3-11-800/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-800

Haldusasi

OÜ Antsma kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-

ja tollikeskuse 11.08.2010 korralduse nr 12.2-3/4606-1-1

õigusvastasuse tuvastamise ning revisjoni peatamiseks

kohustamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 2. septembril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Antsma;

Esindaja: v.adv Vahur Kivistik;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet,

Esindaja: Aiki Meister.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. MTA Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) on alustanud 08.06.2010 korraldusega nr 12.2-

3/4606-1 OÜ Antsma suhtes 2010 märtsikuu käibemaksu ja tulumaksu arvestamise,

deklareerimise ning tasumise õigsuse kontrolli. PMTK 11.08.2010 korralduse nr 12.2-3/4606-1-1

alusel laiendati üksikjuhtumi kontrolli revisjoniks. Korraldusega kohustati esitama dokumente ning

täitma kaasaaitamiskohustust.

2. Maksu- ja Tolliameti (MTA) uurimisosakond menetleb Ants Mäelt’i ja OÜ Antsma suhtes

kriminaalasja nr 10930000272 ( karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 389.1 lg 2 ja lg 3). OÜ

Antsma juhatuse liiget Ants Mäelti kahtlustatakse selles, et ta esitas OÜ Antsma

maksudeklaratsioonides perioodil jaanuar 2008- veebruar 2010 ja aprill 2010 maksukohustuse

vähendamise eesmärgil valeandmeid. OÜ-d Antsma kahtlustatakse maksude väärarvutamises, mis

seisnes selles, et ta oma juhatuse liikme Ants Mäelt tegevuse läbi kajastas maksustamisperioodidel

jaanuar 2008- veebruar 2010 ja aprill 2010 OÜ Antsma huvidest lähtuvalt maksudeklaratsioonides

valeandmeid.

3. Kaebuse esitaja esitas 14.02.2011 maksuhaldurile taotluse revisjoni peatamiseks. PMTK jättis

28.02.2011 kirjaga taotluse rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

4. Kaebaja taotleb seda, et kohus kohustaks maksuhaldurit peatama OÜ Antsma suhtes toimuva

revisjonimenetluse käimasoleva kriminaalmenetluse ajaks. Kaebuse eesmärk on ära hoida kaebuse

esitaja põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 3 nimetatud põhiõiguse (õigus keelduda enda ja oma lähedaste

vastu tunnistamisest, mis hõlmab ka seletuste mitteandmist ja dokumentide mitteesitamist)

rikkumine maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 lg 1 kohaldamisega maksuhalduri poolt. Revisjoni

peatamine paralleelselt toimuva kriminaalmenetluse ajaks saab ära hoida põhiõiguste rikkumise (PS

§ 22 lg 3, PS § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon)

artikkel 8, konventsiooni artikkel 6). Kaebaja taotlused on järgmised:

- tunnistada liialt ulatuslik kaasaaitamiskohustus (MKS § 56) ja liialt kitsas vaikimisõigus (MKS

§ 64 lg 1 p 6) põhiseadusega vastuolus olevaks;

- tunnistada menetlusgarantiide puudumine, mis keelaks ja välistaks haldusmenetluses saadud

ütluste ja tõendite kasutamise kriminaalmenetluses, põhiseadusega vastuolus olevaks olukorras,

kus sama maksustamisperioodi ja isiku osas toimub paralleelne kriminaal- ja haldusmenetlus;

- tunnistada paralleelmenetluste korral revisjoni peatamise menetluskorra puudumine

põhiseadusega vastuolus olevaks;

- tunnistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 11.08.2010 korraldus nr 12.2-

3/4606-1-1 õigusvastaseks; ning

- teha vastustajale ettekirjutus OÜ Antsma suhtes toimuva revisjoni peatamiseks kuni lahendi

jõustumiseni kriminaalasjas nr 10930000272.

5. Kaebuse esitaja on seisukohal, et haldusmenetluse ning kriminaalmenetluse paralleelsest

toimumisest tõusetub põhiõiguste riive. Õiglase õigusemõistmise tagamiseks on põhjendatud

kriminaalmenetlusega

paralleelselt

toimuva

haldusmenetluse

peatamine.

Esiteks

on

kriminaalasjades tõendamiskoormus olulist erinev võrreldes haldusmenetlusega. Maksumenetluses

kehtib kaasaaitamiskohustus. Kaasaaitamiskohustus tähendab seda, et isikul on kohustus teatada

maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise

seisukohast tähendust (MKS § 56 lg 1). Kaasaitamiskohustuse asjakohase osa täitmist – enamasti

suulise või kirjaliku teabe esitamisega – nõuab maksuhaldur maksumenetluses korraldusega (vt

MKS § 60 lg 2, MKS § 62 lg 4). Revisjoni käigus võib maksuhaldur esitada ka suulise korralduse

(MKS § 79 lg 2). Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksukorralduse seaduses sätestatud liialt

ulatusliku kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) ja liialt kitsa vaikimisõiguse (MKS § 64 lg 1 p 6)

MKS sätted on põhiseadusega vastuolus.

6. Isikul on kriminaalmenetluses vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 2

sätestatud süütuse presumptsioonile õigus mitte anda ütlusi, mis hõlmab ka õigust mitte esitada

dokumente. Kuna haldusmenetluses kehtib kaasaaitamiskohustus ning süüteomenetluses on

kahtlustataval õigus ütluste andmisest keelduda, ei saa kaebuse esitaja tõhusalt kaitsta oma huve

haldusmenetluses, seadmata ohtu oma põhiõiguste tagamist paralleelselt toimuvas kriminaal-

kohtumenetluses. Kohustus esitada tõendeid halduskohtumenetluses tooks kriminaalmenetluses

kaasa vaikimisõiguse riive. 22.10.2007 Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-57-07 on leitud:

tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette

nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima

kriminaalmenetluses. KrMS § 7 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud

tõendama oma süütust. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava

süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks (KrMS § 7 lg-s 3.).

7. Maksumenetluses selline põhimõte (KrMS § 7 lg-s 3.) ei kehti. MKS § 150 lg 1 kohaselt

maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus

tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seega on kriminaalmenetlusest tulenev õigus mitte

selgitusi

anda

erinev

haldusmenetluses

kaasaaitamiskohustusest.

Asudes

paralleelselt

kriminaalmenetlusega läbi viima ka haldusmenetlust, on maksuhaldur tekitanud väga keerulise

olukorra, kus kriminaalmenetluses on kaebuse esitajal õigus ise kujundada taktikaline positsioon

(sealhulgas mitte anda ütlusi, mitte esitada dokumente või esitada neid talle sobival ajal arvestades

menetluse kulgemisest tulenevaid taktikalisi kaalutlusi), kuid haldusmenetluses peab ta sunni

ähvardusel täitma kaasaaitamiskohustust. Kaebuse esitaja rõhutab, et kriminaalasjas võib isik ise

valida, kas ja millal ta ütlusi annab ning tõendeid esitab ning see muutub ainetuks, kui ta on

haldusmenetluses kohustatud ütlusi andma riigi poolt määratud ajal ja mahus. Seega on

kriminaalmenetlus prevaleeriv.

8. Kaebuse esitaja rõhutab, et puudub menetluslik garantii, et haldusmenetluse andmeid ei kasutata

kriminaalmenetluses. Kuna kaebuse esitajal ei ole võimalik oma kaasaitamiskohustust täita, on see

piisavaks põhjuseks haldusmenetluse peatamiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuigi

maksumenetluses puudub vastav revisjoni peatamise regulatsioon, saaks maksuhaldur

haldusmenetluse

peatamise

õigusliku

alusena

kasutada

käesoleval

juhul

analoogiat

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 22, mille kohaselt menetluse peatumine, peatamine ja

uuendamine toimub tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. TsKMS § 356 lg 1 kohaselt kui otsus

sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise

käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus

kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Tulenevalt

eeltoodust oli maksuhaldur kohustatud revisjoni peatama.

9. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaasaaitamiskohustusele tuginemine haldusmenetluses ja

halduskohtumenetluses isikult tõendite ja informatsiooni saamise eesmärgil on käsitletav sunnina

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 (1) tähenduses. EIK

käsitluses toimub konventsiooni artikkel 6 (1) rikkumine ka siis, kui isik asetatakse olukorda, kus

temalt sunniga ähvardamisel saadakse tõendid, mida tema vastu hiljem kriminaalmenetluses

kasutatakse. Nii on EIK kohtulahendis Saunders v. Suurbritannia selgitanud, et haldusmenetluses

isiku

suhtes

rakendatud

sunni

ähvardusega

saadud

ütluste

kasutamine

hilisemas

kriminaalmenetluses rikkus isiku konventsioonis tagatud põhiõigusi (vt kohtuotsuse p 75). Samuti

on EIK tuvastanud kohtuasjas Allan v. Suurbritannia, et isiku asetamine olukorda, kus ta esitas oma

tahtest sõltuvat informatsiooni, mida hiljem kasutati tema vastu kriminaalmenetluses, oli

konventsiooni artikli 6 (1) rikkumine (EIK, Allan v. Suurbritannia, kohtuotsus 05.11.2002.a.).

Kaebuse esitaja leiab, et kaasaaitamiskohustuse kui seadusest tuleneva kohustuse täitmine on

käsitletav riikliku sunnina olukorras, kus isiku suhtes toimub samade asjaolude pinnalt

kriminaalmenetlus. Eesti õiguskirjanduses on samuti asutud seisukohale, et kaasaaitamiskohustuse

täitmine on sisuliselt riikliku sunni kasutamine karistusähvardusel (vt Juhan Sarv, „Mõningatest

haldus(kohtu)menetluse ja süüteomenetluse paralleelsusega seotud probleemidest.“, Juridica

V/2005, lk 308 – 320, lk 318). Autor leiab, et paralleelsete menetluste käigus võib toimuda ühes

menetluses tagatud garantiide rikkumine või isiku õiguste kaitse nõrgenemine teises menetluses

(Ibid, lk 316). EIK on leidnud, et „… õigus enese mittesüüstamisele on esmajärjekorras seotud

isiku tahte austamisega vaikida. Nagu tavaliselt mõistetakse Konventsiooni Lepinguosaliste riikide

õigussüsteemides ja mujal, ei ulatu see kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamiseni, mida on

võimalik koguda küll sunnivahendeid kasutades, kuid millel on iseseisev eksistents sõltumatult

kohtualuse tahtest – nagu orderi kaudu saadud dokumendid, hingeõhu, vere ja uriini näidised ning

kehakude DNA testide tarbeks.“ (Euroopa Inimõiguste Kohus, Saunders v. Suurbritannia,

kohtuotsus 17.12.1996, p 69). Kaebuse esitaja asetamine olukorda, kus ta oma õiguste kaitseks

haldusmenetluses peab valima aktiivse kaitse taktika ning esitama tõendeid ja andma ütlusi ning

selgitusi, annaks kriminaalmenetluses vastaspoolele – prokuratuurile - võimaluse eelnevalt tutvuda

võimalike kaitseargumentidega. Selline tegevus oleks vastuolus EIK juhistega konventsiooni

artiklites 6 (1) ning (2) sätestatud põhiõiguste tagamiseks, sest isiku selgitustel ei ole tema tahtest

sõltumatut

iseloomu.

Samas

ei

ole

Eestis

kohtumenetluse

norme,

mis

tagaksid

kriminaalmenetluses kohtualusele või tema esindajale analoogilise juurdepääsu prokuratuuri

võimalikele argumentidele. Sellest tulenebki poolte ebavõrdsus, sest kui prokuratuuril oleks

võimalik saada eelnevalt teada kohtualuse poolt halduskohtumenetluses esitatud selgitused, siis

kohtualusel ega tema kaitsjal sellist võimalust ei ole. Konventsioon sätestab artiklis 6 (1) ühe

põhiõigusena isiku õiguse võistlevale menetlusele (nn adversarial proceedings). Selle põhimõtte

sisustamisel on EIK kohus selgitanud, et kohtumenetluse osapoolele tuleb anda võrdsed

võimalused teise osapoolega oma argumentide esitamiseks selliselt, et ta ei oleks võrreldes teise

osapoolega oluliselt halvemas positsioonis (vt EIK, Dombo Beheer v. Holland, kohtuotsus

27.10.1993.a., p 33 või EIK, De Haes ja Gijsels v. Belgia, kohtuotsus 24.02.1997.a., p 53).

10. Vastavalt KrMS § 286 lg.2 võivad kohtumenetluse pooled kokku leppida tõendite uurimise

järjekorras. Riigikohtu 22.10.2007 otsus asjas nr 3-1-1-57-07 punktis 17 märkinud: „Inimõiguste

kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi,

mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et

vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid

või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust”. EIK on seoses konventsiooni artikli 6 (1)

kaitseala määratlemisega selgitanud, et menetlusnormide täpne regulatsioon ning võistleva

menetluse tagamine on vajalik selleks, et „… kaitsta kohtualust võimaliku võimuorgani omavoli

vastu ning seetõttu selliste reeglite eiramine või nendes selguse puudumine kahjustab ennekõike

kaitseõigust.“ (Euroopa Inimõiguste Kohus, Coeme v. Belgia, kohtuotsus 22.06.2000 p 102.)

Olukorras, kus isiku jaoks prioriteetne menetlus paralleelsete menetluste korral on

kriminaalmenetlus

(mida

tuleb

eeldada,

sest

kriminaalmenetluse

tähendus

isiku

tulevikuperspektiividele on reeglina oluliselt suurem kui halduskohtumenetlusel) ning tema

kaitsetaktika näeb ette kas vaikimist või selgituste ja tõendite esitamist pärast prokuröri poolt

esitatud tõendite analüüsi, on isiku poolt selgituste mitteandmine haldusmenetluses käsitletav tema

konventsioonis ning PS-s tagatud vaikimisõiguse realiseerimisena.

11. Eesti menetlusõiguses puuduvad garantiid, mis välistaksid ühes menetluses kogutud tõendite

kasutamist teises menetluses. Haldusmenetluse ja kriminaalmenetlus paralleelse kulgemise puhul ei

ole välistatud vastastikune teabevahetus. Kuigi maksumenetluses kogutud tõendeid tuleb

kriminaalmenetluses uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides

ning maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole

kriminaalmenetluses lubatavad, ei ole sellise olukorra kujunemine (teabe mingilgi määral

kasutamine ning poolte ebavõrdsus) välistatud siis, kui isik vastava informatsiooni maksuhaldurile

esitab. Seetõttu võib tekkida situatsioon, kus maksumenetluses nõutakse isikult teabe esitamist,

mida samal ajal läbiviidavas kriminaalmenetluses võidakse kasutada tema vastu. Kuna OÜ Antsma

maksumenetluse ning OÜ Antsma ja tema juhatuse liikme Ants Mäelti suhtes kriminaalmenetluse

läbiviijaks on sama organ (MTA), on see eriti tõenäoline.

Seega ei ole garanteeritud, et haldusasjas saadavat teavet mingilgi moel Antsma OÜ vastu

süüteomenetluses ei kasutata. Kaebuse esitaja on seisukohal, et menetlusgarantiide puudumine,

mis

keelaks

ja

välistaks

haldusmenetluses

saadud

ütluste

ja

tõendite

kasutamise

kriminaalmenetluses, on põhiseadusega vastuolus. Kuna menetlusgarantiid ei ole sõnaselgelt

seaduses sätestatud, tuleb revisjon paralleelmenetluse olukorras peatada.

12. Kaebuse esitaja on seisukohal, et seaduses ei ole ette nähtud tõhusat õiguskaitsevahendit

(menetluskorda) paralleelsete haldus- ja kriminaalmenetluse käigus tekkivate põhiõiguste (PS § 22

lg 3, § 26, konventsiooni artikkel 6) kaitseks. Kuna põhiõiguse kaitset võimaldav menetluskord

puudub, taotleb kaebuse esitaja tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldav menetluse puudumine

põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks

pidanud selliseks olukorraks kehtestama.

13. Kaebuse esitaja rõhutab, et tegemist on revisjoniga ning revisjoni käigus võib maksuhaldur

esitada ka suulise korralduse (MKS § 79 lg 2), mille maksukohustuslane on kohustatud täitma.

Seega on revisjoni peatamine suunatud muuhulgas tulevikus tekkida võivate põhiseadusevastaste

korralduste andmise keelamisele.

14. Kaebaja leiab ka, et revisjoni läbiviimine ei ole sisuliselt võimalik. MKS § 64 lg 1 p 6 kohaselt

teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine

tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Seega ei ole võimalik revisjoni sisuliselt läbi viia. Ainuüksi kolmandate isikute ütluste ning tõendite

põhjal maksukohustuse määramine rikub kaebuse esitaja õigust ausale menetlusele ning õigust

arvestada maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Seega on vajalik revisjoni peatamine, kuna asjas

tähendust omavaid asjaolusid ei ole võimalik vastavalt MKS § 11 tuvastada.

15. Keeldumisõiguse kasutamise objektiivne põhjendamise kohustus rikub iseenesest isiku

põhiõigust, kuna põhistatud keeldumise korral kaotab vaikimisõigus oma tähenduse. Seega ei ole

valikuline teabe andmine ning keeldumine põhjendatud, vaid isikul peab olema õigus keelduda

igasugusest teabe ja tõendite esitamisest. Riigikohus on 17.02.2004 kohtuasjas nr. 3-1-1-120-03

märkinud, et kui on tuvastatud kõik maksu määramiseks vajalikud asjaolud ega ole takistusi

maksusumma määramiseks haldusmenetluses, ei ole maksuhalduril õigust jääda ootama

kriminaalmenetluse tulemusi, vaid ta on tulenevalt MKS §-dest 10 ja 11 kohustatud tegema

maksuotsuse. Kaebuse esitaja rõhutab, et juhul, kui maksukohustuslane teabe andmisest ja

tõendite esitamisest keeldub, ei ole käesolevas asjas ilmselgelt võimalik kõiki maksu määramiseks

vajalikke asjaolusid kindlaks teha. Seega on ilmselgelt takistatud maksusumma määramine.

16. 11.08.2010 korraldusega nr 12.2-3/4606-1-1 kohustatakse OÜ-d Antsma esitama dokumente

ning täitma kaasaitamiskohustust. Kaebuse esitajale on korralduste õigusvastaseks tunnistamine

vajalik oma käesolevas kaebuses nimetatud õiguste kaitseks (õigus mitte anda ütlusi ning esitada

tõendeid; revisjoni objektiivse läbiviimise võimatus, kuna ainuüksi kolmandate isikute ütlustele ja

tõenditele tuginemisel ei ole võimalik kõiki tähendust omavaid asjaolusid kindlaks teha).

17. Vastustaja viited sellele, et kaebuse esitaja on täitnud kaasaaitamiskohustust ning kriminaalasjas

on kohtueelne uurimine lõpule viidud, ei ole asjakohased. Maksuhalduril ei olnud mingisugust

põhjust maksumenetlust alustada (MKS § 99 lg 1 p 5 kohaselt peatus kriminaalmenetluse

alustamisega maksusumma määramise aegumine). Alustades maksumenetlust, oleks maksuhaldur

pidanud selle kriminaalmenetluse ajaks peatama, et oleksid tagatud isiku põhiõigused.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

18. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja selles esitatud väited ei anna alust kaebuse

rahuldamiseks. Esiteks leiab vastustaja, et kaebuses ei ole piisavalt selgitatud põhjendatud huvi

11.08.2010 korralduse nr 12.2-3/4606-1-1 õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamiseks. Teiseks

ei ole kaebusega võimalik taotleda selles toodud eesmärke, kuna kaebaja suhtes läbiviidav revisjon

on lõppjärgus ja kontrollakt antud välja 12.05.2011. Kaebuse esitaja on juba oma

kaasaaitamiskohustuse täitnud ning maksuhalduril ei ole temale selles osas etteheiteid. Seega ei

täida revisjoni peatamine (kohustamiskaebuse ese) enam kaebuses taotletud eesmärki ja seetõttu ei

ole põhjendatud ka tuvastushagi esitamine.

19. OÜ Antsma ei ole tõendanud, et tema õigusi oleks rikutud, mille tõttu puudub tema suhtes

alus ka riigivastutuse seaduse rakendamiseks ja selles õiguskaitsevahendina nimetatud toimingu

lõpetamise nõudeks.

20. Vastustaja selgitab, et läbiviidav maksumenetlus ei riku kaebuse esitaja põhiseaduslikku õigust

mitte anda välja teda süüstavaid tõendeid kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluse ja revisjoni

samaaegne läbiviimine iseenesest ei too kaasa põhiseaduses sätestatud enese mittesüüstamise

privileegi rikkumist. Teoreetiliselt võib küll ette tulla juhtumeid, kus maksumenetluses kehtiva

kaasaaitamiskohustuse kaudu võidakse rikkuda isiku õigust mitte anda välja teda süüstavaid

tõendeid, kuid selline teoreetiline võimalus ei tähenda, et nimetatud õiguste rikkumine toimuks igal

juhtumil ja ainuüksi kriminaal- ja maksumenetluse üheaegse toimumise tõttu. Seega on vastustaja

seisukohal, et iga üksikjuhtumi raames tuleb kohtul uurida konkreetsete menetluste läbiviimise

tingimusi. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumine võinuks aset leida

juhul, kui kaebaja oleks teatanud maksuhaldurile oma vaikimisõiguse kasutamisest ja seetõttu

kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisest, millele järgnevalt oleks maksuhaldur asunud rakendama

sunnivahendeid (näiteks sunniraha) või kohaldanud karistust kaasaaitamiskohustuse täitmata

jätmise eest väärteomenetluse reeglite kohaselt. Käesolevas vaidluses kaebuses selliseid etteheiteid

maksuhaldurile ei esitata ning asjas puuduvad ka vastavad tõendid.

21. Vastustaja leiab, et haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse samaaegne läbiviimine ei ole

käsitletav sunnina anda välja süüstavaid tõendeid iseenda või oma lähikondsete vastu. MKS § 64

annab isikule õiguse taganeda kaasaaitamiskohustusest ning maksumenetluses kehtivast

uurimispõhimõttest (MKS § 11) tulenevalt peab maksuhaldur sellisel juhul välja selgitama

maksumääramiseks olulised asjaolud muul viisil. Asjaolu, et maksukohustuslane soovib kasutada

MKS § 64 lg 1 p 6 nimetatud vaikimisõigust, ei muuda esialgset õigusakti kehtetuks. Juhul, kui

revisjoni alustamise korraldus (vaidlustatud haldusakt) oleks iseenesest väljaandmise momendil

rikkunud kaebuse esitaja seisukohalt tema õigusi, tulnuks see vaidlustada halduskohtus

tühistamiskaebusega selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Kaebuse esitaja seda ei teinud, mis

tähendab seda, et ta ei leidnud, et maksuhalduri tegevus üksikjuhtumi kontrolli revisjoniks

laiendamisel oleks olnud õigusvastane selle vastuvõtmise momendil. Vastustaja märgib, et kaebuse

on esitaja teinud maksumenetluse käigus maksuhalduriga koostööd, täitnud kaasaaitamiskohustust

ning esitanud omapoolseid tõendeid. Ta ei ole tuginenud MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud

vaikimisõigusele. Kuigi maksuhaldur on revisjoni tähtaega pikendanud kaks korda, ei ole kaebuse

esitaja

revisjoni

tähtaja

pikendamise

korraldusi

vaidlustanud.

12.05.2011

protokollis

maksukohustuslase suuliste seletuste kohta väljendab Antsma OÜ soovi „suhted riigiga ära

klaarida, täpselt piiritleda kohustused, mis on täitmata ja asuda neid täitma.“ Eeltoodu tõttu on

vastustaja seisukohal, et kaebuse esitajal puudub käesolevas maksumenetluse staadiumis tegelik

tahe revisjoni peatamiseks ja vaikimisõiguse kasutamiseks, millest tulenevalt ei ole kaebuse esitajal

ka põhjendatud huvi PMTK 11.08.2011 korralduse nr 122-3/4606-1-1 õigusvastasuse

tuvastamiseks (HKMS § 10 lg 3). Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, kuidas algselt õiguspärane

haldusakt muutus õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks ligikaudu kuus kuud pärast akti

vastuvõtmist, s.o ajal, kui revisjon oli juba kestnud üle poole aasta. Muuhulgas väärib märkimist, et

21.03.2011 pikendas maksuhaldur kaebaja suhtes läbiviidava revisjoni lõpetamise tähtaega kuni

10.06.2011 ning kaebaja on ka pärast revisjoni tähtaja pikendamist osutanud revidendile kaasabi.

22. Praegusel juhul on kaebuse esitaja seaduslikule esindajale süüdistuskokkuvõte juba esitatud

veebruaris 2011, mis tähendab, et kriminaalmenetluses on kogutud olulisemad tõendid. Revisjoni

peatamise nõue on esitatud pärast süüdistuskokkuvõtte saamist revisjoni lõppjärgus. Vastustaja on

seisukohal, et sellises menetlusetapis, kus kriminaalmenetluses on kohtueelne uurimine praktiliselt

lõppenud ja ka maksumenetlus on jõudnud kontrollakti staadiumisse, ei ole kaebuse esitaja nõue

revisjoni peatamiseks kohane. Kaebuse esitaja väidab viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-120-3, et

maksuhaldur saab maksusumma kriminaalmenetluse ajal määrata vaid siis, kui maksumääramiseks

on olulised asjaolud juba tuvastatud, kuid ilma kaasaaitamiskohustuse täitmiseta ei ole see revisjoni

käigus võimalik. Kaebaja suhtes läbiviidavas revisjonis ongi maksukohustuse suuruse

kindlaksmääramiseks vajalikud asjaolud välja selgitatud ning tõendid kogutud. Peale selle on

kaebuse esitaja ise osaliselt tunnustanud maksuhalduri poolt väljaselgitatud tegeliku

maksukohustuse suurust ja esitanud parandusdeklaratsioone. Seega ei ole läbiviidava revisjoni

otstarbekuse kriteerium enam põhjendatud.

23. Vastustaja leiab, et TsMS § 36 lg 1 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest ei otsus

kriminaalmenetluses ja maksuotsus haldusmenetluses ei ole teineteisest sõltuvuses ja võivad jõuda

erinevatele tulemustele. Juhul, kui kriminaalmenetluses isikut süüdi ei tunnistata, ei välista see

maksumääramist maksuotsusega või ka vastupidi. Seega ei tähenda kriminaalmenetluses läbi-

viidava uurimise ja haldusmenetluses toimuva revisjoni läbiviimine samade maksustamisperioodide

ja samade maksude lõikes seda, et üks otsus sõltuks teisest. Seetõttu ei saa tuleneda sellest ka

kaebuses tehtud järeldus, mille kohaselt pidanuks maksuhaldur revisjoni peatama.

24. Kaebuse esitaja ei pea kriminaalmenetluses tõendite kogumiseks sätestatud piiranguid

piisavaks. Vastustaja leiab, et kaebuses esitatud seisukohtadest tulenevalt peaks nende õigsuse

korral olema keelatud kriminaalmenetluse alustamine ka siis, kui maksumenetluse käigus ilmnevad

kuriteo tunnused. Selline käsitlus viiks olukorrani, kus ka ilmsete kuriteo tunnuste esinemisel oleks

kriminaalmenetluse alustamine välistatud juhul, kui asjas on varasemalt läbi viidud revisjon või

üksikjuhtumi kontroll.

25. Riigikohus on kaasaaitamiskohustuse ja vaikimisõigusega seonduvaid küsimusi käsitlenud

muuhulgas kohtuasjades numbritega 3-1-1-120-3, 3-1-1-39-05, 3-1-1-47-07, 3-1-1-57-07 ja 3-4-1-

15-10. Nimetatud Riigikohtu praktika pinnalt ei saa teha kaebuses esitatud järeldusi. Samuti ei anna

kaebuse väited alust senise kohtupraktika muutmiseks. Vastustaja leiab, et kehtivad menetluslikud

garantiid kaitsevad isikut piisavalt selleks, et tema poolt kaasaaitamiskohustuse raames esitatud

tõendeid ei saaks kasutada tõenditena tema vastu kriminaalmenetluses. Riigikohtu otsuses nr 3-1-

1-120-3 on antud ka selge seisukoht, et kriminaalmenetluses kogutud tõendid on maksumenetluses

lubatavad. Seega ei tõusetu küsimust sellest, kas isiku põhiõigusi rikutaks juhul, kui enne

maksumenetlust on läbi viidud kriminaalmenetlus, mille käigus kogutud tõendeid kasutatakse

järgnevas või ka samaaegselt toimuvas maksumenetluses.

26. Riigikohus on varasemalt leidnud, et haldusmenetluses kogutud tõendite kasutamine

kriminaalmenetluses isiku soovi vastaselt on menetlusnormide rikkumine ja seda seisukohta ka

kohtupraktikas rakendanud (3-1-1-39-05). Järelikult on vajalikud menetlusgarantiid olemas ja

kasutatavad.

KOHTU PÕHJENDUSED

27. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.

28. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kriminaalmenetlust on alustatud varem kui

haldusmenetlust. Kriminaalmenetlus on alustatud 05.04.2010. Maksukontrolli alustati 08.06.2010,

mis laiendati revisjoniks 11.08.2010. 11.09.2010 korraldusega kohustatakse esitama dokumente

ning täitma kaasaaitamiskohustust. Kaebuse esitaja leiab, et kuna õigusaktides puudub

regulatsioon, mis välistaks haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse paralleelse toimumise korral

haldusmenetluses saadud ütluste ja tõendite kasutamise kriminaalmenetluses, on selliste

menetlusgarantiide puudumine põhiseadusega vastuolus.

29. Käesolevas vaidluses on maksumenetluses antud 12.05.2011 välja revisjoniakt. Vastustaja

kinnitas istungil, et hetkel määratakse kaebaja andmete alusel tulumaksu hindamise teel, kuid

tõenäoliselt uut revisjoniakti välja ei anta, vaid muudatused viiakse sisse juba maksuotsusesse.

Poolte kinnitusel esitas kaebaja peale revisjoniakti veel tõendeid, et maksuhalduril oleks võimalik

määrata tulumaksu hindamise teel. Kaebuse esitaja suhtes käiv kriminaalasi on maakohtu

menetluses, seega on ka kriminaalasja kohtueelne uurimine lõppenud ja seal tõendid kogutud.

Kohus leiab, et kaebaja taotlus revisjoni peatamiseks kuni lahendi jõustumiseni kriminaalasjas

tuleb seetõttu rahuldamata jätta eeskätt põhjusel, et kaebuse esitaja on maksumenetluses juba

täitnud oma kaasaaitamiskohustuse ning ei ole avaldanud soovi kasutada vaikimisõigust. Praeguses

menetlusfaasis ei tehta kaebuse esitajale enam kohutuseks esitada tõendeid ja selgitusi, kaebajal on

vaid endal võimalik osaleda revisjoni lõppvestluses ja esitada hiljem maksuotsusele vaie või kaebus

halduskohtusse. Sama puudutab taotlust tunnistada paralleelmenetluste korral revisjoni peatamise

menetluskorra puudumine põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna sisuline vajadus revisjoni

peatamiseks puudub.

30. Kohus leiab siiski, et ka juhul, kui kaebaja suhtes toimuv maksumenetlus oleks alles tõendite

kogumise faasis, puuduks vajadus revisjoni peatamiseks. Kaebaja on viidanud Juhan Sarve artiklike

„Mõningatest haldus(kohtu)menetluse ja süüteomenetluse paralleelsusega seotud probleemidest“

2005 Juridicas nr V. Tõepoolest, nimetatud artiklis on viidatud probleemidele, mida paralleelselt

toimuv maksu- ja kriminaalmenetlus endaga kaasa tuua võivad ja ka kohus möönab, et selliseid

probleeme võib esineda. Siiski ei leia kohus, et nende probleemide vältimise kohaseim viis oleks

oodata esmalt ära kriminaalmenetluse tulemus. Ka viidatud artikli põhiline sõnum on hoopis

vastupidine: kuna haldussüüteo (antud juhul maksusüüteo) faktilisi asjaolusid on kõige pädevam

tuvastama ja neile õiget hinnangut andma haldusorgan (ja kohtuvaidluse korral halduskohus),

oleks loogiline, et kõigepealt antakse välja haldusakt, kus tuvastatakse faktilised asjaolud ja antakse

neile haldusõiguslik hinnang, ning alles seejärel tuvastatakse haldussüütegu. Mõistagi ei ole

haldusakt ega selle kohta tehtud kohtuotsus kriminaalasja menetlejatele ega üldkohtule siduv, ent

artikli autor leiab, et just haldusaktis sisalduv tõlgendusteave võib olla kriminaalasjas abistava

tähendusega. Autor leiab, et just halduskohtute roll on määrata tõlgenduspraktika kaudu kindlaks

kehtivate haldusõigusnormide tegelik sisu. J. Sarv leiab, et sel eesmärgil on mõeldav isegi

kriminaalmenetluse peatamine olukorras, kus haldusmenetlust ei ole veel alustatudki

(kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 273 lg 1). Kohus nõustub kaebajaga selles, et

kriminaalmenetlus on isiku õigusi enam puudutav, ent leiab, et nimelt sel põhjusel on oluline, et

süüteo asjaolud oleksid adekvaatselt tuvastatud ja haldusõiguslik hinnang neile õige.

Haldusmenetluse eelnevuse korral saaks võimalikud vaidluskohad selles osas saaks avatud aga juba

halduskohtumenetluses. Siinkohal võib analoogia korras viidata ka KarS § 384 lõikele 2, mille

kohaselt maksejõuetuse põhjustamise eest karistatakse üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud

teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse

raugemise tõttu. Ka siin usaldatakse pankrotimenetluse läbiviijaid selle ala spetsialistidena enam, et

esmalt oleks välja öeldud nende seisukoht, millele järgnevalt saavad kriminaalasja menetlejad anda

oma hinnangu teo karistatavusele kriminaalkorras. Samal ajal on J. Sarv viidanud ka sellele, et kui

kriminaalmenetlus ootaks ära haldusasja menetluse tulemi jõustumine, oleks selle tulemusena

kriminaalmenetlus liialt aeganõudev ning kriminaalasjas tehtud otsus võiks sattuda vastuollu

mõistliku menetlusajaga Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 lõike 1 mõistes. Kuna aga

Eesti seadused ei tee ettekirjutusi maksu- ja kriminaalmenetluse ajalise järgnevuse osas, on hetkel

võimalik toimetada neid ükskõik mis järjekorras ja ka paralleelselt. Siiski leiab kohus, et pigem on

otstarbekas menetleda enne lõpuni maksumenetlus, seda enam, et Riigikohus on otsuses

kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 asunud seisukohale, et ka kuriteoga tekitatud maksunõude suurus

tuvastatakse maksumenetluses ja nõutakse sisse maksu- või vastutusotsusega. Seega ei lahendaks

kriminaalmenetlus kogu probleemi ja maksusumma tuleks hiljem ikka maksuhalduri haldusaktiga

määrata. Kohus nõustub ka J. Sarve seisukohaga viidatud artiklis, mille kohaselt kriminaalasjas

tsiviilhagina varem esitatud maksunõuded jõudsid kriminaalasjades tehtud kohtuotsustesse

suurema tõenäosusega maksuhalduri esitatud sõnastuses ja suuruses, samas kui halduskohus

analüüsib neid nõudeid kriitilisemalt. Kuid ka hetkel, kui maksunõuet tsiviilhagina kriminaalasjas

välja ei mõisteta, peab üldkohus aset leidnud faktid ja isiku(te) tahtluse tuvastama. Tahes tahtmata

on maksuhaldur halduskohtumenetluses üks pool – vastustaja - samas kui maksusüüteo

kriminaalmenetluses käsitletakse teda pigem maksuala eksperdina, kelle arvamust kohtunik tihti ei

söanda kummutama hakata. Teole karistusõigusliku hinnangu andmine on mõistagi vaid üldkohtu

pädevuses. Seega leiab kohus, et asjaolude tuvastamise ja neile hinnangu andmise aspektist on isiku

huvides pigem haldusmenetluse eelnevus kriminaalmenetlusele ja revisjoni peatamise instituudi

sisseviimine maksumenetlusse võiks laiemas plaanis põhjustada maksusüütegude lahendamise

kvaliteedi langust. Ka tuleb arvestada sellega, et ehkki käesolevas vaidluses alustati

kriminaalmenetlust kaks kuud enne maksukontrolli, avalduvad isiku käitumises kuriteo tunnused

tavaliselt just maksumenetluses. Ka seetõttu on haldusmenetlus ajaliselt loogiliselt esimene.

31. Kaebaja on esitanud ka taotluse tunnistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

11.08.2010 korraldus nr 12.2-3/4606-1-1 õigusvastaseks. Nimetatud korraldusega laiendati

üksikjuhtumi kontroll revisjoniks ning nõuti kaebajalt revisjoni objekti kohta teavet ja tõendeid.

Kuna kaebus esitati kohtule 30.03.2011, esitas kaebaja nimetatud korralduse õigusvastaseks

tunnistamise taotluse. Kaebaja nimetatud korralduse osas tühistamiskaebust esitanud ei ole, samuti

ei ole ta teavitanud maksuhaldurit soovist jätta nõutud teave andmata tuginedes MKS § 64 lg 1 p 6

sätestatud vaikimisõigusele.

32. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumine võinuks aset

leida juhul, kui kaebaja oleks teatanud maksuhaldurile oma vaikimisõiguse kasutamisest ja seetõttu

kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisest, millele järgnevalt oleks maksuhaldur asunud rakendama

sunnivahendeid (näiteks sunniraha) või kohaldanud karistust kaasaaitamiskohustuse täitmata

jätmise eest väärteomenetluse reeglite kohaselt. Käesolevas vaidluses seda ei juhtunud, kaebaja

esindaja Ants Mäelt täitis talle tehtud korraldused ja andis maksuhaldurile vajaliku teabe ning

dokumendid, andes veel 12.05.2011 maksuhaldurile suulisi selgitusi (tlk 81 jj), mille protokollist

nähtub kaebuse esitaja soov saada kiiresti lõpule nii maksu- kui kriminaalmenetlusega ja

tulumaksukohustuse väljaselgitamine hindamise teel. Selgitustes on Ants Mäelt kinnitanud, et on

valmis tõendama väljavõetud sularaha kasutamist ettevõtluseks. Kohus leiab nimetatud selgituste

põhjal, et kaebaja oli huvitatud koostööst maksuhalduriga ja täitis oma kaasaaitamiskohustust

korrektselt, pidamata vajalikuks teabe andmisest keelduda, ehkki ta juhtis selgitustes tähelepanu ka

menetluslike garantiide küsimusele seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega.

Õiguslik probleem paralleelselt haldus- ja kriminaalmenetluses kogutud tõenditest, mille kaebaja

on käesolevas vaidluses tõstatanud, on vähemalt teoreetilises plaanis kahtlemata eksisteeriv, kuid

kohus ei näe, et see oleks maksumenetluses kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. Seetõttu oli

PMTK 11.08.2010 korraldus nr 12.2-3/4606-1-1 õiguspärane.

33. Kohus leiab ka, et maksuhalduri poolt antud teabe andmise ja dokumentide esitamise

korralduse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas selle adressaadil on õigus teabe andmisest keelduda või

mitte. MKS § 60 ning revisjonis lisaks MKS § 78 lõike 3 punktis 2 ja § 79 lõikes 1 sätestatakse

maksuhalduri õigus nõuda maksukohuslaselt teabe ja dokumentide esitamist. MKS §-s 64

sätestatakse teabe andmisest keeldumise õigus viidates MKS § 60-63, ent vaatamata sellele, et

MKS revisjoni reguleerivates sätetes ei ole otsest viidet MKS §-le 64, kehtib analoogia korras

samasugune teabe andmisest keeldumise õigus ka revisjoni raames antud suuliste teabekorralduste

suhtes. Ka vastustaja viitab oma seletuses järjepidevalt MKS §-st 64 tulenevatele õigustele.

Kahetsusväärselt ei ole PMTK 11.08.2010 korralduses nr 12.2-3/4606-1-1 MKS §-st 64

tulenevatele õigustele viidatud, ent puudub kahtlus selles, et sellist õigust tutvustati kaebaja

esindajale vähemalt 12.05.2011 vestluse eel ja üksikjuhtumi kontrolli kohta 08.06.2010 tehtud

korralduses. Samuti, kuivõrd kaebajal oli maksumenetluses advokaadist esindaja, oleks äärmiselt

ebausutav, et kaebajale oli vaikimisõiguse kasutamise võimalus teadmata. Kaebaja ei ole ka

kohtumenetluses kordagi väitnud, nagu ei oleks ta vaikimisõiguse kasutamise võimalusega kursis

olnud. Sellegipoolest peaksid ka revisjoni raames antud teabekorraldused viitama vaikimisõiguse

kasutamise võimalusele, seda eriti olukorras, kus MKS on selles osas tehniliselt lünklik.

34. Maksuhaldur ei pea aga enne teabe andmise ja dokumentide esitamise korraldusega isiku poole

pöördumist välja selgitama, ega see isik ei soovi MKS § 64 lõike 1 punktile 6 viidates teabe

andmisest keelduda. Esmalt nõuab maksuhaldur teavet ning alles seejärel saab korralduse

adressaadiks olev isik otsustada, kas ta annab nõutud teavet või keeldub sellest, kui selleks on

seaduslik alus. See on ka igati loogiline, sest MKS §-s 64 sätestatud teabe andmisest keeldumise

alustele tuginemine ei ole isikule kohustuslik, vaid isikul on õigus seal sätestatud asjaolude

esinemisel teabe andmisest keelduda.

35. Otsustamaks, kas oma vaikimisõigust realiseerida või mitte, peab isikul olema piisavalt teavet

selle kohta, mida temalt küsida soovitakse. Seejuures ei tulene MKS §-st 64, et isik, kellel on

seadusest tulenev õigus teabe andmisest keeldumiseks, ei võiks näiteks valikuliselt mõnele

küsimusele vastata, teisele aga vastamata jätta või esitada maksuhaldurile viimase poolt nõutud

dokumendid, ent jätta vastamata maksuhalduri täiendavatele küsimustele. Selleks, et isik saaks

otsustada oma vaikimisõiguse teostamise üle, peab talle niisiis teada olema, mille kohta temalt

teavet soovitakse. Eeltoodu tähendab seda, et saades maksuhaldurilt teabe andmise ja

dokumentide esitamise korralduse ning leides, et tal on MKS § 64 alusel õigus keelduda selle

korralduse täitmisest, täidabki isik korralduse selliselt, et teatab maksuhaldurile korralduses

näidatud tähtpäevaks teabe andmisest keeldumisest ning toob välja keeldumise aluse. Oma

vaikimisõiguse teostamiseks ei ole seega vajalik maksuhalduri korralduse vaidlustamine vaide- või

kohtumenetluses tingimata ka tühistamiskaebusena. Olukorras aga, kus isik korraldusele

vaikimisõiguse realiseerimise sooviga ei reageeritud, puudub alus hiljem viidata korralduse

õigusvastasusele ning vaikimisõiguse liialt kitsale ulatusele.

36. Isegi aga kui leida, et isik tugineb korralduse peale esitatud vaides või kaebuses teabe andmisest

keeldumise alusele, teabe andmisest keeldumisena, ei anna see põhjust korralduse tühistamiseks

või selle õigusvastasuse tuvastamiseks vaide- või kohtuotsuses, kuna korraldus ei ole selle

adressaadi võimaliku vaikimisõiguse olemasolu tõttu õigusvastane. Korraldus oleks ka

vaikimisõiguse kasutamise soovi korral olnud õiguspärane selle tegemise seisuga.

37. Kaebaja on esitanud ka taotluse tunnistada liialt ulatuslik kaasaaitamiskohustus (MKS § 56) ja

liialt kitsas vaikimisõigus (MKS § 64 lg 1 p 6) põhiseadusega vastuolus olevaks. Nagu kohus

eelnevalt märkis, puudub käesolevas haldusasjas vajadus kohaldada nimetatud norme. Kaebaja

suhtes toimuvas maksumenetluses on kaasaaitamiskohustus juba täidetud ja vajalikud tõendid

kogutud. Kohaseim oleks taotleda nimetatud sätete põhiseadusevastasuse tuvastamist esitades

tühistamiskaebuse maksuhalduri poolt välja antud korraldusele teabe andmiseks ja dokumentide

esitamiseks. Samas ka sisulise poole peale ei leia kohus, et MKS § 64 lg 1 p 6 sätestatud

vaikimisõigus oleks liialt kitsas. Kahtlemata ei saa vaikimisõigust kasutada paljasõnalise viitega

karistusohule. Samas oli antud juhul kaebaja ning tema esindaja Ants Mäelt’i suhtes

maksumenetluse ajal juba käimas kriminaalasi ning vaikimisõigust oleks saanud kasutada pelga

viitena sellele kriminaalasjale, millest oleks vaikimisõiguse teostamiseks täielikult piisanud. Peale

seda oleks maksuhalduril olnud võimatu sundida isikut teabe andmisele kas sunniraha või

väärteomenetlusega ja ta oleks olnud sunnitud määrama maksukohustuse teiste tõendite abil.

Kuna aga kaebuse esitaja vaikimisõiguse realiseerimise soovi ei avaldanud, ei tekkinud ka sisulist

küsimust vaikimisõiguse liiga kitsast määratlusest. Kohtu hinnangul annab MKS § 64 lg 1 p 6 aluse

keelduda mistahes teabe andmisest ja dokumentide esitamisest eeldusel, et karistamise koht on

reaalne, mis käesoleval juhul nii ka oli. Seega on paralleelse kriminaalmenetluse toimumise korral

vaikimisõigus just nii laia ulatusega kui laia ulatuse seda õigust kasutav isik talle anda soovib.

38. Kohus leiab, et tulenevalt paralleelselt käimasolevast kriminaalmenetlusest on kaebuse esitaja

maksumenetluses teatud mõttes isegi eelispositsioonis, saades priiks kohustusest varustada

maksuhaldurit teabega, vaid saades ise valida, kas ta soovib anda seda teavet või mitte. Juhul, kui

teave on isikule soodne, et ole tal põhjust seda varjata ei maksu- ega kriminaalmenetluses. Juhul,

kui

teave

oleks

potentsiaalselt

isiku

maksukohustust

suurendav,

peaks

isik

ilma

kriminaalmenetluseta selle maksumenetluses esitama, kuid tänu kriminaalmenetlusele võib ta

viidata vaikimissoovile ja jätta selle maksuhaldurile esitamata. Kasutades vaikimisõigust ei ole

maksuhalduril mingit võimalust sundida isikut teavet andma ei sunniraha ega väärteokaristuse

ähvardusel. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja käsitlusega, et kaasaaitamiskohustus paralleelse

kriminaalmenetluse olukorras on riigi sunnijõuga tagatud kohustus. Eeltoodu tõttu ei teki ka

konflikti kriminaalmenetluses kehtiva süütuse presumptsiooniga (KrMS §7 lg 2), kuna ka

maksumenetluses saab isik soovi korral MKS § 64 lg 1 punktile 6 tuginedes samasuguse kaitse.

Halduskohtu jaoks tundub mõnevõrra vaieldav, kas isik, kes oli kohustatud pidama

raamatupidamist, saab keelduda ühtäkki esitamas kriminaalmenetluses raamatupidamisdokumente

süütuse presumptsioonile viidates. Selline tõendite mitteesitamine on süüteo koosseisu arvestades

sootuks erinev sellest, kui näiteks isikut süüdistatakse kehavigastuse tekitamises ning ta ei soovi

anda ütlusi selle kohta, kus ta viibis intsidendi ajal. See on aga kriminaalmenetlusõigusse kalduv

teema, mis väljub käesoleva halduskaebuse raamidest.

39. Kaebaja on viidanud ka Riigikohtu 03.03.2011 määrusele nr 3-4-1-15-10, milles on käsitletud

vaikimisõigusest tulenevaid võimalikke õiguskaitsevahendeid. Riigikohus loetleb üles, millised

võimalikud õiguskaitsevahendid on isikul tema õiguste rikkumise korral kriminaalmenetluse ja

maksumenetluse paralleelse toimumise korral, mille raames isik saaks esitada põhiseaduslikkuse

järelevalve taotlust MKS §-de 56 lg 1 ja 64 lg 1 p 6 koosmõju osas, kuna menetluse aluseks olev

eraisiku kaebus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jäeti läbivaatamata.

Riigikohus ei teinud järeldust, et paralleelmenetluste toimumise korral rikutakse igakordselt isiku

PS §-s 22 sätestatud õigust vaikida ja mitte kaasa aidata teda süüstavate tõendite kogumisele.

Riigikohus leidis nimetatud lahendis, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes

saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik

maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda

enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis

on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada

või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või

õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt RKKK 1.062005 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-

39-05, punktid 12–15 ja 22.10.2007 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17:

maksukohuslase poolt maksumenetluses antud suuliste selgituste protokolli kasutamine tõendina

kriminaalmenetluses tema enese vastu on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1

tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt

toime pandud kuriteo tõendamisele ja seda ka juhul, kui isik maksumenetluses ei tuginenud

vaikimisõigusele). Viimasele argumendile tuginedes leiab kohus, et ehkki menetlusseadused

otsesõnu ei sätesta, et maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames kogutud tõendid ei oleks

kriminaalmenetluses lubatavad, tuleneb selline nõue viidatud Riigikohtu lahenditest. Seega puudub

alus rahuldada taotlust tunnistada menetlusgarantiide puudumine, mis keelaks ja välistaks

haldusmenetluses saadud ütluste ja tõendite kasutamise kriminaalmenetluses, põhiseadusega

vastuolus olevaks. Kohus leiab, et paralleelmenetluse olukorras on isikul tegelikkuses sootuks

avaramad võimalused oma kaitsetaktika kujundamiseks, kuna isik võib valida maksumenetluses

vaikimistaktika, tehes sellega maksuhalduri poolt maksu määramise keeruliseks, või teisalt täita

igakülgselt kaasaaitamiskohustust, esitades teavet ning tõendeid, välistades nii need tõendid

kriminaalmenetlusest. Viimaks on ka paralleelmenetluste konflikti puhul käesolevas menetluses

oluline see, et kui mõlemas menetluses on tõendid juba kogutud, ei saa tõendite kogumisel enam

rikkuda kaebaja õigust vaikimisele ning MKS § 56 ja MKS § 64 ei kuulu halduskohtu poolt enam

rakendamisele. Maksumenetluses kogutud tõendite välistamist süüteo kindlakstegemisel saab

kaebaja taotleda aga kriminaalmenetluses. Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus jätta rahuldamata.

40. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik