3-11-1173/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1173

Haldusasi

A.V.V Teraskilp OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 17. veebruari 2011 otsuse

nr 12.2-3/4962-18 tühistamise ning 12. oktoobri 2010

otsuse nr 12.2-3/4962-13, 8. detsembri 2010 otsuse nr

12.2-3/6188-7 ja 17. detsembri 2010 otsuse nr 12.2-

3/8367-2 õigusvastasuse tuvastamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 14. septembril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.V.V Teraskilp OÜ

Esindaja: adv. Meelis Krautmann

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja Tollikeskus

Esindajad: Katre Kuhi ja Dmitri Zdobnõh

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.V.V Teraskilp OÜ kaebus.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 17. veebruari 2011

otsus nr 12.2-3/4962-18.

3. Tuvastada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 12. oktoobri 2010

otsuse nr 12.2-3/4962-13, 8. detsembri 2010 otsuse nr 12.2-3/6188-7 ja 17. detsembri

2010 otsuse nr 12.2-3/8367-2 õigusvastasus.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ A.V.V Teraskilp

kasuks välja menetluskulu 2360 (kaks tuhat kolmsada kuuskümmend) eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4

ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. A.V.V Teraskilp OÜ esitas 2010. aasta juuli, augusti, septembri ja oktoobrikuu

käibedeklaratsioonid ning koos nendega ka enammakstud käibemaksu tagastusnõuded. Maksu- ja

Tolliamet on alustanud 2010. aasta teisel poolaastal viie erineva korraldusega kontrollimenetlusi

A.V.V Teraskilp OÜ poolt eelnimetatud maksustamisperioodidel käibemaksu arvestamise ja

tasumise õigsuse kontrollimiseks.

2. 12. oktoobri 2010 otsusega nr 12.2-3/4962-13 peatas maksuhaldur A.V.V Teraskilp OÜ 20.

juuni 2010 esitatud tagastusnõudes märgitud 191 077 krooni suuruse enammaksu kandmise

ettemaksukontole kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses, kuna A.V.V Teaskilp OÜ

tegevuses on tuvastatud maksuseaduse rikkumise tunnused ning seoses rikkumisega on alustatud

väärteomenetlust. Otsuses märgitakse, et alustatud on väärteomenetlust maksukorralduse

seaduse (MKS) § 1531 lg 2 tunnustel ning OÜ-d A.V.V Teraskilp kahtlustatakse selles, et ta on

käibedeklaratsioonis esitanud valeandmeid, suurendades sisendkäibemaksu summat OÜ

Montazmetall KM arvete alusel, ilma, et A.V.V Teraskilp oleks tegelikult eelnimetatud isikult

arvetel nimetatud sõidukeid soetanud, vaid on arvetel nimetatud sõidukid ise soetanud otse

välisriigi äriühingutelt.

3. 8. detsembril 2010 tegi maksuhaldur eelnimetatuga sarnase otsuse nr 12-2.3/6188-7, peatades

A.V.V Teraskilp OÜ 24. augusti 2010 esitatud tagastusnõudes märgitud 291 399 suuruse

enammaksu kandmise ettemaksukontole. Ka seda otsust põhjendati väärteomenetluse ning

kahtlusega, et 2010. aasta juulikuu käibedeklaratsiooni aluseks olnud OÜ Montazmetall arvetel

nimetatud sõidukeid ei ole OÜ A.V.V Teraskilp soetanud sellelt äriühingult.

4. 17. detsembril 2010 tegi maksuhaldur samasisulise otsuse nr 12.2-3/8637-2, peatades A.V.V

Teraskilp OÜ 21. septembril 2010 ning 23. oktoobril 2010 esitatud tagastusnõudes märgitud

vastavalt 617 249 ning 172 325 krooni suuruse enammaksu kandmise ettemaksukontole kuni

otsuse jõustumiseni väärteomenetluses.

5. 17. veebruaril 2011 tegi maksuhaldur otse nr 12.2-3/4962-18, millega peatas järgmiste OÜ

A.V. Teraskilp tagastusnõuetes märgitud summade kandmise ettemaksukontole kuni

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni või kriminaalasjas kohtuotsuse jõustumiseni:

tagastusnõude kuupäev

enammakse summa (EEK)

20. juuni 2010

191 077

24. august 2010

291 399

21. september 2010

617 249

23. oktoober 2011

172 325

22. november 2011

438 648

Ka selles otsuses väljendab maksuhaldur seisukohta, et A.V.V Teraskilp OÜ ei ole tõenäoliselt

soetanud sõidukeid OÜ-lt Montazmetall KM, vaid soetanud need otse välismaa äriühingutelt.

Seda seisukohta põhjendab maksuhaldur järgmiselt:

Kuni 01. novembrini 2010 OÜ Montazmetall KM juhatuse liikmeks olnud Smitri Silonov ei

osanud sõidukite soetamise kohta selgitusi anda ning suunas maksuhalduri OÜ Montazmetall

KM töötaja J.M. poole, kes samuti ei osanud tehingute üksikasju selgitada, vaid suunas

maksuhalduri sõidukite tellimisega väidetavalt tegelenud J. S. poole.

J. S. teadis sõidukite soetamisega seotud asjaolusid kõige täpsemalt, samas väitis ta end olevat OÜ

Montazmetall töötaja alates 2010. maikuust, kuigi TSD-deklaratsioonidel ei ole talle väljamakseid

deklareeritud ning D. Silonov väitis, et J. S. ei olnud OÜ Montazmetall töötaja, täpsustades

hiljem e-kirja teel, et J. S. siiski on OÜ Montazmetall töötaja ning edastas ka töölepingu, millele

oli tööandja esindajana ise alla kirjutanud ning pangakonto väljavõtte, kust nähtub J. S.le

väidetavalt ma-, juuni- ja juulikuu eest kokku 30 000 krooni ülekandmine augustis; samuti on OÜ

Monazmetall augustis deklareerinud J. S.le väljamakseid brutosummas 38 004 krooni. Arvestades,

et viivitusega maksutud töötasult ei ole sotsiaalmaksu nõuetekohaselt deklareeritud kuul, mil tasu

oleks tulnud välja maksta, ning pidades silmas, et Eesti Haigekassale vajalikud dokumendid J. S.

kindlustuskaitse tekkimiseks alles 20. juulil 2010, leiab maksuhaldur, et J.S. on vormistatud OÜ

Montazmetall KM töötajaks tagantjärele fiktiivselt.

Telefoninumber, mida J.S. väidetavalt kasutanud OÜ Montazmetall KM töötajana sõiduautodega

seotud tehingute teostamisel, on registreeritud OÜ Euroactive nimele, mille juhatuse liige J. S. ise

oli, samas ei ole OÜ Montazmetall KM katnud OÜ-le Euroactive telefoni kasutamise kulutusi,

millest teeb maksuhaldur järelduse, et sõiduautode ostu-müügitehingud ei olnud seotud OÜ

Montazmetall KM tegevusega.

OÜ A.V.V. Teraskilp juhatuse liige Vladimir Anissimov ning J.S. on ammused tuttavad, Vladimir

Anissimovi tütar J. A. on abielus OÜ Euroactive teise juhatuse liikme Alexander Azarskoviga,

olles samas OÜ A.V.T Teraskilp nõukogu liige; OÜ A.V.V. Teraskilp on OÜ-le Euroactive

osutanud juriidilisi teenuseid. Maksuhaldur järeldab sellest, et J.S. tegutses sõiduautode

välisriikidest soetamisel OÜ A.V.V. Teraskilp volitustel ning Vladimir Anissimov teadis, et

tegemist on maksupettusega.

OÜ Montazmetall KM deklareeris küll OÜ-le A.V.V. Teraskilp väidetavalt edasimüüdud

sõidukite müügil tekkinud käibemaksu, ent reaalselt seda tasunud ei ole, kuna tasakaalustas selle

sisendkäibemaksuga metalli ostutehingutelt, mille osas on kinnitust leidnud, et metalli väidetavalt

müünud äriühingu nimel väljastatud arvete alusel ei ole OÜ Montazmetall KM reaalselt seda

metalli soetanud.

Sõidukid liikusid läbi OÜ A.V.V Teraskilp, neid käis sadamas vastu võtmas Vladimir Anissimov,

kes korraldas ka nende transpordi edasimüügil.

OÜ Montazmetall müüs sõidukid edasi odavamalt kui ta need soetas, lähtudes kasumiarvestuses

sellest, et saab tagasi OÜ Montazmetall KM arve alusel tasutud käibemaksu.

Kriminaalmenetluse raames menetletaval kriminaalasjal on otsene seos OÜ A.V.V. Teraskilp

poolt esitatud käibedeklaratsioonidel kajastuva enammaksuga, kuna isiku süüdimõistmisel ei

kuulu deklareeritud enammaks kandmisele äriühingu ettemaksukontole.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. OÜ A.V.V Teraskilp esitas 15. novembril 2010 (haldusasi nr 3-10-2964), 11. jaanuaril 2011

(haldusasjad nr 3-11-73 ja 3-11-75) ning 12. mail 2011 (haldusasi nr 3-11-1173) Tallinna

Halduskohtule kaebused, milles taotles vastavalt Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 12. oktoobri 2010 otsuse nr 12.2-3/4962-13, 8. detsembri 2010 otsuse nr 12.2-

3/6188-7, 17. detsembri 2010 otsuse nr 12.2-3/8367-2 ning 17. veebruari 2011 otsuse nr 12.2-

3/4962-18 tühistamist. Seejuures 8. detsembri 2010 otsuse puhul muutis kaebuse esitaja oma

taotlust seoses tühistamistaotluse tähtaja möödalaskmisega ning soovis nimetatud otsuse

õigusvastasuse tuvastamist, märkides põhjendatud huvina soovi esitada tulevikus tagastusnõude

täitmise peatamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. 14. septembril 2011 toimunud

kohtuistungil muutis OÜ A.V.V Teraskilp taotlust ka 12. oktoobri 2010 ning 17. detsembri 2010

otsuste osas, taotledes nendegi puhul vaid õigusvastasuse tuvastamist juba eelnimetatud

põhjendatud huvist lähtudes, samas jäi kaebuse esitaja 17. veebruari 2011 otsuse tühistamise

taotluse juurde.

7. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsustega on maksuhaldur põhjendamatult keeldunud

enammakstud käibemaksu täielikust ja kohesest tagastamisest. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu

seisukohale kohtuasjas nr 3-3-1-19-03 ning märgib, et enammakstud maksusumma tagastamise

peatamine pelgalt ebamäärase kahtluse alusel oleks omandiõiguse kui põhiõiguse rikkumine.

Kaebuse esitaja on seisukoha, et antud juhul polnud täidetud tagastusnõude täitmise peatamise

alused ning viitab oma seisukoha kinnituseks Riigikohtu lahenditele haldusasjus 3-3-1-8-06, 3-3-1-22-

06, 3-3-1-17-98 ja 3-3-1-18-03 ning 3-3-1-19-03 ja nr 3-3-1-39-03. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsustes maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud ei eraldi ega

kogumis käsitatavad kui OÜ A.V.V Teraskilp poolt maksukorralduse seaduse või maksuseaduse

rikkumise tunnused. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et maksuhaldur ei ole maksuseaduste või

maksukorralduse rikkumist õiguslikult põhjendanud, kuna selles ei sisaldu ühtegi viidet konkreetse

MKS või käibemaksuseaduse (KMS) normi rikkumisele.

8. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri seisukoht, et sõidukeid ei ole soetatud OÜ-lt

Montazmetall KM, on paljasõnalised ja oletuslikud ega põhine kogutud tõenditel. Esiteks peab

kaebuse esitaja asjassepuutumatuks maksuhalduri seisukohta, et OÜ Montazmetall KM ei ole

soetanud teistelt äriühingutelt metalli ning kajastanud metalli soetamist vaid sisendkäibemaksu

mahaarvamise eesmärgil, samas kui maksuhaldur ei ole väitnud, et OÜ-l Montazmetall KM ei ole

sõidukite müügist maksustatavat käivet tekkinud ning ta ei pea tasuma riigile käibemaksu.

9. Vääraks, asjatundmatuks ning mitte ühelegi konkreetsele juhtumile tuginevaks peab kaebuse esitaja

väidet, et ta müüs sõidukid odavamalt kui soetas. Kaebuse esitaja selgitab, et soetades sõiduki, tasub

ta müüjale käibemaksu, kuid sõiduki võõrandamisel müügihinnale käibemaksu ei lisa ning kuna

sõiduautode ekspordil rakendub 0%-line käibemaksumäär, tuleb kogu siseriiklikult kogutud

käibemaks ettevõtjale tagastada, samas kui käibemaksu tagastamata jätmine ja tagastamise peatamine

toob kaasa selle, et kaebuse esitaja ei saa soetamisel tasutud käibemaksu maha arvata ning ostja

poolt müüjale tasutud käibemaks sisaldub sõidukite ostuhinnas ning suurendab ostjal käibemaksu

võrra kauba soetamismaksumust, millega ostja ei saanud sõidukite võõrandamisel müügihinna

määramisel arvestada. Kaebuse esitaja märgib, et eeltoodust tulenevalt ei tekita kahjumit mitte

tehingud, vaid maksuhalduri tegevus.

10. Meelevaldseks peab kaebuse esitaja maksuhalduri väidet, et OÜ A.V.T Teraskilp on autod ise

välismaa äriühingutelt soetanud, märkides samas, et selgusetuks jääb siiski, kuidas see kahtlus

mõjutab sisendkäibemaksu mahaarvamist, sest isegi sõiduki teisest liikmesriigist soetamise korral

on maksukohustuslasel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, mistõttu ei saanud kaebuse esitaja

kuidagi sisendkäibemaksu maha arvata suuremas summas.

11. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et see ei ole vaidlustatud otsustes käsitlenud

Saksamaa Liitvabariigi maksuhaldurilt saadud dokumente vaidlusaluste tehingute kohta, kuigi

vähemalt viimas, 17. veebruari 2011 otsuse tegemise ajaks olid need maksuhalduril kindlasti juba

olemas.

12. Kaebuse esitaja leiab samuti, et maksuhaldur ei ole kaalunud tagastusnõude peatamise tagajärgi,

viidates siinkohal Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-19-03. Kaebuse esitaja leiab, et otsustes

pole põhjendatud, miks on tagastusnõude ettemaksukontole kandmise peatamine vajalik, selgitatud

pole, millest riik tagastusnõude täitmisel ilma jääks ega ole näidatud, et riigile oleks otsuses

kirjeldatud tehingute tõttu käibemaksu alalaekunud või riik peab tagastama kaebajale enam kui

müüja riigile tasub, küll on aga kinnitanud, et OÜ Montazmetall KM on tehingutelt müügikäibe

nõuetekohaselt deklareerinud ning MKS § 82 kohaselt tuleb eeldada maksudeklaratsioonis esitatud

andmete õigsust.

13. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhalduril puudub õiguslik alus peatada tagastusnõude

kandmist ettemaksukontole. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-98-06, kus

selgitatakse, et eristada tuleb tagastusnõudest teavitamist ja tagastusnõude täitmist, millest esimest

reguleeritakse MKS § 33 lõikes 7, teist aga MKS §-des 16 ja 107. Kaebuse esitaja leiab, et

tagastusnõude täitmise peatamine ei laiene ka tagastusnõude ettemaksukontole kandmise

peatamisele. Kaebuse esitaja selgitab, et deklareeris 2010. aasta mai-, juuli-, augusti-, septembri- ja

oktoobrikuu käibedeklaratsioonis enammakse ning esitas nende tagastusnõuete täitmise taotluse

enammakstud maksusumma tasumiseks kaebaja pangakontole. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd

maksuhaldur asus tagastusnõude tekkimist kontrollima, ei kohaldu MKS § 331. Viidates

eeltoodud normidele, samuti rahandusministri 19. detsembri 2008 määrusele nr 51 „Riiklike

maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja

tagastamise kord“ (edaspidi RahM 2008/51) §-dele 6, 12, ja 14 leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur

kannab ise enammakse ettemaksukontole pärast selle aktsepteerimist, kusjuures MKS ega

eelnimetatud ministri määrus ei sätesta, kuidas ja millise tähtaja jooksul aktsepteerimine toimub

ning samuti ei tulene maksuhaldurile õigust enne tagastusnõude aktsepteerimist pikendada KMS §

34 lg 2 alusel tagastusnõude ettemaksukontole kandmise tähtaega või MKS § 107 lg 1 alusel

peatada ettemaksukontole tagastusnõude kandmist. Kaebuse esitaja leiab, et kui esitatud

tagastusnõude vastab vorminõuetele, siis maksuhalduril ei ole õigusliku alust viivitada

tagastusnõudest tuleneva enammakstud maksusumma ettemaksukontole kandmisega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab A.V.V Teraskilp OÜ kaebusi

põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Esiteks selgitab vastustaja, et

karistusseadustiku (KarS) §-s 3892 on kirjeldatud süüteokoosseisus viidatakse üldjuhul MKS § 85

lõikes 4 sätestatud kohustuse rikkumisele ning toob välja, et vaidlustatud otsuses on selgitatud, et

tagastusnõude täitmise peatamise põhjuseks on kahtlus, et kaebaja on käibemaksudeklaratsioonil

tahtlikult valeandmeid esitanud. Vastustaja leiab, et viite puudumine konkreetsele normile, st.

MKS § 85 lõikele 4, ei tähenda, et oleks ebaselge, milles kaebajat kahtlustatakse.

15. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-37-06, kus leiti, et kõigi loetletud tunnuste

tuvastamine pole vajalik ja tagastusnõude täitmise peatamise ajutise iseloomu tõttu on

maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui selle nõude rahuldamata jätmise

korral. Seejuures selgitab vastustaja, et vaidlustatud otsustes on kirjeldatud asjaolusid, mis on

vastustajas tekitanud kahtluse, et J.S. ja OÜ Montazmetall KM vaheline töösuhe võib olla

fiktiivne, samuti on otsustes kirjeldatud J.S. ja tema poolt juhitava ettevõtte OÜ Euroactive

sidemeid kaebaja ja kaebaja juhatuse liikme Vladimir Anissimoviga. Vastustaja selgitab, et talle

kontrollimiseks esitatud dokumentide hulgas ei ole sõidukite otsimisel ja tellimisel koostatud

kirja- ega meilivahetust OÜ Montazmetall KM ja välisriikide automüüjatest äriühingute vahel ega

ka OÜ Montazmetall KM ja kaebaja vahel. Vastustaja hinnangul ei ole aga usutav, et läbi

mitmete lülide tellitakse autosid, mida erinevate lülide esindajad ei ole reaalselt näinud ning

telefoni teel usaldatakse, et auto vastab nende nõudmistele. Vastustaja leiab, et eelnimetatud

kirjavahetuse esitamata jätmise põhjuseks on soov varjata tegelikke tehinguid ning asjaolu, et

reaalset on sõidukid välisriikidest soetanud OÜ A.V.V. Teraskilp.

16. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja motiiv maksupettuses osalemiseks seisneks selles, et kui

ta deklareerinuks sõidukite ostu õigesti välisriigi äriühingult, oleks käibemaksu kaebajal tulnud

arvestada käibemaksu pöördmaksustamise korras, mis juhul lisab ostja käibemaksu ise

deklaratsiooni esitamisel ja arvab samas kohe sisendkäibemaksuna maha, müügitehingu hinnas

käibemaksu ei sisaldu ning erinevalt Eesti käibemaksukohustuslasega sõlmitud tehingust ei teki

ostjal võimalust nõuda riigilt reaalset maksutagastust.

17. Samuti toob maksuhaldur välja, et OÜ Montazmetall KM juhatuse liikme Jevgeni

Medvedeviga seotud äriühingud on rakendanud sarnast maksupettuse skeemi ka varasemalt.

Siinkohal viitab kaebuse esitaja maksuotsusele nr 12.2-3/8721-11, mis on kohtus vaidlustatud

haldusasjas 3-10-2120 raames, vastustaja toob välja ka selle, et nii kaebuse esitaja kui Jevgeni

Medvedeviga seotud äriühingute raamatupidajaks on Vladimir Anissimov’i abikaasa I. A..

Vastustaja leiab, et eeltoodud asjaolud on piisavad vähemalt põhjendatud kahtluseks, et OÜ

Montazmetall KM roll sõidukite hankimisel on olnud fiktiivne ning kaebaja on esitanud

käibemaksudeklaratsioonil valeandmeid.

18. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebuse esitaja müüs sõidukeid edasi kahjumlikult, sest

juhul kui osutub paikapidavaks vastustaja kahtlus, et sõidukid soetati otse välismaa äriühingutelt,

siis müügitehingu hinnas käibemaksu ei sisaldunud, kusjuures käibemaksu mahaarvamise õigust

puudutab see sedavõrd, et müügitehingu deklareerimisel vastavalt selle tegelikule sisule lisanuks

ostja käibemaksu ise deklaratsiooni esitamisel ja arvanuks samas kohe sisendkäibemaksuna maha,

siis välisriigi maksukohustuslasega sõlmitud müügitehingu puhul tehingu hinnas käibemaksu ei

sisaldu ning erinevalt Eesti käibemaksukohustuslasega sõlmitud tehingust ei teki ostjal võimalust

nõuda riigilt reaalset maksutagastust.

19. Vastustaja ei nõustu etteheitega, et otsuste tegemisel pole kaalutud nende tagajärgi. Vastustaja

leiab, et maksude väärarvutuse kahtluse korral võib tagastusnõude täitmise peatamata jätmine olla

õigustatud eelkõige juhul, kui tagastatav summa pole suur või kui saab olla kindel, et võimaliku

riigile tekitatava kahju saab maksukohustuslaselt igal juhul hiljem välja nõuda, ent käesoleval

juhul selliseid asjaolusid ei esine, mistõttu avalik huvi maksude korrektse laekumise ja

põhjendamatust tagastusnõudest tekkida võiva kahju ärahoidmise vastu kaalub üles

maksukohustuslase huvi tagastusnõude täitmise vastu.

20. Vastustaja ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohaga, et peatada ei saa enammakse kandmist

ettemaksukontole. Vastustaja leiab, et antud juhul kohaldub MKS § 33 lg 3, mille kohaselt

tagastusnõue täidetakse vastavalt MKS §-dele 106 ja 107 ning kuivõrd RahM 2008/51 § 13 lõikest

1 tulenevalt toimub tagastusnõude täitmine üldjuhul enammakse kandmisega isiku

ettemaksukontole, siis järeldub, et MKS § 107 lõikes 1 mainitud õigus peatada tagastusnõude

täitmine hõlmab endas ühtlasi ja eelkõige ka enammakse ettemaksukontole kandmise peatamise

õigust. Põhjendamatuks peab vastustaja seisukohta, et maksuhalduril on õigus tagastusnõuet

enne selle aktsepteerimist ja täitmist kontrollida üksnes vormiliselt ja mitte sisuliselt.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatu tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et A.V.V Teraskilp OÜ kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

Vaidlusalused maksuhalduri otsused on õigusvastased, kuna maksuhaldur ei nende tegemisel

tuvastanud piisavat hulka asjaolusid, mis annaksid aluse tagastusnõude täitmise peatamiseks.

22. MKS § 33 lg 1 kohaselt on maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või

haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või

tasaarvestamisel tekkinud enammakse. MKS §106 lg 1 kohaselt tuleb tagastusnõude täitmise

taotlus maksuhaldurile esitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis dokumendis koos maksukohustuslase pangakonto andmetega.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et A.V.V Teraskilp OÜ on 2010. aasta mai-, juuli-, augusti-,

septembri- ja oktoobrikuu käibedeklaratsioonides kajastatud andmete alusel tekkis tagastusnõue,

mille täitmist on kaebuse esitaja maksuhaldurilt nõuetekohaselt ka taotlenud. Poolte vahel ei ole

põhimõtteliselt ka vaidlust käibemaksu olemuse ja eesmärkide üle, näiteks selle üle, et

käibemaksukohustuslase sisendkibemaksu kohese mahaarvamise õigus ning õigus enammakstud

käibemaksu tagastamist nõuda, on kehtiva käibemaksusüsteemi olulised komponendid. Seetõttu

pole vajalik neid küsimusi kohtuotsuses eraldi käsitleda. Samas tuleb märkida, et eeskätt

sisendkäibemaksu kohese mahaarvamise õigus annab pahatahtlikele maksukohustuslastele

hulgaliselt võimalusi maksupettuste toimepanemiseks ning seeläbi riigi maksutulude arvelt

lubamatuks rikastumiseks. Selliste kuritarvituste vältimiseks on seaduses kehtestatud teatud

mehhanismid, mis maksukohustuslase õigusi piiravad, ent aitavad vältida maksupettuste

toimepanemist või toimepandud maksupettuste tulemusena riigile tegeliku kahjuliku tagajärje

saabumist, s.t seaduses sätestatud maksutulu vähenemist või seaduses mitte ette nähtud

väljamaksete tegemist. Üheks selliseks meetmeks on MKS §-s 107 sätestatud maksuhalduri õigus

peatada tagastusnõude täitmine.

23. MKS § 107 lõikes 1 on sätestatud, et riiklike maksude maksuhalduril on õigus peatada

käesoleva seaduse §-s 106 nimetatud tagastusnõude täitmine juhul, kui maksukohustuslase

tegevuses on tuvastatud käesoleva seaduse või maksuseaduste rikkumise tunnuseid ning seoses

rikkumisega on alustatud kriminaalmenetlust või väärteomenetlust. Käesoleval juhul ei ole

vaidlust selles, et vaidlusaluste otsuste tegemise ajal oli alustatud vastavalt väärteomenetlust MKS

§ 1531 lg 2 tunnustel (juriidilise isiku poolt maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või

valeandmete esitamine või kinnipidamiskohustuse rikkumine, kui selle tulemusel tasumisele

kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või

tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt

tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast) või kriminaalmenetlust

karistusseadustiku (KarS) § 2892 lg 3 tunnustel (juriidilise isiku poolt maksuhaldurile teadvalt

valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi

maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa

või enam). Seega on teine MKS § 107 lõike 1 kohaldamise eeldustest täidetud.

24. Haldusasjas 3-3-1-17-98 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et maksuhalduri õigus peatada

enammakstud maksusumma tagastamine eeldab sellise maksuõiguserikkumise tunnuste

tuvastamist, millest järelduks, et enammakstud maksusumma tagastamise taotlus on ebaõige.

Seega ei tulene maksuhalduri õigus peatada enammakstud maksusumma tagastamine ükskõik

millise maksuõiguserikkumise tunnuste tuvastamisest. Maksuhaldur peab motiveerima, et sellel

maksuõiguserikkumisel, mille tunnused tuvastati, on seos tagastamisele kuuluva maksusummaga.

Nimetatud seisukoht puudutas küll MKS varasemat redaktsiooni, ent haldusasjas nr 3-3-1-8-06

märkis Riigikohus, et seal viidatud seisukohad on aluseks ka MKS praeguse redaktsiooni § 107 lg

1 kohaldamisel. Haldusasjas 3-3-1-17-98 võetud Riigikohtu seisukohast tuleneb samuti, et

enammakstud maksusumma tagastamise peatamine on maksuhalduri kaalutlusotsuse, mille puhul

tulenevad kaalutlusõiguse piirid MKS §-s 107 sätestatud eeldustest ning selle normi eesmärgist,

milleks on anda maksuhaldurile võimalus tagada maksumaksja maksukohustuse täitmine juhul,

kui on piisav alus kahtluseks, et maksukohustus jääb muidu täitmata. Haldusasjas 3-3-1-8-06

märkis Riigikohus veel, et MKS § 107 lg 1 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama piisava

osa sellise rikkumise tunnustest. Rikkumise tunnuseid tuleb mõista kui maksukohustuslase

tegevuse või tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse või ettevaatamatuse, motiivi

ja eesmärgi kirjeldust. Kõigi loetletud tunnuste tuvastamine pole vajalik ja tagastusnõude täitmise

peatamise ajutise iseloomu tõttu on maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem

kui tagastusnõude rahuldamata jätmise korral. Rikkumise tunnuseid tuvastades peavad

maksuhaldur ja kohus koguma andmeid ja põhjendama, miks on alust arvata, et

maksukohustuslane on eiranud maksukorralduse seaduse või maksuseaduste nõudeid ja milles

see seisnes.

25. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole maksuhaldur tuvastanud piisavat hulka asjaolusid, mis

annaksid alust väita, et A.V.V Teraskilp OÜ on maksukohustuslase kohustusi rikkunud. Sarnaselt

Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-8-06 käsitletud juhtumile, möönab kohus ka käesoleval

juhul, et maksuhalduri poolt tuvastatud ning vaidlusalustes otsustes välja toodud asjaolusid ei saa

võimaliku maksukelmuse toimepanemise seisukohast pidada asjakohatuteks ning nende pinnalt

võib tekkida teatud ebamäärane kahtlus, ent tuvastatud asjaolud ei ole ei üksikuna ega kogumis

hinnates sellised, mis õigustaksid kaebuse esitaja suhtes sedavõrd koormava meetme, nagu

enammakse tagastusnõude täitmise peatamine seda on, kohaldamist.

26. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlustatud otsused on õigusvastased juba

seetõttu, et neist ei selgu, millise maksukorralduse seaduse või maksuseaduse rikkumises

maksuhaldur kaebuse esitajat kahtlustab. Tõsi, sõnaselgelt ei ole ühelegi sellisele normile otsustes

viidatud, seda möönis kohtuistungil ka vastustaja esindaja, ent kohus leiab, et otsustes esitatud

sellekohaseid põhjendusi ei saa pidada seal määral ebapiisavaiks, et need takistanuksid kaebuse

esitajal otsuste vaidlustamist või kohtul nende õiguspärasuse kontrollimist. Vaidlustatud otsustest

nähtub üheselt maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitajat on alust kahtlustada selles, et ta

teadlikult esitas oma 2010. aasta mai-, juuli-, augusti-, septembri- ja oktoobrikuude

käibedeklaratsioonides valeandmeid, kajastades neil perioodidel sisendkäibemaksu OÜ

Montazmetall KM arvete alusel, olles ise teadlik, et arve esitanud isik ei olnud talle otsustes

nimetatud sõidukite tegelik müüja, kusjuures tegelikult soetas kaebuse esitaja nimetatud sõidukid

otse Saksamaa Liitvabariigi äriühingutelt. Sisuliselt kahtlustab maksuhaldur kaebuse esitajat selles,

et viimane on rikkunud talle MKS § 85 lõikest 4 tulenevat kohustust esitada

maksudeklaratsioonis talle teadaolevalt õiged andmed ning käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lõikes

1 sätestatud kohustust esitada arvutada tasumisele kuuluva käibemaksusumma KMS §-s 29

sätestatud korras. Sellise rikkumine näol on tegemist maksuõigusrikkumisega, millest järeldub, et

enammakstud maksusumma tagastamise taotlus on ebaõige. Juhul kui maksuhalduri kahtlus

leiaks kinnitust, tähendaks see, et kaebuse esitaja jaoks on sõidukite soetamisel olnud tegemist

kauba ühendusesisese soetamisega, mille puhul ei ole tal ega ka kauba müüjal tekkinud

käibemaksu tasumise kohustust ega järelikult ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, ent

sisendkäibemaksu mahaarvamise ning sellest tuleneva enammakstud käibemaksu tagastusnõude

loomiseks on kaebuse esitaja deklareerinud sõidukite soetamise Eestis toimunud käibena.

27. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja seisukohaga, et käesoleva juhtumi puhul on igal juhul

välistatud riigi maksutulude ründamine ning arvetel kajastatud tehingu pooled ei ole saanud

maksueelist, mis annaks maksuhaldurile üldse õiguse pooltevahelisi tsiviilõiguslikke tehinguid

ümber hindama asuda. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada ka kaebuse esitaja esindaja poolt

kohtuistungil tehtud viiteid Riigikohtu seisukohtadele haldusasjades 3-3-1-22-07: Niiter ja 3-3-1-

67-09: Eesti Post. Nimetatud otsustes leidis Riigikohus tõepoolest, et tehingu näilikkus ei ole

iseenesest tehingu maksuõigusliku ümberkvalifitseerimise eelduseks, ent tehingu pooled on

tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud ega

saanud tehingute tulemusena kokkuvõttes kasu, millisel juhul poleks riigil mingit reaalset tulu

saadava käibemaksu näol. Nimetatud otsustes märkis Riigikohus samuti, et ei ole tuvastatud, et

müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas, samuti pole

tuvastatud, et tegemist on maksupettusega. Eeltoodud seisukohtadest ei saa teha järeldust, et

näiliku tehingu nõuetekohane deklareerimine käibemaksuarvestuses välistaks iseenesest

maksuhalduri õiguse see majanduslikust sisust lähtudes ümber hinnata. Vastasel korral muutuks

käibe maksustamine suvaliseks ning kaoks sisuliselt erinevus maksustava ja mittemaksustatava

või erinevate maksumääradega maksustatavate käivete vahel ning maksukohustuslastel oleks

sisuliselt võimalik alati ise valida, kas või millise maksumääraga käivet maksustada. See oleks

vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega. Käesoleva juhtumi eripära võrreldes eeltoodud

Riigikohtu lahendites kajastatutega väljendubki peaasjalikult selles, et maksuhaldur kahtlustab, et

kaebuse esitaja on käibemaksu tagastusnõude esitanud ilma, et näiliku tehingu teine pool, so. OÜ

Montazmetall KM tegelikult riigile käibemaksu tasunud oleks. Iseenesest vääraks ei saa pidada ka

kaebuse esitaja seisukohta, et tehingu teise poole või tehingujada hilisemate lülide poolt toime

pandud maksuõigusrikkumised ei mõjuta isiku maksukohustusi. See seisukoht ei päde aga juhul,

kui leiab tuvastamist, et isik on osalenud maksupettuse toimepanemises. Käesoleval juhul selles

maksuhaldur kaebuse esitajat kahtlustabki. Haldusasjas nr 3-3-1-67-09: Eesti Post tehtud otsuses

märkis Riigikohus, et maksu määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata

tuleb maksu määramise õiguslikule alusele, kusjuures kui selleks on maksukorralduse seaduse

(MKS) § 83 lg 4 või MKS § 84, on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist.

Vaidlustatud otsustes ei ole maksuhaldur küll sõnaselgelt eelnimetatud sätetele viidanud, ent

põhjendustest nähtuvalt kahtlustab ta, et kaebuse esitaja ning OÜ Montazmetall KM vahelised

tehingud on fiktiivsed, varjamaks tegelikke tehinguid kaebuse esitaja ja Saksamaa Liitvabariigi

äriühingute vahel. Seega kahtlustab maksuhaldur, et alust võib olla tehingu maksustamiseks MKS

§ 83 lõike 4 teise lause alusel, milles sätestatakse, et kui näilik tehing tehakse teise tehingu

varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Asjaolu, et OÜ

Montazmetall KM on nendest tehingutelt tasumisele kuuluva käibemaksu deklareerinud, ei

välista iseenesest ei tehingute näilikkust ega sellest kaebuse esitajale tekkivat võimalikku

maksueelist. On küll tõsi, et tehingu sellise deklareerimise korral tekib OÜ-l Montazmetall KM

kohustus arvel kajastatud käibemaks riigile tasuda. Sellest ei saa aga teha järeldust, et

maksuarvestuses tehingu tegelikult sisule mittevastava kajastamise tõttu oleks välistatud riigil

maksutulu saamata jäämine. Riigi maksutulu saamata jäämine saab sellise skeemi puhul

väljenduda selles, et vaidlusaluste sõidukitega tehtud tehingute jada tulemusena on isik, kes kauba

tegelikult ühendusesiseselt soetas, on tekitanud endale ebaõige tagastusnõude, kusjuures talle

sõidukite müügiarve väljastanud isik tegelikult arvel näidatud käibemaksu riigile ei tasu. Tegemist

oleks maksupettuse skeemiga, mille eemärk oleks see, et reaalne käibemaksu tasumise kohustus,

millega korrespondeerub kaebuse esitaja tagastusnõue, langeb ettevõtjale (OÜ Montazmetall

KM), kes seda kohustust ei täida. Eeltoodust tulenevalt oleks maksuhalduri kahtlustuse

paikapidavuse korral kaebuse esitaja maksueelis ilmne – kajastades tehingut Eestis toimunud

käibena, tekib tal õigus arvel kajastatud käibemaksusumma riigilt tagasi nõuda, sellist võimalust

poleks tal aga juhul kui ta kajastanuks ta tehingut kauba ühendusesisese soetamisena.

28. Asjakohaseks ei saa siinkohal pidada seisukohta, et juhul kui kaebuse esitaja oleks soetanud

sõidukid otse Saksamaalt, poleks ta pidanud käibemaksu ka OÜ-le Montazmetall KM tasuma.

Maksuhalduri hüpoteesi paikapidavuse korral tulekski kogu kauba eest makstud summat käsitada

müüjale makstud hinnana, mis mingisugust käibemaksu ei sisalda. Kaebuse esitaja eelis seisneks

sel juhul sisuliselt selles, et käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise teel paneb ta osa soetatud

kauba maksumusest maksuhalduri õlule, taotledes tagasi summa, mille ulatuses ta tegelikult

käibemaksu tasunud ei ole. Juhul kui maksuhalduri kahtlus leiaks kinnitust, oleks tegelik olukord

selline, et kui kaebuse esitaja on tasunud Saksamaal asuvale sõiduki müüjale sõiduki eest näiteks

12 000 eurot (mis ei sisalda mingisugust käibemaksu), siis OÜ Montazmetall fiktiivse arve alusel

saaks kaebuse esitaja sel juhul riigilt enammakstud käibemaksu pähe tagasi 2000 eurot, mis

võimaldaks tal müüa sõiduki oma kliendile edasi näiteks 11 000 euroga ning vaatamata 1000 euro

võrra suuremale tegelikule sisseostuhinnale teenida siiski sõidki edasimüügist lõppkokkuvõttes

1000 eurot ning samas fiktiivse arve esitanud isik arvel näidatud käibemaksu reaalselt

riigieelarvesse ei maksaks. Eeltoodut kokku võttes ei saa väita, et riigi maksutulusid ei rünnataks

isegi maksuhalduri hüpoteesi paikapidavuse korral.

29. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-09 tehtud otsuses selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus

kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid

seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka

ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse

eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb

maksupettuses. Ostja pahausksuse või maksupettusega on tegemist juhul kui isik teadis või pidi

teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust

fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski oma maksudeklaratsioonis maksukohustust

vähendavana. Kohtuasjas 3-3-1-74-09 märkis Riigikohus aga, et maksude tasumisest

kõrvalehoidumise eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest

kaalutlustest, sest nende väljaselgitamine pole sageli võimalik ning määravaks võivad osutuda

faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksu tasumisest kõrvalehoidumist. Kohtuasjas nr 3-3-1-54-

01 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et

tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist

taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või

teadmisel, samuti võib osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt

müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele.

Riigikohus märkis selles asjas veel, et ostja seotusele maksupettusega võivad viidata

mitmesugused asjaolud, näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased

suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate

isikutega, samuti andmed selle kohta, et kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud

raha. Eeltoodud seisukohtadest ning MKS § 107 lg 1 sõnastusest tulenevalt leiab kohus, et

käesoleval pidanuks maksuhaldur tagastusnõude täitmise peatamise õigustamiseks tuvastama

piisava hulga asjaolusid, mis viitavad ühelt poolt sellele, et kaebuse esitaja ja OÜ Montazmetall

KM vahelised tehingud on fiktiivsed ning teiselt poolt sellele, et kaebuse esitaja teadis või pidi

seda teadma. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuses välja toodud asjaolud ei ole piisavad, et

maksuhalduri kahtlust õigustada.

30. Küsimus sellest, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma arvete fiktiivsusest, taandub

siinkohal iseäranis sellele, kas on tuvastatud piisav hulk asjaolusid, mis viitavad kaebuse esitaja ja

OÜ Montazmetall KM vahelisele koordineeritud tegevusele sellise maksupettuse elluviimiseks.

Maksuhaldur on selgitanud, et OÜ Montazmetall KM on kaebuse esitajaga tehtud tehingutelt

käibemaksu deklareerinud, ent oma käibearvestuses kajastanud fiktiivseid ostuarveid ning nende

alusel kajastanud sisendkäibemaksuga oma maksukohustuse lubamatuid võtteid kasutades

tasaarvestanud, ehk kokkuvõttes pole OÜ Montazmetall KM maksuhaldurile kaebuse esitajale

esitatud arvetele kantud käibemaksusummasid tasunud. Eelnev tähendab seda, et lisaks

võimalusele, et maksupettus on toime pandud kaebuse esitaja huvides nii, nagu maksuhaldur

otsustes väidab end kahtlevat, on samavõrd võimalik ka see, et tehingud kaebuse esitaja ja OÜ

Montazmetall KM vahel olid tõelised, ent maksupettus toimus hiljem ning seisnes selles, et OÜ

Montazmetall KM , soovimata riigile kaebuse esitajalt kogutud käibemaksu tasuda, kasutas oma

maksuarvestuses lubamatu sisendkäibemaksu mahaarvamise eesmärgil fiktiivseid metalli

ostuarveid.

31. Kohus ei pea maksuhalduri kahtlust piisaval hulgal tuvastatud asjaoludel tuginevaks järgmistel

põhjustel. Esiteks ei ole maksuhaldur tuvastanud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et OÜ

Montazmetall KM ei oleks saanud sõidukeid Saksamaalt soetada. Vaidlust pole selles, et OÜ-s

Montazmetall KM toimus reaalne majandustegevus, vastustaja märkis kohtuistungil, et

vaatlusalusel perioodil on selles äriühingus töötasuväljamakseid deklareeritud umbes 20

inimesele. Vaidlust pole ka selles, et reaalselt tegeles Saksamaalt autode hankimisega J.S.. Seda, et

J. S. oli seotud OÜ-ga Montazmetall KM, on vaidlustatud otsustest nähtuvalt kinnitanud nii

Jevgeni Medvedev kui ka Dmitri Silonov. Tõsi, viimane neist väitis maksuhaldurile esiti, et J.S. ei

ole OÜ Montazmetall KM töötaja, väites siiski samas, et see isik tegutseb mingisugusel

kokkuleppel Jevgeni Medvedeviga sõiduautodega. Seega oli Dmitri Silonov J.S. tegutsemisega

üldjoontes kursis. Kohus möönab, et asjaolu, et pärast maksuhalduri ametnikuga vestlemist

täpsustas Dmitri Silonov oma selgitusi, märkides, et J.S. siiski on OÜ Montazmetall KM töötaja,

esitades samas ka töölepingu, millele ta tööandja esindajana ise oli alla kirjutanud, võib tekitada

teatud kahtluse selles, et leping sõlmiti tagantjärele. Samas ei ole usutav selle lepingu fiktiivse

vormistamise seotus sellega, et maksuhalduri ametnik Dmitri Silonovilt J.S. kohta uuris, kuivõrd

vaidlusaluse 17. veebruari 2011 otsuse lk 2 nähtub, et D. Silonov käis maksuhaldurile selgitusi

andmas 27. septembril 2010, samas kui OÜ Montazmetall KM oli juba augustikuus tehtud

30 000 krooni suurune väljamakse, mis oli 14. septembril maksuhaldurile esitatud TSD-vormil ka

töötasuväljamaksena kajastatud. Ühelegi asjaolule, mis võinuks tingida OÜ Montazmetall KM

poolt J.S.le fiktiivse töötasu maksmise augustis ja selle kajastamise maksuhaldurile 14. septembril

esitatud TSD-l, ei ole vaidlusalustes ostustes välja toodud. Asjaolu, et väidetavalt mai-, juuni- ja

juulikuu eest saada olevatelt töötasuväljamaksetelt ei ole OÜ Montazmetall nõuetekohaselt

sotsiaalmaksu deklareerinud ega enne juulikuud Eesti Haigekassale J. S. kindlustuskaitse

saamiseks vajalikke dokumente esitanud, ei ole piisavalt kaalukad, et väita tegeliku töösuhte

puudumist. Liiatigi ei ole need asjaolud asjakohased 2010. aasta juulikuust hilisemate perioodide

kohta, mil OÜ Montazmetall KM on arusaadavalt J. S. töötasu maksnud (vähemalt vaidlustatud

otsustest ei nähtu, et seda ei ole tehtud) ning selle ka TSD-del deklareerinud. Olukorras, kus leiab

tuvastamist, et mingil hetkel (näiteks augustis 2010) on isikule töötasu makstud väidetavalt ka

varasemate kuude eest ning isik ise kinnitab, et töösuhe algas maikuus, peaksid olema

mingisugused kaalukad põhjused, mis lubaksid väita, et see nii ei olnud. Selliseid põhjusi

vaidlustatud otsustest ei nähtu. Eeltoodud asjaolude põhja on kohtu hinnangul vähemalt

samavõrd, kui see, et J.S. tööleping oli fiktiivne, võimalik ka see, et töösuhte asjaolud olid täpselt

sellised, nagu J.S. kohtule tunnistajana antud ütlustes selgitas – töösuhe algas mais, ent

likviidsusprobleemide tõttu maksti talle töötasu esmakordselt mitme kuu eest alles augustis.

Kohus leiab, et maksuhaldur ei ole vaidlustatud otsuste tegemisel tuvastanud piisavalt asjaolusid,

mille põhjalt saaks järeldada, et tööleping oli fiktiivne.

32. Tuvastatud asjaolude pinnalt on maksuhaldur liiga kaugeleulatuvaid järeldusi teinud ka osas,

mis puudutab otsustes nimetatud erinevate isikute vahelisi lähedasi suhteid. Asjaolus, et kaebuse

esitaja juhatuse liige Vladimir Anissimov tundis isiklikult juba pikka aega J.S.t, samuti selles, et

omavahel olid tuttavad J.S. ja Jevgeni Medvedev, ei ole poolte vahel vaidlust. Samas leiab kohus,

et isikute omavaheline varasem tutvus ei ole eraldivõetuna asjaoluks, mis kinnitaks nende

koordineeritud tegevust maksuõigusrikkumiste toimepanemisel või vähemalt vastastikkust

teadlikkust sellest. Vastastikkust teadlikkust võiks eeldada lähedastes isiklikes suhetes olevate

isikute, näiteks abikaasade puhul, ent asjaolust, et J. S. äripartner OÜ-s Euroactive on ühtlasi

Vladimir Anissimovi tütre abikaasa, ei saaks teha järeldust, et Vladimir Anissimov oli teadlik

näiteks J.S. ja Jevgeni Medvedevi omavahelistest suhetest või sellest, milliste kokkulepete alusel

J.S. OÜ-ga Montazmetall või Jevgeni Medvedeviga koostööd teeb. Kohus märgib siinkohal, et

isegi kogutud tõendite pinnalt ei ole maksuhaldur piisava põhjalikkusega analüüsinud Vladimir

Anissimovi ja J. S. omavahelisi suhteid – näiteks nähtub maksuhalduri poolt A.V.V Teraskilp

OÜ-le tehtud maksuotsusest nr 12.2-3/8721-1 (mis on arusaadavalt hetkel samuti halduskohtus

vaidlustatud), et maksuhaldur on tuvastanud asjaolu, et J.S. on temaga seotud OÜ Euroactive ja

A.V.V Teraskilp vaheliste tehingute kohta andnud maksuhaldurile valeteavet, mis puudutas ühe

sõiduki transporti Saksamaalt Prahasse. See asjaolu võiks tulla kõne alla nendevahelise erilise

usaldusliku suhte märgina, ent vaidlusalustes otsustes pole maksuhaldur seda käsitlenud ega

hinnanud. Kuna vaidlusaluste otsuste puhul on tegemist kaalutlusotsusega, siis ei ole neile

täiendavate põhjenduste või kaalutluste lisamine kohtumenetluses üldjuhul võimalik. Seetõttu ei

asu kohus siinkohal analüüsima ka maksuhalduri esindajate poolt kohtuistungil antud täiendavaid

selgitusi seoses Jevgeni Medvedevi varasema tegevusega OÜ-s Belenga, kuna neidki asjaolusid ei

ole vaidlusalustes otsustes kaalutud ega arvesse võetud. Eelnevast veelgi olulisem on aga see, et

ülalpoolviidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt võib üheks maksupettusele viitavaks asjaoluks olla

väidetavalt fiktiivse tehingu teinud äriühingute omavaheline seos, näiteks asjaolu, et arve

väljastanud äriühing tegutseb arve adressaadiks oleva äriühingu tegelikul kontrolli all. Ühtegi

sellist asjaolu ei ole maksuhaldur käesoleval juhul tuvastanud. Isegi kui pidada usutavaks, et

Vladimir Anissimovil oli mingisugune käsuvõim J.S. üle, siis ei ole maksuhaldur tuvastanud

ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kaebuse esitaja sai oma juhtide kaudu juhtida või kontrollida

OÜ Montazmetall tegevust. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et OÜ Montazmetall KM juhtimises

oleks formaalselt või sisuliselt osalenud J.S., samas pole toodud välja asjaolusid, mis lubaksid

arvata, et näiteks Vladimir Anissimovil oli käsuvõim Jevgeni Medvedevi üle või et need kaks

isikut oleksid omavahel mingisuguseid kokkuleppeid sõlminud. Maksuhaldur on küll välja

toonud selle, et Jevgeni Medvedev on varasemalt korraldanud sarnaseid maksupettusi koostöös

OÜ-ga Euroactive, kus tegutses ka J.S., ent sellel pole jälle omakorda seost kaebuse esitaja ega

tema juhatuse liikme tegevusega. Maksuhalduri kahtlust, OÜ Montazmetall KM ja kaebuse

esitaja omavaheliste maksuõigusrikkumisi puudutavate kokkulepete või teadlikkuse osas võiksid

kinnitada erinevad asjaolud, mis seonduvad V. W. isikuga. Maksuhaldur neid asjaolusid aga

sisuliselt üldse kontrollinud ei ole. Maksuhaldur pole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis lükkaks

ümber asjaomaste isikute antud selgitused, et V. W. oli Jevgeni Medvedevi tuttav ning eelistas äri

ajada just Medvedevi kaudu, pole tuvastatud, et V. W. oleks tegutsenud tegelikult kas J.S. või

Vladimir Anissimovi korralduste alusel. Maksuhalduri järeldus, et kuivõrd S. W. tundis, oleks

saanud nad äri ajada ilma Medvedevi osaluseta selles, ei ole millegagi põhjendatud. Vaidlusalused

sõidukid on enamjaolt hinnalised ning sellises äris on tõenäoliselt isiklikel kontaktide ja usaldusel

suur roll, mistõttu ei saa välistada seda, et V. W. oligi nõus aktsepteerima J.S.t kui Jevgeni

Medvedevi töötajat, mitte aga kui eraldiseisvat ja iseenda eest vastustavat ärimeest.

33. Mis puutub väitesse, et J.S. tegutses välismaalt autosid otsides kaebuse esitaja volitusel ja

Vladimir Anissimovi huvides, siis see seisukoht on ilmselt õige selles osas, et tegevus toimus

tõepoolest OÜ A.V.V Teraskilp huvides sel määral, et algse sisendi iga tehingu puhul andis

kaebuse esitaja – esitades tellimuse, mille järel hakkas S. sellele vastavat autot otsima. Sellest ei

saa aga teha järeldust, et ta oleks Saksamaal tegutsenud OÜ A.V.V Teraskilp volitusel.

Maksuhaldur on Saksamaa kolleegidelt saanud hulga tõendeid dokumentide kohta, millised esitati

Saksa automüüjatele, eranditult on tegemist OÜ Montazmetall KM dokumentidega ning seal ei

ole ühtegi, mis viitaks sellele, et S. tegelik volitaja Saksamaal ning Saksa äriühingute

tehingupartner oli hoopis kaebuse esitaja.

34. Asjaolu, et J.S. on OÜ Montazmetall KM töötajana kasutanud OÜ-le Euroactive kuulunud

telefoninumbrit, viitab samuti pigem J.S. ja OÜ-d Montazmetall KM ilmselt reaalselt juhtunud

Jevgeni Medvedevi vahelistele headele suhetele, ent vaidlustatud otsustest ei selgu, kuidas see

seondub kaebuse esitaja või tema juhatuse liikmega. Asjaolu, et OÜ Euroactive teine juhatuse

liige on kaebuse esitaja juhatuse liikme väimees, on selle seose loomiseks ilmselgelt ebapiisav.

35. Maksuhalduri väide, et OÜ A.V.V Terskilp on sõidukid kahjumlikult edasi müünud, ei ole

tõendatud ning kaebuse esitaja vastuväite valguses ka ebausutav. Asjaolu, et edasimüügihind, mis

ei sisaldanud käibemaksu, kuna sõidukid eksporditi välisriiki, oli väiksem OÜ Montazmetall KM

arvel näidatud sisseostuhinnast, ei kujuta endast tehingu kahjumlikkust, eeldusel, et kaebuse

esitaja saab OÜ Montazmetall KM arve alusel tasutud käibemaksu tagasi ning seetõttu ei saa see

asjaolu õigustada kahtlust, et kaebuse esitaja on maksurikkumise toime pannud.

36. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et maksuhalduri otsused on õigusvastased. Kohus tühistab

17. veebruari 2011 otsuse ning tunnistab, lähtudes kaebuse esitaja muudetud taotlusest,

õigusvastaseks 8. detsembri, 12. detsembri ja 17. detsembri otsused õigusvastaseks.

Viimatinimetatud otsuste õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina on kaebuse esitaja välja

toonud soovi hiljem esitada maksuhalduri vastu kahju hüvitamise nõue. Kohus leiab, et selline

põhjendatud huvi võib kaebuse esitajal olla, kuivõrd otsuste tulemusena ei saanud kaebuse esitaja

kasutada tagastusnõuete ulatuses rahalisi vahendeid ning sellega võis talle tekkida kahju, mille

tuvastamise korral on tal õigus nõuda selle hüvitamist.

37. Viimaks on poolte vahel vaidlus ka küsimuses, kas tagastusnõude täitmise peatamine hõlmab

ka tagastusnõude ettemaksukontole kandmata jätmist. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole see

küsimus siiski oluline, kuna kohus leidis eespool, et maksuhalduri tuvastatud asjaolud ei ole nii

ehk naa piisavad MKS § 107 kohaldamiseks. Samas märgib kohus siiski, et nõustub kaebuse

esitaja seisukohaga, et tagastusnõude täitmine, samuti täitmise peatamine, ei hõlma tagastusnõude

kandmist ettemaksukontole ehk teisisõnu maksuhalduri poolt selle kandmist enda peetavasse

maksukohustuslase maksuarvestusse. MKS § 106, mis käsitleb tagastusnõude täitmist, räägib

üheselt mõistetavalt tagastusnõude summa üle kandmisest taotluses näidatud pangakontole.

RahM 2008/51 § 14 lõigetest 1 ja 2 tuleneb samuti, et tagastamise all peetakse silmas

ettemaksusumma tagastamist maksukohustuslase pangakontole või teise isiku ettemaksukontole.

Sama käsitlust toetab ka MKS § 107 lg 4, kus sätestatakse, et kui pärast tagastusnõude täitmist

selgub, et selleks puudus seaduslik alus, teeb maksuhaldur summa tagasinõudmise kohta otsuse.

Sellise otsuse tegemiseks on vajadus juhul, kui summa on isikule välja makstud (pangakontole üle

kantud) või kantud teise isiku ettemaksukontole. Selleks, et võtta tagastusnõude summa maha

isiku enda kohustuste kohta peetavast maksuarvestusest (ettemaksukontolt), ei oleks sellise

otsuse tegemine vajalik, kuna sel juhul ei ole isikult veel midagi tagasi nõuda. Määrus § 13

kasutatakse mõistet tagastusnõude aktsepteerimine, seda samas määruses ega seaduses defineerimata.

Viidatud normis ei ole juttu tagastusnõude täitmise taotluse rahuldamisest või rahuldamata

jätmisest, millist sõnastust kasutatakse MKS §-des 106 ja 107. Seetõttu leiab kohus, et

tagastusnõude aktsepteerimine ei tähenda tagastusnõude rahuldamist ning tagastusnõude

aktsepteerimisel ei teosta maksuhaldur sisuliselt kontrolli selle üle, kas tagastusnõue on

põhjendatud või mitte. Pigem on tagastusnõude aktsepteerimine sellise sisuga, nagu näiteks

tollideklaratsiooni aktsepteerimine ehk formaalselt nõuetele vastava deklaratsiooni vastuvõtmine,

mis ei tähenda tolli nõustumist deklaratsiooni õigsusega ega keela edasiste kontrollitoimingute

teostamist ega välista hiljem, kui vastavad asjaolud ja õiguslikud alused esinevad,

järelarvestuskande tegemist.

MENETLUSKUD

38. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud kokku 3248,37

euro suuruste menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Menetluskulud koosnevad neljalt eraldi

esitatud kaebuselt tasutud riigilõivust 4*15,97=63,88 eurot, tõlgitasust 76,70 eurot,

õigusabikuludest kokku summas 2553,29, käibemaksust summas 530,75 ning bürookuludest

23,75. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ arved ning arvete tasumist

kinnitavad konto väljavõtted. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on taotletud summas

menetluskulude kandmine tõendatud HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja põhjendatud

ning vajalikud menetluskulud. Põhjendatuks ei pea kohus bürookulude väljamõistmist, kuna

taotlusest ei selgu nende seotus osutatud teenustega, ei selgu, millest need koosnevad.

Õigusabikulu peab kohus vaidluse keerukust arvestades vajalikuks vähendada. Asjas on küll

esitatud neli kaebust, samas on vaidlusaluste maksuhalduri otsuste põhjendused sisuliselt

samasugused, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada kõigi kaebuste koostamisele 4-5 advokaadi

töötunni kulumist. Vastustaja poolt esitatud vastuse ja selle lisade mahtu arvestades on

põhjendamatult suur ajakulu ka nende läbitöötamisele ja kohtuistungi ettevalmistamisele.

Kokkuvõttes leiab kohus, et välja mõistetavat õigusabikulu maksaks vähendada umbes 7

advokaadi töötunni vääruse ulatuses. Kaebuse esitaja on taotluses eraldi välja toonud

õigusabikuludelt ning tõlgitasult tasutud käibemaksu. Haldusasjas 3-3-1-58-07 asus Riigikohus

seisukohale, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga, kuna ei saa

kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on

õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. Taotluses näidatud käibemaksu tuleb

vähendada umbes proportsionaalselt õigusabikulu vähendamise mahuga. Tasutud riigilõiv ning

tõlgitasu tulevad täies ulatuses välja mõista. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et kokkuvõttes

tuleb kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista 2360 eurot.

Kristjan Siigur

kohtunik