3-11-944/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-944

Haldusasi

OÜ Viis Veeringut kaebus kultuuriministri 09.03.2011

käskkirja nr 123 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 14. septembril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Viis Veeringut;

Esindaja: v.adv Mikk Lõhmus ja v.adv abi Karin Mölder;

Vastustaja: kultuuriminister,

Esindaja: Liina Urboja.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada kultuuriministri 09.03.2011 käskkiri nr 123.

2. Mõista kultuuriministrilt OÜ Viis Veeringut (registrikood 10251996) kasuks välja

4015 (neli tuhat viisteist) eurot ja 97 senti.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Kultuuriministri

09.03.2011

käskkirjaga

nr

(edaspidi

käskkiri)

tunnistati

arhitektuurimälestiseks valuutakaupluse „Turist“ hoone asukohaga Tallinn, Tartu mnt 17.

Käskkirja p 2 kohaselt kehtestati mälestisele ka kaitsevöönd. Käskkirja p-st 3 nähtuvalt on

käskkirja aluseks Muinsuskaitseameti (edaspidi MKI) eksperdihinnangud ning Muinsuskaitse

Nõukogu (edaspidi MKN) 18.02.2010 koosoleku protokoll nr 2010/1 ja MKN 14.02.2011

koosoleku protokoll nr 2011/1. OÜ Viis Veeringut on Tartu mnt 17 kinnistu omanik alates

1997, mil ta omandas hoone enampakkumisel.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

2. Kaebaja leiab, et 09.03.2011 käskkiri nr 123 on õigusvastane ja palub kohtul see tühistada.

Kaebuse esitaja leiab, et tal on tekkinud õiguspärane ootus Tartu mnt 17 hoone ümberehitamise

võimalikkuse osas. 1997. aastal hoone omandamisel ei olnud enampakkumise tingimustes

sätestatud hoone uuele omanikule kohustusliku välisilme säilitamise tingimust ega muid

säilitamise kohustusi. Hoone omandamise järgselt alustas kaebaja kohe renoveerimistöödega

ning

tegi

selleks

ulatuslikke

kulutusi

(renoveerimiseks

vajalikud

mõõdistus-

ja

projekteerimistööd, katuse vahetus, soojustamine, remont jms) kokku ca 5,5 miljoni krooni

ulatuses.

Alates

hoone

omandamisest

on

äriühing

kasutanud

hoonet

erinevatel

majandustegevusega

seotud

eemärkidel,

algselt

kaubandushoonena

ning

hiljem

meelelahutuskeskusena.

3. Kaebuse esitaja tellimusel valmis 1998 Tartu mnt 17 olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja

juurdeehituse

arhitektuurne

eskiisprojekt.

Tallinna

Arhitektuurinõukogu

(edaspidi

arhitektuurinõukogu) 17.02.1998 protokolliga nr 4 kiideti heaks hoone rekonstrueerimine ja

juurdeehitus

(arhitekt

I. Näkk,

P. Roosalu,

Indrek

Näkk

arhitektuuribüroo).

Arhitektuurinõukogu seisukoha kohaselt „nõukogu liikmete ülekaalukas seisukoht aktsepteeris

kavandatud hoone muudatusprojekti eskiislahendust, peeti võimalikuks ka hoone kõrguse

tõstmist” ning arhitektuurinõukogu otsustas võtta esitatud Tartu mnt 17 hoone ümberehituse

eskiisprojekt aluseks projekteerimisloa taotlemisel. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (edaspidi

TLP) väljastas 15.04.1998 OÜ-le Viis Veeringut projekteerimistingimused Tartu mnt 17 krundil

asuva kaubandushoone ümberprojekteerimiseks koos juurdeehitusega meelelahutuskeskuseks.

Projekteerimistingimustes nähti ette, et projektdokumentatsiooni koostamisel ja arhitektuursel

projekteerimisel tuleb aluseks võtta 17.02.1998 arhitektuurinõukogus läbivaadatud eskiisprojekt;

hoone vaadetel näidata viimistlusmaterjalid, värvitoonid, kõrgusmärgid; lahendada kogu krundi

heakorrastus, haljastus, vertikaalplaneerimine; lahendada oma töötajate ja klientide autode

parkimine oma krundil; näidata ära reklaami paigaldamise võimalus; tehnilise projekti mahus

anda ehituse organiseerimise projekt, milles näidata ära ehitusaegse piirde asukoht, materjalide

ladustamine, ohutustehnika, valve, ajutine liiklus jm küsimused; vormistada välisvõrkude ja

kaevamisega seotud tööde koondplaan; kohustati vormistama juriidiline maakasutus; määrati

asutused, kellega tuleb projekt kooskõlastada (sh MKI). Projekteerimistingimusi väljastades pidas

TLP võimalikuks projekteerimistingimustele vastava projekti valmimisel ehitusloa väljastamist ja

Tartu mnt 17 hoone ümber- ja juurdeehitamise alustamist.

4. MKI andis 20.04.1998 nõusoleku nr 223 Tartu mnt 17 asuva hoone ümberprojekteerimiseks

(koos juurdeehitusega) meelelahutusasutuseks. Kooskõlastuse kohaselt on MKI sätestanud

tingimused arheoloogiliste eeluuringute tegemiseks enne kaevetööde alustamist, kuna

ümberehitatav hoone asub Tallinna vanalinna ja Jaani seegi asumi naabruses, kaevetööde

algusest teavitamise kohustuse ja hoonete kõrguse piirangu (krundile ei või ehitada kõrgemaid

ehitisi kui ümberkaudsed olemasolevad sama kvartali kõrgeimad hooned). Kuigi MKI on

märkinud Tartu mnt 17 hoone arhitektuurilist väärtust, siis on ta piirdunud vaid soovitusega

pöörduda hoone ümberehitamisel hoone algse projekteerija poole ja hoone enne ümberehitust

fotografeerida. Hoone enda kui kultuuriväärtusega asja küsimust ei ole MKI tõstatanud ja

pidanud Tartu mnt 17 hoone ümberehitamist võimalikuks. Eskiisprojektis sätestatud mahus ja

kujul muudatuste tegemise Tartu mnt 17 paikneva hoone välisilmes on MKA heaks kiitnud (tlk

62 asendiplaanil MKA peainspektor hr Toss 27.11.1997 märkus “Läbi vaadatud” ja tlk 63-64

kooskõlastuste leht). Eskiisprojektile andsid kooskõlastuse ka kõik teised ametkonnad ning keegi

ei toonud esile hoone erilist arhitektuuriväärtust (tlk 63). Ka Tartu mnt 17 hoone arhitekt Peep

Jänes on andnud omapoolse kooskõlastuse hoone ümberehitamisele ja nõusoleku hoone

välisilme muutmiseks, märkides, et “Hoone edasiarenduse arhitektuurne idee on vastuvõetav”.

Tuginedes eskiisprojektile antud kooskõlastustele koostati eskiisprojekti alusel Tartu mnt 17

olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja juurdeehituse tehniline projekt (tlk 65). Asjaolu, et

omanik ei ole hoonet seni ümber ehitanud, ei saa olla hoone mälestiseks tunnistamise

põhjenduseks ega tähenda, et kaebajal ei võiks edaspidi olla võimalust hoonet ümber ehitada.

5. 07.07.2005 pöördus OÜ Viis Veeringut TLP poole taotlusega algatada detailplaneering

kinnistule ehitusõiguse määramiseks ca 44 korruselise äri- ja eluhoone ehitamiseks. 09.09.2005

kirjaga on TLP võtnud taotluse menetlusse (tlk 89). TLP ei ole viidanud asjaolule, nagu võiks

antud kinnistul paikneva hoone puhul olla tegemist võimaliku kultuurimälestisega. Vastupidi,

TLP on palunud detailplaneeringu algatamiseks koostada detailplaneeringu eskiisi, kõrghoonete

kavandamise korral on palutud esitada fotomontaažid iseloomulike kaugvaadetega hoonetele ja

analüüsida kavandatu mõju linna siluetile, samuti analüüsida isolatsiooni kestust tulenevalt

planeeritavast kõrghoonest. TLP 09.09.2005 kirjas on viidatud E. Viiralti tn 3, 5, 7 ja 9 ning

Gonsiori 14 asuvatele mälestistele ja vajadusele tagada planeeringuga kavandatu realiseerimisel

viidatud mälestiste vaadeldavus.

6. MKA peadirektori kt 02.12.2005 käskkirjaga nr A-46 (tlk 90) võeti Tartu mnt 17 hoone

arhitektuurimälestisena kuueks kuuks ajutise kaitse alla. Ajutise kaitse tähtaja lõppemisel ei

peetud vajalikuks tunnistada hoonet kultuurimälestiseks. Ajutise kaitse perioodi jooksul on

jõutud seega järeldusele, et Tartu mnt 17 hoonel puudub ajalooline, arhitektuuriline või muu

kultuuriväärtus ning puudub vajadus hoonet mälestiseks tunnistada ja kultuurimälestisena alalise

kaitse alla võtta, mis süvendas kaebaja ootust, et ta saab hoone ümber ehitada. Olukorras, kus

„hoone kaitse alla võtmine tekitas erinevaid arvamusi ja sõnavõtte ning peeti võimalikuks

kaaluda erinevaid hoone kaitsmise viise“ nagu vastustaja on märkinud, oleks hoone

arhitektuurimälestiseks tunnistamise haldusaktis tulnud eriliselt põhjendada hoone kaitse alla

võtmist (sh seda, miks nüüd tehti erinev otsus võrreldes 2006 ajutise kaitse perioodi lõppemisel

tehtud otsusega hoonet kaitse alal mitte võtta) ning põhjendada hoone kaitsmise viisi.

7. Tallinna Linnavolikogu 16.04.2009 otsusega nr 77 on kehtestatud teemaplaneering

“Kõrghoonete paiknemine Tallinnas” (tlk 99 jj, edaspidi teemaplaneering). Tartu mnt 17

kinnistu jääb teemaplaneeringu kohaselt Maakri kõrghoonete piirkonda (I piirkond) Tartu mnt,

Gonsiori ja E. Viiralti tänavatega piiratud kvartalisse (kvartal 9). Teemaplaneeringus ei ole Tartu

mnt 17 hoonet märgitud kui potentsiaalset arhitektuurilise väärtusega ehitist või muinsuskaitse

alal asuvat ehitist. Teemaplaneering on kehtestatud peale ajutise kaitse alla võtmise menetluse

lõppemist. Seega ka aastal 2009 anti hoone omanikule selge signaal, et hoonet ei ole alust pidada

arhitektuurimälestiseks, hoone asub kõrghoonete piirkonnas ja seda on võimalik ümber ehitada.

8. Tänaseks on OÜ Viis Veeringut edukalt läbi viinud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi seoses

kavandatava kõrghoonega antud kinnistule ning sellega seoses kandnud olulisi kulutusi. Samuti

on OÜ Viis Veeringut teinud ettevalmistusi ja kulutusi seoses kavandatava detailplaneeringuga

ning sellega seotud ehitustöödega.

9. Kultuuriministri käskkirja andmisel ei ole arvestatud kõikide oluliste asjaoludega. Mälestiseks

tunnistamise otsus on asja omanikku koormav haldusakt, mis peab olema hoolikalt põhjendatud,

eelkõige peab aga olema tuvastatud asja kultuuriväärtus ja haldusorgan peab kasutama

diskretsiooniõigust otsustamaks, kas mälestiseks tunnistamine on põhjendatud või mitte. Antud

juhul ei ole haldusaktis ega ka selle lisades toodud välja, milles seisneb avalik huvi hoone

mälestiseks tunnistamisel ning miks haldusorgan on antud juhul leidnud, et avalik huvi kaalub

üles kaebuse esitaja erahuvi, sh eelkõige õiguse temale kuuluvat kinnistut vabalt kasutada. MKN

18.02.2010 koosoleku protokollis nr 2010/1 (tlk 39) sellised põhjendused puuduvad –

protokollis on üksnes fikseeritud MKN 18.02.2010 otsused, s.h otsus „Teha kultuuriministrile

ettepanek Tartu mnt 17 mälestiseks tunnistamise kohta“. MKN 14.02.2011 koosoleku

protokollis nr 2011/1 on tsiteeritud arhitektuuriajaloolase T. Ojari koostatud eksperthinnangut,

kuid ei täpsusta, milles seisneb Tartu mnt 17 hoone kultuuriline või ajalooline väärtus ja miks

just seda nõukogudeaegset praeguseks oma algse kasutuseesmärgi ja funktsionaalsuse kaotanud

hoonet on vaja kaitsta ja säilitada. Haldusorgan on eiranud kaebaja esitatud kirjalikke vastuväiteid

Tartu mnt 17 kultuurimälestiseks tunnistamisel (kaebuse lisad nr 19, 21, 23).

10. Kaebaja leiab ka, et haldusakti andmisel ei ole tuvastatud mälestiseks tunnistamise eelduseks

olevaid faktilisi asjaolusid kooskõlas kultuurimälestiseks tunnistamise korra §-ga 3 ja MuKS §-ga

2. Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis omakorda tingib haldusorgani kohustuse

selle mõiste sisustamisel oma kaalutlusi erilise hoolikusega põhjendada. Vaidlusaluses käskkirjas

puuduvad igasugused haldusakti põhjendused. Käskkirjas viidatud käskkirja aluseks olevate

dokumentide osas jääb ebaselgeks, milline viidatud dokumentide osa on käsitletav haldusakti

põhjendusena. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et ka haldusakti aluseks olevates dokumentides ei ole

täpsemalt selgitatud, milles seisneb Tartu mnt 17 hoone kultuuriline või ajalooline väärtus.

Haldusaktis viidatud alusdokumentide selgitused on ühekülgsed ega arvesta kõikide aspektidega.

Käesoleval juhul pidi kultuuriminister käskkirja andmisel kaaluma esmalt kultuuriväärtusega asja

kui määratlemata õigusmõiste sisustamist ning teiseks mälestiseks tunnistamise põhjendatust.

Kultuuriministri käskkirjast ega ka selle alusena viidatud dokumentidest ei nähtu haldusorgani

kaalutlusi nimetatud diskretsiooniotsustuste tegemisel ehk teisisõnu, haldusorgan ei ole

täpsustanud kultuuriväärtusega asja kui määratlemata õigusmõiste sisu ega seostanud seda Tartu

mnt 17 paiknevat hoonet iseloomustavate elementidega ning haldusorgan ei ole esitanud

kaalutlusi, millest lähtuvalt on peetud põhjendatuks Tartu mnt 17 paikneva hoone mälestiseks

tunnistamist, sh kaalutlusi meetme proportsionaalsuse, vajalikkuse ja mõõdukuse kohta.

11. Kultuuriministeeriumi poolt 17.11.2010 kaebuse esitajale esitatud T. Ojari eksperthinnangust

ja O. Orro eksperdihinnangust (tlk 28-37) jääb ebaselgeks, milles seisneb hoone oluline

kultuuriväärtus. T. Ojari eksperthinnangus on üldsõnaliselt märgitud, et „hoone omab olulist

kultuuriväärtust ja vastab mälestise tunnustele.“ Eksperthinnangus on käsitletud erinevaid hoone

detaile, elemente, kuid ei ole põhjendatud, milles seisneb nende märkimisväärsus ja

kaitsmisvajadus ning miks need vajavad rohkem kaitsmist kui teised nõukogudeaja ehitised, mida

ei ole plaanis tunnistada mälestisteks. Kaebuse esitaja ei nõustu sellega, et Tartu mnt 17 hoone

puhul on tegemist ühega vähestest Tallinna kesklinnas autentse välisilme säilitanud

modernistlikest ühiskondlikest hoonetest, mis on iseloomulik nõukogude ajale. Tallinna linnas

säilinud Sõpruse kino, linnahall, lauluväljak, Pirita TOP jne on vaieldamatult silmapaistvad

nõukogude aja arhitektuuri tippteosed ja pole kahtlust nende arhitektuurilises väärtuses, kuid

Tartu mnt 17 hoone ei ole nendega võrreldav.

12. Kaebuse esitaja ei nõustu ka T. Ojari eksperthinnangu p-s 4.2 ja 6 toodud seisukohaga, et

„arhitektide Peep Jänes’e ja Henno Sepman’i loomingut on praeguseks originaalkujul säilinud

väga vähe“ ja „hoone vajab säilitamist muuhulgas ka kui silmapaistvate arhitektide loomingu

hästi säilinud esindaja“. Tallinnas on säilinud originaalkujul mitmeid arhitektide Peep Jänes’e ja

Henno Sepman’i teoseid, mis on oluliselt tähelepanuväärsemad kui Tartu mnt 17 hoone – nt

Pirita Purjespordikeskus, Rävala pst 8 hoone, Lauluväljak, Viru hotell, Pirita velotrekk, TTÜ

peahoone rektoraadi- ja aulaosa jne. Tartu mnt 17 hoone ei oma nii suurt väärtust kui viidatud

arhitektide tippobjektid. Seda on kinnitanud ka arhitektid ise, andes nõusoleku Tartu mnt 17

hoone ümberehitamiseks (vt tlk 63 jj).

13. T. Ojari eksperthinnangu p 4.4. kohaselt „ei ole stilistiliselt tegu perioodi tippobjektide hulka

kuuluva teosega, ent hoone väärib tähelepanu kui üks väheseid algsel kujul Tallinna kesklinnas

säilinud nõukogudeaegseid unikaalehitisi.“ Asjaolu, et varem pole piisavalt pööratud tähelepanu

nõukogudeaegse arhitektuuri kaitsmisele ja säilitamisele nõukogudeaegse arhitektuuri selliste

tippteoste osas, mis reaalselt olid kaitsmist väärivad ja mille kaitsmist on ka ühiskond pidanud

oluliseks, ei ole põhjendatud alus nõukogudeaegse arhitektuuri tippgruppi mittekuuluva hoone

kaitsmiseks ja mälestiseks tunnistamiseks, kompenseerimaks varasemaid tegemata jätmisi

tegelikult

kaitsmist

väärinud

nõukogude

arhitektuuri

tippobjektide

osas.

T. Ojari

eksperthinnangus toodud seisukoha kohaselt tuleks kõik algsel kujul säilinud nõukogudeaegsed

ehitised võtta kaitse alla, olenemata nende sisulisest visuaalsest, kunstilisest või muust

kultuuriväärtusest. Kaebaja leiab lisaks, et hoone ei ole väliselt atraktiivne ega muuda selliselt

piirkonda ligitõmbavaks. Praegusel kujul ei loo hoone linnapilti lisaväärtust. Kultuuriminister on

ülaltoodud asjaolud jätnud täielikult tähelepanuta ja lähtunud hoone kultuuriväärtuse hindamisel

kitsalt eksperthinnangutest.

14. Vastustaja ei ole märkinud, mis põhjused on tinginud hoone muinsuskaitselise väärtuse osas

seisukohtade muutumise. Haldusorganite vastuolulist ja isiku õiguspärast ootust rikkuvat otsust

ei saa õigustada võimalike tegematajätmistega teiste tegelikku muinsusväärtust omavate hoonete

säilitamisel (Tartu mnt 17 hoone kaitse alla võtmine kui reaktsioon Sakala keskuse

lammutamisele kevadel 2007).

15. Tallinna Kultuuriväärtuste Amet teavitas kaebajat Eesti 20. sajandi arhitektuuri üle-eestilise

kaardistamise ja inverteerimise programmi raames valminud Tallinna 20. sajandi arhitektuuri

ülevaates tehtud Tartu mnt 17 hoone kultuurimälestiseks tunnistamise ettepanekust 30.03.2010

kirjaga (tlk 128), millele kaebuse esitaja vastas 30.04.2010 kirjaga (tlk 130 jj), milles kaebuse

esitaja tõi välja, et hoone mälestiseks tunnistamine ei ole põhjendatud, kuna puudub mälestiseks

tunnistamist õigustav kultuuriväärtus, mälestiseks tunnistamine on vastuolus õiguspärase ootuse

põhimõttega ja rikub ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja õigusi, sh tekitab kaebuse esitajale

kahju tehtud investeeringute ja varasemate haldusaktidega hoone ümberehitamise võimalikkuse

osas loodud õiguspärase ootust usaldades tehtud kulutuste näol. Sisuliselt samu seisukohti

toonitas kaebuse esitaja ka MKA 25.05.2010 kirjale (tlk 135 jj) 08.10.2010 kirjaga vastates (tlk

139 jj). Vastuseks Kultuuriministeeriumi poolt 17.11.2010 (tlk 144) saadetud T. Ojari ja O. Orro

eksperthinnangutele on kaebuse esitaja 16.12.2010 kirjas taaskord rõhutanud oma seisukohti

seoses hoone mälestiseks tunnistamise oluliste asjaoludega (tlk 145 jj). Kultuuriministeerium

pole kaebuse esitaja 16.12.2010 kirjale sisuliselt vastanud ega võtnud esitatud väidete osas

seisukohta, kuigi 08.03.2011 saatis Kultuuriministeerium kaebuse esitajale lakoonilise kirja, milles

pidas hoone mälestiseks tunnistamist põhjendatuks (tlk 155 jj).

16. Kaebaja leiab, et käskkiri piirab ebaproportsionaalselt tema õigusi kinnistu valdamisel ja

kasutamisel. Vastavalt MuKS-le kaasnevad ehitise mälestiseks tunnistamisega olulised

omandikitsendused ning omaniku kohustus tagada ja vastutada mälestise säilimise eest –selliselt

peab omanik vastavalt MukS §-le 16 järgima seadusest tulenevaid omandikitsendusi, mälestist

hooldama ja teavitama MKA-t mälestist puudutavatest kahjulikest muudatustest, samuti

õiguslikest muudatustest. Seejuures tuleb võimalikud kinnistut ja hoonet puudutavad

planeeringud koostada koostöös MKAiga (planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 16 lg 9).

17. Kaebaja omandiõigusele tehtud piirangud on ebaproportsionaalsed. Hoonet on võimalik

kaitsta ka muid seaduses sätestatud õiguslikke vahendeid kasutades, mis piiravad omaniku õigusi

vähem. Tartu mnt 17 kinnistu paikneb detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Vastavalt

PlanS § 17 lg-le 3 kooskõlastatakse detailplaneering asjaomase riigiasutusega ning kohalikul

omavalitsusel on õigus detailplaneeringu osas määrata ka teiste, seaduses nimetamata

riigiasutustega kooskõlastamise vajadus (PlanS § 17 lg 3 p 3). Detailplaneeringu avalik menetlus

tähendab avatumat ja laiapõhjalisemat ühiskondlikku arutelu, võrreldes kultuurimälestiseks

tunnistamise menetlusega või MuKS-s sätestatud kooskõlastamismenetlusega.

18. Kultuuriministri 09.03.2011 käskkirja aluseks olevate dokumentide kohaselt on ehitise

kaitsmise ja säilitamise vajadus kantud suuresti avalikust huvist (vt kiri tlk 155). Kaebuse esitaja

leiab, et seda enam on antud juhul põhjendatud hoone säilitamise reguleerimine

detailplaneeringu käigus, sh avalikkuse arvamuse kaasamine hoone osas lubatavate tegevuste

osas. MuKS keelab ulatusliku loetelu muudatustest seoses mälestise või selle kaitsevööndiga ning

seab nende teostamise otseselt sõltuvusse MKA loast. Seejuures hõlmab ilma MKA loata

keelatud tegevuste loetelu valdava enamuse võimalikest mälestisega seotud muudatustest. On

oluline vahe, kas valdav enamus hoonega seotud tegevustest on a priori keelatud ja iga väiksemagi

muudatuse jaoks seoses hoonega, hoones sees ja selle kaitsevööndis tuleb koostada vastava

tegevusloaga isiku poolt projekt ja taotleda MKA luba või seatakse omaniku poolt soovitud

muudatuste osas detailplaneeringus konkreetsed piirangud lähtuvalt hoone väidetavast säilitamis-

ja kaitsmisvajadusest. Mälestiseks tunnistamine ja sellega kaasnev range kaitserežiim, mis

ebaproportsionaalselt piirab omaniku õigusi, ei ole antud juhul põhjendatud.

19. Kui riik leiab, et avalik huvi hoone kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii suur, et see õigustab

hoone mälestiseks tunnistamise teel kinnistu omanikule ulatuslike piirangute seadmist, peaks riik

Tartu mnt 17 hoone selle praeguselt omanikult OÜ-lt Viis Veeringut omandama. Riik ei saa

sundida isikut kaitsmisväärse hoone omanikuks.

20. Ebaõige

on

vastustaja

väide,

et

MKI

vaatas

30.04.1998

TLP

koostatud

projekteerimistingimused läbi üksnes eesmärgiga tagada vaade Tallinna ajaloolisele meresiluetile,

kuna krunt asus Tallinna vanalinna ja Jaani seegi asumi (arheoloogiamälestised) naabruses.

Vastustaja on ise viidanud Vabariigi Valitsuse 28.07.1994 määrusega nr 272 kinnitatud

"Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korrale", mille

punkti 1 kohaselt võisid ettepaneku kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasja, selle osa või asjade

kogumi tunnistamiseks kultuurimälestiseks teha kõik juriidilised ja füüsilised isikud, eriti kohalike

omavalitsuste täitevorganid, MKA töötajad, Eesti Muinsuskaitse Selts ja asja omanikud

(valdajad). On ilmselge, et mistahes eesmärgil mistahes projekte, projekteerimistingimusi vms

projekteerimise ja ehitamisega seotud dokumente läbi vaadates on muinsuskaitse ametnike

ülesanne teha pidevat võimalike uute muinsuskaitseliste objektide seiret, mitte üksnes vastata

kitsalt küsimustele Tallinna merevaate, vanalinna ja Jaani seegi asumi vaate säilimisele. On

üheselt arusaadav, et ilmsete muinsuskaitseliste tunnustega hoone puhul oleks mistahes kontrolli

teostades tehtud ettepanek hoone muinsuskaitse alla võtmiseks. Asjaolu, et Tartu mnt 17 hoone

osas MKI ametnikud kontrolli teostades vastavat ettepanekut ei teinud tõendab, et vajadus

hoonet kaitsta puudus. MKIi kirja kohaselt on MKI pidanud Tartu mnt 17 hoone

ümberehitamist võimalikuks (vt kaebuse lisa nr 10). Lisaks on eskiisprojektis sätestatud mahus ja

kujul muudatuste tegemise Tartu mnt 17 paikneva hoone välisilmes heaks kiitnud Riigi MKA (vt

kaebuse lisa nr 11 ja nr 12).

VASTUSTAJA VASTUS

21. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Esiteks ei oma antud

haldusasjas tähtsust kaebuse esitaja kirjeldatud renoveerimistööd ja muudatused äritegevuses

alates hoone omandamisest aastal 1997 ja seonduvalt kohaliku omavalitsuse poolt tehtud

liikluskorralduse muudatustega tekkinud hoone kasutusotstarbe muutmine, kuna need ei ole

seotud vaidlustatud käskkirjaga ning hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega.

22. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et projekteerimistingimusi väljastades pidas TLP

võimalikuks projekteerimistingimustele vastava ehitusloa väljastamist ja Tartu mnt 17 hoone

ümber- ja juurdeehitamise alustamist. MKI vaatas tõepoolest 30.04.1998 läbi TLP koostatud

projekteerimistingimused, kuid seda vaid aspektist, et kõnealune krunt asus Tallinna vanalinna ja

Jaani seegi asumi (arheoloogiamälestised) naabruses ning lähtudes märkuste esitamise ajal

kehtinud MuKS §-s 39 sisaldunud nõudele planeerimisel ja ehitamisel tagada vaade Tallinna

ajaloolisele meresiluetile. Asjaolu, et aastal 1998 ei näinud MKI vajadust hoone

kultuurimälestiseks tunnistamiseks ei tähenda, et selleks ettepanekut ei võinud teha hiljem, kui

hoonel on säilinud kultuurimälestise tunnused. Hinnangud ühe või teise objekti kultuuriväärtuse

ja selle kultuurimälestiseks tunnistamise osas on ajas muutuvad ja ei ole võimalik tõmmata ajalist

piiri, mil sellist hinnangut enam anda ei oleks võimalik.

23. Antud juhul ei oma tähtsust ka hoone arhitekt Peep Jänese nõusolek hoone ümberehituseks,

kuna arhitekti poole pöörduti vaid konsultatsiooni saamiseks ja ükski õigusakt ei nõudnud

arhitekti nõusolekut hoone ümberehitamiseks.

24. Kaebaja jätab märkimata, et viidatud projekteerimistingimused kehtisid kuni 01.04.2000. OÜ

Viis Veeringut palus 05.04.2000 kirjas TLP-le (tlk 180) pikendada projekteerimistingimuste

tähtaega 6 kuu võrra ning tühistada projekteerimistingimuste p. 3 seoses hoone arhitektuurse

välisilme säilimisega. Seega saab järeldada, et aastal 2000 loobus kaebaja ise soovist hoone

välisilmet muuta ning võimalik, et ka hoonet ümber ehitada. Vastustajale teadaolevalt

projekteerimistingimustele vastavat projekti projekteerimistingimuste kehtivusajal ei väljastatud

ja projekteerimistingimused kaotasid kehtivuse. TLP 15.04.1998 projekteerimistingimused nr

PT-93-98 on kehtetu dokument, millest kaebajale ei saa tekkida enam õigusi ja kohustusi. Nii

nagu ei teki õiguspärast ootust ka tähtajaliselt antud õiguse pikendamiseks tähtaja möödumisel

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-2-01 p 22), ei saa ka väita, et õiguspärane ootus oleks 13 aastat

pärast kehtivuse kaotanud projekteerimistingimusi loota analoogsete tingimuste väljaandmisele,

arvestades muutunud linnaruumi ja arusaamu ühiskonnas.

25. Detailplaneeringu taotluse registreerimine ei tekitanud kaebajale õiguslikku ootust

detailplaneeringu kehtestamiseks tema poolt soovitud tingimustel. TLP 09.09.2005 kirjas nr 1/2-

1/3767 on palutud kaebajal detailplaneeringu algatamiseks koostada eskiis. TLP andmetel sellist

eskiisi esitatud ei ole ja detailplaneeringut tänaseni algatatud ei ole.

26. Tallinna Halduskohus jättis oma 07.04.2006 otsusega haldusasjas nr 3-06-28 kaebuse hoone

ajutise kaitse alla võtmise peale rahuldamata. Muuhulgas märkis kohus oma põhjendustes, et

OÜ-le Viis Veeringut ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et hoonet Tartu mnt 17 ei tunnistata

kultuurimälestiseks, kuna MKI ega MKA ei ole varem andnud mingeid haldusakte ega teinud

toiminguid, millest saaks seda järeldada.

27. Ajutise kaitse alla võtmine oli ajendatud DoCoMoMo (Rahvusvaheline Moodsa Arhitektuuri

Kaitse ja Säilitamise Ühing) Eesti Rahvuskomitee 01.11.2005 ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti

30.11.2005 pöördumistest, milles tehti ettepanek Tartu mnt 17 hoone kultuurimälestiseks

tunnistamiseks. MKA koostas vastava eksperthinnangu 2006. aastal ning MKN tegi ettepaneku

Tartu mnt 17 mälestiseks tunnistamise kohta 28.03.2006. 31.03.2006 edastas MKA oma kirjaga

nr 1.1-7/448 Kultuuriministeeriumile ettepaneku (tlk 181 jj) koos eksperthinnanguga (tlk 183 jj)

kultuurimälestiseks tunnistamiseks teiste objektide seas ka Tartu mnt 17 asuva hoone kohta.

Kultuuriminister ei langetanud tõepoolest otsust kõnealuse hoone osas ettepaneku saamisel

ajutise kaitse kehtivuse jooksul, kuna hoone kaitse alla võtmine tekitas erinevaid arvamusi ja

sõnavõtte erinevate huvitatud isikute poolt.

28. Lisaks pöördus kultuuriministri poole 12.04.2006 Tallinna Linnavalitsus oma kirjaga nr LV-

1/1805 (tlk 187), milles viidati vajadusele kaaluda enne otsuse langetamist igakülgselt hoone

kaitsega seonduvat nii arhitektuurilis-ajalooliselt kui ka linnaehituslikust aspektist ja kaaluda

erinevaid võimalusi.

29. Kultuuriminister ega ükski teine ametkond ei andnud õiguslikult siduvat haldusakti, millest

oleks võinud järeldada, et hoonet kaitse alla kunagi ei võeta. Samuti ei sätestanud 2006. aastal

kehtinud MuKS (ega ka käesoleval ajal kehtiv MuKS), et hoone ajutise kaitse alla võtmine oleks

kohustuslik menetlus enne kaitse alla võtmist – tegemist oli võimalusega ning ajutise kaitse

eesmärk muuhulgas on ka objekti kaitse võimalike ümberehitamiste jm säilimist ohustavate

tegevuste eest. Aastal 2010 kerkis vaidlusaluse hoone mälestiseks tunnistamise küsimus

päevakorda seoses sellega, et detailplaneering algatati Tartu mnt 17 naabruses asuva krundi Tartu

mnt 15 osas ning see tekitas vajaduse ka lõpliku otsuse järele Tartu mnt 17 kultuurimälestiseks

tunnistamise osas.

30. 2007. aastal algatasid Kultuuriministeerium ja MKA Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja

väärtustamise projekti, mille eesmärgiks on välja selgitada 20. sajandi arhitektuuri paremik, mis

väärib riiklikku kaitset kultuurimälestiseks tunnistamise näol. Eesti 20. sajandi arhitektuuri

kaitsmise projekt on laiem ja keskendub perioodile 1870-1991. 2007. aastal valmis

kontseptsioon,

mille

koostasid

ajaloo,

arhitektuuri

ja

kunstiajaloo

asjatundjad

/http://www.muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/projektid/arhitektuuri-inventeerimine,

link:

programm/ ja Kultuuriministeerium esitas taotluse programmi „Eesti 20. sajandi (1870-1991)

väärtusliku

arhitektuuri

kaardistamine

ja

analüüs“

rahastamiseks

Euroopa

Liidu

struktuurivahenditest „Prioriteetse suuna „Suurem haldusvõimekus“ meetme „Riigi, kohalike

omavalitsuste ja mittetulundusühingute strateegilise juhtimissuutlikkuse tõstmine“ raames.

Programm näeb ette, et analüüs toimub ajavahemikus 2009-2012. Seega on 20. sajandi

arhitektuuri, sealhulgas Eesti NSV aegsete ehitiste, väärtustamine osana meie kultuuripärandist

viimastel aastatel oluliselt muutunud ja seda ei ole võimalik võrrelda aastaga 1998 ega isegi

aastaga 2006, kuigi aastast 2005 on kultuuripärandi asjatundjad olnud jätkuvalt seisukohal hoone

kultuurimälestiseks tunnistamisel.

31. Teemaplaneering „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ ei määratle Tartu mnt 17 kui

arhitektuurilise väärtusega ehitist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist, kuna see ei ole antud

dokumendi eesmärgiks ega ülesandeks ja lisaks ei olnud teemaplaneeringu kehtestamise hetkeks

objekti kultuurimälestiseks tunnistatud ning objekt ei asu Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal.

Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 35 kehtestatud „Tallinna

ehitusmääruse“ §-i 7 lõigetele 1, 5 ja 6 koostab linn Tallinna üldplaneeringu täpsustamiseks ja

täiendamiseks miljööväärtusega hoonestusalade ja/või linnaehituslikult olulisi piirkondi

käsitlevaid teemaplaneeringuid või ehitusmäärusi. Linnaehituslikult olulise hoonestusala

teemaplaneeringu või ehitusmääruse koostamisel määratakse planeeringulised ja perspektiivse

arengu kriteeriumid, mis määravad selle ala tähtsuse. Kuna alale on kehtestamata detailplaneering

ja isegi detailplaneeringu eskiis, siis arvestades PlanS § 9 lõikes 2 sätestatud detailplaneeringu

ülesandeid ei saanud ainuüksi teemaplaneeringust tekkida kaebajale õigusi ega kohustusi ja sellest

tulenevalt ka mitte õigustatud ootust edaspidise võimaliku ehitustegevuse osas.

32. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Tartu mnt 17 hoone kultuurimälestiseks

tunnistamine on ilmselges vastuolus õiguskindluse printsiibiga ja omanikul on tekkinud

õiguspärane ootus ja haldusakt on vastuvõetud kaalutlusõigust rikkudes. Kui kaebuse esitaja

korraldas rahvusvahelise arhitektuurikonkursi seoses kavandatava kõrghoonega kinnistule ja

kandis sellega seoses kulutusi, oli see tema äririsk, kuna alale ei ole kehtestatud detailplaneeringut

ja projkteerimistingimused on tänaseks kehtetud.

33. 20. sajandi arhitektuuri kaardistamise ja analüüsi programmi teostamisel oli aastaks 2010

jõutud juba kaardistada ja analüüsida suur osa objekte (nt Tallinna 20. sajandi arhitektuur), mille

hulgas oli toodud välja Tartu mnt 17 hoone kui oluline, paremas korras olev unikaalobjekt, mis

väärib kultuurimälestiseks tunnistamist tlk 129). Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et MKI

ja hiljem MKA on korduvalt jõudnud järeldusele, et hoone kaitse alla võtmine

kultuurimälestisena ei ole vajalik. MKI poolt 2006 ja 2010 koostatud eksperthinnangud on

mõlemal korral teinud kindlaks hoone kultuuriväärtuse.

34. Käskkirja andmisel ja sellele eelnenud toimingute läbiviimisel on järgitud MuKS-st, selle

alusel antud õigusaktidest ning haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevaid nõudeid

haldusmenetlusele. Haldusakti puhul, millega tunnistatakse kultuuriväärtusega asi mälestiseks,

tuleb arvestada erisustega, mis tulenevad MuKS-st. Vastavalt MuKS § 12 lõikele 1 tunnistatakse

asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga MKA eksperdihinnangu ja MKN ettepaneku alusel.

Mälestiseks tunnistamise protseduuri sätestab Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrus nr 286

“Kultuurimälestiseks

tunnistamise

ja

kultuurimälestiseks

olemise

lõpetamise

ning

kultuurimälestise andmete muutmise kord”. Seega antud haldusakti põhjenduseks on asja

kultuuriväärtuse olemasolu ehk asja mälestise tunnustele vastavus, mille tuvastamiseks koostab

MKA eksperthinnangu. Asja mälestise tunnustele vastavuse hindamisel arvestatakse, kas asjal on

ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik,

usundilooline või muu kultuuriväärtus. Asja hindamine nimetatud aspektist sisustab muuhulgas

ka määratlemata õigusmõiste „kultuuriväärtus“. MKN on selleks seadusega volitatud organ, mis

koosneb asjaomaste institutsioonide pädevatest esindajatest. MuKS § 8 lõike 3 kohaselt kuuluvad

MNK-i ülikoolide, teadusasutuste, ühenduste ja liitude esindajad ning eksperdid ajaloo,

arheoloogia, etnoloogia, arhitektuuri, restaureerimise, kunsti- ja teadusajaloo alalt. Selleks, et

oleks tagatud igakülgne kaalumine kultuurimälestiseks tunnistamisel ja laiapõhjalise spetsialiste

ringi arvamuse arvestamine, on lisaks eksperthinnangule vajalik ka MKN ettepanek. Mälestiseks

tunnistamise haldusakti põhjenduseks saabki olla eksperthinnang tervikuna, mistõttu ei ole

otstarbekas esitada põhjendust haldusaktis endas, vaid viidata eksperthinnangule ja ka MKN

ettepanekule haldusaktis. Arvestades eeltoodut, on haldusakt kooskõlas HMS § 56 lõikega 1 ja

seetõttu õiguspärane.

35. Kaebuse punktist 42 selgub, et kaebajale on suurepäraselt olnud arusaadav, selge ja

kättesaadav Triin Ojari poolt koostatud eksperthinnang, mis esitati MKN 14.02.2011

koosolekule. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et MKN 14.02.2011 protokollis puuduvad

igasugused põhjendused ja täpne selgitus, milles seisneb hoone kultuuriväärtus. Samas kaebuse

punktis

tsiteeritud

kokkuvõtet

eksperthinnangust,

mis

võtab

kokku

peamised

kultuurimälestise tunnused. MKN nõustus eksperdi poolt koostatud eksperthinnangus toodud

põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks omapoolseid põhjendusi lisada.

36. Haldusakt on piisavalt motiveeritud. Käskkirjas on selgelt viidatud MuKS § 12 lõikele 1 ja

§ 25 lõikele 1 ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrusele nr 286 “Kultuurimälestiseks

tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise

kord”, mis on käskkirja õiguslikuks aluseks, ja käskkirja faktilisele alusele ehk käskkirja aluseks

olevatele MKA eksperthinnangutele ja väljavõtetele MKN protokollidest. Kaebaja on saanud

tutvuda kultuurimälestiseks tunnistamise põhjustega ning saanud suurepäraselt aru, miks on

temale kuuluv hoone tunnistatud kultuurimälestiseks. Vastustaja viitab ka HMS §-ile 58 ja leiab,

et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Antud juhul ei mõjuta asja otsustamist, kas eksperthinnangule oleks

antud eraldi number vm tähis või kas eksperthinnangu sisu oleks olnud toodud haldusaktis

eneses selle asemel, et esitada viide selle akti adressaadile kättesaadavaks tegemise osas.

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul ei tähenda fakt, et kaalutlusi ei ole toodud välja

haldusakti põhjenduses, veel seda, et kaalumist toimunud ei oleks. Nagu selgub kaebaja enda

kaebuse lisana esitatud (kaebuse lisad nr 18-24) kirjavahetusest ja aastatel 2006 – 2011 toimunud

tegevusest (MKA 30.04.2006 ja MKN 28.03.2006 ettepanekud mälestiseks tunnistamiseks,

eksperthinnang aastast 2006, MKN 18.02.2010 ettepanek, MKA 04.10.2010 ettepanek ja MKN

14.02.2011 ettepanek), on objekti kultuurimälestiseks tunnistamisele eelnenud väga pikaajaline

kaalumine. Juhime tähelepanu, et saades 04.10.2010 MKA järjekordse ettepaneku koos MKN

vastava ettepanekuga tunnistada Tartu mnt 17 kultuurimälestiseks, pöördus Kultuuri-

ministeerium oma 17.11.2010 kirjaga nr 5.2.-1/1594-2 kaebuse esitaja poole vastava teatega

ettepaneku saamisest ja palus esitada vastuväited kultuurimälestiseks tunnistamise ettepanekule.

Kirjale lisati ka eksperthinnang. Saades kaebuse esitaja vastuväited palus kultuuriminister

veelkord arutada küsimust MKN-s, hoolimata sellest, et MKN 18.02.2010 ettepanek oli

ministrile juba esitatud. Seetõttu on alusetu väita, et kultuuriminister ei pööranud tähelepanu

kaebuse esitaja esitatud vastuväidetele ja ei võtnud seisukohta. Vastustaja viitab MKA 25.05.2010

kirjale, milles hoone omanikule ja kaebuse esitajale selgitatakse konkreetse hoone

kultuurimälestiseks tunnistamise vajadust ja tehakse ettepanek koostööks leidmaks sobivat

lahendust, kuidas kaitsta riigile olulist kultuuripärandit, kuid samas anda võimalus eraomanikule

oma omandit kasutada oma huvides. Kahjuks sellist koostöötahet kaebuse esitaja üles ei ole

näidanud.

37. Ekslik on kaebaja väide, et puudub avalik huvi hoone kaitsmiseks kultuurimälestisena.

Eksperthinnang ongi MuKS alusel ettenähtud dokument, mille koostamisel tehakse kindlaks asja

kultuuriväärtus ja vastavus mälestise tunnustele. Kaebaja vastandab end muinsuskaitseala

ekspertidele, kuid ei saa ilma vajalike eriteadmisteta otsustada, et hoone kaitsmist ei vääri.

Avaliku huvi väljaselgitamiseks ei ole alati vajalik dokumentide avalik väljapanek või muu taoline

toiming, avaliku huvi väljendamine võib olla ka seaduses ettenähtud juhul antud teatud isikute

kitsamale ringile. Kultuurimälestiseks tunnistamisel on antud roll avaliku huvi väljendamiseks nii

MKA ekspertidele kui ka avalikkuse esindajaid ühendavale MKN-le.

38. Vastustaja nõustub kaebuse esitajaga, et kultuurimälestiseks tunnistatud objektide suhtes

tulenevad isikutele MuKS-st teatavad piirangud omandi kasutamisel. Samas tuleb rõhutada, et

MuKS ei kehtesta absoluutset keeldu ehitus- ega muuks tegevuseks mälestisel, vaid nõuab

seaduses loetletud tegevusteks MKA või valla- või linnavalitsuse luba. Seega kõikides MuKS-s

sätestatud kitsendustes saab teha leevendusi, arvestades konkreetset mälestist ja sellel

kavandatavaid tegevusi.

39. Kultuuripärandi kaitse ja säilitamise eesmärgil, mis tuleneb ka PS preambulist, on Riigikogu

vastu võtnud PS-ga kookõlas oleva MuKSi, millest tulenevad piirangud aitavad kaasa selle

eesmärgi täitmisele. Piirangud, mis on MuKSiga kehtestatud, on proportsionaalsed ja vajalikud

selle eesmärgi saavutamiseks. Jääb arusaamatuks, kas kaebuse esitaja soovib oma väidetega seada

kahtluse alla MuKSi kooskõla PSga. Tartu mnt 17 hoone kultuurimälestiseks tunnistamisel

kehtivad selle piirangud analoogselt teiste Eesti Vabariigis asuvate kultuurimälestistega, mis on

kooskõlas MuKSiga, kuni neile ei ole tehtud omaniku taotlusel vastatavaid leevendusi.

40. Planeerimisseadusest tulenevad piirangud ei ole piisavad kultuurimälestiseks olevate

objektide säilitamiseks. Detailplaneeringu kehtestamisel määratav krundi ehitusõigus ei taga

mälestise tunnuste säilimist ja hoone välisilme muutmist, rääkimata hoone sisemisest

ruumijaotusest või interjööridest, mis on aga tähtsad mälestise autentsuse säilitamisel.

41. MuKS mõte ei ole riigi poolt omandada kõik Eesti Vabariigis kultuuriväärtust omavad

kinnis- ja vallasasjad, küll aga on riigil õigus avalikes huvides kultuuripärandi kaitseks ja

säilitamiseks seada piiranguid ka eraisikute omandis olevatele asjadele. Hoone omanikul on alati

õigus ka temale kuuluv hoone võõrandada isikutele, kes hindavad hoone kultuuriväärtust ja

soovivad teha koostööd MKA-ga. MuKS § 29 näeb ette ka riigi poolt toetuste eraldamise

mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja optimaalsete säilitustingimuste

loomiseks. Toetusi on võimalik taotleda ka kohalikult omavalitsuselt. Riigi ja eraomanike

koostöös on täna Eestis valminud suurepäraselt renoveeritud kultuurimälestiseks olevaid

objekte, mis samal ajal teenivad ka eraomaniku huve.

42. Hoone mälestiseks tunnistamisel on arvestatud ka asjaoluga, et hoone omanik ei ole alates

hoone omandamisest 1997 astunud reaalseid samme hoone ümberehitamiseks. Kaebaja esitas

esmakordselt taotluse detailplaneeringu algatamiseks aastal 2003 ja siis menetlus lõpetati.

Järgmine taotlus esitati aastal 2005, kuid ka selle taotluse alusel hoone omanik edasisi samme ei

astunud. Kuna hoone on seisnud valdavas osas muutmata kujul ja eksperdid on jätkuvalt

kinnitanud hoone säilitamise olulisust kultuuripärandi seisukohast, oligi võimalik aastal 2010

pöörduda tagasi võimaluse juurde tunnistada hoone arhitektuurimälestiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

43. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et

kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud haldusakt ei ole

nõuetekohaselt põhjendatud ning haldusorgan ei ole kohaselt teostanud kaalutlusõigust. Kaebuse

esitaja kantud menetluskulud tuleb vastustajalt osaliselt välja mõista. Kohtu põhjendused on

järgmised.

44. Kaebaja on olnud Tartu mnt 17 kinnistu omanik alates 1997, seega 14 aastat. Kaebaja

omandas hoone 1997 enampakkumisel. Asjaolu, et kaebaja kuba 1998 hankis hoonele

projekteerimistingimsued, näitab, et kaebajal ei ole hoone omandamisest peale olnud soovi

säilitada

hoone

algupärast

välimust

ja

kasutusotstarvet.

1998

aastal

kinnitatud

projekteerimistingimused nägid ette hoone juurdeehitust ja fassaadi muutmist. Kaebaja ei asunud

küll selliselt hoonet ümber ehitama ning soovib hetkel püsititada sootuks kõrghoonet, kuid

kaebaja on oma käitumises olnud järjepidev: ta on omandanud hea asukohaga kesklinna krundi,

millele soovib ehitada sellise hoone, millelt tal on võimalik tulu teenida.

45. Vaidlust ei ole selles, et hoone kultuurimälestiseks tunnistamine on omandikitsendus.

Vastavalt muinsuskaitseseaduse (MukS) §-le 16 peab mälestise omanik järgima seadusest

tulenevaid omandikitsendusi, mälestist hooldama ja teavitama MKA-t mälestist puudutavatest

kahjulikest muudatustest, samuti õiguslikest muudatustest (mälestise pärimisest, piiratud

asjaõigusega koormamisest jne). Kinnismälestise puhul on omanik hoonet või kaitsevööndit

puudutava iga (ehitusliku) tegevuse puhul kohustatud taotlema MKA ning linnavalitsuse luba

olenemata tegevuse ulatusest ja iseloomust (vastav luba tuleb taotleda nt ka valgustuse,

haljastuse, reklaami jms paigaldamise, muutmise või eemaldamise korral), muinsuskaitseseadus

seab olulised piirangud võimalike kasutatavate ehitusmaterjalide osas – vastavalt MukS § 24 lg-le

1 on kinnismälestisel MKA ning valla- või linnavalitsuse loata keelatud konserveerimine,

restaureerimine ja remont; ehitamine, sealhulgas ehitise laiendamine juurde-, peale- või

allaehitamise teel, ning lammutamine; katusealuse väljaehitamine ning kangialuse ja õuede kinni-

ja täisehitamine; ajalooliselt väljakujunenud ehitusjoone ja kruntide (kinnistute) piiride muutmine

ning kruntimine; krundi või kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmine; katusemaastiku,

ehitiste fassaadide, sealhulgas uste, akende, treppide, väravate jms muutmine; ehitisele seda

kahjustavate või selle ilmet muutvate objektide, nagu reklaami ja info paigaldamine ning katusele

tehnilise seadme paigaldamine, samuti muul viisil mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise

ilme

muutmine

ja

ehitusdetailide

ümberpaigutamine;

siseruumis

avatud

detailide,

ehituselementide ja - konstruktsioonide algsest asukohast eemaldamine, katmine või nende muul

viisil rikkumine; algupärasest erinevate ja algupäraseid matkivate ehitusmaterjalide kasutamine;

teede, trasside ja võrkude rajamine ning remontimine; haljastus-, raie- ja kaevetööd, maaharimine

ja õue ümberkujundamine; teisaldatavate äriotstarbeliste objektide (kiosk, müügipaviljon,

välikohvik vms), valgustuse, tehnovõrkude ja -rajatiste ning reklaami paigaldamine. Vastavalt

ehitusseaduse (edaspidi EhS) § 28 lg 1 p-le 9 on ehitusloa väljastajal õigus ehitusluba kehtetuks

tunnistada, kui ehitamisel on rikutud muinsuskaitseseadusest tulenevaid kohustusi ja piiranguid.

Mälestist võib konserveerida, restaureerida või remontida ainult muinsuskaitse eritingimusi

järgiva projekti alusel ja erialaspetsialisti muinsuskaitselise järelevalve all (MukS § 35 lg 1),

mälestise muinsuskaitse eritingimused, konserveerimise, restaureerimise ja remondi projektid

ning mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva kinnisasjaga seotud mulla- ja ehitustööde projektid

tuleb kooskõlastada MKA-ga (MukS § 35 lg 2), enne tööde alustamist tuleb teha eelnevad

uuringud ehitise konserveerimise, restaureerimise või remondi osas (MukS § 35 lg 4) ning töid

võib alustada üksnes pärast kooskõlastamist MKA poolt väljastatud tööde alustamise loa alusel

(MukS § 35 lg 3). Vastavalt MukS § 25 lg-le 2 on kinnismälestise kaitsevööndis ilma MKA loata

keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla-

ja ehitustööd; puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine. MukS § 36 kohaselt

peavad mälestisega seotud töid tegevatel isikutel olema vastavad uurimis- ja tegevusload ning

vastavate tegevuslubade olemasolu ja mälestistega seotud tööde ja asjaomaste projektide

kooskõlastamist on lisaks MKA-le vastavalt MukS § 9 lg 1 p-le 4 ja 5 õigus kontrollida ka

linnavalitsusel. Eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub või kelle kinnisasja tavakohane

juurdepääsutee mälestiseni viib, peab tagama igaühe vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust

loojanguni ning mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue pääseb omaniku või valdaja lubatud

ajal ja korras (MukS § 26 lg 2 ja 3). Eeltoodust tulenevalt seab hoone mälestiseks tunnistamine

hoone omanikule ulatuslikke kitsendusi mälestist või selle kaitsevööndit puudutava mistahes

edaspidise tegevuse osas ja kohustusi seoses mälestise ja selle kaitsevööndiga. Mälestise omanik

peab enne iga tegevuse plaanimist ja alustamist läbima kooskõlastamisetapi ja alluma laialdasele

kontrollimehhanismile. Kohus leiab, et mälestiseks tunnistamise näol on tegemist

omandipõhiõiguse ulatusliku riivega.

46. Seega on käesoleva vaidluse esemeks küsimus, kas kultuuriminister on piiranud kaebaja

omandipõhiõigust õiguspäraselt. 09.03.2011 käskkirjas, millega kaebaja omandiõigust piirati,

viidatakse haldusakti andmise õiguslikule alusele, milleks on muinsuskaitseseaduse (MukS) § 12

lg 1 ja § 25 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määruse nr 286 “Kultuurimälestiseks

tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete

muutmise kord” § 4. MukS § 12 lg 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri

käskkirjaga Muinsuskaitseameti (MKA) eksperdihinnangu ja Muinsuskaitsenõukogu (MKN)

ettepaneku alusel. Vastavalt MukS § 25 lg-le 1 kehtestatakse kinnismälestise kaitseks

kaitsevöönd, millele kohaldatakse MukS § 25 lg-s 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad

leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Vastavalt kultuurimälestiseks tunnistamise

korra §-le 4 tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga ja on riigi kaitse all

käskkirja andmise päevast arvates. MukS kohaselt kohaldatakse mälestiseks tunnistatud asja

suhtes MukS sätestatud nõudeid ja kitsendusi.

47. HMS § 56 lg 1 teises lauses on sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivne võimalus

esitada põhjendused menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis

viidatud. Riigikohus on märkinud haldusasja nr 3-3-1-54-03 p-s 36, et esitades haldusakti

motivatsiooni viiteliselt teises dokumendis, peab isikule lõppkokkuvõttes olema arusaadav,

milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest.

Riigikohus on sama põhimõtet korranud ka lahendis haldusasjas nr 3-3-1-28-04, mille p-s 17 on

märgitud: ”Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes muus dokumendis, peavad

haldusaktis olema välja toodud põhimotiivid. Viide muule dokumendile peab olema niivõrd

täpne, et võimaldab isikul mõista, milline osa dokumendist kujutab endast haldusakti

põhjendust”. Käskkirja p-st 3 nähtuvalt on käskkirja aluseks MKA eksperdihinnangud

(täpsustamata, millised) ning MKN 18.02.2010 koosoleku protokoll nr 2010/1 ja MKN

14.02.2011 koosoleku protokoll nr 2011/1. Faktilisi aluseid (miks on hoonel kultuuriväärtus) ja

kitsenduse kohaldamise põhjendatuse kaalumist (selle kohasust, vajalikkust ja mõõdukust)

käskkirjas välja toodud ei ole. Vastustaja leidis, et kultuurimälestiseks tunnistamine kui

omandikitsendus on seotud eritingimustega, viidates MukS § 12 lg 1, ja selgitades, et sel puhul ei

peagi toimuma omaniku huvide kaalumist, vaid tuleb lähtuda ainult MKA eksperdihinnangust ja

MKN ettepanekust. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu.

48. Omandipõhiõiguse sisu määratleb põhiseaduse (PS) § 32 lg 1, mille kohaselt igaühe omand

on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Põhiseaduse § 32 lõige 2 sätestab, et igaühel on õigus enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi

kasutada üldiste huvide vastaselt. Lisaks sätestab asjaõigusseduse § 68 lõige 1, et omand on isiku

täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda

kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.

Lõike 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute

õigustega. Omandikitsendused tulenevad PS § 32 lõike 2 lausetest 2 ja 3. Põhiseaduse § 32

lõike 2 lause 2 märgib vaid, et „kitsendused sätestab seadus“, seadmata kitsenduste

kehtestamiseks ühtki teist lisatingimust (lihtne seadusreservatsioon). Omandikitsenduste

teostamiseks on formaalse eeldusena vajalik seadus, mis näeb ette vastava varalise positsiooni

kitsenduse (antud juhul MuKS § 12 lg 1). Materiaalseid eeldusi PS § 32 lõike 2 lause 2 ei sätesta.

Riigikohus on leidnud 30.04.2004 lahendis asjas nr 3-4-1-3-04: „Kuna Põhiseaduse § 32 teises

lõikes pole nimetatud eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja

käsutamise piiramist, siis saab selle põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks seadusandja

iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus.“ Seega saab riive teostamise eesmärgi (näiteks

väärtusliku omandi säilitamise) määratleda seadusandja vastavat omandikitsendust ette nägevas

sättes. Nii ongi MuKS §-s 2 sätestatud mälestise kaitse alla võtmise eesmärk: kui asjal on

ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik,

usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on käesolevas seaduses sätestatud korras

tunnistatud mälestiseks. Seega kui riik soovib asja mälestiseks tunnistada, peab ta esmalt

tuvastama asjal mälestise tunnused.

49. Siiski on ka lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõiguse riive puhul vaja alati lähtuda PS §-s 11

sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest. Põhiseadus ei anna seadusandjale õigust määrata

seadusega

omanikule

omandikitsendusi

proportsinaalsuse

põhimõtet

arvestamata.

Proportsionaalsuse põhimõtet on vaja kaalumiseks: põhiõiguste kollisiooni ületamiseks.

Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et riik ei piiraks isikute õigusi ega tekitaks neile muid

koormavaid tagajärgi ilma asjata, vaid ainult hädavajaduse korral. Mida intensiivsem on riive,

seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kaalumine peab leidma aset

kolmeastmelisena: esimesel juhul tuleb määrata kindlaks riive intensiivsus, teisel astmel tuleb

otsustada riivet õigustavate põhjuste olulisus ja kolmandal astmel toimub kaalumine kitsamas ja

tegelikus tähenduses, kus tuleb määrata meetme sobivus (kas ta teenib piirangu eesmärki),

vajalikkus (kas ei ole teist isikut riivavat vahendit, mis tagaks siiski sama eesmärgi) ja meetme

mõõdukus (isegi kui meede on sobiv ja vajalik, ei tohi seda kohaldada, kui kahju või muu

koormav tagajärg, mida isikule põhjustatakse, on tunduvalt suurem, kui meetmega saavutatavad

positiivsed tulemused). Kuna põhiõiguse riive rakendaja on üldjuhul seadust rakendav

haldusorgan, siis pidi antud juhul teostama kaalumise teel proportsionaalsuse kontrolli

kultuuriminister, kaaludes ühelt poolt hoone kultuuriväärtust ja teiselt poolt hoone omaniku

huve ning lisaks hoone kultuuriväärtuse kaitsmise kui avaliku huviga konkureerivat avalikku huvi

efektiivseks linnaplaneerimiseks. Sellist kaalumist käskkirjast ei nähtu ning loomulikult ei sisalda

kaalutlusi ka käskkirjas viidatud eksperdiarvamuses ega MKN protokollides. Kaalumine peab

leidma aset iga konkreetse piirangu rakendamisel. Õige on väide, et MuKS on kehtiv seadus, mis

piirangu teostamise võimaluse ette näeb, kuid konkreetse piirangu sobivuse, vajalikkuse ja

mõõdukuse üle peab otsustama piirngut rakendav kultuuriminister. Need kaalutlused peavad

olema kirjas haldusaktis või peab haldusaktis olema vähemalt viide dokumendile, kust neid

kaalutlusi lugeda võib. Kaalutluste puudumine tähendab haldusakti olulist põhjendamispuudust

(HMS § 56). Kohtul ei ole võimalik efektiivselt teostada kaalutlusõiguse kontrolli (HKMS § 19

lg 6), kui haldusorgani kaalutlusi vaidlustatud haldusaktist ei nähtu.

50. Haldusakti põhjendamine on vajalik eelkõige selleks, et nii akti adressaadil kui vajadusel

hiljem ka kohtul oleks võimalik hinnata akti õiguspärasust. Kuna tegemist on

omandipõhiõigusele intensiivse piirangu seadmisega, on vaja akti põhjendamiskohustusse

suhtuda oluliselt suurema tõsidusega kui vastustaja seda teinud on. Kohus mõistab küll avalikku

huvi kultuurimälestiste säilimiseks, kuid mingit põhjust ei ole eeldada, et see huvi kaalub alati

üles eraomanike huvi oma asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. See tulebki välja selgitada ja

seda tuleb põhjendada. Põhjendustest on vaja näha huvide kaalumist ja proportsionaalsuse

kontrolli. Käesoleval juhul vaidlusaluses käskkirjas ja selles viidatud dokumentides ühtegi

asjakohast põhjendust ei sisaldu.

51. Haldusaktist ega sellel lisatud dokumentidest ei nähtu, et haldusorgan oleks hoone

mälestiseks tunnistamisel kaalunud avalikku huvi (mälestise säilimine) ja selle alusel piiratavat

erahuvi (eraomanikele kinnistu tavapärase kasutamise oluline takistamine, eelkõige ilmsed

takistused kavandatava kõrghoone ehitamisel) või vähemalt ei nähtu see kaevatavast haldusaktist

ega selle lisadest. Vastustaja esindaja esitas põhjendusi ka kohtuistungil, mis käesoleval juhul

(arvestades riive intensiivsust) ei asenda aga HMS §-s 56 sätestatud kirjalikku

põhjendamiskohustust. Seega on haldusakti andmisel HMS §-s 56 sätestatud põhjendamis-

kohustust ilmselgelt rikutud.

52. Kultuuriministri käskkirja motiveeriv osa piirdub käskkirja punktis 3 tehtud viitega käskkirja

aluseks olevatele dokumentidele – MKAi eksperdihinnangutele ning MKN 18.02.2010

koosoleku protokollile nr 2010/1 (vt lisa nr 4) ja MKN 14.02.2011 koosoleku protokollile nr

2011/1 (tlk 40 jj). Seejuures ei ole eksperthinnanguid nende koostaja, koostamise aja jms

identifitseeriva

alusel

täpsustatud,

mistõttu

jätab

käskkiri

ebaselgeks,

millistele

eksperthinnangutele viidatakse ja millised hoone osas koostatud eksperthinnangud on käskkirja

aluseks. See saab selgeks alles MKN 14.02.2011 koosoleku protokollist, ehkki ka seal ei viidata

eksperthinnangu kuupäevale (sama ekspert on teinud eksperthinnangu nii 2010 kui 2006 -

viimane tlk 183 jj). MKN 18.02.2010 koosoleku protokollis nr 2010/1 (tlk 39) puuduvad

igasugused põhjendused – protokollis on üksnes fikseeritud MKN 18.02.2010 otsused, s.h otsus

„Teha kultuuriministrile ettepanek Tartu mnt 17 mälestiseks tunnistamise kohta“. MKN

14.02.2011 koosoleku protokollis nr 2011/1 on tsiteeritud arhitektuuriajaloolase T. Ojari

koostatud eksperthinnangut ning tehtud sellest kokkuvõte, mille tulemusena on otsustatud

„Teha kultuuriministrile ettepanek tunnistada arhitektuurimälestiseks Tartu mnt 17 hoone

kauplus „Turist“ ja määrata mälestise kaitsevööndiks ala vastavalt eksperthinnangule lisatud

kaardile. Hoone vastab MKAis välja töötatud mälestise tunnuste kriteeriumidele, kui erandlik

näide 20. sajandi lõpu autentselt säilinud ühiskondlikust hoonest; hoonetüpoloogiliselt erandlik

näide nõukoguse eesti kontekstis, ajastule ja ühiskonnale suunatud spetsiifilise funktsiooniga

suletud kaubamaja; omaaegsete silmapaistvate arhitektide Peep Jänes ja Henno Sepman

loomingu näide.“ Samas, protokollis ei selgitata täpsemalt, milles seisneb Tartu mnt 17 hoone

kultuuriline või ajalooline väärtus ja miks just seda nõukogudeaegset praeguseks oma algse

kasutuseesmärgi ja funktsionaalsuse kaotanud hoonet on vaja kaitsta ja säilitada.

53. „Kultuuriväärtus“ on määratlemata õigusmõiste. Seega pidi haldusorgan esmalt sisustama

määratlemata õigusmõiste ja siis kaaluma mälestise säilitamist kui avalikku huvi omaniku huviga

asja vabalt vallata, kasutada, ja käsutada. Mida suuremal määral eeldab kohaldatav õigusnorm

tõlgendamist, õigusnormi rakendamise aluseks olevad faktilised asjaolud spetsiifilist tuvastamist

ning mida kaalukamad on otsuse tegemisel põrkuvad huvid, seda suurem on haldusorgani

kaalutlusõigus ja ulatuslikum kohustus haldusakti motiveerida. Haldusakti põhjendus peab olema

veenev, kinnitamaks, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid

ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (Riigikohtu lahendid 3-3-1-13-02, 3-3-1-54-

03, 3-3-1-66-03). Vaidlustatud haldusakti peamine puudus on see, et selles ei ole üldse

analüüsitud ega käsitletud, mida hoone mälestiseks tunnistamine selle omanikule kaasa toob.

Hoone kaitse alla võtmisega kaasnevad selle omanikule ulatuslikud kitsendused, mistõttu peab

hoone kaitse alla võtmine olema igakülgselt põhjendatud ning kaitse alla võetaval hoonel peab

olema ülakaalukas kaitsmistvääriv kultuuriväärtus. Hoone kaitsmistvääriv kultuuriväärtus peab

seejuures üles kaaluma kaitse alla võtmisega kaasnevad piirangud.

54. Kohus ei võta käesolevaga seisukohta, kas Tartu mnt 17 hoonel on üldse kultuuriväärtus või

mitte. Vastustaja on esitanud selle kohta Triin Ojari ja Oliver Orro koostatud eksperdiarvamused

2006 ja 2010 aastast ning Epp Lankotsa arvamused. Kuna vaidlustatud käskkirja lisana on

esitatud Triin Ojari ja Oliver Orro 2010 koostatud eksperdiarvamused (tlk 28-37), tuleb

kultuuriväärtuse määratlemisel lähtuda nendest. Siiski ei saa nõustuda vastustajaga selles, justkui

eksperdiarvamustele ei saaks vastu vaielda. Kohtu jaoks on eksperdiarvamus üks võimalikest

tõenditest, mida kohus kohtuasja lahendamisel hindab koos teiste asjas esitatud tõenditega.

Kohus ei ole seotud eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega. Ka poolel on võimalik

eksperdiarvamusele vastu vaielda. Ka omapoolset eksperdiarvamust esitamata on võimalik tuua

välja vaidlusaluse eksperdiarvamuse haavatavad kohad: vasturääkivused või ebapiisavus.

55. Vastustaja viitas kohtuistungil, et kaebajale olid kaitse alla võtmise kaalutlused teada käskkirja

vastuvõtmisele eelnenud kirjavahetusest kaebaja ja haldusorganite vahel (tlk 128-156). Kohtu

toimikus on 30.03.2010 Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kiri (tlk 128), kaebaja vastus sellele

30.04.2010 (tlk 130 jj), MKA 25.05.2010 kiri (tlk 135 jj), kaebaja vastus sellele 08.10.2010 (tlk 139

jj), Kultuuriministeeriumi 17.11.2010 kiri (tlk 144 jj) ja kaebaja vastus sellele 16.12.2010 (tlk 145

jj). Kultuuriministeerium on kaebaja 16.12.2010 kirjale vastanud 08.03.2011 teatega, et pidas

hoone mälestiseks tunnistamist põhjendatuks (tlk 155 jj). 30.03.2010 kirjas teavitatakse kaebajat

kavatsusest võtta Tartu mnt 17 hoone kaiste alla, kirjale on lisatud arhitektuuriajaloolase Epp

Lankotsa arvamus hoone kultuuriväärtuse kohta. Kaebaja selgitab oma 30.04.2010 kirjas, et ta on

hoone mälestiseks tunnistamisele kategooriliselt vastu, kuna leiab, et see ei ole põhjendatud,

taunides kommunismiaegsete mälestiste esiletõstmist, ja väites, et omanikuna soovib ta hoopis

hoone ümber ehitada, olles teinud selleks juba investeeringuid, viidates 1998 väljastatud

projekteerimistingimustele, kuid ka sellele, et kuna hoone paikneb ainsas Tallinna kesklinna

piirkonnas, kuhu on lubatud püstitada kõrghooneid, on tal kavas sinna kõrghoone püstitada.

Kirjas viitab kaebaja, et kui hoonet tõesti soovitaks säilitada, peaks riik selle temalt omandama.

MKA 25.05.2010 kirjas selgitatakse, et ei saa aktsepteerida 1990-te lõpus MKA õiguseellase MKI

tehtud otsuseid (projekteerimistingimuste kooskõlastus), kuna väärtushinnangud on ajas

muutuvad, ning et kaebajal ei saa iseenesest olla õiguslikku ootust, et ta oma kinnistule

teemaplaneeringu kohaselt kõrghoone ehitada saab, kuna vastav detailplaneering ja ehitusluba

puuduvad. 08.10.2010 vastuses teatab kaebaja, et hoonele ajutiselt antud kaitse on lõppenud ilma

seda mälestiseks tunnistamiseta ja rõhutab veel, et hoone säilitamine ei ole kooskõlas tema

plaanidega ning rõhutab, et kuna asjaolud ei ole võrreldes hoone omandamisega 1997

muutunud, peaks avalik võim hoolikalt põhjendama hoone mälestiseks tunnistamise vajadust.

Veelkord on kaebaja leidnud, et kui kultuuriminister peab hoonet nii kultuuriväärtuslikuks, et see

tuleb algupärasel kujul säitlitada, peaks ta hoone selle omanikult omandama. 17.11.2010 kirjaga

on Kultuuriministeerium saatnud kaebajale 2010 eksperthinnangu (eelduslikult tlk 28-37),

andmata ühtegi sisulist vastust kaebaja vastuväidetele. Kaebaja on 16.12.2010 veelkord

pöördunud kirjaga Kultuuriministeeirumi poole, viidates oma eelnevates kirjades toodud

seisukohtadele ja vaieldes vastu 2010 eksperdiarvamuses toodud seisukohtadele ja leides

muuhulgas, et hoone ei ole visuaalselt ligitõmbav ega rikasta selliselt linnapilti, tuues välja, et

tema huvi ei ole kunagi olnud ehitist selle algupärasel kujul säilitada ning rõhutades oma

õiguspärast ootust hoone ümberehitamsie võimalikkusele ja selgitades veelkord, et hoone

säilitamise huvi korral peaks riik selle hoone kaebajalt omandama, et säitlitamisest tulenevad

piirangud ei jääks ilma mingit vastutasu saamata kaebajat koormama. Viimases, 08.03.2011

vastuses, on kultuuriminister teavitanud kaebajat vaid sellest, et on kaebaja vastuväidetega

tutvunud, kuid et need vastuväited ei õigusta avaliku huvi arvestamata jätmist. Sisulisi põhjendusi

vastuväidete arvestamata jätmise kohta toodud ei ole. Veel on mainitud, et asja arutas veelkord

MKN, kes aga ei ole kordagi analüüsinud mälestiseks võtmise mõju omaniku huvidele.

56. HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaalutlusõiguse teostamisel

avaldub haldusorgani poolt avaliku võimu teostamine kõige selgemalt ning selle funktsiooni

teostamisse ei tohi suhtuda pealiskaudselt. Kaalutlusõiguse nõuetekohaselt teostamata jätmist, sh

selle kirjalikult põhjendamata jätmist vaidlustatud haldusaktis või vaidlustatud haldusaktis

viidatud dokumentides, ei saaks ka hiljem asendada põhjendustega kohtumenetluses. Kohus ei

saa asuda haldusorgani asemel asjas kogutud andmete alusel ise kaalutlusõigust teostama ja

haldusorgani asemel ise vastavat otsustust põhjendama. Seega ei ole kohtul võimalik käsolevas

asjas järeldada, et akti põhjendamispuudused ei saanud mõjutada asjas otsuse tegemist. Seetõttu

ei kohaldu haldusaktile HMS §-st 58 tulenev kehtivuskaitse. HMS § 54 kohaselt on haldusakt

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Kaevatav

haldusakt ei ole eeltoodud formaalsete puuduste tõttu selle andmise hetkel olnud õiguspärane.

57. Seega ei ole vastustaja otsuse tegemisel tehtud kaalutlusi haldusaktis HMS § 56 nõuetele

vastavalt kirja pannud ja kohus peab neid aimama haldusmenetluse materjalidest. Selle pinnalt,

mis kohus haldusmenetluse materjalidest tuvastas, leiab kohus, et 09.11.2011 käskkirja andmisel

ei ole kultuuriminister teostanud kaalutlusõigust kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 4 lõikega

2: arvestamata on jäestud olulised asjaolud ja kaalumata on jäetud kinnisasja omaniku huvid,

mistõttu tehtud otsustus on vastuolus põhiseaduse §-s 11 väljendatud prportsionaalsuse

põhimõttega. Arvestades seda, milline mõju on hoone mälestiseks tunnistamisel hoone

omanikule, peab olema tuvastatud, et hoone kultuuriväärtus on kaalukam omaniku huvist asja

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kahtlemata on mingi kultuuriväärtus igal hoonel. Haldusakti

põhjendustest peab aga tulenema see, et hoone kultuuriväärtus on sedavõrd suur, et see

vaieldamatult kaalub üles mälestiseks tunnistamisest hoone omanikule põhjustatud piirangud.

Eksperdiarvamus peab olema kindel ja selge, sisaldamata endas kõhklusi ei hoone vääruse ega

selle säilitamise meetmete kohta. Vaidlustatud käskkiri tugineb (läbi MKS protokollide)

nimetatud 2010 eksperdiarvamusele, lisamata sellele omapoolseid põhjendusi ja kaalutlusi.

Kohus leiab, et nimetatud eksperdiarvamusest nähtub küll hoone kultuuriväärtus, ent ka

kultuuriväärtus iseenesest võib olla enam või vähem kaitset vajav ja see arvamusest ei nähtu.

Kuna kultuuriväärtuse kaitse tähendab teiste huvide piiramist (omaniku omandipõhiõigus), tuleb

kaaluda kultuuriväärtuse olulisust. Kohtu hinnangul ei ole haldusaktis põhjendatud, miks vaid 30

aasta vanune hoone, mis eksperdihinnangu kohaselt „ei ole stilistiliselt perioodi tippobjektide

hulka kuuluv teos, ent väärib tähelepanu kui üks väheseid algsel kujul Tallinna kesklinnas

säilinud

nõukogudeaegseid

unikaalehitisi“

säilitamine

kesklinnas

piirkonnas,

kuhu

linnaehituslikult sobiksid hoopis moodsad kõrghooned, kaalub üles hoone omanikule

saamatajäänud tulu näol tekkiva suure kahju sellest, et ta ei saa ellu viia oma äriprojekti.

Arvestades kultuuriministri käskkirja põhjendusi piirab hoone mälestiseks tunnistamine

ebaproportsionaalselt ehitise omaniku õigusi, kuna käskkirjas ei ole adekvaatselt põhjendatud,

miks soovitud eesmärki – ehitise kaitsmine ja säilitamine – ei ole võimalik saavutada ka muid

seaduses sätestatud leebemaid õiguslikke vahendeid (eelkõige PlanS-st tulenevaid) kasutades, mis

oluliselt vähem piiravad omandiõiguse teostamist.

58. Mõistagi ei ole huvide kaalumine eksperdi ülesanne. Ekspert saab anda küsimuse vaid

kultuuriväärtuse osas ja seda on eksperdid Triin Ojari ja Oliver Orro ka teinud. Ekspertide

näidatud kultuuriväärtuse suuruse ja teiselt poolt hoone omanikule põhjustatavate piirangute

proportsionaalsuse kaalumine on otsust langetava haldusorgani ülesanne. See on õiguslik

otsustus, mis ei kuulu arhitektuuriajaloo ekspertide valdkonda. Sel põhjusel ei ole kuidagi

võimalik käskkirja põhjendustena viidata pelgalt arhitektuuriajaloolaste (eksperdid ja MKN

liikmed) arvamustele. Kultuuriminister oleks nimetatud arvamuste ja kaebaja seisukohtade

pinnalt pidanud kaaluma mälestiseks võtmise proportsionaalsust, selle kooskõla lisaks MuKS

§ 12 lg 1 ka põhiseaduse §-dega 11 ja 32 ning haldusmeneluse seaduse §-dega 4 ja 56. Seda aga

tehtud ei ole. MuKS-st ei saa tuleneda ja ei tulene erisusi omandiõiguse piirangute sedmiseks, mis

annaks aluse eirata PS § 11. Mälestiseks tunnistamise menetlus on haldusmenetlus, kus kehtivad

lisaks MuKS-s sätestatud erisustele kõik HMS-i haldumenetlust reguleerivad sätted. Seega ei

vasta vaidustatud käskkiri HMS § 4 ega § 56 nõuetele ja on õigusvastane.

59. Rõhutamist väärib, et ka üheski kaebajale saadetud kirjas ei ole toodud välja kaalutlusi, miks

hoone mälestiseks tunnistamine selle säilitamise eesmärgil kaalub üles kaebuse esitaja huvi

püstitada sinna kõrghoone, mis iseensest teemaplaneeringut arvestades ei tohiks olla takistatud

(eeldusel, et kaebaja läbib planeerimismenetluse). Tõsi, kaebajal puudus detailplaneering ja

ehitusluba, kuid haldusorganil puuduks igasugune põhjus väita, et kaebaja neid saama ei peaks.

Lähtudes kõrghoonete teemaplaneeringust on linnaplaneerimislikud kaalutlused kui avalik huvi

kooskõlas kaebuse esitaja huviga kõrghoone püstitamiseks. Kohtu hinnangul peaks hoone

kultuuriväärtus kaaluma üles ka selle, et hoone paikneb kesklinna perspektiivseimas

kõrghoonete püstitamist võimaldavas piirkonnas (nn Tallinna city’s), kuhu lisaks kaebaja

huvidele ka linnaplaneerimise seisukohalt sobiks paremini nüüdisaegne kõrghoone (kohus viitab

siinkohal teemplaneeringule, kus räägitakse valglinnastumise takistamisest ja selleks otstarbeks

kõrghoonete planeerimisest kesklinnast jalutustee kaugusele piirkonda, kus need ei varjaks

vaateid Tallinna vanalinnale – selliseks piirkonnaks kesklinnas on kavandatud nimelt Maakri

kvartal, kus paikneb ka Tartu mt 17 hoone; ja Tallinna abilinnapea 12.04.2006 kirjale (tlk 187),

kus palutakse linnaplaneerimislikel kaalutlustel hoonet (vähemalt tervikuna) kaitse alla mitte

võtta). Arusaadavalt oleks olukord teine, kui vaidlusalune hoone ei paikneks kesklinnas hea

asukohaga krundil, vaid vähemväärtuslikumas piirkonnas näiteks linna äärealadel. Samuti tuleb

arvestada, et Tallinna kesklinnas paiknevalt ärimaalt tasub kaebaja muljetavaldavas summas

maamaksu. Ilmselgelt ei ole kaebaja huvides teha seda hoone säilitamise nimel, mis talle

tegelikult ei meeldi, mille säilitamist ta ei ole kunagi plaaninud ja mida ta ei saaks kasutada

kooskõlas oma äriplaanidega. Kinnistu omanikule tuleb kehtestada leebeim võimalikest

kitsendustest, mis tagaks muinsuskaitsealuse objekti nõutaval kujul säilivuse ja terviklikkuse.

Kuskilt ei nähtu, miks PlanS-st tulenevad piirangud ei tagaks mälestise säilimist või miks ei oleks

võimalik võtta kaitse alla hoonet vaid osaliselt. Kaebaja huve ei ole kirjavahetuses aga sootuks

analüüsitud, ehkki kaebaja on oma kirjades läbivalt avaldanud, et soovib hoonet oluliselt ümber

ehitada. Rõhutatud on vaid hoone kultuuriväärtust, samuti selgitatakse, et ka nõukogude ajal

valminud arhitektuuriteosed vajavad säilitamist. Mainitud kirjavahetuses puuduvad argumendid,

miks hoone mälestiseks tunnistamisega seotud piirangud on proportsioonis hoone

arhitektuuriajaloolise väärtusega.

60. Kohus rõhutab ka, et Kultuuriministeeriumi kirjad on vaid 17.11.2010 kiri (tlk 144 jj) ja

08.03.2011 kiri. Kultuuriminister ei saa väita, et tema kaalutlused sisalduksid teiste haldusorganite

kirjades. Lisaks ei sisalda vaidlustatud käskkiri ühtegi viidet kõnealusele kirjavahetusele (vt

Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-54-03 p 36: esitades haldusakti motivatsiooni viiteliselt teises

dokumendis, peab isikule lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv

informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest. Riigikohus on sama põhimõtet

korranud ka lahendi 3-3-1-28-04 p-s 17). Seega ei ole võimalik nimetatud kirjades toodud

põhjendusi lugeda haldusakti põhjendusteks.

61. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid, et rikutud on tema õiguspärast ootust, siis tuleb

nõustuda sellega, et haldusvõim ei ole käitunud järjepidevalt, andes kaebuse esitajale kohati

mõista, et hoone ümberehitamisel ei ole takistusi, ning tõstatades vahepeal hoone kaitse alla

võtmise küsimuse. Iseenesest on õige vastustaja väide, et väärtushinnangud on ajas muutuvad ja

seetõttu võib hoone kultuuriväärtus ilmneda aja möödudes. Vastustaja põhjendas, et 1990-tel

aastatel ei peetud nõukogudeaegseid ehitisi kultuuriväärtuslikeks, kuid 2000-tel aastatel on see

suhtumine muutunud. Asjakohane ei ole aga vastustaja väide, et kultuuriminister ega ükski teine

ametkond ei andnud õiguslikult siduvat haldusakti, millest oleks võinud järeldada, et hoonet

kaitse alla kunagi ei võeta. Ühelegi kinnisasja omanikule ei ole iseenesest sellist kinnitust vaja. PS

§ 32 ja asjaõigusseaduse § 68 lg 1 sätestavad omanikule oma omandi vaba valdamise, kasutamise

ja käsutamise eelduse niikuinii. Asja materjalidest nähtub, et kaebuse esitajal on hoone

omandamisest peale olnud plaan hoone väliskuju muuta. Kuna kaebuse esitaja soovis 2005 aastal

algatada detailplaneeringut kõrghoone püsitamiseks, nähtub sellest, et ta on loobunud 1998

projeteerimistingimustes nähtuvast ööklubi „Titanic“ ehitamise plaanist. Siiski leiab kohus, et

projekteerimistingimuste kinnitamine andis kaebajale õiguspärase ootuse, et ta algupärase hoone

ümber ehitada saab. Asjaolu, et projekteerimistingimused enam ei kehti, ei ole sellise õiguspärase

ootuse juures määrav. Samuti pidi asjaolu, et hoone võeti 2005 aastal ajutise kaitse alla, kuid

selleks määratud 6-kuulise perioodi lõppedes hoonet kaitse alla ei võetud, suurendama kaebuse

esitaja veendumust selles, et ta hoonet ümber ehitada saab. Ajutise kaitse alla võtmise menetluse

raames tõstatati küsimus hoone kultuuriväärtusest ja mälestiseks tunnistamata jätmine oli

kaebajale selge signaal sellest, et hoonel puudub kultuuriväärtus, mille pärast peaks ta mälestiseks

tunnistatama.

62. Kohus leiab, et teemaplaneering on õiguspärase ootuse seisukohast oluline sellest aspektist,

et see toetab kaebuse esitaja äriplaane. Teemaplaneering ei määra planeeringualale jäävate

kruntide ehitusõigust ega ka teisi olulisi arhitektuurinõudeid ehitisele, need määratakse

detailplaneeringuga vastavalt PlanS § 9 lõikele 2. Teemaplaneeringu eesmärk ei ole aga

määratleda planeeritava ala kultuuriväärtuste mälestiseks tunnistamine. Nagu teemaplaneeringust

nähtub, on juba mälestiseks tunnistatud hooned seal küll üles loetud, kuid uute hoonete

mälestiseks tunnistamine ei saa olla teemaplaneeringu ülesanne, nagu vastustaja ka viidanud on.

Ka ei pidanud TPL detailplaneeringu algatamise taotluse menetlusse võtmisel andma mingit

seisukohta hoone kuuluuriväärtuse osas.

63. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et lähtudes 1998 projekteerimistingimustele antud

kooskõlastustest ja ajutise kaitse raames kultuurimälestiseks mittetunnistamisest, on kaebajal

tekkinud õigustatud ootus, et hoone välisilmes võib teha muudatusi ning selle arhitektuurne

väliskuju ei saa olla takistuseks edaspidise majandustegevuse kavandamisel. Lisaks ei ole alates

hoone omandamisest 1997 kuni vaidlustatava käskkirja vastuvõtmiseni 2011 muutnud faktiline

olukord Tartu mnt 17 hoone suhtes. Seda enam oleks vaidlustatud käskkiri pidanud hoolikalt

põhjendama, miks 2011 aastal on hoone kaitse alla võtmine sedavõrd oluline, et kaalub üles

hoone omaniku haldusorganite senisest tegevusest tuleneva õiguspärase ootuse hoone

ümberehitamiseks. Avalik võim peab õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenevalt

tagama, et varasemaid seisukohti ei muudeta põhjendamatult juhul, kui asjaolud ei ole võrreldes

kooskõlastuse andmise ja varasemate otsuste vastuvõtmise aja seisuga muutunud.

64. Vastustaja on viidanud sellele, et mälestise omanik võib MuKS § 29 lg 3 alusel taotleda

riigieelarvest või kohaliku omavalitsuse eelarvest toetusi mälestise rekonstrueerimiseks või

hooldamiseks. Samas on ilmselge, et hoone säilitamine ei kuulu kaebaja plaanidesse ja kaebajat ei

häiri mitte niivõrd hoone säilitamiseks tehtavad kulutused (ehkki ka need oleksid kahtlemata

suuremad, kui MuKS § 29 lg 3 alusel saadav toetus), vaid võimatus püstitada praeguse hoone

asemele uus hoone. Vastustaja viitab ka sellele, et kaebajal oleks võimalus võõrandada hoone

sellisele omanikule, kes arhitektuuri väärtustab. Selline seisukoht ei leevenda kuidagi riive

intensiivsust. On äärmiselt kahendav, et ulatuslike muinsuskaitseliste piirangutega (mida hoone

praegusel kujul säilitamise nõue tähendaks), õnnestuks kaebajal leida hoonele turuhinnaga ostja.

Vaidlusalune hoone on ehitatud selliseks otstarbeks, mida teda hetkel kasutada ei saa –

kaubanduspind ilma vaateakendeta ei ole kahtlemata kaupmehele atraktiivne. Muinsuskaitselised

piirangud vähendavad kahtlemata oluliselt hoone turuväärtust, mida kaebuse esitajale keegi ei

kompenseeriks. Kohus kahtleb ka selles, kas leiduks ostja, kes „väärtustaks piisavalt kõnealust

arhitektuuriteost“ ja oleks selle eest vaatamata hoone piiratud kasutusotstarbele nõus kõrgemat

hinda maksma. Kohus nõustub hoopis kaebajaga selles, et kui riik leiab, et avalik huvi hoone

kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii suur, et see õigustab hoone mälestiseks tunnistamise teel

kinnistu omanikule selliste piirangute seadmist, mis teeb omanikule võimatuks kasutada omandit

nii, nagu ta soovib, peaks riik Tartu mnt 17 hoone kaebajalt kohase hüvitise eest omandama.

Kaebaja sellekohastele korduvatele ettepanekutele vastustaja vastanud ei ole. Kui

sundvõõrandamise eest on riigil kohustus anda isikule õiglane ja kohane hüvitus (PS § 32 lg 1),

siis omandikitsenduste eest PS hüvituse maksmist ette ei näe. Just hüvituse puudumine võib teha

omandikitsenduse omaniku jaoks sundvõõrandamisest veel intensiivsemaks riiveks ja seeläbi

ebaproportsionaalseks.

65. Vaidlusaluse muinsuskaitsemenetluse põhilise probleemina näeb kohus seda, et vastustaja ja

tema haldusalas olevad ametkonnad on lähtunud ühekülgselt vaid huvist säilitada

kultuuriväärtusi, jättes aga üldse kõrvale asjaolu, et need hooned, mida mälestiseks tunnistada

soovitakse, on kellegi eraomand. Kui mälestiseks tunnistatakse avalikule võimule kuuluv hoone,

on olukord hõlpsamini lahendatav, kuna konflikti isiku põhiõigustega ei teki. Eraomandi puhul

ei saa aga kitsendusi kohaldada omaniku õigusi eirates. Omandiõiguse korraldus on üks riigi

majandusliku korra põhialuseid. Selle järgi, kas ja kuidas riik tunnistab, keelab või piirab

eraomandit, kas omand on kättesaadav kõigile või üksnes teatud klassidele ja kui vabad nad on

oma omandiõiguste teostamises, saab teha järeldusi riigi poliitilise režiimi ja õiguskorra kohta.

Igasugused avaliku huvi eesmärgil tehtud omandikitsendused peavad olema väga hästi

põhjendatud. Seejuures on tähtis, et ka see avalik huvi, millest lähtudes kitsendusi tehakse, oleks

määratletud ning tähtis. Kitsendusi põhjustavaid avalikke huve võib olla erinevaid (maja

lammutamisvajadus, kuna see on inimestele ohtlik; või teisalt lammutamisvajadus, et tagada

riiklikult tähtsa maantee ehitus; linna planeerimisest tulenevad kitsendused ehitistele jne) ja need

huvid ei ole võrdse kaaluga. Haldusorgan peab kaaluma, kas see avalik huvi, mille heaks erahuvid

ohverdatakse, on tõesti nii kaalukas, et selleks isiku põhiõigust ulatuslikult piirama peab.

66. Kuna vaidlustatud haldusakt on tõsiste põhjendamispuudustega, asja muudest materjalidest

samuti ei nähtu omaniku huvide kaalumist ja kohtul on lisaks sellele ka tõsiseid kahtlusi Tartu

mnt 17 hoone mälestiseks tunnistamise kui piirangu proportsionaalsuse osas, tuleb vaidlustatud

haldusakt tühistada.

67. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

langetas käesoleval juhul otsuse kaebuse esitaja kasuks. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse

esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 7860,05 eurot (koos

käibemaksuga, mis nähtub esitatud arvetelt). Summa sisaldab käibemaksu. Kaebuse esitaja on

esindaja kinnistusel käibemaksukohustuslane, seega arvestab kohus tasutud õigusabikulu ilma

käibemaksuta, kuna tegemist on ettevõtlusega seotud kuluga, mille kaebuse esitajal saab

sisendkäibemaksuna maha arvata. Õigusabikulu ilma käibemaksuta on 6550 eurot. HKMS § 93

lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Seega on

kaebuse esitajatel õigus nõuda nende jaoks eduka kohtuvaidluse korral põhjendatud

menetluskulude kompenseerimist. Kuna aga see tähendab rahalise koormise panemist

vastaspoolele, siis mõistab kohus kulud vastaspoolelt välja vaid siis, kui kaebuse esitaja suudab

kohut veenda kulude põhjendatuses. Käesoleval juhul see nii ei ole. Esiteks lahendati vaidlus

ilma kaevatavate määrusteta ja tõendite kogumise taotlusteta ühe kohtuistungiga. Teiseks

sisaldab kaebus endas enamjaolt argumente, mis kaebaja väljendas vastustajale juba kaevatud

haldusakti andmise eelselt nendevahelises kirjavahetuses 2010.

Kaebuse täpsustuses aga ei ole võrreldes kohtule 14.04.2011 esitatud kaebusega toodud välja

uusi argumente. Kaebuses toodud argumendid viisid küll kaebaja sihile, ent kogu õigusabikulu ei

saa pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Kohus leib, et õigusabikulu on vajalik ja põhjendatud

4000 euro ulatuses. Riigilõiv tuleb välja mõista täies ulatuses. Seega tuleb mõista

kultuuriministrilt kaebaja kasuks välja 4015,97 eurot.

Kadriann Ikkonen

kohtunik