2-08-6649/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.09.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-6649

Tsiviilasi

Kadri Leimanni hagi Aarne Saare ja Maire Saare

vastu

solidaarselt

kahju

hüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

19 140,58 eurot (299 485 krooni)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.10.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aarne Saare apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Kadri Leimann (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxx xxxx xxxx, xxxxxx, xxxxxx), esindaja advokaat

Anto Variku;

Kostja I Aarne Saare (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxxxxx,

xxxxxx,

registriaadress

xxxxxxxxxxx,

xxxxxxx), kostja II Maire Saare (isikukood xxxxxxxxxxx,

elukoht

xxxxxxxxxx,

xxxxx),

kostjate

esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson.

Kohtuistungi toimumise aeg

08.09.2011, avalik kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.10.2010 otsuse resolutsioon muutmata.

2. Muuta osaliselt Harju Maakohtu 08.10.2010 otsuse põhjendusi ning rahuldada hagi

arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aarne Saare kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

2

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 21.02.2008 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjate vastu 299 485 krooni suuruse

kahju, viivise 87 415 krooni ja VÕS § 113 lg 1 järgi viivise väljamõistmiseks. Juhul, kui

kohus tuvastab, et kahju tekitamise eest vastutab üksnes kostja I või kostja II, siis ta palub

mõista kahju, viivise ja menetluskulud välja vastavalt kostjalt. Menetluskulud jätta

kostjate kanda.

2. Hagi avalduse kohaselt pöördus hageja 29.01.2005 kostja II poole palvega kanda hoolt

kassi eest aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas, ajal, mil hageja viibib puhkusel,

millega kostja II nõustus. Hageja andis maja võtmed kostjatele üle samal kuupäeval.

3. 02.02.2005 toimus aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas tulekahju, mis sai alguse

saunast. Tulekahju sai alguse kostja I tegevusest, kes küttis sauna temperatuuri 100

kraadini, viskas leili ning läks seejärel tuppa puhkama, kontrollimata, kas ahjus olev tuli

on kustunud, mida kostja I on oma seletuskirjas ka tunnistanud.

4. Tulekahju toimumise ajal oli maja valmimisjärgus ning majas toimusid viimistlustööd, sh

sauna ja selle küttesüsteemi viimistlustööd, millest kostjad olid teadlikud. Tulekahjus sai

maja olulisi kahjustusi: hävisid maja põhikarbi külge plokistatud abiruumide plokk, kus

asusid saun ja katlamaja, katusekorrus ja elektripaigaldus, kahjustada sai maja otsasein,

ruumide siseviimistlus. Maja taastamine on ehituslikult võimalik ja otstarbekas. Maja

tulekahjueelse seisundi taastamiseks oli vaja eemaldada tekkinud praht, ruumides

konstruktsioonide katted ja kõrvaldada konstruktsioonides kasutuskõlbmatuks muutunud

materjalid. Põlenud maja kaitsmiseks ilmastiku vastu tuli hagejal katusekate välja

vahetada, mille maksumus oli 76 585 krooni, millise tegevuse vajalikkust ja mõistlikkust

kinnitas asjatundja. Ehitustööde kogumaksumuse kuludeks on 222 876 krooni. Seega

kulub ja on kulunud maja taastamiseks kokku 299 485 krooni. Kahju suuruse arvestamisel

on hageja lähtunud OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnangust.

5. 15.09.2006 esitas hageja kostjatele pretensiooni, milles palus vabatahtlikult tekitatud

kahju hüvitada (tlk 9-10). Kostjad pretensioonile ei reageerinud. Hageja on arvutanud

viivist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 perioodi 01.02.2005-29.01.2008 eest summas 87 415

krooni.

6. Hageja ei andnud kostjatele nõusolekut sauna kütmiseks, samuti oli sauna uks lukustatud

ning isegi, kui nõusolek oleks antud, ei mõjutaks see hagi rahuldamist ja kahjude

hüvitamist, kuna nõusoleku saamisel pidid kostjad teadma, et sauna kütmisel ei või nad

käituda vastutustundetult. Kostjad on kohustatud tulekahjuga tekitatud kahjud hagejale

hüvitama, sõltumata sellest, kas kahjude hüvitamisel tuleb lähtuda lepingulisest- või

deliktilisest vastutusest. Kostjate kohustuste rikkumine ehk õigusvastane tegu seisnes

eelkõige sauna loata kasutamises, selle ülekütmises ja selle järelvalveta jätmises. Kostjad

pidid aru saama, et ilma omaniku kohalolekuta ei saanud/tohtinud kostjad sauna kütta, kui

aga alustasid kütmist, siis tulnuks seda teha üksnes järelvalvet teostades ja sauna

ülekütmist vältides. Maja väidetav mittenõuetekohane ehitamine ei olnud hagejale

tekitatud kahjude põhjuseks, sest kui kostjad oleksid oma järelvalvekohustusi

nõuetekohaselt täitnud ja sauna kütnud samal moel nagu seda oli varem teinud hageja, ei

oleks tulekahju tekkinud. Hagejal ei oleks tekkinud kahjusid, kui kostjad ei oleks sauna

3

üldse kütnud. Antud juhul ei ole tegemist ehitusvaidlusega, vaid kahjuhüvitamise

nõudega.

7. Hageja leppis kostjaga II kokku kassi eest hoolitsemise ning kostjad ei ole eitanud asjaolu,

et võtmete üleandmisele eelnes hageja ja kostja II vahel vastavasisuline kokkulepe.

Kuivõrd hagejale kuuluvat maja kasutasid mõlemad kostjad, on nad oma tegevusega

kinnitanud nõustumuse hageja kodu järelvaatamiseks ning seega on mõlemad kostjad

käsundisaajad

hagejaga

sõlmitud

käsunduslepingust

tulenevalt.

Maja

võtmete

üleandmisega 29.01.2005 sai otsese valduse kostja II, kes on tulenevalt VÕS § 620 lg 2

käsundisaajana ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kostja II enda

hoolsuskohustust ei täitnud, kuna andis hageja maja võtmed üle kostjale I, kelle tegevuse

tulemusena tekkis käsundiandja varale kahju, mida oleks hoolsuskohustuse täitmise korral

olnud võimalik ennetada. Kostja II hoolsuskohustusega ei ole kooskõlas hageja sauna

kasutamine enda tarbeks, kuna käsunduslepingust tulenevalt oli kostjal II õigus ja

kohustus üksnes hoolt kanda kassi eest. Kuigi hoolsuskohustuse rikkumisena on käsitletav

juba võtmete usaldamine kostjale I, on kostjale II TsÜS § 132 lg 2 kohaselt omistatav ka

kostja I hoolsuskohustust rikkuv tegevus, kuna kostja II kasutas kostjat I enda kohustuste

(kassi hooldamine) täitmisel ning sauna süttimine on seotud nimetatud kohustuse

täitmisega. Kostja II hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjeks oli tulekahju puhkemine ning

kahju tekitamine. Kostja II lepingulise kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, kuna ei ole

põhjustatud vääramatust jõust. Seetõttu nõuab hageja tekitatud kahju hüvitamist VÕS §

115 lg 1 alusel. Hageja nõude ulatuseks on vastavalt VÕS § 132 lg-le 3 asja parandamise

mõistlikud kulud. Samuti kuuluvad vastavalt VÕS § 128 lg-le 3 hüvitamisele kahju

vähendamiseks tehtud mõistlikud kulutused katusekatte parandamiseks.

8. Juhul, kui kohus leiab, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud kokkulepet ei ole võimalik

tõlgendada käsunduslepinguna, palub hageja kahjunõude kostja II vastu rahuldada VÕS §

1045 lg 1 p-i 8 alusel. Kostja II andis võtmed üle kostjale I, kelle tegevuse tulemusena

tekkis tulekahju ning hagejal tekkis kahju. Samuti ei teostanud kostja I järelevalvet kostja

II tegevuse üle. Kostja II tegevus ja tegevusetus on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud

kahjuga, kuna ilma kostjale I majja sissepääsu võimaldamata ja järelevalve teostamata

jätmiseta, ei oleks tulekahju puhkenud. Seega on täidetud delikti objektiivne teokoosseis.

Kostjal II oli lepinguväline kohustus arvestada hageja huvide ja õigustega. Järelevalve

mitteteostamine kostja I tegevuse üle kujutab endast hageja huvide kaitsekohustuse

mittejärgimist. Kostja II tegevusetuse tulemusena osutus kostjal I võimalikuks hageja

maja kasutamine isiklikuks otstarbeks. Alles valmimisjärgus maja sauna kütmine ilma

eelnevate instruktsioonide, omaniku teavitamise ja ülevaateta sauna ehituslikust seisundist

ning ohutusest on kindlasti vastuolus heade kommetega, arvestades kokkuleppe sõlmimise

eesmärki. Võtmete üleandmine kostjale I kujutab heade kommete vastast tahtlikku

tegevust, kuna hageja ja kostja II vaheline kokkulepe andis kostjale II õiguse üksnes kassi

hooldamiseks. Samuti on heade kommete vastane kostja II poolne järelevalve

mitteteostamine, kuna tegevusetus pidi olema kostja II teadlik valik, mistõttu ka tahtlik

tegevusetus. Kostja II vastutab hagejale tekitatud kahju eest ka VÕS § 1054 lg 2 alusel

kostja I õigusvastase tegevuse tõttu. Kostja II kasutas kostjat I enda kohustuse täitmiseks

ning kahju tekitamine sai võimalikuks seoses selle kohustuse täitmisega. Seetõttu vastutab

tekitatud kahju eest kostjaga I samal alusel ka kostja II. Kostjad I ja II vastutavad seetõttu

VÕS § 137 lg 1 kohaselt tekitatud kahju eest solidaarselt.

9. Harju Päästeteenistuse tuleohutuse osakonna 03.03.2005 vastus ei ole antud asjas

asjakohane tõend. Käesolevas asjas tuleb anda vastus muuhulgas õiguslikule küsimusele,

kas kostjatelt nõutav tegevus, järelevalve ahju üle ja ülekütmise vältimine, hoidnuks

tulekahju tekkimise ära või mitte. Päästekeskus ei anna objektiivset hinnangut kostjate

kohustusele ega nende sisule, mistõttu ehitusvigade konsulteerimist ja viidet

4

ehitusstandartidele ei saa pidada tähendust omavaks infoks käesolevas asjas. Ühtlasi ei ole

see ka usaldusväärne tõend, kuna arvamus on kujundatud ilma sündmuskoha piltidele

tuginemata. Põhja-Eesti Päästekeskuse Menetlusbüroo 10.09.2007 õiendi kohaselt oli

tulekahju põhjustatud saunaahju kütmisega, puudusi ei tuvastatud.

10. Kahjude hüvitamisel tuleb lähtuda OÜ Ehitusekspert 11.04.2005 eksperthinnangust, mitte

kuludokumentidest. Ei oma tähendust asjaolu kui palju ja millises ulatuses on hageja oma

elamut taastama asunud. Kahju jääb kahjuks ja juhul, kui kohus leiab, et hagejale tekkinud

kahju ja kostjate tegevuse vahel on põhjuslik seos ning esineb kostjate süü, siis peavad

kostjad hagejale hüvitama kahju täies ulatuses, mitte ainult käesoleva hetkeni kantud

kulutused. Antud juhul on kahjuhüvitisena taastamiseväärtuse väljamõistmise eelduseks

kahjustunud elamu taastamise õigus ja võimalus. Elamu taastamine endisel kujul on

võimalik ja selleks tuleb kostjatel hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks

endisesse seisukorda. Asja kahjustamise korral ei ole kahjuhüvitise kindlaksmääramisel

oluline, kas soovitakse kinnisasja endist koosseisu tegelikult taastada või mitte või kas

elamu taastamine kinnistu võõrandamise tõttu on võimalik või mitte. VÕS § 132 lg 3

kohaselt on isikul õigus nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja parandamise mõistlikke

kulusid ja selle kõrval asja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist. Seetõttu ei tule

üldjuhul hüvitada mitte isiku vara väärtuse vähenemine, vaid kahju, mis seisneb endise

olukorra taastamiseks vajalikes kuludes.

Kostjate vastuväited

11. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta hagi rahuldamata.

12. Hageja palus enda äraoleku ajal kostjal II kanda hoolt kassi eest aadressil xxxxxxxxxx,

xxxxxx asuvas majas. Kostjad said võtme 29.01.2005 hilisõhtul, mis jäeti kamina äärele,

kuna kostja II juba magas sellel ajal. Seega anti võti mõlema kostja valdusesse.

13. Hageja lubas neil kasutada sauna. Hageja on ka ise varasemalt sauna kütnud ja ka kostjad

on hageja saunas käinud. Eelnevalt hageja juures saunas käies ei viidanud kostjatele

miski, et saun oleks olnud pooleli või sellises seisus, et seda ei või eesmärgipäraselt

kasutada. Hageja ehitatud maja ja selle küljes asuv saun olid ehitatud ilma ehitusloata ja

ehitustööd olid läbi viidud mittenõuetekohaselt, mis oli ka tulekahju põhjuseks. Seda

tõendab Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus

Põhja Politseiprefektuuri järelpärimisele, kus selgitatakse, et tulekahju oletatavateks

põhjusteks olid ehitusvead kütteseadmetes.

14. Hageja on kostjate vastu esitanud põhjendamatu hagi. Hageja pahausksus seisneb sellest,

et hageja esitas kostjate vastu hagi, teades, et tulekahju põhjuseks olid ehitusvead ning

jättes antud info avaldamata. Samuti näitab hageja pahausksust asjaolu, et hageja väitel

andis hageja võtmed üle kostjale II. Solidaarse kahjunõude ongi hageja püüdnud

konstrueerida tuginedes sellele nagu ei oleks hageja kostjale I võtmeid andnud ja kostja I

sai võtmed oma valdusesse üksnes kostja II hooletuse tõttu, millest tuleneb üheselt, et

kostja II vastu ei oleks hagejal nõuet isegi mitte siis, kui kostja I osas nõue eksisteeriks.

Samas on selge, et ka kostja I vastu ei saa hagejal nõuet olla. Ei saa eeldada, et saunas

käies kustutatakse iga kord kerise alt tuli, kuna saunas käiakse sageli mitu korda. Samas ei

puutu saunakerise all olnud tuli üldse asjasse, kuna tulekahju põhjused olid hoopis

viimalõõri juures, kust soojus oli vale ehituskonstruktsiooni ja nihkunud isolatsiooni tõttu

üle kandunud hoone puitkonstruktsioonidele, mida kostja I ei saanud ette näha. Kostja I ei

ole pannud toime õigusvastast tegu. Saunaahju eesmärgipärast kasutamist ei saa lugeda

õigusvastaseks teoks. Samuti ei ole õigusvastaselt käitunud kostja II, mis võiks olla

aluseks kostjalt II kahju nõudmiseks. Kostjad ei saa vastutada selle eest, et hageja oli

ehitanud ebaseadusliku elamu ja sellesse ehitusnormidele mittevastava sauna.

5

15. Isegi nõude põhjendatuse korral on hageja viidatud kahjusumma tekkinud tegelikust

kahjust suurem. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks reaalse kulu

kandmist. Hageja on püüdnud oma nõuet tõendada ainult OÜ Ehitusekspert 11.04.2005

eksperthinnanguga, mis annab ligikaudse ja eeldatava hinnangu sellele, kui palju võiks

eelduslikult raha kuluda hoone kahjustatud osa taastamiseks. Kuivõrd kuludokumente ei

ole hageja esitanud, siis ei saa eeldada, et hageja on vastava kulu ka ise kandnud, kuna

asjas võivad eksisteerida tõendid, et sauna küttesüsteem oli ehitatud valesti, siis võis

hageja pöörduda oma kahjunõudega ka ehitaja vastu, kes kulud likvideeris või ei saa

välistada, et hageja hoone oli kindlustatud, mistõttu võis kindlustus kahju hüvitada.

16. Kui hageja leiab, et kostja I vastutab otse lepingulisel alusel, siis jääb kostjatele

arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel suunab hageja oma nõuda kostja II vastu. Kostjad

ei nõustu, et nõusoleku olemasolu või puudumine ei mõjuta hagi rahuldamist. Hageja

nõusoleku olemasolu tõendab seda, et kostja I ei käitunud sauna küttes omavoliliselt, vaid

õiguspäraselt omades selleks omaniku luba. Juhul, kui kostjal I vastavat luba poleks

olnud, võiks tulla analüüsimisele küsimus, kas kostjal I oli õigus eeldada, et elamus olev

saun on ikka töökorras. Seega ei suurt tähtsust asjaolu, et hageja lubas sauna kütta ja

näitas, kus asuvad küttepuud. Samas jääb kostjatele selgusetuks, millele tuginedes väidab

hageja, et sauna köeti üle. 100 kraadini sauna kütmine on tavapärane.

17. Hageja ei suuda otsustada, millisel alusel kostjad peaksid kahju hüvitama, kas

lepingulisest või deliktilisest vastutusest. Ühest küljest märgib hageja, et nõusolek sauna

kütmiseks ei oma tähtsust, kuid teisest küljest märgib, et loata saunakütmises väljendub

kostja I käitumise õigusvastasus.

18. Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus on

objektiivne ning asjakohane tõend ja selgitab üheselt tulekahju põhjuseid. Nimetatud

tõend on hagejale ebasobiv, kuna paljastab hagiavalduses toodud väärad ja poolikult

esitatud asjaolust. Kostjatele teadaolevalt käis menetlusbüroo juhtivinspektor E. Külmallik

pärast tulekahju kohapeal, kus ta koostas ka vastava skeemi, mis ei oleks võimalik ilma

sündmuskohta nägemata. Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna

03.03.2005 vastus on oluliselt detailsem, kui Põhja-Eesti Päästekeskuse Menetlusbüroo

10.09.2007 õiend.

19. Kostjad ei nõustu sellega, et maja mittenõuetekohane ehitamine ei olnud hagejale

tekitatud kahjude põhjuseks. Kui hageja teadis, et saunal esinevad puudused, mille tõttu

leiliruumist muidu normaalseks peetav temperatuur 100 kraadi hageja sauna süütab, oleks

hageja pidanud kostjat I hoiatama, mida hageja ei teinud ja seda ei saanud kostja I

eeldada, et saunal esinevad mingid puudused. Elamu tuleohutuse nõuetele vastavuse

riisikot kannab igal juhul omanik. Ajassepuutumatud on hageja viide, et kostjad teadsid

suurepäraselt, et hageja maja ehitustööd olid alles pooleli, kuivõrd hageja andis ise loa

sauna kütta. Kostjad juhivad ka tähelepanu, et OÜ Ehitusekspert 11.04.2005

eksperthinnangust selgub, et saun valmis 2003, seega oli saun valmis kaks aastat enne

põlengut.

20. Kostjad ei nõustu hagejaga, et lähtuda tuleb ekspertiisis märgitust, mitte reaalsetest

kuludest. Juhul, kui kostjatelt välja mõista rahasumma lähtuvalt ekspertiisist, siis ei oleks

kindel, kas vastav summa kulutatakse just endise olukorra taastamiseks. Kostjad märgivad

ka, et ei saa eksperthinnangus märgitud summa osas seisukohta võtta, kuna

kohtumaterjalide hulka ei ole lisatud eksperthinnangu lisasid, kust vastava summa

kujunemine nähtuks. Kostjad ei nõustu eksperthinnangus toodud summaga, kuid

vastuväidete esitamiseks peaks olema võimalik kontrollida selle kujunemist.

21. Hageja esitatud kuludokumentidega on selgelt ja ühemõtteliselt tõendatud kahju 18 284,80

krooni ning juhul, kui hageja tõendab, et hagejale kuuluvad või kuulusid pangakaardid,

mille number lõppeb, kas xxxx või xxxx ning tõendab täiendavalt osade arvete maksmise,

6

siis võib lugeda aktsepteerituks täiendavalt 63 285 krooni. Summas 98 307,49 krooni

esitatud arveid ei saa kostjad aktsepteerida, kuna hageja ei ole arvete saajaks, vaid on

kolmandad isikud. Tõendatud ei ole arve tasumine ja sellelt nähtuvad hoopis kolmanda

isiku volitatud andmed ning kuna arvel kajastub ainult lambi pirn või majapidamistarbed.

Samuti olid osad arved loetamatud. Kostjad toovad esile ka, et esitatud arved on perioodist

18.02.2005-17.05.2005, peale mida ei ole rohkem kuluarveid. Seega on hageja tööd

planeeritud osas lõpetanud, kuivõrd ei ole usutav, et pärast 2005.a maid ei ole hageja

enam vahendeid leidnud, et remonti lõpetada. Kinnistusraamatust nähtuvalt on hageja

25.06.2006 koormanud kinnisasja summas 1 200 000 krooni hüpoteegiga Nordea Bank

Finland Plc kasuks, mis viitab täiendava finantskohustuse võtmisele. Isegi eeldades

esitatud arvete õigsust on ilmne, et hageja on tulekahju tagajärgede likvideerimise

lõpetanud juba 2005.a mais ning vastavate tagajärgede kõrvaldamine ei ole läinud

maksma enam kui 172 201,20 krooni, mitte aga 299 485 krooni koos viivisega.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

22. 08.10.2010 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I

hageja kasuks välja kahju 299 485 krooni, viivise 87 415 krooni ja viivise protsendina

põhinõuetelt alates hagi esitamisest, so 30.01.2008 kuni põhinõuete täitmiseni. Kohus

jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja

menetluskulud 100% ulatuses ning hagejalt kostja II menetluskulud 100% ulatuses.

23. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt

lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja

aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Poolte vahel puudub vaidlus,

et 29.01.2005 pöördus hageja elukaaslane telefoni teel kostja II poole palvega kanda hoolt

kassi eest aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx asuvas majas, ajal, mil ta koos hagejaga viibib

puhkusel. Kostja II nõustus ning hageja ja ta elukaaslane viisid maja võtmed sama päeva

hilisõhtul kostjale II. Kuna kostja II oli juba magama läinud, siis jätsid võtmed kostjate

elukohas oleva kamina äärele. Samal õhtul peeti kostja I sünnipäeva. Tuginedes

eeltoodule asus kohus seisukohale, et kostja II ja hageja oma esindaja kaudu sõlmisid

käsunduslepingu, mille sisuks oli kassi toitmine hageja äraolekul. Kohtuistungil leidis

kostjate selgitusega tõendamist, et kassi käis tegelikult toitmas kostja I, kes selleks

hagejalt otsest käsundit ei saanud, kuid keda volitas kostja II. Eeltoodu põhjal asus kohus

seisukohale, et käsundisaaja kostja II täitis käsundilepingust tuleneva kohustuse st toitis

kassi oma volitatud isiku kaudu. VÕS § 620 lg 1 ja 2 sätestavad, et käsundisaaja peab

käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku

hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele

käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale.

Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima

üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Kohus asus seisukohale, et seoses

käsunduslepingu täitmisega hagejale kahju ei tekitatud. Kass toideti kostjate poolt nii, et

kass hagejate koju saabumisel oli täie tervise juures. Kohus ei tuvastanud kostja II

tegevuses käsundi täitmisel VÕS § 620 sätestatud rikkumisi, mistõttu kostja II ei ole

lepingut rikkunud ja puudub alus kostja II suhtes hagi rahuldamine tulenevalt

käsunduslepingust.

24. Puudub vaidlus, et 02.02.2005 toimus aadressil xxxxxxxxxx, xxxxxx hagejale kuuluvas

majas tulekahju, mis sai alguse saunast, mida kostja I eelnevalt küttis. Vastavalt

paikvaatluse ajal antud poolte selgitustest selgus, et kassi toitmiseks oli vaja siseneda

ainult esikusse, kuid sauna kasutamiseks oli vaja võtmeid, et siseneda sauna, katlaruumi ja

vesi peakraanist lahti keerata. Ruumi võtmed asusid toas kaminal, kust kostja need ka

võttis. Vaidlust ei ole, et 02.02.2005 toimunud tulekahjus sai maja olulisi kahjustusi:

7

hävisid maja põhikarbi külge plokistatud abiruumide plokk, kus asusid saun ja katlamaja,

katusekorrus ja elektripaigaldus, kahjustada sai maja otsasein, ruumide siseviimistlus.

Seega põhjustati hagejale kahju. Hageja elamul puudus kindlustus.

25. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 1043 kohaselt

teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise

isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise

deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest

üksnes, siis kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui

seaduses ei sätesta teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi

temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille

määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku omadusi. Kahjude hüvitamise kohustus

väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi.

Tehakse midagi, mis ei ole lubatud või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse

kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide

rikkumine.

26. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu:

1. seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud

kahju; 2. kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju

tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3. kahju peab olema

tekitatud õigusvastaselt; 4. kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või

hooletuse tõttu. Seadus seob vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuga. Samas

aga kahju tekitamisest tulenev kohustus tekib ainult siis, kui kahju tekitanu õigusvastase ja

süülise käitumise ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos.

Põhimõte seisneb selles, et tegevus on kahju tekitamise seisukohalt siis kausaalne, kui

selle tegevuse mittetoimumisel langeks ära negatiivne tagajärg (kahju). VÕS § 1045 lg 1

p 5 ja 8 sätestavad, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega või heade kommete

vastase tahtliku käitumisega. Eeltoodud eelduste tõendamiskoormis lasub hagejal. VÕS §

1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole

kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

27. Pooled vaidlevad, kas kostjad vastutavad tulekahju tekitamise eest ning kas kostjate poolt

sauna kütmine oli õigusvastane. Vaidlust ei ole selles, et kostja II sauna ei kütnud ja

saunas ei käinud. Seega kostja II ei ole hagejale kahju tekitanud, mis välistab kostja II

osas deliktiõigusliku süülise vastutuse, seega ka hagi rahuldamise. Vaidlust ei ole selles, et

kostja I läks 02.02.2005 kella 20.00 ajal kassi toitma ja pani ka sauna kütte ning küttis

sauna u 100 kraadini ja läks sauna. Peale leili võtmist läks kostja tuppa puhkama ning

sauna tagasi minnes põles juba suitsutoru ümbert leiliruumi vooderlaud. Põhja-Eesti

Päästekeskuse menetlusbüroo 10.09.2007 õiendi kohaselt oli oletatav tulekahju

tekkepõhjus saunaahju kütmine. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja I

tegevus on kahju tekkimise põhjuseks, st kui kostja ei oleks sauna kütnud, ei oleks hageja

saun ära põlenud ja sellega hagejale kahju põhjustatud.

28. Hageja ei tunnista kostjatele sauna kasutamiseks loa andmist. Tunnistaja J. B kinnitab

seda oma ütlustega. Samas on tegemist hageja elukaaslasega, kellel on ilmselt huvi

lahendi tulemi vastu. Tunnistaja A. B ütlustest ilmneb, et ta mäletab täpselt sauna

kasutamiseks loa andmist hageja poolt. Samas tunnistaja ei kuulnud käsundi sisu (millal

kuidas kassi toita) kuigi kõnelus oli samal ajal. Selline selekteeritud kuulmine ei ole

8

millegagi põhjendatud. Tunnistaja on kostja II venna elukaaslane, kellel on ilmselt huvi

lahendi tulemi vastu. Tunnistaja J. B kinnitas, et enne lahkumist keeras vee peakraanist

kinni ja lukustas katlamaja, võtmed asusid toas kaminal. Katlamajja sisenemine ja vee

lahti keeramine oli sauna kasutamise eelduseks. Tunnistaja A. B ütlustest ilmnes, et

hageja ega ta elukaaslane ei rääkinud, millised kraanid vaja lahti keerata või kus asuvad

võtmed. Tunnistaja J. B ütlused omavad suuremat kaalu, kui tunnistaja A. B ütlused.

Eeltoodut seisukohta kinnitab ka Põhja Politseiprefektuuri tunnistaja R. H ülekuulamise

protokollis märgitu, mille kohaselt kostja II vend R. H väitis, et hageja ei keelanud

kostjatele sauna kütmist, mis ei ole samastatav loa andmisega. Hageja ei saanud käsundi

andmise ajal loetleda kõiki tegevusi, mis nende majja sisenemisel oleks olnud keelatud.

Käsund on konkreetse tegevuse tegemiseks, mitte keelatud tegevuste loetelu. Hageja

esitas kohtule R. H 21.02.2005 seletuse, mille kohaselt viibis R. H 29.01.2005 kostja I

sünnipäeval ning kuna oli alkoholijoobes, siis ei mäleta toimunust midagi. Eeltoodu tõend

iseloomustab reaalset situatsiooni. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et esitatud

tõenditega ei ole tõendatud, et kostjale I oleks sauna kasutamiseks luba antud. Kuna

kostjal I puudus luba sauna kasutamiseks, siis on kostja I käitumine õigusevastane.

29. Vastavalt Harjumaa Päästeteenistuse tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005

vastusele oli tulekahju oletatav põhjus ehitusvead kütteseadmetes. Saunaruumi ja selle

kütteseadmete ehitamisel ei ole järgitud hea ehitustavana kuni 2004.a kasutusel olnud

„Eesti Projekteerimisnorme“ EPN 10.1; 10.4; 10.5, mille tagajärjel tekkis saunaruumis

tulekahju. Riigiprokuratuuri 29.04.2005 määruse kohaselt on Harjumaa Päästeteenistuse

tuleohutuse järelevalve osakonna 03.03.2005 vastus tulekahju tekkimise põhjuste kohta

objektiivne ja antud saunaruumis toimunud tulekahju jälgedele ja skeemile tuginedes.

Maardu Linnavalitsuse arhitektuuri ja maakorralduse osakonna 10.03.2005 tõendi

kohaselt on xxxxxxxxxx/xxxxxxxxxx asuvale aianduskrundile koostatud ehituprojekt

aiamaja, ehitusaluse pinnaga 66,3 m2, püstitamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja maja oli

tulekahju ajal lõpetamata ehitis. Kostjate selgitusest ilmneb, et kostjale I oli teada, et

hageja maja sh saun ei olnud lõplikult valmis. Seega kostja I kasutas ehituslikult pooleli

olevat asja. Lõpetamata ehitise kasutamisel võttis kostja I endale riski tagajärgede osas.

Hageja poolt varasemalt sauna kasutamine ei õigusta kostja I poolt loata pooliku sauna

kasutamist. Kuna ehitis ei olnud lõpuni ehitatud ega ametlikult vastu võetud ja

kasutusluba antud, siis ei oma ka tähtsust ehitusvigade olemasolu. Välistatud ei ole, et

ehitise vastuvõtmise käigus oleks ehitusvead avastatud. Eeltoodule tuginedes on kostja I

põhjustanud kahju hooletusest.

30. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja

soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või

kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb

väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 132 lg 3

alusel, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud

kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega

võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 1. VÕS § 136 lg 1 sätestab, et kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava

rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju

hüvitamine perioodiliste maksetena.

31. Pooled vaidlevad kahju suuruse üle. Hageja palub kostjatelt välja mõista kahju 299 485

krooni ja leiab, et kahju suurus on tõendatud OÜ Ehitusekspert 11.04.2005

eksperthinnanguga, milles on loetelu tulekahjus hävinud asjade kohta ja tulekahjust

tingitud kahjustuste likvideerimiseks tehtav rahaliste kulutuste kalkulatiivne suurus.

Kostjad leiavad, et kahju hüvitamisel ei saa lähtuda eksperthinnangust, vaid lähtuda tuleb

9

kuludokumentidest, kuna vastasel juhul ei ole kindel, kas summa kulutatakse just endise

olukorra taastamiseks. Kostjad leidsid veel, et eksperthinnangule ei ole lisatud lisasid.

Hageja on esitanud kuludokumendid kokku summas 172 101,20 krooni. Kostjad leiavad,

et hageja esitatud kuludokumentidega on selgelt ja ühemõtteliselt tõendatud kahju

18 284,80 krooni ning juhul, kui hageja tõendab, et hagejale kuuluvad või kuulusid

pangakaardid, mille number lõppeb, kas xxxx või xxxx ning tõendab täiendavalt osade

arvete maksmise, siis võib lugeda aktsepteerituks täiendavalt 63 285 krooni. Summas

98 307,49 krooni esitatud arveid ei saa kostjad aktsepteerida, kuna hageja ei ole arvete

saajaks, vaid on kolmandad isikud, ei ole tõendatud arve tasumist ja sellelt nähtuvad

hoopis kolmanda isiku volitatud andmed ning kuna arvel kajastub ainult lambi pirn või

majapidamistarbed. Samuti olid osad arved loetamatud.

32. Kahju suuruse määramisel tuleb aluseks võtta OÜ Ehitusekspert 11.04.2005

eksperthinnangus märgitud endise olukorra taastamiseks tehtav kulu, seega 299 485

krooni. Kahju hüvitamiseks ei pea esitama eksperthinnangus nimetatud summa ulatuses

kuludokumente, mistõttu ei oma tähtsust esitatud kuludokumentidel saaja nime

puudumine, arvekonto omaniku tuvastamine ja kolmanda isiku poolt ostetud materjalid.

Paikvaatluse käigus selgus, et hageja ei ole lõpetanud veel kõiki endise olukorra

taastamiseks tehtavaid töid, st saun ei ole kasutuses, kuna puudub vesi ja elekter. Hageja

selgitus, et taastamistööde lõpule viimiseks ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, on veenev.

Rahaliste vahendite olemasolu ei tõenda kinnistule hüpoteegi seadmine panga kasuks.

Kohus asus seisukohale, et hageja elamu tulekahjus saadud kahjustuste (maja põhikarbi

külge plokistatud abiruumide plokk, kus asusid saun ja katlamaja, katusekorrus ja

elektripaigaldus, maja otsasein, ruumide siseviimistlus) taastamine on rahaliselt kulukas ja

kooskõlas eksperthinnangus märgituga.

33. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus pidas põhjendatuks viivise arvestuse alates

01.02.2005, see on ajast, mil kostjale I on selge, et tema tegevuse tulemusel on hagejale

põhjustatud kahju. Kooskõlas VÕS § 113 lg 1 pidas kohus põhjendatuks kostjalt I välja

mõista seisuga 29.01.2008 viivis 87 415 krooni ja edasi viivis kuni kohase täitmiseni.

34. Kooskõlas TsMS § 162 lg-tega 1, 2, 3 jättis kohus hageja menetluskulud 100 % ulatuses,

sealhulgas riigilõivu, kostja I kanda ja kostja II menetluskulud 100% ulatuses hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

35. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, millega kohus rahuldas

hagi kostja I vastu ja palub maakohtu otsuse selles osas tühistada ning teha asjas selles

osas uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata või saata asi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda.

36. Maakohus on leidnud, et käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist hageja poolne loa

andmine sauna kasutamiseks. Kohus on teinud täiesti väära järelduse asjaolust, et sauna

vesi oli kinni keeratud ning selle avamiseks tuli omakorda avada tehnilise ruumi uks.

Asjaolu, et sauna vesi oli kinni keeratud ning selle avamiseks tuli leida tehnilise ruumi

võti (jääb selgusetuks, kust pidi kostja I teadma, et kaminasimsil on just tehnilise ruumi

võti), on kostja seisukohti kinnitav. Arvestades, et sauna kasutamine oli takistatud niivõrd

mitmete teguritega, viitaks nende ületamiseks jõupingutuste tegemine isiku mingile

patoloogiale, sest sauna kasutamine ei ole ilmselgelt selline hüve, mis kaaluks üles

10

vastava hüve saamiseks vajaliku antisotsiaalse käitumise ja üldiste eetikanormide

rikkumise. Ei ole usutav, et luba omamata tooks isik kaasa veel ka oma lapse.

37. Kohus on vääralt hinnanud tunnistajate ütlusi. Puuduvad objektiivsed ja kontrollitavad

põhjused kahtlemaks A. B sõnades. Samas on selge J. B otsene huvi hagi rahuldamise

vastu, mis selgitab tema ütluste kokkulangemist hageja positsiooniga. Selgusetuks jääb,

millisel objektiivsel ja kontrollitaval põhjusel kohus leidis, et tunnistaja J. B ütlused

omavad suuremat kaalu kui tunnistaja A. B ütlused. Kohus on ka vääralt hinnanud

dokumentaalseid tõendeid, s.o kriminaalasjas 05237600331 A. B ja R. H poolt antud

ütlusi. Puudub vaidlus, et nii hageja kui ka J. B olid reaalsest situatsioonist lähtuvalt

alkoholi tarvitanud, kuid ometi kuulati J. B üle ja tema ütlustega arvestati. Samas jäeti

arvestamata ainsa isiku, A. B, ütlustega, kes polnud alkoholi tarvitanud. R. H

ülekuulamata jätmisega kohtles kohus pooli ebavõrdselt.

38. Kahju põhjustav asjaolu eelnes ajaliselt kostja I poolt sauna kasutamisele. Tulekahju

põhjuseks on vastava ala eksperdi poolt üheselt esile toodud ehitusvead kütteseadmetes,

mitte ei saa selleks lugeda hageja loal sauna eesmärgipärast kasutamist kostja I poolt. Ka

maakohus on otsuses möönnud, tuginedes Riigiprokuratuuri 29.04.2005 määrusele, et

Harjumaa Päästeteenistuse 03.03.2005 tõend on objektiivne. Nimetatud tõendist nähtub

üheselt, et tulekahju põhjuseks oli asjaolu, et ehitis oli ehitatud valesti. Kuna kostjale anti

luba sauna kasutamiseks, siis ei tekkinud tal isegi kahtlust, et saun ei ole töökorras.

Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kostja I oleks rikkunud tavaliselt eeldatavat hoolsust

sauna kütmisel või, et kostja I ei oleks sauna kütmise juures vastavat hoolsust üles

näidanud. Juhul, kui saun oleks olnud õigesti ehitatud, siis ei oleks mingit tulekahju ka

tekkinud. Käesoleval juhul omab suurt tähtsust asjaolu, et hageja saun oleks asjaoludest

nähtuvalt varem või hiljem ehitusvigade tõsidust arvestades ehitusvigadest lähtuvalt

põlema läinud, ükskõik kes oleks sauna kütjaks olnud. Seega on ehitusvigadega

kütteseadme ehitamine ajaliselt varajasem sündmus, kui kostja I poolt sauna kütmine.

Sellest lähtuvalt oleks kahjulik tagajärg saabunud ka ilma kostja I teota ning seega pole

kostja I tegu kahju põhjuseks. Ehitusvea näol oli tegemist varjatud puudusega. Faktiliselt

oli saun valmis ehitatud, see oli kasutuses ning seda oli kasutatud isegi siis, kuid kostjad

olid hagejal külas käinud. Kahju otsene põhjus, sõltumata kostja I tegevusest, oli valesti

ehitatud kütteseadmed, mille eest ei saa vastutust kanda kostja I, vaid vastavalt ehitaja

ning ehitise omanik, s.o hageja. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda

kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid

niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või

sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Päästeseaduse § 251 p 1 kohaselt on objekti

omanik kohustatud tagama objekti tuleohutuse ja p 2 näeb ette, et objekti omanik on

kohustatud peatama objekti kasutamise, tegevuse või seadme töö, kui nende jätkamine

põhjustab tulekahju tekkimise ohu.

39. Samuti ei saa nõustuda väljamõistetud kahju suurusega. Hagejad pole kulude reaalset

kandmist tõendanud. Kohus on lähtunud üksnes eksperthinnangust. Kostjalt I on võetud

ära võimalus kontrollida või vaielda vastu vastava summa kujunemisele. Kostjat oleks

tulnud kutsuda juba ekspertiisi tegemise juurde, mida aga ei tehtud. Kohus ei arvestanud

VÕS § 127 lg 5, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja

arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui

kulu on reaalselt kantud, siis puudub VÕS § 127 lg 1 arvestades igasugune põhjendus,

miks võtta arvesse eelduslik maksumus tegeliku maksumuse asemel. Kostjale I teada

olevalt ei olnud hagejal enne tulekahjut II korrus välja ehitatud ning selle maksumuse osas

soovib hageja ilmselgelt alusetult kostja I arvel rikastuda.

11

40. Kostja I esitas apellatsioonkaebuses taotluse viivise vähendamiseks, kuna hageja on

pannud nõude maksma viimasel hetkel enne aegumist.

Hageja vastuväited

41. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja I kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

42. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

lõppjärelduses muutmata, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb materiaalõiguse eksliku

kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu osaliselt muuta. Hagi rahuldamisel tuleb

TsMS § 657 lg 1 p-i 2¹ alusel arvestada ka ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Kuna

hageja ja kostja II ei ole apellatsioonkaebust esitanud, kontrollib ringkonnakohus

maakohtu lahendi paikapidavust üksnes kostja I suhtes hagi rahuldamise osas. TsMS §

651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

43. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et sauna kasutamise kokkuleppe olemasolu

hageja ja kostjate vahel ei ole tõendamist leidnud. Tunnistajatena üle kuulatud J. B ja A. B

on andnud ühe ja sama vestluse kohta vasturääkivaid ütlusi. J. B on kinnitanud, et

kokkulepet sauna kasutamiseks hageja kostjatele ei andnud, A. B aga mäletab enda väitel

hageja poolt kostjatele sellekohase ettepaneku tegemist. Maakohus on omistanud J. B

ütlustele suuremat kaalu, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole kummagi tunnistaja

ütlused usaldusväärsed. Mõlemad tunnistajad on pooltega seotud isikud – hageja on

tunnistaja J. B elukaaslane (tl I kd, tl 93) ning kostja I on tunnistaja A. B elukaaslase õe

mees (II kd, tl 192). Ütluste vasturääkivuse ja pooltega perekondliku seotuse tõttu ei saa

kolleegiumi arvastes üle kuulatud tunnistajate ütlusi lugeda usutavaks. Õige on maakohtu

tähelepanek, et lisaks J. B ütlustega vasturääkivusele on A. B ütlused pooltevahelise

vestluse kohta ka vastuolulised. Tunnistaja ei mäleta fakte kassi toitmise palve kohta, kuid

mäletab üksikasju väidetava sauna kasutamiseks loa andmise kohta. Nimetatud vastuolu

on tunnistaja selgitanud väitega, et ei pööranud pooltevahelisele jutuajamisele erilist

tähelepanu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ühe ja sama jutuajamise kohta faktide

selektiivne mäletamine ning ka tunnistaja kinnitus, et ta ei pööranud tõendamist vajavatele

faktidele tegelikkuses tähelepanu, muudab tunnistaja ütlused tõenduslikult väärtusetuks.

44. Kostja I taotlust tunnistajana R. H ringkonnakohtus ülekuulamiseks ei pidanud kolleegium

põhjendatuks, kuna kõnealune isik on andnud kirjaliku kinnituse, mille kohaselt oli ta

kõnealuse vestluse toimumise ajal alkoholijoobes ning ei mäleta enda sõnul sellest midagi

(I kd, tl 62). Lisaks sellele ei ole kostja esitanud maakohtu poolt R. H tunnistajana

ülekuulamata jätmisele TsMS § 333 lg 2 järgset vastuväidet (I kd tl 91). TsMS § 652 lg 6

kohaselt ei või pool apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus

menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt

vastuväidet. Kostja I vande all ülekuulamise taotlust ei pidanud ringkonnakohus samuti

põhjendatuks, kuna kostja ei esitanud arusaadavat põhjendust, miks kostja ülekuulamise

taotlust esimese astme kohtu menetluses ei esitatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 hindab

ringkonnakohus esimese astme kohtu poolt hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõend

jäeti esimese astme kohtu poolt põhjendamatult tähelepanuta või kui tõendit ei saanud

varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval

põhjusel, m.h seetõttu, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist

esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 teine lause sätestab, et kui pool uue tõendi

lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta. Eeltoodu põhjal lähtub

12

ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest.

45. Sauna kasutamise kokkuleppe puudumise tõttu on maakohus õigesti lähtunud vastutuse

alusena deliktiõigusest, kuid kohaldanud vastutuse alusena ebaõiget materiaalõigusnormi.

Tuleb tähele panna, et kuna kostjal I sauna kasutamiseks luba puudus, on tema poolt sauna

kasutamise näol tegemist omavoliga. Erikoosseisu omavolilise valdaja vastutusele sätestab

AÕS § 84 lg 2, mille kohaselt vastutab isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, asja

hävimise eest, välja arvatud juhul, kui asi oleks hävinenud ka hageja valduses olles.

Nimetatud säte näeb ette omavolitseja süüta vastutuse, mis eeldab üksnes põhjusliku seose

tuvastamist omavolilise valdaja tegevuse ja juhtunud tagajärgede vahel. Põlengu

põhjusena tuleb kõnelausel juhul näha kostja I tegevust. Sauna põlengu ja kostja I poolt

sauna omavolilise kütmise vahel on põhjuslik seos, kuna kostja I poolt sauna kütmata

jätmisel ei oleks saun maha põlenud. AÕS § 84 lg 2 kohaldamise seisukohalt ei ole

tähtsust, kas omavoli tarvitanud isik oli kahju tekkimises süüdi, st kas ta oli omavoliliselt

hõivatud asjade suhtes hoolas või mitte. Vastutusest vabanemiseks pidanuks kostja I kui

hageja asjade omavoliline valdaja kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama,

et hageja kahju oleks tekkinud ka siis, kui ta ei oleks hageja asju omavoliliselt oma

valdusse võtnud (ei oleks sauna kütnud). Selliseid asjaolusid kõnealusel juhul kostja I

poolt esile toodud ega tõendatud ei ole. Küsimusele, kas kahju oleks AÕS § 84 lg 2

tähenduses tekkinud ka sauna hageja valduses olles, tuleb kolleegiumi arvates vastata

eitavalt. Kuna sauna põlengu põhjuseks on sauna ahjus tule tegemine ning hageja oli

põlengu toimumise ajal reisil ning ei saanud seetõttu samal ajal sauna kütta, on arutelu

selle üle, kas saun oleks hageja valduses olles kütmisest põlema läinud, ainetu. AÕS § 84

lg 2 peab kolleegiumi hinnangul vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige neid

faktoreid, mis on kahju tekitanud tegevusest sõltumatud (nt vääramatu jõud) ja oleks

toonud samal ajahetkel kahju kaasa ka siis, kui kahju põhjustaja tegu põhjusliku seose

ahelast täielikult kõrvalda. Kuna saun ei oleks kostja poolt sauna kütmata jätmisel põlema

läinud, ei oma kostja vastutuse seisukohast tähtsust asjaolu, kas sauna ehitamisel oli

tehtud ehitusviga või mitte.

46. Kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj (vt RKTK 11. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-

06, p 14 ning 07. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 10). Kahju

hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis

reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust (vt RKTK 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-38-05, p 10; 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16 ning 07. oktoobri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 10). Ka AÕS § 84 lg 2 puhul kohalduvad kõik

VÕS 7. peatüki sätted, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS §

139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt RKTK 07. oktoobri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 10). Kolleegiumi arvates ei anna kõnealusel juhul

VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks alust see, et hagejale kuulunud sauna ehitamisel oli tehtud

ehitusviga (I kd tl ), mis tulekahju puhkemisele kaasa aitas. Hageja ei andnud kostjale luba

sauna kütmiseks ja seetõttu ei olnud tulekahju tekkimine kõnealusel juhul hagejast sõltuv.

Samuti ei kujuta saunaahi ilma kütmata endast tulekahju ohtu, mille eest hageja võiks

vastutada. Öeldu tõttu ei ole kõnelusel juhul VÕS § 139 lg 1-s sätestatud kumbki

alternatiiv rakendatav.

47. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). TsÜS § 54 kohaselt on ehitis kinnisasja

oluliseks osaks, ning seetõttu ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise

13

maksumusest või turuväärtusest kui kahjust. Hoone põlenguga on kahjustatud kinnisasja

ning võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes

kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3). VÕS § 132 mõte on

kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist ning see tähendab, et asja kahjustamise

korral lähtutakse kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu

taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. VÕS § 132 lg 3 kohaselt hõlmab asja

kahjustamise korral kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning

võimaliku väärtuse vähenemist. Kinnisasja kahjustamise korral ei ole kahjuhüvitise

kindlaksmääramisel seejuures oluline, kas soovitakse kinnisasja endist koosseisu

tegelikult taastada (tulekahjus hävinud hoonet või selle osa taastada) või mitte. Hagejal on

õigus nõuda kahju hüvitamist, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes.

Võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamise all mõeldakse VÕS § 132 lg 3 kohaselt

üldjuhul olukorda, kus kahjustatud asja väärtus jääb pärast kordategemist väiksemaks

võrreldes väärusega, mis oli asjal enne selle kahjustamist. See, et kahjustatud asja

taastamise kulu võib ületada asja kahjustamise eelset väärtust, ei anna iseenesest alust

VÕS § 132 lg 3 teise lause kohaldamiseks. Kahjuhüvitise vähendamiseks annab põhjust

VÕS § 132 lg 1 teine lause, mis sätestab, et kui asja väärtus oli hävimise hetkel võrreldes

uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist

kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada (vt nt RKTK otsused tsiviilasjades nr 3-2-

1-155-05 p 19, 3-2-1-121-08 p-d 15-18, 3-2-1-54-06 p-d 14 ja 15 ning 3-2-1-139-05 p 12).

48. Hüvituse suuruse määramisel on maakohus kolleegiumi hinnangul lähtunud õigesti hageja

poolt hoone taastamismaksumuse kohta esitatud eriteadmistega asjatundja arvamusest (I

kd, tl 11-14). Kostja on vaielnud osaliselt vastu hageja poolt lisaks asjatundja arvamusele

esitatud kuludokumentide (II kd, tl 13-179) asjasse puutumisele, kuid ei ole esitanud

omalt poolt ühtegi tõendit, millest võiks teha järelduse, et sauna taastamine oleks võinud

maksta vähem, kui maakohtu poolt väljamõistetud summa. Nõude lahendamisel VÕS

§ 132 alusel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid, ning seetõttu

lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt kohustus tõendada maakohtu

menetluses neid asjaolusid, millele tema vastuväited tuginevad. Vaidlust ei ole selles, et

hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet sauna sisustuseks olnud ja põlengus

hävinenud esemete maksumuse hüvitamiseks, mistõttu võib hagis nõutud summat pidada

hagejale tegelikult põhjustatud kahjust väiksemaks.

49. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldusi ei ole põhjust muuta ka viivise välja

mõistmise osas. Muuta tuleb siiski taas nõude rahuldamise materiaalõiguslikku alust, kuna

maakohus on lähtunud ekslikult VÕS § 113 lg-st 1. Kahju hüvitamise nõude korral tuleb

aga viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui

raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt

viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või

pidi sellest teada saama (vt ka RKTK 19. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 17).

Muus osas nõustub ringkonnakohus viivise nõude rahuldamise osas maakohtu

põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti selles osas

korrata.

50. Kostja I poolt ringkonnakohtu menetluses esitatud taotlust viivise vähendamiseks ei pea

kolleegium põhjendatuks. Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib

sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses

sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest (TsÜS § 138

ja VÕS § 6 lg-d 1 ja 2) lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks

hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Kuna kostja I selliseid

erandlikke asjaolusid viivise vähendamise taotluses esile toonud ei ole, puudub

kolleegiumil alus viivise vähendamiseks. Üksnes nõude maksmapanemine aegumistähtaja

14

lõpus selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole, kuna sellest üksi ei saa järeldada, et hageja

poolt õiguse teostamine ei vasta õiguskorraga kehtestatud ja ühiskonnas väljakujunenud

moraalistandarditele (vt RKTK 06. detsembri otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16 ning

RKTK 15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12).

51. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 lähtudes jätta maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib

menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme

kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik

kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm