vältimatult pikk protsess, kuna eeldab avatud menetlust ning ulatuslikke ekspertiise. Kaebajale

on selgitatud õigesti, et vaatamata sellele ei toimu looduses selle pika menetluse kestel nii kiireid

muutusi, mis välistavad ekspertiisi tulemused.

Kaebaja on veel märkinud, et tema vastavasisulised väited tuginevad konkreetsemalt ka

asjaolule, et tema kinnistutel kehtinud raielubade alusel 2007. a. teostatud raie võis kinnistute

looduskaitseala koosseisu arvamise põhjendatust üldse või vähemalt selle ulatust mõjutada,

mistõttu E.Leibaku arvamusele selles osas tugineda ei saaks. Vaidlust ei ole tõepoolest

küsimuses, et ekspertiisi ajal raiet ei olnud teostatud, seega ei saanud seda asjaolu eksperttöö

ka fikseerida. Kaebaja oli ise viidanud oma kirjas 02.10.07 nr 1767 (tlk 160 III kd) soovile

looduskaitseala moodustamise ümbervaatamisele ja ta märgib, et ümberotsustamise aluseks

saaks olla ala puudutavate uute asjaolude ilmnemine, kuid selles kirjas ei ole kaebaja samas

täpsustatud, mida ta peab silmas uute asjaoludena. Raie teostamist ta seal ei märgi.

09.10.07 kirjas 16-1/2058-5 vastab keskkonnaministeerium ( tlk 163 III kd), et kaitse alla

võtmise eelduseks ei ole edukad läbirääkimised maaomanikega, kuna sellele asjaolule oli

kaebaja sõnaselgelt viidanud; vastuses selgitatakse LKS § 7 kohast ala kaitse alla võtmise

eeldusi, maaomanike võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise vajadust ja et Rannakivi ja

Kaasiku kinnistutel on suuremat loodusväärtust omavad alad. Seega ei saanud vastustaja ilmselt

ka midagi konkreetsemat vastata, kuna raieküsimust ei olnud vastustaja ees ka püstitatud.

Keskkonnaministeeriumi käskkirjaga nr 1171 algatatud metsateatise peatamisest (tlk 164 III kd)

oli ministeerium võtnud tarvitusele abinõusid, et raietegevus lõpeks. Selles käskkirjas ei avaldata

aga seisukohta, et loodusobjekti suhtes kaitseväärtus oleks kadunud, kuivõrd peatati

metsateatistega Rannakivi ja Kaasiku kinnistutel lubatud raied; selle põhjendustes märgitakse, et

väljakujunenud elupaigad ei säili, kui kavandatud raie teostada.

Sega ei ole seal märgitud, et juba alustatud raie on muutnud võimatuks olemasolevate väärtuste

kaitse. Kuivõrd kaebaja ka ise märkis kohtule, et ministeerium ise oli raie katkestanud just

põhjusest, et loodusväärtused hävisid, siis järeldas kaebaja ekslikult, et juba on ministeerium

leidnud, et kaitsmist väärt kooslused on hävinud ja puudub edasine kaitsevajadus kaebaja

kinnistutel. Kohus selle selgitusega ei nõustunud, kuna nähtub, et käskkiri nr 1171 ei fikseeri

sellist seisukohta, seega ei saa see käskkiri ka tõendada, et raie teostamine avaldas juba sellist

olulist mõju, mis oleks tinginud nt uue ekspertiisi läbiviimist.

Asjaolu, et raied peatati õigel ajal, ei tinginud uut ekspertiisi, samas nähtub, et vastustaja ega

muu isik ei väitnud, et oli tuvastatud selline kahjustus, mis ei võimaldaks kaitseala menetlust

plaanitud viisil jätkata. Kaebaja omapoolselt ei ole esitanud ühtegi vastupidist tõendit.

26.11.07 on kaebaja esitanud seisukohad Suurupi looduskaitseala moodustamise ja kaitse-

eeskirja kohta (tlk183 III kd), mille p-s 6 on ta eraldi selgelt välja toonud, et kuivõrd viidi läbi

raie, siis on vajalik täiendavalt välja selgitada, kas ja kui suures ulatuses on põhjendatud

täiendava ekspertiisi läbiviimine, et selgitada, kuidas säilisid Kaasiku ja Rannakivi kinnistute

kooslused.

22.04.08 on looduskaitseala moodustamise avaliku koosoleku käigus (tlk 188 III kd koosoleku

protokoll) selgitatud kaebajale, miks looduskaitse eesmärke silmas pidades valiti alad terviku

huvidest lähtudes, selgitati ka kaardile jäetud ja tähistatud nn valgete laikude küsimust. 10.04.08

kirjaga nr 30-3-1/52255-4 on kaebajale saadetud üksikasjaline vastus looduskaitseala

moodustamisest, sh nimetatud kaebaja kinnistute kaupa; seotult raide teostamisega vastatakse p 6

(tlk 194 III kd), et riigi seisukohalt ei nähta vajadust täiendavate inventuuride järele ja seda ka

hoolimata Rannakivi kinnistul 2007.a. sügisel läbiviidud lageraiest, kuna kaitseala teised

piirkonnad ja elupaigatüübid on antud raiest mõjutamata ja sealsed loodusväärtused on säilinud.

Edasi juba selgitatakse, et kaitsealad aga ka muud kaitstavad loodusobjektid ei koosne reeglina

kunagi kõige kõrgema väärtusega aladest, vaid hõlmavad nende vahele jäävaid madalama

väärtusega alasid, see tagabki terviklikkuse.

Kohtule nähtubki, et otsustaja kaalus küsimust ja ei jätnud seda tähelepanuta, vaid arvestas, et

madalama väärtusega alad väärtuslike aladega koos omavad taastumisvõimet ja ala kui terviku

väärtus sellest ei muutunud.

Seega on kaebajale nii vastatud kui ka lahendatud küsimus, miks ei ole raie selleks asjaoluks, et

teostada uus inventuur.

Seotult käesoleva teemaga on kaebaja veel märkinud, et tema küsimused on jäetud vastamata,

kuid kohtule nähtub, et see nii ei ole.

06.05.08 tegi kaebaja veel järgmise päringu ja ta teeb alternatiivsed taotlused (tlk 196 III kd),

millele esitati vastus 04.06.08 (tlk 198 III kd). Omakorda on kaebaja esitanud veel järgmisegi

kirja 30.06.08.a. (tlk 199 III kd), millele esitati vastus 11.08.08 (tlk 200 III kd). 30.06.08 a kirja

alusel on 15.09.08.a. (tlk 201 III kd) esitatud üksikasjalisem vastus, milles selgitatakse

menetluse käiku, usalduse kaitse küsimusi, uute andmete kogumise küsimused , ekspertiisi

mõjutavad ja mittemõjutavad küsimused. Seega ei ole õige kaebaja üldsõnaline väide, et temale

ei ole vastatud. Samas nähtub, et vastamisel on ka selgitatud, et tänaseni kehtiv Harku valla

üldplaneering aastast 1996 näeb ette Rannakivi ja Kaasiku kinnistutel maakasutuse metsamaana

(Harku vallavolikogu otsus nr 21 26.03.96.a. ), mistõttu ei ole isegi eraldi vajadust kõigi

seletuste järele, mis juba on antud. Veel nähtub, et käsitleti ka nn õiguspärase ootuse küsimusi ja

märgiti ka ära, et senimaani ei ole arusaadav, mis kulutusi kaebaja tegi seoses

Keskkonnaministeeriumi kirjades nr 1-2/18338-2 ja 19-1-7/67-2 väljendatud seisukohtadega.

Kuivõrd kohtule nähtub, et menetluses on kaebajale antud ammendavalt vastused ja selgitatud,

miks spetsialistid ei näinud vajadust raie tõttu uut inventuuri läbi viia, siis ei saa kaebaja väita, et

küsimust ei ole arutatud ja põhjendatud.

Vastustaja on pidanud sj nõu E.Leibakuga ka peale ekspertiisi valmimist ja seotult kohtukaebuse

esitamisega. Vastustajal on õigus oma kaalutlused kujundada ise või kasutades selleks spetsialisti

abi. Kohtul ei ole kahtlusi, et vastustaja kasutada olevad keskkonna-spetsialistid ei ole pädevad

välja selgitama ja kujundama olemasolevate andmete põhjal, miks ei tekkinud uusi asjaolusid,

mis võisid mõjutada ekspertiisi seniseid tulemusi. Maaomanike seisukohad on ära toodud ka

kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas (p 3 tlk 70 III kd) koos kokkuvõtvate vastustega. Kuivõrd

vastustaja leidis, et ta pidas nõu E.Leibakuga, siis nähtus, et ka hilisemalt ei ole vastustaja senine

seisukoht muudetav ja E.Leibak sai kohtuistungil kaebaja küsimustele vastata täpsemini.

Vastustaja taotlusel kuulati üle kohtuistungil 05.09.11.a. E.Leibak, kes selgitas kohtule juba

tema poolt koostatud arvamuste ja tööde sisu. E.Leibak kinnitas, et kuivõrd selgus, et senised

Natura 2000 hinnangud olid puudulikud, siis ta asus ala ümber inventeerima, seda enam, et

vaatamata väärtustele antud keskpärastele hinnetele tuli koosluste seisund lugeda soodsaks,

taastumispotentsiaali heaks, siis ta selgitas seda ka ekspertarvamuses lk 4 viimases lauses.

Inventeerimisalal osutus suur osa elupaiku vastavaks Natura 2000 kriteeriumitele ja enamik olid

heas ja keskmises seisundis ja vähem heas seisundis, ta tõi vastavas andmevormis ka ära

kriteeriumide määratluse. Kuivõrd kohtule esitatud kaardile on tähistatud (tlk 88 II kd) ära ka

valgete aladena /laikudena need alad, mis ei vastanud Natura tingimustele, siis on asjaolud

jälgitavad. Ala kui terviku soodsat looduskaitselist seisundit näitab see, kas aladest moodustub

kooslus, et tegemist ei ole üksikobjektidega. Valik tagab selle, et loodud kaitsealal nii 20 a kui 50

a möödudes hakkavad toimima kõik alad, ka vähemväärtuslike alade väärtus ajas suureneb, kuna

valitud aladel on taastumispotentsiaal. Seega nähtub, et need seisukohad on eksperttöös ära

toodud, väärtuslike koosluste vahele jäävad alad, kui nad ka on vähem väärtuslikud, siis on nad

taastumispotentsiaaliga, nii nagu ka kinnitab eksperttöö ja ala moodustati käsitlusega, et tekib

tervik.

Taastumispotensiaaliga alaks on ka raiet läbinud väike ala kaebaja kinnistul, mistõttu on igati

loogiline, miks vastustaja spetsaislitid olid juba varasemalt andnud kaebajale vastuse, et raie ei

mõjuta lõplikku otsust ja puudub vajadus teostada veel uus uuring.

E.Leibaku seisukoht ekspertöös kinnitas, et Rannakivi ja Kaasiku kinnistud peavad kuuluma

looduskaitsealasse ja idaosas on väärtuslikud kooslused, ekspertarvamuse lk 6 ei tähenda, et

neil kinnistutel ei ole olulist väärtust. Nende 2 kinnistu lääneosa on naabrusmõju tõttu aga

võimatu kaitsealast välja jätta, seega on ta seletanud seda läbi servaefekti. Väärtuslikumad alad

peavad olema ümbritsetud puhveralaga. Kaasiku kinnistul on kõrge väärtusega alad tähistatud B

tähisega ja Rannakivil samuti B-ga, väga kõrge väärtusega alad tähistati A-tähega. Inimese

püsiv asumine seal oleks välistatud (ehitustegevuse ja maaparanduse mõjud), kuna mõjutama

hakkab see, kui seal on kas alaline või ajutine inimasustus, sest on liike, mis ei asusta sellist

paika ja ei talu inimese naabrust.

Raie küsimuses on aga E.Leibak selgelt veendunud, et kui ta nüüd hilisemalt vaatles olukorda (ei

inventeerinud), siis on seal ca 1,3 ha raielank, see ei vasta Natura kriteeriumidele, langiga piirneb

vahetult mets ja see on raietegevusest mõjutatud, kuid mitte oluliselt. Raie peatamine tagas selle,

et looduskaitsealal nendel kinnistutel ei ole loodusväärtused oluliselt langenud ja kaitseala kui

terviku mõistes lank on suhteliselt väike, see ei sea ohtu kaitse-eesmärkide saavutamist.

Rannakivi kinnistul asuv raielank hõlmab vaadates kaardimaterjali osaliselt A ja B väärtusega

ala ning asub idaosas, kui kinnistu suurus on 19,7 ha, siis lank on sellest 1,3 ha. (kohus märkis

kaardile tlk 177 II kd langi asukoha). Kaebaja vastusele kinnituseks märkis E.Leibak, et

ekspertiis toimus 2006.a. ja raie teostati 2007,a, selle tõttu ei saanud ekspertiisis seda ka

kajastada; ta on korraks selle ala läbi käinud peale raie tegemist, mitte inventeerimise tõttu ja ta

ei täitnud enam ministeeriumi tellimust, seal võis käia muu ekspert. Kaebaja küsimustele vastas

E.Leibak, et piiride vähendamine oli arutlusel 14.08.07.a. ja kaitseala piire vähendati

miinimumini (tlk 46 II kd), kuid raiest tulenevalt ei saa kaitseala piire muuta; lank asub keset

kaitseala ja Natura kõige väärtuslikumas osas, selle kaitsealast väljajätmine ei ole mõeldav.

Kaebaja küsis veel, kas nn valgete laikude olemasolu kaardil ja raie läbiviimine ei mõjuta piire,

millele vastuseks selgitas E.Leibak, et ta jääb oma seisukohtade juurde ning samal põhjusel,

miks ei ole võimalik välja arvata Rannakivi ja Kaasiku ranna-ala; EL-is 99 % Natura aladest

hõlmab lisaks väärtuslikele kooslustele väheväärtuslikke kooslusi, mis on vajalikud puhveralana

ja need aitavad säilitada kooslust; raie teostamine ei muuda hinnangut, kuivõrd 50-60 a pärast on

mets taastunud. Kui ainult lank hävis, siis kinnistu muud kooslused säilisid, töös on tähistatud

alad tingmärgiga 9010. Valikul arvestati Natura elupaikade rohkust, mitte ainult liigilisust.

Ekspertiisitöös on ta näidanud ära, et inimtegevusele reageerivad liikidest händkakk (lind),

lõopistrik ja varasemalt olnutest konnakotkas; mõju oleks floorale, kuna algaks kultuurtaimestiku

sissetung looduslikku kooslusse. E.Leibak esitas kaebaja palvel ka lisaselgituse, miks ta oma

töös oli näidanud, et Klause I ja II kaldaäärsed alad peavad olema looduskaitseala koosseisus.

E.Leibak selgitas, et tegemist on rannaniidu alaga, mida maa poolt puhverdab keskmise ja vähem

väärtuslik metsakooslus, kaitseala välispiir idast on praktilistel kaalutlustel kulgev piki

ehituskeelu vööndit, mis on 200 m rannikust. Lääne-suunaliselt ehitada ei saaks ja idas, kus

kaitseala ei ole, oleks ehitustegevus võimalik. Klause II kinnistul jääb võimalikku ehituspinda

üle poole kinnistust. Looduses tähistati piirid maamõõdu sihina. E.Leibak selgitas, et ehituskeelu

piir kaardimaterjalil, millele toetub kaebaja, on ekslikult vale, kuna ei arvesta lahte, mis on

kaebaja kasutada olnud kaardil loetud ekslikult maismaaks. Kui arvestada looduses olemasolevat

(ortofoto tlk 177 II kd), siis senine kaardile kantud ehituskeeluvöönd ei ole arvestanud seal lahe

olemasoluga, tegeliku olukorra märkimisel ongi tulemus teistsugune, kui seda märgib ära

kaebaja seisukoht. Piiri kaardumisel lahte arvestavalt on Klause I ehituskeelu piir teistsugune ja

sellest tulenevalt olid ka töös avaldatud seisukohad esitatud olemasolevat olukorda arvestades.

Kaebaja peale seda enam ei ole täpsustanud seda küsimust ja kohtule nähtub, et kaebaja teostas

raie, see ei toonud siiski antud juhul sellist loodusväärtuste kahjustamist, mis välistaks

konkreetses kohas kaitseala moodustamise ja vastamisel on kaebajale varasemalt selgitatud, et

raie mõju väiksel osal väärtuslikul alal on taastuv.

Kuigi kaebaja märkis kirjalikes motiivides veel, et täiendavalt võib E.Leibaku poolt arvamuse

andmise ajaga võrreldes olla toimunud ka teisi muudatusi, mis looduskaitseala piire mõjutavad,

ei ole kaebaja enam täpsemini märkinud, milliseid muutusi kaebaja silmas peab.

Seega leiab kohus, et Keskkonnaministeeriumi käskkirjale nr 1171 toetudes ei ole tõendatud, et

raie teostamine tingis asja ümbervaatamise ning et vastustaja ei ole sellega seotud asjaolusid

kaalunud või et oleks ilmnenud uusi asjaolusid, mis tingivad küsimuse ümbervaatamise.

Kaebaja viitas veelkord, et tal on tekkinud õiguspärane ootus, et on võimalik ja põhjendatud

edasi menetleda pooleliolevat Kaasiku ja Rannakivi detailplaneeringut ja saada nimetatud

kinnistutele ehitusõigus, jääb selline motiiv ebaselgeks, kuivõrd juhul, kui kaebaja leiab, et DP

menetlus on peatunud õigusvastaselt, saab ta esitada asjakohased nõuded Harku valla vastu.

Kohus juba märkis, et õiguspärane ootus saab tugineda haldusorgani selgele lubadusele, mille

puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, kuid lubadus algatada DP omavalitsusorgani poolt või

nt eskiisi kinnitamine ei ole selline asjakohane lubadus, mis vääraks teises menetluses

looduskaitseala moodustamise ja annaks teises menetluse talle õiguslikke eeliseid.

Kohus leiab, et kaebaja nn õigustatud ootusele viitavad asjaolud on vastustaja samuti läbi

arutanud ega ole jätnud ta selgitusi selles osas tähelepanuta, vastavalt on vastustaja 15.09.08

vastuses (tlk 201 III kd ) neid aspekte käsitlenud ja kohus neid siinkohal enam ei korda.

20.04.2010. a esitas kaebaja Keskkonnaametile, kui Suurupi looduskaitseala valitsejale

ettepaneku Kaasiku, Rannakivi, Klause I ja Klause II kinnisasjade omandamiseks. Ettepanekus

kinnitab kaebaja, et loetletud kinnistud kuuluvad Vabariigi Valitsuse 22. oktoobri 2009.a

määrusega nr 164 kinnitatud „Suurupi looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirja“

kohase Suurupi looduskaitseala piiridesse (vastustaja 20.09.2010 esitatud lisa 20). Seega on

kaebajale teada ka võimalus kasutada seadusega ettenähtud tagatisi juhul, kui teises menetlus

leiab kinnitust, et omandi suhtes kehtestati piirangud, mis kuuluvad seaduse kohaselt

hüvitamisele, kuid kohus nõustub kaebajaga, et see asjaolu ei välista kaebust kaitse-ala

moodustamise vaidlustamiseks. Kohus siiski selgitab siinkohal, et vastustaja ei olegi püüdnud

haldusakti motiveerida sellise põhjusega ja teha seda tagantjärgi, seega ei muuda vastustaja

vastav seletus haldusaktiga seotud asjaolusid. Ka kohus on eelnevalt märkinud, et juhul, kui

kaebaja leiab, et tema õiguslik positsioon ja faktiline olukord muutus temale oluliselt ja

kahjulikumas suunas, siis on seadusandja näinud ette muutunud olukorras kompenseeriva

menetluse, mida kaebaja saab kasutada ja antud juhul ka juba kasutas, kuid loodusväärtuste

olemasolul, mis vajavad seadusega ettenähtud kaitset, ei saa jätta looduskaitseala moodustamata.

Kuigi kaebaja on seotult õiguspärase ootusega läbisegi nimetanud ka nn hea halduse põhimõtete

rikkumist ning täpsemini märkinud, et oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks on ka

taotleja ära kuulamata jätmine, siis tegelikkuses ei ole peale kohtu mitmeid üleküsimisi kaebaja

midagi täpsemini avaldanud ja kohtule nähtub, et kaebaja seisukohad kuulati ära ja temale ei

jäetud vastamata. Kohus oli eelnevalt märkinud, kuidas kaebaja kirjavahetus kulges ning kohtule

ei nähtu, et mingi konkreetne küsimus on veel jäetud tähelepanuta. Asjaolu, et kaebajat vastused

ei rahuldanud, ei tähenda, et ta jäeti ära kuulamata. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse

põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti

diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt

Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Käesolevas asjas ei jäänud ülesse küsimust, et kaebaja jäeti ka tegelikult ära kuulamata, kuna ta

sai osaleda koosolekutel ning ka kokkuvõtteks ei soovinud esitada ekspertidele rohkemaid

küsimusi (kohus peatub sellele veelgi täpsemalt hilisemalt). Kohus märgib veel, et haldusorgan

ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti

projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja kasutas need

võimalused tema soovitud piirides. Riigikohus on veel märkinud, et ärakuulamise põhimõtte

tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib

arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise

menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

täiendavaid andmeid. Antud juhul nähtuski, et kaebajale oli teada, mille kohta ta saaks arvamusi

esitada ning kui ta esitas ise täpsemaid andmeid, siis need selles ulatuses ka lahendati.

Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust

omavate dokumentide ja toimikuga. Kaebusest ei jäänud ülesse probleemi, mis võiks kinnitada,

et kaebajale jäi mõni dokument kättesaamatuks, kui ta selle oli endale nõudnud. Asjaolu, et

kaebaja esindaja ei olnud kohtumenetluse ajaks vahetult ise käinud tutvumas vastustaja juures

oleva dokumentatsiooniga, ei kinnita, et kaebajale oli see vaidlusaluses haldusmenetluses

takistatud vastustaja tegevuse tõttu. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab

haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave

haldusakti andmisel arvesse (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-82-03 . ) Hea halduse põhimõtted

eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava

asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud

asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus,

tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida,

koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Kogu eelnev arutluskäik ja uuring kinnitab, et

kaebaja oli menetluses aktiivselt osalenud, kuid talle ei meeldinud lahendused.

35. Kaebaja muud väited seotult haldusakti motiveerimise, menetluse ja ekspertiisiga seotud

küsimustes.

1) Kaebaja peab haldusorgani kaalutlusi õigusvastasteks. Kohus kontrollib, kas vastustaja

kaalutlusi saab pidada õiguspärasteks (otstarbekust halduskohus hinnata ei saa).

2) Kaebaja viitab, et kaitseala moodustamisel rikuti ka menetlusnõudeid.

3) Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et esines vajadus vaidlustada kaebaja kinnistute lülitamine

Natura 2000 võrgustikku.

35.1. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajal puudus vajadus vaidlustada tema

kinnistute kuulumist Natura 2000 võrgustiku nimekirja.

Kaebuse esitaja esitas sellele haldusaktile kaebuse hilinemisega ja halduskohus lõpetas kaebuse

menetluse selle haldusakti tühistamiseks. Vastavalt on sellise vaidlustuse esitamise vajadust

käsitlenud Riigikohtu HK oma 19.06.2009 otsuse nr 3-3-1-27-09 punktis 11, milles on rõhutanud

järgmist: „Seega kehtivad kaebaja kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt

nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. OÜ-l Suviste Põllumajandussaadused ei ole enam

võimalik vaidlustada asjaolu, et tema kinnistutel on nende Natura 2000 võrgustikku kuulumisest

tulenevalt vajalik looduskaitseliste piirangute rakendamine.“

Eeltoodu pinnalt saab järeldada, et vaidlustamata haldusakt seab juba kaebajate kinnistutele

ulatuslikud piirangud.

Ka käesolevas asjas ei ole olukord teistsugune ja paraku ei osanud kaebaja esile tuua, miks

looduskaitseala moodustamine enam rikub tema võimalusi DP menetluses, kui käesolevalt antud

haldusakt. Käesolevas asjas ei saanud enam lahendada neid küsimusi, mis puudutavad Natura

2000 võrgustikku kuulumist.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on

kantud Euroopa Komisjonile esitatud loetellu (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi;

nr C-244/05: Bund Naturschutz). Eeltoodud kohtupraktika põhjal tekib riigil pärast eelvalikuala

määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste säilimine. Käesoleval juhul on vaidlusalustel

kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000

võrgustikku. Hoiuala kaitserežiimi tühistamisel ei ole võimalik kinnistuste kasutamine ilma

looduskaitseliste piiranguteta, sest jääks endiselt kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim.

Samas ei välista hoiuala kaitserežiim ehitamist ja muud majandustegevust, kuid tegevuse käigus

ei tohi ohtu seada alal kaitstavate liikide ja elupaikade säilivust.

35.2. LKS § 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek

loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. LKS § 8 lg 3 sätestab, et kaitse alla võtmise algataja

korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning

kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates vastava eriteadmistega isiku. LKS § 8

lg 5 kohaselt algatatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, kui eksperdi arvamusest

nähtub, et loodusobjektil on looduskaitseseaduses sätestatud kaitse alla võtmise eeldused.

Vastavalt LKS § 7 on kaitse alla võtmise eelduseks loodusobjekti ohustatus, haruldus, tüüpilisus,

teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev

kohustus. HMS § 49 ( Ettepanekute ja vastuväidete esitamine avatud menetluses) lg 1 märgib, et

huvitatud isikul ja isikul, kelle õigusi võib avatud menetluse korras antav õigusakt puudutada, on

õigus määratud tähtaja jooksul esitada menetlust läbiviivale haldusorganile eelnõu või taotluse

kohta ettepanekuid ja vastuväiteid.

Kaebaja õigusi ettepanekute esitamisel ei ole piiratud, kuna ta kinnitab, et ta sai esitada ja esitas

menetluses oma ettepanekud, kuid BEA leiab, et tema ettepanekutega menetluses ei arvestatud.

Kohus selgitab, et isegi juhul, kui ettepanekutega ei arvestatud, siis ei saa veel väita, et kaebaja

õigusi rikuti, kuna haldusorganil on õigus ettepanekutega mitte nõustuda, kuid tal on kohustus,

et seda peab põhjendama.

35.3. Vaidlust ei ole küsimuses, et loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamine on

diskretsiooniotsus. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei

hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse

tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas

diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb

seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga. /…./ Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui

otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses.

Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest

kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“

Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et HMS § 56 lg. 3 tulenevalt peab kaalutlusõiguse alusel antav

haldusakt olema õiguspärane ning menetlusnõuded täidetud, kuivõrd LKS § 6 kohaselt läbiti

haldusmenetlus.

Kui menetluses ei tagatud kaebuse esitajale HMS § 40 lg-st 1 tulenevat õigust ärakuulamisele ja

vastuväidete

ega

arvamuse

esitamise

võimalust

ei

antud,

siis

võidakse

piirata

ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega kaebuse esitaja õigusi.

Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja soovib väita, et menetlusnormide rikkumise tõttu ei

teostatud kaalutlusõigust õiguspäraselt ning arvesse jäid võtmata kaitseala moodustamise vastu

kõnelevad asjaolud. Kaebaja ei ole rahul ka läbiviidud ekspertiisiga, kuid antud juhul ei saa

kaebaja siiski väita, et menetluses ekspertiisi ei teostatud. Vastavalt on kaebaja ise analüüsinud

ekspertide arvamusi ja nende kajastamist haldusakti andmisel. Isegi kui käsitleda kaebaja väiteid

eksperdi mittesobilikkuses sooviga väita, et ekspertiis eksperdi puudumisest on tegelikult läbi

viimata, siis kontrollib kohus küsimust ka märgitud aspektist lähtudes. Riigikohtu HK on

lahendis 3-3-1-57-09 15.10.2009 (p.17) pidanud võimalikuks tunnistada ka menetluse käigus

ekspertiisi korraldamist, seega ei muudaks haldusakti õigusvastaseks asjaolu, kui ekspertiis viidi

läbi menetluse käigus. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis leidnud, et juhul kui ekspertiisi

ei korraldata, ei saa menetluse tulemusena antav haldusakt olla õiguspärane, sest välja on

selgitamata olulised asjaolud, sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline

menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusel antud haldusakti tühistamiseks.

Kohus eelnevalt analüüsis ja märkis, miks ta leiab, et kaebaja õiguspärast ootust ja õigust heale

haldusele ei ole rikutud.

Riigikohus on 15.10.2009. a otsuses nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „haldusakti motiveeringuks ei

saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis

pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis

viidatud.“ Riigikohus on samas otsuses ka märkinud, et „Riigikohtu halduskolleegiumi praktika

kohaselt motiveerimispuudused ei ole alati haldusakti tühistamise aluseks, HMS § 58 sätestab, et

haldusakti kehtetuks tunnistamise ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud

mõjutada asja otsustamist.“ Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 p 38 märgitakse

siiski, et „ Menetlus- ja vorminõuete rikkumine võib tulenevalt HMS §-st 58 jääda tahaplaanile,

kui kohus veendub, et haldusakti andmisel ei olnud asutusel võimalik teistsugust otsust teha.

Lähtudes neist juhistest nähtub, et menetlustoimingutele ei saa otseselt laiendada HMS §-s 56

sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele. See ei tähenda siiski, et menetlustoiminguid ei

peaks üldse põhjendama, menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse

üldpõhimõtetest.

Menetlusõiguslike küsimustega seondub kaebaja väide, et teda ei kaasatud kordusekspertiisi

tegemise ajal menetlusse, seepärast ei saanud ekspertiisi läbiviimisel osaleda vähemalt 1 kaebaja

poolt esitatud teadlane.

Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebajale teatati 09.02.2006. a, et ekspertiis on kavas läbi viia

ja ekspertiisi valmimise ajaks on kavandatud juuni 2006.a, siis oli kaebajal võimalus teatada,

keda soovinuks ta kaasata eksperdina menetlusse või esitada menetleja kaudu küsimused

eksperdile.

Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et kui kaebajale tehti teatavaks ekspertiisi

läbiviimine ja kaebaja küsimusi ei esitanud ja ka ei esitanud isikut, kes oles see teadlane, kes

kaebajat esindab, siis ei saanud vastustaja kedagi kaasata, kuna temale siiski ettepanekut ei

saabunud. Kaebuse esitaja sai esitada küsimusi. Kohtule jäi vaatamata korduvatele väidete

täpsustustele kaebaja ebaselgeks, kuna kaebaja märgib, et BFA-d ei kaasatud kordusekspertiisi

tegeva eksperdi valimisse ega eksperdile esitatavate küsimuste koostamisse. Nn korduva

eksperdi valimisse teda ei kaasatud, kuid kaebaja ei märgi, missugune õigusnorm kohustab

kaasama menetlusosalisi ekspertide määramisse, kui algatatakse haldusmenetlus ning määratakse

isikud, kes hakkavad erialast tööd tegema. Kohus on juba eelnevalt ära märkinud, et

lähteülesande andja võib ise määrata eksperdiks eriteadmistega isiku ja kaebaja ei olegi

täpsustanu ega tõendanud, et määratud isik ei oma piisavat kompetentsi, samuti et määratud

ekspert ei tohiks kaasata teisi spetsialiste, et tööülesanne täita.

Kaebaja märkis veel, et eksperdile küsimuste esitamise võimalusest pole BFA-d samuti

informeeritud, kuid vastustaja andmed kinnitavad, et see võimalus oli olemas. Samas on kaebaja

lisanud hoopiski, et enne eksperdi poolt ekspertarvamuse koostamist ei olnudki antud juhul

küsimusi, mida eksperdile esitada, kuivõrd ekspert ei pidanud mitte vastama küsimustele, vaid

hindama looduskaitseala piiride põhjendatust. Seega nähtub, et kaebaja sai esitada küsimusi,

kuid ta ei pidanud seda siiski vajalikuks. Kaebajal oli võimalik esitada küsimusi ka hilisemalt.

Kuigi kaebaja lisab, et BFA veendumuse kohaselt pidi ekspert hindamise tegema esialgselt

väljapakutud piiridesse jäädes, ei ole kohus sellega eelnevalt märgitud põhjustel nõustunud.

Kordusekspertiis oli vajalik ka kaebaja enda algatusel ning kokkuvõttes leidis kinnitust, et

loodusväärtusi leiti ka seal, kus nad varem olid määramata jäänud, puudus õiguslik takistus

uurida väärtusi alal, mille suhtes koostati ekspertarvamus.

Kaebaja märgib, et eksperdile uue ekspertiisi läbiviimisel püstitatud ülesanne on ebaõige, kuna

see võimaldas looduskaitseala piiride laiendamist võrreldes esialgselt väljapakututega ja et

vastustaja poolt 20.09.10. a. esitatud materjal, mis pidanuks sisaldama terviklikku paketti

Suurupi looduskaitseala moodustamise dokumentidest, ei sisalda Eerik Leibakule ekspertiisi

tegemiseks seatud lähteülesannet, lähteülesannet pole esitatud ka varasema menetluse käigus.

Kohtule siinkohal nähtub, et need selgitused on eksitavad, kuivõrd kohtuistungil selgus, et

kaebajale olid teada ja esitatud kõik olemasolevad materjalid haldusmenetluse raames ning

pigem olid käesolevale esindajale jäänud esindatava poolt ehk mõned dokumendid esitamata

kohtumenetluse ajaks, kuid igal juhul ei muutu haldusmenetlus sellest, et vastustaja kohtule ei

esitanud materjale, kuidagi puudulikuks; vastustaja ei ole püüdnud varjata või jätta

kättesaamatuks läbiviidud haldusmenetluses ühtegi dokumenti, mis võiks kaebajat huvitada, sj

oli võimalik tutvuda kogutud materjalidega ka vastustaja juures. Kaebaja siiski ei suutnud

täpsustada, et talle oleks tehtud takistusi konkreetsete materjalide uurimisel vastustaja juures või

väljanõude teel.

Kohtuistungil töövõtulepingu ja selle lisa /lähteülesande/ uurimisel enam küsimusi ei esitatud (

tlk 125-128 III kd). Lähteülesanne sisaldas vajadust korrigeerida kavandatud kaitseala piire,

muudatuste korral esitada põhjendused jne.

Kaebaja täpsustab veel, et kuna ekspert asus seisukohale, et looduskaitseala piire tuleks tema

hinnangul võrreldes esialgsega laiendada, siis oleks haldusorganil sellest tulnud hoiduda, sest see

ei võta arvesse looduskaitseala piiridele vastuväiteid esitanud isikute huve ning ei ole kooskõlas

õigusriigi põhimõtetega. Vastustaja viide ka muude BFA kinnistute kajastamisele H.Zingeli

arvamuses on asjakohatu, kuivõrd BFA avaldas pärast selle saamist oma mittenõustumist sellise

lähenemisega.

Eeltoodud kaebaja seisukohaga ei ole kohus juba varasemalt nõustunud ja analüüsis olukorra,

kuid kohus tuletab meelde, et H.Zingeli töö meenutamine ei olnud asjakohatu, kuna selle pealkiri

juba viitas selgelt, et kaebaja kinnistute inventuur viis tõdemuseni, et seniseid uuringuid tuleb

laiendada. Haldusorgan ei saanud kuidagi kaitstavate väärtuste ilmnemisel hoiduda eksperdile

teistsuguse lähteülesande andmisest, kui ta selle vormistas.

Kaebaja leidis, et ekspert on lähtunud loodusväärtuse hindamisel subjektiivsest skaalast. Kohus

on sellele juba eelnevalt viidanud ja selgituse andnud.

Kuivõrd kaebaja seda enam ei ole täpsustanud, siis märgib kohus kokkuvõtvalt lisaks, et LKS § 7

kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus,

teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev

kohustus. LKS §-s 69 ja 70 on sätestatud Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku moodustamise

ja Natura 2000 ala kaitse eesmärk. Natura 2000 ala kaitse eesmärk määratakse kindlaks,

lähtudes loodusdirektiivi I või II lisas nimetatud väärtuste soodsa seisundi säilitamiseks või

taastamiseks, samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning

silmas pidades ala degradeerumis- ja hävimisohtu.

Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlusaluse määruse kaitse eesmärk on kaitsta ka elupaigatüüpe,

mida nimetatakse loodusdirektiivi I lisas. LKS § 91 lg 6 kohaselt määratakse Natura 2000

võrgustiku alad linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 ning loodusdirektiivi artikli 4 lõike 1

nõuete kohaselt. Hindamise täiendavad kriteeriumid on ettenähtud Euroopa Ühenduste komisjoni

18.12.1996.a otsuses nr 97/266/EÜ. Nimetatud otsuse lk 189-192 on sätestatud kriteeriumid

elupaigatüüpide hindamiseks. E. Leibak kinnitas kaebajale ka kohtuistungil, et lähtus vajalikest

kriteeriumidest. Kuna Natura 2000 alad peavad olema siseriiklikult kaitstud (loodusdirektiivi

artikkel 4 lg 4 ja artikkel 6) ja looduskaitseseaduse §-de 7, 69, 70 ja 91 lg 6 kohaselt peab Natura

2000 ala kaitse eesmärgi määramisel lähtuma just loodusdirektiivis ja linnudirektiivis ettenähtud

loodusväärtuste kaitsest, siis peab Natura 2000 alal ja looduses kaitset vajavate väärtuste

kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuma just nimetatud direktiivis ettenähtud kriteeriumitest.

Kaebajate kinnistute osas menetleti ka nende arvamist Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja.

Ekspert on selgitanud ekspertarvamuses, et „kõik Natura-elupaigad on koos esmaste

looduskaitseväärtuste hinnangutega kantud vastavale andmekihile...“ Ekspert on selgitanud

loodusväärtuse hindamist selliselt, „..et enamikku kaitseala metsadest ei saa koosluse

looduslikkuselt võrrelda Järvselja ürgmetsakvartali või Nigula looduskaitseala põhjaosa

eliitmetsadega, sest viimastes on inimmõju minimiseeritud juba aastakümneid (Järvselja puhul

sajandeid). Seetõttu võivad ka andmekihis esitatud Natura-väärtushinnangud tunduda

arusaamatult madalad (peamiselt B ja C). Kuid ekspert on hinnangute andmisel püüdnud siiski

lähtuda Eestist, kui tervikust, jättes A-hinded üksnes eliitkooslustele (s.t. hindesüsteemi

devalveerimata). Ühtlasi nähtub hinnangust ka see, miks algselt võidi kahelda, kas EV piires on

vajalik kaitsta kooslusi, mis on mujal Eestis juba kaitset leidnud ja ehk ei vaja kaitset Harju

maakonnas, konkreetselt Harku vallas regionaalsest aspektist lähtudes. Vastavalt märgibki

ekspert, et keskpärastest hinnetest hoolimata tuleb koosluste seisundit üldiselt pidada soodsaks ja

taastumispotentsiaali heaks; erilist väärtust omavad Suurupi kavandatava kaitseala kooslused

regionaalsest aspektist ning samuti erinevate elupaigatüüpide kompleksina.“( vt E.Leibaku

ekspertarvamuse lk 4 viimane lõik toimiku lk 59 I kd pöördel).

Ekspert E.Leibak on selgitanud 31.08.2006.a nõupidamisel kaebaja esindaja juuresolekul, et ta

on hinnanud ekspertiisis käsitletud loodusväärtusi Natura 2000 elupaikade väärtushinnangust

lähtudes. Seega nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et ekspert ei ole lähtunud loodusväärtuste

hindamisel subjektiivsetest kriteeriumitest, vaid on hinnanud Euroopa Nõukogu loodusdirektiivis

92/43/EMÜ lisas I nimetatud ja kaebaja kinnistul asuvaid elupaigatüüpe loodusdirektiivi III lisas

nimetatud ja Euroopa Ühenduste komisjoni 18.12.1996.a otsuses nr 97/266/EÜ toodud

kriteeriumite alusel. Kaebajale on 30.06.2006. a edastatud E. Leibaku ekspertarvamus ja samuti

tema kinnistutel asuvate loodusväärtuste kaart. Kohtule nähtub, et kui vaidluse all on konkreetne

haldusakt, so Määrus nr 164, siis selles määruses ei pidanud ära märkima, mis metoodikat täpselt

eksperdid peavad kasutama või kasutasid, selle puudumine ei ole haldusakti motiveerimise viga,

mis mõjutaks saadud tulemuste õiguspärasust.

35.4. Kaebaja märgib veel, et ekspert Eerik Leibak ei olnud loodusväärtuste hindamisel

objektiivne, kuna ta soovis lülitada rohkem alasid (ka väheväärtuslikke) kaitseala hulka. Kaebaja

märgib, et talle ei ole arusaadav ala sidususe ja terviklikkuse aspektid.

Vastustaja on nõustunud, et ekspert esitas arvamuse, mille kohaselt tuleks kaitsealasse lülitada ka

väheväärtuslikke alasid, mis asuvad väärtuslike alade vahel ja et selleks on objektiivne

põhjendus ja vajadus. Kohus ei nõustu kaebajaga, et sidususe küsimus on esitatud ebaselgelt.

Kokkuvõtteks kohus nõustub vastustaja vastavasisulise selgitusega ja seda täpsemalt ei korda,

kuid nimetab siinkohal siiski vastustaja vastusest, et Loodusdirektiivi 92/43/EMÜ art 3 lg 1

kohaselt luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik

koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud

liikide elupaigad, mis võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike

elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Ka LKS §

3 lg 1 kohaselt loetakse loodusliku elupaiga seisund soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad,

mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas ja selle

pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid toimivad ning tõenäoliselt

toimivad ka prognoosimisulatusse jäävas tulevikus ja elupaigaliste tüüpiliste liikide seisund on

soodne. Looduskaitseseaduse põhimõttest tulenevalt on looduse kaitsmine võimalik looduse

säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku

loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega

sooritatavate toimingute reguleerimisega. LKS § 4 lg 2 kohaselt moodustatakse kaitseala

inimtegevusest puutumatuna hoitava ja erinõuete kohaselt kasutatava alana, kus säilitatakse

kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust, eelnev seondub ka ala terviklikkuse ja

sidususe mõistega.

Kohus nõustub vastustajaga, et ei ole etteheidetav, et ala sidususe ja terviklikkuse aspektid

oleksid mõistetamatud. Ala terviklikkuse ehk sidususe mõiste on osa ala kaitse-eesmärkide

mõistest ning ala kaitse-eesmärgid on saavutatud siis, kui ala on terviklik. Kokkuvõtvalt ala

terviklikkuse all mõeldakse eelkõige ala ökoloogiliste funktsioonide (liigisiseste ja -vaheliste

suhete, toiduahela, jt funktsioonide) toimimist viisil, mis tagab pikas perspektiivis liigi isendite

piisava arvukuse neile sobivates elupaikades ning ala terviklikkuse olemasolu vaadeldakse ala

kaitse-eesmärkide saavutamise seisukohast. Ala on terviklik siis, kui liigi või elupaiga seisund on

soodne, sealhulgas välistatud servaefekti mõju.

E.Leibak oli ekspertarvamuses põhjendanud Rannakivi maaüksuse loodenurga ja Kaasiku

maaüksuse lääneosa, kus oluline loodusväärtus puudub, arvamist looduskaitseala hulka sellega,

et nimetatud alad asuvad eriti väärtusliku metsamaastiku ja madala astanguga kiviranna vahel

ning nende väljajätmine kaitsealalt oleks mõeldamatu (ekspertarvamuse lk 6 teine lõik, toimiku

lk 60 I kd pöördel).

Kohtuistungil sai kaebaja esitada lisaküsimusi ja kohus on eelnevalt ära toonud, et tegelikult

enam kaebaja kuuldu põhjal küsida ka ei soovinud. Raiega seotult on kohus juba märkinud, et

kaebajale esitati keskkonnaspetsialistide poolt selgitus, miks raie ei muutnud kahjustatud

kinnistu osas olukorda taastumatuks. Seega ei saa nõustuda kaebajaga, kes justkui ei saavat aru,

miks tehti otsus niisugusena, kus osa tema kinnistud jäid kaitsealasse.

Kohtule ei nähtu sj, et vastustaja selgitus sellest, et ekspert E.Leibaku poolt läbi viidud

ekspertiisitulemusena esitatud kaitseala piiride vähendamise võimaluse arutamine kajastaks

kuidagi asjaolusid valesti.

Kinnistute omanike vastuväiteid arutati 14.08.2007.a ekspertide tasemel ja vastustaja kinnitab,

et selle läbiviimise tellis Keskkonnaministeerium ning koosolekust võtsid osa Suurupi

looduskaitse ekspertiisi läbi viinud eksperdid H.Zingel, E. Leibak ning U.Timm, kes on samuti

läbi viinud kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse

ekspertiise. Eksperdid analüüsisid kavandatava Suurupi looduskaitseala erinevate piirkondade

looduskaitseväärtusi ning hindasid välispiiri ja tsoneeringu kohasust. Rannakivi ja Kaasiku

kinnistute osas leidsid eksperdid, et nende osas ei ole võimalik muudatusi kavandatud

looduskaitseala piiride osas teha, Klause I ja Klause II osas leidsid eksperdid, et väärtused nendel

kinnistutel asuvad lääneosas ja need tuleb kaitselasse jätta, kuid kujunenud olukorras võib välja

jätta ka Klause I idaosa, kuid tuleb tagada, et sinna kavandatavate elamute kommunikatsioone ei

veeta /otse randa läbi kaitseala/. Esitati ka kavandatava looduskatseala piiride muutmise

järeldused, mille kohaselt oli võimalik Suurupi looduskaitseala 2006.a versiooni veidi vähendada

ning leiti, et senine Suurupi sihtkaitsevööndi ja Viti sihtkaitsevööndi osad võiksid moodustada

ühtse Suurupi sihtkaitsevööndi ja see ala suudaks talitleda tervikliku loodusmaastikumassiivina.

Seega nähtub, et lisaks E.Leibaku seisukohtadele on siiski kokkuvõttes leidnud mitu oma ala

spetsialisti, et kaebajate kinnistud Kaasiku 7,0 ha, Rannakivi 19,7 ha, Klause I ca 2,5 ha ja

Klause II ca 3 ha peaksid moodustama osa looduskaitsealast; koostati ka kaart vastavalt

kokkuvõttes esitatud seisukohaga. Märgitust ei saa kuidagi järeldada, et teised üksnes kiitsid

takka E.Leibaku seisukohti.

Kohtule nähtub, et märgitud asjaolud on kontrollitavad.

Vaidlust ei jäänud ka selles, et 14.08.2007. a toimunud ekspertide koosolekust kaebajaid ei

teavitatud, kuid kaebajale esitati 01.11.2007.a Suurupi looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu,

seletuskiri ja kaart arvestades 14.08.2007.a ekspertide seisukohta.

Seega nähtub kohtule, et lõpptulemus ei saa olla vastuolus eriteadmistega isikute poolt

tuvastatuga ja nn ekspertide töökoosolekule ei pidanud kaebajat ka kutsuma, kaebaja sai

tutvumiseks materjali, mis annab temale piisava teabe, et tulemusi kontrollida.

35.5. Kaebaja jätkuvalt väitis, et vaidlusaluse korralduse seletuskirjas ei ole Klause I ja Klause II

kinnistute osas põhjendatud, missugused väärtused nendel kinnistutel asuvad. Kohus märgib, et

seletuskirja lk 7 tabelis ( tlk 71 III kd) on siiski ära märgitud, et kõigil veerus 2 toodud kaebaja

kinnistutel esineb loodusväärtusi- nii kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti kui ka EL

direktiivi 92/43 EMÜ elupaigatüübid. Täpsem informatsioon seletuskirja vastavas osas puudub,

kuid vajadusel kaebaja sai kontrollida, et elupaigatüüpide esinemist kaebaja kinnistutel kinnitab

E.Leibaku ekspertarvamus. Kaasiku kinnistul on loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 1220 ja

vähesel määral ka 9010, Rannakivi kinnistu on enamuses kaetud loodusdirektiivi

elupaigatüübiga 9010, kuid esinevad ka loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 9070, 1220 ja

1630 ning Klause I kinnistul loodusdirektiivi elupaigatüübid 9010, 9080, 1220 ja 1630 ja Klause

II kinnistul loodusdirektiivi elupaigatüübid 9080, 1220 ja 1630 (toimiku lk 60 I kd pöördel,

ekspertarvamuse lk 6). Nende elupaigatüüpide esinemist kinnistutel kinnitab ekspertarvamusele

lisatud elupaigatüüpide asukohakaart Suurupi looduskaitsealal. Klause I ja II kinnistutel on ka III

kategooria kaitsealuse liigi Rootsi kukitsa kasvukoht ning samuti III kategooria kaitsealuse liigi

vasakkeermese pisiteo elupaik. Need kaitsealused liigid on kantud Keskkonnaregistrisse ning

nende olemasolu on kinnitanud ekspert H. Zingel.

Kuivõrd kaitse-eeskirja alusmaterjal on tervik, siis leiab kohus, et korralduse seletuskirjas veelgi

täpsema analüüsi puudumine ei ole jätnud kaebajat teadmatusse, ja kaebajale on menetluses

tehtud vastavad arutlused ja dokumendid nende fikseerimise kohta kätte saanud, seega on

haldusakt kontrollitav. Määruse juurde kuuluv seletuskiri on samuti sj haldusakti osa.

Seletuskirja lk 2 on märgitud, et kaitse-eeskirja eelnõu põhineb ekspert E.Leibaku 2006.a

teostatud ekspertiisil. Seletuskirja lk 7 on käsitletud kaebajate seisukohti ja nende seisukohtadega

arvestamist või mittearvestamist. Kohus oli juba eelnevalt märkinud, et neid seisukohti on

kaebajale selgitatud 22.04.2008.a avalikul arutelul, kui ka kirja teel 10.04.2008.a Harjumaa

keskkonnateenistuse poolt (kirjad nr 30-3-1/52255-4 ja 04.06.2008.a kiri nr 30-3-1/2444-2).

10.04.2008.a Harjumaa keskkonnateenistuse kirjas nr 30-3-1/52255-4 on selgitatud, et ei ole

mõeldav leebemate piirangute seadmine, kui kaitse-eeskirja eelnõus. Metsaelupaigatüüpide ja

liikide kaitse ei ole võimalik tingimustes, kus alal oleks samal ajal lubatud elamuehituse

arendamine või muul viisil majandustegevus. Piisavat kaitset ei taga ka looduskaitseseadusega

sätestatud ranna ja kalda kaitse piirangud, kuna nende eesmärk on tagada vaid ranna ja kalda

kaitse mitte elupaigatüüpide või liikide kaitse. Selgitatud on ka madalama väärtusega alade

arvamise põhjust kaitseala hulka. NN valgete laikude küsimus kaardimaterjalil oli uuesti läbi

arutatud ka kohtuistungil ning E.Leibak selgitas nagu eelnevast nähtus, et hetkel vähem

väärtuslike alade hõlmamine tagab hea taastumispotentsiaali ka neile aladele.

35.6. Kaebaja heitis ette, et ei analüüsitud tema esitatud alternatiive. Tegelikult nähtub, et sellest

ettepanekust lähtuvalt on osaliselt kaebaja soovi arvestatud ja vähendatud looduskaitseala piire

ning selgitused on esitatud juba eelnevalt märgitud 04.06.2008. a Harjumaa keskkonnateenistuse

kirjaga nr 30-3-1/2444-2. 30.06.2008.a esitas kaebaja uue taotluse, milles tegi ettepaneku, et

Klause I ja Klause II kinnistute osas peaks piir kulgema mööda Rootsi kukitsa väidetavate

leiukohtade piiri, millele esitas 11.08.2008 Harjumaa Keskkonnateenistus kirjaga nr 30-3-

1/2444-4, et kaitseala piiri määramisel ei saa lähtuda ainult Rootsi kukitsa levikuala piiridest,

vaid lähtuma peab looduses leiduvatest konkreetsetest piiridest ( nt teed, kraavid, sihid, aiad),

äärmisel vajadusel järgides sirgjoonelist ühendust kahe konkreetse punkti vahel. Ka

kohtuistungil sai puudutatud seda küsimust ja kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks selles osas

midagi lisada.

35.7. Kokkuvõtteks võib siiski väita, et kaebajale olid teada aj kontrollitavad, millised

loodusväärtused kinnistutele jäävad. Vastustaja leiab, kaebaja kinnistutel asuvate

loodusväärtuste eraldi nimetamata jätmine haldusaktis ei too kaasa haldusakti kehtetuks

tunnistamist. Kohus nõustub selle seisukohaga. Vastustaja on kaebaja esitatud vastuväiteid

hinnanud ja neid ka võimalusel arvestanud. Klause I ja Klause II kinnistu looduskaitseliselt

väheväärtuslikud osad on kavandatavast kaitsealast välja jäetud. Samuti on kaitsealast välja

jäetud kaebajale kuuluvad Urgu II ja Rannakivi I kinnistud. Kohus eeltoodust järeldab, et

kuivõrd haldusakti juurde kuulub seletuskiri ning kaardi-ja plaanimaterjal ja viidatud

ekspertavamused, siis on haldusaktiga otsustatu kontrollitav ja Klause I ja II osas konkreetsete

väärtuste loetlemata jätmine ei ole selline motiveerimisviga, mis tooks kaasa vajaduse haldusakt

tühistada, seda enam, et puuduvad tõendid, et ekspertarvamuses on kaitstavad väärtused valesti

määratud. Kuna puuduvad tehtud otsuse ümberlükkavad tõendid, siis ei saaks tuua muutusi ka

asja uueks otsustamiseks saatmine.

Kohtupraktikas on arvestatud, et otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring

sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Haldusakti

põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Riigikohus on märkinud, et

ulatuslikemate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda

põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise

ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist, näiteks juhtumil kui

detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud

dokumentidest (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-16-05). Riigikohus on märkinud veel, et

planeeringute kui ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste puhul on motiveerimisel suur tähtsus (vt

Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02; 3-3-1-42-02 ). Kui motivatsioon

esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud

vähemalt põhimotiivid. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes

olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa

haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03; 3-3-1-54-

03 ). HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti

õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks-Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-39-07.

Siiski on kohtupraktikas motiveerimise kohustuse täitmata jätmisena käsitlenud nt ka Riigikohus

sellist olukorda, mil haldusakt on motiveerimata, sj on see ka ühegi viiteta sellega seotud

materjalidele, kuid antud juhul sellist olukorda ei ole.

Veel tuleks kohtul nõustuda, et kaebaja seisukohtadega arvestamist kinnitab siiski ka fakt, et

telliti kordusekspertiis; tuginedes ekspertide 14.08.2007.a arvamusele vähendati kaitseala piire;

10.04.2008.a Harjumaa keskkonnateenistuse kirjas nr 30-3-1/52kaebaja 6. mail 2008.a taotlusest

tingitult vähendati veel kaitseala piire. Asjaolu, et ekspertide endi hinnangul toimiks siiski

suurem kaitseala efektiivsemalt ei kinnita seda, et nende arvamus oleks kuidagi muutunud

valeks, kui lõpuks töötati välja lahendus, millest vähemaks ei tohiks maa-ala mingil juhul enam

jääda. Eksperdid esitasid seisukoha, et looduskaitseala vähendamine ei ole rohkemalt võimalik.

Kohus nõustub seetõttu vastustajaga, et kaebaja ei ole jäetud menetlusest eemale ning ta sai

esitada oma seisukohad, sj alternatiivid, millega osaliselt arvestati ja menetlusnõuete

rikkumiseks ei saa lugeda asjaolu, et kaebaja kõikide taotluste ja ettepanekutega ei nõustutud.

35.8. Kaebaja leiab veel, et kuna väärtuslikumaid elupaigatüüpe on võetud kaitse alla mujal, siis

ei ole vajalik võtta vähemväärtuslikke elupaigatüüpe kaitse alla kaebaja kinnistute piirkonnas.

Kohus on juba eelnevalt seda küsimust käsitlenud. Siiski märgib kohus ka alljärgnevalt, et

vaidlusaluses haldusaktis ei lähtutud valedest kaalutlustest ega jõutud ebaõige tulemuseni

põhjusest, et väärtuslikud elupaigatüübid on mujal olemas. Kohus on juba nõustunud

vastustajaga, et LKS § 7 kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks on selle

ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või

rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Regionaalset seisukohta arvestades tuvastasid

spetsialistid loodusväärtuste kaitse alla võtmise vajaduse. Sj nähtub, et Euroopa Kohtu praktika

kohaselt on liikmesriigil kohustus kaitsta ka eelvalikualasid, mis on kantud Euroopa Komisjonile

esitatud loetellu (vt Euroopa Kohtu otsused nr C-117/03: Dragaggi; nr C-244/05: Bund

Naturschutz). Riigil tekib pärast eelvalikuala määratlemist kohustus tagada ala loodusväärtuste

säilimine. Kuivõrd vaidlusalustel kinnistutel tuvastati olulised looduskaitselised piirangud ja ala

suhtes tehti ka ettepanek nende lülitamiseks Natura 2000 võrgustikku, siis ei oma iseseisvat

tähendust kaebaja arusaam, et nad ei ole veel sellesse võrgustikku kinnitatud ettenähtud korras ja

vastav otsus alles järgneb. Kohus leidis, et vaatamata sellele on riigil kohustus võtta tarvitusele

meetmed, et väärtuslike alade kinnitamine Natura 2000 võrgustikku oleks tagatud ja et alade

suhtes jääks kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim. Kuna Loodusdirektiivi alusel

määratletavate Natura 2000 alade valiku aluseks on nimetatud loodusdirektiivi I ja II lisas toodud

elupaigatüüpide ja liikide esinemisalad ja olulisemaks kriteeriumiks alade valikul on alade

ökoloogiline väärtus – kooslusele iseloomulik bioloogiline mitmekesisuse ja looduslik seisund

ning arvestatakse elupaiga struktuuri säilimist ning selle elupaiga taastamise võimalusi, Natura

2000 võrgustik peab olema geograafiliselt sidus ehk hõlmama alasid iga elupaigatüübi ja liigi

kaitseks kõikidest piirkondadest, kus seda elupaika või liiki leidub. Seega on õige vastustaja

seisukoht, et Loodusdirektiivi artikkel 1. k mõistes on ühenduse tähtsusega ala — ala, mis annab

olulise panuse I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa kaitsestaatuse säilimisele või

taastamisele selles biogeograafilises piirkonnas või nendes biogeograafilistes piirkondades, kuhu

see alal kuulub, ning võib oluliselt kaasa aidata ka loodusdirektiivi artiklis 3 nimetatud Natura

2000 sidususele ning/või aitab oluliselt kaasa asjaomase biogeograafilise piirkonna või

asjaomaste biogeograafiliste piirkondade bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.

Kaebaja kinnistud on Natura 2000 võrgustiku ala nimekirja kinnitatud (Vabariigi Valitsuse

korraldus 23.04.2009.a nr 148), puuduvad vastupidised tõendid, et kaebaja kinnistul puuduksid

loodusdirektiivi lisas I nimetatud elupaigatüüpe (aga ka III kategooria kaitsealuseid liike).

Eksperdid on leidnud, et kaebaja kinnistutel asuvad loodusväärtused. Ekspert E.Leibak on sj

õigesti märkinud oma arvamuses, et Suurupi looduskaitseala „rajamise vajadus on ilmne juba

puht-geograafilistel (regionaalsetel) põhjustel - isegi kui looduskooslused oleksid suhteliselt

väheväärtuslikud-, sest samalaadsed ranniku-loodusmaastikualad on täis ehitatud ja muul moel

totaalselt muudetud nii Tallinnast ida kui ka lääne pool. Õnneks on suur osa kaitsealale

kavandatud kooslustes siiski heas või rahuldavas seisus“ .. „Keskpärastest hinnetest hoolimata

tuleb koosluste seisundit üldiselt pidada soodsaks ja taastumispotentsiaali heaks; erilist väärtust

omavad Suurupi kavandatava kaitseala kooslused regionaalsest aspektist ning samuti erinevate

elupaigatüüpide kompleksina.“ (ekspertarvamuse lk 4-5, toimiku lk 59 pöördel ja 60).

35.9. Kokkuvõttes kohus nõustub vastustajaga, et kuna on läbi viidud vaidlustatud määruse

andmise kohane menetlus (haldusmenetluses on lähtutud looduskaitseseaduse §-s 8-11 sätestatud

erisustest), Suurupi looduskaitseala piiride määratlemisel on võimalikult arvestatud ka kaebaja

esitatud ettepanekutega, kuid eelkõige ekspertide arvamusega ja kaitseala tüübiks on valitud

looduskaitseala arvestades kaitseala eesmärke ja väärtusi ning ekspert E.Leibaku arvamust

kaitseala piiride ja kaitsekorra kohta, siis ei ole Suurupi kaitseala piirid kehtestatud

meelevaldselt, vaid põhjaliku kaalutlusotsuse alusel ja kohtule nähtub, et kaebaja nimetatud

mitmesugused põhjused akti motiveerimatuse suhtes on siiski vaid eksitavad ning seotud

vastustaja vastustega, mis aga ei ole kaebuse esemeks.

Kaebaja on veel märkinud, et vastustaja seletusest nähtub, et vastustaja üritab põhjendada BFA

kinnistute esialgsest kavast ulatuslikumat lülitamist Suurupi looduskaitseala koosseisu Tiia

Nurme poolt looduskaitseala piiride suhtes avaldatud seisukohavõtuga, et looduskaitseala

moodustamisel ei tohiks merepoolsete maaüksuste osas erandeid teha. Kaebaja leiab, et

kõnealune seisukohavõtt ei saa olla Suurupi looduskaitseala piiride BFA kinnistute arvel

laiendamise aluseks ja põhjenduseks ning viide sellele on seetõttu asjakohatu.

Kohtule nähtub, et vastustaja vastus ei tugine valeandmetele, kuid eelnevalt äratoodud selgitav

kirjavahetus ja menetlus kinnitasid, et vastustaja ka ise pidas oluliseks ja põhistas, miks BFA

kinnistud tuli jätta kaitsealasse ja justnimelt Rannakivi ja Kaasiku kinnistud, mil ei olnud

vähetähtsad küsimused merepoolsete maaüksuste osas.

35.10. Kaebaja on veel märkinud, et kuigi E.Leibak on arvamuses avaldanud, et Rannakivi

kinnistu loodenurk ja Kaasiku kinnistu lääne osa tuleb vaatamata neil loodusväärtuste

puudumisele arvata kaitseala koosseisu eriti väärtusliku metsamaastiku ja madala astanguga

kiviranna vahel asumise tõttu, siis isegi kui sellist põhjendust aktsepteerida ei tulene sellest, et

seisukoht metsamaastikule ja kivirannale antud hinnangu osas on õige.

Kohtule jäi nimetatud seisukoht arusaamatuks, kuid kaebaja seda enam ka ei ole täpsustanud.

Kohus on eelnevalt analüüsinud, miks E.Leibaku ja kokkuvõttes vastustaja on õigustatult jätnud

kaebaja kinnistud ka lähtudes nende asukohast kaitse-ala piiridesse.

35.11. Veel väidab kaebaja, et E.Leibaku, H.Zingeli ja U.Timmi 14. 08. 2007. a. koosolekust sai

BFA teada 20. 09. 2010. a. vastustaja poolt esitatud dokumentidest, kuid ka selline kohtumine,

millel lisaks E.Leibakule osalenud on oma seisukohad kujundanud E.Leibaku arvamuse pinnalt,

ei kinnita E.Leibaku arvamuse põhjendatust. Kohtule nähtub, et ka selline etteheide on otsitud,

kuivõrd materjalides kinnitatakse, et tegemist oli oma ala spetsialistidega, kes aktsepteerides

uuritavata alusmaterjali ei tuginenud üksnes E.Leibaku arvamustele, Ainuüksi juba E.Leibaku

enda töö tugines muudele töödele ja uurimustele, seega ei ole alust kahelda, et nõupidamine ei

täitnud oma eesmärki.

36. Kaebaja alternatiivse nõude osas märgib kohus, et selle esitamisel tugines kaebaja seletusele,

et see on vajalik „juhuks, kui kohus sellest hoolimata ei pea kaebuses esitatud tühistamisnõude

rahuldamist võimalikuks, siis esitab BFA käesolevaga täiendava alternatiivse nõude ning palub

tunnistada

Vabariigi

Valitsuse

määrus

tühistamisnõude

rahuldamata

jätmise

korral

õigusvastaseks“. Kohtule jäi selline selgitus ebaselgeks, seda enam, et kaebaja ise nõustus

kohtuistungil, et kui tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis ei saa rahuldada ka õigusvastasuse

tuvastamise nõuet. Kaebaja oli taotluse esitamisel märkinud, et ta soovib esitada kahjunõude.

Põhimõtteliselt on kahjunõude esitamiseks tuvastusnõude esitamine võimalik. Kuna kohus

soovis selles osas täpsemat selgitust ja kirjalikus menetluses see ei õnnestunud, siis ei olnud

põhimõtteliselt välistatud, et kohus võtab kaebeõiguse või selle puudumise ebaselguse korral

kaebuse nõude siiski menetlusse ja pärast asjaolude selginemist kas jätab kaebuse hilisemas

menetlusstaadiumis määrusega läbi vaatamata HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel või juhul, kui

kaebeõiguse puudumine selgub alles pärast asja sisulist läbivaatamist, jätab kaebuse

subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise tõttu otsusega rahuldamata, andmata seejuures

hinnangut vaidlustatud haldustegevuse õiguspärasusele. Kuivõrd kaebaja pika menetluse kestel

sellist nõuet ei olnud esitanud ning tegi seda mingil põhjusel vaidluse lõppstaadiumis, siis leidis

kohus, et nõuet tuleb kontrollida istungil. Kohus leiab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta,

seega jääb kaebus ka selles osas rahuldamata.

Kuivõrd kohus leiab, et Vabariigi Valitsuse 22.10.09 a määrus nr 164 on õiguspärane, kaebaja

subjektiivseid õigusi ei ole rikutud Määruse andmisega ja selle menetluse kestel, siis ei ole

õiguslikku alust Määrust ka tühistada.

Kohus nõustub kokkuvõtteks vastustajaga, et kaebuse esitaja käesolevas asjas ei toonud esile

asjaolusid, miks looduskaitseala moodustamine enam rikub tema võimalusi DP menetluses, kui

käesolevalt antud haldusakt. Käesolevas asjas ei saanud enam lahendada neid küsimusi, mis

puudutavad Natura 2000 võrgustikku kuulumist.

Kaebaja kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

37. Menetluskulud.

HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks

rahuldamata. Kaebaja kantud menetluskulud jäävad BFA kanda; vastustaja ei ole

menetluskulude nõuet esitanud.

Karin Kalmiste

kohtunik

x.