3-11-1383/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1383

Haldusasi

OÜ Actual Baltic kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 7. märtsi 2011 maksuotsuse nr

12.2-3/6150-8 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Actual Baltic

Esindaja: adv. Madis Uusorg

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Marika Salmistu

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Actual Baltic kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4

ja lg 6).

I ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus koostas 7. märtsil 2011 maksuotsuse nr

12.2-3/6150-8, millega suurendas OÜ Actual Baltic 18%-lise maksumääraga maksustatavat käivet

vastavalt 2007. aasta juunis 1 292 800 krooni võrra ja 2007. aasta oktoobris 3 878 401 krooni

võrra, vähendades samadel perioodidel samade summade võrra 0%-lise maksumääraga

maksustatavat käivet; samuti suurendati maksuotsusega OÜ Actual Baltic poolt 2007. aasta juuni-

ja oktoobrikuu deklaratsioonide kohaselt tasumisele kuuluva käibemaksu suurust vastavalt

232 704 ja 698 112 krooni ning kohustati OÜ-d Actual Baltic kokkuvõttes tasuma 930 816

krooni käibemaksu. Maksuotsuses asuti seisukohale, et Actual Baltic OÜ ei müünud Soomest

soetatud puurimismasinat SIA-le LA Auto, vaid Silver Varahalduse OÜ-le ning kuna

puurimismasin anti ostjale üle Eesti territooriumil, siis on tegemist 18%-lise maksumääraga

maksustatava käibega.

II KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. OÜ Actual Baltic esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 7. märtsi 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/6150-8 tühistamist, leides, et

maksumenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud Sandvik Mining and Construction

OY-lt Soomes soetatud puurimisseadme Ranger 800 Rock Pilot võõrandamine SIA-le LA Auto,

mis omakorda võõrandas selle OÜ-le Flaveria Invest, mis võõrandas seadme Silver Varahalduse

OÜ-le. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuotsuses ei ole tõenditega põhistatud

seisukohta, et kaebuse esitaja osales teadlikult maksupettuses ning liiatigi ei selgu, milles väidetav

maksupettus seisnes.

3. Kaebuse esitaja peab oletuslikuks ning tõenditel mittepõhinevaks maksuhalduri seisukohta, et

Actual Baltic OÜ ja SIA LA Autol vahel tehingutes osalejate vahel on juriidilised, majanduslikud

ja isiklikud sidemed. Kaebuse esitaja rõhutab, et ei ole teinud tehingut seotud isikuga ning L. A.

on kaebuse esitaja esindajale küll varasemast teada, ent nad ei ole seotud isikud, tegemist ei ole

lähedaste sõprade, vaid pigem ärilisel tasemel seotud teretuttavatega. Kaebuse esitaja selgitab

samuti, et võõrandas puurimisseadme SIA-le LA Auto ning toimetas nimetatud seadme ka

ostjale Lätti.

4. Teiseks toob kaebuse esitaja välja, et isegi kui puurimisseadme müügi ja soetamise ahelas on

toime pandud maksupettus, ei ole seda toime pannud ega sellest maksueelist saanud Actual Baltic

OÜ. Kaebuse esitaja rõhutab, et tal puudus võimalus kontrollida SIA LA Auto või Silver

Varahaldus OÜ tegevust ning kaebuse esitaja ei saanud määrata, kes on puurimisseadme ostjaks

või kellele puurimisseadme soetanud äriühing selle edasi võõrandab. Kaebuse esitaja on ka

seisukohal, et põhjendamatu on kahtluse alla seada tehingu tegelikku toimumist ja kahtlustada

kuritarvitust, kui selle tulemusena ei ole isik saanud mingit maksueelist. Kaebuse esitaja selgitab,

et antud juhul soetas ta seadme Soome äriühingult ning võõrandas Läti äriühingule ning mõlemal

juhul oli tegemist ühendusesisese käibega, mis on maksustatav 0%-lise käibemaksuga. Kaebuse

esitaja hinnangul olnuks maksustamise seisukohast olukord lõpuks samasugune kui ka juhu, mil

ta oleks seadme võõrandanud Eestis Silver Varahalduse OÜ-le: viimasel juhul oleks ta

puurimisseadme müügil lisanud arvele käibemaksu, mille Silver Varahalduse OÜ oleks kaebajale

üle kandnud ning mille kaebaja oleks riigile maksnud, samas oleks Silver Varahalduse OÜ-l

tekkinud sisendkäibemaks mahaarvamise õigus. Kaebuse esitaja selgitab, et ka sellisel juhul ei

oleks riik mingit tulu kibemaksu näol saanud ning kaebuse esitaja ei saanud kindlasti mingit

maksueelist. Kaebuse esitaja toob välja, et jääb arusaamatuks, miks pidanuks ta sõlmima SIA-ga

LA Auto fiktiivse lepingu ja esitama arve, kui puurimisseadme tegelikuks ostjaks oli Silver

Varahalduse OÜ, kuna kaebuse esitaja ei oleks sellise näiliku tehingu vaheletoomisest saanud

mingit kasu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, kus tal puudus põhjus väidetavalt

fiktiivse lepingu sõlmimiseks ja arve esitamiseks, kuna ta ei saanud selle läbi mingit maksueelist

ning riigil ei jäänud saamata ka maksutulu, peaksid esinema väga kaalukad tõendid väitmaks, et

lepingus kajastatud ja muude dokumentaalsete tõenditega tõendatud tehingut tegelikult ei

toimunud. Kaebuse esitaja hinnangul selliseid tõendeid käesolevas asjas kogutud ei ole.

5. Mis puudutab seda, et müügilepingu kohaselt pidanuks müüja ostjale kauba üleandma Soomes

ning lepingus ei ole eraldi punkti, mis kohustaks kaebajat vastutama seadme transpordi eest, siis

selgitab kaebuse esitaja, et tõendatud on puurimisseadme soetamine Sandvik Mining and

Construction OY-lt ning samuti selle liikumine Soomest Lätti. Kaebuse esitaja leiab, et asjaolust,

et lepingus on kirjas kauba üleandmise kohana Tampere ei saa teha järeldust, et tegemist on

fiktiivse lepinguga, kuivõrd leping kauba müügiks on sõlmitud 26. aprillil 2007, puurimisseadme

transport toimus aga alles oktoobris. Kaebaja märgib, et äris on tavapärane, et mingite asjaolude

ilmnemisel võivad pooled otsustada, et teatud lepingu sätteid ei järgita või neid muudetakse,

sellest ei saa aga järeldada, et kogu leping on tühine või fiktiivne. Seejuures toob kaebuse esitaja

välja, et need asjaolud ei pruugi olla majanduslikult põhjendatud, näiteks võib ühe poole

nõustumine lepingu täitmise koha muutmisega olla soov säilitada kliendiga häid suhteid. Antud

olukorra kohta selgitab kaebuse esitaja, et tema huvides oli tagada kauba välja viimine Soomest,

et ta ei peaks end Soomes käibemaksukohustuslasena registreerima.

6. Kaebuse esitaja ei nõustu ka maksuotsuses toodud seisukohaga, et SIA LA Auto ei saanud

olla puurimisseadme omanikuks ja saajaks Lätis 23. oktoobril 2007, kuna Wihuri AS-i poolt

garantii andmisel puurimisseadme mootorile oli 22. oktoobril 2007 märgitud selle omanikuks

Silver Varahalduse OÜ. Kaebuse esitaja selgitab, et asjaolu, et juba 7. mail 2007 oli SIA LA Auto

võõrandanud puurimisseadme OÜ-le Flaveria ja OÜ Flaveria oli selle 14. mail 2007

võõrandanud Silver Varahalduse OÜ-le, ei välista ilmselgelt seda, et Actual Baltic OÜ ja SIA LA

Auto vahel toimus ühendusesisene käive või alternatiivina oli tegemist kolmnurktehinguga.

Kaebuse esitaja märgib, et ei olnud SIA-ga LA Auto lepingu sõlmimise hetkel teadlik sellest, et

äriühing plaanib puurimisseadme võõrandada ning sai sellest teadlikuks alles pärast seadme

valmimist, kusjuures see, et SIA LA Auto oli seadme võlaõiguslikult võõrandnud vahepeal juba

kolmandale isikule, kes selle omakorda oli võõrandanud, ei mõjuta mingilgi moel kaebaja ja SIA

LA Auto vahelist tehingut, kui täidetud on ühendusesisese käibe toimumiseks vajalikud eeldused.

Siinkohal viitab kaebuse esitaja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 208 ning asjaõigusseaduse §-le 92,

selgitades, et müüja ei pea müügilepingu sõlmimise ajal olema müüdava asja omanik, vaid ta võib

selle tulevikus omandada. Kaebuse esitaja toob välja, et puurimisseadme garantiidokumentidesse

omanikuna Silver Varahalduse OÜ märkimine ei anna alust väita, et sel hetkel oli seadme

omanikuks Silver Varahalduse OÜ, kuivõrd seadet ei olnud üle antud, ei olnud Silver

Varahalduse OÜ-l vallasomand tekkinud. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et vaidlusaluse

tehingu maksustamist ei mõjuta see, et kaebuse esitaja sõlmis 22. oktoobril 2007 seadme

rentimiseks rendilepingu. Kaebuse esitaja märgib, et kuivõrd Silver Varahalduse OÜ-l oli

sõlmitud juba võlaõiguslik müügileping seadme omandamiseks, sai ta anda selle kaebajale rendile,

hoolimata asjaolust, et tal ei olnud vallasomandit lepingu sõlmimise ajaks veel tekkinud.

7. Kaebuse esitaja ei nõustu, et J. I. on esitanud maksuhaldurile teadlikult eksitavat ja tõele

mittevastavat teavet. Nimelt märgib kaebuse esitaja, et J. I. selgitas maksuhaldurile, et võttis

puurimisseadme rendile, kuna SIA-l LA Auto puurimistööde äri hästi ei läinud, viimase info

edastas talle L. A., ent asjaolust, et SIA LA Auto otsustas ostetud puurimisseadme võõrandada

enne, kui oli selle reaalselt kätte saanud ei saa ilmselgelt teha järeldust, et SIA LA Auto ei saanud

mitte kasumliku puurimisäri kohta otsust teha. Kaebuse esitaja märgib, et vastustaja ei ole

tuvastanud, kas SIA LA Auto võis kasutada enne puurimisseadme ostmist Actual Baltic OÜ-lt

mingit muud puurimisseadet teenuse osutamiseks, mille puhul selguski, et äri hästi ei lähe.

Kaebuse esitaja toob ka välja, et SIA LA Auto võis vastavasisulise otsuse langetada ka selle

põhjal, et ei leitud piisavalt puurimisteenuse kliente või otsustati, et teenuse osutamisega

kaasnevad kulud ja riskid on liialt suured. Kaebuse esitaja märgib, et J. I. sai SIA LA Auto otsuse

põhjuste kohta anda maksuhaldurile üksnes teavet, mida temale andis L. A. ning ilmselgelt

põhjendamatu väita, et J. I. andis maksuhaldurile teadlikult eksitavat teavet.

8. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri järeldusega, et asjaolu, et Actual Baltic OÜ soetas

puurimismasina koos vajalike puurimistarvikutega, kuid müüs masina edasi ilma tarvikuteta,

kinnitab, et puurimismasina ostjal, Silver Varahalduse OÜ-l, ei olnud kavatsustki ise

puurimistöödega tegelema hakata. Kaebuse esitaja toob välja, et tal puudub info, kas Silver

Varahalduse OÜ plaanis ise puurimistöid teha või seisnes tema äriplaan seadme väljarentimises,

ent need asjaolud ei tõenda kuidagi, et kaebaja ja SIA LA Auto vaheline tehing on fiktiivne.

Kaebuse esitaja selgitab ka, et SIA-ga LA Auto lepingut sõlmides ei soovinud puurimisseadme

ostja omandada puurimistarvikuid, milles pole midagi erakordset, sest puurimistarvikuid on

võimalik turult osta erinevatelt müüjatelt, samas on kaebuse esitaja Sandvik Mining and

Construction OY toodete müüjaks Eestis ning kuna 2007. aastal olid puurimistarvikute tellimisel

pikad järjekorrad oli kaebajal koos puurimisseadmega mõistlik tellida ka puurimistarvikud, mis

on võimalik oma tavapärase majandustegevuse käigus klientidele võõrandada. Samas leiab

kaebuse esitaja, et isegi kui kaebuse esitaja ja L. A. vahel olnuks algusest peale kokkulepe, et

kaebuse esitaja võtab seadme hiljem rendile, ei saaks sellest teha järeldust, et kaebaja võõrandas

puurimisseadme Silver Varahalduse OÜ-le, kuna selline kokkulepe ei piiraks L. A., kui SIA LA

Auto, OÜ Flaveria Invest ja Silver Varahalduse OÜ juhatuse liiget otsustamaks, kellele SIA LA

Auto puurimisseadme võõrandab ja kes hakkaks nimetatud seadet kaebajale rentima.

9. Puurimismasina eest tasumisega seotud asjaolude kohta märgib kaebuse esitaja, et see, et Silver

Varahalduse OÜ kui lõppostja tasus OÜ-le Flaveria Invest, kui edasimüüjale arve enne, kui

viimane tasus oma hankijale SIA-le LA Auto, on äris tavapärane ning sellest ei saa mingil juhul

järeldada tehingute fiktiivsust. Kaebuse esitaja märgib, et kuna tegemist on suure summaga, ei

võta üldjuhul edasimüüja arve tasumisega seotud riski enda kanda, ning kokkulepped tehakse

selliselt, et müügiarved peavad olema tasutud enne, kui isikul tekib kohustus tasuda ostuarve.

Kaebuse esitaja toob välja ka selle, et antud juhul on kõik edasimüüjad teeninud kasu, seejuures

kaebuse esitaja kõige rohkem. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult eelanud,

et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et SIA LA Auto ei ole puurimisseadme lõppostjaks, vaid

kavatseb selle edasi võõrandada ning viitab sellele, et selle kohta puuduvad igasugused tõendid,

ent isegi kui see nõnda oleks olnud, poleks alust väiteks, et tehingut kaebaja ja SIA LA Auto

vahel ei ole toimunud. Kaebuse esitaja möönab, et näiteks OÜ Flaveria Invest võib olla jätnud

oma maksukohustused täitmata, ent see asjaolu ei saa et mõjutada kaebuse esitaja maksustamist.

Kaebuse esitaja viitab Euroopa Kohtu otsusele liidetud kohtuasjades C-354/03, C-355/03 ja C-

484/03 märgib, et kahe isiku vahelise tehingu maksustamist ei saa mõjutada see, kas hiljem samas

tehingute jadas on osalejad käitunud heauskselt või mitte.

10. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema maksustamine on eesmärgipäratu, kuna isegi kui

nõustuda maksuhalduri seisukohaga tehingu fiktiivsuse osas, siis ei ole riik tehingu ekslikust

kajastamisest kannatanud kahju ning maksuhalduri poolt viidatud tehingus osalenud pooled ei

ole saanud sellest ka kasu, sest isegi kui Actual Baltic OÜ oleks kajastanud käibedeklaratsioonis

puurimisseadme müüki Silver Varahalduse OÜ-le ja tasunud müügilt ka käibemaksu, oleks Silver

Varahalduse OÜ saanud käibemaksu samas summas sisendkibemaksuna riigilt tagasi küsida.

Kaebuse esitaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-22-07 (p. 12) ning 3-3-1-3-

09, samuti haldusasjas nr 3-3-1-67-09. Kaebuse esitaja rõhutab, et maksuhaldur ei ole mingit

maksueelist käesoleval juhul tuvastanud. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduriga, nagu seisneks

tema saadud maksueelis selles, et ta ei pidanud käibemaksu maksma, kuivõrd kui kaebaja

müünuks tõesti puurimisseadme SIA LA Auto asemel Silver Varahalduse OÜ-le, oleks

puurimisseadme müügihind olnud praegusest müügihinnast suurem käibemaksu võrra, kuna

käibemaksu olemusest tulenevalt ei tasu müüja käibemaksu oma vahenditest, vaid selleks

saadakse vahendid ostjalt.

11. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et see ei ole soovinud mõista kaebuse esitaja

selgitusi seoses võimalusega käsitleda tehingut alternatiivina ka kolmnurktehinguna, mis seisneks

selles,

et

kauba

müüjaks

oli

Soome

käibemaksukohustuslane

ja

ostjaks

Eesti

käibemaksukohustuslane,

kes

kaupa

ei

tarbinud

ja

võõrandas

selle

Lätti

käibemaksukohustuslasele ning korraldas ka kauba transpordi Soomest Lätti, kusjuures selline

käsitlus ei muudaks maksustamise seisukohast midagi.

12. Kaebuse esitaja ei mõista, kuidas viitab tehingu fiktiivsusele asjaolu, et Actual Baltic OÜ ja

SIA LA Auto vahel sõlmitud lepingusse on märgitud kauba tarnetähtajaks 3 kuud peale

ettemaksu tasumist, kuid Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction OY vahelises

lepingus on märgitud kauba tarnetähtajaks 4 kuu peale ettemaksu tasumist, sest isegi kui asuda

seisukohale, et Actual Baltic OÜ võttis endale äririski sõlmides lepingu tarnetingimusega, mille

täitmises ta ei saanud olla 100% veendunud, ei anna see kuidagi alust väita, et sõlmitud leping on

fiktiivne. Liiatigi peab kaebuse esitaja ebatõenäoliseks, et fiktiivse lepingu sõlmimisel oleksid

pooled pidanud vajalikuks muuta Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction OY

vahelises lepingus toodud tarnetähtaega.

13. Uueks ning maksuotsuses mittesisalduvaks peab kaebuse esitaja vastustaja kirjalikus seletuses

esitatud väidet, et kõik dokumentide vormistused käisid kaebaja juhendamisel ja teadmisel.

Kabuse esitaja selgitab, et tema ja ja Sandvik Mining and Construction OY vahel sõlmitud

lepingust tulenevalt pidanuks kaebuse esitaja arve tasuma hiljemalt 10 päeva jooksul peale e-kirja

või faksi teel seadme valmis saamise kinnitusesaamist, kuid kaebuse esitajale esitatud arve

kohaselt tuli see tasuda aga 7 päeva jooksul peale vastava kinnituse saamist, mis näitab, et ka

Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and Construction OY vahel toimunud tehingu puhul ei

jälgitud üksikasjalikult lepingus sätestatut ebaolulisi tingimusi. Kaebuse esitaja selgitab, et seadme

valmimisest teavitamise kohta selgitab kaebuse esitaja, et enne kirjaliku kinnituse saatmist

teavitatakse kaebajat tavapäraselt eelnevalt juba telefoni teel kauba valmimise või kätte saamise

tähtajast, kuna need tooted nõuavad tihtipeale eritransporti ja selle ettevalmistamine ja

korraldamine võtab tavapärase kauba transpordist oluliselt rohkem aega. Eelnev teavitus kauba

valmimise või kätte saamise päeva kohta võimaldab Actual Baltic OÜ-l alustada ettevalmistusi

kauba transpordi organiseerimiseks ning sarnaselt teavitati ka antud juhul kaebajat juba eelnevalt

n-ö mitte ametlikult seadme võimalikust kätte saamise päevast, mis järel teavitas kaebaja sellest

ka SIA-t LA Auto.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Esmalt viitab vastustaja maksuotsuse lehekülgedele 15 kuni 19 ning märgib,

et seal on toodud asjaolud, mis kinnitavad, tehingu toimumist Actual Baltic OÜ ja Silver

Varahalduse OÜ vahel. Samuti viitab vastustaja juba vaideotsuses kajastatud seisukohtadele ning

vastuväidetele kaebuse esitaja vaides võetud seisukohtadele.

15. Vastustaja leiab, et L. A. ja J. I. on kauaaegsed tuttavad ja omavahel tihedalt seotud.

Maksuhaldur viitab asjaolule, et J.I. on 05. veebruaril 2009 andnud maksuhaldurile OÜ Artran

Int juhatuse liikmena seletuse, kus selgitab, et OÜ Artran Int tegevuskoht asub xxxxxxx , mis on

L. A. endise naise elukoht ning OÜ Artran Int osanike hulka kuulus ka L. A. endine naine J. A.,

J. A. endine naine M.I. ja ka Läti ettevõtte Spradziensi juhataja V. B. Vastustaja viitab ka sellele,

et samast seletusest tuleneb, et J. A. finantseeris puurmasina ostu 130 000 euroga. Eeltoodud

asjaoludest järeldab maksuhaldur, et omavahelised suhted on tavalistest ärisuhetest tihedamad,

tegemist oli lausa tihedate perekondlike sidemetega, sest ei ole usutav, et äripartneri, keda lihtsalt

teatakse ja ollakse ärilisel tasemel teretuttavad, endine naine asutab võõraste isikutega ettevõtte,

annab ettevõtte tegutsemiskohaks oma elukoha ja suures summas laenu ettevõttele.

17. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebuse esitaja ei ole saanud maksueelist, kuna kauba

ühendusesisese soetamise puhul arvestatakse kauba soetamiselt käibemaksu ja deklareeritakse see

käibedeklaratsioonil, samas saab maksukohustuslane soetamiselt arvestatud käibemaksu ka samal

käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksuna maha arvata. Vastustaja selgitab, et müües kauba edasi

Lätti, ei tasuks kaebuse esitaja käibemaksu, kuna tegemist oleks ühendusesisese käibega, ent

müües kauba Eestis Silver Varahalduse OÜ-le, tuleb tehingult tasuda 18% käibemaksu.

Vastustaja selgitab, et läbi Läti äriühingu tehinguid näidates ei tule kaebuse esitajal täiendavat

maksukoormust, rentides ringiga Eestisse tagasi jõudnud puurmasinat, saab kaebaja rendiarvetel

näidatud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka arvata.

18. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja alternatiivse käsitlusega, nagu olnuks tegemist

kolmnurktehinguga. Nimelt selgitab vastustaja, et kolmnurktehingu korral müüakse kaup ühe

liikmesriigi maksukohustuslaselt teise riigi maksukohustuslasele ning siis Eestist kolmandasse

riiki maksukohustuslasele, kusjuures kaup liigub otse esimesest riigist kolmandasse. Vastustaja

selgitab, et sellisel juhul esimese riigi maksukohustuslane loeb müügi nullmääraga maksustatavaks

kauba ühendusesiseseks käibeks, teise riigi maksukohustuslasel ei teki ühendusesisest kauba

käivet ega ka ühendusesisest kauba soetamist, kuna kaupa ei toimetatud ei sellesse riiki ega sellest

riigist välja ning kauba ühendusesisene käive tekib riigis, kust kaup välja toimetati, kauba

ühendusesisene soetamine loetakse aga toimunuks riigis, kuhu kaup toimetatakse. Sellisel juhul

peaks teise riigi maksukohustuslane kolmnurktehingu deklareerima ühendusesisel kauba käibe

aruandel, deklareerides kolmnurktehinguveerus müügi Läti maksukohustuslasele.

19. Vastustaja toob ka välja, et kui võrrelda Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and

Construction Finland OY vahel, SIA LA Auto ja Actual Baltic OÜ vahel, Flaveria Invest OÜ ja

SIA LA Auto vahel ning ningn Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest OÜ vahel sõlmitud

lepinguid, siis ilmneb, et kolm esimest on praktiliselt sarnased oma ülesehituselt ja ka sisuliselt.

Need on sõlmitud vene ja inglise keelsena, samas neljas leping Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria

Invest vahel on järsku eestikeelne sõiduki müügileping. Vastustaja toob välja, et kui arvestada

asjaoluga, et SIA LA Auto, Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest OÜ juhatuse L. A. on vene

keelt kõnelev isik ning SIA LA Auto ning Flaveria Invest OÜ vaheline leping on vene ja inglise

keelne, siis on eriti kummastav, et Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest vahel sõlmiti hoopis

erinev leping. Samuti toob vastustaja välja, et Actual Baltic OÜ ja Sandvik Mining and

Construction Finland OY vahelises lepingus on tähtajaks 4 kuud, pärast ettemaksu täielikku

laekumist, kahe teise puhul on tarneajaks kolm kuud pärast ettemaksu täielikku laekumist.

Vastustaja on seisukohal, et ka selline tähtaegade märkimine näitab lepingute fiktiivsust, sest need

ei ole reaalselt täidetavad.

20. Vastustaja toob ka välja erinevused kauba üleandmise kohtades ning toob välja, et SIA LA

Auto ja Actual Baltic OÜ lepingus oli üleandmiskohaks Tampere, aga CMR näitab, et Salaspils;

CMR järgi on saaja SIA LA Auto esindajaks J. I., mitte L. A., kes oli SIA LA Auto juhatuse liige;

Flaveria Invest OÜ ja SIA LA Auto lepingus oli üleandmiskohaks Riia, aga nende vahelise

üleandmis-vastuvõtmis akti järgi Tallinn; Silver Varahalduse OÜ ja Flaveria Invest OÜ vahelise

lepingu järgi pärast ostuhinna tasumist ja müügilepingule allakirjutamist – müügileping on

allkirjastatud 12. mail 2007 ja ostuhind on tasutud lõplikult 25. oktoobril 2007, vara üleandmine

on toimunud akti järgi 10. novembril 2007. Vastustaja toob välja ka selle, et nii 12. mai 2007 kui

ka 10. oktoober 2007 olid puhkepäevad.

21. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et viimane ei saanud olla teadlik SIA LA Auto on

vahepeal puurimismasina edasi võõrandanud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli teadlik ja

tema huvides toimuski fiktiivsete tehingute vormistamine. Esiteks toob vastustaja välja, et kui

Silver Varahalduse OÜ soovis osta puurimismasinat, siis tekib küsimus, miks ta pidi ostma ta nii

palju kallimalt, kui ta oleks saanud ta osta odavamalt, sest ta ju teadis, mis hinnaga ostab

puurimismasina SIA LA Auto ja Flaveria Invest OÜ, kuivõrd nende juhatuse liige oli sama isik.

Vastustaja toob välja, et puurimismasina hind otse Actual Baltic OÜ-lt koos käibemaksuga oleks

olnud 156 622 krooni odavam ning arvestades, et Silver Varahalduse OÜ tekkis mõlemal juhul

sisendkäibemaksu arvestamise õigus, siis saab öelda ka selle pinnalt, et huvi fiktiivsete tehingute

sõlmimiseks oli kaebajal, mitte teistel osalistel nagu kaebaja püüab väita.

22. Mis puudutab Wihuri AS-i poolt väljastatud garantiitõendit, siis märgib vastustaja, et mootori

ülevaatus 22. oktoobril 2007, masina esitas ülevaatamiseks J. I. Actual Baltic OÜ esindajana ning

ka garantiitõend väljastati talle. Vastustaja selgitab, et Wihuri AS lisas täidetud vormi, mille täidab

garantii registreerimiseks mehhanismi müüja ning sellel vormil on müüjana märgitud Actual

Baltic OÜ ja omanikuks Silver Varahalduse OÜ. Vastustaja viitab sellele, et dokument on

vormistatud 22. oktoobril 2007 ning vormi täitja J. I. pidi olema teadlik, et puurimismasina

omanikuks ei ole SIA LA Auto, sest CMR järgi lähetati puurimismasin Lätti SIA-le LA Auto 22.

oktoobril 2007 ja saajana on 23. oktoobril 2007 CMRi allkirjastanud J. I. ise.

23. Ka toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja sõlmis Silver Varahalduse OÜ-ga 22.10.2007

Tallinnas rendilepingu, mille kohaselt on rendiperioodi kulgemise alguseks 22. oktoober 2007

ning vara üleminek toimus ka rendilepingu allkirjastamisel samal päeval. Vastustaja leiab, et

rendileping ja esitatud rendiarved näitavad, et tehingust oli huvitatud pigem Actual Baltic OÜ kui

Silver Varahalduse OÜ. Vastustaja toob välja, et kolme kuu kohta on rendiarve esitatud 21.

detsembril 2007 ja tasumine on toimunud jaanuaris 2008, kuigi lepingu järgi tuli tasuda

maksustatava kuu 30. kuupäevaks, kusjuures eelnevat arve esitamise kohustust leping ei

sätestanud.

24. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et ta võttis puurimismasina rendile, kuna SIA-l LA Auto

puurimistööde äri hästi ei läinud on kohatud, märgib vastustaja, et SIA-l LA Auto vastav tehnika

puudus ja tal ei saanudki seda olema, mistõttu ei olnudki selle äri ajamine võimalik. Lepingute ja

arvete järgi tasumiste kohta selgitab vastustaja samuti, et pole sugugi loogiline, et viimane müüja

esitab kauba kohta arveid, mille valmiduseastmest ta midagi ei tea. Vastustaja toob välja, et

Actual Baltic OÜ tasus lõpliku arve 12. oktoobeil 2007 ning järelikult teda teavitati enne seda

vähemalt 10 päeva ette, et kaup on valmis, ent sellele vaatamata on Flaveria Invest OÜ esitanud

arve 30. septembril 2007, ehk enne kui Actual Baltic OÜ teada sai, et kaup on valmis. Seegi viitab

vastustaja hinnangul üksnes sellele, et tehinguid tegelikult ei toimunud, kõik dokumentide

vormistused käisid kaebaja juhendamisel ja teadmisel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

25. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Actual Baltic kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et vaidlusalust puurimismasinat ei müünud

kaebuse esitaja mitte Läti äriühingule SIA LA Auto, vaid Eesti äriühingule Silver Varahalduse

OÜ, kellele anti kaup üle Eestis ning seetõttu oli puurimismasina müügi näol tegemist Eestis

18%-lise käibemaksumääraga maksustatava käibega, mitte aga kauba ühendusesisese käibega.

26. Esmalt ei nõustu kohus kaebuse esitaja viimase alternatiivse seisukohaga, et isegi olenemata

asjassepuutuvas tehingujadas esinevate teiste tehingute näilikkusest, oleks kaebuse esitaja

maksustamine käesoleval juhul eesmärgipäratu, kuna mingisugust maksueelist lõppkokkuvõttes

pooled ei saa ning riigil ei jää saamata ka maksutulu. Esiteks on kaebuse esitaja maksueelis ilmne

– kajastades tehingut ühendusesisese käibena ei ole kaebuse esitajal kohustust arvestada ja tasuda

käibemaksu, milline kohustus oleks tal aga juhul, kui ta kajastaks tehingu Eestis toimuva käibena.

Asjakohane pole kaebuse esitaja aseisukoht, et käibemaksukohustuslasest kauba müüja ei pea

käibemaksu tasuma oma vahendite arvelt, vaid lisama käibemaksu kauba hinnale, nii et selle

kandmise tegelik kohustus jääb ostjale. Käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lõike 1 kohaselt peab

isik alates maksukohustuslasena registreerimise päevast täitma maksukohustuslase kohustusi,

sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele

käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma käesoleva seaduse ja tasuma

käibemaksu. Käibemaksu maksjaks käibemaksu objektiks oleva käibena kvalifitseeruva kauba

müügi korral on kauba müüja. Asjaolu, et ta, vastavat kohustust eirates, kauba müügiarvele

käibemaksu ei lisa, ei võta talt kohustust käibemaksu arvestada ning tasuda. Käibemaksu

tasumise kohustuse aluseks on kas maksustatava käibe toimumine või arvel käibemaksu

kajastamine (KMS § 38 lg 1), juhul kui esinevad faktilised asjaolud, millega seadus seob

maksustatava käibe tekkimise, on kauba müüjal kohustus käibemaksu arvestada, deklareerida

ning tasuda ka juhul kui ta mingisugusel põhjusel ei ole käibemaksusummat müügiarvele lisanud.

Samuti ei sõltu müüja käibemaksukohustus sellest, kas ostja talle arvel näidatud

käibemaksusumma reaalselt ka tasub. Iseenesest õige on küll kaebuse esitaja seisukoht, et

käibemaks on olemuselt mõeldud koormama lõpptarbijat, ent see ei muuda olematuks asjaolu, et

kauba müügi korral käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustus siiski kauba müüjal, sõltumata

sellest, et majanduslikus mõttes peaks see maksukoormus edasi kanduma kuni lõpptarbijani.

Seetõttu ei saa kaebuse esitaja talle vaidlusaluse maksuotsusega pandud maksukohustust rünnata

argumendiga, et vahendid, mille arvelt käibemaks tasutakse, peaksid tegelikult tulema kauba

ostjalt.

27. Põhimõtteliselt õige on kaebuse esitaja seisukoht, et juhul kui puurimismasina müük oleks

deklareeritudki müügina Silver Varahalduse OÜ-le, oleks viimatinimetatul, kes on samuti

käibemaksukohustuslane, õigus vastavat käibemaksusummat kajastada oma maksuarvestuses

sisendkäibemaksuna ning selle võrra vähendada enda poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu.

Sellest ei saa aga teha järeldust, et käesoleval juhul ei ole maksuarvestuses tehingu tegelikult sisule

mittevastava kajastamise tõttu riigil maksutulu saamata jäänud. Riigi maksutulu saamata jäämine

väljendub antud juhul selles, et vaidlusaluse puurmasinaga tehtud tehingute jada tulemusena on

kauba tegelik müüja vältinud käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustust, ent tegelik ostja on

siiski saanud õiguse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks tegelikuks müüjaks mitte oleva isiku

fiktiivse arve alusel. Tegemist on maksupettuse skeemiga, mille eemärk antud juhul on see, et

Silver Varahalduse OÜ saaks lubamatult kajastada sisendkäibemaksu, millele vastav

käibemaksukohustus langeb aga reaalse majandustegevuseta OÜ-le Flaveria Invest, kes seda

kohustust ei täida. Selle hüpoteesi puhul seisneb kaebuse esitaja osalus maksupettuses selles, et

ta, müües puurimismasina tegelikult Silver Varahalduse OÜ-le, näitas maksuarvestuses fiktiivset

müügitehingut teise liikmesriigi äriühinguga, mille tulemusena sai Silver Varahalduse OÜ kauba

ilma, et tal oleks reaalset käibemaksukoormust tekkinud. Kui kaebuse esitaja oleks kajastanud

tehingu õigesti, oleks Silver Varahalduse OÜ sisendkäibemaksuga korrespondeeruv

käibemaksukohustus tekkinud kaebuse esitajale, kust riik oleks selle ka kätte saanud, erinevalt

reaalse majandustegevuseta OÜ-st Flaveria, mille puhul see on praktiliselt võimatu. Seega

sisuliselt näib tegemist olevat hariliku käibemaksupettusega, kus mingisuguse ettevõtja

deklareeritud sisendkäibemaksule vastav käibemaksu tasumise kohustus jääb isikule, kes seda

reaalselt kandma ei hakka ning keda, sõltuvalt sellest, kas ta annab selle käibemaksukohustuse

veelkord edasi mõnele teisele reaalse majandustegevuseta ettevõtjale või mitte, nimetatakse

arvevabrikuks või puhverettevõtjaks.

28. Põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused on kaebuse esitaja teinud kaebuses viidatud

Riigikohtu seisukohtadest haldusasjades 3-3-1-22-07: Niiter, 3-3-1-67-09: Eesti Post ja 3-3-1-3-09:

TNK Eesti. Nimetatud otsustes leidis Riigikohus tõepoolest, et tehingu näilikkus ei ole iseenesest

tehingu maksuõigusliku ümberkvalifitseerimise eelduseks, ent tehingu pooled on tehingutelt

makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud ega saanud

tehingute tulemusena kokkuvõttes kasu, millisel juhul poleks riigil mingit reaalset tulu saadava

käibemaksu näol. Nimetatud otsustes märkis Riigikohus samuti, et ei ole tuvastatud, et müüja on

maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas, samuti pole tuvastatud, et tegemist on

maksupettusega. Eeltoodud seisukohtadest ei saa teha järeldust, et näiliku tehingu nõuetekohane

deklareerimine käibemaksuarvestuses välistaks iseenesest maksuhalduri õiguse see majanduslikust

sisust lähtudes ümber hinnata. Vastasel korral muutuks käibe maksustamine suvaliseks ning

kaoks sisuliselt erinevus maksustava ja mittemaksustatava või erinevate maksumääradega

maksustatavate käivete vahel ning maksukohustuslastel oleks sisuliselt võimalik alati ise valida,

kas või millise maksumääraga käivet maksustada. See oleks vastuolus maksuõiguse

üldpõhimõtetega. Käesoleva juhtumi eripära võrreldes eeltoodud Riigikohtu lahendites

kajastatutega väljendubki peaasjalikult selles, et kaebuse esitaja ei ole käibemaksu tasunud, samuti

ei ole seda tasunud isik, kelle arve alusel kauba tegelik ostja Silver Varahalduse OÜ ostutehingult

sisendkäibemaksu maha arvas (st. OÜ Flaveria Invest). Iseenesest vääraks ei saa pidada ka

kaebuse esitaja seisukohta, et tehingu teise poole või tehingujada hilisemate lülide poolt toime

pandud maksuõigusrikkumised ei mõjuta isiku maksukohustusi. See seisukoht ei päde aga juhul,

kui leiab tuvastamist, et isik on osalenud maksupettuse toimepanemises. Käesoleval juhul

kinnitavad asjas kogutud tõendid maksupettust, milles on, vähemalt sellest teadlik olles ja sellega

nõustudes, osalenud ka kaebuse esitaja.

29. Haldusasjas nr 3-3-1-67-09: Eesti Post tehtud otsuses märkis Riigikohus, et maksu

määramiseks ei piisa lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise

õiguslikule alusele, kusjuures kui selleks on maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 või MKS

§ 84, on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. OÜ-le Actual Baltic

adresseeritud maksuotsus ei sisalda sõnaselget viidet ei MKS §-le 83 ega §-le 84. Ometi nähtub

maksuotsusest maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitaja ei võõrandanud puurimismasinat SIA-

le LA Auto, vaid müüs selle Silver Varahalduse OÜ-le ning andis seadme ostjale üle Eesti

territooriumil. OÜ Actual Baltic ja SIA LA Auto vahelist tehingut on maksuhaldur kirjeldanud

kui fiktiivset. Seega sisuliselt on maksuhaldur maksusumma määramisel lähtunud MKS § 83 lõike

4 teisest lausest, milles sätestatakse, et kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks,

kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Selle õigusliku aluse

maksuotsusesse sõnaselge märkimata jätmine ei anna kohtu hinnangul siiski alust maksuotsuse

tühistamiseks, kuna faktilised asjaolud ning nende pinnalt tehtud õiguslikud järeldused on

maksuotsuses arusaadavalt välja toodud, kaebuse esitajal on olnud võimalik neid vaidlustada ning

maksuotsuses võetud seisukohad ja põhjendused on piisavad, et oleks tagatud nende kohtulik

kontrollitavus.

30. Kohus leiab, et maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebuse esitaja ei müünud

puurimismasinat Läti äriühingule SIA LA Auto, olles sellest asjaolust ka teadlik ning osaledes

seeläbi maksupettuse toimepanemises. Tuvastamaks, et isik on osalenud maksupettuses, ei ole

vajalik tingimata tuvastada, et ta saab sellest mingisuguse reaalse kasu, mida ta vastasel korral

saanud poleks. Seetõttu ei ole vaja ning praktiliselt ilmselt ei oleks ka võimalik tuvastada seda, et

kaebuse esitaja on saanud endale näiteks osa rahast, mille omavahel seotud äriühingud OÜ

Flaveria Invest ja OÜ Silver Varahalduse OÜ teenisid seeläbi, et viimane kajastas

sisendkäibemaksu esimese poolt esitatud arve alusel, ilma, et esimene oleks käibemaksu tegelikult

riigile tasunud. Samuti ei ole vaja tuvastada seda, kas kaebuse esitaja teadis, et SIA LA Auto, OÜ

Flaveria Invest ning Silver Varahalduse OÜ omavaheliste tehingute asjaolusid, muuhulgas seda,

et OÜ Flaveria Ivnest lisab arvele käibemaksu, mida ta riigieelarvesse ei tasu. Kaebuse esitaja

jaoks seisneb maksueelis, mis õigustab tehingu majandusliku sisu ümberhindamist, selles, et

näiliku tehingu maksuarvestuses kajastamisega vältis tema kohustust tehingult käibemaksu

deklareerida ja tasuda. Tahtlus sellise maksueelise saamiseks piirneb kaebuse esitaja puhul sellega,

et ta oli sellest teadlik ning nõustus sellega ning pidi ilmselgelt vähemalt aru saama sellest, et tema

poolne maksuõigusrikkumine (st. Eestis toimunud käibe teadlik väär deklareerimine

ühendusesisese käibena) on osa maksupettusest.

31. Õige on maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitaja oli teadlikkusele sellest, et kauba tegelik

ostja on Silver Varahalduse OÜ, viitavad OÜ Actual Baltic ning SIA LA Auto, OÜ Flaveria ja

Silver Varahalduse OÜ vahelised sidemed. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja

juhatuse liige oli varasemast tuttav L.A.iga, kes oli kõigi ülejäänud eelnimetatud äriühingute

juhatuse liige. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tähtsust selles, kas nimetatud isikud olid

omavahel mingisugustes lähedastes isiklikes suhetes või oli ka nende varasem tutvus puhtalt

ärialane. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud sellele, et samuti kaebuse esitaja juhatuse liikme J.I.i

poolt juhitava OÜ Artran Int, mis samuti figureerib hiljem sama vaidlusaluse puurimismasina

omanike jadas, üks osanikke on L.A.i endine abikaasa J. A. Arvestades, et vaatlusaluste tehingute

jadas figureerinud äriühingutes tegutsevad isikud olid sel moel omavahel varasemast tuttavad, on

ebatõenäoline, et nad kõik ei olnud tehingute tegelikust majanduslikust sisust ja eesmärgist

teadlikud. J.I.i ja L.A.i vahelisi usalduslikke suhteid kinnitavad ka olulised kõrvalekaldumised OÜ

Actual Baltic ja SIA LA Auto vahel 24. aprillil 2007 sõlmitud lepingust, eelkõige see, et OÜ

Actual Baltic korraldas ning tellis puurmismasina transpordi tehasest Lätti, mida kinnitab vedu

organiseerinud OÜ Kaarlaid, samuti tegeles J.I. 2007. aasta oktoobris, pärast seda, kui

puurimismasin oli saabunud Eestisse, sellele mootorigarantii organiseerimise ning selle

kindlustamisega L.A.i juhitava OÜ Silver Varahaldus huvides. Üheski neist tegevustest polnud

OÜ Actual Baltic ning SIA LA Auto omavahelises lepingus kokku leppinud. Kaebuse esitaja

märgib õigesti, et teatud asjaolude muutumisel on äris tavapärane, et lepingu kõiki punkte ei

täideta, samas viitabki see tehingupartnerite omavahelistele usalduslikele suhetele, iseäranis juhul

kui mõne lepingupunkti eiramine toob ühele poolele arusaadavalt kaasa täiendavaid kulusid (nt.

masina transportimisega seotud kulud). Selliste suhete puhul ei ole usutav kaebuse esitaja väide,

et ta ei teadnud puurimismasina edasivõõrandamise kohta sõlmitud lepingutest enne seadme

valmimist. Samuti tuleb tähele panna, et autotranspordi saatelehel (tl. 86) on nii kauba saatja kui

saajana allkirjastanud J.I.. Seega pidi J.I.il olema L.A.i selline usaldus, mis andis talle võimaluse

L.A.i juhitava äriühingu nimel sedavõrd hinnalist kaupa transpordiettevõtja käest vastu võtta.

Eeltoodud asjaolud välistavad kaebuse esitaja teadmatuse.

32. Maksuhalduri seisukohta, et OÜ Actual Baltic ei olnud puurimismasinat SIA-le LA Auto

müües heauskne, kinnitab kohtu hinnangul üheselt ka J.I.i poolt maksuhaldurile antud selgitus (tl.

112) selle kohta, et puurimismasina rendile võtmise põhjus oli selles, et SIA-l LA Auto

puurimistööde äri ei läinud. Samas märkis J.I., et L.A. tellis temalt puurimismasina siis, kui tahtis

LA Autoga Lätis tegevust alustada. Eelnevast nähtub ühelt poolt see, et J.I.ile oli teada, et SIA

LA Auto varem mingisuguseid puurimistöid Lätis ei teostanud, teiselt poolt on aga ilmne, et

seadme rendile võtmise põhjus ei saanud olla selles, et SIA-l LA Auto äri ei läinud, kuna J.I. oli

juba 22. oktoobril 2007 sõlminud rendilepingu Silver Varahaldus OÜ-ga (tl. 130), mistõttu oli

talle ka teada, et SIA LA Auto ei oleks isegi teoreetiliselt saanud mingisugust puurimisäri ajada,

kuna seda masinat nad kasutada ei saanud ning masina võõrandamise kohta oli SIA LA Auto

juba varem sõlminud lepingu OÜ-ga Flaveria Invest, kes omakorda oli selle võõrandamiseks

sõlminud lepingu Silver Varahalduse OÜ-ga. Kaebuse esitaja etteheide, et maksuhaldur ei ole

maksumenetluses tuvastanud, kas SIA LA Auto võis kasutada varem mingit muud

puurimisseadet, ei ole põhjendatud. Eelviidatud selgituses on J.I. ise maksuhaldurile selgitanud, et

SIA LA Auto soovis puurimismasinat osta seoses tegevuse alustamisega Lätis. Seega pole ning

polnud ka J.I.il maksuhaldurile eeltoodud selgituste andmise ajal põhjust väita, et SIA LA Auto

tegutses puurimisteenuste osutamisega varem, ent see äri ei läinud. Maksuhaldur on neist

selgitustest teinud aga põhjendatud järelduse, et J.I. on tehingute asjaolude kohta andnud

ebaõigeid ütlusi ning see kinnitab soovi tehingute tegelikku sisu varjata, mis omakorda välistab

kaebuses väidetud heausksuse.

33. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et puurimismasina müügi deklareerimise ühendusesisese

käibena välistab antud juhul ka see, et kaebuse esitaja ning SIA LA Auto vahelise tehingu

tulemusena ei toimetatud kaupa teise liikmesriiki ning sellest oli kaebuse esitaja igal juhul teadlik.

Nimelt oli kaebuse esitaja oli sellest, et kauba omanik ei ole SIA LA Auto, vaid Silver

Varahalduse OÜ, teadlik igal juhul 22. oktoobril 2007, esitades puurimismasina mootori garantii

vormistamiseks ülevaatusele ning märkides seejuures kliendiks juba Silver Varahalduse OÜ (tl.

116), samal päeval on sõlmitud ka rendileping Silver Varahalduse OÜ ja Actual Baltic OÜ vahel

(tl. 130), milles on sätestatud, et puurimismasina valdus loetakse rendileandjalt rentnikule üle

antuks lepingu allkirjastamisega. Eeltoodut silmas pidades on maksuhaldur õigesti leidnud, et

SIA-ga LA Auto sõlmitud lepingu raames ei saanud kaebuse esitaja ühelgi juhul puurimismasinat

Lätti toimetada ning seega on igal juhul ühendusesisene käive. Samuti on maksuhaldur õigesti

leidnud, et ühendusesisese käibega ei saanuks tegemist olla ka juhul, kui kaebuse esitaja oleks

puurimismasina SIA LA Autole üle andnud Soomes. Esiteks puuduvad sellise üleandmise kohta

igasugused tõendid, küll on aga tuvastatud, et kaebuse esitaja ise korraldas puurimismasina veo

Soomest Eestisse 17. oktoobril 2007 ning vedas edasi Lätti 23. oktoobril 2007, olles eelnevalt 22.

oktoobril 2007 saanud endale sama puurimismasina valduse Silver Varahalduse OÜ-lt. Kuivõrd

masina omanikuks ning valduse üleandjaks oli juba enne masina Lätti jõudmist saanud Silver

Varahalduse OÜ, siis ei saanud kaebuse esitaja ning SIA LA auto vaheline tehing ühelgi juhul olla

KMS § 7 lg 1 punktis 1 nimetatud kauba võõrandamine teise liikmesriigi maksukohustuslasele

koos selle toimetamisega Eestist teise liikmesriiki. Maksuhaldur on ka õigesti leidnud, et

välistatud on tehingu käsitamine KMS § 2 lõikes 8 nimetatud kolmnurktehinguna, kuna täidetud

ei ole viidatud lõike 2. punktis sätestatud tingimus, mille kohaselt kaup toimetatakse esimesest

liikmesriigist kolmandasse liikmesriiki soetajale kolmnurktehingus. Kuivõrd juba 22. oktoobril 2007 sai

Actual Baltic OÜ puurimismasina valduse rendilepinguga Silver Varahalduse OÜ-lt, siis isegi

juhul kui oleks täidetud kolmnurktehingu esimene tingimus (KMS § 8 lg 2 p 1), ei oleks

toimunud kauba toimetamist kolmandasse riiki soetajale. Nii kauba ühendusesisese käibe kui ka

eelnevalt nimetatud kolmnurktehingu kohustuslikuks elemendiks on konkreetse tehingu raames

kauba toimetamine teise (või kolmandasse) liikmesriiki ning tehingu deklareerimine

ühendusesisese käibena ei ole õigustatud, kui kaupa tegelikult soetajale teise liikmesriiki ei

toimetatud. Käesoleval juhul on OÜ Actual Baltic korraldanud lõppkokkuvõttes küll

puurimismasina toimetamise Läti Vabariiki, ent sellel ei ole mistahes seost Actual Baltic OÜ ning

SIA LA Auto vahelise tehinguga.

34. Kohtu hinnangul ei tõenda kaebuse esitaja ning SIA LA Auto vahelist ühendusesisese

käibena kvalifitseeritavat tehingut vastavasisulisel kirjaliku lepingu sõlmimine ega see, et SIA LA

Auto on kaebuse esitajale pangaülekandega tasunud, samuti mitte see, et lõppkokkuvõttes

toimetati puurimismasin Lätti. Iseäranis eelkirjeldatud rendilepingu ja seal sätestatud

puurimismasina valduse üleandmisega seotud asjaolud, samuti see, et kaebuse esitaja juhatuse

liiga J.I. korraldas garantiiülevaatuse ning masina kindlustamise, märkides masina omanikuna

Silver Varahalduse OÜ, kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et Soome äriühingult Sandvik

Mining and Sonstruction OY-lt soetatud puurimismasina andis kaebuse esitaja Eestis üle Silver

Varahalduse OÜ-le, kes selle kohe kaebuse esitajale välja rentis. Masina üleandmist SIA-le LA

Auto ei ole toimunud ning kaebuse esitajale oli see teada.

35. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et iseenesest asjaolu, et OÜ Actual Baltic ostus

Soomest puurimismasina koos puurimistarvikutega, ent müüs edasi ilma puurimistarvikuteta, ei

saa eraldivõetuna pidada tõendiks näilike tehingute kohta. Kaebuse esitaja selgitus, et

puurimistarvikuid ei soetatud konkreetse masina jaoks, vaid igapäevases majandustegevuses

kasutamise või võõrandamise eesmärgil, võib olla iseenesest õige. Tähelepanuväärne on siiski see,

et kõnealused tarvikud (puurvardad, adapterid, puuripead) telliti koos puurimismasinaga, mida

Sandvik Mining and Construction OY tellimuse peale alles valmistama hakkas, samuti tasus OÜ

Actual Baltic ettemaksu kogu arvelt, sh. puurimistarvikute eest. Kohtu hinnangul viitab see siiski

asjaolule, et maksuotsuses loetletud puurimistarvikud olid mõeldud kasutamiseks koos

konkreetse puurimismasinaga (kuigi tõenäoliselt saaks neid kasutada ka mujal või müüa masinast

sõltumatult), mis koosmõjus muude asjaoludega kinnitab maksuhalduri seisukohta, et OÜ Actual

Baltic kavatses algusest peale hakata puurimismasinat ise teenuste osutamiseks kasutama, rentides

selle Silver Varahalduse OÜ-lt, kes selle spetsiaalselt selleks otstarbeks soetas. See omakorda

kinnitab, et kaebuse esitaja teadis juba algusest peale, et seadme soetab Silver Varahalduse OÜ,

mitte SIA LA Auto.

36. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ Actual Baltic on oma

2007. aasta käibedeklaratsioonides vaidlusaluse puurmasina võõrandamise vääralt deklareerinud

ühendusesisese käibena, olles seejuures teadlik, et võõrandab masina mitte Läti äriühingule SIA

LA Auto, vadi Eesti äriühingule Silver Varahalduse OÜ, andes kauba ka Eestis üle. Sellega on

kaebuse esitaja saanud maksueelise, mis seisnes müügitehingult käibemaksu arvestamise ja

tasumise vältimises ning andis samas võimaluse tegelikuks tehingupartneriks olnud Silver

Varahalduse OÜ-le deklareerida sellelt tehingult sisendkäibemaksu ilmselgelt fiktiivse arve alusel,

mis on saadud isikult, kes selle sisendkäibemaksuga korrespondeeruvat käibemaksu tasumise

kohustust ei täida.

37. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on kohtuostus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole

taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud

poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik